Kilde Hansapäevalt

Praeheeringas

Läti keraamika

Röstitud mandlid Olde Hansa

Köie punumine

Viljandi linnapea

Puust lipsud

Puust kikilipsud

Karurasvaseep

Plekkkruusid

Kleidiotsingul

Lätlaste küüslaugujuust

Mööblimeistrid - uuristatud pärn, millest tuleb kapp

Lasteala

Silmailu

Visiitkaardid

Suvevaheaeg alaku!

Nagu te juba taibanud olete, siis oma loodetavast unistuste tööst pole ma enam sõnagi lausunud. Käisin proovipäeval, selleks puhuks tehti isegi tööleping üheks päevaks, palk on isegi laekunud juba, aga mida ei ole, on lubatud vastus - kas siis positiivne või negatiivne. Lootsin selle ikka reedeks saada, aga ei, vaikus. Saan isegi aru, et ju ta siis "ei" oli ja otsustati siiski teise kandidaadi kasuks. Aga noh, lootsin ikka ka mingi teate saada, et oma edasisi plaane teha.

Olin ju juba ammu ennast kirja pannud vabatahtlikuna Hansapäevadele ja eks nemadki soovisid teada, millal ma saan abiks käia, kui üldse saan. Reede õhtul ma lõpuks loobusin  vastuse ootamisest ja andsin teada oma osavõtust. Ja ma ei kahetse.

Täna oli esimene päev ja viisime ennast asjadega kurssi. Pakkisime vajalikke materjale, püüdsime mingit süsteemi luua, et delegatsioonidele võimalikult valutult "nännikotte" kätte jagada ja õppisime inimesi tundma, kellega on vaja koostööd teha.

Ja millepärast ma üldse tahtsin vabatahtlike töös osaleda, oli ära kasutada oma saksa keele oskust. Saan natukenegi leevendada oma Saksamaa igatsust. Delegatsioone Saksamaalt ongi Hansapäevadel kõige ohtramini. Ja enne kui staap  veel ametlikult avatudki ei olnud, sain mina esimese keelepraktika kohe kätte.

Ühel sakslaste seltskonnal oli tekkinud probleem majutusega, mille nad olid booking.com  vahendusel broneerinud. Nad ei olnud rahul oma tubadega, millest üks oli läbikäidav. Probleem ei olnud küll delegatsioonide staabi pädevuses, aga kuidas sa saadad hädas inimesed ära. See ei sobi kokku Hansapäevade kontseptsiooniga kõigile abiks olla, naeratada ja aidata, kus võimalik.

Nii ma siis lahendasingi neil selle probleemi ära, kuna nad olid üsna seda meelt juba, et jäävad lageda taeva alla. Ega sellise suure ürituse ajal pole mingi nali pevarju leida. Kõik võimalikud majutusasutused on ju ammu aega broneeritud. Hea tunne oli, et sain abiks olla.

Vabatahtlikele on ettenähtud ka temaatiline riietus, toidutalongid (toitlustus 3x päevas), vesi, oma puhketuba, majutus (kel vajadust), parkimiskaart, osasaamine huvipakkuvatest KONTSERTIDEST ja viimasel päeval ka afterparty. Igati soliidne pakett lisaks uutele kogemustele. Ma ei kahetse ja ootan põnevusega juba homset, kui see õige trall alles lahti läheb. Aga meil on tänase päevaga nii lollikindel plaan välja töötatud, et homme peaks kõik nagu siidi jooksma.

Tänane päev möödus märkamatult, äärepealt oleksin lasteaia maha maganud. Kui ma teele asusin, tuli mul veel viimasel hetkel meelde, et lastel oli ju täna viimane koolipäev tunnistustega. Haarasin ühe koogi sel puhul veel Konsumist kaasa ja tõin lasteiast viimased lapsed ka ära :D

Ja arvake ära, mis mind kodus ootas. Nõud olid pestud, laud korras, lilled vaasis. Tunnistused kõik letti laotud ja lapsed nii rahul, et lõpuks algas kauaoodatud suvevaheaeg. Homme ei peagi enam nemad kuhugile minema. See tahab täitsa harjumist nüüd.

Jagasime koogi sõbralikult ära ja võtsime kooliaasta kokku.

Ilusat suvevaheaega!

Tehtud!

Tänasega olen saanud ühele poole asjadega, mida ma olen juba nädalapäevi edasi lükanud. Otsustusvõimetu nagu ma olen.

Esiteks trimmeri ost. Ma ei olnud selleks veel valmis. Käisin ikka arvel raha imetlemas, käsi aga ei tõusnud seda puutumast. Otustavaks sai asi siis, kui juba poes kohapeal olime ja reaalselt trimmereid näha ja katsuda saime. Ühe lugeja soovitusel tegime seda OÜ Siimalsis. Tõesti asjalik koht ja ei tekkinud kordagi tunnet, et ei, sealt ma küll midagi ei osta. Vastupidi. Ma pidin sealt ostu tegema.

Oline enne ikka natukene kodutööd ka teinud, et vähemalt aimu saada, palju trimmerid üldse maksavad. Mingitest tehnilistest näitajatest mul niikuinii aimu ei ole. Rahanumbreid tunnen poole paremini. Silma jäi Stiga kaubamärk. Kõlab natukene Stigi moodi.

Astusime Jaskariga poodi sisse, vaatasime targa näoga ringi, aga Stigat silma ei jäänud. Stihl aga küll ja hind üle 300€. Ma siis pöördusin müüja poole ja uurisin, kas neil Stiga trimmereid ka on ja just sellist, millega mina ka toime tuleksin. Hetk ta mõtles ja ütles, et tal on üks maikuu kampaaniast veel laos täitsa olemas - soodushinnaga. Täna ju juba 2. juuni. Ja ma skoorisin endale Stihli trimmeri tehniliste näitajatega Stiga trimmeri pea poole soodsamalt. Ma ei mõelnud hetkegi enam, kui kahju mul rahast on. Ei olnud.  179€ ja trimmer oli minu.

Teine asi, mis oli vaja juba ammu korda ajada, oli auto. Seesama auto, millel on mingi kummaline rooliprobleem. Ja õlivahetus oli ka juba ammu ammu vaja teha. Ma olen juba "miljon" kilomeetrit üle lasknud minna õigest ajast. Naiste värk.  Kuna tegu naiste autoga, siis lugesin veel sada viga ette, mis oli vaja ära lahendada. Mina neid niikuinii ise ei tee. Üks pisemat sorti esituli ei põlenud, mingi puks oli vaja vahetada, mäkke tõusul viskab kuuma autosse ja no remonditöökoda omaltpoolt soovitas siiski mõlemad puksid vahetada ja sellega pidi olema ka kohe vajadus esisilda reguleerida. Oi kui raske on naine olla. Ma pean seda kõike uskuma, sest mina neid asju ju ei tea. Ju siis peab nii olema. Tehti ka veel diagnostika ja oi jumal. Viga vea otsa. Ainult mootor pidigi olema sellel autol korras, kõik muu on küsimärgiga. Õudne, õudne, õudne.

Sel kuul olen ma juba laostunud, kuigi kuust on alles kaks päeva möödas. Meie puhkuseplaanid peavad ootama. Kõigepealt ikka tähtsad asjad.

Jaskari sain ka nii kaugele, et vedasin ta ARK-i. Sai omale lõpuks aja riiklikule teooriaeksamile. Jällegi samm edasi lubade poole.

Miks me üldse täna Viljandis olime, oli hambaarsti aeg, mida me üle kuu aja oodanud olime. Kasu sellest midagi ei olnud, sest midagi ei tehtudki. Saime aga uue aja jälle. See tee saab meil pikk olema ja saame käia nõrkemiseni.

Aega oli meil laialt käes ja kolasime sellistes kohtades, kuhu tavaliselt ei satu. Mööblipoed vaatasime üle. Üllataval kombel pakuvad sellised poed isegi Jaskarile pinget. Tema vaatab sellise pilguga poes ringi,et mis tema uude koju sobiks ja viib ennast hindadega kurssi. Mina uurisin kööginurki. Meil on köögis väikesed ümberkorraldused ja mulle sobiks sinna üks nurk, kus saaks mõnusalt istuda. Midagi sellist...

Näeb küll paras "porno" välja, aga ma pole kuskil mujal sellist nurka näinud. See konkreetne on Kugast ehk siis odav Poola kraam. Mulle meeldiks puidust ja soovitavalt Ikea oma. Aga neil pole sellist asja isegi mitte olemas, ei puidust, ei saepuruplaadist. Eks näis...

Siis käisime veel uude kohta kolinud "Sahtlit" uudistamas. Ja seal kõitsid minu pilku kurikuulsad Froufrou (neid nimetatakse paljude erinevate nimedega) stiilis seelikud. Tellisin omale äsja taolise ja loomulikult huvitas mind, mis hinnaga neid siis teiseringi poes ka müüakse. Ma ei uskunud oma silmi. See oli vist selle poe kõige hinnalisem toode. Jaskar tegi isegi suuri silmi :D

No ma ei tea...kas asi on ikka seda väärt? Loodan, et minu seelik saab ikka natuke rohkemat, kui pelgalt "kardin".

Täna oli teadagi juba 2. juuni. Pruun olen ma piisavalt. Kohe, kohe grillkana. Ilm oli üsna palav või olin ma siis liiga paksult riides. Igatahes kui mu suurem vaimustus trimmeriga mööda sai ja ma olin paagitäie juba maha "sõitnud" ja tamiil ka otsa oli saanud, lubasin ma ennast õhtule. Käisin duši all ja mõtlesin suvisemad riided välja otsida. Paistab, et suvi siiski tuleb. Kunagi. Ja hea oleks ju teada, kas eelmisel suvel kantud riided veel selga ka mahuvad. Paratamatult pidin välja otsima ka stringid, sest õhemate riiete all ei kõlba lihtsalt muud kanda. Inetu vaatepilt. Vähemalt minu tagumikuga küll. Nüüd on mul siis lisaks suve- ja talvesokkidele ka talve aluskad ja suve aluskad :D Hästi elame :)

Pingul küll, aga seljas :D

Ma olen küll juurde võtnud, aga olen alati arvanud, et paksematel inimestel istuvad mõningad riided paremini seljas, kui pesulaual. Mina jäin tulemustega rahule ja oma tselluliidiga pean leppima. Minu pärast võib suvi alata.

Lõpuks ometi

Olen juba ammu hädas olnud söögikohtadega Viljandis. Mitte et neid siin ei oleks, aga ma lihtsalt ei tea, kus nad on. Viljandi kohvik on ainuke koht, mis mulle pähe tuleb, aga seal on see häda, et kaardiga maksta ei saa, parkimine on problemaatiline tihti ja aeg on seal ka seisma jäänud. Vahest on küll hea vanu aegu meenutada, aga mitte iga kord.

Mõnes uuemas ja moodsamas kohas olen ka käinud, aga tagasi nagu ei kutsu. Ja kindlasti on palju avastamata kohti ka, aga mul pole tavaliselt sellist aega, et midagi uut ehku peale otsima hakata. Mul on vaja kiiresti kõhtu täita, soodsalt ja soovitavalt ka maitsvalt.

Tänu oma proovipäevale AS Kalevis õnnestus mul avastada üks minu kriteeriumitele vastav söögikoht Viljandis. Minu juhendaja käivat seal üsna tihti lõunatamas. Koht ei ole küll mitte päris kesklinnas, aga mis veelgi parem, kohe minu lemmikkaupluse Magaziin kõrval, lausa ühes hoones. Teen Magaziinis tiiru ära, astun paar sammu edasi ja saan mõnusalt keha kinnitada.

Koha nimi on "DayOff" ja ma arvan, et see koht on tuntud, kui "töölissöökla". Karta seda muidugi ei tasu. Söömas käib seal igasugust rahvast. Täna oli näiteks üks pere pisikese lapsega, mina, kes ma pole mingist otsast "tööline". Tunkedes mehi on lõunatundidel küll ohtrasti, aga see näitab vaid koha headust.

Menüü

Sisustus lihtne ja moodne, puhas, suur telekas, värsked lehed, korralik wc, avar ja valgusküllane. Järjekorda peaaegu et ei olegi, teenindamine kiire. Hinnad, need on aga väga head. Päevapraad alates 2.20€ ja saab ka pool praadi alati võtta. Lisandi variantideks kartul, tatar ja riis. Salatit pannakse ohtrasti ja minimaalselt kolme sorti. Magustoidud nostalgilised. Kaardimakse täitsa olemas kohapeal.

Suitsukanaroog spagettidega 3.75€

Seesami kalafilee 4€

Kohale saab minna ka suurema perega, sest olemas on ka paar pikemat ja rustikaalsemat lauda, mis püsib kindlalt paigal. Kohe, kohe on Hansapäevad tulemas ja lastega peredele on see koht küll ideaalne.

Järgmiste avastusteni!

Täielik ämber

Tänane päeb siis. Päev on küll poole peal alles, aga juba nii kuradima kiiva jooksnud.

Oli juba pikalt ette teada, et täna on lasteaias natukene ebatraditsiooniline päev ja elukorraldus. Ja lisaks on ju veel ka Kleidikandmise päev. Ja eks see ebakorrapärasus on juba pikemat aega, sest on lõpetamised, ekskursioonid ja erinevad koolilõpu üritused. Ja kui sul on peres ikka 5 last, siis võtab silme eest kirjuks küll. Ja väsitab.

Mina lolli peaga läksin tänasel päeval välja Kleidikandmise päeva  vaimus. Meena rääkisin ka ära ja üsna kergelt. Metel oli õnneiks niipalju hoidu, et tema välistas kohe selle võimaluse, et tema kodust kleidiga tänase päeva puhul lahkub. Pani ettenägelikult püksid jalga.

Kui me Meenaga kodust välja astusime, oli  meie hoovis soe ja päikesepaisteline. Ma ei kahelnud hetkegi oma valikus täna kleiti kanda. Kui me aga lastaia juurde jõudsime ja välja astusime, kahtlesime me Meenaga mõlemad juba oma valikus. Kõhe oli. Päikest Nuias ei olnud. Meena oli mures, mida teised inimesed arvavad, kui meid kleitides näevad. Jah, suht koomilised olime küll. Aga ma ei näidanud seda välja, muidu Meena oleks veel ebakindlamaks muutunud ja jumal teab, mida nõudma hakanud (pükse äkki). Kõik, keda me kohtasime, olid mõnusalt pükstes ja soojalt riides. Vastavalt ilmale ikka. Ja eks Lastekaitsepäeva üritus oleks pükstes kohe poole mugavam ka olnud.

Meena sai omale tänu tädi Vallile küll retuusid kleidi alla, aga mina ei näinud muud võimalust, kui koju tagasi sõita ja ennast soojalt riidese panna. Pidin päris käbedalt tegema, sest Tibude rühm vajas lastevanemate abi, et pisikesed "tibud" Nuia keskväljakule jalutada, kust kogu see tänane päev alguse sai.

Kahmasin kodust veel Meenale ka midagi mugavamat kaasa ja kiirustasin tagasi. Jäin küll lootusetult hiljaks, sest lapsed olid juba kõik peaaegu kohal. Ei olnud minust mingit abi. Niipalju siis ainult, et kantseldasin omi lapsi ise.

Tegelikult käis mul eile mitu korda peast läbi, et täna üldsegi mitte lastega kodust välja tulla. Aga kasvatajad ikka veensid, et lapsed toogu  ma ikka, vahva päev pidavat olema ja lapsed võiksid sellest osa siiski saada. Laste nimel ma siis pingutasin.

Aga ma pettusin. Mina. Lastel võib-olla oli ime natukene lõbus. Eriti see hetk, kui õhupallid laste soovidega lendu lasti. Siis Stig küll siiralt rõõmustas. Mis siis, et ta oli vahetult enne juba kolm õhupalli kogemata lendu lasknud. Muu asi oli üldiselt igav. Kari lapsi lihtsalt kokku aetud - nii lasteaiast kui kooolist, et mõned laulud ühiselt laulda, pillimehi kuulata ja siis rongkäiguna tagasi lasteaia - kooli juurde naasta. Tundus selline nõukaaegne kohustuslik üritus. Mul on need veel väga hästi meeles. Seekord ei olnud ainult kohustuslikku pioneerirätti :D

Mina jäin rongkäigust oma pisemate lastega maha, et Konsumist ühed odavad vahvlitopsid võtta ja vältida seda karjas liikumist. Jäätiseraha oli küll lastele ette nähtud ja varemalt juba vanematelt kokku kogutud, et lasteaia hoovist 1.50€ maksvat pehmet (soft) jäätist osta. Mulle tundus see hind ulme kallis. Jäätis kusjuures oli pisike. Isegi IKEA's on sarnane jäätis 1€, aga tunduvalt suurem. Saime selle raha eest kolm "Väikese Tomi" vahvlitopsi. Selge see, et aastas korra ju võib, aga ei PEA.

Vedasime ennast siis peale jäätise söömist ka lasteaia mänguväljakule. Stig tegi mõned liud väljakul, kuhu ta tavaliselt ei satu ja siis imbusid juba Mete ja Sten ka minu külje alla ja kurtsid, kui igav ikka on. Lapsed nurusid koju. Kella 11 aegu juba. Kuna Stig ei olnud ka enam nõus oma rühma juurde jääma, siis ei jäänudki muud üle, kui kõik see mees koju sõidutada. Meena oli ennast mingisugusesse järjekorda sättinud, kus tehti maalinguid ja tema oma kohta seal loovutada ei tahtnud. Et tal oli lasteaia päev täitsa ette nähtud, jäi tema sinna, et siis oma rühmaga lõunatada ja lõunauni ka teha. Ta oli sellega täitsa päri.

Meie võtsime veel suurematele lastele ka poejäätised ja asusime koduteele. Lapsed olid rahul. Ja veel rohkem rahul olid nad, kui koduuksest sisse astusime. Kodus on mõnus olla. Ei mingit kisa ja müra, mõnus rahulik õhkkond.

Tegime omale eile uue elutoa ka, kolisime teleka köögist tuppa ja nüüd on meil selline mõnus nurk, kus aeg maha võtta.

Stig läks kohe magama. Eks temagi oli kogu sellest melust väsinud. Minu päev Meenaga aga jätkub. Neljast lähen talle lasteaeda järele, et ta esinema saaks oma "Tupsude" tantsurühmaga minna.

Niipalju siis kleidi kandmisest. Ei ole kleidiilmad meile siia veel jõudnud.

Kuusevõrsesiirup

Olen üllatunud. Ei midagi rasket ega keerulist nende võrsetega. Ega mul polnud enne aimugi, kuidas see siirupi tegemine välja nägema hakkab. Mina olen ikka selline, et viimasel minutil sellised tähtsad asjad. Esimese laari võrseid panin Viiri eeskujul sügavkülma, sest talvel on hea võtta värskeid võrseid tee tegemiseks ja ka hingamisteedele ideaalne auru teha.

Sügavkülmutatud kuusevõrsed

Siirupi juurde. Korjamisega oli mul lihtne. Mete ja Meena hoolitsesid, et võrsed tuppa saaksid. Neile täitsa meeldib neid korjata. Kui me sügavkülma korjasime, oli Stig vägagi arvestatava koguse täitsa ISE korjanud. 2 aastane, aga vaat et tegi mullegi silmad ette.

Panin kuusevõrsed potti, lasin vee peale, et võrsed kaetud saaks. Lasin keema. Ja vot siis lõi köögi mõnusat kuusevaigu lõhna täis. Küsisin veel Mete käest, kas ta purustas näppude vahel mõne kuusevõrse, et sellist aroomi tuleb. Siis taipasin, et hoopis potist tuleb seda head karget lõhna. Keema läinud massil lasin tunnikese seista.

Kurnasin vedelikust paksu välja, lisasin poole kilo jagu suhkurt ja lasin keema. Keetsin tund aega. Kui algul oli siirup hallikat tooni, siis keedes muutus järjest roosakamaks. Kui mõnus toon käes oli, pidasingi siirupi valminuks. Valasin purkidesse, kaaned peale ja sildid külge. Maitse oli imeline.

Kuna asi nii lihtne oli, lubasin lastel lahkelt aga uusi võrseid korjama minna, et veel seda head kraami teha.

Meil on seega nüüd kõhasiirup talveks olemas. Kas ta ka aitab, on juba igaühe usu küsimus. 

Võilillemesi

Keegi armas lugeja soovitas mulle, kui tuntud korilasele, proovida ise teha võilillemett. Ilusa küsimise peale andis ka lingi, kus on õpetus, kuidas toimida. Kui olin ennast paar päeva häälestanud, saigi algus tehtud. Suuresti tänu Meenale muidugi. Tema oli see, kes mul kogu aeg meeles hoidis, et aeg on võililli korjama hakata. Paar päeva seisis asi ilma taga. Vihmaga ju ei korja. Ikka päikesepaistega, kui õied täies ilus on.

Kui aus olla, siis ega ma ise korjama ei saanudki. Tegemist on lihtsalt niipalju, et ei jõua. Andsin Meenale korvi kätte, näitasin töövõtte kätte ja asi läks käima. Natukese aja pärast oli Mete ka platsis ja nõudis korvi. Nii nad siis meie aiast need õied kokku kogusidki.

Et õied ikka ilusad värsked oleks ja ära ei närtsiks, tuli kiirest edasi tegutseda. Püüdsime kõik kollase osa õiest eemaldada, ilma et rohelist sisse satuks. Eks ikka natukene sattus ka, selle vastu ei saa. See oli üsna töömahukas potsess kogu selle asja juures. Aga Meena aitas.

Kollasele massile keetsin veekeedukannuga vee peale. Kõike tegin silma järgi. Lõpuks lasin veel kogu massi korra keema ja jätsin ööpäevaks seisma.

Täna, kui laps lasteaeda viidud ja pakilisemad asjad tehtud, hakkasin paksu massi vedelikust välja kurnama. Mulle vajalik oli see vedelam kraam, mida tuli nii umbes täpselt 4 liitri jagu. Liitrile vedelikule arvestasin kilo suhkurt. Otsisin oma majapidamisest kõige suurema poti välja ja hakkasin siirupit keetma.

Toa lõi õige pea mõnusat mee lõhna täis. Retseptis soovitati keeduajaks 1 tund 45 minutit. Mina lasin rahulikult kauem keeda madalal kuumusel, et võimalikult palju vett aurustuks ja konsistents võimalikult paks oleks. Toimetasin rahulikult väljas, poti kõrval passima ei pidanud. 3-4 tundi vast sai küll keeda minu siirup/mesi.

Keerasin pliidi välja ja lasin jahtuda. Tulikuuma siirupit purki ei maldanud panna. Purke täita oli mõnus, kallasin segu potist otse purkidesse, ei mingit mäkerdamist. Värvus siirupil oli üsna tume. Miks? Ma ei tea. Maitse aga oli/on võrratu. 10 punkti 10-st meie pere poolt.

Nüüd on meil talveks päris arvestatav varu, et looduslikul viisil kõha, bronhiiti ja muid külmetusnähte ravida.

Homme alustame kuusevõrsetega. Mul on isegi kompanjone oodata, kellega me koos läheme metsa kolama. Mõnus!

Aeg annab arutust

Kui eile oleks keegi küsinud, kuidas minu tänane päev välja näeb, ei oleks ma osanud midagi tarka õelda. Ma ei tea tihti, kuidas asjad lähevad. Olen oma aja peremees ja planeerin asju käigu pealt ja vastavalt vajadusele.

Hakkasin eile suure uhaaga muru niitma. Siiani on seda Sten teinud, aga ta alatihti suretab masina välja ja kirub muruniitjat. Valus on lausa kuulata seda kõike. Olen silma kinni pigistanud ja lasknud tal oma asja ajada. Nüüd on taaga käega löönud ja kurdab, et selle nitjaga tema niita ei saa.

Võtsin siis juhtimise üle ja vaadata, kas asi tõesti on nii hull. Siledal maastikul läks mul päris hästi ja imestasin, milles küll Stenil probleem on. Ja õige pea sain tunda, kus probleem on. Kõik see masin üks suur probleem ongi.

Meil on üks masin veel. See oli eelmisest suvest saati külapeal remondi järjekorras. Unustatud juba ühesõnaga. Eile tuli mul see meelde. Häda ju käes. Oi kuidas oli isu muru niita :D Organiseerisime paari telefonikõnega masina koju, vaatasime vead üle ja panime plaani paika -hommikul vara viisime masinad isa juurde keevitusse. Äkki saab veel asja, kasvõi ühestki.

Loomulikult käisid mul peast läbi juba plaan B variandid - uus muruniiduk või hoopistükkis murutrimmer. Meil on siin kohati üpris ebatasane maa ja trimmer kuluks ka marjaks ära. Ainukeseks takistuseks on aga aeg ja ma vajaks kedagi ostule kaasa, kes oskaks mind nõustada ja mulle sobiva masina välja valida. Või veel parem, mind asjasse mitte segadagi. Annaksin raha ja ootaksin koduväravas, kui masin tehnilises korras mulle koju kätte tuuakse. Mind eriti ei huvita see tehniline pool. Niita ma võin küll. Nii. Sellised plaanid olid.

Hommikul hiilisime Jaskariga enne koitu kodust minema. Teised kõik magasid magusat und alles. Tegin meile termosesse kohvi kaasa ja lootsime enne isa kohale jõuda ja töökoja väravas suuri silmi teha, kui isa oleks jõudnud. Talle on alati tähtis, et asjadega vara pihta hakatakse. Püüdsime varased olla, aga isa oli juba kohal. Ei saanudki tema suuri silmi näha. Hoopis meie silmad olid suured :D

Mina istusin autos, jõin kohvi ja ootasin, kui ükski masinatest töökorda saaks. Sai. Teine jäi veel remonti. Mina võtsin niiduki, Konsumist hunniku hakkliha ja kihutasin koju, et edasine päev ka paika loksuks. Kodus oli alles öörahu:)

Meil oli plaanis ammu planeeritud rattamatkast osa võtta kogu "jõuguga". Ma polnud aga kindel, kes sinna lähevad lõpuks. Mete ja Sten olid valmis ka ilma minuta minema. Mul oli paar takistust. Üks neist tõsine. Teiste kohapealt oleks saanud rahulikult silma kinni pigistada.

Tõsine mure oli, et Stigil oli just vahetult enne kümmet jälle see kurikuulus kakamise vaev. See on tal juba mitu päeva kestnud ja teda tundes, sain aru, et kohe-kohe peaks olema kulminatsioon. Öö läbi ma jooksin temaga  niigi juba wc vahet. Oi kui väsitav see on. Ja siis 15 minutit enne kümmet ta murdus ja sai vaevast lahti. Oi kui hea tunne see on. Mul on elu kohe poole kergem.

Selleks ajaks olid lapsed kõhud putru täis söönud ja enamvähem väljasõiduks valmis. Saimegi kõik koos minna. Väljaarvatud Jaskar, tema oli kindla koha peal - vanaisa hoole all:D

Start oli kell 10 külakeskusest. Mina liitusin oma pudinatega üsna meie kodu lähedal. Enne piiri liitusid veel mõned ja sõit võis alata. Kokku oli 12 ratturit. Arvestatav hulk meie külakese kohta.

Sihiks oli Ruhja oma kuulsa jäätisevabrikuga. Meile tehti pisikene vabriku tutvustus koos jäätise degusteerimisega. Küll vene keeles, aga mina sain üllatavalt palju aru. Jäätis oli maitsev ja kõige kõige oli minuarust kohvimaisteline jäätis kreekapähklitega.

Minu lemmik maitse

Degusteerija

Lõpuks pisteti veel igale ühele üks jäätis pihku ja oligi meie uudishimu rahuldatud. Nüüd on selge, kust see jäätis päris tuleb. Lehmadelt :D Maksis see lõbu 2€ nägu.

Suvisel perioodil on võimalik ka suuremates kogustes jäätist otse tehasest osta ja seda soodsamalt, kui tavaliselt kauplustes. Teadmiseks jäätisesõpradele.

Edasi läksime infopunkti, mis turistidele mõeldud ja seal saime veel silma peale visata Jaapani toale. Ruhja linnal pidi olema Jaapanist üks sõpruslinn, kelle kingid on kogutud kõik ühte tuppa, inimestele vaatamiseks. Oli ka huvitav elamus!

Siis tuli see kaua oodatud aeg, eriti lastele, kui lasti poodi. Enne kojusõitu istusime veel ühiselt Ruhja keskväljakul ja kinnitasime kergelt keha. Ja oligi aeg lahkuda. Transport oli meil ka sabas, kes korjas väsinud inimesi kokku. See oli hea lahendus, sest Meena hakkas kohati ikka päris valjult protesteerima. Aga kui ta natukene puhanud oli, ühines ta jälle meiega.

Marsruut oli umbes 32 kilomeetrit edasi - tagasi. Paras maa liigutamiseks. Iga päev ei taha, aga vahest võib. Vahva oli. Kahju kül ajast olnud, et noh, oleks võinud kodus parem muru niita või nii. Ilm oli ka okei, natuke tibutas, ei midagi hullu.

Kodus olime ca. kella kolmeks. Paras aeg Stigi lõunauneks ja mina eirasin oma väsimust ja hakkasin kohe köögis söögiga tegelema. Oleks võinud ju ka siruli ennast visata, aga ei, endal oli nälg ja töömehed olid koju tulemas. Ei saanud lubada omale laiskuse hetke.

Hommikul ostetud 2 kg hakkliha tegin kiirelt kotletitaignaks - 1:1-le toores kartul-sibul ja hakkliha. Tuli pliidi alla, vormisin taignast kotletid valmis ja hakkasin küpsetama. Kolm panni täit ja valmis. Vahepeal tegin veel salati ka valmis ja siis sain aega jalad seinale visata. Ikka täitsa huugasid teised.

Hea on mõelda, et homme ei ole kuhugile kiiret ja täna saan lõpuks ka Eurovisioonile silma peale visata. Vähemalt neljale esimesele laulule, kui ma rohkem tõesti ei jõua. See on üks huvitavamaid sündmusi igal aastal, mida ma tõesti jälgida tahan ja viitsin. Kasvõi siis hommikul uudistestki :D

Homme hakkan jälle tõsisemalt aias tegutsema ja vaatan, kuidas muruniiduk ennast üleval peab. Äkki on siiski vaja uue järgi minna. Eks näis.