Sünnipäevareis Berliini vol 4 - kohal

Kui Berliinis maandunud olime, läksime rahvavooluga kaasa, et reisijate tsoonist välja saada ja hakkasime otsima, kust me rendiauto kätte saame. Mul oli mingi plaan ka välja trükitud ja teadsime umbes, millist terminali otsida on vaja.

Kaks pead on ikka kaks pead. Mõningase pusimise peale leidsime õige koha. Kõi rendiautofirmad (LINK) olid koondatud ühte majja, ühte ruumi, oli vaja vaid teada, kellelt meie autot rendime. Jällegi oli mul broneering välja prinditud ja mind juhatati selle põhjal kohe õigesse boksi. Põhiline on julgeda küsida ja keele teadmine tuleb ka igati kasuks, siis juba hätta ei jää.

Olime juba eesmärgile auto saada päris lähedal, kui selgus, et mu kaardi limiidid ei ole just piisavad, et deposiidisumma 1000 eurot broneerida. Kohe pakuti välja lahendus, et tasun 50 eurot ja sel juhul broneeritakse 300 eurot ja kui midagi peaks juhtuma autoga, on omavastutus 0. Eks natukene kahju oli küll 50 eurost, aga parem ikka, kui ilma autota nelja tuule poole kõndida.

Minult küsiti isikutunnistust ja kehtiv juhiluba. Olin vahetult enne reisi just oma juhiluba pikendanud. Sellega oli paras pusimine - uus arstitõend (selle tarbeks oli vaja digiloos täita tervisedeklaratsioon), siis ARK. Töö kõrvalt oli seda üsna pingeline teha, aga tehtud ta sai.

Kui paberid täidetud said, paluti meil peaukse juures oodata, auto toodi ukse ette. Vaatasime auto üle. Esimene ehmatus oli minu jaoks automaatkast. Mul on kunagi olnud automaatkastiga auto, aga tänapäeva masinad ikka natukene teistmoodi. Mitte palju muidugi. Revers, neutral ja parking on selge, aga seal oli mingi M täht veel. Sellest ma sotti ei saanudki. Saime võtmed, istusin rooli, võtsin hetke, et aru saada mis kus on, panime kaasavõetud Navi tööle ja asusime teele.

Esimeseks sihtkohaks oli hotell (LINK). No andis otsida. Lõpuks saime siiski kohale. Kuna auto oli pisike, siis parkisime ta ühe arstipraksise ukse taha kohe hotelli külje all. Oli laupäev ja seal oli vaba ruumi piisavalt. Hotelli oli vaid paar sammu ja hotelliaknast auto ilusasti näha.

Vaade hotelliaknast

Registreerisime ennast sisse ja meile ulatati ukse kaardid. Toad pidid asuma kolmandal korrusel. Siin selgus jällegi, et sakslastele ei ole 1. korrus mingi korrus. See on neile 0 korrus e. Erdgeschoss. Nii me valele korrusele maandusimegi. Aga taipasime kohe, et kui on tuba 408, siis on vaja järelikult ikkagi 4. korrusele minna.

Tuba oli ilus, kõik vajalik olemas, natukene rohkemgi. Sheiff näiteks. Minibaari kohta küsiti ka väljaregistreerimisel, aga ausaltõeldes mina tegin suured silmad ja polnud seda toas märganudki.

Toaga natukene tutvunud, asutasime ennast minekule. Enne muidugi natukene arutasime ja vaidlesime, kuidas meie kaks päeva välja nägema peaks ja kust otsast me pihta hakkame. Kuna üle tee oli kohe üks kaubanduskeskus (LINK) ja selles ka McDonald´s, siis tühjad kõhud panid asja paika. Läksime nälga kustutama. Aga ikka ja jälle ma pettun ma selles söögikohas. Nii mõttetu koht, et anna abi. Kallis ja mõttetu. Aga ok, Metele lubasin väljavalitud burgeri ja endale võtsin kananakitsad. Kui lõpetanud olime, korises kõht veelgi rohkem. Võtsime sealtsamast hoonest Schäfersist 10 Brötchen´it ja lasime ahjusoojadel saiadel hea maitsta.

Poodidest mina eriti huvitatud ei olnud, aga Mete pärast ma siiski käisin temaga mõnes spordipoes. Ikkagi tema sünnipäevareis ja tal oli oma sünnipäeva rahagi kaasas, nii et kannatasin ära. Ta küll püüdsi mulle selgeks teha, et võin rahulikult omale ka midagi vaadata, aga teate, kui ikka nii suur asi, nagu köögi uuendamine käsil on, siis ei huvita sind mitte ükski hilp. Ainuke siht silme ees on uus köök koos uue mööbliga.

Mete valis lõpuks omale ühe nokatsi ja oli rahu majas mõneks hetkeks. Saime kokkuleppele ja ühele meelele, et nüüd võtame auto ja põrutame Beuchtesse ja teeme peatuse Magdeburgi kohal ElbePark´is.

Foto internetist

Olime seal viimasel reisil suvel pikema peatuse teinud ja koht oli tuttav. Ja veel, seal oli Mete lemmikpood Nike, nii et mõeldud tehtud.

Foto internetist

Viimane hiir

Mille üle mul remondi käigus kõige suurem hea meel on, on fakt, et eile vist oli see ajalooline päev, kui ma püüdsin kinni viimase hiire, kes meie kodus ennast sisse seadnud oli.

Alatihti haises meil siin halvaks läinud hiirte järele. Ja midagi teha ka ei olnud, sest hais tuli ahju alt. Kui vana ahi ära lammutati, tuli seal välja selline hiirte surnuaed, et õudne mõelda, et elasime sellises keskkonnas.Hea meel oli, et see asi korda sai. Ka põrandate alt tuli välja hiirte skelette.

Ülemisel korrusel olid meil ka hiired. Meena tuli tihti poole öö pealt alla ja kurtis, et tema ei saa magada, kui hiired krõbistavad. Hirm oli tal ka. Ja see oli juba päris suur probleem, et ta niiviisi ringi rändas oma tekiga öösel. Mis magamine see diivanil ikka on. Laps peaks ikka oma voodis magama.

Saigi lõks Steni tuppa riidekappi üles pandud. Kahe päevaga püüdsime kinni 4 suurt hiirt. Ma olin kindel, et sellega on hiirtest plats puhas. Lõks sai veel igaks juhuks üles pandud. Ega keegi seda enam vaatamas ei käinud, kui ükskord avastasin, et pisike hiireke oli juba haisema seal läinud. Mädanes ühesõnaga.

Meena sai jälle rahus oma voodis magada.

Siis aga kuulsin ma vannitoa lae peal jälle krõbistamist. 3 kassi on majapidamises ja hiired pääsevad ikka majja. Nii ta paraku on.

Eile hommikul, kui ma vetsus potil istusin, vaatan, hiir kõnnib aknalaual. Selline uimane ja otsib võimalust, et aknalaualt alla hüpata. Püüdsin siis nii palju potilt õngitseda, et surun teda mõne pudeliga. Ei õnnestunud, hiir liikus osavalt ja mul oli hirm, et lasen ta käest. Oli vaja tegutseda ja hiir ükskõik kuidas, kätte saada. Pühkisin suurema tilkumise ära ja püksid rebadel, kargasin käega teda püüdma. Krabasin ta pihku ja pigistasin (jah, suht rõve, aga mis sa hädaga teed). Samal hetkel kargas hiir mulle hammastega põidlasse. Oi kui valus oli ja veri kohe jooksis. Kutsusin Stigi omale appi. Palusin tal välja ukse lahti teha, ise samal ajal püksid rebadel, ukerdasin välisukse poole. Hiirt pigistasin ma vist nii kõvasti, et ta silmnähtavalt kustus mu käte vahel. Kutsusin kiirelt kassid kohale.

Järgmine probleem oli, kuidas ma kassidele serveerin seda hiirt. Mul oli hirm, et kui hiire maha lasen, paneb see liduma ja kui ma otse oma käte vahelt annan, siis tõmbavad kassid mu käe veel omakorda lõhki. Aga nagu õeldud, hiir oli teovõimetu ja kass krabas ta kohe lõugade vahele. Üks kass, teised peavad omale ise hiiri püüdma. Ma olen piisavalt neid juba aidanud. Nüüd ma siis naiivselt arvangi, et see hiir oli viimane.

Selline vaatepilt avanes sahvris riiuli taga. Tänaseks likvideeritud:)

Meie pesumajandusest

Ma ei hakka siin meie mustas pesus sorteerima, aga juba ammu olen ma unistanud omale koju pesu kuivatit. On selline pesumasina suurune masin ekstra pesukuivatamise jaoks. Eredealt on mul meeles, kuidas ma Opa juures tihtipeale seda mugavust kasutasin. Temal oli see masin olemas.

Ja sealt alates olen ma endale sisendanud, et ka minul peab ükskord selline aparaat kodus olemas olema. Eriti hea on see talvel, kui on vaja kiiresti midagi kuivaks saada ja kui mõnusalt pehmed froteerätikud sealt masinast tulevad. Kohati tüütab täitsa ära, kui pesurest kuskil toanurgas on või veel hullem - keset tuba. Saame äkki natukene koomale tõmmata oma pesumajandust.

Remondi käigus olen ma kogu aeg arvestanud sellega, et see masin ka koha omale leiaks. Pesumasin oli meil varem köögis, nüüd saab see omale koha sahvrisse ja sinnasamaase pesumasina otsa plaanisin ka kuivati. Ega ma endale eriti ette ei kujuta, kuidas see asi laiali ei pudene nii tornis, aga nii neid masinaid tihtipeale ladustatakse. Pinterestist olen ma juba ammu oma uuele "majapidamisruumile" paigutused välja otsinud (LINK).

Kas pole mõnus kohake?

Igatahes olen ma väga palju kahtlevaid küsimusi kuulnud sellise variandi kohta ja ise ka kahtlema löönud. Plaani ma veel maha ei ole loomulikult matnud.

Nüüd aga olen leidnud veel ühe lahenduse. Kuna selle ruumiga siin eriti priisata ei ole, siis üks lahendus oleks pesumasin -kuivati - niiõelda 2in1 masin. Mõeldud tehtud. Tohutu ruumi kokkuhoid ja saab uue pesumasina ka kohe korraga. Mitte et vanal midagi viga oleks, aga kui nii siis nii.

Eile tegin natukene eeltööd ja uurisin asja. Meile on oluline, et masin peseks võimalikult palju pesu korraga ja pöörded peaks ka kõrgeimad olema. Seda kuivemaks saab pesu.

Rääkisin siis emale ka oma mõttest ja tema oli muidugi kahe käega kohe poolt. Fenomenaalne mõte ju:) Varsti ta aga helistas mulle ja küsis, ega ma veel ära tellinud ei ole masinat. Ehmatasin ära, et mis nüüd siis. Aga siis selgus, et tema tahab ka sellist masinat, aga natukene väiksema mahutavusega, üksik pensionär nagu ta on.

Nüüdseks on mul masinad tellitud ja jääb üle vaid kullerit oodata. Hinna poolest kõige soodsama koha leidsin SIIT. Jääme ootama ja eks näis, kas õigustab ennast.

Sünnipäevareis Berliini vol 3 - lend

Kui me ilma viperusteta lennukile olime saanud ja kohustuslikud pildid koos lennumasinaga teinud olime, oli vaja kohad välja otsida. Pileti Chek-inimisel on võimalik omale lisatasu eest kohad valida. Mina seda pisikest kulutust tegema ei hakanud ja jumal tänatud. Meil Metega oli juba selle üle hea meel, et saime kõrvuti istuda.

Lennukis on teadaolevalt kolm kohta kõrvuti, nii et akna poolsele kohale tuli istuma meile võõras inimene Õnneks normaalset kasvu noor naisterahvas, nii et Mete oli oma vasakpoolse pinginaabriga rahul küll.

Kulus jupp aega, enne kui lennuk ennast stardirajale sõitis ja see õige sõit alata võis. Metel võttis vist see õhkutõus natukene kõhedaks küll, sest kiirused on ikka midagi muud, kui ta tavaliselt kogenud on. Kõrvad olid meil lukus mõlemil ja loksutamine ajas natuke isegi südame pahaks.

Mete pinginaaber aga sättis ennast kohe magama, kui oli kohale saanud. Nagu vana kala, keda lend absoluutselt ei erutanud. Siis aga hakkas tal läbi une nunast midagi välja pritsima. Okse. Siis hakkas suust lausa ojadena okset pritsima ja ta oli ise ka nii üllatunud ja ehmunud, et oskasime kõik ainult pealt vaadata, kõik olid teovõimetud. Märkasin siis lõpuks talle istmetaskust paberist oksekoti ulatada, aga sellest ei olnud enam tolku. Kõik juuksed ja riided olid oksesed. Mete oli saanud ennast õigeagselt kokku tõmmata ja kõige hullemast pääsenud. Tõusime siis püsti ja lasime selle õnnetu hinge välja, et ta saaks wc-sse ennast puhastama minna. Pink, aken ja seinad olid oksesed. Seisime mõne aja nõutult vahekäigus, kui stjuardess meid vabadele kohtadele suunas. Saime terve 3-se komplekti toole Metega kahepeale. Mete sättis ennast kohe akna alla istuma ja võis vabalt imetleda kõike seda ilu, mida pilvede peal näha võimalik on. Päike siras ka kenasti. Imeilus ilm oli.

Kui lennuk oli oma kõrguse saavutanud, hakkasid inimesed ringi sebima ja stjuardessid asusid toidukärudega vahekäikudes ringi sõitma. Meie tagasihoidlike eestlastena midagi ei tellinud, isegi mitte kohvi. Ei raatsinud, sest tegu oli tavalise kiirkohviga - pulbrile valati kuum vesi peale. Ei kutsunud raha kulutama.

Lend kestis ca. 1,5 tundi. Tohutu ajavõit võrreldes autosõiduga. Igatahes maandumine Berliinis oli nagu teine maailm. Riias oli lumi ja kõle tuul, Berliinis päike, ei kübetki lund, tänavad kuivad ja puhtad, mõnus tuulevaikne ilm.

Maandumisest laen ma Youtub'i ka väikse video jupi üles ja panen siia teilegi vaatamiseks (LINK)

Projekt: KÖÖK

Kirjutan natukene lähemalt oma unistuste projektist, millest ma olen juba pikalt unistanud ja milles ma üldse ei kahelnud, et see kunagi teoks saab, ükskõik siis kuidas. Iga asi omal ajal.

Tõsisemalt alustasin ma asjaga tegelema suvel, kui käisin pangas konsultatsioonil, et uurida laenutingimusi. Oli selge, et omal mul sellist raha ei ole tagataskust võtta, et asja põhjalikult teha. Ja niisama tapeeti vahetada ma ei soovinud. Köök oli meiel majas ainuke ruum, mis õhkas külma, põrand oli konarlik, seinad lasid tuult läbi ja üleüldse üks suur jahutav element majas. Soe oli ainult siis, kui tuli pliidi all oli.

Panga peale ma eriti ei lootnud, aga oli huvitav, mida nad välja pakuvad. Laenuintressid olid kõrged ja kui ma oleks soovinud 7000 eurot neilt laenata 2 aastaks, oleksin intressideks maksnud ca. 1500 eurot. Päris arvestatav summa. Väiksema intressi puhul oleks jällegi olnud vaja oma kodu panti panna pluss veel enne kõik hooneregistris arvele võtta, kindlustada jne. Tohutu asjaajamine. See on vaja kunagi küll teha, aga praegu mul selleks aega ei ole. See on tulevikumuusika.

Ühesõnaga langes variant "pank" välja. Õnneks läbirääkimiste käigus õnnestus mul raha laenata pereringist. Tegin laenulepingu ja rahastus oli olemas, ilma intressideta, 7000 eurot 2 aastaks kuumaksega 300 eurot kuus. Selleks olen ma võimeline küll, isegi siis, kui peaksin töötuks jääma. Aga mõtleme positiivselt.

Raha rahaks, aga järgmine keerulisem samm oli ehitaja leidmine. Otsisin Sakalast ühe ehitaja ja helistasin. Kui ma nende hinda kuulsin (ca. 150 eurot m2) ja nurinat, et Viljandist ehitama tulla on päris pikk maa (mina käisin tol ajal iga päev Viljandis tööl), siis jäi nendega asi kohe katki.

Kogusin ennast mõned nädalad ja otsisin uue numbri. Helistasin ja saime kohe niikaugele, et oldi nõus objekti vaatama tulla. Ei mingit vingu. Andsin siis teada, mis töid teha vaja on ja sain mõne päeva pärast ehitajate pakkumise - 1800 eurot. Arutasin asja targematega ja jäin nõusse. Sõlmisime lepingu ja käed olid löödud. Ehitajad olid platsis täpselt 31. oktoobril nagu lubatud. Üldsegi esmane mulje sõna pidamisest on väga oluline, see tekitab kindlustunnet.

Ma ei hakka rääkima, kui kohutav oli pilt, kui ma esimesel päeval töölt tulin. Terve elamine paksu tolmu täis. Ja mis kõige hullem, see jätkus järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Ja siiamaani on mul iga päev koristamist ja ikkagi on kõik nii jube. Aga töö edenes. See leevendas. Ükskord see kõik lõppeb ja siis saab siin korra majja lüüa. See oli mu ainuke lohutus.

Samal ajal, kui ehitus algas, hakkasin tõsisemalt ka köögimööbli peale mõtlema. Olin päris palju juba eeltööd teinud, kui lõpuks taipasin, et kõige lihtsam on minna siiski meie kodulinna Viljandisse oma mõõtudega ja panna esialgne plaan paberile. Kuskilt kaugelt mööblit tellima hakata ei olnud mõtet.

Firma, kuhu ma esimesed sammud seadsin, oli Trinity-K OÜ. Nemad on Arensi edasimüüjad ja väga kompetentsed sel alal. Asjaajamine ja suhtlemine käis kiirelt, ei mingit venitamist. Lõpuks sai lõplik plaan paika, hinnapakkumine sobis ja sõlmisin lepingu. Kohe samal päeval käis kohal ka mõõtja, nii et ei ühtki paha sõna.

Teise hinnapakkumise võtsin Baltest mööblist. Mu süda hoidis küll Trinity poole, aga popp on ju mitmest kohast pakkumine võtta. Kuna stiilid mööblitel oli totaalselt erinevad, siis ega siin võrrelda ka midagi ei ole. Trinity pakkumises on materjalid kvaliteetsemad + lükanduks sahvrile, aga hind oli enamvähem samal tasemel. Polnud raske otsustada.

Trinity-K köök

Baltesti köök

Nüüdseks on suurem töö tehtud, köök on tellitud, 50% sissemaksust tehtud, tuleb vaid kannatlikult jaanuari lõpuni oodata ja ilma mööblita hakkama saada. Oh, lahedad jõulud tulevad meil:)

Köögi remont veel käib. Eilse seisuga oli pilt selline...

Jaskari kätetöö:)

On mis on, aga põrandad on meil nüüd soojad, seinad samuti soojad ja sirged, mõnusad laiad aknalauad, lakke tulevad LED tuled, pesumasin saab omale koha sahvris...õnneks pole palju vaja:)

Eelarveliselt olen ma juba lõhki. Kui köögi teise poole veel tasun, siis pean juurde maksma veel ca. 400 eurot. 700 eurot olen juba lisanud. Nii et kokku peaks kõik see lõbu maksma minema 8100 eurot.

Pildid töö käigust...

Sünnipäevareis Berliini vol 2 - teekond lennujaama

Kaua planeeritud reisi alustasime laupäeva öösel. Jubinad olime eelmisel õhtul juba ettenägelikult jätnud vanaema juurde. Reisiärevusest tingituna ei saanud ma und enne keskööd, seega jäi uneaeg üsna napiks - 03:10 helises äratuskell. Mina muidugi kohe liigutama ei hakanud, aga Mete oli üleval nagu kõpsti. Tema on meil üldse tubli ärkaja.

Reisikottidesse me midagi eriti ei pannud. Natuke puhast pesu ja sokke, hambapesu tarvikud. Palju ühel inimesel ikka paari päeva jooksul vaja on. Hotellis on ju tavaliselt rätikud ja pesuained olemas. Startisime 03:45. Plaan oli jõuda lennujaama kella kuueks. Sõita oli ca, 178 km.

Tee oli kuiv, ilm sajuta, sõit kulges probleemideta. Valmieras nägime kohutavat vaatepilti, kui ühe puidutööstuse korstnast jooksis bälja tuli. Mete haritud inimesena ütles kohe, et nagu laava. Ja kõik need sädemed maandusid sealsamas hoonete katusele. Eesti oludes oleksin ma kohe päästeteenistusse kõne võtnud, aga Lätis jäid minu käes lühikeseks. Kuidas ma ennast väljendanud oleks. Lootsin autole, kes sarnaselt minule hoo maha võttis ja asja uuris. Paha tunne jäi küll. Sa näed, et asi võib traagilise põõrde võtta, aga midagi teha ei ole.

Olime plaanitult kella kuue paiku lennujaamas. Auto parkimine läks probleemideta, puhas iseteenindus. Tuli vaid väljaprinditud paberi pealt triipkoodi lasipuu juures näidata ja võisime parklasse sõita.

Lennujaamas olime aegsasti, saime rahus süveneda ja kuna ma olin seal juba varem käinud, siis teadsin, kuhupoole suund võtta. Chek-in oli mul juba neti teel varem tehtud, seega oli jälle vaid vaja aparaadile näidata väljaprinditud triipkoode ja väravad turvakontrolli avanesid. Rahvast oli järjekorras juba hulga, nii et saime aega jälgida, kuidas protseduur välja näeb. Metele oli kõik uus ja huvitav.

Kui olime reisijate tsooni saanud, siis oli esimene pingelangus. Otsisime oma väjumisvärava üles ja asusime ootama. Aega oli piisavalt. Lennuki väljumiseni oli aega üle tunni aja. Aga mõnus oli jälgida rahvast ja mõtiskleda omaette. Mete on ka selline rahulik, et teda nagu ei märkagi. Istus oma telefonis ja oli niisama mõnus.Lust on reisida temaga.

Lennule minejate ooteruum

Sünnipäevareis Berliini vol 1 - mis kui palju maksis

Oleme tagasi, elus ja terved. Õnneks, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Õnnetus ju ei hüüa tulles. Tean seda alati oma alateadvuses ja kui juhtub, ega siis midagi teha enam ei anna. Nagu tookord, kui kits meile auto ette hüppas. Oleks võinud hullemini minna, seega olgem tänulikud, et niigi läks.

Meil siis seekord kõik sujus, mõni asi paremini, teine jälle pisikese närvikõdiga. Püüdsin ikka alati positiivseks jääda, isegi siis, kui pidime plaaniväliselt rohkem raha välja käima. Peaasi oli siiski, et asjad sujuks ja raha on ju vaid paber millegi saavutamiseks. Kasvõi siis hingerahu, kui soovite.

Kõik sai alguse enam kui kuu tagasi, kui Mete nii muuseas käis välja mõtte sünnipäevareis Berliini teha. Autoga reis ei tulnud kõne allagi, seega mõningase seedimise peale hakkasin mõtet päris heaks pidama ja viskasin pilgu lennupiletite hindadele. Peale mõningast sondeerimist oli aeg otsustada, sest kui piletid ostad, siis tagasiteed enam ei ole. Otsisin AirBalticu lehelt välja kõige soodsamad piletid, kõige optimaalsema aja (nädalavahetus), sisestasin kõik vajalikud andmed ja lõplikuks hinnaks edasi-tagasi meile kahele (mina ja Mete) kujunes ca. 178 EUR-i. Panin oma viimase raha enne palgapäeva mängu ja asi oli otsustatud.

Järgmine samm oli hotell. Seda saab väga edukalt valida ja broneerida lehel Booking.com. Mina pidasin valiku puhul silmas, et see asuks Berliini Tegel-i lennujaamal võimalikult lähedal. Valik langes hotellile Best Western Hotel am Borsigturm. Selle saime Kaval Antsu pakkumisega üheks ööks koos hommikusöögiga 91 EUR-i eest. Maksma kohe ei pidanud.

Kuidagi juhuslikult AirBalticu lehel ringi vaadates sattus mulle ette rendiauto reklaam. Sealt arenes mõte edasi, et miks mitte. Kõige pisema ja odavama linnaauto rent algab ca. 40 EUR-ist päev. Super oleks ju oma liikumistes vaba olla ja omal käel ringi kruiisida. Mõeldud tehtud. Auto kaheks päevaks läks maksma ca. 80 EUR-i. Koguneb.Summad on päris suured, aga õnneks sai see kõik hajutatud pikema aja peale ja reisiraha oli meil ka kaasas ca. 400 EUR-i. Puha pikema aja jooksul säästetud ootamatuteks väljaminekuteks.

Esimene suurem jama ja ehmatus oligi seoses autorendiga. Olin küll eelnevalt kursis, et auto rentimisel broneeritakse sinu arvelt deposiidiks 1000 EUR- ja see raha oli mul õnneks olemas kasutamiseks, aga alati on jama nende panga limiitidega. Suuremaid summasid liigutada ei saa, kui sa pole eelnevalt pangakonoris kohapeal käinud ja asju korda ajanud. Nii oli minulgi. 1000 euri ei õnnestunud kuidagi arvel kasutada. Teenindaja tegi ettepaneku maksta  kahe päeva eest 50 euri midagi kindlustuse taolist, sel juhul langes deposiidisumma 300 EUR-ile. See õnnestus. Kui auto oleks mõne kriimu saanud või hullema tsenaariumi järgi mingi jama juhtunud, poleks mina pidanud sentigi maksma.

Kui tundus, et kõik on peaaegu paigas, siis jäi veel üks mure. Kuhu jätta turvaliselt meie auto, millega me kodust Riiga lennujamma pidime saama. Olen seal kunagi ammu nädalaks tasulise parkimise võtnud ja teadsin, et see võimalus on täitsa olemas. Jällegi oli abiks AirBalticu koduleht, mis juhatas meid lehele SIIA.

Valisin välja parkla, mis jäi lennujammast vaid 0,6 km kaugusele (P3) ja vormistasin omale broneeringu otse onlainis. Maksma läks see vaid 7 EUR-i kahe päeva eest. Printisin pileti välja ja korras. Mure lahendatud. Oligi nagu kõik valmis, et pisikene trip Berliini toimuda saaks. Oli jäänud vaid kuu ootamist. Minul lendas see aeg kiirelt, sest mul on siin niigi sada asja käsil, aga Mete jaoks oli see kindlasti piin. Ootaja aeg on ju pikk. Aga ta luges päevi ja teavitas mindki. Minus tekitas see muidugi hirmujudinaid, sest ega ma ka mingi proff reisija ei ole. Ma olen selline spontaanne tüüp. Seekord oligi mul ebatavaliselt palju ette organiseeritud:) Eks ma ka õpin ja arnenen...veel. Pole ma ju nii vana midagi veel. Igatahes kuidas edasi asjad areneseid, kirjutan juba järgmises postituses.

Kannatused

Nagu ma siin vist juba mainisin, siis meil käib teist nädalat ehitus. Saab teoks minu unistus soojast ja valgest köögist. Oleks küll jah pidanud juba suvel alustama, kui soe oli, aga ahju ehitusega olime ka just lõpule saanud ja ma vajasin vist ikka mingisugust hingetõmbe aega.

Ega see ehitusjärgus kodus elamine mingi lust ja lillepidu ei ole. Meeletu tolm igal pool ja lõppu ei paista tulemagi. Püüan ikka igapäev toad üle tõmmata, et natukene rõõmsam see asi oleks, aga hakkan varsti väsima. Õnneks on veel vaja nädalajagu vastu pidada ja loodetavasti lähevad tööd ka puhtamaks. Ja põhiline, kannatused on seda väärt. Meie köögipõrand on soojustatud, seinad soojad, uus lagi, uus vool ja lõpuks ka uus viimistlus. Rosin koogil saab olema uus köögimööbel, mille lõpliku hinnapakkumise täna kätte sain ja ma annan sellele rohelise tule. On piisavalt juba ümber tehtud ja parendatud.  Nüüd on oodata veel mõõtjat, siis sissemaks 50% ja mööbel saab tootmisse minna.

Mis summasse puutub (pea 5000 EUR-i), siis eelarve on mul nii või naa lõhki, aga kuna mööbliga läheb 2 kuud, siis sissemakse saan rahuliku südamega ära teha ja siis on mul aega ennast koguda.Ma olen nõus paljutki ohverdama, et omale unistuste köök saada:)

Töörindel läheb mul kenasti. Saan edukalt hakkama oma ülesannetega ja naudin oma tööd kodus. Kui tööpäev läbi, ei pea ma istuma rooli, et koju kihutada, vaid astun teise tuppa ja mul on energiat veel küllaga, et koduste asjadega tegeleda. Luks värk, ütlen ma selle peale:)

Ja mis mind ootamas on, nädalavahetus Berliinis. Ei mingit tolmu, ehitusmürinat, koristamist, lihtsalt läheme Metega ja naudime vabadust ja saksa toite. Mõnus.

I´m back

Tere taas üle pika aja. Viimasest postitusest on möödunud pea 2 kuud. Kui palju kordi olen ma mõelnud uue postituse peale, aga tegudeni pole jõudnud. Viimasel ajal pole isegi enam mõelda jõudnud, et nüüd võiks midagi kirja panna. Lihtsalt niivõrd kiire on kogu aeg ja õhtuks olen ma nii-nii väsinud, et jõuan vaid netist midagi lugeda ja magangi, et hommikul samas vaimus jätkata.

Mis siis vahepeal juhtunud on. Isiklikku elu ma siin lahkama ei hakka, sest olen piisavalt kuulnud, et kõigest ei tasu ikka rääkida, eriti peresisestest asjadest. Nii et kurb, mahlakamad asjad jäävad pereringi.

Hetkel kõige suurem VAU on see, et alates novembrist töötan ma kodus. Mulle võimaldati firma poolt kaugtöö võimalus, millest ma ei osanud isegi und näha. Aga nagu Tikker ütles, küll iga asi tuleb omal ajal meie juurde. Ja minu puhul on see paika pidanud - iga asi omal ajal. Kodukontor on üles ehitatud ja töö käib. Kõik funktsioneerib ja mina olen rahul. Jääb ära see meeletu sõitmine tööle ja tagasi (edasi-tagasi päevas 100 km).

Momendil ei saa ma küll 100% oma koduseid mugavusi kasutada, sest meil käib köögi remont, aga ma ei hädalda. Esimene päev istusin päev läbi sooja jope ja kummikutega, aga töö sai tehtud. Eile olin juba nii nutikas, et panin soojuspumba järgi ja sain ilma jopeta tööd teha, villased sokid küll jalas, aga kuuma kohvi võimalus on mul täitsa olemas. Nii et polnud hullu. Töömeeste poolt on päev läbi raadio "Elmar". Mis elul viga. Lapsed elavad vanaema juures, mina ööbin ainukesena kodus. Elamine on küll paksu ehitustolmu täis, aga õhtul keeran padjal puhtama poole ja elu läheb edasi. Küll me ükskord siin korra majja saame. Nädala peaaegu oleme üle elanud, kaks veel. Nii kauaks on ehitustööd planeeritud.

Järgmisel nädalavahetusel on meil Metega Mete sünnipäevareis planeeritud. Panused on tõusnud, lapsed kasvavad. Enam ei piirduta Pärnu ja kinoga (eelmise aasta reisist siin). Seekord võtame ette lennureisi Berliini. Metel esmakordne lennukogemus. Tõotab põnev tulla, nii Metele kui ka mulle.

Hetkel kõige suurem peavalu on mulle remonditud köögi uus mööbel. Ühe hinnapakkumise ma juba sain, plaangi on paberil, aga kuna köök peab ikkagi olema ülimugav ja pikaks ajaks, siis see plaan pole ikka päris see, mida ma tahaks. On midagi, mis segab. Külmkapp näiteks. Oleks vaja ikkagi natukene asju ümber mängida, et midagi kriipima ei jääks.

Plaanis on siiski aknast paremale jääv kapp eemaldada ja sama lugu lauaga. Siis saab külmkapi kohe ukse kõrvale panna ja sealt siis läheb kappide rida. Kahe pliidiauguga plaat laideti ka mulle maha, ei pidavat piisavalt ruumi olema kahele potile. Väljavahetamisele läheb ka täispuidust tööpind - liiga kallis siiski. Ootan ka teie ettepanekuid, mida muuta, mida lisada, mida paremaks teha.

Selline kiire ülevaade asjade käigust. Meil on põnev ja on mida oodata:)

Pahad harjumused

Eile Stigile lasteaeda järele minnes olin unustanud oma eelmise päeva lubaduse Stigiga linna mänguväljakule minna. Jah, seda peale pikka tööpäeva ja lasteaiapäeva. Lapsed on väsimatud. Sel päeval, kui ma seda lubasin, ei saanud ma kuskil pikalt jorutada, sest mul oli jäätis autos sulamas. Pidime kiirustama.

Eile siis realiseerisn oma lubaduse ja sellest sai alguse väga tähtis etapp Stigi elus. Täiesti juhuslikult tuli mänguväljakule oma lapsega ka lasteaia logopeed. Varsti ta tegigi juttu Stigi kõnest. Pidavat korras olema. Siis mul plahvatas. Ema oli just ükspäev ,minu tähelepanu juhtinud Stigi kõnele, et ta nagu kuidagi pudistab oma juttu. Mina, kes ma päevast päeva lapsega kokku puutun, seda tähele ei olnud pannud. Kui, siis imevähe ja sinna see mõte mul jäi. Rahustasin ema, et lasteaias on kindlasti mingi aeg kontroll ja eks siis teada antakse või korda tehakse. "R" täht tuli ju ka logopeedi abiga.

Plahvatas mul see, et küsida "S" tähe pudistamist. Steni kutsub Stig nimega Ten näiteks. Selguski siis tõsiasi, et kõik on seotud Stigi põidla imemisega, Suulagi pidavat moonduma ja häälikud ei tule enam korrektsed. Parandada seda millegagi ei saa, kui vaid põidla imemise kiire lõpetamisega. Stig oli muidugi kontrolli ajal kohe ise maininud, et ega tema põialt ei ime:D Naljatilk ju.

Nii ma siis eilsest pole Stigile nossut (kaisurätti) lubanud. Selgitasin asja ka Stigile ja ta saab suurepäraselt aru, miks. Nii mõistlik laps. Tal on nimelt nii, et põialt ta ilma rätita suhu ei libista, aga nii kui nossu on, käib põial automaatselt suhu.

Päeval lasteaias on ta ilma nossu ja põidlata, saab suurepäraselt hakkama. Õhtul, kui järgi lähen, kohe autosse istudes, on tal nossu käepärast ja siis ta imeb mõnuga oma põialt. Eile ma peitsin kohe nossu ära, kui autosse istusime. Stig oli natuke uhke ka, et tema on juba suur ja saab ilma hakkama küll. Kõik sujus.

Kodus lugesin kõigile sõnad peale ja keelasin nossu ära. Meena püüdis vahepeal reeglit rikkuda, aga siis tegin kurja häält.

Õhtul hämaras oli meil pisike perekondlik spordipäev õues ja peale seda oli Stig nii väsinud, et jonn ajas kõigil juba närvi mustaks. Mina aga ei murdunud. Käis pesemas ja sai mõnusalt linade vahele. Siis ajasime natuke juttu, et tähelepanu mujale juhtida ja saime öö ilma põidlata mööda saata. Hommik oli samuti palju lubav, vaatame mis õhtu toob. Mina olen küll positiivselt üllatunud, kui nii lihtsalt pahest lahti saame.

Hea, kui tõuge tuleb kõrvalseisvate inimeste poolt. Ise me tihtipeale probleemi tõsidust ei teadvustagi endale.

Koolistress

Ma siin mõtlen ja kaalun, kas tasub oma läbielamisi seoses kooli algusega kirja panna, sest ei tahaks kuidagi negatiivne olla. Seega kui otsustate edasi lugeda, siis võtke asja huumoriga. Jääme positiivseks.

Esmaspäev oli esimene päev, kui mina pidin tööle minema ja lapsed iseseisvalt kooli. Lapse all pean silmas eriti Meenat. Teised on juba iseseisvad ja saavad oma asjadega 100% ise hakkama.

Tõusmine oli normaalne, ei ühtki paha sõna. Kell 6:00 olid kõik ärkvel. Saadi isegi liiga vara omadega valmis ja närviliseks muutus õhkkond, kui ma ei lubanud tund aega varem bussijaama ootama minna. Niivõrd õhinal oli Meena. Koduuksest astusid lapsed välja 10 minutit enne seitset. Meie Stigiga hakkasime liikuma seitsmest. Buss võttis vahetult enne meie mõõdumist lapsed peale. Oli ilus vaatepilt, kõik kolm minu last, ilusasti pikkuse järjekorras bussile astumas. See oli hetk, kui ma õhkasin rahulolevalt ja võisin südamerahus tööle sõita.

Kohe peale neljandat tundi tuli kõne Meenalt, täpselt 11:45. Tunniplaani järgi pidi järgnema veel rahvatants ja sinna soovitati esimesel korral kõigil kohale minna. Meena teatas minule muidugi jumala tõsiselt, et rahvatantsu ei toimu, et mis edasi? Minu teada pidi olema lastel esimesed päevad ette nähtud olema mängurühm, et lapsed ei peaks ilma peale jääma, kuni bussi väljumiseni. Meenal oli muidugi veel muusikakool ka päevakavas 13:50, tema päev kujunes nii või naa pikemaks.

Vat sel hetkel hakkasin ma juba õhku ahmima. Ma olen tööl, niigi pingelised ajad ka veel töö juures ja mu laps peab ca. 2 tundi ootama kuskil ilma peal, kuni muusikakooli saab minna. Lõpuks helistas ta mulle nii noortekeskusest kui ka sealolevalt mänguväljakult. Püüdsin ennast kogu aeg telefoni vahendusel kursis hoida, kus ta on ja et ta õigel ajal muusikakooli saaks.

Ja mis lõpuks välja tuli, oli see, et muusikakooli sai ta küll õigeks ajaks, aga ruum, kus nende tund toimuma pidi, jäi lastel leidmata. Mina igatahes andsin endast parema, kuigi tulemus oli 0. Loodame, et teine katse läheb paremini, mis peaks aset leidma homme.

Koju jõudis Meena ca. 16:30.

Täna oli veidi kergem päev. Tunnid lõppesid jällegi 11:45 ja siis helistas Meena ja küsis luba, kas ta võib kunstiringi minna. Muidugi võis. Minagi omal ajal käisin kunstiringis, mulle meeldis. Ja bussini oli niikuinii aega ja selle mänguringi võimalusest peale tunde ma ei saagi aru, on teda siis või ei ole. Homsest peaks pihta hakkama pikapäevarühm ja ma väga loodan, et sealne inimene aitab lapsi suunata õigel ajal kuhu vaja, sest distantsilt seda teha on väga keeruline, eriti kui laps ei adu veel ei kella ega enda ümber toimuvat.

Õhtul, kui mina jõuan, kuulen ma, kui väsinud lapsed on, ka suuremad. Eks ole ikka väsitav peale pikka suve ennast ümber häälestada kooli lainele. Ainuke, kes omas rütmis kulgeb, on Stig. Temal ei muutunud midagi, kui välja arvata, et hommikul on tal kompanjone ja sagimine on suurem.

Lisaks koolistressile peame läbi ajama ilma külma kapita, mis andis eelmine nädal otsad. Küll ma kaalusin, kas osta uus või proovida siiski remonti viimist. Kui ma kappi tühjendasin, siis oli selge, et uut küll pole mõtet osta. Kapp on nagu uus, kuigi juba vist vähemalt 7-8 aastat vana ja remont pidi maksma minema ca. 90€, nii et saame õige pea oma vana armsa kapi tagasi. Tänu sellele jamale sai külmkapis suur inventuur tehtud ja olen iga päev püüdnud mingeid toiduaineid ära kasutada, mis pikalt seisma on jäänud. Kõik marjad, mis kappi eelmisest aastast seisma jäänud, keetsin moosiks. Teadaolevalt saab külmutatud marjadest hoopis maitsvama moosi. Igasuguse kokku kogunenud jama viskasin lihtsalt minema ja kui nüüd kapp korda saab, võib nullist alustada. Ühesõnaga restart.

Meestes jätkuvalt pettunud

No nii, maandusin nüüd arvuti taha. Meil on momendil majas vaikne tund, nii palju kui see siin võimalik on ja kasutan seda aega nii oma nutikella laadimiseks, kui ka blogisse üle pika aja sissekande tegemiseks. Ja läpakaga läheb kirjutamine päris kippelt.

Millega me siis tegelenud oleme? Eile ma sain aru, kui suure osa minu ajast võtab ikkagi minu täisttööajaga töö. Need kaks vaba päeva, mis ma töölt võtsin seoses esimese septembriga tuletasid mulle väga selgelt meelde aegu, kui ma veel kodune olin. Jõudsin kõike teha, omas tempos küll, aga sain 100% pühenduda kodule. Lastele on see väga oluline. Jõudsin teha neile lõunaks midagi süüa, õhtusöögi jõudsin teha, toad üle käia, pesumajanduse kontrolli all hoida jne. jne.

Töö kõrvalt ma seda kõike teha ei jõua. Asi on kontrolli alt väljas, teen vaid niipalju, kui hädasti vaja on. Soojast söögist saame vaid unistada. Korra nädalas ma pingutan, et süüa teha. Aga see paratamatus. Oma tööd ma sellepärast ei jäta. Rahaliselt oleme me väga heal järjel. Kuu lõpuks ei suuda me kogu oma sissetulekut ära kulutada, sest selleks pole lihtsalt aega. Lastel on kõik vajalik olemas, kõhud on täis. Küll enamasti rämpsu, aga parem kui tühi kõht.

Ise olen ma ka kõvasti kosunud. Kaal, kui ta nüüd ei valeta, näitab juba üle 70 kilo. Aga pole hullu. Leidsin kavala nipi, kuidas ennast oma kehas paremini tunda. Te võite nüüd naerda või nutta, aga muretsesin omale rasedate teksad, mis on hiiglama mugavad. Rasedate osakonnast olen teisigi riideid ostnud ja isegi kiidusõnu saanud oma riietuse kohta. Ja tööl päev aega laua taga istudes on kõrge värvliga teksades väga mugav istuda. Kuskilt ei sooni sisse ja selg ei lähe paljaks.


Seoses Meena 1. klassi minekuga oli meil Saksamaalt nädal aega külaline - Meena issi. Ok, Stigi issi ikka ka. Vot see oli horror. Alguses oli jutt, et ta otsib omale majutuse meie lähedusse, aga kui ta üks õhtu siia maandus, oli selge, et ta siiski ööbib meil. Loovutasin talle oma voodi ja magasin ise kitsas voodis, kuhu poole öö pealt puges ka Meena. Õige magamine see muidugi ei olnud, eriti kui on vaja järgmine päev vara tõusta ja tööle minna. Stig oli õnneks nõus kohe esimesel ööl issi kaisus magama, ikkagi tema harjumuspärane voodi. Temaga probleeme ei olnud.

Lõpuks aga muutus Meena millegipärast issiga sõjakaks ja nende sõprus oli läbi. Mille iganes pärast siis. Meena ise tõi põhjuseks selle, et sissi on teda alati hellitanud ja kõik talle ostnud, mida ta iganes soovinud on ja siis ühtäkki ei ostnud ta talle mingisugust mikrofoni, mida Meena nii vajalikuks pidas. Mina näiteks ei lange Meena manipulatsioonide ohvriks (ok, vahest ainult), aga issi teenib sellega justkui Meena silmis pluss punkte ja mina pean siis hiljem, kui issi oma teed läinud on, selle jamaga siin hakkama saama. Rikutud lapse ja hunniku sogaga. Asjad, asjad, asjad. Ja kui ma seda ära märgin, siis olen mina paha, kes ei mõista.

Sama lugu magusaga. Külakostiks tuuakse hunnikute viisi shokolaadi ja limonaadi. Hommikul, kui Stig tõuseb, et lasteaeda minna, topitakse lapsele limonaadi pudel kohe pihku. Minu jaoks see ei ole OK. Mis sest, et harva. Igal asjal on piir. See selleks.

Erimeelsusi oli veel hunnikute viisi. Lõpuks, kui hakati aru saama, et mul pole õiget kohta, kus magada, loovutati minu voodi jälle mulle. Ise otsustas külaline minna välja telki magama. Aga seda just siis, kui ma ise olin nõus seda tegema, et piisavalt ruumi ja vaikust oleks. Siis tekkis minul jälle tunne, et oleme oma külalise välja visanud ja tema peab nüüd külmas ja vihmas magama. Üks õhtu ta siis tuppa koliski, sest õues olevat vaid 9 kraadi. Õnneks oli Sten sõpradega telkimas ja ma sain tema voodis magada.

Kuna mina päevad läbi tööl olin ja Stigi ka ikka püüdsin võimalikult iga kord lasteaeda viia, siis Meena sai oma päevi issiga veeta. Ühel hommikul andsin ma idee, et nad võiksid Lottemaal ära käia kahekesi. Mis siin kodus ikka iga jumala päev vahtida. Läksidki. Aga minu eelnevad juhtnöörid, et Meena kui koolimineja, piletit ostma ei peaks, oli juskui kurtidele kõrvadele. Maksid täie rauaga pluss veel igasugu kallist pahna kohapealt. Mulje välismaalasele Lottemaast jäi juskui kohalikust maffiast, kes sind rahast tühjaks pumpab. Loodus ja meri aga olid väga meeldinud. Mina püüan sellest kohast eemale hoida, jätkuvalt.

Ühel järjekordsel päeval aga otsustas külaline ennast liigutama hakata, kaua sa ikka jõude vahid. See töötegemine sakslastel on ikka paras huumor. Võtsin mina sibulaid, kui varsti kõpsti oli ta põllu ääres ja palus mul paus teha. Tema olevat kohvi mulle valmis teinud. Põhiline tekst on ikka: "Pause machen!". Nuta või naera, aga mul on niigi seda aega napilt ja sibul oli vaja üles võtta. Polnud seda seal ju niipalju, et peaks seda tööd pausidega tegema. Tegin oma töö ikka lõpuni. Sakslase jaoks on see täielik utoopia. Aga orjarahvas me juba kord oleme. Siis muidugi hakkas ving pihta, miks üldse niipalju vaeva näha mingite sibulate pärast. mis kuradi vaev see on. Natuke rohimist, kasvab ju enamasti iseenesest. Ülesvõtmine on eriti meeldiv töö veel. Minu jaoks vähamalt. Sama nauditav, kui pesu kuivama riputamine.

Mis valdkonnas külaline ennast kodus tundis, olid minu õunapuud. Kui tal niisama vahtimisest kõrini sai, asus ta minu õunapuid kärpima. Selge see, et igal pool on tänavu õunapuud õuntest lookas. Nii ka minul. Kohati häirisid isegi normaalset liikumist. Kogu aeg pidi kuskil läbi pugema. Käis mullegi närvidele. Aga et kõik need oksad koos õuntega maha lõigata, vot sellepeale ma ise ei oleks tulnud. Sakslane aga tuli ja tegi mul aias suurpuhastuse. Aga just nende maitsvamate õuntega puudega. ja oksi, mida lõigata vaja ei olnud, raputas ta tühjaks ja vedas kõik komposti. Kujutate ette, mis tunne mul oli. Kuldrenetid suutsin osaliselt küll päästa, aga pool puud on tühi. Aias on meil üks hästi maitsev sort, mida ma ikka igal hommikul töö juurde ka kaasa võtsin kotiga, seal jõudis ta puhta töö teha. Ema oli samuti shoki äärel ja korjas kompostishunnikust veel õunu, et päästa, mis päästa annab.


Ime kombel pidasime me kõik ikka 1. septembrini vastu ja issi nägi ära, kuidas tema tütar esimesse klassi läheb. See ju eesmärk oligi. Saksamaal pidid need protseduurid lihtsamad olema ja nii suurt pidu ei toimu. Kuigi mina arvan teisiti. Mete ju alustas ka oma kooliteed Saksamaal ja siis olid lausa kohvi-ja koogilauad ka olemas pluss aktus piduliku osaga. Ma kahtlustan, et ta lihtsalt pole teadlik nendest asjadest. Veel vähem teab ta, et kõigega kaasnevad ka kulud. Sel ajal, kui klassijuhataja luges ette mida ja kui palju kuhugile kanda, oli tema jalutanud koridori peale ja arvab siiani, et küll on tore kahte last omada, ei midagi keerulist, kõik tuleb iseenesest. Vat selline mees. Mul ajab see kõik "sita nii hirmsasti keema"...vabandan väljenduse pärast...aga ma püüan ennast rahustada sellega, et ma saan hakkama ja ma ei hakka kohtuteed jalge alla võtma, et talt jälle hakata elatisraha lastele välja nõudma, sest Saksamaal sain ma lüüa ja pidin vaid advokaadi arveid tasuma. Tema tegi ennast rahatuks, töötuks ja haigeks, mina võõral maal talle vastu ei saanud igatahes. Nüüd võtsin otsuse vastu, et ma ei hakka oma närve kulutama. Ta pole seda väärt. Lapsed saavad ise aru tulevikus, kellega tegu on. Meil läheb iseenesest ju kenasti. Saame hakkama.

Igatahes, kui meie ükskord aktuselt koju jõudsime lastega, oli tema juba oma asjad pakkinud ja ilma hüvastijätmata jalga lasknud. Jumal temaga.

Tööpäev

Mete tuli täna välja ideega, et minu tööpäev pidi olema 12 tundi. Mina vaidlesin vastu ja väitsin, et 8 ikka ju. Mete arvestus aga käis sellest, mis kell ma tõusen ja mis kell ma koju jõuan - hommikul kuuest õhtul kuueni - teeb ju 12 tundi.

Mis aga lõpuks välja tuleb on see, et täna ma just lõpetasin kodused tööd ja kell on 22:00. Hea, et ma leidsin vahepeal aega midagi suhu pista. Eilsed kartulid praadisin munaga kiiresti lastele, et toit vedelema ei jääks ja lapsed midagi kõhtu saaksid. Selle pisku jagasid nad (mitte) sõbralikult omavahel ära, nii et suurt söögitegu ei toimunud.

Et ilm oli kuum, oli Meena oma peas välja mõelnud, et täna pean ma tingimata neid ujuma sõidutama. Ta oli isegi minu moosimiseks kõvasti pingutanud ja ema juures kohvitoas ootas mind üllatus.

Kas pole armas. Kõva häälega ma midagi lubama ei hakanud, sest ma polnud veel kojugi jõudnud ja ma juba kujutasin ette mis mind kodus ees ootab. Pottsepp oli pliiti ehitamas ja oli vaja niikuinii põrandad märja lapiga üle tõmmata, nõud pesta niikuinii, pesu kuivama panna. Kurgipõldu oli vaja tingimata minna, muidu kasvavad kurgid üle ja pole enam nii kaubandusliku välimusega purgis.

Pliit kerkib

Oeh, nii ma siis jooksujalu tegin kiiresti oma tööd ära, et siis lastega järve äärde kihutada. Ega ma isegi värskendavast veest ära ei õelnud ja tänu lastele mind täna esmakordselt sel suvel järve vette veetigi (Peipsit pean ma siiski enamasti mere suuruseks järveks). Sel ajal, kui me ujumas käisime, said korjatud kurgid külmas vees seista.

Ülekasvanud kurgid jäävad söömiseks, pisemad said purki

Mul oli hull plaan veel kurgid ka purki teha. Ma teadsin, et kui ma seda kohe täna ei tee, siis millal veel. Ettevalmistust oli omajagu vaja teha. Sättisime õue peale väliköögi üles, vedasime kõik vajaliku välja ja nii ta läks. Suur töö sai tehtud. Aga kui mõelda sellele, kui mõnus on talvel oma keldrist marineeritud kurke kartulisalati tegemiseks tuua, siis tasub see vaev kindlasti ennast ära. Poest sellise maiguga kurki juba naljalt ei saa.

Sel ajal kui mina toimetasin, mängisid lapsed jalkat. Hommikul saavad kõik koju magama jääda, Stigil on lasteaiast vaba päev võetud. Mul ka sedajagu kergem. Pole vaja lapsi magama karjatada ja hommikul saan natukene kauem magada, sest mina saan ennast kiiresti valmis ja minema. Mõnus kohe mõelda hommse hommiku peale:)

Haltuurat tegemas

Käimas on taas Nava Lava ja nagu juba aastatega välja on kujunenud, oleme me sellel üritusel käinud pannkooke küpsetamas. Mitmendat korda, ei suuda ma meenutada enam. Mulle meeldib Nava. Seal on kuidagi rahulik ja see üritus nii sobib sinna pärapõrgusse metsade vahele. Lapsed tulevad ka alati hea meelega kaasa ja aastatega on neist mulle suured abilised saanud. Mete on abiks olnud juba mitmendat aastat. Sel aastal tegi Meena "käe valgeks" arvutamises. Oli väga püüdlik inimestele raha tagastamisega.

Väikese Lilli küla kohta oli väljas peale minu veel üks pannkoogiküpsetamis tiim, aga ma ei saanud käed rüpes kodu ka istuma jääda. Meil on rahaga üsna kriitiline ja iga sent on teretulnud. Mitte et ma nüüd pankrotis oleks, aga tahaks oma unistusi jupi kaupa täitma hakata.

Täna on juba 23. kuupäev ja ma pole veel isegi oma palka puutunud, mis laekus 10-ndal. Päris hea saavutus ju. Homme peaks tulema pottsepp, et esmaspäeval alustada pliidi lammutamisega. Esmaspäeval pean ma Espaki minema pliidi ust ja pliidi äärerauda ostma. Tegin juba luuret ka ja viisin ennast umbkaudsete hindadega kurssi, et oma kulutusi teada. Pliidi äärerauda sobivat ei olnud, selle pidin tellima.
Uks sai valitud selline, hinnaks tervelt 300 eurot.

Esmaspäeval on pangas aeg kinni pandud laenuläbirääkimistele. Ega ma sealt palju ei looda, aga ma võin ära kuulata, mida neil mulle pakkuda on. Olen juba maininud, et intressideks üle 1000 euro ma ei raatsi küll kulutada. Selle rahaga saan ma palju asju korda aetud.

Köögimööbli vallas olen ma ka palju targemaks juba saanud. Ma tean, mida ma tahan. Üks stiilinäide siin näiteks....

Allikas Ikea

Sain ühte kööki ka lähemalt uurida, jagati näpunäited, mis võiks olla, mis peaks olema jne. Väga huvitav teema praegust minu jaoks. Uurin igalpool, kus külas käin, põhjalikult kööke. Õnneks on mul sel nädalal võimalus olnud juba kolme kööki külastada ja ennast inspireerida lasta, et miline võiks olla ja milline kohe mitte mingil juhul üks köök olla ei tohiks. Olen nõus väga heldelt oma unistuste kööki investeerima. Aga mitte intresside näol, seda mitte. Tühja ma maksta ei kavatse.

Homme siis veel üks pannkoogi küpsetus päev ja uus ja huvitav nädal võib alata. On väsitav, aga tööl puhkan. Seal mul jooksu peal ei ole, saan nõrkemiseni istuda ja paberitööga tegeleda.

Innovatsioon meie majapidamises

Tervitus kõigile meie metsatalust. Olen elus ja terve, käin endiselt tööl, teen jõudumööda kodus ühtteist ja üldiselt olen nagu orav rattas. Kuigi mu töö on kerge, siis õhtul koju jõudes olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Töö on vaimselt väsitav ja ma püüan endast ikka 100% anda, sest muidu ei tasuks see pikk sõit ennast ära. Niisama istumas pole ju mõtet linnas käia iga päev. Nii on lood.

Lastel olen lasknud kodus tahtmist mööda igavleda ja järjest tihedamini kuulen neid küsimas, kas kodus ka midagi teha on vaja. Ma siis jagan neile jõukohaseid ülesandeid. Mete näiteks on marja korjamisega ametis. Tema päeval korjab, mina õhtul tulen ja aurutan. Mitte et meil nüüd mahla puudus oleks, ei, kelder on mahla täis. Aga marjad on ilusad ja ei saa ju põõsa otsa jätta. Pasknärid ka ei jõua niipalju süüa.

Täna oli mul aurutamine eriti huvitav. Katsetasin uusi süsteeme. Tüütu on see pudelitesse mahla lasmine, kui pudel on 0,5 l ja teda on vaja veel pesta ka. Käisin eile Magaziinis ja tõin omale mahla säilituskotte, millel on ka kraan küljes. Täpselt sama süsteem, nagu nendel 3 liitristel veinidel. Küsisin müüja käest huvi pärast, kas kannatavad ka kuuma, aga ei osanud tema mulle selle kohta midagi kosta. Inimesed pidid nende kottidega õunamahla külmutama.

On olemas nii 3 liitriseid kui ka 5 liitriseid variante. Mina pidin olude sunnil 5 liitrised kotid võtma, ses kolmestele ei olnud pappkarpi momendil.

Esimene katse sai tehtud. Lasin terve aurutaja täie mahla otse kotti. Ei sulanud kuumaga ülesse. 5 liitrine kott on natuke suur, seega kott täis ei saanud. 3-ne oleks ideaalne. Aga katse sai tehtud. Väga mugav variant tulevaks õunamahla hooajaks. Kütad aga 5 liitrised kotid täis, paned hoiule ja talvel tood, paned pappkarpi ja lased kraanist. Kõik on õhukindel ja peaks säilima päris pikalt. Keldris hoidmisega tuleb aga ettevaatlik olla, hiirte pärast. Kujutan ette seda katastroofi, kui midagi viltu peaks minema:D

Hindadest. 5 l säilituskott maksab 0,90 eurosenti. 30 koti ostmisel kehtis mingi soodustus. Säilituskoti karp oli hinnaga 1€.

Hommikul, kui mahl jahtunud, keeran paki õiget pidi, võtan kraani kastist välja ja proovin ära. Mul oleks hea meel, kui asi toimib. Elu läheks palju lihtsamaks, eriti õunamahla teo aegu.