Sel kooliaastal olen ma vatti saanud rohkem, kui ise omal ajal, kui veel koolis käisin. Tean, ajad on muutunud. E-kool näiteks. Meie ajal ei teatud arvutitestki veel mitte midagi. Hea, kui taskukalkulaator oli.
See e-kool on nagu õudusunenägu minu jaoks. Võib ikka päeva suvalt ära rikkuda. Hommikul, kui tööpäevaga alustan, login kohe ka stuudiumisse sisse. Töö vahepealt, kui meelde tuleb tööhoos, viskan ikka pilgu peale.
Ma võin nõme olla, aga meie koolis on seda õppetöövälist värki nii palju, et vahest ajab täitsa vihale. Võib-olla on selles ka asi, et mul on kolm kooliskäivat last ja kogu see kupatus on kogu aeg vaja kolmega korrutada. Ma ei saa isegi öelda, et maikuu nüüd kuidagi hullem oleks...nõks võib-olla. Kogu aeg on stabiilselt hull.
Meena puhul on mul veel mure õppimise osas. Püüame, mis me püüame, ikka loen aegajalt, et kodune töö jälle tegemata. Ta on teises klassis ja suuda siiani adekvaatselt õppimist päevikusse kanda. Täna jälle "1" sees ja märkus, et kodutöö eesti keelest tegemata. Inimeseõpetus asjad üldse kodus. Eile just ekstra avasin talle stuudiumi ja ta vaatas ka sealt lisaks päevikule oma õppimist. Tegi veel matemaatikat, küsis minult abi. Eesti keelest ei lausunud ta sõnagi. No mina ka ei suuda tema asjadega 100 % kursis olla distantsilt. Ei tea, millal ta tajuma hakkab, mis koolis toimub. Ma ei oska ju nõuda ka, kui mul infot pole. Ja iga päev õpetaja vahendusel uurida ja puurida pole ju ka normaalne. Kuskil on igatahes infosulg.
Ja Metega on ka probleemid. Tema ei soovi klassiga teatris käia ja nüüd on küsimärgi all, mis saab ekskursioonist. Ta on natukene pahane (tema jutu järgi tegelikult kogu klass), et ekskursaiooni sihtkohad otsustatakse enam vähem klassijuhatajate poolt. Käiakse ekskursioonil alati kahe klassiga - A ja B-ga. Üks klassijuhataja on muusikaõpetaja, teine ajaloo suunitlusega - seega ekskursioon toimub linnakodanikumuuseumisse ja laulupeomuuseumisse + batuudikeskus ja Lõunakeskuses peatus. Ekskursioon on koolipäevast ja toimub õppeekskursiooni nime all. Lapse kohta korjatakse 18 eurot. Ja nüüd on probleem. Mete keeldub sinna minemast. Kas protestiks või teda tõesti ei huvita, selle ma selgitan välja, kui ta koju saabub. Kuigi me oleme juba mitu korda sel teemal rääkinud ja Mete on maininud, et õpetaja ootab raha. Kui ma ütlen, et maksan ära, ütleb Mete, et ta niikuinii ei lähe. No mida ma teen?
Teatris ta käis sunniviisiliselt. Oli igav olnud. Üks rist ja viletsus ma ütlen. Ei ole kerge kahe tule vahel olla.
Steniga on enamvähem OK. Neil on väga ahvatlevad väljasõidud ja ta teeb need alati kaasa. Kuutsemäel käisid suusatamas kaks päeva. Nüüd lähevad Valma seiklusparki paariks päevaks. Muuseumeid polegi neil vist programmis olnud. No oleneb suuresti ikka õpetajatest, kes asja veavad.
Nüüd on lastekaitsepäev tulemas. Mul on juba ammu hirm selle ees. Eriti Meena ja lastekaitsepäev. Ma ei kujuta ette, kui palju taskuraha talle kaasa vaja panna on. Seal on ju igasugu ahvatlusi ja tema juba piire ei tunneta. Ühel pühapäevasel päeval, kui neil Mulgi laulupeo peaproov oli, kutsuti neile kultuurikeskuse juurde lausa puhvet kohale.
Rääkisin siis Meenale, kuidas kaasa antud 5 eurosega ringi käia. Et palun vaata hindu ja mõtle ikka mitu korda enne, kui midagi ostad. Tuleb siis koju ja räägib, et oli 2,50 eurose pehme jäätise ostnud jäätisemüüjalt. 2,50 jäätise eest? Peab ikka vihane olema oma raha peale. Selle raha eest oleks saanud kaks "Eriti rammusat jäätist" Konsumist. Koguseliselt igate pidi kasulikum raha kulutus oleks olnud. Aga lapsi ei olnud lubatud linna peale ja nad suunati sujuvalt ülehinnatud kaupa ostma. Anna siis oma teadmisi säästlikust eluviisist lastele edasi. Minul läks muidugi silme eest mustaks sellest jutust. Oi kuidas ma ei kannata, kui lapsed rahaga ringi käia ei oska (ise ma ka ei osanud selles vanuses ja kohati ei oska praegugi).
Ülehomme tuleb siis rinda pista lastekaitsepäevaga. Ma tegin Meenale juba ühe kavala ettepaneku, millega ta nõus oli. Getter Jaani pidi ka kohale tulema. Eks näis.
Sellised kultuursed mured meie peres. Ma ei ütle ühtki halba sõna kooli igasuguste ürituste kohta, aga mul on juba sellised imelikud lapsed, et paratamatult pean mina kõik selle traalivaali kinni maksma ja taksot ka sõitma nõrkemiseni. Palgatööks eriti enam aega ei jäägi:D
See e-kool on nagu õudusunenägu minu jaoks. Võib ikka päeva suvalt ära rikkuda. Hommikul, kui tööpäevaga alustan, login kohe ka stuudiumisse sisse. Töö vahepealt, kui meelde tuleb tööhoos, viskan ikka pilgu peale.
Ma võin nõme olla, aga meie koolis on seda õppetöövälist värki nii palju, et vahest ajab täitsa vihale. Võib-olla on selles ka asi, et mul on kolm kooliskäivat last ja kogu see kupatus on kogu aeg vaja kolmega korrutada. Ma ei saa isegi öelda, et maikuu nüüd kuidagi hullem oleks...nõks võib-olla. Kogu aeg on stabiilselt hull.
Meena puhul on mul veel mure õppimise osas. Püüame, mis me püüame, ikka loen aegajalt, et kodune töö jälle tegemata. Ta on teises klassis ja suuda siiani adekvaatselt õppimist päevikusse kanda. Täna jälle "1" sees ja märkus, et kodutöö eesti keelest tegemata. Inimeseõpetus asjad üldse kodus. Eile just ekstra avasin talle stuudiumi ja ta vaatas ka sealt lisaks päevikule oma õppimist. Tegi veel matemaatikat, küsis minult abi. Eesti keelest ei lausunud ta sõnagi. No mina ka ei suuda tema asjadega 100 % kursis olla distantsilt. Ei tea, millal ta tajuma hakkab, mis koolis toimub. Ma ei oska ju nõuda ka, kui mul infot pole. Ja iga päev õpetaja vahendusel uurida ja puurida pole ju ka normaalne. Kuskil on igatahes infosulg.
Ja Metega on ka probleemid. Tema ei soovi klassiga teatris käia ja nüüd on küsimärgi all, mis saab ekskursioonist. Ta on natukene pahane (tema jutu järgi tegelikult kogu klass), et ekskursaiooni sihtkohad otsustatakse enam vähem klassijuhatajate poolt. Käiakse ekskursioonil alati kahe klassiga - A ja B-ga. Üks klassijuhataja on muusikaõpetaja, teine ajaloo suunitlusega - seega ekskursioon toimub linnakodanikumuuseumisse ja laulupeomuuseumisse + batuudikeskus ja Lõunakeskuses peatus. Ekskursioon on koolipäevast ja toimub õppeekskursiooni nime all. Lapse kohta korjatakse 18 eurot. Ja nüüd on probleem. Mete keeldub sinna minemast. Kas protestiks või teda tõesti ei huvita, selle ma selgitan välja, kui ta koju saabub. Kuigi me oleme juba mitu korda sel teemal rääkinud ja Mete on maininud, et õpetaja ootab raha. Kui ma ütlen, et maksan ära, ütleb Mete, et ta niikuinii ei lähe. No mida ma teen?
Teatris ta käis sunniviisiliselt. Oli igav olnud. Üks rist ja viletsus ma ütlen. Ei ole kerge kahe tule vahel olla.
Steniga on enamvähem OK. Neil on väga ahvatlevad väljasõidud ja ta teeb need alati kaasa. Kuutsemäel käisid suusatamas kaks päeva. Nüüd lähevad Valma seiklusparki paariks päevaks. Muuseumeid polegi neil vist programmis olnud. No oleneb suuresti ikka õpetajatest, kes asja veavad.
Nüüd on lastekaitsepäev tulemas. Mul on juba ammu hirm selle ees. Eriti Meena ja lastekaitsepäev. Ma ei kujuta ette, kui palju taskuraha talle kaasa vaja panna on. Seal on ju igasugu ahvatlusi ja tema juba piire ei tunneta. Ühel pühapäevasel päeval, kui neil Mulgi laulupeo peaproov oli, kutsuti neile kultuurikeskuse juurde lausa puhvet kohale.
Rääkisin siis Meenale, kuidas kaasa antud 5 eurosega ringi käia. Et palun vaata hindu ja mõtle ikka mitu korda enne, kui midagi ostad. Tuleb siis koju ja räägib, et oli 2,50 eurose pehme jäätise ostnud jäätisemüüjalt. 2,50 jäätise eest? Peab ikka vihane olema oma raha peale. Selle raha eest oleks saanud kaks "Eriti rammusat jäätist" Konsumist. Koguseliselt igate pidi kasulikum raha kulutus oleks olnud. Aga lapsi ei olnud lubatud linna peale ja nad suunati sujuvalt ülehinnatud kaupa ostma. Anna siis oma teadmisi säästlikust eluviisist lastele edasi. Minul läks muidugi silme eest mustaks sellest jutust. Oi kuidas ma ei kannata, kui lapsed rahaga ringi käia ei oska (ise ma ka ei osanud selles vanuses ja kohati ei oska praegugi).
Ülehomme tuleb siis rinda pista lastekaitsepäevaga. Ma tegin Meenale juba ühe kavala ettepaneku, millega ta nõus oli. Getter Jaani pidi ka kohale tulema. Eks näis.
Sellised kultuursed mured meie peres. Ma ei ütle ühtki halba sõna kooli igasuguste ürituste kohta, aga mul on juba sellised imelikud lapsed, et paratamatult pean mina kõik selle traalivaali kinni maksma ja taksot ka sõitma nõrkemiseni. Palgatööks eriti enam aega ei jäägi:D
12 kommentaari:
Jah, kolm koolsikäivat last on tõesti paras koordineerimine ja korraldamine. Mul on vanemad kaks ilmselt natuke nooremad kui Sinu omad ja mingile ekskursioonile või mujale kaasamineku kohta ma neile küsimusi ei esita - kui vanemad peavad vajalikuks, siis laps läheb, punkt. Aga Tartu linnakodaniku muuseumi ma oma lapsi ka ei ajaks, kui just mingit eriti toredat programmi ei ole, meil on antiikmööblit kodus majatäis niigi. Muud muuseumid on neile hästi meeldinud. :)
Meie koolis käiaksegi ainult õppeotstarbelistel õppekäikudel. Neile, kes mingil põhjusel kaasa ei soovi minna, on koolipäev. Loobumist tuleb ette siiski väga harva. Meelelahutuslike väljasõitudega tegeleb iga pere ise.
Meil koolipäeva asenduseks ei pakuta kahjuks:(
Esiteks...suur tänu sõna võtmast. Siin on nii vaikne, keegi sõna ei võta. Päris tore on vahest, kui keegi ka suu lahti teeb.
Mina ka küsimusi ei esita ja ei sunniks ka, kui ekskursioon kohustuslik ei oleks. Meena näiteks läheb hea meelega igale poole klassiga. Õpetaja rõõmustaks, kui ta vahest maha jääks:)
Igatahes on meil tüli nüüd majas, sest mina sunnin last.Pole eriti meeldib siin "paksus õhus" elada praegusel hetkel.
Mina näiteks kooli ajal vihkasin taolisi kultuurseid reise ja ei osalenud neist mitte ühelgi. Pole minu huvi ja minu teema, sundida ka ei lasknud.
No näed. Metel on ka totaalselt teised huvid. Ta vihkab muuseume. Ega ta klassi muudest üritustest ka eriti vaimustuses ei ole. Aga pane spordivõistlustel osalema, on kohe platsis ja motiveeritud.
Mul oli kooli ajal klassivend, kes igal õhtul koos emaga mulle helistas ja üle kontrollis, mis kodus teha jäi. Nii said nemad oma hajameelsusest üle ja mul oli tubli õppurina hea meel sellist niiöelda lisaülesannet täita. Äkki toimiks teil ka midagi sellist?
Siis on vaja meil ka see tubli õppur leida, keda ära kodustada saaks:)
Mina oma 3. klassi lapsega pean ka koguaeg ise järge pidama, et kõik õpitud saaks. Tavaliselt on kõik e-koolis kirjas. Kui mõni päev üle ei kontrolli, siis midagi jääb jälle tegemata. Ja meil on probleemiks asjade kooli jätmine, ei saa ju õhtul kodus õppida, kui töövihikud kooli unustatud.
Meena ka vahest kui ta asjade seast vajalikku vihikut ei leia, siis arvab ta kohe, et see on koolis. On olnud juhuseid, kui koolitöö jääb tegemata, sest pole lihtsalt kuskile teha.
Aga eks tal on niisama ka ühtelugu asjad kadunud alustades kustukummiga ja lõpetades bussisõidukaardiga.
Meil on ka kolm koolilast. Kõik on hästi erinevad. Üks neist korralik hajameelik.
Pahandamine EI AITA. Igal lapsel on omad iseloomuomadused ja nende peale vihastamine ei muuda neid. Koleerik jääb koleerikuks, flegmaatik flegmaatikuks, hajameelne laps jääb hajameelseks. Inimene, ka laps mitte, ei saa käsu peale ennast sisemiselt muuta.
Muuta saab aga käitumist ja siin saad sina kui kogenum abiks olla. Hajameelsele lapsele tuleb luua rutiin ja mehhanismid oma asjade kontrollimiseks. Esiku uksele nimekiri - kas on kaasas kehalise riided? pinal? bussikaart? Õhtul kindlal ajal suunad lapse stuudiumisse oma asju sealt üle vaatama. Koolikoti pakkimisel olgu oma loogika - mata raamat ja vihik olgu sama värvi paberiga ja omavahel koos; emakeelega sama; jne. Ja nii edasi.
Ega see kõik lõpuni ei aita, aga parandab olukorda tunduvalt. Ja lapsel on tunne, et sa püüad teda aidata, mitte lakkamatult karistada asja eest, mida ta ise ei kontrolli (iseloom). Usu mind, sul on 10 või 50 aasta pärast selle üle hea meel...
Ühtlasi pead sa leppima, et sul on hajameelne laps ja seega jäävad ühed, märkused, tegemata tööd ja kadunud asjad tema elu alatiseks osaks.
Kui 2. klassi laps teeb kirjutades vigu, siis oleks minu arust vaja logopeedile minna. Või vähemalt peaks õpetajaga rääkima, et mida teha saaks.
Taskuraha. Minu arust reageerid sa väga üle. Taskuraha mõte on ju see, et lapsed saaks ise otsustada, millele seda kulutada. Et kas ta ostab 2 jäätist väljasõidul või 5 jäätist pikema aja jooksul. Sa võid talle selgitada, mis on valikud ja mis millega kaasneb, aga edasine on lapse teha. Ja sellest peaks sa distantseeruma. Isegi kui silme eest mustaks läheb. Lapsed hakkavad oma elus järjest suuremaid valikuid tegema ja kui sa tahad igasse neist sekkuda, saab teil olema väga väga sitt suhe. Ta hakkab sulle valetama ja mida kõike veel.
Ehk, lepi sellega, et osad otsused ongi su lapse teha ja ainult tema ise teab, mis talle parem on.
Väga sisukas kommentaar ja suureks abiks minu edaspidises käitumises. Aitäh!
Postita kommentaar