"Teeme ära" 2015

Meie panus Eestimaa puhtusesse on taas antud, nagu ka eelmisel aastal. Nagu ma mäletan, siis eelmisel aastal läks meil teeäärte puhastamine kella üheni, sel aastal olime 11:45 valmis.

Põhjuseid võis mitu olla. Esiteks kindlasti suurem hulk rahvast. Kohal olid kõik minu 5 last, minu ema, Jaskari sõber, eks ja meie oma küla Viiri.

Mis eriti suurt meelehärmi valmistas, oli praht. Liiga vähe oli. Visake ometi rohkem soga auto akendest välja! :D Meil läks kohati isegi kakluseks, kes saab leitud prügi oma kotti. See prügi maha loopimise üleskutse on rohkem naljaga pooleks õeldud muidugi. Kallid autojuhid, olete aasta aega üpris tublid olnud. Mõningaid "idioote" veel leidub, aga ei midagi hullu. Ja mis täna eriti silma jäi. Tohutud Eesti autod voorisid Lätti, lausa grupiviisiliselt. Väga hea. Loodan, et meid märgati ja inimesed mõtlevad enne hetke, kui midagi aknast välja pilduma hakkavad.

Üks väga asjalik asi, mis selle aasta talgute juures lausa super oli, on As Tere piimatooted, mida talgujuhid oma äranägemise järgi tellida said talgulistele. Kohukesed, kohupiimakreemid, keefir, jogurt, piim. Aitäh AS Tere! Loodetavasti olete järgmisel aastal ka kohal ja esindatud :)

Foto: I. Puusepp

Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider

Talgusupp oli  mul eelmine õhtu eeskujulikult juba valmis keedetud. Eelmine aasta hakkasime seda keetme, kui talgutelt tulime ja üsna nõme oli suurelt retkelt tulles näljasena hakata suppi keetma. Sel aastal olin ettenägelikum.

Koosistumine toimus koos teise meie küla talgugrupiga külamajas, kus oli lahedalt ruumi ja sai supi ka soojaks teha korraga. Kõhud said kõigil täis ja küla sai ka kohe kindlasti puhtamaks.

Meil talgud jätkuvad. "Eks" võttis poistel kratist kinni ja juhendab siinsamas meil nüüd aia ehitust. Tänu talgujuhiks olemisele sain Bauhofi -25% sooduskupongi, mille eest muretsesime uut aiavõrku. Vana sai vanarauda viidud. Oli ikka üsna väsinud juba. Umbes 100 meetrit läheb väljavahetamisele.

Mis mind rõõmustab...lapsed on sellest talgupäevade üritusest väga vaimustatud. 4 kilomeetrit kraaviääri möödus linnulennul ja kõigil olid näpd naerul. Isegi Stig jalutas suurema osa ja Meena lõi ka meelsasti kaasa. Super! Aitäh abilisele ja järgmise korrani!

Mehed, mis teil viga on?

Võin ka täna uhke olla ja kiidelda - mul on mees majas. Aga mis kuradi pärast te mehed norskama peate? :D Üsna valutult sai selgeks, et külalisele saab Jaskari tuba ja Jaskari voodi. Loomulikult olin enne sellise parseldamise jaoks ka loa saanud. Ja ma olin valikuga rahul. Mina sain oma tuppa jääda, kus on mul ju ka kõik eluks vajalik. Vilets oleks olnud kogu aeg voorida ja omale vajalikku otsida ja teise privaatsust rikkuda. Ja ega see minu voodi madrats ka teab mis hea ole, vedrud pidevalt külje all tunda. Jaskari voodil on super madrats, otse Saksamaa prügimäelt. Seal on ju kombeks, et inimesed veavad mittevajaliku värava taha ja siis prügiauto korjab kindlatel aegadel selle sodi koku, mida siis teiste inimeste poolt veel ära veetud ei ole. Nii saime meie ka oma külast hea ja ausa madratsi, mida meil seal tol hetkel väga vaja oli ja tänaval täitsa saadaval oli. See tuli meiega loomulikult Eestimaale kaasa ja on meie maja üks parimaid madratseid. Kui ma vahest Jaskari toas pikali viskan, siis ma alati kiidan ta voodit. Ja meie külaline saab ka head aset tunda. Kui ta vaid teaks, mille peal ta magab :D

Ja põhjus, miks ma praegu keset ööd postitust kirjutama kukkusin, on norskamine. Otse minu seina taga, nii et maja väriseb. Ei saa mina nii magada.

Mees, kes meil momendil majas on, saabus nii umbes nelja - viie paiku. Kui kauaks ta jääb, pole mina sõandanud küsida. Äkki arvab, et ootan juba tema lahkumist. Umbes et nodi käes, head aega :)

Sõit oli raske olnud. Leedus ja Lätis mahukad teeehitused ja sellest tingitult ka palju ummikuid. Reis oli otse juttis meile, ilma ööbimiseta. Ööbimist segas väärtuslik koorem, mida ei saanud päris ilma valveta jätta. Meena jalgratas, mis oli auto kastis, hoolikalt ökopolsterdustega kaetud. Kasutatud oli oksi, sammalt ja muid biojäätmeid, et ratast mitte ära kriimustada transpordi käigus :D

Mina sain loomulikult oma teksad kätte. Minuga olevat seekord kerge olnud, olin ise omale meeldiva välja valinud :) Ja kui ma kogu oma julguse kokku olin võtnud, siis üsna viimasel htkel julgesin paluda ka kohvimasina patju tuua, mida Aldis eriti soodsalt müüakse. Oma Saksamaa reisi ajal tegin selle avastuse ja tõin ise ka 10 x 40 patja. Need aga hakkavad õige pea lõppema ja miks mitte juhust kasutada ja korrata sama lugu. Kohv on maitsev ja soodne ju.

3.59€ pakk

Nüüd on mul need padjad olemas ja elu läheb edasi. Koos kohvinaudinguga ikka.

Mete ja Sten said endale tuttuued jalgpalli putsad. Suurused sobisid ja näod olid naerul. Ja mis te arvate, kui tee viis? Kohe jalkat mängima ikka.

Mete ja Sten ajavad uusi putsasid jalga

Kui kõik olid oma kingid kätte saanud, läks Meena issiga pisikesele jalutuskäigule. Meena muidugi oma uue rattaga. Ja kui ma pärast kuulsin, kuhu Meena oma jutuga issi meelitanud oli, siis ma hoidsin ainult oma pead kinni. Ja edaspidi soovitasin Meena juttu mitte eriti tõsiselt võtta ja mitte tema pilli järgi tantsida. Ta juhatas issi meie sugulaste juurde. Meena oli muidugi väitnud, et temal elavad seal sõbrad ja vaja on sinna külla minna. Uksele oli aga minu onu tulnud, kes ei osanud midagi lausuda selles olukorras. No ja siis said meie maailmarändurid ise juba aru, et nad ei olnud teretulnud sel hetkel ja keerasid kiirelt otsa ringi ja koju tagasi :D No lihtsalt mark oli kuulata seda. Meena ikka oskab ;)

Ja kui me siis ükskord kõik saime aega maha istuda, oli ka minu "eks" kohal. Nemad on "külalisega" vanad sõbrad juba. Suhtlevad vabalt ja rõõmustavad alati teineteist nähes. Näiliselt muidugi, sisimas mis toimub, mina ei tea.

Õhtusel ajal on tavaline, et meile rahvas kokku voolab, eriti kui ma süüa teen. Seekord süüa küll ei olnud, aga ema oli ka kohal. "Külaline" kiitis minu ema juuksevärvi, millest ema selles suures melus vist aru ei saanudki. Mina siis selgitasin, et see on loomulik värv. Geenid. Et varemalt oli mu ema blondeeritud , nüüd aga on välja kasvanud värvitud osa ja juuksed on ilusad tumedad. Ja siis märgiti mulle nii muuseas ära, et minule need geenid küll edasi ei ole kandunud, mul pidi pea hall olema. Võib - olla, jumala eest, ma ei teadnudki :D

Lõpuks tundus, et mehed saavad ka ilma naisteta hakkama. Hüppasime Meenaga rataste selga ja jätsime mehed koju. Tegime esimese proovitiiru, nii mina kui Meena. Selle aasta esimene sõit. Saame nüüd kogu perega pikemaid reise ka ette võtta, lahe :)

Meil külas on selle kevade hitt jalgratas. Päris paljud on omale selle kasuliku riista juba muretsenud. Saame ühiseid retki korraldama hakata.

Kokkuvõtteks tahaks õelda, et vägagi hea mõte oli meie külalist siinsamas meie kodus vastu võtta. See on ikka midagi hoopis muud, kui õhtuti kuskil külalistemajas üksi konutada. Meil käib siin ikka elu ja siis näeb laste issi ka, kuidas meie argipäevad välja näevad, millega lapsed tegelevad, mis huvid neil on, kui palju tööd ja tegemist mul nendega on jne.

Homme hakkame Steni sünnipäeva tähistama ja hommik möödub mul kindlasti köögis askeldades. Kujuta juba ette, kuidas ma ahjusooja kringlit hammustan.

Homseni!

Saime jagu

Kõigile muretsejatele teadmiseks, et Stigil läheb juba paremini. Võib isegi õelda, et hästi. Viimase annuse palavikualandajat sai ta eile hommikul ja siiani ei ole palavikku enam olnud. Laps on rõõmus ja krutskeid täis. Antibiootikumi annan vastavalt juhistele edasi. Õue me teda veel ei lase paar päeva, igaks juhuks.

Praegu on ülikiired ajad. Sain mõni aeg tagasi sõnumi, et Saksamaa külaline on juba Riia all. Päev varem. Mul kõik nagu seapesa alles siin. Nii kiirelt pole ma juba ammu koristanud. Elementaarne kord on majas nüüdseks ja oleme ootel, kui külaline hoovi sõidab. Kuhu ma ta magama panen, on veel küsimärgi all. Saab valida :D

Kui siin asjad normaliseeruvad, siis kirjutan oma kinkidest ka :) Eilsest saati siiski 39 ju :D

Muutusteta

Täna on neljas päev, kui Stig tõsiselt haige on ja endiselt põeb. Kogu elu praegu keerleb Stigi ümber. Eile hilisõhtul tundus asi eriti hull. Olina talle neli tundi tagasi pannud paratsetamooli küünla, aga palavik oli ikkagi kõrge, 38.6. Pidin aga uue küünla panema, kuigi eelmisest ei olnud möödas veel 5 tundi. Niimoodi tulise lapse kõrvale magama jääda ma ei sõandanud. Öö poole saime palaviku alla ja saime mõlemad hommikupoole ööd ilma tõusmata magada.

Õnneks ta joob ja küsib ise, kui janu on ja pissib ka samas tempos. See asi on korras. Eile lõuna paiku sõi ka minu juurest mõned ampsud. Söönud ei ole ta ka muidu juba pikka aega. Ainult vee peal. "Eks" soovitas kummeli teed keeta ja külmalt lapsele juua anda. Pidavat olema põletikuvastase toimega. Tegin ja joob ka jõudumööda.

Täna hommikul tõusis Stig omal algatusel ja ronis voodist välja, et tegutsema hakata. Seda pole ta juba mitu päeva teinud. Tundus paljutõotav. Kuna meil oli vaja Jaskariga täna üks tiir kodust välja teha, siis kutsusin ema siia, et ta Stigiga oleks. Ja kui me tunnikese pärast tagasi olime, oli Stig taas pikali ja põsed õhetasid. Palavik oli tagasi ja laps loid. Jällegi üks küünal ja nüüd ta siis jälle magab.

Küll on ikka raske kuluga haigus. Lapsest kahju. Võitleme vapralt edasi.

Ära unista, vaid ela hetkes

Elu on ikka habras küll. Kohutav loodusõnnetus Nepaalis. Lähed heas usus reisile ja tagasi enam ei tulegi. Jääd lihtsalt mudalaviini alla ja ongi kõik.

Hakkasime isaga sel teemal diskuteerima. Tema leiab, et elame meie ikka heas kohas siin maamunal, ei mingeid loodusõnnetusi. Mina aga vaidlen vastu. Kogu meie elu siin ongi üks suur loodusõnnetus. Sääsed on kohal, kihulased ka. Pidevalt on ilm tuuline, sajab, niiske, sombune, porine. Päikest näeb üliharva ja siis on metsikult kuum jälle. Ühesõnaga ilusat ja normaalset ilma on väga harva. Ilma, mis nurisema ei ajaks. Isa jälle arvas, et kui meil ilm kogu aeg sama ilus oleks, kui Mallorcal, siis hakkaksime õige pea igatsema lund ja kõiki meie nelja aastaaega nii nagu nad on, oma heas ja halvas. Eks ta ole jah nii. Alati on seal parem, kus meid ei ole.

Meil on ju ka laias laastus väga mõnusad ilmad, eriti praegu. Hommikul astusin välja, mõnus vihmajärgne soe õhk, kõik nii värske, linnulaulune. Ega ma ei vingugi meie kliima pärast ja tõesti, mujal on ikka jubedad katastroofid võrreldes meie eluga. Oleme rahul ja võtame parima.

Sinine ülane

Jaskaril algas pisikene nädalane vaheaeg ja tegime selleks puhuks ka pisikesed plaanid, mida me ära teha tahame selle ajaga. Tema siis tegelikult, mina olen rohkem tubase poole peal. Stig tegi meile vingerpussi ja jäi haigeks. Asi on päris tõsine. Nii tõsine, et pidin taas maksumaksja raha kulutama ja talle kiirabi kutsuma.

Eile tundus, et Stigil pole õiget tuju õues olla. Arvasin ise, et äkki kakamise pärast. No et ta on vaevas ja ootab viimast hetke, et siis potile tormata, kui enam kinni pidada ei suuda. Ta nii hirmsasti kardab seda valu, mis kinnine kõht talle teeb. Siis aga ühtäkki tundsin, et ta on kahtlaselt tuline. Nõgesesupi sööjat temast ka ei olnud, mis oli juba kummaline. Eile hommikul ta vist viimati üldse sõigi.

Kraadisin teda ja oli pisikene palavik. Stig oli nõus kohe voodisse minema ja nii ta magaski õige pea. Öö oli raske. Nii kui ma silma kinni sain, oli vaja Stigil wc-sse. Põhiliselt jooksin ma sinna temaga asjata, ei sõandanud ta pissida. Selline asi on päris väsitav ja närve sööv, aga võtsin ennast kokku ja tegin kõik, mida "härra" soovis. Siis andisn talle ka palavikku alandavat siirupit. Püüdsin küll venitada ja lasta organismil ise haigusega võidelda, aga lõpuks murdusin.

Paremaks see midagi ei teinud. Ärkamised olid ikka iga natukese aja tagant. Ma pole tükk aega nii mitmekesiseid unenägusid näinud, kui täna öösel. Ikka üks algas sama kiirelt, kui lõppes ja nii kogu öö.

Hommikul oli Stig seitsme paiku üleval, nagu tavapäraselt nädalavahetusel. Aga ainult pissimiseks. Kohe keeras uuesti magama ja nii ta pöönutas pool päeva. Kui ta siis ükshetk köögi laua ääres istus, nägin ma, kui paistes on tema kael kõrvade alt. Justkui mumps paistis. Mul endal olnud ja see on haigus, mida ma väga hästi mäletan. Jube oli. Siis hakkasin asja tõsisemalt võtma. Panin tähele, et ta ei saa pead keerata, keerab koos kehaga või käivad ainult silmad. Magada tahtis ta ka ikka ühel küljel ainult. Ei saanud asi olla ainult pelgalt külmetuses ja palavikus.

Helistasin kiirabisse. Vastasin tohututele küsimustele ja ei olnud küsimustki, et kiirabi ei tule. Jäime ootele.

Kiirabi kahtlustas mädast mandlite põletikku ja oli nõus meid haiglasse viima kontrolli. Pakkusin, et lähen ise, siis saame iga kell koju tagasi, kui haigla vajadust pole.

Läksime EMO-sse. Mul on häbi tunistada, aga ma ei tea, mis see lühend sõnades tähendab. Kohe uurin targa google abiga...Erakorralise Meditsiini Osakond, selge. Jälle targem.

Käisin alles nädal tagasi seal ja olen alati igasuguse arstide tegevuse ja suhtumisega rahul olnud ja isegi maininud, et sinusse suhtutakse täpselt nii nagu sinu suhtumine on. Täna aga tundsin, et olen aktsiaseltsis "Aega küll". Ma ei kaeba millegi üle, aga Stigil oli ikka nii paha olla ja ta oli ,oid, aga tundus, et kedagi see ei huvita. Formaalsused ikka ennekõike, siis alles hakkame vaatama, mis mureks.

Ja oligi. Hakati otsast pihta, et mida me kurdame. Ma eeldasin, et digitaalne haiguslugu, mille kiirabiarst valmis kirjutas, jooksis nende arvutisse momentaalselt ja neile piisab isikukoodist, kui pilt selge. Aga ei, nemad ei teadnud sellest midagi. Hakkasin siis kolmas kord ette lugema, mida kurdame ja miks EMO- s oleme.

Selgitused jagatud, mured kurdetud, saadeti meid ühte palatisse ootama. Stig püüdis iga hetke kasutada magamiseks. Ka autosõidu ajal ta magas. Suht ebatavaline. Kirabi pani talle paratsetamooli küünla ja olemine oleks võinud vähe parem olla selleks ajaks, aga ei.

Ootasime päris pikalt, kui sisse astus üks plikaohtu naisterahvas. Praktikant? Ei, päris arst pidi see olema. Rääkis aktsendiga ja tegi kiirabi diagnoosi hoobilt maatasa. Vaatas kurku, kõrvu ja arvas, et tavaline külmetus. Ma siis natukene usutlesin, et kas tõesti. Sellepeale ta saatis meid neljandale korrusele laborisse vereproovi andma.

Tulime siis samasse palatisse ja ootasime veel mailmatuma aja. Stig magas, pea minu süles, magusat und jällegi. Lõpuks siis tulid vastused. Kahepoolne mandlite põletik. See on nüüd maakeeli. Kas viiruslik või bakteriaalne, jäi selgusetuks ka arstile. Ühtki paberit ma ei saanud, kõik on digitaalne nüüd.

Ootasime siis veel jupp aega, kui arst tuli ühe koguse antibiootikumiga, mis oli vaja kohe võtta. Ülejäänu tuleb homme apteegist tuua ja üks kuur läbi teha. Pakuti võimalust haiglasse jälgimisele jääda, aga kodus ju teised lapsed, kes ka hoolt vajavad. Tulime siiski koju. Kui muresid pidi olema, paluti kohe tagasi pöörduda.

Nii me nüüd siis haigevoodis olemegi. Püüan võimalikult palju Stigi kõrval olla ja jälgida teda. Hea tal see olemine ei ole. Söönud pole suutäitki. Vahest harva joob ainult.

Kuidas meil Jaskariga plaanitud vanaraua äri läheb, veel ei tea. Tal ju sohvrit vaja.

Homme ja edaspidi on ka Meena kodus, nii et ei tule tavapärane nädal meil. Põhiline, et Stig jälle endine vahva ja lõbus poiss oleks ja 2. mail  saaksime talgupäeval kohal olla. Kodus on meil jooksvalt kogu aeg talgud kuni lume tulekuni :D

Soovin kõigile ilusat algavat nädalat ja palju päikest!

Nõgesesupp

Tehtud. Pikalt võtsin hoogu, vesistasin teiste suppide pilte ja täna võtsin kätte ja otsisin retsepti välja. Kahjuks olid retseptid natukene jamad minu jaoks, ikka puljongi kuubikuga. Mina oma köögis sellist saasta ei kasuta. Vaatasin erinevaid retsepte ja panin kokku omaloomingu.

Esmalt oli vaja nõgeseid. Neid meil siin aias ikka leidub. Korjasin paraja koguse silma järgi. Ühes retseptis oli koguseks 500g, paras ulme minu arust. Annab koguda sellist massi :D

Keetsin veekeedu kannuga vee ja valasin nopitud nõgestele peale.

Samal ajal tükeldasin suitsupõse kuubikuteks ja panin kuuma potti praadima, lisasin sibula kuubikud. Valasin peale kuuma vee. Pesin peotäis tange ja lisasin vedeliku sisse. Ühe suure porgandi riivisin jämeda riiviga ja lisasin ka supile, värviks. Mõned kartulid koorisin ja tükeldasin kuubikuteks ja jällegi supi sisse. Nõgesed kurnasin ära, lõikasin peeneks ja samuti supi sisse. Lasin kõik keema ja panin vaiksemale tulele, kaane alla, kuni kõik asjad mõnusalt pehmed olid. Maitsestasin soola ja pipraga.

10 muna keetsin ka ja neid siis tükeldan jooksvalt supi peale igale portsjonile eraldi.

Rabarberid on ka juba noppimis kõlbulikud

Supp sai väga maitsev. Magustoiduks keetsin potitäie rabarberi kisselli. Ikkagi selle aasta esimene :) Seega on selleks aastaks rabarberi hooaeg avatud.

Pakk Aliexpressist

Lõpuks saabusid Hiinast rihmikud Stigile, mis ma tellisin 18. veebruaril. Tunduvad päris ilusad, mugavad ja pehmed ja täitsa nahast. Paki avamisel lõi ainult vänge hais ninna. Mis hais see on, aru ei saagi. Selline keemia vist. Kummikud, mis ma kunagi tellisin, haisesid ka hirmsasti. Nüüd enam ei haise. 13€ eest on aga jalanõusid küll. Talla all on suurus 26 ja jalanõu sisetalla pikkus sellel suurusel on 16 cm. Silmaga paistavad üsna pisikesed. Loodan, et ikka jalga sobivad Stigi poisile :) Seda saan katsetada üsna pea ja postitan ka jalas pildid, kui laps lasteaiast kodus.

See polnud aga ainuke asi, mille eest ma oma allkirja täna postitädile andma pidin. Mingi kummaline tähitud kiri oli ka Saksamaalt. Mina kardan selliseid asju, see on selge. Värina võttis sisse igatahes. Mine tea, mis nõuded (laste hooldusõigus vm.) olla võivad või äkki veel mõni advokaadi arve.

Kannatasin siis koduni ära, tee peal kirja lahti rebima ei hakanud. Ja nüüd on värin veel suurem sees. Niipalju kui minu tagasihoidlik saksa keele oskus võimaldas ja mulle arusaadavaks tegi, siis Stig ja Meena pärivad midagi oma vanaisalt, keda nad elus näinud ei ole. Mina ka ei ole näinud, aga mina olen selles tehingus oma laste seaduslik esindaja ja pean 6 nädala jooksul allkirja kuhugile andma. Tundub Saksamaa otsa moodi :D Rohkem ma aru ei saanud...

Fun - MOBO Jüriööjooks

Oi kui fun õhtu täna oli. Saigi teoks meie pikalt ette planeeritud mobo orienteerumine.

Jaskar ajas ekstra mulle auto käima, mis oli juba pikalt metsa all peidus seisnud :D Aku oli teisel nii tühi, et pult ei avanud isegi uksi enam. Mina naiivne juba muretsesin, kus ma küll puldi patareid vahetatud saan. Kas lukksepa, kellasepa või jumal teab kus veel, juures. Uurisin siis Jaskari käest ja tema kui natukene targem persoon juhtis tähelepanu sellele, et kui autol on aku tühi, siis puldiga uste avamaine on samuti küsimärgi all ja üsna võimatu. Uus info täitsa minu jaoks :D

Ja et aku korralikult laetud saaks, siis oli vaja pikemat sõitu. Ei piisanud metsa alt hoovi sõidust. Nii ma siis tänase õhtu selleks välja valisingi, et saaks selle mure kaelast. Aga võta näpust, sada muud viga juba külge pookinud endale. Armatuuris põles mingi imelik tuli hüüumärgiga. Oranz. See oli hea märk. Kui oleks punane olnud, oleks juba natuke kehvem lugu. Nii on ema mind õpetanud. Ja see näpunäide on mul alati meeles ja rahustab. Nii ma siis ikkagi otsustasin sõita. Korjasin tüdrukud peale ja vahepeal lehitsesin auto kasutusjuhendit. Seal soovitati esimesel võimalusel pöörduda autoteenindusse. Lihtne ju. Selleasemel, et mõni käepärasem näpunäide jagada. Kes teab, millal mul sinna aega minna on ja raha selle jaoks leidub. Rool oli igatahes kange ja eriti keerata ei kannatanud. Katsusime otse sõita ja jõudsime kohale õnnelikult.

Rahvas kogunes. Mitte küll rahvamassid, aga ikka ühed ja samad näod, kes alati kohal on. No ja siis meie ka, rohkem sellised aferistid. Kaks Nuia daami olid ka, kellele meie ennast sappa haakisime või siis nemad meie sappa. Ei saanudki aru. Aga tegime selle vahva raja koos läbi. Eneli oli justkui ennegi orienteerunud ja keskunduski rohkem kaardi lugemisele ja vahepunktide otsimisele. Katsusime vahepunktid kuidagi kirja saada ja hädasunnil isegi üles pildistada, sest telefonid ei tahtnud eriti kostööd teha staabi serveriga. Isegi kogu kamba peale mitte. Aga kombineerisime ja peaasi oli kõik etteantud punktid antud järjekorras läbida. Saime hakkama ja jäime päris pimeda peale. Väga lahe oli taskulampidega pimedas metsas rägastikus ringi turnida. Eriti veel nii laheda seltskonnaga. Õnneks jõudside teised osalejad ja korraldadajad meid ikka ära oodata ja ei alustanud autasustamist ilma meieta :D

Meie korjatud 10 vahepunkti ajaga 1 h 16 min. Kiireim läbis raja ca. 23 minutiga

Õnn naeratas meile ja saime kamba peale Konsumi kinkekaardi :D

Lilli esindus + Eneli, kes kaamera taga on

Ühtlasi oli see üritus ka ajalooline hetk - esimene võistlus mobo rajal. Ja oli tõesti vahva ja mõnus kodust välja saada ennast liigutama. Aitäh tublidele korraldajatele ja raja meie kodukanti toojatele. Teine kordki :)

Mille järgi ma valin toidupoodi

Ma ei tea kuidas teil on, aga kui ma mina Nuiast kaugemale satun ja toidupoodi vaja minna on, siis on mul üsna kerge valikut teha. Konsumit eelistan ma parema puudumisel alati väikelinnades nagu Kilingi-Nõmme, Abja-Paluoja ja näiteks Põltsamaa. Sinna ma küll ei satu, aga kui ma ükskord peaaegu sattunud oleks.

Kui ma aga suremasse kohta satun ja ei plaani kõikvõimalikke Selvereid, Maximaid ja Säästukaid läbi kammida, siis oma otsuse langentan ma avokaadode abil. On üks ja ainuke koht, kust saab normaalseid avokaadosid osta ja juba hulgi, võrgu sees. Rimi. Seal on neid alati saada ja kui ma juba linnas olen, siis võtan alati võrgu täie koju kaasa.

2,99€ / 7 tk

Lahtised avokaadod on tihtipeale liiga rohelised, kõvad ja söömiskõlbmatud. Need konkreetsed aga alati küpsed, paraja suurusega ja maitsvad.

Vanasti sai Rimit külastatud soodsate mähkmete pärast ja loomulikult leiab hoolika otsimise peale ka teisi soodsama hinnaga kaupu, mida niikuinii vaja on. Igast poest leiab "pärleid", iseeasi, kas alati on tahtmist ja aega neid mööda linna taga ajada.

Mis "tõmbenumbrideid" teie erinevatest poodidest otsimas käite? Kuulan huviga Teie hitte...

Juhe hakkab kokku jooksma

Eile, peale Töömessi, võtsin ühendust Rattapoega, kuhu ma viimases hädas Steni ratta remonti viisin. See ratas on algusest peale paras peavalu olnud. Kui ma ta kaks aastat tagasi myToysist tellisin, ilmnes kohe viga väntade juures. Võtsin sealse klienditeenindusega ühendust ja saime niipalju kokkuleppele, et garantiisse saatma ei hakka, suur töö siiski sellise suure asjaga. Mulle kompenseeriti mingi summa ja ma tegelesin ise remonti viimisega. Saksamaal aga on teadupärast kõik kordi kallim ja see vea eemaldamine läks mulle kuskil 50€ maksma. See oli nii meeletu summa minu jaoks ja ma põdesin pikalt.

Sten muidugi püüdis oma ratast hoida ja käis igal võimalikul juhul ikka jala, ratas seisis garaazis. Kartis temagi, et jälle midagi katki minna võib. Ratas tuli meiega Eestisse ja eks ta ikka on sõitnud ka ja ma arvan, et ta oma instinktide ajel (omaarust suur remondimees) on ratast ka ise putitanud. Meestemängud. Igatahes viimasel ajal ratas muudkui seisis ja Sten lippas Mete rattal sabas, jala. On teine ennast juba päris kõhnaks jooksnud :D

Nii ma siis otsustasin, et on vaja ikkagi spetsialistil lasta ratas üle vaadata. Esimene koht, mis mulle meie kandis pähe tuli, oli Joosepi Jalgrattapood. Nad just äsja kolisid paremale asukohale ja sinna ma ratta viisingi.

Eks ma olin arvestanud (nagu ma ikka alati teen), et Töömessile sõit ei ole minu ainus prioriteet vaid katsun ikka ratta ka kätte saada selleks päevaks. Helistasingi, kui ma olin oma masendused ära masendanud ja päikese käes peaaegu lolliks läinud. Ratas oli valmis ja ootas järgi minekut ja arve tasumist. Rahadega on ka suht kitsas, kuhugile sööma minna ei saanud. Ei osanudki linnas midagi ette ka võtta, kiiret ka kuhugile ei olnud. Hea, et oli siht, mida järgmisena ette võtta.

Seal rattapoes on nii värvikirevad ja rõõmsad rattad müügil ja rattakorvide valik on ka täitsa olemas, nii punutud kui metallist variante.

Maksin arve ära ja olin õnnelik, et see nüüd möödas on. Uurisin ka, millest see ratas nii kolk olla võib, et vastu üldse ei pea. Pole ju vana. Kas viga on poisis, kes ei oska ratast hoida? Pidigi olema odavamate killast ratas ja viletsa kvaliteediga. Kuigi Metel on sama firma ratas, suts võib-olla uuem, aga sellist jama pole olnud, et pidev remont oleks vajalik. Sattusime lihtsalt kehva ratta otsa ja eks Stenil on ka oma osa. Ikkagi poiss ja vaja ju tõmbeid teha ja terve jõuga ratta seljas sõtkuda.

Juppide peale kulus seekord 56.50€ ja töörahaks 48€. Päris korralik summa. Mitte et kallis, aga välja vahetada oli vaja päris hulk asju. Saksamaal oleks selline remont jalust nõrgaks võtnud. Nüüd on ratas korras ja ma loodan, et Sten on rahul...isegi sellega, et see on minu sünnipäeva kink talle. Ja punkt. Ma olen laostunud :D

Edasi käisin tiiru Rimis, et midagi hamba alla võtta ja ei pea kahetsema. Esiteks oli seal piima liiter 0.35€ (võtsin kohe 8 l) ja kassas laenasin veel ühe inimese kliendikaarti (teen seda regulaarselt), kes osutus Rimi oma töötajaks ja sain veel lisaks -5%. Oi kui vähe on õnneks vaja :D See intsident päästis natukenegi mu päeva.

Rohkem targemat ei tulnud mul linnas midagi enam pähe ja sättisin kodu poole. Koju mul muidugi plaani minna ei olnud, sest lasteaias oli peredele mõeldud matk. Meena pole küll ühisüritustest ja üldsegi lasteaia tegevustest viimasel ajal eriti vaimustuses. See on lausa kohutav, kuidas ta ajab vastu ja protsesteerib, kui on vaja kuhugile minna ja midagi teha. Eriti liigutamisega seoses. Mul on kõrini sellest, jah!

Loll, nagu ma olen, pingutasin ma seegi kord. Tegin aega parajaks (ei ütle, kus) ja sain imeliku kõne. Rannar Raba Sakalast. Küll asjad käivad ikka kähku. Ei saanud Viljandist tagasigi, kui neile oli juba teada, et mina Töömessil osalesin. Ja kust ta mu numbri sai, oli eriti kummaline. Igatahes uuris ta minu rahulolu ja muljeid seoses Töömessiga. Need ta sai. Pärast emaga rääkides selgus, et ta oli numbri ema käest saanud. Hea seegi. Ma eeldan, et mu number siiski väga avalik olla ei tohiks. Ja täna siis ongi Sakalas väike nupuke minu tagasihoidliku arvamusega. Ajasin ka euro sentidest kokku ja ostsin tänase Sakala, et oma nime lehes näha :D

Lasteias jooksis asi muidugi kõik liiva. Stig oli kui metsaline (vasikas uuel karjamaal) ja jooksis pea laiali otsas suurte majade vahele seni kui mina Meenat kasvatasin. Ma ei suutnud neid ohjeldada ja neile ohutust tagada seal rahvamassis ja autode teel. Ma ei saa aru, kuidas minu lapsed sellised "hullud"on. Sain nad suuri vaevu kokku ja autosse ja koju sõit. Selliseid matku tahaks siiski rahus teha ja nautida, mitte higist vahutada ja võhmal olles.

Kodus lasin need hullumeelsed autost välja ja oli rahu majas. Joosta polnud neil kuskile, on nad ju vabal pidamisel. Harjunud oma turvalises keskkonnas, kus liiklust ei ole, on vaid vaikus ja rahu linnulauluga. Omad tegevused oma asjade keskel. Mängiti väljas, kuni isu täis saadi. Ei jäänud nad ilma millestki ja tervislikum kõigile, eriti minu närvidele. Need on mul üsna ära söödud viimasel ajal. Ei imesta, kui ma lihtsalt metsa ära jooksen ühel ilusal päeval. Ei oska lapsed hinnata, et neil ema on. Peavad seda iseenesest mõistetavaks. Mõistavad alles siis, kui hilja on. Kahjuks on see kõigega siin elus nii.

Töömessil

Et mingigi panus enda poolt anda ja üldsuse survele vastu tulla, käisin ära tänasel Töömessil Viljandis. Ja ma olen masenduses. Istun autos, päike kuumutab ja ma masendun täiega. Isegi meest on lihtsam otsida, kui tööd :D

Kõik on ilus ja fantastiline, tööd on massiliselt, aga on mõned miinused, eriti minu puhul. Ma elan metsas, äärmisel juhul Karksi-Nuias. Töö aga on enamasti linnas või siis linnast edasi veel kaugemal. Mul on lapsed. Ma ei saa kodust eriti kaugele minna ja tööajad, mis mulle sobiks - pole olemas. Põhiliselt on siiski vahetustega töö. Ja üldsegi, ma ei kujuta ette, et ma peaks tööl käima 50 km kaugusel (üks ots) ja seda oma isikliku autoga. Ma pole nii rikas. Auto ju kulub ja remont on üsna kallis, eriti minu jaoks, kes peab üksi viit last kasvatama. Sõidan oma auto saaniks, et kedagi miinimum palga eest orjamas käia...ei, tänan.

Tegelikult tekitavad paljud tööpakkumised minus tülgastust. Seepärast oleks vaja enne selgeks teha karjäärinõustaja abiga, mis töö mulle üleüldse sobiks.

Ettevõtlus, see on ainus variant, mis minu olukorras kõne alla saaks tulla. Aga mida ette võtta? Vaatame.

Üks pakkumine siiski tundus ahvatlev - vabatahtlikuks. 3 - 4 päeva. Seda ma kaalun tõsiselt. Suhtlemine välismaalastega ja selline kogemus kuluks mulle vägagi ära ja seda teeksin meelsasti.