Ma olen vastik

Meil on Meena ja Stigi issiga üks pisike "kamm" käsil. Sellepärast, et mina pidin Meena lennupileti eest tasuma, olen ma loomulikult õige natukene pettunud. Mina oma eelarve juures poleks saanud praegu sellise väljaminekuga arvestada. Kõik normaalsed lapsevanemad varuvad lastele kooliks vajaminevat ja iga sent on arvel, mina aga pean maksma mingit lennupiletit asja eest, mida ma üldsegi planeerinud ei ole. Oli Meena issi ettepanek ja ma loll tõesti arvasin, et tema algatus, ise majandab. Palus minul kui lapse eestkostjal pilet muretseda, tema pidavat igati toetama (unterschützen). Ok. Ega ma ka ei õpi. Pole esimene kord selline juhus.

Nüüd sai ta Sotsiaalkindlustusametist teate, et peab tasuma Eesti riigile elatisabi, mida riik tema eest meile kohtuasja alguses maksis. Juhuuu. Esialgu sai ta selle eesti keeles ja ta ei saanud mõhkugi aru, milles point. Mina sain sama kirja ja olin asjaga kursis. Lasin tal praadida. Siis palus ta loomulikult saksa keelset tõlget. Täna ta selle sai ja ma juba kujutan ette, et tal läheb suits suitsu järel. Ma saan väga hästi aru, et ma olen seda raha tänase seisuga topelt saanud ja see on minu asi ära tasuda, aga ma mängin natuke ikka lolli ka:D

Meie merereis

Hakkasime peale viite mere äärde sõitma. Meil on küll üsna suur auto, aga kui 5 kohta juba inimestega täidetud oli, jäi asjadele ruumi vaid ühe koha jagu. Auto oli üsna täis topitud, nii et Mete pidi häbist maa-alla vajuma. Nuias kavatses ta meid jätta ja koju tagasi minna, nii hull oli asi. Õnneks oli ta nii kinni müüritud, et nii lihtsalt ta jalga lasta ei saanud. Ja nii ta kaasa sai, mis on tore.

Esimene peatus oli Mai rand Pärnus, mille Sten Google mapi abiga välja otsis. Tema otsib oma välijõusaale ja nii me sinna sattusimegi. Nägime rannalehmad ära, käisime vaatetornis ja oligi kõik.

Edasi tegime sisseostud Maximas, kus kulutasime hea-parema peale ca. 30€. Ostetud kraamist peab meile jätkuma pühapäevani ja kõik lapsed valisid, mille järgi neil isu oli. Eelarve on meil ju piiratud. Kütust oli õnneks autos piisavalt, see kulu jäi meil ära.

Kõige keerulisem ja stressirohkem oli telkimiskoha otsimine. 5 inimest, 5 arvamust, kompromissi leidmine üsna keeruline. Peale mitme koha ülevaatamise jäime siiski minu valikule kindlaks, muidu oleksime siiani veel vaielnud ja kohta otsinud.

Auto pidime telgist eemale teeäärde parkima ja asjad kõik randa tarima. Merevaade oli meie kõigi Soov, võpsikus ei soovinud keegi telkida.

Telke oli meil kaks. Sten oli äsja omale soetanud Depost 2- kohalise telgi ca. 8 euroga ja tema sai oma telgi nagu naksti üles. Meie telk oli kasutuses esimest korda ja selle üles panek oli paras teadus. Sten palus ikka kasutusjuhendit lugeda, aga meie Metega püüdsime asjale ikka loogiliselt läheneda. Päris kaua jamasid, enne kui asi ilmet hakkas võtma ja asjast asja sai. Olime näljast juba nõrkemas, aga kuidas sa hakkad sööma, kui pole kindel, kas peavarju üldse saab.

Lõpuks tegi Sten lõkke üles, lapsed soojendasid mõned vorstid, igaüks sõi oma valitud toitu ja kodust kaasa tehtud võileibu ja õige pea keerasimegi magama, et hommikul kohe rannas ärgata. Aga praegu on küll jube tormine ja jahe, pean ennast riidesse tagasi panema.

Eile oli palgapäev

Oli küll jah ja väga hea et oli. Aga selle kuu seis on nii nagu ta. On palju laristatud, on ettenägematuid väljaminekuid ja sel kuul on vaja maksta veel paar päris prisket arvet ja lapsed tahavad veel mere äärde ka. Eks sinna kulub ka õige pisut. Midagi laiutada meil ei ole. Ütlesin juba lastele, et oma võileiva teeb igaüks kaasa, diisli jaoks olen vaid nõus kulutama. Aga ära ka ei saa seda väljasõitu jätta, isegi mitte raha pärast. Lapsed ei jõua õhtut ära oodata, kui me minema sõidame.

Kõige olulisem, nagu alati minu puhul on, maksud peavad makstud olema. Ajast kui me lasteraha rohkem saame, jääb mul lasterahast peale maksude tasumist alles üle 400 euro. See on päris suur raha. Nii et riigi poolt ütlemata suur abi vähemalt meie perele. Palgast maksan ma alati isalt laenatud "köök korda"raha. Sel kuul oli palka puhkuseraha arvelt vähem, seega ette ära kulutatud juba.

Selle kuu ettenägematud väljaminekud on trahv kiiruseületamise eest Poolas ja Meena lennupilet. Sellest ka meie selle kuu pingeline eelarve. Alles on mul veel ca. 300 eurot, aga maksta vaja on veel üks hambaarsti arve ca. 200 eurot ja muidugi see trahv ja elada ka vaja ja siis merereis ka veel. Selgelt on näha, et oleme miinuses. Aga ma ei heida meelt. Olen täitsa põnevil, kuidas ma välja siplen:D

Täna tuleb tegutseda

Hommikul vara, kui ma endale veel ei teadvustanudki, et täna Kaduneljapäev on, hakkasin ma kraamima. Voodipesu läks pessu (pidavat puhtam ja säravam täna pestes jääma), rookisin oma toalilli, ühed toaroosid plaanin ümber istutada, sest kaduneljapäeval seda tehes pidi taim tugevad juured saama. Nõudepesumasina tühjendasin puhastest nõudest jne. Tolmuimeja on vaja käima panna ja toad üle käia, eriti minu toa voodialune (toad püsivad kauem puhtad).  Kui hästi läheb, tõmban märja lapiga ka üle. Kõik kaduneljapäeval tehtav pidi kaotama oma väe ja võimu. Võtad tolmu ja see ei tule niipea tagasi. Naer, aga ma natukene usun nendesse asjadesse ja ega midagi halba ju juhtuda ei saa, toad saavad vaid hetkekski puhtamaks.

Rasseerida tasub ka täna, karvad ei kasva niipea tagasi. Juuksurisse minna ei tasu, kes soovivad juuksekasvu soodustada. Meestel aga tasub seda küll täna teha. Keemilisi lokke (kas tänapäeval sellist asja veel eksisteeribki?) ja värvida täna ei tasu, sest juuksed taastuvad sellest väga visalt hiljem.

Dieeti tasub täna alustada (minul käib täies hoos) ja halbadest harjumustest loobuda (mul neid pole enam). Kõik mõttetu kola visake ka täna ära. Väga soodne aeg selleks.

Homme planeerime lastega ära mere äärde sõita. Ei tahaks kuidagi traditsiooni murda ja lubas sooja nädalavahetus. Vaevalt sellist juhust enam tuleb selle aasta numbri sees. Võtame telgi kaasa ja tagasi tuleme alles pühapäeva õhtuks. Kes kassipoegade valvesse jääb, ei tea. Meile on lapsehoidjat vaja:D

Asjad toimuvad

Kuigi me oleme muust maailmast üsna eraldatud ja elame siin metsatukas oma vaikset elu, siis meil juhtub siin ikka ühtteist. Kogu aeg on midagi teoksil.

Üleeile näiteks küsis Meena issi telefoninumbri ja lihtsalt helistas talle. See meil muidu tavaliselt kombeks ei ole, suhtleme ikka vajadusel emaili teel ja sedagi vahest harva vaid. Viimsale ajal aga on suhtlus tihenema hakanud. No ja Meena sai ka maigu suhu, helistas eilegi issile. Ja kuidagi jõudis asi selleni, et nii muuseas lepiti kokku, et Meena sõidab lennukiga Saksamaale issile külla. Täitsa üksi. Lennufirma poolt on ette nähtud sellisteks puhkudeks saatja ja see teenus maksab 60 eurot. Täna ma ostsingi pileti ära ja asi on paigas. Meena läheb üksi lendama ja maailma avastama. On teine ju päris suur preili juba:)Ja ta on nii väga õhinas sellisest võimalusest. Tagasi sõidavad nad juba issiga, et ta ikka koolialguseks tagasi saab. Järgmine aasta saavad nad juba koos Stigiga lennata, sest laps peab olema vähemalt 5-aastane ja Stig seda järgmine aasta juba on. Issi saab ka lõpuks oma lastest rõõmu tunda ja nendega rohkem ja rohkem aega koos veetma hakata. Ja eriti oluline on, et Meena saab oma saksa keelt lihvida:)

Üks paha uudis jõudis ka meieni. Juuli alguse Saksamaa reisist jõudis täna meieni üks trahvikviitung. Olime Poolas 14. juulil meeletult kiirust ületanud. Alas, kus kiirus oli piiratud 50 km/h, olime sõitnud 96 km/h. Päris karm rikkumine ja seda hommikul kell 05:15:53. Hoiatustrahv sellise asja eest Poolas läheb maksma 400 PLN-i. Ei ole eriti meeldiv, aga trahv tuleb sekelduste vältimiseks ära tasuda kiiremas korras.

Lõunapausi ajal käisime kiisude "jahil" ka ära. Ronisime redeliga sauna pööningule ja seal nad olid, kolm karvapalli. Kass, keda ma arvasin valge olevat, on tegelikkuses selline beezh, väga haruldast tooni:)Panin kiisud ämbrisse ja tõin nad alla, ehitasime neile pappkastist maja ja nüüd on nad mul siin kodukontori nurgas valve all. Kiisuema tahab neid kogu aeg minema vedama hakata. Uksed on lahti, kiisuema võib iga kell oma laste juurde tulla.

Istun siin kassikarjas nüüd ja lapsi pean kogu aeg karjatama, et nad loomadele asu annaksid. Peavad ju ka ninapidi kogu aeg juures olema.

Kui rahul ma oma kehaga olen?

Ma ei taha nüüd vinguda ega kellelegi halvasti öelda, aga ikka juhtub, kui keegi mainib ära, et mis kaalu sul vaja jälgida on, et täiesti pseudoprobleem. Aga ma leian, et iga inimene teab ise täpselt seda piiri, millises kehas ta ennast hästi tunneb. Ja kui ongi vaja see paar kilo maha saada, on see minu arust ainult hea, kui inimene tahab selle heaks pingutada. Riietega on jah okeid need mõned üleliigsed rasvad, varjab kenasti ära ja tundub, et keha on okei, mida seal veel alla võtta. Aga tahaks ilma riieteta ka enamvähem hästi ennast tunda. Ja praegu mina oma 170 cm pikkuse juures 66 kilo kaaludes tunnen ennast juba enamvähem normaalselt. Mõni pekivolt, tselluliit ja natukene sangasid mind niiväga ei sega, aga natukene võiks veel alla võtta - nii kilokese. Kui ma kevadel kaalusin ca- 71 kilo, siis täna olen ma enda üle juba üsna uhke. Sel puhul Hello Kitty bokseritega (lemmikud) pildid minu tänasest vormist:)

Nalja kah:D

Hommik ei jõudnud täna veel saabudagi, kui sain teate Maanteeametist, et minu sõidukile on registreerimiseks luba antud. Ei osanud oodatagi, et asi nii kiiresti laheneb. Tegin kiiremad tööasjad ära ja lõunapausi ajal lippasin linnas ära. Lõin ennast suts ülesse ka ikka:

Võtsin ARK-is järjekorranumbri, sättisin ennast mõnusalt diivanile ootama ja hakkasin telefoni kotist otsima, et aega surnuks lüüa. Aga ei saanudki, kohe oli minu järjekord ja sain letti. Täitsin taotluse ära. Raskemad küsimused jätsin vastamata. Kõik käis väga kiiresti. Tasusin riigilõivu 192 eurot ja mulle ulatati numbrimärgid. Olin eelnevalt ikka unistanud numbrist, mis mind ka kõnetaks, kus oleks sellised raskemad numbrid nagu 8, 9 ja 6. Sain aga absoluutselt nõmeda ühtedega numbri. Püüdsin teenindajat ikka ära rääkida, et ta ulataks mulle mõne teise mubri, et saaksin natukenegi ise valida. Aga ta jäi resoluutseks. Ütles, et võite oma võileiva kaasa tuua ja teenindussaali ootama jääda, kuni sobivam number tuleb või makse mingi X summa ja valige palju tahate:D Lõin käega ja leppisin olemasolevaga.

Vanade numbritega oli ka oma lugu. Eile ma juba mainisn, et need soovin ma endale jätta. Olen nende eest siiski maksnud ja need kuuluvad mulle. Ise ma neid ei taha, aga isa kollektsioneerib neid ja tema on ju ka oma osa ära teeninud:) Täna vaid küsiti, kas soovin numbrid ära anda. Vastasin kohe ei ja selle kohta tehti märge. Sain numbrid omale. Kui ma Polo arvele võtsin kunagi, siis lasin ma ennast koorida...kahjuks. Aga mis teha, elu õpetab.

Mis mind aga kurvaks tegi. Küsisin, kas peaksin nüüd ülevaatusele suunduma, siis öeldi, et nii uue autoga pole see vajalik. Ülevaatusele on vaja minna alles 03.2020. Kurb, oleksin küll heameelega läinud, aga teisalt, kulude kokkuhoid ju:)

Tahtsin Olerexis natuke veel tähistada, et ostan omale ühe maitsva krevetisalati, aga tee veel reklaami (Instas), ei olnudki, kõik oli ära ostetud. Nii kahju.

Nii, numbrid olemas, paberid korras,kindlustus tehtud (ca. 51 eurot aasta), kõik okitoki, sõitsin koju tagasi, et kiirelt tööle jälle hakata. Lapsed nii mõnusalt toimetasid kõik. Mete korjas pesu kokku, lappis kokku (pole veel vaadanud, kuidas ta seda küll tegi, äkki pean veel üle tegema), pani uue kuivama. Üks pesurest lagunes lõplikult ära. Sten pani lõpuks vannituppa ette nähtud kapi kokku. Mis aga jama on, kapp on meie vannitoa jaoks siiski liiga suur. Tuleb teine väljund talle otsida. Krabasin selle veel Poolast Suwalki Lidlist, vaid ca. 36 eurot maksis. Andis ostukorvi venitada ja nüüd ei sobi ka veel, kuhu ta ette nähtud oli:( Oleks saanud ka oma hügieenitarbed võõraste silmade eest kappi peita.

No ja kui ema lõpuks helistas ja küsis, kas kõik on autoga korras (oli te peal kuskil mingit avariid näinud ja mind sellega kohe seostanud) ja kas ta võib külla tulla, siis...palun väga. Miks mitte. Läksime esimese asjana auto numbrit arvustama. Ema numbrist nii sillas. Mina ikka püüdsin selgitada, et nõme number ju. Mitte midagi ütlev. Ja kui ema siis selgitas, miks lahe number on, siis naersime kõhud kõveras. Ma olen teada tuntud juhm. Suht kokkusattumus, aga minu mõlemad Toyotad kannavad nüüd samat numbrit. Jumalast juhuslikult.

Meenutan siinkohal alati, kui ma kevadel poest värsket kapsast ostsin. Hakkan siis kodus suppi keetma ja tükeldan kapsast. Ise mõtlen, et kuidas see kapsas nii tihe on. Tavaliselt värske (varajane kapsas) selline pehme ja roheline. Räägin siis emale ja ema ütleb, et ega värske kapsas poes ei tähenda, et see kevadine varane kapsas oleks. Mina seostasin värsket ikka kohe selle noore kapsapeaga. Ma ei tea, kas ma nüüd piisavalt hästi seletasin, pole just minu parim külg, aga kes aru sai, see sai:)

Reh

Lobisen natukene muust ka kui autost ja ringi tuiskamisest. Jube väsitav on selline kodust eemal olek. Vanust on ka juba, ega naljalt enam midagi hullumeelset ette ei võtaks. Nagu näiteks Saksamaale kolimine. Nooruse uljus on ikka midagi hoopis muud. Aga ega ma vist eriti palju ei mõtle, kui mingi pakkumine tuleks. Näiteks just sain emaili Meena ja Stigi issilt, et tema olevat haige ja talle oleks nüüd abi vaja - kedagi, kes tooks brötcheneid, valmistaks hommikusööki ja niidaks muru. No vot. Palus Meenalt ja Stigilt küsida, kas nad läheksid issile appi. Kujutate ette, milline trall siin lahti läks. Nad olid kohe nõus lendama.

Ja ega ma ise targem ei ole. Juba pidasin plaani, kuidas ma oma töö kaasa võtan ja saan seda ju teha ükskõik kus, peaasi, et interneti ühendus oleks. Täitsa ogar ikka olen. Ja lapsed on nüüd nii üles keeratud, et rahu ka enam ei saa. On vaja sosida inimesel ju.

Täna oli minu esimene tööpäev peale nädalast pausi ja andis päris sisse elada. Tund kulus postkastiga tegelemiseks, lõunani vehkisin tööd teha, siis kihutasin ARK-i. Koju jõudes jätkasin tööga, aga kõike ma küll täna lahendada ei suuda, homme teen edasi. Ja nii see päev möödub. Kodus enam eriti midagi teha ei jõua. Süüa ma vist ei oskagi enam teha. Põllu peale oleks vaja vaatama minna, kas kurke on. Ja kui on, siis on need ju vaja purki teha. Parem ma veel ei lähe. Ei suuda mina siin mingeid kurke praegu marineerida.

Kassil on pojad. Vist juba pea kahenädalased. Ta muudkui veab ja peidab neid. Korra õnnestus näha, kuhu ta poegi vedas. Selline nummi lumivalge kassipoeg oli hambus ja kolis neid. Sealt kohast on ta aga uuesti juba kolinud. Täna silmapuhkepausi ajal istusin tal sabas ja jälgisin, kuhu ta peale söömist suuna võtab. Nüüd on enamvähem teada, kus ta poegi peidab. Kohe, kui mul jälle igav hakkab, otsin redeli ja lähen asja uurima. Kes kassipoega soovib, andke märku! Mitu neid on, ei tea.

Punased sõstrad tahavad korjamist. Pasknärid küll tegutsevad, aga isegi nendel on abi vaja. Minul on keldris mahla piisavalt, ma ei usu, et ma tahan veel juurde vaaritada. Oleks vaja üks korralik inventuur seal teha ja vanad asjad eest ära hävitada (süüa-juua). Õunapuud on sel aastal õnneks tühjad. Üks mure vähem.

Ebameeldivused ARK-is

Võtsin siis mina täna aega, et ARK-is asjad korda ajada. Aga nagu selgus, polegi asi nii lihtne. Kõik uuemad (al. 2011) autod on vaja eelnevalt Maksuametis deklareerida. Ühesõnaga tuleb nüüd oodata Maksuameti rohelist tuld, enne kui saab auto Eestis arvele võtta. ARK saatis kõik vajalikud paberid otse Maksuametile ja Maksuamet küsib puuduva veel minu käest, kui vajadus tekib.

Mulle tundus, et ARK-i ametnikul hakkasid lausa käed värisema, kui nii uut autot nägi. Autost tehti iga külje pealt pilti, seest pildistati, tehti mingid aktid. Kui ma küsisin, kas Maksuameti vastus on tundide või päevade küsimus, siis tundub, et vähemalt nädala. Ei saagi autoga enne sõita, kui paberid korras.

Maksuametiga ei tohiks mingeid probleeme tulla, minu eest on kõik maksud tasutud, varjatud tulusid ei ole ja pangalaen peaks neile ka näha olema. Eks siis ootame kannatlikult. Mingi jutt oli ka "mingist" maksust. Ametnik polnud ise ka asjaga kursis, loodab maksuameti peale, nemad pidavat sedust paremini tundma. Loodan, et kirvest selga ei lööda:D

Hiilisin siis linnast võimalikult märkamatult tagasi, isegi politseist pidin mööda tulema. Õnneks olid nad omale juba "ohvri" leidnud ja minu poole nad ei vaadanudki. Saa veel trahvi ka ilma kehtiva numbrita sõidu eest. Seda veel vaja.

Reisi jätk

Auto tangitud, võtsime suuna esimesse lähimasse Nike'i poodi. See oli Mete-Mari soov. Pidime päris paraja jupi maad ringi sõitma, aga see eest sattusime päris kenakesse linna nimega Metzingen. Ilm oli meeletult kuum, üle 30 kraadi, õhk oli lämbe ja hingata midagi eriti ei olnud. Poode oli seal meeletult, tundus, et see mingi ostuparadiis oligi - kõik kuulsate ja tuntud brändide poed reas, turiste meeletult. Meie keskendusime ainult Nike' i poele.

Pood oli paksult rahvast täis, järjekorrad meeletud. Soovitan soojalt külastada ükskõik kus - isegi Poolas, Nike Store Factory poodi, hinnad ülihead, kui Nike austajad olete. Mina olen selles suhtes täielik võhik, aga Mete leiab sealt omale alati väga soodsalt üht teist.

Need üli kuulid tossud saime 40 euroga. Mete on väga rahul oma saagiga.

Isegi isa tegi sealt poest paar ostu. Mina, nagu alati, ei midagi. Ma olen päris palju neisse Nike poodidesse sattunud, aga alati ostan sisse vaid teistele, et endale midagi vaadata, on aeg alati napiks jäänud. Aga eks see minu roll olegi, et peaasi kui lapsed rahul on.

Nüüd olid kõik olulisemad asjad tehtud ja võisime Navi koduteele seadistada. Samat teed me tagasi sõita ei soovinud, seega sai suund Berliini peale võetud. Kui me aga uuesti Stuttagarti kohale sattusime, jäi tee peale Ikea, millest ma kuidagi mööda sõita ei mallanud. Sups ja olimegi Ikea parklas. Ostelda plaanis ei olnud, aga üks mõnus istumine restoranis kulus meile küll ära. Oli ju suur töö tehtud ja kõhud oli juba tühjad, nii et võtsime omale aega ja nautisime toitu. Minul eriti isu ei olnud, aga mandlikoogi ja kohvi jaoks leidsin ikka ruumi. Isu oli mul kogu reisi vältel üsna niru. Ju kuumus ja ärevus tegid oma töö. Koju jõudes oli kaal väga normaalne (66,1 kg).

No ja edasi läks sõit kahe autoga -  mina ees, isa sabas. Ja nii me siis koos sõita püüdsime, et keegi kaotsi ei läheks. Päevasel ajal oli see päris teostatav, aga kui sadama hakkas ja pimedaks läks, kõik see ilm vastu peegeldas ja läikis, siis läks asi juba keeruliseks. Nii me siis otsustasimegi õhtaule jääda ja kiirteelt maha sõita, et ööbimiskoht otsida. Olime sellega lootusetult hiljaks jäänud, kaotasime isa silmist ja siis saime kõvasti sõimata, et me koos sõita ei oska ja eest ära kihutame jne. Ühesõnaga saime vastu päid ja jalgu, mis Metele muidugi väga sügava jälje jättis negatiivses võtmes. Mina vana rahu tunnen ja tean juba oma isa ja palusin tal Navi kasutada, et ta õigesse kohta saaks, kus me teda rahulikult ootasime. Tema ei saavat kahte asja korraga jälgida, Navi ja teed. Meie olime nii või naa süüdi, temast juba kordi mööda sõitnud ja süüdi. Istusime siis Metega rahulikult esimeses kiirtee parklas ja ootasime, ise teadmatuses, kas isa sipleb nüüd välja või mitte. Me ei hakanud kuhugile otsima ka sõitma, nii oleks asi veel segasemaks läinud. Õnneks mingi aeg ilmus ta ikka välja ja suurest vihast ja peavalust magas igaüks öö oma autos. Mina algul rooli taga, siis aga ronisin taha istmele ja nii me seal ilma tekkideta öö veetsime. Õige vähe oli vilu, aga ei midagi hullu.

Hommikul pesime sealsamas parkla WC-s, sõime oma varudest hommikust ja hakkasime liikuma. Teepeal põikasime veel mõnest poest läbi ja ostsime ühtteist kaasa. Mina panin rõhku sellistele praktilistele asjadele nagu WC paber, pesugeelid, kassitoit, moosisuhkur, kohvipadjad, maiustused, veinid, juustud, vorstid, prügikotid - ühesõnaga kõigele, mis Eestis minu jaoks kallis tundub. Nüüd on mul piisavalt varusid, et pikalt jälle välja vedada.

Sel päeval jõudsime otsaga Poola, kus võtsime suuna Stettini peale. Püüdsime võimalikult uusi teid pidi sõita, et midagi uut ja huvitavat näha. Kiirteed meid ei võlu, võluvad huvitavad Poola külavaheteed, loodus, mäed, järved. Mitu korda oli tunne, et tee hakkab ära kaduma ja valesti sai ka sõidetud. Selle eest saime jälle "peapesu".

Vahepeal pidasime nõu ja otsustasime öö hotellis bukkida. See sai käigu pealt tehtud. Poolas on lausa lust hotellis peatuda, kolm inimest hommikusöögiga saab ca. 45 euroga juba kätte. Unistasime juba korralikust soojast dušist ja hommikusöök ettevalmistatud lauas oli lausa paradiis. Hommikul oli mõnus inimese tunne reisi taas jätkata.

Hommik hotelli parklas

Oli juba neljapäev ja sel päeval kolasime päris agarasti mööda Poola külasid ja linnu. Tegime sisseoste ja väga ei kiirustanud edasi saamisega. Ööbimiskoha otsisime sel korral juba varavalges ja saime täpselt enne pimeduse saabumist teki alla. Sel korral sattusime ühe imelise järve äärde, kus oli järve peale ehitatud platvorm koos katusega ja sealsama oli ka istumisnurk - ideaalne ja imeilus.

See oli ka meie viimane öö, reede õhtuks olime juba kodus oma voodites.

Reisielamused

Kohe, kui pank andis rohelise tule laenuks, sai järjest reaalsemaks minu unistus uuest autost. Vahepeal ma küll matsin selle mõtte maha, et tegelen pigem oma hambaraviga, aga see on selline ühekordne suurem väljaminek, siis jälle pikem vahe ja siis sellised väiksemad arved jooksvalt. Mõtekas oli siiski see autoasi ära teha, et raha oleks millessegi investeeritud.

Lugesin pangapoolse pakkumise läbi, mis oli teadagi mõrvarlik nagu ikka, pangad ju tahavad ka elada. Lepingu sõlmimise tasu ise oli juba 200 eurot. Õnneks olin äsja Googlelt saanud reklaamirahad ja see leevendas natukene minu tundeid. Kui ma isaga asja arutasin ja mainisin, kui röövellikud tingimused pangal on, siis isa arvas, et raha väärtus langeb iga aastaga, et see pole midagi nii hullu. See tõmbas ka minul natukene hirme maha ja suutsin juba adekvaatsemalt tegutseda. Allkirjastasin lepingu digitaalselt ja hetkega oli raha arvel. Suur samm oli astutud, tagasiteed enam ei olnud.

Nüüd võis juba tõsisemalt hakata autot otsima. Eelnevalt olin ennast vaid turuga kurssi viinud. Ühtäkki ilmusid müüki Braunschweigi täpselt minu otsingukriteeriumitele vastavad kaks autot (LINK). Palusin Saksamaal elaval laste isal võimaluselt minna ja need autod üle vaadata. Vahemaa oli vaid ca. 35 km. Pilte kuulutuses veel sel hetkel ei olnud, seega oli infot natukene rohkem vaja. Sain vastuseks, et sel päeval pole tal võimalik kohapeale minna, kuna viibib eemal. Aga hetkega saatis ta mulle hoopis huvitavama pakkumise lingi (LINK) ja oli sinna ka juba helistanud ja asja uurinud. Tundus huvitav ja lõpuks saigi isaga kokku lepitud, et esialgu võtame suuna otse Stuttagarti, teisi valikuid enne üldse uurima ei hakka, et mitte aega kaotada. Oli meil ju vaid nädal aega.

Kui esialgu oli plaanis startida esmaspäeva hommikul, siis laupäevaks oli selge, et saame sõitma hakata pühapäeva hommikul. Pakkumise tegin ka Stenile ja Metele, et saaks korraga kompenseeritud ka nendele lubatud reis selle eest, et nemad viimane kord Saksamaale kaasa ei saanud. Mete võttis pakkumise heameelega vastu, Sten oli juba targem ja teadis, et ega see mingi mee lakkumine ei ole. Tema oli nõus koju jääma ja majapidamisel silma peal hoidma. Pere pisemad said vanaema juurde eskorditud:)

Esimene suurem peatus oli Kaunase autoturul. Sinna võib minna iga kell, alati on väravad avatud, kasvõi öösel, aga siis peab omal valgus kaasas olema. Meie jõudsime sinna pühapäeva pealelõunal. Ilm oli hirmus kuum. Meile midagi huvipakkuvat seal olnud, aga saime kindlad olla, et võime südamed rahus edasi sõita.

Silma jäi üks Shkoda Superb, mis iseenesest oli väga ok pakkumine, aga mitte meile. Ja Leedu nn. autotööstuse kohta olen ma vaid jutte kuulnud, seega igaüks teeb oma valikud ise.

Saksamaale plaanisime siseneda Wroclawi kaudu Dresdeni peale. Enne seda olime ööbinud kuskil jumal teab kus raudteetammi lähedal. Öösel sõitis paar korda rong ka mööda, korra lasi isegi kuskil kauguses vilet. Nõrgemad seda ei kuulnud, mina kuulsin. Magasime täispuhutavate madratsite peal lageda taeva all metsa all. Öö oli mõnusalt soe, külma ei tundnud keegi. Väga mõnus oli. Vesi oli meil omal kaasas, hambapesu ja breketite hooldust tegin väga eeskujulikult.

Kui Poola-Saksa piir ületatud oli, hakkasid pihta jamad ummikutega. Tuli kõik ära kannatada, midagi teha polnud. Õnneks oli vaade ilus, sai sedagi imetletud.

Stuttgarti jõudsime esmaspäeva õhtul ca. 21:00-ks. Et hommikul üllatusi ei tuleks, läksime kohe Toyota esindust otsima, et äkki saame juba autot piiluda. Aga ei, meie väljavalitud silma ei hakanud, aga koht oli selge.

Süda rahul, suundusime linnast natukene välja, et jällegi ööbimiskoht leida. Otsisin hotelli ka Bookingust, aga alla 100 euro välja mänginud ei oleks ja sellist raha me kulutada ei raatsinud. Iga kell oleksime lageda taeva all maganud, liiatigi kui ööd nii soojad olid. Koha leidsime mingi pisemat sorti lennujaama kõrvale, otse parklasse. Madratsid panime asfaldi peale ja magasime magusasti. Õnneks lennukeid õhku sealt ei tõusnud, oli päris rahulik ja vaikne öö, arvestades, et olime üsna linna külje all.

Hommikuti olime alati varased. 5-6 paiku oli minul uni alati läinud ja siis hakkasid teised ka juba liigutama. Tegime endid korda, et me viisakad ikka välja näeks. Isa kibeles juba õhtul, et tahaks juba raha lugema hakata. Me kõik lootsime, et asi kiirelt käiks ja põhieesmärk, milleks me tulnud olime, saaks oma lahenduse. Polnud me ju kuskil veel eriti käinud ja oma energiat millelegi raisanud, olime keskendunud ainult püstitatud eesmärgile. Ootasime kõik pinge langust, et saaks vabamalt võtta.

Oli veel üks pisike probleem - Mete juuksed. Need tahavad pea iga päev pesemist, et Mete ennast hästi tunneks. Selle asja saime kiirelt lahendatud. Esimene McDonald´s, mis tee peale jäi hommikul vara, aitas meid hädast välja. Sealses invaliididele mõeldud avaras WC-s said juuksed värske välimuse ja võisime tegudele asuda.

Esinduses olime enne avamist kohal. Kohe, kui uksed lahti tehti, pöördusime oma sooviga personali poole. Selgus, et majas, kus olime, müüdi vaid uusi autosid ja poolpidused on ümber nurga, aga veel suletud. Meil paluti lahkelt istuda, endile kohvi lasta masinast ja hetk oodata. Olimegi ilma hommikukohvita ja see kulus igati ära. Viisakas värk.

Pinge oli juba üsna üles kruvitud. Kohvi joodud, seadsime sammud nn. õigesse kohta. Ei olnud palju jalutada, 100 meetrit vast ja leidsime õige koha. Asjapulk avas just uksi ja palus meid lahkelt sisse. Rääkisin oma loo ära, et olen see, kes eelnevalt helistas ja mille vastu huvi tunneme. Meile näidati auto kätte ja kui isa oli kapoti aluse üle vaadanud, ütles ta kohe ära, et siin pole rohkem midagi vaadata, kõik on nagu uus, et tee tehing ära. Täideti hunnik pabereid, tehti koopiaid ja kõige põnevam hetk oli, kuidas see maksmine siis välja näeb, et millal siis see hetk on, kui rahapatakas on vaja letile laduda ja kes selle hunniku raha kõik kokku loeb.

Raha välja võtmine Eestis oli ka üks paras ooper. Lasin pangas küll limiidid suurima peale panna, aga ikkagi sain vaid korraga 3000 eurot päevas välja võtta. Õnneks oli meil nädalapäevad aega raha väljavõtmas käia. Ja kõige peenem on see, et kui oled oma kuuliimidi ületanud, siis edasise raha kättesaamine on juba tasuline. Väga "normaalne" ju.

Kui käes oli maksmise aeg, juhatati mind läbi suure maja, kohati läbi keldrite ja autoremonditöökodade, otse kassasse, kus istusid kaks naist, kes siis rahalugemise ette võtsid. Ei mingeid turvamehi, isegi teised kliendid ootasid sabas ja vaatasid seda komejanti laia naeruga pealt. Lõbus oli. Raha sai kahe naise ja masina poolt loetud, sain tsheki vastu ja oligi sellega kõik. Olin eelnevalt müügimehele juba õelnud, et vajan ARK-is tema abi. Ta oli sellega kohe päri ja tegi kõik selle paberimajanduse meiega kaasa. ARK-is oli meeletu järjekord, vist 17 inimest enne meid, nii et tuli oodata ja kannatlikult.

Lõpp läks kiirelt. Tagasi esindusse sõitis juba müügimees ise. Tegi ise ettepaneku, et ta võib roolis olla. Väga lahe. Siis näidati kõik olulisemad funktsioonid auto juures ära. Ega mul erutatud olekus midagi eriti meelde ei jäänud, aga abiks ikka. Küll ma jooksvalt ennast kõigega kurssi viin. Telefon ühendati ka bluetoothiga ära, see oli minu jaoks ikka täiesti uus maailm. CD-d kui sellist uutel autodel enam ei eksisteerigi, on vaid USB või Bluetooth. Võtmetega sama moodi. Võtmed võivad rahulikult kotis olla, kõik käib käe viipe peale. Käsipidur, tuled, klaasipuhastaja - kõik automaatika peal. Väga vinge:)

Asi hakkas ilmet võtma. Meil paluti esimese asjana tankima minna, sest kiirteel niipea tanklat ei tule. See oligi minu esimene sõit, esindusest tanklasse. Olime autoostuga ühele poole saanud, nüüd võisime kergendatult hingata.

Appi, inimesed??

Mis toimub. Sain ka lõpuks aega, et netis vähe ringi lugeda ja mida ma näen - Perekooli inimesed väga mures minu elu pärast. Mis aga rõõmu teeb, suurem osa inimesi on väga normaalse mõtlemisega ja saavad aru, kui tähtis on mõistlik majandamine. Käivad inimesed Weekendil, soojamaareisidel, liisivad Eestis ülehinnatud autosid - las käivad ja liisivad, omad valikud. Mina teen omad valikud. SEB pakkumisest, kus nad nõudsid 25% autoliisingu (kasutatud auto) sissemaksuks, ma loobusin. Auto ise maksis kõvasti üle 18 000€ ja oli vaid 1.6- ne diisel. Ei raatsinud ma sellist tehingut teha.

Kuna autoostu tuhin oli suur, otsisin juba pikalt teisi võimalusi. Küsisin kahest pangast rahalist laenu autoostuks. Üks pakkus minu rahavoogusid silmas pidades vaid 10 000€, mis oli selgelt liiga vähe. Mingit poolpidust autot ma endale lubada ei saa, veel enam laenu peale. Teine pank tegi juba vähe suurema pakkumise (Swedbank) ja isaga nõu pidades võtsin selle pakkumise vastu. Summa polnud küll päris nii suur, kui ma soovinud oleks, aga isa lubas aidata. Ja oligi otsustatud.

Saksamaal elava laste isa panus oli nii suur, et tema valis välja parima auto parima pakkumisega. Tema rahaliselt ei toeta minu isiklikke oste. Rahaga on ta väga täpne. Auto, mis välja sai valitud, oleks tulijana maksnud ca. 35 000€, 7 kuud hiljem saime selle kätte vähem kui poole hinnaga. Ei tasu iialgi uut autot liisida.

Minu edasine laenukoormus uue auto näol on 300€ kuus, mis mind ei tapa hea majandamise juures mitte grammigi. Auto kirjutan uuel nädalal oma nimele ja pangale maksan 5 aastat laenu tagasi. Kuna raha väärtus langeb nii või naa, aga minul on vähemalt midagi käega katsutavat ja me ei lase raha lihtsalt kerest läbi, leian ma, et oleme oma raha väga hästi investeerinud.

Autol on kehtiv garantii (ka Eestis), on ökonoomne ja 5 aasta pärast vaid 6 aastat vana.

Elatisraha pole kahe keskmise lapse eest märtsist saati juba sentigi laekunud. Võlg oli mingi aeg juba üle 10 000€, nii et palun ärge olge kadedad. Loodan, et pilt on nüüd selgem.

Saiakesed, limonaad ja kommid

Blogijate seas lahvatanud suur ja tähtis teema, kuidas keegi oma lapsi toidab ja kuidas oma lastele eeskujuks on, on päris naljakas lugemine. Loen, imestan ja vangutan vaid pead. On mured inimestel. Minul isiklikult on küll suva, kui Marleen (Marileen) postitab pildi oma laspsest, kes pirukat nosib. Mul küll häirekella tööle ei löö. Aga suur osa inimesi, nähes midagi, mille kallal ilkuda, hakkavad ja hakkavad närima ja nii see lumepall veerema läheb. Elage oma elu ja toitke oma lapsi paremini. Igal perel omad võimalused ja harjumused.

Ükspäev, kui Meena juba üle kahe päeva palavikus oli ja polnud palagi söönud, uurisin ma, mille järgi tal isu on. Olin valmis talle ükskõik mida poest tooma, et ta midagigi sööks. Aga ta ei tahtnud kohe mitte midagi. Isegi mitte magusat, mida ta selgelt liiga palju sööb. Ükskõik mida ta sööb, peab ta selle suhkruga üle valama. Vahest läheb asi nii käest ära, et toit ei kõlbagi enam süüa, sest see on nagu siirup ja nii ta seisma jääb ja ära viskamisele läheb. Raiskamine, ma tean. Olen talle püüdnud selgitada, et suhkur on valge surm. Aga ta ei saa sellest aru, veel mitte. Ta armastab magusat.

Kui tal kolmandal päeval juba parem enesetunne oli, palus ta mul poest Piraadi krõpse tuua. Mul oli hea meel, et lapsel mingigi soov oli tekkinud, mis sest et rämps. Haarasin poes riiulist kaks pakki krõpse, erinevad sordid ja pidin häbist maa-alla vajuma. Jube mark on minumeelest krõpsu osta. Nagu oleks suitsu ja viina korv täis olnud. Minu kiiks. Isegi need on minu silmis imelikud, kellel kassalindil hunnik jogurteid ja kohupiimakreeme jookseb. See ka ju puhas saast tegelikult. Ise ma ostan üliharva sellist kraami ja enamasti siis, kui kuskil sõidus oleme. Igapäevases toidukorvis sellist kraami minul ei ole. Kui, siis ostan naturaalselt kohupiima ja segan ise kodus seda hapukoore ja suhkruga, aga ka üliharva.

Valge sai. Kui lastega poes oleme, siis ei lubata mul valget saia osta, ikka mingi teradega variant peab olema, kuigi seal on ka valge jahu sees. Kõige teadlikum tervislikust toidust on meil peres Sten. Jaskari puhul pani mind ka imestama, kui ta kord koju tuli käima ja tal oli koti täis apelsine kaasas. Ma olen kindel, et ta sööb äärmiselt ebatervislikult igapäevaselt, aga eks ta püüab ka ikka puuviljadele vähemalt rõhku panna.

Saiakestest. Kõik juba teavad, et ma olen suur saiakeste sõber. Kui me Ruhjas käime, ostan alati kõigile nende soovide järgi saiakesi. Nüüd on asjad natukene muutunud. Kui vanasti tõmbasid mind Lätti nende maitsvad saiakesed, siis nüüd pole nagu eriti asja sinna. Mina olen omale piirangud seadnud ja seega saavad lapsed ka harvem saiakesi. Ise ma ka enam ei leia vajadust nii tihti küpsetada. Mida ma küpsetan, kui ise süüa ei saa.

Jäätist toon Lätist pea alati koju külmkappi. Ikka seda kõige odavamat ja ma kujutan ette, et ega selles midagi tervislikku ei ole, aga piirama ma ka sellepärast midagi ei hakka.

Mannapudrus ei pidavat ka mitte midagi tervislikku olema, aga mis teha, mul tekib vahest isu üks soe pudru metsmaasika toormoosiga süüa. Väga maitsev on. Lapsed tahavad ka ikka vahest mannaputru, kuigi neljaviljapuder on ikka esikohal meie peres. Kui ma plika alles olin, tahtsin, et ema mulle mannasuppi ikka teeks. Nii hea oli.

Teismelisena olid mul ka oma lemmikud. Kui kuskil sõidus olime, soovisin mina mõnest külapoest alati maisikeppe. Ma võisin neid meeletult sisse ajada. Eriti hea oli paki põhjas olev tuhksuhkur. Tänapäevalgi söön meelsasti maisikeppe ja kõrsikud on ka alati lemmikud olnud.

Noore neiuna meeldis mulle osta meie küla poest suuri shokolaade, neid 300 grammiseid pähklitega. Võisin neid lõpmatuseni süüa. Ei olnud mul vaja figuuri peale mõelda, ega midagi. Rahuldasin lihtsalt oma isusid ilma suurema mureta. Ka oma lastele ei ole ma midagi keelanud. Kui Mete ikka soovib igal poeskäigul tahvli Milka shokolaadi, siis palun. Las laps sööb.

Frrikartuleid ostan iga kord, kui kohvikus käime. Teeme seda harva, aga kindel asi, mida sööb nii Stig kui Meena. Nemad praadi kunagi ei soovi, seega jääb valikuks friikartul. Meie kodus jällegi friikartuleid ei kohta mitte kunagi.

Kui varem sai Ruhjast alati Tarhuni koju ostetud, siis see komme on ka unarusse jäänud. Nüüd oleme üle läinud Värskale, mida ostan koju plokiga, alati on mingi varu ja kõik võivad vabalt juua. Mete on armastama hakanud 100%-list apelsinimahla. Mingeid nektareid ja mahlajooke me ka ei osta. Need on nii rõvedalt magusad, et jube lausa.

Minul lapsena oli alati võimalus suviti, kui juba midagi peenralt ja aiast võtta oli, teha üks tiir ja maiustada igasugu värske kraamiga. Sama võimalus on minu lastel. Salatilehed, porgand, roheline sibul, till, värske kurk, maasikad, marjad, herned jne. - kõik on omal olemas. Metsast saab ka marju-seeni. Kõik peaks tasakaalus olema:)

Kui nõme ema ma olen

Saasta söömisest ma täna kirjutama ei hakka. Teema on muus.

No vaatavad lapsed üleval mingit DVD-d ja Stig hõigub mulle ülevalt: "Emme, kas ma pean magama tulema?"
Mina vastu: "Ei, vaata aga edasi, kui tahad." Ise mõtlen hirmuga, jumal, saaks hetkegi omaette olla ja oma asjadega tegeleda (blogi kirjutada).

Saan edukalt ühe postituse kirjutatud ja asun teisi blogisi lugema. Üleval tõmmatakse otsad kokku ja Stig tuleb alla. Küsib imearmsalt: "Kas sa igatsesid ka mind?" Vastan resoluutselt: "Ei." Selline kanaema ma kohe kindlasti ei ole.

Ronib siis mulle kaissu. Jah, 4 aastane ja ikka veel kaisus. Aga ma pole sellest probleemi ka teinud.

Olen Stigile õhtujutu asenduseks viimasel ajal lubanud oma telefonis puslet kokku panna ja siis sinna otsa ühe jutu kuulata (äpp nimega "Õhtujutt"). Tavaliselt me magan juba sügavat und kui öösel avastan, et muinasjutud muudkui tulevad. Kuidagi väga uinutavad on. Pole veel ühtki juttu lõpuni kuulnud, mina vähemalt.

Nüüd, et seda vältida, olen Stigile õelnud, et loen veel natuke uudiseid, siis saab tema oma pusle ja jutu. Ma juba tean, et ta uinub hetkega ja asi lahendatud - ei mingit puslet ega juttu. Selline ema olengi.

Pildid jooksvalt ikka Instagram´ist.

Pealkirjata

Tundub, et saan hetke aega paar rida kirja panna. Lapsed sätivad vist ennast teisele korrusele filmi vaatama. Magama on ka vara jääda ja õue põllule minekuks pole vaim valmis. Ilm on muidu selline mõnus vihma eelse olekuga. Loodetavasti tuleb öösel vihma. Veetünn ongi juba peaaegu tühi. Pesu tõstsin ka lehtla alla varju, nii et minu poolt on kõik sajuks ette valmistatud.

Kui pesust juttu tuli, siis mulle on hädasti uut pesuresti vaja. Üks, mis on juba pea 15 aastat kasutuses olnud, on täiega lääpas. Torm pani viimase põntsu. Kasutada küll saab, aga tolle aeg on peatselt läbi. Uuem, sama mudel, Depost veel aasta jagu tagasi ostetud, sai õige ruttu läbi. Üks "tiib" murdunud, jällegi torm ja liiga palju pesu peal korraga - nii et ka paras sant. On vaja hakata uut vaatama.

Muidu läheb ikka tõiselt. Tööpäevadel on mõnusalt tööd olnud, mis mulle väga meeltmööda on ja nädalavahetusel sai ka kõvasti rügatud. Kakkusin ühe kartulipõllu käsitsi puhtaks. 8 intensiivset töötundi kulus selleks ja eriti mokka mööda oli mulle see, et kõik lihased said rakendust pluss veel jume ka peale. Ja loomulikult põld näeb ka kena välja. Üks suurem põld oleks ka vaja üle käia. Eks näis, kas saan nädalavahetusel pihta. Hea, kui saaks.

Esmaspäeval oleme juba teel Saksamaale, autoostureisile. Esmakordselt sellise eesmärgiga, olen täiega põnevil. Autoostu kogemusi sealt on küll kaks, aga ekstra selle eesmärgiga minek esmakordne. Eeltööd olen ka juba teinud, aga eks peame enne väikse istumise tegema ja paika panema, kuhu suund täpselt võtta. Saksamaa on ju suur ja lai. Autohinnad on aga madalamad seal Hollandi piiri lähedal. Eks näis. Nädalga peame asjad korda saama, niipalju õnnestus mul täiendavat lapsepuhkust saada.

Nüüd, kui vähegi ilusamad ilmad on, lubasin lastele neid igal õhtul järve äärde sõidutada. On ju ülioluline, et lapsed veega sinasõbrad oleks, aktuaalne teema kogu riigis.

Rabas mustikal olen ka õhtuti käinud. Stig tahab alati meelsasti kaasa tulla. Paar tundi oleme. Päris mõnus lõõgastus ja talveks pudrumarju muudkui koguneb. Püüame ikka kohapeal ka nii palju kui võimalik värskeid marju süüa, puhas tervis ju. Millal siis veel kui mitte hooajal.

Sama hernestega. Facebookis käib mingi nõme hernesõda. Krt inimesed, ostke see mõni pakk seemet kevadel ja teate, mida te omale sisse sööte. Ei hakkaks iial hernest ostma. Sama effekt, kui poest sitta (sõnnikut) ostma minna. Elu läheb ikka kuradi mugavaks kätte ära inimestel.

Ma olen hull

Või siis halvatud. Ajast, mil me reisilt tagasi oleme, ei ole ma veel koduse eluga kohanenud. Kohvrid on lahti pakkimata, teen vaid oma palgatööd ja kui päev lõppenud, olen surmväsinud. Pealt vaadates pole küll mingi konti murdev töö, aga väsitab kohutavalt. Õhtul ei taha enam arvutit nähagi, seega ei jõua ka siia midagi kirja panna. Parema meelega lasen teleka ees silma kinni või lähen kohe otse voodisse. Isegi oma uude käekotti pole jõudnud sisse kolida. Vedeleb teine siin ja seal nukralt, kogu aeg on ta mul jalus ja silma all.

Selline ta mul siis on

Selline vegeteerimine on päris hull, stress peaks isegi ütlema. Millest, ma ei tea. See juhtus juba reisi viimasel päeval, kui kodu poole sõitsin. Tagasiteel me hotelli ei võtnud, sest kihk oli kiiresti koju jõuda. Magasin öösel vaid paar tundi rooli taga ja sõitsin aga edasi. Ja et unega võidelda, hakkasin ma jälle sööma. Siiamaani pole üle saanud, kuigi olen juba kodus ja unega võidelda vaja ei ole. Magan kui tahan. Aga eks selle magamisega siin ole ka nii nagu alati. Kõik muu on ju tähtsam, kui minu uni. Küll on vaja lastele taksot sõita, küll veetakse mind väevõimuga metsa jne. Igatahes olen ma stressis ja pean tõsiselt mõtlema, kas ma soovin oma kaalu säilitada või langen jälle söömise lõksu. Pole kerge see keskiga.

Et ennast millegagi tegevuses hoida (peale töö), hakkasin jälle autoostu plaane pidama. SEB-st sain juba vastuse. Maksa 25% sisse ja olemas...vist. Aga vaevalt, enne peab laenukomisjon ka veel otsuse langetama. Nii et polegi niiväga 100% kindel. Ja auto, mille peale ma liisingut soovisin, on ikka ka sigakallis. Saksas saaks samaväärse 3000 eurot odavamalt ja saaks seikluse ka pealekauba. Nii et ma olen juba enamvähem otsustanud, et Eestist ma ärikatelt autot ostma ei hakka. Nüüd siis olengi orienteerunud laenu saamisele, et ise omale sobiv auto tuua sobiva hinnaga. Eks näis, mis sest tuleb. Laenuorjusesse ma ennast mässin. Ja kui ei õnnestu, pole ka midagi katki. Aga millegagi tuleb ju tegeleda vabal ajal. Ma olen ikka täitsa hull:)

Toitumisest

Mida ma täna täheldasin. Ma ei tea, kas see on normaalne, aga ma suudan kommipoes täiesti külmaks jääda, erinevatest magusatest saiakestest rääkimata. Mul ei isuta ühegi magusa joogi järgi, ma joon vaid vett. Mulle on vesi maitsema hakanud. On vaid tüütu kõrvalnäht, mis kodust väljas olles on eriti tüütu - WC pidev otsimine.

Söön võimalikult harva ja pehmeid asju. Eile tegin kreveti pastat ja sellist asja on lust süüa. Iga kõvemagi asja söömine on valulik, seega parem üks jogurti laadne toode süüa kui võileba järada. Peale söömist eemaldan toidujäätmed suule mõeldud dušiga (Munddusche). Päris asendamatu asi, kui toidu osakesed on vaja breketite vahelt kätte saada. Kodustes tingimustes muidugi, kui pole plaanis käekotis aparaati kaasas kanda. Muideks, täna soetasin omale suurema käekoti. Polegi ju eriti paha idee seda juurutama hakata, et kõnnin, survepesur kotis:)

Käekoti otsingutel olen ma juba pikka aega olnud. Ei ole senini ükski kott kõnetanud. Täna siis lõpuks üks kõnetas. Hind tegelikult. Kui algselt maksis see 189 €, siis täna seisis hinnasildil 89 €. Et see lõputu jaht lõpetada, tegin asja ära. Nüüd saan ma rohkemat kaasas kanda kui pelgalt autovõti, mobiil ja plastikkaardid. Ruumi peaks jätkuma ka rahakotile ja nagu juba õeldud, ka suupesurile.

Ma olen täitsa elevil, palju koju jõudes kaal näitab. Mul on päris piisavalt liikumist olnud ja toitun absoluutselt igasuguse rämpsu vabalt. Ja siis tullakse solvama, et kas rase olen. Krt, ma ikka kõvasti pingutan. Milline ma paar kuud tagasi välja nägin, nagu mamsel:D 

Ma olen kõrgendatud tähelepanu alll. Õhus on pinget.

Täna on meie viimane õhtu Saksamaa pinnal selleks korraks. Õhk on üsna paks, kuigi siiani sujus kõik üsna kenasti. Isegi kiitis, et ta poleks uskunud, et nii kenasti kõik läheb.

Inimesel on tohutu kontrollimise vajadus, kuigi ma ei lase ennast sellest ärritada ja ega mul midagi varjata ka ei ole, aga igat meie sammu siin kontrollitakse. Hea et autol toonklaasid on, sest no seal on meil igasugust manti, mis mõnegi ahhetama-ohhetama paneks. Auto uksed hoian kogu aeg lukus, juhuks et härra sinna nuhkima ei läheks.

Teisel korrusel, kus me peremehe lahkel loal peatume, käiakse ka regulaarselt kontrolli tegemas. Ma ei tea, kas tõesti uudishimu tapab või mis häda on kogu aeg teiste asjadel silma peal hoida. Mind küll ei huvita nii detailselt teiste asjad, et peaksin salamisi hiilima ja teadma, mis, kus ja kuipalju on.

Täna õhtuks oli meil plaanitud lastega minna meie peretuttava juurde, kes meil siin algusaegadest juba lähedaseks sai. Palusin härral tema auto eest ajada, et meil on vaja veel lastega välja minna. Ma ei õelnud kuhu ja ta hakkas kohe kibelema. Ja lõpuks ta enam ei suutnud ja ütles otse, et ta on nii uudishimulik, et kas ma ütleks, kuhu meil minna on. Loomulikult polnud see mingi saladus, aga väike test.

Eile, kui me ujumas käisime, tuli härra lihtsalt lambist poole olemise peal meid kontrollima, et kas me ikka oleme kohas, kuhu minna lubasime. Ja siis veel vabandas, et nii ootamatult tuli, et ma oleks ju võinud mõne teise mehega talle vahele jääda. Umbes nii ta serveeris mulle seda asja. Äärmine kontrollimise vajadus, haiglane suisa. Aga mind pole tõesti vaja kontrollida, mitte mingis mõttes.

Ja veel. Kuna ilmad on siin üsna sellised viludas vaheldumisi päikesega, siis olen ma saanud hakkama enamvähem teksadega ja peal selline avaram õhem pluus. Teisel päeval ta juba hakkas uurima, mida ma peidam. Varemalt olevat ma meelsasti oma keha näidanud. Ja kui me tema juhtimisel autoga ringi kruiisisime, siis oli mul tema sõidustiilist ja siinsetest üles-alla vasakule-paremale teedest süda täiesti paha. Vat siis hakkas ta juba kõvasti kahtlustama, et olen rase. Tuli lausa pluusi alla kõhtu uurima. Jumal küll, eks. Kas ma tõesti nii ebausaldusväärne ja litsakas tundun. Omaarust elan ma lausa nunna elu.

Kui me siin eelnevad õhtud oleme koos veiniklaasi taga istunud ja maailma asju arutanud, siis viimased õhtud on lapsed alt magama kupatatud ja ma olen ka natuke distantsi hoidnud. Tundub, et me (tema oma lihased lapsed tegelikult), segame tema rahulikku ja igavavõitu elu. Eks ta sai ära ka ikka mainida, et tema maksab oma elatisraha ja rahu maa peal. Tema tahab oma rahuliku elu säilitada. Saksa keeles kõlab see hästi (ich bezahle meine ... Euro und habe meine Ruhe). Seda küll lõõpimise mõttes, aga ju see on tal ikka südamel ka. Nagu seegi, et me saame siin tema juures ikka julmalt odavalt ennast majutada. Ikka korra päevas tuleb ära see meeldetuletus. Selline vahva oma "isik" meil siin Saksamaal. Aga me oleme alati teretulnud, ka minu teised lapsed.

Ma ei saa ainult aru, miks mind nii hirmsasti valvata, kui ta on kindel, et 5 lapsega ei taha mind keegi. Võtku vabalt! Ma küll võtan.

Ja on selge, et sel mehel on probleeme alkoholiga. Ega ta seda ei varja, ütles otse, et tervislikel eluviisidel pole tema puhul mingit mõtet, tema elu on üksildane. Seega joob veini palju tahab ja suitsetab rahumeeli.

Kui ma korra ootamatult allakorrusele läksin, siis millegipärast peideti veiniklaas kiirelt ära. Mul sitaks hea kuulmine ja veiniklaasi kõlksatus oli kohe kuulda. Minule joosti kohe vastu, et mida veel alt vaja, kuidas aidata saab. Ja nina on mul ka ülihea, lõhnad olid ikka korralikud. Seepärast vast oli vaja ka lastest õhk puhtaks saada, et tipsutama hakata. Alkohoolikute rõõmud.

Diskuteerime

Oleme nüüd kaks päeva kohapeal (Saksamaal) olnud ja päris tore on. Mingit tüli pole veel tekkinud, aga on olnud väga huvitavaid diskussioone.

Näiteks milleks minu vanuses breketid, see rohkem tiinekate teema. Hambaarstid pidavad väga hästi elama tänu minusugustele "lollidele". Mina jällegi väitsin, et hammastest saab alguse inimese hea tervis ja mina käin seal vabatahtlikult ja mul pole ühestki väljakäidud eurost oma hammaste heaks kahju.

Järgmisena teema inimeste elueast. See pidavat olenema elatustasemest. Teemaks tuli see sellepärast, et hommikul oli kaste maas ja lapsed läksid välja muru sisse kangast tennistega. Jalad pidid märjaks saama ja lapsed haigeks jääma. Ma ütlesin, et mul tõesti ei ole lastele igaks elujuhtumiks eraldi jalanõusid, et Eestis ollakse õnnelik, et midagigi jalga panna on. Ei ole suve sokke, talve aluspesu jne.   Meil vähemalt mitte. Siis toodi välja sakslaste eluiga naiste ja meeste lõikes. Kõrgeima eani elavat taanlased. Meie elatustase pidavat madal olema ja seega sureme ka varem. Puhas statistika, mis mind küll ei kõiguta.

McDonaldsi's (siiski lastele suunatud restoran) istusid vanemad väljas oma sülelastega, kõik tossasid. Arvasin, et olen suitsetajate alale sattunud, aga ei, see olevat täiesti normaalne. Õudus, millises vingus peavad lapsed toimetama. Emad-isad tätoveeritud, ülesöönud, üle päevitunud või siis valged kui luiged, augustatud. Ma tundsin ennast seal nagu sõõm värsket õhku, isegi meiki polnud peal. Tegelikult ikka kohutav, kui elatustase nii kõrge on. Inimesed on täiesti moondunud. Normaalse välimusega inimesed on juba vähemuses. Või on McDonaldsi klientuur lihtsalt välja kujunenud ja normaalsed inimesed seal ei käigi.

Oleme juba päris palju huvitavat näinud, lastel on tore olnud. Koduigatsust pole veel kellegil.

Saksamaal "kein Papier"

Juhtus selline asi, et ma nagu ei oskagi seisukohta võtta. Käisime kõik ühiselt McDoldsi's WC-s  - naised naiste omas, mehed meeste poolel.

Toimetused tehtud, tuleb Stigi issi mulle rääkima, kui naljakalt pidi Stig omi asju ajama. Kaaned tõstab potil kõik ülesse, püksid ajab nii maha kui vähegi kannatab ja peale pissimist pühib tilga paberiga ära. Et miks nii. Mina kehitasin vaid õlgu, sest tal on ju vaid emmelt eeskuju võtta ja ju siis käitubki nagu naised (prilllaud välja arvatud). Kuidas mehed toimivad, mina ju ei tea. Olen oma last nii hästi õpetanud, kui oskan.

Teised lapsed pidavat koolis tulevikus narrima hakkama, kui sellist tsirkust näevad. Nojah, kuulasin siis tema versiooni ära ja püüan oma lapse ümber õpetada.

Kui koju olime jõudnud, siis Stig läks põõsa alla pissile (värskes õhus pissimine pidavat tervislik olema) ja hüüdis varsti: "palun paberit". Issi vastu: "Saksamaal kein Papier".

Kuidas see asi siis päriselt ka on? 

Mida ma valesti olen teinud?

Lasin aias silma kinni. No nii mõnus soe on viludas pikutada.

Vahepeal oli J (Meena ja Stigi issi) pesu kuivama riputanud. Kui ma ärkasin, jutustas ta mulle, mida ta minu aluspesu kuivama riputades mõelnud oli. Et mida ta küll valesti on teinud? Mina peaksin ju hoopis tema pesu kuivama panema. No vot! Mina lihtsalt olen kõik õigesti teinud. Nii peabki olema.

Lõpuks on see päev käes

Eelmisel õhtul olin ma nii laip kui laip, et ei kuulnud ma ei ööd ega ilma. Hommikul kell 5 oli uni läinud. Kas siis olin lõpuks välja maganud, või ärevusest. Polnud aimugi. Aga hea oli, sest asjad olid veel pakkimata ju. Oli hea vaikne tegutseda, sest kõik veel magasid. Mul on vaja selliste asjadega keskendumiseks vaikust ja rahu.

Riided, mis kohvrisse said, olid kõik kortsus. Teepeal ma neid kasutada ei saa, enne on vaja triikrauda. Asi selles, et andsin Metele käsu pesurestilt kuvad riided kokku korjata. Kui ma ise tavaliselt lapin kohe resti juures riided ilusasti kokku, siis Mete pole sellisest taktikast midagi kuulnud. Oli lihtsalt pesu kokku krahmanud ja korvi surunud. Seal vist ei päästa triikraud ka enam midagi. Oleks olnud vaja uuesti pessu panna, et pesu normaalseks saada. Igatahes lappsin ma selle "hullumaja" nii hästi kui sain kokku ja panin kohvrisse.

Mis mul kaasa sai ja mis maha jäi - vahet enam pole.

Varsti ärkasid Meena ja Stig ka, ei vajanud nad mingit äratust. Loogiline ju. Kui pikalt nad seda päeva oodanud olid. Kõik hommikused protseduurid sujusid üllatavalt rahumeelselt. Mete oli juba varakult bussile läinud, Sten manitses, et me ikka korralikult sõidaksime ja asusimegi teele - ilma pikema tseremooniata.

Hommikust keegi kodus ei söönud - ärevus oli nii suur, ega isu kellelgi ei olnud. Mina polnud veel palagi oma breketitega suhu pistnud. Kulistasin aga vett. Tore on vett juua küll, aga WC-s käimine nii tore ei ole. minu pärast oli esmene peatus enne Riiat ühes bentsukas - puhtalt pissipeatus. Meena ja Stig on juba nii mõistlikud, et palusin neil poes ringi vaadata, kuni ma omi asju ajan. Ei pidanud hirmu tundma, et keegi ajama pistab, või kaupluses kaose korraldab, kuni mamps põit tühjendab:D

Järgmine peatus oli plaanitud Panevezyses. Seal on Eestile lähim maadmööda Lidl. Riiast ca. 150 km. Ja et ma seal rahulikult ringi vaadata saaks, oli vaja jälle pissipeatust. Sõidu ajal olin esimese katse ka söömisega teinud. Libistasin vaikselt maasikaid suhu. Vahepeal vaatasin peeglisse ja maasikate viljaliha ripendas breketite vahel. Hea lapsi hirmutada:) Muud hullu nagu polnudki. Valutasid mul pigem alumised hambad, kus breketeid veel pole. Fantoomvalu vist. Aga ei midagi hullu. Kujutasin ette, et asi on hullem.

Ja appi kui hea pood ikka Lidl on. Kirutagu teda odavpoeks niipalju kui tahes. Mis hinnad on meie poodides. Ma tooks hea meelega näiteid, aga pilte ma praegu lisada ei saa. Panen Instagrami mõned näited. Lastel lasin valida, mida soovisid. Meena usutles mind lausa, et kas ma tõsiselt mõtlen. Et kas ta võib tõesti mitmeid asju valida. Ma ei keelanud neile midagi.

Lidli parklas tegime esimese söögipausi. Vedelaid asju manustada pole mingi küsimus, aga katsu sa jupp vorsti närida. Siis sain aru, mis valust jutt käis. Hambad on ikka hellad, kui neile valu anda. Ja kui ma närisingi selle jupi vorsti, siis mingit mõnu sellest küll ei olnud. Äkki harjumise asi või jääbki see nüüd nii? Lobi peal ma küll kaua vastu ei pea, tahaks ikka midagi tugevamat ka süüa.

Veel tahan ma ära märkida, kui ilusad põllud siin on. Ühel põllul nägin kasvamas suurel pinnal nuikapsaid. Appi, kuidas nad seda teevad. Leedus, pole ju eriti kliimaerinevusi, aga nuikapsad paistsid nii isuäratavad ja mahlased. Jäta või teeveerde seisma ja lippa pilti tegema. Seda pildi tegemise tunnet oli palju kordi. Sõidad ja silmitsed ja siis kujutad ette, kui hea pildi saab. Seismajäämine on aga üsna riskantne ja keeruline nii äkitsi, kui vaim peale tuleb. Ja ega ma seda siis üksi kiirelt teha ei saa. Kõik tahavad ju selle kiire kõrvalehüppe kaasa teha, maha ei jää ju keegi. Seega jäävad need ilusad pildid vaid mällu.

Lööme Poolas aega surnuks

Pikk õhtu ees, panen mõned muljed kirja.

Alustan eilsest. Hommikul kell 9 oli mul aeg kosmeetiku juurde kinni pandud. Tahtsin üht näohooldust, et värskem välja näha. Selgus aga, et niisama keegi su nägu hooldama ei hakka kui selleks vajadust pole. Alustati kogu protseduuri näonaha ultraheliga. Sellega tehti kindlaks näonaha lõtvus (minul normist rohkem), kollageeni tase (minul normis) ja veel ühtteist. Enne esitati mitmesuguseid küsimusi (mida kurdate, mis haigusi põdenud, operatsioonid, kas "oma" silmad jne.) Lõpptulemusena selgus, et mul on kuperoosa, mis pole mingil moel minu süül tekkinud, vaid see on pärilik. Ma ei tohiks oma nägu päikse käes absoluutselt kuumutada, veel vähem vahetult enne päikese kätte minekut ennas õliga määrida (mida ma lolli peaga alati tegin). Pean määrima endale kihi, veel parem mitu kihti päikesekaitsefaktoriga 10 kreemi (soovitatavalt apteegist Babe kreem) enne välja minekut. Kuumaga minu niigi õhukese näonaha all kapillaarid lõhkevad ja nägu punetab, isegi allergiline on olnud. Niipalju ma sain siis targemaks ja näohooldust minu nahk ei vajanudki. Maksin 30 € ja asi tahe.
G
Järgmisena oli mul aeg pediküüri. Maanaisena käin ma seal aastas korra - suvel, kui kuhugile minek on. Õnneks korra suve jooksul seda ikka juhtub. Palju tööd ei olnud, jalad olid heas korras. Loomulikult on, kui ilmad külmad ja sokke jalast ei saa. Sokkides jääb iga jalg ilusaks ja pehmeks. Küüned lasin katta erkroosa püsilakiga - kogu suvi hooleta. Talvel on juba suva. 22 € ja varbad nagu marjad.

Vahepeal oli tükk tühja maad, mis oli vaja ära sisustada. Käisin siis kohtades, kuhu tavaliselt aega minna ei ole. Takko näiteks. Ostsin sealt terve hunniku oma lemmik toppe, mida ma igapäevaselt kannan. Päevitusriided skoorisin ka ca. 20 € eest ja täpselt sellise lõikega, nagu ma tikutulega taga otsinud olen. Iseasi on muidugi see, kuidas nad vees reageerivad. Tavaliselt venivad lotakaks.

"Sõbralt sõbrale" poes sai üks tiir tehtud, aga seal on nii pime, et silmadel hakkas valus. Vanaks hakkan jääma, prille vaja.

ID-kaardi pikendasin mööda minnes ära (25 €). Augustiga kaotab kehtivuse. Väga viimane aeg oli seda teha. Sellest käigust oli mul küll hea meel.

Ja siis päeva tippsündmus - breketite paigaldus. Oi kui huvitav see oli. Põnev lausa. Asi käis kähku. Ca. 20 minutit ja korras. Valisin metallist variandi, sest olen keraamilisi mõnel näinud ja need tunduvad kuidagi kollased, ei ole päris minu maitse. Toime on neil sama, ainult hinnavahe. Metallsed on kuidagi kaunimad, kui nii võib õelda. Kui traadid peale tõmmati, siis tundsin esimest korda pinget, et polegi mingi lapse mäng. Ja kui lubati suu kinni panna, siis pidin näppudega aitama huuled paika - täiega eba oli olla aga väga lahe. Maksin kassasse 409 € ja marssisin uhkelt autosse, et peeglist kogu seda toredust uurida. Tehtud. Lõpuks. Üritasin juba 2011 selle tee jalge alla võtta. Jäljendid olid tehtud, kui Saksamaale minek vahele tuli. Tol ajal olin veel Meena ja Stigi issiga koos ja tema ei saanud üldse aru, mis kuradi eputamine see olema peaks. Ma tahan näha, mis nägu ta teeb, kui ma ta ette pasri päeva pärast ilmun. Krdi mehed, ainult pidurdavad.

Päev oli mega väsitav. Meena organiseeris kodus kõvasti kohvrite pakkimist, aga mina hiisin ära oma tuppa ja keerasin magama. Sten tõmbas tolmuimejaga auto puhtaks ja oligi kogu lugu selleks päevaks.

Pildid teksti juurde jätkuvalt minu Instagramist.

Edeneme

Jälle üks päev möödas ja päev meie suursõidule lähemale. Eilsega saime jälle päris palju asju lahendatud.

Stig käis juuksuris. Andsin ta juuksurile üle, seletasin lahti, mida me soovime ja ootasime ise ooteruumis. Kuna tal on päris palju pööriseid, siis igasuguseid soenguid talle tellida ei saa. Põhiline soov oli, et kukal ja kõrvad saaks karvadest puhtaks pügatud, pealt mõni pikem karv, et saaks vahaga natuke modelleerida ja noh ühesõnaga üks ilus poisi pea. Stig pidas ennast väga eeskujulikult üleval, piiksu ka ei tulnud. Ta on ikkagi suur mees juba, titt ta enam igatahes ei ole. Temaga saab juba "asju" ajada. Jäime kõik väga rahule lõikusega. 5 eurot ja asi tehtud.

Juuksuris käidud, oli meil veel üle paari tunni kinoni. Läksime Maksimarketisse, et sealt kindla peale vihmakeepe osta. Otsimisega ma ennast üldse vaevama ei hakanud. Küsisime teenindajalt ja too tuli kohe abivalmilt meile näitama, kust me keebid leida võime. Enne ta muidugi hoiatas, et need võivad ka otsas olla, sest noh...laulupidu ju. Oligi nii. Olid vaid kollased, aga pidid olema läbipaistvad. Jäime tühjade kätega. See-eest sain Maksimarketist valgeid sukkpükse,  Kalevi kommikarpe, ühe Vana Tallinna kreemlikööri ja mõned pakid Kalevi komme reisile kaasa osta - külakostiks või nii. Igaks juhuks:)

Ja kuna aega meil oli, siis mõtlesime, et Koduekstras ikka keepe on, selline pudi-padi pood ikkagi. Seal oli üks naisterahvas juba ees ja sobras keepide riiulis. Mida ei olnud, olid aga läbipaistvad keebid. Oli mingeid megakalleid (ca. 16 eurot) ja värvilisi. Lahkusime tühjade kätega.

Edasi võtsime suuna Selverisse. Jooksime riiulite vahed läbi ja no ei osanud loogiliselt võtta, milliste kaupade juurest võiks vihmakeebid leida. Mina olin lootuse juba kaotanud, kui Meena leidis vahetult enne kassasi suured punutud korvid, kus oli kuhjade viisi keepe. Täpselt selliseid, mida meil vaja. Oh seda õnne.

Kinoni oli ikka veel meeletult aega. Kolasime natuke poodides, et aega parajaks teha. Viljandi kino ainuke miinus on see, et seal pole ooteruumi, kus istuda saaks. On kohvik, aga seal niisama istuda on näotu, kui midagi ei telli. Ja esimesed istepingid on siis, kui oled piletiga chek-in-ist läbi läinud. Ühesõnaga kui varane oled, siis tuleb püstijalu oodata või mitte nii vara kohale ronida.

Üldse on see sisenemine ja liiklemine seal üsna suva. Keegi ei kontrolli su piletit. Kõik on vist usalduse peale üles ehitatud. Mina marssisin ilma piletita sisse ja polnud kellegi asi. Viisin muidugi lapsed kohtadele ja tulin välja, aga suht lõdva on see süsteem seal. Või tundus mulle ainult nii.

Seekord ma kohvikusse ootama ei läinud. Läksin autosse, vaatasin inimesi, nautisin vaikust ja suveõhku - olin lihtsalt niisama, mitte midagi tehes. Ka mõnus vahest. Kulistasin aga vett ja paastusin.

Pärast kojusõidu ajal Meena jutustas oma seiklustest. Film oli hea olnud, üks paremaid viimasel ajal nähtutest. Ainus jama oli olnud, et film oli udune olnud. Aga Meena taipas üsna kohe, et jõu...see ju 3D film ja prille vaja. Nii ta siis kino ajal välja hiilis, et minna kassast prille küsima. Tavaliselt on suured kastid prillidega kinosaali ukse taga ja enne sisenemist võtab igaüks omale prillid. Aga Viljandis on teine süsteem - tundub nii. Meenale õeldi, et prillid tuleb osta? No ma ei tea, ennekuulmatu. Kuna mind läheduses ei olnud, tuli Meenal ise see asi korda ajada Ja talle usaldati tasuta kaks paari prille. Meena arust oli see täiesti jube intsident ja ta lubas suurena selle asja kohtusse anda:D Karm värk.

Eile panin igasugused ajad ka iluteenindustes kinni - näohooldus(esmakordselt elus), kulmud lasen korrigeerida ja pediküür. Korra aastas ju võib. Naises peab kõik ilus olema. Seekord proovin midagi muud. Kui ma tavaliselt käin Ilustuudios, siis seekord proovin palju kiidetud Ctella Ilutuba. Nime suhtes olen ma küll natukene skeptiline, aga proovime siis sisu ka ära. Igatahes küsiti esimese asjana minu vanust, kui näohooldust soovisin. Tundub paljulubav ju:) Päris huvitav, milline väla näen, kui nägu saab hooldatud, kulmud korda, pediküür tehtud ja kirsiks tordil breketid. Ma ei tea, paras kloun vist:D

PS. Täna näitas kaal juba ilusat nubrit - 66,8 kg. Väga jõudsalt lähenen eesmärgile. Positiivne stress on selle nimi.

Ülestunnistus

Mulle meeldib vara tõusta. Nagu tänagi. Lapsed kõik magavad, maja on täiesti vaikne. Kui saaks selle külmkapi ka kuidagi maha rahustada. Läheks ta ometi juba katki, saaks uuema ja vaiksema muretsema. Siis oleks see probleem ka kõrvaldatud. Jääks vaid väljast kostev linnulaul ja momendil on ka jasmiinide õitsemis aeg. Kui hästi nad lõhnavad:)

Ja et kõik veel täiuslikum oleks, siis tegelikult ma tugevalt kaalusin seda kohvijoomise asja. Esialgu võtsin vastu otsuse, et joon tassikese nädalavahetuste hommikul. Üks tass hommikukohvi on ju OK? Tundsin sellest nii puudust. Aga kui nädalavahetus läbi sai, siis jätkasin oma hommikuid kohviga. Keegi seda küll ei tea, olen püüdnud asja saladuses hoida. Kohvimasin müriseb küll hommikuti, aga keegi midagi ütlema ei ole tulnud. Selline lugu. Üks tass päevas - hommikuti. Mingigi rõõm päeva alustuseks.

Praegugi tiksun siin, kohvitass kõrval. Tegin tänaseks juba plaane, päev on otsast lõpuni planeeritud. Teen oma tööpäeva ära, vahepeal katsun Stigile juuksurisse õhtuks aja saada (no on tema meil alles karvapall, täitsa metsikusks juuksed kasvanud), et ta enne reisi inimese moodi välja näeks. Tema esimene käik juuksurisse, muidu on teda ikka kodustes tingimustes pügatud:)

Kui juuksuris käidud, läheme kinno. Meena langes jälle reklaami ohvriks ja tuletab mulle iga päev meelde, et 30. juuni tuleb kinodess "Supervaras 3". Ma teadsin küll, et tegelikult see juba jookseb kinodes, aga olin igaks juhuks vait, muidu ta hakkab jälle minu elu reguleerima (mida ta nii või naa kogu aeg teeb). Täna ma siis uurisin kinokava ja õhtuseks seansiks on piletid ostetud. Saab selle asja ka enne reisi kaelast ära. Niikuinii on vaja linna minna, saab mitu asja korraga jutti. Valgeid sukkpükse on mõned paarid vaja, paar läbipaistvat vihmakeepi ja näksimist Meenale laulupeole kaasa (ta ju ei söö midagi normaalset). Saab ise oma maitse järgi valida. Mõned müslipatoonid ma talle juba muretsesin.

Eile sain ka palju asju linnas korda. Meena kuldkett sai lastud ära parandada. Vaid 10 eurot ja asi korras. Küll see on õnnetu kett. Korra lasteaias kaotas juba medaljoni ära. Issi asendas selle uuega. Koolis mänguhoos jäi kellegi käsi sinna kinni ja oligi kett puruks. Õnneks ei kadunud ära.  Nüüd siis lõpuks lasin korda teha, muidu issi vaatab, et lapsel polegi ketti enam. Ikkagi issi kingitus Meena 5. sünnipäevaks.

Hambaarstil sai käidud. Nüüd on suuremad eeltööd breketiteks tehtud. Oleks vaja kõik arved kokku lüüa ja vaadata, mis see siis maksma on läinud(võtsin summa kokku, 508 eurot on kulunud märtsist kuni tänaseni hambaravile). Augustis tuleb üks suurem op, mille läigus eemaldadakse üks viltu kasvanud tarkusehammas ja septembris pannaks üks praegu rohuall oleva hammas plommi alla. Breketite panekut need asjad ei sega.

Kohtumajas käisin ära. Kompromiss sai viidud allkirjadega ära, et kohtunik meie kokkuleppe ametlikult kinnitaks. See asi peaks ka lähitulevikus korda saama.

Jooksvalt tänase päeva sees katsun pesu pesta, et Meena saaks lõpuks oma kohvri kokku pakkida. Ta juba pakib seda mitu päeva, ise võtab järjest puhtaid riideid kohvrist. Õhin on ikka nii sees lapsel.

Nüüd aga hakkan tööle. Eile kontoris tööd tehes tundsin, et pole ikka see mis kodus. Silmad vesistasid ja väsisid, konditsioneer kord külmetas, siis oli jälle mõnus soe.  Kodus on ikka kordades parem ja tööviljakus on samuti kordades suurem. Ikkagi oma harjumuspärane arvuti, kõik asja funkavad (printer näiteks). Oh kuidas mul on ikka vedanud:)