Või siis halvatud. Ajast, mil me reisilt tagasi oleme, ei ole ma veel koduse eluga kohanenud. Kohvrid on lahti pakkimata, teen vaid oma palgatööd ja kui päev lõppenud, olen surmväsinud. Pealt vaadates pole küll mingi konti murdev töö, aga väsitab kohutavalt. Õhtul ei taha enam arvutit nähagi, seega ei jõua ka siia midagi kirja panna. Parema meelega lasen teleka ees silma kinni või lähen kohe otse voodisse. Isegi oma uude käekotti pole jõudnud sisse kolida. Vedeleb teine siin ja seal nukralt, kogu aeg on ta mul jalus ja silma all.
Selline vegeteerimine on päris hull, stress peaks isegi ütlema. Millest, ma ei tea. See juhtus juba reisi viimasel päeval, kui kodu poole sõitsin. Tagasiteel me hotelli ei võtnud, sest kihk oli kiiresti koju jõuda. Magasin öösel vaid paar tundi rooli taga ja sõitsin aga edasi. Ja et unega võidelda, hakkasin ma jälle sööma. Siiamaani pole üle saanud, kuigi olen juba kodus ja unega võidelda vaja ei ole. Magan kui tahan. Aga eks selle magamisega siin ole ka nii nagu alati. Kõik muu on ju tähtsam, kui minu uni. Küll on vaja lastele taksot sõita, küll veetakse mind väevõimuga metsa jne. Igatahes olen ma stressis ja pean tõsiselt mõtlema, kas ma soovin oma kaalu säilitada või langen jälle söömise lõksu. Pole kerge see keskiga.
Et ennast millegagi tegevuses hoida (peale töö), hakkasin jälle autoostu plaane pidama. SEB-st sain juba vastuse. Maksa 25% sisse ja olemas...vist. Aga vaevalt, enne peab laenukomisjon ka veel otsuse langetama. Nii et polegi niiväga 100% kindel. Ja auto, mille peale ma liisingut soovisin, on ikka ka sigakallis. Saksas saaks samaväärse 3000 eurot odavamalt ja saaks seikluse ka pealekauba. Nii et ma olen juba enamvähem otsustanud, et Eestist ma ärikatelt autot ostma ei hakka. Nüüd siis olengi orienteerunud laenu saamisele, et ise omale sobiv auto tuua sobiva hinnaga. Eks näis, mis sest tuleb. Laenuorjusesse ma ennast mässin. Ja kui ei õnnestu, pole ka midagi katki. Aga millegagi tuleb ju tegeleda vabal ajal. Ma olen ikka täitsa hull:)
Selline ta mul siis on |
Et ennast millegagi tegevuses hoida (peale töö), hakkasin jälle autoostu plaane pidama. SEB-st sain juba vastuse. Maksa 25% sisse ja olemas...vist. Aga vaevalt, enne peab laenukomisjon ka veel otsuse langetama. Nii et polegi niiväga 100% kindel. Ja auto, mille peale ma liisingut soovisin, on ikka ka sigakallis. Saksas saaks samaväärse 3000 eurot odavamalt ja saaks seikluse ka pealekauba. Nii et ma olen juba enamvähem otsustanud, et Eestist ma ärikatelt autot ostma ei hakka. Nüüd siis olengi orienteerunud laenu saamisele, et ise omale sobiv auto tuua sobiva hinnaga. Eks näis, mis sest tuleb. Laenuorjusesse ma ennast mässin. Ja kui ei õnnestu, pole ka midagi katki. Aga millegagi tuleb ju tegeleda vabal ajal. Ma olen ikka täitsa hull:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar