Küsimused mulle

11. mai 2017

Aeg tegutseda

Mul on puhkus käimas, juba teist nädalat, aga midagi kasulikku veel teha jõudnud ei olegi. Sõna otseses mõttes puhkangi. Plaanis oli ikka kõvasti põllumajandusega tegeleda, aga mida sa siin tegeled, kui hommikuti on maa valge ja päeval sajab lund. Imestada ei ole siin enam midagi. Täiesti tavaline, et 10. mail on maa valge.

Jumala õnn, et ma nii laisk olin ja tomatid-kurgid alles märtsi lõpus mulda sain. Oleks ma varem seda teinud, oleks taimed juba vilja kandnud. Praegu on nii nibin-nabin viimane piir ja kannatavad veel akendel olla. Loodetavasti lõpeb see(ilma)jama siin ära ja saab taimed kasvuhoonesse istutada.

Kui siin üks natukene talutav ilm oli ja kannatas õue minna, käisin maasikapõllu läbi. Kakkusin umbrohud välja ja konstateerisin fakti, et päris palju taimi on välja läinud (eelmise aasta istandus). Sattusime Lätis Iecavas turule ja sealt ostsin ma kohe tervelt 5 maasikataime. Tüki hind oli 50 senti. Hea on turul käia, kui sul on kindel eesmärk ja ei pea sihitult ringi uitama. Ega ma täpselt ei teadnud, palju mul neid tühje auke põllul on, mis täiendust vajavad, seega võtsin igaks juhuks 5.

Koduteel jäi meil veel silma üks laada moodi asi, kust me ka läbi hüppasime. Kohanimi oli Straupes Zirgu Pasts. Kui s lõpus, järelikult oli see Lätimaal. Sealt ostsin ma teised 5 maasikataime, aga juba hinnaga 20 senti tükk ja isegi sordi nimi jäi meelde, Elvira. Sorte oli teisigi, aga kuna ma neist midagi ei taipa, keelt ka ei osanud, siis sai valitud sealt kastist, kust kõige rohkem ostetud oli. Niisiiis oli mul 10 maasikataime, mis said ka kohe sama päeva õhtul mulda, kui koju jõudsime. Ja väga hea, sest järgmisel päeval keeras ilm jälle ära. Olen enamvähem siiamaani ainult toas istunud ja külmetanud. Ahju kütan ikka ka iga päev.

Täna hommikul, kui lapsed kooli olid saadetud, tundus elu juba natukene rõõmsam. Päike siras, maa oli küll valge, aga pisukest istumist diivanil, kohvi tass käes, tundsin, kuidas tahaks täitsa midagi ära teha. Alustasin dushiga, panin omale mugavad koduriided selga. Nojah, pükse andis jalga tirida. Vana nali. Kaal on ikka totaalselt käest ära. Et kodust välja minnes midagi veel jalga oleks panna, sai ostetud mingi aeg H&M-st 360 kraadi stretschid teksad ja mis siin parata, päris mitu numbrit suuremaks olen paisunud. Aga jällegi, kui riided selga panna ja need riided on õiges suuruses, siis pole asi päris lootusetu. Pekid tõmbavad kokku ja tunnen ennast päris enamvähem. Polegi nii hull natukene toekam olla:)

Ühesõnaga kui ma riides olin, panin söögi hakkama. Olen juba mitu päeva lubanud lastele süüa teha, aga ikka läheme kergemat vastupanu teed ja sööme saiakesi ja muud saasta, mis on tegelikult nii maitsev. Ja mugav. Ma olen mõelnud, et kui me rahaliselt nii hea seis ei olnud, sai ikka tervislikult toitutud, kodus tehtud päris toidust. Nüüd on mul ilus ja uhke köök, aga järjest vähem näeb mind seal vaaritamas. Põhiliselt käib üks suur nõudepesu ainult. Küpsetamise olen sootuks ära unustanud, lihtsam on ju Läti Top´ist saiakesi osta. Ega see heaolu ühiskond head ei tähenda. Ok, niipalju hoolas ma olin, et tegin suure kausitäie shashlõkki, et ilusate ilmade tulekul natukene grillida. Kartuli panek ju ees ja kool hakkab lõppema, saavad lapsed natukene vabamalt lihaga maiustada. Meenale ostan vahukomme grillimiseks.

Nonii, Lidli kohta tahaks paar sõna õelda, aga teinekord. Siiski südamelähedane teema.


10. mai 2017

Kuidas ma laenukõlblik ei ole

Nagu ma siin talve lõpusirgel-kevadehakul  omale plaane seadsin, lubasin ma oma autoparki korrastada. Vanad autod realiseerida ja üks uus asemele.

Mingi aeg ma siis hakkasingi auto kuulutusi sirvima. Margi valik oli algul keeruline, aga ajapikku oli selge, et Ford, Opel, Kia jne. langevad kohe välja. Audi ei tulnud kõne allagi, sest seal maksab juba nimi pool auto hinda. Minu eelarvega oleks saanud üsna vana rondi, mida mul vaja küll ei olnud. Neid pool piduseid seisab hoovis juba piisavalt. Milleks üks veel juurde muretseda.

Lõpuks jäi sõelale Toyota Avensis, universaal kerega, et ikka ruumi ka oleks. Diisel loomulikult, et ikka ökonoomsem oleks ja sõita ka saaks ilma süümepiinadeta. Auto vanus võis olla maksimaalselt 2-3 aastat.

Kriteeriumid paigas, oli asi juba lihtne. Leidsin sobiva auto ja hakkasin otsima panka, kes mulle laenu annaks. Tegin taotlused kolme panka, kahelt sain äraütleva vastuse, kolmas tegi omapoolse pakkumise. Asi tundus juba reaalne ja ma olin päris meelitatud, et ühele üksikemale, kes kasvatab nelja last, võimalus antakse.

Olin parajasti reisil, kui mulle lootust anti. Tänu sellele jooksis liiva mu plaan Ikeast omale söögilaud ja toolid osta. Ei saanud ju sissemaksu raha laiaks lüüa. Selleasmele võtsin julguse kokku ja ostsin uuele (veel olematule) autole kummimatid, ise ülirahul enda ostuga olles.

Nii ma siis Vilniuse turu väravas tund aega varem kokkulepitud ajast istusin oma mattidega ja ootasin, kuni teised shoppasid, ise positiivselt meelestatud.

Kuidas kogu see liisingu protsess välja nägema hakkab, polnud mul aimugi. Esmaspäeval helistasin oma laenuhaldurile, et asi selgemaks saaks. Siis selgus, et pakkumine, mis mulle tehti, peab läbima veel laenukomisjoni ja nemad otsustavad.

Nii ma siis ootasin, närvid viimase piiri peal, teha midagi ei suutnud, sest iga hetk võis minna asjaks. Lõpuks saatis autoostja mulle emaili ja uuris, kaugel pangaga asjad on. Vot siis võtsin kätte ja helistasin, et need piinad lõpetada. Selgus, et sissetulekutena ei arvestata elatisraha, mis meil niigi lünklikult laekuvad ja sellega oli asi otsustatud - me ei ole laenukõlblikud.

Minu õhulossid langesid kokku ja nüüd ma istun siin rahahunniku otsas ja mõtlen, mida teha. Kas lüüa see raha sirgu asjade peale, millest ma unistanud olen (integreeritav mikrolaineahi, profi köögikombain, köögilaud toolidega), või...minna kasvõi laevaga sõitma, Soome, lastega, sööks Rootsi lauas...aga ei, ei raatsi.

Üks variant on ära oodata juuli, kui hakatakse maksma seda 300 eurot paljulastelistele. Kui see sissetulekusse arvestada võiks ju uuesti üritada. Saaks veel raha juurde koguda senikaua ja uuesti see protsess läbi teha. Ma ei saa nii kergelt alla anda. Ja kummimatid ei saa ju ka kasutult seisma jääda. On, mille nimel pingutada:)

9. mai 2017

Ma olen peaaegu tagasi

Tere taas üle pika aja ja vabandused, et lihtsalt ära kadusin. Põhjuseks nagu konkreetselt midagi ei olegi ütelda, lihtsalt tundus tol hetkel nii, et tahan puhkust - kõigest. Ja ega naasminegi eriti lihtne pole. Teiste vahvaid blogisid lugedes tuleb alati tunne, et kirjutaks ka, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, see ka kaob ja vastu tahtmist ma ennast siia juba ei aja.

Mõned tuttavad on küsinud, et mis juhtus ja on blogi sulgemist heaks kiitnud. Miks, jääb natukene arusaamatuks. Mind see küll eriti ei rõõmusta.

Blogi tegin mingi aeg jälle avatuks, aga kirjutada pole midagi suutnud. Külastatavus tõuseb iga päevaga, seega olen püüdnud ennast kokku võtta.

Praegu on selline hetk ja on enamvähem selline seis, et nagu näha, suudan kirjutada.

Igatahes on elu läinud normaalselt. Lapsed on terved ja saame oma eluga hakkama. Et me hakkame saame, ei tähenda aga seda, et ma niisama alla annan ja elatisnõudest loobun. Veebruaris sai sisse antud maksekäsu kiirmenetlus, et Meena ja Stigi issi lastele vähemalt miinimumiski elatist maksaks, aga sellele esitas ta vastuväite (kui halb tervis tal on ja kui vähe tal niigi raha on) ja nüüd läheb asi kohtusse. Ega see lihtne ei ole, laastab ikka piisavalt, aga lastel on ka õigus natukenegi paremale elule. Miks pean mina üksi panustama.

Ah jaa, üks suurem asi on veel käsil - breketid. Jaskari üle aastane ravi lõppes aprilli lõpus ja tema hammaste rida on nüüd ideaalilähedane. Mina alustasin märtsis oma eeltöödega ja varsti peaks minulgi breketid suus olema. 2011 aasta alustasin ka korra selle protseduuriga, aga siis tuli Saksamaale kolimine vahele ja asi jäi soiku. Jäljendite tegemiseni vaid jõudsin. Nüüd olen aga 100% pühendunud ja 2 aasta pärast peaks naeratus enamvähem olema:)


Ilmad on meil Eestis masendavad, eriti sel kevadel. Ei taha ja ei taha need soojad ilmad tulla. Korra annab lootust ja siis hakkab lund sadama. Ega õue eriti ei kipu, hea vabandus toas lõsutamiseks. Ei teagi mis parem on, ega need kuumad ilmad ka jälle kiita ei ole. Käisin nädalavahetusel Vilniuses ja seal võttis jälle kiruma, et kuradi palav on. No ei ole kuidagi hea. Hommikul ja õhtul oli normaalne õhk, sai isegi hingata, aga päeval otsisd ikka varju. Aga pole hullu, sai suvist kliimat natukene tunda. Enne Riiat tuli aknad üles kerida, sest õhk muutus jäiseks ja koju jõudes oli esimene käik ahju tuli alla teha.

Avalugu sai nüüd kirja, ma ei hakka üle pingutama - tasapisi ikka. Vaatab, millal ja mida mul jälle ütelda on.



9. veebruar 2017

Minu arvutuskäik: palju saan mina tulumaksu tagasi? Oletatavalt:D

Täitsa ajaviite teema, pole midagi ju oma vaba ajaga pihta hakata. Kasutasin abina seda lehte (LINK).

Brutotulu: 15 888,18

Maha arvamised:

Maksuvaba 2040
TKM (kinnipeetud töötuskindlustus) 135,07
KPM (kinnipeetud kohustuslik kogumispension) 168,84
Koolitus 349,65
Lapse maksuvaba 3 x 1848 = 5544

Kokku mahaarvamised: 8237,56

Tulumaks sellelt: 8237,56 x 20% = 1647,51
Tasutud tulumaks: 2592,24

Lõplik maksukohustus: 1647,51- 2592,24 = -944,728


Kas mu arvutuskäik klapib, selgub õige pea. Aga nüüd on mul vähemalt ligikaudu teada, mis rahadega ma arvestada saan.

Nagu kult rukkis

Ei tahaks küll julm olla, aga järjekordne käimasolev blogisõda, mis õnneks küll sel korral ei puuduta mitte mingil määral mind, toob põnevust. On vähemalt lugeda ja jälgida midagi Perekoolist (LINK). Malluka blogisse mul asja ei ole, seal saab kohe sõimata, nii kui midagi teistmoodi arvata julged ja päris mark on ka selles seltskonnas viibida, kui aus olla. Minu arvamus inimesest, kes Malluka möödalaskmisi kiidab, langeb kohe kolinal.

Blogisid puudutavad teemad tegelikult ongi minu lemmikteemad, tehke mis tahate. Ise ma neis teemades absoluutselt sõna ei võta, viha ei õhuta ja jään enamasti erapooletuks, vaikselt mõeldes, las karma teeb ise oma töö, mina ei peagi midagi tegema, pean vaid oma elu elama nii hästi, kui ma seda oskan. Sõim, mis mulle vana-aasta lõpus osaks sai Malluka tulihingeliste pooldajate poolt, ei jäänud tulemata ka Eveliisile (LINK). See ütleb nii mõndagi inimmassi kohta, kes ei anna endale aru, mida nad suust välja ajavad. Ilma teemasse süüvimata asutakse kaitsepositsioonidele, arulagedalt, ütleks. Ja mis kõige peenem. Facebookis tehakse seda oma näo alt. Klõpsisin siis ka valikuliselt (kellel mahlakamad väljaütlemised) mõne profiili lahti ja uurisin inimese tausta ja ei imestanud enam millegi üle. Ei hakka siin "teist Eestist" mainimagi, see nii leierdatud teema, et selline asi olemas on. Titemammadest klounkari ma ütlen. Sorry! Aga mul pole midagi tsirkuse ja leiva vastu:) Tehke aga ennast ja oma iidolit lolliks, jõudu soovida pole vajagi.

Mõtlen aga iga päev üha rohkem karma peale ja nii nõme kui see ka ei oleks, ma usun karmasse. Unenägudesse usun ka. Näen päris tihti und ja hommikul on enamasti meeles ka, mis toimus. Löön telefonist unenägudeseletaja lahti ja püüan aru saada, mis mulle õelda on tahetud. Peopesa sügelemisse usun ka. Kui sügeleb vasak peopesa, annan raha välja, kui parem, on raha tulemas. Läheb alati täppi. Kui kellegil lastest on vill keele otsas, on selge, et ta on kellegile pahasti õelnud. Kusjuures minul pole juba ammu suus mingit villi olnud. Olen püüdnud elada ja olla "inimese" moodi.

Muust elust ka pisut. Eile oli minu lastel külmapüha. -19 näitas meie asukohas telefon külmakraade ja ma ei hakanud lapsi hommikul enne seitset kodust välja ajama pakase kätte. Lasin neil soojades voodites edasi magada. Meena oli eelmine päev soojad püksid ja villased sokid ka kooli jätnud, nii et tal polnud enam midagi sooja ka selga panna. Mis see päevake puudumist ikka teeb.

Ega lapsed siis ju magada ei näe, kui võimalus on. Veeresid kõik mul siin ringi juba kaheksa ajal. Sten oli ilma pikema jututa nõus kohe ahjupuud tuppa tooma, Mete pesi nõud. Tegin neile hommikuputru ja siis läksid kõik oma tubadesse ja olid vaikselt omaette, et saaksin rahus tööd teha. Meena luges köögi diivanil ahjusoojas oma kohustuslikku kirjandust kõva häälega ja kõik oli selline mõnus ja harmooniline.

Meena "Kaksteist kuud" lugemas
Ise tunnen ma sellist rahutust. Pole nagu enam midagi "SUURT ja tähtsat", mille nimel rabeleda. Rutiini ma ei talu. Lubasin lastele, et meie rahaprobleemid saavad lahendatud, kui köögimööbel paigas. Seda ta nüüd on, aga raha ikka ei paista kuskilt. Pangaarved olid mul täiesti kuivad, kuni eilseni. Siis laekus lasteraha, millest peale maksude ja arvete tasumist jäi alles 118 eurot. Kui palk laekub, maksan 300 kohe köögiprojektiks võetud laenu tagasi, mida ma teen loomulikult rõõmuga. Maksan kõiki oma võetud kohustusi rõõmuga ja esmajärjekorras.

Sel kuul on loota tuludeklaratsiooni rahasid, millega on mul ka omad plaanid. Palju ma saan, pole aimugi, peaasi, et ma pettuma ei peaks. Esmajärjekorras tahan Polo korda lasta teha. Seisab teine hoovi peal nii õnnetult - ei ülevaatust, ei kindlustust. Sinna on mul planeeritud ca. 200-300 eurot. See ongi hetkel mu kõige suurem mure. Üldse teevad autod mulle muret. Siin oleks vaja pisukest ümberkorraldust. Üks on juba vana ja väsinud, teine pisut kabedam, aga pisike meie pere jaoks. Oleks vaja mõlemad likvideerida ja üks korralik asemele muretseda. Tundub, et see mu järgmiseks suuremaks väljakutseks saabki. Olen selle peale juba päris palju mõelnud.

Lastele lubasin veel, et teen neile kõigile pangakaardid. Selleks on vaja aga linna sõita, mis tundub päris suur ettevõtmine. Kui ma alles hiljaaegu igapäev linna tööle sõitsin, oli asi hoopis lihtsam. Nüüd ei saa mitte kuidagi enam liikuma. Hea kui korra nädalas poodi saab, sedagi vaid meie kohalikku Konsumisse, paremal juhul Ruhja Top´i. Raske on ette kujutada, kuidas ma suutsin iga päevast linnasõitu peaaegu 8 kuud finantseerida. Müstika.

Ja kui keegi praegu huvi tunneb, miks ma töö ajast blogi kirjutan, siis juhhei...aga mul on ületundide arvelt kaks vaba päeva e. siis XXL nädalalõpp. Aga kõige nõmedam, et kui need vabad päevad sul käes on, ei oska sa nendega midagi arukat peale hakata. Võiks ju minna kuhugile, aga raha ka nagu ei ole. Laenama ka ei tahaks hakata, see on nagu umbes, et laskmata karu nahka pole mõtet jagada.

Eks näis, lähen istun elutuppa diivanile natukeseks. Seal tulevad mul tavaliselt tohutult head mõtted ja tegutsemisind.

2. veebruar 2017

Köök pildis

Väike ülevaade köögist, mis pole küll 100% valmis, aga Trinity-K on oma töö lõpetanud. Nemad on endast andnud rohkem kui 100% ja ma olen nende poolse teenusega väga rahul. Eriti meeldib mulle nende kinnipidamine lubatud aegadest. Minuti täpsusega oli töömees mõlemad päevad kohal, kui ta tulema pidi ja tegi oma tööd väga professionaalselt.

Sellised tööd nagu kraanikausi, nõudepesumasina, pliidi, õhupuhasti ja külmakapi ühendamised teeb tuleval nädalal Revatal, kes tegid ka minu köögis kapitaalremondi. Siis pannakse veel puuduolevad põrandaliistud, köis lakke jne. Nad lubasid ühe terve päeva siin teha, et kõik saaks paika, mis veel vaja.

Seniks aga pildigalerii, mis on küll moblaga klõpsitud, aga kaamerat pole ma juba ammu kapist välja kraaminud, sest minu arust teeb mu telefon sama häid pilte:)







Lükanduks mööbliga samas toonis, mille taga on minu pisikene majapidamisruum pesumasina, triikimislaua jms.

Siit puudub veel külmkapp



Praktiline lahendus palkseinaga - ei ole vaja hakata seina lõhkuma






Lift küpsetuspannidele

Esimesed sissekolijad


2 auguga pliidi asemel sai valitud 4 auguga





1. veebruar 2017

Olen dilemma ees

Ma olen mõtlema hakanud, et laud, mis meil praegu köögis kasutusel on - enamvähem antiik - nagu hästi ei sobi enam meie kööki. Sobiks, kui ta oleks restauraatori poolt kenasti korda tehtud ja taastatud, aga sellisena nagu ta praegu on, nagu riivab silma. Mete on ka seda meelt.


Nii ma siis olen natukene ringi vaadanud ja nagu ikka, oma lemmik mööblipoes Ikeas. Seal jäi mulle silma selline lahendus...

On ju hoopis teine tera, kui praegune variant? Ja ruumi oleks ka jälle rohkem. Aga eks näis, kui mööbel koos ja kuidas see vana laud sinna interjööri sobib.

Iga perenaise unistus

Nii uskumatuna kui see ka ei tundu, hakkab minu köögiprojekt ilmet võtma ja lõpule jõudma. Kui ma vahepeal olin juba mures, et millal see jaanuari lõpp küll on, kui mööbel valmis saama pidi, siis nüüd on asi selge. Lepingus ühtki tähtaega reaalselt kirjas ei olnud. Oli vaid suusõnaline lause, mis mulle meelde jäi - jaanuari lõpp.

Vahepeal mind juba hirmutati, et olen 50% ära maksnud ja nüüd olen sellest ilma. Aga ega ma seda tõsiselt ei võtnud.

Selle pika ooteaja sees jõudis ema juba oma kööki uuendada ja isa tegi ka oma köögis uuendusi. Eks ma nakatasin neid natukene. Ja nüüd käib lõpuks minu köögis ka sagimine.

Tegelikult olin ma nii kannatamatu, et helistasin kuskil 25. jaanuari paiku oma köögitegijale. Kui päris mitme helistamise peale telefonile ei vastatud, hakkas mul seest juba kõhe. Alati varasemate helistamiste puhul oli kohe vastatud. Rahustasin ennast sellega, et oli lõunane aeg ja mine tea, inimesed lõunal. Lõpuks siisiki sain inimese toru otsa ja sellega olid minu hirmud pühitud. Paari päeva pärast tuli korraldus lõplik tasumine teha ja 31. jaanuari õhtul pidi mööbel saabuma. Kokkupanemise aeg oli veel lahtine, aga lubati teisel või kolmandal veebruaril.

Laenasin emalt veel 300 eurot, sest no puudu oli raha. Olen tohutult kokkuhoidlikult küll elanud viimasel ajal, nii et endalgi hakkab paha sellele mõeldes. Aga kui nii suur summa nagu 5453 eurot makstud sai, siis see 300 eurot pole midagi märkimisväärset seal juures. Tänaseks on see võlg emale juba likvideeritud.

Eile õhtul, täpselt nagu lubatud, oli mööbel hoovis ja veeti kenasti pakitult tuppa. Päris palju oli seda kraami. Aga kui nii võtta, siis pidigi olema - täie raha eest ikka. Transport läks maksma 76 eurot. See oli kõik pandud hinnapakkumisse ehk siis seal 5453 euro sees.

Pildilt on puudu veel tehnika
Vahepeal sain meili, et kokkupanija tuleb kohe järgmisel hommikul kell 8:00 ehk siis juba täna. Ja jällegi, nagu lubatud, täpselt kell 8 astus töömess oma kohvritega tuppa. Sama mees, kes käis novembris kööki kohapeal mõõtmas, et kõik ikka sobiks hiljem. Ma veel imestasin, kuidas nad mu siit metsast üles leidsid, tavaliselt ikka helistatakse ette ja küsitakse teed. Aga ma ei tundnud meest ära ja ei saanud arugi, et ta juba siin korra käinud. Mööbli kokkupanek ja paigaldamine maksab 466 eurot. Suur raha, aga ma leian, et seda peaks ikka professionaal tegema. Mööbel iseenesest on liiga kallis, et ise susserdama hakata ja garantii kehtib ka sel puhul, kui samast firmast on paigaldus tellitud. Mul polnud kordagi mõttes, et omade jõududega midagi ise aretama hakkame selle mööblihunnikuga.

Nüüd jääb vaid põnevusega oodata lõpptulemust:)



25. jaanuar 2017

Psühholoogi juures:)

Jõulude ajal oli meil rahvast natukene rohkem, kui ainult oma pere ja sel puhul oli vaja köögilaud suuremaks teha. Panime vaheplaadid vahele ja ruumi oli kohe rohkem. Siis selgus aga kurb tõsiasi, et kõik laudlinad, mis mul on, on liiga napid sellise suure laua jaoks. Tuli leppida napi linaga, aga sealt maalt hakkasin ma mõtlema, kust või kuidas sobilik lina lauale muretseda.

Meena sünnipäevareisi ajal oli meil Metega vaba aeg ja kasutasime seda osaliselt H&M-i koduosakonnas sondeerimisele. Hästi mõnus pood. Seal ma siis avastasin sellise üsna minule mokkamööda laudlina, mis oli parajalt suur ja veel linane, aga hind 39,99 oli natukene krõbe, eriti ajal, kui raha laristamiseks ettenähtud polnud. Tegin südame kõvaks ja lina jäi minust poodi.

H&M laudlina 145x250, 100% linane 39,99 €
Varsti õige pea oli meie oma Nuia kaubamajas kogu kaup mõned päevad -25%. Mida küll osta, murdsin ma pead. Jalutasin poes ringi ja siis mul plahvatas. Ostaks õige sobiva jupi linast riiet ja teeks ise laudlina. Saigi ostetud tükk kangast mõõdus140 x 250 ja sealse allahindlusega läks see mulle maksma ca. 16 €. Oi kui hea meel mul oli oma leidlikkuse üle:)

Siis seisis see nuts mul kodus päris pikka aega, enne kui ma selgusele jõudsin, mida ja kuidas ma sellest linast valmis teen. Nii muuseas saigi ääred ära traageldatud ja jäi üle vaid sobiv heegelniit muretseda ja pits äärde teha. Niidi sain Viljandist ja täpselt sellise, mis ideaalselt linasega sobis. Kulus seda 1 tokk (500g), mille hinnaks oli ca. 3 €.

Ääred sain lihtsalt sirgeks niidi välja tõmbamisega


Niit sisaldab 40% linast

Igaks juhuks sai 2 tokki ostetud, sest mulle pole võõras tunne, kui materjal hakkab otsa saama ja töö jääb seisma. See on nõme tunne.

Pitsi muster sai otsitud Pinterestist.


Kõik vajalik olemas, saigi heegeldamisega pihta hakatud. Oli just puhkuse aeg ka ja nii mõnus oli õhtuti telekat kuulata ja "psühholoogi" juures istutuda. Mõnus rahustav tegevus.






Kui ma algul arvasin, et linane laudlina on väga effektne, kui ta on kortsus ja triikimata - nii õelda oma loomulikus olekus, siis täna ma võtsin kätte ja triikisin ta siiski ära. Lauale ma teda ei pane. Selleks peab ikka põhjust ka olema. Põhjus tuleb vast tuleval nädalal, kui Stig oma 4-ndat sünnipäeva peab ja tähelepanu - tähelepanu, köögimööbel jõuab ka meieni ja saab vast Stigi sünnipäevaks paika. Uskumatu:)


Kokkuvõtteks sain omale kordumatu lina vaid ca. 20 euro eest + tasuta psühholoogi juures istuda. Hea diil.



21. jaanuar 2017

Pere keskmised

Kuni pesumasin käib ja ahi köeb, saan tänasest päevast natukene muljetada. Kõiki kindlasti huvitab, millega me tegeleme.

Pere pisemad said eile vanaema juurde viidud ja nagu arvata, siis oli meil õhtul majas vaikus. Kohe annab tunda. Isegi siis annab tunda, kui üks laps vähem on. Ei loe siin isegi vanus mitte, sest ka Steni mitte kohalolu annab kohe tunda.

Igatahes ma andsin eile pere keskmistele nii vihjamisi teada, et kasutame tänast päeva kuhugile kodust välja minemiseks. Kuhu, polnud ma veel kindel. Valikut palju ei olnud - Pärnu või Tartu. Sten viskas muidugi "kildu" ja pakkus Valm(i)erat ka, aga ausaltõeldes ära hakkab juba tüütama ja kui Deposse ka asja ei ole, mis sinna siis ikka minna.

Hommikul, kui mina veel magasin, kuulsin Steni majandamas. See pole mingi tavaline asi. Tavaliselt tuleb tema alla alles lõuna paiku ja sedagi vaid nälja pärast. Igatahes oli näha, kui motiveeritud ta oli ja kuidas ta ootas, et saaks ka kord kodust välja. Kui ta oma ringid ära teinud ja ma üles tõusin, oli tuli juba pliidi alla tehtud ja solk väljas. Selline suurepärane žest laupäva hommikusse.

Likvideerisin eelmise päeva segadused ära, tegin kohvi ja palusin Stenil ka Mete üles ajada, et liikuma saada. Pool päeva oli peaaegu juba käes. Aega meil küll oli, aga õhtu peale polnud ju ka mõtet jääda.

Sihtkoha otsustasime kamba peale ja valituks osutus Tartu. Mete arvates pidi Pärnu H&M jama olema. Mete lootis omale paari teksasid saada ja juba jõuludest on ta unistanud natukene toekamatest jalanõudest, kui tal momendil kanda on. Asi pole üldsegi raha taga olnud, aga tema maitse on lihtsalt nii võimatu, et see oli minu jaoks juba paras peavalu. Päris tihti saatis ta mulle õhtuti messengeri linke igasugustest välismaistest netilehekülgedest, kust ma võiks talle ühed tema favoriidid tellida, aga ma ei hakanud üldse süvenemagi. Esiteks juba sellepärast, et no mina ei kujutanud oma vaimusilmas küll toekamaid jalanõusid sellistena. Panen siia kaks stiilinäidet...

Stiilinäide 1

Stiilinäide 2


Ja niimoodi ilma proovimata sellise hinnaga jalanõusid kuskilt pärapõrgust tellida - ei. Küll ma olen teda Valmierasse kaasa võtnud, et saaks proovida ja oma silmaga vaadata, aga kõik pidi jama olema. Jube raske ja laps lippab tennistega pakases ringi. Mina oleksin talle heameelega korralikud kummikud ostnud, hea mudas ja poris liigelda. Kui jahedam, paneb soojema soki jalga ja asi lahendatud. Aga kummikutest ei lasta üldse rääkidagi. Korra pani minu Hunterid Teringi rappa jalga, seda ka suure surma ja meelitamisega. On plika, ma ütlen.

Täna oli see päev, kui ma lootsin, et see saapajaht ükskord oma lõpu leiab. Sten tsentelmenina lubas Metel isegi ees istuda. Tavaliselt käib selle esikoha pärast võitlus.

Esimese peatuse tegime paar kilomeetrit kodust eemal, Metskonna allika juures. Vaja oli pudelid allikaveega täita, sest mu lapsed on tublid veejoojad. Võiksin neist eekuju võtta, aga ei suuda. Joon alles siis, kui janu on ja siis on keha veegavarustatus juba kriisis. Sten kartis küll, et äkki vesi on külmunud, aga ta vist seda nalja veel ei tea, et allika vesi ei külmu kunagi:) Nõukogude ajal, kui tosooli põllumajandumasinates eriti ei kasutatud, soovitati ikka külmumise vastast allika vett kasutada. Omal vastutusel muidugi:)

Vesi olemas, võtsime suuna Taagepera peale. Mina eelistan ikka mööda metsateid sõita, seal kiirused väiksemad, liiklust vähem ja lastele nii mõnigi mälestus jutustada. Ja neil on ka nende metsateedega juba omajagu mälestusi kogunenud, mida me siis üksteise võidu meenutame.

Ja oh jama, ühtäkki oli keelumärk ees ja edasi minna enam ei saanudki, teeehitus kuni 1. septembrini 2017. Vaatasin veel korra aastaarvu, et asjas kindel olla. Ei olnud 2016. Tuli plaane muuta ja pisikene ring sisse teha. Õnneks on mul seal metsateede rägastikus iga sopp tuttav ja probleeme eksimisega ei olnud. Saimegi natukene rohkem vanu aegu meenutada ja uuest suvest unistada, kuidas me metsas mustikaid sööme või kevadel piibelehti otsima läheme. Et kütuse tuli juba endast märku andis, mind üldsegi ei heidutanud. Ennegi aurudega sõidetud.

Mõningase seiklemisega jõudsime lõpuks suurele trassile. Jällegi mälestused kooliajast kuni Tõrvani välja. Minu kool, esimene auto, esimene avarii. Lapsed on seda kõike juba võib-olla kuulnud, aga igaks juhuks rääkisin korra veel. Keegi ei hakanud vahele kaagutama, et me oleme seda juba kuulnud:D

Tankida kavatsesime Pikassillas ja jumala õnn. Võrreldes Tõrvaga oli seal liitri hind ikka silmaga nähtavalt odavam. Mulle ei meeldi kallimat diislit tankida ja täishinnaga asjad ka ei meeldi. See jäi mulle silma saatest "Mnu pere ja muud loomad". Sarnased vaated elule mul Heidiga. Äratundmisrõõm. Mida Tartu poole, seda odavamaks hind muutus, aga meil oli viimane piir ja olime sunnitud tegutsema.

Pikassilla tankla on päris sümpaatne koht. Kiire ja meeldiv teenindus, väga õdus ja igasugu manti ka kohapeal. Isegi hamburgerit oli, päris neid koduseid, mitte mingeid mäki omi. Võtsin kummalegi lapsele meeleheaks ühe purgeri ja vaatasin heldimusega, kuidas nad seda mugisid. On asi, mida mina ei taha, aga las nemad siis söövad.


Kohe varsti ületasime Purtsi jõe ja siis oli nalja kui palju, sest Sten luges esiti, et tegu Purksi jõega:)

Järgmine kohustuslik peatus oli Rõngu Pagar. Aga nagu selgus, siis Mete ja Sten sinna oma jalga veel tõstnud ei olnud. Olid vaid ukse taga autos saanud olla, kui me suvel Kauksile sõitsime. Täna oli neil au oma silmaga näha, mis asi see Rõngu Pagar on. Nendel oli natukene teine ettekujutus olnud. Ma arvan, et nad kujutasid oma vaimusilmas ette klassikalist Saksa pagaripoodi, aga seal avanes neil pilt tavalisest toidupoest, kust sai ka pagarite poolt tehtud saia - leiba osta. Sten valis omale kaks rammusat Moorapead, Mete jäi ikka oma Milka šokolaadile truuks. See on ta viimaseaja lemmik, see Oreo küpsistega. Jällegi, mina ei arvanud sellest imalmagusast šoksist midagi. Võtsin omale täidetud mune hoopis teepeale näksimiseks ja paneeritud krevette.


Koju ostsime vürtsiseid krõbedaid pikki saiu, leiba ja saia. Need on nii head taluvõiga süüa.

Ma nämmutan ja nämmutan siin, lõpu teen kiiresti. Muidu juhtub jälle nii, et postitus kisub kaheosaliseks ja siis seda teist osa ei ilmu mitte kunagi:D

Jõudsime kenasti Tartusse, linn on mulle tuttav. Sõitsime kohe Kvartali alla parklasse, kus 3 tundi parkimist on laupäeval tasuta ja ruum soe. Saime lõpuks keskluku ka lahti sulatatud. Parkisime seal tunnikese kauem, nii et maksin euro juurde. Mete sai H&M- ist perfektselt istuvad super skinny musta värvi teksad ja paar meelepärast hilpu veel, Meenale ostsin ka mõned vajalikud asjad, Zarasse viskasime ka pilgu peale.

Nägime Hannes Hermaküla, kes hiljuti just ajakirjanduses oma Downi sündroomiga pojast pikemalt pajatas. Ja sel hetkel, kui ma taipasin, kes ta on, oli ta just oma poega otsimas, kes lipsas ühes jalanõude poes personali tagaruumi. Sai tal just "sabast" kinni. Selline juhus.

Sten tundus juba päris tüdinenud olema ja kirus hetke, kui ta pidi meiega kaasa tulema. Keegi teda ei sundinud, aga ju ta oli juba unustanud, kui hull on naistega kuhugile minna. Polnud ta ju juba ammu seda teinud. Nüüd talle meenus see õudusunenägu.

Kesklinnast suundusime Lõunakeskusesse. Mete lootused olid kõik sealse Sportlandi peale panustatud. Ja väga hästi panustas. Riiulis olid täpselt sellised jalanõud, mida ta mulle eBayst mitmeid kordi näidanud oli. Kirjade järgi olid need tiba soojemad, kui tavalised tennised, aga üs a niru olemisega ikkagi. Aga kui me juba seal olime, siis Mete proovis neid jalga, oli üliõnnelik, et ta poest oma unistuste jalanõud leidis, lisaks veel tema suuruse ja kirsiks tordil oli hind. Need olid pea poole odavamad, kui eBays.



Minu piinad olid lõpetatud, oli vaja vaid ost vormistada ja Mete õnn oli piiritu. Isegi nii piiritu, et ta palus mul hakata nüüd endale asju vaatama. Aga ma olen tõesti juba sellises eas, et mulle pole eriti midagi vaja. Peaasi, et lapsed õnnelikud ja rahul oleks, kaetud ja kõhud täis. Küll mina oma riietega toime tulen. Nii ma siis Rimist omale ilmale süümepiinadeta Aloe Vera joogi valisngi, võtsin 10 piima ja hakkasime koju sõitma.

Kuna lund nagu ei olegi eriti enam ja ilm oli täna eriti kevadine, siis suuskade ostu lükkasime teadmatusse aega edasi.

Ilus päev oli. Võtsin ema juurest pere pisemad ja oleme täies koosseisus jälle kodus.


20. jaanuar 2017

Meie pere illusoorne vaenlane

Töönädal on taas seljataga. Nagu ma plaanisin, jäi Stig lasteaiast koju ja nii oleme juba üle nädala opereerinud. Saab hakkama küll. Kui ta esimesed päevad ikka mõned korrad puudutas teemat "lasteaed", siis tänaseks päevaks on tal see teema meelest pühitud. Nagu pole olnudki. Täna ta vaid korra mainis seoses aktuaalse teemaga"kiusamine", et teda küll keegi lasteaias ei kiusa. Rõõm kuulda.

Mitte nii rõõmus on aga teema koolis, kus asjad nii ilusad ei ole. Meenal on koolis probleem, mis vahepeal nagu vaibus, aga nüüd on taas tuure võtmas. On üks õpilane, kes pidi tal järel käima ja süstemaatiliselt kiusama ja tähelepanu nõudma, mis Meenale aga mitte nii mokka mööda ei ole. Kui ma seletasin, et ju tal on tähelepanuvajadus ja too laps püüab vaid sõrust luua omal kummalisel moel, siis Meena lasi ta korraks isegi omale ligemale ja oli sõbralik. Selgus aga, et too õpilane tegelikult ei olegi nii meeldiv ja hakkas kiusamine taas pihta. Soovitasin Meenal lihtsalt eemale hoida ja oma asjadega tegeleda, aga nagu selgus, siis selgest jutust teine pool aru ei saa ja on endiselt pealetükkiv ja kiuslik.

Sama probleem oli vanemate lastega, aga nende puhul sai asi lahendatud. Nemad hoiavad eemale ja püüavad mitte välja teha ja on asjast üle. Meena aga on natukene temperamentsem ja väljendab oma pahameelt, kui teda rahule ei jäeta. Üks hommik lubas isegi noa kaasa võtta, et kiusajale koht kätte näidata. Nii hulluks on asi juba läinud.

Ja mis mina siit kaugelt teha saan. Mina ju ei näe ja ei kuule, mis toimub, aga näen iga päev, kui ärritatud Meena on. Soovitasingi siis tal minna ja õpetajale oma muret kurta. Seda on ta ennegi teinud, aga nagu näha, asjad vaid kuhjuvad. Järgmisel nädalal on kokkulepitud kohtumine teise poole vanemaga ja siis saab asjasse vast selgust.

Paljud on küsinud, kas "Kodutunde" pärast minu lapsi koolis kiusatakse ka. Olen alati imestanud ja vastanud, et midagi sellist küll ei ole olnud. Aga nagu näha, päris nii ilus see asi ka ei ole. Kellegile jääb ikka miskit ette ja antud juhul on see Meena, kes kannatab. Ma olen kindel, et siin on tegemist vanema eekujuga oma lapsele, kuigi jah, lapsed võivad julmad olla.

Muidu on meil kõik stabiilne ja rahulik. Saan edukalt Stigi kõrvalt tööd teha ja vaatan, et temal ka ikka igati mugav oleks minu seltskonnas. Hommikul hakkan mina oma tööga pihta, kui tema veel magab. Kui ta tõuseb, mängib ta veel voodis mõne aja oma autodega ja siis sööme koos hommikust. Teen talle tassi head viljakohvi ja ta on igal hommikul selle eest väga tänulik, eriti võimaluse eest koos emmega hommikust süüa. Kui ma tööle jälle hakkan, joonistab ja värvib Stig midagi. Teleka paneme käima alles peale lõunal.

Täna Stig kurtis, et küünarnukid pidid joonistamisest valusaks jääma. Aga laua taha ka minna ei taha.

Autod, raamatud, pliiatsid ja paber - ja laps on õnnelik. Süüa ka iga natukese aja tagant:)


Lõuna ajal aitan ta riidesse ja siis jalutab Stig teeotsa posti järele. Vahest on midagi,vahest mitte. Ükspäev trehvas ta isegi bussiga ühel ajal ja siis oli ta eriti rõõmus, et sai koos Meena ja Steniga koju jalutada. Mete tuleb tavaliselt hilisema bussiga, sest tema käib veel Spordikoolis.

Stig õues toimetamas

Et Stigil igav ei oleks hommikupoolikul, olen lubanud tal vahest vannitoa kraanikausis nukkudega mängida ja paati ujutada. Paneb ise kraanikausile punni ette ja laseb vee sisse ja mängib. Ja ikka rõõmuga.

Lõunast läheb mul juba lahedamaks. Siis on siin juba piisavalt rahvast, kes Stigiga mängivad ja tegelevad. Kõik kaovad ära teisele korrusele ja minul lastakse rahus tööd teha. Ega mind kisa ja kära ei sega ka enam, olen oma mullis ja ei lase ennast üldse ülejäänud elust häirida, sest töö on piisavalt huvitav. Ja kui mõni tulebki voodi äärele muljetama, siis minul tavaliselt käed käivad ja kuulan selektiivselt.

Ja eriti tore on, et õhtuti, peale tööd istume lastega ja vaatame oma seebikaid, mida ma varem teha ei jõudnud. Jõuan lastel isegi koolitöid õpetada ja seletada, niipalju kui ma oskan. Ja kui ei oska, siis võtan aega, teen endale asja selgeks ja siis õpetan edasi. Uskumatu, millest ma omalajal koolis kõik ilma jäänud olen. Nüüd on nii mõnus mõni asi omale selgeks teha. Eile õppisime Metega nurki, nende liigitamist ja nurga suuruste arvutamist.

Ja kui ma stuudiumist lugesin, et koolis on peatäid, tegin Meenale kontrolli ja pesin tal kohe peale koolist koju jõudmist juuksed ära, keset päeva, töö tuules. See on minu jaoks nii tohutu töö ja suur ettevõtmine. Pesemine polegi midagi hullu, aga see pärastine juuste lahedaks kammimine. Meena muidugi palus kohe "täid" guugeldada ja tegi omale asja selgeks. Lugesin talle siis sõnad peale, mis kooliarst kirjutanud oli ja jääb üle vaid loota, et meie selle nuhtlusega tegelema ei peaks.

Me oleme tegelikult paljudest nuhtlustest pääsenud. Kui minult küsiti siin hiljuti inhalaatorit, siis ausaltõeldes pole mina oma elus sellist asja käes hoidnudki ja kuidas see funktsioneerib, pole aimugi. Pole vaja läinud. Õnneks.

Üks suurem eraviisiline projekt on mul ka käsil - hagiavaldus. Koostan selle täitsa omal käel ja ikka oma lastele mõeldes. Nüüd ju see uus elatisabifond loodud. Ja kui sul kohtupaberit ei ole, siis pole sellest lastele tolku midagi. Aga ega mul kiiret ei ole. Ikka tasa ja targu. Algus on tehtud:)

Oh seda sagimist nüüd. Meena helistas vanaemale ja komandeeris ennast ja Stigi vanaema juurde ööseks.Tuleb nad siis ära viia ja koju mõnusat reedeõhtut nautima tulla. Ja et ikka kõiki võimalusi 100% ära kasutada, siis võiksime ju meie Steni ja Metega homme homme natukene tuulutama minna endid. Metele ju suuski vaja vaatama minna ja üldsegi pole me ammu kuskil käinud, et ka Sten kaasas oleks.

Ilusat nädalavahetust!

14. jaanuar 2017

Asjad, asjad, asjad

Ma olen ülimalt rahul oma tänase päevaga, seepärast otsustasin, et võin natukene arvuti lahti küll teha ja mõned read kirjutada. Lapsed on teisel korrusel ja vaatavad arvatavasti midagi telekast. Nii et mõnus rammestus on kontides ja siin ma nüüd olen.

Hommik algas mul Stigi küsimusega:"Emme, väljas on juba valge, kas me tõusma ei peaks?" Mina siis ehmunult haarasin telefoni, et kella vaadata - kohe-kohe hakkas kaheksa saama. Ehmusin ära, et jumal, lapsed on nüüd sisse maganud ja mul oli äratus eelmisel õhtul peale panemata jäänud. Siis taipasin, et laupäev on ju:) Seekord läks hästi. Ega mul selliseid asju tegelikult ei juhtu. Korra aastas võib-olla. Närvid ikka nii läbi, ei saa enam ööd ega ilma aru. Tööd on ka palju olnud, mis teeb loomulikult ainult rõõmu. Aga eile tegin oma töö nii kaugele, et nädalavahetusel puhkan 100%. Muidu põlen läbi ka veel:D

Sellise kerge ehmatusega algas mul tänane päev, aga see eest oli väga produktiivne. Mul on nii hea meel asjade üle, mis täna tehtud said. Ja kõik tänu imelisele ilmale, mis lausa meelitas õue. Lapsed läksid kohe peale hommikusööki. Stig oli ühte jutti 4 tundi väljas, sest püüdsime kogu aeg nii hoida, et keegi oleks samal ajal temaga ja ta ei saanud üldse aegagi mõelda, et tuppa tulla. Kui Meena tüdines, oli ta Jaskariga tegutsemas. Siis läks Mete ja siis lõpuks mina ja olime veel pikalt väljas toimetamas.

Eelevalt olin toas kuuse ehetest tühjaks korjanud ja veel sada muud asja kokku pakkinud, mis sai ära garaazhi pööningule viidud. Kuusk sai ka siis täna lõpuks välja. Selle tükeldas Jaskar hoovi peal ära ja oksad said kõik lillepeendarde jaoks, tüvi läks lõkkesse. Ilus kuusk oli meil sel aastal ja sobis väga hästi, meie uus palksein taustaks.

Siis tõmbasin ühe soojaga alumise korruse puhtaks tolmuimejaga, niiske lapiga põrandada ka üle, vaibad lasin kloppida ja kohe mõnusam on puhtas kodus. Mõnus on koristada, kui põrandad on ilusad ja korras.

Meena tahtis hirmsasti pannkooki ja käis mulle peale nagu uni. Aga et midagi tegema hakata, on esiti vaja pannid leida. Meil ju kõik köögikraam garaazhis ja tuppa on kogunenud vaid need asjad, mida vaja. Panne polnud veel vaja läinud ja oli vaja neid otsima minna. Aga nagu ikka, üks asi viib teiseni ja nii ma pikemaks ajaks õue jäingi. Sain lehtla aluse korda tehtud. Nende pidevate remontide tegemistega on majast tohutud asjad välja viidud ja kuhu siis mujale, kui ikka lehtla alla. Tegelikult oli seal vist asju veel sellest ajast, kui me Saksamaalt kolisime. Vist. Kes seda enam teab ja mäletab.

Igatahes täna tegin ma seal suurema koristuse ja väga palju prahti sai lihtsalt lõkkesse viidud. Mis ära see ära. Kui pole aastaid asju liigutatud, järelikult pole vaja. Ja mis ikka juba koledad olid ja kopitanud ja no milleks hoida mingeid vanu kasutatud plastikust põrandaliiste, et äkki on vaja? Väga vabastav tunne oli igatahes.

Pluss oli sellele koristamisel veel see, et leidsin päris mitu asja üles, millest puudust tundsime. Süntesaatori voolujuhe näiteks. Mälupulgad, mida ma meelehetlikult otsinud olin. Päris mitu uut, pakendis kummiga voodilina. Aeg vanad eest ära visata. Mõned tekid tõin tuppa ja leidsin neile uue hoikoha juhuks, kui keegi külla ööbima satub, siis hea võtta. Ja siis veel mõned asjad. Aga see asjade hullus on jube. Ma luban, et ma ei osta enam mitte midagi, mida eluliselt vaja ei lähe ja viskan iga päev midagi ära, mis on oma elu juba ära elanud.

Lastel hakkab koolis suusatamaine ja selleks tarbeks palus kehalise õpetaja suusad välja otsida. Kunagi ammu sai Stenile Rademarist korralikud suusad koos kõige vajalikuga ostetud ja need sobivad nüüd ideaalselt Meenale. Metegi sai neid kasutada. Olid omalajal kallid küll, aga on end igati ära tasunud.

Lubasin nüüd Metele uue komplekti osta, et siis hiljem saab jälle Meena ja jätkub Stigilegi. Aga nagu ikka, mitte enne, kui köögiga on kõik ühel pool ja makstud. Metel vajus nägu muidugi pikaks, et selleks ajaks on lumi juba läinud. Ok, saan ise ka aru. Aga tõesti, praegu on kõige tähtsam köök, ikka veel. Alles veebruaris läheb lahedamaks. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, nii et vaatab seda asja:)

Pannid, mille pärast ma välja toast sain, jäidki leidmata. Meena muudkui hõikus iga natukese aja tagant, millal ma tuppa tulen kooki tegema. Peab ikka inimesel kannatus olema, nii mul kui tal. Mina pean seda tagapiitsutamist taluma ja tema peab oma kooke pool päeva ootama. Kui ma lõpuks tuppa sain, istusin ma maha ja juhendasin tal taigna tegemist. Ja tegigi omal käel taigna valmis, mis talle palju rõõmu valmistas. Küpsetasin mina ja mingi pisikese panniga, aga koogid olid head.

Kui ma oma tuppa astusin, avastasin, et olin hommikul mõningate asjade likvideerimisega alustanud ja ma ei saanudki veel ühele poole oma töödega. Olin juba üsna läbi omadega. Aga said ka need asjad korda, iga asi sai oma koha. Mulle meeldib, kui ma tean kust leida käsitöö asjad, kust meisterdamisasjad, kust uute vihikute varu, kust raamatute paberid, kust kingikotid. Igal asjal peab olema oma koht. Teha on veel palju, aga teinekord jälle. Loodan, et ükskord saabub see aeg, kui kõik saab olema nii nagu peab.

Kui Sten nägi, et mul oli väljas nii mõnus, tuli ta mult tööd küsima. Et no tuli talgi tahtmine midagi teha. Käskisin tal tema omaenda väikseks jäänud riided kastides pööningule viia, mis kohe varsti peaks juba Stigile selga sobima. Ta võttis töö rõõmuga vastu ja mul jälle lihtsam.

Mete tegi ka pisikese eksperimendi ja viis solgi komposti hunnikusse. Ei midagi erilist, ongi tavaliselt tema töö, aga ta tegi seda paljalt ja paljajalu. Nagu välk käis ära:)

Meena peseb praegu treppi vabatahtlikult. Kõik on oma panuse andnud. Pisikesed süümekad on, et ma pole teisele korrusele koristama jõudnud, aga lihtsalt füüsiliselt ei jõua. Lapsed peavad oma jõududega hakkama saama. Kui paar korda aastas saan põrandad niiske lapiga üle tõmmatud, on ka hea.



8. jaanuar 2017

Kooliks valmis

Meie pere lapsed on kõik aegsasti kooliks-lasteaiaks valmis. Juba eile vannitasin pisemad lapsed ära, eriti just Meena, sest tema juustega on suurem see operatsioon. Kõigil said küüned lõigatud, kõrvad puhtaks ja täna oli sedajagu kergem ja rahulikum päev.

Kooliminekut ootavad kõik, mis on ju väga hästi. Ja Stig ootab ka lasteaeda minekut. Iga kord, kui ta kuulis, et täna on reede (lasteaias tähendab see mänguasjapäeva), siis vajusid tal suunurgad alla. Ta on mul juba pikemat aega kodus olnud, nädal enne koolilaste vaheaega juba. Ma ei näe mingit vajadust iga hommik ja õhtu talle lasteada järgi sõitmist, kui ma ise kodus olen. Kokkuhoid missugune esiteks ja ega tal kodus ka viga pole. Lõunast on juba teised lapsed ka kodus, nii et igav ka ei tohiks hakata.

Korra käis peast isegi läbi, et võiks Stigi lasteaiast üldse ära võtta. Ta on selle kodus oldud ajaga meil siin väga palju õppinud. Meena alalõpmata õpetab talle midagi, mängivad igasuguseid rollimänge, õues saab käia, kehalist teeb, süüa saab. Ainuke asi, lõunauni on tahaplaanile jäänud. Aga seda pole vajagi, kui laps 9-10-ni magab hommikuti. Eriti suurt kaotust pole, võita aga küll. Lasteaiatasu hoiaks kokku + kütus edasi-tagasi sõidule ja ega aeg maksab ka midagi.

Vaatab. Homme on mul plaanis teda veel viia. Selleks puhuks sai ta täna juba kaheksast voodisse ja unne. Eks näeb, kuidas see ärkamine on, sest vaheajal on meil asi ikka totaalselt käest ära läinud. Kõik on vaba olnud - telekas, magamaminek, ärkamine. Täna on kord jälle baasis ja maja on vaikne. Kui mõnus:)

Kuidas ma peaaegu uue külmkapi oleks saanud

Sügisel mingi aeg juhtus nii, et külmkapp lakkas ükspäev lihtsalt töötamast. Ahjaa, see oli vahetult enne kooli algust, Meena ja Stigi issi oli ka just siin. Siis ta lubas suure suuga, et oh, pole viga, õhtul töölt tuled on vana väljas, uus sees. Jutupaunik nagu ta on. Lõpuks juhtus ikka nii, et ta lihtsalt auras ära, ilma head aega ütlemata ja polnud tema asigi, kuidas me ilma külmkapita hakkama saame.

Aga mis sest ikka. Olen harjunud ju ise hakkama saama. Meeste jõu ja abiga sai kapp remonti viidud. Nädal aega ja kapp oli korras. Maksma läks remont ca. 100 eurot. Olin rahul, sest kapp nägi välja nagu uus ja samaväärne uus asemele osta oleks olnud jupp maad kallim.

Ja nüüd ükspäev lapsed teatasid, et kapp on jälle katki. Kuna ma ise olen sukeldunud töösse, siis ega ma eriti asjasse süveneda ei tahtnud. Ma eiran tavaliselt sellised ebameeldivaid asju. Kui ma siis ükskord mahti sain asja uurida, selgus, et jah, kapp seest soe ja nii üürike siis oligi see aeg, kui remonditud kapp meid teenis. Natukene olin kurb, aga asjal oli ka hea külg. Nüüd tuleb uus kapp muretseda ja kellel ei oleks hea meel tutika külmkapi üle. Rahaga on küll kitsas, aga kuidagi oleks ikka kuskilt näpistanud.

Alles järgmisel hommikul tõmbasin tepsli seinast välja ja häälestasin ennast sellele, et kapist asjad välja külma saaks. Mõttes kiitsin veel head krõbedat ilma. Piimad said esikusse külma tõstetud, sügavkülmaga tegelemise lükkasin edasi, sest seal nii kähku suurt kahju juhtuda ei saa.

Kuna köögimööbel on tellitud täpselt külmiku kõrguse järgi, sest külmiku kohale tuleb veel seinakapp, siis hakkasin netist täpselt 177 cm  kõrgust kappi otsima. Kuna kodutehnika tuleb kõik must, siis üheks kriteeriumiks sai pandud ka must. Ja mida polnud see oli minule vajalikus mõõdus must külmakpp. Pole olemaski. Jätsin asja katki ja tegin tööd edasi.

Ja siis astus läbi "onu Heino". Ja kui ta juba siin oli, kurtsin oma kurba saatust ja ta tsekkas kapi üle. Enne veel, kui ta tee kaitsmeteni vabaks tegi, pani ta tepsli uuesti seina ja oh imet, kapp hakkas tööle. Lasime käia, et siis kontrollida, kas ta külma ka teeb. Ja kujutate ette, kõik oli korras. Ma ei saa aru, milles asi oli. Tepslit liigutasin minagi päev varem, et ikka ühenduses kindel olla, igasugu nuppe vajutasin ka igaks juhuks, aga vot ei ole selliseid kuldseid käsi.

Nii ma oma uuest kapist ilma jäingi selleks korraks:)

3. jaanuar 2017

Viimased vabad päevad

Aeg lendab. Paari päeva pärast lõppeb puhkus ja siis ei saa enam 11-ni magada, nagu me seda lastega praegu harrastame. Päris mõnus on. Me pole ka erilisi kohustusi endale võtnud, et kuhugile peaks kellaajaliselt organiseeritult minema. Kui oleme midagi teinud, siis spontaanselt ja nii, et "aega"küll".

Ilmad on enamjagu olnud sellised, et keegi õue kippunud ei ole. Meie plekk-katus reedab kohe, kui tugev sadu väljas on. Täna oli üle pika aja selline ilus talveilm. Maa oli valge, lumehelbeid langes, kõik oli rahulik, ei mingit tuult ega tormi. Meena oli esimene ärkaja ja andis kohe kõigile teada, et lumi maas. Oh seda rõõmu, kui Stig ruloo akna eest keris ja andis teada, et kohe on õue minek.

Ma laitsin tal selle kohe maha, sest enne oleks vaja ikka korralikult üles ärgata, riidesse panna, süüa, pesta. Kõik see võtab aega. Kell oli küll palju juba,aga kui me kõik need asjad tehtud saime, oli juba kell peale lõunat.

Mul on nii, et kui ma midagi tegema hakkan, siis üks töö viib teiseni ja kui ma sellest karusselist maha ei astu, siis jätkub tegemist 24/7. Kui ma tahan pliidil mingit sööki teha, on vaja kõigepealt minna puide järele. Täna oli vaja enne tuhk ka välja viia. Siis on vaja aegajalt tühje purke-pudeleid lehtla alla viia, prügikott välja viia, kassidele garaažist toitu tuua. Ah jaa, täna oli vaja kõigepealt teed lumest puhtaks pühkida.

Kui välja toimetused tehtud, siis on vaja eelmise päeva vedelema jäänud söögid ära koristada, nõud pesta, laud puhtaks teha. Mõnikord teen ma selle ka õhtul ära, aga ega ma eriti ei põe, kui kõik nii jääb, nagu õhtul seis on. Mõnus on küll hommikul korras kööki tulla, aga mõnus on otse teleka eest õhtul magama ka minna, mitte toimkonda tulla.

Kui tuli pliidi all, siis ma lapin tavaliselt pesu kokku, jagan kappidesse. Täna tühjendasi Meena prügikasti, kus hunnikute viisi paberit, mis kõik ta käe alt läbi käinud on. Muudkui istub, meisterdab ja joonistab. Ajast, kui ma tal telefoni käest ära võtsin, on laps palju loovam, rõõmsam ja otsib omale ise tegevusi. Nagu raamatu lugeminegi. Päeva jooksul luban ma mõned korrad neil ka tahvlis olla, mida nad Stigiga koos sõbralikult jagavad ja ise arvestavad aega, et kõik ikka võrdne oleks. Sest jumal hoidku, kui keegi kauem saab oma mänge mängida.

Ma siin vahepeal kaalusin, kas annan Meenale telefoni tagasi, sest ta ikka päris palju õpib ka sealt. Inglise keelt näiteks. Tal on oma pisikesed youtuberid, keda ta jälgib ja jälendada püüab. Siis ta filmib oma meigivideosid ja on ta ülimalt õnnelik, kui ta saab mulle oma tegevust ja sõpru tutvustada. Natuke kahju on, et ma teda telefonist lahutanud olen. Aga ei tahaks järele ka anda, võin talle vahest oma telefoni laenata, et ta saaks jälle midagi üles filmida. Suurena on tal seda kõike väga lahe vaadata:)

Kui ma siis väljast oma kodinatega tuppa tulin, olid Stig ja Meena juba esikus valmis õue minema. Aitasin nad riidesse ja läinud nad olidki. Ma ei suutnud vastu panna ja panin ennast ka riidesse, et neist mõned talvised pildid teha aga juhtus nii, et lihtsam oli pisikene video teha. Jällegi, kunagi tulevikus mega huvitav vaadata. Ja ilm oli tõesti ilus, isegi päike piilus hetkeks.

Milline rõõm, ülemus helistas ja palus mul puhkus katkestada, tööjõudu on vaja. Mõnus:) Tegelt ka!

Pisikene õuevideo ka teile vaatamiseks...


1. jaanuar 2017

Aasta uus

Head uue aasta algust kõigile! Alustaksin oma tänast ja selle aasta esimest postitust Marimelli sõnadega:

...võtke iga läbikukkumist kivimügarikuna, millest saate lihtsalt üle astuda ja edasi ja kaugemale ja kõrgemale liikuda. Võtke iga negatiivset kommentaari positiivsena, et olla ise parem. Ärge heituge iga sita peale, mida keegi kuskil kobiseb. Te pole sellepärast kehvem, et keegi teid tundmata või tausta teadmata, midagi arvab.

Niisiis aastalõpust. Ei olnud meil mingit vaaritamist ega padusöömist, ei teleka vaatamist. Suuremad lapsed kasvatasid oma "digiküüru", väiksemad mürasid niisama. Kõik ootasid kuuse alla minekut, et ilutulestikku vaadata. Ma imestan, et kõik vapralt ärkvel püsisid, magamine polnud sel aastal mingi teema.

Ainuke asi, mis natukene pead vangutama pani, oli ilm. Lausvihma sadas taevast alla. Stig ja meena palusid küll "jumalat", et see lõpuks lõppeks, aga ei. Kesköö lähenedes aitasin lapsed soojalt riidesse, pakkisin nad autosse ja läksime küla peale. Parkisime auto ohutusse kaugusesse, kutsusime ema ka kaasa ja läksime kottpimedas küla peale asja uurima. Kohe hakkas ka rahvas kogunema. Lastel oli põnev. Ikkagi pime ja saladuslik, vihmasadu lisaks. Mõnusad porilombid, kus Stig täiesti süüdimatult hüppas ja pritsis nii teisi kui ennast. Lõpetas alles siis, kui talle pori näkku lendas.


Tulevärk oli meie pisikese küla kohta vägev. Patt oleks olnud kodus istuda ja lapsed sellest kogemusest ilma jätta.See käib ju ikkagi aastavahetuse juurde - ilutulestik. Ettenägelikumad olid shampuse kaasa võtnud, mida lahkelt ka meiega jagati. Siis traditsiooniline "head uut aastat" külarhava vahel ja oligi koju sõit.

Meena tundus veel ergas ja magama minna ei soovinud. Meie Stigiga läksime kohe voodisse. Kohe nõuri unejuttu, millest ma ikka pääseda lootsin, aga ei. Harjumus on nii sees, et iga jumala õhtul pean ma lugema. Ei anta armu isegi uusaasta ööl. Raamat hakkas just minu jaoks huvitavaks muutuma, kui Stig nohises juba magades. Oli ikka väsinud küll. Ja kui kuulajaid ei olnud, oli vähe nadi kõva häälega raamatut edasi ka lugeda.

Aga ega ma siis veel pääsenud ei olnud. Meena oli teleka ees ja pidin teda iga natukese aja tagant hõikama, et ega ta äkki magama pole jäänud. Kui vastust enam ei tulnud, oli asi selge. Ajasin ennast püsti ja organiseerisin tema ka voodisse. Selline vaikne, ilma alkoholita aastavahetus, nagu igal aastal.

Uni oli hea, kuni hommikul kella viie paiku kuulsin läbi une auto mürinat. Sellist asja, et öösel keegi siia ära eksib, juhtub aastas korra ja ju see kord oligi täna öösel ära. Ega mul hirmu ei ole, kui pimedas keegi meie ukse taha ära eksib. Võiks muidugi natukene olla, nii igaks juhuks.

Igatahes sel korral polnud midagi karta, omad. Alkohol oli oma töö teinud ja nüüd otsiti, kellega jätkata. Kaine peaga juba naljalt siia ei tulda. Liiga komplitseeritud.

Minu uni oli rikutud. Und ma enam ei saanud. Kasutasin aega erinevate laivide vaatamiseks ja lugesin siit sealt. Mida, kus ja mida ma kõigest sellest arvan, jätan sel korral ütlemata. Nii igaks juhuks. Kõigil ei ole seda privileegi, et võib oma arvamust avaldada ilma, et sind hiljem labasustega üle ei valata. Aga siinkohal paluks postituse algust lugeda ja natukene mõtiskleda.

Siin ma nüüd olen, 1. jaanuari hommikul juba kella viiest ärkvel. Stig oli ka varajane, aga tema jäi uuesti magama ja magas päris pikalt. Täitsa inimese tunne oli, kui vaid üks laps üleval oli - Meena siis. Tema vahtis voodist telekat ja oli ka justkui märkamatu.

Kuidas meie hommik jätkus, saate vaadata juba videost..



31. detsember 2016

Minu tähemärk ja Mangi aastahoroskoop 2016

Täna on aeg lõppevale aastale tagasi vaadata. Teen seda koos Mangi aastahoroskoobiga, et vaadata, mis on täppi läinud, mis mitte. Igapäevaselt ma horoskoope ei jälgi ja võtan asja meelelahutusena nagu Mallukast teemasidki Perekoolis. Tõesti mind ei huvita, kuidas ta elab ja kuidas tal läheb, aga teada tahaks ikka ju: D
Natuke uurisin ta vastukaja minu blogipostitusele ja no ausalt, üks räägib aiast, teine aiaugust ja kommentaarid kiidavad kõike takka. Mulle tuli üllatusena esiteks, et Mallukas töötab, alles ta ju sünnitas. Ok, see selleks. Tee kodus tööd, eriti veel sellist, mida sa armastad. Super ju. Aga ma olen aru saanud, et Mariga pole kõik korras. Üks väidab, et talle on puue määratud, teine jällegi, et lapsega on lihtsalt vähe tegeletud. Mallukas jällegi väidab, et ta 24/7 lapsele olemas.

Ma ei tea täpselt, kui vana Mari on, aga minu noorimast on ta pisut noorem vist ja mul on selge pilt sellises eas lapse arengust. Minu mätta otsast võttes pole ma oma lapsele 24/7 kunagi olemas olnud, aga laps on oma eakohaselt arenenud.

Milleks aga hakata ajama mingit jama, et kõik on parimas korras. Ei ole ju. Oma laps on küll igale emale kõige armsam ja see kindlasti pimestab mingil määral, kuigi teised ju püüavad tema silmi avada. Mallukas aga ajab rõõmsalt oma rida, on ise veel uhke selle üle ja loodab, et asi laheneb iseenesest. Aga tõesti, pole minu asi, lihtsalt minu tagasihoidlik arvamus, milleks mul pisike õigus ikka on. Kui ta arvab, et kõik on korras ja fine, andku minna. Tema elu.

Niisiis....Mangi aastahoroskoop Sõnni tähemärgile aastal 2016


Kui ma oma tähemärgi ennustust loen, siis esimese raksuga ütleks, et täielik jama.

Lubatakse abielu, lapsi, kel lapsed juba olemas, pisiperet. Aga kohe ka nenditakse, et elame maailmas, mis on täis kriise. Meil aga on keerulistes olukordades rohkem õnne ellu jääda. See on juba tõele natukene lähemal. Seda võiks samastada koondamiste lainega, mis meil aastalõpus tööl aset leidis. Mina jäin sel korral ellu.

Jaanuaris näevad sõnnid vaimusilmas kõike head, mida korda saata vaja oleks. Perspektiivid, mis avanevad, rõõmustavad neid, paraku on neis ka omajagu illusioone. No ei ütleks. Mina olen selle aastaga rohkem saavutanud, kui ma eales loota oleks osanud. Jällegi näiteks töökoht, mis sadas alla lausa taevast ja tuli nii ootamatult.

Veebruaris lubatakse soodsaid olusid oma varasemate plaanide elluviimiseks, eriti mis puudutab isiklikku elu: abielu, elukohamuutust, kinnisvaratehinguid. Ei ole mul midagi muutunud, kõik on stabiilselt sama: abielu on juba ammu lahutatud, uuesti abielluda ei kavatse ja ei olegi seda kellegagi teha, elan samas kohas ja kinnisvara seis on ka aastaid juba sama.

Alates 16. veebruarist nõuab tööalane tegevus suuremat tähelepanu. Läheb täppi. Alustasin uues kohas 15. veebruaril ja eks esimesed nädalad olid pingelised ja vajasid sisseelamist. Tegelikult kulus selleks isegi rohkem aega, sest päris mitu kuud oli nii, et iga jumala päev õppisin midagi uut. Tagasi mõeldes võib ainult muiata, kuidas ma voodite maailma sukeldusin ja olin justkui võõrkeelses maailmas. Nüüdseks on asi selge ja naudin oma tööd.

Märtsis juba imestavad lähedased ja kolleegid, kuidas minul küll kulgeb kõik plaanipäraselt samal ajal kui maailmas ja lähiümbruses toimuvad pöördelised sündmused. Teiste eest ma kahjuks rääkida ei oska. Eks ma kodus muidugi rääkisin õhinaga oma tööst ja kui rahul ma uues kohas olen. Kas keegi imestas mu entusiasmi üle, pole mulle teada. Eestlased ju eriti oma tunnetest ei räägi. Igaüks nohiseb omaette oma nurgas.

Märtsikuu kolm viimast päeva olevat kui tilk tõkatit meepurki. Ei tea, ei mäleta. Ma olen nii positiivne inimene, et halba ma eriti ei mäleta. Ju siis pole olnud ja las nii jäädagi.

Aprillis ettevõtmised takerduvad. Eelmise kuu lõpus alguse saanud arusaamatused jätkuvad. Ohoo...mitte kuidagi ei tule meelde. Ja veel lausa 18. kuupäevani? Selgub, et elan siiski samas maailmas kus teisedki ja tormid ei jäta mindki puutumata. Mäluga on mul juba pikemat aega kehvasti, õnneks asjad, mida ma ei mäleta, on enamasti halvaendelised.

Tuleb ka tevisega probleeme - üks vana tõbi tuletab ennast meelde. Sellest mäletan ma küll midagi. Mis kuul see täpselt oli, ma ei tea, aga mu vana ärevushäire aastast 2011 andis märku. Kuidagi ma sain sellest omal jõual aga jagu. Jätsin kohvijoomist vähemaks ja sellest oli juba suur abi, et kõik muu ka paika loksuks.

Tüliderohkeks kisub 27. -30. aprill, ja mitte ainult tööl, vaid ka kodus. Mulle näib, et liiga palju on minu kanda ja vastutada. Jällegi ei oska eriti kurta. Olen oma töö alati heameelega ära teinud. Kodus hakkas sel ajal küttekollete lammutamine ja uute ehitus (LINK). Igati rõõmustav aeg. Ei olnud midagi hullu. Natukene rohkem paberimajandust ja kodus palju tolmu, aga tänu pere ja sõprade toetusele sai kõik tehtud.

Mais oleksin pidanud leidma oma teise poole. Kes otsib, see leiab. Mina pole saanud aega sellega tegeleda. Aga jah, nagu mulle meenub, on mu isa ka Sõnn ja tema leidis vist sel ajal omale teise poole.
Vanad Sõnnid (mina) oleksid pidanud suurt rõõmu tundma lastelastest, aga neid mul ka veel ei ole. Kusjuures paljudel minu eakaaaslastel juba on ja see on päris hirmutav. Kas tõesti olen juba sealmaal oma eluetapiga, et aeg on vanaemaks saama hakata. Ise küll veel nii ei tunne ja ei ole valmiski vanaemaks saama.

Juunis on rahalised raskused. No seda on lihtne minu horoskoopi sisse kirjutada, sest mul on krooniline rahapuudus. Mitte et ma mingi arutu laristaja oleks, aga mulle meeldib viimnegi sent millegisse asjalikku paigutada, millest on rõõmu pikaks ajaks. Sellisel juhul mul rahast kahju ei ole ja olen valmis närutama.

Juulis tunnen ma suurt vajadust tuulutamiseks. See on puhkusekuu, mis sobib reisideks nii kodu - kui välismaal. Tegelikult oli mul pisikene puhkus vahetult enne Jaanipäeva ja siis tegime lastega kiire tiiru Saksamaale(LINK). Juulis aga tegime Peipsiäärse kiirpuhkuse Kauksi puhkekülas (LINK), mis lastele jättis kustumatu mälestuse.

Kuu teises pooles elu nii roosiline enam ei ole - ootamatud sündmused ja muutunud olud viivad Sõnni tasakaalust välja. Siin kahtlustan ma raskeid aegu seoses Jaskariga. Temaga on mul sel aastal üksjagu muret olnud, äärepealt oleksin murdunud. Tänu pere toetusele olen ennast ikka ja jälle püsti ajanud, sest ma ei saa lubada omale murdumist. Pean vastutama siiski ka oma teiste laste heaolu eest.

Augustis jätkub minu halb tuju, sest turvalisus puudub, mida minuga väga harva juhtub. Tavaliselt olen ma ise tugi ja kindel sammas oma lähedastele. Ent maailmas toimuv paneb nüüd ka mind tuleviku pärast muretsema. Kui nüüd maailma mastaabis rääkida, siis sõda ma kardan ja kui ikka Nato lennukite müra minu maja kohal on, siis on mu kujutlusvõime piiritu. Kevadel ma isegi kaalusin mõtet, et milleks seda kartult maha panna, kui keegi võib iga hetk pommi mu põllulapile lennutada. Täielik sõjaolukorra tunne tuli peale. Ja eks hirmsaid asjumaailmas on ka päris ohtrasti juhtunud. Ei jõua üht asja unustadagi, kui uus katastroof peale tuleb.

Alates 23. augustist muutun väidetavalt taas optimistlikumaks. Hea seegi.

Septembris, mil maailmas on palju ebamäärasust, näitan üles suurepäraseid organisaatorivõimeid. Sõnniliku järjekindlusega loon ma endale ja oma perele õnnelikku elu. Alateadlikult võib - olla tõesti, sest oktoobris sai juba selgeks, et saan võimaluse kodus tööle hakata - päris oma kodukontori oma unistuste tööga:)

Oktoobris hakkan rohkem mõtlema ja vähem rabelema. Leian, et minu suurim väärtus on minu isiklik elu, ja need, kes ei abiellunud mais, saavad seda teha nüüd.  See ei käi absoluutselt minu kohta, see pidev mehe otsimine. Minu iskilik elu momendil on minu lapsed, mehele siin kohta ei ole.

Tegelikult eile oli mul kaks sellist "mehe" variant - ühe puhul ei võtnud mina vedu, teise puhul jõudis keegi teine juba käpa peale panna.

Ma siin müüsin oma kasutatud kodutehnikat ja see isik, kes siin järel käis, andsi mulle Messengeri kaudu teada, et võiksime suhtlema hakata. Ju ma siis läksin talle peale oma rasvaste juuste ja kodu jopega:D

Teine juhus oli eile peol, kus ma tõesti võin õelda kaugvaatluse põhjal, et seal oli üks mees, kes minu huvi äratas. Oli kohe selline nummi, et oleks võinud lähemalt tundma küll õppida. Aga see asi lõppes juba eos, sest ma ei saanud aru, kellega ta sinna tulnud oli ja lõpuks selgus, et tal oli juba käpp peale pandud. Aga ega sest midagi ei olnud, lihtsalt sellised sähvakad mu igavavaõitu eraelus:)

Novembris on võimalus teoks teha oma varasemad plaanid, nii ametialased kui isiklikud. Jah, tõesti, saab teoks minu kaua planeeritud köögi kapitaalremont(LINK) ja käima läheb kodukontor (LINK). Saan iga päev kodus oma unistuste tööd teha, olen lastele olemas ja saan selle eest veel palka ka:) Olen tänulik.

Alates 22. kuupäevast kukub mulle kaela suur kohustus ja vastutus. Seetõttu tuleb detsember pingeline ja konfliktne, tööd on ülemäära palju, ehki raha lubatakse korralikult. No pole olnud, vähemalt tööalaselt küll midagi kontimurdvat olnud ei ole. Pigem isiklikus pereelus on olnud raskeid aegu ja olen pead murdnud, kus ma küll vea tegin ja mille eest mind karistatakse. Aga usklik nagu ma olen, usun ma karmasse :D Ju saan teenitult oma vitsad.

Kokkuvõtteks olen ma oma aastaga tervikuna rahul. Mis rahul, mul on super hästi läinud.

30. detsember 2016

Tantsulkale

Ma vaatan, et blogi statistika on kuidagi suureks paisunud. Mis teoksil, ma täpselt ei teagi. Sain ühelt lugejalt vaid vihje, et minu eilne postitus oli Mallukale silma jäänud ja ta oli sellele vastanud. Poleks vaja olnud vaeva näha, aga ju ta siis tundis, et ta peab ennast õigustama. Kahjuks pole mul aega ennast asjaga kurssi viia, sest oma elu tahab elamist, lapsed kasvatamist, seega jääb asi nii nagu on. Loodan, et sääsest elevanti ei saa.

Loomulikult lööks aega surnuks netis, aga pean minema garaažist triikrauda otsima, et üks särk Stenile ära triikida. Meil on ju nii, et kui midagi vaja on, peab seda kuskilt otsima minema. Hea on, kui tead, kust otsida.

Läheme täna meie armsasse külamajja aastalõpu peole ja Sten saab suurte inimestega kaasa. Ta on siiski juba 13 ja see saab tal esimene selline õhtune külapidu olema.

Ise tahaks ka veel duši alla minna ja ennast sättida. Näksimist on ka vaja veel kaasa valmistada. Selleks on vaja keldrisse mahla järgi minna, et morsijook kaasa teha, marineeritud kurke tuua, viinamarja tomatid pesta ja kaasa pakkida. Tänasest uuest avastatud poest ostsin krõpse ka lauale. Selline mõnus äraolemine saab täna olema. Äkki läheb õnneks ja saab jalga ka keerutada.


Kaupluse soovitus: PROMO Cash&Carry

Käidud nähtud. Lätis ostelmine on juba nii tavaline asi eestlaste seas, et isegi meedia kajastab seda igas võtmes. Tundub, et see koht, kuhu mina täna alles esimest korda jõudsin, on eestlaste poolt juba avastatud. Eesti keelt kuulsime rohkem, kui läti oma.

Tegemist hulgilao moodi poega, kus müüakse asju suurtes pakendites. Mitte ainult, sai ka täitsa normaalsetes kogustes ostelda ja valikut oli piisavalt.

Täpne aadress: Eduarda Lācera iela 4, Valmiera, LV-4201, Lettland




Lahtioleku ajad -väga oluline info

Silma jäi suur valik ühekordseid nõusid, minu lemmik pesuvahendid olid täitsa esindatud ja vägagi soodsate hindadega, pelmeeni kilo 1.30€, kilostes pakkides suur valik komme -jällegi hinnad soodsad. 0,5 liitrine viinapudel 3.99€. Toon vaid üksikud näited, sest ei oska midagi konkreetset välja tuua. Ise ostsin ma tagasihoidlikult, sest oleme ju säästurežimil ja millestki nagu eriti puudust ka ei olnud.







Portselanist nõud, mis mõeldud toitlustusasutustele, tundusid ka väga ahvatlevad. Kujutan ette, et need on vastupidavad ja iga koks neil kildu küljest juba ära ei löö. Mul on plaanis tulevikus, kui köök juba enamvähem saab, meile igapäevased valged lauanõud soetada ja sealt poest ma seda teha plaaningi.



Veel jäi silma suurtes kottides sügavkülmutatud crossaint'id juustuga ja igasugu hot dog'i materjalid.


Pelmeenide kõige madalamaks kilohinnaks oli 1,40€

Piimatoodete saal
Piimakaubad olid eraldi külmas ruumis ja seal oli ka igasugust võimalikku ja võimatut kaupa ja ikka enamasti suurtes pakendites.


Puu -ja köögivilja valik oli väga hea, aga tuleb silmas pidada, et kaalumine ja hinnasildi lisamine toimub kohe külmkambri uks taga sealse töötaja poolt. Ei tasu kohe kassa poole joosta, saadetakse kindlasti tagasi.

Ja kõige olulisem, milles mina ühe suure vea tegin. Kassas küsitakse kliendikaarti, mida minul loomulikult ei olnud ja nii ma ka ütlesin. Teinekord olen targem ja küsin kelleltki kohalikult korra laenuks nagu ma seda tavaliselt Eesti kauplustes teen. Kui viinapudel on riiulis hinnaga 3.99€, siis mina kassas ilma kliendikaardita maksin selle eest 4.13€. 



Isa jutu järgi oli temal sama lugu olnud teises kassas, et küsiti kliendikaarti, aga müüja oli siis oma kaardi kassast läbi tõmmanud ja tema kilone kommikott oli riiulis lubatud soodushinnaga. Nii et tasub tähelepanelik olla. 

Kliendikaardi taotlemine pidi eestlasele keeruline olema, pidi olema vaid lätlaste privileeg. Kuidas tegelikult on, ma ei teagi. Kui keegi teab, annab sellest palun kommentaariumis teada:)