Kus ma siis pooleli jäin oma asjadega eile? "Teeme ära" talgud said oma lõpu juba enne kahte. Kiirustasin koju, sest Stig oli issiga kodus ja pidi minu andmete järgi lõunauinakut tegeme. Ega see issi hoolde lapse andmine eriti kindel ei ole, sest see issi on selline, kes pole lastega eriti harjunud. Ta küll soovib abiks olla ja vastutust jagada, aga nende sõnade tähendus ja olemus on natuke ebaselged tema jaoks. Ta võib väga pühendunult väljas lapsega tegeleda ja mängida, kuid ühtäkki võib ta ka lihtsalt minema kõndida, oma teed. Ja ta on kindel, et pole tema kohus lapse eest vastutada, pole tema rida lihtsalt. Ta ei ole mingi lapsehoidja mulle. Ma pole psühholoogias eriti tugev ja ei suuda seepärast sellist käitumist eriti mõista. Seega peab alati valvel olema, lõdvaks ennast lasta ei saa ja arvata, et laps on kindlates kätes. Seega topelt koormus, kuigi võiks ju arvata, et kui laste isa kohal on, on ka minul natukene kergem. Ei.
Päev ei piirdunud ainult talgutega. Meil käisid aiapaneku talgud kodus edasi ja õhtul oli plaan pidusse minna. Külamajja.
Seletasin kaugele külalisele ka natukene peo olemust lahti ja vastasin tema küsimustele. Et ta saaks mingigi pildi, mis toimuma hakkab. Ja ta oli väga huvitatud kaasa tulemast. Teema oli "Au tööle" ja sovitav oli ka vastav riietus. Temal muidugi arusaadavatel põhjustel kostüümi ei olnud ja tegelikult ega minulgi ei olnud. Mul oli ainult plaan, mida ma asusin täitma alles kella kuue ajal.
Emal on selline hea pööning, kus on kilomeetri paksune kiht riideid iidamast-aadamast. Sealt lootsin ma omale midagi sobivat ja teemakohast leida. Kui ma noor plika olin, oli mul päris mitu seelikut ema noorepõlve garderoobist, mida ma ka hoolega kandsin. Lootused olid suured. Aga no seal andis kaevata. Paremate paladeni oleksin jõudnud vast alles täna. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, kui ma polnud poole tunni jooksul veel midagi sobivat leidnud. Hea, et mul taskulamp kaasas oli. Suur abi otsingutel. Ja lõpuks leidsin üsnagi ootamatult vägagi sobiva kleidi. Ema noorepõlve kleit, nii umbes 40 aastat vana, krempleenist, täpselt see, mida vaja.
Kleit oli kortsus ja plekiline. Ema aitas plekkidest kiiresti lahti saada. Pesemiseks enam aega ei olnud. Ikka vaja ju viimasel minutil selliseid asju ette võtta. Aga minu puhul oli seegi hea, et üldse nii kaugele jõudsin. Tihti mul pole sellisteks asjadeks üldse tahtmistkija aega.
Eile aga, kui olin külalisega seda nõukaaegset teemat laiemalt lahanud, oli täitsa tahtmine sellisest vahvast üritusest osa saada. Koju jõudes otsisin kapist ikka alternatiivkleidi ka välja. Juhuks, kui ma kortse välja ei saa ja kleit millegipärast ei istu. Aga oh imet, mina, viis last sünnitanuna, istusin sinna kleiti lõdvalt. Ruumi oli küll ja veel. Mis sest, et pekid (pekid jah, mitte plekid) välja paistsid rõvedalt. Ma saan aru küll, et on viimane aeg ennast käsile võtta, muidu läheb asi käest, aga praegu kiired ajad olnud. Ehk tuleb ka aeg, kui ma oma keskkoha tagasi saan :D
Ajasin värskelt triigitud kleidi selga ja jäin ootama,mida külaline asjast arvab. Ikkagi kodus isiklik arvamusliider olemas tol hetkel. Tavaliselt küsin ikka Steni arvamust :) Olevat väga hea ja sobiv kleit. Ja kui ma siis Meena ehete karbist sobivaid aksessuaare otsima hakkasin ja endale külge riputasin, kiitis külaline aina rohkem. Natukene "graezy" olevat väga hea. Mina muidugi sain hoogu juurde ja alternatiivkleit oli minevik. Minu kostüüm õhtuks oli paigas. Ja kaaslane oli ka kindlustatud.
Viimane lihv veel kummikutele. Pori maha pesta, natukene õmmelda. Nagu vanal nõuka ajal. Külaline oli nii õhinasse juba sattunud, et pakkus ennast isegi oma autoga autojuhiks mulle ja pileti lubas ka välja teha. Mul ju iial sulli ei ole, krooniline haigus. Nojah, sobis seegi teemasse. Kohale sõita nn. kastiautoga. Eriti uhke.
Kohale jõudsime õigeaegselt, parkimiskohti sai veel valida. Ma nägin välja nagu "Viru lind". Aga ma ei tundnud ennast halvasti. See ju teemapidude mõte ongi, et saad rahumeeli ringi käia nii nõmedalt kui võimalik, sealjuures häbi tundmata :)
Kui te arvate, et ma tol õhtul ühe kaaslasega piirdusin, siis eksite. "Eks" oli ka loomulikult kohal. Tema üllatas meid täiega. Oli ennast bussijaama varjule sättinud ja hüppas sealt ootamatult välja, ise nii kostüümis, kui veel võimalik. Lahe.
Kohe sõitis ette ka järgmine auto, kust astus välja veel lahedama kostüümiga daam. Kõik viimseni paigas, isegi kombinee oli seljas. Super. Pidu võis alata.
Väga huvitav oli vaadata saabuvat rahvast, kes olid viitsinud natukene kaasa mõelda ja ennasta teemakohaselt ka riietanud. Mõnusad nostalgilised ajad tulid meelde. Oli ilus aeg. Ei mingit pillamist. Mul on hea meel, et sain sel ajal elada ja tean, mida see aeg tähendas.
Kui nüüd peo juurde tagasi minna, siis nii lõbusat ja hea seltskonnaga pidu pole juba ammu olnud, kui üldse. Ajast, kui meie külla tulid uued elanikud V. Ja R. ( mina olin sel ajal Saksamaal) ja kui mina neid inimesi tundma sain, on külaelu kuidagi palju elavamaks muutunud. Alati on nad kohal, ei mingit mõkutamist, löövad kõiges kaasa, seltskondlikud ja igatepidi asjalikud. Suurim kink meie külale. Ma olen kindel, et see pole üksi minu arvamus.
Ei läinud pikalt, kui oli vaja hakata juba laudu kokku lükkama, et ikka rohkem head seltskonda ühte lauda mahuks. Pidu oli täies hoos ja päris raju meie vanuses inimeste kohta :D Tantsitud sai kõvasti, nii "eksi" kui külalisega. Muideks, see oli esimene juhus, kus ma oma kahe viimase lapse isaga sain tantsida. Eks ta oli päris koba, aga me andsime endast parima ja ta tegi isegi komplimendi. Minuga olevat hea tantsida. Üldsegi olevat ma "parim". Kahjuks on ta oma väljaütlemistega hiljaks jäänud. Mind nii odavalt enam kätte ei saa. Vabadus on liiga magus :)
Mis väga palju peole juurde andis, olid kahe mehe kommentaarid erinevatele situatsioonidele ja inimsetele, mida kogu peo vältel kohata võis. Huvitav oli teada, kuidas nemad asju näevad ja seostavad. Isiklikuks ma minema ei hakka, jätan need asjad enda teada. Aga avameelsed ja siirad inimesed mulle meeldivad, eriti kui nalja ka sealjuures mõistetakase. Ennast pilasin ka. Olin siiski kahe mehega välja tulnud ja nad jagasid mind vägagi tsentelmenlikult. Mida külarahvas arvata võis...polegi eriti oluline. Nalja peab saama :D Ja sai ka. Pidu sai külalise poolt kõige kõrgemate hinnetega hinnatud ja ma usun, et ta pole oma elus midagi nii positiivset üldse kogenud. Ta mainis, et sai kõik oma mured hetkeks unustatud ja nautis pidu täiega. Ilma alkohilta muideks. Ta olevat juba oktoobris märganud, et tal on tõsised probleemid sellega. Mina teadsin seda muidugi juba varem. Seega oli punane tuli minu poolt kohe, kui ma sellest aru sain. Aga kes mind kuulda võttis, mind naerdi välja ja kutsuti mulle politsei. Mina padurasedana tungisin ju härrale kallale ja too sai kehavigastusi, sest kukkus purjus peaga lihtsalt ilma suurema abita pikali. Nojah, sellest olen ma juba kirjutanud, vana nali :) Igatahes on probleemi endale teadvustatud ja tilkagi peo aeg vähemalt ei võetud. Respekt. Alkohol on probleem.
Natukene peavalu tegi minu äsja täisealiseks saanud pojakene, kes ka peo kulgedes nii mööda minnes meie lauda imbus. Lausa minu kõrvale kohe. Loomulikult alkoholiga juba liiale läinuna. Sain mõne nipi, mis sel puhul teha ja kuidas käituda. Ikkagi uus olukord minu jaoks ja kogemused puuduvad. Ise ma nii täis kaaninud ennast ei ole oma vanematega koos peol olles. Ja kui päris aus olla, siis polegi nii autis olnud oma elu jooksul, kui Jaskar tol õhtul.
Üks soovitus oli lasta tal juua niipalju, kui sisse mahub ja et tal koralikult halb hakkaks ja kolm päeva põeks ja hinge vaaguks. Siis pidi eluks ajaks piisama. Nii muidugi ei läinud. Ma kogu aeg püüdsin ikka aidata tal piiri pidada. See keelamine ei pidavat jälle hea olema. Võta siis kinni. Siis pidavat laps minema salaja nurga taha jooma, mis pidavat veel hullem olema. Väga raske juhus igatahes. Katsusin kuidagi normaalseks jääda ja head nägu teha.
Kui pidulised otsi kokku tõmbama hakkasid, õnnestus Jaskar esimese reisiga koju saata. Külaline Saksamaalt tegeles temaga. Ja kui mind ka lõpuks koju sõidutati, leidsin ma Jaskari voodi ees põrandal magamas. Teisele korrusele kenasti juba roninud, aga voodisse enam ei suutnud maanduda. Poolenisti alles riides. Ajasin selle kahemeetrise volaski siis püsti ja kamandasin püksid jalast. Reageeris isegi veel mingil imelisel moel. Suunasin ta voodisse ja panin kenasti teki peale.
Öö möödus rahulikult, sest mina olin surm väsinud ja pool neli voodisse saanuna ei kuulnud mina kuni hommikul kella üheksani mitte kui midagi.
Sten tuli õhinaga mulle rääkima, mis hommiku poole ööd juhtunud oli. Ise veel raius, et see ei saanud uni olla :D Jaskar olevat üles ärganud ja trepi juurde läinud, püksid maha ajanud ja ku*ele hakanud. Trepist alla. Mugav ju, kui oled ikkagi võõral korrusel ja pole harjunud, et ei ole ikka nii, et paar sammu ja oledki wc-s. Ise mitte just eriti selge peaga ka. Ja mis kõige hullem, mu puhas pesu kuivab kohe otse trepi all pesurestil. See oli nii naljakas, et me Steniga naersime kõhud kõveras. Siis poleks naljakas olnud, kui ma seda pealt näinud oleks. Mina ju magasin magusasti ja ei aimanudki, mis toimub. Ja mis veel peenem, meie kauge külaline kuivatas juba teist päeva seal restil oma teksasid, lootuses need ükskord kuivalt käte saada.
Kui Jaskar siis ükskord pihta sai, mida me all nii hirmsasti naerame ja milles asi, ronis ta alla asja uurima. Tema ei teadvat asjast midagi. Uudis tema jaoks lausa. Siis näitasin talle pisikest videojuppi, kus ta suure entusiasmiga laulab ja kui ikkagi põrand märg oli ja Sten vast ikka und päris ei näinud, hakkas ta põrandapesu agregaatidega ennast liigutama. Nalja sai palju. Nii palju, et Sten lubas lahkelt aga jälle meil peole minna. Nii lõbus olevat. Loomulikult on asi naljast kaugel. Aga see on elu ja me pole keegi selle eest kaitstud ja tuleb siiski püüda suunata niipalju kui see võimalik on ja eeskujuks olla.
Nali lõppes üsna pea. Aega peavaluks ei jäänud kellelegi. Tegime väljas vabas õhus ühe mõnusa pannkoogi hommiku koos grilliga ja hakkasime asjalikuks. Jaskar oli eriti käpp ja igati koostöö aldis. Ajas põka käima ja saime puud metsaäärest kõik ühiselt sauna ja kuuri juurde. Ühe riida ladusime ülesse kolmekesi, ülejäänu jääb minu koduseks tööks tuleval nädalal.
Külalised on nüüdseks kõik oma teed läinud ja meie argipäevad võivad jälle alata. Oma murede ja rõõmudega :)
Päev ei piirdunud ainult talgutega. Meil käisid aiapaneku talgud kodus edasi ja õhtul oli plaan pidusse minna. Külamajja.
Seletasin kaugele külalisele ka natukene peo olemust lahti ja vastasin tema küsimustele. Et ta saaks mingigi pildi, mis toimuma hakkab. Ja ta oli väga huvitatud kaasa tulemast. Teema oli "Au tööle" ja sovitav oli ka vastav riietus. Temal muidugi arusaadavatel põhjustel kostüümi ei olnud ja tegelikult ega minulgi ei olnud. Mul oli ainult plaan, mida ma asusin täitma alles kella kuue ajal.
Emal on selline hea pööning, kus on kilomeetri paksune kiht riideid iidamast-aadamast. Sealt lootsin ma omale midagi sobivat ja teemakohast leida. Kui ma noor plika olin, oli mul päris mitu seelikut ema noorepõlve garderoobist, mida ma ka hoolega kandsin. Lootused olid suured. Aga no seal andis kaevata. Paremate paladeni oleksin jõudnud vast alles täna. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, kui ma polnud poole tunni jooksul veel midagi sobivat leidnud. Hea, et mul taskulamp kaasas oli. Suur abi otsingutel. Ja lõpuks leidsin üsnagi ootamatult vägagi sobiva kleidi. Ema noorepõlve kleit, nii umbes 40 aastat vana, krempleenist, täpselt see, mida vaja.
Kleit oli kortsus ja plekiline. Ema aitas plekkidest kiiresti lahti saada. Pesemiseks enam aega ei olnud. Ikka vaja ju viimasel minutil selliseid asju ette võtta. Aga minu puhul oli seegi hea, et üldse nii kaugele jõudsin. Tihti mul pole sellisteks asjadeks üldse tahtmistkija aega.
Eile aga, kui olin külalisega seda nõukaaegset teemat laiemalt lahanud, oli täitsa tahtmine sellisest vahvast üritusest osa saada. Koju jõudes otsisin kapist ikka alternatiivkleidi ka välja. Juhuks, kui ma kortse välja ei saa ja kleit millegipärast ei istu. Aga oh imet, mina, viis last sünnitanuna, istusin sinna kleiti lõdvalt. Ruumi oli küll ja veel. Mis sest, et pekid (pekid jah, mitte plekid) välja paistsid rõvedalt. Ma saan aru küll, et on viimane aeg ennast käsile võtta, muidu läheb asi käest, aga praegu kiired ajad olnud. Ehk tuleb ka aeg, kui ma oma keskkoha tagasi saan :D
Ajasin värskelt triigitud kleidi selga ja jäin ootama,mida külaline asjast arvab. Ikkagi kodus isiklik arvamusliider olemas tol hetkel. Tavaliselt küsin ikka Steni arvamust :) Olevat väga hea ja sobiv kleit. Ja kui ma siis Meena ehete karbist sobivaid aksessuaare otsima hakkasin ja endale külge riputasin, kiitis külaline aina rohkem. Natukene "graezy" olevat väga hea. Mina muidugi sain hoogu juurde ja alternatiivkleit oli minevik. Minu kostüüm õhtuks oli paigas. Ja kaaslane oli ka kindlustatud.
Viimane lihv veel kummikutele. Pori maha pesta, natukene õmmelda. Nagu vanal nõuka ajal. Külaline oli nii õhinasse juba sattunud, et pakkus ennast isegi oma autoga autojuhiks mulle ja pileti lubas ka välja teha. Mul ju iial sulli ei ole, krooniline haigus. Nojah, sobis seegi teemasse. Kohale sõita nn. kastiautoga. Eriti uhke.
Kohale jõudsime õigeaegselt, parkimiskohti sai veel valida. Ma nägin välja nagu "Viru lind". Aga ma ei tundnud ennast halvasti. See ju teemapidude mõte ongi, et saad rahumeeli ringi käia nii nõmedalt kui võimalik, sealjuures häbi tundmata :)
Kui te arvate, et ma tol õhtul ühe kaaslasega piirdusin, siis eksite. "Eks" oli ka loomulikult kohal. Tema üllatas meid täiega. Oli ennast bussijaama varjule sättinud ja hüppas sealt ootamatult välja, ise nii kostüümis, kui veel võimalik. Lahe.
Kohe sõitis ette ka järgmine auto, kust astus välja veel lahedama kostüümiga daam. Kõik viimseni paigas, isegi kombinee oli seljas. Super. Pidu võis alata.
Väga huvitav oli vaadata saabuvat rahvast, kes olid viitsinud natukene kaasa mõelda ja ennasta teemakohaselt ka riietanud. Mõnusad nostalgilised ajad tulid meelde. Oli ilus aeg. Ei mingit pillamist. Mul on hea meel, et sain sel ajal elada ja tean, mida see aeg tähendas.
Kui nüüd peo juurde tagasi minna, siis nii lõbusat ja hea seltskonnaga pidu pole juba ammu olnud, kui üldse. Ajast, kui meie külla tulid uued elanikud V. Ja R. ( mina olin sel ajal Saksamaal) ja kui mina neid inimesi tundma sain, on külaelu kuidagi palju elavamaks muutunud. Alati on nad kohal, ei mingit mõkutamist, löövad kõiges kaasa, seltskondlikud ja igatepidi asjalikud. Suurim kink meie külale. Ma olen kindel, et see pole üksi minu arvamus.
Ei läinud pikalt, kui oli vaja hakata juba laudu kokku lükkama, et ikka rohkem head seltskonda ühte lauda mahuks. Pidu oli täies hoos ja päris raju meie vanuses inimeste kohta :D Tantsitud sai kõvasti, nii "eksi" kui külalisega. Muideks, see oli esimene juhus, kus ma oma kahe viimase lapse isaga sain tantsida. Eks ta oli päris koba, aga me andsime endast parima ja ta tegi isegi komplimendi. Minuga olevat hea tantsida. Üldsegi olevat ma "parim". Kahjuks on ta oma väljaütlemistega hiljaks jäänud. Mind nii odavalt enam kätte ei saa. Vabadus on liiga magus :)
Mis väga palju peole juurde andis, olid kahe mehe kommentaarid erinevatele situatsioonidele ja inimsetele, mida kogu peo vältel kohata võis. Huvitav oli teada, kuidas nemad asju näevad ja seostavad. Isiklikuks ma minema ei hakka, jätan need asjad enda teada. Aga avameelsed ja siirad inimesed mulle meeldivad, eriti kui nalja ka sealjuures mõistetakase. Ennast pilasin ka. Olin siiski kahe mehega välja tulnud ja nad jagasid mind vägagi tsentelmenlikult. Mida külarahvas arvata võis...polegi eriti oluline. Nalja peab saama :D Ja sai ka. Pidu sai külalise poolt kõige kõrgemate hinnetega hinnatud ja ma usun, et ta pole oma elus midagi nii positiivset üldse kogenud. Ta mainis, et sai kõik oma mured hetkeks unustatud ja nautis pidu täiega. Ilma alkohilta muideks. Ta olevat juba oktoobris märganud, et tal on tõsised probleemid sellega. Mina teadsin seda muidugi juba varem. Seega oli punane tuli minu poolt kohe, kui ma sellest aru sain. Aga kes mind kuulda võttis, mind naerdi välja ja kutsuti mulle politsei. Mina padurasedana tungisin ju härrale kallale ja too sai kehavigastusi, sest kukkus purjus peaga lihtsalt ilma suurema abita pikali. Nojah, sellest olen ma juba kirjutanud, vana nali :) Igatahes on probleemi endale teadvustatud ja tilkagi peo aeg vähemalt ei võetud. Respekt. Alkohol on probleem.
Natukene peavalu tegi minu äsja täisealiseks saanud pojakene, kes ka peo kulgedes nii mööda minnes meie lauda imbus. Lausa minu kõrvale kohe. Loomulikult alkoholiga juba liiale läinuna. Sain mõne nipi, mis sel puhul teha ja kuidas käituda. Ikkagi uus olukord minu jaoks ja kogemused puuduvad. Ise ma nii täis kaaninud ennast ei ole oma vanematega koos peol olles. Ja kui päris aus olla, siis polegi nii autis olnud oma elu jooksul, kui Jaskar tol õhtul.
Üks soovitus oli lasta tal juua niipalju, kui sisse mahub ja et tal koralikult halb hakkaks ja kolm päeva põeks ja hinge vaaguks. Siis pidi eluks ajaks piisama. Nii muidugi ei läinud. Ma kogu aeg püüdsin ikka aidata tal piiri pidada. See keelamine ei pidavat jälle hea olema. Võta siis kinni. Siis pidavat laps minema salaja nurga taha jooma, mis pidavat veel hullem olema. Väga raske juhus igatahes. Katsusin kuidagi normaalseks jääda ja head nägu teha.
Kui pidulised otsi kokku tõmbama hakkasid, õnnestus Jaskar esimese reisiga koju saata. Külaline Saksamaalt tegeles temaga. Ja kui mind ka lõpuks koju sõidutati, leidsin ma Jaskari voodi ees põrandal magamas. Teisele korrusele kenasti juba roninud, aga voodisse enam ei suutnud maanduda. Poolenisti alles riides. Ajasin selle kahemeetrise volaski siis püsti ja kamandasin püksid jalast. Reageeris isegi veel mingil imelisel moel. Suunasin ta voodisse ja panin kenasti teki peale.
Öö möödus rahulikult, sest mina olin surm väsinud ja pool neli voodisse saanuna ei kuulnud mina kuni hommikul kella üheksani mitte kui midagi.
Sten tuli õhinaga mulle rääkima, mis hommiku poole ööd juhtunud oli. Ise veel raius, et see ei saanud uni olla :D Jaskar olevat üles ärganud ja trepi juurde läinud, püksid maha ajanud ja ku*ele hakanud. Trepist alla. Mugav ju, kui oled ikkagi võõral korrusel ja pole harjunud, et ei ole ikka nii, et paar sammu ja oledki wc-s. Ise mitte just eriti selge peaga ka. Ja mis kõige hullem, mu puhas pesu kuivab kohe otse trepi all pesurestil. See oli nii naljakas, et me Steniga naersime kõhud kõveras. Siis poleks naljakas olnud, kui ma seda pealt näinud oleks. Mina ju magasin magusasti ja ei aimanudki, mis toimub. Ja mis veel peenem, meie kauge külaline kuivatas juba teist päeva seal restil oma teksasid, lootuses need ükskord kuivalt käte saada.
Kui Jaskar siis ükskord pihta sai, mida me all nii hirmsasti naerame ja milles asi, ronis ta alla asja uurima. Tema ei teadvat asjast midagi. Uudis tema jaoks lausa. Siis näitasin talle pisikest videojuppi, kus ta suure entusiasmiga laulab ja kui ikkagi põrand märg oli ja Sten vast ikka und päris ei näinud, hakkas ta põrandapesu agregaatidega ennast liigutama. Nalja sai palju. Nii palju, et Sten lubas lahkelt aga jälle meil peole minna. Nii lõbus olevat. Loomulikult on asi naljast kaugel. Aga see on elu ja me pole keegi selle eest kaitstud ja tuleb siiski püüda suunata niipalju kui see võimalik on ja eeskujuks olla.
Nali lõppes üsna pea. Aega peavaluks ei jäänud kellelegi. Tegime väljas vabas õhus ühe mõnusa pannkoogi hommiku koos grilliga ja hakkasime asjalikuks. Jaskar oli eriti käpp ja igati koostöö aldis. Ajas põka käima ja saime puud metsaäärest kõik ühiselt sauna ja kuuri juurde. Ühe riida ladusime ülesse kolmekesi, ülejäänu jääb minu koduseks tööks tuleval nädalal.
Külalised on nüüdseks kõik oma teed läinud ja meie argipäevad võivad jälle alata. Oma murede ja rõõmudega :)
