Küsimused mulle

23. mai 2015

Aeg annab arutust

Kui eile oleks keegi küsinud, kuidas minu tänane päev välja näeb, ei oleks ma osanud midagi tarka õelda. Ma ei tea tihti, kuidas asjad lähevad. Olen oma aja peremees ja planeerin asju käigu pealt ja vastavalt vajadusele.

Hakkasin eile suure uhaaga muru niitma. Siiani on seda Sten teinud, aga ta alatihti suretab masina välja ja kirub muruniitjat. Valus on lausa kuulata seda kõike. Olen silma kinni pigistanud ja lasknud tal oma asja ajada. Nüüd on taaga käega löönud ja kurdab, et selle nitjaga tema niita ei saa.

Võtsin siis juhtimise üle ja vaadata, kas asi tõesti on nii hull. Siledal maastikul läks mul päris hästi ja imestasin, milles küll Stenil probleem on. Ja õige pea sain tunda, kus probleem on. Kõik see masin üks suur probleem ongi.

Meil on üks masin veel. See oli eelmisest suvest saati külapeal remondi järjekorras. Unustatud juba ühesõnaga. Eile tuli mul see meelde. Häda ju käes. Oi kuidas oli isu muru niita :D Organiseerisime paari telefonikõnega masina koju, vaatasime vead üle ja panime plaani paika -hommikul vara viisime masinad isa juurde keevitusse. Äkki saab veel asja, kasvõi ühestki.



Loomulikult käisid mul peast läbi juba plaan B variandid - uus muruniiduk või hoopistükkis murutrimmer. Meil on siin kohati üpris ebatasane maa ja trimmer kuluks ka marjaks ära. Ainukeseks takistuseks on aga aeg ja ma vajaks kedagi ostule kaasa, kes oskaks mind nõustada ja mulle sobiva masina välja valida. Või veel parem, mind asjasse mitte segadagi. Annaksin raha ja ootaksin koduväravas, kui masin tehnilises korras mulle koju kätte tuuakse. Mind eriti ei huvita see tehniline pool. Niita ma võin küll. Nii. Sellised plaanid olid.

Hommikul hiilisime Jaskariga enne koitu kodust minema. Teised kõik magasid magusat und alles. Tegin meile termosesse kohvi kaasa ja lootsime enne isa kohale jõuda ja töökoja väravas suuri silmi teha, kui isa oleks jõudnud. Talle on alati tähtis, et asjadega vara pihta hakatakse. Püüdsime varased olla, aga isa oli juba kohal. Ei saanudki tema suuri silmi näha. Hoopis meie silmad olid suured :D

Mina istusin autos, jõin kohvi ja ootasin, kui ükski masinatest töökorda saaks. Sai. Teine jäi veel remonti. Mina võtsin niiduki, Konsumist hunniku hakkliha ja kihutasin koju, et edasine päev ka paika loksuks. Kodus oli alles öörahu:)

Meil oli plaanis ammu planeeritud rattamatkast osa võtta kogu "jõuguga". Ma polnud aga kindel, kes sinna lähevad lõpuks. Mete ja Sten olid valmis ka ilma minuta minema. Mul oli paar takistust. Üks neist tõsine. Teiste kohapealt oleks saanud rahulikult silma kinni pigistada.

Tõsine mure oli, et Stigil oli just vahetult enne kümmet jälle see kurikuulus kakamise vaev. See on tal juba mitu päeva kestnud ja teda tundes, sain aru, et kohe-kohe peaks olema kulminatsioon. Öö läbi ma jooksin temaga  niigi juba wc vahet. Oi kui väsitav see on. Ja siis 15 minutit enne kümmet ta murdus ja sai vaevast lahti. Oi kui hea tunne see on. Mul on elu kohe poole kergem.

Selleks ajaks olid lapsed kõhud putru täis söönud ja enamvähem väljasõiduks valmis. Saimegi kõik koos minna. Väljaarvatud Jaskar, tema oli kindla koha peal - vanaisa hoole all:D

Start oli kell 10 külakeskusest. Mina liitusin oma pudinatega üsna meie kodu lähedal. Enne piiri liitusid veel mõned ja sõit võis alata. Kokku oli 12 ratturit. Arvestatav hulk meie külakese kohta.



Sihiks oli Ruhja oma kuulsa jäätisevabrikuga. Meile tehti pisikene vabriku tutvustus koos jäätise degusteerimisega. Küll vene keeles, aga mina sain üllatavalt palju aru. Jäätis oli maitsev ja kõige kõige oli minuarust kohvimaisteline jäätis kreekapähklitega.

Minu lemmik maitse

Degusteerija
Lõpuks pisteti veel igale ühele üks jäätis pihku ja oligi meie uudishimu rahuldatud. Nüüd on selge, kust see jäätis päris tuleb. Lehmadelt :D Maksis see lõbu 2€ nägu.

Suvisel perioodil on võimalik ka suuremates kogustes jäätist otse tehasest osta ja seda soodsamalt, kui tavaliselt kauplustes. Teadmiseks jäätisesõpradele.

Edasi läksime infopunkti, mis turistidele mõeldud ja seal saime veel silma peale visata Jaapani toale. Ruhja linnal pidi olema Jaapanist üks sõpruslinn, kelle kingid on kogutud kõik ühte tuppa, inimestele vaatamiseks. Oli ka huvitav elamus!

Siis tuli see kaua oodatud aeg, eriti lastele, kui lasti poodi. Enne kojusõitu istusime veel ühiselt Ruhja keskväljakul ja kinnitasime kergelt keha. Ja oligi aeg lahkuda. Transport oli meil ka sabas, kes korjas väsinud inimesi kokku. See oli hea lahendus, sest Meena hakkas kohati ikka päris valjult protesteerima. Aga kui ta natukene puhanud oli, ühines ta jälle meiega.

Marsruut oli umbes 32 kilomeetrit edasi - tagasi. Paras maa liigutamiseks. Iga päev ei taha, aga vahest võib. Vahva oli. Kahju kül ajast olnud, et noh, oleks võinud kodus parem muru niita või nii. Ilm oli ka okei, natuke tibutas, ei midagi hullu.

Kodus olime ca. kella kolmeks. Paras aeg Stigi lõunauneks ja mina eirasin oma väsimust ja hakkasin kohe köögis söögiga tegelema. Oleks võinud ju ka siruli ennast visata, aga ei, endal oli nälg ja töömehed olid koju tulemas. Ei saanud lubada omale laiskuse hetke.

Hommikul ostetud 2 kg hakkliha tegin kiirelt kotletitaignaks - 1:1-le toores kartul-sibul ja hakkliha. Tuli pliidi alla, vormisin taignast kotletid valmis ja hakkasin küpsetama. Kolm panni täit ja valmis. Vahepeal tegin veel salati ka valmis ja siis sain aega jalad seinale visata. Ikka täitsa huugasid teised.



Hea on mõelda, et homme ei ole kuhugile kiiret ja täna saan lõpuks ka Eurovisioonile silma peale visata. Vähemalt neljale esimesele laulule, kui ma rohkem tõesti ei jõua. See on üks huvitavamaid sündmusi igal aastal, mida ma tõesti jälgida tahan ja viitsin. Kasvõi siis hommikul uudistestki :D

Homme hakkan jälle tõsisemalt aias tegutsema ja vaatan, kuidas muruniiduk ennast üleval peab. Äkki on siiski vaja uue järgi minna. Eks näis.

22. mai 2015

Pakilised asjad

Müttasin nüüd päris mitu tundi väljas, et pakilisemad asjad ära teha. Ega tööd ei lõpegi, seepärast lõpetasin lihtsalt momendiks ära ja tulin tuppa. Nälg tahab silmanägemise ära võtta. Päris mitu korda pidin seisatama ja ootama, kui pildi selgemaks lööb.

Ema, tubli nagu ta mul on, kasvatas sel aastal kõiksugu taimi. Mina midagi ette ei kasvatanud. Saan jooksvalt kõik taimed tema käest. Eks ta suruks mulle rohkem, kui mina vastu võtta jõaun. Katsun teda ikka ohjeldada ja ise ka normaalsuse piiridesse jääda. Palju ühele inimesele ikka vaja on.

Kartuli panin lolli peaga kõik maha. Poleks ju niipalju vaja olnud. Aga kuidas sa jätad panemata, kui sügisel on ikkagi seemnekartul kõrvale pandud. Õnneks jäi maad ikka köögiviljale ka ja ISEGI lilledele. Varemalt külvasin juba vao päevalilli, täna vao tageteseid ('KARMEN). Lilleseemet on mul veel. Jooksvalt katsun kõik maha saada. Väga vinge, kui kõik see õitemeri vohama hakkab siin :D

Ema üks tingimusi, kui ta mulle tomatitaimi annab oli, et ma nad kohe ka maha istutaks. Olen küll tuntud valetaja, aga sel korral ma oma lubadust pidasin. Kohe kui koju jõudsin lasteaia tiirult, hakkasin tegutsema. Jaskar tegi kasvuhoonetele ilusad uued uksed, kaevas ja minu vaevaks oli vaid natukene mulda turba, kanakaka ja tuhaga segada. Taimed mulda ja natukene juurevett ja saigi tehtud. Ülemisse kasvuhoonesse sai 13 taime, alumisse 7. See on meile küll ja veel. Kurki tahaks panna ja paar paprikat poleks ka paha. Eelmisest aastast on till ennast ise külvanud ja selle jätsin ka vohama. Igati tarvilik maitsetaim köögis ja eriti suvisel ajal.







Meenal on lasteaias välja kujunenud traditsioon, et lapsed kingivad emadele emadepäevaks alati ühe kenasti dekoreeritud  potis kasvatud tomatitaime. Nii ka sel aastal. Siiamaani seisis see meil köögiaknal, täna sai lõpuks oma viimsele paigale ja ilusasti mulda. Meena saab uhkusega selle eest nüüd hoolitseda ja kui esimesed punased tomatid tulevad, on see meie jaoks üks suur sündmus. Tore traditsioon kasvatajatel välja mõeldud :)

Emadepäevakink Meenalt
Ühe huvitava asja proovisin veel ära, millest ma "Maahommikus" kuulsin. Kuna mina eriti poest väetist osta ei raatsi, peale kanakaka siis (seda on mul ka eelmisest aastast veel hulga järel), siis üks kodune väetise tegemise nipp ajas mul küll kõrva kikki. Tuleb koguda pangitäis nõgeseid, kallata üle täiesti tavalise külma veega ja lasta seista 3-4 nädalat. Nimetatakse seda kääritatud nõgese leotiseks. Siis tuleb seda leotist ime vähe lisada kastmisveele ja pidi olema täiesti arvestatav väetis taimedele. Kahjureid pidi ka peletama veel boonuseks. Mina panin igatahes hakama oma käärituse.
Likku pandud nõgesed


Väike tiir aias ka...

Tillikasvatus






















21. mai 2015

Kas ma olen konfliktne inimene?

Ma olen tagasihoidlikult õeldes kergelt šokis. Kas ma olen tõesti selline kiusu ajav ja konflikte otsiv inimene ja kujutan endale asju ette? Pean ennast tõsiselt analüüsima või lihtsalt tagasi tõmbama. Ma tunnen, et mind lausa tõrjutakse...seda küll seljataga. Silme ees on kõik meeldivad ja armsad inimesed. Ise püüan ma inimestega avatud ja rõõmus olla, alati abivalmis, lõõn kaasa, kui võimalik ja äkki, pauhti,  tunnen ennast petetuna ja reedetuna.

Asi siis nii...Moodustati meil siin külas külakogu, kes käivad aegajalt koos, et arutada küla asju (üritused, koostegemised jne.) Alati on kokkusaamised kokkulepitud ja osalistega läbi arutatud ja loomulikult on ka teised külainimesed alati oodatud osa võtma. Tahan seda õelda, et üsna armsalt ja personaalselt on asjale lähenetud ja kõik on teate kätte saanud ja kohale tulnud, on isegi sobivat aega passitatud, et kõik soovijad ikka kohale saaks tulla.

Seekordne kogunemine aga läks minust totaalselt mööda ja päris mitmed olid küll FB-ist teadet lugenud ja sealsamas selle ka kohe unustanud. Inimestel on ju siiski ka muud tegemised ja tööd, pered, üritused ja kõik ei seisa meeles. Elu on kiire ja hullumeelne kohati. Seepärast on alati natukene personaalsem lähenemine igati teretulnud. Nagu varem.

Sellel korral piirduti ainult FB-ga ja minul isiklikult on arvutil mitu kasutajat ja minu FB on minu pereliikmetele alati avatud. Ju siis keegi ( kindlasti kohe Jaskar sel korral) luges seda teavitust ja mulle ei lausunud sõnagi. Kuna mulle tuleb teavitusi ikka päris arvestataval hulgal päeva jooksul, siis minust läks see sel korral mööda ja ise ma tavaliselt ei tuhni erinevatel lehtedel, et äkki on kuskil midagi olulist infot.

Täna siis sattusin peale teatele eilsest koosolekust, kus tänati kohale tulnuid. Muidugi tundisn ma kohe huvi, et mis ja kus. Mulle tehti kohe selgeks, et teated olid juba nädal varem väljas ja ma olevat isegi lugenud seda. Kõik eeldasid, et sellega peaks kõik parimas korras olema. Aga miks rahvast koosolekul ei olnud, see ei huvitanud enam kedagi.

Peeti see koosolemine ära, arutati asjad ära ja mis veel haiget tegi, minu idee, et Jaanipäeval võiks DJ sel korral muusikat teha (mis sai ka külakogu toetuse), oli juba pikemat aega vastukaja leidnud, millest minul polnud aimugi. Susistati selja taga, selleasemel et kohe, kui oli selge, et keegi tegelikult DJ-d ei soovigi, mulle ka seda viisakusest mainida. Võimlusi oli ju mitmeid. Ja astuti meie vana eelkäija jälgedesse, kes alatihti tellis pidudele ikka üht ja sama bändi. Nii ka meie "uue valitsuse"ajal. Bänd, kes meid Jaanipäeval lõbustama tuleb, tegi seda ka naistepäeval. Mul pole selle vastu midagi, aga milleks siis süüdistada meie eelmist Külamaja juhatajat samas asjas, kui astutakse ise samas rütmis.



Mine siis veel oma ideid pakkuma, et külaellu natukenegi vaheldust tuua. Eriti, kui sellega veel nõus oldi. Paha maik jäi asjast ja enam ei kipugi oma nina kuhugile toppima. Võib-olla on asi minu isikus ja mulle on nõiajaht kuulutatud. Või näen ma hunti seal, kus seda tegelikult ei ole. Äkki ma reageerin üle ja võiksin oma asjadega tegeleda. Ma ei tea...

Eriti piinlik on, kuidas meie kinnises grupis asju arutatakse. Omaarust läksin heaga asja uurima ja sain vastu ainult nähvamised või üldsegi vaikiti. No nii ei saa ju asju ajada. Tuldi isegi suure žestiga avalikult minu ette vabandama, mis oli puhas mõnitamine.

Ma lähen nüüd patja nutma, ma ei suuda enam :D

20. mai 2015

Kauaoodatud kinoõhtu


Meil ka siis täna see palju kiidetud Eesti uus perefilm üle vaadatud. Siinsamas meie oma kultuurikeskuses 2€ nägu. Tohutu kokkuhoid. Ei olnudki vaja Pärnusse sõita. Seega kasutame ikka alati juhust, et kohapeal pakutavast meelelahutusest osa saada. "0 Punkti" käisime ka ju vaatamas ja jäime rahule.


Kinos käisin Mete ja Meenaga. Meena oli juba nädal varem õhinal, luges lausa päevi ja elas selle nimel. Nii väga oodati kinoõhtut. Kuulutused olid igal poole üleval - koolis, lasteaias, Nuia peal, Kultuurikeskuses ja loomulikult ka FB-is. Ma ei julenud isegi jagada kuulutust, kartsin, et äkki huvi läheb nii suureks, et saalis ei jätku kohti äkki. Põhilised vaatajad olid lapsed, nii pisemaid kui suuremaid ja sekka ka lapsevanemaid. Vahetult enne filmi algust palus Meena ennast näpistada, et veenduda, ega see uni ei ole ometigi :D Ta teeb alati nii, kui midagi eriti lahedat toimuma hakab.

Film kestis peaaegu 1 tund ja 40 minutit. Väga keerukas film Eesti oludes valmis tehtud. Kui ei teaks, et meie oma film, siis ei oskaks aimatagi. Sisu oli ka üsna tihe ja huvitav. Oli ka hirmuäratavaid kohti ja nalja sai ka. Metele kohe eriti meeldis, sest peaosaline Mari oli ka natukene selline poisilik tüdruk, julge, kihutas jalgrattaga ringi ja Mete tahaks ka kindlasti selline tüdruk olla. Eks kogu see filmis olev lastekamp oli just sellises Mete eas. Minule meeldisid osaliste nimed, ilusad ja lihtsad: Mari, Olav, Sadu, Leo, Kadri, Anton. Ilusad vaated olid ka Tartu linnast ja üldsegi selline ilus Eesti film heade Eesti näitlejatega.

Meena vaatas ka filmi huviga ja isegi naeris kaasa paaris kohas. Saab naljast aru küll :D Sain lastel silmad särama jälle.




Elsa fännidele

Meena on meil tsüklis, kus ta fännab tohutult "Lumekuninganna ja igavene talv" tegelast Elsat. See hakkas tal pihta kuskil aasta alguses. Ära oleme käinud kinos ja filmi üle vaadanud, ostetud on üks mitte just eriti odav Elsa nukk ( ca. 27€, on olemas ka veel topeltkallimaid nukke), ühe Elsa teemalise pikavarrukaga pluusi olen talle Hiinast tellinud ja viimane asi, mille ta mult välja rääkis, oli kleit. Selle sain ma siis suure surve ja surmaga tellitud 19. aprillil.

Kleit on tänaseks kohal (postitädi käest allkirja vastu sain). Kuu aega võttis aega. Ma kohe pakist välja ei võtnud. Mõtlesin, et teen Meenale üllatuse ja viin postkasti. Las siis ise peale lasteaeda läheb rattaga vaatama, kas posti ka tulnud on. Oleks ju lapsel vahva oma kaua oodatud pakk kleidiga postkastist leida.

Kuna meil täna on natukene mitte eriti traditsiooniline päev ja jõuame koju hilja, siis pika kaalumise järel tegin paki lahti. Olin juba unustanud, milline kleit tellitud sai. See on selline rohkem maskeraadi kleit. Igapäevaselt sellega kõndida ei kõlba, eriti kodust välja. Kodus ringi lendlemiseks ja ennast printsessina tundmiseks on aga väga hea. Meil on sarnaseid kleite Saksamaa ajast päris palju ja ma olen ikka hädas olnud, et Meenat talitseda nendega mitte inimeste sekka minemast. Lasteaias võiks ta sellega vast ainult mänguasja päeval olla, siis on nagu natukenegi teemakohane.

Kleidi juurde nüüd. Suuruse tellisin taas +8, mis vastab suurusele 140. Kuidas ta seljas istub, saan õhtul teada ja äkki pildi ka (loodetavasti). Kvaliteet on nii nagu ta on, ei saa kurta. Kleidi link on siin. Meena isiklik valik. Mina vormistasin ainult tellimuse. Ja see valimine kestis tal pikalt-pikalt, sest valik on/oli meeletu. Vaadake ise.

Et väikegi üllatus oleks, panin kleidi riidepuule ja Meena voodi juurde. Õhtuks üllatus missugune. Enne aga ei tohi ma piuksugi teha, muidu ei jõua ära kuulata, millal koju saame. See kleit võib isegi meie täna õhtuse suure sündmuse muidu ära nullida.





19. mai 2015

Kaua ma lolli mängin?

Ma ei hakka oma postitust isegi mitte parooliga kaitsma. Annan avalikult edasi teate, et ma ei soovi enam suhelda oma mõnede sugulastega. Ei taha lihtsalt. Küll nad ise teavad, miks. Anonüümselt on kõvad tegijad, silma all lausa sulavad. Pole vaja.

Nii...edasi tõsistema asjade juurde. Täna oli päev, kui on vist minu põdemise tipphetk. Nina hakkab peast ära kukkuma kohe. Leidis ka aja (haigus), mil mind kimbutama tulla. Kõige olulisemal päeval.

Proovipäev läks nagu läks. Uus asi ja eks õppimist ja harjumist on palju. Üks päev piisas vaid põgusalt tutvumiseks ja töö olemusest aimu saamiseks. Iseenesest ma tunnen, et saaksin hakkama küll ja see oleks üsna minu unistuste töö. Minu osa on antud, nüüd jääb ainult oodata. Tuleb mis tuleb, mina enam midagi muuta ei saa.

Kui ma täna töö lõpetasin ja oma sõnumeid lugesin, siis tulid mulle lausa pisarad silma. Paar head sõna ja mõju on tohutu. Aitäh, kes ei pea paljuks ka sekka sellele pasale midagi positiivset õelda. See juba on midagi. Mõnel on aga kohe raske ja valus pool sõnagi midagi head õelda. Kasvõi mokaotsast naeratadagi :D

18. mai 2015

Hobikorras :D

Jaskaril algas praktikaaeg, kooliga on selleks õppeaastaks vist kõik. Mingit kindlat praktika kohta tal ei ole. Ta on selle eest alati ise seisnud, et tal asjad korda saaks. Alustas ta täna vanaisa abistamisega, mis on ka justkui natukene ehitusega seotud ja eks ta on alati vanaisa kõrvalt ühtteist õppinud ja vanaisal ka üsna arvestatav abi Jaskari näol. Nad paistavad hea tiim olevat.

Täna olid nad juba päris hulga vanat katust eemaldanud. Väga tervist kahjustav töö, sest tegu on asbestiga. Aga ega nemad sellest ei hooli, mida see tervisele kõike kahjulikku tekitada võib. Tuuakse ikka sadu näiteid veneajast ja kõik pidavat veel elus olema. Ei kasutata kaitsevahendeid ega  midagi.


Mina ei käinud seal täna ei õiendamas ega ka mitte abis. Läksin rahus, koos toidukorviga. Mure ju, et lapsel äkki kõht tühi. Hommikul ju lendasime kõik otse voodist välja. Söögist ei jõudnud isegi unistada. Keetsin kilo Euroabi makarone, praadisin hakkliha ohtra küüslaugu ja porgandiga juurde ja saigi kiire ja maitsev söök. Signe soovitus :)

Kahjuks olin natukene hiljaks jäänud. Nad olid juba vanaisa juures söömas käinud ja kõvasti vaaritanud iseendile. Saavad hakkama küll, kui nälg ikka näpistab. Viisakusest sõid nad ikka minu toodud sööki ka natukene.



Niikaua kui  nemad sõid, kolasin mina natukene ringi sealses majapidamises. Isa on mul kirglik "soga" koguja. Saksamaal nimetatakse selliseid inimesi messie - syndrom'iga inimesteks ja neile on ka spetsiaalne saade tehtud. Tal on see nn. soga küll kõik korralikult sätitud ja ta kogub seda justkui hobina. Tegelikult aitame meie ka tal seda hobi edendada. Alati, kui me kuskil reisime ja teeäärtes ilukilpe näeme, siis kõik tuleb üles korjata, mis võimalik. Viimaselt Saksamaa reisilt saime 5 kilpi. Eriti hinnatud on originaalkilbid. Kogu on suur. Vaadake ise...








Kilpe on väljapnemist ootamas hunnikute viisi. Mõned nubrimärgid on ka kogunenud.



Selline kummaline hobi mu isal, millega on ta ka meid nakatanud kuigipalju. Üks lahe uunikum on tal ka väravas. Tegin pildi ja lubasin soov.ee - sse müüki panna :D Nalja peab saama ;)


Mina kogusin noorena (vene ajal) taskurätte (uusi), seepe, titeriideid ja postkaarte.

Mida kummalist teie või teie lähedased kogute/koguvad?

Jumal, milline hommik :D

Eile, kui ma oma postitusega olin valmi saanud ja kela vaatasin, pidin ära minestama. Ei olnudki enam eile, vaid lausa täna varahommik. Mina olin mõistlik ja katsusin kiirest magama jääda. Minu telefon aga võttis asja tõsisemalt ja magas hommikul sisse.

Mul hakkas uni pealt ära juba minema, kui vaatasin, et väljas on kahtlaselt valge. Mete ka üleval juba kobistas. Asi tundus imelik. Mõtlesin, et magan ikka edasi ja ootan ikka äratuskella tirina ära. Usalduse värk. Sisetunne aga käskis korra telefonile pilgu peale visata. Telefon hoolega äratas, aga millegipärast ilma hääleta ja oli seda juba pikalt teinud. Kell oli 7:17. Koolilaste buss oli juba 7 minutit olnud teel kooli poole.



Kiired liigutused, häire antud, asusime tegutsema, et päästa mis päästa annab. Väga hull seis ju ei olnud, meil oli pisuke edumaa. Bussi variant langes küll välja, aga Jaskar tubli ja kiire mees organiseeris kõigile autosse kohad. Isegi Meena jalgrattale (täna lasteaias jalgratta päev). Tema oli ka ainuke, kes endast väljas ei olnud ja inetuid sõnu ei karjunud repliikideks. Stenil läks küll asi käest. Nii käest, et ma lihtsalt krabasin teda jopest ja kutsusin teda korrale. Oli pahane minuga, et mina mõkutan ja tema jääb kooli hiljaks. Krt. Ikka mina süüdi alati. Ükskõik, milles siis.

Siis hakkas Meena ja Stigi etteaste. Nemad kemplesid ühe pulgakommi pärast. Meena kasutas pulgakommi Stigi meelitamiseks. Nii üles tõusmisel, kui riietamisel ja kui asjad korras olid ja Stig teenitud kommi nõudis, keeldus Meena talle seda andmast. Siis tuli omakorda Jaskar ja lõi selle pundi laiali. Meena muidugi solvus ja ronis ära teki alla. Normaalne ju. Sul on elu kiireim hommik ja ta hakkab tsirkust tegema :D

Kui olime kõik valmis minema sõitma, keeldus Stig autosse tulemast. Siis jäi tal veel nossu koju. Selle ma sain õnneks vanaema tagavaradest pooelet teelt kaasa haarata. Ilma oleks üsna keeruline päev lasteaias tulnud. Kasvatajatel oleks raske olnud. Talle sobib küll enamasti ka muu kalts (minu trussikud näiteks), aga originaal on ikka kindla peale minek.

Asusime teele. Loomulikult püüdsin eeskujulik liikleja olla, oma rajas püsida ja kõiki eelneva nädala sündmusi meeles pidada ja kõik õigesti teha. Eksida ju ei tohi. Liiatigi, kui ma liiklemisteemasid ise käsitlen oma kirjutistes. Kõik jälgivad mind kindlasti kullipilgul :D Kujutan endale asju väga elavalt ette ;)

Teepeal tuli vastu isa, kes oli teel Jaskarile järgi, et teda enda jurde appi viia. Pidime peatuma ja Jaskari maha laskma. Siis läks Metel kops üle maksa. Pidime selle manöövriga tohutult väärtuslikke sekundeid kaotama. Õnneks oli see Mete poolt ainuke prentensioon kogu kiire hommiku vältel. Oli teine üsna mõistlik. Stenist tuleb ka aru saada, valus ju puberteedi eas olla :D

Minut enne kaheksat oli peatus kooli ees. Minu osa oli antud. Palusin lastel ilusasti vabandada, kui nad hilinevad ja asi oli korras minu poolt.

Siis tuli lasteaed. Ratas, kodinad, lapsed, erinevad rühmad, kes enne, kes pärast. Sebimist oli. Meenal olid juuksed ka nagu takud peas, see oli ka veel vaja korda saada, enne kui laps rühma läks. Palju kahtlaselt morne nägusid. Eks ikka minu üllitiste pärast. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Minul probleeme pole. Naeratus näol sõitsin pilkases vaikuses koju, et omale lõpuks üks kohvi teha ja tühjas kodus vaikust nautida. Pisikene stress oli seda väärt.

Homne hommik võiks siiski natukene organiseeritum olla. Siis ma pean olema puhanud ja valmis oma oluliseks proovipäevaks.