Küsimused mulle

4. mai 2015

On nii muret kui rõõmu siin ilmas

Kus ma siis pooleli jäin oma asjadega eile? "Teeme ära" talgud said oma lõpu juba enne kahte. Kiirustasin koju, sest Stig oli issiga kodus ja pidi minu andmete järgi lõunauinakut tegeme. Ega see issi hoolde lapse andmine eriti kindel ei ole, sest see issi on selline, kes pole lastega eriti harjunud. Ta küll soovib abiks olla ja vastutust jagada, aga nende sõnade tähendus ja olemus on natuke ebaselged tema jaoks. Ta võib väga pühendunult väljas lapsega tegeleda ja mängida, kuid ühtäkki võib ta ka lihtsalt minema kõndida, oma teed. Ja ta on kindel, et pole tema kohus lapse eest vastutada, pole tema rida lihtsalt. Ta ei ole mingi lapsehoidja mulle. Ma pole psühholoogias eriti tugev ja ei suuda seepärast sellist käitumist eriti mõista. Seega peab alati valvel olema, lõdvaks ennast lasta ei saa ja arvata, et laps on kindlates kätes. Seega topelt koormus, kuigi võiks ju arvata, et kui laste isa kohal on, on ka minul natukene kergem. Ei.

Päev ei piirdunud ainult talgutega. Meil käisid aiapaneku talgud kodus edasi ja õhtul oli plaan pidusse minna. Külamajja.

Seletasin kaugele külalisele ka natukene peo olemust lahti ja vastasin tema küsimustele. Et ta saaks mingigi pildi, mis toimuma hakkab. Ja ta oli väga huvitatud kaasa tulemast. Teema oli "Au tööle" ja sovitav oli ka vastav riietus. Temal muidugi arusaadavatel põhjustel kostüümi ei olnud ja tegelikult ega minulgi ei olnud. Mul oli ainult plaan, mida ma asusin täitma alles kella kuue ajal.

Emal on selline hea pööning, kus on kilomeetri paksune kiht riideid iidamast-aadamast. Sealt lootsin ma omale midagi sobivat ja teemakohast leida. Kui ma noor plika olin, oli mul päris mitu seelikut ema noorepõlve garderoobist, mida ma ka hoolega kandsin. Lootused olid suured. Aga no seal andis kaevata. Paremate paladeni oleksin jõudnud vast alles täna. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, kui ma polnud poole tunni jooksul veel midagi sobivat leidnud. Hea, et mul taskulamp kaasas oli. Suur abi otsingutel. Ja lõpuks leidsin üsnagi ootamatult vägagi sobiva kleidi. Ema noorepõlve kleit, nii umbes 40 aastat vana, krempleenist, täpselt see, mida vaja.

Kleit oli kortsus ja plekiline. Ema aitas plekkidest kiiresti lahti saada. Pesemiseks enam aega ei olnud. Ikka vaja ju viimasel minutil selliseid asju ette võtta. Aga minu puhul oli seegi hea, et üldse nii kaugele jõudsin. Tihti mul pole sellisteks asjadeks üldse tahtmistkija aega.

Eile aga, kui olin külalisega seda nõukaaegset teemat laiemalt lahanud, oli täitsa tahtmine sellisest vahvast üritusest osa saada. Koju jõudes otsisin kapist ikka alternatiivkleidi ka välja. Juhuks, kui ma kortse välja ei saa ja kleit millegipärast ei istu. Aga oh imet, mina, viis last sünnitanuna, istusin sinna kleiti lõdvalt. Ruumi oli küll ja veel. Mis sest, et pekid (pekid jah, mitte plekid) välja paistsid rõvedalt. Ma saan aru küll, et on viimane aeg ennast käsile võtta, muidu läheb asi käest, aga praegu kiired ajad olnud. Ehk tuleb ka aeg, kui ma oma keskkoha tagasi saan :D

Ajasin värskelt triigitud kleidi selga ja jäin ootama,mida külaline asjast arvab. Ikkagi kodus isiklik arvamusliider olemas tol hetkel. Tavaliselt küsin ikka Steni arvamust :) Olevat väga hea ja sobiv kleit. Ja kui ma siis Meena ehete karbist sobivaid aksessuaare otsima hakkasin ja endale külge riputasin, kiitis külaline aina rohkem. Natukene "graezy" olevat väga hea. Mina muidugi sain hoogu juurde ja alternatiivkleit oli minevik. Minu kostüüm õhtuks oli paigas. Ja kaaslane oli ka kindlustatud.

Viimane lihv veel kummikutele. Pori maha pesta, natukene õmmelda. Nagu vanal nõuka ajal. Külaline oli nii õhinasse juba sattunud, et pakkus ennast isegi oma autoga autojuhiks mulle ja pileti lubas ka välja teha. Mul ju iial sulli ei ole, krooniline haigus. Nojah, sobis seegi teemasse. Kohale sõita nn. kastiautoga. Eriti uhke.

Kohale jõudsime õigeaegselt, parkimiskohti sai veel valida. Ma nägin välja nagu "Viru lind". Aga ma ei tundnud ennast halvasti. See ju teemapidude mõte ongi, et saad rahumeeli ringi käia nii nõmedalt kui võimalik, sealjuures häbi tundmata :)

Kui te arvate, et ma tol õhtul ühe kaaslasega piirdusin, siis eksite. "Eks" oli ka loomulikult kohal. Tema üllatas meid täiega. Oli ennast bussijaama varjule sättinud ja hüppas sealt ootamatult välja, ise nii kostüümis, kui veel võimalik. Lahe.

Kohe sõitis ette ka järgmine auto, kust astus välja veel lahedama kostüümiga daam. Kõik viimseni paigas, isegi kombinee oli seljas. Super. Pidu võis alata.


Väga huvitav oli vaadata saabuvat rahvast, kes olid viitsinud natukene kaasa mõelda ja ennasta teemakohaselt ka riietanud. Mõnusad nostalgilised ajad tulid meelde. Oli ilus aeg. Ei mingit pillamist. Mul on hea meel, et sain sel ajal elada ja tean, mida see aeg tähendas.

Kui nüüd peo juurde tagasi minna, siis nii lõbusat ja hea seltskonnaga pidu pole juba ammu olnud, kui üldse. Ajast, kui meie külla tulid uued elanikud V. Ja R. ( mina olin sel ajal Saksamaal) ja kui mina neid inimesi tundma sain, on külaelu kuidagi palju elavamaks muutunud. Alati on nad kohal, ei mingit mõkutamist, löövad kõiges kaasa, seltskondlikud ja igatepidi asjalikud. Suurim kink meie külale. Ma olen kindel, et see pole üksi minu arvamus.

Ei läinud pikalt, kui oli vaja hakata juba laudu kokku lükkama, et ikka rohkem head seltskonda ühte lauda mahuks. Pidu oli täies hoos ja päris raju meie vanuses inimeste kohta :D Tantsitud sai kõvasti, nii "eksi" kui külalisega. Muideks, see oli esimene juhus, kus ma oma kahe viimase lapse isaga sain tantsida. Eks ta oli päris koba, aga me andsime endast parima ja ta tegi isegi komplimendi. Minuga olevat hea tantsida. Üldsegi olevat ma "parim". Kahjuks on ta oma väljaütlemistega hiljaks jäänud. Mind nii odavalt enam kätte ei saa. Vabadus on liiga magus :)

Mis väga palju peole juurde andis, olid kahe mehe kommentaarid erinevatele situatsioonidele ja inimsetele, mida kogu peo vältel kohata võis. Huvitav oli teada, kuidas nemad asju näevad ja seostavad. Isiklikuks ma minema ei hakka, jätan need asjad enda teada. Aga avameelsed ja siirad inimesed mulle meeldivad, eriti kui nalja ka sealjuures mõistetakase. Ennast pilasin ka. Olin siiski kahe mehega välja tulnud ja nad jagasid mind vägagi tsentelmenlikult. Mida külarahvas arvata võis...polegi eriti oluline. Nalja peab saama :D Ja sai ka. Pidu sai külalise poolt kõige kõrgemate hinnetega hinnatud ja ma usun, et ta pole oma elus midagi nii positiivset üldse kogenud. Ta mainis, et sai kõik oma mured hetkeks unustatud ja nautis pidu täiega. Ilma alkohilta muideks. Ta olevat juba oktoobris märganud, et tal on tõsised probleemid sellega. Mina teadsin seda muidugi juba varem. Seega oli punane tuli minu poolt kohe, kui ma sellest aru sain. Aga kes mind kuulda võttis, mind naerdi välja ja kutsuti mulle politsei. Mina padurasedana tungisin ju härrale kallale ja too sai kehavigastusi, sest kukkus purjus peaga lihtsalt ilma suurema abita pikali. Nojah, sellest olen ma juba kirjutanud, vana nali :) Igatahes on probleemi endale teadvustatud ja tilkagi peo aeg vähemalt ei võetud. Respekt. Alkohol on probleem.

Natukene peavalu tegi minu äsja täisealiseks saanud pojakene, kes ka peo kulgedes nii mööda minnes meie lauda imbus. Lausa minu kõrvale kohe. Loomulikult alkoholiga juba liiale läinuna. Sain mõne nipi, mis sel puhul teha ja kuidas käituda. Ikkagi uus olukord minu jaoks ja kogemused puuduvad. Ise ma nii täis kaaninud ennast ei ole oma vanematega koos peol olles. Ja kui päris aus olla, siis polegi nii autis olnud oma elu jooksul, kui Jaskar tol õhtul.

Üks soovitus oli lasta tal juua niipalju, kui sisse mahub ja et tal koralikult halb hakkaks ja kolm päeva põeks ja hinge vaaguks. Siis pidi eluks ajaks piisama. Nii muidugi ei läinud. Ma kogu aeg püüdsin ikka aidata tal piiri pidada. See keelamine ei pidavat jälle hea olema. Võta siis kinni. Siis pidavat laps minema salaja nurga taha jooma, mis pidavat veel hullem olema. Väga raske juhus igatahes. Katsusin kuidagi normaalseks jääda ja head nägu teha.


Kui pidulised otsi kokku tõmbama hakkasid, õnnestus Jaskar esimese reisiga koju saata. Külaline Saksamaalt tegeles temaga. Ja kui mind ka lõpuks koju sõidutati, leidsin ma Jaskari voodi ees põrandal magamas. Teisele korrusele kenasti juba roninud, aga voodisse enam ei suutnud maanduda. Poolenisti alles riides. Ajasin selle kahemeetrise volaski siis püsti ja kamandasin püksid jalast. Reageeris isegi veel mingil imelisel moel. Suunasin ta voodisse ja panin kenasti teki peale.

Öö möödus rahulikult, sest mina olin surm väsinud ja pool neli voodisse saanuna ei kuulnud mina kuni hommikul kella üheksani mitte kui midagi.

Sten tuli õhinaga mulle rääkima, mis hommiku poole ööd juhtunud oli. Ise veel raius, et see ei saanud uni olla :D Jaskar olevat üles ärganud ja trepi juurde läinud, püksid maha ajanud ja ku*ele hakanud. Trepist alla. Mugav ju, kui oled ikkagi võõral korrusel ja pole harjunud, et ei ole ikka nii, et paar sammu ja oledki wc-s. Ise mitte just eriti selge peaga ka. Ja mis kõige hullem, mu puhas pesu kuivab kohe otse trepi all pesurestil. See oli nii naljakas, et me Steniga naersime kõhud kõveras. Siis poleks naljakas olnud, kui ma seda pealt näinud oleks. Mina ju magasin magusasti ja ei aimanudki, mis toimub. Ja mis veel peenem, meie kauge külaline kuivatas juba teist päeva seal restil oma teksasid, lootuses need ükskord kuivalt käte saada.

Kui Jaskar siis ükskord pihta sai, mida me all nii hirmsasti naerame ja milles asi, ronis ta alla asja uurima. Tema ei teadvat asjast midagi. Uudis tema jaoks lausa. Siis näitasin talle pisikest videojuppi, kus ta suure entusiasmiga laulab ja kui ikkagi põrand märg oli ja Sten vast ikka und päris ei näinud, hakkas ta põrandapesu agregaatidega ennast liigutama. Nalja sai palju. Nii palju, et Sten lubas lahkelt aga jälle meil peole minna. Nii lõbus olevat. Loomulikult on asi naljast kaugel. Aga see on elu ja me pole keegi selle eest kaitstud ja tuleb siiski püüda suunata niipalju kui see võimalik on ja eeskujuks olla.

Nali lõppes üsna pea. Aega peavaluks ei jäänud kellelegi. Tegime väljas vabas õhus ühe mõnusa pannkoogi hommiku koos grilliga ja hakkasime asjalikuks. Jaskar oli eriti käpp ja igati koostöö aldis. Ajas põka käima ja saime puud  metsaäärest kõik ühiselt sauna ja kuuri juurde. Ühe riida ladusime ülesse kolmekesi, ülejäänu jääb minu koduseks tööks tuleval nädalal.










Külalised on nüüdseks kõik oma teed läinud ja meie argipäevad võivad jälle alata. Oma murede ja rõõmudega :)





2. mai 2015

Au tööle


Teematilisel peol meie oma külamajas. Mina kannan  ca. 40 aastat vana krempleen kleiti, mis kuulus minu emale.





"Teeme ära" 2015

Meie panus Eestimaa puhtusesse on taas antud, nagu ka eelmisel aastal. Nagu ma mäletan, siis eelmisel aastal läks meil teeäärte puhastamine kella üheni, sel aastal olime 11:45 valmis.

Põhjuseid võis mitu olla. Esiteks kindlasti suurem hulk rahvast. Kohal olid kõik minu 5 last, minu ema, Jaskari sõber, eks ja meie oma küla Viiri.

Mis eriti suurt meelehärmi valmistas, oli praht. Liiga vähe oli. Visake ometi rohkem soga auto akendest välja! :D Meil läks kohati isegi kakluseks, kes saab leitud prügi oma kotti. See prügi maha loopimise üleskutse on rohkem naljaga pooleks õeldud muidugi. Kallid autojuhid, olete aasta aega üpris tublid olnud. Mõningaid "idioote" veel leidub, aga ei midagi hullu. Ja mis täna eriti silma jäi. Tohutud Eesti autod voorisid Lätti, lausa grupiviisiliselt. Väga hea. Loodan, et meid märgati ja inimesed mõtlevad enne hetke, kui midagi aknast välja pilduma hakkavad.

Üks väga asjalik asi, mis selle aasta talgute juures lausa super oli, on As Tere piimatooted, mida talgujuhid oma äranägemise järgi tellida said talgulistele. Kohukesed, kohupiimakreemid, keefir, jogurt, piim. Aitäh AS Tere! Loodetavasti olete järgmisel aastal ka kohal ja esindatud :)

Foto: I. Puusepp












Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider

Foto: M. Schneider


Talgusupp oli  mul eelmine õhtu eeskujulikult juba valmis keedetud. Eelmine aasta hakkasime seda keetme, kui talgutelt tulime ja üsna nõme oli suurelt retkelt tulles näljasena hakata suppi keetma. Sel aastal olin ettenägelikum.

Koosistumine toimus koos teise meie küla talgugrupiga külamajas, kus oli lahedalt ruumi ja sai supi ka soojaks teha korraga. Kõhud said kõigil täis ja küla sai ka kohe kindlasti puhtamaks.

Meil talgud jätkuvad. "Eks" võttis poistel kratist kinni ja juhendab siinsamas meil nüüd aia ehitust. Tänu talgujuhiks olemisele sain Bauhofi -25% sooduskupongi, mille eest muretsesime uut aiavõrku. Vana sai vanarauda viidud. Oli ikka üsna väsinud juba. Umbes 100 meetrit läheb väljavahetamisele.




Mis mind rõõmustab...lapsed on sellest talgupäevade üritusest väga vaimustatud. 4 kilomeetrit kraaviääri möödus linnulennul ja kõigil olid näpd naerul. Isegi Stig jalutas suurema osa ja Meena lõi ka meelsasti kaasa. Super! Aitäh abilisele ja järgmise korrani!

1. mai 2015

Mehed, mis teil viga on?

Võin ka täna uhke olla ja kiidelda - mul on mees majas. Aga mis kuradi pärast te mehed norskama peate? :D Üsna valutult sai selgeks, et külalisele saab Jaskari tuba ja Jaskari voodi. Loomulikult olin enne sellise parseldamise jaoks ka loa saanud. Ja ma olin valikuga rahul. Mina sain oma tuppa jääda, kus on mul ju ka kõik eluks vajalik. Vilets oleks olnud kogu aeg voorida ja omale vajalikku otsida ja teise privaatsust rikkuda. Ja ega see minu voodi madrats ka teab mis hea ole, vedrud pidevalt külje all tunda. Jaskari voodil on super madrats, otse Saksamaa prügimäelt. Seal on ju kombeks, et inimesed veavad mittevajaliku värava taha ja siis prügiauto korjab kindlatel aegadel selle sodi koku, mida siis teiste inimeste poolt veel ära veetud ei ole. Nii saime meie ka oma külast hea ja ausa madratsi, mida meil seal tol hetkel väga vaja oli ja tänaval täitsa saadaval oli. See tuli meiega loomulikult Eestimaale kaasa ja on meie maja üks parimaid madratseid. Kui ma vahest Jaskari toas pikali viskan, siis ma alati kiidan ta voodit. Ja meie külaline saab ka head aset tunda. Kui ta vaid teaks, mille peal ta magab :D

Ja põhjus, miks ma praegu keset ööd postitust kirjutama kukkusin, on norskamine. Otse minu seina taga, nii et maja väriseb. Ei saa mina nii magada.

Mees, kes meil momendil majas on, saabus nii umbes nelja - viie paiku. Kui kauaks ta jääb, pole mina sõandanud küsida. Äkki arvab, et ootan juba tema lahkumist. Umbes et nodi käes, head aega :)

Sõit oli raske olnud. Leedus ja Lätis mahukad teeehitused ja sellest tingitult ka palju ummikuid. Reis oli otse juttis meile, ilma ööbimiseta. Ööbimist segas väärtuslik koorem, mida ei saanud päris ilma valveta jätta. Meena jalgratas, mis oli auto kastis, hoolikalt ökopolsterdustega kaetud. Kasutatud oli oksi, sammalt ja muid biojäätmeid, et ratast mitte ära kriimustada transpordi käigus :D

Mina sain loomulikult oma teksad kätte. Minuga olevat seekord kerge olnud, olin ise omale meeldiva välja valinud :) Ja kui ma kogu oma julguse kokku olin võtnud, siis üsna viimasel htkel julgesin paluda ka kohvimasina patju tuua, mida Aldis eriti soodsalt müüakse. Oma Saksamaa reisi ajal tegin selle avastuse ja tõin ise ka 10 x 40 patja. Need aga hakkavad õige pea lõppema ja miks mitte juhust kasutada ja korrata sama lugu. Kohv on maitsev ja soodne ju.

3.59€ pakk
Nüüd on mul need padjad olemas ja elu läheb edasi. Koos kohvinaudinguga ikka.

Mete ja Sten said endale tuttuued jalgpalli putsad. Suurused sobisid ja näod olid naerul. Ja mis te arvate, kui tee viis? Kohe jalkat mängima ikka.

Mete ja Sten ajavad uusi putsasid jalga
Kui kõik olid oma kingid kätte saanud, läks Meena issiga pisikesele jalutuskäigule. Meena muidugi oma uue rattaga. Ja kui ma pärast kuulsin, kuhu Meena oma jutuga issi meelitanud oli, siis ma hoidsin ainult oma pead kinni. Ja edaspidi soovitasin Meena juttu mitte eriti tõsiselt võtta ja mitte tema pilli järgi tantsida. Ta juhatas issi meie sugulaste juurde. Meena oli muidugi väitnud, et temal elavad seal sõbrad ja vaja on sinna külla minna. Uksele oli aga minu onu tulnud, kes ei osanud midagi lausuda selles olukorras. No ja siis said meie maailmarändurid ise juba aru, et nad ei olnud teretulnud sel hetkel ja keerasid kiirelt otsa ringi ja koju tagasi :D No lihtsalt mark oli kuulata seda. Meena ikka oskab ;)

Ja kui me siis ükskord kõik saime aega maha istuda, oli ka minu "eks" kohal. Nemad on "külalisega" vanad sõbrad juba. Suhtlevad vabalt ja rõõmustavad alati teineteist nähes. Näiliselt muidugi, sisimas mis toimub, mina ei tea.

Õhtusel ajal on tavaline, et meile rahvas kokku voolab, eriti kui ma süüa teen. Seekord süüa küll ei olnud, aga ema oli ka kohal. "Külaline" kiitis minu ema juuksevärvi, millest ema selles suures melus vist aru ei saanudki. Mina siis selgitasin, et see on loomulik värv. Geenid. Et varemalt oli mu ema blondeeritud , nüüd aga on välja kasvanud värvitud osa ja juuksed on ilusad tumedad. Ja siis märgiti mulle nii muuseas ära, et minule need geenid küll edasi ei ole kandunud, mul pidi pea hall olema. Võib - olla, jumala eest, ma ei teadnudki :D

Lõpuks tundus, et mehed saavad ka ilma naisteta hakkama. Hüppasime Meenaga rataste selga ja jätsime mehed koju. Tegime esimese proovitiiru, nii mina kui Meena. Selle aasta esimene sõit. Saame nüüd kogu perega pikemaid reise ka ette võtta, lahe :)

Meil külas on selle kevade hitt jalgratas. Päris paljud on omale selle kasuliku riista juba muretsenud. Saame ühiseid retki korraldama hakata.

Kokkuvõtteks tahaks õelda, et vägagi hea mõte oli meie külalist siinsamas meie kodus vastu võtta. See on ikka midagi hoopis muud, kui õhtuti kuskil külalistemajas üksi konutada. Meil käib siin ikka elu ja siis näeb laste issi ka, kuidas meie argipäevad välja näevad, millega lapsed tegelevad, mis huvid neil on, kui palju tööd ja tegemist mul nendega on jne.

Homme hakkame Steni sünnipäeva tähistama ja hommik möödub mul kindlasti köögis askeldades. Kujuta juba ette, kuidas ma ahjusooja kringlit hammustan.

Homseni!

30. aprill 2015

Saime jagu

Kõigile muretsejatele teadmiseks, et Stigil läheb juba paremini. Võib isegi õelda, et hästi. Viimase annuse palavikualandajat sai ta eile hommikul ja siiani ei ole palavikku enam olnud. Laps on rõõmus ja krutskeid täis. Antibiootikumi annan vastavalt juhistele edasi. Õue me teda veel ei lase paar päeva, igaks juhuks.

Praegu on ülikiired ajad. Sain mõni aeg tagasi sõnumi, et Saksamaa külaline on juba Riia all. Päev varem. Mul kõik nagu seapesa alles siin. Nii kiirelt pole ma juba ammu koristanud. Elementaarne kord on majas nüüdseks ja oleme ootel, kui külaline hoovi sõidab. Kuhu ma ta magama panen, on veel küsimärgi all. Saab valida :D


Kui siin asjad normaliseeruvad, siis kirjutan oma kinkidest ka :) Eilsest saati siiski 39 ju :D


28. aprill 2015

Muutusteta

Täna on neljas päev, kui Stig tõsiselt haige on ja endiselt põeb. Kogu elu praegu keerleb Stigi ümber. Eile hilisõhtul tundus asi eriti hull. Olina talle neli tundi tagasi pannud paratsetamooli küünla, aga palavik oli ikkagi kõrge, 38.6. Pidin aga uue küünla panema, kuigi eelmisest ei olnud möödas veel 5 tundi. Niimoodi tulise lapse kõrvale magama jääda ma ei sõandanud. Öö poole saime palaviku alla ja saime mõlemad hommikupoole ööd ilma tõusmata magada.

Õnneks ta joob ja küsib ise, kui janu on ja pissib ka samas tempos. See asi on korras. Eile lõuna paiku sõi ka minu juurest mõned ampsud. Söönud ei ole ta ka muidu juba pikka aega. Ainult vee peal. "Eks" soovitas kummeli teed keeta ja külmalt lapsele juua anda. Pidavat olema põletikuvastase toimega. Tegin ja joob ka jõudumööda.

Täna hommikul tõusis Stig omal algatusel ja ronis voodist välja, et tegutsema hakata. Seda pole ta juba mitu päeva teinud. Tundus paljutõotav. Kuna meil oli vaja Jaskariga täna üks tiir kodust välja teha, siis kutsusin ema siia, et ta Stigiga oleks. Ja kui me tunnikese pärast tagasi olime, oli Stig taas pikali ja põsed õhetasid. Palavik oli tagasi ja laps loid. Jällegi üks küünal ja nüüd ta siis jälle magab.


Küll on ikka raske kuluga haigus. Lapsest kahju. Võitleme vapralt edasi.

26. aprill 2015

Ära unista, vaid ela hetkes

Elu on ikka habras küll. Kohutav loodusõnnetus Nepaalis. Lähed heas usus reisile ja tagasi enam ei tulegi. Jääd lihtsalt mudalaviini alla ja ongi kõik.

Hakkasime isaga sel teemal diskuteerima. Tema leiab, et elame meie ikka heas kohas siin maamunal, ei mingeid loodusõnnetusi. Mina aga vaidlen vastu. Kogu meie elu siin ongi üks suur loodusõnnetus. Sääsed on kohal, kihulased ka. Pidevalt on ilm tuuline, sajab, niiske, sombune, porine. Päikest näeb üliharva ja siis on metsikult kuum jälle. Ühesõnaga ilusat ja normaalset ilma on väga harva. Ilma, mis nurisema ei ajaks. Isa jälle arvas, et kui meil ilm kogu aeg sama ilus oleks, kui Mallorcal, siis hakkaksime õige pea igatsema lund ja kõiki meie nelja aastaaega nii nagu nad on, oma heas ja halvas. Eks ta ole jah nii. Alati on seal parem, kus meid ei ole.

Meil on ju ka laias laastus väga mõnusad ilmad, eriti praegu. Hommikul astusin välja, mõnus vihmajärgne soe õhk, kõik nii värske, linnulaulune. Ega ma ei vingugi meie kliima pärast ja tõesti, mujal on ikka jubedad katastroofid võrreldes meie eluga. Oleme rahul ja võtame parima.

Sinine ülane
Jaskaril algas pisikene nädalane vaheaeg ja tegime selleks puhuks ka pisikesed plaanid, mida me ära teha tahame selle ajaga. Tema siis tegelikult, mina olen rohkem tubase poole peal. Stig tegi meile vingerpussi ja jäi haigeks. Asi on päris tõsine. Nii tõsine, et pidin taas maksumaksja raha kulutama ja talle kiirabi kutsuma.

Eile tundus, et Stigil pole õiget tuju õues olla. Arvasin ise, et äkki kakamise pärast. No et ta on vaevas ja ootab viimast hetke, et siis potile tormata, kui enam kinni pidada ei suuda. Ta nii hirmsasti kardab seda valu, mis kinnine kõht talle teeb. Siis aga ühtäkki tundsin, et ta on kahtlaselt tuline. Nõgesesupi sööjat temast ka ei olnud, mis oli juba kummaline. Eile hommikul ta vist viimati üldse sõigi.

Kraadisin teda ja oli pisikene palavik. Stig oli nõus kohe voodisse minema ja nii ta magaski õige pea. Öö oli raske. Nii kui ma silma kinni sain, oli vaja Stigil wc-sse. Põhiliselt jooksin ma sinna temaga asjata, ei sõandanud ta pissida. Selline asi on päris väsitav ja närve sööv, aga võtsin ennast kokku ja tegin kõik, mida "härra" soovis. Siis andisn talle ka palavikku alandavat siirupit. Püüdsin küll venitada ja lasta organismil ise haigusega võidelda, aga lõpuks murdusin.

Paremaks see midagi ei teinud. Ärkamised olid ikka iga natukese aja tagant. Ma pole tükk aega nii mitmekesiseid unenägusid näinud, kui täna öösel. Ikka üks algas sama kiirelt, kui lõppes ja nii kogu öö.

Hommikul oli Stig seitsme paiku üleval, nagu tavapäraselt nädalavahetusel. Aga ainult pissimiseks. Kohe keeras uuesti magama ja nii ta pöönutas pool päeva. Kui ta siis ükshetk köögi laua ääres istus, nägin ma, kui paistes on tema kael kõrvade alt. Justkui mumps paistis. Mul endal olnud ja see on haigus, mida ma väga hästi mäletan. Jube oli. Siis hakkasin asja tõsisemalt võtma. Panin tähele, et ta ei saa pead keerata, keerab koos kehaga või käivad ainult silmad. Magada tahtis ta ka ikka ühel küljel ainult. Ei saanud asi olla ainult pelgalt külmetuses ja palavikus.


Helistasin kiirabisse. Vastasin tohututele küsimustele ja ei olnud küsimustki, et kiirabi ei tule. Jäime ootele.


Kiirabi kahtlustas mädast mandlite põletikku ja oli nõus meid haiglasse viima kontrolli. Pakkusin, et lähen ise, siis saame iga kell koju tagasi, kui haigla vajadust pole.

Läksime EMO-sse. Mul on häbi tunistada, aga ma ei tea, mis see lühend sõnades tähendab. Kohe uurin targa google abiga...Erakorralise Meditsiini Osakond, selge. Jälle targem.

Käisin alles nädal tagasi seal ja olen alati igasuguse arstide tegevuse ja suhtumisega rahul olnud ja isegi maininud, et sinusse suhtutakse täpselt nii nagu sinu suhtumine on. Täna aga tundsin, et olen aktsiaseltsis "Aega küll". Ma ei kaeba millegi üle, aga Stigil oli ikka nii paha olla ja ta oli ,oid, aga tundus, et kedagi see ei huvita. Formaalsused ikka ennekõike, siis alles hakkame vaatama, mis mureks.

Ja oligi. Hakati otsast pihta, et mida me kurdame. Ma eeldasin, et digitaalne haiguslugu, mille kiirabiarst valmis kirjutas, jooksis nende arvutisse momentaalselt ja neile piisab isikukoodist, kui pilt selge. Aga ei, nemad ei teadnud sellest midagi. Hakkasin siis kolmas kord ette lugema, mida kurdame ja miks EMO- s oleme.

Selgitused jagatud, mured kurdetud, saadeti meid ühte palatisse ootama. Stig püüdis iga hetke kasutada magamiseks. Ka autosõidu ajal ta magas. Suht ebatavaline. Kirabi pani talle paratsetamooli küünla ja olemine oleks võinud vähe parem olla selleks ajaks, aga ei.


Ootasime päris pikalt, kui sisse astus üks plikaohtu naisterahvas. Praktikant? Ei, päris arst pidi see olema. Rääkis aktsendiga ja tegi kiirabi diagnoosi hoobilt maatasa. Vaatas kurku, kõrvu ja arvas, et tavaline külmetus. Ma siis natukene usutlesin, et kas tõesti. Sellepeale ta saatis meid neljandale korrusele laborisse vereproovi andma.

Tulime siis samasse palatisse ja ootasime veel mailmatuma aja. Stig magas, pea minu süles, magusat und jällegi. Lõpuks siis tulid vastused. Kahepoolne mandlite põletik. See on nüüd maakeeli. Kas viiruslik või bakteriaalne, jäi selgusetuks ka arstile. Ühtki paberit ma ei saanud, kõik on digitaalne nüüd.


Ootasime siis veel jupp aega, kui arst tuli ühe koguse antibiootikumiga, mis oli vaja kohe võtta. Ülejäänu tuleb homme apteegist tuua ja üks kuur läbi teha. Pakuti võimalust haiglasse jälgimisele jääda, aga kodus ju teised lapsed, kes ka hoolt vajavad. Tulime siiski koju. Kui muresid pidi olema, paluti kohe tagasi pöörduda.


Nii me nüüd siis haigevoodis olemegi. Püüan võimalikult palju Stigi kõrval olla ja jälgida teda. Hea tal see olemine ei ole. Söönud pole suutäitki. Vahest harva joob ainult.

Kuidas meil Jaskariga plaanitud vanaraua äri läheb, veel ei tea. Tal ju sohvrit vaja.

Homme ja edaspidi on ka Meena kodus, nii et ei tule tavapärane nädal meil. Põhiline, et Stig jälle endine vahva ja lõbus poiss oleks ja 2. mail  saaksime talgupäeval kohal olla. Kodus on meil jooksvalt kogu aeg talgud kuni lume tulekuni :D





Soovin kõigile ilusat algavat nädalat ja palju päikest!

25. aprill 2015

Nõgesesupp

Tehtud. Pikalt võtsin hoogu, vesistasin teiste suppide pilte ja täna võtsin kätte ja otsisin retsepti välja. Kahjuks olid retseptid natukene jamad minu jaoks, ikka puljongi kuubikuga. Mina oma köögis sellist saasta ei kasuta. Vaatasin erinevaid retsepte ja panin kokku omaloomingu.

Esmalt oli vaja nõgeseid. Neid meil siin aias ikka leidub. Korjasin paraja koguse silma järgi. Ühes retseptis oli koguseks 500g, paras ulme minu arust. Annab koguda sellist massi :D


Keetsin veekeedu kannuga vee ja valasin nopitud nõgestele peale.


Samal ajal tükeldasin suitsupõse kuubikuteks ja panin kuuma potti praadima, lisasin sibula kuubikud. Valasin peale kuuma vee. Pesin peotäis tange ja lisasin vedeliku sisse. Ühe suure porgandi riivisin jämeda riiviga ja lisasin ka supile, värviks. Mõned kartulid koorisin ja tükeldasin kuubikuteks ja jällegi supi sisse. Nõgesed kurnasin ära, lõikasin peeneks ja samuti supi sisse. Lasin kõik keema ja panin vaiksemale tulele, kaane alla, kuni kõik asjad mõnusalt pehmed olid. Maitsestasin soola ja pipraga.

10 muna keetsin ka ja neid siis tükeldan jooksvalt supi peale igale portsjonile eraldi.


Rabarberid on ka juba noppimis kõlbulikud
Supp sai väga maitsev. Magustoiduks keetsin potitäie rabarberi kisselli. Ikkagi selle aasta esimene :) Seega on selleks aastaks rabarberi hooaeg avatud.

24. aprill 2015

Pakk Aliexpressist

Lõpuks saabusid Hiinast rihmikud Stigile, mis ma tellisin 18. veebruaril. Tunduvad päris ilusad, mugavad ja pehmed ja täitsa nahast. Paki avamisel lõi ainult vänge hais ninna. Mis hais see on, aru ei saagi. Selline keemia vist. Kummikud, mis ma kunagi tellisin, haisesid ka hirmsasti. Nüüd enam ei haise. 13€ eest on aga jalanõusid küll. Talla all on suurus 26 ja jalanõu sisetalla pikkus sellel suurusel on 16 cm. Silmaga paistavad üsna pisikesed. Loodan, et ikka jalga sobivad Stigi poisile :) Seda saan katsetada üsna pea ja postitan ka jalas pildid, kui laps lasteaiast kodus.







See polnud aga ainuke asi, mille eest ma oma allkirja täna postitädile andma pidin. Mingi kummaline tähitud kiri oli ka Saksamaalt. Mina kardan selliseid asju, see on selge. Värina võttis sisse igatahes. Mine tea, mis nõuded (laste hooldusõigus vm.) olla võivad või äkki veel mõni advokaadi arve.

Kannatasin siis koduni ära, tee peal kirja lahti rebima ei hakanud. Ja nüüd on värin veel suurem sees. Niipalju kui minu tagasihoidlik saksa keele oskus võimaldas ja mulle arusaadavaks tegi, siis Stig ja Meena pärivad midagi oma vanaisalt, keda nad elus näinud ei ole. Mina ka ei ole näinud, aga mina olen selles tehingus oma laste seaduslik esindaja ja pean 6 nädala jooksul allkirja kuhugile andma. Tundub Saksamaa otsa moodi :D Rohkem ma aru ei saanud...