Küsimused mulle

10. jaanuar 2015

Kapsarullid

Kapsarulle on minu lapsepõlvekodus tehtud alati. Ju sealt on see külge jäänud ka minule ja nii ma siis aegajalt teen neid. Saksamaal sai isegi tihedamini tehtud, kui nüüd Eestis olles. Poest ostetud rullid mind ei tõmba. Kui isu, teen ikka ise. Ei midagi rasket. Aga aega kulub küll.

Hommikul, kui tuli pliidi alla sai, panin ettevalmistatud kapsapea pliidile keema. Lõikasin enne juurika välja, veele lisasin soola ja seal ta siis haidus omajagu. Väga pehmeks ei maksa ka keeta ja liiga vähe ka jälle mitte. Kui kapsas toores on, hakkavad lehed kokkumurdmisel murduma ja on liiga jäigad.

Kapsaga koos sai keema ka riis, mille segasin jahtunult hakkliha, sibula ja munaga. Maitseks soola ja pipart. Kapsalehe varred vasardasin natukene pehmemaks ja keerasin hakkliha sisse. Kinnitasin hambatikuga. Selleks ajaks oli juba pann kuumas õliga ja järjest valmis keeratud rullid panin praadima pannile. Kui mõlemad küljed olid kuldpruunid, tõstsin rullid ahjuvormi. Praadimisrasvale lisasin lõpuks vee ja pintliga segasin kõige paremad praejäägid pannilt vedelikuga, et sellest rullidele peale kaste valada. Kõige lõpuks valasin kapsarullid veel üle tomatipastaga ja raputasin ka igaksjuhuks natuke soola peale. Vorm läks mõneks ajaks ahju. Kõik tunde järgi:)

Vahepeal olin juba kartulid valmis keetnud ja magustoit sai hommikul tehtud. Jahtunud puuviljakissellile tegin peale kohupiima-vahukoore. Igati kuninglik söök meil täna, mis sest, et Sten ja Meena kapsarullidest lugu ei pea. Jääb teistele rohkem. Mete ja Meena jällegi ei armasta rosinaid. Jällegi jääb meile magustoitu rohkem. Ega sellepärast ei jäta ma teatud sööke tegemata, kui keegi midagi ei söö.















Stig sööb suure isuga, järelikult on maitsev
Kuna sööki on meil palju, sööjaid vähe, siis kutsusin ema meile sööma. Ja kui ta ära minema hakkas, siis ta mainis nii moka otsast, et kui juhtub kapsarulle üle jääma, siis kutsuks ma jälle teda, küll tema aitab ära süüa. Muideks...kapsarulle kannatab väga hästi ka sügavkülma panna õhukindla karbiga!

 

Hiireliim




Kes hiirtega hädas, neile väike vihje, kuidas kiirelt ja ohutult need röövikud kinni püüda. Meil on küll kassid majas, aga keldrisse kass ei pääse. Ja niisama kinni panna neid sinna ka ei raatsi, et nad hiiri püüaks. Ikkagi vabad loomad:) Hiired ka vabad loomad, aga teevad liiga palju kurja ja on ebameeldivad krõbistajad.

Et neid niipalju keldris on, ei osanud ma arvatagi. Ja igavesed volaskid ka veel pealekauba. Alati, kui käisin kartult toomas, märkasin värskelt näritud kartuleid.

Nädal tagasi küsis minu "eks" papi tükki või mõnd kingakarbikaant. Ma ei saanud aru, mida ta sellega teeb. Aga läks hiirejahiks ja oli vaja kohta, kuhu liim pigistada. Ja täna, kui ma kartult toomas käisin - nädal hiljem, oli meeldiv üllatus. Kolm hiirt.




Meie majapidamine peaks nüüd hiirtest puhas olema. Oh, tegelikult mitte, garaazh on ka selline kriitiline koht. Kohe lähen sätin uued püünised üles ja vaatame siis, kuidas saak on:D

Suur sündmus (minu jaoks)

Tänane päev oli kuidagi erline. Ma polnud kodust väljas käinud juba teisipäevast saadik. Igati kasulik rahakotile. Tervelt kolm päeva sain ilma poeta läbi. Oleks veelgi saanud, aga sidrun ja ingver olid otsas.

Ja nagu mul kombeks, siis katsusin kohe korraga rohkem asja ka teha, kui juba asustatud kihta minek. Käisin korraga ka autot tankimas. Mis kütusehindadega toimub, teab vast igaüks, kel vähegi vaja midagi tankida on. See on üks suur pluss, et mõnigi hind langeb. Sain oma autol paagi täis 0,992 € / liiter. Ajalooline hetk:D Auto seisis mul novembrist saadik tühja paagiga. Jõudsin ära oodata kuniks hind alla euro langes.

Ja kui juba toidupoodi asja oli, siis ma ei piirdunud ainult ingveri ja sidruniga (tänane loodetav 63 jäi tulemata), vaid pean ütlema Konsumi kiituseks, et on ikka kuradima hea pood küll kui nii võtta. Eks ma ise olen ka hea kaubavalija. Arve läks 30 € ringis ja säästsin üle kümne. Olen ju spetsialiseerunud soodustoodetele:D

Mis ma siis head sain?...Kodust hakkliha hinnaga 1.30€ / 500g. Võtsin kohe 6 karpi. Kahele ostsin 0.74€ eest kapsapea ka kaasa ja neist saavad homme kapsarullid. Ülejäänu läks sügavkülma.

Siis ostsin ühe komplekti puuvilja kisselli jaoks vajaminevaid aineid (kuivatatud must ploom, aprikoosid, rosinad, jõhvikad). Lisan omaltpoolt õunad ja saan maitsva magustoidu.

Need olidki parimad palad, ülejäänu oli nipet-näpet. Sellega ma tahan õelda seda, et kes vähegi süüa teha oskab ja viitsib, võib hästi majandades vähese rahaga häid kofuseid toite süüa. Muidugi on üks oluline asi, mida veel tarvis on - AEG. Seda mul veel on õnneks piisavalt. Tööinimestel vaevalt peale pikka tööpäeva aega söögitegemisega mässama hakata on.

Ajaliselt oli planeerinud oma sõidu nii, et saan ka Meena lasteaiast võtta. Emal ka kergem.

Mul oli üsna hea olemine, kui lasteaeda jõudsin. Ja kui ma lõpuks rühma ukse taha jõudsin ja lapse nuttu kuulsin, oli kõik nagu käega pühitud ja ma astusin sammu tagasi, kui nägin, et Meena ka jälle "mängus". Olin ukse taga, kuni asi maha rahunes.

Mis seal toimus, ei teagi. Meena jutust pärast sain aru, et tema otseselt midagi kurja ei teinud, aga tema mänguasjadega seoses oli mingi arusaamatus kahe teise lapse vahel.

Mänguasjapäev oli ja reeglid on nii, et kõik peavad omi asju ka teistele lubama ja asjade katki minek on omal vastutusel. Kui kardad asja pärast, ära võta kaasa.

Mina sain muidugi paraja ehmatuse osaliseks, et Meenal jälle pahandused ja kuidagi halb tunne jäi. Käin ma lasteaias üliharva, aga alati jääb nagu mingi okas hinge. Küll on Meenal riided liiga väikesed, küll on kindad õhukesed, küll ta kratsib oma kärnad alati veriseks ja siis on tal liiga kahtlased punnid (allergia). Püüan mis ma püüan, midagi ikka leitakse. Eks kasvatajatel on ka raske, kui kõik ei ole nii, nagu peaks. Arusaadav!


 

8. jaanuar 2015

Esimene koolinädal

Pole kerge olnud. Võtab ikka aega, et jälle sisse elada hommikustele vara tõusmistele. Unega on ka lood nii nagu nad on. Lähen küll normaalsel ajal voodisse, aga päris unne jään alles peale keskööd. Tihti olen juba 4-5 ajal mingitel segavatel põhjustel ärkvel ja kui suigatangi, siis on juba äratuskella kord. See juhtub 6:10. Loomulikult vajutan korduse peale ja magan edasi. 6:18 on järgmine äratus. Panen taas kordama - nii igaks juhuks, et mine tea, võin magama jääda. Kuigi see on aeg, kui pean ikkagi tõusma, rohkem venitada ei kannata. Küll ma mõtlen oma mõtetes, kuidas saaks nii, et tõusma ei peaks. Aga pääsu pole, PEAB.

Esimene teekond on vetsu ja mööda minnes teen lastele ka esimese äratuse. Kui vetsust tagasi olen, on heal juhul juba Mete voodist väljas, parematel juhtudel ka Meena. Sten, tema on alati viimane, aga kõige esimene, kes omadega valmis saab. No patse pole vaja ju:D

Lapsed on ka väga raske tõusmisega sel nädalal olnud. Harjutud kaua magama. Põhiline süüdlane on telekas ja õhtused "hittsaated", mis mingil juhul vaatamata jääda ei tohi. Ja nii see uneaeg lüheneb. Eile me lihtsalt ei pannudki telekat käima ja kaheksast olid kõik voodites. Seda oli hommikul kohe tunda - heas mõttes.

Küll ma olen mõelnud, et saadan lapsed ära ja keeran uuesti magama. Aga kui kõik see hommikune triangel läbi on ja mõnus vaikus majas, siis ei raatsi küll seda
väärtuslikku aega magamisele kulutada. Stig ka tihti magab alles ja siis on mõnus Terevisiooni vaadata ja hommikukohvi rüübata.

Nädal on väga külm olnud ja suurem osa aurust kulub kütmisele, vee sulatamisele, puide vedamisele. Hommikuti on tihti minul esimene reis puukuuri, et tuli pliidi alla saaks. Pole eriti meeldiv, kui toas on +15 ja väljas -15. Õnneks on lastel soojad pidzaamad, mis on suureks abiks. Minul on õnneks väike soojendajagi külje all - Stig.

Väga tähtis on kassidele kohe esimese asjana soe piim viia ja söök. Nemad on hommikul vara platsis, samal ajal, kui lapsed bussijaama kõndima hakkavad.

Külmematel päevadel on meil tuli kogu päeva pliidi all ja minu lemmikkoht pliidi kõrval. Õue mina oma nina ei pista sellise pakasega. Stig ka mitte. Meil on toas värsket õhku piisavalt, kõik puhub ju läbi - seinad, aknad, põrandad ja laed:D

Ma ei kujta ette, kui ma peaksin tööl käima. Kes siis maja kütaks. Kes süüa teeks, pesu peseks, pesu lapiks, puid veaks, lapsi lõunaajal kodus ootaks. Praegu on ikka selles suhtes küll lastel ideaalne, et emme kodus ootab söögiga ja toad on kõetud.

Nii et tegelikult pole viriseda midagi. Kõik on ju parimas korras - nii minul kui lastel:) Järgnev nädal läheb kindlasti juba ladusamalt ja soojemalt!


 

Tatrapannkoogid

 


Ma ei luba midagi erilist uueks aastaks, aga püüan natukenegi oma toidulauda tervislikumaks muuta ja uusi asju proovida. Üheks selliseks asjaks on tatrajahu, mida võis minu ostukorvis küll näha esimest korda minu pika elu jooksul. Ja et see ost ka kasutust leiaks ja niisama kappi kopitama ei jääks, olin täna nii tubli juba hommikul vara, et tegin meile Stigiga tatrapannkooke. Retsepti otsisin netist ja mugavdasin natukene enda järgi ja selle järgi, mida mul omal kodust võtta oli.

Kõigepalt lõin kaks muna kaussi ja valasin peale 2 dl piima. Segasin. Lisasin näpuotsatäis soola ja 1 tl pruuni suhkrut, 1spl oliivõli, 1 dl tatrajahu, 1 dl grahamjahu (täistera nisujahu). Segasin. Kuna tatrajahul on kombeks paisuda, siis lisasin veel enne praadimist natukene vett taignale.


Vasakpoolne grahamjahu, parempoolne tatrajahu
 
Lõhe peenestasin ja segasin toorjuustuga


Mõnus tevislik hommikusöök nii mulle kui Stigile. Joon ikka ka ingverivett ja homme tahaks kaalul juba näha kuue kõrval kolme. Vaatame, kas õnnestub:D

7. jaanuar 2015

Tantsukooli keeld

Nüüd on siis tantsukooliga nii, et Meena sai juhendaja poolt keelu järgmisel korral tantsutundi minna. Mida ta seal korda saatis, võin ainult ette kujutada, sest leppisime eelmise aasta lõpul kokku, et vanemad enam tundi pealt ei vaata, vaid otsivad omale selleks kolmveerand tunniks tegevust.

Eile oligi Meenal see esimene kord, kui mina kohal ei olnud. Reegel tehti sellepärast, et mingigi distsipliin tunni ajal oleks. Juhendajad ei saa oma tööd teha, sest MÕNINGAD lapsed lihtsalt segavad tundi. Meena on see põhisegaja, kes surub ennast ja oma tahtmisi peale.

Eile oli mingi teema tema sünnipäevaga, mida kõik oleks pidanud järgi pidama ja talle tantsima ja laulma. Jumal, sünnipäev oli ju eelmine aasta. Kui kaua ta kavatseb seda teistele nina alla hõõruda?:D

Eks mul on üle päeva ta tegude ja käitumise pärast häbi. Ei tea kus ma tema kasvatamisel mööda lasknud olen. Ta on üks paras naaskel meil peres. Aga ega laps ju süüdi ei ole, kui mina tede õigesti kasvatada ei suuda.

Ja üleüldsegi oli Meena tantsujuhendajale õelnud, et tema ei tahtvatki tantsimas käia. Mina hoopis tahtvat seda. Mina vean teda vägisi huviringidesse:D

Nüüd on lasteaias tulemas ujumistunnid. Need on küll kooliminejatele ettenähtud, aga Meena räägib, et temal on ka luba minna, sest tema on suur (kasvult siis järelikult). Aga mina seda küll kaasa ei tee. Pärast selgub, et hoopis mina tahtsin ujuma:D

Tahan parimat, aga Meenaga kukub välja alati väga inetult. Olen nõutu!

Pähkli-shokolaadi muffinid/18 tükki


Meie täna jälle muffinite lainel. Metega. Teisi pole veel kodus peale Stigi ja saame rahus katsetada. Eile tegime valmissegust, lisasime juurde ainult ühe toru pagarikohupiima-olid väga maitsvad. Täna kasutasin retsepti tordipritsi juhendi pealt. Tuli väga hea tainas, kerkis ilusasti ja kerge oli teha ka (lihtne).


Vaja läheb:

150 g jahu
100 g võid
100 g suhkrut
200 g naturaalset jogurtit (asendasin hapukoorega)
100 g tumedat shokolaadi (Bitter)
2 muna
1 tl küpsetuspulbrit (kuhjaga)
50 g hakitud metsapähkleid

Glasuur

120 g pehmet võid
240 g tuhksuhkrut
2 tl toiduvärvi (ei kasutanud)

Ahi panna 180 kraadi juurde sooja. Shokolaad tükeldada ja panna võiga potti, sulatada pidevalt segades. Jahutada. Jogurt ja munad segada. Jahu, suhkur, küpsetuspulber ja hakitud pähklid segada ja lisada jogurti - muna segule. Lisada sulatatud või ja shokolaadi segu. Segada ühtlaseks taignaks.

Täita taignaga muffinivormid (ca. 18 muffinit) poolenisti ja küpsetada 25 minutit. Välja võtta ja jahutada.

Või, tuhksuhkur ja toiduvärv ühtlaseks segada. Pritsida dekoreerimispudeliga muffinitele.
Head isu!




Sain oma värske dekoreerimispritsi ära proovida

Stig igal pool jaol oma pingiga

6. jaanuar 2015

Elu esimese lapsega

Kuidas minust esmakordselt ema sai, ok vallasema, ma juba kirjutasin. Nüüd läheks edasi..

Elasin oma vastsündinu beebiga esimesed paar kuud ema juures. Ta oli mulle igati abiks igas asjas. Ma ei osanud õieti lastki süles hoida, olin ebakindel ja laps tundis seda. Minu süles ta aina röökis. Kui ema oma suurte ja soojade kätega ta enda sülle võttis, oli rahu majas. Beebid on targad, tunnevad kohe ära ebakindluse.

Maikuus oli võimalus mul Nuia ühetoaline korter osta. Ema oli taas rahaliselt abiks ja kogu mu dekreedirahad said ka korterisse investeeritud.

Olin väga rahul oma uue, elu esimese isikliku koduga. Ikkagi omaette. Mäletan, kuidas ma poolte öödeni koristasin ja sättisin oma kodu suure mõnuga.

Kui Jaskar oli kuue kuuseks saanud, siis hakkasin ma endale seltsilist igatsema. Tegin oma praegusele eksile ettepaneku, et ta võiks meile elama tulla. Ja ta tuli. Kui mitte samal õhtul, siis järgmisel päeval küll.

Nii me siis perekonda mängisime. Jaskar oli talle nagu oma laps ja meie täieõiguslik paar - olime koos, nagu tänapäeval õeldakse:D

Elu korteris ei olnud meelakkumine. Külm ja rõske. Tuli oodata terve igaviku, enne kui kütteperiood algas. Teha midagi ei olnud eriti, ümberringi korterelamud ja asfald. Käisin küll jõudumööda emal külas, tema mul. Aga raha ju ka polnud, et autoga igapäevaselt sõita edasi - tagasi.

Eks käis tööl ja siis ka omakorda oma emal abiks. Eks ma tundsin ennast üksikuna.

Kui Jaskar kolmene oli, otsustasin mina õppima minna, Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli infotehnoloogia aluseid. Sealt sai mu elu uue suuna.

Koolis sain tuttavaks uute inimestega. Käisime aegajalt ühiselt grupiga väljas ja elasime lõbusat elu. Palju oli ka juba pereinimesi, aga ka nooremaid, äsja koolilõpetanuid.

Mulle tekkis päris mitu väga head sõbrannat. Ei, uut meest ma koolist ei otsinud ja ei leidnud ka. Elu oli ilus.

Ja siis, aastaid hiljem, kui oma sõbrannat jälle külastasin, sattusin sinna ajal, kui tal oli külas tema hea sõber, kes käis seal aegajalt autot putitamas.

Sel hetkel, kui too sõber mind nägi, oli äsja tulnud juuksurist, pidu riietes, täis meigiga ja teel peole. Olin kiirvisiidil.

See oligi seekord, kui ma jäin esmakordselt silma oma järgmiste laste isale. Et paremini aru saada, siis see sõbranna sõber lunis minuga kohtamist ja minu sõbranna pidi selle organiseerima. Ja sealt saigi alguse minu järgmine suhe.

Selleks ajaks olin ma kooli lõpetamata jätnud, 6 kuud järjekordselt Saksamaal praktikal veetnud (Taluliidu kaudu) ja peale Saksamaalt naasmist ka juba abiellunud. Nii et olin abielunaine ja rikkusin juba reegleid. Läksin selle organiseeritud kohtamisele, mis muutis kardinaalselt minu elu.

Kuidas ja kuhu poole, sellest teine kord.

Lasteaiakiusamisest

See postitus on mul juba jõuluajast südamel, aga ei tahtnud sellist kurba asja jõulumeeleolu rikkuma. Kui kurb ta teiste jaoks on, aga mina olin küll jahmunud.

Käisime Meenaga sünnipäereisil ja siis lomulikult ka poodides. Kohe esimeses poes jäi tema mütsiriiuli juures seisma ja ütles, et temal on uut mütsi vaja. Ma ei saanud hästi aru, miks. Meil on kodus mütse küll ja küll ja igapäevaseks käimiseks on Meenal üks kindel lemmik müts, millega käis ta ka lasteaias alati. Seda oli lihtne pähe panne, polnud vaja paelu siduda ja oli ka soe.

Meena oma lemmik mütsiga
Ja siis tuleb tema poes välja sellise avaldusega, et tema tahab uut mütsi. Hakkasin siis uurima, miks. Meena kurva häälega räägib, et lasteias pidi paar sellist last olema, kes ütlevad, et temal on titade müts. Vot siis sulle! Teda narritakse sellepärast, et temal ei ole poppi ja moodsat mütsi. Vaatasime ja proovisime siis mütsid läbi, aga mina leidsin, et sellest poest me küll sobivat ei saa. Tegin Meenale ettepaneku, et me käime veel poodides, äkki saame mujalt sobivama. Mütsil on siiski oma kindel eesmärk ja peaks peas mugav olema. Ise ma lootsin sisimas, et äkki ta unustab ja see oli lihtsalt hetke emotsioon  omale uus müts saada.

Järgmises poes aga sama jutt. Tema enam selle titade mütsiga lasteaeda ei lähe ja tema tahab uut mütsi. Eks ma püüdsin siis selgusele saada, milline see müts olema peaks. Selline sädelev ja jänesesaba sarnase tutiga. Selline surve juba lasteaialaste seas, mis siis edaspidi juhtuma hakkab? No mis tähtsust on mütsi tegumoel. Väljas mängides on täiesti ebapraktiline ju üks ILUS ja MOODNE müts. Meena oli oma triiblise mütsiga käinud juba aastaid ja oleks saanud veel ja veel käia. Eks ta kodus siis käib. Siin metsade vahel pole näpuga näitajaid.

Ja nii ta siis sai omale meelepärase (loodetavasti ka teistele meelepärase) mütsi ja saab ka ennast täisväärtuslikuna tunda kuni uue hulluseni:D Terve elu veel ju ees! Ja eks asi kasvab edasi koolikiusamiseni, algus lasteaias on juba lahti tehtud.

Suhted kaaluga

Hakkan tänasest läbi viima eksperimenti ingveriveega. Facebook´is jäi silma üks väga huvitav retsept, mis lubas kuu ajaga kaotada 4 kilogrammi.  Mitte et ma nüüd nii väga mures oleks oma kaalu pärast, aga see imeretsept lubab muudki, mis mulle huvi pakkus. Ja kui ta ka 4 kilo minu kaalust maha võtab kuu ajaga, siis ega see ka halba ei teeks. Peaasi, et õigete kohtade pealt need kilod kaoks - puusadelt näiteks, mitte et üks tiss kaks kilo ja teine kaks ja ongi kogu neljakilone kaalukaotus:D Aga olgem ausad, ei usu mina, et pelgalt veejoomine 4 kilo kaotab.

Jutt on ingveriveest, mida tuleks päeva jooksul tarvitada mitte kiirustades ehk  siis aegamisi. Kuuri kestus kuu aega ja lubatakse miinus  4 kilogrammi.

Kuidas jooki teha:

Võtta 6 cm pikkune jupp ilusat läikiva koorega ingverit. Viilutada see õhukesteks viiludeks ja lisada 2 l veele. Parem on seda jooki tegema hakata õhtul, et ingver saaks külmas vees kogu öö seista. Hommikul lisada veele 1 tl sidrunimahla. Päva jooksul tarvitada liiter vett.

Ingver kiirendab ainevahetust, soodustab seedimist ja kiirendab vereringet - seega kiirem ainevahetus soodustab liigsetest kilodest vabanemist:) No vaatame! Mina alustasin igatahes:)



Ja et ingverijuur paremini säiliks, mässige see köögipaberisse ja pange külmkappi õhukindlasse karpi - alati hea võtta.

Ma olen alati meelsasti igasuguseid eksperimente teinud, vahest ka teadmatult. Näiteks banaani söömine pidi aitama vähendada kõhupekke. Saksamaal elades oli meil kodus alati banaan olemas ja sõime seda ikka ohtralt päevast päeva. Kilo hind oli aastaläbi poodides stabiilselt 90 sendi ringis ja see oli toidupoe külastusel tavapärane ost. Eestis sellist luksust ei ole.

Üks asi, mis mul meeles on seoses kaaluga - esimene suurem ost, mis ma Saksamaale kolides tegin, oli kaal. Raha mul sel ajal eriti ei olnud, aga Aldis oli just müügile tulnud moodne klaasist kaal paljude funktsioonidega. Hinda ma ei mäleta, aga ära ma ta ostsin. Elasin tol ajal veel Meena issi juures allüürnikuna ja oi millist nägu siis tehti kodus. Umbes, et jube vajalik asi küll sellisel keerulisel ajal:D

Aga see kaal oli mulle igapäevaselt vajalik. Saksamaal elamise ajal kaalusin ennast ikka igapäevaselt. Eestisse naastes ka mingi aeg. Nüüd on õnneks (või kahjuks) see kaalumisvajadus üle läinud. Mis siin ikka kaaluda, kui kaal stabiilne - ei lähe maha, ei üles. Nüüd olen küll natukene kosunud ja tselluliiti ja pekki VÕIKS vähem olla, aga see ei ole mingi eluküsimus.

Tselluliidiõlisid- ja kreeme olen ma ikka väga palju tuube endale peale määrinud ja kuivaharjamist loomulikult. Olen väga virk olnud selles suhtes. Ise ka imestan. On ikka päris paras töö kaks korda päevas see aeg ja tahtmine  leida, et enda eest hoolt kanda. Eks seda oli saksamaal lihtsam teha ka. olid kindlad söögiajad, ei mingit ükskõik millal näksimist ja kõhu punni söömist. Kõik oli tasakaalus. Eestis selline asi võimalik ei ole, vähemalt mitte meil siin kodus.

Panen märgi maha, et kuu aja pärast teine märk juurde panna ja vaadata, kuidas ingverivesi ka mõjus:D

Kaal praegu 65,2 (krt, sellisel kellaajal kaalumine pole küll hea). Tegelikult kaalun ikka midagi 64,..., seda hommikul kohe peale tõusmist ja WC-s käimist. Ausalt noh:D Homme teen ausa kaalumise ka.

Eksperiment algas!

 

5. jaanuar 2015

Kui mees maksab...

Mul on seljataga hästi vahva päev. Vahva on mul juba peaagu et värdõnaks kujunenud. Endal ka juba imelik. Aga las olla, sobib lihtsalt ideaalset tänast päeva iseloomustama.

Nagu kõik juba teavad, algas täna kool ja ka lasteaed. Meena polnud juba 16. detsembrist saadik lasteaias käinud - pikk puhkus ja päris lõbus oli. Aeg lendas muidugi kiirelt. Ma ei saanud aega isegi oma telefoni äratuskella maha võtta. See tirises igal tööpäeva hommikul. Õudne laiskus ju:D Aga mõnes mõttes oli hea. Kui tirises, oli see justkui õudusunenägu, et mis...tõusta vaja või? Ja kui ma taipasin, et on ju vaheaeg, vajutasin tirina kinni ja magasin mõnusasti edasi. Ka hea tunne ju, kui ei peagi tõusma:) Ja nii kogu see kaks nädalat.

Mete ja Sten läksid hommikul vara bussi peale nagu tavapäraselt, kui kool on. Jaskaril oli täna vaba päev.  Õhtul tegime plaanid, et Jaskarit kasutame taas lapsehoidjana ja mina "eksiga" lähen Viljandisse kaasa järgmisel päeval. Ikkagi tema puhkuse viimane päev Eestis ja miks mitte üks lahe trip koos teha. Parem ikka, kui kodus passida, mida ma saan teha edaspidi nõrkemiseni. Meenal oli ka hea meel, sest tema sai minuga lasteaeda sel puhul - jäi ju tee peale ja pidime hommikul vara nii või naa oma reisi alustama.

Ma ei hakka parem rääkimagi, kes tegelikult keda hoidis ja millises seisus kodu oli, kui ükskord koju jõudsime. Jaskar oli ainult niipalju oma positsioone muutnud, et oli ennast kööki teleka ette vedanud. Seal oli ka Stig kindlasti abiks - kuna käis talle võib - olla närvidele, tahtis süüa ja pissile. Minust jäi Jaskar hommikul oma "pesakasti" ja Stig jäi rõõmsalt multikaid vaatama. Vahepeal ikka helistasin ka ja uurisin, kuidas neil läheb. Aga Stig rääkis suurema osa minuga. Ma arvan, et Stigile on varsti telefoni vaja, et kodustega kontakti saada:D

Eksil oli linnas asjaajamisi ja mina sain lõppude lõpuks Shoppingq FB-i lehe loosimise võitjale kingituse teele panna - Smart Postiga. Küll võttis kaua aega, enne kui ta endast märku andis. Mul oli juba plaan teda FB-i abiga otsima hakata. Aga nüüd on see asi ka õnneks oma lahenduse saanud ja loodan et õnnelik võitja saab pisike rõõmu osaliseks nagu mina kogu jõulude vältel mitmeid kordi sain:)

Ja tundub, et minu jõulud ikka jätkuvad ja jätkuvad. Jääbki vist sel aastal nii:D Kui eks oma asjad aetud sai, ühines ta minuga ja siis ta sai minuga shopata. Vingus küll ja oli mures, kuidas ta küll kokkulepitud ajaks jälle järgmisesse kohta jõuab. Aga lükkas muudkui oma kellaaegu edasi, et mitte minu päeva ära rikkuda:D Ja eks ta ise ka nautis vist natukene. Ta on ennegi õelnud, et minuga pidi lahe mööda poode käia olema. Enne kui ta minuga ühines, olin ma saanud juba suts shopata ka ja olin juba ühtteist kokku ostnud. Ja eks ma siis juba veeretasin sente näpu vahel ja ei raatsinud eriti kulutada. Aga ahvatlusi on ju palju, eriti kui mitmesuguste soodukate aeg ja eks ikka kõike on ju vaja ka. Tegelt muidugi mitte, saaks ka ilma läbi. Enamus asju, mis täna kokku ostetud sai, olid ikka väga vajalikud. Ma ei kujuta ette, mida Mete ja Meena täna selga oleks õhtuks pannud, kui me poleks neile pidzhaamasid muretsenud.

Mete ju niiväga soovis omale sarnast pidzhaamat, nagu mina mõned päevad varem omale ostsin. Ja kuna tõesti on Seppälas paljud asjad poole hinnaga, siis tahtsin tema soovi täita. Ja Meenat ei tohi ju ka kunagi unustada.



Mete pani kohe lõunaajal, peale koolist naasmist oma pidzhaama selga ja on sellega kogu ülejäänud päeva olnud. Isegi suusatamas käis sellega, suusariided pani muidugi peale:D Meena pani kohe lasteaiast kodu jõudes peale dushi uue komplekti selga. Ja kui õnnelikud nad olid, tulid ja kallistasid mind lausa. Kuigi mina olin ainult näpuga näitaja ja suuruse valija, eks finantseeris. Ta finantseeris täna peaagu kõik minu ostud. Mina ladusin korvi, tema maksis. Täpselt nagu enamikes peredes ongi. Sain mina ka täna seda tunnet tunda, kui mees maksab:D

Ma ei hakka ette lugema, mis mel kodus kõik tänasest uus on - läheks liiga pikaks. Aga Sten sai omale uue sooja pesu (mis uue - tal polnudki varem), sest sukapükse ta ju ei kanna juba ammusest ajast ja mida targemat ikka panna suusapükste alla. Suusapükse tal ka tegelikult ei olnud, aga need ma ostsin talle ka täna ja sellised, et nendega peaks ta paar aastat kindlasti hakkama saama. Oli teine väga tänulik nii vajalike asjade eest ja tormasid Metega kohe välja suusatama. Vanaema tegi kummalegi ka uued villased korraliku mustriga labakindad, mis on nende ka nende lemmikud praegu. Saime kõik tegelikult jõuludeks minu emalt ilusad labakud - mina, Meena, Sten ja Mete.

Sten oma sooja pesuga otsib infot vesuuvi kohta. Mis teha kui netti pole ja peab raamatute abi kasutama:D


Ja kui ma sain aru, et kohe minnakse välja suusatama, olin ma 100% kindel, et hakkab üks suur suusasaabaste otsimine. Õnneks olen ma nii taiplik, et kui hooaeg läbi saab, katsun sellised asjad panna ikka kindla koha peale, et järgmisel aastal jälle võtta oleks. Iseasi, kui midagi aastaga väikseks on jäänud. Ja nii oligi. Metele on suusasaapad napikad. Saab käia, aga pikemal kandmisel siiski käivad varvastele. Saapad on veel steni ajast, kandis mete ja nüüd siis järelikult on aeg Meena käes. Ja Metele peab vaatama uued (Mete uued, kellegi vanad).

Pilgud kinnaste peale!

Üldiselt muud muret ei olnudki. Saadi kähku endid mundritesse, haarati taskulamp ja mindi. Suusad - kepid leidsid nad lehtla lae alt iseseisvalt. Klambrite kinnitamine oli Metel ununenud, seda pusisime kamba peale ja saime ka pikapeale hakkama. Ja siis...Sten juba suuskadel, kepid kenasti käeümber kinnitatud, kukkus käkra - sajaga ikka. Vat siis läks kisa lahti. Temal käeluu murdunud. Ta oli ikka nii puntras, et andis harutada. Katsusin tal suusad alt ära saada ja siis kepid tema alt kätte saada. Ise mõtlesin, kas tõesti on vaja nüüd kiirabi ja käeluu murdunud. Kujutasin juba selgelt ette, mis "kamm" lahti läheb. Ise kirusin, et oli vaja ju suusapükse lapsele tuua.

Saime siis pusa lahti harutatud ja palusin Stenil ise ennast püsti ajada, et näha, mis ja kui palju siis valu teeb ja katki on:D Tema muidugi nuttis. Ajas ennast siis püsti ja kukkus läbi pisarate naerma. Mete ajavat teda naerma. Eks mete ehmus ka ära ja püüdis tuju kuidagigi üleval hoida. Kahju ju, kui asi hull on. Aga polnud midagi, vale häire. Õnneks sel korral läks nii. Ja eks see piima joomine ka on ikka abiks, luud - kondid ei ole nii nõrgad pluss veel paksu riided.

Suusatiirud said tehtud, väljas oli pea -10 kraadi ja pime. Eks homme hakatakse varem pihta, kui sama mõnus ilm on ja päevavalgust ikka jätkub veel peale kooli:)


Naudime ilma kuniks teda on!

4. jaanuar 2015

Lapse esimene fotoaparaat

Ajal, kui me veel Saksamaal elasime ja tüdrukud nooremad olid, said nad Meena issilt kingiks fotoaparaadid. Vanust oli neil siis vastavalt 8 (Mete) ja 4 (Meena). Tehnikast kodusolevana oli kinkija minu ettekujutuse järgi kõvat eeltööd teinud ja parima variandi sellises vanustes lastele välja valinud. Ikkagi tulevikule mõeldes, sest sellisel kaameral pikka kasutusiga ei ole...Liiga titekas ja hinnavahet ka pole. Ja päris "piinlik" noorel neiul sellisega ringi uhada:)

Kui nad need fotokad said, oli esimene sõda sellepärast, kes mis värvi saab. Issi oli Meenale nimelt punase kaamera mõelnud ja kui Meena selle avastas, läks sõjaks. Kui ta oli maharahunenud ja Mete, nagu ikka, meenale vastu tulles, et see kisa lõppeks, ettepaneku tegi, kaamerad ära vahetada. Sest mis vahet on värvil, funktsioonid on ju samad. Aga Meena juba on kord selline ja sellest oli suur pahandus. Lõpuks tuli välja, et Mete on Meena kaamera omale võtnud ja "süüdi" tunnistatud. Meena issi poolt muidugi. Nüüd ma ei teagi, kumb on kumma kaamera.

Algul tehti ikka pilte ka, nagu ikka uute asjadega, huvitav ju. Aga siis mingi aeg korjasin ma nee aparaadid kokku ja panin kenasti karpi ja need unustati. Vaimustus oli üle läinud.

Nüüd ükspäev sai need kapist jälle välja pakitud. "Eks" tegi neile pisikese ülevaatuse, pani uued patareid, vaatas mälukaardi üle ja läksid käiku. Nagu jõulud. Uus ja huvitav.



Ainuke jama on, et patareid on ikka patareid. Ega nad kaua vastu ei pea. Neid peab küll tagavaraks hulgim olema. Akuga oleks natukene muretum. Aga meena on väga vaimustuses. Muudkui käib ja pildistab. Täitsa emmesse:D Tõmbasin esimesed pildid ka arvutisse ja panen teile ka vaatamiseks. Kvaliteeti ei tasu oodata. Peaasi, et lapsel lõbus on olnud ja esimeseks kaameraks hea küll:)

Kel rohkem huvi ja äkki ka soov lapsele selline "mänguasi" muretseda, siis siin on üks suvaline link sama kaameraga.

Nüüd siis valik pilte...






Nagu näha, siis kompositsiooni kallal on vaja veel palju harjutada. Teine pilt on minu tehtud ja no see on ju enamvähem:D Ülejäänud ei kannata küll mingit kriitikat. Paluks mõistvat suhtumist. Laps harjutab alles:D

Mete totaalne muutumine

Ajast, mil Mete ilma internetita läbi ajama peab, on temaga toimunud totaalne muutumine. Uskumatu lihtsalt. Kohati lausa tüütu:D Ma ei jõua enam kokata temaga köögis. Ma hoian köögist juba lausa eemale.

Eile hommikul vara tema juba küsis, kas võib kartuleid koorima hakata. Meil oli eelmisest päevast veel potis hulk kartult järel, no polnud vaja. Aga Mete tahtis hirmsasti kartuleid koorima hakata. Loomulikult keelama ma ei hakanud, las koorib. Koorimine on tal üsna konarlik alles, aga kausi täiega sai ta hakkama. Juhendasin siis teda edasi, mis nendega edasi teha saab. Tegi praekartult. Minu juhendamisel muidugi. Kui tal asi selge li, taandusin mina köögist ja tegutses ise edasi. Vahepeal käis juhtnööre küsimas ja mina seda sööki igatahes ei näinudki - pisteti kenasti nahka:)

Nõusid peseb ta ka nüüd üsna tihti ja on üldse kogu aeg ninapidi igal asjal juures. Õhtul hilja tuli veel minu voodiäärele istuma ja uuris, mis me siis järgmisel päeval kõik kokku keedame. Üsna hull värk - minu jaoks:D Ma olen ausaltõeldes tüdinenud juba sellest söögitegemisest.

Nüüd, kohe kui pisikese sugulase sünnipäevalt koju jõudsime, oli ta jälle platsis ja tahtis kartuleid koorima hakata. Aga et kraanikauss oli musti nõusid täis, pidi ta alustama nõudepesuga.


Igavus on ikka nii suur, et omal algatusel otsib omale tegevust. Ja mina arvasin, et Metest ei saa kunagi "perenaist". Isegi saab, kui nii edasi läheb. Kui tal algnipid käes, pole minul kööki enam asjagi võib - olla:D

Kaua meie kartulivarud niimoodi vastu peavad, seda ma õelda veel ei oska:D

Täna tuleb eriti "kallis" söök - kanditud kartulid:D

:)


 

3. jaanuar 2015

Kuidas ma oma esimese lapse sain

Paneks kirja oma mälestused, mida ma veel mäletan, ajast, kui esmakordselt lapseootele jäin. Ega mul 100% kõik meeles ei ole, eriti veel aastaarvud ja muud detailid, aga püüan endast parima anda. Kes soovib ja paremini teab, võib julgelt parandada:)

Kõik sai alguse ajast, kui mul oli kool lõpetatud (tolleaegne Helme Kutsekeskkool) ja me olime emaga koos teinud OÜ. Mina noore inimesena tüdinesin sellest kiiresti ja otsisin kõrvalt omale töökoha. Seiklushimuline nagu ma olen. Kas sellel mõtet oli, on juba teine lugu. Sellega ma oma pead eriti ei vaevanud. Sel ajal oli mul juba teine oma isiklik auto (esimene oli juba selleks ajaks sodiks sõidetud) ja maailma oli valla. Töökoht oli kodust üsna kaugel, Holstres, Kurejala kohvikus. Väga selgelt on meeles, kuidas ma tegin hapukapsa - viineri praadi möödasõitjatele - soovijatele. Ülemuseks oli praegune Mustla linnapea.

Nii ma siis olin seal pisikeses kohas uus nägu ja kohalikud viskasid pilgu peale, nagu maakohtades ikka kombeks. Seal sain ma tuttavaks ka oma tulevase lapse isaga. Kui täpsem olla, siis juhtus mul tööle tulles autoga midagi ja ainuke, keda ma tundsin sealkandis ja appi kutsuda sain, oli TEMA.

Nii me ikka tihedamini suhtlema hakkasime ja eks meil oli ühiseid mälestusi ka seoses Saksamaaga, mis meid lõpuks ka kokku viis ja endalegi ootamatult jäin rasedaks. Ega ma seda kohe ei teadnudki. Olin meeletult väsinud. Kui me kuskil pikemaid otsi sõitsime, siis mäletan, kuidas ma võisin sõiduajal meeletult magada. Ja kapsas minu töökohas hakkas nii vastu, et ma enam ei suutnud. Võtsin ennast töölt lahti. Sain vist maksimum kolm kuud seal tööl olla.

Ja nagu rasedatel ikka, hakkasid ka minul arvatavasti hormoonid möllama. Sellisele järeldusele jõudsin ma ikka aastaid hiljem. Noor ja kogenematu, nagu ma olin. See viis meid ka lahku ja üksi ma oma rasedusega ka jäin.

Ega ma eriti ei kurvastanud. Sisimas lootsin muidugi ikka, kui laps juba sündinud oli, et ta tunneb huvi oma lapse vastu ja tuleb vähemalt vaatama meid. Haiglas olles püüdsin ikka helistada ka talle, aga sel ajal olid suured muudatused telefoninumbritega ja mobiile veel ei olnud, nii et see ebaõnnestus mul.

Väga hästi on mul meeles, et Jaskaril eriti riideid ei olnud, kui ta titt oli. Sel ajal ma muidugi arvasin, et on piisavalt. Olin kõik vajamineva kaltsust muretsenud ja kui meil keegi külas käis, siis ma alati näitasin neid väheseid riideid ja olin õnnelik olemasoleva üle. Ei nurisenud kunagi. Ja mõne korralikuma riide hoidsin alati puhtana, et juhul kui lapse isa peaks tulema, oleks lapsele midagi viisakamat selga panna. Aga seda ei juhtunud kunagi.


Õnneks võeti lapseuudis minu peres vastu normaalselt ja oldi abiks

Korra isegi sõitsime tema juurde, minul laps kaasas, aga ei midagi. Ja rohkem ma pole ennast peale pressinud ka.

Temal tekkis üsna kohe peale minu rasedaks jäämist uus silmarõõm - või oli see juba enne mind - seda ma ei teagi ja nemad jäid koos rõõmsalt titeootele. Tänaseks on tal peale Jaskari veel kaks last ja lasteemast elab lahus.


Eks ma siit - sealt kuulsin ikka, kui "lits" ma olen ja milliseid haigusi levitasin. Aga eks rünnak ongi parim kaitse. Mina hoidsin suu kinni ja elasin oma elu edasi nii nagu ma tol ajal oskasin. Kaotasin siis kaotasin, laps ju jäi ja edasi elada oli vaja.