Tänased uitmõtted

Peale nädalast puhkust (kui seda nii nimetada saab) tuli täna jälle töölainele ennast häälestada. Eks ta natukene vaevaline oli, aga juba enne kaheksat hakkasin postkasti lahti arutama ja probleeme lahendama. Selleks kulus kõva tund aega. Alles siis sain selle parema osa töö juurde asuda, mis enamasti probleemne ei ole. Kui takt käes, läheb juba libedalt.

Ja siis ma mõtlesin, et mis juhtuks, kui ma töötama ei peaks enam. Ega see tööl käimine midagi asi ei ole. Küll mulle avaldati survet, kui ma peale Saksamaalt tulekut mõnda aega kodune olin, et igavene parasiit ja teiste kulul elaja (maksumaksja) ja siis pilgati, kui ma julgesin unistada palgast 700 eurot poole koha eest (miinimum), et vähima eest pole mõtet tööle minna. Tegelikult on lastega, koduga ja kogu selle kupatusega nii, nii palju tööd, et täiesti kohutav. Eriti, kui tuleb üksi kõige eest seista ja vastutada. Jumal tänatud, et me reedel juba tagasi olime. Mul jäi veel enne palgatööga alustamist kaks päeva, et siin asjad kontrolli alla saada. Ma ei tea, kas ma olen liigselt karm korra suhtes (ei, mul ei läigi siin miskit, lihtsalt elementaarne kord), aga kaks päeva andsin lapile valu. Kui mind ei oleks, oleks see värk siin ammu maatasa. Nii kuradi asendamatuna tunnen ma ennast:D

Kui vaadata blogijat Liivit (LINK). Temal on ka palju lapsi. Ok, tal on mees abiks ja igati toeks. Ta pole vist minu mäletamist mööda päevagi tööl käinud. Ta on alati oma lastele olemas. Elamine alati korras, muudkui tuunib ise mööblit, sätib laste riideid, lapsed puhtad ja säravalt alati riides - kõik neli. See on tohutu töö, et selline tase üldse saavuatada. Kui palju on selliseid noori, kes seda üldse oskavad?

See on natukene muidugi minu kasuks, et minu lapsed ei ole nii haiged. Tal on seal pidev laatsaret ja ma oleks ammu hulluks läinud nende okserallide, nohude ja mandlite oppidega. Ma ausalt õeldes pole isegi inhalaatorit lähemalt näinud, kuigi mul on lapsed. Õnneks. Nii ei saakski tööl käia, seega arusaadav. Aga mina ei tohtinud kodune ema olla. Mitte et mulle nüüd teiste ütlemised korda läheks, aga surve oli.

Sain minagi varemalt lastega palju rohkem ette võtta ja käia. Jaksu oli rohkem. Nüüd on ainult töö ja siis olen väsinud. Eks vanust on ka juba. Kui vaba aega ongi, siis selle aja ma kas koristan ja tegelen pesumajandusega või vahest harva saab ka ISE süüa tehtud. Aed on mul juba pikka aega unaruses. Sten on, kes veel muru niidab. Lillepeenrad on kõik kinni kasvanud ja kui õuna aastat ei juhtu olemas, siis minul on hea meel - tööd vähem.

Raha oli ka loomulikult varemalt vähem, aga tulime toime. Jah, saime ka toimetulekutoetust, aga ma majandasin ennast meie pisku rahaga ära ja ma arvan, et see kõik oli lastele ka tervislikum. Ja just kasvatuse mõttes. Nüüd aetakse ainult Nike´i taga ja teiseringi riietest ei tasu minu lastega teemat arendadagi. Riideid on meil varasemaga poole vähem, seda küll. Vähem ja kvaliteetsemad. Enamvähem on ülevaade, kellel mida ja kui palju on. Varem oli see asi kontrolli alt väljas.

Loomulikult olen ma meie suurema rahahulgaga ka enamvähem praktiliselt ringi käinud. Vahest laseme lõdvemaks, aga kui sul on lapsed, siis tuleb ka natukene rohkem välja käia asjadele, mida lapsed soovivad. Just riietumise koha pealt. Ei julge mina enam omal algatuselt neile midagi oma maitse järgi osta. Ikka lapsed ise otsustavad mida nad kannavad. Ja on ainult rõõm, kui midagi minu soovitusel ka lubatakse osta ja seda asja ka kantakase. Veel parem, kui ribadeks. Siis on kulutus asja ette läinud. Ja minu lapse on viimasel ajal oma riided nii ära kandnud, et ega teisele ringile eriti midagi minemas ei ole. Sama minu enda ihuriietega. Mul on vähe, kannan ikka päevast päeva oma lemmikuid ja mul ei ole kahju osta omale natukene kvaliteetsemaid asju, mida rõõmuga kannan.

Tahtsin nüüd sinnani jõuda, et töö on hea küll, eriti minul, kes ma ei pea igal hommikul kuhugile välja sõitma. Mul on palk, mis on meile suureks abiks, eriti praegu, kui meil on ka kohustusi võetud. Aga kui see õige pea möödas on ja kui juhtub, et mind koondatakse, siis see on üks mõnus järjekordne ellujäämise õpetus ja ma arvan, et jääme pinnale. Küll kasinamalt, aga saab ka nii. Kuluks üks restart täitsa ära, et saaks jälle lastele ja kodule pühenduda ja ükskord saaks ka natukene igavust tunda. Käsitööst ma üldse ei räägiig. Kui ammu ma pole juba oma "psühholoogi" juurde saanud:)

Täna mõlgutasin ma veel mõtet, et võiks täitsa kätte võtta ja ujuma minna - basseini. Täitsa üksi. Lihtsalt vedada oma pekid - mis on jällegi hea elu kurvad tagajärjed - basseini. Oleks ju mõnus lihtsalt rahus minna, ujuda ja vees lõõgastuda. Vahet ei ole, et mul pole üldsegi aimu, kas mu trikoo mulle üldse enam selga mahub. Mul oleks jumala suva. See ujuma minna tahtmise tuju on uus. Ma jälestan ennast talvel külmaga märjaks tegemast. Aga vot täna sellised helged mõtted. Täna veel kuhugile ei jõudnud, sest jäin siin blogima (seda ka ju vaja teha) ja nii see aeg lendab, aga homme on jälle päev. Ma veel teen selle asja ära. Ma tunnen muutuste lainet. Eriti, kui lugeda teemasid blogija välimäärajast.

Päev Varssavis

Esimene öö mugavas Varssavi hotellis mööda saadetud, kõhud keskmisest paremast hommikusöögist punni söödud, oli Mete välja otsinud esimese lähima Nike´i poe. Tal on kohe nõrkus selliste asjade vastu. Esimest korda, kui me Nike´i poodi sattusime, pidi Mete poe uksel nutma hakkama - õnnest. Nüüd on ta meid Nike´i usku pööranud. Ja ma räägin siin ikka outlettidetst ja tehase poodidest, mitte tavalistest, kus "kirvehinnad".

Soolaga juba ei koonerdata

Nagu ikka, olime seegi kord varased ja esimesed, kes poe ukse taga juba varavalges kraapisid. Et aega natukenegi parajaks teha, panime Navisse esimese läheduses oleva Lidli. Kilomeeter sõitu ja olemas. Niisama poe ukse taga vahtida ja oodata pole ka eriti lõbus.

Mis meid ees ootas selles Mete välja otsitud poes, ei teadnud meist keegi. Täiesti avastamata paik (LINK). Aga nagu õige pea selgus, oli seal ikka kõvasti rohkem firmasid esindatud, kui pelgalt Nike. Silme eest võttis kirjuks.

Kõige pealt oli vaja muidugi Nike´i poes ära käia, siis sai juba muule keskenduda. Kas me sealt ka midagi ostsime, ma enam ei mäletagi. Mete värskendas just mu mälu ja tema oli sealt omale tossud saanud, mingi pikema varrukatega pluusi ja mütsi.

Ühte poodi tahan ma isiklikult esile tõsta - VOLCANO. Hea kvaliteet hea hinnaga. Eriti meestele. Ja naistele ka. Sealt sain ma omale päris paar asja ja Jaskarile ka ühtteist.

Üks näide, kuidas mujal allahindlused välja näevad (hinnad zlottides)

Ega me kõiki poode läbi kammida ei suutnud, kus sa sellega. Käisime maksimum 5-6 poes ja siis oli juba lagi. Ecco pood oli üks viimastest, kuhu otsustasin ka pilgu heita. Olen nende hindadega Eestis üsna kursis, sest ema ostab sealt omale jalanõusid ja Meenal on samuti nende firma jalanõud. Kvaliteet hea, jalanõud mugavad ja minu südame on nad juba ammu võitnu. Ainuke asi, et ma pole omale veel midagi sobivat sealt leidnud.

Igatahes astusime me sinna kambaga sisse. Mete ja Sten sättisid ennast kohe pehmele sohvale poe kaugemasse nurka istuma, minul lasti rahulikult ringi vaadata. Nii ma siis suuruse 41 riiuli juurde sattusin. Oli päris mitu paari jalanõusid, mis mulle kohe silma hakkasid. Kui tundus juba, et olen omale midagi leidnud, kutsusin Mete hinnangut andma, et noh kas panen väga mööda või nii. Üllataval kombel Mete vaid kiitis ja aitas mul päris adekvaatselt otsustada ja lõpuks jäi nii, et ostan omale kohe kahed saapad - ühed pikemad, teised lühemad.

Päris arvestatav allahindlus

Sotid selged, istusime autosse ja hakkasime edasisi plaane tegema. Südamel oli veel SportDirect, mis asus teises linna otsas. Aga võtsime selle vabaduse ja käisime ka seal ära, et siis veel korra läbi terve linna sõita, et otsa Poznani peale saaks. SportDirectist sai Sten omale suurema spordikoti ja oligi kogu lugu. Sellega meie Varssavi saaga lõppes. Ah jaa, kogematta sattusime ka Biedronkasse, kust Mete omale suure hunniku lemmiktoitu sai. Eks me kõik sõime, mõnus tervislik vahepala ka autoroolis võtta.

Ca. 1,49 zlotti pakk, Leedu Lidlis soodukaga 0,69 eurosenti

Suuna järgmise hotelli peale võtsime kuskil kella nelja paiku pühapäeval. Sõita oli omajagu maad ja tahtsime parajal ajal järgmises broneeritud hotellis olla.

Kasutasime tasulist kiirteed. Hotelli leidsime poole lihtsamalt kui Varssavi ööbimiskoha, aga see mitte eriti kolossaalne hinnavahe (13 eurot), selle pealt poleks pidanud küll kokku hoidma. Hotellide vahe oli nagu öö ja päev. Eks muidugi see kõik arendab silmaringi ja lapsed näevad midagi muud ka kui vaid luksust (või siis sellist tagasihoidlikumat elu), aga jah...keegi küll nutma ei hakanud, kui meie toa snepper-laadset sügavat veneaegset lukku vs. Varssavis avanes toa uks kaardiga - nägid. Ja need radikad. Isegi mina polnud midagi sellist enne näinud, läksin päris materjali katsuma.

Aga see eest ruumi oli rohkem, kaks tuba lausa. Hommikusöögil olime ka ainukesed ja no sõime kogu raha eest. Isegi Sten sõi. Kohv oli kannust, aga väga hästi keedetud. Kui meie sealt lahkusime, oli toidu osas igatahes enamvähem puhas vuuk. Loodan, et neil ikka teistele külalistele ka midagi oli, kui seal üldse peale meid kedagi oli:) Pidi olema, sest toa seinad kostsid küll koledasti läbi. Ja kui kraanikausis vesi jooksis, siis dušikabiinis aja vesi üles. Duši surve aga oli nii hea ja terav, et juukseid pestes pärast enam kammida vaja ei olnud, lõi juuksed nii sirgu. Sten arvas, et vat see oli alles terav surve, nahk oli lausa valus.

Sten ei hakanud jõusaali otsima, tegi kohapeal oma setid ära:)

Kokkuvõtteks aga saime linade vahel magada, külm ei olnud, soe vesi oli, hommikusöök oli ka kokkuvõttes maitsev ja retseptsioonis sujus ka kõik. Parkimise eest raha ei kasseeritud. Pakkisime aga jälle oma asjad, et suund Saksa piirile võtta.

Põhimõtteliselt...

...alustasime oma reisi samal õhtul, kui lastel koolivaheaeg algas. Pidasime küll varemalt plaani, et mul lastakse reede õhtul vaikuses korralikult välja magada ja alustame reisiga öösel kella nelja paiku, aga no kihk kodust minema saada oli meil kõigil suur. Pere pisemad said juba lõuna paiku vanaema juurde viidud, seega oli meil roheline tuli. Kas ka lühendatud tööpäev meie firmas oli, ma ei teagi, sest mina olen selline, kes teeb oma käesoleva töö ära. Ei saa ju nädalaks tööd niisama lauale seisma jätta. Mõned minust mitte olenevad lahtised otsad jäid, seega pidin oma tööarvuti kaasa vedama.

Asjad pakitud ja auto peale veetud, alustasime sõiduga 17:38. Kuidas kõik välja nägema hakkab, otsustasime jooksvalt. Esimene kindel pidepunkt, mis me teha tahtsime, oli Panevezyse Lidl. Oli selge, et reede õhtuks poleks mitte kuidagi välja mänginud, mis siis, et pood oli õhtul kella kümneni avatud.

Ca. 20 kilomeetrit enne Panevezyst sõitsime ühe suvalise bensiinijaama juurde, võtsime oma kaasa võetud tekid-padjad ja keerasime autosse endid kerra, et hommikuni rahus magada. Oi, oli külm. Algul polnud hullu, sai isegi käed teki alt välja sirutatud palavusest, aga kui auto juba maha jahtunud oli ja väljas oli ka mingi -17, siis vahepeal pea nii külmetas, et oleks hea meelega mütsi pähe pannud. Mingi aeg Mete ütles, et ma auto käima paneks, et sooja saada. Seda ma tegingi. Ja no tagumik väsis ka istumisasendis magamisest nii ära, et andis ennast sättida, et natukenegi hommikuni vastu pidada. Minu "ase" oli rooli taga, Sten laiutas tagaistmel ja Mete kõrvalistmel. Päris hull öö oli.

Hommikul käisime bensiinijaamas ennast värskendamas, võtsime kohvid ja olime Lidliks valmis. Olime esimesed kliendid, saime parima parkimiskoha ja pidime veel sutsu ootama ka. Saate isegi aru, kui vaimustuses mina (ja ka lapsed) Lidlist on, et selliseid kannatusi taluda. Eestlasi lihtsalt piinatakse, et meil selliseid häid poode ei eksisteeri. Mingit erilist kraami me ei ostnud, reisi algus siiski ju. Võtsime kõike head ja paremat hamba alla ja kuna köögipaber oli ka hea hinnaga, krabasin ühe paki seda ka alustuseks. Läheb ikka ju vaja:) Sten ei suutnud vastu panna donuts´idele, mille nimel oli ta ilma suurema vingumiseta nõus öö autos veetma. Eks ta on ennast natukene selle fit life´ga ka juba pikka aega piitsutanud. Kaua sa ikka jõuad. Seega ta lubas omale päris mitu 200 kalorilist maiust. Hiljem hakkas teda küll südametunnistus piinama ja ta lubas, et täna rohkem ei söö, aga lubaduseks see jäigi. Eks me kõik lubasime, aga ma ei näe mingit mõtet reisil, kui süüa ka ei tohi.

Avatud iga päev 8-22-ni. Minu kodust 300 km.

Millegipärast kujunesid donuts´id Steni reisilemmikuteks

Järgmine peatus oli Marijampole´s ja ainult sellepärast, et kogemata valesti sõitsin ja otse linna sisse. Kui me juba seal olime, siis viskasime pilgu kohalikku kaubanduskeskusesse. Lapsed laitsid selle kohe maha, et mingi külapood. No jah, vähemalt nähtud.

Suwalkisse jõudsime laupäeva lõuna paiku. Esimene pood, kuhu minu soovil sisse läksime, oli Media Expert. Käisin oma köögikombaini silitamas ja vaatasime niisama ringi, ilma mingi kindla ostusoovita.

Ei ole küll Kitschen Aid, aga segamiskausi suurus 6,9 liitrit, mis on minu põhikriteerium. Võiks muidugi alati suurem olla:) Hind zlottides (korruta 0,255-ga)

Siis võtsime ette Suwalki Plaza. Parkla oli seal autosid kuhjaga täis. Imekombel oli kohe sissepääsu juures üks vaba koht. Parkisin rõõmsalt ära, tulime autost välja ja siis Sten lõi jalaga liiklusmärgile pihta, mille tabloolt kukkus lumi maha. Siis selgu, et tegu oli invaliididele mõeldud parkimiskohaga. Loogiline ka ju. Aga sel hetkel, kui mina parkisin, oli märk lume all. Seega hiilisin ruttu poodi. Ega mul head tunnet ei olnud, seega mingit mõnu ma sellest poes käigust ei saanud. Tegime kiire tiiru peale, mõned ostud ja tulime tulema. Õnneks trahvikviitungit ei olnud.

Esimesse planeeritud hotelli jõudsime vägagi sobival ajal, kuskil kuue-seitsme paiku. Ainuke jama oli selles, et ei auto Navi ega ka kaasas olnud lisa Navi hotelli asukoha tänavat ei tunnistanud. Polnud olemas lihtsalt. Ja mida sa teed, ei olegi ju võimalik nii hotelli üles leida. Eks nipitades meil see muidugi õnnestus. Kui natukene mõelda, oleks veel mitu moodust leidmiseks olnud. Meie kasutasime broneeringu lehel olevaid kordinaate ja neid suutsin ka vaid ühele navist sisestada. Teisel lihtsalt ei klappinud asjad. Seega tasub ikka kõik varustus kaasas hoida. Siinkohal võite kõik oma navigatsiooniseadmeid testida ja otsida Varsssavist tänavat nimega ul. Komitetu Obrony Robotnikow.

Hotelli juures parkimine tekitas ka natukene närvikõdi. Algul plaanisime, et tasulisse alasse parkima ei lähe. Püüdsime säästa 40 zlotti. Aga kuna see hotelliväline parkimine oli kitsavõitu ja päris mitu sammu astuda ka, lisaks veel turvalisuse küsimus - seega Steni suureks meelehärmiks sõitsin siiski hotelli oma parklasse otse ukse ette. Stenil jooksid raha numbrid silme eest läbi, mis me nii mõttetu asja, kui parkimine, eest jälle tasuma peame. Aga südamerahu maksab ka midagi.

Arvake ära, mitut eestlast me hotellis kohtasime? No ikka päris mitut. Eesti on küll pisike, aga väga reisiv rahvas. Hotelli liftis sooviti meile sõbralikult head Vabariigi sünnipäeva:)

Toas ootasid meid tervitusjoogid - igale 0,5 liitrine pudel vett. Kapsel-kohvimasin oli ka, aga seda me käppima ei hakanud. Fööni leidsime alles siis, kui lahkuma hakkasime. Minust jäid lapsed telekat vaatama ja mina ei kuulnud enam midagi. Nii väsinud olin.

Hommikusööki hakati pakkuma juba kella 7-st. Olime varakult kohal, sest me pole mingid kauamagajad. Kohvis olin ma küll natukene pettunud. Sinnamaani muidugi, kuni Sten ja Mete mu tähelepanu juhtisid "päris" kohvimasinale. Ma juba mõttes tõmbasin punkte maha hotellil. Aga ei, kannukohvile lisaks pakuti ka täitsa head kohvi. Sten muidugi hakkas jälle fit life´i elama, kui võimalus oli tasuta hommikusööki nautida (ok, hotelli hinna sees hommikusööki). Kahju lausa. Sellisel hetkel tuleks ikka süüa nii palju kui jaksu on:)

Peale hommikusööki otsisime hotelli jõusaali ka üles. Lapsed kirtsutasid nina, ei olevat vajalikke torusid. Mina katsetasin esimest korda elus käimislinti ja tegin kiiret kõndi 2 km. Naha sain soojaks. Päris vahva oli.

Ega seal muud ei olnudki. Pakkisime oma asjad, et minna Varssavit avastama. Päev selleks ju planeeritud oligi. Parkimise eest kasseeriti sisse 35 (ca. 9 eurot) zlotti, kuigi hotelli infos oli see number 40. Päev polnud veel õieti alanudki, kui oli sellega juba korda läinud:)

#Kogumispäevik vol. 3

Kiire ülevaade enne reisile minekut, kui siin, Eestimaal, peaks kõik kulutused selle kuu raames tehtud olema. On kõvasti kassitoitu varutud, Jaskarile jääb külmkappi mõni piim, sügavkülmas on ühtteist ja pere pisemad lähevad vanaema leivale.

Reisiraha kasvas puhkusetasu näol ja ema tegi ka varase sünnipäeva kingi - ei saa ju tema isast halvem olla:) Seega kui tabelit uskuda on meil ca. 650 eurot kaasa võtmiseks. Tegelikult aga tuleb 700 ära. Ma ei tea, kus jälle viga sisse on sopsanud, aga vähemalt on asi pluss poolel. Raamatupidajat minust ei saa, see on kindel:)

Kütuse ja hotellide eest kavatsen maksta krediitkaardiga. Küll need kulud saab klaaritud märtsikuu jooksul. Minu süda on rahul, võime julgelt homme oma reisiga alustada.

Täna lasin oma kulme ja ripsmeid ka toonida. Et natukene "elusam" välja näha. Ega ma eriti iluteenustele raha ei kuluta, minimaalselt. Kes mind siin kodus ikka näeb. Aga kui kodust välja minek, siis ju võib lubada. Läheb asja ettegi.

Ilmad on imelised, super kink kõigile eestimaalastele Vabariigi 100. sünnipäevaks. Tähistage siis väärikalt ja meeldejäävalt. Iga päev sellist suurt tähtpäeva ei ole. See on ajalooline sündmus. Meena laulis mulle täna autosõidu ajal Eesti hümni ja kui ta sõnadele mõtlema hakkas, siis küsis ta, kas Eesti ikka on tema isamaa. Vastasin, et tema isamaa on Saksamaa. Siis ta muutis vähe sõnu ja laulis "mu emamaa". Kah okei ju.

Igatahes kena tähistamist kõigile!

See ka siis tehtud

Kui mulle esialgu tundus, et see katuseboksi värk on minu jaoks liig mis liig, siis Youtube´is natukene ringi uurides sain vähemalt niipalju asja selgemaks, et igasugune raam sinna ei sobi. Noh et võtan suva "mosse" raami ja panen aga katusele. Naisterahva mõistus.

Ja mis veel parem. Kui isa helistas ja uuris, kas ma ma boksi tahan, siis pidin minutitega otsustama ja vastuse andma. Loomulikult hindasin ma kohe oma finantsolukorda ja kuna pakkumine olevat ülihea (ca. 169 eurot uue boksi eest), siis mõningase kaalumise peale helistasin isale tagasi ja ütlesin, et võtan selle. On ju ülihea suvel boks katusele panna, kui mere äärde sõit. Saab palju asju boksi paigaldada ja autos sedajagu ruumi ja õhku rohkem. No ja meie kohe.kohe saabuv Saksamaa reis. Kuluks ju marjaks ära küll. Rahaliselt oleks see ju ühekordne kulutus ja asi eluks ajaks olemas. Aga et sinna veel mingit katuseraami vaja oli, seda ma ei osanud sel hetkel isegi mitte kahtlustada. See selgus hiljem ja ka see, et raam võib kallimaks minna, kui boks. Vat siis hakkasin juba natukene kahetsema oma kiiruga tehtud otsust.

Igatahes tol korral, kui isa boksi ära tõi, ei teinud ma rahast juttugi - noh et oleks ära maksnud või nii. Mul oli plaanis see tasumine uude kuusse lükata, et natukene hajutada oma raha väljavoogusid:)

Järgmine kord, kui isa nägin, andsin talle oma plaanist teada, et ta liigselt pabistama ei hakkaks, et tahan maksmisest kõrvale hiilida. Ja siis selgus tõsiasi, et see boks jääb mulle sünnipäevakingiks. Varane kink ühesõnaga. Kas ma ei olnud rõõmus, olin küll. Nii rõõmus olin kohe, et lubasin katuseraami probleemi kohe jutti ajada. Ilma suurema põdemiseta, mis see maksab. Olin ju niigi juba pea 170 euroga plussis:)

Helistasin siis paari kohta, et uurida, mis see värk ka maksab. Lõpuks otsustasin siiski jälle Amservi kasuks, sest hinnavahet ei olnud. Mitu päeva muidugi põdesin, enne kui aja kinni suutsin panna. Nüüd on see tehtud. Minu poolne panus tuli kokku 240 euri raam+ paigaldus ja asi lahendatud. Aga selle raha eest sain esinduse mugavusi ka tunda. Ootasin kohapeal, kus sain kvaliteetset kohvi juua, taevakanaleid vaadata ja värske "mursilka" oli ka olemas. Müstilised kohad on need autoesindused, hästi elavad. Teadagi, kelle arvelt.

Loomad elutoas

Kõik viis

Kuidas nüüd alustada. Meil on peres hetkeseisuga viis kassi. Viimases peaskonnas oli kolm, ühe saime anda ära teise perre - õnneks. Ma saan mõistusega aru, et on vaja siin kedagi juba ammu steriliseerida, aga tegudeni pole veel jõudnud. Kõik muu tilu-lilu on tähtsam, kui loomad ja nende sigimine. Keegi võiks mul natist kinni haarata, kuskile kellegi juurde aja panna ja see asi tuleks ära teha.

Kui siin varasemal ajal ikka imestati, et pean kasse väljas ja loomi elutuppa ei lase, siis tänaseks on asjad vähe muutunud. Ei ole asi selles, et ma nüüd südamlikumaks muutunud olen, olen ikka sama südametu kui ennist, aga olen järeleandmisi teinud laste pärast, eriti Mete pärast. Ma kutsun seda kui teraapiat - kassiteraapiat.

Viimasest peaskonnast kahte kassikest hakkasime tasapisi toas harjutama - Mete soovil. Tema võttis neid enda juurde, nunnutas ja nii nad tasapisi inimestega harjusid. Suurema osa ajast olid nad ikkagi õuekassid nagu kõik teisedki. Öised toasolemised on aset leidnud alles viimasel ajal, kui nad juba üsna stabiilselt liivakasti oskavad kasutada ja toas harjunud on. See pisiasi, et prügikasti sahtlis, kus ma porgandeid hoian, on porgandid iga öö värskelt hiirte poolt näritud, kasse muidugi ei häiri:D Ma ei saa aru, kas nad on kurdid või milles asi?:) Olen sahtli ööseks isegi lahti jätnud, et nad saaks jahti pidada, aga tolku ei midagi.

Sten, kui tuntud suur kassivihkaja, on ka heldinud. Puhas teraapia ma ütlen. Tihtipeale kuulen, kuidas ta neid üleval oma toas nunnutab. Tuleb trepist alla, kass õrnalt süles ja Sten neile erinevaid hellitussõnu ütlemas ja musitamas. Suht võõras vaatepilt, aga hakkan harjuma juba:)

Kasside kodune keel on meil inglise keel. Ses mõttes, et Mete ja Sten suhtlevad nendega puhtalt inglise keeles. Kui me kassi nimede osas täielikult veel kokkukleppele saanud ei ole, siis Mete ja Sten kutsuvad neid viimasel ajal Lyon´iks ja Ryan´iks. Kuna nad on üsna sarnased, siis meie teeme vahet neil näo järgi ja nimetame üht arglikumat "Kartlikuks" ja teist vähe atsakamat "Heaks kassiks". Ühesõnaga päris ametlikke nimesid neil ei olegi - minu jaoks on nad kiisud.

Vasakult: Lyon ja Ryan

 Nagu ma lugenud olen, siis kasside usaldust võita eriti lihtne ei ole. Mina seda suutnud igatahes ei ole. Mul ei ole sellist aega, et ennast neile tõestada. Toidan neid, puhastan nende WC-d, vahest viskan ühe pai - see on kõik. Emal jällegi on selline kass, et ta kõnnib igal pool emal järel, magab tema kaisus, istub teleka juures truult seltsis jne. Ühesõnaga on neil väga lähedane side, mis paneb täitsa kadestama. Üldsegi on kassidel väga erinevad iseloomud. Kõik on omamoodi isiksused. Ema kass on väga hüperaktiivne ja tõmbab mööda elamist nagu metslane, kui hoogu satub. Täna oli isegi kardinapuu lääpas. Meie kassid on tasakaalukamad. Müravad küll, aga väga tagasihoidlikult.

Kõige hullem on, kui nad hommikupoole ööd hakkavad vedelevaid mänguasju mööda põrandaid veeretama ja lemmikkoht on neil Steni toas mürglit korraldada, kui Sten veel magab. Siis läheb tavaliselt kisaks ja Sten palub kassid välja visata, et rahulikult magada saaks.

Ja kui nad juhuslikult Mete juures öösiti magavad, siis hoomikupoole ööd küsivad kassid välja ja Mete peab poolunes oma soojast pesast välja ronima ja oma kohust täitma.

Kui me otsustasime, et hakkame kasse ka öösiti toas hoidma, tuli neile muretseda ka liivakast. Leidsin suvalise Meena mänguasjakasti, kui me kassiliiva sisse valasime ja kassid said asjale kohe pihta. Natukene kõrge oli see kast, aga asja ajas ära.

Ryan

Eks on juhtunud õnnetusi ka, kui kass on Stigi mängikoopasse hunniku lasknud, aga Stigile ma seletan seda nii, et kass teeb seda ainult oma kiusajatele. Nad ei ole lollid loomad. Sama lugu Jaskariga. Ta on mitmel korral avastanud, et ta voodi on märg. Kass maksab kätte. Küll nad juba aru saavad, kes neisse hästi ei suhtu. Ainuke asi on, et mina vaeseke pean neid tekke ja voodipesusi pesema - puhas lisatöö mulle. Eks nendega kassidega on muidu ka tööd ja vaeva, nagu mul tegemist veel vähe oleks. Aga nagu öeldud, laste nimel. Ja eks omal ka silm puhkab vahest, kui nad nii toredasti silma kinni lasevad või omavahel mängivad. Las nad siis olla ja elada. Oleme karvadega ka juba harjuma hakanud:)

Lyon - tema on mul töö ajal alati seltsis

Ryan

Lyon

Minul vaba päev, kassidel pidu:)

Eile tõin lassidele Depost korraliku WC, päris kasside oma. Pean ennnast turul leiduvaga kurssi viima. Eelnevalt olin uurinud Pärnus kassi WC-de hinda ja üle 50 eurone hind oli päris krõbe. Aga see oli vaid turu-uuring. Depost oleks samaväärse poole odavamalt saanud. Mina ostsin veelgi odavama, ca. 12 eurot maksis, mille välja valisin.

Depost - 11,99

Ja kui mind hirmutati, et kass ei tarvitse nii uhkes asjas üldse käima hakata, siis see mure on ka murtud. Kui koju jõudsin, panin kile sisse, valasin puhta liiva ja kass tuli kohe uudistama. Kaant ma veel peale ei pannud. Kui ta pissile hakkas, tõstsin katuse peale. Loomulikult ta ehmus selle peale ja hüppas kohe välja.

Õnnistamine

Teist liivakasti ma kohe kokku ei pakkinud igaks juhuks ja hommikul läbi une kuulsin, et midagi on seal uues WC-s teoksil. Rõõmustasin, et kassid on omaks võtnud. Kui ma aga nägin, mis toimunud oli, siis....

...kuidagi ebapraktiline või kuidas? Kas nii hakkabki nüüd olema?

Vahest saab säästmisega üle ka pingutatud

Olen #Kogumispäeviku raames ka ise häid nippe saanud, kuidas kokku hoida. Näiteks pakendatud hakkliha. Kui varem sellele soodukate ajal tormi jooksin, siis nüüd jääb see hakkliha minust poeriiulisse, olgu ta siis nii soodsa hinnaga kui tahes. Ostan (või lasen osta - veel suurem kokkuhoid) Grossist suurema koguse hea hinnaga ja panen mõnusasti sügavkülma. Leidlik olles saab midagi alati söögiks valmistada, kui vajadus.

Telefoni laadimisjuhet ma juba naljalt niisama tühjalt seinakontakti ei jäta ja laste tähelepanu juhin ka sellele, et ärge laske palun voolul maha joosta - hoiame ikka kokku:)

Pesumasinasse pesuvahendit valades - ilma doseerimistopsita, katsun natukene vähem valada.

Tulehakatuseks kasutame enda korjatud kasetohtu. Et seda ka kokku hoida, olen võtnud ahju tule tegemiseks pliidi alt hõõguvat sütt ja pole mingit muud hakatust vaja olnud.

Need on asjad, mis mulle praegu pähe tulid.

Eile vahetasin kassiliiva ära. No tõesti silm puhkas, kui ilus ja puhas kasside WC sai. Tegin siis oma tööd ja panin tähele, et kass hüppas liivakasti, et häda teha. Kargasin kohe toolilt püsti, krahmasin kassi kaenlasse ja jooksin välisukse poole, et ehk saab kassi õue pissile saata - hoiaks ju hulga kassiliiva kasutust jälle kokku. Nii kui ma kassi haarasin, tundsin, kuidas mu külg sooja joaga üle kasteti. Kass lihtsalt ei hoidnud oma põit kinni, vaid lasi mõnuga oma häda mulle peale. Maha läks ka muidugi - rada oli järel. Niigi kiire ja siis olin sunnitud ennast paljaks koorima, riided pessu panema ja põrandat küürima hakkama. Ei mingit tolku kokkuhoiust, pigem lisakulu. Ärge järgi tehke!

#Kogumispäevik vol. 2

Teen väikese vahekokkuvõtte ja siinkohal annan endale kohe suurima kokkuhoiu tiitli ka ära. Ma olen üsna kindel, et ma olen parimate tulemustega hobikokkuhoidja. Olin seda juba ammu enne #Kogumispäeviku pilti ilmumisega, nüüd siis on numbrid paberil ja on reaalselt näha, milliste summadega on võimalik elada.

Jutt siis konkreetselt käimasolevast kuust - veebruarist. Täna on 16.02. Mul on tasutud kõik maksud ja kohustused, mis võetud ja need pole mitte väikesed. Toidu peale olen kulutanud alates kuu algusest tänaseni täpselt 144 eurot. Eile käisin pere keskmistega Lätis sisseoste tegemas, millega me plaanime välja tulla täpselt meie ärasõidupäevani e. siis 23.02-ni. Lapsed on ka täitsa hasardis ja aitasid targalt osta. Kõik ostud arutasime enne korvi tõstmist läbi. Eilse ja viimase poes käigu vahele jäi täpselt 10 päeva. 10 päeva polnud ma oma jalga poodi tõstnud. Vahepeal tõi 10 piima ja portsu hakkliha vaid mu ema ja pätsi Säästu leiba Jaskar. Terve see aeg oli meil toit laual ja pidin äärmiselt leidlik olema. Oleks veel mõne päeva venitanud, aga tõesti - isegi pudruhelbed olid otsas ja sama lugu piimaga. Ilma piimata meie majas juba välja ei vea. Nüüd on varud olemas ja jätkame.

Pangaarvel on mul sellel kuul suudetud säästa ca. 800 eurot (juhuuuu). Sealt kulutan ma uuel nädalal veel hambaarstile (ca. 50 eurot) ja auto katuseraamile (ca. 240 eurot). Ülejäänu jääb  meil reisirahaks.

Tuludeklaratsioon sai ka esimeste seas kinnitataud. Olin eelnevalt paberil summa välja arvutanud ja seda sendi täpsusega. Jäi vaid kinnitamine. Sellest rahast maksan ära isale viimase osa laenatud rahast auto tarbeks ja olen sellest murest ka prii:) Vaat kui palju rõõmu teeb, kui saad suure summa raha käest ära anda. Endale jääb mul tuludeklaratsioonist kasutamiseks 128 eurot. Abiks ikka.

Olen uhke enda üle.

Kuidas me ööbimispaiku valime

Huvilistele, kes plaanivad ka omal käel reisida, panen kirja, kuidas mina hotelle valin. Kellel veel häid ideid, jagage kommentaariumis, sest ega mina teen ka seda omast tarkusest ja võib-olla on veel palju nüansse, mida silmas pidada.

Broneerimiseks kasutan äppi Booking.com. Olen selle äpi kaudu broneerinud juba (alles) 11 korda. Asi väga lihtne. Tuleb endale konto teha. Minu äpis on kõik enamasti eesti keeles. Tulev välja valida koht, panna kirja, kes on peatujad, kuupäevad paika ja vajutad otsingut.

Filtrisse olen alati lisanud ka hommikusöögi, et see toa hinnas oleks. Ja kuna Sten on mul ka seekord kaasas, lisasin filtrisse ka jõusaali olemasolu ja siis hakkan lappama. Peamine asi, mida vaatan, on hind, siis klientide rahulolu ja hommikusöök peab ka "erakordne" või "väga hea" olema. Ja tuba peab ka selline normaalne olema, mitte ühtpidi kirju ja teispidi lilleline, selline maitsetu ja odava väljanägemisega ja väsinud. See on piltidelt enamasti kohe näha. Kõige odavam ei ole alati hea valik.

Kui eelnevalt on kõik krediitkaardi andmed salvestatud, jääb üle vaid sobiv hotell leida, tuba valida piisavate magamiskohtadega, jälgida tuleks ka parkimist, sest paljudes hotellides lisandub veel parkimistasu ka (Poolas ca. 40 zlotti ööpäeva kohta). Ja tühistamist peab ka jälgima. Tihti on nii, et kui tuleb midagi vahele ja hotell on juba pikalt ette broneeritud, oled oma rahast ilma. Need toad on tihtipeale ka odavamad. Võtad kallima toa, on tühistamine vahetult enne planeeritud peatumist tasuta.

Ma olen korra kuupäevad segi ajanud. Siis sai otse äpi kaudu kõik korda aetud. Äpp on äärmiselt hea, kõik erisoovid, muudatused, vaatamisväärsused, arvustused - kõik on olemas. Ja kui juba otsid omale midagi, siis kohe ei tasu ära vormistada oma valikut. Postkasti potsatab iga päev järjest paremaid pakkumisi vastavalt sinu otsingukriteeriumitele. Tasub see parim pakkumine ära oodata.

Veel hakkavad mingid Genius 10% soodused jooksma, kui oled mingi arvu tube juba Bookingu kaudu broneerinud. Ja kui sõbrale seda broneerimiskeskkonda soovitada ja ta ka broneerib selle kaudu hotelle ja kasutab vastavat kupongi koodi, mille e-mailile saab, jookseks minule ka jällegi mingi soodus. Nii et kes soovib, võin jagada teile kutset. Selleks on mul vaja vaid teie e-maili.

Varssavis peatumise ajaks saatis Booking.com mulle veel eksklusiivse ligipääsu Varssavi huviväärsustele. Selleks pole sularaha üldse vaja. See on üks QR-kood, mis on seotud minu krediitkaardiga, et maksmine oleks lihtne ja turvaline. Tihtipeale annab selle kasutamine mulle ka eelisjärjekorra piletijärjekordades ja mingi allahindluse (ca. 10%). Ja nimekiri, kus see QR-kood kehti, on kõik telefonis olemas koos põhjaliku infoga.

Ööpäev selles hotellis koos hommikusöögiga 3-le inimesele 56 eurot

Selles vähe tagasihoidlikumas sama asi 43 eurot

Teel olles, eelnevalt broneeringut omamata, on ka lihtne kasvõi kohe hotelli ees samasse hotelli toa broneerimine või siis tead, et 100 kilomeetri pärast peaks puhkama. Võtad telefon, paned otsingusse hotellid 100 km raadiuses või konkreetsesse linna, mis tulemas on ja valida sobiva hotelli välja. Paar nupu vajutust ja peavari olemas. Hotelli registratuuris näitad telefonist kinnituse ette või piisab vahest ka nimest (väiksemate hotellide puhul), maksad toa eest ja võid oma kodinatega tuppa minna ja reisiväsimusest välja puhata mõeldes, et hommikul ootab sind hommikusöök, mis on teiste poolt ette valmistatud. Jumalik ju:)

Nii lihtne ongi. Isegi minule:)

Pere keskmistega rändama?

No nii, saan ka lõpuks aega jälle siia tulla. No nii kiired ajad on, et täitsa lõpp. Aga see on hea, kui kiire on. See tähendab, et on tööd. Kui on tööd, siis tunned, et oled vajalik ja sinust on ka tolku.

Viskasin kiirelt pilgu Perekooli, kus jälgin oma lemmikteemat (LINK) blogijatest. Ma ei hakkagi tagasi ajama, et ma Perekoolis lugemas ei käi. Käin, see on parim meelelahutus mulle. Loomulikult annan ma endale aru, et "käod", kes seal teisi mustavad ja halvustavad, ei tea tegelikult pooli asjugi ja tõsiseltvõetavat juttu on seal ülivahe. Pigem selline eestlaslik "tatipritsimine" ja eeldan, et täiskasvanud inimeste poolt, kellega me oma igapäevaelus kokku puutume. Küll on hirmsaid olendeid meie hulgas, kui nii mõelda. Aga mis teha...

Ise ma tahtsin kirjutada natukene meie planeeritavast reisist, milleni on jäänud veel 2 nädalat. Pere keskmised peavad täpset arvestust, sest sel korral otsustasime "tited" koju jätta. Lubasin seda meie Riia reisil, kui Meena pidi meid juba reisi algul "hauda ajama" oma vingumisega. Ma palusin Metel ja Stenil, et nad mind korrale kutsuks, kui ma jälle oma lubadust murdma hakkan. Ja olen endale siiani kindlaks jäänud - reisime Mete, Sten ja mina. Päris huvitav kooslus. Me polegi vist sellises koosseisus kuskil nii pikemalt käinud.

Lastel on sel ajal koolivaheaeg ja mina võtsin nädala puhkust. Ma tunnen, kuidas mulle puhkus ära kuluks. Unistan juba, kuidas ma siit kodusest "hullumajast" natukesekski minema saaks. Tõesti kohe. Emal muidugi nii hästi ei lähe, tema saab need kaks "titte" endale nädalaks.

Kui me algul plaanisime vaid Varssavini minna, siis mõtlema hakates ja lastega asja arutades ei saa me kuidagi kasutamata jätta võimalust ka Saksamaalt läbi põigata. Sten oli sellega eriti päris, sest tema pole juba päris pikka aega seal käinud. Ja eks lapsed ikka igatsevad Saksamaad, selge see. Nii nad suure hurraaga mu teate vastu võtsid, et reis kujuneb pikemaks.

Hotellid on mul broneeritud Poolas kahe ööbimisega. Üks vähe luksuslikum hotell Varssavis ja teine natukene tagasihoidlikum Poznani lähedal. Mõlemas pakutakse väga head hommikusööki toa hinna sees, mis oli hotelli valimisel väga oluline. Kui juba korra kodust välja minna, miks siis mitte lasta endale mõnusat hommikusööki serveerida.

Kolmas ööbimine on juba Saksamaal Meena ja Stigi issi juures. Loomulikult on kõik eelnevalt läbi räägitud ja meid oodatatakse:) Juhuu, saame seiklema minna, nii äge, meie uue autoga:) Ei mingit muret, et auto käes ära laguneda võiks. Isa ostis mulle tutika katuseboksi ka, nii et saaks selle ka veel selleks ajaks peale, oleks päris super. Kuigi sellega on mingid mured. Ei ole nii, et ostad boksi ja viskad katusele. Mingeid asju on veel vaja, mis reelingute külge käivad ja siis sinna külge alles kinnitatakse boks. Oi ma ei tea, pean hakkama oma pead jälle mingite tehniliste asjadega vaevama. Eks näis, millal vaim peale tuleb.

Edasised ööbimised pean lahtiseks jätma, sest nii palju ette planeerida ma enam ei suuda ja kella peale kuskile kihutada ka ei viitsi. Kulgeme rahulikult ja peaasi, et õigel ajal tööle tagasi jõuan jälle.
Hotelle saab vajadusel jooksvalt ka broneerida, kui vajadust.

Tuleb mis tuleb, aga meie kolm oleme igatahes kõik elevil:)

Märgiline unenägu

Eilse maksakaste teemal veel niipalju, et Jaskar ei ütlenud mitte ühtki halba sõna - sõi. Võimalik, et läbi pisarate, aga jäi vähemalt viiskakaks ja ei pistnud karjuma nagu need pere keskmised.

Karjumise teemal. Meil käib tavaliselt iga päev selline möll ja kaklemine - seda siis teleka pärast. Küll on ta mõne jaoks liiga vali, küll on pult kellegi kindla käes, kes seda loovutada ei raatsi jne. Siis on toas valgus liiga hele, vaja maha keerata ja no ühesõnaga, mina hoian parem eemale. Vaatan nädalavahetusel oma saateid järgi, kui aega ja vaikust on.

Eile ma tegelikult enamvähem kohe peale tööd oma tuppa tõmbusin. Stig ronis ka varsti kaissu ja sealtmaalt ta ka kohe magama jäi. Harjumatult vara ja kraadivõrra oli ka vaiksem majas tänu sllelele. Hommikul küsisin, kas oli ka meeldiv õhtu, et noh Stig ei lärmanud ja kiusanud kedagi, polnud kedagi, kes  kasse väntsutas ja muidu möllu aretas. Ja siis sain üllatava vastuse. Vaikne ja mõnus oli tänu sellele olnud, et mind ei olnud. Ma pidin siin kõige suurem karjuja olema:D Hea teada!

Ega ma eile enam oma toast välja ei kippunud küll. Üks põhjusest, et ma jumala eest ennast peale kuute enam täis ei pugiks. Ma pole juba pikka aega oma kaalule tähelepanu pööranud. Ainult niipalju, et ma annan endale aru, et asi hakkab kontrolli alt väljuma. Kaal näitab momendil ca. 68 kg, mis on veel seal piiril, et annab veel midagi päästa. Seepärast ma eile peale kuute enam kööki ei saanud, kuigi kujutasin endale ette, kuidas ma kapist selle seesamiseemnetega Läti sarvesaia nahka paneks. Ja korra isegi kaalusin, et helistaks emale. Tal oli kunagi pakk halvaad. Äkki oli tal see veel alles ja läheks täitsa sööks ära. Nii halvaa isu oli. Aga sain kiusatusest üle. Hilja õhtul käisin ainult WC-s, jõin lonksu kraanivett ja magama tagasi.

Tundub, et eile õhtul alustasin järjekordse dieediga (lihtsalt hoidun valimatust õgimisest). Unes nägin ka päris naljakat asja. Olin ema juures õues trepi peal ja nõjatusin trepi käsipuule. Selline tugevast metallist käsipuu. Ja mis juhtus - see lihtsalt paindus kõveraks minu raskuse all. Vat siis. See on märk, et tuleb mõistus pähe võtta.

Sõite, jõite, aga massa ei taha kennigi*

Ma siin mõtlesin, et uhkustan oma eilse poes käiguga ja annan teada, et tegin ostud väga läbi mõeldult ja mõtlesin igale päevale asju korvi tõstes. Põhiliselt sai ostetud asju, millest saab toidukorra teha. Süüa teen ma korra päevas ja mitte päris iga jumala päev. Vahest ajame eelmise päeva jääkidega ka läbi ja muidu natuke lihtsamalt.

Mis siis korvi sai - jahutatud seamaks. Sellest tegin tänaseks toidu. Ikkagi selline kiiresti riknev asi ja värskelt kõige maitsvam. Mis aga asja juures kurb on. Kui lapsed koolist jõudsid ja kuulsid, mis menüüs on, olid nad päris vihased ja palusid neile mitte süüa teha. Nemad maksa ei söö ja kartul ei pidanud ka eriti tervislik olema. Nõuavad vaid riisi ja kana. Õnneks Stig sõi lõunat siis, kui neid "pirtspekke" kodus ei olnud ja tal kellestki halba eeskuju võtta ei olnud. Tema sõi oma taldriku tühjaks ja arvas, et maitsev oli. Oli küll. Endale praadisin veel ekstra maksa niisama näksimiseks - hommikusöögiks:)

Jääb vaid loota, et Jaskar mu toitu maatasa ei tee. Tee siis soodsalt süüa perele, kui sööjaid ei ole:( Sten vaaritab endale nüüd omletti. Täiesti mõistuse vastane ju...

Kui homseks seda maksa toitu veel alles on, siis homme ei toimu siin mingit söögitegemist. Edasiseks nädalaks on mul vürtsikilu varutud, mida ma siis ise puhastan ja plaanin piima-klimbisuppi kõrvale teha.

Viinereid ostsin, et neist kaste teha ja kartuliputru juurde teha. Suitsulihalaadset asja tangukartulipudru jaoks ja päris suure valiku külmutatud köögivilju, mida siis erineval viisil kana ja riisiga teha. Selle nädala lõpuni peaks lahedalt välja vedama toiduvarudega.

Ostud tegin jällegi Lätimaal, sest seal on lihakraami valik parem, kui meie Konsumis. Kulu toidule alates 1. veebruarist on tabeli järgi 80 eurot ja kapid on toitu täis. Põnev:)

Preagu on hea hetk jutustada lugu, kuidas Mete ka koolis söögitegemist mingil määral õpib. Viimane kord oli neil õppimisel frikadellisupp. No tore. Tuli siis Mete koju ja oli väga õhinal, et ta võib ükspäev täitsa vabalt ise suppi teha, muretsegu ma vaid frikadellid kappi.

Kui frikadellid oli olemas, andsin Metele veel mõned juhtnöörid, et kust ta porgandid saab ja kuidas neid sügavkülmast võetuna eeltöödelda.

Tol päeval, kui ta kokkama hakkas, olin mina kontoris tööl. Püüdsin niipalju kui võimalik tema küsimustele SMS-i teel vastata, aga mingi aeg jäi asi soiku ja lootsin, et kui koju jõuan, on pott suppi täis.

Mis aga oli. Kartul oli tükeldatud ja vedeles lõikelaual, poolenisti juba halliks muutunud.. Potis oli puhas kraanivesi ainult, supist polnud lõhnagi. Porgandid olid pannil. Uurisin, mis siis juhtus, et söök valmis pole. Mete polevat puljongikuubikut meie elamisest leidnud. Kujutate ette. Mina sellist keemiat ei kasuta, saab väga edukalt ilma kuubikuta supi valmis teha, kui frikadellid, sool ja pipar olemas. Koolis aga tehti kuubikuga ja ei mainitud, et ei juhtu midagi, kui kuubikut pole. Seega Metel jooksis juhe kinni:D

Mina mäletan, et kui meil omal ajal praktiline pool oli, keetsime me kontidest ise puljongi supi tarvis. See oli küll Kutsekoolis ja ma saan aru, et koolitunnis on ajaline piirang, aga ilma saab ka väga edukalt.

* - omalajal oli meil siin külas üks vanapapi, kes oli alati külalislahke. See on tema ütlus, kui külarahvas jõi - sõi ja praetud maksa ei oldudki märgatud võtta. "Massa" kõlas naljaga pooleks, nagu aeg oleks maksta ka:)

#Kogumispäevik

Ma olen enamvähem kindel, et kõik teist on kuulnud juba sellisest aktsioonist nagu #Kogumispäevik. Telekat ma ei vaata, aga kuulda on olnud, et ka seal käib kõva promo. Vikerraadio fänn olen ma ka, aga tol korral, kui Miiu seal intervjuud andis, jõudsin mina ainult lõpulauset kuulda ja järgi kuulata ei ole veel aega olnud. Igatahes liitusin minagi kohe õige alguses selle FB-i grupiga. Lihtsalt et lugeda teiste häid säästunippe. Ise ma ju olen tegelikult kogu aeg säästurezhiimil ja olen sellest siin ka alati kirjutanud, millist hasarti see minus tegelikult tekitab. Aga noh, nüüd on asi eriti hulluks läinud tänu sellele kampaaniale.

Jagan teiega kõigepealt väga mõnusat Excel tabelit, mille saate alla laadida siit, mida jagas Kati Voomets, vist keegi Swedbanki asjapulk. Mina laadisin selle omale igatahes alla ja eile viskasin siis jaanuarikuu numbrid ka sisse. Olin jooksvalt kõik tshekid teadlikult sahtlisse kogunud. Ega ma jaanuaris eriti nii ei ostelnud, et mul nüüd mingi nädalamenüü paigas oli. Ma ikka ostlen nii, et poes ühte või teist korvi pannes mõtlen kohe valmis, mida ma sellest teha saan. Ja nii iga päeva kohta katsun mingit toiduainet korvi pannes ikka mingi tagamõttega seda teha. Satub loomulikult ka emotsioonioste korvi, eriti lastele mõeldes, aga see on normaalne, kui ikka lapsed peres on. Alati katsun mingit saasta (vahest ka tervislikumat) ka ikka igale lapsele ekstra osta. Eile näiteks sattus korvi Meenale mõeldes karp beseesid, Metele-Stenile sai Nopri talu kanepi-kamajook.

Pildilt paistab veel Coca-Cola ja Kinder shokolaadi - need said eilsele sünnipäevalapsele Stigile, aga mitte mina ei ostnud neid. Isegi mitte sünnipäeva puhul:D

No nii, igatahes täna ma veel timmisin oma jaanuarikuu tabelit. Arusaamatu on natukene see, et olen 135 euroga miinuses. Kuskilt on pärit see maagiline 135 eurot, mida ma meenutada ei suuda. Loodan igatahes veebruarikuuga selle miinuse ära kaotada.

Kommenteerin ka siis põgusalt oma tulemusi.

Toit. 492 eurot 6- liikmelise pere kohta (21;14;13;9;5 ja mina). See teeb pävasummaks ca. 15 eurot. Iga jumala päev. See pole mitte vähe. Saaks kindlasti koomale tõmmata. Varemalt mul aimu polnud täpsemalt meie kulutustest. Seepärast on nüüd väga hea võimalus kulusid analüüsida.

Suits-Alkohol. Pole probleemi - suur ümmargune 0:)

Majapidamistarbed. 40 euro eest sai ostetud jaanuaris Jysk-ist sulepatju, mõned soodushinnaga jõuluehted tulevateks jõuludeks. Endale ostsin PlacentActivi juuksehooldutooted, hamabapastat ei kasuta meie pere kõige odavamat, shampooni sai suuremas pudelis ostetud jne. Sealt ka päris kopsakas kulu. Kui me nüüd Poola-Saksamaa reisi ette võtame, toon hulgim hamabaharju (Eestis on need ikka röögatult kallid. Meie suurele perele kulub seda kraami ikka päris palju. Vajab ju pea iga kuu hambahari väljavahetamist ja kui see 6-ga korrutada?), kvaliteetset hambapastat, nõudepesumasina tarvikuid(tabletid,sool, säravahend), pesupesemisgeeli (siiani tarvitan suvel toodud varu, Eestist pole üldsegi ostnud), WC-paberit ja veel üht-teist. Saab oma ostmisvajadust rahuldada ja kõik ostud on asja ette.

Riided ja jalatsid. Siin on põhiliselt kulu Steni riietele, mis on kõik põhjendatud. Kes see ikka tahab igapäevast vingu kuulata, et midagi pole selga panna. See hoiab palju stressi ära, kui lastel on kõik vajalik igapäevaseks olemas. Ok, Meenale on talvesaapaid vaja ja paksemaid kindaid. Käib ja vingub niikaua, kui see kulutus ükskord ära teha tuleb. Ega probleem polegi üldse rahas, aga preilill on nii kuradima imelik moeteadlikkus, et hulluks ajab. Ükspäev pidin ekstra ta välja meelitama, et ta ükskordki need kallid talvepüksid jalga paneks, mida tal eelmise aasta lõpus ilmtingimata vaja oli, et pidime esimesed ettejuhtuvad enam-vähem tema maitse järgi püksid täishinnaga ära ostma, et ving ükskord lõpu saaks. Ja nüüd olid need kapis juba päris pikalt seisnud. Aga et koolis hakkasid kehalise kasvatuse tunnid väljas toimuma, oli vaja, et tüdruk oleks neid nõus ka seal kandma. Nii ma siis ta üks õhtu õue jalutama kutsusin. Ilm oli imeliselt talvine ja üheks tingimuseks saigi, et ta paneb kordki need püksid jalga. Lisaks muidugi vähe soojem kampsun, mida ta ka eriti moekaks ei pea. Aga sai tehtud see asi ja järgmine päev pakkisin ma tal need asjad spordikotti. Sellised äärmuslikud ettevõtmised, et asjad liikuma hakkaks.

Laste taskuraha. Üks asi, mis iga kuu kindel on, et lasterahapäeval saab iga koolilaps oma pangaarvele 5 eurot. Jah, tervelt 5 eurot. Sten, tema ei kuluta sellest vist sentigi, kogub oma arvele. tal on juba suurem summa kokku kogutud. Mete kasutab sihtotstarbeliselt nii nagu vaja. Meena lööb aga esimesel päeval oma 5 euri laiaks ja tihtipeale tuleb ta limapotsikuga koju. Tema saab ka ka igal trennipäeval 1 euro, et omale midagi hambaalla osta - ikka magusa poole kalduvad tema ostud. Aga las õpib veel rahaga ringi käimist. Ma olin ka väiksena selline. Väga hästi on veel meeles, kuidas ma kaubamajst mingi maalitud puulusika ostsin. Milleks? Ärge küsige, ma ei tea:)

Ja veel. Suuremate laste arvates on nende taskuraha häbematult väike. Aga... see ongi taskuraha, kõik muud lõbustused (juuksur, linnasõit jne.) käib lisaraha alla.

Pangakonto kulud. No üllatus, üllatus. Swedbank´is on see konto omamine kulukas. Ülekanded maksavad, mingid kaarditasud ja ongi kokku tervelt 11 eurot. SEB-s on kõiksugu rahaliigutamine ja kaardid tasuta. Ka lastel. Aga ses mõttes olen kätest seotud. Krediitkaardil on mingid lisaväärtused ja luksus maksab ka midagi. Lisaks andsid nad mulle siiski laenu ja pigistan silma kinni:)

Järelmaksud, tarbimislaenud. Pere kolm I´Phone´i ja Sotsiaalkindlustusameti enamsaadud elatisraha. Sealt hakkavad osaliselt asjad makstud saama, nii et läheb kergemaks.

Hambaravi. Minu breketitega seotud kulud. Maksan rõõmuga:)

Lastestaff. Tegin uue kategooaria, kuhu lähevad igasugu mänguasjad, sirklid, Aliexpressi soga. No neid kulusid peab ka olema vahest, kui ikka lapsed peres on.

Kassitoit,liiv. 5 kassi majapidamises, ja no on kulu, midagi pole teha. Siit rohkem kokku hoida ei saa. Niigi oleme kõige odavama toidu peal.

Kingitused. Vahest tahaks kinkida ka. Tegin emale jõulukingituse (või sünnipäeva - kuidas soovite) - ka PlacentActivi komplekti. Aga ta tegi selle üsna maatasa ja eriti ei hooli sellest. Head & Shoulders pidi parem olema:D

Muud laenud (koduremont). See on meie "Köögiprojekt", mille tarbeks sain laenu isalt ja maksan seda rõõmuga tagasi. Aasta makstud, aastajagu on veel jäänud:)

Kodulaenu meil pole, kommunaale samuti mitte.

Elekter. Üks kodanik praktiseerib garaazhis päris tihti keevitamist, nii et sealt ka kõrgem elektikulu. Tavaliselt jääb 50-60 euro kanti. No enne kaugloetavat arvestit maksime regulaarselt ikka 100 eurot kuus. Saa siis aru, mis siin elektiturul toimub. Peaks paketid ja pakkujad ka ümber vaatama, aga tõesti, pole viitisnud ennast vaevata selliste probleemidega. Teeks keegi minu eest selle töö ära?

Kaabel-TV, internet.  Siia kuulub siis meie vabalt leviv Wi-Fi kogu majas, mis on mul tööks väga oluline. Lisaks telekakanalid, ruuteri rent. Aga järelvaatamis võimalus on ülihea. Kiidan, kuigi suurem osa ajast pilt läägab.

Telefon; mobiiltelefon. Oleme perega Diil8 paketis - 8 inimest kuulub sinna. Kuumakse 8 eurot ja enamasti kõigil liikmetel ca. 3 euro eest piiramatut netti. Jaskar lasi oma paketi millegipärast kallimaks teha (tuleks Telias üle vaadata). Lisaks kõik 8 saavad omavahel ilma rahata suhelda.

Liising. Meie uus auto, millega ma püüdsin lahendada selle "vanade autode" lõpmatu putitamise, mis oli ka ikka üsna kulukas ja naisterahvale paras tüütus. Nüüd ainult istu autosse ja sõida, ilma probleemideta.

Kindlustus. Ka väljapääsmatu kulutus, mis mulle juba marjaks ära kulus. Kindlustus tasus mu apsaka eest üle 2000 euro remondikulusid.

Bensiin. Diislikütus tegelikult, mida ma ikka võimalusel Lätimaal tangin.

Krediidi tagasimakse. Jõulude aeg läks asi veidi käest ära, aga see-eest olen tublisti tagasimakseid teinud ja tähelepanu-tähelepanu - jaanuaris olen Krediitkaarti kasutanud 0 korda:)

Jaanuari lõpus olid mul näpud sajaga põhjas (nagu iga kuu) ja ma ei käinud poes täpselt 1 nädal. See on ka juba omaette saavutus. Sai valmistatud kodusolevatest asjadest süüa ja kõik asjad olid peaaegu juba otsa lõppenud, mis ka rõõmu tegi. Sai uued asjad peale osta. Ja veebruarikuu tabelit ma juba usinalt täidan. Äge!

Rohkem pilte meie eluolust ja ka toidus siin.

Võtan aasta kokku

Kõigepealt, enne, kui midagi kirja panema hakkan, ohkan sügavalt. Ei ole olnud kõige parem aasta. Aasta lõpeb väga segaste tunnetega ja on palju lahtisi otsi.

Üldises plaanis on muidugi kõik kena olnud. Oleme reisinud. Mina isegi kaks korda aasta jooksul Saksamaal käinud, mis ei ole eriti traditsiooniline. Oleme käinud tiiru Riias. Meena on reisinud ilma minuta nii Saksamaale kui ka koos vanaemaga Soome. Mere ääres sai käidud. Stigi unistus veel kord Peipsi ääres Kauksi pühkekülas suvitada küll luhtus, aga vast jõuame sinna tuleval aastal jälle. Kõik oleneb ilmadest, nagu ikka meil siin Eestis.

Rõõmu teeb, et mul ikka tööd on. See on minu jaoks väga-väga oluline.

Minu suur unistus uuest autost täitus. Võttis aega, aga asja sai. Vana auto müük võttis aega, aga ka see leidis õnneliku lõpu. Selle üle rõõmustasin ma ikka eriti palju. Justkui kivi langes südamelt ja auto sai heasse peresse, naisterahvale, nagu ma soovinud olin.

Ah jaa, veel üks väga-väga suur asi minu jaoks - alustasin oma hammaste korrastamisega. Kõik hambad said terveks ravitud, ravimatud eemaldadatud, breketid suhu pandud ja protsess ilusamate hammasteni jätkub edukalt. See on üks paganama hea investeering ja millal siis veel, kui mitte praegu, kui mul on töö, mis mul seda kõike võimaldab.

Segaste tunnete all pean silmas igasugu jamasid Jaskariga. Mul on hea meel, et ta pääses tööst, mis teda sisemiselt pikka aega laastanud oli. Ma tean seda tunnet. Minulgi on kord selline töö olnud, mis mind tohutult rusus. Aga tänu dekreeti jäämisele ma sellest olukorrast pääsesin. Kui nüüd Jaskar suudaks endale kindlaks jääda ja saaks oma asjadega lõpuks "ree peale", poleks elul väga vigagi. See ongi mu algava aasta suurim soov.

Suuremaid projekte plaanis ei ole. Katsume seda säilitada, mis meil on, vaatame, et maksud makstud saaks, et lapsed toidetud ja kaetud oleks, ja eks teeme mõne reisi ka. Suurematele lastele olen välja käinud veksli, et kevadvaheajal läheme ilma "tittedeta" Varssavisse mõneks päevaks.

6,9 liitrisest köögikombainist olen ka unistanud, aga nüüd aasta lõpus, kui eBay mulle emailile eriti häid pakkumisi saatis ja üks neist oli lausa -50% minu unistuste taignasegajast, siis Sten tõi mind maapeale tagasi. Tema on finantsasjades eriti tugev, justkui oleks tal koolis eraldi õppeaine selle tarbeks. Tema pani miinused kohe ritta ja tegi mulle selgeks, et isegi -50% täishinnast on ulme rahasumma ja sinna ta jäigi. Ta arvas, et enne peaksid ikka eelnevad võlad makstud olema, siis saab alles uusi võtma hakata. Väga mõistlik ju iseenesest:) Mind on vaja ohjata, selge see:D

Jõulukink, mille ma elamuse näol oma pereliikmetele vahetult peale jõule tegin, läks meil ka väga kenasti korda. Piletid ostsin pimesi ära, enne kelleltki ei uurinud, kas on aega ja tahtmist kaasa lüüa. Õnneks oli meil piisavalt vangerdamis ruumi, midagi raisku ei läinud. Kes tulla ei saanud, nendele sai kohe asendus leitud ja õhtu oli tore. Laud oli meil ette tellitud, see oli kenasti kaetud, lisaks pudel veini. Meeleolu oli ülev, kõigile meeldis - nii et üks mõnus õhtu Indrek Taalmaa seltsis, kes esitas Andrus Kivirähu tekste.

Täna õhtul läheme terve perega küla kuuse alla ilutulestikku vaatama ja saabki meie aasta lõpu.

Teile kõigile meeldivat ja meeleolukat aasta lõppu, tegusat ja edukat uut aastat! Ja mis väga oluline, head tervist kõigile! Ilma selleta ei ole eriti meeldiv see elu.

No ei saa ilma kingitusteta

Alustuseks tahaksin ma tänada kõiki kommenteerijaid, kes kolme viimase postituse all sõna võtsid -  nõua andsid, lohutasid, kaasa mõtlesid ja olid muidu äärmiselt positiivsed. Ma ei hakka seal kellegile eraldi vastama, see on kuidagi imal kõigile tänulik olla. Teen seda siin kokkuvõtvalt ja uskuge mind, iga teie kommentaar rõõmustab mind ja annab mulle justkui jõudu juurde. Lausa nii, et asi ei tundugi nii jube ja tumedates värvides. Elu on ju tegelikult ilus. Nii et pea püsti ja edasi.

Ma olen nii motiveeritud olnud, et mu krediitkaart on ka üsna lõhki laenatud. Kui ma siin vahepael mõtlesin, et võlgu ei ela, siis suuremate lastega linnas käies lõin kõigile oma lubadustele käega. Raha tuleb ja läheb, aga laste silmis rõõmu näha on rohkem väärt kui raha. Nii ma siis nende jõulusoovid täitsin.

Nad on mul üle ootuste mõistlikud, tõesõna. Kui Sten oli siin kuu paar tagasi kuskilt kraamimise käigus käekella leidnud ja soovis, et ma selle remonti viiks (metallrihmal oli üks detail puudu), siis kellassepa juures selgus, et sellise laiusega juppi pole ja enne seda korda ei saa, kui jupp üles leitakse. See oli aga üsna võimatu missioon ja nii see käekell minuga käekotis kaasas käib, et äkki kuskilt kellasepa juures veel uurida võimalusi. Siis ma salamisi mõtlesingi, et ostan Stenile jõuludeks uue käekella. Kui ma netis ringi vaatasin, siis jäid mulle teele ette vaid üle 100 euro maksvad kellad ja põhiliselt nutikellad. Tundus üsna riskantne ost ilma Steni heakskiiduta.

Asi lahenes sellega, et Gold Time´i poest mööda jalutades käekelli märgates astusime poodi sisse. Koos Steniga. Talle jäi kohe üks kell silma. Hinnasilt oli peidus ja loetamatu, palusime müüja abi. Hoidsin hinge kinni, et hind ikka mulle vastuvõetav ka oleks. Mul polnud selliste tavaliste seieritega kellade hindadest õrna aimugi. Täiesti tume maa. Ja kuidas ma ütlesn Stenile, et sorry, aga ma ei saa sellises hinnaklassis kella lubada. Muidugi ega ta saab ise ka rahanumbritest väga hästi aru ja ma usun, et kui see oleks hingehinda maksnud, oleks ta loobunud. Aga minu meeldivaks üllatuseks maksis kell 37 eurot. Ok, kassas makstes selgus, et tegelikul 39, aga täiesti okei hind ja Steni üks unistus oli täidetud.

Järgmine pood, mis Metele meeltmööda oli, oli Apollo. Tema soovis raamatut. Lahkusime me sealt poest nelja raamatuga. Mete valis endale kaks sporditeemalist raamatut- Kaia Kanepi "Reketiga tüdruk" ja Ott Kiivikase "Visa hing". Sten valis raamatu, mis mulle oli juba ammu Maksimarketis silma jäänud ja ma kohe arvasin, et Stenile võiks see raamat meeldida. Tol korral ma seda osta ei raatsinud, nüüd aga ostsin ma selle Steni heakskiidul ära. "Sportlase toitumise käsiraamat" oli see. Ma olen ikka natuke uhke ka oma laste valikute üle:) Ja mis eriti head meelt teeb, nad loevad neid raamatuid:D

Hüppenöörid said ka kõik endale - Sten ja Meena juba nädala eest, nüüd ka Mete. Jaskarile ja teistele suurematele pereliikmetele saab kingituseks elamuskink. Turvalisuse huvides sellest ma praegu ei iitsata, hiljem, kui asi juba toimunud on ja oleme "jäljed" teinud:D

Ja nii see raha pudeneb. Aga jõulud on ju korra aastas ja eks siis ongi kulutused suuremad. Vaevalt keegi suudab vastu panna kinkide tegemisele kallitele inimestele. Ja kui ma tõesti tahan südames neid kinke teha, siis ei saa küll kätt ette panna. Lihtsalt tegemise pärast ärgu neid kinke parem olgu.

Kingiteema on meil peres praegu väga aktuaalne. Meena näiteks oli täna väga solvunud, et talle kingid eile ja juba varem kätte on jagatud. Tal on täna nimelt sünnipäev ja ainuke kink, mis ta reaalselt täna sai, oli issilt. See oli juba varem pakina kohale tulnud ja hoidsin seda tänaseks. Minu kink Meenale tänase seisu jutuga üldsegi ei meeldinud. Teda juba elamustega ei võlu, tema on selline materiaalne. Suvest saati käib tal üks iPhone´i jutt. Kõigil on ja temal peab ka siis olema. Selline loogika on tal. Elamused võivad olla, aga iPhone peab ka lisaks olema. Õudneee...

Tänaseks on meil fotograafilt pildid ka käes, millest mõnda ma tänase tähtsa päeva puhul näitan ka. Head vaatamist!

Fotod: Kati Märdimäe Photography; MakeUp & Hair Liisi Mokrik

Õe-venna pilt ka:)