Ema, viis last ja elu maal. Mured ja rõõmud.
Kuvatud on postitused sildiga Olme. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Olme. Kuva kõik postitused
18. aprill 2015
16. aprill 2015
Teekond ilusate hammasteni
Nüüd tahaksin ma kirjutada, mis sai meie viimasest ortodondi külastusest, kuhu ma Jaskariga lausa kaasa läksin. Ikka sellepärast, et asjadega paremini kursis olla ja otse allikatest kuulda, mis ja kuidas edasi.
Arst vaatas poisi üle. Enne olid tehtud juba pildid, et hinnata, mida edasi teha. Kirjutati vastus hambaarstile, kes ortodondi juurde suunas. Ja enne kui breketeid üldse suhu panema hakatakse, on vajalik visiit hügienisti juurde. Hügienisti elukutse tuli mulle üllatuseks. Polnud kuulnudki enne sellisest asjast. Suuhügienist teeb kõigepealt soodapesu, puhastab hambad katust, hambakivist, poleerib. Lisaks õpetab ta ka õigesti ja tõhusamalt hammaste eest hoolitsema.
Viljandis oleksime me sinna aja saanud juuniks. Kuna hügienist käib Pärnust, siis helistasime otse Pärnusse ja saime aja kohe järgmiseks päevaks. Kord pidi maksma 25€. Mõeldud, tehtud. Panime plaanid paika järgmiseks päevaks. Aja saime kella 16:15- ks.
Hommikul tiksusin niisama kodus. Võtsin rahulikult, sest ärgates oli mul taaskord rinnus valu ja üsna vilets olemine. Tegin hädavajliku ära ja püüdsin võimalikult palju pikali olla. Mingit isu ei olnud seiklema minna, aga pidin. Hiljemalt lõunaks oli vaja liigutama hakata, et Jaskarile kohe peale kooli järgi minna ja teele asuda. Enesetunne oli nii vilets, et pidin tableti võtma. Stig tuli minuga kaasa ja Meena läks vanaema juurde.
Sõit läks vaevaliselt. Vasak pool kehast oli valu täis ja rooli hoida ei jõudnud. Enne linna jõudmist aga hakkas vist tablett mõjuma ja olemine läks paremaks. Sain EMT-st oma telefoni kätte, mida ma parandada ei lasknud. Käsitlustasu pidin maksma 16€...et üldse teada saada, mis telefoniga lahti oli. Emaplaat ja remont 150€...võta või jäta. Võtsin oma katkise telefoni ja lahkusin. Viisin ühte suvalisse telefoni poodi ja pakkusin juppideks. Sain 30€ ja pidin õnnelik olema. Vahest tuleb süda kõvaks teha ja raskeid otsuseid langetada. Ega parem ei oleks olnud lastele mängida anda. Veel rohkem kahju. Oli kuidas oli, see asi sai omale lõpu.
Jaskar oli valmis kooliga ja ootas mind. Enne kui Pärnu poole saime sõitma hakata, oli veel mitmeid asju vaja korda saata. Rohi Stigile Tervisekeskusest tuua ja Jaskaril oli idee, et võiksime ka ARK- ist läbi käia ja minule võtta tunnistus mootorsõidukijuhi juhendajana. Jaskaril oli kihk juba ammu seaduslikult rooli saada. Seda võib ta teha nüüd alati, kui mina kaasas olen. Asi käis lihtsalt. 16€ riigilõivu ja minu id-kaart, 10-15 minutit ja olemas. Vastavad märgid autole ja sõit võis alata.
Pärnu linnas sai Jaskar kohe päris kõva praktika ja sõidukogemuse. Temale on see linn üsna võõras, mulle aga päris selge. Nii ma siis õpetasin ja juhendasin teda. Eks mul oli külm higi kohati peal hirmust, aga pääsesime seekord tervelt.
Hügienisti juures läks meil hästi. Vägagi. 25€ läks haigekassa arvelt, meie midagi maksma ei pidanud. Viljandis oleksime pidanud. Vedas. Ja seda kuni Jaskar 19 saab. Soovitati veel enne vanuse täis saamist juhust kasutada. Hambad said puhtaks ja laps oli rõõmus ja rahul. Nüüd jääb üle uued ajad panna ja protsessiga edasi minna. Sellist hammaste puhastus teenust soovitan kõigile, isegi endale. Kulub ära põhjalik hoolitsus aegajalt.
Pärnus me kuskile rohkem ei läinud. Jaskar tund aega süüa ei tohtinud, nii et sai ots kodu poole keeratud. Jaskar jõudis Apja bussi peale täpselt, et tagasi kooli sõita.
Ma siis mõtlesin, et võtan Abja Konsumist piima koju. Stig jäi autosse ootama, turvatooli rihmade alla ja auto uksed panin ka lukku. Viisin mõne taara ka ja kui üks pudel veel anda oli, sai masin täis ja pidin ootama. Kulus aega. Ja kui ma järjekorras oma piimaga olin, sammus peauksest sisse Stig. See ehmatas küll ära. Kuidas ta autost välja sai? Hea, et ta poodi otsustas tulla ja ei läinud omapäi linna peale. Õudne.
Pärast auto juures nägin, et ta oli juhi uksest välja tulnud, uks oli halvasti kinni lükatud, see ta reetis. Minust jäid aga autouksed lukku. Ju siis seest saab ukse lahti. Selge siis, ta oskab nüüd turvatooli rihmu avada, mis on väga halb uudis. Jaskar oskas seda juba vist 6 kuuselt. Stigiga saigi kaua hakkama. Võtan teadmiseks.
Saime harjumatult vara koju. Kütsin ahju ja pliiti. Tõin kasemahla ära, sest kohutav joogi janu oli. Sõbrannalt sain nipi, et kui kasemahla külmutada, siis muutub ta eriti magusaks ja heaks joogiks. Ja nii ongi. Esiti arvasin, et tema kase mahl on lihtsalt magusam. Aga ei, minu oma on sama magus sügavkülmast võetult.
Selline tegus päev oli meil Jaskariga ja pikk tee on veel ees, et hambad uue välimuse saaks.
Arst vaatas poisi üle. Enne olid tehtud juba pildid, et hinnata, mida edasi teha. Kirjutati vastus hambaarstile, kes ortodondi juurde suunas. Ja enne kui breketeid üldse suhu panema hakatakse, on vajalik visiit hügienisti juurde. Hügienisti elukutse tuli mulle üllatuseks. Polnud kuulnudki enne sellisest asjast. Suuhügienist teeb kõigepealt soodapesu, puhastab hambad katust, hambakivist, poleerib. Lisaks õpetab ta ka õigesti ja tõhusamalt hammaste eest hoolitsema.
Viljandis oleksime me sinna aja saanud juuniks. Kuna hügienist käib Pärnust, siis helistasime otse Pärnusse ja saime aja kohe järgmiseks päevaks. Kord pidi maksma 25€. Mõeldud, tehtud. Panime plaanid paika järgmiseks päevaks. Aja saime kella 16:15- ks.
Hommikul tiksusin niisama kodus. Võtsin rahulikult, sest ärgates oli mul taaskord rinnus valu ja üsna vilets olemine. Tegin hädavajliku ära ja püüdsin võimalikult palju pikali olla. Mingit isu ei olnud seiklema minna, aga pidin. Hiljemalt lõunaks oli vaja liigutama hakata, et Jaskarile kohe peale kooli järgi minna ja teele asuda. Enesetunne oli nii vilets, et pidin tableti võtma. Stig tuli minuga kaasa ja Meena läks vanaema juurde.
Sõit läks vaevaliselt. Vasak pool kehast oli valu täis ja rooli hoida ei jõudnud. Enne linna jõudmist aga hakkas vist tablett mõjuma ja olemine läks paremaks. Sain EMT-st oma telefoni kätte, mida ma parandada ei lasknud. Käsitlustasu pidin maksma 16€...et üldse teada saada, mis telefoniga lahti oli. Emaplaat ja remont 150€...võta või jäta. Võtsin oma katkise telefoni ja lahkusin. Viisin ühte suvalisse telefoni poodi ja pakkusin juppideks. Sain 30€ ja pidin õnnelik olema. Vahest tuleb süda kõvaks teha ja raskeid otsuseid langetada. Ega parem ei oleks olnud lastele mängida anda. Veel rohkem kahju. Oli kuidas oli, see asi sai omale lõpu.
Jaskar oli valmis kooliga ja ootas mind. Enne kui Pärnu poole saime sõitma hakata, oli veel mitmeid asju vaja korda saata. Rohi Stigile Tervisekeskusest tuua ja Jaskaril oli idee, et võiksime ka ARK- ist läbi käia ja minule võtta tunnistus mootorsõidukijuhi juhendajana. Jaskaril oli kihk juba ammu seaduslikult rooli saada. Seda võib ta teha nüüd alati, kui mina kaasas olen. Asi käis lihtsalt. 16€ riigilõivu ja minu id-kaart, 10-15 minutit ja olemas. Vastavad märgid autole ja sõit võis alata.
Pärnu linnas sai Jaskar kohe päris kõva praktika ja sõidukogemuse. Temale on see linn üsna võõras, mulle aga päris selge. Nii ma siis õpetasin ja juhendasin teda. Eks mul oli külm higi kohati peal hirmust, aga pääsesime seekord tervelt.
Hügienisti juures läks meil hästi. Vägagi. 25€ läks haigekassa arvelt, meie midagi maksma ei pidanud. Viljandis oleksime pidanud. Vedas. Ja seda kuni Jaskar 19 saab. Soovitati veel enne vanuse täis saamist juhust kasutada. Hambad said puhtaks ja laps oli rõõmus ja rahul. Nüüd jääb üle uued ajad panna ja protsessiga edasi minna. Sellist hammaste puhastus teenust soovitan kõigile, isegi endale. Kulub ära põhjalik hoolitsus aegajalt.
 |
| Jaskarit ootamas |
Ma siis mõtlesin, et võtan Abja Konsumist piima koju. Stig jäi autosse ootama, turvatooli rihmade alla ja auto uksed panin ka lukku. Viisin mõne taara ka ja kui üks pudel veel anda oli, sai masin täis ja pidin ootama. Kulus aega. Ja kui ma järjekorras oma piimaga olin, sammus peauksest sisse Stig. See ehmatas küll ära. Kuidas ta autost välja sai? Hea, et ta poodi otsustas tulla ja ei läinud omapäi linna peale. Õudne.
Pärast auto juures nägin, et ta oli juhi uksest välja tulnud, uks oli halvasti kinni lükatud, see ta reetis. Minust jäid aga autouksed lukku. Ju siis seest saab ukse lahti. Selge siis, ta oskab nüüd turvatooli rihmu avada, mis on väga halb uudis. Jaskar oskas seda juba vist 6 kuuselt. Stigiga saigi kaua hakkama. Võtan teadmiseks.
Saime harjumatult vara koju. Kütsin ahju ja pliiti. Tõin kasemahla ära, sest kohutav joogi janu oli. Sõbrannalt sain nipi, et kui kasemahla külmutada, siis muutub ta eriti magusaks ja heaks joogiks. Ja nii ongi. Esiti arvasin, et tema kase mahl on lihtsalt magusam. Aga ei, minu oma on sama magus sügavkülmast võetult.
Selline tegus päev oli meil Jaskariga ja pikk tee on veel ees, et hambad uue välimuse saaks.
15. aprill 2015
Mure mure otsa
Sõna otseses mõttes. Ma olen vist terve kuujagu töid-asjaajamisi kahe päevaga suutnud ära ajada.
Eks ma oli sellega juba arvestanud ka, sest perearstil olime juba käinud, probleemid aga kestsid. Tee oli mul selge, nii et tegutsesin. Haiglas järjekorda ei olnud ja saime kohe jutule. Väga meeldiv personal oli. Kohe peale paberimajanduse jutti ajamist suunati meid palatisse arsti ootama. Stigil polnud üldises vaates häda midagi. Oli rõõmus ja seltsiv. Püüdsin talle natukene seletada, mis juhtuma hakkab, et ta ära ei ehmuks, kui arst tuleb teda uurima.
Õige pea astuski sisse arstionu. Stig on rohkem naiste seltskonnaga harjunud ja ehmatas kohe ära. Natuke oli nuttu ka, kui üle vaadati. Siis kutsuti järgmine arst, jälle meesterahvas. Aga kõik oskasid väga professionaalselt 2-aastase mehega ringi käia ja Stig sai sellest julgust juurde ja rahunes maha. Ega teda palju enam ei näpitud. Saadeti veel edasi kolmandagi meesarsti juurde. Sinna ta läks juba jooksuajalu ja sõita sai ka liftiga, seda lõbusam Stigil oli.
Saime näpunäited, mida kinnise kõhu puhul ette võtta. See pidi üsna levinud probleem olema selles eas lastel ja ei midagi uut. Selgus paar uut asja. Seda ma siin aga lahkama ei hakka, teise inimese haiguslugu siiski. Delikaatne värk.
Kui lapsel on kõhukinnisusega probleeme, siis abiks on vedelad supid, kliipudrud, tavalise või söömine, ploomimahl (soovitavalt 3 liitrine Maksimast), kasemahl, palju juua, ploomid, kiivid, maasikad. Need on asjad, mis mulle praegu meelde tulid ja äkki on kellelegi abiks.
Paar äärmuslikku nippi saime veel, need aga pole nii tervislikud ja neid ma ei jaga. Hoian oma teada ja kasutan, kui tõesti muud moodi enam ei saa.
Arstionu pakkus lõpetuseks meile veel oma salajasest assortiikarbist kommi ja nii me sealt haigemajast lahkusime suts targemana.
Ja nagu ikka, kui juba nii pikk sõit oli ette võetud, olin ma kodust ettenägelikult kaasa võtnud ka Steni ratta, mis vajas juba ammu täis hooldust. Meest meil majas pole, tuleb kasutada professionaalide abi. Olin hommikul juba ette helistanud ja kõik põhilised asjad järgi uurinud. Viisin ratta kohale ja nüüd jääb üle oodata, kui antakse teada, et ratas on uueks hooajaks valmis. Sten pole veel avastanud, et ratast pole. Kui ta ei avastagi, siis on see minu sünnipäeva kink talle. Vaatame, kuidas see mul välja kukub. Minu suu on igatahes lukus :D
Sellega valmis, andis Stig teada, et temal on pissihäda. Sõitsin Maavalitsuse hoone ette. Seal on soe ja puhas wc. Olin vaeva ära näinud, aga Stig keeldus pissimast. Läksime autosse tagasi. Sain ta rihmadega kinni, kui ta hakkas uuesti pihta oma hädadega. Vat selline ta probleem ongi. Tahab pissile, aga pissida ei julge ja nii ta vaevleb. Võtsin ta siis uuesti kaenlasse ja läksin uuesti üritama. Raudsed närvid mul. Stig nuttis juba haledasti ja püüdsin teda potile keelitada kabiinis. Keegi naisterahvas teistpoolt ust juba tundis muret, kas ikka kõik korras on. Oli. See on meie igapäev juba ja tundub, et ilma lõputa. Seekord saime suure surmaga pissi tehtud ja laps oli kohe kui ümber vahetatud.
Aeg oli lõunaund teha. Küll turtvatoolis, aga kes magada tahab, saab seda teha igal pool.
Mina ajasin sel ajal oma asju EMT-ga ja nagu ikka kiidan sealseid teenindajaid. Väga positiivsed ja abivalmis, kuulavad su vingu ära ja elu läheb edasi. Koos uue telefonga muidugi. Garantiist küll loobuda ei saanud, aga lubasin kohe kohale lennata, kui probleemid pihta hakkavad :D
Aeg oli juba sealmaal, et sai Jaskariga kokkulepitud asju ka ajama hakata. Olime talle juba sada aastatat tagasi hambaarsti aja kokku leppinud. Enne seda olime juba päris mitmed arstid läbi käinud ja ikka oli meid edasi saadetud ja lõpuks vist olemegi otsaga seal, kus me ka reaalselt abi hakkame saama. See on jälle pikem jutt ja ulatub juba aastasse 2010, kui me käisime uurimas Hambakliinikus breketite võimalust. Seal aga laideti asi maha ja et polevat vaja. Siis tuli uus mure ja lõpuks Hambakliiniku töö osutus kasutuks, nii et tuli uude kohta minna.
Täna Jaskar sai ka aru ja mainis ära, milline on ikka suhtumise vahe Hambakliinikus ja nendes kohtades, kus me nüüd järjest käinud oleme (Dentes ja Ortotondiakliinik). Nagu öö ja päev. Jaskar võtab asja igatahes täie tõsidusega ja teeb tublisti koostööd, et ka breketid suhu saada. Viimane aeg. Ise tahaks ka muidugi osa saada :D
Lõpuks sõidutasin Jaskari ühikasse tagasi ja et ma juba Mustla trassil enamvähem olin, käisin tiiru sõbranna juurest ka läbi. Sain talt juba pühapäeval kutse, aga ei suutnud ennast tagant sundida, et kuhugile minna. Ilm ju oli ka sitt ja see on piisav argument minu puhul:)
Stigil oli külas tore. Sättis ennast kohe Tony masinapargi juurde ja kukkus mängima. Ime ka, kui ei tahaks mängida. Päev ju põhimõtteliselt turvatoolis veedetud. Rääkisime maast ja ilmas, mis peab ka ju tehtud saama, kui naised koos. Vahepeal tuli emalt kõne, et Meena oli trepist alla kukkunud. Aga ega see minu kohale tormamine poleks enam midagi päästnud. Olin ju kodust kaugel. Ema sai sellest aru ja andis endast parima, et Meenat lohutada ja vaadata, kas kondid terved on.
Hakkas juba hämaraks minema, kui me ennast kodu poole sättima hakkasime.
Kodu oli omal kohal, aga kõik karjus (tegemata tööd). Eks ma Stenile selgitasin ka, milline kodu olla võiks, kui ma juhuslikult pole päev läbi koju saanud. Ja muideks, täna ma jälle olin päeva ära ja minu eilne sajatamine kandis vilja...puud olid tuppa veetud (sattusin nagu puukuuri) ja kõik oli enamvähem talutav seekord.
Tänesest tegusast päevast kirjutan kohe, kui mahti saan.
Eilne hommik algas sellega, et Meena üks silm oli põletikuline. See tal igivana probleem, mida polnudki juba pikka aega olnud. Selge see, et lasteada minek oli välistatud. Nakkav asi siiski. Jäi üle ainult Stig lasteaeda viia, sest mul oli nii või naa Nuia asja. Meena suure ja tragi tüdrukuna oli nõus selle aja üksi kodus olema. Tal on oma DVD-dega piisavalt tegemist.
Viisin Stigi aeda. Nende rühmas on tuulerõuged liikvel ja lastevanematel paluti tähelepanelikud olla. See veel puuduks. Mul Stigiga piisavalt muret praegu ja see ei tahagi ära lõppeda. Iga päev annan ta rühma ja olen valmis selleks, et teda on vaja poolest päevast koju tuua.
Käisin vallas oma igakuiseid pabereid viimas, et jälle toimetulekutoetust taodelda (no ei tule ilma toime) ja ühtlasi anti teada, et meie perel on ka Euroopa Liidu toiduabi pakk saada. Kogus oli suur ja seda oli vaja tooma minna nn. laost. Vallamajas ju selliseid asju ei hoia. Paberil olid kirjas kogused ühele inimesele ja meie puhul korrutati need kuuega. Kujutate ise ette. Näiteks 48 karpi hautatud sealiha konservi 24 pudelit rapsiõli, 12 purki borši suppi, 12 tahvlit tumedat šokolaadi, 6 kilo jahu, skumbriat õlis, tatart, riisi, suhkurt, neljaviljahelbeid, rosinaid, makarone. Sai vist kõik üles loetletud. Tohutu abi igatahes ja kavatsen seda sihtotstarbeliselt kasutama hakata. Sellist abi on saada kaks korda aastas. Järgmine kord on oktoobris.
Rõõmustasin, et olin Stigi lasteaeda viinud ja sain segamatult tegutseda. Kodus oli ju vaja veel kõik ära paigutada ja Jaskariga oli meil ka pisikene plaan tehtud. Seda küll õhtuks. Emale oleks jäänud taaskord Stigi transport.
Ütleme nii, et kõik oli organiseeritud ja paigas. Tavaliselt sujub ka plaanipäraselt, aga eile tuli ootamatu muudatus. Lasteaiast helistati. Stigil olid taaskord probleemid ja kasvatajad olid murest murtud. Mina ka, kui ma last nägin. Nuttis teine õnnetult, põsed õhetasid ja paistis, et allapoole vööd olid asjad paigast ära. Taaskord probleemid pissimise ja kakamisega (juba üle kahe kuu) ja oli näha, et laps on vaevas. Pidasime kasvatajage aru ja otsustasime üheskoos, et parim võimalik käik oleks kohe otse Viljandisse haigla vastuvõttu.
 |
| Meie murelaps |
Eks ma oli sellega juba arvestanud ka, sest perearstil olime juba käinud, probleemid aga kestsid. Tee oli mul selge, nii et tegutsesin. Haiglas järjekorda ei olnud ja saime kohe jutule. Väga meeldiv personal oli. Kohe peale paberimajanduse jutti ajamist suunati meid palatisse arsti ootama. Stigil polnud üldises vaates häda midagi. Oli rõõmus ja seltsiv. Püüdsin talle natukene seletada, mis juhtuma hakkab, et ta ära ei ehmuks, kui arst tuleb teda uurima.
Õige pea astuski sisse arstionu. Stig on rohkem naiste seltskonnaga harjunud ja ehmatas kohe ära. Natuke oli nuttu ka, kui üle vaadati. Siis kutsuti järgmine arst, jälle meesterahvas. Aga kõik oskasid väga professionaalselt 2-aastase mehega ringi käia ja Stig sai sellest julgust juurde ja rahunes maha. Ega teda palju enam ei näpitud. Saadeti veel edasi kolmandagi meesarsti juurde. Sinna ta läks juba jooksuajalu ja sõita sai ka liftiga, seda lõbusam Stigil oli.
Saime näpunäited, mida kinnise kõhu puhul ette võtta. See pidi üsna levinud probleem olema selles eas lastel ja ei midagi uut. Selgus paar uut asja. Seda ma siin aga lahkama ei hakka, teise inimese haiguslugu siiski. Delikaatne värk.
Kui lapsel on kõhukinnisusega probleeme, siis abiks on vedelad supid, kliipudrud, tavalise või söömine, ploomimahl (soovitavalt 3 liitrine Maksimast), kasemahl, palju juua, ploomid, kiivid, maasikad. Need on asjad, mis mulle praegu meelde tulid ja äkki on kellelegi abiks.
Paar äärmuslikku nippi saime veel, need aga pole nii tervislikud ja neid ma ei jaga. Hoian oma teada ja kasutan, kui tõesti muud moodi enam ei saa.
Arstionu pakkus lõpetuseks meile veel oma salajasest assortiikarbist kommi ja nii me sealt haigemajast lahkusime suts targemana.
Ja nagu ikka, kui juba nii pikk sõit oli ette võetud, olin ma kodust ettenägelikult kaasa võtnud ka Steni ratta, mis vajas juba ammu täis hooldust. Meest meil majas pole, tuleb kasutada professionaalide abi. Olin hommikul juba ette helistanud ja kõik põhilised asjad järgi uurinud. Viisin ratta kohale ja nüüd jääb üle oodata, kui antakse teada, et ratas on uueks hooajaks valmis. Sten pole veel avastanud, et ratast pole. Kui ta ei avastagi, siis on see minu sünnipäeva kink talle. Vaatame, kuidas see mul välja kukub. Minu suu on igatahes lukus :D
Sellega valmis, andis Stig teada, et temal on pissihäda. Sõitsin Maavalitsuse hoone ette. Seal on soe ja puhas wc. Olin vaeva ära näinud, aga Stig keeldus pissimast. Läksime autosse tagasi. Sain ta rihmadega kinni, kui ta hakkas uuesti pihta oma hädadega. Vat selline ta probleem ongi. Tahab pissile, aga pissida ei julge ja nii ta vaevleb. Võtsin ta siis uuesti kaenlasse ja läksin uuesti üritama. Raudsed närvid mul. Stig nuttis juba haledasti ja püüdsin teda potile keelitada kabiinis. Keegi naisterahvas teistpoolt ust juba tundis muret, kas ikka kõik korras on. Oli. See on meie igapäev juba ja tundub, et ilma lõputa. Seekord saime suure surmaga pissi tehtud ja laps oli kohe kui ümber vahetatud.
Aeg oli lõunaund teha. Küll turtvatoolis, aga kes magada tahab, saab seda teha igal pool.
Mina ajasin sel ajal oma asju EMT-ga ja nagu ikka kiidan sealseid teenindajaid. Väga positiivsed ja abivalmis, kuulavad su vingu ära ja elu läheb edasi. Koos uue telefonga muidugi. Garantiist küll loobuda ei saanud, aga lubasin kohe kohale lennata, kui probleemid pihta hakkavad :D
Aeg oli juba sealmaal, et sai Jaskariga kokkulepitud asju ka ajama hakata. Olime talle juba sada aastatat tagasi hambaarsti aja kokku leppinud. Enne seda olime juba päris mitmed arstid läbi käinud ja ikka oli meid edasi saadetud ja lõpuks vist olemegi otsaga seal, kus me ka reaalselt abi hakkame saama. See on jälle pikem jutt ja ulatub juba aastasse 2010, kui me käisime uurimas Hambakliinikus breketite võimalust. Seal aga laideti asi maha ja et polevat vaja. Siis tuli uus mure ja lõpuks Hambakliiniku töö osutus kasutuks, nii et tuli uude kohta minna.
Täna Jaskar sai ka aru ja mainis ära, milline on ikka suhtumise vahe Hambakliinikus ja nendes kohtades, kus me nüüd järjest käinud oleme (Dentes ja Ortotondiakliinik). Nagu öö ja päev. Jaskar võtab asja igatahes täie tõsidusega ja teeb tublisti koostööd, et ka breketid suhu saada. Viimane aeg. Ise tahaks ka muidugi osa saada :D
Lõpuks sõidutasin Jaskari ühikasse tagasi ja et ma juba Mustla trassil enamvähem olin, käisin tiiru sõbranna juurest ka läbi. Sain talt juba pühapäeval kutse, aga ei suutnud ennast tagant sundida, et kuhugile minna. Ilm ju oli ka sitt ja see on piisav argument minu puhul:)
Stigil oli külas tore. Sättis ennast kohe Tony masinapargi juurde ja kukkus mängima. Ime ka, kui ei tahaks mängida. Päev ju põhimõtteliselt turvatoolis veedetud. Rääkisime maast ja ilmas, mis peab ka ju tehtud saama, kui naised koos. Vahepeal tuli emalt kõne, et Meena oli trepist alla kukkunud. Aga ega see minu kohale tormamine poleks enam midagi päästnud. Olin ju kodust kaugel. Ema sai sellest aru ja andis endast parima, et Meenat lohutada ja vaadata, kas kondid terved on.
Hakkas juba hämaraks minema, kui me ennast kodu poole sättima hakkasime.
Kodu oli omal kohal, aga kõik karjus (tegemata tööd). Eks ma Stenile selgitasin ka, milline kodu olla võiks, kui ma juhuslikult pole päev läbi koju saanud. Ja muideks, täna ma jälle olin päeva ära ja minu eilne sajatamine kandis vilja...puud olid tuppa veetud (sattusin nagu puukuuri) ja kõik oli enamvähem talutav seekord.
Tänesest tegusast päevast kirjutan kohe, kui mahti saan.
12. aprill 2015
Logelemine
Täna on 100% logelemise päev olnud. Kogu päev mõnusalt pidžaamas. Erilist söögi tegemist ka pole olnud, ainult nõud olen püüdnud jooksvalt puhtad hoida. Oleme väga säästlikud olnud. Kui ma tavaliselt ostan reedel nädalavahetuseks toitu ca. 30€ eest, siis seekord kulus vaid ca. 14€ (piima, saia/leiva, kakaopulbri ja küpsiste peale).
Lastel on mingi hullus meie pisikese sugulase eeskujul endale hapukoort kakao ja suhkruga kokku segada. Seda siis tehakse võidu ja hoolega. Meena on eriti osav ja on õpetanud ka Metele-Stenile retsepti selgeks. Meena pani veel seda möksi eile kahe küpsise vahele ja serveeris õuesolijatele ka.
Teine hitt on meil röstsai. Röster ei saa maha jahtudagi, keegi kogu aeg röstib saia:) Joogiks on kase- ja vahtramahl. Täna keetsin spagettidest potitäie piimasuppi. Mul on kapis meeletutes kogustes Soome päritolu 1,5%-list piima, mis sõbranna külakostiks tõi. Nälga ei saa tulla, kui vähegi on viitsimist pead vaevata, saab sellest piimast igasugu roogasid teha. Munadega olen ma ka hästi varustatud tänu headele inimestele. Õnnelik kanade munadega :D
Nagu näha, suudame säästa, et siis jälle midagi osta. Mul on juba plaan olemas, mida. Väga innustav on niimoodi elada, proovige ka.
On veel üks asi, mille ma selle nädalalõpuga avastasin. Imelik, et ma seda varem avastanud ei ole. Laupäevane saunapäev. Siis on pühapäev kuidagi poole stressivabam. Siiamaani oleme alati pühapäeval vanni/saunapäeva teinud ja siis on alati kuidagi napp selle ajaga. Üks suur kihutamine ja mure, et kõik õigeks ajaks puhtaks saaks ja teki alla. Täna on kohe tunda, et selles mõttes on rahulik. Tähtsam pesu sai ka eile pestud.
Ainuksed, kes eile sauna ei saanud, olid Stig ja Meena. Stig oli liiga väsinud ja magas õndsat und sel ajal, kui meie saunas käisime. Meenal polnud vajadust sauna järgi.
Ma olen tähele pannud, et tema juuksed on imelised. Tal võivad need kindlasti kuu aega pesemata olla, mustusest ja rasvasusest pole märkigi. Ilusad pehmed ja siidised. Ma pole niikaua muidugi pesemata hoidnud. Maksimaalselt kolmandal nädalal ikka peseme ära, profülaktika mõttes :D Millest see tuleb? Äkki sellest, et ta liha ja kala ei söö. Või ongi selliseid juukseid tegelikult ka olemas? Oleks ka endale selliseid tahtnud:D
Stig armastab vett. Ta nii ootas eilset sauna, aga kogu päev õues värskes õhus tegi oma töö. Tänagi oli tal veel meeles, et sauna tahtis. Sai aga vanni. Selle vastu ei olnud tal ka midagi. Kohe oli nõus ja et tal seltsim oleks, oli Meena nõus kaasa mängima temaga. Vannituba korralikult ujus, kui nad isu täis said :) Kasulik, sai põrand ka kohe üle tõmmatud.
Ainuke tiir, mille ma täna väljas tegin ja seda ka ikka pidžaamas, oli vahtramahla toomine. Sinna on ikka jupp maad, aga õnneks ikka metsapoole, mitte kuhugile avalikule magistraalile. Mete tuli mulle seltsi ja saime korraga ka "tüdrukute" asju arutada ja üldse mõnusalt aega veeta. Mitte eriti pikalt, aga siiski. Oli tunda, et Mete nautis seda kiiret hetke.
Jaskar oli ka täna varajane. Tal omad projektid ja vanaisal vaja abis käia, et siis vanaisa jälle omakorda teda nõu ja jõuga aitaks. Ega me eriti juttu ajada saanud ei ole, kogu aeg on kellegil kiire. Täna aga tutvustas ta mulle oma edasisi plaane ja projekte. Isegi paberile oli ühe eskiisi visanud ja tundus, et tal on kõik läbi mõeldud, kuidas ta oma "tulevase" kodu üles ehitab. Täna oli ühe tala paika saanud, peaaegu. Ja ta oli selle üle päris uhke. Harjutab ja õpib. Las tegutseb. Hea, kui on lapsel kuskil oma teadmisi rakendada ja praktiseerida.
Ja ongi nädalavahetus ümber. Tegusat uut nädalat!
Lastel on mingi hullus meie pisikese sugulase eeskujul endale hapukoort kakao ja suhkruga kokku segada. Seda siis tehakse võidu ja hoolega. Meena on eriti osav ja on õpetanud ka Metele-Stenile retsepti selgeks. Meena pani veel seda möksi eile kahe küpsise vahele ja serveeris õuesolijatele ka.
Teine hitt on meil röstsai. Röster ei saa maha jahtudagi, keegi kogu aeg röstib saia:) Joogiks on kase- ja vahtramahl. Täna keetsin spagettidest potitäie piimasuppi. Mul on kapis meeletutes kogustes Soome päritolu 1,5%-list piima, mis sõbranna külakostiks tõi. Nälga ei saa tulla, kui vähegi on viitsimist pead vaevata, saab sellest piimast igasugu roogasid teha. Munadega olen ma ka hästi varustatud tänu headele inimestele. Õnnelik kanade munadega :D
Nagu näha, suudame säästa, et siis jälle midagi osta. Mul on juba plaan olemas, mida. Väga innustav on niimoodi elada, proovige ka.
On veel üks asi, mille ma selle nädalalõpuga avastasin. Imelik, et ma seda varem avastanud ei ole. Laupäevane saunapäev. Siis on pühapäev kuidagi poole stressivabam. Siiamaani oleme alati pühapäeval vanni/saunapäeva teinud ja siis on alati kuidagi napp selle ajaga. Üks suur kihutamine ja mure, et kõik õigeks ajaks puhtaks saaks ja teki alla. Täna on kohe tunda, et selles mõttes on rahulik. Tähtsam pesu sai ka eile pestud.
Ainuksed, kes eile sauna ei saanud, olid Stig ja Meena. Stig oli liiga väsinud ja magas õndsat und sel ajal, kui meie saunas käisime. Meenal polnud vajadust sauna järgi.
Ma olen tähele pannud, et tema juuksed on imelised. Tal võivad need kindlasti kuu aega pesemata olla, mustusest ja rasvasusest pole märkigi. Ilusad pehmed ja siidised. Ma pole niikaua muidugi pesemata hoidnud. Maksimaalselt kolmandal nädalal ikka peseme ära, profülaktika mõttes :D Millest see tuleb? Äkki sellest, et ta liha ja kala ei söö. Või ongi selliseid juukseid tegelikult ka olemas? Oleks ka endale selliseid tahtnud:D
Stig armastab vett. Ta nii ootas eilset sauna, aga kogu päev õues värskes õhus tegi oma töö. Tänagi oli tal veel meeles, et sauna tahtis. Sai aga vanni. Selle vastu ei olnud tal ka midagi. Kohe oli nõus ja et tal seltsim oleks, oli Meena nõus kaasa mängima temaga. Vannituba korralikult ujus, kui nad isu täis said :) Kasulik, sai põrand ka kohe üle tõmmatud.
Ainuke tiir, mille ma täna väljas tegin ja seda ka ikka pidžaamas, oli vahtramahla toomine. Sinna on ikka jupp maad, aga õnneks ikka metsapoole, mitte kuhugile avalikule magistraalile. Mete tuli mulle seltsi ja saime korraga ka "tüdrukute" asju arutada ja üldse mõnusalt aega veeta. Mitte eriti pikalt, aga siiski. Oli tunda, et Mete nautis seda kiiret hetke.
Jaskar oli ka täna varajane. Tal omad projektid ja vanaisal vaja abis käia, et siis vanaisa jälle omakorda teda nõu ja jõuga aitaks. Ega me eriti juttu ajada saanud ei ole, kogu aeg on kellegil kiire. Täna aga tutvustas ta mulle oma edasisi plaane ja projekte. Isegi paberile oli ühe eskiisi visanud ja tundus, et tal on kõik läbi mõeldud, kuidas ta oma "tulevase" kodu üles ehitab. Täna oli ühe tala paika saanud, peaaegu. Ja ta oli selle üle päris uhke. Harjutab ja õpib. Las tegutseb. Hea, kui on lapsel kuskil oma teadmisi rakendada ja praktiseerida.
Ja ongi nädalavahetus ümber. Tegusat uut nädalat!
1. aprill 2015
Ühe vana, teise uus:D
Eilne päev oli taaskord seikluste rohke. Algas sellega, et hommikul vara vedasin slepis ema kauaaegse truu kaaslase ajutisele surnuaiale. Tundub, et selle auto päevad said üleeilsega loetud. Mis tast edasi saab, ei teagi veel. Koguma vanasid romusid mõtet hakata ei ole, see on kindel. Liiatigi palju on selliseid majapidamisi, kus majaümbrused on vanu romusid täis. Ei ole ilus vaatepilt. Ideid?
Ema oligi siis hetke justkui jalamees, sest üks auto ei kuule ja teine ei näe. Ma siis püüdsin teda niipalju transportida, kui minu üsna sarnane trajektoor temaga võimaldas.
Eilseks aga oli ta omal käel interneti abiga uue võimaliku variandi välja otsinud. Ajutiseks lahenduseks ja võimalik, et ehk ka päris mitmeks aastaks. Jällegi vajas ta minu abi, et siis üheskoos minna ja vaadata, kas läheb ostuks. Põltsamaale. Tundus huvitav.
Panime hommikul kohvitassi juures päevase logistika paika. Minul oli tähtis arenguvestlus koolis, mis tuli kindlasti enne kordaajada ja et emal oli nii või naa vaja samal ajal veel tööl olla, siis leppisimekokku õhtuks, kui kõik tähtsad ja vajalikud toimingud tehtud said. Sealhulgas Meena tantsukool.
Pisemad lapsed planeerimise kõik kaasa. Varusin selleks puhuks veel autosõidu ajaks neile näksimist, et aeg söömisega kuigi palju sisustatud oleks. Viinamarjad ja maisikepid tundusid hea valik pluss üks jook kamba peale. Ainuke mure oli, et vinamarju pidime pesemata sööma. Kuigipalju sai paberiga pühitud, aga see pole ikka see. Ma veel mainisin, et lööbki Stigil äkki kõhu käima.
Olime kõik ootusärevuses,et saame siis ka Põltsamaad oma silmaga näha. Ilm oli super ilus, lausa lust sõitmiseks. Stig muidugi kartis, et nüüd kulub jälle paar päeva autos turvatoolis istudes. Eks tal oli veel meeles viimane pikem sõit ja tema oleks meelsamini peale lasteada koju tahtnud. Lohutasin teda, et ta saab ika õhtuks koju ja oma voodisse. Et väike tiir vaid:D
Peale tundi aega sõitu olime Põltsamaa piiril ja ema hakkas siis uurima edasisi juhtnööre. Ma tegelikult juba aegsasti enne Põltsamaad arvasin, et oleks kohe hea teada täpset aadressi, siis saaks kohe sihtpunkti ilma pikema jututa. Selgus, et hoopis Võisikus(l) asus auto. No nii. Ootasime teejuhi ära ja hakkasime sabas sõitma. Sõit läks Võisikust ka läbi. Isegi mitte Võisikus ei asunud see auto. Üsna kõrvalises maakohas. Vot sulle siis Põltsamaad.
Nüüd oli veel ainult tähtis, et auto ikka ostuks okei oleks, et ei peaks tühjade kätega lahkuma. Aga 600€ eest oli autot kül ja veel. Tegelikult oli emale kõige tähtsam, et raadio ikka see oleks. Oli aga lausa raadio koos CD-ga. Lisaks talvekummid velgedel, talvised porimatid (kuulsin esmakordselt sellistest asjadest), konks, istmesoojendused, pagasniku luuk isegi töötas. Aga et raadiol olid ka seinad ümber ja rattad all, siis see oli juba piisav, et ost ära teha.
Niikaua kui proovisõitu tegime ja autot üle vaatasime, said Stig ja Meena mõnusalt jalgu sirutada, porilompides plätserdada ja pererahva koeraga möllata. Ilm oli jätkuvalt imeilus ja koht, kus me olime, oli ka väga looduskaunis ja mõnusa auraga.
Asjalikud naised, nagu me emaga oleme, sai kaup tehtud ja aeg oli ots kodu poole sättida. Ema oma "uue" autoga ees, meie sabas. Auto oli aus, lasi nagu siidi. Vahepeal tegime metsapeatuse ja siis sain uurida esimesi muljeid. Auto soe, liigub, muud pole vajagi. Mul oli hea meel, et ema rahul oli.
Esimese tankimise tegi ta Statoili bensinijaamas Viljandis. Mul eriti Eesti bensiinijaamadega kogemusi ei ole. Ei käi ma seal kunagi eesmärgiga kohvi ja suupisteid osta. Peamine on siiski tankimine. Kui kaugemad sõidud on, siis aga küll. Tean juba, kus on enam vähem normaalne wc, kus hea kohvi jne. Ja kuna ma olin nende mustatde viinamarjadega midagi ära sõnunud, siis oli põhjust ka tanklat seestpoolt lähemalt uurida. Kõik vajalik oli autojuhile olemas. Täpselt nagu välismaal. Et sõit lõbusamalt edasi kulgeks, võtsin lastele krõpse ja juua. Õhtu oli juba hiline ja pisike peatus muutis kõik taas erksaks. Pidasime koduni väga kenasti vastu ja lastele paistis väljasõit täitsa meeldivat.
Ees ootas meid soe kodu Mete ja Steniga. Nemad said täitsa omapead kodus olla ja segamatult omi asju teha, mis on ka üsna haruldane meil siin. Vahetasime vanaema autoostu muljeid ja kõik läksid positiivselt meelestatult oma pesadesse, et siis hommikul taas tavapäraselt alustada.
Emale aga nael kummi ja pikki autosõite! :D
Ema oligi siis hetke justkui jalamees, sest üks auto ei kuule ja teine ei näe. Ma siis püüdsin teda niipalju transportida, kui minu üsna sarnane trajektoor temaga võimaldas.
Eilseks aga oli ta omal käel interneti abiga uue võimaliku variandi välja otsinud. Ajutiseks lahenduseks ja võimalik, et ehk ka päris mitmeks aastaks. Jällegi vajas ta minu abi, et siis üheskoos minna ja vaadata, kas läheb ostuks. Põltsamaale. Tundus huvitav.
Panime hommikul kohvitassi juures päevase logistika paika. Minul oli tähtis arenguvestlus koolis, mis tuli kindlasti enne kordaajada ja et emal oli nii või naa vaja samal ajal veel tööl olla, siis leppisimekokku õhtuks, kui kõik tähtsad ja vajalikud toimingud tehtud said. Sealhulgas Meena tantsukool.
Pisemad lapsed planeerimise kõik kaasa. Varusin selleks puhuks veel autosõidu ajaks neile näksimist, et aeg söömisega kuigi palju sisustatud oleks. Viinamarjad ja maisikepid tundusid hea valik pluss üks jook kamba peale. Ainuke mure oli, et vinamarju pidime pesemata sööma. Kuigipalju sai paberiga pühitud, aga see pole ikka see. Ma veel mainisin, et lööbki Stigil äkki kõhu käima.
Olime kõik ootusärevuses,et saame siis ka Põltsamaad oma silmaga näha. Ilm oli super ilus, lausa lust sõitmiseks. Stig muidugi kartis, et nüüd kulub jälle paar päeva autos turvatoolis istudes. Eks tal oli veel meeles viimane pikem sõit ja tema oleks meelsamini peale lasteada koju tahtnud. Lohutasin teda, et ta saab ika õhtuks koju ja oma voodisse. Et väike tiir vaid:D
Peale tundi aega sõitu olime Põltsamaa piiril ja ema hakkas siis uurima edasisi juhtnööre. Ma tegelikult juba aegsasti enne Põltsamaad arvasin, et oleks kohe hea teada täpset aadressi, siis saaks kohe sihtpunkti ilma pikema jututa. Selgus, et hoopis Võisikus(l) asus auto. No nii. Ootasime teejuhi ära ja hakkasime sabas sõitma. Sõit läks Võisikust ka läbi. Isegi mitte Võisikus ei asunud see auto. Üsna kõrvalises maakohas. Vot sulle siis Põltsamaad.
Nüüd oli veel ainult tähtis, et auto ikka ostuks okei oleks, et ei peaks tühjade kätega lahkuma. Aga 600€ eest oli autot kül ja veel. Tegelikult oli emale kõige tähtsam, et raadio ikka see oleks. Oli aga lausa raadio koos CD-ga. Lisaks talvekummid velgedel, talvised porimatid (kuulsin esmakordselt sellistest asjadest), konks, istmesoojendused, pagasniku luuk isegi töötas. Aga et raadiol olid ka seinad ümber ja rattad all, siis see oli juba piisav, et ost ära teha.
Niikaua kui proovisõitu tegime ja autot üle vaatasime, said Stig ja Meena mõnusalt jalgu sirutada, porilompides plätserdada ja pererahva koeraga möllata. Ilm oli jätkuvalt imeilus ja koht, kus me olime, oli ka väga looduskaunis ja mõnusa auraga.
 |
| Stig ja Meena koer Brunoga |
Asjalikud naised, nagu me emaga oleme, sai kaup tehtud ja aeg oli ots kodu poole sättida. Ema oma "uue" autoga ees, meie sabas. Auto oli aus, lasi nagu siidi. Vahepeal tegime metsapeatuse ja siis sain uurida esimesi muljeid. Auto soe, liigub, muud pole vajagi. Mul oli hea meel, et ema rahul oli.
Esimese tankimise tegi ta Statoili bensinijaamas Viljandis. Mul eriti Eesti bensiinijaamadega kogemusi ei ole. Ei käi ma seal kunagi eesmärgiga kohvi ja suupisteid osta. Peamine on siiski tankimine. Kui kaugemad sõidud on, siis aga küll. Tean juba, kus on enam vähem normaalne wc, kus hea kohvi jne. Ja kuna ma olin nende mustatde viinamarjadega midagi ära sõnunud, siis oli põhjust ka tanklat seestpoolt lähemalt uurida. Kõik vajalik oli autojuhile olemas. Täpselt nagu välismaal. Et sõit lõbusamalt edasi kulgeks, võtsin lastele krõpse ja juua. Õhtu oli juba hiline ja pisike peatus muutis kõik taas erksaks. Pidasime koduni väga kenasti vastu ja lastele paistis väljasõit täitsa meeldivat.
Ees ootas meid soe kodu Mete ja Steniga. Nemad said täitsa omapead kodus olla ja segamatult omi asju teha, mis on ka üsna haruldane meil siin. Vahetasime vanaema autoostu muljeid ja kõik läksid positiivselt meelestatult oma pesadesse, et siis hommikul taas tavapäraselt alustada.
Emale aga nael kummi ja pikki autosõite! :D
25. märts 2015
"Suuri laevu saadab ikka kajakate kisa"
See on üks tore venelaste ütelus, mis sobib minu praeguse olukorra kohta ja nii tuli mind lohutama üks tore lugeja. Ja võivad tulla teisedki, kellel midagi lohutavat õelda on. Mitte et ma nüüd rivist väljas oleks, aga head ja toetavad sõnad on alati teretulnud.
No tõesti, nõrk inimene ei saaks minu olukorras eladeski hakkama ja minu valikud näitavad seda, et olen üks vapper naine. Nõrgad junnid oleks tõesti 1-2 lapsega piirdunud ja 11 aastat mingi mehekolaka sabas sörkinud, nagu üks "tarkpea" kommentaarides mainis.
Kuldsed sõnad ja tõid mulle naeratuse näole. Aitäh!
No nii...täna on tihe päev olnud. Külalised, külalised ja veelkord külalised. Hommikul käisin Stigiga arstil, et saada mingit abi tema kõhuprobleemidele. Apteegist saime duphalac'i terve liitri, mida peab Stig nii umbes kaks kuud tarvitama. Mulle tundus, et see oli selline kalaõli sarnane. Stig meil vana kala armastaja, nõudis juurde. Üks mure vähem, manustamisega probleeme ei ole:D
Mul käis külas ka minu nn. poolvend, kes õpib arstiks. Temalt sain ka väga asjalikku konsultatsiooni ja huvitavat infot. Rahustas mind ja ütles, et see on arneval lapsel loomulik arenguetapp.
Onutütar lastega käis ka pisikesel rattatuuril ja minu juurde sõit ette võtta on esialgu täitsa paras neile. Meena oli ka lasteaiast kodus ja tüdrukud said rahus teisel korrusel kõik koos mängida. Hiljem liitus veel onunaine oma poisipõnniga ja minu kaks suuremat last. Nagu mini lasteaed:) Vahva.
Isa tuli ka oma tehnikat metsa alt välja koukima ja kuulas, mida naistel pajatada on. Teemasid jätkub ja elu on huvitav.
Ega ma oma koduse eluga eriti praegusel ajal tegeleda ei saa. Pole lihtsalt võimeline. Süüa pole juba ammu teinud. Lapsed söövad koolis-lasteaias, kodus vaid näksime ühtteist. Mina söön ikka ulmeliselt vähe praegu. Positiivne stress, väga hea kaalualandaja. Aga kaal on rivist väljas. Ma ei tea, mida või keda see Jaskar siin minu äraoleku ajal kaalunud on. Isegi patarei vahetus ei aidanud. Nii ma siis peangi plaani, kuhu ennast kaaluma minna. Olen täitsa põnevil, mis minu kaalunumbriga toimub. See on mulle alati väga aktuaalne teema olnud. Ootan pakkumisi:D
Tiiru olime lastega väljas ka. Riputasime pühademunad põõsa otsa. Ja mis siis juhtuma hakkas, ma enam ei imestagi. Stig kukkus üsna kohe pori sisse pikali ja oligi kogu väljaskäik. On ju vaja pori sisse ronida. Kuiva pinda oleks hoovis küll ja küll. Aga noh...siga leiab ikka pori:)
Õhtuks tegin ikka midagi süüa ka, piimasuppi. See on kindla peale minek ja söövad kõik. Hea kerge söök nii tegijale kui sööjatele. Nõud pesin ka suure surmaga ära. Nojah, tegelikult pesin ikka pesu ka ja lappisin eelmise pesu kokku. Tolmu võtsin. Ega päris tegevusetult ei olegi istunud. Aga võiks juba tasapisi midagi rohkem liigutama hakata. Kaua ma ikka pilvedes hõljun:D
Lisaks sellele, et meil hästi läheb, tuleb aga järjest häid uudiseid ka peale. Sten ja Mete on nüüd teoreetiliselt uute jalgpallijalanõude omanikud ja Meena rattasaaga on ka oma lõpu saanud. Issi võttis selle koorma enda kanda ja ratas on olemas. Vaja vaid veel Eestisse toimetada.
Kuna poes vaatasin reaalselt, milline näeb välja üks 20 tolline ratas, siis tundus see natuke ebarentaabel. Meena oleks sellega vast aasta sõita saanud. Ta on suurt kasvu tüdruk ja mõttekam oli ikkagi 24 tolline ratas. Mitte küll Puky, aga Falter. Issi valik.
Õigepea on meil siin oma vallas üks rattamatk ka tulemas (ca. 30km) ja väga tore oleks sellest perega osa võtta. Loodan, et Meenal on siis juba ratas kohal.
Ongi tänaseks kõik. Lapsed "põhku" ja öörahu.
No tõesti, nõrk inimene ei saaks minu olukorras eladeski hakkama ja minu valikud näitavad seda, et olen üks vapper naine. Nõrgad junnid oleks tõesti 1-2 lapsega piirdunud ja 11 aastat mingi mehekolaka sabas sörkinud, nagu üks "tarkpea" kommentaarides mainis.
Kuldsed sõnad ja tõid mulle naeratuse näole. Aitäh!
No nii...täna on tihe päev olnud. Külalised, külalised ja veelkord külalised. Hommikul käisin Stigiga arstil, et saada mingit abi tema kõhuprobleemidele. Apteegist saime duphalac'i terve liitri, mida peab Stig nii umbes kaks kuud tarvitama. Mulle tundus, et see oli selline kalaõli sarnane. Stig meil vana kala armastaja, nõudis juurde. Üks mure vähem, manustamisega probleeme ei ole:D
Mul käis külas ka minu nn. poolvend, kes õpib arstiks. Temalt sain ka väga asjalikku konsultatsiooni ja huvitavat infot. Rahustas mind ja ütles, et see on arneval lapsel loomulik arenguetapp.
Onutütar lastega käis ka pisikesel rattatuuril ja minu juurde sõit ette võtta on esialgu täitsa paras neile. Meena oli ka lasteaiast kodus ja tüdrukud said rahus teisel korrusel kõik koos mängida. Hiljem liitus veel onunaine oma poisipõnniga ja minu kaks suuremat last. Nagu mini lasteaed:) Vahva.
Isa tuli ka oma tehnikat metsa alt välja koukima ja kuulas, mida naistel pajatada on. Teemasid jätkub ja elu on huvitav.
Ega ma oma koduse eluga eriti praegusel ajal tegeleda ei saa. Pole lihtsalt võimeline. Süüa pole juba ammu teinud. Lapsed söövad koolis-lasteaias, kodus vaid näksime ühtteist. Mina söön ikka ulmeliselt vähe praegu. Positiivne stress, väga hea kaalualandaja. Aga kaal on rivist väljas. Ma ei tea, mida või keda see Jaskar siin minu äraoleku ajal kaalunud on. Isegi patarei vahetus ei aidanud. Nii ma siis peangi plaani, kuhu ennast kaaluma minna. Olen täitsa põnevil, mis minu kaalunumbriga toimub. See on mulle alati väga aktuaalne teema olnud. Ootan pakkumisi:D
Tiiru olime lastega väljas ka. Riputasime pühademunad põõsa otsa. Ja mis siis juhtuma hakkas, ma enam ei imestagi. Stig kukkus üsna kohe pori sisse pikali ja oligi kogu väljaskäik. On ju vaja pori sisse ronida. Kuiva pinda oleks hoovis küll ja küll. Aga noh...siga leiab ikka pori:)
Õhtuks tegin ikka midagi süüa ka, piimasuppi. See on kindla peale minek ja söövad kõik. Hea kerge söök nii tegijale kui sööjatele. Nõud pesin ka suure surmaga ära. Nojah, tegelikult pesin ikka pesu ka ja lappisin eelmise pesu kokku. Tolmu võtsin. Ega päris tegevusetult ei olegi istunud. Aga võiks juba tasapisi midagi rohkem liigutama hakata. Kaua ma ikka pilvedes hõljun:D
Lisaks sellele, et meil hästi läheb, tuleb aga järjest häid uudiseid ka peale. Sten ja Mete on nüüd teoreetiliselt uute jalgpallijalanõude omanikud ja Meena rattasaaga on ka oma lõpu saanud. Issi võttis selle koorma enda kanda ja ratas on olemas. Vaja vaid veel Eestisse toimetada.
Kuna poes vaatasin reaalselt, milline näeb välja üks 20 tolline ratas, siis tundus see natuke ebarentaabel. Meena oleks sellega vast aasta sõita saanud. Ta on suurt kasvu tüdruk ja mõttekam oli ikkagi 24 tolline ratas. Mitte küll Puky, aga Falter. Issi valik.
Õigepea on meil siin oma vallas üks rattamatk ka tulemas (ca. 30km) ja väga tore oleks sellest perega osa võtta. Loodan, et Meenal on siis juba ratas kohal.
Ongi tänaseks kõik. Lapsed "põhku" ja öörahu.
14. veebruar 2015
Sõbrapäevatalgud
 |
| Kaks ladvaõuna:D |
Hommikul vara, kui mina alles pidzhaamas ringi lippasin, oli kohal ema oma saega, et viimased palgid ära tükeldada. Jaskar ajas ka ennast kohusetundest üles ja läks üsna siva appi. Isegi ei söönud midagi. Kui mina pliidipuid läksin kuurist tooma, oli isa ka juba kohal ja tegutses. Toast ma seda märganud ei olnudki.
Kuna Mete ja Sten olid kodust ära, siis käis isa neil ka vahepeal järel, et nemad ka saaks midagi kasulikku teha. Nii nad siis rahmivadki väljas, kes mille kallal. Töö saab täna igatahes sellise seisuga küll tehtud. Puud lõhutud ja kuuri riita ka.
Meena ja Stig käisid ka tiiru väljas, aga varsti olid nad toas. Ei istunud neile tänane ilm vist. Ja lastaiast sain tagasisidet Stigi väljasoleku kohta. Ta pidi natukene vinguma väljas. Kui aga tähelepanu kelgutamisega või isegi niisama sülle võtmisega mujale saadakse, pidi kõik jälle korras olema. Eks tal on sellel ajal umbes tavaliselt ka uneaeg, sest tema on ju pool seitse üleval ja palju ta siis ikka jõuab ja seepärast ka nüüd see lastaia väljasoleku aeg langeb tema uneajale ja ta ei tunne ennast eriti ergalt sel ajal. Tänagi tuli väljast ja lihtsalt läks ja keeras magama. Las laps puhkab. Eile ta sai niigi kõvat vatti. Lasteaiast otse võtsime ta ujuma kaasa. Vesi ju ka väsitab. Siis sai ta natuke midagi näksimist ja oli näha, kuidas tal koduteel juba silm kinni vajus. Aga eile olime me kõik väsinud.
Et minul kuupäevad kõik selle kodus olekuga segi on, siis sõbrapäeva tähistamine koolis-lastaias tuli mulle ootamatult. Hea, kui on lapsed, kes seda meelde tuletavad. Olid kõigil lastel sõprade poolt tehtud kaardid, mida siis üksteise võidu imetleti - vaadati. Väga armas minu arust, kui nii sõpru meeles peetakse. Pisike ise tehtud kaardike, oma käega parimad soovid sisse kirjutatud ja ongi rõõmu tehtud juba.
Et meil täna ka ema koer külas on, seda on näha sellest, et üks kassidest on jõudnud õigel ajal turvalisse kohta. Istub nüüd seal õunapuu ladvas koos ühe mäda õunaga. Kassidel pole täna eriti hea päev - vabadust piiratakse.
 |
| Sten toob veel metsast metsakuiva juurde |
Selline sõbrapäev meil siin. Kohe hakkame sööma. Täna on menüüs guljash porgandi - ananassi salatiga. Ja siis on juba kell sealmaal, et mina saan minna vaatama, kuidas vastlakukleid valmistatakse:)
Head sõbrapäeva teile kõigile!
13. veebruar 2015
Lase vabaks...kui oskad:D
Sain ka lõpuks aega maha istuda ja arvuri käima panna. Eile oli mul arvutivaba päev. Kasutasin arvutis olemise aega hoopis magamiseks. Mitte et ma nüüd oma vabadust ära kasutaksin ja päevad läbi maha magaksin või siis netis passiks - EI. Püüan ikka midagi kasulikku ka teha. Eile tegime emaga kaks tundi intensiivset ja füüsiliselt rasket tööd. Tema saagis puid, mina lõhkusin. Annab ikka kõva jõusaali möödu välja küll. Täna hommikul olid igatahes kõik võimalikud lihased valusad ja sai ka kohe peale tehtud veel üks kaks tundi. Nahk oli seljas igatahes märg ja riided samamoodi kuni aluspesuni välja. Võtsin mõnusa sooja duši ja naudin päeva jätku.
Eilne nii äkki tööle hakkamine väsitas ikka nii ära, et kui ahi kõetud sai, keerasin magama. Polegi nii magada saanud, et kedagi kodus ei ole. Tavaliselt ikka käiakse siis iga natukese aja tagant küsimas, kas ma magan:D Katsu siis magada. Eile seda hirmu ei olnud - seda arvasin mina. Kui ma ikka väga sügavalt juba magasin ja ei kuulnud ei ööd ega päeva, aeti mind ikkagi üles. Isa seisis toa uksel ja küsis mis toimub. No mis siin ikka toimub:) Ilus vaatepilt oli tal. Ma olin voodi kõrvale tooli lohistanud ja kotleti taldrik oli seal kenasti peal, minu voodi kõrval siis. Isa kindlasti vaatas, et on ikka elu küll mõnel. Ja no seda imestas ta ka, et kas tõesti ühtki "pätti" kodus pole. See on ikka harukordne juhus.
Mina jällegi imestasin, et isa külla tuli. Meil olid siin selle palgiäriga mõningased arusaamatused ja närvid olid krussis kõigil. Arvasin, et ta ei anna nüüd näolegi:D Ja kui ta veel näeb, milliseid ilusaid haavapakke me emaga kütteks nüpeldama siin oma lolli peaga, naiste värk noh... Emaga veel omakeskis mõtlesime, et saaks enne need ilusad pakud saetud, kui isa peale satub. Aga ta ei õelnud ühtki halba sõna. Oskab ka ikka "vabaks lasta", ei saa ju kõike ka nii isiklikult võtta. Emotsionaalne on muidugi see oma metsa maha parseldamine metsaärikatele, selge see. Mis läind, see läind. Vähemalt jäi meile midagigi maha, mis koormasse enam ei mahtunud ja saame ka ilusaid pliidi puid teha:)
Nüüd on veel natukene saagida jäänud ja lõhkumist ka veel omajagu. Sten lubas täna koolist tulles asja käsile võtta. Tema on meil vanaisalt-vanaemalt riidaladumise koolituse saanud ja loodan, et tema tegeleb riita ladumisega. mulle see töö ei istu ja laduda ma riitasid korralikult ei oska. Isa lõi eile puukuuris ka korda majja saega, nii et puud saab kenasti varju alla kuivama viia ja sügiseks on nad kuivaks tuuldunud.
Ja ega mul isa niisama ka siis külla ei tulnud - tühja käega ma mõtlen. Saag oli tal ettenägelikult kaasas ja kolm kilo räime ka. Kohe otse voodist räimi rookima hakata pole just eriti lõbus. Seega tegime enne ühed kohvid, et saaksin korralikult üles ärgata ja siis võisin ma räimedega küll pihta hakata. Veel enam, et isa puukuuri käsile võttis. Suur asi ikkagi, kui keegi asjaga kursis olev inimene seda tööd ka teeks. Praadisin hea meelega sooja pliidi ääres need kolm kilo räimi ära:) Kasud sees kõigil:D
Homme ma vaevalt enam puidele pihta saan. Siis on poiste kord. Mina tegelen tubaste asjadega ja lõunast lähen teen ka ühiskondlikult kasulikku tööd külamajas - hakkame vastlakukleid tegema...nämma:)
Täna aga teen mina alternatiivseid kukleid neile, kes vahukoorega mäkerdada ei taha. Sellest pikemalt juba järgmises postituses!
Ja kui Nuia inimesi huvitab, mis meil siin Lillis lahti on, siis ei ole lahti midagi. Kõik on parimas korras. Ei tasu ka "ühe" inimese jutte nii tõepähe võtta. See, mida ta räägib, on tema isiklik versioon kogu loost, mis on teadagi selles võtmes, et tema on "ohver" ja Lilli inimesed on nii kuradima ebakultuursed, et nendega ei saagi midagi teha. Saab ikka, kui asju südamega teha. Selge, et inimene tahab rääkida. Kuulake ta ära ja tehke omad järeldused:)
 |
| Enne |
 |
| Nüüd |
Mina jällegi imestasin, et isa külla tuli. Meil olid siin selle palgiäriga mõningased arusaamatused ja närvid olid krussis kõigil. Arvasin, et ta ei anna nüüd näolegi:D Ja kui ta veel näeb, milliseid ilusaid haavapakke me emaga kütteks nüpeldama siin oma lolli peaga, naiste värk noh... Emaga veel omakeskis mõtlesime, et saaks enne need ilusad pakud saetud, kui isa peale satub. Aga ta ei õelnud ühtki halba sõna. Oskab ka ikka "vabaks lasta", ei saa ju kõike ka nii isiklikult võtta. Emotsionaalne on muidugi see oma metsa maha parseldamine metsaärikatele, selge see. Mis läind, see läind. Vähemalt jäi meile midagigi maha, mis koormasse enam ei mahtunud ja saame ka ilusaid pliidi puid teha:)
Nüüd on veel natukene saagida jäänud ja lõhkumist ka veel omajagu. Sten lubas täna koolist tulles asja käsile võtta. Tema on meil vanaisalt-vanaemalt riidaladumise koolituse saanud ja loodan, et tema tegeleb riita ladumisega. mulle see töö ei istu ja laduda ma riitasid korralikult ei oska. Isa lõi eile puukuuris ka korda majja saega, nii et puud saab kenasti varju alla kuivama viia ja sügiseks on nad kuivaks tuuldunud.
Ja ega mul isa niisama ka siis külla ei tulnud - tühja käega ma mõtlen. Saag oli tal ettenägelikult kaasas ja kolm kilo räime ka. Kohe otse voodist räimi rookima hakata pole just eriti lõbus. Seega tegime enne ühed kohvid, et saaksin korralikult üles ärgata ja siis võisin ma räimedega küll pihta hakata. Veel enam, et isa puukuuri käsile võttis. Suur asi ikkagi, kui keegi asjaga kursis olev inimene seda tööd ka teeks. Praadisin hea meelega sooja pliidi ääres need kolm kilo räimi ära:) Kasud sees kõigil:D
Homme ma vaevalt enam puidele pihta saan. Siis on poiste kord. Mina tegelen tubaste asjadega ja lõunast lähen teen ka ühiskondlikult kasulikku tööd külamajas - hakkame vastlakukleid tegema...nämma:)
Täna aga teen mina alternatiivseid kukleid neile, kes vahukoorega mäkerdada ei taha. Sellest pikemalt juba järgmises postituses!
Ja kui Nuia inimesi huvitab, mis meil siin Lillis lahti on, siis ei ole lahti midagi. Kõik on parimas korras. Ei tasu ka "ühe" inimese jutte nii tõepähe võtta. See, mida ta räägib, on tema isiklik versioon kogu loost, mis on teadagi selles võtmes, et tema on "ohver" ja Lilli inimesed on nii kuradima ebakultuursed, et nendega ei saagi midagi teha. Saab ikka, kui asju südamega teha. Selge, et inimene tahab rääkida. Kuulake ta ära ja tehke omad järeldused:)
11. veebruar 2015
Uus eluetapp
Olen oma eluga nüüd nii kaugel, et lapsed on kõik paigas, rinnalaste aeg on möödas. See on üks tähtis eluetapp ja nüüd jääb üle ainult edasi minna. Nii mõtlesin ma tegelikult ka siis, kui Meena oli mähkmetest väljas ja lastaias. Siis jäin aga ootamatult rasedaks ja kõik pidi otsast peale algama. Üks argument lapse isa poolt oligi tegelikult raseduse katkestamiseks see, et ma olen juba niikaugel, et saan hakata oma elu elama. Lapsed on küllaltki iseseisvad ja kas ma ikka tahan jälle titega jamama hakata. Õnneks siiski tahtsin ja nüüd olen sellega ühel pool. Stig on lasteaias. 8:00-st-16:00- ni on mul oma aeg, mil võin teha, mis mulle meeldib, käia kus tahan ja olla kuidas tahan. Mitte kellegagi ei pea arvestama. Tean, olen jah isekas, aga ma olen seda aega kaua oodanud. Ja nüüd on see käes. Kui kauaks, seda ma ei tea. Aga luban seda aega nautida:)
Eile ma juba tundsin ennast peaaegu nagu paradiisis olevat. Tulin koju, vaikus. Isegi raadiot ei märganud esialgu käima panna, niivõrd lummatud olin vaikusest. Keegi ei tahtnud midagi, kedagi ei pidanud teenendama, ainult mina olin tähtis. Tegin omale mõnusa hommikusöögi ja nautisin seda, ilma kuhugile vahepeal jooksmata.
Siis nii muuseas hakkasin oma toas korda looma, mingitki...Viisin vaibad välja, panin tolmuimeja käima, sorteerisin Stigi kummuti ära. Tal oli seal selline segadus juba, et kui midagi vaja otsida oli, siis andis vajalik üles leida. Ammu ilma ei ole tal juba mähkmeid vaja, seega on ka bodyd sahtlis täiesti mõttetu kraam, ainult võtavad niigi hinnalist ruumi. Seega kõik ebavajalik sai välja sorteeritud. Ka pikavarrukatega särgid. Kõigil juba ammuilma varrukad liiga lühikesed.
Seoses bodydega on mul üks tähelepanek noorte emade seas. Kui täpsustada, siis kahe noore ema. Ma ei tea, kas see on normaalne või olen mina millestki valesti aru saanud. Minu arust on body justkui pisikese inimese aluspesu (mähkmekandja), aga olen märganud, kuidas mähkmetega last tõstetakse ja tal on selg paljas ehk siis polegi body seljas? Ja seda talvisel-sügisesel ajal. Ma ei saa aru sellest, andke andeks:D Ma ei arva sellistest emadest midagi igatahes.
Ja no ma siis proovisin need asjad FB-i ühte gruppi müüki panna. Mõttetu aktsioon. Palju huvilisi erinevate asjade vastu, mis ka loomulikult paljusti kattusid. Kellele siis mida müüa? Lõin käega. Parem on ikkagi oma asjad võtta ja kuhugile vanakraamiturule minna. Sakala keskuses (Viljandis) midagi taolist toimub kindlatel kuupäevadel. Eks tuleb ennast selleks häälestama hakata ja üks müügipäev teha.
Ühe inimesega saime niipalju kokkuleppele, et peaksin kauba tema töö juurde viima Viljandisse...kas nii käibki, et pean oma kaltsudega ukselt-uksele kõndima? Ja mis veel peenem, tal ei pidavat "sulli" olema, aga ta saavat kassast võtta. Kummalisi inimesi on:D
Eile viidi lõpuks minema ka palgid, mis juba ammuilma ootasid oma aega. Oleksin pidanud üliõnnelik olema ja rõõmust lakke hüppama sellise suure sündmuse puhul, aga minul oli hoopiski väga närune tunne. On ju igasuguseid jutte, kuidas sul perse lõhki tõmmatakse palgiäris. Eks ma olin nii ära hirmutatud, et püüdsin igati valvas olla. Aga mida sa oled valvas, kui sa sellest maailmast mitte midagi ei jaga. Nii ma siis põdesin, kui palke peale tõsteti. Kui õigesti need kogused lõpuks mõõdeti, mina ei tea. Pean leppima sellega, mis ülesostja välja käis. Kui keegi arvab, et metsaga võib rikkaks saada, siis ta eksib. Hinnad on nii all ja nõudlust pole. Hea, kui ise peale maksma ei pea, et su palgid keegi ära viiks:D Emotsionaalselt oli see ikka väga ränk kogemus. Rohkem metsa ei lase teha, ainult kütet oma tarbeks.
Kui see palgijama välja arvata, siis päev oli super. Täitsa märtsikuu tunne. Päike paisitis soojalt, räästad tilkusid. Pesu sai üle pika aja välja kuivama viidud. See ajendas ka oma toas vähe korda looma. Pesurest, mis on talv läbi minu tuba "ehtinud", sai välja viidud ja mina teda enam tuppa ei too. Toas on hoopis rohkem õhku ja ruumi. Sten isegi märkas. Tuli koolist ja küsis: "Miks su tuba nii korras on?" Vähemalt keegigi märkas:D
Stigile läksin lasteaeda järgi kella poole viieks. Ta oli esimest korda pikka päeva lasteaias ja tegi ka lõunaune seal. Teisel päeval juba. Kasvataja loomulikult kiitis teda jälle. Kõik olevat korras. Oli ilusasti isukalt söönud, magas tublisti, püksid olid kuivad - mis veel ühelt pisikeselt inimeselt tahta. Kui ma talle esimesel päeval järgi läksin, siis ta mind nähes jooksis kohe minu juurde nutuvõru suu ümber ja kohe sülle, siis eile jooksis ta küll mulle kohe sülle, aga nutumaiku asjal juures ei olnud. Harjub juba tasapisi.
Täna hakkas ta juba riietamisel vaikselt nutma. Aga kui rühma uksele läksime ja kasvataja teda endale sülle kutsus, sirutas Stig kohe käed ja oli valmis kasvatajaga rühma minema. Ikkagi miski teda sinna tõmbab, ei ole nii, et ta klammerduks minu külge ja nutaks lohutamatult. Seda ma küll välja ei kannataks. Hommikune kodus sättimine ja kodust lahkumine on ilma probleemideta. Kõike tehakse meelsasti. Ainult see pisikene kurb lahkumineku hetk veel. Eks see tahab veel harjumist saada.
Kuigi ma naudin praegu oma vabat aega, siis eks ma tegelen kodus rohkem söögitegemisega ka. Täna on mul juba suur hunnik kotlette tehtud ja laste lemmikuid täisterakukleid ka. Kui nad koolist tulevad, on neid ootamas maitsev söök nagu ka eilegi. Kuigi nad täna hommikul juba vaikselt küsisd, millal ma tööle kavatsen minna, siis ma ei usu, et nad tahaksid sellisest luksusest loobuda, et neid ootab alati soe kodu mõnusate söögilõhnadega. Aga eks ma olen vaikselt juba mõelnud, et peaks tööpakkumistele silma peale viskama. Aga jällegi, kas tasub seda viga teha. Kes siis majapidamist kodus juhtima hakkab?
Eile ma juba tundsin ennast peaaegu nagu paradiisis olevat. Tulin koju, vaikus. Isegi raadiot ei märganud esialgu käima panna, niivõrd lummatud olin vaikusest. Keegi ei tahtnud midagi, kedagi ei pidanud teenendama, ainult mina olin tähtis. Tegin omale mõnusa hommikusöögi ja nautisin seda, ilma kuhugile vahepeal jooksmata.
Siis nii muuseas hakkasin oma toas korda looma, mingitki...Viisin vaibad välja, panin tolmuimeja käima, sorteerisin Stigi kummuti ära. Tal oli seal selline segadus juba, et kui midagi vaja otsida oli, siis andis vajalik üles leida. Ammu ilma ei ole tal juba mähkmeid vaja, seega on ka bodyd sahtlis täiesti mõttetu kraam, ainult võtavad niigi hinnalist ruumi. Seega kõik ebavajalik sai välja sorteeritud. Ka pikavarrukatega särgid. Kõigil juba ammuilma varrukad liiga lühikesed.
Seoses bodydega on mul üks tähelepanek noorte emade seas. Kui täpsustada, siis kahe noore ema. Ma ei tea, kas see on normaalne või olen mina millestki valesti aru saanud. Minu arust on body justkui pisikese inimese aluspesu (mähkmekandja), aga olen märganud, kuidas mähkmetega last tõstetakse ja tal on selg paljas ehk siis polegi body seljas? Ja seda talvisel-sügisesel ajal. Ma ei saa aru sellest, andke andeks:D Ma ei arva sellistest emadest midagi igatahes.
Ja no ma siis proovisin need asjad FB-i ühte gruppi müüki panna. Mõttetu aktsioon. Palju huvilisi erinevate asjade vastu, mis ka loomulikult paljusti kattusid. Kellele siis mida müüa? Lõin käega. Parem on ikkagi oma asjad võtta ja kuhugile vanakraamiturule minna. Sakala keskuses (Viljandis) midagi taolist toimub kindlatel kuupäevadel. Eks tuleb ennast selleks häälestama hakata ja üks müügipäev teha.
Ühe inimesega saime niipalju kokkuleppele, et peaksin kauba tema töö juurde viima Viljandisse...kas nii käibki, et pean oma kaltsudega ukselt-uksele kõndima? Ja mis veel peenem, tal ei pidavat "sulli" olema, aga ta saavat kassast võtta. Kummalisi inimesi on:D
Eile viidi lõpuks minema ka palgid, mis juba ammuilma ootasid oma aega. Oleksin pidanud üliõnnelik olema ja rõõmust lakke hüppama sellise suure sündmuse puhul, aga minul oli hoopiski väga närune tunne. On ju igasuguseid jutte, kuidas sul perse lõhki tõmmatakse palgiäris. Eks ma olin nii ära hirmutatud, et püüdsin igati valvas olla. Aga mida sa oled valvas, kui sa sellest maailmast mitte midagi ei jaga. Nii ma siis põdesin, kui palke peale tõsteti. Kui õigesti need kogused lõpuks mõõdeti, mina ei tea. Pean leppima sellega, mis ülesostja välja käis. Kui keegi arvab, et metsaga võib rikkaks saada, siis ta eksib. Hinnad on nii all ja nõudlust pole. Hea, kui ise peale maksma ei pea, et su palgid keegi ära viiks:D Emotsionaalselt oli see ikka väga ränk kogemus. Rohkem metsa ei lase teha, ainult kütet oma tarbeks.
Kui see palgijama välja arvata, siis päev oli super. Täitsa märtsikuu tunne. Päike paisitis soojalt, räästad tilkusid. Pesu sai üle pika aja välja kuivama viidud. See ajendas ka oma toas vähe korda looma. Pesurest, mis on talv läbi minu tuba "ehtinud", sai välja viidud ja mina teda enam tuppa ei too. Toas on hoopis rohkem õhku ja ruumi. Sten isegi märkas. Tuli koolist ja küsis: "Miks su tuba nii korras on?" Vähemalt keegigi märkas:D
Stigile läksin lasteaeda järgi kella poole viieks. Ta oli esimest korda pikka päeva lasteaias ja tegi ka lõunaune seal. Teisel päeval juba. Kasvataja loomulikult kiitis teda jälle. Kõik olevat korras. Oli ilusasti isukalt söönud, magas tublisti, püksid olid kuivad - mis veel ühelt pisikeselt inimeselt tahta. Kui ma talle esimesel päeval järgi läksin, siis ta mind nähes jooksis kohe minu juurde nutuvõru suu ümber ja kohe sülle, siis eile jooksis ta küll mulle kohe sülle, aga nutumaiku asjal juures ei olnud. Harjub juba tasapisi.
Täna hakkas ta juba riietamisel vaikselt nutma. Aga kui rühma uksele läksime ja kasvataja teda endale sülle kutsus, sirutas Stig kohe käed ja oli valmis kasvatajaga rühma minema. Ikkagi miski teda sinna tõmbab, ei ole nii, et ta klammerduks minu külge ja nutaks lohutamatult. Seda ma küll välja ei kannataks. Hommikune kodus sättimine ja kodust lahkumine on ilma probleemideta. Kõike tehakse meelsasti. Ainult see pisikene kurb lahkumineku hetk veel. Eks see tahab veel harjumist saada.
Kuigi ma naudin praegu oma vabat aega, siis eks ma tegelen kodus rohkem söögitegemisega ka. Täna on mul juba suur hunnik kotlette tehtud ja laste lemmikuid täisterakukleid ka. Kui nad koolist tulevad, on neid ootamas maitsev söök nagu ka eilegi. Kuigi nad täna hommikul juba vaikselt küsisd, millal ma tööle kavatsen minna, siis ma ei usu, et nad tahaksid sellisest luksusest loobuda, et neid ootab alati soe kodu mõnusate söögilõhnadega. Aga eks ma olen vaikselt juba mõelnud, et peaks tööpakkumistele silma peale viskama. Aga jällegi, kas tasub seda viga teha. Kes siis majapidamist kodus juhtima hakkab?
8. veebruar 2015
Uued asjad
Eile helistas ootamatult mulle ema ja küsis, kas ma tahaks temaga Viljandisse kaasa minna. Loomulikult tahtsin. Eriti kui lapsehoidja kodus omast käest võtta oli-Jaskar. Teised lapsed olid kenasti ema juures ja said ise hakkama. Nii et täiesti lastevaba käik.
Jaskar on selline, et ega ta kodus midagi teha ei viitsi, kui nädalavahetus on. Ja lapsehoidmisega on ta alati nõus, siis saab ta kuidagigi kasulik olla. Ja Stigile ka meeldib Jaskariga "asju" teha. Ega seda Stigi eriti raske nüüd hoida ka ei ole. Puhas rõõm:) Nii nad siis olidki päris pikalt väljas olnud-metsas käinud jalutamas, metskitsi näinud ja kelgutanud. Kui mina õhtuhakul koju jõudsin, oli Stig juba enamvähem "küpse". Ilma lõunauneta. Tegin söögi valmis, sõime ja varsti oligi magama minek. Boonuseks veel pikk õhtu, kui kodus oli ainult kolm last - üks neist magas, teine vaatas oma igalaupäevast filmi ja kolmas oli ka üsna rahulik (Jaskar). Mete ja Sten olid vanaema juures. Mõtlesin veel, et kolme lapsega on ikka lihtne küll, ei mingit raskust.
Ei saanud pikalt nautida kolmelapselise ema mugavusi. Ühtäkki oli kogukas tume kuju minu magamistoa uksel ja andis nagu aimu, et nüüd on kuskile minek. Just sain mõelda, et Jaskar nii kenasti kodus ja ei tükigi küla peale. Ei mingit südamevalu. Aga valesti mõtlesin. Sai siis kellaaeg kokku lepitud, et selleks ajaks peab poiss kodus olema. Ega ma ei lootnud, et see nii läheb. Ja ei läinudki. Kõik see asjatu ootus keeras mu öö loomulikult tuksi. Ikka ootad ja iga kõpsu peale jooksed vaatama, kas laps ikka koju jõuab ühes tükis.
Nii ma siis istusin jälle suurema osa ööst telefonis ja otsisin omale lugemist. Sattusin mõnda uut blogi suurest igavusest lugema ja minu elu ei tundunudki enam nii hirmus. On palju - palju jubedamaid asju, millega inimesed silmitsi seisma peavad ja väga hea, et on inimesi, kes seda teistele teadvustavad ja selle endast kõik välja kirjutavad. Tänuväärne töö. Sellised blogid on väga huvitavad lugeda. Keda huvitab, siis blogi, mille ma suuremalt jaolt läbi lugesin, on siin. On palju pinnapealsed blogisid, mis mind enam ei tõmbagi, isegi suurest igavusest ei vaevu ma neid enam avama. Kui ikka midagi õelda ei ole ja viibutatakse põhiliselt teistele näppu, ise asjadest aimu omamata, siis no ma ei tea....Milleks?
Varsti aga oligi ukse taga kobistamine. Teritasin kõrvu ja kui Jaskar juba tuppa astus, siis tõmbasin oma tundliku ninaga õhku, et äkki püüan kinni lennult "keelatud" lõhnasid. Ise alkoholi ja tubakat mitte tarbides on mu nina selles suhtes väga tundlik. Saan kohe aru, kui on alkoholi tarvitatud või tubakat tõmmatud. Seekord oli vist erand, minu nina midagi kahtlast ei tuvastanud. Ei hakanud voodist välja ka ronima ja lauskontrolli tegema. Nii nõid ma ka ei ole. Vähemalt oli neljaks kodus ja viitsis veel telekatki vaadata. Sain rahus magama jääda:D
Nüüd tagasi põhilise juurde - Viljandi. Tee peal panime plaani kohe paika, kust me pihta hakkama. Olime üksmeelel päris üksmeelel poodide valikuga. Alustasime "Sahtliga". Meil oli kindel siht, mida otsisime. Söögilauda toolidega. Kunagi seal oli üks kena valge komplekt, mitu kuud tagasi. Oli loll loota, et see seal veel alles on, aga vaadata tasus, äkki on midagi uut toodud. Ei olnud. Käik oli kiire, riietele viskasime peale ainult kiire pilgu, sest "kaltsu" on koduski lademetes.
Kooperatiivi mööblipoes oli just söögilaudadele -15%, aga midagi põrutavat seal jällegi meie jaoks ei olnud. Edasi tegime tiiru Anttilas. Mina otsejoones ikka nõude riilulite juurde. Sain sealt mingi aeg vägagi soodsa hinnaga hea kvaliteediga klaasid (allahinnatud, 6 klaasi 4 EUR-i) ja nii ma nüüd käin seal alati vaatamas, äkki on veel midagi soodsat. No nii igaks juhuks. Seekord ei ostnud midagi.
Edasi läksime Magaziini. Mina ikka kindla sooviga Tchibo nurgakesele pilk peale heita. Ja plaanisin ka ostu teha. Olen seal juba mitu korda käinud ühtesid kausikesi vaatamas. Seisavad seal riiulitel, keegi ei taha. No jumala ilusad asjad. Ja üldsegi seisavad seal kaubad riiulitel kuid puutumata. Nüüd on need kausid minu ja juba ka kasutust leidnud. Suvel grillihooajal ka asendamatud asjad. Ja mis põhiline, plastmassist, ei lähe katki.
Sealt sain ka Stigile lasteaiaks sisejalanõudeks nahast klassikalised sussid. 2- aastasele ja suuruse 26. Olin veel valiku ees, kas 25 või 26. 26 oli parem valik. Stig on uhkelt juba sussid sisse käinud esmaspäevaks:)
Magaziinist leidsin ka üsna ideaalilähedased lauakatted, mida ma oma laualinaga söögilauale juba mõnda aega otsinud olen. Lastega laualina on üsna ebapraktiline. Püüan seda leevendada lauakatetega. Võtsin ühe katte prooviks, et noh kuidas sobib või nii. Minu arust päris ilus. Seega on vaja nüüd kolm tükki juurde osta. Mõnus pehme silikoonitaoline materjal, mida on hea laualapiga puhastada. Ei ole vaja alati peale söömist laualina kokku pakkida ja pessu panna.
Emaga oli hea käia. Tema oli huvitatud seemnetest, mina nõudest ja kõikides poodides, kus me käisime, leidus peaaegu mõlemat.
Lõpuks kirss tordil - "Koduekstrast" sain omale allahinnatud (4 EUR-i) sinise kausi. Täpselt minu maitsele, eriti värv.
Ja täpilise melamiinist kandiku, mida ma ei saanud lihtsalt ostmata jätta. Ülinunnu. Maksis natukene üle euro.
"Koduekstra" poega seoses olen Viljandis tähele pannud, et Männimäel asuv pood on palju hubasem ja kenasti sätitud. Kutsub kohe ostma. Seevastu kesklinnas Centrumis olev on kuidagi lohakas. Kaubad virnas või pilla - palla. Müüjad kuidagi hoolitsemata ja sellised kuidagi kergekesed. Ei mingit organiseeritust. Männimäel on hoopis teine maailm selle poega. See on minu tagasihoidlik tähelepanek.
Õhtusöögi kohta tahtsin ka paar sõna õelda. Sai siis suure surma peale omale muretsetud karripasta ja mango konserv, et teha kalakarrit Selveri kalendrist, mida ma korra juba tegin, aga omaloominguga. Ilma karripastata ja kalata. Hoopis ananassi ja kanaga.
Nii, kõik asjad olid justkui olemas. Kala võtsin sügavkülmast. Jälgisin retsepti ja kõik pidi õnnestuma. Lõpuks kui mango sisse panin, tõmbas kookospiim kokku. Mis juhtus, ma ei teagi. Kas oli kookospiim halb või reageeris mango kuidagi. Eks me sõime ikka vaatamata sellele, et asi "koos oli". Ma köögis suuremat tuld põlema ei pannud, et Jaskar aru ei saaks, mis toimub. Sõi ja sõi veel tänagi. Ei õelnud midagi halba:D Õnneks:)
Jaskar on selline, et ega ta kodus midagi teha ei viitsi, kui nädalavahetus on. Ja lapsehoidmisega on ta alati nõus, siis saab ta kuidagigi kasulik olla. Ja Stigile ka meeldib Jaskariga "asju" teha. Ega seda Stigi eriti raske nüüd hoida ka ei ole. Puhas rõõm:) Nii nad siis olidki päris pikalt väljas olnud-metsas käinud jalutamas, metskitsi näinud ja kelgutanud. Kui mina õhtuhakul koju jõudsin, oli Stig juba enamvähem "küpse". Ilma lõunauneta. Tegin söögi valmis, sõime ja varsti oligi magama minek. Boonuseks veel pikk õhtu, kui kodus oli ainult kolm last - üks neist magas, teine vaatas oma igalaupäevast filmi ja kolmas oli ka üsna rahulik (Jaskar). Mete ja Sten olid vanaema juures. Mõtlesin veel, et kolme lapsega on ikka lihtne küll, ei mingit raskust.
Ei saanud pikalt nautida kolmelapselise ema mugavusi. Ühtäkki oli kogukas tume kuju minu magamistoa uksel ja andis nagu aimu, et nüüd on kuskile minek. Just sain mõelda, et Jaskar nii kenasti kodus ja ei tükigi küla peale. Ei mingit südamevalu. Aga valesti mõtlesin. Sai siis kellaaeg kokku lepitud, et selleks ajaks peab poiss kodus olema. Ega ma ei lootnud, et see nii läheb. Ja ei läinudki. Kõik see asjatu ootus keeras mu öö loomulikult tuksi. Ikka ootad ja iga kõpsu peale jooksed vaatama, kas laps ikka koju jõuab ühes tükis.
Nii ma siis istusin jälle suurema osa ööst telefonis ja otsisin omale lugemist. Sattusin mõnda uut blogi suurest igavusest lugema ja minu elu ei tundunudki enam nii hirmus. On palju - palju jubedamaid asju, millega inimesed silmitsi seisma peavad ja väga hea, et on inimesi, kes seda teistele teadvustavad ja selle endast kõik välja kirjutavad. Tänuväärne töö. Sellised blogid on väga huvitavad lugeda. Keda huvitab, siis blogi, mille ma suuremalt jaolt läbi lugesin, on siin. On palju pinnapealsed blogisid, mis mind enam ei tõmbagi, isegi suurest igavusest ei vaevu ma neid enam avama. Kui ikka midagi õelda ei ole ja viibutatakse põhiliselt teistele näppu, ise asjadest aimu omamata, siis no ma ei tea....Milleks?
Varsti aga oligi ukse taga kobistamine. Teritasin kõrvu ja kui Jaskar juba tuppa astus, siis tõmbasin oma tundliku ninaga õhku, et äkki püüan kinni lennult "keelatud" lõhnasid. Ise alkoholi ja tubakat mitte tarbides on mu nina selles suhtes väga tundlik. Saan kohe aru, kui on alkoholi tarvitatud või tubakat tõmmatud. Seekord oli vist erand, minu nina midagi kahtlast ei tuvastanud. Ei hakanud voodist välja ka ronima ja lauskontrolli tegema. Nii nõid ma ka ei ole. Vähemalt oli neljaks kodus ja viitsis veel telekatki vaadata. Sain rahus magama jääda:D
Nüüd tagasi põhilise juurde - Viljandi. Tee peal panime plaani kohe paika, kust me pihta hakkama. Olime üksmeelel päris üksmeelel poodide valikuga. Alustasime "Sahtliga". Meil oli kindel siht, mida otsisime. Söögilauda toolidega. Kunagi seal oli üks kena valge komplekt, mitu kuud tagasi. Oli loll loota, et see seal veel alles on, aga vaadata tasus, äkki on midagi uut toodud. Ei olnud. Käik oli kiire, riietele viskasime peale ainult kiire pilgu, sest "kaltsu" on koduski lademetes.
Kooperatiivi mööblipoes oli just söögilaudadele -15%, aga midagi põrutavat seal jällegi meie jaoks ei olnud. Edasi tegime tiiru Anttilas. Mina otsejoones ikka nõude riilulite juurde. Sain sealt mingi aeg vägagi soodsa hinnaga hea kvaliteediga klaasid (allahinnatud, 6 klaasi 4 EUR-i) ja nii ma nüüd käin seal alati vaatamas, äkki on veel midagi soodsat. No nii igaks juhuks. Seekord ei ostnud midagi.
Edasi läksime Magaziini. Mina ikka kindla sooviga Tchibo nurgakesele pilk peale heita. Ja plaanisin ka ostu teha. Olen seal juba mitu korda käinud ühtesid kausikesi vaatamas. Seisavad seal riiulitel, keegi ei taha. No jumala ilusad asjad. Ja üldsegi seisavad seal kaubad riiulitel kuid puutumata. Nüüd on need kausid minu ja juba ka kasutust leidnud. Suvel grillihooajal ka asendamatud asjad. Ja mis põhiline, plastmassist, ei lähe katki.
Sealt sain ka Stigile lasteaiaks sisejalanõudeks nahast klassikalised sussid. 2- aastasele ja suuruse 26. Olin veel valiku ees, kas 25 või 26. 26 oli parem valik. Stig on uhkelt juba sussid sisse käinud esmaspäevaks:)
Magaziinist leidsin ka üsna ideaalilähedased lauakatted, mida ma oma laualinaga söögilauale juba mõnda aega otsinud olen. Lastega laualina on üsna ebapraktiline. Püüan seda leevendada lauakatetega. Võtsin ühe katte prooviks, et noh kuidas sobib või nii. Minu arust päris ilus. Seega on vaja nüüd kolm tükki juurde osta. Mõnus pehme silikoonitaoline materjal, mida on hea laualapiga puhastada. Ei ole vaja alati peale söömist laualina kokku pakkida ja pessu panna.
Emaga oli hea käia. Tema oli huvitatud seemnetest, mina nõudest ja kõikides poodides, kus me käisime, leidus peaaegu mõlemat.
Lõpuks kirss tordil - "Koduekstrast" sain omale allahinnatud (4 EUR-i) sinise kausi. Täpselt minu maitsele, eriti värv.
Ja täpilise melamiinist kandiku, mida ma ei saanud lihtsalt ostmata jätta. Ülinunnu. Maksis natukene üle euro.
"Koduekstra" poega seoses olen Viljandis tähele pannud, et Männimäel asuv pood on palju hubasem ja kenasti sätitud. Kutsub kohe ostma. Seevastu kesklinnas Centrumis olev on kuidagi lohakas. Kaubad virnas või pilla - palla. Müüjad kuidagi hoolitsemata ja sellised kuidagi kergekesed. Ei mingit organiseeritust. Männimäel on hoopis teine maailm selle poega. See on minu tagasihoidlik tähelepanek.
Õhtusöögi kohta tahtsin ka paar sõna õelda. Sai siis suure surma peale omale muretsetud karripasta ja mango konserv, et teha kalakarrit Selveri kalendrist, mida ma korra juba tegin, aga omaloominguga. Ilma karripastata ja kalata. Hoopis ananassi ja kanaga.
Nii, kõik asjad olid justkui olemas. Kala võtsin sügavkülmast. Jälgisin retsepti ja kõik pidi õnnestuma. Lõpuks kui mango sisse panin, tõmbas kookospiim kokku. Mis juhtus, ma ei teagi. Kas oli kookospiim halb või reageeris mango kuidagi. Eks me sõime ikka vaatamata sellele, et asi "koos oli". Ma köögis suuremat tuld põlema ei pannud, et Jaskar aru ei saaks, mis toimub. Sõi ja sõi veel tänagi. Ei õelnud midagi halba:D Õnneks:)
Tellimine:
Postitused (Atom)