38. Jaanijooks

Sain nüüd lõpuks peale suurt küürimist ja koristamist majapidamise kontrolli alla. Sellised pidupäevad löövad graafiku täitsa segi. Siis joostakse kodust ainult läbi ja kui seda kuus inimest mitu päeva järjest teeb ja kui kellegil natukenegi aega oma järelt asju ära panna ei ole, siis on ikka täielik kaos. Lisaks veel meeletu kogus musta pesu, musti nõusid, esik on jalanõudest kuhjas, wc-sse mahub suure hädaga veel. Kaevust pidi vesi ka kohe kohe otsa saama. Ma ei tea, mis siis saab. Loodame vihma peale. Sajaks ometi veel paar nädalat :D

Lastel koristasin teise korruse ka ära. Sinna satun ma üliharva. Neil on seal jätkuvalt väga mõnus ja koristamine on lausa lust.

Nüüd proovin eilse  sportliku päeva kuidagi kokku võtta - 38. Jaanijooksu ümber Karksi - Nuia paisjärve. Eelmise aasta Jaanijooksu kohta saate lugeda siit.

Nagu ma FB-is lubasin, siis 100 laigi täitudes ma võtan sel aastal esimest korda jooksust osa. 100 laiki küll kokku ei tulnud, aga kuna toetajaid ja kaasaelajaid  oli arvestatav osa, siis neid ma ka alt vedada ei tahtnud. Olin siiski kogu aeg nii meelestatud, et lähen starti. Küll ilma eelneva ettevalmistuseta ja absoluutselt ilma mingisuguse sportliku vormita. Eks ta natukene riskantne oli, aga võitma ma ei läinudki. Osavõtt oli ikka tähtis ja eks mind huvitas ka see rada, et kust ja kuidas see läheb. Aastaid olen ma sellest ainult kuulnud.

Nüüd on mul selge pilt asjast, nii rajast, kui selle raskusastmest. Karksi vald võib uhke olla sellise ilusa trassi eest, mida on kokku lausa 4,4 km ja kulgeb väga looduskaunilt.

Startis meid siis meie seltskonnast koos minuga viis - mina, Jaskar, minu "eks", Mete ja Sten. No nemad on juba "vanad kalad", ennegi osa võtnud. Väga armas oli stardis näha Maarikat, kes sõbralikult lehvitas (tema elas ka fb-is minu laikide kogumisele hoogsalt kaasa). Üldsegi on see üks väga asjalik traditsioon Jaanipäeval meil siin vallas. Kõik endised ja praegused Nuia elanikud on koos, alati kohtab palju kooliaegseid tuttavaid.

Põhijooksu start
Foto: A. Peensoo

Kuidas mul siis läks. Algus oli paljulubav. Kohe minu ees startiska vabatahtlike pritsimeeste grupp - täis varustuses (kirsad, kiivrid, rasked ülikonnad). Mul oli hea meel, et nendel jõuan ikka sabas püsida. Sõrkisin rahulikult neil kannul. Parkla kohal aga suundusid nemad rõõmsalt oma vilkuritega auto juurde ja oligi mul "lips" läbi.

Õnneks ootas "eks" mind viisakalt järgi ja nii me siis kulgesime. Tema suts eespool, mina tasapisi järel. Eks ma kõndisin ka ikka, ei ole sellist iseloomu, et terves jutis kogu aeg jooksusammu teha, kasvõi kiirkõndigi. Ei suutnud. Kõige ku mmalisem oli, et kohe põhijooksjate järel lasti rajale ka kepikõndijad ja üks kiiremaid oli mul kogu aeg kannul. Kuidas see võimalik oli, ei saanudki ma aru. Kas ma tõesti nii aeglane olin?:D Minu vähim eesmärk oli vähemalt teda mitte mööda lasta. Ühest jooksjast ma siiski sain mööda ka:)

"Eks" püüdis mul ikka tuju üleval hoida ja kiitis, kui heas sportlikus vormis ma olen. Ma tean, et ta valetas, aga abiks ikka. Mäe alla jõudsin ma rahuldavas seisus ära, siis hakkas see kõigeraskem osa - mäkketõus. See pole mingi suvaline tõus, uskuge mind. Isegi puhanult jalutades on sealt tegu ülessaamisega. Mina aga oli juba peaaegu "poolsurnud". "Eks" ootas mind nõlval ja haaras sõbralikul käest. Eks ta aimas, et vabatahtlikult ma ise ülesse sealt ei sõrgi. No ja siis hakkas rahvas ka kaasa elama. Karjusid muudkui: "Edasi Anni" ja "edasi Anni". Täpselt selline tunne oli nagu sünnitusel. Sul on niigi valus ja keegi julgeb veel sind utsitada ja ergutada. Oleks siis veel minu nime karjutud. Ma pole ju ometi Anni. Sel hetkel soovisin ma ainult vaikust ja et kõik vait jääks. Nii viimasel piiril olin ma.

Lõpuks sain ma aru, et Anni oli kohe minu ees. Viimase lõpu "eks" sõna otseses mõttes vedas mind sealt mäest üles. Mina haarasin veel Anni ka sleppi ja nii me kolmekesi finiši poole pressisime. Oleksin heameelega allaandnud, Anni sedaka püüdis mitu korda teha, aga ma haarasin uuesti ta käest ja tirisin teda kaasa. "Eks" lasi meid vahetult enne finišit ette, nagu naistega viisakas on käituda ja saime rahulikult edasi "surra". Otsisin vaikse nurga, mul oli süda nii paha ja lasin ennast murule pikali. Sai lõpuks läbi see õudus. Lõpp oli hirmus mis hirmus. Kui te ei usu, minge ise proovima.

Mete ja Sten oli minust ikka sada korda tublimad. Mete oli vahetult enne veel osalenud 9 - 10 aastaste tüdrukute 700 m jooksus, kus ta sai auväärse II. koha koos hõbemedaliga.

9 - 10 aastaste tüdrukute start

Mete on kõige kiirema tüdruku kannul

Meena osales 5 - 6 aastaste tüdrukute jooksus ja saavutas 7. koha. Tema võttis jooksu natukene lõdvemalat, kui Mete. Nägu oli tal küll pingevaba ja jooksis ainult selle nimel, et finišis ootas teda Tupla ja Arbuusijook.

5 - 6 aastaste tüdrukute start

Jaskar oli mul kogu aeg silmapiiril. Sai loomulikult minust parema aja, mis talle muidugi rõõmu tegi. Mind rõõmustas aga, et ta üldse osa võttis. Meelelahutus missugune kogu perele.

Vahetult peale lõpetamist

Peale autasustamist, kus õnne meile kellestki ei naeratanud (kahjuks), hakkasime koju sättima. Jäätist me kohapealt osta ei raatsinud ja pisukesel läbirääkimisel leppisime kokku, et teeme seda Konsumis, kust iga üks võis valida kaks jäätist omal soovil. Sellega oli jäätisemure lahendatud. Jaskar magas selle pakkumise muidugi maha ja pidi "näppu imema" :D

Kodus ootas meid soe tuba ja kütte pandud saun. Olime ilma vahetusriieteta kodust väljas ja seega ka üsna läbikülmunud vihmast. Kartulisalati teoga oli ema ka juba alustanud, mille mina siis peale mõningast hingetõmbamist lõpule viisin. "Eks" grillis veel viimase portsu "home made" šašlõkki ära ja riburada pidi said kõik kuumas saunas ka käidud, isegi mina sel korral. Nii külm oli. Mõnulesin kohe pikalt laval, silm tahtis lausa kinni vajuda. Pole juba ammu nii väsinud olnud.

Saunaline

Järgmiseks aastaks ma pole valmis veel mingeid lubadusi andma...veel mitte :D

P. S. Pildid, mis postitasin, on enda tehtud, kui pole teisiti märgitud. Luba ma kelleltki küsima ei hakka (võimatu missioon), kui on  fotole jäänud ka kõrvalisi isikuid. Ärge pikka viha pidage :D

"Teeme ära" 2015

Meie panus Eestimaa puhtusesse on taas antud, nagu ka eelmisel aastal. Nagu ma mäletan, siis eelmisel aastal läks meil teeäärte puhastamine kella üheni, sel aastal olime 11:45 valmis.

Põhjuseid võis mitu olla. Esiteks kindlasti suurem hulk rahvast. Kohal olid kõik minu 5 last, minu ema, Jaskari sõber, eks ja meie oma küla Viiri.

Mis eriti suurt meelehärmi valmistas, oli praht. Liiga vähe oli. Visake ometi rohkem soga auto akendest välja! :D Meil läks kohati isegi kakluseks, kes saab leitud prügi oma kotti. See prügi maha loopimise üleskutse on rohkem naljaga pooleks õeldud muidugi. Kallid autojuhid, olete aasta aega üpris tublid olnud. Mõningaid "idioote" veel leidub, aga ei midagi hullu. Ja mis täna eriti silma jäi. Tohutud Eesti autod voorisid Lätti, lausa grupiviisiliselt. Väga hea. Loodan, et meid märgati ja inimesed mõtlevad enne hetke, kui midagi aknast välja pilduma hakkavad.

Üks väga asjalik asi, mis selle aasta talgute juures lausa super oli, on As Tere piimatooted, mida talgujuhid oma äranägemise järgi tellida said talgulistele. Kohukesed, kohupiimakreemid, keefir, jogurt, piim. Aitäh AS Tere! Loodetavasti olete järgmisel aastal ka kohal ja esindatud :)

Foto: I. Puusepp

Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider

Talgusupp oli  mul eelmine õhtu eeskujulikult juba valmis keedetud. Eelmine aasta hakkasime seda keetme, kui talgutelt tulime ja üsna nõme oli suurelt retkelt tulles näljasena hakata suppi keetma. Sel aastal olin ettenägelikum.

Koosistumine toimus koos teise meie küla talgugrupiga külamajas, kus oli lahedalt ruumi ja sai supi ka soojaks teha korraga. Kõhud said kõigil täis ja küla sai ka kohe kindlasti puhtamaks.

Meil talgud jätkuvad. "Eks" võttis poistel kratist kinni ja juhendab siinsamas meil nüüd aia ehitust. Tänu talgujuhiks olemisele sain Bauhofi -25% sooduskupongi, mille eest muretsesime uut aiavõrku. Vana sai vanarauda viidud. Oli ikka üsna väsinud juba. Umbes 100 meetrit läheb väljavahetamisele.

Mis mind rõõmustab...lapsed on sellest talgupäevade üritusest väga vaimustatud. 4 kilomeetrit kraaviääri möödus linnulennul ja kõigil olid näpd naerul. Isegi Stig jalutas suurema osa ja Meena lõi ka meelsasti kaasa. Super! Aitäh abilisele ja järgmise korrani!

Fun - MOBO Jüriööjooks

Oi kui fun õhtu täna oli. Saigi teoks meie pikalt ette planeeritud mobo orienteerumine.

Jaskar ajas ekstra mulle auto käima, mis oli juba pikalt metsa all peidus seisnud :D Aku oli teisel nii tühi, et pult ei avanud isegi uksi enam. Mina naiivne juba muretsesin, kus ma küll puldi patareid vahetatud saan. Kas lukksepa, kellasepa või jumal teab kus veel, juures. Uurisin siis Jaskari käest ja tema kui natukene targem persoon juhtis tähelepanu sellele, et kui autol on aku tühi, siis puldiga uste avamaine on samuti küsimärgi all ja üsna võimatu. Uus info täitsa minu jaoks :D

Ja et aku korralikult laetud saaks, siis oli vaja pikemat sõitu. Ei piisanud metsa alt hoovi sõidust. Nii ma siis tänase õhtu selleks välja valisingi, et saaks selle mure kaelast. Aga võta näpust, sada muud viga juba külge pookinud endale. Armatuuris põles mingi imelik tuli hüüumärgiga. Oranz. See oli hea märk. Kui oleks punane olnud, oleks juba natuke kehvem lugu. Nii on ema mind õpetanud. Ja see näpunäide on mul alati meeles ja rahustab. Nii ma siis ikkagi otsustasin sõita. Korjasin tüdrukud peale ja vahepeal lehitsesin auto kasutusjuhendit. Seal soovitati esimesel võimalusel pöörduda autoteenindusse. Lihtne ju. Selleasemel, et mõni käepärasem näpunäide jagada. Kes teab, millal mul sinna aega minna on ja raha selle jaoks leidub. Rool oli igatahes kange ja eriti keerata ei kannatanud. Katsusime otse sõita ja jõudsime kohale õnnelikult.

Rahvas kogunes. Mitte küll rahvamassid, aga ikka ühed ja samad näod, kes alati kohal on. No ja siis meie ka, rohkem sellised aferistid. Kaks Nuia daami olid ka, kellele meie ennast sappa haakisime või siis nemad meie sappa. Ei saanudki aru. Aga tegime selle vahva raja koos läbi. Eneli oli justkui ennegi orienteerunud ja keskunduski rohkem kaardi lugemisele ja vahepunktide otsimisele. Katsusime vahepunktid kuidagi kirja saada ja hädasunnil isegi üles pildistada, sest telefonid ei tahtnud eriti kostööd teha staabi serveriga. Isegi kogu kamba peale mitte. Aga kombineerisime ja peaasi oli kõik etteantud punktid antud järjekorras läbida. Saime hakkama ja jäime päris pimeda peale. Väga lahe oli taskulampidega pimedas metsas rägastikus ringi turnida. Eriti veel nii laheda seltskonnaga. Õnneks jõudside teised osalejad ja korraldadajad meid ikka ära oodata ja ei alustanud autasustamist ilma meieta :D

Meie korjatud 10 vahepunkti ajaga 1 h 16 min. Kiireim läbis raja ca. 23 minutiga

Õnn naeratas meile ja saime kamba peale Konsumi kinkekaardi :D

Lilli esindus + Eneli, kes kaamera taga on

Ühtlasi oli see üritus ka ajalooline hetk - esimene võistlus mobo rajal. Ja oli tõesti vahva ja mõnus kodust välja saada ennast liigutama. Aitäh tublidele korraldajatele ja raja meie kodukanti toojatele. Teine kordki :)

Trendikas orienteerumine

Päevakangelased...selfie

Ma ei tea kuidas see juhtus, aga olin endalegi teadmata Metele lubanud, et esmaspäeval e. siis täna peale kooli võtan ta kaasa ja läheme kahekesi moborada proovima. Rahus, ilma segajateta. Omaarust mainisin ma Metele, et ainult juhul, kui ilus ilm on. Sellest ei teadnud ta aga midagi.

Mõtlesin hirmuga ja aknast välja vaadates, et loodetavasti see ainult jutu tasemele jääbki ja tuleb päev nagu iga teine. Murdsin parajasti pead, milline peaks minu järgmine telefon olema, kui helises telefon. Mete. Kell oli kaksteist. Ja ta uurib, kas olen peale kooli teda ootamas, et rada proovima minna. Oh õudust. Hea, kui keegi ikka muretseb ja hoolitseb su eest ja liikuma ajab :D Mete võttis asja tõsiselt.

Hakkasin siis ka asja tõsisemalt võtma. Pääsu polnud. Kui lubatud, siis lubatud. Sain telefoniga sotid enamvähem selgeks. Nüüd on vaja ainult asi ära vormistada. Hakkasin siis matkaks valmistuma - kindad (nuti), kummikud, jope, müts. Kõike kaks eksemplari.

Olin pool kaks kooli juures nagu viis kopikat. Mete jälle helistas. Ta vist ei uskunud, et ma ennast kohale vean. Asi oli naljast kaugel. Olime valmis selle nädala kõige jubedama ilmaga kuskile jumal teab kuhu sukelduma. Me oleme Metega hea tiim. Ta küll viriseb, aga väga tagasihoidlikult.

All paremas nurgas keelatud tegevused rajal :D 

Hakkasime siis oma lolli peaga ekslema. Kuidas äpp funktsioneerima pidi, saime teada alles teise vahepunkti juures. Kus vahepunktid asetsesid, hakkas meile ka koitma alles jumal teab mitme kilomeetri pealt. Ma naiivsena lootsin, et vahepunktid on ikka kenasti raja ääres, mitte võpsikus. Kui me asjale pihta saama hakkasime, jälgisime pingsamalt juba kaarti ka. See ju orienteerumise mõte ongi, või kuidas? :D

Peaks ütlema, et Mete on nutikas. Ta oli suureks abiks. Kaks pead on ikka kaks pead ja me olime hea tiim. Ta viitas nii mõnelegi viidale, mida mina poleks iialgi märganud ja kaarti oskas ta lugeda. Ja nüüd on meil mõlemil päris hea praktika mobo orienteerumises. Tuimalt teksti lugedes ei oleks me iialgi saanud aru selle orienteerumise tegelikust olemusest. Ja lapsi kaasa vedada, nagu me esimesel korral rumala peaga üritasime, oli viimane idiootsuse tipp :D

No nii. Kummikud olid igatahes õige valik. Mete tuli küll tossudega, aga see-eest sai ta pärast autos oma mudased käimad kuivade kummikute vastu vahetada. Ja loomulikult kogu riietuse, mis lausa tilkus. Ja seal riiete all oli puhas/ehe  kananahk. Mete oli oma virisemisega tõesti tagasihoidlik, asi oli ikka poole hullem. Vaene laps oli läbi külmunud. Õnneks oli tal kehalise kasvatuse kott kaasas, kust ta sai omale kuivad dressipüksid ja sooja fliisi. Kuivad kindad sai ka kätte, auto panime esimese asjana sooja. Püüdsime päästa, mis päästa andis. Külm oli kontidesse pugenud.

Kokku saime kahe tunniga läbitud 7 vahepunkti. Kahksanda vahepunkti magasime maha, aga tagasi ka enam minema ei hakanud. Siin on kenasti meie tulemused kirjas ja võib õelda, et tekkis isegi hasart. Väga lahe asi on välja mõeldud. Ma ei anna pead, et ma veel üritama ei lähe. Seda siis natuke ilusama ilmaga ja ma ei tea, äkki Mete tuleb ka ikka jälle kaasa, kui ta tänastest vapustustest üle on saanud :D Kokkuvõttes talle tegelikult meeldis. Oleks ta vaid soojemalt riides olnud ja ennem pissil ka ära käinud :)

Oleme nüüd külmunud, läbimärjad ja väsinud. Rada oli väga mõnusa ülesehitusega. Tõusud ja langused, paras koormus. Kõik need kaks tundi, mis me rajal olime, sadas. Ega sellest nii väga midagi ei olnudki, aga mobiilist oli kahju. Ega telefonid ju niiskust ei armasta. Liiatigi on mul veel EMT asendustelefon. Kui sellega midagi juhtuma peaks, siis on seda küll minu jaoks juba liiga palju.

Et Mete nii vapper oli ja vaikides nii palju kannatama pidi, viisin ta lohutuseks Pop'i kohvikusse kuuma teed jooma. Pidime aega parajaks tegema, et siis korraga lasteaiast Stig ja Meena ka võtta. Ega mul ka see olemine viis pluss ei olnud. Teksad olid liked (märjad) ja jope tilkus. Olime nagu kaks vette kukkunud kassipoega seal kohvikus, kirsiks tordil veel minu mudased kummikud. Aga maakoht, häbeneda polnud ju õieti midagi.

Selline vahva pärastlõuna oli meil Metega. Kodus vaatasin ka asju kohe teise pilguga, kui vahepeal saab midagi teistmoodi tehtud. Rutiini on vaja murda vahepeal. Nüüdseks on kõik tiptop, jalanõud mudast puhtaks roogitud, riided kuivamas, tuli pliidi all ja kuum tee ootamas.

Vähemalt üritasin...

Ma vaatan, et teil on sin päris elav arutelu tekkinud, kuidas ma elama peaksin :) Mina veetsin oma eilse päeva aga hoopis kasulikumalt, kui arvutis vahtimine. Ilm oli ju ilus ja kõik pasundasid, et see on ainus sel kuul. Ja tundus, et jutt õige. Täna küll välja ei kipu, vihmapiisad oli ka juba jämedad akendel. Sten jõudis veel väljast pesuresti pesuga ära päästa. Niipalju siis oligi seda mõnusat ilma.

Eile plaanisime suure õhinaga minna ja vaadata üsnagi uut mobo-rada siin meie kandis, millest isegi vallavanem vaimustuses oli ja igakuises nupukeses vallalehes omapoolse positiivse vastukaja andis. Tekkis ka huvi.

Olin juba kaks päeva varem püüdnud ennast asjaga kurssi viia, tõmbasin vajalikud äpid, laadisin telefoni, uurisin kaarti ja lugesin olemasolevat infot. Ega ma elus sellel rajal veel käinud ei olnud, ei suusatamas, ei jooksmas, ei rattaga sõitmas. Seega polnud mul aimugi, kust see rada alguse saab. Oma kodukant, aga pole juhust olnud enne. Lapsena sai Sokaoru mägedel küll kelgutamas käidud, see oli ka kõik.

Kodust minema saamisega hakkasid juba jamad pihta. Viis last ikkagi ja kes tulevad, kes ei tule. Mina oleksin heameelega kõik kaasa võtnud. Hulgakesi ikka lihtsam. Jaskaril olid aga oma plaanid, Mete ja Sten keeldusid ka üsna ilma diskussioonita. Jäid üle Stig ja Meena. Kamp tittesid ühesõnaga. Aga jäin optimistlikuks. Meenal ju jalad all ja Stig ka päris agar liikuja. "Eks" oli ka käpp, lootsin temale, kui jamaks läheb. Villisin kasemahla pudelitesse, tegin kerge meigi, haarasin tehnika kaasa ja saime pikapeale minema.

Hakkasime siis kohta otsima, kust saaks raja peale. Ei olnud lihtne. Teadetetahvlid olid küll üleval, aga maastik oli selline, et julenud autotki parkida. Tuli otsida teine alternatiiv. Ja mobost kui sellisest ei olnud ühelgi tahvlil juttu. Mina oleksin soovinud puust ja punaseks koos põhjalike juhistega teadetetahvlit, et natukenegi kinnitust saada, et olen õigel teel.

Sõitsime siis järve äärde, kus oli koht ka auto jaoks täitsa olemas. Terviseraja silt kenasti üleval, aga ei sõnagi mobo kohta. Ja raja all olid keelumärgid, kuixas seda rada kasutada ei tohiks. Näiteks atv-ga, veel rodu asju ja siis oli kõndiv inimene ja kriips peale tõmmatud. Arusaamatu. Et nagu ei oleksiki tohtinud kõndima minna?

Suure arusaamatuse ja laste tüdimusest tingitud vingumise saatel hakkasime siis kuskilt otsast pihta, et mitte asjatult aega raisata asjade peale, millest me niikuinii sotti ei saa. "Eks" on vana nutiseadmete ja tehnika vastane ka, teda ajab igasugune nutimajandus juba iseenesest endast välja. Ma püüan natukenegi ennast asjadega kursis hoida, seega ka huvi selle raja vastu.

Rada oli äsja mingi äestajaga äestatud. Pehme ja koheva pinnasega oli. Ühesõnaga natukene ebamugav ja raske liikumiseks. Ei jõudnud enam laste vingumist ära kuulata. Stig sai küll kukile, aga siis hakkas "eks" vinguma, et kuidas ta küll jälle tööle saab minna, kui kaelasooned on kinni istutud. Nokk kinni, saba lahti :D Mina, nagu ikka, pean see loll alati olema, kes mingitki tuju üleval hoidma peab, et midagigi päästa. Nii ma siis ronisin seal pehmes pinnases mäkke ülesse, 6 aastane jurakas käe otsas rippumas. Olin juba paarisajast meetrist võhmal. Õnneks sain pildi tegemisega vahepeal natukene hinge tõmmata.

Ja kui me siis esimest tõsist silti märkasime, millel oli ka moboga midagi pistmist, oli minu õnn saabunud. Otsisin telefoni välja ja hakkasin pusima. QR skänner funktsis kenasti ja saime esimese vahepunkti üles korjatud. "Eksi" see eriti ei paelnud, tema põrutas Stigiga edasi. Kui ma valmis sain omadega, kihutasin talle järgi. Aga ta oli kaval. Rada valis ju tema ja see suundus otse autoparkla poole. Orienteerumises on ta hea. Minu kohta seda õelda ei saa. Nii et olimegi enamvähem peale üht vahepunkti tagasi auto juures ja valmis lahkuma. Polnud ju mõtetki sellises õhkkonnas pikemalt oma närve kulutada.

Kokkuvõtteks. Rada on huvitav, mobiiliga orienteerumine veel huvitavam. Mina lähen sinna tagasi kohe, kui ma normaalsed kaaslased omale leian.

Kui koju jõudsime, tegin mina Stigiga ühe tunniajase lõunaune ja siis läksime õue ja olime kuni pimedani asjalikud. Lõikasin Steni nüri saega jälle õunapuid ja mulle päris meeldib see töö. Lapsed vedasid oksad minema. Saag on ka juba sissetöötatud või olen ma töövõtted selgeks saanud, läks päris lõbusalt. Ilus on vaadata oma käe järgi kujundatud õunapuid.

Täna tundub, välja ei saagi. Oleme tubased siis.

Lilli küla tegi ennast nähtavaks

Jutt käib Tõrvikutega jooksust, mida korraldab August Kitzbergi nim. Gümnaasium kooli aastapäeva puhul. Osavõtjad on traditsiooniliselt küll kooliõpilased ja vilistlased. Seekord oli esindatud ka lasteaed ja Lilli küla.

Idee kaasa lüüa sain lasteaia lastevanemate koosolekult, kui paluti lapsevanemaid lasteaia võistkonda, sest oma töötajatest võistkonda päris kokku ei saanud. Vaja oli 14 osavõtjat võistkonda. Mõtlesin kohe, et ohoo, lasteaed on esindatud, miks ei võiks ka Lilli küla välja tulla. Lilli külal 14 inimest välja käia oli päris suur pingutus. Esialgu tegime küll nimekirja, kes võiksid osa võtta ja ületasime kõvasti limiiti, aga lõpuks oli nii, et üks tragi noormees pidi jooksma kaks vahetust. Seega oli meid 13.

Võitma me ei läinud, osavõtt oli tähtis ja täitsime kõik lootused. Kõige vanem võistleja oli meil 63 aastane ja kõige noorem 9 aastane. Suur kummardus meie küla noortele, kes olid ka hiiglama tublisti esindatud. Rivo- valis kohe kõige pikema distantsi; Sten- nädal aega oli ülevas meeleolus, sest ootas nii väga jooksu ja oli väga vaimustatud sellest kogemusest; Mete-Mari on klassis üks tubli jooksja ja oli rõõm, et ta meil noorim kiirete jalgadega osavõtja oli; Madis- ka hinnatud jooksja küla au päästmas; Kerto, Ott, Georg ja Jaskar- noored mehed, kelle nõusse saamisega oli minul natukene tegu, aga oma nippe kasutades õnnestus Georg nii kaugele saada, et tema värbas juba Jaskari ja ka Kerto ja Oti; Eneli on alati aktiivne igal pool kaasa lööma ja temaga saab alati arvestada; sama Viiriga, alati lööb kaasa, kui miskit toimub; Marge, oli ka kohe nõus osa võtma, kuigi teda eriti üritustel näha ei ole. Oli ka väga meeldivalt meelestatud nii enne jooksu kui pärast ja lubas järgmiseks aastaks juba treenima hakata:) Ja siis meie kõige "eakam" liige- Liia. Polnud üldse vastu puiklemist, ka kohe nõus jooksma, kuigi see pole tema igapäevane tegevus. No ja mina, kui idee algataja, olin vaikides kõigega nõus, isegi distantsi ei hakanud valima, sain, mis üle jäi. Ja minu rõõmuks oli see minu lapsepõlve tänava lõik, kus üles kasvasin ja seal on mul iga nurk tuttav ja täis mälestusi.

Lõplik nimekiri

Tõrviku meister ja meie lilli noorte esindus. 6 osavõtjat saime ühele pildile:)

Arutatakse kes millist vahepunkti jookseb

Osavõtjad ootavad juhtnööre

Selfie (vasakult: Marge, mina, Eneli, Liia)

Minu vahepunkt ja "saba" (Meena), kes mul järel oli

Tõrvikuga oli meil oma lugu. Mina ei teadnud tegelikult sellest midagi, et iga võistkond peab tõrviku ise valmistama. Kuulsin seda poole kõrvaga eelmisel päeval küla koosolekul ja õhtul siis viis üks asi teiseni ja selgus, et Georg on ka eelnevatel aastatel klassile tõrvikuid valmistanud. Siis oli juba kindel, et see ülesanne saab Georgile.

Ajaga oli kitsas, sest koolist jõudis ta nelja paiku, pool kuus oli juba tõrvikut vaja koos poistega. Kõik ju kaugemal koolis käivad, aga tublid, et pingutasid ja jõudsid nibin- nabin tõrvikuga õigel ajal õigesse kiohta. KIITUS!

Mis sest, et kui tõrvik jooksu aeg minuni jõudis, oli ta kustunud:D Ja kus ta praegu on, pole aimugi.

Jooks läks iseenesest kiirelt ja kogunesime tasapisi koolimaja juurde. Kuna paistis,et läheb aega, enne kui hakatakse diplomeid jagama, läksime oma pundiga kaasavõetud snäkke sööma ja jooma. Ei, jooma me ei kukkunud, polnud midagi lihtsalt. Oleks võinud olla küll, mida ringi lasta käia, aga noh ei tule selle peale kohe, kui pole asja sees. Seega leppisime limpsi ja veega:)

Loomulikult magasime me õige hetke maha, kui Lilli võistkonnale diplomit üle anti ja jõudsime õigesse kohta, kui järg oli juba kiiremate käes. Lõpuks selgus, et Mete oli ikka seal läheduses olnud ja Lilli diplomi auga vastu võtnud. Saavutasime 16. koha 18. võistkonna seas. Kahju, et meie punt pildile ei saanud, väga kahju. Järgmine aasta oleme targemad.

Afterparty´l- 7 osavõtjat  Foto:Kimmo Laande

Ühispilti meil teha ei õnnestunudki, sest noortel oli oma eraafterparty ja nemad kiirustasid kohe peale jooksu minema. Aga kõik on erineval viisil pildile sanud. Piltide kvaliteedi pärast vabandust, aga kaamerat ei saanudki välja võtta selle sebimise juures !

Lõpuks siis sai see päev punkti ja meie Steniga läksime Stigile järgi. Stigi komandeerisime juba aegsasti vanaisa juurde, sest temasugustele tittedele see üritus kohe kuidagi ei sobinud ja lapsehoidjad olid kõik võistlemas. Minu pere oli esindatud nelja inimesega:)

Tänud osavõtjatele ja kaasaelajatele!

Järgmise ürituseni, Lillikad!