EBA 2017 distantsilt

Kuna eilne päev läks enamvähem kõik EBA nahka, siis täna võtaks asja kokku. Suur tahtmine oli seda juba öösel teha, sest lihtsalt ei saanud sõba silmale - elamused oli laes, nagu oleks ise suur asjapulk ja kohal ka veel käinud.

Hakkasin juba hommikul EBA kohta infot otsima, aga ega see kerge ei olnud, sest eks osalised puhkasid ennast üritusest välja. Aga mingi aeg hakkas muljeid tilkuma kuni hilisõhtuni välja.

Iseennast ma sellise ürituse vääriliseks ei pea ja sel aastal ei esitanud oma kandidatuuri ka mitte üles. Postituste kommentaaridest on selgelt näha, et ega kedagi eriti ei huvita minu eksisteerimine. Kui vaja sõimata, siis on märgata pisukest elavnemist kommentaariumis. Need ongi põhilised kõrghetked. Muidu on siin vaikne ja teen märkmeid põhiliselt enda jaoks, et aastate pärast oleks midagi meenutada.

Minu muljed siis. Kui paljud teevad maha kõike Mari-Leenu tehtut, siis minu arust küll respekt talle, et ta asjaga tegeleb. Ta teeb ju seda lihtsalt hobikorras ja vabatahtlikult ja tundub, et plaanib veel pikalt edasi teha, sest 5-ndat Galat tahab ta juba stabiilsena näha, ühtse kontseptsiooniga.

Kui paljud olid probleemi ees, mida selga panna, siis minu lemmik oli jällegi Mari-Leen. Ma olen alati rõhutanud, et tüsedatele istuvad riided kuidagi paremini seljas. Punane kleit, punased huuled ja soeng sinna juurde nägi väga pro välja. Ja kui jalad varjatud, siis väga OK ju. Keegi mainis, et ta võiks oma käsivarred kinni katta, aga mina küll selleks vajadust ei näe. Jane (LINK) käsivarred aga hakkasid kohe silma.

Foto: Kalev Lilleorg

Jane Almers; foto Jane blogist

Galeriist jäi silma veel üks kiitsakas naisterahvas väga ebatavalise soenguga. Nägu tundus kiirel sirvimisel tuttav ja hiljem selguski, et see oli Tikker (LINK). Tõesti hästi tehtud ja hoopis midagi muud, kui tema igapäevane välimus.

Tikker; foto Tikri blogist

Vaatasin õige vähe ka Anu Saagimi intervjueerimisi. Jutuajamised olid huvitavad ja Anu kohe oskab küsida asju, mis huvi pakuvad. Intervjuu Fotoraadiga vaatasin ära, rohkem lihtsalt ei raatsinud aega kulutada. Kohati tundus, et Anu tahab oma pika koibadega kaamerasse ronida. Küll pingutas, et ta jalad ilusad saledad välja näeks:D Mida nad muidugi nägid ka.

Fokini ettastet ma kommenteerida ei oska, sest pole silpigi sellest näinud. Olen ainult kriitikat selle kohta lugenud. Sisismas ma muidugi ei taha uskuda, et asi nii hull oli.

Üks Marleen (LINK)kurtis oma blogis, et tema olevat vaid tooli auhinnaks soovinud. Tundus, et ta arvas, et ta on kõva blogija ja oleks ka tunnustust väärinud. Noor inimene, väsis seismisest nii ära, lisaks veel pettumus, et nii kõvasti enda ja oma kaaslase välimuse peale panustas ja 0 tunnustust. Naljakad inimesed.

Ja muidugi minu hingesugulane (ma olen muidugi kordades hullem) - blogija (LINK), kes igal võimalusel rõhutab oma üksikemadust, kõrget haridust ja ettevõtte omamist. Tema olevat saanud (vaid) 47 häält ja ma ei saanudki aru, kas ta oli selle üle uhke või oli ka tema pettunud. Tõesti ei saanud aru.

Foto: Pille Väljataga ja Gätlini blogist

Mallukat peaks ka kommenteerima, aga ma ei tea, kas julgen. Lendab parv heitereid kohale kohe:) Igatahes oli näha, et ta polnud grammigi pingutanud, et glamuurne välja näha. Väga ladnalt oli kindla peale musta kleidiga välja tulnud ja arvanud, et pisikene must kleit on kindla peale minek. Ei soengut (uusi juukseid) ega midagi. Eelmise aasta outfit mulle aga meeldis. Võtan Malluka enda sõnadega lühidalt kokku: "Üks tavaline eit Männikult..."

Foto: Kalev Lilleorg

Need olid vähesed blogijad, keda ma nägupidi tundsin - lisaks muidugi Maris (LINK), kes nägi väga loomulik ja armas välja. Ülejäänud rahvas ja blogijad jäid mulle täiesti tundmatuteks.

Foto: Pille Väljataga ja pärit Marise blogist

Blogid, keda mina loen ja kellelt ootan igapäevaselt uusi postitusi, EBA2017-l suuresti ei osalenud, aga tunnustan neid siin. Pingeritta ei pane, sest kõik on minu silmis head ja alati on uued postitused oodatud:

Miiu
Kuussidrunit
Kaisa Lood
Merje
Britt
Tikker
Hundi Ulg
Seiklused ja jutud
Elu Berliinis
Serverisirvija
Superwoman
Eveliis
Jaanika
Pille blogi

Vahva üritus igatahes, mulle nagu Eurovisioon ja ootan alati huviga. Mitte küll tulemusi, aga seda mõnusat melu, mis selle ürituse ümber toimub! Jõudu tegijatele:)

See hetk, kui sul on aega ja võmalusi omi mõtteid mõlgutada

Neid hetki ei ole palju. Põhiliselt siis, kui ma omapäi põllul nokitsen või üksi autoga teel olen.

Omapäi põllul on üsna reaalne, sest kes ikka töö juurde tulla tahab, eriti kui sääski nii massiliselt on, et hingatagi on raske. Ega ma ise ka sinna ei kipu, sest ma olen üsna pettunud Eesti riigis, et riik midagi ette ei võta ja üht korralikku üleriiklikku sääsetõrjet ei tee. See on muidugi iroonia, peame leppima paratamatusega. Ainuke lohutus on, et mingi aeg pidi neid elukaid vähemaks jääma, no suve poole või nii. Aga ma kardan, et aiavili uppub enne umbrohtu, kui see ime juhtub. Kõige selle juures olen ma ise muidugi ülirahulik, mis on põhiline. On palju hullemaid muresid maailmas, kui meie aiavili ja no üldse kogu see kupatus siin(majapidamine). Tunnistan ausalt, asi on käest ära.

Aga mind tundes, ei istu ma kodus, veri ninast väljas, ja ei kõpla sääskedega võidu. Päevad mööduvad palgatööd tehes ja viimasel ajal on palju ringisõitmist ka olnud. Nii lastega kui ilma. Hambaarsti juures ise tuleb juba pea iga 2 nädala tagant käia. Juuni on eriti tihedalt aegu täis.

Eile oli mul võimalus üks Viljandisse käik ühendada Pärnu otsaga, sest oli vaja isale bussi vastu minna. Käisid "noored" turismireisiga Horvaatias puhkamas ja finiš päädis Pärnuga. Mulle sobis. Aga et mu hambaarstiaeg samale päevale langes, märkasin ma viimasel minutil. Ja et võimalikult palju asju ikka jutti saaks ajada, kui juba kodust välja mineks, siis haarasin murutrimmeri ka kaasa. Tüüpiline mina jällegi, on vaja elu keeruliseks elada.

Loomulikult ma aimasin, et võib juhtuda, et läheb hamba välja tõmbamiseks. Läkski. Kui ma autosse istusin ja tahavaatepeeglisse vaatasin ja siis trimmerit märkasin, sattusin ma paanikasse. Mu lõuad olid narkoosist paksud ja tuimad, suu mingeid tampoone täis. Ma olin kõnevõimetu. Kuidas ma trimmeri remonti viin? Kuidas ma oma soove väljendan? Auto peale ka jätta ei saanud, sest reisisellid oli vaja kompsudega ära mahutada. Ma ei sõida ju Pärnu hotelli ette, et autol luuk üles tõsta ja tervele ilmale näidata, et olen nüüd oma trimmeriga kohal:D

Tuli kuidagi hakkama saada ja sellest trimmerist vabaneda ja eks oli hea ka, et mida kiiremini remonti saab, seda kiiremini saan töötava trimmeri tagasi, et seda metsikut loodust siin nüpeldama hakata. Nädalavahetus tulemas.

Plaan A oli paber ja pliiats. Kui häda käes, kirjutan paberile, mis vaja. Plaan B oli trimmeriga lihtsalt hooldusmehe juurde ilmuda ja sinna masin lihtsalt maha jätta, küll ta ise taibanud juba oleks, mis sellega teha.

Aga läks hästi, pidin vaid kolm fraasi välja punnitama - remont, nimi ja telefoninumber. Sellega oli korras.

Kui ma siis Pärnu poole kulgema hakkasin, sain ma lõpuks aega omi asju ka mõelda. Aega oli piisavalt. Nii piisavalt, et langetasin otsuse autoostuga mitte kiirustada. Päris jalamees ma ju ei ole ja lihtsalt ostmise pärast midagi ära osta ka ei tahaks. Läheks ikka kindlapeale välja, riskima ei ole mõtet hakata. Koondamislained ja köögilaen oleks hea enne ära lahendada ja hambaravi peale kulub ka palju. Ei tahaks päris miinustesse ka jääda, võlg on võõra oma. Kannatan autoga ja tänu sellele saame rahumeeli muid tähtsamaid asju finantseerida ja lahedalt elada.

Nii, see oli üks asi, mis otsustatud sai. Lisaks lubasin ma sel samal päeval lõpuks minna Triumphi pesupoodi ja omale korralikud rinnahoidjad osta. Ilma lasteta mineks, aega oli, nii et ideaalne ajastus. Tavaliselt lastega käies ei saa ma sellistest asjadest unistadagi. Mõeldud tehtud.

Tegin pesupoes tiiru. Müüja tuli varmalt oma abi pakkuma, millest ma kohe viisakalt keeldusin. Ma polnud nii ammu uut pesu näinud, et ma tahtsin lihtsalt rahus vaadata, mida turul üldse pakutakse. Olin pettunud. Oleksin ma midagi endale meeldivat näinud, poleks mul isegi sellest ca. 50 eurist kahju olnud. Aga pitsid - satsid, lisaks "kuulikindlus"(paks polster) - polnud minu maitse. Tagasihoidlikumad maksid jällegi ca. 25 eurot ja no polnud oma raha väärt minu silmis. Mõtlesin, et selle 25 euroga saan Lindexist midagi paremat. On üks mul Lindexi oma, mis ribadeks kantud.

Lindexis sai ära proovitud terve hunnik rinnahoidjaid ja enamvähem sai selgeks ka mis suurus mul sobima peaks. Aga vot ei olnud sellist ideaalselt istuvat suurust väljapanekust võtta. Lõin käega.

Ja arvake ära, kas jätsingi juhuse kasutamata, et omale lõpuks ühed sobivad rinnahoidjad Pärnust leida. Ei. Läksin Maximasse ja vot seal turgatas mul hiilgav idee ka pesuletile pilk peale visata. Aega mul oli, rahvast oli vähe ja pood oli ka veel tunde avatud.

Suurust, mida ma Lindexist tikutulega taga otsisin, rippus Maximas nõrkemiseni. Kui ma aus olen, siis minu soovitud suurust nad põhiliselt pakkusidki, igas variatsioonis. Mulle sobis Basic variant, valisin igast toonist paari välja. Jah, mul oli plaan vaid üks paar osta, aga kui ma hinda nägin (6.90€ vist), krabasin kohe igat tooni e. siis 3 paari. Kindluse mõttes proovisin kõiki ka selga ja no ülirahul olin. Siiani olen.

Ja mul on alati Maxima suhtes pisikene eelarvamus. Stigile olen ma sealt küll riideid ostnud vahest ja kvaliteediga väga rahule jäänud, aga pesu pole ma kunagi isegi vaatama läinud. Aga selle raha eest olen ma esialgu väga rahul oma pesuga.

Teeks õige midagi - Sten

No nii. Sai Stenilegi väike test tehtud, et noh, sul on võimalus valida, mida sa teha tahad või kuhu minna. Kuigi nad on Metega ühe isa lapsed, on nad täiesti erinevad. Kasvatanud olen ma neid ikka ühtemoodi, koos nad ju kasvasidki.

Steni esimene reaktsioon oli, et ta ei saa üldse minu pakkumisest aru. Aru saadav, ega ma ennast eriti hästi ja selgelt väljendada ju ei oskagi. Minust saavad vähesed sotti.

Kui ta juba asjale pihta saama hakkas, siis ta ütles, et tema ei taha kuhugile minna. Tüüpiline Sten. Tema vajab aega. Ja seda ma talle andsin. Kiiret ju pole, suvi alles ees.

Õhtul, nüüd, hetk tagasi, tuli ta kõrge palavikuga mu toa ukse taha ja suutis oma üsna täbara olekuga lõpuks oma otsusest teada anda. Tema "lendab" meil hoopis madalamalt, kui Mete. Raadiuseks siis nii umbes 20 km meie kodust - Tündre järv. Et selle suve esimene suplus teha. Rõõm on minupoolne. See on üks ilus järv. Teeme ära - kohe, kui palavik langenud ja tervis korras.

Teeks õige midagi - Mete

Kool on läbi, suvevaheg hakkas pihta. Lapsed on tublisti kooliaastaga hakkama saanud ja sel puhul tekkis mul plaan, et võiks neid kuidagi premeerida. Et teeks nii, et iga päev võib üks laps valida omale koha, kuhu ta minna tahaks või tegevuse, mis ta teha tahaks. Ma oleks saatjaks ja saaks ka osa ja näeks, kes millest huvitub.

Esimene kes ette jäi ja kelle peal ma oma plaani katsetada üritasin, oli Mete.

Alustasin küsimusega, jas sul igav ka on. Mete korraks mõtles ja ju ta siis juba aimas halba ja ütles, et eiiiiii. Ta kindlast arvas, et ma ajaviiteks talle põllupeal mingit otsa pakun:D

Ok, kui igav pole, siis ma ei paku sulle välja, et võiks ühe väljasõidu teha. Nii, Metel kõrv kohe kikkis ja naksti minu töölaua juures, et oot, oot...Ma siis pisikese pausi järel jätkasin, et nii kodust 5 km raadiuses. Mete pahvatas naerma ja ütles, et tal oli plaanis juba lennuki peale sättima hakata.

Nojah. Plaan oli mul ju hea, aga välja kukkus ikka pahasti. No ma pole võimeline lennukiga oma lapsi lennutama:(

Aeg tegutseda

Mul on puhkus käimas, juba teist nädalat, aga midagi kasulikku veel teha jõudnud ei olegi. Sõna otseses mõttes puhkangi. Plaanis oli ikka kõvasti põllumajandusega tegeleda, aga mida sa siin tegeled, kui hommikuti on maa valge ja päeval sajab lund. Imestada ei ole siin enam midagi. Täiesti tavaline, et 10. mail on maa valge.

Jumala õnn, et ma nii laisk olin ja tomatid-kurgid alles märtsi lõpus mulda sain. Oleks ma varem seda teinud, oleks taimed juba vilja kandnud. Praegu on nii nibin-nabin viimane piir ja kannatavad veel akendel olla. Loodetavasti lõpeb see(ilma)jama siin ära ja saab taimed kasvuhoonesse istutada.

Kui siin üks natukene talutav ilm oli ja kannatas õue minna, käisin maasikapõllu läbi. Kakkusin umbrohud välja ja konstateerisin fakti, et päris palju taimi on välja läinud (eelmise aasta istandus). Sattusime Lätis Iecavas turule ja sealt ostsin ma kohe tervelt 5 maasikataime. Tüki hind oli 50 senti. Hea on turul käia, kui sul on kindel eesmärk ja ei pea sihitult ringi uitama. Ega ma täpselt ei teadnud, palju mul neid tühje auke põllul on, mis täiendust vajavad, seega võtsin igaks juhuks 5.

Koduteel jäi meil veel silma üks laada moodi asi, kust me ka läbi hüppasime. Kohanimi oli Straupes Zirgu Pasts. Kui s lõpus, järelikult oli see Lätimaal. Sealt ostsin ma teised 5 maasikataime, aga juba hinnaga 20 senti tükk ja isegi sordi nimi jäi meelde, Elvira. Sorte oli teisigi, aga kuna ma neist midagi ei taipa, keelt ka ei osanud, siis sai valitud sealt kastist, kust kõige rohkem ostetud oli. Niisiiis oli mul 10 maasikataime, mis said ka kohe sama päeva õhtul mulda, kui koju jõudsime. Ja väga hea, sest järgmisel päeval keeras ilm jälle ära. Olen enamvähem siiamaani ainult toas istunud ja külmetanud. Ahju kütan ikka ka iga päev.

Täna hommikul, kui lapsed kooli olid saadetud, tundus elu juba natukene rõõmsam. Päike siras, maa oli küll valge, aga pisukest istumist diivanil, kohvi tass käes, tundsin, kuidas tahaks täitsa midagi ära teha. Alustasin dushiga, panin omale mugavad koduriided selga. Nojah, pükse andis jalga tirida. Vana nali. Kaal on ikka totaalselt käest ära. Et kodust välja minnes midagi veel jalga oleks panna, sai ostetud mingi aeg H&M-st 360 kraadi stretschid teksad ja mis siin parata, päris mitu numbrit suuremaks olen paisunud. Aga jällegi, kui riided selga panna ja need riided on õiges suuruses, siis pole asi päris lootusetu. Pekid tõmbavad kokku ja tunnen ennast päris enamvähem. Polegi nii hull natukene toekam olla:)

Ühesõnaga kui ma riides olin, panin söögi hakkama. Olen juba mitu päeva lubanud lastele süüa teha, aga ikka läheme kergemat vastupanu teed ja sööme saiakesi ja muud saasta, mis on tegelikult nii maitsev. Ja mugav. Ma olen mõelnud, et kui me rahaliselt nii hea seis ei olnud, sai ikka tervislikult toitutud, kodus tehtud päris toidust. Nüüd on mul ilus ja uhke köök, aga järjest vähem näeb mind seal vaaritamas. Põhiliselt käib üks suur nõudepesu ainult. Küpsetamise olen sootuks ära unustanud, lihtsam on ju Läti Top´ist saiakesi osta. Ega see heaolu ühiskond head ei tähenda. Ok, niipalju hoolas ma olin, et tegin suure kausitäie shashlõkki, et ilusate ilmade tulekul natukene grillida. Kartuli panek ju ees ja kool hakkab lõppema, saavad lapsed natukene vabamalt lihaga maiustada. Meenale ostan vahukomme grillimiseks.

Nonii, Lidli kohta tahaks paar sõna õelda, aga teinekord. Siiski südamelähedane teema.

Kuidas ma laenukõlblik ei ole

Nagu ma siin talve lõpusirgel-kevadehakul  omale plaane seadsin, lubasin ma oma autoparki korrastada. Vanad autod realiseerida ja üks uus asemele.

Mingi aeg ma siis hakkasingi auto kuulutusi sirvima. Margi valik oli algul keeruline, aga ajapikku oli selge, et Ford, Opel, Kia jne. langevad kohe välja. Audi ei tulnud kõne allagi, sest seal maksab juba nimi pool auto hinda. Minu eelarvega oleks saanud üsna vana rondi, mida mul vaja küll ei olnud. Neid pool piduseid seisab hoovis juba piisavalt. Milleks üks veel juurde muretseda.

Lõpuks jäi sõelale Toyota Avensis, universaal kerega, et ikka ruumi ka oleks. Diisel loomulikult, et ikka ökonoomsem oleks ja sõita ka saaks ilma süümepiinadeta. Auto vanus võis olla maksimaalselt 2-3 aastat.

Kriteeriumid paigas, oli asi juba lihtne. Leidsin sobiva auto ja hakkasin otsima panka, kes mulle laenu annaks. Tegin taotlused kolme panka, kahelt sain äraütleva vastuse, kolmas tegi omapoolse pakkumise. Asi tundus juba reaalne ja ma olin päris meelitatud, et ühele üksikemale, kes kasvatab nelja last, võimalus antakse.

Olin parajasti reisil, kui mulle lootust anti. Tänu sellele jooksis liiva mu plaan Ikeast omale söögilaud ja toolid osta. Ei saanud ju sissemaksu raha laiaks lüüa. Selleasmele võtsin julguse kokku ja ostsin uuele (veel olematule) autole kummimatid, ise ülirahul enda ostuga olles.

Nii ma siis Vilniuse turu väravas tund aega varem kokkulepitud ajast istusin oma mattidega ja ootasin, kuni teised shoppasid, ise positiivselt meelestatud.

Kuidas kogu see liisingu protsess välja nägema hakkab, polnud mul aimugi. Esmaspäeval helistasin oma laenuhaldurile, et asi selgemaks saaks. Siis selgus, et pakkumine, mis mulle tehti, peab läbima veel laenukomisjoni ja nemad otsustavad.

Nii ma siis ootasin, närvid viimase piiri peal, teha midagi ei suutnud, sest iga hetk võis minna asjaks. Lõpuks saatis autoostja mulle emaili ja uuris, kaugel pangaga asjad on. Vot siis võtsin kätte ja helistasin, et need piinad lõpetada. Selgus, et sissetulekutena ei arvestata elatisraha, mis meil niigi lünklikult laekuvad ja sellega oli asi otsustatud - me ei ole laenukõlblikud.

Minu õhulossid langesid kokku ja nüüd ma istun siin rahahunniku otsas ja mõtlen, mida teha. Kas lüüa see raha sirgu asjade peale, millest ma unistanud olen (integreeritav mikrolaineahi, profi köögikombain, köögilaud toolidega), või...minna kasvõi laevaga sõitma, Soome, lastega, sööks Rootsi lauas...aga ei, ei raatsi.

Üks variant on ära oodata juuli, kui hakatakse maksma seda 300 eurot paljulastelistele. Kui see sissetulekusse arvestada võiks ju uuesti üritada. Saaks veel raha juurde koguda senikaua ja uuesti see protsess läbi teha. Ma ei saa nii kergelt alla anda. Ja kummimatid ei saa ju ka kasutult seisma jääda. On, mille nimel pingutada:)

Ma olen peaaegu tagasi

Tere taas üle pika aja ja vabandused, et lihtsalt ära kadusin. Põhjuseks nagu konkreetselt midagi ei olegi ütelda, lihtsalt tundus tol hetkel nii, et tahan puhkust - kõigest. Ja ega naasminegi eriti lihtne pole. Teiste vahvaid blogisid lugedes tuleb alati tunne, et kirjutaks ka, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, see ka kaob ja vastu tahtmist ma ennast siia juba ei aja.

Mõned tuttavad on küsinud, et mis juhtus ja on blogi sulgemist heaks kiitnud. Miks, jääb natukene arusaamatuks. Mind see küll eriti ei rõõmusta.

Blogi tegin mingi aeg jälle avatuks, aga kirjutada pole midagi suutnud. Külastatavus tõuseb iga päevaga, seega olen püüdnud ennast kokku võtta.

Praegu on selline hetk ja on enamvähem selline seis, et nagu näha, suudan kirjutada.

Igatahes on elu läinud normaalselt. Lapsed on terved ja saame oma eluga hakkama. Et me hakkame saame, ei tähenda aga seda, et ma niisama alla annan ja elatisnõudest loobun. Veebruaris sai sisse antud maksekäsu kiirmenetlus, et Meena ja Stigi issi lastele vähemalt miinimumiski elatist maksaks, aga sellele esitas ta vastuväite (kui halb tervis tal on ja kui vähe tal niigi raha on) ja nüüd läheb asi kohtusse. Ega see lihtne ei ole, laastab ikka piisavalt, aga lastel on ka õigus natukenegi paremale elule. Miks pean mina üksi panustama.

Ah jaa, üks suurem asi on veel käsil - breketid. Jaskari üle aastane ravi lõppes aprilli lõpus ja tema hammaste rida on nüüd ideaalilähedane. Mina alustasin märtsis oma eeltöödega ja varsti peaks minulgi breketid suus olema. 2011 aasta alustasin ka korra selle protseduuriga, aga siis tuli Saksamaale kolimine vahele ja asi jäi soiku. Jäljendite tegemiseni vaid jõudsin. Nüüd olen aga 100% pühendunud ja 2 aasta pärast peaks naeratus enamvähem olema:)


Ilmad on meil Eestis masendavad, eriti sel kevadel. Ei taha ja ei taha need soojad ilmad tulla. Korra annab lootust ja siis hakkab lund sadama. Ega õue eriti ei kipu, hea vabandus toas lõsutamiseks. Ei teagi mis parem on, ega need kuumad ilmad ka jälle kiita ei ole. Käisin nädalavahetusel Vilniuses ja seal võttis jälle kiruma, et kuradi palav on. No ei ole kuidagi hea. Hommikul ja õhtul oli normaalne õhk, sai isegi hingata, aga päeval otsisd ikka varju. Aga pole hullu, sai suvist kliimat natukene tunda. Enne Riiat tuli aknad üles kerida, sest õhk muutus jäiseks ja koju jõudes oli esimene käik ahju tuli alla teha.

Avalugu sai nüüd kirja, ma ei hakka üle pingutama - tasapisi ikka. Vaatab, millal ja mida mul jälle ütelda on.

Minu arvutuskäik: palju saan mina tulumaksu tagasi? Oletatavalt:D

Täitsa ajaviite teema, pole midagi ju oma vaba ajaga pihta hakata. Kasutasin abina seda lehte (LINK).

Brutotulu: 15 888,18

Maha arvamised:

Maksuvaba 2040
TKM (kinnipeetud töötuskindlustus) 135,07
KPM (kinnipeetud kohustuslik kogumispension) 168,84
Koolitus 349,65
Lapse maksuvaba 3 x 1848 = 5544

Kokku mahaarvamised: 8237,56

Tulumaks sellelt: 8237,56 x 20% = 1647,51
Tasutud tulumaks: 2592,24

Lõplik maksukohustus: 1647,51- 2592,24 = -944,728


Kas mu arvutuskäik klapib, selgub õige pea. Aga nüüd on mul vähemalt ligikaudu teada, mis rahadega ma arvestada saan.

Nagu kult rukkis

Ei tahaks küll julm olla, aga järjekordne käimasolev blogisõda, mis õnneks küll sel korral ei puuduta mitte mingil määral mind, toob põnevust. On vähemalt lugeda ja jälgida midagi Perekoolist (LINK). Malluka blogisse mul asja ei ole, seal saab kohe sõimata, nii kui midagi teistmoodi arvata julged ja päris mark on ka selles seltskonnas viibida, kui aus olla. Minu arvamus inimesest, kes Malluka möödalaskmisi kiidab, langeb kohe kolinal.

Blogisid puudutavad teemad tegelikult ongi minu lemmikteemad, tehke mis tahate. Ise ma neis teemades absoluutselt sõna ei võta, viha ei õhuta ja jään enamasti erapooletuks, vaikselt mõeldes, las karma teeb ise oma töö, mina ei peagi midagi tegema, pean vaid oma elu elama nii hästi, kui ma seda oskan. Sõim, mis mulle vana-aasta lõpus osaks sai Malluka tulihingeliste pooldajate poolt, ei jäänud tulemata ka Eveliisile (LINK). See ütleb nii mõndagi inimmassi kohta, kes ei anna endale aru, mida nad suust välja ajavad. Ilma teemasse süüvimata asutakse kaitsepositsioonidele, arulagedalt, ütleks. Ja mis kõige peenem. Facebookis tehakse seda oma näo alt. Klõpsisin siis ka valikuliselt (kellel mahlakamad väljaütlemised) mõne profiili lahti ja uurisin inimese tausta ja ei imestanud enam millegi üle. Ei hakka siin "teist Eestist" mainimagi, see nii leierdatud teema, et selline asi olemas on. Titemammadest klounkari ma ütlen. Sorry! Aga mul pole midagi tsirkuse ja leiva vastu:) Tehke aga ennast ja oma iidolit lolliks, jõudu soovida pole vajagi.

Mõtlen aga iga päev üha rohkem karma peale ja nii nõme kui see ka ei oleks, ma usun karmasse. Unenägudesse usun ka. Näen päris tihti und ja hommikul on enamasti meeles ka, mis toimus. Löön telefonist unenägudeseletaja lahti ja püüan aru saada, mis mulle õelda on tahetud. Peopesa sügelemisse usun ka. Kui sügeleb vasak peopesa, annan raha välja, kui parem, on raha tulemas. Läheb alati täppi. Kui kellegil lastest on vill keele otsas, on selge, et ta on kellegile pahasti õelnud. Kusjuures minul pole juba ammu suus mingit villi olnud. Olen püüdnud elada ja olla "inimese" moodi.

Muust elust ka pisut. Eile oli minu lastel külmapüha. -19 näitas meie asukohas telefon külmakraade ja ma ei hakanud lapsi hommikul enne seitset kodust välja ajama pakase kätte. Lasin neil soojades voodites edasi magada. Meena oli eelmine päev soojad püksid ja villased sokid ka kooli jätnud, nii et tal polnud enam midagi sooja ka selga panna. Mis see päevake puudumist ikka teeb.

Ega lapsed siis ju magada ei näe, kui võimalus on. Veeresid kõik mul siin ringi juba kaheksa ajal. Sten oli ilma pikema jututa nõus kohe ahjupuud tuppa tooma, Mete pesi nõud. Tegin neile hommikuputru ja siis läksid kõik oma tubadesse ja olid vaikselt omaette, et saaksin rahus tööd teha. Meena luges köögi diivanil ahjusoojas oma kohustuslikku kirjandust kõva häälega ja kõik oli selline mõnus ja harmooniline.

Meena "Kaksteist kuud" lugemas

Ise tunnen ma sellist rahutust. Pole nagu enam midagi "SUURT ja tähtsat", mille nimel rabeleda. Rutiini ma ei talu. Lubasin lastele, et meie rahaprobleemid saavad lahendatud, kui köögimööbel paigas. Seda ta nüüd on, aga raha ikka ei paista kuskilt. Pangaarved olid mul täiesti kuivad, kuni eilseni. Siis laekus lasteraha, millest peale maksude ja arvete tasumist jäi alles 118 eurot. Kui palk laekub, maksan 300 kohe köögiprojektiks võetud laenu tagasi, mida ma teen loomulikult rõõmuga. Maksan kõiki oma võetud kohustusi rõõmuga ja esmajärjekorras.

Sel kuul on loota tuludeklaratsiooni rahasid, millega on mul ka omad plaanid. Palju ma saan, pole aimugi, peaasi, et ma pettuma ei peaks. Esmajärjekorras tahan Polo korda lasta teha. Seisab teine hoovi peal nii õnnetult - ei ülevaatust, ei kindlustust. Sinna on mul planeeritud ca. 200-300 eurot. See ongi hetkel mu kõige suurem mure. Üldse teevad autod mulle muret. Siin oleks vaja pisukest ümberkorraldust. Üks on juba vana ja väsinud, teine pisut kabedam, aga pisike meie pere jaoks. Oleks vaja mõlemad likvideerida ja üks korralik asemele muretseda. Tundub, et see mu järgmiseks suuremaks väljakutseks saabki. Olen selle peale juba päris palju mõelnud.

Lastele lubasin veel, et teen neile kõigile pangakaardid. Selleks on vaja aga linna sõita, mis tundub päris suur ettevõtmine. Kui ma alles hiljaaegu igapäev linna tööle sõitsin, oli asi hoopis lihtsam. Nüüd ei saa mitte kuidagi enam liikuma. Hea kui korra nädalas poodi saab, sedagi vaid meie kohalikku Konsumisse, paremal juhul Ruhja Top´i. Raske on ette kujutada, kuidas ma suutsin iga päevast linnasõitu peaaegu 8 kuud finantseerida. Müstika.

Ja kui keegi praegu huvi tunneb, miks ma töö ajast blogi kirjutan, siis juhhei...aga mul on ületundide arvelt kaks vaba päeva e. siis XXL nädalalõpp. Aga kõige nõmedam, et kui need vabad päevad sul käes on, ei oska sa nendega midagi arukat peale hakata. Võiks ju minna kuhugile, aga raha ka nagu ei ole. Laenama ka ei tahaks hakata, see on nagu umbes, et laskmata karu nahka pole mõtet jagada.

Eks näis, lähen istun elutuppa diivanile natukeseks. Seal tulevad mul tavaliselt tohutult head mõtted ja tegutsemisind.

Köök pildis

Väike ülevaade köögist, mis pole küll 100% valmis, aga Trinity-K on oma töö lõpetanud. Nemad on endast andnud rohkem kui 100% ja ma olen nende poolse teenusega väga rahul. Eriti meeldib mulle nende kinnipidamine lubatud aegadest. Minuti täpsusega oli töömees mõlemad päevad kohal, kui ta tulema pidi ja tegi oma tööd väga professionaalselt.

Sellised tööd nagu kraanikausi, nõudepesumasina, pliidi, õhupuhasti ja külmakapi ühendamised teeb tuleval nädalal Revatal, kes tegid ka minu köögis kapitaalremondi. Siis pannakse veel puuduolevad põrandaliistud, köis lakke jne. Nad lubasid ühe terve päeva siin teha, et kõik saaks paika, mis veel vaja.

Seniks aga pildigalerii, mis on küll moblaga klõpsitud, aga kaamerat pole ma juba ammu kapist välja kraaminud, sest minu arust teeb mu telefon sama häid pilte:)

Lükanduks mööbliga samas toonis, mille taga on minu pisikene majapidamisruum pesumasina, triikimislaua jms.

Siit puudub veel külmkapp

Praktiline lahendus palkseinaga - ei ole vaja hakata seina lõhkuma

Lift küpsetuspannidele

Esimesed sissekolijad

2 auguga pliidi asemel sai valitud 4 auguga

Olen dilemma ees

Ma olen mõtlema hakanud, et laud, mis meil praegu köögis kasutusel on - enamvähem antiik - nagu hästi ei sobi enam meie kööki. Sobiks, kui ta oleks restauraatori poolt kenasti korda tehtud ja taastatud, aga sellisena nagu ta praegu on, nagu riivab silma. Mete on ka seda meelt.

Nii ma siis olen natukene ringi vaadanud ja nagu ikka, oma lemmik mööblipoes Ikeas. Seal jäi mulle silma selline lahendus...

On ju hoopis teine tera, kui praegune variant? Ja ruumi oleks ka jälle rohkem. Aga eks näis, kui mööbel koos ja kuidas see vana laud sinna interjööri sobib.

Iga perenaise unistus

Nii uskumatuna kui see ka ei tundu, hakkab minu köögiprojekt ilmet võtma ja lõpule jõudma. Kui ma vahepeal olin juba mures, et millal see jaanuari lõpp küll on, kui mööbel valmis saama pidi, siis nüüd on asi selge. Lepingus ühtki tähtaega reaalselt kirjas ei olnud. Oli vaid suusõnaline lause, mis mulle meelde jäi - jaanuari lõpp.

Vahepeal mind juba hirmutati, et olen 50% ära maksnud ja nüüd olen sellest ilma. Aga ega ma seda tõsiselt ei võtnud.

Selle pika ooteaja sees jõudis ema juba oma kööki uuendada ja isa tegi ka oma köögis uuendusi. Eks ma nakatasin neid natukene. Ja nüüd käib lõpuks minu köögis ka sagimine.

Tegelikult olin ma nii kannatamatu, et helistasin kuskil 25. jaanuari paiku oma köögitegijale. Kui päris mitme helistamise peale telefonile ei vastatud, hakkas mul seest juba kõhe. Alati varasemate helistamiste puhul oli kohe vastatud. Rahustasin ennast sellega, et oli lõunane aeg ja mine tea, inimesed lõunal. Lõpuks siisiki sain inimese toru otsa ja sellega olid minu hirmud pühitud. Paari päeva pärast tuli korraldus lõplik tasumine teha ja 31. jaanuari õhtul pidi mööbel saabuma. Kokkupanemise aeg oli veel lahtine, aga lubati teisel või kolmandal veebruaril.

Laenasin emalt veel 300 eurot, sest no puudu oli raha. Olen tohutult kokkuhoidlikult küll elanud viimasel ajal, nii et endalgi hakkab paha sellele mõeldes. Aga kui nii suur summa nagu 5453 eurot makstud sai, siis see 300 eurot pole midagi märkimisväärset seal juures. Tänaseks on see võlg emale juba likvideeritud.

Eile õhtul, täpselt nagu lubatud, oli mööbel hoovis ja veeti kenasti pakitult tuppa. Päris palju oli seda kraami. Aga kui nii võtta, siis pidigi olema - täie raha eest ikka. Transport läks maksma 76 eurot. See oli kõik pandud hinnapakkumisse ehk siis seal 5453 euro sees.

Pildilt on puudu veel tehnika

Vahepeal sain meili, et kokkupanija tuleb kohe järgmisel hommikul kell 8:00 ehk siis juba täna. Ja jällegi, nagu lubatud, täpselt kell 8 astus töömess oma kohvritega tuppa. Sama mees, kes käis novembris kööki kohapeal mõõtmas, et kõik ikka sobiks hiljem. Ma veel imestasin, kuidas nad mu siit metsast üles leidsid, tavaliselt ikka helistatakse ette ja küsitakse teed. Aga ma ei tundnud meest ära ja ei saanud arugi, et ta juba siin korra käinud. Mööbli kokkupanek ja paigaldamine maksab 466 eurot. Suur raha, aga ma leian, et seda peaks ikka professionaal tegema. Mööbel iseenesest on liiga kallis, et ise susserdama hakata ja garantii kehtib ka sel puhul, kui samast firmast on paigaldus tellitud. Mul polnud kordagi mõttes, et omade jõududega midagi ise aretama hakkame selle mööblihunnikuga.

Nüüd jääb vaid põnevusega oodata lõpptulemust:)

Psühholoogi juures:)

Jõulude ajal oli meil rahvast natukene rohkem, kui ainult oma pere ja sel puhul oli vaja köögilaud suuremaks teha. Panime vaheplaadid vahele ja ruumi oli kohe rohkem. Siis selgus aga kurb tõsiasi, et kõik laudlinad, mis mul on, on liiga napid sellise suure laua jaoks. Tuli leppida napi linaga, aga sealt maalt hakkasin ma mõtlema, kust või kuidas sobilik lina lauale muretseda.

Meena sünnipäevareisi ajal oli meil Metega vaba aeg ja kasutasime seda osaliselt H&M-i koduosakonnas sondeerimisele. Hästi mõnus pood. Seal ma siis avastasin sellise üsna minule mokkamööda laudlina, mis oli parajalt suur ja veel linane, aga hind 39,99 oli natukene krõbe, eriti ajal, kui raha laristamiseks ettenähtud polnud. Tegin südame kõvaks ja lina jäi minust poodi.

H&M laudlina 145x250, 100% linane 39,99 €

Varsti õige pea oli meie oma Nuia kaubamajas kogu kaup mõned päevad -25%. Mida küll osta, murdsin ma pead. Jalutasin poes ringi ja siis mul plahvatas. Ostaks õige sobiva jupi linast riiet ja teeks ise laudlina. Saigi ostetud tükk kangast mõõdus140 x 250 ja sealse allahindlusega läks see mulle maksma ca. 16 €. Oi kui hea meel mul oli oma leidlikkuse üle:)

Siis seisis see nuts mul kodus päris pikka aega, enne kui ma selgusele jõudsin, mida ja kuidas ma sellest linast valmis teen. Nii muuseas saigi ääred ära traageldatud ja jäi üle vaid sobiv heegelniit muretseda ja pits äärde teha. Niidi sain Viljandist ja täpselt sellise, mis ideaalselt linasega sobis. Kulus seda 1 tokk (500g), mille hinnaks oli ca. 3 €.

Ääred sain lihtsalt sirgeks niidi välja tõmbamisega

Niit sisaldab 40% linast

Igaks juhuks sai 2 tokki ostetud, sest mulle pole võõras tunne, kui materjal hakkab otsa saama ja töö jääb seisma. See on nõme tunne.

Pitsi muster sai otsitud Pinterestist.

Kõik vajalik olemas, saigi heegeldamisega pihta hakatud. Oli just puhkuse aeg ka ja nii mõnus oli õhtuti telekat kuulata ja "psühholoogi" juures istutuda. Mõnus rahustav tegevus.

Kui ma algul arvasin, et linane laudlina on väga effektne, kui ta on kortsus ja triikimata - nii õelda oma loomulikus olekus, siis täna ma võtsin kätte ja triikisin ta siiski ära. Lauale ma teda ei pane. Selleks peab ikka põhjust ka olema. Põhjus tuleb vast tuleval nädalal, kui Stig oma 4-ndat sünnipäeva peab ja tähelepanu - tähelepanu, köögimööbel jõuab ka meieni ja saab vast Stigi sünnipäevaks paika. Uskumatu:)


Kokkuvõtteks sain omale kordumatu lina vaid ca. 20 euro eest + tasuta psühholoogi juures istuda. Hea diil.

Pere keskmised

Kuni pesumasin käib ja ahi köeb, saan tänasest päevast natukene muljetada. Kõiki kindlasti huvitab, millega me tegeleme.

Pere pisemad said eile vanaema juurde viidud ja nagu arvata, siis oli meil õhtul majas vaikus. Kohe annab tunda. Isegi siis annab tunda, kui üks laps vähem on. Ei loe siin isegi vanus mitte, sest ka Steni mitte kohalolu annab kohe tunda.

Igatahes ma andsin eile pere keskmistele nii vihjamisi teada, et kasutame tänast päeva kuhugile kodust välja minemiseks. Kuhu, polnud ma veel kindel. Valikut palju ei olnud - Pärnu või Tartu. Sten viskas muidugi "kildu" ja pakkus Valm(i)erat ka, aga ausaltõeldes ära hakkab juba tüütama ja kui Deposse ka asja ei ole, mis sinna siis ikka minna.

Hommikul, kui mina veel magasin, kuulsin Steni majandamas. See pole mingi tavaline asi. Tavaliselt tuleb tema alla alles lõuna paiku ja sedagi vaid nälja pärast. Igatahes oli näha, kui motiveeritud ta oli ja kuidas ta ootas, et saaks ka kord kodust välja. Kui ta oma ringid ära teinud ja ma üles tõusin, oli tuli juba pliidi alla tehtud ja solk väljas. Selline suurepärane žest laupäva hommikusse.

Likvideerisin eelmise päeva segadused ära, tegin kohvi ja palusin Stenil ka Mete üles ajada, et liikuma saada. Pool päeva oli peaaegu juba käes. Aega meil küll oli, aga õhtu peale polnud ju ka mõtet jääda.

Sihtkoha otsustasime kamba peale ja valituks osutus Tartu. Mete arvates pidi Pärnu H&M jama olema. Mete lootis omale paari teksasid saada ja juba jõuludest on ta unistanud natukene toekamatest jalanõudest, kui tal momendil kanda on. Asi pole üldsegi raha taga olnud, aga tema maitse on lihtsalt nii võimatu, et see oli minu jaoks juba paras peavalu. Päris tihti saatis ta mulle õhtuti messengeri linke igasugustest välismaistest netilehekülgedest, kust ma võiks talle ühed tema favoriidid tellida, aga ma ei hakanud üldse süvenemagi. Esiteks juba sellepärast, et no mina ei kujutanud oma vaimusilmas küll toekamaid jalanõusid sellistena. Panen siia kaks stiilinäidet...

Stiilinäide 1

Stiilinäide 2


Ja niimoodi ilma proovimata sellise hinnaga jalanõusid kuskilt pärapõrgust tellida - ei. Küll ma olen teda Valmierasse kaasa võtnud, et saaks proovida ja oma silmaga vaadata, aga kõik pidi jama olema. Jube raske ja laps lippab tennistega pakases ringi. Mina oleksin talle heameelega korralikud kummikud ostnud, hea mudas ja poris liigelda. Kui jahedam, paneb soojema soki jalga ja asi lahendatud. Aga kummikutest ei lasta üldse rääkidagi. Korra pani minu Hunterid Teringi rappa jalga, seda ka suure surma ja meelitamisega. On plika, ma ütlen.

Täna oli see päev, kui ma lootsin, et see saapajaht ükskord oma lõpu leiab. Sten tsentelmenina lubas Metel isegi ees istuda. Tavaliselt käib selle esikoha pärast võitlus.

Esimese peatuse tegime paar kilomeetrit kodust eemal, Metskonna allika juures. Vaja oli pudelid allikaveega täita, sest mu lapsed on tublid veejoojad. Võiksin neist eekuju võtta, aga ei suuda. Joon alles siis, kui janu on ja siis on keha veegavarustatus juba kriisis. Sten kartis küll, et äkki vesi on külmunud, aga ta vist seda nalja veel ei tea, et allika vesi ei külmu kunagi:) Nõukogude ajal, kui tosooli põllumajandumasinates eriti ei kasutatud, soovitati ikka külmumise vastast allika vett kasutada. Omal vastutusel muidugi:)

Vesi olemas, võtsime suuna Taagepera peale. Mina eelistan ikka mööda metsateid sõita, seal kiirused väiksemad, liiklust vähem ja lastele nii mõnigi mälestus jutustada. Ja neil on ka nende metsateedega juba omajagu mälestusi kogunenud, mida me siis üksteise võidu meenutame.

Ja oh jama, ühtäkki oli keelumärk ees ja edasi minna enam ei saanudki, teeehitus kuni 1. septembrini 2017. Vaatasin veel korra aastaarvu, et asjas kindel olla. Ei olnud 2016. Tuli plaane muuta ja pisikene ring sisse teha. Õnneks on mul seal metsateede rägastikus iga sopp tuttav ja probleeme eksimisega ei olnud. Saimegi natukene rohkem vanu aegu meenutada ja uuest suvest unistada, kuidas me metsas mustikaid sööme või kevadel piibelehti otsima läheme. Et kütuse tuli juba endast märku andis, mind üldsegi ei heidutanud. Ennegi aurudega sõidetud.

Mõningase seiklemisega jõudsime lõpuks suurele trassile. Jällegi mälestused kooliajast kuni Tõrvani välja. Minu kool, esimene auto, esimene avarii. Lapsed on seda kõike juba võib-olla kuulnud, aga igaks juhuks rääkisin korra veel. Keegi ei hakanud vahele kaagutama, et me oleme seda juba kuulnud:D

Tankida kavatsesime Pikassillas ja jumala õnn. Võrreldes Tõrvaga oli seal liitri hind ikka silmaga nähtavalt odavam. Mulle ei meeldi kallimat diislit tankida ja täishinnaga asjad ka ei meeldi. See jäi mulle silma saatest "Mnu pere ja muud loomad". Sarnased vaated elule mul Heidiga. Äratundmisrõõm. Mida Tartu poole, seda odavamaks hind muutus, aga meil oli viimane piir ja olime sunnitud tegutsema.

Pikassilla tankla on päris sümpaatne koht. Kiire ja meeldiv teenindus, väga õdus ja igasugu manti ka kohapeal. Isegi hamburgerit oli, päris neid koduseid, mitte mingeid mäki omi. Võtsin kummalegi lapsele meeleheaks ühe purgeri ja vaatasin heldimusega, kuidas nad seda mugisid. On asi, mida mina ei taha, aga las nemad siis söövad.

Kohe varsti ületasime Purtsi jõe ja siis oli nalja kui palju, sest Sten luges esiti, et tegu Purksi jõega:)

Järgmine kohustuslik peatus oli Rõngu Pagar. Aga nagu selgus, siis Mete ja Sten sinna oma jalga veel tõstnud ei olnud. Olid vaid ukse taga autos saanud olla, kui me suvel Kauksile sõitsime. Täna oli neil au oma silmaga näha, mis asi see Rõngu Pagar on. Nendel oli natukene teine ettekujutus olnud. Ma arvan, et nad kujutasid oma vaimusilmas ette klassikalist Saksa pagaripoodi, aga seal avanes neil pilt tavalisest toidupoest, kust sai ka pagarite poolt tehtud saia - leiba osta. Sten valis omale kaks rammusat Moorapead, Mete jäi ikka oma Milka šokolaadile truuks. See on ta viimaseaja lemmik, see Oreo küpsistega. Jällegi, mina ei arvanud sellest imalmagusast šoksist midagi. Võtsin omale täidetud mune hoopis teepeale näksimiseks ja paneeritud krevette.

Koju ostsime vürtsiseid krõbedaid pikki saiu, leiba ja saia. Need on nii head taluvõiga süüa.

Ma nämmutan ja nämmutan siin, lõpu teen kiiresti. Muidu juhtub jälle nii, et postitus kisub kaheosaliseks ja siis seda teist osa ei ilmu mitte kunagi:D

Jõudsime kenasti Tartusse, linn on mulle tuttav. Sõitsime kohe Kvartali alla parklasse, kus 3 tundi parkimist on laupäeval tasuta ja ruum soe. Saime lõpuks keskluku ka lahti sulatatud. Parkisime seal tunnikese kauem, nii et maksin euro juurde. Mete sai H&M- ist perfektselt istuvad super skinny musta värvi teksad ja paar meelepärast hilpu veel, Meenale ostsin ka mõned vajalikud asjad, Zarasse viskasime ka pilgu peale.

Nägime Hannes Hermaküla, kes hiljuti just ajakirjanduses oma Downi sündroomiga pojast pikemalt pajatas. Ja sel hetkel, kui ma taipasin, kes ta on, oli ta just oma poega otsimas, kes lipsas ühes jalanõude poes personali tagaruumi. Sai tal just "sabast" kinni. Selline juhus.

Sten tundus juba päris tüdinenud olema ja kirus hetke, kui ta pidi meiega kaasa tulema. Keegi teda ei sundinud, aga ju ta oli juba unustanud, kui hull on naistega kuhugile minna. Polnud ta ju juba ammu seda teinud. Nüüd talle meenus see õudusunenägu.

Kesklinnast suundusime Lõunakeskusesse. Mete lootused olid kõik sealse Sportlandi peale panustatud. Ja väga hästi panustas. Riiulis olid täpselt sellised jalanõud, mida ta mulle eBayst mitmeid kordi näidanud oli. Kirjade järgi olid need tiba soojemad, kui tavalised tennised, aga üs a niru olemisega ikkagi. Aga kui me juba seal olime, siis Mete proovis neid jalga, oli üliõnnelik, et ta poest oma unistuste jalanõud leidis, lisaks veel tema suuruse ja kirsiks tordil oli hind. Need olid pea poole odavamad, kui eBays.

Minu piinad olid lõpetatud, oli vaja vaid ost vormistada ja Mete õnn oli piiritu. Isegi nii piiritu, et ta palus mul hakata nüüd endale asju vaatama. Aga ma olen tõesti juba sellises eas, et mulle pole eriti midagi vaja. Peaasi, et lapsed õnnelikud ja rahul oleks, kaetud ja kõhud täis. Küll mina oma riietega toime tulen. Nii ma siis Rimist omale ilmale süümepiinadeta Aloe Vera joogi valisngi, võtsin 10 piima ja hakkasime koju sõitma.

Kuna lund nagu ei olegi eriti enam ja ilm oli täna eriti kevadine, siis suuskade ostu lükkasime teadmatusse aega edasi.

Ilus päev oli. Võtsin ema juurest pere pisemad ja oleme täies koosseisus jälle kodus.

Meie pere illusoorne vaenlane

Töönädal on taas seljataga. Nagu ma plaanisin, jäi Stig lasteaiast koju ja nii oleme juba üle nädala opereerinud. Saab hakkama küll. Kui ta esimesed päevad ikka mõned korrad puudutas teemat "lasteaed", siis tänaseks päevaks on tal see teema meelest pühitud. Nagu pole olnudki. Täna ta vaid korra mainis seoses aktuaalse teemaga"kiusamine", et teda küll keegi lasteaias ei kiusa. Rõõm kuulda.

Mitte nii rõõmus on aga teema koolis, kus asjad nii ilusad ei ole. Meenal on koolis probleem, mis vahepeal nagu vaibus, aga nüüd on taas tuure võtmas. On üks õpilane, kes pidi tal järel käima ja süstemaatiliselt kiusama ja tähelepanu nõudma, mis Meenale aga mitte nii mokka mööda ei ole. Kui ma seletasin, et ju tal on tähelepanuvajadus ja too laps püüab vaid sõrust luua omal kummalisel moel, siis Meena lasi ta korraks isegi omale ligemale ja oli sõbralik. Selgus aga, et too õpilane tegelikult ei olegi nii meeldiv ja hakkas kiusamine taas pihta. Soovitasin Meenal lihtsalt eemale hoida ja oma asjadega tegeleda, aga nagu selgus, siis selgest jutust teine pool aru ei saa ja on endiselt pealetükkiv ja kiuslik.

Sama probleem oli vanemate lastega, aga nende puhul sai asi lahendatud. Nemad hoiavad eemale ja püüavad mitte välja teha ja on asjast üle. Meena aga on natukene temperamentsem ja väljendab oma pahameelt, kui teda rahule ei jäeta. Üks hommik lubas isegi noa kaasa võtta, et kiusajale koht kätte näidata. Nii hulluks on asi juba läinud.

Ja mis mina siit kaugelt teha saan. Mina ju ei näe ja ei kuule, mis toimub, aga näen iga päev, kui ärritatud Meena on. Soovitasingi siis tal minna ja õpetajale oma muret kurta. Seda on ta ennegi teinud, aga nagu näha, asjad vaid kuhjuvad. Järgmisel nädalal on kokkulepitud kohtumine teise poole vanemaga ja siis saab asjasse vast selgust.

Paljud on küsinud, kas "Kodutunde" pärast minu lapsi koolis kiusatakse ka. Olen alati imestanud ja vastanud, et midagi sellist küll ei ole olnud. Aga nagu näha, päris nii ilus see asi ka ei ole. Kellegile jääb ikka miskit ette ja antud juhul on see Meena, kes kannatab. Ma olen kindel, et siin on tegemist vanema eekujuga oma lapsele, kuigi jah, lapsed võivad julmad olla.

Muidu on meil kõik stabiilne ja rahulik. Saan edukalt Stigi kõrvalt tööd teha ja vaatan, et temal ka ikka igati mugav oleks minu seltskonnas. Hommikul hakkan mina oma tööga pihta, kui tema veel magab. Kui ta tõuseb, mängib ta veel voodis mõne aja oma autodega ja siis sööme koos hommikust. Teen talle tassi head viljakohvi ja ta on igal hommikul selle eest väga tänulik, eriti võimaluse eest koos emmega hommikust süüa. Kui ma tööle jälle hakkan, joonistab ja värvib Stig midagi. Teleka paneme käima alles peale lõunal.

Täna Stig kurtis, et küünarnukid pidid joonistamisest valusaks jääma. Aga laua taha ka minna ei taha.

Autod, raamatud, pliiatsid ja paber - ja laps on õnnelik. Süüa ka iga natukese aja tagant:)

Lõuna ajal aitan ta riidesse ja siis jalutab Stig teeotsa posti järele. Vahest on midagi,vahest mitte. Ükspäev trehvas ta isegi bussiga ühel ajal ja siis oli ta eriti rõõmus, et sai koos Meena ja Steniga koju jalutada. Mete tuleb tavaliselt hilisema bussiga, sest tema käib veel Spordikoolis.

Stig õues toimetamas

Et Stigil igav ei oleks hommikupoolikul, olen lubanud tal vahest vannitoa kraanikausis nukkudega mängida ja paati ujutada. Paneb ise kraanikausile punni ette ja laseb vee sisse ja mängib. Ja ikka rõõmuga.

Lõunast läheb mul juba lahedamaks. Siis on siin juba piisavalt rahvast, kes Stigiga mängivad ja tegelevad. Kõik kaovad ära teisele korrusele ja minul lastakse rahus tööd teha. Ega mind kisa ja kära ei sega ka enam, olen oma mullis ja ei lase ennast üldse ülejäänud elust häirida, sest töö on piisavalt huvitav. Ja kui mõni tulebki voodi äärele muljetama, siis minul tavaliselt käed käivad ja kuulan selektiivselt.

Ja eriti tore on, et õhtuti, peale tööd istume lastega ja vaatame oma seebikaid, mida ma varem teha ei jõudnud. Jõuan lastel isegi koolitöid õpetada ja seletada, niipalju kui ma oskan. Ja kui ei oska, siis võtan aega, teen endale asja selgeks ja siis õpetan edasi. Uskumatu, millest ma omalajal koolis kõik ilma jäänud olen. Nüüd on nii mõnus mõni asi omale selgeks teha. Eile õppisime Metega nurki, nende liigitamist ja nurga suuruste arvutamist.

Ja kui ma stuudiumist lugesin, et koolis on peatäid, tegin Meenale kontrolli ja pesin tal kohe peale koolist koju jõudmist juuksed ära, keset päeva, töö tuules. See on minu jaoks nii tohutu töö ja suur ettevõtmine. Pesemine polegi midagi hullu, aga see pärastine juuste lahedaks kammimine. Meena muidugi palus kohe "täid" guugeldada ja tegi omale asja selgeks. Lugesin talle siis sõnad peale, mis kooliarst kirjutanud oli ja jääb üle vaid loota, et meie selle nuhtlusega tegelema ei peaks.

Me oleme tegelikult paljudest nuhtlustest pääsenud. Kui minult küsiti siin hiljuti inhalaatorit, siis ausaltõeldes pole mina oma elus sellist asja käes hoidnudki ja kuidas see funktsioneerib, pole aimugi. Pole vaja läinud. Õnneks.

Üks suurem eraviisiline projekt on mul ka käsil - hagiavaldus. Koostan selle täitsa omal käel ja ikka oma lastele mõeldes. Nüüd ju see uus elatisabifond loodud. Ja kui sul kohtupaberit ei ole, siis pole sellest lastele tolku midagi. Aga ega mul kiiret ei ole. Ikka tasa ja targu. Algus on tehtud:)

Oh seda sagimist nüüd. Meena helistas vanaemale ja komandeeris ennast ja Stigi vanaema juurde ööseks.Tuleb nad siis ära viia ja koju mõnusat reedeõhtut nautima tulla. Ja et ikka kõiki võimalusi 100% ära kasutada, siis võiksime ju meie Steni ja Metega homme homme natukene tuulutama minna endid. Metele ju suuski vaja vaatama minna ja üldsegi pole me ammu kuskil käinud, et ka Sten kaasas oleks.

Ilusat nädalavahetust!