Üks ei kuule, teine ei näe

Hakkan jälle kurtma, kuigi ega erilist põhjust ei ole. Mis see siis ära ei ole, kui ma enamvähem jalamees siin paksus metsas olen.

Hakkan mina hommikul (ok, peaaegu lõunaajal juba) autosse ennast sättima, et ülitähtsaid asju ajama minna ja mida krdit, auto ei lähegi käima. Vool kõik olemas, aga võtit keerates pilkane vaikus. Alles tuli auto remondist, eelmine päev veel sõitsin, kõik oli parimas korras ja siis jumalast lambist jälle mingi viga külges. Oi ma ei või.

No polnud hullu, mul oli veel üks auto võtta. Sain paar kilti sõidetud, kui see ront keema läks. Olin kuulnud, et kui hooga sõita, siis pidi tuul või jumal teab mis, radiaatori maha jahutama. Andsin siis gaasi ja sain kuidagi jeeli jeeli Nuia ära, kogu aeg oli auto keemise piiri peal.

Võtsin suuna kohe otse isa juurde, et seal siis vett juurde valada ja kapoti all tähtsat nägu teha, omapäi loomulikult, isa oli tööl. Värske vesi sees, katsusin keskusesse saada, et oma missioon lõpule viia - Kredexi taotlus oli vaja posti saada, sest taotluste vastuvõtt lõpeb 31. juulil ja tahtsin aegsasti asjaga ühele poole saada. Niigi olin juba edasi lükanud ja asi oli üsna viimase minuti peal. Nüüd on see siis tehtud ja jääme tulemusi ootama. Kõik meie uute kütekollete nimel.

Edasi ma sõita ei julenud, ilma et ma enne konsulteerinud ei olnud asja tundvate inimestega. Arvati, et radikas on õhumullid sees ua need oleks vaja välja saada. Anti juhised ja nii ma siis läksin jälle isa juurde, et veega need mullid välja meelitada. Sain nii palju auto jutti, et temperatuuri näidik oli stabiilne ja normis. Sõitsin nii kiiresti koju, kui võimalik. Haarasin veel ema koera ka kaasa, sest ta on meil hoiul. Juba eile tõin ta meile, aga ta oli otsustanud koju tagasi lipata 2 km. Eks näis, kas täna jääb pidama.

Nüüd on mul siis vesi ahjus, autod seisavad ja olen jalamees. Aga pole viga, asjad on vähemalt aetud ja mis meil siin maal ikka viga, elame aga "luksuslikult" edasi. Kuidas piim külmkappi saab, sellepeale ei mõtle praegu.

Sekkaris

Mitte küll päris ametlikus, aga kohas, kuhu tuuakse riideid, jalanõusid, mööblit, nõusid jne. ja tulu nende müügist läheb kirikule. Vat sellisesse kohta viis meid täna tee, täiesti spontaalselt, vihje peale.

Algul oli plaan, et võtan kaasa vaid Meena, siis olin nõus ka Mete võtma. Kui Stig sellest kuulis, oli ta nii õnnetu ja nurus ka kaasa ja kui Stigile hoidjat koju vaja ei läinud, no miks mitte siis ka Sten kaasa võtta. Nii ma siis kogu pesakonnaga riskisin minna. Et ma ei teadnud täpselt, mis mind ees ootab, siis riskisin. Seda ma aimasin, et ega seal kaup riiulites ei ole, et lapsed midagi maha ja segi tõmbama hakkavad. Kujutasin ette, et lastega tüli olla ei tohiks.

Asja pluss oli selles, et kui midagi sobivat leian, siis saab kohe kohapeal proovida lapsele ja pole huupi ostmist.

Pererahvas oli sõbralik ja Meena asus minuga kohe asju uurima. Mete, tema kirtsutas nina, et tema teiste kantud asju ei soovi. Stenile polnud seal midagi. Võib - olla oleks olnud ka, aga seal oli virnade viisi kaste ja siis oleks pidanud neid põhjalikud inventeerima hakkama. Aga Stig muutus üsna pea rahutuks ja pressis aga muudkui õue. Viskasin üsna pinnapealselt pilgu peale, valisin mõned asjad ja ega pikalt ei olnudki. Lõime arve kokku ja jätsin sinna 25€ kogu meie välja valitud asjade eest ja olime rahul.

Koguduse hoone

Meena sai mõned seelikud, jope ja mantli, Esprit k/s saapad. Stig sai "karupüksid" ja ühe pikavarrukaga pluusi. Mina sain põlle ja mõned pluusid - topid. Kõige väärtuslikum leid oli tugitooli moodi voodi, mis leidis omale kohe koha üleval tüdrukute toas, et hea ja mugav oleks dvd - sid vaadata.

Põll perenaisele:)

Stocker pikavarrukaga pluus

Esprit top

Kapp Ahl dzemper

Polarn O. Pyret seelik

Reserved seelik Meenale, tulevikuks

Seelik, top või kleit - kuidas soovite:)

Noname jope Meenale

H&M lukuga mantel Meenale

"Karupüksid" Stigile

Kui Mallukas oma ühes postituses kunagi Muhu mustri motiividega kott - tooli näitas, siis oli mul kohe tahtmine meile ka sellist soetada. Miinuseks oli kallis hind ja liiga hele värv. Aga oleks väga mõnus asi olnud meil teleka ees. Igatahes sinna see unistus jäi.

Tänasest leiust ei osanud ma isegi mitte unistada. Ideaalne mõnulemise tool, kuhu mahub hea tahtmise korral isegi kahekesi. Värv ideaalne - pruun. Seljatugi reguleeritav. Saab teha nii tugitooliks kui magamisasemeks.

Kaks imeilusat patja sain ka, mida pepu alla pehmenduseks panna. Sobivad meie pesukorvi peale.

Avastasin mõnusa internetipoe

Avastasin siin mingi aeg mõnusa koha, kust saab kvalteetseid asju shopata heade hindadega. Tegu siis Amazon buyVIP ostukeskkonnaga, kus on iga päev uued pakkumised, mis tulevad mugavalt otse meilile. Iseeasi muidugi, palju MINA seal shopata saan, sest minu rahalised ressursid on ju piiratud.

Siiski ühe ostu ma sealt testiks tegin,...no ok, kaks toodet ühe postikuluga. Kaupa saadetakse ka Eestisse ja postikuluks on 7,40€. Tellimuse tegin 18.07 ja täna oli pakk otse kodus.

Minu ostuks olid...hingake nüüd kolm korda sisse... JÄLLE kummikud. Ma olen neisse armunud. Väga kihvtid. Peaaegu sama mugavad kui HUNTERID kuigi SUPERGA omad. Siin nad on...

Kas olete minu avastatud internetipoega kokku puutund, teadsite sellest midagi? Kes soovivad minupoolset kutset sinna, andke teada.

Hooaeg - mis teha:D

Jälle postitus sissetegemisest, aga on ju hooaeg ja sel ajal ma eriti millegi  muuga ei tegele. Ja mulle meeldib aias või siis metsas marju korjata ja neid talveks sisse teha. Puhas tervis oma perele ju, kui nii võtta. Eriti see mahl, mille ma eile tegin - punanesõstar, mustikad ja metsmaasikad. Raha eest sellist ei saa, ainult ise tehes. Lapsed igatahes kiitsid. Mustsõstra moos on loomulikult omaette delikatess.

Kuidas raha säästa, et keskmisest kallimad kummikud osta:D

Et eile päev vihmane oli ja metsa minekust ei tulnud välja midagi, siis täna oli asi juba poole parem. Õhk oli mõnusalt soe ja ideaalne metsas istumiseks.

Ega eilne päev vihma pärast muidugi veel nässu ei läinud. Veetsin päeva köögis toimetades. Vahest võib ju.

Mete andis juba varakult mõista, et tema on ka "metsaline". Hakkas juba vaikselt närvidele käima oma metsa jutuga. Katsusin siis oma toimetused nii sättida, et saime kuskil kahe paiku kodust minema. Siht oli meil teada ja kes koju jäid, olid oma saatusega juba leppinud. Ma olen täheldanud, et ilma minuta saadakse kohati kodus paremini hakkama, kui minu kohalolekuga.

Ämbreid võtsime kaasa hulgim ja kaks marjakombaini haarasime ka ema juurest kaasa. Omaarust olime kõvad marjalised. Jõudsime kohta, kus paar päeva varem olime hea mustikametsa avastanud. Jätsin auto umbes täpselt samas kohas seisma, kus eelmine kord. Mete arvates see aga päris täpne koht ei olnud ja nii ta siis kihutas minust muudkui ja muudkui mööda, ise sajatades, et marju üldse ei ole. Minul küll oli. Istusin aga mätta juures ja korjasin. Ilusad suured marjad ja minu raadiuses piisavalt.

Mete aga oli nagu kurjast vaimust piinatud. Käis ja istus jälle vahepeal autos, siis korjas mõne marja, sõi need ära ja jälle sajatas. Mina ei lasknud ennast segada. Olin oma mõtetes ja käed muudkui käisid.

Lõpuks otsustasin siis Mete pilli järgi tantsida ja edasi liikuda. Lähen auto jurde ja viipan käega. Arvasin, et Mete autos istub. Aga ei. Vaikus. Läksin siis ligemale, et äkki lasi istmele pikali, et mind ehmatada. Auto tühi. Vaatasin auto taha. Ka ei ole. Siis tõmbas küll kõhedaks. Kas tõesti läks autost nii kaugele, et eksis ära. No ei suutnud uskuda. Suur tüdruk juba ja ma olin ju sealsamas üle kraavi. Istusin siis autossa ja panin auto käima. No et äkki ilmub välja ja lõpetab lollitamise. Lasin signaali. Endal käisid juba hirmsad mõtted peast läbi ja panin juba edasist plaani paika.

Ja siis astus Mete tükk maad eespool teepeale. Kivi langes südamelt. See oli tema taktika, kuidas mind metsast välja meelitada, et ma talle järgneks. On põrguline:D

Sõitsin siis jupi maad edasi ja läksin tema palju lubavat marjamaad vaatama. Oli midagi, aga polnud nagu enam eriti tahtmist korjata. Proovisime ka kombainiga korjata, aga ei ole harjunud. See tahab ikka harjutamist. Marju oli juba piisavalt, nii et hängisime niisama.

Metega koos on hea käia ja olla, temaga saab alati igasugu asju arutada. Ega ta muul ajal eriti löögile ei saagi. Alati on tähtsamaid asju teha. Need koosolemised on justkui kvaliteetaeg ja Mete ise ka naudib seda.

Et ta päev päris nurja ei läheks ja oleks ka helgemaid hetki, kui pelgalt marjametsas istumine koos sääskedega, tegin talle ettepaneku vaikuses ja rahus, ilma õdede - vendade kisata, autosõitu proovida. Tal oli kuni tänaseni 0 kogemust.

Palusin tal siis rooli minna. Seda ta teha ei julenud. Tahtis minu süles alustada proovimisega. 10 aastane tüdruk ja emme sülle:D No ok, kui nii, siis nii. Minul polnud selle vastu midagi. Lükkasin istme taha pole ja Mete ronis sülle. Sättisin ennast nii, et jalad pedaalideni ulatuks, juhuks, kui vaja aidata.

Alustasime nullist. Ma olen väga rahulik õpetaja, nii et autot käivitasime päris mitu korda. Siduri lahutamist tegime mingi 100 korda. Käike võtsime täna kaks. Gaasi vajutasin algul mina, hiljem juba Mete ka. Nii ta siis läbis teise käiguga kuskil 4 kilomeetrit. Algus sai tehtud ja Metele meeldis. Sinna jurde unistas ta muidugi maad ja ilmad ka kokku, mida oli päris lõbus kuulata.

Võtsin rooli üle ja plaanisin maasikalangil ka peatuse teha. Juhust oli ju vaja kasutada. Huvitav oli teada, mis seis seal on. Mete lonkis ka järgi. Kui ta nägi, millised ühed õiged maasikad on ja kui palju neid oli, jooksis ta autost ämbreid tooma. Mina tahtsin niisama mõne marja suhu pista. Tuli välja, et hakkasime maasikaid ka veel korjama. Aga miks mitte. Õhtu oli ilus ja kuhugile kiiret ei olnud.

Kui me seal lõpetasime, käisime veel ema juures kohvitamas, korjasime pärnaõisi ja ajasime vennaga maast ja ilmast juttu, meenutasime vanu aegu, millest mina enam paljusid asju ei mäletanudki.

Mete tuletas lapsepõlve meelde ja mängis mõnuga liivakastis:D

Koju jõudsime pool kaheksa. Toad olid kõik korras, köök lage. Ainult kraanikauss oli hunnikus musti nõusid täis. Stig magas köögis diivanil. Magas nii magusasti, et meie saabumist ei pannud tähelegi. Ei lasknud ennast karvavõrdki häirida.

Meena asus omale kohe marjadest smuutit tegema. Mina vaatasin, et kiiresti kotletitaigna kokku segada saaks. Mete aitas oma meelistööga  - ajas sibula ja kartuli köögikombainist läbi ja segas taigna kokku. Tal asi juba käpas, liiga tihti teeme kotlette:D

Meenaga juhtus ka täna ime. Tal on vist süda hernestest, maasikatest ja porganditest niivõrd läila, et ta lubas lausa ühe kotleti süüa, kui need jahtunud on. Ja sõigi. Enne magama minekut sõi veel ühe. Tundub, et meile lisandus üks suu, kes ka maitsvaid lihatooteid sööb. Kummaline see Meena. Eks näis, kas tõesti hakkab liha sööma nüüd jumalast lambist. Uskumatu.

Võimalik, et täna on ajalooline päev:)

Homme oleme kodused, sellega säästame aga palju raha jälle, nagu tänagi ja hakkame marju korjama. Mustikatele korjan juurde punast sõstart ja aurutan mahlaks. Väga hea kooslus, kus üks täiendab teist.

Hea nipp raha säästmiseks neile, kes tunnevad muret, kuidas ma küll suudan 63€ lihtlabastele kummikutele kulutada - tegelege korilusega, hoidke asustatud kohtadest eemale, olge köögis leidlikud!

Kellel aga teiste rahaga muret ei ole, ei oskagi muud õelda, kui et olete ütlemata normaalsed lugejad. Aitäh teile selle eest!

New in: eBay 75. ost

Täna saabusid postitädiga otse minu koduhoovi eBayst ostetud tutikad kummikud. Ostu tegin 11. juulil. Tegemist on Replay kummikutega, suuruseks 41 ja mina sain nad hinnaga 62.97€. Suurus sobib, kuskilt ei pigista, jalas on lahedad. Ikkagi ilma jalga proovimata on paras risk osta jalanõusid. Läks õnneks.

Rõõmustage koos minuga:)

Aitäh kõigile kaasamõtlejatele, kes kummikuteemas sõna võtsid!

Besee

Mul on juba pikemat aega besee faas. Kindel asi, mida ma ostan, kui Lätis Ruhjas käime, on besee. Ajan seda siis igast poest taga ja ostan erinevate tootjate omi. Kui ostud tehtud ja autosse lõpuks saame, siis esimene asi on beseede testimine. Kui ühen võtan, siis enam pidama ei saa. Eks see annab mu kaalus ka juba vaikselt tunda, aga olulisem on siiski maitseelamus. Elan ju vaid korra ja siis ei tahaks päris nälgida ka. Ja ma olen märganud, et mõningad riided istuvad priskemal inimesel paremini seljas.

Nüüd siis poe beseedest. Kahjuks pole nad tehtud ehedast munavalgest vaid mingist valgupulbrist. Tihti on ka maitseainetega liialdatatud (vanilje ja jumal teab mis maitsetugevdajad). Kõrvalmaitseid on teisigi. On vaid üks sort ja tootja, millega võib rahule jääda (kahjuks ei oska seda praegu nimetada).

Nii ma siis juba pikemalt hoogu võtsingi, et ise üks partii valmis teha. Pole elu sees veel teinud ise. Ema aga küll kunagi lapsepõlves ja  need maitsesid küll hästi.

Retsepti sain "vanakooli" retseptiraamatust, mille ma prügimäelt leidsin. Kogused korrutasin kahega. Ikkagi suur pere ja pole mõtet nõusid määrima hakata kolme munavalge pärast. Munakollased said kassid, las kosuvad ka:)

 Vaja läheb:

3 munavalget
3/4 klaasi suhkrut
pisut soola
1/2 sidruni mahl (sidrunihappe lahust või piiritust)

Töökäik:

Munavalged vahustada, siis lisada vähehaaval tuhk - või peensuhkur, kogu aeg tugevasti edasi vahustades. Sidrunimahl, sidrunihappe lahus või piiritus tilgutada vahustamise lõpupoole tilkhaaval juurde. Vaht peab jääma hästi kõva. Taignat küpsetada, õigemini kuivatada (90 - 110°C), kuni ta on seest täielikult kuiv. Alumine soojus ahjus peab olema veidi tugevam kui ülemine.

Küpsetamine võtab aega päris kaua, võib rahulikult ära unustada. Mina kasutasin ka pöördõhku, sest panin kolm plaaditäit korraga ahju. Ülemisel plaadil tõmbas besee õrnalt pruunikaks, mis on täpselt mulle meelepärane. Need on need parimad:D

Meie beseetegu:

Tuhksukrut mul kodus piisavalt ei olnud. Õnneks on mul veneaegne kohviveski, millega tegin tuhksuhkru ise.

Plaanisin taigna pannile panna lusikaga, sest tordipritsi käsitlemine käib mulle üle jõu. Aga kui ma nägin, et munavalge on mõnusalt tihe ja seda peaks olema päris hea pritsida, siis ikka proovisin. Algul pisema variandiga, siis aga vaatasin, et nii ma jäängi mängima ja võtsin suurema pritsi. Paras mäkerdamine, aga vajab harjutamist. Lõpp läks päris libedalt, kuigi kõik mailm oli munavalgega. Lapsed tulid ka tainast limpsima ja veeresid jalus. Paramatus..

Igatahes algus sai tehtud ja midagi hullu ei ole. Maitsevad ikka poole paremini kui poe omad. Lapsed on ka kahjuks neid armastama hakanud, nii et pean jagama, ei saa üksi maiustada.

Kas olete besee sõbrad ja millised on teie meelest parimad?