Olen oma eluga nüüd nii kaugel, et lapsed on kõik paigas, rinnalaste aeg on möödas. See on üks tähtis eluetapp ja nüüd jääb üle ainult edasi minna. Nii mõtlesin ma tegelikult ka siis, kui Meena oli mähkmetest väljas ja lastaias. Siis jäin aga ootamatult rasedaks ja kõik pidi otsast peale algama. Üks argument lapse isa poolt oligi tegelikult raseduse katkestamiseks see, et ma olen juba niikaugel, et saan hakata oma elu elama. Lapsed on küllaltki iseseisvad ja kas ma ikka tahan jälle titega jamama hakata. Õnneks siiski tahtsin ja nüüd olen sellega ühel pool. Stig on lasteaias. 8:00-st-16:00- ni on mul oma aeg, mil võin teha, mis mulle meeldib, käia kus tahan ja olla kuidas tahan. Mitte kellegagi ei pea arvestama. Tean, olen jah isekas, aga ma olen seda aega kaua oodanud. Ja nüüd on see käes. Kui kauaks, seda ma ei tea. Aga luban seda aega nautida:)
Eile ma juba tundsin ennast peaaegu nagu paradiisis olevat. Tulin koju, vaikus. Isegi raadiot ei märganud esialgu käima panna, niivõrd lummatud olin vaikusest. Keegi ei tahtnud midagi, kedagi ei pidanud teenendama, ainult mina olin tähtis. Tegin omale mõnusa hommikusöögi ja nautisin seda, ilma kuhugile vahepeal jooksmata.
Siis nii muuseas hakkasin oma toas korda looma, mingitki...Viisin vaibad välja, panin tolmuimeja käima, sorteerisin Stigi kummuti ära. Tal oli seal selline segadus juba, et kui midagi vaja otsida oli, siis andis vajalik üles leida. Ammu ilma ei ole tal juba mähkmeid vaja, seega on ka bodyd sahtlis täiesti mõttetu kraam, ainult võtavad niigi hinnalist ruumi. Seega kõik ebavajalik sai välja sorteeritud. Ka pikavarrukatega särgid. Kõigil juba ammuilma varrukad liiga lühikesed.
Seoses bodydega on mul üks tähelepanek noorte emade seas. Kui täpsustada, siis kahe noore ema. Ma ei tea, kas see on normaalne või olen mina millestki valesti aru saanud. Minu arust on body justkui pisikese inimese aluspesu (mähkmekandja), aga olen märganud, kuidas mähkmetega last tõstetakse ja tal on selg paljas ehk siis polegi body seljas? Ja seda talvisel-sügisesel ajal. Ma ei saa aru sellest, andke andeks:D Ma ei arva sellistest emadest midagi igatahes.
Ja no ma siis proovisin need asjad FB-i ühte gruppi müüki panna. Mõttetu aktsioon. Palju huvilisi erinevate asjade vastu, mis ka loomulikult paljusti kattusid. Kellele siis mida müüa? Lõin käega. Parem on ikkagi oma asjad võtta ja kuhugile vanakraamiturule minna. Sakala keskuses (Viljandis) midagi taolist toimub kindlatel kuupäevadel. Eks tuleb ennast selleks häälestama hakata ja üks müügipäev teha.
Ühe inimesega saime niipalju kokkuleppele, et peaksin kauba tema töö juurde viima Viljandisse...kas nii käibki, et pean oma kaltsudega ukselt-uksele kõndima? Ja mis veel peenem, tal ei pidavat "sulli" olema, aga ta saavat kassast võtta. Kummalisi inimesi on:D
Eile viidi lõpuks minema ka palgid, mis juba ammuilma ootasid oma aega. Oleksin pidanud üliõnnelik olema ja rõõmust lakke hüppama sellise suure sündmuse puhul, aga minul oli hoopiski väga närune tunne. On ju igasuguseid jutte, kuidas sul perse lõhki tõmmatakse palgiäris. Eks ma olin nii ära hirmutatud, et püüdsin igati valvas olla. Aga mida sa oled valvas, kui sa sellest maailmast mitte midagi ei jaga. Nii ma siis põdesin, kui palke peale tõsteti. Kui õigesti need kogused lõpuks mõõdeti, mina ei tea. Pean leppima sellega, mis ülesostja välja käis. Kui keegi arvab, et metsaga võib rikkaks saada, siis ta eksib. Hinnad on nii all ja nõudlust pole. Hea, kui ise peale maksma ei pea, et su palgid keegi ära viiks:D Emotsionaalselt oli see ikka väga ränk kogemus. Rohkem metsa ei lase teha, ainult kütet oma tarbeks.
Kui see palgijama välja arvata, siis päev oli super. Täitsa märtsikuu tunne. Päike paisitis soojalt, räästad tilkusid. Pesu sai üle pika aja välja kuivama viidud. See ajendas ka oma toas vähe korda looma. Pesurest, mis on talv läbi minu tuba "ehtinud", sai välja viidud ja mina teda enam tuppa ei too. Toas on hoopis rohkem õhku ja ruumi. Sten isegi märkas. Tuli koolist ja küsis: "Miks su tuba nii korras on?" Vähemalt keegigi märkas:D
Stigile läksin lasteaeda järgi kella poole viieks. Ta oli esimest korda pikka päeva lasteaias ja tegi ka lõunaune seal. Teisel päeval juba. Kasvataja loomulikult kiitis teda jälle. Kõik olevat korras. Oli ilusasti isukalt söönud, magas tublisti, püksid olid kuivad - mis veel ühelt pisikeselt inimeselt tahta. Kui ma talle esimesel päeval järgi läksin, siis ta mind nähes jooksis kohe minu juurde nutuvõru suu ümber ja kohe sülle, siis eile jooksis ta küll mulle kohe sülle, aga nutumaiku asjal juures ei olnud. Harjub juba tasapisi.
Täna hakkas ta juba riietamisel vaikselt nutma. Aga kui rühma uksele läksime ja kasvataja teda endale sülle kutsus, sirutas Stig kohe käed ja oli valmis kasvatajaga rühma minema. Ikkagi miski teda sinna tõmbab, ei ole nii, et ta klammerduks minu külge ja nutaks lohutamatult. Seda ma küll välja ei kannataks. Hommikune kodus sättimine ja kodust lahkumine on ilma probleemideta. Kõike tehakse meelsasti. Ainult see pisikene kurb lahkumineku hetk veel. Eks see tahab veel harjumist saada.
Kuigi ma naudin praegu oma vabat aega, siis eks ma tegelen kodus rohkem söögitegemisega ka. Täna on mul juba suur hunnik kotlette tehtud ja laste lemmikuid täisterakukleid ka. Kui nad koolist tulevad, on neid ootamas maitsev söök nagu ka eilegi. Kuigi nad täna hommikul juba vaikselt küsisd, millal ma tööle kavatsen minna, siis ma ei usu, et nad tahaksid sellisest luksusest loobuda, et neid ootab alati soe kodu mõnusate söögilõhnadega. Aga eks ma olen vaikselt juba mõelnud, et peaks tööpakkumistele silma peale viskama. Aga jällegi, kas tasub seda viga teha. Kes siis majapidamist kodus juhtima hakkab?
Eile ma juba tundsin ennast peaaegu nagu paradiisis olevat. Tulin koju, vaikus. Isegi raadiot ei märganud esialgu käima panna, niivõrd lummatud olin vaikusest. Keegi ei tahtnud midagi, kedagi ei pidanud teenendama, ainult mina olin tähtis. Tegin omale mõnusa hommikusöögi ja nautisin seda, ilma kuhugile vahepeal jooksmata.
Siis nii muuseas hakkasin oma toas korda looma, mingitki...Viisin vaibad välja, panin tolmuimeja käima, sorteerisin Stigi kummuti ära. Tal oli seal selline segadus juba, et kui midagi vaja otsida oli, siis andis vajalik üles leida. Ammu ilma ei ole tal juba mähkmeid vaja, seega on ka bodyd sahtlis täiesti mõttetu kraam, ainult võtavad niigi hinnalist ruumi. Seega kõik ebavajalik sai välja sorteeritud. Ka pikavarrukatega särgid. Kõigil juba ammuilma varrukad liiga lühikesed.
Seoses bodydega on mul üks tähelepanek noorte emade seas. Kui täpsustada, siis kahe noore ema. Ma ei tea, kas see on normaalne või olen mina millestki valesti aru saanud. Minu arust on body justkui pisikese inimese aluspesu (mähkmekandja), aga olen märganud, kuidas mähkmetega last tõstetakse ja tal on selg paljas ehk siis polegi body seljas? Ja seda talvisel-sügisesel ajal. Ma ei saa aru sellest, andke andeks:D Ma ei arva sellistest emadest midagi igatahes.
Ja no ma siis proovisin need asjad FB-i ühte gruppi müüki panna. Mõttetu aktsioon. Palju huvilisi erinevate asjade vastu, mis ka loomulikult paljusti kattusid. Kellele siis mida müüa? Lõin käega. Parem on ikkagi oma asjad võtta ja kuhugile vanakraamiturule minna. Sakala keskuses (Viljandis) midagi taolist toimub kindlatel kuupäevadel. Eks tuleb ennast selleks häälestama hakata ja üks müügipäev teha.
Ühe inimesega saime niipalju kokkuleppele, et peaksin kauba tema töö juurde viima Viljandisse...kas nii käibki, et pean oma kaltsudega ukselt-uksele kõndima? Ja mis veel peenem, tal ei pidavat "sulli" olema, aga ta saavat kassast võtta. Kummalisi inimesi on:D
Eile viidi lõpuks minema ka palgid, mis juba ammuilma ootasid oma aega. Oleksin pidanud üliõnnelik olema ja rõõmust lakke hüppama sellise suure sündmuse puhul, aga minul oli hoopiski väga närune tunne. On ju igasuguseid jutte, kuidas sul perse lõhki tõmmatakse palgiäris. Eks ma olin nii ära hirmutatud, et püüdsin igati valvas olla. Aga mida sa oled valvas, kui sa sellest maailmast mitte midagi ei jaga. Nii ma siis põdesin, kui palke peale tõsteti. Kui õigesti need kogused lõpuks mõõdeti, mina ei tea. Pean leppima sellega, mis ülesostja välja käis. Kui keegi arvab, et metsaga võib rikkaks saada, siis ta eksib. Hinnad on nii all ja nõudlust pole. Hea, kui ise peale maksma ei pea, et su palgid keegi ära viiks:D Emotsionaalselt oli see ikka väga ränk kogemus. Rohkem metsa ei lase teha, ainult kütet oma tarbeks.
Kui see palgijama välja arvata, siis päev oli super. Täitsa märtsikuu tunne. Päike paisitis soojalt, räästad tilkusid. Pesu sai üle pika aja välja kuivama viidud. See ajendas ka oma toas vähe korda looma. Pesurest, mis on talv läbi minu tuba "ehtinud", sai välja viidud ja mina teda enam tuppa ei too. Toas on hoopis rohkem õhku ja ruumi. Sten isegi märkas. Tuli koolist ja küsis: "Miks su tuba nii korras on?" Vähemalt keegigi märkas:D
Stigile läksin lasteaeda järgi kella poole viieks. Ta oli esimest korda pikka päeva lasteaias ja tegi ka lõunaune seal. Teisel päeval juba. Kasvataja loomulikult kiitis teda jälle. Kõik olevat korras. Oli ilusasti isukalt söönud, magas tublisti, püksid olid kuivad - mis veel ühelt pisikeselt inimeselt tahta. Kui ma talle esimesel päeval järgi läksin, siis ta mind nähes jooksis kohe minu juurde nutuvõru suu ümber ja kohe sülle, siis eile jooksis ta küll mulle kohe sülle, aga nutumaiku asjal juures ei olnud. Harjub juba tasapisi.
Täna hakkas ta juba riietamisel vaikselt nutma. Aga kui rühma uksele läksime ja kasvataja teda endale sülle kutsus, sirutas Stig kohe käed ja oli valmis kasvatajaga rühma minema. Ikkagi miski teda sinna tõmbab, ei ole nii, et ta klammerduks minu külge ja nutaks lohutamatult. Seda ma küll välja ei kannataks. Hommikune kodus sättimine ja kodust lahkumine on ilma probleemideta. Kõike tehakse meelsasti. Ainult see pisikene kurb lahkumineku hetk veel. Eks see tahab veel harjumist saada.
Kuigi ma naudin praegu oma vabat aega, siis eks ma tegelen kodus rohkem söögitegemisega ka. Täna on mul juba suur hunnik kotlette tehtud ja laste lemmikuid täisterakukleid ka. Kui nad koolist tulevad, on neid ootamas maitsev söök nagu ka eilegi. Kuigi nad täna hommikul juba vaikselt küsisd, millal ma tööle kavatsen minna, siis ma ei usu, et nad tahaksid sellisest luksusest loobuda, et neid ootab alati soe kodu mõnusate söögilõhnadega. Aga eks ma olen vaikselt juba mõelnud, et peaks tööpakkumistele silma peale viskama. Aga jällegi, kas tasub seda viga teha. Kes siis majapidamist kodus juhtima hakkab?
6 kommentaari:
Enne sügist pole mõtet tööle minna, saad veel suvel inimese moodi suve nautida. Puhkust ju tööinimesele üleliia palju ei anta. Pealegi on Stig alles värskelt lasteaias ja vaja ju lasteaia tõved ka läbi põdeda. Kui vähegi rahaliselt võimalik, siis mina läheks alles sügisest tööle.
See on õige plaan. Parem isegi alles siis, kui Stig kolm saab:)
Väga tubli ema oled ja sinu blogi on armas lugeda! Ja nii hästi suudad selle piskuga end ja oma peret ära majandada. Müts maha! Ja kui kitsikus väga ei suru, siis mina küll tööle veel ei läheks:)
Eks selline majandamine tekitab hasarti ikka ka:)
Lastele oleks parem kui ema on kodune. Ideaalis võiksid kõik su mehed kord kuus ikka mingi summa sulle kontole kanda, et sa ei peaks töökoha/raha pärast muretsema. Ja ükski laps ei taha ema näha kodus tööstressis vaevlemas, tujutsemas, vingumas. Elu ei tohi elada keerulisemaks. Ja võta vastu ikkagi abi mida sulle pakutakse, kasvõi laste pärast.
Ideaalis oleks see parim muidugi. Eriti ajal, kui laps (Meena) hakkab esimesse klassi minema, mis on üsna pingeline aeg alati igale emale.
Postita kommentaar