Küsimused mulle

25. juuli 2015

Avastasin mõnusa internetipoe

Avastasin siin mingi aeg mõnusa koha, kust saab kvalteetseid asju shopata heade hindadega. Tegu siis Amazon buyVIP ostukeskkonnaga, kus on iga päev uued pakkumised, mis tulevad mugavalt otse meilile. Iseeasi muidugi, palju MINA seal shopata saan, sest minu rahalised ressursid on ju piiratud.

Siiski ühe ostu ma sealt testiks tegin,...no ok, kaks toodet ühe postikuluga. Kaupa saadetakse ka Eestisse ja postikuluks on 7,40€. Tellimuse tegin 18.07 ja täna oli pakk otse kodus.

Minu ostuks olid...hingake nüüd kolm korda sisse... JÄLLE kummikud. Ma olen neisse armunud. Väga kihvtid. Peaaegu sama mugavad kui HUNTERID kuigi SUPERGA omad. Siin nad on...







Kas olete minu avastatud internetipoega kokku puutund, teadsite sellest midagi? Kes soovivad minupoolset kutset sinna, andke teada.




Hooaeg - mis teha:D

Jälle postitus sissetegemisest, aga on ju hooaeg ja sel ajal ma eriti millegi  muuga ei tegele. Ja mulle meeldib aias või siis metsas marju korjata ja neid talveks sisse teha. Puhas tervis oma perele ju, kui nii võtta. Eriti see mahl, mille ma eile tegin - punanesõstar, mustikad ja metsmaasikad. Raha eest sellist ei saa, ainult ise tehes. Lapsed igatahes kiitsid. Mustsõstra moos on loomulikult omaette delikatess.







24. juuli 2015

Kuidas raha säästa, et keskmisest kallimad kummikud osta:D

Et eile päev vihmane oli ja metsa minekust ei tulnud välja midagi, siis täna oli asi juba poole parem. Õhk oli mõnusalt soe ja ideaalne metsas istumiseks.

Ega eilne päev vihma pärast muidugi veel nässu ei läinud. Veetsin päeva köögis toimetades. Vahest võib ju.

Mete andis juba varakult mõista, et tema on ka "metsaline". Hakkas juba vaikselt närvidele käima oma metsa jutuga. Katsusin siis oma toimetused nii sättida, et saime kuskil kahe paiku kodust minema. Siht oli meil teada ja kes koju jäid, olid oma saatusega juba leppinud. Ma olen täheldanud, et ilma minuta saadakse kohati kodus paremini hakkama, kui minu kohalolekuga.

Ämbreid võtsime kaasa hulgim ja kaks marjakombaini haarasime ka ema juurest kaasa. Omaarust olime kõvad marjalised. Jõudsime kohta, kus paar päeva varem olime hea mustikametsa avastanud. Jätsin auto umbes täpselt samas kohas seisma, kus eelmine kord. Mete arvates see aga päris täpne koht ei olnud ja nii ta siis kihutas minust muudkui ja muudkui mööda, ise sajatades, et marju üldse ei ole. Minul küll oli. Istusin aga mätta juures ja korjasin. Ilusad suured marjad ja minu raadiuses piisavalt.

Mete aga oli nagu kurjast vaimust piinatud. Käis ja istus jälle vahepeal autos, siis korjas mõne marja, sõi need ära ja jälle sajatas. Mina ei lasknud ennast segada. Olin oma mõtetes ja käed muudkui käisid.

Lõpuks otsustasin siis Mete pilli järgi tantsida ja edasi liikuda. Lähen auto jurde ja viipan käega. Arvasin, et Mete autos istub. Aga ei. Vaikus. Läksin siis ligemale, et äkki lasi istmele pikali, et mind ehmatada. Auto tühi. Vaatasin auto taha. Ka ei ole. Siis tõmbas küll kõhedaks. Kas tõesti läks autost nii kaugele, et eksis ära. No ei suutnud uskuda. Suur tüdruk juba ja ma olin ju sealsamas üle kraavi. Istusin siis autossa ja panin auto käima. No et äkki ilmub välja ja lõpetab lollitamise. Lasin signaali. Endal käisid juba hirmsad mõtted peast läbi ja panin juba edasist plaani paika.

Ja siis astus Mete tükk maad eespool teepeale. Kivi langes südamelt. See oli tema taktika, kuidas mind metsast välja meelitada, et ma talle järgneks. On põrguline:D

Sõitsin siis jupi maad edasi ja läksin tema palju lubavat marjamaad vaatama. Oli midagi, aga polnud nagu enam eriti tahtmist korjata. Proovisime ka kombainiga korjata, aga ei ole harjunud. See tahab ikka harjutamist. Marju oli juba piisavalt, nii et hängisime niisama.


Metega koos on hea käia ja olla, temaga saab alati igasugu asju arutada. Ega ta muul ajal eriti löögile ei saagi. Alati on tähtsamaid asju teha. Need koosolemised on justkui kvaliteetaeg ja Mete ise ka naudib seda.

Et ta päev päris nurja ei läheks ja oleks ka helgemaid hetki, kui pelgalt marjametsas istumine koos sääskedega, tegin talle ettepaneku vaikuses ja rahus, ilma õdede - vendade kisata, autosõitu proovida. Tal oli kuni tänaseni 0 kogemust.


Palusin tal siis rooli minna. Seda ta teha ei julenud. Tahtis minu süles alustada proovimisega. 10 aastane tüdruk ja emme sülle:D No ok, kui nii, siis nii. Minul polnud selle vastu midagi. Lükkasin istme taha pole ja Mete ronis sülle. Sättisin ennast nii, et jalad pedaalideni ulatuks, juhuks, kui vaja aidata.


Alustasime nullist. Ma olen väga rahulik õpetaja, nii et autot käivitasime päris mitu korda. Siduri lahutamist tegime mingi 100 korda. Käike võtsime täna kaks. Gaasi vajutasin algul mina, hiljem juba Mete ka. Nii ta siis läbis teise käiguga kuskil 4 kilomeetrit. Algus sai tehtud ja Metele meeldis. Sinna jurde unistas ta muidugi maad ja ilmad ka kokku, mida oli päris lõbus kuulata.

Võtsin rooli üle ja plaanisin maasikalangil ka peatuse teha. Juhust oli ju vaja kasutada. Huvitav oli teada, mis seis seal on. Mete lonkis ka järgi. Kui ta nägi, millised ühed õiged maasikad on ja kui palju neid oli, jooksis ta autost ämbreid tooma. Mina tahtsin niisama mõne marja suhu pista. Tuli välja, et hakkasime maasikaid ka veel korjama. Aga miks mitte. Õhtu oli ilus ja kuhugile kiiret ei olnud.


Kui me seal lõpetasime, käisime veel ema juures kohvitamas, korjasime pärnaõisi ja ajasime vennaga maast ja ilmast juttu, meenutasime vanu aegu, millest mina enam paljusid asju ei mäletanudki.




Mete tuletas lapsepõlve meelde ja mängis mõnuga liivakastis:D


Koju jõudsime pool kaheksa. Toad olid kõik korras, köök lage. Ainult kraanikauss oli hunnikus musti nõusid täis. Stig magas köögis diivanil. Magas nii magusasti, et meie saabumist ei pannud tähelegi. Ei lasknud ennast karvavõrdki häirida.

Meena asus omale kohe marjadest smuutit tegema. Mina vaatasin, et kiiresti kotletitaigna kokku segada saaks. Mete aitas oma meelistööga  - ajas sibula ja kartuli köögikombainist läbi ja segas taigna kokku. Tal asi juba käpas, liiga tihti teeme kotlette:D


Meenaga juhtus ka täna ime. Tal on vist süda hernestest, maasikatest ja porganditest niivõrd läila, et ta lubas lausa ühe kotleti süüa, kui need jahtunud on. Ja sõigi. Enne magama minekut sõi veel ühe. Tundub, et meile lisandus üks suu, kes ka maitsvaid lihatooteid sööb. Kummaline see Meena. Eks näis, kas tõesti hakkab liha sööma nüüd jumalast lambist. Uskumatu.

Võimalik, et täna on ajalooline päev:)
Homme oleme kodused, sellega säästame aga palju raha jälle, nagu tänagi ja hakkame marju korjama. Mustikatele korjan juurde punast sõstart ja aurutan mahlaks. Väga hea kooslus, kus üks täiendab teist.

Hea nipp raha säästmiseks neile, kes tunnevad muret, kuidas ma küll suudan 63€ lihtlabastele kummikutele kulutada - tegelege korilusega, hoidke asustatud kohtadest eemale, olge köögis leidlikud!

Kellel aga teiste rahaga muret ei ole, ei oskagi muud õelda, kui et olete ütlemata normaalsed lugejad. Aitäh teile selle eest!


23. juuli 2015

New in: eBay 75. ost

Täna saabusid postitädiga otse minu koduhoovi eBayst ostetud tutikad kummikud. Ostu tegin 11. juulil. Tegemist on Replay kummikutega, suuruseks 41 ja mina sain nad hinnaga 62.97€. Suurus sobib, kuskilt ei pigista, jalas on lahedad. Ikkagi ilma jalga proovimata on paras risk osta jalanõusid. Läks õnneks.

Rõõmustage koos minuga:)










Aitäh kõigile kaasamõtlejatele, kes kummikuteemas sõna võtsid!

22. juuli 2015

Besee


Mul on juba pikemat aega besee faas. Kindel asi, mida ma ostan, kui Lätis Ruhjas käime, on besee. Ajan seda siis igast poest taga ja ostan erinevate tootjate omi. Kui ostud tehtud ja autosse lõpuks saame, siis esimene asi on beseede testimine. Kui ühen võtan, siis enam pidama ei saa. Eks see annab mu kaalus ka juba vaikselt tunda, aga olulisem on siiski maitseelamus. Elan ju vaid korra ja siis ei tahaks päris nälgida ka. Ja ma olen märganud, et mõningad riided istuvad priskemal inimesel paremini seljas.

Nüüd siis poe beseedest. Kahjuks pole nad tehtud ehedast munavalgest vaid mingist valgupulbrist. Tihti on ka maitseainetega liialdatatud (vanilje ja jumal teab mis maitsetugevdajad). Kõrvalmaitseid on teisigi. On vaid üks sort ja tootja, millega võib rahule jääda (kahjuks ei oska seda praegu nimetada).

Nii ma siis juba pikemalt hoogu võtsingi, et ise üks partii valmis teha. Pole elu sees veel teinud ise. Ema aga küll kunagi lapsepõlves ja  need maitsesid küll hästi.

Retsepti sain "vanakooli" retseptiraamatust, mille ma prügimäelt leidsin. Kogused korrutasin kahega. Ikkagi suur pere ja pole mõtet nõusid määrima hakata kolme munavalge pärast. Munakollased said kassid, las kosuvad ka:)

 Vaja läheb:

3 munavalget
3/4 klaasi suhkrut
pisut soola
1/2 sidruni mahl (sidrunihappe lahust või piiritust)

Töökäik:

Munavalged vahustada, siis lisada vähehaaval tuhk - või peensuhkur, kogu aeg tugevasti edasi vahustades. Sidrunimahl, sidrunihappe lahus või piiritus tilgutada vahustamise lõpupoole tilkhaaval juurde. Vaht peab jääma hästi kõva. Taignat küpsetada, õigemini kuivatada (90 - 110°C), kuni ta on seest täielikult kuiv. Alumine soojus ahjus peab olema veidi tugevam kui ülemine.


Küpsetamine võtab aega päris kaua, võib rahulikult ära unustada. Mina kasutasin ka pöördõhku, sest panin kolm plaaditäit korraga ahju. Ülemisel plaadil tõmbas besee õrnalt pruunikaks, mis on täpselt mulle meelepärane. Need on need parimad:D



Meie beseetegu:


Tuhksukrut mul kodus piisavalt ei olnud. Õnneks on mul veneaegne kohviveski, millega tegin tuhksuhkru ise.





Plaanisin taigna pannile panna lusikaga, sest tordipritsi käsitlemine käib mulle üle jõu. Aga kui ma nägin, et munavalge on mõnusalt tihe ja seda peaks olema päris hea pritsida, siis ikka proovisin. Algul pisema variandiga, siis aga vaatasin, et nii ma jäängi mängima ja võtsin suurema pritsi. Paras mäkerdamine, aga vajab harjutamist. Lõpp läks päris libedalt, kuigi kõik mailm oli munavalgega. Lapsed tulid ka tainast limpsima ja veeresid jalus. Paramatus..






Igatahes algus sai tehtud ja midagi hullu ei ole. Maitsevad ikka poole paremini kui poe omad. Lapsed on ka kahjuks neid armastama hakanud, nii et pean jagama, ei saa üksi maiustada.

Kas olete besee sõbrad ja millised on teie meelest parimad?

Pool ilma sai läbi käidud

Ma ei hakka kohe soiguma, et pole nagu tahtmist ja tuhinat siin enam eriti oma elu lahata. Kellegil jääb ikka midagi ette ja et seda vältida, olen parem vait ja elan oma elu. Saan aru kül, et kui ikkagi avalikult kõigest kirjutan, siis pean ka leppima sellega, et inimesed ja arvamused on erinevad. Seega jätan paljust huvitavast parem kirjutamata ja kirjutan vaid ilusatest asjadest...siis paistan mina ja minu elu ka ilusam. Ma tean, et see on igav, aga enamus ju nii teevad. Ja kes kõik letti laoavad, on pahad.

Seega tuleb igav postitus meie ilusast elust, kus probleeme ei ole ja kõik on päikesepaisteline.

Alustaks siis neist kolmest päevast, kui käisime kogu perega pannkooke küpsetamas. Jällegi üsna vana traditsioon meie peres. Võtame oma välipliidi ja taigna ja käime vähemalt aastas korra kuskil üritusel kooke küpsetamas ja müümas. Seekord oli ema ka abiks ja tegime asja natukene suuremalt - värskelt küpsetatud lihapirukate, kaneelirullide, kohvi ja morsiga. Äri läks hästi ja ajasime kolme päevaga kokku üle 600€. Kulu oli minimaalne, rohkem oli ikka oma tööd. Lapsed olid meelsasti abiks ja järgmisel aastal lubati jälle platsisi olla. Tore, mulle sobib.


Tänu sellele ootamatule otsale on meil nüüd ka lahedamalt raha käes. Ma ei tea, aga alati, kui näpud põhjas on, siis kuskilt ikka abi tuleb. Päris hätta pole me veel jäänud. Mete ja Sten said kumbki taskurahaks oma panuse eest 25€ ja olid sellega rahul. Siis pidasime natukene nõu ja leppisime kokku, et ostame ka uue muruniiduki.

Sel puhul käisime eile Valmieras Depos. Ema sai sealt möödunud aastal ca. 140 € eest "vägagi" muruniiduki ja niidab sellega siiamaani ja ainult kiidab oma masinat. Kahjuks meie eelarvesse ühtki muruniidukit eilsel retkel ei jäänud ehk siis nii odavat varianti ei olnud. Vaatame veel ringi, äkki näkkab.

See eest saime Läti metsas mustikaid korjata ja Sten ostis omale taskuraha eest lõpuks kauaihaldatud telgi, eriti soodsalt, 4- kohaline 24€. Ta oli väga rahul oma ostuga. Täna pani ta selle aeda üles ja seal ta praegu ka on. Voolu vedas sisse ja naudib pilkast vaikust, vaid öö hääled on temaga.


Muidu on meil päev olnud mõnus ja rahulik. Süüa ma ei tee ja seega on aega rohkem oma huvidega tegeleda. Ma ei suuda süüa teha, sest olen kolm päeva kuuma pliidi taga seisnud. Aga see on miju puhul täitsa normaalne. Mul käib see söögitegemine tuhinatega. Kui teen, siis korralikult ja kui ikka isu midagi teha ei ole, siis sööme, mida kätte saame. Praegu on see eelis, et kui tiiru aias ära teeme, on suurem nälg kustutatud. Aeg on saaki nautida ja kasutame seda võimalust päris agaralt. Eriline hitt on herned ja maasikad. Meenale meeldivad ka porgandid.




Jõudumööda korjan talveks ka tilli, et seda siis kuivatada. Till hakkab õitsema minema juba, mis on ka omamoodi hea. Kurki ju vaja kohe kohe marineerima hakata. Kõik asjad on selleks operatsiooniks juba aegsasti varutud  - purgid, sool, pipar, äädikas, kaaned. Isegi mädarõigast olen muruniiduki eest püüdnud päästa. Küll omatehtud kurgid on ikka head, poe omad ei saa jaolegi, igavesti äädikased.

Maitserohelisest kuivatan veel kindlasti peterselli ja sügavkülma panen nii tilli, peterselli kui läiklehist peterselli. Talvel hea kraam toidutegemisel tarvitamiseks.




Mardikate (kartuli) korjamine käib meil ka ikka täies hoos. See on Mete meelistegevus juba eelnevatest aastatetst. Ta nii väga ootas neid:D Väga hulusti neid ei ole, aga kui nii kolme päeva tagant vaadata, siis ikka leiab  - nii lendureid, kui pisikesi.

Kui kõigest sellest siin küll saab, siis on meil vaba voli teha, mis me parajasti tahame. Nii hea on nii. Täielik vabadus. Ja eks raha teeb ka natukene vabaks ikka. Ei mingit muret küttega. Tangime ja sõidame. Võtame poest igale jäätise ja läheme kolama.

Täna plaanisime minna ühe ilusa järve äärde, kus me eelmisel aastal käisime ratastega. Elu on nii palju mugavaks läinud, et sel korral ei tulnud mõttessegi, et see tohutu ring ratastega jälle teha. Autoga on ikka igatepidi mugavam ja kergem. Ja eks ma vaikselt plaanisin ikka mustikaid ka piiluda.

Alustasime siis Konsumiga ja võtsime jäätised, tankisime ja põrutasime Taagepera poole. Näitasin lastele, kus ma maasikal käisin ja põikasime ka Taagepera lossi vaatama, korraga seal kandis ikkagi. See oli midagi Meenale. Ta juba kujutles, kuidas ta seal lossipreili oleks ja pargis ringi ilutseks vastavates riietes. Temale oli see elamus ja sealt saab ta nüüd edasi fanatseerida. Kustumatu mulje taaskord.  Uuris ka juba, et ei tea kui palju see loss maksta võiks:) Ma pakkusin jumalast võhikuna, et miljon kindlasti:D



Üsna Taagepera külje all hakkavad tohutud mustikametsad. Jätsingi sobivas kohas auto lihtsalt seisma ja astusin metsa. Lapsed ei saanud aega isegi mitte protesteerima hakata. Nad juba teavad, et kui mina metsa lähen, siis sinna ma ka jään...pikemaks ajaks. Ja neil on ju siis igav. Aga mustikaid on meeletult. Ma juba kujutan ette, kui ma ükspäev üksi metsa saan. Vaikus ja rahu ja muudkui ainult korja. Paradiis lausa. Homme peaks see juhtuma ka minu plaanide kohaselt:)




Sel ajal kui mina mustikaid sõin (korjamisnõu oli koju jäänud), oli Sten nõuks võtnud natukene autoasjandust uurida. Tal hakkab vaikselt juba huvi tekkima autosõidu vastu ja ka kapotialuse vastu. Aeg sealmaal ka juba ju. Mina sõitsin juba agaralt 13 aastaselt. Harjutasin, sõiduks seda nimetada ei saanud. Ja ma tean omast käest, kui raske see algus oli.

Seal nad siis Metega uurisid ja leppisime kokku, et kumbki saab ka rooli. Metsatee ja liiklus puudub, võib ju harjutada.



Kui Sten oma osa ära sõitis, siis Metel oli tahtmine juba üle läinud. Niivõrd pinges oli ta, kui Sten sõitis. Nojah. Teinekord siis Mete.


Järv ei olnud enam kaugel ja lapsed ootasid seda kõige magusamat osa. Isegi rätikud olid igaks juhuks kaasa võetud. Aga jällegi olid seal juba suvitajad ees, nii et jäi üle ainult järve ilu silmaga imetleda.










Kui olime kõigele pilgu peale heitnud ja ei tahtnud enam teisi inimesi tülitada, asusime uuesti teele. Sedapuhku siis kohta, kus ka ujuda saaks - Ruhijärve. Lapsed olid sellega vägagi päri, nii et mingeid probleeme ei tekkinud. Teepeal näitasin ma lastele veel maja paksus metsas, mis müügis on ja eks me siis arutlesime ka teemal, kui mõttekas see maja kellegil soetada omale on. Palun väga, kes soovib eraklikult elada LINK.

Siis sõitsime me mööda veel maasikalangist, kust me tohutud maasikad saime. Tahtsin seal korra ka peatuda ja silma peale visata, aga kisakoor läks suureks. Ei mingil juhul ei mingit peatust, otse järve äärde ikka. Vaene mina:)

Järve ääres oli ka uudistamist. Me polnud veel oma silmaga näinud, aga küla poisid tegid ranna ilusasti korda. Kaevasid mättaid minema ja vedasid hulga uut liiva. Väga kiiduväärt ettevõtmine. Aga rahvast seal pole. Sel suvel pole me seal veel kedagi trehvanud, aga kõrvalistes kohtades on alati inimesi. Kummaline. Inimesed on ujumisest võõrdunud. Saan aru, ilm on ka siiski vilu, aga ikkagi...




Vette läksid  vaid suuremad. Stig oleks ka oma aruga läinud, aga minul oli kõhe ja ma ei maldanud Stigi märjaks teha lasta. Mängisid Meenaga niisama kaldal. Mete igatahes kiitis vett ja oli väga rahul, et lõpuks ujuma sai. Päevast päeva käib peale, et tema tahab ujuma. Aga ma ei viitsi temaga ekstra sõita, kui temal tuju ujuda tuleb. Ujugu tiigis, kui nii suur häda on. Aga ta kardab konna kahjuks...:D Ja tiigis on konnad.

Koju jõudsime üsna hilja. Päris mitme tunnine väljasõit oli. Andis peaaegu meie suvise reisi mõõdu välja küll, mis meil veel tegemata on.

Keegi tark oli maja ukse pärani jätnud ja tuba tundus üsna kõle. Panin kohe pliidi alla tule, et sooja saada. Sten pesi hambad ja läks oma telki testima. Mete pakkis asjad ja läks rattaga vanaema juurde, et hommikul  Setomaale küla ekskursioonile vanaemaga minna. Nii me siis üsna hõredalt täna kodus oleme. Telekas isegi vaikib. Mõnus vaikne. Meena ja Stig kustusid ka üsna kiiresti. Ju oli siis väsitav (kosutav) päev.

Stigi päeva mahtus ka veel pisikene rattaremont. Mäng on lapse töö!