Uus päev - ärkamine Saksamaa pinnal

Hommikul, kui tõusime, oli Saksamaad (või noh meie kanti) katnud valge lumevaip. Raadios oli juba eelmine päev suur paanika, et Saksamaale on külmalaine jõudnud, kõik külmetasid (ca. -10 kraadi). Lasime lastega peenikest naeru ja hommikust lumevaipa nähes ei saanud me aru, kus see paanika oli. Eestis oli juba pikka aega tükkmaad paksem lumi ja meie jaoks polnud see midagi katastroofilist.

Magasime endid välja, kuskile kiiret meil ei olnud. Hommikusöögilaud oli kaetud, aga mina olen selline, kes tahab hommikul kõigepealt tassi kuuma kohvi ja tüki aja pärast alles saan süüa. Kohe pauhti peale ärkamist söök mulle ei maitse. Nii ma siis tiksusin kuuma kohviga, J muudkui jutustas igasugu asju. Eelmine õhtu olime ka juba teineteist oma eludega kurssi viinud, aga jutustada oli ikka veel küll ja küll. J on sama suur jutu paunik kui Meena. Ja selgus, et J istub sellise külma ja lumega pigem toas ja läheb majast välja vaid äärmisel juhul - sama lugu on Stigiga. Kui ma talt kodus küsinud olen, kas õue ka täna lähed, väljas ilus talveilm, siis Stig vastab, et tema läheb alles suvel välja. Kui teised postitavad ilusaid talvepilte lapsed peal, siis minu Stig on kogu talve põhiliselt toas istunud. Nagu issi suust kukkunud:)

Tavaliselt on J-l meie jaoks alati ka mingi programm välja mõeldud. Me alati naerame, et kõik on ette taha ära planeeritud. Sel korral tal midagi konkreetset välja pakkuda ei olnud, aga oli näha, et ta oli oma sõbra Markusega asja arutanud, et mis võiks huvipakkuv olla. Aga meil oli sel korral oma programm. Niipalju siis saime ühe natukene tesitmoodi käigu plaani kui tavaliselt, et otsustasime minna Wolfsburgi Volkswageni muuseumisse. Muidu on meie programm ikka põhiliselt shoppamisega seotud. Sel eesmärgil me ju üldse nii kaugele igal aastal sõidame.

Kui J kuulis, et oleme Volkswageni linnast huvitatud, siis kiitis ta meile kohe, kui palju seal vaadata on, palju erinevaid maju, muusika nonstop ja igati vinge. Oli omale isegi muretsenud selle muusikapala jne. Lisaks pidavat veel pileti ostnute vahel olema loos, kus võib isegi Polo võita. Vahtisime suud ammuli ja olime valmis kohe vaatama minema seda lahedat muuseumi. Oma unistustes sõitsin juba uue Pologa:D

Algul tundus, et ta tuleb ikka ise ka kaasa, aga temal oli üks teine suursündmus ees - läks Aldisse einkaufen:D No pole imestada, üksik inimene, päevad läbi üksi, kuskil ei käi, loomulikult on see suur sündmus, kui on põhjust Aldisse minna. Ja pealegi, oli ta ju alles 10 aastat tagasi seal VW muuseumis juba käinud.

Otsisn ka siis ühe tutvustava video Youtube´ist välja ja kuulsin ka siis selle kurikuulsa nonstop musa ära:D

Igatahes peale hommikusööki selgus, et me läheme siiski omapäi sinna suurde autolinna. Mul käisid hirmuvõdinad natuke läbi küll ja mõtlesime et feilime natuke ja läheme kuskile mujale. Mete oli eriti vastu, et autosid vaatama läheme, aga Sten ja isegi mina,  natukene ikka tahtsime kultuuri ka näha shoppamisele vahelduseks. Võtsin siis julguse kokku, panin netist leitud aadressi Navisse ja asusime teele. Sakslased liiklesid kõik äärmiselt eetevaatlikult, sest tohutu ootamatult oli neile talv saabunud. Liiklus oli mõnusalt rahulik ja sain minagi siis keskenduda. Valgusfoori punase tule all on mul alati hea meel viibida, saab julgust koguda järgmiseks raskeks katsumuseks.

No nii, kambapeale leidsime selle muusemi (LINK) üles. Auto sai kuhugile firma hoovi pargitud, jäi paar sammu astuda. Astusime uksest siis, paar soliidses eas naist müüsid meile piletid (kokku 12eurot) ja hakkasime siis pihta. Hoone oli küllaltki eelmisest sajandist. J jutu järgi pidi kõik moodne olema inklusive restoran. Alles koduteel tuli meil meelde, et kas keegi seda nonstop muusikat ka kuulis. Meie ei märganud küll mingit muusikat, ainult üks koristajatädi sehkendas oma ämbritega autode vahel ja vahepeal käratas meile, et midagi puutuda ei tohi. Oi jah. Õnneks Stenile natukene isegi meeldis ja pakkus huvi nende vanade autode vaatamine, me Metega lonkisime järel ja tegime ka tarka nägu. James Bondi autod olid ka väljapanekus koos rikkaliku pildimaterjaliga, aga ega meie neist asjust eriti ei taipa. Vaatasime ära, mis vaadata oli ja olime üsna pettunud. Kultuurist jätkus tükiks ajaks.

"Pulmapõrnikas"

 

Tõmbasime veel enne lahkumist ninaga, et äkki tunneme kuskil söögi lõhna, aga ei midagi - ei mingit resorani:)

Kõrval kohe oli üks Mäkk. Läksime sinna sisse, et sööme midagi, aga kuna seal oli kõik ultramoodne, toitu sai tellida puutetundliku ekraaniga, inimese käest tellida ei saanud, siis tulime sealt ka tulema.

Edasi läks lõbusamaks. Üsna sealsama lähedal oli kohe üks suur outletparadiis. Meid huvitas vaid Nike. Parkimine oli tasuline - 50 senti pool tundi. Parkimisautomaadi juurde minnes leidsin kohe meie auto eest 2 eurose mündi ja ostsin selle eest 2 tundi parkimist. Kui me saime aru, et sealne Nike´i pood pole pooltki nii lahe kui Magdeburgis, siis olime kõik üsna tujusta ära. Et me päris tühjade kätega ei lahkuks, leidis Sten endale õnneks Nike´i seljakoti kooli jaoks. Maksime selle eest tervelt 19 eurot, mis oli terve varandus. Magdeburgist olen ma Metele ja Meenale samaväärsed kotid 15 euroga skoorinud. Aga ok, pigistasin silma kinni, ostsime koti ära ja hakkasime kodu poole liikuma.

Jooksvalt otsustasime veel, et kuna kell on vähe ja Braunschweig jääb ka tee peale, lippame möödaminnes ka IKEA-st läbi. Teeme ühe mõnusa söömaaja ja kiire tiiru ka poes. Midagi konkreetset meil vaja ei olnud peale raamatupaberite, seega võtsime vabalt:)

 IKEA vaated:)

Kolasime mõnuga. Mete haaras omale ühe suure mängukoera kaenlasse ja kassas selgus, et ta eeldas, et ma ostan selle talle ära. Ja ostsingi. Ma ei saa ju vaidlema hakata, et pane see koer kohe ära. Hakkab veel nutma ka:) Sten arvas, et talle on tuppa vaipa vaja ja valiski omale ühe odavamapoolse välja. Olidki kogu meie ostud.

Kodus olime nii vara, et jõudsime veel plaanitud külatiiru ka valges ära teha, Opa juures surnuaial käia, mänguväljaku üle vaadata ja oligi selleks päevaks kõik. J poolt oli sama pudel veini, mille mina eelmine päev Aldist jumalast umbes kaasa haaranud olin. Olin kuulnud lihtsalt, et Lõuna-Aafrika veinid on kindla peale minek. Oli teine päris maitsev vein olnud. Oskan veini valida küll.

Hakkame sihtkohta jõudma

Nüüd tundus lõpp juba lähedal. Siiski üle poole maa oli juba sõidetud ja kuna kihk oli kiirelt edasi saada, siis kasutasime jällegi tasulist kiirteed. Külapoed jätsime tagasitee teemaks. Seste ega kiirteel midagi nägemisväärset ei ole, ainult bensiinijaamad, "mäkid" ja WC-d. Mõne peatuse tegime ka bensiijaamades, et head kohvi juua, natukene netis istuda ja keha kergendada. Ei jõua jutti eriti palju istuda, ära tüütab. Peale peatust on tunne nagu hoopis teine ja võib jälle kilomeetreid põletada.

Kes joob kohvi, kes kuuma kakaod

Nii palju rõõmu tasuta Wifist

Orlen on üks hea peatumispaik - puhas WC (enamasti), hea kohv, kütus ostmiseks aga kallis

Kiirtee "maksuputkad!

Täiesti lumevaba, kui meil siin hanged on

Suurem peatus oli meil ettenähtud Magdeburgi kandis Elbepark´is. Selle nimel olime päris mitu tundi teel ja Saksamaal enne ühtki peatust ei teinud, enne kui kohal olime. Lapsed muidugi lasid silma kinni, minu asi oli neid turvaliselt kohale viia.

Sealne Nike Clearance Store on meie arvates üks parima valikuga pood. Kui nädala alguses on seal üks kaup, siis võid kindel olla, et nädalalõpus on kaubavalik juba täienenud või vahetunud ja võid ikka midagi soodsat ja vajalikku leida.

Meie parimad palad olid Meenale spordijalanõud hinnaga 35 eurot (Mete sai samad jalatsid Metzingenist eelmisel aastal sama soodsalt) ja minule mõnusad kerged vabaajajalatsid 65 euro eest. Olen neid juba korra kandnud ja no super rahul olen. Ma saan aru küll, et just eelnevalt olin omale juba kaks paari jalanõusid saanud, aga Mete omab samasuguseid juba aastajagu ja ta tungivalt palus mul need endale osta.

Tõmba jalga nagu sokid - Meena oli ülirajul:)

Ernsting´s familyst käisime ka läbi. Sealt ostan ma alati riideid Stigile - sokke, aluspesu, dressipükse, pikavarrukaga särke. Hinnad soodsad, riided ilusad ja vastupidavad. Ega muud poed meile eriti huvi ei pakkunudki ja kes neid kõiki poode ikka läbi käia jõuaks. Seega keskendusime ainult huvipakkuvale, et kiirelt jälle edasi sõita.

J.-le (Meena ja Stigi issile) olime varemalt juba teada andnud, et jõuame tema juurde esmaspäeva hilisõhtul. See oli selline umbkaudne plaan, mis oli valmis juba kuu enne reisi. Ega me siis ei teadnud ju, et varem jõuame. Ega me sellest mõne tunnisest kõikumisest teada ka ei andnud. Igatahes olime me varakult kohal - kuskil 4-5 paiku vist. Suundusime kohe tagaukse juurde, oma inimesed ikkagi ju:)

Ja mida me nägime. Majal oli köögiaken lahti lükatud, plaadimängija oli aknalauale tõstetud. See üürgas midagi mängida. Härra ise oli aknal, suits suus. Täitsa privaatne party. Väike ehmatus ei olnud ju:D

Aga ta peaks mind juba tundma küll nii palju, et ega seal imestada ei ole. Mina teen asju spontaanselt, ei hakka mina ette teatama, kui midagi plaanis on. Plaane on mul niigi üliharva, nii et...astusime aga tuppa. Tuppa lasti meid peauksest. Ju tal oli aega vaja võita, et oma peo tagajärgi kiirelt likvideerida. Mine tea.

Meile näidati kätte meie tuba (kogu ülemine korrus ühesõnaga + vannituba), vabandati, et tänu sellele, et me nii vara jõudsime, ei ole ta jõudnud veel põrandaid pesta jne. Aga see polnudki enam oluline. Olime kohal, mina surmväsinud. Niipalju ma veel plaanida suutsin, et tegin ettepaneku, et käime poes, teeme mõnusa õhtusöögi ja joome tervituseks pudeli veini. See sai kõik tehtud ja olimegi ühe päevaga jälle ühelpool.

Tänased uitmõtted

Peale nädalast puhkust (kui seda nii nimetada saab) tuli täna jälle töölainele ennast häälestada. Eks ta natukene vaevaline oli, aga juba enne kaheksat hakkasin postkasti lahti arutama ja probleeme lahendama. Selleks kulus kõva tund aega. Alles siis sain selle parema osa töö juurde asuda, mis enamasti probleemne ei ole. Kui takt käes, läheb juba libedalt.

Ja siis ma mõtlesin, et mis juhtuks, kui ma töötama ei peaks enam. Ega see tööl käimine midagi asi ei ole. Küll mulle avaldati survet, kui ma peale Saksamaalt tulekut mõnda aega kodune olin, et igavene parasiit ja teiste kulul elaja (maksumaksja) ja siis pilgati, kui ma julgesin unistada palgast 700 eurot poole koha eest (miinimum), et vähima eest pole mõtet tööle minna. Tegelikult on lastega, koduga ja kogu selle kupatusega nii, nii palju tööd, et täiesti kohutav. Eriti, kui tuleb üksi kõige eest seista ja vastutada. Jumal tänatud, et me reedel juba tagasi olime. Mul jäi veel enne palgatööga alustamist kaks päeva, et siin asjad kontrolli alla saada. Ma ei tea, kas ma olen liigselt karm korra suhtes (ei, mul ei läigi siin miskit, lihtsalt elementaarne kord), aga kaks päeva andsin lapile valu. Kui mind ei oleks, oleks see värk siin ammu maatasa. Nii kuradi asendamatuna tunnen ma ennast:D

Kui vaadata blogijat Liivit (LINK). Temal on ka palju lapsi. Ok, tal on mees abiks ja igati toeks. Ta pole vist minu mäletamist mööda päevagi tööl käinud. Ta on alati oma lastele olemas. Elamine alati korras, muudkui tuunib ise mööblit, sätib laste riideid, lapsed puhtad ja säravalt alati riides - kõik neli. See on tohutu töö, et selline tase üldse saavuatada. Kui palju on selliseid noori, kes seda üldse oskavad?

See on natukene muidugi minu kasuks, et minu lapsed ei ole nii haiged. Tal on seal pidev laatsaret ja ma oleks ammu hulluks läinud nende okserallide, nohude ja mandlite oppidega. Ma ausalt õeldes pole isegi inhalaatorit lähemalt näinud, kuigi mul on lapsed. Õnneks. Nii ei saakski tööl käia, seega arusaadav. Aga mina ei tohtinud kodune ema olla. Mitte et mulle nüüd teiste ütlemised korda läheks, aga surve oli.

Sain minagi varemalt lastega palju rohkem ette võtta ja käia. Jaksu oli rohkem. Nüüd on ainult töö ja siis olen väsinud. Eks vanust on ka juba. Kui vaba aega ongi, siis selle aja ma kas koristan ja tegelen pesumajandusega või vahest harva saab ka ISE süüa tehtud. Aed on mul juba pikka aega unaruses. Sten on, kes veel muru niidab. Lillepeenrad on kõik kinni kasvanud ja kui õuna aastat ei juhtu olemas, siis minul on hea meel - tööd vähem.

Raha oli ka loomulikult varemalt vähem, aga tulime toime. Jah, saime ka toimetulekutoetust, aga ma majandasin ennast meie pisku rahaga ära ja ma arvan, et see kõik oli lastele ka tervislikum. Ja just kasvatuse mõttes. Nüüd aetakse ainult Nike´i taga ja teiseringi riietest ei tasu minu lastega teemat arendadagi. Riideid on meil varasemaga poole vähem, seda küll. Vähem ja kvaliteetsemad. Enamvähem on ülevaade, kellel mida ja kui palju on. Varem oli see asi kontrolli alt väljas.

Loomulikult olen ma meie suurema rahahulgaga ka enamvähem praktiliselt ringi käinud. Vahest laseme lõdvemaks, aga kui sul on lapsed, siis tuleb ka natukene rohkem välja käia asjadele, mida lapsed soovivad. Just riietumise koha pealt. Ei julge mina enam omal algatuselt neile midagi oma maitse järgi osta. Ikka lapsed ise otsustavad mida nad kannavad. Ja on ainult rõõm, kui midagi minu soovitusel ka lubatakse osta ja seda asja ka kantakase. Veel parem, kui ribadeks. Siis on kulutus asja ette läinud. Ja minu lapse on viimasel ajal oma riided nii ära kandnud, et ega teisele ringile eriti midagi minemas ei ole. Sama minu enda ihuriietega. Mul on vähe, kannan ikka päevast päeva oma lemmikuid ja mul ei ole kahju osta omale natukene kvaliteetsemaid asju, mida rõõmuga kannan.

Tahtsin nüüd sinnani jõuda, et töö on hea küll, eriti minul, kes ma ei pea igal hommikul kuhugile välja sõitma. Mul on palk, mis on meile suureks abiks, eriti praegu, kui meil on ka kohustusi võetud. Aga kui see õige pea möödas on ja kui juhtub, et mind koondatakse, siis see on üks mõnus järjekordne ellujäämise õpetus ja ma arvan, et jääme pinnale. Küll kasinamalt, aga saab ka nii. Kuluks üks restart täitsa ära, et saaks jälle lastele ja kodule pühenduda ja ükskord saaks ka natukene igavust tunda. Käsitööst ma üldse ei räägiig. Kui ammu ma pole juba oma "psühholoogi" juurde saanud:)

Täna mõlgutasin ma veel mõtet, et võiks täitsa kätte võtta ja ujuma minna - basseini. Täitsa üksi. Lihtsalt vedada oma pekid - mis on jällegi hea elu kurvad tagajärjed - basseini. Oleks ju mõnus lihtsalt rahus minna, ujuda ja vees lõõgastuda. Vahet ei ole, et mul pole üldsegi aimu, kas mu trikoo mulle üldse enam selga mahub. Mul oleks jumala suva. See ujuma minna tahtmise tuju on uus. Ma jälestan ennast talvel külmaga märjaks tegemast. Aga vot täna sellised helged mõtted. Täna veel kuhugile ei jõudnud, sest jäin siin blogima (seda ka ju vaja teha) ja nii see aeg lendab, aga homme on jälle päev. Ma veel teen selle asja ära. Ma tunnen muutuste lainet. Eriti, kui lugeda teemasid blogija välimäärajast.

Päev Varssavis

Esimene öö mugavas Varssavi hotellis mööda saadetud, kõhud keskmisest paremast hommikusöögist punni söödud, oli Mete välja otsinud esimese lähima Nike´i poe. Tal on kohe nõrkus selliste asjade vastu. Esimest korda, kui me Nike´i poodi sattusime, pidi Mete poe uksel nutma hakkama - õnnest. Nüüd on ta meid Nike´i usku pööranud. Ja ma räägin siin ikka outlettidetst ja tehase poodidest, mitte tavalistest, kus "kirvehinnad".

Soolaga juba ei koonerdata

Nagu ikka, olime seegi kord varased ja esimesed, kes poe ukse taga juba varavalges kraapisid. Et aega natukenegi parajaks teha, panime Navisse esimese läheduses oleva Lidli. Kilomeeter sõitu ja olemas. Niisama poe ukse taga vahtida ja oodata pole ka eriti lõbus.

Mis meid ees ootas selles Mete välja otsitud poes, ei teadnud meist keegi. Täiesti avastamata paik (LINK). Aga nagu õige pea selgus, oli seal ikka kõvasti rohkem firmasid esindatud, kui pelgalt Nike. Silme eest võttis kirjuks.

Kõige pealt oli vaja muidugi Nike´i poes ära käia, siis sai juba muule keskenduda. Kas me sealt ka midagi ostsime, ma enam ei mäletagi. Mete värskendas just mu mälu ja tema oli sealt omale tossud saanud, mingi pikema varrukatega pluusi ja mütsi.

Ühte poodi tahan ma isiklikult esile tõsta - VOLCANO. Hea kvaliteet hea hinnaga. Eriti meestele. Ja naistele ka. Sealt sain ma omale päris paar asja ja Jaskarile ka ühtteist.

Üks näide, kuidas mujal allahindlused välja näevad (hinnad zlottides)

Ega me kõiki poode läbi kammida ei suutnud, kus sa sellega. Käisime maksimum 5-6 poes ja siis oli juba lagi. Ecco pood oli üks viimastest, kuhu otsustasin ka pilgu heita. Olen nende hindadega Eestis üsna kursis, sest ema ostab sealt omale jalanõusid ja Meenal on samuti nende firma jalanõud. Kvaliteet hea, jalanõud mugavad ja minu südame on nad juba ammu võitnu. Ainuke asi, et ma pole omale veel midagi sobivat sealt leidnud.

Igatahes astusime me sinna kambaga sisse. Mete ja Sten sättisid ennast kohe pehmele sohvale poe kaugemasse nurka istuma, minul lasti rahulikult ringi vaadata. Nii ma siis suuruse 41 riiuli juurde sattusin. Oli päris mitu paari jalanõusid, mis mulle kohe silma hakkasid. Kui tundus juba, et olen omale midagi leidnud, kutsusin Mete hinnangut andma, et noh kas panen väga mööda või nii. Üllataval kombel Mete vaid kiitis ja aitas mul päris adekvaatselt otsustada ja lõpuks jäi nii, et ostan omale kohe kahed saapad - ühed pikemad, teised lühemad.

Päris arvestatav allahindlus

Sotid selged, istusime autosse ja hakkasime edasisi plaane tegema. Südamel oli veel SportDirect, mis asus teises linna otsas. Aga võtsime selle vabaduse ja käisime ka seal ära, et siis veel korra läbi terve linna sõita, et otsa Poznani peale saaks. SportDirectist sai Sten omale suurema spordikoti ja oligi kogu lugu. Sellega meie Varssavi saaga lõppes. Ah jaa, kogematta sattusime ka Biedronkasse, kust Mete omale suure hunniku lemmiktoitu sai. Eks me kõik sõime, mõnus tervislik vahepala ka autoroolis võtta.

Ca. 1,49 zlotti pakk, Leedu Lidlis soodukaga 0,69 eurosenti

Suuna järgmise hotelli peale võtsime kuskil kella nelja paiku pühapäeval. Sõita oli omajagu maad ja tahtsime parajal ajal järgmises broneeritud hotellis olla.

Kasutasime tasulist kiirteed. Hotelli leidsime poole lihtsamalt kui Varssavi ööbimiskoha, aga see mitte eriti kolossaalne hinnavahe (13 eurot), selle pealt poleks pidanud küll kokku hoidma. Hotellide vahe oli nagu öö ja päev. Eks muidugi see kõik arendab silmaringi ja lapsed näevad midagi muud ka kui vaid luksust (või siis sellist tagasihoidlikumat elu), aga jah...keegi küll nutma ei hakanud, kui meie toa snepper-laadset sügavat veneaegset lukku vs. Varssavis avanes toa uks kaardiga - nägid. Ja need radikad. Isegi mina polnud midagi sellist enne näinud, läksin päris materjali katsuma.

Aga see eest ruumi oli rohkem, kaks tuba lausa. Hommikusöögil olime ka ainukesed ja no sõime kogu raha eest. Isegi Sten sõi. Kohv oli kannust, aga väga hästi keedetud. Kui meie sealt lahkusime, oli toidu osas igatahes enamvähem puhas vuuk. Loodan, et neil ikka teistele külalistele ka midagi oli, kui seal üldse peale meid kedagi oli:) Pidi olema, sest toa seinad kostsid küll koledasti läbi. Ja kui kraanikausis vesi jooksis, siis dušikabiinis aja vesi üles. Duši surve aga oli nii hea ja terav, et juukseid pestes pärast enam kammida vaja ei olnud, lõi juuksed nii sirgu. Sten arvas, et vat see oli alles terav surve, nahk oli lausa valus.

Sten ei hakanud jõusaali otsima, tegi kohapeal oma setid ära:)

Kokkuvõtteks aga saime linade vahel magada, külm ei olnud, soe vesi oli, hommikusöök oli ka kokkuvõttes maitsev ja retseptsioonis sujus ka kõik. Parkimise eest raha ei kasseeritud. Pakkisime aga jälle oma asjad, et suund Saksa piirile võtta.

Põhimõtteliselt...

...alustasime oma reisi samal õhtul, kui lastel koolivaheaeg algas. Pidasime küll varemalt plaani, et mul lastakse reede õhtul vaikuses korralikult välja magada ja alustame reisiga öösel kella nelja paiku, aga no kihk kodust minema saada oli meil kõigil suur. Pere pisemad said juba lõuna paiku vanaema juurde viidud, seega oli meil roheline tuli. Kas ka lühendatud tööpäev meie firmas oli, ma ei teagi, sest mina olen selline, kes teeb oma käesoleva töö ära. Ei saa ju nädalaks tööd niisama lauale seisma jätta. Mõned minust mitte olenevad lahtised otsad jäid, seega pidin oma tööarvuti kaasa vedama.

Asjad pakitud ja auto peale veetud, alustasime sõiduga 17:38. Kuidas kõik välja nägema hakkab, otsustasime jooksvalt. Esimene kindel pidepunkt, mis me teha tahtsime, oli Panevezyse Lidl. Oli selge, et reede õhtuks poleks mitte kuidagi välja mänginud, mis siis, et pood oli õhtul kella kümneni avatud.

Ca. 20 kilomeetrit enne Panevezyst sõitsime ühe suvalise bensiinijaama juurde, võtsime oma kaasa võetud tekid-padjad ja keerasime autosse endid kerra, et hommikuni rahus magada. Oi, oli külm. Algul polnud hullu, sai isegi käed teki alt välja sirutatud palavusest, aga kui auto juba maha jahtunud oli ja väljas oli ka mingi -17, siis vahepeal pea nii külmetas, et oleks hea meelega mütsi pähe pannud. Mingi aeg Mete ütles, et ma auto käima paneks, et sooja saada. Seda ma tegingi. Ja no tagumik väsis ka istumisasendis magamisest nii ära, et andis ennast sättida, et natukenegi hommikuni vastu pidada. Minu "ase" oli rooli taga, Sten laiutas tagaistmel ja Mete kõrvalistmel. Päris hull öö oli.

Hommikul käisime bensiinijaamas ennast värskendamas, võtsime kohvid ja olime Lidliks valmis. Olime esimesed kliendid, saime parima parkimiskoha ja pidime veel sutsu ootama ka. Saate isegi aru, kui vaimustuses mina (ja ka lapsed) Lidlist on, et selliseid kannatusi taluda. Eestlasi lihtsalt piinatakse, et meil selliseid häid poode ei eksisteeri. Mingit erilist kraami me ei ostnud, reisi algus siiski ju. Võtsime kõike head ja paremat hamba alla ja kuna köögipaber oli ka hea hinnaga, krabasin ühe paki seda ka alustuseks. Läheb ikka ju vaja:) Sten ei suutnud vastu panna donuts´idele, mille nimel oli ta ilma suurema vingumiseta nõus öö autos veetma. Eks ta on ennast natukene selle fit life´ga ka juba pikka aega piitsutanud. Kaua sa ikka jõuad. Seega ta lubas omale päris mitu 200 kalorilist maiust. Hiljem hakkas teda küll südametunnistus piinama ja ta lubas, et täna rohkem ei söö, aga lubaduseks see jäigi. Eks me kõik lubasime, aga ma ei näe mingit mõtet reisil, kui süüa ka ei tohi.

Avatud iga päev 8-22-ni. Minu kodust 300 km.

Millegipärast kujunesid donuts´id Steni reisilemmikuteks

Järgmine peatus oli Marijampole´s ja ainult sellepärast, et kogemata valesti sõitsin ja otse linna sisse. Kui me juba seal olime, siis viskasime pilgu kohalikku kaubanduskeskusesse. Lapsed laitsid selle kohe maha, et mingi külapood. No jah, vähemalt nähtud.

Suwalkisse jõudsime laupäeva lõuna paiku. Esimene pood, kuhu minu soovil sisse läksime, oli Media Expert. Käisin oma köögikombaini silitamas ja vaatasime niisama ringi, ilma mingi kindla ostusoovita.

Ei ole küll Kitschen Aid, aga segamiskausi suurus 6,9 liitrit, mis on minu põhikriteerium. Võiks muidugi alati suurem olla:) Hind zlottides (korruta 0,255-ga)

Siis võtsime ette Suwalki Plaza. Parkla oli seal autosid kuhjaga täis. Imekombel oli kohe sissepääsu juures üks vaba koht. Parkisin rõõmsalt ära, tulime autost välja ja siis Sten lõi jalaga liiklusmärgile pihta, mille tabloolt kukkus lumi maha. Siis selgu, et tegu oli invaliididele mõeldud parkimiskohaga. Loogiline ka ju. Aga sel hetkel, kui mina parkisin, oli märk lume all. Seega hiilisin ruttu poodi. Ega mul head tunnet ei olnud, seega mingit mõnu ma sellest poes käigust ei saanud. Tegime kiire tiiru peale, mõned ostud ja tulime tulema. Õnneks trahvikviitungit ei olnud.

Esimesse planeeritud hotelli jõudsime vägagi sobival ajal, kuskil kuue-seitsme paiku. Ainuke jama oli selles, et ei auto Navi ega ka kaasas olnud lisa Navi hotelli asukoha tänavat ei tunnistanud. Polnud olemas lihtsalt. Ja mida sa teed, ei olegi ju võimalik nii hotelli üles leida. Eks nipitades meil see muidugi õnnestus. Kui natukene mõelda, oleks veel mitu moodust leidmiseks olnud. Meie kasutasime broneeringu lehel olevaid kordinaate ja neid suutsin ka vaid ühele navist sisestada. Teisel lihtsalt ei klappinud asjad. Seega tasub ikka kõik varustus kaasas hoida. Siinkohal võite kõik oma navigatsiooniseadmeid testida ja otsida Varsssavist tänavat nimega ul. Komitetu Obrony Robotnikow.

Hotelli juures parkimine tekitas ka natukene närvikõdi. Algul plaanisime, et tasulisse alasse parkima ei lähe. Püüdsime säästa 40 zlotti. Aga kuna see hotelliväline parkimine oli kitsavõitu ja päris mitu sammu astuda ka, lisaks veel turvalisuse küsimus - seega Steni suureks meelehärmiks sõitsin siiski hotelli oma parklasse otse ukse ette. Stenil jooksid raha numbrid silme eest läbi, mis me nii mõttetu asja, kui parkimine, eest jälle tasuma peame. Aga südamerahu maksab ka midagi.

Arvake ära, mitut eestlast me hotellis kohtasime? No ikka päris mitut. Eesti on küll pisike, aga väga reisiv rahvas. Hotelli liftis sooviti meile sõbralikult head Vabariigi sünnipäeva:)

Toas ootasid meid tervitusjoogid - igale 0,5 liitrine pudel vett. Kapsel-kohvimasin oli ka, aga seda me käppima ei hakanud. Fööni leidsime alles siis, kui lahkuma hakkasime. Minust jäid lapsed telekat vaatama ja mina ei kuulnud enam midagi. Nii väsinud olin.

Hommikusööki hakati pakkuma juba kella 7-st. Olime varakult kohal, sest me pole mingid kauamagajad. Kohvis olin ma küll natukene pettunud. Sinnamaani muidugi, kuni Sten ja Mete mu tähelepanu juhtisid "päris" kohvimasinale. Ma juba mõttes tõmbasin punkte maha hotellil. Aga ei, kannukohvile lisaks pakuti ka täitsa head kohvi. Sten muidugi hakkas jälle fit life´i elama, kui võimalus oli tasuta hommikusööki nautida (ok, hotelli hinna sees hommikusööki). Kahju lausa. Sellisel hetkel tuleks ikka süüa nii palju kui jaksu on:)

Peale hommikusööki otsisime hotelli jõusaali ka üles. Lapsed kirtsutasid nina, ei olevat vajalikke torusid. Mina katsetasin esimest korda elus käimislinti ja tegin kiiret kõndi 2 km. Naha sain soojaks. Päris vahva oli.

Ega seal muud ei olnudki. Pakkisime oma asjad, et minna Varssavit avastama. Päev selleks ju planeeritud oligi. Parkimise eest kasseeriti sisse 35 (ca. 9 eurot) zlotti, kuigi hotelli infos oli see number 40. Päev polnud veel õieti alanudki, kui oli sellega juba korda läinud:)

#Kogumispäevik vol. 3

Kiire ülevaade enne reisile minekut, kui siin, Eestimaal, peaks kõik kulutused selle kuu raames tehtud olema. On kõvasti kassitoitu varutud, Jaskarile jääb külmkappi mõni piim, sügavkülmas on ühtteist ja pere pisemad lähevad vanaema leivale.

Reisiraha kasvas puhkusetasu näol ja ema tegi ka varase sünnipäeva kingi - ei saa ju tema isast halvem olla:) Seega kui tabelit uskuda on meil ca. 650 eurot kaasa võtmiseks. Tegelikult aga tuleb 700 ära. Ma ei tea, kus jälle viga sisse on sopsanud, aga vähemalt on asi pluss poolel. Raamatupidajat minust ei saa, see on kindel:)

Kütuse ja hotellide eest kavatsen maksta krediitkaardiga. Küll need kulud saab klaaritud märtsikuu jooksul. Minu süda on rahul, võime julgelt homme oma reisiga alustada.

Täna lasin oma kulme ja ripsmeid ka toonida. Et natukene "elusam" välja näha. Ega ma eriti iluteenustele raha ei kuluta, minimaalselt. Kes mind siin kodus ikka näeb. Aga kui kodust välja minek, siis ju võib lubada. Läheb asja ettegi.

Ilmad on imelised, super kink kõigile eestimaalastele Vabariigi 100. sünnipäevaks. Tähistage siis väärikalt ja meeldejäävalt. Iga päev sellist suurt tähtpäeva ei ole. See on ajalooline sündmus. Meena laulis mulle täna autosõidu ajal Eesti hümni ja kui ta sõnadele mõtlema hakkas, siis küsis ta, kas Eesti ikka on tema isamaa. Vastasin, et tema isamaa on Saksamaa. Siis ta muutis vähe sõnu ja laulis "mu emamaa". Kah okei ju.

Igatahes kena tähistamist kõigile!

See ka siis tehtud

Kui mulle esialgu tundus, et see katuseboksi värk on minu jaoks liig mis liig, siis Youtube´is natukene ringi uurides sain vähemalt niipalju asja selgemaks, et igasugune raam sinna ei sobi. Noh et võtan suva "mosse" raami ja panen aga katusele. Naisterahva mõistus.

Ja mis veel parem. Kui isa helistas ja uuris, kas ma ma boksi tahan, siis pidin minutitega otsustama ja vastuse andma. Loomulikult hindasin ma kohe oma finantsolukorda ja kuna pakkumine olevat ülihea (ca. 169 eurot uue boksi eest), siis mõningase kaalumise peale helistasin isale tagasi ja ütlesin, et võtan selle. On ju ülihea suvel boks katusele panna, kui mere äärde sõit. Saab palju asju boksi paigaldada ja autos sedajagu ruumi ja õhku rohkem. No ja meie kohe.kohe saabuv Saksamaa reis. Kuluks ju marjaks ära küll. Rahaliselt oleks see ju ühekordne kulutus ja asi eluks ajaks olemas. Aga et sinna veel mingit katuseraami vaja oli, seda ma ei osanud sel hetkel isegi mitte kahtlustada. See selgus hiljem ja ka see, et raam võib kallimaks minna, kui boks. Vat siis hakkasin juba natukene kahetsema oma kiiruga tehtud otsust.

Igatahes tol korral, kui isa boksi ära tõi, ei teinud ma rahast juttugi - noh et oleks ära maksnud või nii. Mul oli plaanis see tasumine uude kuusse lükata, et natukene hajutada oma raha väljavoogusid:)

Järgmine kord, kui isa nägin, andsin talle oma plaanist teada, et ta liigselt pabistama ei hakkaks, et tahan maksmisest kõrvale hiilida. Ja siis selgus tõsiasi, et see boks jääb mulle sünnipäevakingiks. Varane kink ühesõnaga. Kas ma ei olnud rõõmus, olin küll. Nii rõõmus olin kohe, et lubasin katuseraami probleemi kohe jutti ajada. Ilma suurema põdemiseta, mis see maksab. Olin ju niigi juba pea 170 euroga plussis:)

Helistasin siis paari kohta, et uurida, mis see värk ka maksab. Lõpuks otsustasin siiski jälle Amservi kasuks, sest hinnavahet ei olnud. Mitu päeva muidugi põdesin, enne kui aja kinni suutsin panna. Nüüd on see tehtud. Minu poolne panus tuli kokku 240 euri raam+ paigaldus ja asi lahendatud. Aga selle raha eest sain esinduse mugavusi ka tunda. Ootasin kohapeal, kus sain kvaliteetset kohvi juua, taevakanaleid vaadata ja värske "mursilka" oli ka olemas. Müstilised kohad on need autoesindused, hästi elavad. Teadagi, kelle arvelt.

Loomad elutoas

Kõik viis

Kuidas nüüd alustada. Meil on peres hetkeseisuga viis kassi. Viimases peaskonnas oli kolm, ühe saime anda ära teise perre - õnneks. Ma saan mõistusega aru, et on vaja siin kedagi juba ammu steriliseerida, aga tegudeni pole veel jõudnud. Kõik muu tilu-lilu on tähtsam, kui loomad ja nende sigimine. Keegi võiks mul natist kinni haarata, kuskile kellegi juurde aja panna ja see asi tuleks ära teha.

Kui siin varasemal ajal ikka imestati, et pean kasse väljas ja loomi elutuppa ei lase, siis tänaseks on asjad vähe muutunud. Ei ole asi selles, et ma nüüd südamlikumaks muutunud olen, olen ikka sama südametu kui ennist, aga olen järeleandmisi teinud laste pärast, eriti Mete pärast. Ma kutsun seda kui teraapiat - kassiteraapiat.

Viimasest peaskonnast kahte kassikest hakkasime tasapisi toas harjutama - Mete soovil. Tema võttis neid enda juurde, nunnutas ja nii nad tasapisi inimestega harjusid. Suurema osa ajast olid nad ikkagi õuekassid nagu kõik teisedki. Öised toasolemised on aset leidnud alles viimasel ajal, kui nad juba üsna stabiilselt liivakasti oskavad kasutada ja toas harjunud on. See pisiasi, et prügikasti sahtlis, kus ma porgandeid hoian, on porgandid iga öö värskelt hiirte poolt näritud, kasse muidugi ei häiri:D Ma ei saa aru, kas nad on kurdid või milles asi?:) Olen sahtli ööseks isegi lahti jätnud, et nad saaks jahti pidada, aga tolku ei midagi.

Sten, kui tuntud suur kassivihkaja, on ka heldinud. Puhas teraapia ma ütlen. Tihtipeale kuulen, kuidas ta neid üleval oma toas nunnutab. Tuleb trepist alla, kass õrnalt süles ja Sten neile erinevaid hellitussõnu ütlemas ja musitamas. Suht võõras vaatepilt, aga hakkan harjuma juba:)

Kasside kodune keel on meil inglise keel. Ses mõttes, et Mete ja Sten suhtlevad nendega puhtalt inglise keeles. Kui me kassi nimede osas täielikult veel kokkukleppele saanud ei ole, siis Mete ja Sten kutsuvad neid viimasel ajal Lyon´iks ja Ryan´iks. Kuna nad on üsna sarnased, siis meie teeme vahet neil näo järgi ja nimetame üht arglikumat "Kartlikuks" ja teist vähe atsakamat "Heaks kassiks". Ühesõnaga päris ametlikke nimesid neil ei olegi - minu jaoks on nad kiisud.

Vasakult: Lyon ja Ryan

 Nagu ma lugenud olen, siis kasside usaldust võita eriti lihtne ei ole. Mina seda suutnud igatahes ei ole. Mul ei ole sellist aega, et ennast neile tõestada. Toidan neid, puhastan nende WC-d, vahest viskan ühe pai - see on kõik. Emal jällegi on selline kass, et ta kõnnib igal pool emal järel, magab tema kaisus, istub teleka juures truult seltsis jne. Ühesõnaga on neil väga lähedane side, mis paneb täitsa kadestama. Üldsegi on kassidel väga erinevad iseloomud. Kõik on omamoodi isiksused. Ema kass on väga hüperaktiivne ja tõmbab mööda elamist nagu metslane, kui hoogu satub. Täna oli isegi kardinapuu lääpas. Meie kassid on tasakaalukamad. Müravad küll, aga väga tagasihoidlikult.

Kõige hullem on, kui nad hommikupoole ööd hakkavad vedelevaid mänguasju mööda põrandaid veeretama ja lemmikkoht on neil Steni toas mürglit korraldada, kui Sten veel magab. Siis läheb tavaliselt kisaks ja Sten palub kassid välja visata, et rahulikult magada saaks.

Ja kui nad juhuslikult Mete juures öösiti magavad, siis hoomikupoole ööd küsivad kassid välja ja Mete peab poolunes oma soojast pesast välja ronima ja oma kohust täitma.

Kui me otsustasime, et hakkame kasse ka öösiti toas hoidma, tuli neile muretseda ka liivakast. Leidsin suvalise Meena mänguasjakasti, kui me kassiliiva sisse valasime ja kassid said asjale kohe pihta. Natukene kõrge oli see kast, aga asja ajas ära.

Ryan

Eks on juhtunud õnnetusi ka, kui kass on Stigi mängikoopasse hunniku lasknud, aga Stigile ma seletan seda nii, et kass teeb seda ainult oma kiusajatele. Nad ei ole lollid loomad. Sama lugu Jaskariga. Ta on mitmel korral avastanud, et ta voodi on märg. Kass maksab kätte. Küll nad juba aru saavad, kes neisse hästi ei suhtu. Ainuke asi on, et mina vaeseke pean neid tekke ja voodipesusi pesema - puhas lisatöö mulle. Eks nendega kassidega on muidu ka tööd ja vaeva, nagu mul tegemist veel vähe oleks. Aga nagu öeldud, laste nimel. Ja eks omal ka silm puhkab vahest, kui nad nii toredasti silma kinni lasevad või omavahel mängivad. Las nad siis olla ja elada. Oleme karvadega ka juba harjuma hakanud:)

Lyon - tema on mul töö ajal alati seltsis

Ryan

Lyon

Minul vaba päev, kassidel pidu:)

Eile tõin lassidele Depost korraliku WC, päris kasside oma. Pean ennnast turul leiduvaga kurssi viima. Eelnevalt olin uurinud Pärnus kassi WC-de hinda ja üle 50 eurone hind oli päris krõbe. Aga see oli vaid turu-uuring. Depost oleks samaväärse poole odavamalt saanud. Mina ostsin veelgi odavama, ca. 12 eurot maksis, mille välja valisin.

Depost - 11,99

Ja kui mind hirmutati, et kass ei tarvitse nii uhkes asjas üldse käima hakata, siis see mure on ka murtud. Kui koju jõudsin, panin kile sisse, valasin puhta liiva ja kass tuli kohe uudistama. Kaant ma veel peale ei pannud. Kui ta pissile hakkas, tõstsin katuse peale. Loomulikult ta ehmus selle peale ja hüppas kohe välja.

Õnnistamine

Teist liivakasti ma kohe kokku ei pakkinud igaks juhuks ja hommikul läbi une kuulsin, et midagi on seal uues WC-s teoksil. Rõõmustasin, et kassid on omaks võtnud. Kui ma aga nägin, mis toimunud oli, siis....

...kuidagi ebapraktiline või kuidas? Kas nii hakkabki nüüd olema?

Vahest saab säästmisega üle ka pingutatud

Olen #Kogumispäeviku raames ka ise häid nippe saanud, kuidas kokku hoida. Näiteks pakendatud hakkliha. Kui varem sellele soodukate ajal tormi jooksin, siis nüüd jääb see hakkliha minust poeriiulisse, olgu ta siis nii soodsa hinnaga kui tahes. Ostan (või lasen osta - veel suurem kokkuhoid) Grossist suurema koguse hea hinnaga ja panen mõnusasti sügavkülma. Leidlik olles saab midagi alati söögiks valmistada, kui vajadus.

Telefoni laadimisjuhet ma juba naljalt niisama tühjalt seinakontakti ei jäta ja laste tähelepanu juhin ka sellele, et ärge laske palun voolul maha joosta - hoiame ikka kokku:)

Pesumasinasse pesuvahendit valades - ilma doseerimistopsita, katsun natukene vähem valada.

Tulehakatuseks kasutame enda korjatud kasetohtu. Et seda ka kokku hoida, olen võtnud ahju tule tegemiseks pliidi alt hõõguvat sütt ja pole mingit muud hakatust vaja olnud.

Need on asjad, mis mulle praegu pähe tulid.

Eile vahetasin kassiliiva ära. No tõesti silm puhkas, kui ilus ja puhas kasside WC sai. Tegin siis oma tööd ja panin tähele, et kass hüppas liivakasti, et häda teha. Kargasin kohe toolilt püsti, krahmasin kassi kaenlasse ja jooksin välisukse poole, et ehk saab kassi õue pissile saata - hoiaks ju hulga kassiliiva kasutust jälle kokku. Nii kui ma kassi haarasin, tundsin, kuidas mu külg sooja joaga üle kasteti. Kass lihtsalt ei hoidnud oma põit kinni, vaid lasi mõnuga oma häda mulle peale. Maha läks ka muidugi - rada oli järel. Niigi kiire ja siis olin sunnitud ennast paljaks koorima, riided pessu panema ja põrandat küürima hakkama. Ei mingit tolku kokkuhoiust, pigem lisakulu. Ärge järgi tehke!