Küsimused mulle

1. aprill 2020

1.aprill

Kell oli kuus õhtul. Vedelesin köögis diivanil, kuulasin raadiot ja samal ajal lugesin telefonist uudiseid. Olime just äsja õhtustanud ja oli selline rahulik hetk. Saatsin Metele teisele korrusele messengeriga sõnumi, et Riiga sõit. Mete küsima, et mis sinna. Vastasin, et IKEAsse. Kuna ma olen ennegi sarnast nalja teinud ja olengi täitsa lampi suht kriitilisel kellaajal sellist hullust teinud “päriselt”, siis Mete mainis kellaaega, et kas liiga hilja pole. Vastasin nii muuseas, et jõuab ju veel. Ei läinud kaua aega, kui Mete oli kõpstigi all, silmad särasid ja valmis minema. Kahjuks pidin talle ütlema “aprill”. Tean, loll nali nii lootust anda lapsele, aga no kuule, meil on karantiin, tuleb kodus püsida ja jumal küll, teise riiki minna on ikka täiesti utoopia vallast juba. Dumat nada, ne prõgat:D

9. august 2019

Mulle ei meeldi sellised asjad

Oeh, kust nüüd pihta hakata. Mul käed lausa värisevad. Ikka see vannitoa (ilma vannita) teema mul. Asi on veninud juba...eeee, oot, millal see jama pihta hakkas? Juuni algusest äkki avastasime, et dushisegisti ühendus lekib seina vahele. Kohe sai ka ehitusmeest teavitatud probleemist. Põhjalikuma ülevaate igasugustustest puudustest saatsime talle e-maili peale 28.06.19. Mingit vastust sellele ei tulnud, meile jäi vaid telefoni kaudne kokkulepe, et mehel on aega alles juuli lõpus asjaga tegeleda. See tundus küll natukene "ülevõlli aeg", aga ootasime kannatlikult. Töömehelt tuli ka ettepanek, ise keegi töömees otsida, kes vead likvideerib ja tema siis oleks selle "lõbu" kinni maksnud.

Kui ma ennast kogunud olin ja leidsin, et on õige hetk härjal sarvist haarata, helistasin jällegi ühel suvalisel numbril "Sakalast", kus ehitustöid pakuti. Sain kohe niikaugele, et mees tuli kohapeale asja uurima. Tegemist oli ehitsfirmaga, kes tegeleb ka ehitusjärelvalvega ja kes on neis asjus üsna pädev. Tema hindas esialgseks tööde maksumuseks alates 1000 eurost. Alates sellepärast, et üllatusi võib alati tulla. See tõmbas mu "moti" ikka täiega jälle alla. Ma ei hakanud seda pakkumist isegi mitte töömehele esitlema, sest see pole lihtsalt reaalne. Tal on odavam see jama ise isiklikult ära klaarida, tuleb natukene odavam, enda töötasu arvelt vähemalt.

Nüüd siis on juuli juba unustatud ja augustitki omajagu käidud. Meil ikka asjad seisavad ja ootame nagu jumala õnnistust, et ometi midagi liikuma hakkaks. Mul läheb silme eest lausa mustaks, kui kogu selle jama peale mõtlen. Üleeile sain lootustandva sõnumi töömehelt, et tuleb meile siia üks korralik ehitusmees, kes teeb korralikku torutööd. No tore, asjaks ikka. Ega ma midagi ei lootnud, enne kui oma silmaga näen. Ma ole suht umbusklik juba igasuguste lubaduste osas. Vähemalt tõmbas see mul pinget natukene maha, et ei pidanudki jälle ühendust ise võtma, et meelde tuletada, kuidas asjad meil siin on.

No ja täna oli meil hoovis sagimist. Aga et inimesed on mustlaste ja kahtlaste kaubikute suhtes korralikult ärevile aetud, siis nii oli ka meil. Esiteks andsin majas häire: hoovi sõitis valge kaubik, välismaise numbriga (F). Ronisin vaatlustorni, et vaadata, kas autost väljuvad tõmmud mehed. Võttis ikka natuke jahedaks küll, mine tea. Teha ka midagi ei oska, kui kamp mustlasi hoovi ilmub. Koera ka pole, keda kallale ässitada.

Kuna ma teadsin, et meile peab täna ka võõraid tulema, siis uksi lukustama ei hakanud. Kaubikust väljusid täitsa normaalse välimusega mehed, kindlalt kohe mitte mustlased. Vedas.

No ja sealtmaalt mu käed värisevadki, selline vibra on sees, et kohutav. Selgus, et need mehed teevad vaid torutööd ja ehitusega ei tegele. Ja nad nentisid fakti, et asi on halb. Seinatagune on niiske ja hallitab. Vaja on sein lahti võtta +"sada" muud asja. Ja asjaga on kiire, juba ammu. Nad imestasid, et ma asja juures üldse nii rahulik olen. Nad on näinud inimesi, kes oleks ammu mõnel mehel rihma pingutanud. Eks näeb. Kui siin paari päeva jooksul midagi liikuma ei hakka, siis mul on tagala üsna hästi kindlustatud. Kahjuks küll mitte kindlustusfirma poolt. Aga ma ütlen veel korra, mulle sellised asjad ei meeldi, kui ma pean hakkama siin kedagi avalikuks tegema ja asja ametlikuks tegema. Tahaks ikka inimese moodi asju ajada. Aga kui muud moodi ei saa, tuleb see tee jalge alla võtta.

5. august 2019

Keegi sirutab meil siin tiibu

No nii kallid lugejad ja jälgijad. Olemegi jälle esmaspäevas, tööpäev seljataga ja jaksu isegi veel paar rida kirja panna. Lihtsalt ei viitsi õue tegutsema minna kohe. Kuigi peaks. Ma tean, kui töö juurde ära saaks, poleks enam vigagi. Ja ilm on ju imeline, ilma ühegi putukata, mõnus tuuleõhk, ei mingit meeletut kuumust. Mete muidugi tegi suurema osa karjuvatest töödest väljas juba ära, aga oleks vaja veel puid järelkärule laadida ja tasapisi kuuri vedada, enne kui ilma jamaks kisub ja sügisekseseks läheb. Praegu saab veel kuiva puu varju alla. Aga jah, ega mul praegu polegi kedagi, kes käru autole järgi paneks ja riida juurde tagurdaks. Ootan Steni ära ja siis jääb veel aega piisavalt natukene kasulik olemiseks.

Tänasest olen ma jälle omapäi nelja lapsega. Jaskar läks jällegi. On tore, kui ta käib, saab täiskasvanud inimesega omi mõtteid vahetada ja ta on ikka suureks abiks mulle ka siin. Mõistlik inimene on temast läbi raskuste siiski kasvanud. Vahepeal oli küll tunne, et enam hullemaks minna ei saa. Aga noh, nüüd on teised mured teiste inimhakatistega.

Stig hakkab meil siin vägisi tiibu sirutama. Ise alles 6 aastane ja alati minu peasmunakene olnud ja nüüd siis hakkab asju juhtuma. Ükspäev tulen mina töölt linnast ja ennäe, tema kihutab rattaga kodu poole, suure rahvusvahelise tee peal, ilma kiivri ja helkurvestita. Sõitsin tal siis vaikselt kõrval, tema ei keeranud peadki, muudkui andis valu rattale. Kui ma siis akna alla lasksin ja juttu tegin, siis ta alles vaatas mulle otsa ja sai aru, kellega tegu. Vot siis olid küll hirmul suured silmad. Ta oli nii ehmunud mind nähes, koomiline hetk oli see. Lasin tal koju sõita ja ootasin tema seletust asja kohta. Talle pole lubatud postkastist (kodu teeotsast) kaugemale minna ja nüüd sedaviisi. Kodus ei teadnud Meena midagi, et Stig kuskil ula peal on. Ja ega Stigil seletust ka eriti polnud, oli käinud mul vastas (ma ei tea kus, Viljandis?). Igatahes lugesin ma talle veel korra sõnad peale ja loodan, et ta seda ei korda. Seekord läks õnneks, aga see suur tee on üsna sõidetav, eriti suurte autode poolt. Stig oli küll õigel pool, aga noh, ilma igasuguse turvavarustuseta ja ületas ikka kiirust ka oma rattaga, millest ta on ka juba suhteliselt välja kasvanud.

Ja eks teda meelitavad ka teised lapsed, kelle kilkeid ta metsa tagant kuuleb. Igal õhtul käib tiiru ära ja lunib ennast teiste lastega mängima. Aga ega ma eriti hästi sellest ei arva. Esiteks teistele tüliks ja koos tehakse jumal teab mis lollusi. Mul on lihtsam, kui ta mul silma all on. Ma saan aru küll, et ta tahab ka omasugustega suhelda ja piire katsetada ja areneda, aga pole lihtne tal nii minna lasta.

No ja siis on tal veel külas üks sõberpoiss. Tema käib meil siin ikka külas mängimas. Üksõhtu aga hakkas neil siin ka juba igav ja siis lunisid nad, et kas Stig võiks temale omakorda külla minna. No helistasin siis vastumeelselt poisi isale. Tema arvas, et loomulikult, et võib lausa ööseks jääda. Poistel äärmiselt hea meel. Sättisid ennast teele ratastega (turvavarustatult) ja mina jäin rahus südamega põllule umbrohtu katkuma. Kui olin juba voodis õhtul, siis kuulen äkki Stigi häält väljas. No siis lõi mul küll korra silmeeest mustaks. Kui ma aknale jõudsin ja teda hõikasin, oli tema juba ajama pannud. Saatsin Meena teeotsa, et ehk saab veel poisi kätte. Meena tuli õnnetult nuttes koju. Siis viskasin ma endale riided selga, hüppasin autosse ja läksin vaatama, mis päris toimub. Sain poisid üsna kaugel kodust, metsavahel kätte. Kamandasin Stigi autosse. Kõigepealt muidugi uurisin, miks nad ei olnud läinud, kuhu nad pidid ja kolavad nii poole ööni kuskil ringi. Sõbrapoiss oli veel rattaga valel teepoolel ka. Kui Stig sai aru, et tal tuleb koju tulla ja mingit küla peal ööbimisest ei ole enam juttugi, läks ta hüsteeriasse.Rööprähkles oma rattaga keset teed ja tahtis minema sõita. No täitsa hulluke ma ütlen. Püüdsin talle siis selgitada, et nii need asjad ei käi. Kui ma neid usaldada ei saa, siis selle kohta tuleb oma õppetund ja kodu sõit. Sain siis poisi ratta seljast autosse, ratta pagasnikusse ja no eks seda seletamist oli veel pikalt talle, et ta aduks, millega nad hakkama olid saanud. Mina magan kodus rahulikult ja olen kindel, et lapsed on kindlas kohas, aga per*et Roosi. Selline tsirkus keset ööd. No ja ega see on vast alles algus. Ma ei usu, et ma nii kergelt pääsen. Väiksed lapsed - väiksed mured, suured lapsed - suured mured.


30. juuli 2019

Tore elu

Et ma julgesin oma suu lahti teha ja enda eest natukene seista, tänu sellele minu osakond osaliselt eirab mind. Ja kordan veel üle. Olin selle vastu, et kui kodukontor, siis ma ei näe võimalust üle kuu aja jutti igapäevaselt Viljandisse sõita. Sellel pole lihtsalt vajadust. Mis mõtet sellel on, kui kontoris istub üks inimene põhimõtteliselt niigi käed rüpes, sest tööd lihtsalt pole piisavalt. Saaksin vajadusest kohal olla aru, kui tõesti oleks pingelised ajad. Aga nagu peaga vastu seina jooksmine, ja abi ei kuskilt.

Õnneks, rõhutan, õnneks sain niigi, et siis kaks päeva nädalas kontoris. Ka abiks, tervelt kolme päeva jagu kütuse, loodusressursi ja ajakulu kokkuhoidu. Teen sama töö kodus ära. See, et keegi peab kellast kellani kontoris passima tegevusetult, ei ole küll minu probleem. Ja minu asi on lihtsalt halva mängu juures head nägu teha. Lisaks tehti veel kitsendusi, mis annab muidugi tööd juurde ja kulub marjaks ära. Tööd pole ma kunagi kartnud. Aga see vastutöötamine ja mingi kiusu ajamine. Ei saa aru.  Aga elu läheb edasi. Kannatab ka selle eiramise ära. Keskendun positiivsematele asjadele. Ok, ega neid eriti lauale enam jäänud ei ole:)

Muul teenal. Kuu lõpp, pikk ja kallis reis selja taga, nüüd tuleb jälle leidlik olla. Kuus suud toita. Eile võtsin sügavkülmast tüki liha, tegin koduse tomati-küüslaugu-tšillikastmega riisi liharooga. Kõrvale kasvuhoonest kurgi-tomati salat.

Täna pakkus ema kukeseeni otse metsast. Võtsin rõõmuga vastu. Kartul põllult ja seenekaste kõrvale+ kurgi-tomati salat jälle. Väga maitsev oli. Veab sellise moega välja küll uude kuusse. Maiustame õhtuti teleka ees nuikapsaga, mida põllul on piisavalt. Mõnus mahlane snäkk.

Eile sain emalt kapsapea. Stigil oli sõber külas ja nad pistsid selle kahepeale nahka, ise kiitsid ja olid rahul. Sellega seoses üks nali. Taimetoitlaste pereema kutsus lapsi sööma: “Lapsed ruttu sööma, muidu toit närbub ära”.

Nojah, vana nali juba. Lastekaitse sai ka eile meil ära käidud. Hea, et oli kodukontori päev, sai külalisi vastu võtta. Kes kutsus? Hea küsimus. Esimesel juhul tulid “ühe” arsti soovitusel ja teisel juhul kutsus Meena nad. Et siis kaks keissi ühe korraga. Nad on enne ka käinud. Tol esimesel korral saime jutud väljas aetud, eile taipasin nad tuppa ka kutsuda. Ega nad ise poleks palunud. Suht leebe suhtumine. Võiks siiski põjalikumalt kontrollida. Ja lapsi ka ei viidud minema. Oleks võinud ju Meenagi natukeseks endaga kaasa viia. Teised lapsed olid natukene isegi pettunud. Ja imestasid nad küll ühe asja üle, miks meil nii vaikne oli. Küsisid, kas kedagi kodus ei olegi? Kõik lapsed olid kodus ja tegelesid oma asjadega. Meena ainult korra karjus üle maja: “Mete, tule alla, lastekaitse on siin”.

Selline tore elu meil. Teie kogemused lastekaitsega?

P.s. Palun siis mitte huumorimeelt unustada ja kõike liiga tõsiselt võtta. Elu tuleb võtta mönuga!

26. juuli 2019

Õudusunenägu

Tõusin hommikul äratuskella peale. Tavaliselt olen enne helinat üleva, aga täna oli see uni kuidagi magusam, kui tavaliselt. Sai ju õhtul värskes õhus viibitud hiliste õhtutundideni ja aken lahti magan ma niikuinii aegadest ammustest.

Et siis see unenägu, mis täna jooksis. Ma olin viimast otsa rase, aga selline saledapoolsem, nagu ma tavaliselt olnud ei ole. Alati on mul ikka üle 80 kilo kaalu visanud lõpus. Unes võis mul olla vast selline praegune kaal, aga kõht oli ees. Ja ma ei tahtnud seda last, kes sündima pidi. Mõtlesin, et milleks küll, olin juba seal maal oma titemajandusega, et kõigil jalad all ja kannavad kaela, nüüd hakka jälle titega otsast pihta. Ei ole niipea mul oma elu loota. Lapse liigutusi ma ei tundnud ja ma lootsin, et ma ei tunnegi neid kunagi. Saate aru küll. Selline kummaline uni. Õnneks kell helises ja ma sain aru, et see on halb uni ja ma olen siiski titeorjusest edaspidi ka vaba. Hakkasin tegutsema.

Sten ärkas ka minu liikumise peale. Mainis veel, et ta poleks ise ärganudki, sest oli äratuse unustanud. Ta on meil samuti tööinimene ja teenib juba mitmendat suve ise omale raha. Oma teenistusega käib ta äärmiselt ratsionaalselt ringi. Need 10 päevakest, mis me reisil olime, selle aja sees oli ta korra poes käinud ja ostnud pool arbuusi ja liitri piima - kõik. Pole paha ju. Eks ma olin talle ühtteist ette ka varunud, söögi vaaritas ta endale ise nagu alati. Tema meie igapäevast toitu ei söö, tal oma fit retseptid. Ok, vahest ta murdub ja ajab donuts´e sisse endale ja eile sõi pannkooke ka.

Kui me Stigiga metsatuurilt koju jõudsime, soovis ta veel päeva lõpetuseks pannkooke ka. Neid ülepanni omi. Korjasin oma viimased jõuvarud kokku ja täitsin sellegi soovi. Ühest munast tegin taigna, öösel ju tervele külale küpsetama ei hakka. Stig on alati taigna tegemisel abiks, aitab maitsestada ja vahustada ja siis ta alati kiidab mind, et kuidas ma ikka jõuan nii palju jahu taignale sisse segada. Temale tundub, et ma teen seda kerglevate liigutustega. Tegelikult on ikka paras jant ja raske töö. Esimene kook läks aia taha, nagu ikka. See on suht reeglipärane alati. Söödi see käkk ka ära, raisku ei läinud midagi. Lootsin, et jääb mul hommikul tööle võtmiseks ka mõni kook, aga Sten tegi lõpu peale ja arvas, et ma võin putru ka omale kaasa teha. Endale tegi ta hommikul soojad söögid lõunaks kaasa, on ikka visadus ja tahtmine. Ma olen enne näljas. Pesin hoopis nõud ära, et tüdrukutel hommikul päevale ilusam algus oleks.

Sten on kõva trenni poiss. Käib tööl, aga õhtul jõuab veel jooksma ka minna. Ja tihtipeale näen teda higisena meie välijõusaaalist tulemas. Kaalu peal käib ka regulaarselt, hullem kui mina. Mina enam üldse ei kaalu ennast.

Kui ma ükskord kella vaatasin, hakkas mul kiire. Ma olen viimasel ajal sõitnud püsikiirusehoidjaga. Õppisin hiljuti kasutama seda imeasja. Tuleb kasuks rahakotile ja sama ajaga jõuab kohale. Kihutamisega ei võida eriti midagi, ainult kütust kulub rohkem. ja nüüd võeti need mobiilsed kiirusemõõtjad ju ka kasutusele, mine tea, kuhu metsavahele see harkjalg üles on pandud. Nii ma siis kulgengi viimasel ajal nii 94 km/h maanteel. Jään jalgu küll teistele, aga see on juba nende mure. Reisil olles sõitsin ma enamasti matkabussil sabas, et trahvisaamist vältida. Ma tihtipeale kipun ennast unustama. Ja sai sõidetud küll, kuskile hiljaks ei jäänud. Kütusekulu oli ka rekordmadalal tasemel, 4,5 l/100 km. Elu parim saavutus ses vallas. Kusjuures boks oli peal ja last ka veel. Ei sõitnud tühja autoga. Ja trahvikviitungeid ei tohiks ka tulla.

No ja sellepärast ongi hommikuti kasulik õigeaegselt startida. Täna olin nii oma mõtetes, et ükskord, kui maaga jälle ühendust sain, olin tupikusse sõitnud. Nuia on nimelt sel suvel üles kaevataud ja on mitmesugused ümbersõidud. Niigi hakkas juba kiire ja siis sõitsin veel valesti ka. Aga loll pea on jalgade nuhtlus, nagu vanarahvas teab rääkida. ja vanarahva tarkused on meie peres väga hinnas., igaks elujuhtumiks leidub üks või isegi mitu.Eriti agar on Stig selles vallas. Laps on ju kodu peegel - see on meie armastatuim vanasõna.

Töö rindelt niipalju, et sain bossiga jutule. Ikka teadis enamvähem, kes ja kust ma olen. Aga ma olen üllatunud, et ta ei tea päris täpselt, mis tema enda firmas tegelikult päris toimub ja sellega seoses on tal päris lennukad plaanid. Ma saan muidugi aru, et meil siin kõlakad liiguvad kiiremini kui tähtis ja vajalik info. Sain teada, et varsti pole minu töökohal enam vajadustki, nii innovatiivseks hakkab asi kiskuma. Töö automatiseeritakse ja poole aasta pärast on minu tööga nii või naa finito. Need on prognoosid.

Kuna boss midagi põhjapanevat ei otsustanud (kellegi kurvastuseks), vaid tegi sellise üldisema ettepaneku töö tükitööks ümber kombineerida. Mina sellel mingit tulevikku ei näe, sest meie töö on nii eripalgeline kohati, et suht on võimatu on seda kuidagi tükkideks jagada. Et ei teagi, kuhu asi välja viib. Kolleeg tuli mulle siis niipalju vastu esialgu, et käin kaks päeva nädalas, siis vaatame edasi. Ülejäänud aja töötan kodus ja jääb seda sõitmist natukene vähemaks. Tore on kontoris käia, mul pole selle vastu midagi. Aga elame näeme.

Ilusat nädalavahetust. Minul tuleb pojake koju käima üle pika aja. Terve pere jälle koos:)


25. juuli 2019

Selline möh...seis

Kui nüüd mõni arvab, et ma eilses postituses oma päeva töö juures kirjeldasin, siis sorry, eksite. See oli puhas ulmekirjandus. Mina katsun endast ikka natukene rohkem anda, kui vaid enda kohale vedamine. Loodan, et “sõnum”jõudis kohale. Ma tean, et mul on lugejaid ka meie firmast ja üks kolleeg andis sellest ka täna kenasti märku. Mitte küll eriti positiiveses võtmes, aga asi seegi. Ta andis mulle teada, et minu ülemus võib ka siia ära eksida, aga no kuulge. Tal on targematki teha, kui blogisi lugeda. Nii madalale ta küll langema ei hakka.

Ja mida tal siit niiväga lugeda olekski, et mind sellega nüüd hirmutada. Igapäeva elu, mis meil kõigil olemas on. Mõnel avalikum, teisel mitte.

Sain loa homme kodus tööd teha. Jah, kujutage ette. Aga ei, ma ei saa, enne pean saama ülemuse jutule. Kodus ma temaga vaevalt kokku trehvan, suurem tõenäosus on, et see juhtub ikkagi büroos. Kuigi jah, seda kuuldes tuletas kolleeg meelde, et ta ei tarvitse enam paljut mäletada ja võimalik, et ta jah muidugi teagi enam, kes ma olen. Vanadus. Et pangu ma kohe lahkumisavaldus lauale:) Et olen seda nii pikalt juba lubanud. Tore teada, kui sinust rage takes lahti saada ja tore sellises õhkkonnas töötada. Ja lisaks muud kasulikku ingot. Aga no jällegi, seda huvitavam võib meie kohtumine ülemusega olla, saab omad tähelepanekud teha. Loodan parimat.

Mõne pisara lasin ka tööl. Mitte eriti rõõmustavad uudised arstilt + lastekaitse võtab meiega järgmisel nädalal ühendust. Ma ei tunne eriti seadusi, aga ma ei tea, kuidas nad vaatavad seda, kui väiksed lapsed hommikust õhtuni omapäi on. Oeh, pole tore.

Rõõmustav on, et viimasel ajal on lugejate arv kahekordistunud. Hapukurgihooaeg? Kirjutan sellepärast intensiivsemalt, et kirjutamine on kerge, midagi raskemat ma koju jõudes enam teha ei jaksa. Eile korjasin herneid talveks sügavkülma, see oli ka kõik. Isegi unejuttu ei jaksanud Stigile lugeda. Täna on selline tunne, et läheks mustikaid metsa vaatama. Äkki saab midagi. Viimane aeg hakata talveks pudrumarju korjama.

Hakkan liigutama. Enne söön midagi. Tunnen, kui kokku ma kuivama hakkan. Kartulid keevad, kodujuust ootab.

24. juuli 2019

Milline päev

Mis viga käia tööl, kui tööpostile jõuad nii kõvasti peale kaheksat. Kuskile ju kiiret ei ole ja kellegi asi pole, et tööpäev algab 8.00. Ja et kõik ikka perfektne oleks, tuleb muretseda midagi joodavat, et suures töö tegemise tuhinas suu kuivama ei hakkaks. Kõik vajalik tööpäeva alguseks ette valmistatud, tuleb pilk heita kõigepealt interneti avarustes toimuvale. Nii muuseas tuleks ka seoses tööga midagi arvutiekraanil avada, et väga näotu ei oleks. Ainukesed kõned, milledele ma meelsasti vastan on perekonnaliikmed. Tööga seotud kõnesid püüan eirata.

Päris närvesööv on relaxida, kui tuleb iga kõpsu ja liikumise peale vajutada ekraanile õige aken, et keegi jumala eest aru ei saaks, et töö on küll viimane asi, mida täna tegema tuldi. Muidu on mõnus nii oma päevi mööda saata, raha ju tiksub ja kodus niikuinii nii head ühendust, arvutit, kohvi, vett ja vetsu ei ole. Seltskond on ka tore, sest keegi peab ju töö ka ära tegema. On lollid ikka ja pealekauba puhta pimedad. Lasevad sellisel laus korralagedusel toimuda. Piinlik lausa.


23. juuli 2019

Nagu jõulud

Jälle üks päev õhtus. Täna ma veel lahkumisavaldust lauale ei pannud. Konsulteerisin juristiga ja tema soovitas kõigepealt tööandjaga läbi rääkida. Seda ma teha kavatsengi nädala teises pooles, kui šeff büroosse käima tuleb.

Tema oli see, kes oli kodukontoris töötamise poolt ja äärmiselt arusaaja arvestades minu olukorda, siis kujutan ette, et kui ta kuuleb, mis teoksil, siis ta kas leiab mingi lahenduse või loobub minu teenetest. Aga esialgu siis on vaja ikka läbi rääkida ja pooltele sobivad lahendused leida. Praegune lahendus, igapäevane mõttetu sõit, kulu ja aeg ei ole rentaabel.

Muidu tööpäev oli mõnus. Ainuke jama oli, et unustasin oma hiire koju, mis on mul hästi käepärane. Kontori hiirega andis harjuda, natuke ebakindel tunne oli ja iga liigutus võttis aega. Süüa ka töö juures praegu ei saa, köök puhkab. Tuleb ise kuskil söömas käia või oma toidukott kaasa tuua.

Täna olin hommikul kodus õnneks putru söönud ja lõuna tegin Amservis ühe Tallinna kompveki näol. Viisin auto hooldusesse ja näpsasin ühe kommi leti pealt. Nüüd on hooldustega esinduses kõik, garantii lõppeb autol augustis ja siis võin spets võtmega juba ise õli vahetada. Aga seda siis alles 100 000 km täitumisel. Sinna on veel aega. Siis ei pea enam suurt raha maksma, saab odavamalt läbi ajada.

Täna oli mul pisikene “saba” ka järel, Mete ootas mind linnas pea 4 tundi, et me saaks peale tööd käia Euronicsis. Tal ütlesid kõrvaklapid üles ja kuna need polnud veel aastatki vanad, viisime garantiisse. Sahmisid mitmed teenindajad küll tšekkide ja oma pragrammiga, miski ei toiminud korralikult. Siis kutsuti tagant üks asjaliku olemisega meesterahvas, kes ka ei saanud garantii kauba vastvõtmust programmis toimima. Tema siis lausus ootamatult, et mingu me valigu riiulitest Uued kõrvaklapid, milliseid aga soovime. Ma ei uskunud oma kõrvu, nagu jõulud ju:)

Mete hakkas õnnest peaaegu et nutma ja jooksis sihitult ringi nagu oleks tal lubatud üks MacBook välja valida. Ma siis palusin tal rahuneda ja mitte ahneks minna, soovitasin sama nunnud klapid võtta nagu tal katki olid läinud. Nii ta tegigi, ta sai tutikad lemmikklapid. Ühesõnaga täielik restart. Teine kordki ostame oma tehnika Euronicsist.

Kana elab, tänan küsimast ja kui mõned on nõutud, mis minuga juhtunud on, siis lihtsalt rasked ajad ja vahest ei jõua kogu aeg positiivne olla.

22. juuli 2019

Kanaga haiguslehele?

Esimene tööpäev möödas peale kahenädalast puhkust. Nagu niuhti selleaastane puhkus kasutatud ja ei saanud arugi. Masendav, peaks ütlema. Eriti see, et oleksin pidanud tänasest kontoris tööl olema. Kahjuks (või õnneks) jõudis info minuni liiga hilja ja sain kodus tööd teha. Ma ju ei loe oma e-maile puhkuse ajal ja veelvähem nädalavahetusel. Kui puhkus, siis puhkus.

Ja ei juhtunudki midagi, tööd oli piisavalt, milleks hakata veel pikka maad kuskile sõitma, et seda sama asja teha, mida ma siin kodus niikuinii saan teha. Ma olen tegelikult sellest väga ärritatud, et mind kontorisse aetakse. Ja kõige hullem, et homme ma sinna sõitma peangi ja seda kuni 30. augustini kui on puhkuste periood. Ettepanekud, mis ma tegin, kiideti küll teostatavaks, aga ei ole leidnud mingit edasist arengut. Nagu ka palve juba jupp aega tagasi, et saaksin tööarvutile eraldi ruuteri, sest kui lapsed kodus, siis meie internet on suht üle koormatud ja segab natukene interneti kiirust. Ma olen lihtsalt olemasolevast netist kiirem ja see ajab õudsalt närvi ja siis ma lõugan üle maja, et palun laske mul tööd teha ja minge netist välja.Stressi tekitav kõigile. Ma ei saa ju lastel meie oma kodu internetti minu töö pärast ära keelata minu töö aegadel. Kuigi jah, ma teen seda iga päev, sest on nii nagu on.Aga ma ei hakka rohkem sellest rääkima ka töö juures, nii kui nii kurtidele kõrvadele ja tundub, et see polegi kellegi asi.

Ja kuna ma viimasel koosolekult ütlesin, et kui pean hakkama kontorisse sõitma, eriti ajal, kui mul on niigi keeruline olukord ühe lapsega (sellest ei saa ma kahjuks ei tööl ja veel vähem siin rääkida), siis lubasin lahkumis avalduse esitada. Ma ei saa omale lihtsalt lubada igapäevast pikka ära olekut ei rahaliselt ega ka emotsionaalselt. See ei ole nali.

Ja kõigele lisaks avastasin ma täna, et kana on ka haige. Kanaga vist haiguslehele jääda ei saa?:D Loomaarstile minemist ka lubada ei saa, see lahti vaid tööpäevadel. Nii ma siis ise ravima hakkasin teda. Ma juba mitu päeva olen tähele pannud, et ta kõndis kuidagi vaevaliselt. Arvasin, et jalust ära. Aga täna võtsin ta sülle ja mida ma avastasin. Sabaalune oli tal kõik punnis ja justkui lamatistega kaetud ja paksult tõuke täis.Selline elu käis, et pidin oksele hakkama. Panin kana maha ja läksin tuppa medikamente otsima, putukamürgi (Cobra) haarasin ka, hunniku köögipaberit ja ema käest eile saadud siilikübara tinktuuri. Et ikka looduslik ja mürk tasakaaus oleks.

Kõigepealt püüdsin paberiga vaklu eemaldada. Ei olnud eriti edukas. Siis lasin sahmaka mürki ja valasin siilikübara tinktuuriga sabaaluse üle. Et sellest ussipesast jagu saada, otsustasin tiigist ämbriga vee tuua, võtsin käsiharja ja harjasin kanal tagumiku korralikult vakladest puhtaks. Siis tupsutasin köögipaberiga kuivaks, valasin veel korra siilikübaraga üle ja viisin kana lauta põhusesse pessa kosuma. Ukse panin kinni, tule põlema, et teised kanad ja kukk segama ei läheks. Nüüd ma olen päeva jooksul protseduure korranud, vett ja süüa pakkunud kanale. Eks näis, kas tuleb elulindu sellest veel. Kui ma homme terve päev kodust ära olen, jääb ravi lünklikuks. Katsun hommikul ta ära põetada, kui teda veel on. Nii kurb.

Sellised jamad lood mul, kuigi eile tundus elu veel päris ilus olevat.

21. juuli 2019

Lits

Küll on ikka kuumus. Tulla puhkuselt, kus keskmine temperatuur oli +11, siis on kontrast ikka olemas. Reisida on jahedamas kindlasti parem, aga soojaga oleks saanud veemõnusid rohkem nautida. Kahe otsaga asi. Korra saime vette, õhk oli +16, vesi 19 kraadi. Aga kuna tegu oli Botnia lahega, siis andis seilata, enne kui sai ennast märjaks kasta. Lihtsalt ei läinud sügavaks. Ujumisest oli asi kaugel. Hommikul andsid lihased isegi tunda, ju said vees kõndimisest mingi koormuse isegi, nii pikk maa sai käidud.

Võimalusi vette minemiseks oli veelgi, aga tuulise ja jaheda tõttu mina loobusin. Nii häda ka ei olnud. Hakka villast kampsunit seljast ära võtma ja siis pärast vaata, kus märgi ujukaid kuivatada.

Mul on momendil siesta. Pole mõtet nii kuumaga väljas olla ja ennast tappa. Olen juba täna suht palju ära teinud. Isegi saun on juba köetud ja väike leilgi võetud. Aaa, küsite, et miks saun, sai ju uhke vannituba meil äsja valmis. No sellega on selline asi, et oleks ma teadnud, et see “kiiks” e. tööpind kempsupoti ees pole kõige hullem asi, siis poleks ma lasknud oma tujul selle pärast üldse langeda lasknud. Hullem ootas veel ees. Nii paar kolm nädalat vannitoa kasutamisest selgus, et dušisegisti kand seina sees lekkis. Sinna oli liiga palju tihendusteipi pandud ja kand oli puruks keeratud. Ja nii see värk siis seal mädandas seina pea kolm nädalat, enne kui asjale jälile saime. Loomulikult on garantii 12 kuud tehtud töödele, aga töömees oli ära Soome läinud ja pidi naasma alles juuli lõpus.

Kutsusin ehitusjärelvalvest spetsialisti, kes hindas kahjud ära. Seinal on seespidised veekahjustused, mis pidid palki mädandama hakkama ja oleks vaja sein mingis ulatuses lahti võtta, et täpsemini näha, kui halb asi on. Ehitusmees ise distantsilt minu jutu põhjal arvas, et kõik kuivab iseenesest ära tänu tuulutusavadele (mida iganes või kus need on), aga ma töesti ei tea, mis sest nüüd saab. Igatahes pesemisvõimalust meie vannituba momendil ei paku. Olen suht nõutu ses osas, aga üldiselt nagu vana rahu ise. Saun on olemas, elektriarved sedajagu väiksemad, vast see asi ka kunagi laheneb.

Aga muidu pole elul nagu vigagi. Muru sai täies ulatuses niidetud. Tõin õhtul hilja veel Lätist bensiini traktorile, et midagi poolikuks ei jääks. Enne puhkust lasin järelkäru puukoormaga otse sauna ette sõita, et siis poleks kaugelt puuvedu, kui vaja sauna kütta. Hea kohe ukse eest võtta ja kes teab, kui pikalt me saunaga peame piirduma. Täna ma likvideerisin selle jama ära ja ladusin puud kenasti sauna räästa alla. Kohe pilt ilusam. Niitsin ja kakkusin kõik ilusaks. Hea tunne on kohe.

Ja kui eile juba Lätti asja oli, tõin suurema koguse piima ka. Kui Lätist tavaliselt piima osta ei kannata, siis eile sain ma üsna hea hinnaga piima, 0,65 senti liiter (2L/1.29€). Läks asja ette käik. Ja milline mõnus suvine õhtu oli, oleks kohe kellegagi veini joonud. Või purgi külma Gin’i joonud, Lätis ju 0,5 promilli lubatud. Aga üksi ju jooma ei hakka, piirdusin apelsini mahlaga, oli ka hea.

Ja siis veel selline lugu, meile on soojade ilmadega naabrid tekkinud. Kas suvitavad või alaliselt, ei tea. Palju lapsi on seal ja Stig on juba mitmendat õhtut sinna tikkunud. Õhtul saan täis söödetud kõhuga lapse kenasti tagasi. Kõik on kena, aga hakkasin mõtlema, et peaksin neile kuidagi vaeva eest tasuma, et teeks lastele ülepannikooke maasikamoosiga. Siia ma neid sööma kutsuda ei riskiks. Ma ei tuleks sellise “armeega” toime ja nii stabiilset suurt söögilauda mul ka väljas ei ole. Küpsetaks koogid valmis ja organiseeriks naabrite juurde.

Eile, kui Lätti läksin, sõitsin sealt läbi, et Stig sektsiks kaasa kutsuda. Ta keeldus, lastega olevat lõbusam. Tagasi tulles kutsusin ta koju, olid just ühise söögilaua taga. Lubas kõhu täis süüa ja koju tulla. Kodus siis jutustas, et kõik on tore, aga üks poiss oli minu lahkudes mulle fakki näidanud ja litsiks kutsunud. Nojah, niipalju siis sellest.

20. juuli 2019

Kui piima on niigi vähe

Alustasin täna esimese asjana muru niitmisega. Meil seda siin ikka on. Jumal tänatud, Jaskar ostis meie majapidamisse murutraktori. Jah, nüüd on meil külas kõigil murutraktorid. Me olime viimased, kes veel tavalise standardmuruniidukiga oma muru nühkis.

Nüüd on see täielik puhkamise töö. Ainult istu, võta päikest ja sõida, ei midagi rasket. Tegin siis mingi hetk tikri põõsa juures peatuse. Nii ahvatlevad kuldkollased valmis tikrid, kuidas sa sõidad mööda. Kõht oli ka parasjagu tühi. Stig tuli ka asja uurima ja sai maigu suhu.

Siis läksin tuppa, et mõned röstsaiad teha. Meena arvas, et võiksin oma pausi ajal talle piimasuppi ka teha. Ei saa ju ometi käed rüppes istuda ja natuke hinge tõmmata. Plaanisin pesu ka kuivama panna ja selleks oli vaja veel pesukorv kokkulapitud pesust tühjendada. Ühesõnaga sebimist piisavalt.

Lasin piimasupi tarvis vee potti, kui avastasin, et piima on supi jaoks liiga vähe. Siis ilmus Stig klaasiga, et omale joogiks piima valada. Mina pistsin muidugi pragama, et niisama nüüd küll piima jooma hakata jah muidugi saa, kui vaid tilk alles. Meena muidugi kuulis seda ja tuli omakorda korda looma. Siis tekkis pisike kähmlus ja ja juba see tilk maha voolaski. Oleks siis ainult maha - vaibale ja ikka köögi sahtlitesse ka. Niigi kiire, piima vähe ja oleks tahtnud midagi suhu pista. Aga ei, hakka koristama, suurpuhastust lausa tegema. Sahtlid tühjaks, vaip pessu, põrand läikima. Töö ei saa siin kunagi otsa. Küll selle eest juba hooltsetakse. Ja piima ei jõua siia ära vedada. Ükskord ma omale lehma võtan:)

19. juuli 2019

Sarisigija

Kuna praegu on väga aktuaalne teema “sarisigijatest” ja mina tunnen end ses vallas väga puudutatult, olen ma päeva jooksul oma tegemiste käigus sellele teemale natukene möelnud. Üks mõte, mis mind natukene rahustab, on see, et üks minu laste isadest kvalifitseerub ka “sarisigija” alla. Ma polegi siis ju kõige hullem:) Okei, oleks võinud ju elutee natukene teise rakursiga olla, aga mis olnud, see olnud. Lapsed on saadud, raske on, aga tuleb elada. Meestest hoian eemale, et jumala eest enam mingit jama ei tuleks.

See selleks. Rõõmu teeb, kui lapsi saadakse rohkem ja ka teistel natukene raskem on, kui vaid 2-3 lapsega. Õnn on, kui teine pool kõrval on ja see raskus on jagatud, siis pole elul viga. Üksi aga pole see elu mee lakkumine.

Jõudsime paar päeva tagasi Nordkapi tripilt tagasi ja käisin eile isa juures, et matkaautosse jäänud voodipesu ära tuua. Neil oli äsja muru niidetud. Hiljem kodus sain aru, mis viga muru niita, kui on keegi, kes teeb. Mina lõpetasin alles täna õhtul asjade lahti pakkimise, pesemise, kappi panemise jne. Muruni jõuan heal juhul homme ehk kolmandal päeval. Ei ole lihtne üksi.

Sõidu osas olid mul ka suured illusioonid. Seltskond oli suur ja lootsin, et kui ikka sõita ei viitsi, keeran magama ja lasen kellegil sõita ja et pole hullu, ka kütusekulusid saab jagada, aga per*et Roosi. Vanaisaga keerasid lastelaste suhted nii kiiva, et oma jalga nad matkaautosse enamasti ei tõstnud ja olid minu sabas ja magasid sõiduautos. Stig ainukesena jäi must natukene maha ja nii me siis kogu tripi tüdrukutega läbi tegime. Lõbus oli, ei kurda, aga sellise seltskonnaga enam sellist asja ette ei võta.

Luban pühalikult, et järgmisel aastal reisime me Metega kahekesi. Temaga saab juba asju ajada, “tittedega” aga mitte.

26. mai 2019

Kiiksuga p*ldik

Täna on üks ütlemata kehv päev. Ma ei tea kas nutta või naerda. Segased tunded on.

Kui nii võtta, siis peaksin olema õnnelik, sest täna andis töömees vannitoa üle. Kõik ei olnud küll perfektne, aga kuna kõik see jama seoses ehitusega on niigi nii pikaks veninud, siis mul polnud mingit tahtmist seda veel pikendada.

Kõige suuremat meelehärmi teeb mulle mu oma mitte ettenägelikkus. Kuna mul oli meie uuest vannitoast oma nägemus, siis töömees seda ka järgis. Ta arutas minuga kõik läbi ja minu sõna maksis. Ja tema nõuandeid ka arvestasin ikka.

Probleem tekkiski sellest, et oleks see vannituba ometigi suurem, kasvõi paarkümmend senti laiem näiteks. Töölaud, mida ma hirmsasti soovisin ja ikka võimalikult pikalt, nii paika saigi. Küll wc potile liiga lähedale, aga nii ta jäi. Ma ei suutnud lasta seda lauda lühendada, et see oleks vaid kraanikausi aluslauana. Ma tahtsin pinda, kus hoiustada igasugust vajalikku kraami. Niigi loobusin teisest korrusest riiulist, mis lihtsalt ei oleks mahtunud sinna pisikesesesse ruumi (ca. 3 m2).

Nüüd siis ongi tekkinud selline seis, et potil istudes istuks nagu laua taga. Mulle tundus see sitt valik veel sitemast valikust tol hetkel okei. Kui asi teostatud oli, siis mul alles plahvatas, et meesterahvastel võib pissimine keeruliseks minna kui mitte õelda võimatuks. Ja duši alla minekuks on vaja astuda kõrge sammuga üle wc-poti. Pisemad saavad laua alt pugeda.

Naispere on asjade käiguga momendil rahul, mehed mitte nii väga. Jaskar on õnneks positiivne, sest temal pole meie wc-ga eriti pistmist, aga Sten on küll päris turris.

Ja nagu õeldud, ma tunnen ka ennast natukene kehvasti, et nii välja kukkus. Võin küll head nägu teha halva mängu juures, aga jah...rõõm on kadunud.

Ja siis hakkas kraanikauss ka veel kuskilt vett läbi immitsema ja vesi ei voolanud minema. Pidin juba töömehele tagasi helistama, sest lubati garantiid 12 kuud. Õnneks Jaskar võttis asja ette ja tegi korda. Mingi silikoon ei olnud korralikult veel ära kuivanud ja sellest ka leke. Sai korda see asi.

Lisatöid tuli kokku 32 tundi, iga tunni eest 9€. Saaks ise ka nii head tunnihinda küsida oma oskuste eest:) See oli iroonia, igaksjuhuks mainin.

Sooja kohta ei oska veel midagi kosta. Kaablid on veel ühendamata ja põrandasoojustust ei soovitatud enne nädala mõõdumist järgi panna.

Norutan nüüd edasi.

Pildimaterjal Instas.

24. mai 2019

Niisama....

Eile sain lõpuks aiavilja maha. Käis mul see külv jupi kaupa ja iga aasta on tegu, et kõik vaod täis saaks. Nagu sellelgi aastal. Lõpuks on ikka nii, et suuremal osal aiaviljapõllust haljendavad lilled. Külvasin mingisugust eelmisel aastal ise korjatud saialille seemet, siis loomulikult ühe pika vao päevalilli. Need on sügisel nii ilusad silmale vaadata ja kimbud päevalilledest on ka nii efektsed. Ainuke miinus on nende juures see, et kui on vaja põld tühjaks koristada sügisel, siis päevalillede juurikad on nii maa sees kinni, et see on ikka tohutu töö neid välja kakkuda. Aga ilu nimel tuleb seda teha.

Lõpuks oli mul veel vaja nuputada, mida viimasele vaole panna. Plaanisin poest astri seemet osta ja maha külvata. Igal aastal sügisel on nii kurb, kui lapsed kooli lähevad ja pole ühtki õit neile kaasa anda. Siis alati mõtlen, et võiks ilusaid kirjusid astreid olla. Sel aastal ema ütles, et annab mulle taimed, seemet pole mõtet enam nii hilja külvata. Nii ma siis terve vao astreid maha istutasin ja jälle väga soodsal ajal, vahetult enne äikesevihma. Tibutas juba, kui mina põllul küürutasin. Kui valmis sain, hakkas padukat tulema. Kastmisvaev jäi jälle ära. Nüüd on oodata ainult, millal õite ilu tulema hakkab.

Uuel nädalal hakkab mul nädalane puhkus. Sel puhul sain kätte juba puhkuseraha ja see aitab meil kenasti edasi elada. Registreerisin lapsed Jaanijooksule ära, maksin osalustasud, koolipildid said makstud ja õhtul tuli mul mõte, et võiks täitsa basseini ujuma minna. Olin suht higine ja räpane, keegi sauna tuld teinud ei olnud ja oli hea võimalus korraga ennast puhtaks ka pesta. Stig ja Meena olid kohe asjaga päri. Algul oli plaan Nuia ujuma minna, aga põhjalikul kaalumisel otsustasime ikkagi Abja kasuks. Abjas ei nõuta neid nõmedaid ujumismütse, atraktsioone on rohkem, saunade valik on suur, maitsevesi on külastajatele alati kättesaadav ja igati mõnusam. Keegi ei passi ka sind kullipilgul, kõik on mõnus ja pingevaba. Selline mõnus mini-Spa ühesõnaga. Piletid minule ja kahele lapsele läksid maksma 9.50 (6.50+1.50+1.50) ja uju ja naudi erinevaid saunu palju tahad. Ja üsna kodu lähedal ka veel.

Kui olime piisavalt sulistanud ja endid puhtaks pesnu, läksime loomulikult mulgi kõrtsi. Oli küll juba natukene hiline kellaaeg söömiseks, aga ei saanud seda vahele ka jätta. Laste suhtes poleks see aus olnud. Mina võtsin endale vähe kergema toidu - caesari salati lõhega. Lpase sõid nagu ikka friikaid. Kodus nad ju sellist toitu ei saa. Kodustele lastele võtsin kaasa kanapastad sinihallitusjuustuga.


Caesar lõhega

Tore õhtu oli. Metel oli ka kodus tore. Temal oli sõbranna külas üle pika aja. Tavaliselt meil niimoodi laste sõpru külas ei käi, veel vähem ei jää keegi ööbima. Aga nüüd kui Metel on omaette tuba, on tal see võimalus. Meena lubas ka omale kedagi ööseks külla organiseerida.

Nüüd ma viskan hommikumantli seljast ja panen riidesse. Mine tea, millal töömees tuleb. Täna on selline otsustav päev, peaks kõik valmis saama. Ega ma seda uskuda ei taha, aga eks see päeva lõpuks näha on. Põnev. Saaks WC potigi paika, oleks juba pool võitu. Eilse seisuga on pilt selline...


Küll sai ikka ideaalne dushisein sealt Rakverest toodud ja nii hea hinnaga. Ja need kirjud plaadid. Algul oli plaan terve otsasein selle plaadiga, aga kui me Metega plaadi hinda nägime, tegime plaani kohe ümber. Kui me algul arvasime, et m2 on ca. 8 eurot, siis müüja lahkelt ütles, et see on ikka plaadi hind. Seega raatsisime 12 plaati selle hinnaga osta, suht kallis lõbus siiski. Nii, töömees on siis ja mina istun alles öösärgis. Tegutsen:)

22. mai 2019

Ei, ma ei tähista

Eile juhtusin Vikerraadiost kuulama juttu laste toitumisharjumustest (LINK). Meil peres on see väga aktuaalne teema ja suur murekoht. Vanema vastutada on, et lapsel oleks päevas kolm toidukorda ja väga oluline on korra päevas ühises söögilauas istuda.

Jah, ilus jutt puha ja olen täitsa nõus. Aga ses suhtes olen mina ikka äärmiselt halb lapsevanem ja pole suutnud oma laste suhtes neid nõudmisi täita. Toit on meil küll enamasti olemas ja mis toit ja millises konditsioonis. Vahest on nii, et ostan purgisupid, teen suuri toiduplaane (ahaahaaa, purgisupp ja toiduplaan), aga juhtub nii, et me saame nende purgisuppidega nädala aega läbi, enne kui ma tegude juurde jõuan. Ehk siis nädal aega nosima kes mida saab ja siis kui lõpuks see hetk aega ja tahtmist tekib toidutegemiseks, siis ongi nädal juba mööda lennanud. Ja kui saabki see supp valmis, siis igaüks sööb, millal saab-tahab. Sellist ühist söömist ei toimu meil juba aastast 2013, kui me Saksamaal elasime. Seal olid meil viimati kindlad kellaajad ja alati värskelt valmistatud toit.

On ka aegu olnud, kui ostan koju kasti nuudlirooga hea hinnaga, et lastel midagigi sooja kõhtu panna oleks. Ma tean, milline hirmus asi see on ja olen nende ostmist juba pikka aega vältinud, kuigi on käsi juba tõusnud nende järgi. Püüan parem inimene olla ja teadlikumaid valikuid teha...niipalju, kui see võimalik on. Sten on toitumise suhtes meil väga teadlik. Sööb ka rämpsu, aga oma "fit" toidu valmistab ta omale ise ja igapäevaselt. Minu asi on ainult hoolitseda, et vajalikud toiduained olemas oleks kodus.

Meenaga on äärmiselt halvasti lood. Tal on äärmiselt raskekujuline toitumishäire ja ma olen jõuetu ses suhtes, et midagi paremaks läheks. Abi ma leidnud ei ole. Perearsti poole kooliõe soovitusel sai pöördutud, aga erilist tolku sellest ei olnud. Ma peaksin ise agar olema ja temaga mööda spetsialiste jooksma, aga mul ei ole selleks ressurssi ega jõudu.

Eile Steni ja Meenaga poes käies unustasin korraks, et meil on raskekujulised rahaprobleemid ja ostsin ühtteist paremat, kui muidu. Instas sattusin ühe laheda Leedu noormehe peale (LINK), kes valmistab mõnusaid toite ja seda omas humoorikas võtmes. Üks toit tundus nii maitsev ja lihtne, et tahtsin seda kindlasti katsetada. Praegu pott podisebki pliidil.

Ostsin selle tarbeks kanafileed (hirmkallis asi meie jaoks) ja spinati pastat. Ema nägi seda pasta pakki mul köögilaual ja imestas, mis hinnaga asju ostetakse ja üldsegi, mis asjad need on:) Isegi valgel veinil võtsin punni pealt, et seda toidule lisada. Õnneks mul veiniriiulis leidus seda juba ammusest ajast. Pean sellele nüüd üksi päkad silma panema, muidu läheb raisku. Peale tööd muidugi ja vähe hilisemal ajal. Loodan, et ma sõltuvusse ei jää. Hea tundus küll see vein olema.

Veinil sai punn maha võetud, mitte küll vannitoa valmimise tähistamiseks, aga toidutegemiseks

Ja mis ma veel tegin. SOS korras lisasin toidule ka ühe puljongikuubiku (tavaliselt väldin ja mul polegi kodus sellist kraami), sest kartsin, et muidu jääb mekist natukene puudu ja mingeid tervislikke kuubikuid ei oska ma poest leidagi. Ja meil, maainimestel vast sellist valikut poes ei olegi. Ja mis see üks kuubik enam teeb, niigi oleme suurema osa rämpstoitujad. Vaata mida sa tahad poes, igas asjas leidub midagi, mis ei oleks okei sisse süüa. Alustades puuvilja-köögivilja valikust. Millest nad nii ilusaks kasvavad??? Nii et...

Loodan, et minu tänaseid pingutusi hinnatakse ja toit saab söödud. Ma ei hakka siinkohal unistamagi, et me seda ühises söögilauas teeksime...peaaasi, et keegi sööks.

Tänane pasta valmimas

Valmis!

Muutuste lainel

Kuna mul on hetk vaba aega, siis kasutan juhust ja panen mõned read jälle kirja.

Vannitoa ehitusest niipalju, et olen töömehele rahad välja maksnud tööde eest, mis paberile kirja said. Kuigi jah, tegemata on veel silikooniga tööd, laeliistud on panna ja põrandaplaadi vuuki on vaja parandada. Lubas esmaspäeval need tööd teha, aga tuli hoopis on tööriistakäru järgi ja kadus. Muidu oli mul mingi kindlustunne, et ta ikka tagasi tuleb, käru näol. Nüüd pole sedagi. Lubas teisipäeval tulla, ei tulnud. Täna lubas kindlasti tulla:D Eks näis. Närvid on üsna pingul juba. Õnneks ta pani WC-poti ajutiselt, ei pea enam põõsa all käima ja lapsi ema juurde sõudutama. Niipalju mugavusi meil ikka juba on:)

Teha on veel parasjagu - segistid, kraanikauss, dushisein, peegel, keldriluugi pealne viimistlus, uksepakk, ukseliistud, uksekäepidemed-lukud. Need tuleb kõik eri tasu eest. Mul on rahadega üsna kööga. Nüüd ma siis istungi nagu pommi otsas, kas mul ikka piisavalt sularaha on, et kõik see veel kinni maksta. Lastel ka igasugu üritused-väljasõidud, kolme lapse pilditellimused koolist vaja kinni maksta jne. Pole lihtne. Tuleks töömeeski lihtsalt kohale, teeks need tööd ära, maksaks talle oma viimase raha ära ja oleks asi tahe. Aga no näed...ei lähe see asi nii libedalt.

Laupäeval on mul plaanis Meenaga kirbuturgu minna. Meil on tohutult asju, millest on lihtsalt kahju, kui need niisama sesima jäävad. Teeme (tegime) siin ümberkorraldusi. Meena kolis Mete toast välja, sai minu toa endale. Mete hingas kohe kergendatult ja eks Meena naudib ka omaette olemist. Ege neil kerge tuba jagada ei olnud, kaks täiesti erineva temperamendiga tüdrukut. Palju on mänguasju, millega keegi enam ei mängi. Lapsed on suureks kasvanud, teised huvid. Jäävad ainult Stigi mänguasjad ja neid hoiab ta oma koopas.

Meena ikka küsib minu käest, kas mul oma toast kahju pole ja kas ma oma voodit ei igatse. Aga ei, mul on peamine kodurahu ja laste heaolu. Palju mulle ikka vaja on. 

Mina elan nüüd oma kodukontori toas, magan 90x200 voodis. Kui Jaskar tuleb, siis magan ajutiselt Mete toas. Ega minust tüli ei ole. Ainult magan ja asun oma toimetuste juurde jälle. Nädalakese elab üle. Meil on plaanis veel riidekappidega suuremad vangerdused teha. Enda toa suure männipuidust kapi plaanin maha müüa ja asemele natukene väiksema lükandustega heledama kapi soetada. Või siis üldse mitte soetada uut ja kapid lihtsalt ümber mängida, nii et kõigil oleks oma riideid kuskil hoida. Igatahes plaanid on suured ja muutusi on vaja, see on selge.


14. mai 2019

Vannitoast ma täna ei räägi

Jäin jälle oma blogi lugema. Statistikas on kenasti näha, milliseid postitusi on viimati loetud ja nii on endal ka mõnus jälle lugeda ja meenutada. Viimati oli keegi lugenud seda ja seda postitust. Nägin ikka 5 aastat tagasi hea välja küll, aga hambad olid puseriti veel tol ajal. Saaks nüüd kuidagi sama figuuri ka hammaste juurde:)

Ja küll on ikka tore, kui on kuskil koos perega käidud ja see veel jäädvustatud on. Nagu see Livu veepargis käik. Me pole nii ammu ksukil kõik koos käia saanud. Jaskar on ju nüüd omaette mees juba, Sten tuleb ka äärmisel vajadusel veel kuskile kaasa. Enamasti ta juba teab, mis ees ootab, kui kõik see mees kaasas on. Osatakse juba hinnata seda, kui saadakse üksi kodus olla ja vaikust nautida. Eks ma ise ootan ka seda hetke, aga ega seda niipea veel ei tule.

Laupäeval ma kasutasin juhust, vihma sadas ja ma istutasin vihmaga kapsataimed maha. Jäi ära kastmine, sest kogu aeg vihma kallas. Räägitakse küll, et juure vesi on ikka vajalik, aga mina lasin üle. Ja kui nüüd aknast vaadata, siis taimed kenasti püsti ja koguvad jõudu. Alati on kuumaga seda tööd tehtud, taimed närbunud ja siis vea seda vett. Seekord pääsesin kergelt.

Vihmaga istutamine polnud nüüd muidugi mingi mee lakkumine. Kummikud korjasid sellise pori külge, et raske oli astuda, käed kinnastes olid läbimärjad ja porised. Tippsibulad said ka selle poriga mulda.

Rohkem ma põllule pihta pole saanud. Pühapäeval olid mul küll suured plaanid kodutöödega, aga lapsed keerasid kõik peapeale. Jah, oli emadepäev. Kohv toodi mulle hommikul voodisse. Eelmisest õhtust oli meil mingit torti ka, millest ma hommikul kaks tükikest endale kauplesin, sinnasamasse voodisse. Kui emadepäev, siis emadepäev.

Mina ei tea, kuidas see juhtus, aga lapsed suutsid mu jälle ära rääkida. Nad tahtsid nii väga kuskile minna. Aga kuhu, seda nad ei teadnud. Mina ei tahtnud kuskile minna. Mul oli kõva plaan sel kuul natukene raha säästa ja äkki natukene kõrvalegi panna suvise puhkusreisi jaoks. Aga on ju selge, et kui kuskile minna, siis rahakulu on vältimatu. Rabas oleks ilma rahata hakkama saanud, aga enamus kaldus sinna Tartu poole.

Ma tean, see on nõme, jälle me kihutasime mööda kaubanduskeskusi, ei mingit kultuuri. Aga mis teha, selline meil see kasvatusja vajadus juba on. Kultuuri saavad nad kooli ekskursioonide näol ka. Mina olen ainult see vaeslapse rollis, pole ma midagi näinud ega kuulnud. Peale kaubanduse muidugi. Lastele meeldib minuga shoppamas käia millegipärast. Kunagi keegi meesterahvas ka mainis, et minuga on hea poodides käia. Tegelikult on seda vist isegi päris mitu meest maininud.

Oh mind ja minu mehi. Nad on mul kõik nii armsad olnud. Eriti üks. Kahju, et ta mind maapeale ei toonud, kui rasedaks jäin. Meist oleks väga hea tiim saanud. Aga kahjuks ma pöörasin ära ja siin ma nüüd olen oma 5 lapsega ja "jummalast" üksi seda suppi helpimas. Aga mul on selle mehega veel side. Mõtlesin küll, et see katkes märtsis, aga ei...maist kõik jätkub ja see teeb mulle ütlemata palju rõõmu. Ma ei pea silmas materiaalset poolt, aga just mingit õhkõrna sidet.

Et siis lapsed otsustasid, et läheme Tartusse pühapäeval, nende sõnul emadepäeva puhul. Ja mis selgus, kõik lapsed tulid kaasa (4). Andsin siis ka endast parima ja püüdsin nii teha, et neile see reis meelde jääks ja neil tore oleks. Alustasime Pikasilla tanklast. Jah, kuulsite õigesti. Meie pere lõbutseb nii. Oleme siin päevad läbi metsa sees, sööme oma igapäevast tavalist toitu, seega 90-ndate hamburgerile mõeldes tuleb kõigile naeratus näole. Pikasilla hamburger on kindlasti väga kuulus ja mitte ainult Pikasillas. Tellisin kõigile kaasas olnud lastele, mis nad soovisid. Tegime ühe ringi ära ja siis teisegi. Kui, siis juba korralikult.

Kõhud täis, jätkasime sõitu. Küsisin küll igaks juhuks, et äkki nüüd aitab ja läheme koju tagasi, aga ei...ikka edasi. Rõngus tegime ka peatuse, pagaripoes. Sealt võeti magustoiduks igasuguseid kreemikooke autos söömiseks. Meil on see lubatud. Algul, kui auto uus oli, siis ei olnud. See on alati nii, läheb aeg mööda, siis lastakse kõigel minna. Päris läbustamine on muidugi keelatud, eks nii need lapsed õpivadki:) Ja igaüks koristab enda järelt suurema rämpsu ja viib esimesse prügikasti.

Mina võtsin kasti kohukesi koju viimiseks. Küll on head need Rõngu kamakohukesed seal MIX kohukeste kastis. Ühe sain mina ka lõpuks õnneks.

Tartus me Lõunakeskusest kaugemale ei jõudnud. Meena ja Stig läksid kinno "Kuninganna corgi" multikat vaatama. Steniga leppisime kokku, et mina temaga mööda poode käia ei kavatse, sest see on õudukas. Olen seda mõned korrad teinud ja pole hullemat asja maailmas. Õudselt närvesööv. Andsin talle oma pangakaardi ja ütlesin, andku minna. Ostku, mis vaja, aga mõelgu iga ostu tehes, kas see on ikka vajalik ja vaadaku ikka hindu ka. Kaval ju? Aga kui me Metega oma teed plaanisime minna, sörkis Sten meil ikka sabas, nagu vihaleht p*erse küljes. Mingi aeg me raputasime ta ikka maha, aga vaat, meeldib ikka naistel sabas olla.

Meie Metega kammisime meie häid vanu poode läbi. Tommy Hilfiger näiteks. Ega seal midagi mõistlikku ei ole, kõik on hirmkallis, aga iga jumala kord põikame sisse. Seal on nii abivalmis müüjad, kohe kõps juures ja uurimas, mida otsime. Sel korral Mete sosistas mulle, et tahab selliseid lahedaid pükse, nagu ühel müüjatüdrukul jalas olid. Ma siis kohe kasutasin juhust ja uurisin, kust ta need püksid sai. Selgus, et Reservedist. Ostsime Metele ka siis sellised. Ei ole ikka mõtet Hilfigeri poes teiste firmade riideid kanda müüjatel, peletavad kliendid ära:)

Millegipärast jumaldab Mete ka Springfieldi. Sealt sai ta nunnud lühkarid ja ok, ma ostsin siis ka endale midagi - kleidi suveks. Sellist sõjaväe rohelist värvi. Mete alati käib peale, et osta endale ka ometi midagi.

Läksime õigeaegselt Meenale ja Stigile kinno vastu. Film oli tore olnud. Nägin juba treilerist, et koerateemaline ja sobib meie pisematele ideaalselt vaatamiseks. Popcorni sel korral lastele ei lubanud ühe blogilugeja rõõmuks, sest kõhud olid ju eelnevalt niigi täis söödud ja milleks kulutada. Seletasin rahulikult  lastele, mis poes popcorni pakk maksab ja mis see kinos maksab. Säilitati rahu, keegi märatsema ei hakanud.

Nüüd oli Meenal võimalus omapäi ringi vaadata. Leppisime kokku, et ta saab 15 eurot ja võib minna. Lugesin muidugi sõnad peale, et ei mingit meigisoga ega slaimi (lima). Võib-olla pole see õige dikteerida, aga ma ei saa muud moodi. Ma olen tüdinenud sellest, et iga viimane sent kulutatakse lima peale või mingi odava kosmeetika peale, mida omale 10-aastane näkku tahab määrida. Mulle ei meeldi sellised asjad. Viimane kord ostis ta mingid täiskasvanute kunstküüned, mis liimitakse peale. Oi, see oli õudne, need olid nii väärakad tema näppude otsas ja lõpuks ma viskasin need ikka prügikasti, sest need vedelesid lihtsalt siin ja seal.

Et see jutt nüüd ülipikaks ei läheks, siis kokkuvõttes oli Sten väga täiskasvanulik sel reisil ja aitas mul mõistliku jutuga Stigi ohjes hoida. Autos käitus teistega viisakalt ja püüdis ikka positiivset õhkkonda hoida. Endale ta sai väga häid ja vajalikke asju, eks see tegi tal ka olemise rõõmsaks. Raha kulus palju, aga leppisime kokku, et elame lihtsalt kokkuhoidlikumalt jälle nagu ikka ja teeme kõik tasa. Meena rõõmustas, et ta on lima faasist välja kasvanud ja raha ei kulutanudki. See jäi talle edaspidiseks kulutamiseks koolipäevadel. Stig ei saanud omale midagi ja ta ei saanud sellest arugi. Temal oli niisama lõbus meiega.


10. mai 2019

Hea ajastus

Mina ei tea kuidas teil, aga meil sajab. Eile, kui oli üks ütlemata normaalne ilm piisava päikese ja tuuleõhuga, saime meie oma kartuli mulda. Ei olnud kerge, aga tehtud see sai.

Mul on kaks põldu - üks aiavilja jaoks, teine, suurem, kartuli jaoks. Seemnekartulit mul kogu põllu jaoks ei jagunud ja millegi muuga ma ka ei viitsinud jändama hakata. Kuna meil on palju söögi kartulit veel alles, siis läks käiku see, et vaod täis saada. Lõpuks, kui Meena ka põllule ennast vedas ja oma osa kartulit vakku oli loopinud, selgus, et tal on vahed nii suured jäetud. Asja lahendasin noaga. Lõikasin lihtsalt kartulid pooleks ja panin normaalse vahega maha. Mina ei tea, aga vanasti meil kodus tehti alati nii. Mis põhjusel, ma ei tea. Eks ikka kokkuhoid.

Kella kuue paiku õhtul olin mina oma tööga ühel pool ja läksin küla pealt otsima, kes vaod kinni ajab. Telefoni teel oli kõik kokku lepitud ja tõin mehed kohale. Vagude kinni ajamise ajal korjasin mina põllult orasheina juurikaid. No neid on (oli) seal ikka omajagu. See on see maaharimine - põlve otsas. Loodetavasti on rohimine suvel sedajagu kergem. Eks seal on neid juurikaid veel, aga palju sai ka kokku korjatud. Selg lõi lausa tuld küürutamisest.


Igatahes olen ma oma eilse päevaga rahul - suur mure kaelast ära ja üsna õigeaegselt. Eelmisel aastal panime kartulit 5. mail. Käo kukkumist ma küll põllul oldud aja jooksul ei kuulnud, aga õhtul ta juba kukkus.

Täna ma aiatöödega ei tegele, lükkan kõik külvid ja värgid nädalavahetusse. Täna ma püüan ära lahendada Meena ID-kaardi pikenduse. See on üsna oluline ja venitada pole siin midagi. Läheme ju kambaga reisile juuli alguses. Laevapiletid on meil juba olemas, nii et üsna kindel "mats", et Nordkapis me ära käime sel suvel.

Ja kui me korraga juba linnas oleme, siis toon oma kaks pakki ka SmartPostist ära. Ega me eriti tihti ei telli, pigem väga harva, Aga sel korral kasutasin ära www.kaubamaja.ee 20% soodustust, mis neil siin ükspäev ma ei tea mis puhul kehtis ja Kukupesast tellisin pika kaalumise järel uude vannituppa peegli. Kas see nüüd väga hea valik ikka oli, selgub hiljem. Aga kui oma kujutlusvõimet nüüd natukene kasutada, siis peaks sobima nagu valatult. Peaasi, et peegelpilt ka reaalne oleks, ei valetaks. On ju igasuguse kvaliteediga neid peegleid - mõni laiendab, mõni pikendab jne. Eks näis.

Kaubamaja lehelt tellisin vannituppa teleskoopvarrega veekaabitsa, Meenale ülitrendika Levis´e t-särgi (need sotsiaalmeedia kanalid keeravad lapsed ikka täitsa ära, keegi iidol ees näitab-kannab ja siis peab kõigil teismelistel ka olema). Kaubamajas oli t-särk üsna hea hinnaga võrreldes mis need lirud muidu maksavad. Ja kui sain veel -20% ka, siis oli asi otsustatud. Saab selle asja ka kaelast ära. Ja et summa 79.- täis saaks, mis kindlustas tasuta saatmise, siis tellisin veel vajalikku, Stigile suveks sandaalid ja endale ühe topikese.

No ja nüüd olen ma nii õhinal, et seda tellitud kaupa näha ja katsuda. Õnneks pole palju vaja ja kogu nädal on mul möödunud naeratus näol:)

9. mai 2019

Tark ei torma

Kaks päeva pole töömees saanud aega meie objektile tulla. Loodan, et ta täna ikka välja ilmub ja hakkab lõpuks plaatima.

Kasutasime seda aega selleks, et seemnekartul keldrist välja venitada. Jah, just nimelt venitada. Käib ju kõik vannitoa põrandas oleva luugi kaudu ja oleks üsna vilets olnud seal tolmutada, kui põrand oleks värskelt plaaditud.

Ja kuna Jaskar kodus oldud aja jooksul seda tööd ära teha ei jõudnud ja Sten on kogu aeg kas trennis, koolis või õpib, siis pidime Metega selle töö ise ette võtma. Õnneks on mul sügisel niipalju oidu olnud, et olen seemne sorteerinud üsna pisikestesse kottidesse. Ja alati katsun ka söögi-ja seemne erinevat värvi kottidesse panna, siis on selge pilt. Kuigi jah, eks suuruse järgi suudab ka ikka seemnekartuli ära eristada.

Igatahes oli mul Metest suur abi. Mina andsin alt keldrist kätte, tema võttis koti luugi peal vastu. Esimesed kotid oli üsna lope välja "visata", kui ära väsisin, siis andis ikka venitada. Keldri koristasin ka kohe ehitusprahist ära, sai see asi ka korda.

Tavalisel, kui ma oma palgatöö olen lõpetanud ja juhtun kas teleka ette istuma või hoopistükkis viskan pikali, siis libiseb õhtu käest ja midagi tehtud ei saa. Eile aga tuletas Mete mulle kohe meelde, et pesu oleks vaja kuivama panna ja see andis mulle hea hoo. Sai lisaks kõigele ka puid kuuri veetud, Stenile sõitsin taksot, Stigile tegin WC transfeeri, söök sai tehtud. Lõpuks olin ma nii väsinud, et autoroolis oli see rahunemise hetk ja tundsin, kui läbi ma omadega olen. Unistasin ainult voodisse jõudmisest.

Selle "takso" sõitmise kohta on mul oma arvamus ja ma olen iga kord suht vihane selle "tasuta bussisõidu" osas. Ma konkreetselt sõidan võidu "tasuta bussiga". Kellel seda sel kujul küll vaja on? Asi on selles, et Stenil lõppeb trenn kaks korda nädala õhtul kell 19:00. Buss Lilli sõidab Nuias välja nii umbes 19:05 (vaatsin järgi). Teoreetiliselt hea tahtmise korral jõuaks Sten bussile, AGA....on üks nüanss. Õhtusel bussil pole ettenähtud peatust "KOOLI" peatuses. Buss sõidab sealt lihtsalt mööda ja sisse ei põika. Mis mõte sellel on? Peatus on, peatust ette nähtud pole. Ja kõige peenem on veel see, et kui Nuiast kedagi Lilli sõitmas ei ole, siis bussil polegi kohustust Lilli õhtul sõita. Et kui sa juhuslikult tahadki "Kooli"peatusest peale minna ja see peatus oleks plaanis ette nähtud, siis võib juhtuda, et bussil Lilli asja ei olegi tol päeval, sest Nuiast ühtki reisijat peal ei ole. Ja oota siis seal vahepeatuses. Selle kohta on aga seadus, et buss on vaja tellida, kui soovid sõita. Nali ruudus. Ja nii ma siis sõidan "tasuta bussiga" kaks korda nädalas võidu, et laps saaks trennis käia. Masendavamatel päevadel olen ma mõelnud, et miks maalapsed peavad kannatama, et koliks laste pärast kuskile asustastatud kohta, kust nad saavad omal käel trennides ja huvikoolides käia. Aga see on loomulikult mõeldamatu. Me ei saa ju oma mõnusat kodu jätta. Aga need asjad sellisel kujul küll ei toimi, see on kindel.

Nii, edasi...

Mete oli nii tubli, et hoolitses sauna eest. Meil on ikka igapäev tuli all seal ja soe vesi olemas. Päris mõnus on seal pesta ja toimetada. Tunnistavad kõik, et polegi nii hull ilma vannitoata elada.

Õhtul sai koorem puid veel kärule laotud. Tagurdamisega ma ise hakkama ei saa, selle töökese tegi Sten minu heaks ära. Nüüd on puukuuri pääs natukene häiritud. Ladusin küll suurema osa koormast nüüd hommikul vara kuuri, aga et tööle mitte hilineda, jäi natukene veel laduda. Mõnus hommikuvõimlemine oli. Pean kiiremas korras ukseaugu vabastama, sest kui äkki juhtub ime ja töömees tuleb, siis peaks käik vaba olema.

Vot nii on lood. Nüüd peab varsti mõtlema hakkama, kuidas kartulivaod sisse saab. Äkki saab selle nädalaga kartuli maha ja siis muidugi on vaja kõik aiavili maha külvata, tippsibul mulda tippida jne. Tomatitaimed saan emalt, nendega ma kiirustanud ei ole, sest külma teeb iga öö. Mina ei viitsi neid taimi katmas ja soojendamas käia ja veel enam, mitu korda istutada, kui külm peaks ära võtma. Olen laisk olnud ja see on ennast ära tasunud. Ei jooksnud esimeste soojade ilmadega tegutsema ja ei arvanud, et suvi ongi nüüd käes. Isegi villaseid sokke pole jalast veel saanud. Tark ei torma:)

7. mai 2019

Kui hästi tegelikult kõik on

Läbi minu nädalane puhkus. Täna esimest päeva tööl. Mõnus oli küll kohustustest vaba olla ja eile tundsin ennast natukene ebamugavalt, et kohe-kohe tuleb jälle tööga alustada. Mitte, et töö raske või vastumeelne oleks, ei seda mitte. Lihtsalt nii mõnus on oma aja peremees olla. Ja nüüd täna tööga alustades - jällegi, nii mõnus tegelikult.

Homme saab 3 nädalat ajast, kui meie vannituba välja lammutati. 3 nädalat tundub ühe vannitoa jaoks natukene liiga palju, ma tean. Oleks keegi mulle seda vahetult enne ideed vannitoa renoveerimisega alustada, seda öelnud, poleks ma vist seda asja ette võtnud. Nüüd on juba suva. Oleme kõik harjunud, et meil majas WC-s käia ei saa ja pesemisvõimalus puudub. Tundub täiesti elementaarne juba. Eriti andis see tunda elektriarve näol. Aprilli eest tuleb välja ca. 60 eurot tavalise ca. 100 eurot, mis tõi mulle naeratuse nöole. Seega, pole enam oluline, millal see "majake" meil valmis saab. Ja seda hirmu, et töömees selle pooleli jätaks, see hirm puudub. Ta teeb, kui aega saab ja ta teeb oma tööd hästi. Teatavasti alustab ta täna põranda plaatimisega. Kogu ruum on üle võõbatud vesieristusega. Seda ma kuivatan eilsest saati soojapuhuriga, et kiiremini kuivaks. Ruum on nii soe, et lausa uskumatu. Ilma mingisuguse kütteta sokkis põrandale astudes tunned jala all mõnusat sooja. Kui põrandaküte ka veel saab, siis nüüdseks olen ma juba üsna kindel, et see saab meie maja soojem ruum olema. Garanteeritud. Niivõrd hästi on kõik tehtud. Ma olen nii õnnelik, et pisar tuleb lausa silma.

Ma lähen nüüd lõunatama (lasen silma korraks kinni), et siis hoogsalt jätkata tööga:)


26. aprill 2019

Koomiline

Kisub koomiliseks meil siin. Õnneks mitte veel tragikoomiliseks. Eile ma töömeest ei näinudki. Õnneks sain sõnumi vabandusega ja olin rahulik. Juhtub ikka. Lootus pole mul veel päris kustunud, et vannitoa ehitus ikka edasi läheks.

Poisid tõid eile keevitatud detailid kohale nagu kokku lepitud. Nüüd peaks kõik enamvähem olemas olema põhiasjadest.

Ma natukene kahtlen, kas ma peaks vannitoa puidust ukse ja tööpinna ikka valget tooni saunavahaga üle pintseldama. Tundub kuidagi läila, kui plaadid seina saavad ka valged. Äkki peaksin mingi tumedama vahendi valima, mis natukene särtsu annaks. Peab poes sellise pilguga ringi vaatama, kui sinna asja. Ja asja peaks sinna olema, sest mõni kanalisatsiooni toru jupp on veel kindlasti vaja ja WC poti tihend pidi ka omadega läbi olema. Imelik, aasta vana pott ja tihend juba õhtal.

Täna tuleb Jaskar ka koju. Konsulteerisin temaga veetorude asjus telefoni teel, kui Depos olime. Tema arvates ei tohiks mitte mingeid torusid jätkata, eriti kui nad seina taha jäävad. Tuleks kõik ühes tükis vedada kollektorist, et hiljem mingeid jamasid ei oleks. Ma nii ootan, et Jaskar tuleks. Meil on hoov ehitusprahti otsast lõpuni täis ja ma ei oska sellega mitte midagi peale hakata, veelvähem jõuan ma mingeid prügikotte liigutada. Tema suur ja tugev mees - kõik lootused on tema peal, et siin plats puhtaks saaks ja silmale vähe ilusam vaadata oleks. Õunapuud said ka eilsega kõik kärbitud ja kuna saag oli uus ja hea, siis andsin lahkelt minna. Päris julmalt, sügisel seda sodi puide all vähem. Oma tarbeks jätkub õunu küll ja veel.

Mete oli ka mulle jõudumööda abiks. Tema värvis poiste keevitatud keldriaugu ja kandurid. Talle tundus see töö huvitav, sest värv oli spreipudelis. Ja kui ta nägi, et mul saagimine nii libedalt läheb, tahtis temaga vahelduseks saagida. Ta ennegi mul aidanud jämedamaid oksi nüsida. Üks puu on meil plaanis päris maha võtta - täiesti kasutu puu. Aga käsisaega ei tasu vist üritama hakata.

Juhtus ka midagi äärmiselt nõmedat. Mete ja Stig on veepüsside lainel. Neil on kindel plaan endile korralikus Nerfi veepüssid osta, aga kaubanduses pole praegu hooaeg - Lätis vähemalt mitte. On ainult nooltega püssid. Spetsiaalsetes mänguasjapoodides võib-olla on olemas, aga sinna pole sattunud. Oleme ju ehituspoodide lainel praegu. Igatahes tahavad nad hirmsasti veesõda mängida. Isegi vihma oodatakase seks puhuks, pidi veel mõnusam olema sõjamäng.

No ja eile läks siis Mete oma üht olemasolevat püssi tiigi äärde täitma, et kukele koht kätte näidata. Ja mis juhtus? Taskus olev telefon libises sulpsti tiiki. Uus telefon. Ok, jõuludeks sai, mõned kuud ikka vana, aga ikkagi. Ja siis seisab seal tükkaega, enne kui sõna suust välja sai, mis juhtus. Õnneks olin lähedal. Kargasin toolilt püsti ja kargasin sokkis tiiki ja haarasin kiirelt telefon. Mina Mete asemele oleks kohe peakat hüpanud, aga mis tema tegi:) Igatahes telefon töötas. Hiljem, kui ma teda kanade juures filmisin ja filmi üle vaatama hakkasin, selgus, et häält ei ole. Läbi klappide pidi olema. No ei tea, mis niiskus teeb. Kindlasti seda sattus telefoni. Ah nii kurb on selline asi.

Üks õnnehetk oli ka. Mul oli autol antenn maha keeratud, sest vedasime katusel ehitusmaterjali ja antenn jäi segama. Ja siis panin ma selle antenni auto peale, et kui koorem saab maha veetud, keeran kohe peale tagasi. Aga ma unustasin, nagu ikka. Ja üleeile, kui ma autoga sõitma läksin, kuulsin mingit krabinat. Vaatsin, et kellelegi selga ei sõitnud, korras. Teel olle aga hakkasin mõtlema, et see võis antenn olla. Jäin rahulikuks, sest kui kukkus maha, siis kodu hoovi, tagasitulles korjan maast üles. Mida aga ei olnud, oli antenn. Mitte kuskil ei olnud. Siis oli küll natukene kurb, aga mitte nii kurb, et edasi elada poleks mõtet olnud. Rääkisin lastele ka muret ja palusin silmad lahti hoida.

Sten läks rattaga trenni ja temal palusin kohe eriti valvas olla. Minnes polnud ta midagi leidnud. Tagasi tulles aga naabrite teeotsas oli antenni üles leidnud. Kas mul oli hea meel? Muidugi oli. Nagu jõulud:)

25. aprill 2019

Tasa ja targu

Asjad liiguvad. Töömees jõudis eile objektile natukene peale kümmet. Tänaseks on tehtud seinte soojustamine, elektrijuhtmed on veetud kuhu vaja, lagi on soojustatud. Plaaniväliseid töid on ka olnud. Esialgu oli planeeritud uus põrand valada vana peale, aga et kõik kvaliteetne ja korrektne välja nägema hakkaks, otsustasime siiski vana põranda täielikult lammutada (piikamise teel). Ma räägin, nagu oleks ise kõva lammutaja ja otsustaja. Tegelikult ei tea ma ehitusest eriti midagi ja usaldan asjatundjaid. Lisaks selgus eile, et keldrisse minev luuk on vaja ka ümber teha. Natukene väiksemaks (ca. 60x60) ja natukene teise disainiga. See oli ka koht, kust talvel palju külma sisse tuli. Kuidas asi lõpuks välja nägema hakkab, on pärast näha.

Kutsusin eile meie oma kohalikud poisid (mehed) siia, et nad täpsed juhised, kuidas mida teha ja keevitada. Täna õhtuks lubati uus luugi rakes kohale tuua. Nii tublid mehed. Lisaks tellisin postelt veel tööpinnale kandurid. Poes on üsna niru valik ja tunduvad üsna nõrga konstruktsiooniga.

Tänu sellele luugi muutusele tuleb ka põrandat natukene ümber valada, et keldriauk väiksemaks saada. Kas ma sealt august ka tulevikus keldrisse ronima mahun, on juba teine teema. Ega ma seal tihti ei käi - kevadel ja sügisel, kui kartuli võtt või panek on ja vahepealsel ajal ka minimaalselt. Viimasel ajal pole kartuli söömine meil peres enam nii popp. Ja need harvad korrad, kui vaja midagi tuua keldrist ja ma juhtumisi sinna ronima ei mahu, siis meil on peres peenemaid inimesi ka.

Ise ma nokitsen siin vaikselt töö kallal. Üsna rahulik aeg on. Kohe hakkab puhkus ka nädala jagu. Oi kuidas ma seda ootan, kuigi arvatakse, et ma ju kogu aeg niikuinii puhkan, kui kodus töötamine. Aga päris puhkus on ikka teistmoodi, ei mingeid töökohustusi, arvutit ei puutu ka mitte, saan ennast täieleikult tööst välja lülitada. Niipalju, kui see nädalaga võimalik on. Aga on. Isegi eelmise nädala neli järjestikku vaba päeva jutti aitas akusid laadida.

Päevad on ka nii pikad, et kui ma töö lõpetan 16:30, siis on veel pikk õhtu ees. Jõuab palju teha, kui mitte vahepeal istuma jääda. Siis ei saa enam töö juurde. Olen aias õunapuid kärpinud ja üsna julmalt, et muruniitmisel okste rägastikus seiklema ei peaks ja kõndida ka aias normaalselt saaks ja et õhku ikka rohkem oleks. Palju neid õunu ikka vaja on, ainult nuhtluseks sügisel, kui õunapuude alused õunu täis on.

Eilsest peame hakkama saama ka ilma WC potita. Muidu pandi see meile ajutiselt üles, kui tööd ei tehtud, aga nüüd on järg põranda käes ja on läbi see lõbu. Kaugele aianurka on mul selleks puhuks auk kaevatud. Ja no pole paha värskes õhus vabas looduses keha kergendada. Lastega on muidugi teine asi, nendele käivad mugavad transfeerid vanaema juurde, kus nad siis omi asju ajavad. Õnneks on vaheaeg. Mis kooliajal saama hakkab, ma ei tea. Eks mul jälle jooksmist rohkem, et saunas ikka jooksvalt soe vesi oleks ja kõik oma hädad tehtud saaks.


24. aprill 2019

Kuidas leida õiget töömeest?

Remondi tegemisega on alati nii, et sul võib tahtmist ja mõtteid olla, isegi raha suudad sebida, aga kõige raskem osa asja juures on, kuidas õiget töömeest leida. Sellist, kes teab, mis teeb, on kiire, ei vingu, kellega saab asju arutada ja kes teostab iga su hullumeelse idee. Ja kes teeb ilusat tööd, mitte mingit käkerdist.

Minul on siiani õnneks läinud. Aga kui sa kuuled, kuidas inimesi üle lastakse, siis tekib väike kõhedus ja eks sellepärast olen minagi asju edasi lükanud. On selge, et head töömehed on kõik hõivatud ja neil tööpuudust ei ole.

Ma võin öelda, et mina sattusin sel korral vägagi hea töömehe otsa, sisestunne ütleb seda. Ta pole kordagi ütelnud, et midagi ei saa või see pole võimalik. Pigem ta ütleb, mida veel teha võiks, et lõpptulemus ikka parem tuleks. Saematerjal sattus meil sel korral selline mõõdust väljas ja koorega, aga ei..probleemi pole. Ei keeldunud töötamast sellise materjaliga.

Esimesel päeval pidas lubatud kellaajast ka kinni, aga nüüd kipub olema raskusi töö juurde saamisega. Kuna ma inimest isiklikult ei tunne, siis võib-olla tõesti oma elu vajab ka elamist ja olen silma kinni pigistanud. Meil ei ole ajatöö. Väikse ettemaksu tegin, aga selle eest on siin tööriistu juba maa ja ilm, need katavad lõdvalt ettemaksu ära. Aga lastele on juba imelik seletada ja aru anda, kus töömees on. Tahaks ju ikka kiiresti selle tähtsa ruumi valmis saada, kaua me ikka põõsa all käime. Nii hull asi muidugi ei ole. Poti on ta meile ikka paika pannud kasutamiseks, kui ta lahkub, aga vannituba on ilma ukseta:)

Igatahes ootame me nagu ilma imet, et töö jälle jätkuks. Eks näis, mis tänane päev toob:)

23. aprill 2019

Projekt "Vannituba"

Väljas on 19 kraadi sooja. Ometigi on see pikk ja masendav pime aeg möödas. Sel aastal oli küll üllatavalt palju ilusat talveilma, aga ikkagi. Eestlasele on see pime aeg üsna masendav, mis väljendub ka enamuse eetlaste nägudes ja olemuses. See-eest on kevad, päike ja rohkem valgust on eriti ilus aeg, minu jaoks küll. Võin öelda, et kevad on minu lemmik aastaaeg. Sel korral ei olnud eriti porist aega ka, üsna kiirelt muutus kõik kuivaks ja talutavaks.

Isiklikus elus oli (on) küll raskeid aegu, aga täna tundub kõik juba natukene positiivsem. Korjasin ennast kokku ja võtsin lõpuks kätte ühe suure murekoha meie elamises - vannitoa (ilma vannita vannituba). Vannitoal polnud iseenesest häda midagi, ainuke suur miinus oli, et seal oli külm. Kohe väga külm. Puudus igasugune küte. Lasin küll mingi aeg põrandakütte uuesti paigaldada, aga tolku ei olnud sellest midagi.

Asi käis kiiresti. Mõttest teostuseni kulus vist ööpäev. Esmaspäeval otsustasin asja käsile võtta. Otsisin "Sakalast" kuulutuse, helistasin, saime jutule ja kui hakkasime objekti ülevaatamist kokku leppima, siis selgus, et mees remondib vannitubasid ainult Viljandi ümbruses. Lootused purunesid. Lohutuseks soovitas too töömees mul "Sakalasse" ise kuulutus panna. See tundus üsna tüütu ja aeganõudev. Kartsin, et mul läheb selleks ajaks "hoog" üle.

Õnneks mõningase mõtlemise järel taipasin veel kord "Sakala" kuulutustele silma peale visata. Võtsin esimese ettejuhtuva kuulutuse, kus pakuti ehitus-remondi teenust ja helistasin. Küsisin kohe, kas ikka vannitubade remondiga ka tegeletakse. Ikkagi üsna spetsiifiline töö. Mul vedas ja järgmine päev oli töömees juba kohal vaatamas, mis meie vannitoaga teha annab ja kas ta tahab selle töö ette võtta. Sama päeva õhtuks sain juba hinnapakkumise.

Kui aus olla, siis selleks ajaks polnud mul isegi finantse selle töö jaoks. Aga ma lootsin isa peale, kes on mind ennegi ses suhtes toetanud. Olin üsna kindel, et ta mulle selleks raha laenab. Pank ei tulnud kõne allagi. Ja minust raha korjajat ei ole, ei suuda mina iga kuu kõrvale panne, et siis midagi suurt ette võtta. Mulle sobib laen, siis ma tean, et mul on midagi kasulikku tehtud ja ma maksan rõõmuga iga kuu kokkulepitud summat tagasi.

Aga kui palju laenu võtta? Oma peas olin ma arvestanud 7000-ga. Kellelegi ma seda summat ei nimetanud, aga olin valmis seda paari aasta jooksul tagasi maksma. Läksin siis lootusrikkalt isa juurde oma saadud hinnapakkumisega ja rääkisin oma plaanidest. Summast ma vaikisin. Siis kuulsin tarkusetera, et tavaliselt on kulud sama suured kui remondimehe eelarve. Et siis kui töömees soovib tehtud tööde eest 1000 eurot, siis tuleb teine 1000 eurot arvestada materjalidele. Ja mina oma peas plaanisin eelarveks 7000. Ega ma ei teadnud tõesti, pole ju kogemusi selles vallas. Igatahes sain isalt 2000 eurot ja ütlesin ehitusmehele "jah" sõna.

Esimene samm (või siis teine) oli astutud. Lapsed ei teadnud sel hetkel veel midagi. Ei hakanud ära sõnuma, enne kui kõik kindel on.

Kui esmaspäeval sai asjaga alustatud, siis kolmapäeval, kui lapsed koolist tulid, oli vannituba juba tühjaks lõhutud. Kolmapäeva õhtul käisime Mete ja Steniga vanaisa saekaatris lauamaterjali muretsemas ja lõikamas. Korraga sai järelkäruga kogu vajaminev materjal kohale toimetatud ja hommikul sama käruga muid materjale hankima mindud. Võtsin töölt päeva vabaks, muidu ei oleks mitte kuidagi välja mänginud. Õnneks oli mul võtta abimees kaasa, üksi oleks päris keeruliseks läinud kipsi, peno, igasuguste segudega jne. Ja kõige hullem järelkäruga sõitmine. Alustasime Viljandist ja õhtul lõpetasime Valmieras Depos. Eks lihtsam on selliseid keerukamaidasju muidugi eestikeelses keelekeskkonnas osta. Kui palju ma rahaliselt vastu pükse sain, ei hakka arvutama. Depost saime ainult vannitoavalamu. Selle ostmiseks erilist annet vaja ei ole.

Kui suurem osa materjali oli olemas, siis puudu oli ka veel üksjagu. Glasuurplaadid näiteks. Väga raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Valgustid, tööpind, silikonid, vuugisegud, dushisein - need olid kõik veel puudu.

Suurel Reedel läksime Metega uuesti Viljandisse, et Bauhofist plaadid ära osta - nii maha, kui seina. Ja valgustid saime ka. Saime emakeeles kõike küsida ja teenindus oli super. Müüja oli natukene mures, et me kaks naisterahvast, kas saame ikka koorma laadimisega hakkama ja kas meile see pea pool tonni plaate autosse ikka ära mahub. Soovitas hajutada raskust. Saime Metega hakkama ja olime uhked enda üle. Kodus laadisime kõik kahekesi maha ka. Ja olime plaadivalikuga rahul. Mete käis mitu korda ekstra imetlemas plaate ja kiitis aga takka, kui hea maitse tal on. Mina oleks teise valiku teinud, aga ega  Mete valik ka paha ei olnud. Seinas on üldmulje näha hiljem.

Laupäeva õhtul võtsin omale aja, et lõpuks leida koht, kust dushisein saada. Olin plaaninud selle kasvõi e-poest kuskilt tellida ja olin arvestanud pea 200 eurose väljaminekuga. Siis aga lõi ette reklaam Ehituse ABC-lt, et neil 20. ja 21. aprill kõik kaubad -25%. E-poes oli väga kliendisõbralik otsingusüsteem ja päris kiirelt leidsin vajaminevas möödus seina ja seda ainult ca. 70 euro eest. Siis aga selgus, et e-poes see toode otsas ja saadavus 1 tk ainult kaupluses, mis asus Rakveres. See viis selleni, et järgmisel hommikul oli meil plaanis Depost läbi käia ja suund Rakverre võtta. Ühesõnaga palju sõitu oli ees ootamas.

Deposse oli vaja minna sellepärast, et eelmisel õhtul, kui Metega jälle ostetud asju imetlesime, siis avastasime, et valamu on sattunud defektiga. Välimisel äärel jooksid suured pragunenud vaod. Poes kassas keegi valamut kastist välja ei võtnud ja meie võtsime riiulilt kinnise kasti, avasime selle ainult sisse piilumiseks, et veenduda kauba õigsuses. Ei osanud arvatagi, et valamu katkine olla võiks.

Depo ette sõites selgus aga, et õhk on kahtlaselt puhas. Ja oligi, pood oli kinni. Pühade puhul. Oli teisigi pettunud kliente, kes oleks hea meelega poodi tahtnud. Nii me siis tühja sõitsime. Oi kui valus laks oli. Natukene leevendas Ruhja Top, kus olid letid lookas värsketest soojadest saiakestest (vaatamata pühadele) ja kirsiks tordil oli paagi silmini tankimine natukenegi odavama kütusega, kui Eestis see võimalik on.

Viisime ülearused asjad koju, korjasime isa peale ja võtsime suuna Rakverre. Ja et sõit väga üksluine ei ole, põikasime Vao külla pagulaste elu-olu vaatama ja Väike-Maarjasse Lurichi värske ausamba juurde. Rakveres käisime linnuses väikse tiiru ja härja nägime ka päevavalges ära.

Ehituse ABC-sse olin eelnevalt helistanud ja dushiseina broneerinud, et mingit üllatust jälle ei oleks. Seal sujus kõik plaanipäraselt. Lisaks saime veel täispuidust tööpinna ja veel nipet-näpet ehituseks vajalikku.

Tagasiteel vaatasime Grossi valdused ka üle. Ega midagi eriti näha ei olnud võimase tara taha, aga aimu saime ikka, kus ja mis. Esnasse sõitsime ka peateelt 10 km sisse, kui juba sealkandis olime. Paide linn jäi teepeale ja Türilt sõitsime ka läbi. Selline päris mõnus väljasõit oli.

Valamu saime eile Depos välja vahetatud. Ilma probleemideta. Aga ma olen täheldanud, et sealsed töötajad on osaliselt eestlastest väsinud. Mitte kõik, osad. Umbkeelsetest eriti, nagu meie metega eile näiteks. Meil oli vaja veetoru osta ja liiteid ja vannitoa uks jne. Arvate, et ma tean milline on veetoru? Millised näevad välja liited, et veetoru ühendada. Ei teadnud. Ja hinnasiltidel kõik puhtas läti keeles. Google transleidiga saime niipalju siiski aru, et tegu veetoruga, mitte küttetoruga. Aega võttis, aga asja sai. Natukene vene keelt ma oskan, saime teenindajalt isegi torule vastavad liiteid välja pinnitud. Ukse saime, lengid oskasime ka paluda kuidagi, ukselingid-lukud. Aga unustasin hinged uksele. Laeliistud suutsime leida täitsa iseseisvalt. Mete on ehituse vallas täitsa haritud juba tänu meie ehitusele ja eks see viib mõtted ka mujale ja on meil natukenegi rõõmu. Eks jama on ka palju, aga keegi peab ju tegema, et saaksime tuleval talvel sooja vannituba nautida. See tundub juba praegu uskumatu, et meie vannituba võib ka äkki soe olla. Äkki, ega midagi kindlat veel ei ole.


15. märts 2019

Uuest töökohast

Kolisin juba mõnda aega tagasi oma kodukontori teisele korrusele. Toimus tubade vahetus. Kuna Jaskar on selleks korraks jälle pesast välja lennanud, siis on meil siin mõningane vangerdus täitsa võimalik.

Sten oli rõõmuga nõus saama omale toa, mis on suts privaatsem ja ei ole nagu läbikäiguhoov. Just selline oli tema tuba, mille "Kodutunne" talle kohandas. Et tüdrukud oma tuppa saaks, oli vaja Steni toast alati läbi käia ja avatud trepp on ka Steni toas. Seega üsna tihe liiklus ja ei mingit privaatsust.

Minule siin aga täitsa meeldib. Kui lapsed koolis, on siin üsna rahulik. Soojem on ka, valgust katuseaknast tuleb ka piisavalt. Kui päike juhtub välja tulema, siis on kohati väsitav, aga selleks tarbeks on mul akna vahele üks pleed pandud, et päikest varjata. See lahendus on ajutine, kuniks ma suudan ennast niikaugele viia, et siia üks pimendav soojust kiirgav ja külma hülgav ruloo muretseda. Aga ma tunnen, et see käib mulle täitsa üle jõu momendil, füüsiliselt. Selleks on vaja võtta mingid möödud, ja minna kusagile, kust seda tellida-osta. Ei teagi. Ja siis see kõige hullem osa, paigaldamine.Ühesõnaga jama kui palju.

Mõned plussid on siin veel. Kui peaks külm hakkama, mis mul just hetk tagasi juhtuski, siis teen tüdrukute toa ukse lahti ja panen soojuspumba tööle. Täiesti efektiivne lahendus. Natukene süda verd tilgu, kui elekter kulub, aga vahest pigistan silma kinni ja hindan soojust rohkem kui suuremat elektriarvet. Täna aga mõtlesin, et ei pane pumpa tööle, sest külmetamine pidi kaloreid ka suts kulutama. Ma olen nimelt jälle söögiga tagasihoidmise lainel. Oh jumal, eksju. Lõpmata teema see kaaluteema. Aga Riias olles oli meil iga õhtu menüüs Mäkk. Hommikusöögilauas ka tagasi ei hoidnud (nii maitsvad hommikusöögid olid) ja topp joogiks oli 100%-ne ananassimahl.

Koju jõudes oli vahtramahl jooksma pandud ja nüüd olen selle dieedil. Natuke tüütu on see wc vahet jooksmine, aga eks liigutamine tuleb ka kasuks. Eriti kui ma veel teisel korrusel asun. Trepist jooksmist on päeva jooksul ikka piisavalt. Nädalaga kilo kadunud nagu niuhti. Tuleb kasuks, eriti, kui ma omale mõne hilbu ka Riiast veel ostsin, näevad riided ka seljas paremad välja:) Sellised lood siis sel korral.

14. märts 2019

Minu Vikerraadio e-etteütluse tulemus

 Arenguruumi on, aga mingi vaist on siiski olemas:)

 

Minu sisestatud tekst:

Aitäh kaasmaalane, et pärast mitmendat-setmendat korda "Tõe ja õiguse" vaatamist ärksalt e-etteütlust kirjutad, tähistamaks riigikeele ning laulupeo juubelit. Laulu-ja tantsupeole soovivad kõik, olgu nad niiöelda euroaastal sündinud kooliuusikud, kes lauluväljakul veel hästi ei orienteeru või väliseesti tantsurühmad, kes Kalevi keskstaadionil "Tuljakut" esitades ühekorraga kodumaaigatsust ja jällenägemise rõõmu tunnevad. Kas üleeestiline juubelipidu "Minu arm" kuulub Rahvusringhäälingu enimvaadatud saadete hulka, on heinakuu alguseni teadmata.
"Laula ja hõiska", hüüab debütant dirigendipuldis, kui Gustav Ernesaksalikku segakoorilaulu juhatab ja enamik lauljaid vaid ümiseb, pilgud laulutaadi mälestussambal.

Kontrolltekst:

Aitäh, kaasmaalane, et pärast mitmendat-setmendat korda "Tõe ja õiguse" vaatamist ärksalt e-etteütlust kirjutad, tähistamaks riigikeele ning laulupeo juubelit!
Laulu- ja tantsupeole soovivad kõik, olgu nad nii-öelda euroaastal sündinud kooliuusikud, kes lauluväljakul veel hästi ei orienteeru, või Välis-Eesti tantsurühmad, kes Kalevi keskstaadionil “Tuljakut” esitades ühekorraga kodumaaigatsust ja jällenägemise rõõmu tunnevad.
Kas üle-eestiline juubelipidu „Minu arm“ kuulub rahvusringhäälingu enim vaadatud saadete hulka, on heinakuu alguseni teadmata.
„Laula ja hõiska!“ hüüab debütant dirigendipuldis, kui gustavernesaksalikku segakoorilaulu juhatab ja enamik lauljaid vaid ümiseb, pilgud laulutaadi mälestussambal.

Paralleelvõimalused:

  • Esimese lause lõpus võib olla nii punkt kui ka hüüumärk.
  • Sõna „tähistamaks“ ees ei ole koma kohustuslik.
  • euroaasta / euro aasta
  • Välis-Eesti / väliseesti
  • lauluväljakul / Lauluväljakul
  • „Tuljakut“ / tuljakut
  • kodumaaigatsust / kodumaa igatsust
  • jällenägemise / jälle nägemise
  • Kalevi / „Kalevi“
  • üle-eestiline / üleeestiline
  • „Minu arm“ / Minu Arm
  • enim vaadatud / enimvaadatud
  • gustavernesaksalikku / gustav-ernesaksalikku
  • segakoorilaulu / segakoori laulu
  • laulutaadi / Laulutaadi
  • Kontrollsüsteem oli leebe üleliigsete reavahetuste, tühikute ning erinevate jutumärgivormide suhtes.