Meie pere on rivist väljas

Oleme haiged. Kes rohkem, kes vähem. Mete kõhis juba kolmapäevast saadik ja ma vedasin ta veel sellises seisus ujuma. Õpetaja oli ta koolis eraldi istuma paigutanud, sest kartis nakkust. Laupäeval oli tal ka palavik, Stenil sama lugu. Olid vanaema juures ja ravisid ennast. Eile tulid nad koju, palavik oli küll läinud, aga kõhakoor oli kõva.

Öösel kolme ajal tundsin, et Stig on ka tuline. Magas halvasti, küsis vett. Tundsin ilma kraadimata, et palavik on kõrge. Õhtul oli kõik koras, ei mingit märki, et laps haigeks jääma hakkaks. Andsin palavikusiirupit ja hommikul kedagi üles ei ajanud. Öösel oli kuulda, mis siin majas toimub. Kõik jäid koolist-lasteaiast koju ja magasime pikalt.

Hommik oli minu jaoks soodne. Lapsed hakkasid toimetama. Kes tõi puid, kes pani tule pliidi alla. Sten praadis muna, Mete tegi kohvi ja tõi selle mulle voodisse. Meena ronis saiapätsiga minu kaissu ja nautis hommikut:D Pudistas voodi täis küll saiapuru, aga mis sellest siis.

Mina ajasin ennast voodist välja alles pool üksteist. Tegin lastele putru lisaks Steni tehtud preamunadele, suuremal hulgal pärnaõieteed ja ravime ennast. Ega mul on ka mingi vimm sees. Kurk on kibe ja nina tulgub.

Nüüd siis on Stig jälle tuline. Kraadisin, peaaegu 39 kraadi palavikku. Sai aga järgmise koguse siirupit ja teki alla.Sellist grupiviisilist haigestumist ma ei mäletagi meie peres. Jaskar tuleb ka täna tiiru. Tema on terve, aga kui kauaks, kui ta siit laatsaretist läbi käib:D

Positiivset ja negatiivset

Kõigepealt positiivsest. Olen juba varem kirjutanud, et reedeti on meie kassidel räime päev. Sel reedel ma ei saanud aega räimeautot oodata, sest Stig oli üksi kodus ja pidin kohe, kui lapsed bussilt tulid, koju tagasi kihutama. Kui ma oleks räime ootama jäänud, oleks kulununud miinimum pool tundi ja ekstra tagasi ma ei viitsinud enam minna. Õnneks oli isa eile kahe kilo räimedega meil eile ukse taga. Asi lahendatud. Lõikasin neli räime kohe tükkideks isa silme all ja ta pistis prõõkama, et hull oled või, soolikad vii kassidele, mitte korralikku räime:D Mina ju söödan alati kassidele ikka ehedat räime, mitte raipeid:) Rahustasin ta maha ja ütlesin, et see oli soojenduseks kassidele. Neli räime-jumal, ei tohiks ju nii suur kahju olla.

Loomulikult seisis mul ees räime rookimine ja praadimine. Ega ma räimest eriti lugu ei pea. Korra sõbranna juures nägin, kuidas asi käib ja nende pere väga armastab värsket praetud räime. Minu lapsed vahtisid suud ammuli, nende jaoks oli see täielik ulme:D 

Ei, puhastamise vastu pole mul midagi. Ostan alati vürtsikilu ka terve kalana ja puhastan meeleldi. Praadimine ka pole hull. Aga milleks vaeva näha, kui keegi niikuinii ei söö. Ok, isa tuli, tegin talle, pole probleemi. Aga värskelt praetud räimed nii mõnusasti lõhnasid ja isa sõi nii magusasti, et ma hakkasin ka siis nokkima. Stig sõi suure suuga, mis vanaisa talle suhu pani. Ja kuule, päris head olid. Ma sattusin lausa hoogu ja ei suutnud enam pidama saada. Väga meeldiv kogemus igatahes ja võib-olla ostan teinekord isegi praadimiseks. Saame meie Stigigagi maiustada:)

Ajendatud neljapäevasest ujula külastusest ja sealsest aurusaunast, tuli mul täna kange tahtmine päris ise sauna kütta ja ka üks korralik saun võtta. Niivõrd hea mulje jättis mulle sealne aurusaun. Muidugi on seal omad eelised-saab peale mõnusat kuuma sauna jahedasse basseinivette minna. Kodusest saunast tiiki minna praegusel aastaajal on natukene liiga karm. Ja mina ei tea, saun oli kuum küll, aga higi mina lahti ei saanud. Istu ja istu laval, viskasin leili, aga ei midagi. No kaua ma kannatan seal kuumas. Pesin ära ja käidud oligi. Ei saanud sellist feeling´ut, nagu neljapäeval. Aga ma vähemalt üritasin. Järgmine kord läheb vast paremini:D Vähemalt on mul juba kella kolmeks saunas käidud ja mõnus õhtu ees.

Enne sai veel küpsestatud kodu õuntest kaks õunakooki. Oli vaja lihtsalt mädanema kippuvad õunad eest ära teha ja eks soe õunakook ole ka paras delikatess. 

Siis tahaks veel tänada üht kommenterijat, kes soovitas mul selles postituses kovimasina kohvipadjad osta Eestist. Tegin siis nii, nagu soovitati. Padja hinnaks tuleb 0.11 eurosenti (soodne) ja tellimine oli lihtne. Isegi helistati personaalselt ja pakuti puuduvale kogusele asendust. Lisaks saadeti veel proovipadjad erinevatest kohvisortidest, et saaks aimu, milline kohv on parim. Olen alati tellinud mild´i. Seekord sai pakki ka regular. Proovipadjad olid mexico, dark ja deca. Olen nüüd kõiki testinud ja kõik on omamoodi head, kui õiges vahekorras kasutada (suur tass/kaks patja, väike tass/üks padi). Alternatiiv eBayle seega täitsa kohapeal olemas.

Ja lõpuks see negatiivne asi. Mete ja Sten. Võtsin neilt interneti ära, aga nemad on leidnud omale aseainena WIFI. Ja nagu teada, meil kodus WIFI ei levi, seega ollakse pikemalt koolis ja nädalavahetustel vanaema juures. Kõik selleks, et netis istuda ja Growtopiat mängida. Uus probleem, mis vajab kiiremas korras laehndamist:D

Ilusamad ja koledamad blogijad:D

Senikaua, kui mõningad blogijad peavad õigeks sõna võtta, kes neist on ilusam, kes koledamad, keda on rohkem meediasse esinema kutsutud, kes ennast iial ise pakkunud ei ole, kelle järgi on tohutu nõudlus-läheb minu elu ikka vana rada mööda edasi. Igapäevased mured-rõõmud.

Millest ma veel kõssanudki ei ole, on käik psühholoogi juurde. Esmakordne kogemus minu elus. Eks mul ole endalgi vaja sinna pöörduda, aga sel korral käisin siiski veel koos Meenaga. Muresid oli mitmeid ja kuna lasteaed seda võimalust pakkus, siis miks mitte juhust kasutada.

Ma ei tea, kas mulle tundub, kujutan ma seda endale ette või milles asi, aga Meena on nagu muutunud-paremuse poole, on väga täiskasvanuliku arusaamisega, hoolitsev, mõistlik. Üheks mureks oligi klammerdumine. Eks psühholoog märkas seda ise ka kohe, kuidas Meena minu küljes kinni oli-küll näppis minu seelikut, oli tihedalt külje all ja kogu aeg hoidis kehalist sidet minuga. Psühholoog pakkus välja, et ju see on sellest, et üksik laps:D Seda ta mudugi ei ole, aga tahaks meelsasti olla. Igatahes peame nüüd harjutama, et Meena suudaks ka istuda nii, et ta minu küljes ei ripuks.

Üks probleem on veel enda veristamine või siis kärnade pidevalt verel hoidmine. Kui kuskil kärn on, peab see kogu aeg veritsema, muudkui nokib ja järjest suuremaks haav muutub. Kasvatajatele see eriti ei meeldi ja teised lapsevanemad ka vast ei soovi, et nende lapsed sellise lapsega ühes rühmas peavad viibima. Ebameeldiv ju. Kuna psühholoogia on üks peenike värk ja nüansse on erinevaid, siis ma ei teagi, kuidas ma selles suhtes Meenat aidata saaks.

Tähelepanuvajadus. See on ka tüütu teistele rühmalastele ja ega mul ka seda lõbus pealt vaadata ei ole, kui ta igal lapsel küljes ripub ja tüütab teisi. Sellest sai ka tantsukoolis osaliselt probleem alguse pluss sada muud asja:D

Siis konsulteerisin ma veel selles lihasöömise asjas, et ka spetsailisti arvamust kuulda ja minu versiooni kuuldes oli psühholoogi imestus suur ja ta taunis lasteaiatöötaja käitumist nagu ma õigesti aru sain. Ta lubas Meena tausta väheke uuurida rühmatöötajate silme läbi, et tal oleks pilt terviklikum ja ta saaks Meena muredele lahendusi pakkuda.

Mis veel eriti meelde jäi, et kõik negatiivne tagasiside, mis lasteaiast tuleb, seda tuleks tänutundega võtta (tõsiselt), sest positiivse jaoks kasvatajatel lihtsalt ei jää enam mahti. Võtan teadmiseks!

Kooliküpsusest. Olen kasvatajatega nõus, et kooliga pole kuskile kiiret. Las laps pikendab oma lapsepõlve ja jäägu veel aastaks koolist eemale. Koolis saab käia kogu ülejäänud elu, lapsepõlve ei saa iial enam tagasi. Ja kooli hammastest pole Meenal veel kippu ega köppu. Hambad seisavad tugevalt suus. Sellega on asi lahendatud ja paluks mitte enam küsimusi esitada, kuidas Meenal kooliga siis jääb:D See on umbes sama küsimus minu jaoks, et millal kuuendat last oodata on või kas te tütre peale pole mõelnud:D

Iseenest oleme meie praegu säästurezhiimil, kuskile väljasõitudele ei plaani minna. Katsume auto korda saada ja loodetavasti jõuame ka maksta selle eest, eks siis näe edasi, kuidas kuu lõpuni välja veame. Õnneks olime sel kuul ka toimetulekutoetuse kõlblikud ja seega sai ette võetud ka auto kohendamine. Sisimas valmistun mina igatahes suuremaks reisiks ja eks peame selle nimel natukene ka kokkuhoidlikumalt elama, et reisi aeg kõik säästud ikka sirgu saaks kenasti lüüa:D

Eks otsin kodus kasulikku tegevust, et mingigi hea emotsioon tekiks. Kasvõi mõne nurga korrastamisest, asjade sorteerimisest, äkki võtan isegi õmblusmasina välja ja parandan mõned pikalt seisma jäänud asjad ära.

Uus nädal tõetab ka üpris huvitav tulla. Sellest juba edaspidi:)

Ilusat nädalavahetust!
 

Tüdrukute õhtu

Täiesti ekspromt, ilma pikalt ette planeerimata, kujunes tänasest õhtust välja päris omanäoline õhtu. Suurema osa ajast veetsime basseinis ja aurusaunas-koos oma küla "eitedega".

Alguse sai kõik ühest lihtsast armsast üleskutsest ühes FB-i suletud grupis. Ma ei väsi kordamast, kui hea see FB ikka tegelikult on. Keegi armas inimene otsustas, et läheb täna ujuma ja hea inimesena kutsub ka teisi soovijaid kaasa. Kolm vaba kohta oli saadaval.

Olin parasjagu Viljandis, kui seda pakkumist nägin ja kihk oli ka minna. Eriti, kui ujumine momendil vägagi ära kuluks. Kohe ma soovi ei avaldanud, sest mine tea, kaua autoga aega läheb. See oli siiski esmane prioriteet.

Koduteel aga oli kindel, olin kenasti ajas ja avaldasin soovi pundiga liituda.

Sihiks oli üsna hiljuti valminud ultramoodne Abja ujula. Isegi selline pisike mini-SPA võiks õelda. Olin väga huvitatud, kuidas see ujula võrreldes Nuiaga on ja vahe on nagu öö ja päev.

Esmane mulje oli väga sõbralik ja meeldiv. Ruumid suured ja avarad. Käepaelad integreeritud kapivõtmega. Töötajad vastutulelikud ja koostööaltid. Kõik näidati ja seletati, kus ja mida. Olime ikkagi "uued" ja ei osanud esiti ei astuda ega istuda:D

Pilet täiskasvanule €4.50, 10 aastasele €1.00. 10-ne korra pilet €30.00, mida saab ka jagada sõbra/sõbrannaga.

Kohapeal olemas võimalus ujumismähkmete soetamiseks ja ka joogivalik. Üks lastebassein, üks normaalmõõtmetega bassein. Aurusaun temperatuuriga +45 kraadi ja tavasaun. Pesuruumis võimalus ka beebivanni kasutada. Ruumid mõnusalt soojad.

Alustasime soojenduseks beebibasseiniga. Seal oli temperatuur +32. Alustuseks mõnus ja saime ka ühtlasi mullidel endid masseerida lasta. Edasi läks teekond aurusauna. Ma pole suur sauntaja, aga seal oli küll mõnus istuda. Veel parem oleks olnud pikali ja vihaga, aga see oli populaarne koht, nii et ruumi laiutada ei olnud. Uksel olid isegi lätikeelsed manitsussõnad, et peale sauna
tuleb ennast loputada. Higiselt basseini hüpata oli keelatud. Ja kui mõnus oli kuumast saunast minna kargesse vette ja ujuda niipalju kui süda lustis. Ei pidanud kedagi valvama ega talutama. Olin ilma väikelasteta:D Mete oli küll naasas, aga tema on juba iseseisev ja sai ise hakkama.

Rahvast oli vähe, kui meie jõudsime Tasapisi aga muudkui kogunes inimesi. Isegi oma onutütart kohtasin saunalaval. Tavaliselt näen ma teda ainult läbi arvutiekraani. Lätlasi oli ka hulga, sellest ka lätikeelsed sildid:D

Tõeliselt lõõgastav õhtupoolik. Silmaring avardus ja mõnus vaheldus argiellu.

Kui juba kodust välja tuldud, otsustasime ühiselt veel Mulgi Kõrtsi külastada ja lubamatult einestada peale kuute ja peale pisikest trenni. Lasime kõigel heal liiva joosta. Ägisesime, kui olime lõpetanud. Nii et sel korral null ring. Aga kohvik oli minu jaoks uus leid ja tasus seda riski ära. Jälle üks uus koht, mida vahest külastada.

Aitäh tüdrukud, järgmise korrani!

Esimene samm tehtud...

Võtsin ennast täna kätte ja sundisin ennast helistama kuhugilegi, kus autosid remonditakse:D Kui sa ikka nii kaugel asjast oled, siis on väga raske kuskilt otsast pihta hakata. Aga peab hakkama liigtama, kui ma veel autoga sõita tahan ja eriti, kui plaan on kodust natukene kaugemale minna:D

Ema küll lohutas mind, et ta võib vajadusel ka oma 9-kohalist autot-bussi anda, aga see pole ikka see. Võõras auto ja kui sellega peaks midagi juhtuma, on eriti hull. Ei oska kabotti lahti teha, tagavararatast otsida jne. Sõiduga pidi muideks nii olema, et esimesed 5 km on võõras, edasi pidi tunne olema, nagu sõidaks oma autoga. Aga ikkagi...see on äärmuslik variant, kui muud varianti tõesti enam ei ole ja tahtmine minna ikkagi on:)

Sain "eksilt" ühe numbri, kus temagi oma autoga käis. See ei pidanud küll koht olema, kus tavaremonti tehakse, vaid selline spetsiifiline koht, ku teatud asjadele on orienteerutud. Seega sealt juhatati mind edasi, anti uus number, mis küll pikka aega ei vastanud (ise ma juba rõõmustasin, sest tõesti tegin seda kõike vastu tahtmist), lõpuks aga helistati tagasi. Sain esialgse aja kella üheks, et üle näidata, mida ma kurdan üldse ja milles probleem. Kui ma seda isegi oleks teadnud.

Profid panid esialgse diagnoosi ja olid üsna nõutud ja saatsid mu tagasi sinna, kust ma nende numbri üldse saanud olin. Selle spetsialiseerunud mehe juurde. Kurjajuur olevat kütusepumba tihendis. Ja peale selle veel igasugused tihendid lekivad. Aga alustada tuleks kütusepumbaga.

Asi aga nii ei olnud. Kui oleks viga kütusepumbas, siis oleks mul ammu probleeme auto käivitamisega. Aga seda mul pole. Läheb kenasti võtmest käima ja iga ilmaga:) Tundus, et need kes mind jooksutama hakkasid ja polnud huvitatud tõelisest probleemist, polnud asjadega eriti kursis või siis liiga pealiskaudsed. Garaazh oli neil ka tühi, tundus, et kundesid ka ei olnud. Järeldused tegin ise.

Sõitsin minema. Võtsin aega, et mõelda, mis edasi saab. Targemaks ma saanud ei olnud. Tõin oma paki Smart Postist ära (esimesed kohvipadjad Eesti müüjalt), ostsime Kivi Pagarist saiakesi-istusime Stigiga, sõime ja mõtlesime järele. Tean, saiakesed ei olnud hea valik, aga tundus kõige lihtsam lahendus, et midagi hamba alla saada. Just Stigi vaatevinklist. Vahest ju võib.

Olime ennast natukene kogunud ja otsustasin veel üht arvamust küsima-uurima minna. Raske see naiste elu, kes peavad jumal teab mida mööda linna taga ajama. Täielik meestemaailm ju. Aga ei olnud ju mõtete sama targalt koju tagasi tulla.

Näitasin jällegi kapotialuse üle, loeti mailma tihendid ette, mis kõik vaja vahetada oleks ja tööajaks pakuti 3 tundi. Maksumuseks juppide eest ca. 70 eurot, töö esst 100. Arvestasin siis juba jämedalt 200-ga ja panin aja kinni. Niigi palju päevast tolku. Kolmapäeval siis kell 9:D Tahaks näha, mis sealt ussipesast veel välja koorub. Selline võimalus märgiti ka ära, nii et imestada pole siin midagi, kui lõpuks kirves selga lüüakse:D

Meie Stigiga andsime endast parima igatahes. Ja mis peamine, koduteel küsis Stig viisakalt metsapeatust, mille ta ka sai. Tegi väga viisakalt lumehange pika pissi, mitte ei lasknud püksi:D Ei ole ta meil enam mingi "kusipüks":)

Kui väljas ladistab vihma...

Mina, ettenägeliku inimesena, tegin paar päeva tagasi, kui veel ilus talveilm oli, väljas ühe pildisessiooni. Nüüd on õige aeg pildid lagedale tuua, sest väljas ladistab juba mitmendat päeva vihma. Kodust välja lähen mina ainult tungival vajadusel. Stigil pole midagi sellise libedaga õues teha, sest ta lihtsalt ei püsi jalgadel.

Täna käisime tiiru, aga autoga. Ja kuni autoni ma transportisin teda. Kõigepealt tõstsin ta hoovi peal lumehange ja andsin karmi käsu paigal olla ja oodata, kuni ma oma kompsud autosse olin viinud. Tema muidugi pidas targemaks ise liikuma hakata ja eks ta siis sai omal nahal tunda, kui ebameeldiv tunne on, kui sa hakkad kukkuma ja mingit pidepunkti ei ole. Eks ta kukkus ka ja jäi siis istuma, kindlam tunne siiski. Mis sest, et istumine oli veelombis:D

Talv meie krundil...siin ta on:

Sten fännab

Stenile on tekkinud iidol, kelle moodi tema olla tahab. Juba ta räägib, millist soengut tema juuksuris soovib. Kunagi pole tal mingeid kindlaid eelistusi olnud, lihtsalt poisipea ja kogu ooper. Nüüd on vast juba kergem, kui tal omal kindel nägemus on ja juuksur tema soovi ka täita suudab.

Jutt on Eesti Tippmodell 2014 saates osalejast Kevinist. Stenile ta väga meeldib-nii soeng kui riietumisstiil. Mulle näitas ta kohe konkreetselt ära, milliseid pükse ta järgmiseks soovib. Viimases saates olid Kevinil need jalas, kui ta zhürii ette läks. Värvus "kanapasa" värvi:D

Hea teada, et Sten tahab olla moeteadlik. Eks ta on seda alati olnud, iseasi, kuidas talle need viimase moe järgi riided selga istuvad, kui üldse istuvad. Sten on ju selline tüsedamat sorti ja päris raske on talle sobivaid pükse leida. Ülemise osaga on vähe lihtsam. Need leiab talle juba meesteosakonnast M suuruses. Ta armastab natukene lohvakamaid t-särke. Püksid on tal praegu välja kujunenud ühed lemmikud ja neid ta kannab päevast päeva. Kui need rebenema peaks hakkama suurest kulumisest, siis on SOS olukord. Ja kui lähebki pükste ostuks, on vaja kindlapeale ka talle neid poes jalga proovida. Pelgalt numbri järgi osta mina ei riskiks.

Siis on üks kindlat tüüpi pullover, mida ta soovib ja on nõus selga panema. Eks ma hoian silmad lahti

Kevin-Steni praegune iidol

Kevin soeng on väga "pro" Steni arvates ja need püksid...:D

Selline pullover jäi Stenile silma FB-s ja ta otsis selle mulle ekstra välja, et ma saaks aru, mida ta soovib:)

Sellist tüüpi kiirmoodi leiab kindlasti H&M-st. Üks hea pood on meil veel, kust saab hea hinnaga riideid poistele-Jaskarile ja Stenile siis. Cropp, ilusad värvikirevad riided, hea kvaliteediga ja tihti ka heade soodukatega pood. Täpselt meie poiste maitsele:D

Jääb üle loota, et Kevin niipea saatest välja ei "lenda" ja Sten saaks edaspidigi kasulikku inspiratsiooni.

Põidlad pihku nii Aulele kui Kevinile!

Minu ostuharjumused

Meie pere igapäevased ostud teen kohalikust Konsumist (ca.14 km). Mitte et ma nüüd iga päev sõidaks poodi, ei. Nädalas 2-3 korda saab toidu järel käidud. Põhiliselt tuleb minna värske saia-leiva järgi ja ka piim on väga oluline. Korraga ostan ca. 7 piima. Kui väga soodne on ja kaugemal poes käin ja ei plaani lähiajal sisseoste tegema mina, siis olen võtnud ka 11 piima:D Hapuks pole piim kunagi veel läinud. Kui näen, et pika aja peale palju piima kätte jääma hakkab, tuleb teha kas mannaputru või piimasuppi. Lätist mina piima enam ei osta. Vähe sllest, et piima on seal kallim, läheb ta kiirelt hapuks ka, vuih! Eesti piimaga sellist jama ei ole.

Mida ma koju alati varun, on küpsised. Selga Klassikalised või siis Kalevi Klassikalised. Kui on tavahinnaga, võtan kaks ühte, kaks teist. Kui aga soodus (Selga kohati 0.39 senti), siis võtan 10 pakki ära. Me oleme kõik suured küpsisepudi fännid. Õhtul, kui midagi tahaks näksida, aga ei tea mida, siis kindlaeale minek on üks suur tassi täis küpsisepudi (küpsis tükkideks ja piim peale). Söövad kõik.

Porgandid võiks alati kodus olemas olla. Kui keegi alustab ühe porgandiga, siis tahavad kõik. Ja nii saabki terve kotitäis porgandeid (Kadarbiku, 500g/0.35 senti) õhtuga söödud. Ja kui ei olegi sööjaid, siis saab porgandid ära riivida ja ananassi konserv juurde lisatud. Jällegi üks meie pere lemmikuid, kõik söövad.

Kohupiim. Ka asi, mida võin julgelt osta. Valin kõige odavama variandi ja alati hea hapukoore ja suhkruga ära segada, peale isetehtud jõhvika-õunamoosi ja mõnus amps kogu perele olemas. Kui juhtub, et jääb seisma, teen pannkooke või kohupiimakooki. Ei mingit probleemi, et läheks halvaks. Kindlapeale minek:D

Neljaviljahelbed peavad meil kodus alati varuks olema. Laupäeva hommikul on kindel, et lapsed soovivad putru. Asi, mida jälle kõik söövad. Minu rõõmuks!

Rukkipala (koorikleib) satub ka minu korvi alati. Kui soodus, ostan kohe mitu ja panen sügavkülma. Eriti maitsev on praemunaga. Panen muna kahe leiva vahele ja hammustan...oi kui hea:) Ja kui väga nälg õhtuti, siis võtan ja söön voodis ka enne uinakut. Vahest:D

Ketsup peab meil alari kapis olemas olema. Seda pannakse igale poole ja palju. Isegi Stig nõuab teiste eeskujul omale ketsupit, mis on üsna naljakas. Teab, mida tahab:D Sama suhkruga. Meenal peavad alati kodus olemas olema hommikusöögi helbed. Need ma ostan tavaliselt naturaalsed ja sinna ta siis lisab piima ja suhkru. Stig jäljendb teda ja nõuab ka alati. Mina siis teen, nagu valaks talle sortsu, tegelikult aga on see pettus. Tema aga sööb rõõmsalt ja ei saa arugi asjast.

Ja Stenile mõeldes katsun ikka aegajalt kappi muretseda ka juustu ja vorsti, et ta oma võileibu millestki vorpida saab. Hirmus ju, kui laps vaatab kappi ja seal polegi midagi, mida leiva peale panna.

Tuunikala konserv tomatikastmes on mul ka kapis alati varuks. Hea võtta hommikuti ja Stigiga kahepeale nahka panna. Leiba kõrvale ja mõnus kõhutäis olemas.

Üks vana traditsioon on mul ka külge jäänud. Kui käin poes ja kõht väga tühi on, siis autosse söömiseks ostan tihti pätsi Säästu saia (peab värske olema) ja Teekonna komme. Amps saia, amps kommi...jumalik lausa:D Ja nii ma siis terve tee vitsutan. Joogiks ostan tihti (mitte alati) Alo Vera jooki. See on ka meie pere hitt. Isegi Stig tahab seda:)

Sellised on siis laias laastus meie tarbimisharjumused. Loomulikult on veel igasugust muud manti, aga need asjad on tavapärased.

Üks üllatav leid oli mul ka täna Konsumist. Meeldiv. 23. novembril ostsin ma oma esimese "sõbralik" nõudpesuvahendi, mis on tänaseks päevaks otsas. Jätkus päris kauaks ja ma olen väga rahul sellega. Käsi küll ei tõuse enam Fairy pudelit haarama, ausõna!:D Ainuke mure oli, kui pudelist enam midagi välja ei voolanud õieti, kust ma uue saan? Ei hakka ju Pärnusse nõudepesuvahendi pärast sõitma ja viimane kord just sellist ei olnud ka. Oli ainult suur kanister.

Täna võtsin Konsumi nõudepesuvahendid ette ja uurisin põhjalikumalt. Ja täiesti identne (peaaegu) toode olemas riiulil. Ainukese vahega, et odavam. Tõstsin pikemalt mõtlemata korvi. Ja no vahet pole, sama hea lõhn, samad omadused. Ja ongi mul see mure ka lahendatud:)

Vaskapoolen Ökopoe ost (ca. 4 eurot), parempoolne Konsumist 2.50 eurot

Pisikesest asjast niipalju rõõmu!
 

Tahaks reisida

Ainult unistustes oleme tõeliselt vabad
John Keating

Nagu ma eile hilisõhtul  Shoppingq FB-i lehel juba hõikasin, siis mul on meeletu kihk kuhugile reisida. Tahaks kuhugile minna, midagi näha, midagi avastada, oma vanu armsaid kohti külastada jne. Selline "kuhugile minna" tunne tekkis mul ka vahetult enne jõule ja nüüd jälle. Tavaliselt see võimendubki kevade poole, minul vähemalt. Eks see 2011 aastal Saksamaale kolimine sai ka alguse varakevadel. Instinktid:D

No ja eile õhtul oli see instiknt taas nii tugev, et võtsin kätte ja uurisin netis oma võimalusi. Loomulikult tahaks ma minna koos lastega. Mitte kauaks. Tahaks minna näiteks kevadisel koolivaheajal, kõik lapsed kaasas ja teha üks meenutustiir Saksamaal-sealkandis, kus meil iga nurk tuttav on. Ma kujutan ette, et lapsed rõõmustaksid samamoodi, nagu mina. Päriseks nad minna ei taha, aga vanu sõpru vaatama küll. 2-3 päevaks ja naudiks lihtsalt nädal aega maailma, ka sinna-ja tagasisõitu:)

Lõin lahti sellise hea lehe nagu booking.com ja sisestasin soovitud sihtkoha, et leida meile kõige soodsam majutus. Tegu ikkagi nelja lapse ja minuga. Jaskar arvatavasti ei viitsi seda titerallit kaasa teha (tuleb uurida). Ja kellegi kukile me ka minna ei tahaks. Vajame kohta ööbimiseks soovitavalt koos hommikusöögiga. Päevad suudame ise sisustada.

Kõige ahvatlevam pakkumine on 12 km meie endisest külast (Beuchte), kus me kaks ja pool aastat elasime. Linnake nimega Goslar, külalisteamaja Lydia. 2 ööd koos hommikusöögiga neljale lapsele ja mulle maksaks 160 eurot.

Teine väga hea variant ööbimiskoha leidmiseks on Saksamaal väga populaarsed kohad Jugendherbergen. Meid huvitaks siis konkreetselt Jugendherberge Goslar. See oli ühtlasi ka minu esimene töökoht Saksamaal. Nii et olen vägagi kursis, kuidas seal asjad toimivad ja millised võimalused on. Koht on ilus ja linn käejala juures. Hommikusöögid rikkalikud (olen ise neid ettevalmistanud külastajatele). Toad lihtsad, aga kõik vajalik on olemas ja hinnad soodsad. Selliseid kohti on palju üle Saksamaa, igas kandis. Seal oleks neljale lapsele ja mulle kaks ööpäeva koos hommikusöögiga 158.10 eurot (mina 25.50, lapsed 17.85, 2-aastane tasuta). Broneerida saab interneti kaudu ja kõik lihtne ja loogiline.

Sellised unistused mul jälle. Õhtuti lendab mu mõte eriti lennukalt ja suurelt. Õnneks suudan hommikuti alati kainelt mõelda ja kujuta ettegi, et peaks kuhugile minema hakka. Ja eks mu suurim soov oleks seda teha üksinda ja rahus, aga see ei tule loomulikult kõne allagi.

Ja kui nüüd väga kainelt mõelda, siis oleks vaja autot enne tõsisemalt remontida, et sõiduvahend ikka kindel oleks ja kogu reisi vastu peaks. See oleks juba pool võitu:D

Raha olen ma iga kuu natukene kõrvale pannud ja aega on veel koguda, nii et päris ulmeline see plaan ei olegi. Unistused viivad edasi!

Unista, nagu elaksid sa igavesti, ela, nagu sureksid sa täna
James Dean

Pirtsutamine söögiga

Mul on juba suht kummaline tunne Steniga, kes teeb juba mitmendat päeva omale ekstra sööki. Mina teen korraliku söögi valmis ja temale see ei kõlba. Kui siis proovikski. Ok, kapsarulli ta suure surve all ikka proovis ära, aga peale seda praadis omale siiski veel kolm muna. Mina ei saa aru mis on temal kapsa, maisi, herneste, paprika ja ma ei tea mille veel, vastu.

Kaks last on peres, kes valivad sööki. Meenast ma saan veel aru. Kus liha sees, seda sööki tema ei puutu. Aga Sten? Ise tahab kõvasti dieeti pidada, aga korralikku sööki ei söö, kui temale see ei sobi. Ju siis pole nälga. Ja ma ei saa ju ära keelata, et sa ei tohi nüüd omale muna praadida või ekstra võileibu teha, kui söök ikkagi tehtud.

Mete pirtsutab meil rosinate ja martsipaniga. Õnneks ei ole need nii olulised toiduained.  Hernesupp on ka vastumeelseks muutunud. Ma vist teen liiga tihti ja liiga palju sööki korraga. Lapsed küllastuvad. Ega ma ise ka hernesuppi ei taha enam, isu on täis söödud.

Täna tegin potitäie kapsasuppi, kapsast, mis kapsarullidest üle jäi. Hea supp tuli. Stig sõi, Mete sõi, mina sõin ja isa käis ka siin ja söötsin temalgi kõhu täis. Ema tuleb ka veel ja saab õhtusöögi kirja. Meena langeb kohe nimekirjast välja ja sten vaaritas jälle omale meelepärast sööki. Hea vähemalt, et ta seda iseseisvalt teha oskab. Niigi palju kasu:D

Metel on momendil kodutöö inimeseõpetuses, kus tuleb kirja panna kasulikud ja mittekasulikud ostud oma taskuraha eest sel kuul. Ise peab otsustama, kas on mõistlik ost või mitte ja mis te arvate, milline tulp jäi tühjaks. Mõistlikud. Mõtlemiskoht Metele. Õnneks sai ta tänu sellele ülesandele ise ka aru kui piinlik see olukord on:D

Jaskar on selline mees meil, et sööb ära kõik, mis ette antakse. Ühel tingimusel muidugi. Kui on ketsupit, millega kogu söök üle ujutada:D Kui tema kodus on, siis on lausa lust kokata. Nädala sees ma eriti pingutama ei pea, siis lähevad peale sellised kergemad söögid. Piimasupp näiteks. Ja eks lapsed söövad koolis-lasteaias sooja sööki päeva jooksul, nii et ega erilist vaaritamise vajadust ei olegi. Aga eks ma teen ikka midagi, mille järgi mul omal isu on. Sööb siis kes sööb.

No ja kui isa mulle külla tuleb, siis tema on ka selline, kes sööb kõike. Väga hea lahendus kõik seisma jäänud jäägid ära lõpetada, et siis jälle nullist alustada. Mulle meeldib, kui potid, pannid, kausid tühjaks saavad ja saab joone alla tõmmata, et siis jälle uue hooga pihta hakata söökidega.


 

Teise ja kolmanda lapse sünd

Kui nüüd postitusest "Elu esimese lapsega" edasi minna, siis meile orgamiseeritud kohtamine oli niiõelda edukas. Hakkasime edasi suhtlema, kohtuma ja kui ma lapseootele jäin (Sten), siis soovisin kiiremas korras lahutust. Seda ma muidugi ei saanud ja ärgmine teekond oli kohtusse. Kuna eks kohale ei tulnud, siis tehti otsus tagaselja ja sain oma lahutuse. Olime selleks ajaks abielus olnud ca. 2 aastat.

Kas see nüüd kõik aus teise inimese vastu oli, aga nii see elu läks. Tulevase lapse isaga elasime koos nii nagu juhtus. Temal oli töö mujal ja tihti oli ta õid ära - pidevalt ikka tööl või siis jäi oma ema juurde. Tema jutu järgi. Mina muidugi sinisilmselt uskusin kõike ja nii see elu kulges. Ta hoolitses meie eest hästi, muretses meie söögi pärast, käis mul pea igal õhtul tööl järel. Väga hea mees, kui valetamised ja vassimised kõrvale jätta.

Sel ööl, kui Sten sündima otsustas hakata, oli ka tema ööd meil. Mis öö ta nüüd oli, aga hommikul seitse andsin ma teada, et nüüd on aeg sealmaal ja vaja haiglasse mind viia. Mina, nagu alati "vana rahu", tegin nalja veel, et tema ärevust maha tõmmata. Ta pabistas ikka kõvasti. Sellised asjad lõid teda alati verest välja.

Aga ta oli vapper. Oli sünnituse juures igati abiks. Algusest lõpuni. Sel hetkel oli kõik hästi. Nii minu kui beebiga. Järgmisel päeval aga tõusis titabeebil palavik, nuttis ja hakkas oma pead imelikult kuklasse ajama. Kuna oli nädalavahetus, siis kutsuti kiiresti kodust kohale lastearst ja asi oli halb. Meid saadeti kiiresti kiirabiga tartusse, beebi kuvöösis ja mina muudkui ulusin kõrval. Täielik teadmatus oli, mis lapsega lahti on.

Tartus tehti kindlaks, et ajupõletik. Olevat sünnituse käigus minult migi pisiku saanud. Mis pisiku, seda ei õnnestunudki kindlaks teha. Prooviti mitmeid kordi beebilt punktsiooinga proovi võtta, aga see ebaõnnestus alati. Aga peamine, saime kohe ravi peale ja asaga tegeleti. Olime kuu aega haiglas Tartus. Tema käis meid pea iga päev vaatamas.

Ja kui me ükskord koju saime, siis oli kõik kodu samas seisus, kui me sünnitama minnes lahkusime. Ta polnud seal kordagi vist käinud. Söögid hallitasid, lilled olid kuivanud. See oli üks kurb vaatepilt ja on mul siiani halva mälestusena meeles.

Siis oli meil tohutu nime probleem. Kuu oli juba möödas ja meil ei olnud lapsele nime - kiire oli juba. Meie kutsusime teda Tipiks. Aga Tipp ei saa ju ometigi sünnitunnistusele kirja panna:D Lõpuks mingil imekombel saime nii kaugele, et nimeks jäi ja sai Sten - Tippo ja pole siiani kahtsenud. Laps ise on ka rahul:)

Elasime ikka samamoodi edasi, tema oli ikka pikki öid-päevi tööl. Siis jälle meiega. Minu oli aga kange tahtmine ükskord ka tütar saada. Olemas oli ju kaks poissi ja ma ausalt kohe ütlen, et ma TAHTSIN ka tütart. Nii me siis hakkasime proovima. Sõin isegi foolhapet enne rasestumist, nagu soovitatakse. Oli ikka päris mitu kuud, kui ei juhtunud midagi. Ja siis veebruaris sain oma soovitud positiivse testi ja olin õnnelik. Sten oli selleks ajaks 9. kuune.

Rahaliselt see võimalik poleks olnud, aga mina sellistele asjadele pole kunagi mõelnud. Elasime põhiliselt tema kulul ja nüüd tagantjärgi mõeldes tundub see minu poolt üsna mõtlematu tegu ja sellega ma võib-olla kogu loole vee peale tõmbasingi. Olime liiga kulukad ja tahtsime veel oma maja ka saada. Äärmine mõtlematus ja teise inimese seljas elamine. Aga ega tema kunagi ei kurtnud. Püüdis meile kõike võimaldada ja mina tema rahalist seisu kunagi ei uurinud.

Sellest sai alguse ka meie SUUR maja ost, mille jällegi mina välja otsisin ja pidasin iseenest mõistetavaks, et tema maksab ja muretseb ülejäänu eest. Kommunikatsioon ses suhtes oli meil väga halb ja see sai ka saatuslikuks. Tema muudkui ütles, et nii ja nii palju on maja eest makstud ja tema peab kogu aeg tööl olema, et edasi maksta. Võtmed olid meil juba käes ja tegime remonti. Tuba, kus ma praegu istun, on meil koos TEMAGA tapeeditud, kui ma päris arvestatava kõhuga juba olin. See on väga armas mälestus:) TEMA on siin majas nii mõndagi teinud ja on mul väga hästi meeles.

Siis aga ühtäkki ta kadus. Eks meil tekkis tülisid ka. Tema liigne alkoholi tarvitamine, minu hormoonid. Kord tahtis ta mu isegi siinsamas majas köögis bensiiniga üle valada (olin rase) ja kord läks asi nii hulluks, et kutsusin lausa kiirabi välja. Vot siis pakkisin ma ta asjad ja oligi kõik. Olin 7. kuud rase ja nii ma üksi jäin oma lastega.

Võtsin maja müüjaga ühendust ja kuulsin, et maja eest pole teps mitte niipalju makstud, kui mina teadsin. Siis saigi ohjad enda kätte võetud ja kui Mete oli 2. kuune, saime maja võtmed ametlikult kätte ja võisime remonti tegema hakata. Isa ja ema olid mulle suureks-suureks abiks ja esimese öö veetsime vastremonditud majas 25. aprillil 2005. Vesi sees solk väljas:D Aga ikkagi omas majas, kuigi palju tööd oli veel ees ja on siiani. See ei lõppe siin kunagi.





 

Kapsarullid

Kapsarulle on minu lapsepõlvekodus tehtud alati. Ju sealt on see külge jäänud ka minule ja nii ma siis aegajalt teen neid. Saksamaal sai isegi tihedamini tehtud, kui nüüd Eestis olles. Poest ostetud rullid mind ei tõmba. Kui isu, teen ikka ise. Ei midagi rasket. Aga aega kulub küll.

Hommikul, kui tuli pliidi alla sai, panin ettevalmistatud kapsapea pliidile keema. Lõikasin enne juurika välja, veele lisasin soola ja seal ta siis haidus omajagu. Väga pehmeks ei maksa ka keeta ja liiga vähe ka jälle mitte. Kui kapsas toores on, hakkavad lehed kokkumurdmisel murduma ja on liiga jäigad.

Kapsaga koos sai keema ka riis, mille segasin jahtunult hakkliha, sibula ja munaga. Maitseks soola ja pipart. Kapsalehe varred vasardasin natukene pehmemaks ja keerasin hakkliha sisse. Kinnitasin hambatikuga. Selleks ajaks oli juba pann kuumas õliga ja järjest valmis keeratud rullid panin praadima pannile. Kui mõlemad küljed olid kuldpruunid, tõstsin rullid ahjuvormi. Praadimisrasvale lisasin lõpuks vee ja pintliga segasin kõige paremad praejäägid pannilt vedelikuga, et sellest rullidele peale kaste valada. Kõige lõpuks valasin kapsarullid veel üle tomatipastaga ja raputasin ka igaksjuhuks natuke soola peale. Vorm läks mõneks ajaks ahju. Kõik tunde järgi:)

Vahepeal olin juba kartulid valmis keetnud ja magustoit sai hommikul tehtud. Jahtunud puuviljakissellile tegin peale kohupiima-vahukoore. Igati kuninglik söök meil täna, mis sest, et Sten ja Meena kapsarullidest lugu ei pea. Jääb teistele rohkem. Mete ja Meena jällegi ei armasta rosinaid. Jällegi jääb meile magustoitu rohkem. Ega sellepärast ei jäta ma teatud sööke tegemata, kui keegi midagi ei söö.

Stig sööb suure isuga, järelikult on maitsev

Kuna sööki on meil palju, sööjaid vähe, siis kutsusin ema meile sööma. Ja kui ta ära minema hakkas, siis ta mainis nii moka otsast, et kui juhtub kapsarulle üle jääma, siis kutsuks ma jälle teda, küll tema aitab ära süüa. Muideks...kapsarulle kannatab väga hästi ka sügavkülma panna õhukindla karbiga!