Jah, juba...pole veel ära olnudki õigesti.
Kell on pea pool kuus hommikul ja tundub, et mina olen ennast välja maganud. Uni läinud. Õhtul ma lausa "kukkusin" voodisse. Ei kuulnud mina, millal lapsed seda tegid. Isegi mingit nägelemist ei kuulnud. Stig ja Meena olid minu voodis, Mete ja Sten teises. Kõik nahistavad magamist praegu veel.
Fb-i lehel ma juba andsin teada laste esimestest muljetest, mis polnud esimese hotellikogemuse kohta eriti meeldivad.
Nüüd aga sellest, kuidas meie reisi esimene päev möödus. Sõitsime kodust välja kell kolm öösel. Jaskar veel imestas, et nüüd öösel hakkate minema või:) Aga kui nüüd vaadata, siis oli see hea otsus, muidu oleksime ajahädas olnud ja öö peale jäänud hotelliga.
Kiirus oli keskmiselt 85-90 km/h. Sellise tempoga ju eriti kiirelt edasi ei saa, kütust ja inimelusid säästab aga küll:D Mis oligi ju eesmärk. Riiani läks kõik lubinal. Siis aga hakkas Navi meid Jurmala suunale viima. Korra mõtlesin' et äkki vajutasin kogemata mälus olnud sihtpunkti. Mine tea, teed on konarlikud ja äkki näpp vääratas:) Kontrollides oli kõik korras ja lohutasin ennast sellega, et sai ju hottelli aadress sisestatud, äkki valis kõige otsema tee. Valiski. Kui kahtlaselt palju vene numbrimärkidega autosid vastu tulema hakkas ja teeviitadel "RUS" kohanime taga oli, siis otsustasin kaval olla ja Navile uue sihtpunkti järada anda, Suwalki. See oli kindlapeale minek ja sinna oleksime oma reisi vältel pidanud kindlasti nii või naa sattuma. Oligi, Navi käskis otsa kohe ümber pöörata. Ca. 159 km ja võisime rahullikud olla, et oleme ikka õigel teel.
Lapsed muidugi väitsid, et mis sellest siis on, kui Venemaalt läbi põikame. Ongi lahe ju. Aga ma ei usu, et venelased nalja mõistavad. Parem mitte sorkima minna, pärast oled veel piiririkkuja ka. Ühesõnaga Navi valis lühima võimaliku tee ja see läks läbi Venemaa. Kilometraaziga me palju puusse ei pannud, 10 km võib-olla.
Raha vahetasin mei vanas vahetuskohas Poolas. 100€ eest sain 405 zlotti, mis on päris hea. Viimane kord anti alla 400 natuke. 200 zlotti panin kohe kõrvale hotelli eest tasumiseks, 200 jäi kulutamiseks. Esimene peatus oligi Suwalki Lidl, kust me siis näksimist ostsime, millest me nii nii ammu puudust oleme tundnud - erinevaid topsi pudingeid, brötchen'eid, vorstikesi, juustuviile.
Järgmisena läksime Suwalki Plazasse, kohalikku kaubamajja. See on meile juba vana-tuttav koht. Aga sel hetkel tundsin, et sellise lastekarjaga ei ole mõtet oma närve üldse kulutama hakata. Ostukäru seal ka polnud, kuhu Stigki istuma panna. Tema ju käest kinni ei hoia ja jookseb kuhu tahab. Võimatu. Jäigi meil see olek seal lühikeseks. Kõik olid selle poolt, et sõitu jätkata. Nii meil see aeg kõik ratastel mööduski.
Mitmeid kordi ikka mõtlesin, kui hea oleks kodus olla olnud. Mida ma kurat ronin üldsenii kaugele ja ega see sõit mingi meelakkumine ei ole. Hommiku otsa võitlesin unega rooli taga, siis oli jälle natuke aega muretut sõitu' siis hakkas sadama ja pimedas vihmaga sõita on õudus. Kõik läigib sulle vastu ja sõidad teel ainult tänu valgetele juttidele, mis teeäärt ja kraavi eristavad.
Siis ma jällegi mõtlesin, et see on viimane aeg lastega kuhugile koos sõita. Kohe on nad suured ja siis hakkavad nad juba omal käel reisima. Ja nad ju ikkagi meenutavad alati heldimusega meie käike ja reise. Eks neil on ju lõbus. Nad ei kujta ettegi, mis minu õlgadele kõik jääb, et see kõik teoks saaks. Laps on hea olla, elu on muretu. Eks mul endal oli ka kunagi nii...
Olge mõnusad oma kodudes, kadestan:D
Kell on pea pool kuus hommikul ja tundub, et mina olen ennast välja maganud. Uni läinud. Õhtul ma lausa "kukkusin" voodisse. Ei kuulnud mina, millal lapsed seda tegid. Isegi mingit nägelemist ei kuulnud. Stig ja Meena olid minu voodis, Mete ja Sten teises. Kõik nahistavad magamist praegu veel.
Fb-i lehel ma juba andsin teada laste esimestest muljetest, mis polnud esimese hotellikogemuse kohta eriti meeldivad.
Nüüd aga sellest, kuidas meie reisi esimene päev möödus. Sõitsime kodust välja kell kolm öösel. Jaskar veel imestas, et nüüd öösel hakkate minema või:) Aga kui nüüd vaadata, siis oli see hea otsus, muidu oleksime ajahädas olnud ja öö peale jäänud hotelliga.
Kiirus oli keskmiselt 85-90 km/h. Sellise tempoga ju eriti kiirelt edasi ei saa, kütust ja inimelusid säästab aga küll:D Mis oligi ju eesmärk. Riiani läks kõik lubinal. Siis aga hakkas Navi meid Jurmala suunale viima. Korra mõtlesin' et äkki vajutasin kogemata mälus olnud sihtpunkti. Mine tea, teed on konarlikud ja äkki näpp vääratas:) Kontrollides oli kõik korras ja lohutasin ennast sellega, et sai ju hottelli aadress sisestatud, äkki valis kõige otsema tee. Valiski. Kui kahtlaselt palju vene numbrimärkidega autosid vastu tulema hakkas ja teeviitadel "RUS" kohanime taga oli, siis otsustasin kaval olla ja Navile uue sihtpunkti järada anda, Suwalki. See oli kindlapeale minek ja sinna oleksime oma reisi vältel pidanud kindlasti nii või naa sattuma. Oligi, Navi käskis otsa kohe ümber pöörata. Ca. 159 km ja võisime rahullikud olla, et oleme ikka õigel teel.
Lapsed muidugi väitsid, et mis sellest siis on, kui Venemaalt läbi põikame. Ongi lahe ju. Aga ma ei usu, et venelased nalja mõistavad. Parem mitte sorkima minna, pärast oled veel piiririkkuja ka. Ühesõnaga Navi valis lühima võimaliku tee ja see läks läbi Venemaa. Kilometraaziga me palju puusse ei pannud, 10 km võib-olla.
Raha vahetasin mei vanas vahetuskohas Poolas. 100€ eest sain 405 zlotti, mis on päris hea. Viimane kord anti alla 400 natuke. 200 zlotti panin kohe kõrvale hotelli eest tasumiseks, 200 jäi kulutamiseks. Esimene peatus oligi Suwalki Lidl, kust me siis näksimist ostsime, millest me nii nii ammu puudust oleme tundnud - erinevaid topsi pudingeid, brötchen'eid, vorstikesi, juustuviile.
Järgmisena läksime Suwalki Plazasse, kohalikku kaubamajja. See on meile juba vana-tuttav koht. Aga sel hetkel tundsin, et sellise lastekarjaga ei ole mõtet oma närve üldse kulutama hakata. Ostukäru seal ka polnud, kuhu Stigki istuma panna. Tema ju käest kinni ei hoia ja jookseb kuhu tahab. Võimatu. Jäigi meil see olek seal lühikeseks. Kõik olid selle poolt, et sõitu jätkata. Nii meil see aeg kõik ratastel mööduski.
Mitmeid kordi ikka mõtlesin, kui hea oleks kodus olla olnud. Mida ma kurat ronin üldsenii kaugele ja ega see sõit mingi meelakkumine ei ole. Hommiku otsa võitlesin unega rooli taga, siis oli jälle natuke aega muretut sõitu' siis hakkas sadama ja pimedas vihmaga sõita on õudus. Kõik läigib sulle vastu ja sõidad teel ainult tänu valgetele juttidele, mis teeäärt ja kraavi eristavad.
Siis ma jällegi mõtlesin, et see on viimane aeg lastega kuhugile koos sõita. Kohe on nad suured ja siis hakkavad nad juba omal käel reisima. Ja nad ju ikkagi meenutavad alati heldimusega meie käike ja reise. Eks neil on ju lõbus. Nad ei kujta ettegi, mis minu õlgadele kõik jääb, et see kõik teoks saaks. Laps on hea olla, elu on muretu. Eks mul endal oli ka kunagi nii...
Olge mõnusad oma kodudes, kadestan:D
3 kommentaari:
Tule koos lastega elusalt tagasi!
Loomulikult tulen.Meid ju ilus kodu ootamas.
Hoian pöialt! Väga lahe, et niimoodi reisite!
...sattusin "mingeid radu pidi" Sinu blogini ja nüüd olen mitmel õhtul nautinud! Kirjutad mõnusalt ja hää huumoriga! Ja mitmevilja-terakuklid proovisin järle. Meie perele ka maitsesid!
Edu.
Ruth Tartumaalt
Postita kommentaar