Vale Raffaellod

Ajendatult eilsest Terevisioonist (28.09.15), kus igal hommikul üks toidublogija näitab ja teeb oma blogi kõige populaarsemat toitu, sain ma veel ühe idee, mida lastele Mihklilaadale kaasa teha. Eile tutvustas oma retsepti toidublogija Mari - Liis Iloveer, kes näitas, kuidas teha vale Raffaellosid.

Poest oli vaja tuua mandleid, kondentspiima, toorjuustu, kookoshelbeid. Vahvlid ma unustasin, aga kasutasin vahvlipuru asendajana purustatud maisipulki ja mure oli murtud. Koduekstrast ostsin pisikesi pabervorme, mis olid üliodavad.

Retsepti juurde.

Vaja läheb

200 g võid
purk kondentspiima
200 g kookoshelbeid + 200 g veeretamiseks
200 g toorjuustu
2 spl mett
Suur peotäis maitsetuid maisipulki või 4 vaniljevahvlit
100 g mandleid (rösti 5 min kuumal pannil ja jahuta, siis on mandlid krõmpsumad)

Pane või kastruliga pliidile sulama, lisa kondentspiim. Sulata mass ühtlaseks. Lisa kookoshelbed ja lase mass minutiks keema. Võta pliidilt ja lase segul jahtuda. Vahepeal sega toorjuust meega ühtlaseks massiks.

Purusta vahvlid või maisipulgad. Sega toorjuust ja puru kondentspiima-või seguga.

Saadud segu pane külmkappi tahenema. Hiljem veereta kummikinnaste abil pisikesed pallikesed, kuhu pista sisse mandel ja veereta kookoshelvestes. Mina panin iga veeretatud "raffaello" kohe oma pesakesse ja kandikule ja külma. Seal seisavad nad väidetavalt nädala jagu, kui keegi enne nahka ei pane.

Raffaellode tegemine oli nii kaasatõmbav tegevus, et kõik minu lapsed tahtsid ka kaasa lüüa. Isegi Sten tõmbas ilma käskimata kummikindad kätte ja veeretas mõned kommid. Meena oli kohe ametis ja veeretas päris arvestatava koguse komme. Ja kui ma tema tehtud komme mekkisin, siis avastasin, et tema mandleid eriti sisse panna ei tahtnud. Pidin mitu kommi enne ära sööma, kui sain ka mandliga kommi:D

Aga maitsevad tõesti nagu päris ja lastega koostegemiseks väga mõnus tegevus. Ei midagi keerulist.

Soovin head katsetamist!

Kakaoküpsised

Et ikka Aasta Ema tiitel välja teenida, olen ma juba mitu päeva pead vaevanud, mida lastele Mihklilaatadele kaasa teha. Laadalisi kokku neli ja vaja kahte erinevasse kohta midagi kaasa anda. Lasteaias käib müük "plaksude" eest, koolis on asi tõsisem - seal on raha mängus.

Eelmisel aastal tegime kirjut koera. Sel aastal soovis Mete vahvleid küpsetada, mina omalt poolt küpsrtasin kakaoküpsiseid. Idee sain siit (LINK).

Vaja läheb

200g külma võid
400 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
10 spl suhkrut
6 spl mõrudat kakod (Meie Mark)
2 tl vaniljesuhkrut
noaotsaga soola
2 muna

Segasin kuivained omavahel kokku (jahu, suhkur, küpsetuspulber, kakao, vaniljesuhkur, sool) ja lisasin tükeldatud või. Hakkisin noga massi puruseks, lisasin munad. Sõtkusin ühtlase taigna.

Jahu abil rullisin taigna alusele lahti ja tegin piparkoogi vormiga südamekujulised küpsised.

Küpsetasin 200 kraadi juures silma järgi.

Mida "mõnusat"teie oma lastele kooli/lasteaeda kaasa teete/annate?

15 asja

Sattusin eile lugema Madikeni postitust (LINK), kus oli üles loetletud 15 asja, mis võiks olemas olla ühe noore naise kodus. Mina enam nii noor küll ei ole, aga hakkasin siis huviga vaatama, mis need asjad on ja mis minul neist olemas on.

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8 - 12 klaasi

No ütleme nii, et kunagi mul oli midagi. Nüüdseks on aga enamjagu katki läinud ja mingi aeg ma muretsesin IKEA'st tugevamast plastikust läbipaistvad veiniklaasid, sest vahest on vaja kuskile ikkagist vein sisse valada. Ja ma eelistan iga kell punast veini valgele, nii et olemas on mul selline valik hädajuhtumiteks...

Vasakul 4 plastikpokaali, kekmine ainuke allesjäänud "viisakas" pokaal

 2. Vähemalt üks ilus vaip

Ilu on muidugi vaataja silmades, aga minu lemmikuteks minu oma kodus on komplekt kolmest valgest vaibast, mis on juba hiiglama vanad. Kunagi ammu Hobby Hallist tellitud ja alati minu magamistuba kaunistanud. Aegajalt ma pesen neid masinas ja siis on nad jälle ilusad valged ja säravad.

3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht

Täitsa olemas. Iseaasi, kui tihti ma seda kasutan. Põhiliselt lõsutan ma ikkagi oma voodis kõhuli. Laua äärde lähen vaid siis, kui on vaja pangaülekandeid teha (nii umbes korra kuus) ja kui on vaja kasutada sülearvutit. Põhiliselt toimetab selle laua taga Meena.

4. Unikaalne leid Kirbuturult

Arvatavasti on neid rohkem, kui üks. Ära märgiks lamamistool-voodi, mille me viimati Paistust kaasa tõime peaaegu olematu raha eest ja mida meil just vaja oli. See on ühtlasi ka ainuke istumiskoht tüdrukute toas, kus lapsed alati dvd-sid vaatavad.

Ja loomulikult kaks mõnusat istumispatja meie mustapesukorvil.

5. Mugav madrats

Vot nüüd me olemegi selle koha juures, kus mina protesteerida tahan. Meil on kodus kõigil mugavad madratsid väljaarvatud mina. Ma magan põhimõtteliselt vedrude peal. Madiken mainis ära, kuidas tema omale alles viiendal korral õige madratsi sai. Kuna mul omal oli just päevakorral madratsi valimine, siis otsisin netist kohe välja tema arust hea madratsi, milleks osutus Hypnos Luna. Mõeldud tehtud, tellisin omale ka (LINK).

Siis aga hakasin oma vanat madratsit uurimaja mis ma märkasin - see on ka Hypnos ma ei tea mis. Nüüd jääb ainult üle loota, et see Luna seal Hypnosi taga saab otsustavaks ja ma ei saa jälle mingeid vedrusid külje all.

Siinkohal ma väljendan kohe ka oma imestust, kui Madiken kirjutas, et ta tellis nimelt e-poest oma madratsid, et siis on võimalus testida 14 päeva madratsi sobivust. Postikulu minu tellitud madratsil oli ON24 -s 19€. Kuida see tagastamine küll välja nägema peaks ja kelle kulul? Suht vaevaline ja kulukas operatsioon minu arust.

Ja veel üks küsimus. Mis saab vanast madratsist?

6. Vähemalt üks kunstiteos

Kui seda kunstiteoseks saab lugeda, siis teleka toas on meil seinal selline asi...
See on kogu "kunst" meie kodus.

7. Üks elus asi

Lõpuks on meile pidama jäänud mõned potililled ja lapsi ma siinkohal elusateks ASJADEKS ei loeks.

8. Fotod sulle kallitest inimestest

Fotode suhtes olen ma viimased viis aastat küll laisk olnud. Kõik on mälupulkadel. Paberkandjal fotosid pole juba ammu teha lasknud, veel vähem on mul neid ekponeerimiseks välja panna. Ainuke väljapanek on 6 aasta vanunen Meena titepiltide seeria - kõik.

9. Väike õmbluskomplekt

Täitsa olemas ja mitte eriti väike. Kõik vajalik on olemas.

10. Nõudekomplekt külaliste tarvis

Kahjuks ei ole, aga see on minu üks unistustest ja mitte pisikesest. Kui mul kunagi külaliste jaoks serviis peaks olem, siis võiks see olla Villeroy & Boch'i trditsiooniline serviis (LINK) ja korralikud söögiriistad sinna juurde ja bokaalid ka loomulikult.

"Tulevikumuusika"

Igapäevased nõud, mida kasutame ka külaliste puhul

Lisaks peaks nende nõude hoidmiseks olema mul eraldi buffetkapp(LINK).

11. Kohvi- ja/või teekann

Presskann on täitsa olemas, kuigi meil ta kasutust praegusel ajal küll ei leia. Taimeteesid oleme seal vahest teinud.

12. Vähemalt üks pudel vahuveini

Vahest on, praegu on aga "ladu" täitsa tühi.

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga

Olemas. Fiskars Edge kööginuga(LINK). Ostetud 2014 aasta algul ühest pisikesest Ruhja (Läti) toidupoest ja on saanud asendamatuks abiliseks köögis.

14. Taskulamp

Kas ta just taskusse mahub, aga pimedal ajal puukuurist hea puid tuua. Patareid on vaja ainult uueks hooajaks vahetada.

15. Usaldusväärne tolmuimeja

Just usaldusväärsus on minu tolmuimeja puhul tähtis (LINK) Oi kuidas ma vihkan tolmuimejaid, mis teevad küll surt mürinat, aga tõmme on 0. Selline jubedus on minu isal. Ise ta nii hirmsasti kiidab oma masinat, aga viga on selles, et ta pole korralikku tolmuimejat vist mitte kunagi oma elus näinud.

Sellised on mitte just enam esimeses nooruses naise 15...peaaegu 15 asja, mis võiks/peaks olemas olema.

Eesmärgiks on tulevikus kokku panna üks korralik nõudekapp koos viisakate traditsiooniliste lauanõudega, mida saab hiljem ka edasi pärandada.

Happy

Kui öö ei olnud kergemate killast, siis päevaga jäin küll ülirahule. Ma ei tea, kust tuli minu tänane energia, aga seda pole mul juba tükk aega nii palju olnud.

Eile õhtul olin ma üsna masenduses ja kurb. Kirjutada ma sellest muidugi ei saa, sest siis on anonüümsed kohe jaol ja hakkavad seletama, kuidas kõige õigem elada oleks ja teiselt polt jälle, et sellist asja ikka ei tasuke netti üles riputada. Ok siis, kirjutan vaid ilusatest asjadest ja jätan mulje, et meil on kõik hästi ja meil muresid ei ole. Kui, siis vaid rahamured, mida jälle ka ei tohiks avalikustada, sest ennast "rotiks" ka ju ei tohi mõne arvates teha.

Väga raske on kõigile meelejärgi olla, kuigi ega ma seda ei taotlegi. Minu eesmärk on siiski päevikut pidada, et hiljem oleks, mida meenutada ja lapsedki saaksid huvi korral vanu aegu meenutada. Ise ma loeksin küll oma vanaema käsitsi kirjutatud päevikuid, mida ta pidas iga jumala päeva kohta. Oi kuidas see mind huvitaks, kuidas tema oma elu kirja pani, mida tundis ja läbi elama pidi. Aga nende päevikutega on lood pahad ja tundub, et ma ei saa neid kunagi lugeda. Pean leppima vaid ema meenutustega, kuidas nad joodikust isa vägivalla ja hirmu all elama pidasid, mida nad sõid, mida seljas kandsid ja kui kokkuhoidlikult tol ajal elati.

Ühe kurva juhusliku avastuse tegin veel. Imelik, kuidas võib mõni asi südamesse minna. Üks minu lemmikumaid blogijaid oli mind oma blogrollist eemaldanud. Miks? Loomulikult on see tema enda teha, aga mina hakkasin kohe põdema, et kas ma tõesti olen igavaks muutunud, käib see kaalujama talle närvidele ja sada muud asja veel. Kuni sinnani välja, et mida kuradit ma siin üldse oma aega raiskan ja oma elu teistele avan. Hakkan parem sahtlipõhja kirjutama.

Siis ma kolasin veel FB-is ja viisin igasugu otsi kokku. Küll on ikka hea asi, kui sa oled "olemas" ja võimalus teiste järel nuhkida olemas on. Ma arvan, et igal ühel teist on olnud tahtmine kellegist rohkem teada saada ja facebook on selleks ideaalne koht. Miks seda võimalust riigitasandil ei kasutata, et näiteks "rongaisade" kohta infi leida, ma ei tea. Mina, kui tavainimene, saan ainult fakti konstateerida, rohkem minu võimuses ei ole. Kohtutäiturid ja Maksuamet aga laiutavad käsi, kuigi neil on ju kõik võimalused olemas, et kasvõi "mustalt" palka maksvaid firmasid vahele võtta. Lapsemäng, aga neid järelikult ei huvita ja kõik.

Sellised kurvaks tegevad seigad mul siis eilsest ja tänane öö oli ka üsna lünklik ja sain põhjalikult une arvelt oma probleeme analüüsida. Õnneks hommikul olin krapsti varakult üleval ja viisin tööga oma mõtted mujale. Mina niikuinii maailma muuta ei suuda ja teen siis enda ja meie pere olemisegi nii palju paremaks, kui ma seda suudan.

Kaal näitas mul hommikul 66,9 kg, mis on masendav. Olen nädal aega magusast hoidunud, õgimishood olen vahele jätnud ja mingit saasta näksimist ei toimu.

Poodi olen nädala jooksul raha viinud vaid ca. 32€. See oligi esmaspäeval, kui tegin suurema poereti, et külmkapp päris tühi ei oleks. Reedel varusin vaid 4 piima ja ühe sepiku ja sedagi taaratšeki arvelt. Teisipäeval oli möödapääsmatu kulu - trimmeri tamiil, mis maksis üle 5€. Ise ma olen väga rahul oma finantskäitumisega, las see kaal siis hüpleb. Ju see ka hakkab ikkagi kokku tõmbama, kasvõi paar kilogi aja jooksul.

Millega ma siis täna kõik hakkama saanud olen? Eile alustasin kartuli sorteerimisega, mille ma täna võidukalt lõpule viisin. Kõik käis kui lepase reega, kui kõrvale jätta üks möödalaskmine. Nimelt ei olnud ma sel aastal jõudnud veel kottidele mõelda, liiga äkki tuli see kartuli võtmine. Nii ma siis maadlesin kogu aeg nende auklike vanade võrkkottidega, kust kogu aeg kartulid välja veeresid. Lõpuks tõi ema mulle mõned normaalsed kotid ka ja siis oli küll lust tööd teha. Mete käis ka mul natukene abiks, sai vähemalt töö spetsiifikaga tuttavaks, kui muud kasu polnud, mis pole ka muidugi vähem tähtis.

Kõige armsam moment oli, kui Jaskar läks kartult ema juurde keldrisse viima (minu keldrisse mahtus vaid osa) ja kutsus Steni endaga kaasa. See ei ole tavapärane. Mul on suht imelikud lapsed. Sellist õe-venna suhtlemist on vaid kindlate paaride vahel...Mete ja Sten, Sten ja Stig, Meena ja Stig, Jaskar ja Stig, Mete ja Stig. Muid variante eriti ei ole, kui, siis vaid üks suur kaklemine.

No ja kui Sten ennast auto ligi oli sättinud ja ootas kutset ja kui see kutse tuli (minu pisikesel kaasabil), siis Sten ennast kaks korda kutsuda ei lasknud. Sten sebis Stigi ka punti, millega Jaskar kohe päri oli ja nii nad siis kolmekesi vanaema juurde kartulikoormaga sõitsid. Mul oli kohe selline õnnis tunne ja paugu pealt oli selge, mida ma sünnipäevaks soovin.

Lasin siis fantaasial ka natukene lennata ja unistasin, kuidas kolm vennakest lähevad üheskoos vanaema juurde, vanaema söödab neil kõhud ka täis...aga see oli juba ulmevaldkonnast. Tulevikus võib-olla.

Lapsed tavatsevad ikka alati küsida, mida ma ühel või teisel puhul kingiks soovin. Mul on alati üks vastus "häid lapsi", ei midagi muud. Ja nad teavad seda vastust juba aastast aastasse. Jaskar pole kahjuks seda küsimust mulle veel esitanud...äkki kunagi...:)

Igatahes edaspidi soovin ma vaid igaks puhuks, et mu lapsed omavahel paremini läbi hakkaks saama. Rohkem ma ei soovigi.

Kui ma eile tegin ühe partii pirnikompotti, siis täna käisin oma kurgipeenart revideerimas. Kartulivõtu ajal olid kurgid niivõrd maitsvad, et ma kohe pidin veel saama võimaluse natukene kurke purki teha. Ja saingi, kolm 1,5 liitrist purki õnnestus mõnusaid krõmpsuvaid delikatess kurke purki saada.

Steniga kraamisime voolikud ja pumba ka selleks hooajaks kokku. Kastmisaeg on ümber, järgmisel aastal jälle. Hernekepid ja nöörid said kokku korjatud, hernepeenar kokku kraamitud. Herneseeme oli mul juba varakult kokku kogutud. Kes seda poest osta jõuab. Pakis on nii imevähe sees, et naljanumber lausa. Oma seemet saab ikka mõnuga kohe külvata ja sel suvel sai päris tihti hernepeenras istutud ja herneid vitsutatud. Tahaks järgmine suvi korrata.

Vahepeal oli Sten saunapuud ja veed ära vedanud, minu mureks oli tuli alla teha. Ikkagi kokkuhoid, kui kõik sauna lähevad, mitte duši alla. Kokkuhoid ees ja taga:D

Mul oli täna seline tunne, et see oli selle aasta kõige ilusam ilm. Olime kõik terve päeva väljas ja toimetasime. Ja palju toimetasime. Hämaras tuppa minnes pidin veel niipalju pingutama, et õhtusöök ka valmis teha. Seal tulid juba ema ja Mete appi, kes koorisid kartulid ära. Riburodu käisid kõik saunas ja kui ma vaikselt olin lootnud, et äkki unejutust täna pääsen, siis seda luksustmulle juba ei lubatud. Liiga hea raamat ja Meena ootas huviga, mis edasi juhtuma hakkab. Ma olen lubanud iga õhtu ühe peatüki lugeda, mis on täiesti arvestatav lugemine. Isegi nii pikk, et lõpus pean võitlema juba unega. Mina siiski ainult, lapsed kuulaks mitu peatükki korraga.

Ja nüüd on neil komme veel pilti ka analüüsida peale lõpetamist. Seal on üks vanakraami poe pilt, kus on igasuguseid huvitavaid asju müügil ja mina pean siis ütlema, kellele mida ma sealt ostaks...no et Metele ostaksin ma need pehmed loomad, Stigile linnupuuri jne. Ma saan aru, et korra me tegime seda mängu, aga nüüd lüüakse see pilt iga päev lahti ja mina pean siis kõva häälega "unistama" hakkama:D

Täna ma olen ikka tõeliselt läbi omadega. Jõudsin vaevalt veel tahvelarvuti maast voodisse vinnata, selg lööb lausa tuld. Stenil hea pea ja mäletas veel, kuidas ma eelmisel aastal oma haige seljaga kartult sorteerisin.  Mina olin selle juba unustanud. Ju seepärast mul sel aastal nii lihtsalt läkski. Olen happy.

Ühel hetkel ei tea sa, mis teisel toimuma hakkab

Kui ma ühel hetkel olin kiirel saamul (2,37 km, 22 minutit, keskmine kiirus 6,36 km/h, 174 kcal) kõndinud taas ema juurde, et võtta auto ja sõita rahus lasteaeda, siis teisel hetkel hakkab juhtuma midagi ettearvamatut.

Minu kõnnitrass

Sain lapsed auto peale, turvarihmad kinni, kui heliseb telefon. "Eks". Uurib mis mul plaanis on. No midagi ei olnud. Tavaline õhtupoolik. Lähme lastega koju, sööme, multikate vaatajad keeravad ennast teleka ette kerra, mina sukeldun tahvlisse. Tavaline õhtu. Seepärast ma vahest püüan ka rutiini murda ja mitte kohe koju minna. Piisab, kui me magamise ajaks koju saame ja õhtu kuidagi huvitavamalt sisustame. Nagu see metsaskäik hiljuti koos piknikukraamiga.

Telefonikõnest keeras asi selle peale, et poole tunni pärast olin ma kodus, rahvas oli kokku aetud, traktor põllul ja hakkasime kartult võtma. Jumalast lambist. Ilma eelneva pikema planeerimiseta. Kõik asjad ajasin jutti koju sõidu ajal. Koju jõudes oli kõik organiseeritud ja võisime pihta hakata.

Esialgselt plaanisime lihtsalt algust teha, et siis järgmisel päeval jätkata. Ilm oli kuidagi kahtlane, aga riskisime. Ja risk tasus ära. Õhtu oli imeline, rahvast piisavalt ja jõudsime ilusasti hämaraks valmis. Kartul oli üleootuste ilus ja suur. Lust oli lausa küürutada.

Tavaliselt teen ma toidu osas ettevalmistusi ka selliseks sündmuseks, aga sel korral tuli kõik nii ootamatult, et pidime emaga improviseerima jooksu pealt, et midagi lauale panna oleks.

Päeval olin pohladest mahla aurutanud, sealt saime nõrgunud marjadest morsimaterjali. Põllult tõime korviga kartult. Ema kooris kartuli, mina tegin tule pliidi alla, panin panni kuuma ja tükeldasin kartulid - praekartulid sibulaga on alati head. Eelmisel nädalal tehtud 3 liitrise kurgipurgi delikatesskurkidega tegime ka lahti. Küll olid head, kadusid laualt kiiresti. Tagasihoidlik laud, aga ajas asja ära.

Mina imesin muidugi näppu, sõin vaid kurki ja jõin sooja vett. Sain hakkama küll. Olin kõva trenni saanud nii kartulivõtu kui ka pea 5 km kõndimise näol.

Kui abilised lahkunud olin, pidin veel pisematele raamatut ka lugema. Pingutasin, kuigi olin surmväsinud. Meil on praegu käsil üks hästi vahva kaasaegne raamat (2015) Ketlin Priilinna "Roosi ja Liisu seiklused". Kui ma seda loen, siis äratundmisrõõmu on igal sammul - Monster High ja Barbie nukud, mobiiltelefonid, arvutid, heal järjel pered, halvemal järjel pered, palju mänguasju, vähem mänguasju...ühesõnaga Meena kuulab huviga ja ootab iga uut peatükki suure huviga. Stig kuulab ka päris ilusasti ja tahab aegajalt kuuldut kinnistada piltide vaatamisega.

"Ema ütleb, et meestega pole tal vedanud, aga lastega küll"

Eilses peatükis olin ma natukene isegi hämmeldnunud - nagu meie elust maha kirjutatud. Palju lapsi, erinevad isad, kõike ei saa lubada jne. Ma olen peaaegu et vaimustuses sellest raamatust :D

Meil on nüüd igatahes kartul võetud tänu minu tublidele pereliikmetele-abilistele ja "eksile", kes tulid, leidsid aega ja tegid lihtsalt ära.
Vahva:)

Ärge lolliks minge :D

Ärge teie lolliks minge, siis ei lähe mina ka. Mõni siin vist arvab, et ma olen hull ökomutt ja tervisliku toidu austaja ja isegi suhkur on minu jaoks saatanast. Aga on selge see, et parimagi tahtmise juures ei pääse me ebatervislikust. Minu stiimul praegust on lihtsalt hoiduda magusast (maiustustesto), saiast (saiakestest) ja saada nii palju ree peale, et ma ei õgiks meeletult ja valimatult, nagu ma seda viimasel ajal teinud olen. Ma ei karda suhkruitd müsli sees, sest müsli on siiski minu vaatenurgast üsna tervislik toit hommikuks. Uurisin ka seda "ise tehtud" müsli valmistamist ja tõesti tõesti, käkitegu. Aga enne ma seda katsetada ei saa, kui ma selleks lõbuks valmis ei ole, eriti raha välja käima.

Praegu on mul selline faas, kus ma ikka sajaga koonerdan. Endal tuleb ka juba hirm peale, sest meil on perekonnas elus näide sellisest koonerdajast täitsa olemas minu isa näol. Eks ma olen ikka sel teemal mõne terava repliigi ka visanud ja nüüd olen ise samal teel. Aga tore on. Ega ma ju niisama seda ei teeks.

Kuidas müslit õigemini süüa, seda tuli mulle eile selgitama üks tuttav FB-ist, kes andis sõbralikku nõu ja jagas nippe. Mitte mingil juhul ei tohiks seda teha jogurtiga (täna ma siiski tegin seda, sest ei lugenud veelkord täpsemalt juhist läbi), vaid tuleks purustatud müslile valada peale kuum vesi. Selline valmistamis moodus on pärit Ayurveda köögist.

Soe müsli

Lase vesi keema, puista sinna natukene pruuni roosuhkrut ja kaerahelbeid (peenestatud, mitte suuri helbeid), rosinaid, terake soola. Lõika sisse tooreid õuna lipse, mis tõmbavad vees pehmeks. Söö

Müsli-jogurti kooslusi ei pidavat Ayurveda arstid üldse soovitama ja veel enam mitte midagi külma (mina tavaliselt tarvitan jogurtit külmkapist võetuna). Toit peaks olema sama soe, kui sinu kõht seest poolt, et soolestik kokku ei tõmbuks.

Ja veel...poest peaks ostma piima, mille rasvasisaldus oleks 3,5%, veel parem oleks muretseda talu piima. Kui rasvasisaldus piimas on 1,5 või 2,5 või veel hullem 0, siis need toitained ei pidavat soolestikus imenduma ja kasvavad organismis tselluliidiks...st. need madalad rasvad ei välju kehast ja ladestuvad tselluliidiks.

Selline tarkus siis eilsest päevast:)

Täna hommikul ma neid õpetusi jälgida püüdsingi. Purustasin oma müsli, valasin kuuma veega üle, lisasin õuna ja pirni lipsud (oma aia) ja siin tegin vea, valasin ka jogurtiga üle. Magustasin kuusevõrsesiirupiga ja lasin hea maitsta. Polnud viga.

Lõunaks sõin eilset kukeseentest tehtud risotot. Selle val istamiseks erilisi kulusid jällegi ei olnud. Riis oli olemas, porgand, sibul, küüslauk põllult. Kukeseened "annetas" ema, sest tema ei osanud nii vähese saagiga midagi peale hakata (käis tiiru metsas). Ma siis aitasin tal selle probleemi lahendada ja sain oma perele toidu lauale jälle odavalt.

Et lapse koolist koju jõudes mingit traumat ei saaks minu "tervislikust" ja säästlikust pragrammist, tegin neile ekstra veel pubertit kisselliga. Kisseli tegi pohladest, mis me Meena ja Stigiga siin ükspäev pikniku tuules metsast kokku korjasime. Risoto võeti ka päris hästi vastu. Ainult Sten pirtsutas ja tegi omale võileibu. Jaskar natukene vingus, et ketšupit pole. Temal on kombeks igale söögile ketšup peale valada. Koka mõnitamine, ma tean, aga vähemalt sööb. Võileiva tegu, kui söök potis, on natoukene hullem variant.

Lisaks risotole tegin ka Euuroopa Liidu abist saadud skumbriast kalasalatit (kala, sibul, majonees). Seda süüakse meil meelsasti. Leiba-sepikut oli küll napilt, aga ma saan iga kell juurde küpsetada. Kapis on täisterakuklijahu ja erinevaid seemneid piisavalt.

Liikumisega on lood sellised, et täna jätsin auto ema juurde, kui hommikusest lasteaia ringist tulin ja kõndisin need 2,3 km jala. Aega kulus 21 minutit ja põletasin 153 kcal-it. Mitte et ma seda nüüd üks-ühele usuks, aga statistika on selline. Seepärast kasutasin ka Endomondot, et saaksin ülevaate oma liikumisest. Nüüd kohe teen sama distantsi, et jälle autoni jõuda ja lasteaeda sõita. Abiks ikka:D Ka kütuse säästmisel.

Minu tervislik toidulaud

Teen väikese ülevaate, mida ma eilsest saati söönud olen. Jah, ma tean, et EILSEST pole mingi saavutus, aga siiski...

Hommikuti söön ma juba aegadest ammustest müslit maitsestamata jogurtiga, mille ma maitsestan ise kuusevõrsesiirupiga. Igati tervislik hommikusöök ja mulle maitseb. Minu lemmik müslit müüakse kahjuks vaid Lidlis, aga mul on kodus pisikene varu. See sisaldab kõike head (Premium Müsli).

750g / 2.62€

Lõunaks riivisin hunniku porgandeid, vürtsikuse lisamiseks natuke kaalikat, sibulat, küüslauku, lisasin muna ja maitseained ja segasin kokku. Paneerisin riivsaias ja praadisin oliiviölis mõnusad kotletid, mida sõin hapukoorega.

Neid sõin ma niipalju, et sain kõhu täis. Ei mingit piirangut. Massi jäi mul üle, sest riivsai sai otsa ja ma täna tõesti ei raatsinud poodi minna, et riivsaia peale raha kulutama hakata.

Õhtul, kui me kartuli konksutamiselt koju jõudsime, näksisin ma vaid vaagnalt köögivilju, mis ma lastele lõunaks valmis olin teinud.

Et eilne riivitud kotletimass raisku ei läheks, pidin nuputama, mis ma ülejäänud kotletitaignaga teen. Mõtlesin muffinivormi kasutada ja endale tänaseks kerge söögi teha lõunaks. Peale lõikasin riba suitsuliha maitseks.

Vett jõudsin eilse päevaga manustada vaid liitri jagu,aga abiks ikka. Kõige tüütum on see vetsu vahet jooksime, sellega ma juba kulutan tohutud kalorid.

Hommikul näitas kaal 66,7 kg. Vaatame mis homme toob. Hakkan igal homkikul oma kaalunäitu FB-i Shoppingq lehel postitama. Loodan, et see teile närvidele käima ei hakka ja te laiali ei jookse. Pigem ootan uusi jälgijaid ja kaasaelajaid. Nii et iga uus "like"on oodatud ja rõõmustab mind.

Minu eesmärk

Et ennast natukene motiveerida ja lubadusi andes neid ka täidaksin, tegin pisikese kaalumise ja mõned pildid, et oleks võrdlusmaterjali hiljem ja tulemusi saaks ka silmaga näha (kui on tulemusi  muidugi).

Mida ma siis saavutada soovin? Üldiselt tunnen ma ennast oma kehas hästi. Eriti peale seda, kui ma number suuremad teksad välja otsisin. Tunne oli kohe ülev ja kerge. On ainult mõned probleemsed kohad, mis võiks natukene ennast tagasi tõmmata.

Esiteks puusad ehk sangad. Sinna on juba parajad singid tekkinud ja eks kõik see kaal, mis mul juurde on kogunenud on sinna ka läinud (ca.64 pealt 67 peale). Pikkus on mul 170.

NB!
Erinevalt Ailist, on mul ikka natukene tissi ka tänu kõrgemale kaalule ja tema eeskujul panin sokid ka jalga, et mitte väga alasti olla. 

Teine koht on kõht. On rasvaseks läinud. Ja pole midagi imestada ka. Saab ikka üsna ohtralt ja valimatule igasugu saasta ja maiustusi lastega võidu söödud. Täiesti lubamatu tegelikult minu eas. Võtan käsile. Luban. Lastele ka ei osta midagi.

Kolmadaks tahaksin kogu selle kammajaaga, et minu rahakott pakseneks ja ma saaksin mõne oma unistuse täita.

Lihtne!

1, 2, 3...start!

Ilma Erik Orguta

Tegin oma tavapärase tiiru blogides, mis tähelepanu äratasid ja igal pool on suur Erik Orgu toitumiskavade reklaam/jälgimine. Entusiasmi paistab blogijatel jätkuvat.

Nädala jagu on vist juba seda sagimist, kui kuulutati välja, et kolm blogijat saavad TASUTA hakata personaalset toitumiskava jälgima. Mul käis ka korra peast läbi, et kirjutaks ja paluks...aga aeg oli juba möödas, kui mina ärkasin. Nagu tavaliselt. Ja õnneks ka. Tundub, et seda polegi mingi kunst saada, iga teine blogija sai selle omale.

Nüüd ma siis loengi jõudumööda, milles need kavad seisnevad, mida süüakse, isegi retsepte jagati, mida ostunimekirjades leidub jne. Tundub huvitav ja veel huvitavamad on kindlasti tulemused, kogemused ja vastukajad.

Hakkan igatahes võimaluste piires jälgima, kuidas kellegil läheb, panen enda jaoks ka midagi kõrva taha ja püüan oma toitumiskava ka tervislikumaks muuta ja uusi toiduaineid kasutama hakata. Pataat on minu jaoks näiteks täitsa tundmatu asi, galett on proovimata. Avastamisrõõmu on ja selleks on avanenud tänu Erik Orgu reklaamikampaaniale täiesti hea võimalus.

Minu enda eelmine nädal läks igatahes fantastiliselt. Minu toidupoe kulu oli nädalas ca. 16 eurot ja nii see ka jäi. Tundsin küll suurt kiusatust juba laupäeval poodi minna, aga tervis oli nõnda kehva, et ma ei leidnud selleks jõudu. Pühapäeval oleks juba võib - olla jõudu leidnud, aga hääl oli mul totaalselt ära. Lastele ei saanud isega kaks õhtut unejuttu lugeda.

Eile oli meil siin kohati selline seis, et lapsed lähevad lolliks, kui ma kohe poodi ei lähe. No mitte midagi süüa ei olnud peale porgandite, peedi, tomatite ja kurgi. Juustusaiast ei saanud unistadagi ja küpsisepudist võis vaid und näha. Need on tavapärased asjad, millega nälga kustutatakse. Sten teeb omale vahest ka praemuna. Munad aga said laupäevase kringliteoga otsa. Üks muna läks taignasse, teine pealtmäärimiseks.

Ega me näljas ei olnud, aga on ju harjumus kogu aeg midagi kergelt külmkapist võtta ja näksida. Eks mul omal oli ka isu millegi tugevama järele ja tühi kõht on teadupärast parim kokk. Laupäeval sügavkülmast väljavõetud liharibadest tegin ma imemaitsva ploffi, kuhu sai piisavalt liha, sibulat, küüslauku, viimane ketšup kapist ja palju-palju porgandikuubikuid. Isegi Meena oli lõpuks nõus maitsma ilma lihata osa ja küsis juurdegi. Niivõrd haledaks oli tema keha muutunud:D

Ja mis mulle kõige rohkem rõõmu teeb. Sellise toortoidu peal olemine oli kasuks ka Stigile, kes oma nr. 2 häda tegi nädalas juba teist korda. See ei ole mitte tavapärane. Täna läks ta lasteaeda rõõmsalt kerge tundega.

Ja mina sain siis täna lõpuks poodi. Vahetult enne võtsin automaadist välja 50 eurot, et mul parem ülevaade oleks rahast. Poes kulutasin ca. 32 eurot ja sain selle eest tohutud varud omale koju - juustu (2 x 500g), mune (40tk), piima (8 x 1l), hapukoore, maitsestamata jogurtit (1l), strogonovi ribasid (2 x 450g), heeringafileed (1kg), Säästu neljaviljahelbeid, kilo mannat, kaks sepikut. Selle toidukogusega vean ma lõdvalt nädala läbi.

Muideks tarvitan ma juba rohkem kui 10 päeva ka toidulisandeid /vitamiine. Praegu on käsil raud apteegist ja juustele mõeldud vitamiinid, mida ostsin kaasa Poolast.

Nüüd lähen lasen omale pudeli maitsvat kaevuvett täis (Jane Almersi eeskujul) ja lähen trenni...heina trimmerdama. See on minu personaalne trenn ja toitumiskava. Edu kõigile!

Kokkuhoiupoliitika

Täna on küll alles laupäev, aga ma tahaks juba hõisata, kui kenasti olen ma sel nädalal majandanud. Nii hästi on kohe läinud, et hasart muudkui kasvab.

Esmaspäeval käisin ma poes ja kulutasin ca. 16€. Selle 16 euro sees oli ka jupp vorsti, mille ma kartulisalati tarvis ostsin. Tegelikult ostsin siiski lati vorsti, et saaksin nädala sees allesjäänud jupist ühe söögikorra veel teha. Täna oligi meil kartulipuder vorstikastmega.

Teisipäeval võtsin autole 25€ eest kütust, mida on ka veel enamus alles, sest reedel me ei sõitnud. Olime kodus ja põdesime. Minuni on ka külmetus jõudnud ja päris vastik on olla. Õnneks leidsin autost pool ibumetiini tabletti, see tegi olemise kraadi võrra paremaks.

16 euro sees, mille ma esmaspäeval toidule kulutasin, oli ka kaks karpi strogoniviks mõeldud liha, millest ma tegin üleeile suure poti täie pajarooga, kuhu panin veel hulga sibulat, küüslauku, porgandit, tomateid ja kartulit. Kõik sõid ja kiitsid.

Eile ma süüa ei teinud kui väljaarvata hommikune neljaviljapuder pohla-pirnimoosiga. Käisime ema juures kartulit võtmas ja saime seal midagi kõhtu.

Täna hommikul tühjendasin kõik seisima jäänud jogurtipudelid ja hapupiimad, lisasin ühe muna, jahu, soodat ja saime imemaitsvad pannkoogid , mida sõime tuhksuhkruga. Vahelduseks moosile.

Külmkapp on meil üsna tühi. On veel liitri jagu piima, üks muna, ketšupit ja ilmatuma kogus võileiva margariini, mida ma Saksamaalt odava hinnaga kaasa tõin. Ja taluvõid on ka massiliselt.

Sügavkülmast võtsin homseks välja mingisugused lihatükid, üks tuunikala konserv on veel...nii et tulen esmaspäevani ilma poodi minemata välja küll.

Täna õhtuks keetsin potitäie punast peeti, mida näksimisvajaduse rahuldamiseks süüa. Samamoodi on porgandi, tomatite ja kurgiga - kui kellegil isu tuleb/on, läheb ise otsima põllule/kasvuhoonesse.

"Kannab nagu kass poegi"

Kust selline ütlus on tulnud või mis asjus, ma ei tea. Isegi pärast tänast ei tea.

Nimelt hakkas meil täna "asju" juhtuma. Näen mina, et meie Muurik, kellel siin eelmine nädal 6 poega sündis, oli haaranud ühe poja hambusse ja oli teel ma ei tea kuhu.

Krabasin tal poja hambust ära ja viisin pessa tagasi. Pesas oli üllatuslikult veel vaid üks poeg. Koos tagasi toodud pojaga kaks. Hakkas ta siis neid seal imetama, et pojad kuss oleks.

Mina ei osanud midagi arvata. Süda peksles ja igasugu mõtted käisid peast läbi. Kes seda kasside hingeelu ikka niiväga teab - mina küll mitte.

Läksin siis tuppa ja sättisin ennast akna juurde istuma, et asjade käigul silma peal hoida. Varsti oligi Muurik jälle teel, poeg hambus. Jooksin ülemisele korrusele, et aknast kaugele näha ja jälgida, kuhu tal tee viib. Kui kass silmapiirile enam ei ulatunud, panin padavai õue ja pange tähele...tegin üle pika aja esimesed kiiremad jooksusammud. Hingeldades sinna kohta jõudes, kus kass mul silmist kadus, ei suutnud ma enam midagi tuvastada.

Kui ma natukene vaiksemalt juba hingata suutsin suurest koormusest ja ärevusest, siis teritasin kõrvu, et kiisude häält kuulda. Kiisutasin mis ma kiisutasin, ei midagi. Lonkisin koju tagasi.

Lootus jäi viimase kassipoja peale. Tuleb ju Muurik kindlasti ka talle järgi.

Tuligi. Kõndisin tal siis kõrval. Meeter meetri haaval. Talle käis see närvidele küll ja tegi oma kassihäält aegajalt. Küll puhkas ja venitas, lootes, et raputab mu maha. Viimane lõpp aga läks tal kiireks. Kassipoeg karjus tal hambus, tema samm muudkui aga kiirenes. Pidin ka kiirendama. Ja siis keeras ta äkki metsa. Hoopis teisele poole, kui mina arvanud olin.

Kargasin talle järgi, et ta mul silmist ei kaoks. Ja nüüd ma tean, kuhubta oma pojad viis. Miks, seda ma ei tea. Kas kassid veavadki nii oma poegi mööda ilma ringi? Neil oli nii mõnus pesa siin kodu juures varju all ja rahulik oli ka. Mis kassil plaanis on?