Päev kirjas

Tänane päev on kenasti kirja saanud. Tehtud sai palju, just selliseid asjaajmise värke.

Väike arusaamatus oli Eesti Energiaga, nimelt näitude teatamisega. Peale üüriliste väljakolimist on näitude võtmine minu rida ja kuna seal sees ei elata, siis tundus kummaline, et arve küündib 300 lähedale. Vahepeal oli täitsa tunne, et arvesti on nässus. Käisid asjamehed kontrollimas, kõik oli korras. Täna siis käisin oma silmaga veel kord näite üle vaatamas ja avastasime, et näidikule jookseb kolm näitu teatud intervalliga. Mina sain seega kirja öise ja kokkuvõtliku näidu, mis ajas päevase tarbimise lakke. Õpetuseks mulle. Aga kõhedaks võttis küll. Nüüd annulleeriti vana arve ja tehti uus, mis on ikka poole normaalsem:D Sellega on nüüd korras.

Vallast sain projekteerimistingimused pööningu väljaehitamiseks, mille saatsin otsejoones ehitajale, kes siis uurib, kuidas ja mida teha edasi projektiga. Järgmine etapp ongi projekt. Jällegi samm edasi.

Viljandis sai käidud ja autojupp ära toodud. See hõõtshoova puks. Vat sellise hinnaga võikski autojupid olla, ca. 6 eurot. Tellisin ära ka õlifiltri. Hinnaks pidi olema 7-8 eurot. No ja kui juba kohapeal olin, uurisin ka hammasrihma hinda. See võttis küll sõnatuks, üle 200 euro. Sellele minu rahakott küll peale ei hakka. Jutt on küll kogu komplektist, aga see kõik on ju vaja vahetada ka, mis ei tundu küll eriti lihtsa töö killast. Seega lükkan edasi.

Loomulikult ei käinud ma linnas üksinda. Eksabikaasaga käisin. Ta on Soomest kodus käimas ja nii me siis oma käike ühendame. Tal ka autoga jamad ja juppe vaja ja tundub, et teda on vaja veel lähipäevil nööriotsas linna vedada.

Aga koos on meil vahva käia. Saab nalja, lööpida ja lihtsalt olla kes ma olen. Aitab mul Stigiga sehkendada, on autojuhiks. Käime söömas. No lihtsal fun.

Stig sai oma esimese isikliku mänguauto, mida ta kiivalt endale hoiab. Sten võib ainult kaugelt seda vaadata. Kui talle läheneda, jookseb ta kõige kaugemasse nurka ja surub autot kõvasti vastu ennast ja hakkab vingu välja ajama. Täitsa huvitav on jälgida. Tal pole ju oma "asjaga" enne mingisugust kogemust olnud.

Reisist väsinuna tulime kodu, tegime tule pliidi alla, jõin ühe hea kohvi ja keerasime
Stigiga magama. Mõnus on vahest lõunauinakut teha. Minust jäi Stig veel magama, kui mina hakkasin lasteaeda Meenale järele ennast sättima. Täna oli ju järjekordne tantsuproov. No seda ei saa küll enam tantsuprooviks nimetada, sest tantsust on asi kaugel. Tehakse tireleid, silda, joostakse, roomatakse - ühesõnaga kõike, mis sellises vanuses lastele lõbu teeb. No ja las nad siis elavad ennast nii välja, peaasi, et rõõmus liikumine käib. Lapsi on küll poole vähemaks jäänud, kui alguses, aga ongi ruumi rohkem. Ja äkki on ka haigusteperiood põhjuseks.

Ja tagasitulles, meie külast läbi sõites jäi silma kahtlane tegevus Külamaja juures. Jällegi oldi tuldud ööpimeduses asju kokku kohmima ja käis usin kompsude vedamine. Uskumatud inimesed, päevavalges ka enam ei julgeta ennast enam näole anda. Nagu "vargad", luusivad pimeduses:D

Ja nüüd see päeva kõige hullem osa. See on õppimise aeg. Kergemad tööd on lastel küll kohe peale kooli tehtud, aga millest nad aru ei saa, need käivad siis järgemööda minu juurest läbi. Vahest on lausa järjekord. Ja muidugi on Meenal ka siis alati palju "õppida" ja pean ka teda õpetama. Siis on muidugi Stig ka valvel. Nii kui keegi oma laua tagant korraks lahkub, on tema kohe platsis N Svõidurõõmsalt. Muudkui ründab igal võimalusel. See kõik on nii närvesööv, ma täitsa kardan juba õhtuid. Telekas meil seisab kogu õhtu ja kõik elu keerleb laste ümber.

Eile õhtul pidin nii ekspromt ühe raamatu läbi lugema, sest muidu ei saanud ma Steni koolitöös lihtsalt aidata. Kuidas ma aitan, kui ma töö sisut aimu ei oma. Nii me siis lõik lõigu haaval lugesime ja siis arutasime jälle tegevuse läbi ja nii poole ööni. Lõpuks lasin ta magama  ja lugesin ise lõpuni, et hommikul talle täielik ülevaade sündmustest anda. Raamat oli "Veel üks Lotte" ja päris loetav raamat. Stenile loomulikult natuke raske lugemine. Ta luges raamatu küll ise juba varem läbi, aga lugemiskontrolli sai kahe. Loeb, aga aru ei saa, millest jutt käib. No aga tänu suurele tööle sai kahest neli:)

Mina olen üsna rahul, polnudki pikka aega juba ühtki raamatut kätte võtnud ja lugenud. Ja täitsa eakohane oli mulle see raamat:D

Nüüd kutsutakse mind logopeedi juurde. Vaja "S" ja "R" selgeks saada. Meena mängib oma lasteaia sündmusi kodus läbi. Kõik tuleb üle elada. Lastega on see elu juba kord nii :)


 

Nüüd viskas mul ka kaane pealt ära

Ilus hommiku, kaks tundi aega, et kodu korda teha, ennast korda sättida ja laps ka valmis panna ja linna sõita. Aga mõtlesin, et võtan enne aja maha, tõmban diivanile kerra, joon kohvi ja viskan Delfi uudistele silma peale. Teen seda regulaarselt korra päevas, et näha mis maailmas toimub.

Ja hakkas silma, et "Argo Aderi poeg sai kodusele ravile " - selline lööv pealkiri Delfis. Loen siis artiklit ja mina ei tea, kas ma olen ainuke, aga see jutt on ju täielik "hülge mõla". Olen ennast selle teemaga kursis hoidnud nii Delfi vahendusel kui ka Perekoolist jälginud, mida kirjutatakse. Ja asi tundub tänase seisuga ikka täielik pluff. Kas on raske siis artiklile juurde panna ka mõni aktuaalne pilt raskesti haigest pojast, eriti tänapäeva võimalustele mõeldes. Kogu aeg üks ja seesama pilt täisjõus eluvennast, kõva prill ees - juba see pilt kujundab teatud arvamuse asjast.

Soovitan igatahes soojalt lisada lõpuks ka pilt, mitmeid näooperatsioone läbi teinud "pojast", et toetanud inimestele mingitki kindlustunnet sisendada, et nende rahaline toetus on õigesse kohta läinud ja tegu pole pettusega.

Lisaks veel üks vasturääkivus Õhtulehest. Argo Ader: "Tõsine mure on, et ajukahjustus on väga suur." ja Õhtulehe artikli lõpus väidetatakse: "Jarmo Aderit raviv haigla vahendas Õhtulehele, et noormees on vigastanud avariis oma nägu, kuid aju pole õnnetuses kahjustada saanud."

Saa siis aru, asi on igatahes väga kahtlane. Mina tahaks igatahes tõendusmaterjalidena alustuseks värskeid pilte "haigest" näha! Absoluutselt ei mingit märki ei haiglast, palatist, mis oleks ju normaalne selle loo puhul avaldada.

Ootan huviga järgnevaid uudiseid sel teemal:D

Pihlaka piparkoogid

Esimesed piparkoogid on ka nüüdseks juba küpsetatud. Eile kiirete askelduste vahepeal tegin ühe paki tainast ära ja Meena oli ka abis küpsetamas. Taigna tegemisel jälgisin täpselt retsepti, koguseid ja õnnestus 100%. Muutsin ainult vee pihlaka mahlaks. Ka küpsetamine oli lust, tainas laua külge kinni ei jäänud ja kui õiges koguses jahu alla raputada, siis oli lausa lust vormida.

Piparkoogi vorme on mulle ka elujooksul palju kogunenud, liigagi palju. Aga lastel on siis valikut ja saavad igasuguseid kujusi teha. Minu lemmik on "kass", sest neist saab täpselt sellise suupärase piparkoogi ja koguseliselt ka palju rohkem, kui suuri lärakaid.

Minu lemmik "kass"

Meena tehtud!

Glasuuriga mul sel korral aega mässata ei olnud, aga esimesel võimalusel proovin ära. Ega see mu lemmik tegevus ei ole, aga piparkoogid on topelt maitsvamad. Siis ei jõua neid ära teha.

Eile külamajja kaasa võetud korvikese täis piparkooke läks päris hästi peale tee kõrvale. Selle üle on mul küll hea meel:)

7. detsembril tahan koos küla lastega ühe laari tainast teha, siis saavad lapsed ka selles protsessis kaasa lüüa, ise vormida ja küpsetada ja siis üheskoos töö vilju nautida. Olge siis kohal!

Nõiajaht on lõppenud

Täna oli taas selline vahva pühapäev, kui külamaja rõkkas laste kilgetest. Tegime üheskoos mardimaske, lapsed laulsid tädi Alli klaveri mängu saatel. Keegi keetis teed, keegi oli piparkooke kaasa toonud, maitsti Liia pihlakasiirupit - selline mõnus "kõigile midagi" pärastlõuna. Kohal oli hulk rahvast - nii suuri kui väikseid.

Loomulikult oli päevakorras ka "eriti kuum" teema soses külamaja juhatajaga, kes oli pimeduse varjus pesumasinaga jalga lasknud:D Täielik ulme ja loodetavasti teadis ta, mida ta korda saatis ja vastutab oma tegude eest. Isegi pikendusjuhet pole enam võtta, makist ja võimendusest rääkimata. Kohal oli ka IT spetsailist, kes nii mõndagi huvitavat ette kandis, mis külamaja juhataja ametieetikaga päris hästi kokku ei sobi. Ma ei hakka siinkohal detailidesse laskuma. Mis see ikka minu asi on, las sellega tegelevad vastavad isikud ja instantsid. Kuidagi kiirelt ja kergelt tuli see lõpp ja viimane allaandmine, mis oleks võinud tegelikul juba kahe aasta eest palju viisakama lõpu saada.

Ilusate asjade juurde tagasi...Lastele jagati jõuluetenduse osad kätte. Homme hakkame lastega süvenema ja läbi mängima. Tundub huvitav. Meenast saab trollilaps, Metest tähetüdruk ja Stenist päkapikk.

Peale koosolemist läksid tublimad Marti jooksma. Mete tuli koju vägagi rahulolevalt, omal nägu nõgine. Nemad olid sõbrannaga küla peal igatahes tiiru ära teinud ja said suud magusaks.

Sellega on kiire nädal jällegi möödas. Mul siin kodus on päris palju teoksil, millest veel turvalisuse kaalutlustel rääkida ei tahaks. On igasuguseid "õeluskotte", kes kaebamisest ja õelutsemisest ainult oma igapäevast jõudu ammutavad. Seega - tuleb aeg, siis räägin.

Uus nädal tuleb natukene rahulikum loodetavasti, sest isal on töönädal ja siis saab aega atra seada. Isadepäeva raames lahendasime kõik koos ühe Kivi Pagari "Trühvli" tordi ära, sõime ühte korralikku klassikalist isetehtud kartulisalatit ja tundsime rõõmu, et meil selline tubli "vanaisa" on, kes lapselapsi hüpitab ja neile ikka tööharjumust sisse harjutab ja kui aus olla, siis meid ikka väga - väga palju aidanud on. Ilma oma ema ja isa toeta poleks ma täna see, kes ma olen.

Toredat isadepäeva lõppu!
 

Nii mööda minnes...

Tänasesse päeva saab kirja panna ühe suure töö, mis tehtud sai. Ja kõik mitte eriti pikalt ette planeerides.

Eile emaga "lättu" lüües ja uue nädala plaane tehes selgus, et ma olen ajast väga palju maha jäänud. Arvasin, et järgmine neljapäev on 6. november. Tegelikult oli eile juba 7. november ja mis selgus, ka lasteraha päev. Mina elan nagu kotis ja ei tea sellest midagi. Suuremal osal raha juba laiaks löödud, mina elan aga kiviajas alles.

Kohe muutsime emaga mõningaid plaane ja otsustasime, et täna hommikul vara läheme autosid üle vaatama - mina oma, tema oma. Kui on raha, siis tuleb pakilised asjad kohe korda ajada. Maksud maksin ära ja raha jäi natuke ülegi. Sel kuul oli esimest korda lasteraha suurus nii, nagu ta igal kuul olema hakkab, ca. 345 eurot.

Mõeldud tehtud ja nii me Viljandis Tehnohooldepunkti ukse taga kokku saime 8:55. Loositahtel sai kaasa Stig :) Stig on ikka nii "normaalne" laps. Sellest kirjutan kohe, kui normaalne:) Järjekord oli juba pikk - üks auto sees, kaks ootamas enne meid.

Oodates aega parajaks tehes hakkasin oma autopassi uurima. Ja oh üllatust, mu autol oli kehtiv ülevaatus olemas - kuni detsembrini.Olin kaks kuud varem kohal, mida pole veel enne minu ajaloos juhtunud. Ma polnud juba nädal aega julgenud autoga sõita, et mitte sekeldusi omale kaela tuua.  Ega ma siis suurest õnnest kohe minema ei "kaapinud", lippasin emale rõõmusõnumit teatama kõrval autosse:D

Ja kokkuhoidlik nagu ma olen - ikkagi  kodust juba välja tuldud asja pärast, ootasin muidugi edasi oma järjekorda. Auto oli tip - top, väljaarvatud mingi hõõtshoovapuks, mis on vaja välja vahetada. Klaas mahtus ka piiridesse, ei segavat vaatevälja. Ülevaataja uuris, kas remondin ka oma autot ühe meie kandi remondimehe juures. Mina jäin kokutama ja ütlesin, et ei, ma pole oma autot remontida lasknudki veel. Minu auto ei käigi remondis. Pole lihtsalt "oma" remondimeest. Suvel küll uurisin, kas saaks järjekordagi panna, et mul aega on, aga siiamaani pole märku antud. Ei taha nahhaalne ka olla ja ennast peale suruda. Kui pole aega, siis pole. Või peaks siiski ise kogu aeg huvi tundma, helistama ja uurima, kuni jutule võetakse? Igatahes sai auto läbi, 35 eurot ja järgmise aasta oktoobris jälle.

Austusest oma auto vastu peaksin tegelikult miinimum õligi vahetada laskma ja filtri. Puksi tellisin ka kohe läheduses olevast jupipoest ära. Hammasrihm võiks ka vahetatud olla, enne kui midagi hullu juhtub. Klaasiga kannatab nüüd venitada kuni uue ülevaatuseni, eks siis näe, kas on hullemaks läinud.

Rõõm rinnus, lubasin Stigile kiiremas korras midagi süüa muretseda. Olime ju hommikul vara juba teel ja kodus ta näksis ainult natukene. Polnud raske otsustada, kust ja mida. Kivi Pagar on alati kindla peale minek. Seletasin Stigile situatsiooni ära, et lähen lippan kiirelt ja toon saiakest. Stig väga mõistev, tahtis kalli - kalli teha ja jäi ootama. Imestasin:) Eks tal oli vaatamist küll ja ta on üldse üks ütlemata mõistlik laps.

Saiakestega tagasi, jagasin talle kohe ühe saiakese ja laps oli rahuolev edasi. Lippasin siis veel kiirelt tolmuimeja kottide järgi. Sõitsime edasi ja Säästukas sain ka üksi ära käia. Stig oli vana rahu ise. Tegime oma esimese mandariinide hooaja avamise ka tänasega ära, 1.39 eurot kilo. Stig hakkas juba autos jõuluhõngu levitama. Ma ei kujuta ette, kes meie mandariini oste sel aastal finantseerib. Eelmisel aastal Saksamaal oli mandariin meie põhitoit:D

Ma kujutan ette, et mul on lasterahast veel 100 eurot järel. Ei taha vaatama minna, tuju rikkuma hakata. On kindel, et sel kuul pean minema jälle toimetulekut tegema, ei tule välja omadega. Elektrit maksin 74 eurot, telefoni 35, lasteaed 20, ühikas Jaskaril 32, ülevaatus 35, bensiini 20 euro eest, süüa 35 euro eest. Nii ta kulub...Kuu on aga alles ees.

Nii, aitab halast, homme on ilus ja teokas päev jällegi, palju rahvast, palju tegemist!

 

"Viimane MÕMM"

Mete tuleb õuest töölt, viskub mandariinidega diivanile ja hakkab telekat vaatama. Kui reklaam lõppes ja saade jätkus, küsis Mete, mis asi see käib.
Meena abivalmilt ja asjadega kursis olles kiirelt vastama: "Viimane mõmm."
Mina usutlen: "Viimane MÕMM?"
Meena: "Jah, aga see ei tähenda, et päris viimane. Neid tuleb veel ja veel ja veel!"

No kui mõmm, siis mõmm. Peaasi, et päris viimane ei ole:D

DIY - lõigu, kleebi, liimi

Täna taas eriline õhtu, kodus ainult Stig ja Sten. Üks neist magab - arvake kes?:D No ja on rumalus võimalust kasutamata jätta ja ka magama keerata. Ei, tegutseda on vaja! Keri natuke Facebook´i ja idee ongi olemas. Seekord selline asi...

Ma olen selline kärsitu ja püsimatu. Tegin säästu variandi, et lihtsalt millegagi tegeleda ja tehnika on selge, rohkem pole vajagi. Oleks võib- olla suuremalt ette võtnud, kui liim kodus oleks. Aga Meena läks liimiga vanaema juurde:D

Liimiga oli selline lugu, et kui me poes käisime, siis Meenal on kombeks õelda, et tema tohib ühe asja valida, mille ma talle siis ostan. Eile valis ta PVA liimi. Kui kassast läbi olime, siis ta veel usutles mind, et ega see mulle liiga kalliks maksma ei läinud. Rahadega on ju nii nagu on - Meena teab täpselt neid asju:) No liim maksis mingi 65 senti, isegi mulle polnud see mingi probleem. Nii ma ütlesingi, et liim polnud kallis ja ma ostsin selle heameelega talle. Siis ma jätkasin...aga see võib mulle VEEL kalliks maksma minna, mis sa sellega kõik korda saata võid. No mäkerdamised ja muud kahjud. Sellepärast ta oma liimiga vanaema juures ongi:D

Mis siis vaja on, et üks roos valmis saada:

Punast paberit, rohelist paberit, liimi, ümmargust vormi, südamekujulist vormi ja kääre.

Arenguruumi veel, ma tean, aga töövahendid peaksid paremad ja stabiilsemad olema.

Sten nakatus ka meisterdamisest ja tegi märkmepaberitest midagi...

Hulgim ideid, kuidas märkmepaberit kasutada, leiad siit.

Meena kurdab

Meena sööb hommikust ja kurdab: "Need lasteaia lapsed peavad mind saksa lapseks, aga ma ei ole ju. Ma olen eesti laps. Nad ei saa sellest aru".

Ma siis selgitan: "Issi on sul sakslane, emme eestlane - järelikult oled sa saksa- eesti laps".

Meena läheb kurjaks: "Ma tahan Tudvat oma issiks. Tema on ilusam, ei joo õlut ja tal ei ole prille".



 

Kassid läinud - hiirtel pidu

Hiired vaevalt veel pidutsema hakata jõudsid, aga kassid olid meil kaks päeva "lennus" või siis jahil. Aga ma ei usu, mis jahil nad olla said, söök kogu aeg ees.

Eile hommikust saati oli meil siin nagu välja surnud ja selline leina meeleolu. Lapsed kooliminnes olid veel kasse näinud ja mina neile süüa viima minnes enam kasse ei näinud. Vaikus. Kutsusin, otsisin. Läksin tuppa ja mõtlesin, et äkki kuskil eemal ja ei kuule. Läksin siis jälle. Söök puutumata, kasse pole. No olgu, õhtuks on ikka tagasi. Ei, täielik vaikus. Siis hakkas juba mure tekkima, et mis küll juhtuda sai. Lasin peast igasugu õudusi läbi - alustades rebastega ja lõpetades kanakullidega. Aga kolm kassi korraga - tundus natukene utoopia.

Hommik algas jällegi kasside kutsumisega. Ei midagi. Ikka veel. Mete oli ikka väga kurb juba. Me kõik. Päev aega hoidsin lehtlal silma peal ja lootsin kasse näha. Lõpuks olime lootus juba maha matnud ja arvasime, et ju mõni metsloom on käinud ja meie kassid on hukka saanud. Kuigi ma polnud mingit võitlemist, kisa ega kära kuulnud. Kassid olid lihtsalt õhku haihtunud. Kurb tunne oli, tühjus. Ei lootnud mina neid enam näha. Kõndisin isegi krundi piiril, et mingitki märki näha, kas karvatutte või mis iganes. Ei midagi. Mete helistas isegi koolist ja uuris, kas kassidest on märki.

Tulen mina täna juba üsna pimedas kodu Meenaga ja lehtla alt kõnnib vastu Kõuts (kollane). Viskasin kotid kohe maha hoovi peale, küsisin toast taskulambi ja jooksin vaatama. Tuli ka teine vastu ja kolmas. Kõik kohal. Söögikarbid tühjaks söödud, elus ja terved:) Rõõmu kui palju. Metel oli pisar silmas lausa. Täielik pinge langus meil kõigil.

Viisime siis uued söögid, sooja piima ja loodame, et nad meid nii ei hirmuta enam:D

 

New in: Tupperware vol.2

Neljapäev hakkab olema see päev, kui Tupperwarest paki saan. Loomulikult ainult siis, kui midagi tellinud olen. Sel korral olen jälle paari asja võrra rikkam (või mõnekümne euro võrra vaesem). Võtan asja nii, et tütred kasvavad ja kuna need on ikka kauakestvad asjad, siis rõõmustavad nemad kunagi nende üle ja tunnevad rõõmu kasutamisest. Mina küll tunneks ja tunnen ka.

Mis siis täna pakis oli mulle...

Esiteks vispel. Mu enda oma on selline pehme ja vetruv (plastmassist), üks odav alternatiiv. Teeb küll oma töö ära, aga mitte nii hästi kui loodan seda Tupperware visplilt (metall otsaga).

Lauapärli sarjast suur kauss (3,5 l). See on selline viisakas kauss, mida kõlbab ka lauale panna. Lisaboonus - on tihedalt sulguva kaanega, ei lase külmikus teiste toiduainete maitset külge võtta. Madala lauapärli kauss on mul juba nädala aega olnud ja olen seda juba kahel korral kasutanud. Lemmik! Loodan, et see suurem saab ka lemmikuks.

Mikrokiust nõudekuivatusrätik. Ikka vaja vahest mõni nõu kiirelt kuivatada. See ei pidavat ära vettima ja imavus on ka hea.

Mikrokiust köögirätik. Vahveltrükis, väga nägus, lausa köögi ehe.

Lisaks soodsa hinnaga salatilusikad, mida saab ka eraldi kasutada.

Vasakpoolne käte jaoks, parempoolne nõude kuivatamaiseks

 

Kahekesi köögis

Täna võtsin lõpuks kätte ja tegin esimese piparkoogitaigna valmis. Kasutasin päris lihtsat retsepti, millest kirjutasin siin. Kätte võtta ja valmis ja ta oligi. Tähtis on, et suhkur, või , hapukoor, jahu ja piparkoogimaitseaine kodust võtta oleks. Eks ma olin juba kõik pikalt ette ära varunud, ootasin ainult, millal tegemise isu peale tuleb. Ja tuligi:D

Stig sai magama ja mõtlesin, et kasutan aega ratsionaalselt. Siirupi sain valmis keeta ja platsis ta jälle oligi. Suur abimees omaarust:) Siirupi keetsin taigna jaoks väga omapärasest vedelikust, vett ei kasutanud. Pool liitrit pihlaka mahla võtsin vee asemel ja keetsin siirupi, nagu retseptis ette nähtud. Ühesõnaga siis "pihlaka piparkoogitainas". Kui olin piparkoogimaitseaine siirupile lisanud ja maitsesin...oi kui hea oli. Piparkoogid on ka kindlasti maitsvad, kirbe pihlaka nüansiga:D Tainas peab nüüd muidugi seisma mõnda aega, enne kui küpsetama saab hakata.

Siin siis pildiseeria "abimehega köögis". Õnneks oli taignakauss raske ja püsis ilusasti laual. Stig lõi igal pool käe külge.

Kõigepealt kõrvetasin 300 g suhkrut ja lisasin ettevaatlikult 0,5 l kuuma pihlakamahla (vett), lisasin 1 kg suhkrut ja keetsin veel 10 minutit.

Lisasin kuumale siirupile 500 g võid ja sulatasin vedelikus.

Järgmisena segasin juurde piparkoogimaitseaine.

Siis 300 g hapukoort enam mitte väga kuumale vedelikule juurde segada. Siin oli mul juba segaja omast käest võtta:)

6 munakollast. Mina eraldasin valgeid kollastest, Stig muudkui segas.

Küpsetuspulbri (4 tl) segasin jahuga ja jahu (2 kg) sõelusin juurde kogu segule. Segasime algul vispliga, siis aga oli puulusika abi vaja.

Iga õige "kokk" maitseb, mis ta kokku segas:)

Valmis!

4,7 kg tainast

Kui nüüd kulu kokku lüüa, siis materjali peale kulus ca. 9 eurot ja 4,7 kg tainast. Igatahes kasulikum on ise teha, kui tainas poest osta!

Pihlakasiirup

Meie peres on praegu pihlaka vaimustus ja käib üks suur pihlakate varumine. Ema tegi FB-is levinud õpetuse järgi juba oma siirupid ära ja andis mekkida. Väga hea oli, isegi ilma lahjendamata - joo nagu likööri. Pigem ikka limpsi mitte joo. Väärt kraamiga peab ikka säästlikult ringi käima. Selline mõnus mõrkjas ja magus kleepekas. Ja kui mõelda, et ka tervislik - kõha ja hingamisteede haiguste vastu, siis miks mitte.  Eile lahjendsin esimest korda veega ka ja väga hea morsijook on. Stig lahmib omale sisse ilma aruta. Loodame, et püsib ka terve tänu sellele:)

Otsustasin siis minagi oma kätega selle siirupi valmistamise läbi teha. Praegu on veel viimane aeg pihlakate korjamiseks. Enne aurutamist soovitatakse pihlakaid sügavkülmas hoida, et mõrusust vähendada. Aga loodame siis selle peale, et öökülmad on selle töö juba ära teinud sel aastal.

Mina oma mõistusega tegin nii...

Marjad koos kobaratega panin aurutajasse. Lasin veega üle ja pesin suurema mustuse maha. Jah, kohe seal samas aurutaja sõelaosas. Pole ekstra mingit jamamist pesuga. Siis panin marjad auruma tavapäraselt, nii nagu aurutajat kasutatakse. Seda teavad vast kõik.

Mahla lasin otse potti, kus keetsin ka siirupi. Enne suhkru lisamist tuleks mahlal eemaldada vaht, nii kaua kui teda tekib. Ja siis suhkur. 1 liitri mahla kohta kilo suhkurt on minu jaoks piisav. Võib ka rohkem panna. Keeta, kuni suhkur kenasti sulanud ja asjal siirupi välimus. Värvus on sellel siirupil kohe eriti ergas ja ilus.

Aurutajast tulev mahl

Valmis siirup

Villisin 330 ml-sse plastpudelisse



Allesjäänud kestad

Mina villisin juba natukene jahtunud siirupi plastikpudelitesse, ise hirmul olles, äkki pudel hakkab sulama. Natukene deformeerus esimene pudel, teistega olin ettevaatlikum. Säilima peaks pihlakas päris hästi. Ongi valmis tervislik ja omapärane siirup, mida külalistele pakkuda pisikesest pitsist likööri pähe:D Lastele saab profülaktika mõttes pakkuda lusikaga kui kõõhasiirupit (pihlaka köharohi).

Allesjäänud kestad võib lindudele anda!

Pihlakatele võib lisada ka arooniaid, lodjapuumarju, et erinevaid maitseid saada ja värvuse variatsioonid tulevad ka erilisemad.

Ema käest küsisin, kus ta 60 aastat oli, et alles nüüd pihlakad avastas. Aga jällegi tänu Facebook´ile, sest seal liigub ikka igasuguseid huvitavaid nippe aegajalt. Natuke on FB siiski elu:)

Külamajas taas elu

Peale tormilist ja viljakat külakoosolekut Lilli Külamajas on hakanud asjad külaeluga paremuse poole liikuma. Külamaja perenaine on siiamaani rivist väljas ja võttis haiguslehe, et oma mõtteid paberile koondada, neid levitada ja mõelda jäerele, kuidas edasi...

Külaelu on aga käima läinud. Moodustatud küla kogu on koos käinud ja tuleviku plaanid paika pannud. Ka minul on au seal kogus olla ja seega saan ka nii nõu kui jõuga abiks olla, et külarahavas oma peredega taas tee külamajja leiaksid ja maja oleks külarahvale alati kättesaadav ja et oleks tunne, et sind oodatakase sinna.

Mõõdunud pühapäeval saigi teoks kokkusaamine ja ühistegemine. Maja oli laste kilkeid taas täis. Kohale oli tulnu ca. 15 suurt ja väikset last pluss veel täiskasvanud inimesed. Süütasime üheskoos küünlad kadunud hingede mälestuseks, rüüpasime Viiri korjatud piparmünditeed ja meisterdasime helkureid Merikese juhendamisel. Kes tahtis sai ristsõnu teha ja värvida. Mina mängisin Aule, Rivo, Steni ja Metega lauamängu. Kaks kasti klotse oli lastele arutamiseks ja mängimiseks.

Poisid vajusid sujuvalt ruumi, kust unustuse hõlma vajunud jõumasinad välja kaevati ja järele prooviti. Huvi nende vastu oli poistel nii suur, et nädala sees lepiti kokku ja mindi taas külamajja. Selles ju asja mõte ongi, et oleks tahtmine taas ja taas külamajja minna, ilma hirmuta.

Meena avastas enda jaoks raamatukogu ja tegi omal algatusel kohe ka ühe raamatulaenutuse. Ja ta oli imestunud, et maksma ei peagi :D Ootab juba, et jälle midagi välja valida, mida talle siis ette loen nädala sees.

Meie küla "õied"

Poisid jõumasinate ruumis

Ema on mul taimedega sina peal ja rookis nii mööda minnes lille ilusaks:)

Jane-Ly andis suurema osa ajast kääridele valu, ikkagi rätsepmeistri lapselaps:)

Merje ja Daisy meisterdavad helkurit

Rõõm oli ka suuri poisse kohal näha:)

Tehakse plaane ja unistatakse

Tee ja küpsise nurk

Ilus vaadata, kui lapsed mängivad

Mina olin sel korral rohkem vaatleja rollis, helkurini ma ei jõudnudki. Ma lihtsalt nautisin kohaletulnud inimesi, seda melu, teed ja laste rahulolu. Ma olin nii pilvedes, et ei saanud isegi aru, kust ilmusid võluväel pirukad, mida Viiri jagama kukkus. Järgmisel päeval alles jõudis minuni, kes selle taga oli.

Ma olen viimasel ajal üldse jube pika taipamisega. Näiteid võib palju tuua, palun arvestada minu eripäraga. Loodame, et ajutise juhmusega on tegu. Täna näiteks istusin diivanil ja suuda otsustada, millest pihta hakata. Tegemist on nii palju ja mina lihtsalt istun ja ootan ei tea mida.

Hakkasin siis saabunud printeri tinte vahetama. Printer on seisnud juba üle aasta ja mina talle hääli enam sisse ei saa. Tuled vilguvad, uus tint sees ja minu mõistus on otsas.

Võtsin siis uue vidina käsile. Kohvimasina puhastamine. Olen ema masinat korra puhastanud juhendi järgi ja lendasin uhkelt peale. Käkitegu ju. Aga no ükski asi juhendis lubatuga ei klappinud ja lõpuks hakkas kõrbe haisu tulema. Hea, et see kupatus õhku ei lennanud. Masin oli juba päris kuum, hais juba üleval, kui lõpuks taipasin rahule asja jätta. Tõmbasin veel voolust ka välja ja lasin jahtuda. Õnneks võtab veel elu sisse, päris p____e ei keeranud. JUHMUS on minu  diagnoos. Peab ikka mehe majja tooma, kes osa kohustusi üle võtaks. Mina enam toime ei tule!

Jutt läks nüüd jälle minu isikliku elu peale. Aga pühapäeval saame taas külamajas kokku ja hakkame sanditama. Enne muidugi mukime ja maskeerume, Alli õpetab kombeid ja siis LOS!