Meie ringreis

Likvideerin lõpuks oma võla ja kirjutan meie väljasõidust, mis oleks äärepealt ära jäänud. Nimelt lasin mõned päevad enne plaanitavat reisi auto üle vaadata ja selgus, et mootor laseb õli läbi ja seda üsna hammasrihma lähedal, mis võib palju jama tekitada, kui midagi järgi annab. Ühesõnaga oli riskantne minna lastega nii kaugele vigase autoga.

Natukene mõttetööd ja telefonikõne ja sain kaubale "vana hea" Lessaga, kes oli nõus asja ära tegema. Muretsesin vajalikud tihendid, uue õli ja filtri ja auto sai korda plaanitaval ärasõidupäeval, lõunaks. Üsna pingeline oli juba lastel, nad kartsid, et reis jääb ära. Minema startisime kolme paiku neljapäeval ( 3.07.14). Enne seda loomulikult tangiti auto sponsorluse korras kaelani täis (aitäh issi) !

Olime 2 km sõitnud e. Eesti-Läti piiril, kui meid peatas Läti piirikontroll. Loomulikult olid meil vajalikud dokumendid ette näidata. Kontrollijateks kaks naisterahvast ja osutasid siis Mete, Steni ja Meena ID-kaardile, mis olid kehtivuse kaotanud juba 30. aprillil. Üllatus mulle ja arvasin, et ongi kogu meie resi selleks korraks:) Aga sooviti head teed ja ei tehtud sellest probleemi. Ja õnneks oli see ka kogu kontroll kogu reisi vältel.

Päev ärasõiduks oli vilets ja aeg samuti. Plaanitavasse Riia loomaaeda jõudsime õhtul kella kuueks. Piletimüüja soovitas igatahes loobuda, sest sulgemiseni oli jäänud tund ja selle ajaga poleks me midagi vaadata jõudnud. Piletirahast (ca. 17 eurot) oleks kahju olnud + veel tasuline parkimine loomaaia parklas.

Riia loomaaia hinnakiri

Loomaaeda nägime ainult plaanilt:)

Motomuusemiga sama lugu, liiga hilja ajastatud saabumine. Et aega kidagigi kasulikult sisustada, läksime lähimasse kaubanduskeskusesse, kus sai natuke ringi vaadatud ja ka mõned ostud tehtud. H&M on ju Riias ja palju teisi lahedaid poode.

Hämaras suundusime Jurmala poole. See on üks mõttetu koht. Isegi merd ei näinud oma silmaga ja kõik maksab, isegi linna sisenemine:( Sõitsime sealt ainult läbi ja järgmise peatuse tegime otse merekaldal, kus ka öö veetsime. Engure oli selle paiga nimi. Koha leidsime koba peale ja väga õnnestunult. Vaikus ja rahu, rahustavad merelained. Lapsed jooksid veel rannas ringi ja püüdsid laineid. Öö möödus kenasti, külm ei olnud ja magasime pikalt. Puhkus ikkagi ju. Kõike tegime rahulikult ja ei kiirustanud kuhugile.

Esimene ööbimiskoht

Poisid hindavad meie esimese ööbimiskoha randa

Tüdrukud püüavad laineid

Tere hommikust

 

Järgmisena võtsime suuna Ventspilsi peale. Seal veetsime terve päeva. Käisime mererannas, veepargis, laste mänguväljakul. Mere ääres oli jahe ja tuuline. Lained suured. Inimesed kõndisid niisama, üksikud käisid vees. Minu lapsed nende seas. Isegi Stig, sest üks suur laine lõi ta riietega pikali vette ja paratamatult pidin ta paljaks koorima. Lõdises küll, aga kiirelt said kuivad riided selga ja siis ta enam vette ei kippunud, mängis eemal liivaga.

14 kraadi, üsna jahe ikka

Ventspilsi rand

Veepark meeldis lastele eriti hästi.See oli sealsamas ranna lähedal kohe. Oligi vist reisi parim osa nende arvates. Minul polnud seal midagi teha, pidin Stigi kinni hoidma terve aja, et see kuskile basseini ei hüppaks. Rahvast oli seal vähe, piletid kogu meie pundile läksid maksma kuskil 11 eurot. See-eest saime seal tüdrukutel sooja vee ja shampooniga juuksed korralikult ära pesta. Ja üleüldse korralikult pesta, mis on sellisel telgiga reisil väga oluline, et ennast inimesena ikka tunda.

Mänguväljak Ventspilsis oli ka üsna omanäoline, mida mina nägin elus esimest korda. Sattusime sinna juhuslikult ja loomulikult auto seisma ja kohe kaema. Seal oli vist vähemalt kümme erinevat mänguväljakute gruppi, silt juures, mis vanuses lastele sobib. Suures pargis, pSee oli sealsamas ranna lähedal kohe.liste puude all. Palju pinke istumiseks, kSee oli sealsamas ranna lähedal kohe.iks ilus, puhas ja väviline. Lisaks veel jäätiseputka. Mõnus koht lastega peredele, kes linnas elavad.

 

 

Edasi liikusime Palanga suunas mööda mereäärt. Kuskil me pikemalt ei peatunud. Vahepeal sõiduajal tuli mul uni nii peale, sest lapsed magasid ja nii sõita on päris igav. Peatasin siis ühes bentsukas ja viskasin teki murule ja tegin ühe kiire uinaku. Lapsed mängisid sealsel mänguväljakul ja ootasid kenasti vaikselt, kuni ma magan. No ja siis tuli Sten uudisega, et emme kuule, meil on autol õliloik all. Mina muidugi ei uskunud ja arvasin, see kellegi teise oma. Parklad ju kõik tihtilugu õliplekke täis. Võtsin teadmiseks ja hakkasime edasi sõitma. Loomulikult oli mul mure ja hiljem, kui peatusime Palangas, panin ajalehe auto alla, et vaadata, kas tilgub ja kui palju. Kontrollisin loomulikult ka õli, kõik oli normis, mis oli väga oluline sel momendil. Ajaleht oli muidugi õliga ja oli selge, et autoga pole kõik päris korras. Ja mina nelja väikese lapsega kodust kaugel võõral maal.

Klaipedas linnavahel vaiksel sõidul ja teiste autode sabas ukerdamisel hakkas auto imelikult käituma ja armatuuris lõi mootoririkke märguande tuli põlema. Ema tark on mulle alati rääkinud, et kui tuli punane pole, ei ole veel hullu. Jah, oranzh oli :D Jumal tänatud. Ja gaasipedaal nagu ei reageerinud enam. Tegin järdu pöörde üle äärekivide lähimasse parklasse, et jumala eest keset liiklust auto ära ei minestaks ja jätsin auto seisma. Lapsed esitasid muidugi sada küsimust edasise tsenaariumi kohta, aga ma ei teadnud isegi, mis edasi...Ma olen üldiselt sellistes situatsioonides väga rahulik ja ei lähe paanikasse. Istusime natuke ja käivitasin uuesti auto. Liikusime edasi, kõik näis toimivat, tuli armatuuris enam ei põlenud. Sõitsime linnast välja ja hakkasime ööbimiskoha peale mõtlema.

Teepeale jäi Pajūrio rahvuspark ja tundus, et üsna populaarne. Teeääred olid autosid täis ja otsustasime ka kinni pidada ja vaatama minna, mis toimub. Inimesed käisid vett imetlemas. Nii ka meie siis...

Meena kujutas ette, et see on tema "puutekas"

Stig ronis peaaegu iseseisvalt trepist üles

Et mitte öö peale jääda oma telkimiskoha otsingutega, pidime lihtsalt kiirteelt maha keerama ja jällegi leidsime hea koha ja kui autost välja ronisime, avastasime, et oleme otse ühe järvekes kaldal. See öö oli minule küll külm magada. Lapsed ei kurtnud.

Hommik teises telkimiskohas Leedus

Kõik see mees on kohal

Hommikul pidime natukene plaani pidama, mis saab meie reisist edasi. Jällegi õli kontroll. Kõik oli normis, aga õliplekid olid alati peatumisel autol all. Otsustasime suuna Kaunasele võtta ja Vilnius jäi plaanist välja, kahjuks.

Käisime veel ühes ägedas säägikohas ja lubasime endile korraliku söömaaja. Lapsed said ringi liikuda, mängida ja veetsime mõnusalt aega.

Liumägi

Meena katab laua

Taimetoitlastele vastav söök

Aeg oli ka tankida. Paagiga olime sõitnud  juba 800 km. Kuna asi oli juba kriitiline ja kiirteel tanklat silmapiiril ei olnud, keerasime esimesel võimalusel, kus näitas teeviidaga asustatud kohta, kiirteelt maha. Sõitsime linnakese läbi (Ariogala) ja ei lõhnagi tanklast. Navi näitas õnneks kiirteele tagasi sõites, et on ikka tankla lootust küll. Pisike tankla oli, ise tankima ei pidanud. Üks mõnus asi naisterahvale. Nüüd ka numbrid huvilistele. Paak oli mul üsna tühi ja tangiti 48,98 liitrit naftat. Järeldan, et paagi maht kuskil 50 liitrit. Tasusin selle eest 209,63 (liiter 4,28 litti) leedu raha. Palju eurosid maksis üks liiter? Vastused kommentaaridesse:) Kellaaeg oli 12:44:14.

Auto tangitud ja joogid meile

Kaunases oli suurem kaubanduskeskuse Akropolis külastus, kust ostsime ka reisi esimese arbuusi. Oli ju plaani võetud suurem arbuusi söömine. Kõik läks kenasti ja oli hea vaheldus kuumale autosõidule ka jahedas kaubanduskeskuses ringi vaadata.

Kuna eesmärk oli ikkagi Poola ka jõuda ja auto oli kenasti üleval pidanud ennast, siis kõigi tungival soovil läks sõiduks Suwalkisse. Meie vana armas koht Saksamaa sõitude ajast. Jõudsime sinna laupäeva õhtul kuue paiku. Meie kasuks rääkis see, et Poolas on kell tund taga, meil oli edumaa ja aega piisavalt, et Suwalki Plazas üks tuur teha ja jõudsime veel Lidlisse ka:D Ma armastan Lidlit:)

Suwalki Plazas sees

Raha olime eelnevalt vahetanud piiri lähedal "Kantor´is", rahavahetuspunktis. Üldiselt saab ka kaardiga hakkama, isegi Lidlis saab kaardiga maksta, vastupidiselt Saksa Lidliga.  Enne ööbimiskoha otsimist tegime väikse pikniku ühes "rekkade" parklas, kus me ka alati Saksamaa sõitude ajal peatusime. Seal on see hea asi, et voolav vesi on käepärast vabalt. Mõnus süüa, pingid-lauad ja palju jooksuruumi. Lidlist ostsin vanu häid "Brötchen´id", paki viilutatud juustu, singiviilud ja meenutasime lastega vanu häid aegu Saksamaal, kui selline saiake oli meie igapäevane toit :D

Kui sellega saime ka seal ühele poole ja siis oli aeg jälle ööbimiskoht vaadata. See pidi loomulikult Poola olema. Olime Leedu piirile ca. 25 km kaugusel. Nii et palju valikut ei olnud. Leidsime ühe niidetud heinamaa, kuhu mäe künka varju oma laagri püsti lõime. Poola sellepärast, et siis olime igas riigis ühe öö veetnud - Lätis, Leedus ja Poolas.

Hommikul magasime jällegi nii kaua, kui tahtsime. Liikuma saime kuskil pool üksteist. Oli pühapäev. Suunaks kodu:)

Vahepeal tegime peatusi, sõime, kohvitasime, pissisime. Viimases laagripaigas selgus, et ka Meena ei oska meil kükitades pissida. Nõuab aga WC-d keset heinamaad. Tegin talle siis igasugu ettepanekuid, et teda kuidagigig aidata. Isegi ise näitasin ette reaalselt, kuidas asi käib :D No ei pissi. Nutab, jalad ristis. Võtsin siis püksid ära ja palusin püsti pissida. Seisis seal keset heinamaad palja alumise otsaga ja nuttis, jalad ristis. Lõpuks siis murdus ja piss tuli. Ütlesin, et ta jalad natuke harki ajaks, et piss mööda sääri alla ei jookseks, aga no ei ole oidu inimsel peas. Aga peaasi, et laps vaevast lahti sai. Meil oli kanistriga puhas vesi kaasas, nii et kõik sai pestud, kuivaks ja korda. No on tüdrukud mul, ei oska ekstreem situatsioonis käituda:D

Kõik see mees jällegi täitsa olemas

Mete sai omale kleidi

Koduteel Leedus jäi üks kruusaauk-ujumiskoht teepeale. Mõnus värskendus, et reisi jälle jätkata.

Ühest naljakast asjast räägiks veel. Juhtus see Palangas keset linna ristteel. Üks kastiga sõiduato vedas veega täidetud basseini oma kastis. Bassein oli kasti suurune,  kui ühtäkki keset tänavat tal see bassein puruks läks millegipärast ja vesi välja voolas. Vaene mees, vaatas ja hoidis pead kinni. Püüdis veel päästa mis päästa andis:)

Kodu jõudsime õhtul kaheksa-üheksa vahel ja lapsed otsustasid ka selle öö telgis veeta. Mina eelistasin ikka oma voodit.

Lapsed vist jäid päris rahule. Ma muidugi püüdsin ka kõigest väest, et neil ikka meeldejääv reis oleks. Ega me muidugi midagi kultuurset ei teinud ja ei näinud. Katsume teinekord seda asja paranadada. See oli eelreis, rohkem selline tutvumine olukorraga. Teinekord saab asja juba teise pilguga vaadata.

Kokku sõitsime 1500 km nelja päevaga. Raha kulutusega olid sellised lood, et kuna kaardiga sai makstud ja võimalust oma kulutusi näha ei olnud, siis oli kogu aeg selline tunne, et millal maksmise aeg tuleb teade, et Teie kaardil pole enam piisavalt vahendeid. See hirm oli mul reisi teises pooles pidevalt. Rahakotis oli hädaolukorraks ka mõni euro ikka varuks. Nii ma siis olin pinges kogu aeg. Kodus oli esimene asi, oma rahalise seisu kontroll ja oleks võinud veel paariks päevaks jääda, vahendeid oli:)
 

Maire Aunaste kirbuturg

Sain ennast ka lõpuks nii kaugele, et võtsin kätte ja osalesin M. Aunaste algatatud kirbuturul. Sel korral Pärnus.

Hommik algas vara, kell viis olin üleval. Sõita ikkagi ju oma 100 km. Oli valida, kas sõita Tartusse, kus toimusid ka Hansapäevad ja kirbuturg. Rahvast oleks palju liikvel olnud. Aga Pärnu tundus kuidagi kodusem ja kant ka tuttavam.

Pärnus olin hommikul kell kaheksa ja minu suureks üllatuseks olid kõik kohad peaaegu juba hõivatud. Varane rahvas. Viljandis oli sel kella ajal alles rahulik ja sai kohta veel valida. Nojah, leidsin endale loomulikult ühe veere ja olin rahul saaduga. Kohanäitajaks oli üks proua helkurvestiga, kes hiljem korjas ka kohamaksu (5€).

Rahvast oli piisavalt, põhiliselt vanemad inimesed, palju soomlasi.Kel plaanis kunagi ise osaleda kirbuturgudel, siis infoks, et hommikul vara liigub ringi inimene, kes on huvitatud raamatutest ja mobiiltelefonidest. Käib ja uurib, kas on pakkuda. Mingi fanatt vist :D Tasub kaasa võtta, kui kodus sesimas sellist kraami.

 Müük ei edenenud summa. Siis aga hakkasid ka lastega pered liikuma ja ühtteist sai müüdud. Teenistus oli väiksem, kui Viljandi kirbukast, aga lõppkokkuvõttes võis rahule jääda. Kaupa jäi ikka tunduvalt vähemaks, mis ju eesmärgiks oligi.

Samas kõrval platsil hakkas pealelõunal ka Tivoli tööle ja rahvas vooris täpselt minu müügikohast mööda ja see oli minu jaoks väga soodne:)

Asjad olid jälle pakitud kella kolmeks. Minust jäi sinna veel hulga kauplejaid ja ostjad paistis ka veel olevat. Mina olin nälga suremas ja WC-sse oli ka juba vaja. Üksi käies pole ju võimalik oma kaupa lihtsalt seisma jätta ja minema kõndida. Kuigi kohe minu nina all oli saiakeste ja kohvimüügikoht, aga sinna ma ei jõudnudki lõppkokkuvõttes.

Sõitsin suure hurraaga Stefanisse ja pidin pettuma. Rahvast oli murdu ja järjekord tänava peale välja. Kuum päike lõõskas. Keerasin otsa ringi ja otsustasin Kaubamajaka uued söögikohad üle vaadata. Valituks osutus "Cafe Peccadelllo", sest seal oli olematu järjekord ja minul oli kiire, et süüa saada. Pingutasin natuke üle ja vaevu- vaevu suutsin oma tellitud toidud ära süüa. Tühja kõhuga ei maksa ikka sööma minna :D Koht oli mõnus, söök tuli kiiresti ja vaade kaubamaja peale oli ka hea.

Kallid Pärnus liikuvad naised, kas te kunstripsmetega üle ei hakka juba vähe pingutama või? :D Väike tähelepanek, lihtsalt hakkas nii teravalt silma igal pool.

Aga see-eest Rimis läks libedalt. Ägisedes panin midagi vägisi korvi, et kodus päris nälga ei jääks ja nii 10 euroga pääsesin:) Täis kõhuga tuleb toidupoodi minna!

Igati rahul olen oma päevaga. Ühe kogemuse võrra rikkam jälle.

Tivoli sissekäik

Traditsioon

Tänasest vahvast päevast...
Iga aastane traditsioon juba minu lapsepõlvest on kasvõi kord suve jooksul üks merepäev teha perega. Põhiliseks kohaks on kujunenud Valgerand ja püüan seda traditsiooni ka oma lastega jätkata.

Täna sai selle aasta kord kirja. Ilm oli super soe ja ideaalne mere ääres vedelemiseks. Loomulikult oli ka eilne ja homne on ka ideaalne, aga iga päev jõlkumiseks jääb natuke kaugeks ja siis ei oskaks vast nii hinnata ka seda luksust, kui igapäevaselt oleks meri kättesaadav.

Vesi oli soe ja lapsed olid vees ühest kuni õhtul seitsmeni. Keegi ei lõdisenud. Stig tegi ka paaritunnise une rannalinal. Ta sai ka ikka tahtmist mööda plätserdada ja nautis vett ja liiva ikka täiega. Isegi mina sain vette, lihtsalt kuumus tegi oma töö.

Oleme nüüd kõik mõnusalt päevitunud ja nõrgemad ronisid kohe põhku, kui kodu jõudsime.

Stig pidi kahjuks särgikesega vees olema, sest tema põletushaav ei tohi kaks aastat päikest saada

Mereliiv ja merevesi

Väsinud lapsed

Enne uinumist küsiti, millal telgiga randa minek on:D No jah, vaatame:) Loomulikult on häbi tunnistada, et hotelli ei kannata minna. "Rotid" peavad telgiga leppima:)

Kuna ma elan levi augus, siis pildid lisan homme "levi piirkonnas". Hea, et tekstigi laseb avaldada ja sedagi pean telefoniga toksima.

Täna oli ka meie külal ekskursioonipäev Kihnu, millest minu pere loobus. Põhjuseks ikka see kurikuulus "emadepäev" ja infosulg, millest omakorda koorus veel välja üks halenaljakas vale.

Nimelt meie raamatukogu proua, kes mulle ütles, et pidu ei toimugi, väitis, et tema pole midagi sellist õelnud, kustutas mu oma FB-i sõbralistist peale seda intsidenti ära. Loomulikult pole see midagi katastroofilist, aga minu pärimise peale, et millega ma selle ära teenisin, valetas ta, nii et silm ka ei pilkunud. Täiskasvanud inimene ja nii aetakse asju:D Jumal temaga, aga Kihnu reisi isu läks nagu lupsti üle.

Homme katsun ka võla oma sõbranna ees klaarida, kes kannatamatult ootab reportaazhi meie ringreisist.

Pealelõuna aiamaal

Aitäh ilmataadile, et ta täna lõpuks saju lõpetas ja ma sain üle pika aja jälle põllule. Mõnus oli. Tohutu umbrohi sai välja veetud, aiavili lokkab. Kondid ja lihased valutavad, pikka juttu ei tule.

Pesu sain ka lõpuks kuivaks, kokku ja kappidesse jagatud. Lapsed tulid Putukalaagrist ja olid surmväsinud. Magasid kõik vara õhtul juba ja hea rahulik oli tegutseda. Eks näis mis homne päev toob:)

Herned hakkavad juba valmima otsast

 

Ei lähegi päikest otsima

Mitte veel. Üks ootamatu ja ebameeldiv asi vajab enne lahendamist, et rahuliku südamega saaks minna ja puhkust lastega nautida. Südametunnistust mina omal määrida ei tahaks, seega tuleb asjad enne klaariks saada.

Läheme päikest otsima

Vereandmisega läks mul täna kehvasti. Olin küll ettevalmistatud, plaju maasikaid söönud ja hommikul korralikult söönud, aga ju see veri ikkagi nii kiiresti ei taastu. Märtsis sai viimati verd antud, siis oli kõik hemoglobiiniga korras. Täna aga oli näit 118, teisel katsel 117. Vere andmiseks peab vähemalt 125 olema. Ei tehetud seekord minu verd. Et sõit doonoripäevale tühja ei jookseks, käisin raamatukogust läbi, et plaanitavaks reisiks natukene ettevalmistusi teha. Ei tea muidugi, millal mul aega on seda kirjandust uurida, aga üritan ikka.

Neljapäeva hommikul on start. Läheme lihtsalt lõuna poole, kuhugile ei kiirusta, naudime ilma ja sõitu. Katsume ka midagi huvitavat vaadata. Niiõelda üks rahulik reis lastega, suunaks Poola. Möödaminnes siis kondame ka Lätis ja Leedus. Palangasse tahaks jõuda, Vilniusesse. Riia loomaeda. H&M-i kas siis Riias või Poolas, Ikeasse Vilniuses, Suwalki Plazasse. Teeäärest tahaks palju arbuusi osta ja isu täis süüa. Ja põhiline, et päikest ka ikka näeks ja mere äärde saaks minna. Sellised plaanid on meil...ihhiii:)

Kuulmiseni!

Mis on juhtunud...

...viimastel päevadel? Juhtunud pole midagi. Kõik on rahulik ja kontrolli all:D

Reedel käis isa külas. Ta tegi seda varemalt tihemini. Nüüd on kuidagi harvemaks need korrad jäänud. Põhjuseks teadagi mis - uus silmarööm. Nii et ei maksa minulgi lootust kaotada, kõik on võimalik ka soliidsemas eas:D

Tegi ta viimase kartuli kündmise ja nii mööda minnes lõhkusid Steniga ka puud ära. Kiitis, et Sten pidi kõva puulõhkuja olema. Andis mõned näpunäited, kuidas puid õigesti lõhkuma peab ja kuidas puu lihtsamini katki saab. Väärt nõuanded ühesõnaga ühele 11-aastasele poisile, kellel pole isa eeskujuks ja selle töö peab tegema vanaisa-niipalju, kui see parasjagu võimalik on.

Stig on ka asjalik puulõhkumise juures

Reedel sai neljas päev maasikal käidud langil. Ja tundub, et see jäi ka viimaseks käimiseks. Aitab küll. Metsmaasika moosi on nüüd sügavkülmas 15 võikarbi täit. Tahaks muud ka sügavkülma panna, ruumiga peab kokkuhoidlik olema. Tillile ja petersellile leidsin alternatiivi, kuivatan. Sellest kirjutan ja pilte näitan eraldi postituses.

Laupäeval võtsime seenelkäigu ette. Vabatahtlikult tahtis kaasa Mete. Minek oli meie kodu lähedale metsa, jala, üle heinamaa. Saak jäi kesiseks. Kas siis liiga vara või oli keegi juba enne meid käinud, ei teagi. Aga polnud lugu. Meil olid mõlemil telefonid kaasas, saime piltegi teha:) Levi oli ka metsas parem, kui meil kodus. Maja on meil ikka totaalses leviaugus. Ümberringi igal pool levipiirkonnad. Metele eriti ei meeldinud metsas, nagu maasikalgi. Sai jälle paraja trauma ja võib-olla ei tahagi enam kunagi metsa minna. Muudkui hädaldas, et kas hakkame kodu ka minema. Ise "ronis" kaasa.

Kukeseened

Pilvikud

Pilvik

Põdrapabulad

Tavariisikas

Metssigade söödaplats

Kõige suurem seen kasvas puu küljes:)

Metel on "sada häda" kallal:)

Pisikesed kukeseened

Vaade meie kodule metsaservast

Kogu saak:D

 Kodujõudes võtsin raske retke redeli otsa ette, et üks korralik pilt kogu kartulipõllust teha. Nüüd on harimisega kõik, oodata on ainult saagikoristust. Mardikais peab ka aegajalt muidugi vaatama. Selle töö on Mete üle võtnud. Talle pidi täitsa meeldima. Eks ma kontrollin ka ikka teda, muidu on varsti mardika uputus.

Kartulipõld

Momendil käib meil ka suur puide kuuri vedamine. Väljats riitadest vaja kuivad puud talveks kuuri panna. Needsamad riidad, mis kartulipõllu piltidelt näha on. Kõik ei mahu, aga kuur on vaja täis tuupida. Süsteem on selline, et Sten paneb põkale koorma peale päeva jooksul ja kui Jaskar õhtul töölt tuleb, sõidab tema puud kuuri ette. Ema on mul riidameister, mina vean talle puud kätte. Stig oli muidugi ka suur abiline, vedas halu kaupa puid.

Vaba ruum puide jaoks

Päike loojub ja Jaskar oma ülesannet täitmas

Peale seenelkäiku tekkis plaan Ruhja minna ja midagi salati tegemiseks vaadata. Ilm oli ju ilus ja ilmateate järgi lubas edaspidi jätkuvalt vihma. Nii et plaan oli õhtul grillida ja sauna teha. Nagu tavaks saanud, oli kõsimus, kes kaasa tulevad. Kõigiga minna on natukene hullumeelne. Sten vaatas mulle otsa ja küsis, kas kõik võivad kaasa. Ta tegi seda nii armsalt, et nii jäigi, kõik see mees sai kaasa, neli last. No ja et ikka reis asja ette läheks, tegime ka midagi lõbusat. Käisime Köönal kiikumas. Enne seda tegime väikese pikniku Ruhja laululava juures ja sõime head-paremat. Top´i saialett on ju nii ahvatlev ja üks sai on parem kui teine. Sten ei tahtnud poes uskudagi, et korv, mis saiakesi kuhjaga täis oli, kuulub meile:D

Ruhja Top´i saialett...osaliselt

Kööna villaveski juures kiikumas

Väga huvitav kiik jällegi käepärastest vahenditest

Tagasiteel käisime ka sugulaste juurest kogu oma lastekambaga läbi. Pakuti kohvi, nagu tavaliselt. Lapsed said mängida tahtmist mööda. Kokku oli koos minu lastega 7 last:) Igati lahe.

Tibupoegi vaatamas

Kodu jõudes hakkasin mina kohe salatitega tegelema. Sten ja Mete panid grillile tule alla. Stig läks kuue ajal ära magama ja oli päevast nii väsinud, et magas hommikuni. Nii et õhtu oli Stigi vaba:)

 

 

Jälle üks ilus päev oli lastele. Pole poolt vaheaegagi veel läbi ja nad on juba nii palju käinud ja näinud. Täna õhtul on minek Putukalaagrisse, Linnulaager on juba seljataga. Ja peale laagrit on meil ees selle suve perekeskne puhkusereis:) Sellest juba järgmises postituses.

 

Käin teraapias

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mina naudin täiega suve. Mitte küll ilma suhtes, aga suvi saab õige tähenduse, kui saab maasikaid metsas korjata ja kõhu ka täis vorpida. Kolm päeva olen juba maasikaid talveks varumas käinud ja närvid on ka nii kenasti puhanud. Mõnus vaikus ja rahu, saab omi mõtteid mõlgutada ja unistada omakeskis. Kodust ärasaamisega on mul omad nipid. Tarvitseb mul lastele ainult kirjeldada, kuidas me talvel sügavkülmast metsmaasika moosi võtame ja pühapäeviti ülepannikooke sellega süüa saame või siis mannaputru metsmaasika moosiga sööme. Sellest piisab, kui luba metsa minna on olemas. Easy.

Lank, kus mul hea korjamise koht on, asub kodu lähedal. Möödasõites olen nänud, kuidas naabrinaine korjab, ema on mul seal korjamas käinud ja ega minagi halvem olla ei saa. Autot käima ajada vaja ei ole, kuhugile kihutama ei pea. Võtan ratta ja olen hetkega kohal. Suur pluss asja juures. Kuulub minu päevakavva juba. Ja eks rauda on ka vaja, mida maasikatest palju leidub. Millal siis ikka oma rauavaruseid täiendada, kui mitte hooajal ja otse metsast. Esmaspäeval tahaks jälle verd loovutama minna doonoritepäevale.

Kõige suurem pluss on muidugi see, et mulle see noppimine meeldib. Mõni imestab, kuidas sa küll viitsid. Nii pisikese marjad ju, annab korjata. Aga istub mulle see korjamine. 2-3 tundi päevas ja 3-4 võikarbi täit moosi jälle olemas.

Eelmine aasta jäi mul see ilus maasikaaeg sellesse aega, kui Saksamaal olime. Seal sellist võimalust ei ole, et lähed metsa marjule. Metsmaasikaid ei julge sakslane korjatagi, sest kardetakse, et rebased levitavad metsades igasugu haigusi ja maasikad on ka saastunud. Mina seda eriti ei karda ja olen ikka kraavipervest ja metsa alt leitud marjad suhu pistnud Saksamaal. Võõras mure minu jaoks.

Kavatsen veel niikaua juhust kasutada, kui võimalik, sest lank on suur ja maasikaid palju, jätkub ka naabritele ja minu jaoks on see nagu puhkus ja teraapia samaaegselt. Kel viis last kodus, oskab vaikust hinnata ja ka seda, kui on võimalus midagi teha ilma segamata. Mina seda oskan  ja vägagi. Uhukusega postitan Instasse maasikalangi pilte, selfie´deks mul aega ei ole. Teised prioriteedid momendil:D

Teraapia on praegu kohal nr. 1, sest no siin külas on täitsa hullumaja see elu. Sulle valetatakse näkku ja siis see valetaja valetab veel teisele näkku, et mitte halba varju endale jätta ja teise ees head mängu mängida. Seljataga tõmmatakse nii mis kole:D Täis kino:) Siis ähvardatakse veel politseiga, sest julgen oma blogis kirjutada omi mõtteid ja ausalt oma elust ja teisi tsiteerida. No mida?? Kõige hullem, et minu ema terroriseeritakse täiesti mõttetult telefonaatidega ja teemadega, milles temal pole üldse kompententsi. Ise tahavad veel inteligentsed inimesed olla :D (Matsikari, ma ütlen). Aga mina pean rahulik olema, hingan kolm korda sisse ja homme rõõmsalt jälle maasikale:)

Esimene päev läksin 2 liitrise shaslõki ämbriga. Napiks jäi...

Korralik ämber oli palju parem korjamiseks

Marjamaa missugune:D

Kredexi inimene oli ka meil täna täitsa kohapeal ära ja tegi paikvaatlust. Mina midagi ilustama ei hakanud, tube ei koristanud, ennast mukkima ei hakanud. Võtsin vabalt ja olin loomulik oma loomulikus keskkonnas. Tuli,küsis mõned küsimused, pani kirja. No et mitu tuba, kas vesi sees, kanalisatsioon. Siis pildistas tube, ronisime redeliga pööningule, pildistas seal ja oligi kõik. Nii oli ka 2010, isegi vist naine oli sama.

Uurisin, palju taotlusi tuli. Üle 500. Väga - väga palju ikka. Üle 400 vastasid nõuetele ja rahaline kate on üle 200-le. Täpseid arve ei mäleta, aga üldine pilt on siis selline. Kolm inimest on, kes peavad need 400 taotluse esitanud peret läbi käima suve jooksul. Otsustamisel arveststakse ikkagi pere suurust, elamispinna suurust ja sissetulekut. Need, kelle taotlused positiivse vastuse saavad, selguvad septembri lõpuks. Nüüd tuleb ainult rahulikult oodata. Mina olen sinnamaani kõik teinud.