Küsimused mulle

15. jaanuar 2019

Liugle, liugle libe suusk:D

Nüüd sellest, mis saama hakkas, kui meil uus suusapaar majas oli. Mitte küll majas, jätsin kogu uue varustuse ööseks autosse, et toas asjatut elevust mitte tekitada. Oli juba suht hiline aeg, kui me lõpuks koju jõudsime. Magamineku aeg.

Magamisest rääkides...Stigi sain oma voodist väga lihtsalt võõrutatud. Isegi lubatud puldiautot pole pidanud talle Alist tellima. Ta on selle vist juba unustanud. Igatahes läheb ta igal õhtul rõõmuga oma pessa ja vist unub kohe, sest mingit tralli seal ei toimu, kohe on vaikus. Öösel saab isegi pissil omal käel käidud, kui vajadus tekib. Ronib kenasti redelist alla ja toimetab. Öiseid ärkamisi muid ei ole, minu voodisse ära eksinud ei ole. Väga lahe. Ja ta on ise ka enda üle uhke. Ma olen ka juba üksi magamisega ära harjunud, seega üks hea asigi kõige selle "jama" juures siin:)



Mis siis hommikul juhtuma hakkas. Kõigepealt avaldasin ka teistele saladuse, et meil uued suusad on. Selgitasin ka seda, et ühed suusad kolme peale ja peame normaalselt jagatud saama. Kuna mina olin kõige kiirem, sain esimesena suuski proovima. Stig oli mul ka muidugi sabas. Pidin tema ka suuskadele aitama, et siis koos minna põllule rada tegema. Selgus aga kurb tõsiasi, et olime unustanud uurida, kuidas saapad suuskadele kinnituvad ja kõige tähtsam, kuidas suusad alt ära käivad. Pidasin seda nii iseenesest mõistetavaks, et eraldi sellele ostu ajal ei keskendunud.

Kutsusin Mete appi ja sain ühe suusa mingi trikiga alla. Ronisin siis suusk jalas meie kitsast esikust õue, et hoovi peal teinegi suusk juba isesesivalt alla saada, aga no õudust. Nii krdi libe oli ja Stig ei suutnud mind paigal ka hoida, et saaksin suusa alla klõpsata. Nii me siis pusisime mailma aeg. Lõpuks oli mul nahk seljas märg ja suusad ka all. Esimene asi kukkusin kohe perseli. See oli nii naljakas, et ise ka naersin. Pole ju üle 20 aasta kindlasti suuskadele saanud ja tänapäeva suusad on hoopis midagi muud, kui meil omal ajal. Ikka jube libedad on. Poest anti mingi demo lapp ka kaasa, et suuki määrida, aga no pole vajadust. Praegu küll mitte.

Ukerdasin siis garaazhi juurde, et sealt kepid võtta ja asusime teele. Läksime koheva lume sisse, et mingi raja moodi värk sisse ajada põllule. Stig tuli mulle kenasti järgi. Esimese hooga sattusin paraja kallaku peale ja selline hoog tuli sisse, et sain vaevu enne kanalisatsiooni kaevu suunda muuta. Muidu oleks sinna sisse pannud otsapidi.

Vaevu saime pool ringi tehtu, kui Meena oli platsis ja ähvardas, et kui ma kohe ei tule ja talle suuski üle ai anna, siis läheb ta tuppa tagasi. Seda ei saanud ju juhtuda lasta, sest tema toast välja saamine ei ole lihtsamate asjade killast. Tegin paar kiiremat liigutust ja andsin talle suusad üle. Kui te arvata, et see lihtne oli, siis eksite. Mul olid vahetusjalanõid õues ja pidin saabastest välja astuma, et suusad alt saada. Kinnitustega ma saapaid lahti lasta ei osanud. Meena astus otse suusasaabastesse ja nii see asi meil käis. Piinlik jah, ma tean, aga tänapäeva tehnika ja pole kursis. Enne käisin muidugi garaazhis ka, et paras kruvikeeraja leida, mille sidemeid lahti kangutada. Aga kui kuskilt järgi ei andnud, lõin käega. Ei tahtnud ju toore jõuga midagi ära ka murda.

Meena tegi oma tiiru ära ja tundus, et on rahul. Tema on kooli kaudu suusatamise kunstiga tuttav, probleeme püsti seismisega ei olnud.


Järgmisena sai suuski testida Mete. Saapad oli statsionaarselt suuskade küljes ja nii astus ka Mete otse plätudest suusasaabastesse. Mete võttis Stigi sappa ja nemad läksid kodust natukene kaugemale. Hiljem ehitasid meie pisikesele mäele hüppe ja tegid seal trikke. Neil jätkus seda rõõmu ikka pikemaks.

Mina läksin vahepeal tuppa, lõin Youtube´i lahti ja katsusin välja raalida, kuidas saapad suuskadelt normaalselt kätte saada. Oma olematu inglise keelega sain sellele kiirelt jälile, läksin välja katsetama ja oligi asi lahendatud. Lihtne, aga geniaalne. Nüüd on sellega ka asi korras.

Kõik oli ilus, aga natukene kurvaks tegi, et kui mina tahaksingi suusatada, siis on "sada venelast" sabas ja igaüks nõuab oma. See on jagamise pahupool. Sel päeval ma enam üritama ei hakanudki, et saaks ka minna ja üksi, rahus, metsade vahel mõned tiirud teha ja niipalju ikka, kui süda lustib. Õhtul oleks ideaalne olnud minna, aga no sorry, me elame metsas ja siin ei ole tänavavalgustust. Korra kaalusin, et võiks ju auto tuled peale lasta ja siis üritada, aga mõtteks see jäigi.

Järgmisel päeval oli juba laus sula, oleks saanud kindlust ehitada, aga ma olin vait, ei piiksatanud Stigile sõnagi. Tööpäev ka ja kui ma ükskord oleks lõpeatnud, oleks juba pime olnud ja mina ramp väsinud.

14. jaanuar 2019

Kui üks asi viib teiseni

Vedasin ennast vastu tahtmist siia. Mul on mingi madalseis ja tunne on justkui tühjaks pigistatud sidrunil.

Suutsin eelmisel nädalal täitsa regulaarselt igal õhtul kõndimas käia, toiduga hoidsin ja nii kilo kaotasin ka umbes kaalust, aga rohkem ma küll ei suuda. Ma peaaegu ei naeratagi enam, kõnnin mornilt ringi, söögitegemisest rõõmu ei tunne. Kui teengi süüa, siis minu toidu limiit on selleks ajaks täis või on kell juba liiga palju söömiseks. Kui emal külas käin, piirdun vaid ingveri alkoholivaba napsuga. Kas see on siis elu? Sealsamas on tal kommikausid head-paremat täis. Jah, saab ka teisiti, ei pea näost ilma aruta magusat ja saiakesi sisse ajama, mõõdukalt saab ka. Ja seda ma nüüd edaspidi kavatsengi.Lõpetan need piinad ja katsun mingil moel liikumisele ka rohkem rõhku panna.

Momendil on mul selg natukene haige. Laupäeva hommikuks olin Stigile lubanud tohutuid lumelosse ja onne. Stig kurivaim selliseid ägedaid asju juba oma üksluises elus naljalt ei unusta. Hea et ta mul hommikul kohvi rahulikult ära juua lubas ja nii me siis hommikul enne kukke hoovi peal seisime. Ainuke jama oli see, et lumi ei pakkinudki. Püdevast lumest juba ei ehita. Aga et tujul mitte langeda lasta, kuhjasin lihtsalt ühe natukene suurema hunniku lund kokku. Et kui see hunnik nüüd ära külmuma peaks, saab käigud sisse ajada. Nii ma Stigile seletasin, nagu muinasjuttu.

Siis turgatas mul pähe, et kui ma juba väljas olen, võiks pööningult välja otsida kunagi aastaid tagasi vist isegi Stenile ostetud suusasaapad ja siis suusad ja kepid ka. Aastaid ei ole neid tarvidust välja otsida vaja olnud.

Saapad oli suurus 38, aga Stigile suht head villase sokiga kandmiseks. Ületasin ennast tohutult ja Stig saigi esimest korda elus suuskadele. Tal andis ennast püsti hoida, veel vähem oskas ta suuskadega midagi peale hakata. Nullist andsin tal algtõed edasi, 110 korda tõstsin teda püsti ja harutasin suusad all jälle õigeks ja panin õige suuna peale. Lasteaiast on mul meelde jäänud, et ilma keppideta on algajal kõige parem tunnetus kätte saada. Paari tunni pärast lasi Stig juba pisikesest mäest alla - kord paremini, siis jälle kehvemini. Mina olin siis see tõstuk ja nii ma oma seljale liiga tegingi. Aga oli lõbus, Stigil. Minul niiväga mitte. Aga lapsevanema rõõmud. Ja kui siia nüüd lisada, et ma olen siin majapidamises ainus lapsevanem ja see veel viiega korrutada, siis meenutage seda sidrunit postituse alguses.


Mässasime me nende suuskadega niikaua, kui Stig ise aru sai, et piisab küll esimeseks korraks. Ei pidanudki teda keelitama ja meelitama hakkama, et tuppa minna. Ilmad on super ilusad, kraadid ideaalsed, täitsa talve võlumaa  on meil siin metsas.

Siis tuli Stigile veel meelde süntesaator, mis meil lehtla all juba aegadest ammustest vedeleb.Seda ta nuias juba pikka aega, et ma tuppa tooks. Ma lükkasin seda ikka edasi igasugu vabandusi ettekäändeks tuues, põhiliselt muidugi seda, et ma olen väsinud ja teeme seda teinekord. Nüüd aga ei olnud pääsu. Lükkasin kindaga suurema p*sa maha, toitejuhtme leidsin ka üllatavalt lihtsalt ja nii see pill tuppa saigi. See on kuskil umbes täpselt 23 aastat äkki vana. Aga töötab ja näeb päris kobe välja peale põhjalikumat puhastust.


Stig on jube kõva pillimees. Ema juures ta mängib alati nii ilusasti ja ennastunustavalt klaverit. Meena kitarri tahab ta ikka aegajalt laenata ja ksülofon on tal ka harjutamiseks.

Tuppa tulles jäin ma endamisi mõtisklema, et lubasin ju juba kaks aastat tagasi Metele ka suusad osta. Aga sai ikka edasi lükatud, küll puuduva lume tõttu või siis lihtsalt mugavuse tõttu. Minu arust oli see päris suur ettevõtmine - suuskade ostmine. Lubasin küll rahaga säästlikum olla mõned kuud, aga siis pärast mõningast kaalumist otsustasin, et kui mitte nüüd, millal siis veel. Suur pluss asja juures oli see, et nii Mete kui Meena on minuga peaaegu ühes jalanumbris (kui villase sokiga natukene kaasa aidata), ja saame üht komplekti suuski jagada kolme peale.

Panin mõttes esialgse plaani paika, kutsusin Mete ja ja andsin talle äärmiselt pealiskaudselt teada, et käime tiiru ära. Mete on alati käpp, kui kuskile minek. Ega ta suurt ei uurinud, peaasi, et minna saab. Kodused oli kindlad, et kindel Ruhja ots ja andsid tellimused sisse, kes mida poest soovib. Aga, mei ei läinudki Ruhja vaid võtsime suuna Viljandi poole. Autos valgustasin Metet oma plaanist ja ta kiitis selle heaks. Isegi vist rõõmustas, et suusad saame.

Viljandis selgus aga tõsiasi, et meile sobivat pikkust suuski enam müügil ei olnud. Kuna Meena on meist sutsu lühem, siis pikemateg suuskadega riskida ei saanud. Tegin käigu pealt meie plaanid ringi ja müüja juba helistaski Pärnu poodi. Seal olid kahed suusad meie soovitud pikkusega olemas. Ühed pandi meie jaoks kõrvale, sest ei võinud kindel olla, et selle aja jooksul kellelgi veel ilmtingimata sama suurust vaja. Hooaeg ju.

Haarasime Caramel’ i kohvinurgast kaks sefiirikorvi ja asusime Pärnu poole teele. See oli mu esimene libastumine, see sefiirikorv. Aga ma olin vaid hommikusöögiga ja kell oli juba tublilt peale lõunat. Nii hea oli.

Suusad said edukalt ostetud. Saapad, kepid ja sidemed ka. Täismäng ja kõige soodsamate valikutega. Kokku läks see lugu maksma ca. 275€.


Ajasime veel Meenale susejalanõusid taga, aga no mida polnud, seda ei olnud. Tekib küsimus, milleks need poed, kui vajalikku ikka ei leia. Ikka peab tellima kuskilt.

Otsaga Port Artur 2-s, anusin ma Metet, et istuks kuskil ja sööks kasvõi ühe pisikese kartulisalati. Mul oli kõht jube tühi. Aga Mete ei halastanud ja laitis mu plaani maha. Nimelt oli meil plaan Pärnus esmakordselt McDonalds üles otsida. Ega me 100% kindlad ei olnu, et Pärnus üldse midagi sellist on, aga mul oli mingi mälupilt, et kui suvel Valgeranda mindud sai, siis kuskil justkui midagi oli. Pärnut ma tunnen kuigivõrd palju ja võtsimegi suuna vanast sillast üle suunaga Tallinna peale. Silmad hoidsime lahti ja voilaa, oligi olemas. Viimasel ajal minu lemmik “restoran”, just nagitsate ja kohvi pärast ja milline imeline küüslaugukaste seal on.


Sõime Metega kõhud punni ja olime rahul oma päevaga.

9. jaanuar 2019

Ma karjun ka oma laste peale...

Püüan õhtul veel mõned tööasjad teha, aga köögis käib selline trall. Ei aita korduv keelamine viisakalt, ega ka kõva karjumine, et vaikus majja saaks.

Närvid juba üsna krussis sellest kisast, käratan: "Kui te kohe vait ei jää, teen teile tuule alla."

Stig rõõmsalt: "Oh, emme viib meid lendama!"

Katsu siis sellistega kuri olla:)

8. jaanuar 2019

Minu keskkondlik jalajälg

Olen seda siin varemgi maininud, et poes müüdav öko toidukraam on minu jaoks üks paras bluff. Usun ainult sellisesse ökosse, mida ise kasvatanud olen ja tean, et ma pole mürke-väetisi kasutanud.

Toit-toiduks. Näpuga järge ei aja, aga hindan omatoodangut, poest ostan ka kraami igasugust, kui vaja. Mingi fanatt ei ole.

Pesuvahenditeks kasutan ma juba aastaid eranditult loodust säästvaid tooteid. Sünteetilised lõhna-ja värvained on minu puhul välistatud. Persil, Ariel jne. - täiesti out minu puhul.

Oma juukseid olen pesnud kuskil 4-5 kuud juba seebiga. Alguses kasutasin selleks tõrvaseepi, kui see otsa sai, hakkasin peseme kitsepiimaseebiga. Kenasti hakkab vahutama ja juuksed jäävad puhtad. Algul proovisin küll õunaäädika lahusega loputada, aga ei näinud sellel mingit mõtet. Seep tuleb ka ainult veega loputades välja.

Mõnda aega enne seebile üleminekut pesin pead ka munakollastega päris regulaarselt. Ühesõnaga shampooni järgi vajadust mul ei ole. Mõju kohta midagi õelda ei oska. Mõnevõrra vähem juukseid langeb välja ja mind rahuldab juba teadmine, et ei topi omale mingeid naftatooteid pähe ja kanalisatsiooni jookseb ka puhas loodus.

Näonaha hoolduseks olen kasutanud erinevaid asju...kookosrasva, oliiviõli, nüüd pikemat aega juba kanepiõli. Vahepeal tellisin ka ühe Eesti tootja näokreemi (LINK), mis sisaldas kanepiõli ja oli ka rosaatsea puhul hea. See probleem mul oli vahepeal väga aktuaalne. Nüüd on kuidagi vaibunud. Kas siis ilma tõttu (jahedamad ilmad), selle kreemi mõjul või hoopis sellepärast, et läksin puhtale kanepiõlile üle. Ei teagi. Varem oli nii, et kuhu iganes ma kohale ei ilmunud, kohe mainiti ära, et pidin "koledasti" õhetama. Nüüd pole ammu juba sellist komplimenti kuulnud.

Kreem sai mul kiirelt otsa ja uut enam osta ei raatsinud. Siis märkasin, et Ruhjas Top´is õlide riiulil oli igasuguseid õlisid pisemat sorti pudelites, kanepiõli nende seas. Nagu ikka, oli mul tol korral rahaline ressurss piiratud, aga pigistasin silma kinni ja ostsin tervelt 7.50€ eest omale 250 ml pudeli. Kodus valasin osa sellest ühte tühja juuksõli pudelisse, millel on mõnus doseerimispump ja nüüd on see minu uus "näokreem". Värskes salatis kasutan ka sama õli. Pole kordagi kahetsenud, et viimase penni hinge tagant ära andsin selle õli pärast. Ja kui nüüd nöonahk ka tänu sellele probleemne enam ei ole, siis puhas võit:)



Meigitoodetega olid mul ka kehvad lood. Mul ei olnudki neid peaaegu või siis oli juba ammu aegunud, hädaga kasutasin, kui vahest harva kuskile välja vaja oli minna. Sain ka ilma käidud muidugi. Soome reisi ajal nillisin laeva peal üht mineraaljumestusvahendit, aga no hind oli nii krõbe, et loobusin. Sain aga testida ja oli lausa vaimustuses. Võtsin omale kindlalt plaani Eestis silmad lahti hoida ja Tartu Kaubamajast ma peale äärmiselt pikka otsimist ja uurimist ostu ära tegin. Ostsin muid vidinaid ka ja kõik on siiani mulle väga vajalikud olnud ja kasutan intensiivselt ja olen ka kiidusõnu saanud, et näen nii ilus välja:D Ok, see kiidukukk on Meena olnud, aga teeb südame soojaks küll.



Tükk aega hiljem avastasin, et see Ontic mineraalne jumestuspõhi on Eesti toode ja julmusevaba:) Väga häid tooteid tehakse meil siin.

Ega muud eriti ei tarvitagi enda üles vuntsimiseks. Kui, siis kanamune oma kanadelt, kes pistsid terve penoplastist seina nahka - seega munad on suht penoplasti koostisega ja mitte niiväga ökod.

7. jaanuar 2019

Läbimurre

Tänasega saigi läbi pikk koolivaheaeg. Kodus saadi olla piisavalt, õhtuti oldi kaua üleval ja magati pealelõunani. Ega mul eriti vahet ei olnudki, kas oli vaheaeg või kool. See aeg magati maha ikka, mis tavaliselt koolis veedeti. Ainuke pluss oli, et hommikul ei olnud vaja kedagi kooli saata. Ise magasin ka ikka enamvähem kaheksani ja siis kohe kibekähku tööle. Jõulupuhkust kui sellist mul sel aastal ei olnud, tööl olin kõik aastalõpu tööpäevad. Ja tööd on ka kogu aeg piisavalt olnud.

Täna said kõik kenasti ilma pikema trallita üles, aga no tavapärane naaklemine käis ikka - ei ole aastavahetusega muutunud midagi. Jube närvesööv on see hommikune 30-45 minutit. On harv juhus, kui kõik harmooniline on. Ma lausa ootan seda hetke, kui kõik kolm uksest välja astuvad ja rahu majja saab.

Siis ma võtan hetke aega, istun kohvitassiga ja mõtlen, kus pihta hakata. Mul on tervelt tund aega vaba aega, enne kui töölaua taha istun. Tavaliselt teen köögi piinlikult korda, toon puukuurist puid, söödan kanad, lapin pesu kokku või panen uue kuivama. Äärmiselt harva vaatan mõne saate järgi, mille "magustoiduks" jätud olen. Varem oli selleks ikka "Malluka sügis". Hea lühike saade vaadata kiiresti.

Ma olen täheldanud, et elutoas diivanil, ühes kindlas kohas, hakkavad mul jube head ideed tulema ja saan seal justkui mingi energia laksu. Jube tegutsemis tuhin tuleb peale, kui ma seal kohvitassi seltsis mõtisklen. Vahel jään nii suurelt unistama, et telekat ei pane enam tähelegi.

Täna juhtus sama. Pidasin plaani, kas minna hommikust duši võtma või hakata koristama. Siis aga helises telefon ja ema teatas, et buss täna lapsi kooli ei vii. Buss ei olevat käima läinud. Ja käima ei lähe buss tavaliselt siis, kui sa ei puhu alkomeetrisse piisavalt karsket õhku. Ema ütles, et see on tal hommikuti kõige suurem hirm. Tema ei pidavat piisavalt välja puhuda jõudma, et buss käima läheks. Pidi selle töö juures kõige konti murdvam töö olema. Igatahes oli selge, et lapsed juba pea 20 minutit bussijaamas külmetanud, ise teadmata, et väljasõitu kooli ei toimugi.

Helistasin kohe Metele ja olin üsna kindel, et nad vantsivad kiirelt koju, sest issand, bussi ei tule ja on justkui koolivaba päev. Aga ei. Mete esimene küsimus oli, et tuled ja viid ära meid ju. No miks mitte. Hea mõte. Loomulikult kooli ikka. On ikka tänapäeva lapsed. Meie küll omal ajal vaatasime, et ikka kähku koju saaks ja lootsime nii väga, et buss ikka vahest tulemata jääks. Jäi ka, hoopis tihedamini, kui tänapäeval.

Et ma alles hommikumantlis istusin, siis hakkas äkitselt jube kiire. Kohv oli õnneks joodud. Panin käppelt riidesse, Stigile lugesin sõnad peale ja kadusin. Võtsin metsavahelt oma kolm last peale ja nad olid enne poolt kaheksat kooli ees nagu viis kopikat:)

Oligi minu hommik sisustatud. Koju jõudes talitasin (mis imelik sõna) kanad ära ja oligi aeg tööle hakata.

Stigil oli täna öösel ka pisike eksperiment. Ma räägin talle juba ammu ilma, et aeg oleks minu voodist välja kolida. Pidevalt tirib ta seal minu tekki ja magab osaliselt minu padja peal. Ühesõnaga täiega laiutab. Ma alati tõrelen, et kuule, minu tekk, minu voodi, mida sa peremehitsed siin, mine ometi oma voodisse. Tal on nii kihvt magamiskoht üleval korrusel Steni toas pennide peal. Aga näe, ei suuda minu "põllepaeltest" lahti lasta. Vahest on selline tunne, et kui naise majja toob, magab ka ikka veel minu kaisus:D

Igatahes eile oli järjekordne katse. Tegi temaga diili. Lastega diili tegemine pidi üsna halvamaiguline olema, aga mina teen tihti diile. Ma pole mingi muster ema. Stig tegi ettepaneku, et kui ta öösel omas voodis magab, siis mina pean talle mingi hiigelpuldika ostma. Läks siis üheksaks oma voodissse. Meil oli lastega kokku lepitud, et kuna täna koolipäev, siis õhtul oma majas kell 9 vaikus. Nii oligi.

Korra varem läks Stig ka oma voodisse. Kui juba jupp aega möödas oli ja ma otsustasin lõplikult magama jääda - sirutasin ennast veel mõnusalt kogu voodi ulatuses välja ja mõtlesin, kui mõnus on kogu voodit omada - siis just sel helgel hetkel kuulsin, kuidas keegi redelist alla hakkas ronima ja tipa-tapa minu voodisse kolis. Nii vähe seda rõõmu tol hetkel oligi.

Eile ma olin samaks asjaks valmis. Päris vilu oli ka üksi teki all. Eks ma tahan ka harjumist, et üksi magada oskaks. Ja kui Stig otsustabki jäädavalt lahkuda, pean ma omale uue küljesoojendaja otsima.

Ja ta magaski öö oma voodis, ilma probleemideta, ei mingit kõndimist öösel. Murranguline hetk meil peres, kui see nüüd samas vaimus jätkuks. Ahjaa, auto ka ju. Aga ta valib selle Aliexpressist ja seal ei maksa need eriti hingehinda. Diil on diil:)


6. jaanuar 2019

Nii ta sel korral tuli

No kes muu, kui uus aasta. Suuri plaane meil ei olnud sel aastal. Kui me tavaliselt oleme küla kuuse alla läinud ja ilutulestikku imetlenud, siis sel korral olime kõik ühel nõul, et nähtud juba küll, oleme mõnusalt kodus. Sten on juba iseseisev mees, tema käis kuskil ikka ära oma kamraadidega.

Et kõik ikka perfektne oleks, katsusime Metega enne kaheksat Lätis Topis ka ära käia ja ühtteist näksimist õhtuks organiseerida. Poe turvaväravate juurde oli nähtavale kohale säetud üks aluse täis kihisevat jooki. Metel läksid silmad särama, mina tavaliselt selliseid asju ei märka, veel vähem taipan ma aastalõpuks ühe pudeli muretseda. Nii ta jäi.

Tegime siis oma ebatraditsioonilised valikud ära ja suundusime kassasse. Muideks, Top on nüüd uuema suurema ja värskelt remonditud pinna peal. Mõelda vaid, et meil on 16 km raadiuses pood üsna hea valikuga ja seda 8-22-ni iga jumala päev.

Enne kassat suutis Mete niikaua nuiata, et võtsime pudeli šampust ka. Mete andis selle jaoks isegi oma taskuraha, peaasi, et ostetud saaks.

Kodus jagasin kõigile ülesanded kätte, et pisikene laud saaks teleka ette kaetud. Meena sättis eriti meelsasti meie väljapanekut. Sättisime endid teleka ette ja hakkasime pulti kruttima ja toitu hävitama.  Mete oli šampuse õue lumehange külma pannud. Aga ega me keskööd ära oodata ei jõudnud. Mete otsis YouTube’st õppevideo šampuse avamisest välja ja nii me oma aasta lõpetasime. Enne aastavahetust olid kõik voodis. Mina kuulsin läbi une paugutamist ja magasin magusasti edasi.

Hommik algas mul tegusalt. Ma jubedalt naudin seda aega, kui maja vaikne on ja siis ma tegutseks. Nii ma õue läksingi ja kukkusin lehtla alust kraamima. Suure käru täie ebavajalikku sodi viisin minema ja sorteerisin veel ühtteist. Tükk aega tegutsesin, kuni vihmasadu juba liiga suureks läks ja ma tuppa kolisin.

Nii muu seas hakkasin sulama tõstetud liha kloppima, ise veel teadmata, kas teha klopitud liha või liharulle. Klopitud liha tegin jõuludeks ja isutas liharullide järgi, siis oli mul see privileeg ise otsustada ja kaalukausile jäid lõpuks liharullid. Ja nagu ikka, lõpuks oli toidu lõhna peale maja rahvast täis. Otsustasime laua lahti tõmmata ja täiesti ilma ette plaanimata sõime äärmiselt maitsva 1. jaanuari õhtusöögi. Šampus eelmisest õhtust kulus ka kenasti ära ja oli nagu kirss tordil. Oleks üks pudel veel ära kulunud:)

Selline ilus uue aasta algus koos lähedastega ja hea toiduga ja mis põhiline, ei mingit stressi.

Pikk matk

Täna on küll pühapäev, aga olen juba varakult üleval. Ühtul oli hirmus mõelda küll, et on vaja vara tõusta, aga hommikul paistis asi palju helgem. Mõnus on tegelikult vara tõusta. Tegin omale kiire pätika, panin riidesse ja kihutasin kohe õue. Väljas ju praegu -8 ja ma muretsen natukene kanade pärast. Pole nad ju mingid soojamaa linnud.

Panin neil tule põlema, söögi ette ja viisin ka sooja vee. Ühe muna oli ka üks kana suvalt oma söögi moldi ära munenud. Kana ju pimedas ei näe ja mis teed, kui muna tulla tahab. Igatahes varustavad nad mind kenasti munadega ja isegi aegajalt saan müüa. Abiks ikka.

Vara tõusin ma Jaskari pärast. Pojakesel vaja ju bussi peale saada ja meil siin maal pühapäeval ükski buss ei liigu. Viisin ta Nuia bussi peale. Tal pikku matka ees. Tallinnasse, sealt laevaga Helsingisse ja siis ühistranspordiga oma elukohta. Soome ühistranspordi sai Mete ka järgi proovida, kui Jaskaril külas käisime. Tegime sellise pisikese võistluse, kes saab enne Idakeskusesse, kas mina autoga või nemad (Jaskar ja Mete) bussi-metrooga. Nemad võitsid. Seega väga hästi korraldatud see ühistransport neil seal.

Kui ma koju tagasi jõudsin, toimetasin veel väljas. Kui riietus õige, siis on väga mõnus selline talvine ilm. Isegi metsas tegin veel tiiru selle oivalise ilma tõttu. Enne panin toas pliidi alla tule, et pärast mõnus hommikust süüa on. Lapsed magavad ka täna pikalt, vaikus on mõnus.




Eile oli kolmas õhtu, kui väljas kõndimas käisin. Muidu on mul Stig alati kaasas, aga eile raputasin ta maha ja võtsin Mete kaasa. Stigiga on natukene komplitseeritud see kõndimine. Ta on tubli ja ei virise, aga tahab käest kinni hoida ja siis vea teda järel. Mina teen ühe sammu, tema sibab kõrval. Päris koormav tema jaoks. Temal pole ju vaja trenni teha. Ma ikka selgitan talle, et ole kodus, ma saan üksi ka käidud, aga ei jää maha. Eile õnnestus ta ära rääkida ja saime Metega paraja tempoga oma tiiru tehtud. Tagasiteel Mete andis mulle veel mahvi ka ja sundis jooksma. Ma selgitasin küll, et mul on peaasi, et ma liigun, joosta mulle eriti ei meeldi. Aga vaatab, kes täna kaasa ennast kaupleb. Igatahes toredad on need õhtused kõnnid vaatamata käredale külmale. Ja eriti tore on, kui kaal ka langeb. Olen mitu korda alustanud, et natukene kaalu kontrolli alla saada, aga mõne päeva möödudes löön ikka käega ja mõtlen, et toit on ikka nii maitsev ja pole ma nii paks midagi. Seekord tahaks ikka võiduka lõpuni minna ja ca. 5 kilo ikka ära kaotada.

Ma tean, et see pidev kaalulangetuse jutt tüütab ära. Mind ennast ka, kui aus olla. Aga mis sa teed, elu on kord sihukene juba.

5. jaanuar 2019

Elu eluke

No nii. Lubatud postitus. Nii kaua pole endast märku andnud, kindlasti olete huvitatud, kuidas meil läheb.

Võiks õelda, et läheb hästi, aga tuleb kehvasti. Tegelikult on kõik normaalne. Midagi suurt korda saatnud ei ole, elan selle nimel, et maksud makstud oleks, toit laual ja töökoht püsiks. Kõige olulisem sündmus leidis aset detsembris, kui sain oma köögi laenu isale makstud. 2 aastat läks nagu linnulennul. Parim laen minu elus, mille tulemusel on rõõmu aastateks.

Ilusaid hetki oli teisigi. Koos Metega võtsime novembris ette kaua ihaldatud reisi Soome. Kui ammu olin ma unistanud rootsi lauas söömisest. Naljakas, aga nii ta oli. Enam ma sellest ei unista, sest pidin kõvasti pettuma. Kui ma ennast kätte võtan, oskan ma kordades paremini toitu valmistada. Mete oli nii närb sööja, et lausa kahju hakkas kulutatud rahast. Suht mõttetu kulutus nii või naa. Edaspidi olen targem.

Veetsime Soomes kaks päeva, mille jooksul jõudsime üle vaadata Jaskari elamise-olemise, käia ”eksil” külas (seal ka ööbisime) ja siis veel mõned vahvad eestlaste külastused, mis südant soojendasid. Kaks päeva jääb ilmselgelt napiks, et vabalt võtta. Ikeasse näiteks ei jõudnudki. Ega ma väga ei põdenud ka sellepärast, sest Tokmann Loimaas oli ka üsna südamelähedane pood ja uus avastus minu jaoks. Sealt ma suuremad ostud tegin ka - voodipesu endale ja vaiba kööki. Kena meenutus Soomest. Mete jällegi armus Soomesse. Pidi olema üks ilusamaid maid, mida ta külastanud on.

Tagasiteel sadamasse sõitsime läbi jõulutuledes Helsingi, mis jättis Metele kustumatu mulje. Adrenaliinilaksu saime ka kätte. Sattumise kohe sadamahoone ees ummikusse, kus istusime pea pool tundi ja jõudsime laevale napilt ehk siis viimastena. Meie järel sulgus uks. Mõni sekund ja meie seiklus Soomes oleks jätkunud. Läks õnneks.

Jõuludeks olime kutsutud Rakverre isa elulaaslase (naise, pruudi -kuidas soovite...) juurde. Ja kuna läksime üsna suure pundiga, siis täiskasvanutele bronnisin hotelli. Lapsed jäid külapeale, kus neile imekombel täitsa meeldis. Olin hirmul küll, et kui hotelli minek tuleb, haagivad nad endid külge, aga läks valutult. Esimesel õhtul, pärast kõvat söömingut, käisime Vinni ujulas endid liigutamas, no nii umbes õhtul 8-9 paiku. Saunad, mullivannid möllud. Olime ikka päris “sillas”.

Järgmisel päeval tegi isa meile jõulude puhul Aqva Spas piletid välja. Seal saime ka kõik atraktsioonid läbi teha. Lastel oli lõbu laialt ja ega ma ise eriti Spaades käinud ei ole - kohalikes pisikestes ainult. Polnud viga, mõnusad vesised jõulud. Kordades parem, kui kodus niisama teleka ees tiksuda.

Hotelli kohta ütleks ka paar sõna. Nime ei nimeta, aga tundus broneerimisel üsna noobel. Selgus aga, et täiesti tavalise sisuga, kohati isegi ajale jalgu jäänud. Kui ma ikkagi kodust väljaspool ööbida olen otsustanud, eeldan ma ka paremaid tingimusi, kui mul igapäevaselt kodus on. Eriti kui hind ka odavamate killast ei ole. Aga mis oli - WC pott täiesti noname ja mitte eriti esimeses nooruses või halvasti hooldatud. See kriipis kohe silma. Seinad kostsid läbi. Kõrvalt toast kostis tugev norskamine hetkeni, kui ma vist ise magama jäin ja ei kuulnud enam midagi. Koridoris oli mingi spetsiifiliselt rõve hais. Ema kurtis, et voodi oli liiga kitsas (tšekkasin, 90x200). Minu jaoks see probleem ei olnud, sest magan endiselt Stigiga koos ja peame mahtuma 120x200 voodisse. Minu kodune voodi on muidugi kordades luksuslikum, kui selle “udupeene” hotelli oma. Teleka pilt ei kannatanud ka mittemingisugust kriitikat.

Hommikusöögi lauas ma ka pettusin. Arvustustes kiideti sealset hommikusööki, aga minu jaoks oli see liiga tavaline. Täiest basic,  ei midagi põrutavat. Isegi kohv ei olnud masina oma. Kõhu sai küll täis, aga oleks oodanud midagi paremat. Lauanõud olid odavamate killast. Minu IKEA 50 sendised näevad isegi esinduslikumad välja.

Personal see-eest oli TIP-TOP. Parkimine mugav. Alumise korruse üldkasutatav WC omaette vaatamisväärsus. Sain sealt kõvasti inspiratsiooni ammutada oma uue vannitoa tarbeks. Ühesõnaga hotelli välimus oli kordades parem, kui sisu ja arenguruumi on.

Vahetult enne Rakvere reisi jõudis meil ikka jõuluvana ka ära käia. See oli piinlik. Lapsed normaalseid salme ei osanud, üks ei suvatsenud teiselt korruselt isegi alla ronida, sest tema ootas alles järgmiseks päevaks kinke. Nagu titt. Stigile olin ma suutnud ikka ühe neljarealise luuletuse enamvähem selgeks õpetada, üle kivide ja kändude muidugi. Selle pideva kordamise käigus olid suuremad lapsed sellesama luuletuse selgeks saanud. Seega kõigil see üks tekst ja igalpool, vaene jõuluvana.

Salm järgmine:

Jõulumeest on saatnud edu,
tema põdral nelivedu.
Saanil peal on nahast tool,
ABS ja rallirool.


Stig oli väga vaimustatud sellest luuletusest, eriti "ralliroolist". ABS ei tahtnud talle meelde jääda, ütles pidevalt ABC:) 

Kingitustega läks nii nagu läks. Metel kaotas telefon igasuguse puutetundlikkuse ära juba nädal enne jõule. Kujutate ette, ta oli reaalselt telefonivaba pea nädal aega. Oi see oli ilus aeg, kui see pidev vingumine “et mis nüüd ikkagi selle asjaga saab” ja “päev viis ilma telefonita” pidevalt kuklas hingamas, välja arvata. Ise ma olin nagu vana rahu ise. Oli selge, et raha mul selliseks kulutuseks ei olnud. Selgitasin seda ka Metele üsna arusaadavalt. Olin juba tervele perele teada andnud detsembri alguses, et ma ei kavatse mingeid suuri kulutusi tegema hakata, sest Soome reisil sai juba krediitkaarti kasutatud ja vaja oli aega taastumiseks. Ma ei usu, et lapsed sooviksid, et ma võlavanglasse satuks. Nii ma neid hirmutasin.

Juhtus aga nii, et vahetult enne jõule, peale pikka ja põhjalikku kaalumist, võtsin südame rindu ja murdsin ise omaenda lubadust. Et mul mittemingisugust ideed ei olnud, mida Stenile jõuludeks kinkida ja oleks olnud nadi, kui Mete uue telefoni saab, otsustasin kohe kaks uut telefoni osta. Sellega sai kohe kaks kingimure lahenduse.

Meenal oli juba pikka aega soov omale Fjällräven Kankeni kott saada, see oli mul Amazon.de-st aegsasti tellitud. Oli see vast keeruline ülesanne. Ma nädal aega harisin ennast selles vallas. Soomes Stockmannis ma sain neid kotte ka reaalselt näha. No see algeline mudel ei ole oma hinda väärt. Näotu present liru. Ei tõusnud minu käsi seda sealt ostma. Lõpuks olin niipalju targem, et valisin välja vähe mahukama ja toestatud õlarihmadega variandi. Kui tellimus tehtud oli, kirjutas Meena jõuluvanale uue kirja, kus muutis koti värvi. Must oli juba tellitud ja ma ütlesin Meenale, et ega jõuluvana ei saa ennast sinu tujude tõttu lõhki joosta.

Stigiga oli lihtne, temale tellisin kolm raamatut (SIIT). Ja et asi natuke poisilikum oleks, siis Selverist skoorisin ühe puldiga auto, mis oli 30-lt eurolt allahinnatud ca. 12 eurole. Stig teab, et ma puldikaid vihkan, aga tegin jõulude puhul möönduse. Ma vihkan seda pidevat patareide jama ja juristamist.

Need olid kõik enamasti laste enda soovid. Aga mul oli jube kihk ise ka neile midagi kinkida. Valmieras jäi mulle silma üks äge pood Valletta kaubamajast, kust ma Stenile klassi loosipaki jaoks jumalast ägedad sokid sain (LINK) Neil oli sel aastal loosipakiks sokid, nime koos soki suurusega tõmbasid kõik loosiga. Minu asi oli siis see pakk muretseda. Ja kui ma sobivaid sokke taga ajasin, sattusin sinna poodi ja vaimustusin sealsest valikust. Põhimõtteliselt on tegu meestele suunatud poega, aga kui lahedad rannalinad ma sealt avastasin, 19.95€ lugu. Tol korral piirdusin vaid sokkidega, mis oli minu arust lausa geniaalsed. Rannalinad olid mul jätkuvalt südamel. Kujutasin omale ette, kui tore on  kooli ujumistundi see rätt igal lapsel kaasa võtta. Nii ma esimesel võimalusel 3 lina ära ostsin ja sain tol hetkel ja 15% alet. Oh minu rõõmu. Ja Mete näiteks lausa armastab oma rätti. Peale iga kasutust ta käib seda mulle näitamas ja kiitmas. Tõelised pärlid ja spordikotis ei võta ka väga palju ruumi.

Kinkidega läks igati täppi sel aastal ja kõik olid rõõmsad oma kinkide üle, mis ju ongi eesmärk. Mis sest, et ma põhimõtteliselt laostunud olen.

Uue aasta plaanidest ka. Eelnevast söögijutust võite juba järeldada, et ega eriti tagasi pole hoidnud toiduga ja liikumine on põhimõtteliselt nullilähedane. Kaalunumber on hirmutav. Üteldakse ju küll, et sisu on oluline, aga no mina selline “vaal” olla ei soovi. Sisu mul nii kui nii midagi kiita ei ole. Nii ma siis ära otsustasin kaduneljapäeva õhtul (jou, paar päeva tagasi), et hakkan oma õgimishooge ohjeldama ja katsun iga päev peale tööd ennast õue sundida ja liikuda. Mõjub jube hästi, oleks vaid püsivust.

Raha püüan ka säästma hakata, kohe, kui olen krediitkaardi kenasti nulli saanud. Ei mingit laristamist, nagu tavaliselt:) Tunne on igatahes hea, paari kuu küsimus hea tahte korral.

Raamatuid tahaks lugeda. Esialgu laenutan Mete käest. Soovitused on teretulnud. Peaks hästi rabava sisuga olema, muidu ma ei viitsi:D

Isaga peame plaani reisile minna. Kuna Saksamaaga on suhted halvad ja seal on juba käidud ka, siis võtame suuna Nordkappi. Kui nüüd vaid puhkuse saaks vähe suuremas osas korraga, sest paari nädalaga käimine läheb pingeliseks. Vaatab, mis sellest tuleb.

Ongi laias laastus kõik. Ilusat uut aastat kõigile!


15. juuli 2018

Kes oleks seda arvanud...

Eile ma poodi ei jõudnudki. Olin küll Konsumi ukse taga, aga autost ma välja tulla ei suutnud. Seljas kodused riided, küüned endiselt koorunud lakiga. Lootsin, et Mete lippab poodi, võtab mõne piima ja veel ühtteist, aga temagi keeldus. Tegelikult läksime Stenile järgi, aga tema polnud ka nõus hädavajalikke asju tooma. Jäigi asi katki ja sõitsime kõik koos “rõõmsalt” koju.

Hommikul olin varajane, sest Stig läks õhtul vara magama ja oli hommik üks enne seitset ennast korralikult välja puhanud. Ja kuna ta esimese asjana teed soovis, pidin minagi ennast voodist välja ajama.

Võtsin siis kätte ja kohe peale tassi kohvi hakkasin nuputama, kuidas koduste vahenditega oma käed korda saada. Asi oli juba kontrolli alt väljunud. Õnneks piim ja sai said eelmisel õhtul Jaskari abiga koju kappidesse, aga mine tea, millal vaja jälle tsivilisatsiooni minna, küüned oli vaja puhtaks saada.

Siis plahvatas mulle, et mul ju juba paar aastat kodus olemas see elektriline maniküürija. Sellega hakkasin siis lakki maha käiama. Oi oli vaevaline. Tehnika polnud mul piisavalt hea ja oskuslik, küüs kippus suurte pöörete tõttu kuumaks minema ja oi kui rõve tunne see oli. Pool tundi möödas, hakkasin uusi nippe omandama ja asi ei tundunudki enam nii lootusetu. Igatahes suure vaevaga sain laki maha ja küüned enamvähem korda.

Kohe, kui olin lõpetanud, helises telefon. Ma polnud oma päeva suhtes veel mingeid plaane teinud, kui oli selge, et mere äärde sõit. Isa kutsus meid mere äärde. Äärmiselt hea plaan, sest sel aastal polnud me sinna veel jõudnud ja millegipärast ei tulnud mul omal pähegi, et see asi ka ju vaja veel suve jooksul korda ajada.

Ma ei kujutanud esialgu ette, kuidas me sinna läheme, kas kahe autoga. Oli minejaid kokku koos isaga ju 6. Ühte autosse natukene liiga palju. Aga isal olid hoopis teised plaanid - minna tema autosuvilaga. Tal oli proovireis sellega juba tehtud Kihnu, järg oli Pärnu käes.

Tund aega ja olin oma kompanjoniga isa juures. Ma ei tea kust, aga isa tegi kohe ettepaneku Abjas Popsi köögi juures peatus teha. Ei tea, kust tal info, et seal maitsvad saiakesed on?:D Ise olin ma selle peaaegu juba unustanud suures kaalulangetamise tuhinas. Võtsin erinevaid saiakesi ja ikka igat sorti 6 tükki. Oli teised kohati veel soojad ja endiselt väga maitsvad. Jätkus terveks päevaks.

Mereääres suvilaga oli väga lahe. Keetsime omale kohvi, tõmbasime karniisi lahti ja saime varjus mõnusas meretuules istuda. Lapsed sealsamas silmaatuses sulistasid merevees. Vesi oli mõnusalt soe. Ujumisega on meres kehva, järves hoopis teine tera, aga see ei olnudki nii oluline. Sai madratsiga ringi traavida ja lihtsalt vedeleda ja vahelduva eduga jälle süüa. Tõeline puhkepäev, mis õhtuks nii ära väsitas, et ma olen kohe tõeliselt väsinud. Pingutasin veel nii palju, et kastsin kasvuhoone korralikult ära ja panin puhta voodipesu endale. Käisin pesin ennast mereveest puhtaks, panin “sikutid” suhu (16 ööd pean neid veel kandma) ja meie majas on tänaseks vaikus. Päev kenasti planeeritud jälle ilma suurema plaani pidamiseta.

13. juuli 2018

Täna ikka poodi ka ju lähed?

Olen päris mitu päeva sellist küsimust kodustelt kuulnud. Ma saan aru küll, minu vastutusel on lapsed ja minu asi on hoolitseda, et neil söök laual oleks. Aga mul on praegu selline faas, et pood eriti kutsu. Ja mu maniküür ei kannata ka mingit kriitikat. Pidin häbist maa-alla vajuma, kui viimati kodust väljas käisin. Püüdsin oma käsi peita niipalju, kui võimalik. Ega mind eriti ei kõiguta mis inimesed minust arvavad, aga see on juba teiste inimeste vastu ka alatu, kui mahakoorunud lakiga ringi kõnnin. Geellakki aga kodus niisama maha ei võta ja kuskile salongi minekut ma praegu ka ette ei kujuta. ma ei viitis ausaltõeldes selle teemaga praegu üldsegi tegeleda.

Seepärast ma olengi poes käiku vältinud ja eks mul on praegu rahasäästmise hasart ka jälle päevakorras. Peale maksude ja igasuguste arvete tasumist jäi meile kuu lõpuni elamiseks ca. 550 eurot (pole üldsegi vähe). Hakkasin siis arvutama, et tegelikult tuleme edukalt toime ka 50 euroga nädalas. Ja kuna mul oli juunis päris palju ootamatuid väljaminekuid, siis saaksime ülejäänud raha suunata võlgade likvideerimiseks. Praegu on niipalju variante toit lauale saada ilma suurem poes käimiseta. Vaja on vaid piima, leiba-saia (sai = sepik) ja ongi enamvähem kõik ja selle peale eriti raha ei kulu. Eriti kui veel taarat ka kokku kohmida.

Ükspäev käisin muruniiduki bensiini tankimas kanistritesse. Üks "vant" hüppas ligi ja pakkus oma abi. Ütlesin, et saan ise edukalt hakkama. Siis nägi ta pagasnikus minu taaranatukest ja palus seda omale, et temal vaja telefonikaardile raha laadida. Ütlesin, et olen ise suur taarahuviline ja elan sellest. Pärast alles taipasin, et oleksin võinud tal oma telefoni helistamiseks kasutada, kui tal nii häda oli. Ise ma aga arvan, et tal oli pigem ikka õlleraha vaja. Aga jah, ei tasu mind alahinnata, ka mina korjan pudeleid, et poe arve teinekord sutsu väiksem ikka oleks:)

Igatahes olen ma sel nädalal vaid korra poes käinud ja siis oli arve äärmiselt pisike. Stigi püss on sel nädalal suurim väljaminek olnud ja seda ma ostmata jätta ei saanud. Ega ma mingi püsside pooldaja ei ole, aga...tal on küla peal sõber, kellega nad koos mängivad ja kuna tollel oli püss, kuidas ma siis oma lapsele püssi ostmata jätan. Ei saa nii ju lapsed koos mängida.


Toidutegemisel olen ma sel nädalal äärmiselt leidlik olnud. Eile ma näiteks ei teinudki süüa. Ainult vanad hapuks läinud piimatilgad kasutasin ära ja tegin väikseid pannkooke...jälle. No mis ma teha saan, kui piim nii tihti hapuks läheb:D Sellepärast midagi suuremat ei teinud, et pidin üleeile tehtud munakastme kanadele viskama, sest kellelegi ei läinud minu kokakunst nukki või pole siin majas lihtsalt korralikku nälga tuntud.

Täna tegin hommikusöögiks omletti ja üleeilsetest keedukartulitest kartulikotlette Meenale. Kontrollis veel hoolikalt, et liha sees ei oleks. Ei saanud ju kartuleid raisku lasta, Meenale täitsa maitsesid. Õnneks kartulitel ei ilutse silti "Kõlblik kuni" või "Parim enne".

Vaatab, mis täna saab. Poodi ma endiselt minna ei julge. Ma ei saa aru, miks inimesed mind nähes kivistuvad ja vahtima jäävad. Kas ma olen Kroonikas olnud? Selline tunne jääb küll. Või on maniküüris tõesti asi?

12. juuli 2018

Maaelu võlud

Kiitleks ikka jälle, millised võlud on maal elamisel. Äärmiselt ilus aeg on praegu. Tekib vajadus pisikene silmapuhke paus teha, lähen ja teen tiiru aias ja tulen, kõht head paremat värsket kraami täis ja teen tööd edasi. Lapsed kasutavad ka seda võimalust, kuigi nad võiksid seda rohkem teha. Täna näitasin Stigile ette, kus tomateid hea suhu pista on - otse peenrast. Herneid käiakse ka tihti söömas. Mina söön viimaseid aedmaasikaid, need on küll osaliselt pisikesed, aga kohe eriti magusad.

Kohe-kohe hakkab värsket kartulit saama. Võib-olla juba saab, pole vaadanud. Siis saab kanamune keeta ja munavõid teha...mmmmm. Täis nuumamine:D






Magusad tikrid

"Valge klaar"



Eelmisest aastast isekülvanud saialilled.

Brokoli (spargelkapsas)

Zuccinid (suvikõrvits)


Tillikasvatus ja tomatitaimed, mis kasvuhoonesse enam ei mahtund. Ära visata ei raatsinud, istutasin lihtsalt välja peenrasse.

9. juuli 2018

Esimene tööpäev peale puhkust läbi ja ei olnudki kõige hullem. Tööpäeva esimene tund oli natukene kreisi, siis loksus juba kõik paika ja võisin vaid fakti nentida, et kodus töötamise võimalus on superluks ja ma ikka niiväga armastan oma tööd. Jumal tänatud selle võimaluse eest.

Saaks lapsed ka aru, et kui ma ikka ukse vahepealt kinni panen ja püüan töösse süveneda, siis pole mitte soovitav kogu aeg edasi tagasi voorida. Hommikul vara on rahulik, aga kui kõik tõusma hakkavad, siis aetakse nälga taga ja ma juba tean, et ega sellele vingumisele enne lõppu ei tule, kui neil kõhud täis on. Ega ma olen ise ka selleks ajaks juba täitsa näljane, sest hommik piirdub mul ainult kohviga. Eks ma siis võtangi selle aja ja tegelen hommikusöögiga - söön ise ja teen lastelegi midagi, tavaliselt putru. Meena on aga meil selline pirts, et kui piim üle aja on, siis tema ütleb, et ka värskelt keedetud pudru on hallitanud. Ja ta ei võta suutäitki, sureb või nälga. Ema õnneks päästis täna tema päeva, tõi värsket piima ja juubeli saia. Katsu siis siin mingit kaalu säilitada. Olen üle tüki aja parimas kaalus, aga tunnen, kuidas see kodune elu mu kaalu kergitab. Kõht punnis ees kogu aeg. Söön palju värsket küll, aga et süda väga vesiseks ei muutuks, tahaks midagi tahedamat ka vahelduseks. Ja nii ta läheb. Reisil oli hea. Hea, kui oli aega midagi hamba alla võtta ja tass head kohvi juua - jooks oli peal kogu aeg ja ujuda sai ka palju. Väga mõnus enesetunne oli kehakaalu suhtes.

Perele tegin täna pastat, mille tarvis oli mul kanafilee ostetud juba...eeee, ma ei teagi, pea nädal tagasi. Hakkas juba käest ära minema. Aga mina juba sööki raisku ei lase. Pesin jooksva vee all liha üle, tupsutasin köögipaberiga ja tegin sellise vägeva söögi, et ise ka ei usu.  Mete hindas toitu kolmega kolmepalli süsteemis ja Jaskar ütles vaid, et suvikõrvitsat olevat liiga palju, muidu maitsev. Aga...tervislikkus eelkõige. Ise sõin ka, hea oli.

Kuidas tegin...Tükeldasin kana, panin pannile praadima, lisasin ohtralt küüslauku, natukene sibulat, tshillihelbeid, soola, pipart, päikesekuivatatud tomatid, suvikõrvitsa kuubikud. Valasin liitri kookospiimaga üle ja lisasin kogu kraami keedetud pennedele. Valmis.

Mete vitsutas juba teist taldrikutäit sisse, kui ütles ehmatusega: "krt, ma olen ju vegan:)" On ikka elu tänapäeval, tahan olen vegan, tahan, ei ole. Küsisin, mis ajast ta siis vegan on. Ta püüdis meenutada, et vist eilsest. Soovitasin tal homsest hakata:D

Kanapasta
Stig ja Meena läksid jala vanaema juurde just äsja. 2,3 kilomeetrit tervislikku kõndi. Meil on igal sammul tervislikkus teemaks. Meena lunis küll, et autoga viiksin, liiga kuum pidi olema. Aga jäin endale kindlaks. Ütlesin, et jala minnes avardab ta oma silmaringi ja sääremarju. Lubas autos ka terve aeg aknast välja vaadata ja isegi telefoni koju jätta. Aga võttis Stigi punti ja läksid kand ja varvas üks kaks kolm.

Vanaema juures ei ole internetti ka, nii et väga kasulik käik. Meil on see neti asi käest ära jälle. Meena istub kontrollimatult hommikust õhtuni telefonis ja minul ei ole midagi teha. Mina olen võimetu. Issi kinkis talle uue telefoni, mille vastu ma olin pea aastajagu juba suutnud võidelda. Mina lihtsalt keeldusin uut ostmast. Ma teadsin, mis see endaga kaasa toob. Nüüd olen ma kaotanud. Mul ei ole mingit võimu enam tema telefonikasutust piirata. Ainult niipalju, et pakett on tal ilma netita, saab kasutada kodust wifi võrku ja kui kodust väljas on, siis netti pole, kui muidugi kuskil juhuslikult wifi ei levi. Ema juures ei levi õnneks. Loodetavasti koolis ka ei hakka kunagi levima.

Kaks last kodus vähem, kasutasin juhust ja tegin sel puhul elamise ka puhtamaks. See loomad toas ei kõlba mitte kuskile. Igal pool lendavad kassi karvad. Kui lapsed ka toas veel müravad, siis tuleb täitsa ahastus peale. Mete on kassid välja koolitanud minu voodis magama sel ajal, kui me ära olime. Nüüd on nagu bossid minu voodis. Isegi tolmuimejat ei kardeta enam. Ei saa ju iga päev voodiriideid ka vahetada, maga siis seal kassikarvades. K o h u t a v !

Nunnu küll, aga tõmbaks selle karvakera meelsasti kogu kupatusega tolmuimejasse
Lähen nüüd oma puhtasse tuppa mõnulema, vaikust nautima ja näksiks ka äkki midagi:)

P.S. Meena helistas. Nad on kenasti kohale jõudnud ja vaatavad Mashat. Kui see lõppema pidi, pidid nad vanaema wc-sse minema seda kapi asja uurima. Noh neid torukolle ja et kas keegi hakkab kapist nendega rääkima. Loodan, et neil fantaasiat ikka jätkub ja midagi välja võluvad sealt kapist:D


8. juuli 2018

Pisiasjad, mis teevad rõõmu

Ongi puhkusega selleks aastaks ühelpool. Kui peaks tekkima hädaolukord ja vabu päevi vaja peaks minema, saan kasutusele võtta lastepäevad. Neid peaks nädalajagu välja venitama. Eelmisel aastal kulusid need kenasti ära, kui oli vaja üsna ootamatult Saksamaale auto järgi minna. Üldjuhul ma neid kasutama ei kipu, sest ei tasu lihtsalt ära. Tööl on kasulikum olla.

Olin Stigile eile lubanud, et lähme metsa mustikale ja võtan ta kaasa. Hakkas aga sadama ja ei tulnud sellest plaanist välja midagi. Selle eest võtsin kätte Eveliisilt saadud (ostetud) lasteraamatu “Tilluke Deliisa ja torukoll” ja küsisin Meenalt ja Stigilt, kas nad sooviksid, et neile seda ette loen. Kohe võeti kohad sisse - üks vasakule, teine paremale, mina keskel - ja hakkasin pihta. Kui ma tavaliselt loen ühe peatüki õhtu kohta, siis eile paluti lugeda ka teine ja siis kolmaski. Põnev ja naljakas oli. Eks ma lugesin ka ikka väga kaasahaaravalt, mitte kuivalt. Vahepeal kontrollisin, kas viiene ja üheksane saavad sisust ühtemoodi ikka aru, seletasin mõnda kohta süvitsi ja nalja-naeru oli omaajagu. Stig soovis kohe vanaema WC-s katsetada, kas temaga ka keegi torukoll juttu puhuma tuleb. Vanaemal on ka nimelt WC-s seinakapp ja torud on ka.


Täna neljanda peatükini ei jõudnudki, sest Stig ei olnud unustanud lubadust mustikametsa minna ja õhtuks oli kõik see mees nii väsinud, raamat ei tulnud kellegile enam meeldegi.

Hommikul vara käis ta mulle juba peale, hea et hommikukohvi ära juua lubas. Sõime hommkust, tegin talle tomativõileivagi kaasa ja läksime. Keegi teine kaasa ei kippunud, kaua sedagi aega enam on, kui Stig nõus ükskõik kuhu kaasa tulema on. Seega tuli minna.

Esimese asjana metsa jõudes pani Stig oma võileiva nahka, sõi mustikaid peale ja veeres mul igal võimalusel jalus ja sõkkus mustikaid lõdiks. Rakendasin teda tööle ja palusin karpe tuua, kaani peale panna karpidele ja tekitasin temas tunde, et ta on mul asendamatu.

Lõpuks saime kokku 8 500 grammist karpi mustikaid talveks pudru peale panekuks. Kui nüüd veel mõned korrad keegi mu metsa veaks, oleks juba väga hea ja kui enam ei jõuagi, siis ei juhtu ka midagi. Mustikaid on metsas palju, ainult mine ja nopi kokku, puhas tervis.


Käed on mul mustikatest puhta nässus, õnneks sain rohelise tule ja võin mõnda aega kodus edasi tööd teha, ei pea muretsema, kuidas käed korda saada ja jääb 2 tundi päevas puhast aega, mis muidu tööle ja koju sõiduks kuluks. Ja mis mind eriti rõõmustab, ma pole kolm päeva sentigi kulutanud.


7. juuli 2018

Kanad iga nurga peal

Issand kui rahul ma oma tänase päevaga olen. Eriti tänase toiduga. Ja sellega, et iga päev saame oma toidulauale midagi põllult. On tasumise tund. Vaev hakkab vilju kandma.

Mul juba jupp aega isutab selle toidu järgi ja täna lõpuks sain esimesed suvikõrvitsad oma põllult. Mu u kraam oli mul juba päevi varem ettenägelikult valmis varutud - kodujuust, puljongikuubik, porru, paparika, pitsapulber. Unustanud olin porgandi. Täna aga seletasin Stigile põllul, mis värgid mul seal puha kasvavad ja porgandist kuuldes tõi ta kohe rõõmuhõisatuse kuuldavale. Lubasin tal ühe porgandi lahkesti üles kakkuda, et talle veel rohkem rõõmu teha. Ja oli täitsa arvestatav söödav osa, mille palusin tal vihmaveeämbris mullast puhtaks pesta ja hea maitsta lasta. Niikuinii on mul porgandid harvendamata, seega kakkusin tänase toidu tarvis veel ühe tubli peotäie noori porgandeid ülesse. Kulusid kenasti ära ja kui magusad nad olid. Toit lõhnas magusasti.

Kuna ma olen seda quiche’i juba varem paar korda teinud, siis retseptist näpuga järge ei ajanud. Kogused said kõik silma järgi ja õnnestus perfektselt. Eriti maitsev on külmalt, söö või lõhki ennast.
Just kui toit ahjust tuli, jõudis ka Sten koju. Pakkusin ka talle lahkesti. Kirtsutas nina, aga kuna kere oli piisavalt hele, siis lubas omale ühe tillukese tüki panna. Sõi ära ja võttis krapsti veel juurdegi.


Tänasesse päeva mahtus ka põgus kohtumine minu ühe lemmiksugulasega - minu onunaisega. Lapsepõlvest on mul temast palju häid mälestusi. Kuidas ta mu kodukootud kokaraamatutesse oma ilusa käekirjaga pealkirju maalis, mida mina siis jäljendada proovisin. Mul on see kaustik siiani alles. Tema pulmapidu oli omal ajal minusugusele lapsele suur elamus ja meeles siiani. Kui ma kutsekoolis käisin, peatusin ikka aegajalt tema juures ja kui mul lapsed sündima hakkasid, siis oli ta ka alati läheduses. Nüüd on muidugi meie kõigi eluteed oma suuna võtnud ja kohtumised on harvemaks jäänud, aga on endiselt soojad ja oodatud.

Kui osa “toredaid” sugulasi lahutavad oma meelt klatšiga kaasa minnes ja nagu kanakari kaasa kaagutades, siis onunaisega saame sel teemal vabalt rääkida ja nalja visata. See on väga oluline minu jaoks ja ma saan kinnitust, et päris nupust nikastanud ma siiski veel ei ole. Minul pole probleemi, probleem on neil teistel. Ja selles veendusin ka täna, mis lisas mulle vaid enesekindlust oma eluga nii tervelt edasi minna, kui see minu võimuses on.

Muidu on päev kulgenud absoluutselt pingevabalt puhates - olen teinud täpselt seda, mida isu teha on. Küll on mõnus.


6. juuli 2018

Kas odavpoodide eelistamine on häbiasi?

Kindlasti mõne jaoks on, kui lugeda ühe inimese kommentaari, mis minus imestust tekitas.

Selline kommentaar lugejalt:

Ma küsin ilma irooniata - kas te vahel reisil olles midagi muud ka teete kui käite ühest odavast poest teise ja veedate aega MacDonaldsis ja teistes samalaadsetes kohtades (ok, ükspäev käisite ujumas). Mulle näiteks praeguses eluperioodis ei meeldi reisida, aga mis reis see on, kui sõidetakse autoga odavpoe parklasse ja ööbitakse seal (see oli sul üks varasem kord), et esimesena kohal olla. Ja siis mingi Nike'i lõputu tagaajamine. Aga nagu näed, olen su lugeja. Ise küsisin just ükspäev endalt, et miks, aga ilmselt siis selleks, et näha "nii võib ka". Inimesed on väga erinevad, aga see just teebki maailma põnevaks. 


Arutasin seda kommentaari emaga ja Mete kuulis pealt. Tema oli üks lastest, kes tol korral ööbis odavpoest 20 km raadiuses (mitte parklas) ja ta meenutas seda sära silmis. Tema jaoks oli see omaette elamus, mis jääb talle pikaks aja meelde.

Siis see Nike´i tagaajamine. Miks mitte osta Nike´i korra aastas, kui sportlikule tüdrukule see bränd meeldib ja ta kannab oma riided põhimõtteliselt ribadeks ja sealjuures saame me need riided soetada -50%-lise soodustusega? Ma ei näe küll probleemi. Minu kolme lapse koolikotid on Nike´i poest soetatud ca. 15 eurot tükk. Need on vastupidavad, soodsalt saadud ja lapsed kannavad neid meelsasti - miks mitte?

Sel korral ostsin Nike´i poest kolm asja - t-särgi Stenile, Stigile vajalikud tossud ja Metele lühikesed spordipüksid.

Sealtsamast ostukeskusest sai Meena oma telefonile kaitseklaasi 2.90 eest, Eestis maksab sama klaas 5 eurot. PopSocket´id soetasime odavpoest  tükihinnaga 1.90. Miks me peaksime kuskilt esinduspoest sama funktsiooniga asjad soetama kallima hinnaga. Kus selle asja mõte on? Kõik tuleb niikuinii Hiinast.

Ja mis on Lidli vaimustuses halba. Sealt on pärit minu alla 2 eurone ripsmetušš (Cien), mis teeb sama töö, kui 40 eurone, eriti, kui ma mingi eriline meigiguru ka veel ei ole. Kui ma ostan suurema portsu hambaharju Lidlist, mille kahese paki hind on 65 senti, siis ma ei saa aru, kus on probleem. Sama kiirelt kuluvad harjad ära, kui kallimal variandil jne. jne.

Aldist sain oma mitme aasta bokserite (aluspesu) varu natukene üle 3 euro paar. Väga mugavad ja nahasõbralikud. Tasakaaluks ostsin Karstadt´ist kaks paari ka Skiny firma boksereid soodushinnaga. Vaatab siis, kummad paremini vastu peavad.

Meenale jäi silma üks sinise-valgetriibuline suvine trikookleit. Vaatasin, et number sobib ja tõstsime korvi. 7 euroga selline äge kleit mulle, et anna olla.

Ja et te ei arvaks, et ma ainult odavpoode eelistan, siis käisin ka Karstadt´is sisseoste tegemas. See on juba peenem kaubamaja. Sealt ostsin omale palju kiidetud Triumph´i rinnahoidjad. Tavahind oli 44, sain -50%-ga. Istuvad seljas äärmiselt mugavalt, näevad ilusad välja ja kannan neid rõõmuga.

Ühest soliidsest jalanõude poest soetasin endale Tommy Hilfigeri varbavahed (plätud). Saksamaal elades ühed ma sealt juba soetasin ja olen neid kandnud iga jumala suvi pea 5-6 aastat ja lagunemismärke pole. Seega väga vastupidavad. Ja mul oli kindel plaan uued osta. Kui ma veel natukene soodsamalt sain, oli see vaid minu poolne rõõm.


Rahakott on mul samuti Hilfigeri oma ja juba ka 5-6 aastat kasutuses ja muutub ajaga vaid ilusamaks. Ei osta ma päris kõike odavpoest, mulle meeldivad ka kallimad ja ajatumad asjad, mis vastu peavad pikema aja.

Sel korral oli meie ostmine äärmiselt piiratud. Lendamise rõõmud ja ega rahaga ka priisata ei olnud. Mul on äärmiselt suured väljaminekud ees seoses minu hammastega, seega...

Aga kui tuleb jälle võimalus, ei häbene ma küll odavpoodides ostelda, sest keegi arvab, et see pole tema arvates OK. Meie perele selline reisimise viis sobib, keegi vastu tahtmist kaasa ei tee. Ja ei tasu arvata, et mu lapsed midagi peale odavpost teise käimist näinud ei ole. Ma arvan, et oma eakaaslastest on minu laste silmaring isegi natukene laiem.

Ja Eestis elades ei lähe ma iialgi Selverisse vabatahtlikult ostma, eelistan iga kell Maximat. Kui ma raha peale vihane oleks, siis küll.
Ajal, kui mina pere pisematega reisil olin, hoolitsesid kodu eest suuremad lapsed ja minu ema. Ema jutu järgi ta esimesed kolm päeva siia üldsegi ei saanud, siis aga hakkas käima kolm korda päevas.

Kohe esimesel päeval sain Metelt teate, et rebane oli jälle kana ära võtnud. Seega jäi alles kaks kana ja kukk. See oli minu jaoks kurb uudis. Kui ema kuulis, et ma olin nii õnnetu selle üle, siis otsustas ta mulle kanu juurde tuua. Enne aga ehitas ta ka kanaaia, et rebase tegevust piirata. Samal ajal, kui ta kanaaeda ehitas ja vihma eest korraks puukuuri varju oli sunnitud minema, pidi rebane ta jalust maha jooksma.

Nüüd mul siis ongi 12 kana, kukk ja kanaaed ja külmkapitäis maamune. Lisaks ei pea enam lapsed hirmu tundma kuke ees, kui õue minna tahavad. Eks Stig ikka vanast harjumusest küsib, kas kukk on kinni. Lillepeenrad jäävad segi siblimata, sitta pole enam hoovi peal, kassisööki ei pea kanade eest peitma jne. Elu nagu lill tänu ema ettevõtlikkusele.

Kukk on endiselt kuri. Kui ema siin kiitles, et teda kukk küll ei ründa, siis nüüd on see ka tehtud. Sai temagi oma osa. Aga ta oli nii julge, et haaras kuke jalust kinni ja kastis pesukaussi peadpidi vette ja "uputas" teda natuke. Nüüd pidi kukk kohe pea alla lööma, kui ema näeb. Mina nii teha ei julge ja käin kanaaias alati äärmise ettevaatlikusega, tihti ikka reha kaitseks käes. Ükspäev aga äigas ta mulle ikka millegagi jala pihta ära ja jalg paistetas täitsa üles ja eile õhtuks ma lonkasin lausa. Määrsisin enne magama minekut Voltareniga kokku jala ja hommikuks oli kõik korras - õnneks. Kartsin juba, et peale puhkust pean haiguslehele jääma. Kahtlustasin, et mul linnugripp äkki:D(nali).

Nii, muidu on ikka kodus äärmiselt mõnus olla. Mete ja ema on sügavkülma moosi ja maasikaid täis pannud. Eile ma niitsin natukene muru, kakkusin ohakaid ja nautisin muidu aias toimetamist. Stig oli kogu aja minuga õues ja toimetas oma mängudega. Lõpuks tuli mete ka välja, siis mängiti veepüssidega veesõda ja kui padukat sadama hakkas, läks eriti lõbusaks. Ei hoolinud nad vihmast, vaid mäng käis edasi.

Meie Meenaga läksime kodust ära, nemad jäid meist õue läbimärgadena mängima. Andsin Metele juhised, kuidas käituda, kui nad tuppa minema hakkavad - väljas koorivad endal märjad riided seljast ja siis Stig kohe sooja dushi alla ja puhtad riided selga. Kõik selge ja arusaadav. Nii oli ka tehtud, kui õhtul koju tulime.

Esmaspäevast pean mina tööl käima hakkama. Läbi mu puhkus selleks aastaks. Ja tööl pean käima kontoris, sest puhkuste aeg ja kontoris on inimeste kohalolek vajalik. Augusti keskpaigani on mul siis igapäevaselt seda pikka sõitu edas-tagasi. Praegu pole hullu, Mete saab pisemaid kodus valvata, aga mingi aeg sõidab Mete vanaemaga Norra ja siis peavad Stig ja Meena omapäid hakkama saama ajal, kui mina päeval tööl olen. Poisid on samamoodi igapäevaselt tööl, seega kedagi kodu jäämas ei ole.

Mina lähen nüüd maasikaid korjama. Tundub, et pikalt enam seda maasikaaega ei ole. Teen korje ära ja siis hakkab see asi ka ühele poole saama. Täna teen keedumoosi esimese laari. Siis on vaja minna metsa mustikale. Sel aastal pidi väga palju mustikaid olema. Vaja ju pudrumustikaid sügavkülma varuda talveks. Stig nii ootab, et ka metsa kaasa saada. Eelmisest aastast on tal sellest ajast väga meeldivad mälestused, tuleb ja saab ennast kaelani täis süüa mustikatest.

Plaan on mul veel üks postitus kirjutada sellest, kuidas ja mida  ma odavpoodidest meie reisi ajal sisse ostsin. See meil juba peresisene nali seoses ühe kommentaariga ja loomulikult teeme me ikka igal võimalusel "persenalju" ka. Sellised me oleme, võtke või jätke:)


4. juuli 2018

Lastekaitse? Meile?

Kui "kuri" Silja selle (LINK) postituse kommentaariumis lubas meie koduvalla lastekaitsega ühendust võtta, sest kavatsesin oma lapse jätta tema enda isa juurde, siis sattusin ma päris korralikult segadusse. Ühelt poolt sellepärast, et olin J. käitumist nii avalikult siinsamas oma blogis lahanud ja teisalt, kas tõesti oli hea mõte laps jätta sellises olukorras endast maha issi juurde, kes meie sealoleku ajal enamvähem igal õhtul tipsutas ja päris mitmel õhtul oli silmnähtavalt veiniga üle pingutanud.

Istusin, analüüsisin oma käitumist ja otsustasin, et lähen allakorrusele ja võtan selle teema J.-ga jutuks. Teemaks siis võimalus, et ajal, kui Meena seal on, siis pole sobilik ennast alkoholiga kostitada ja kas ma saan ikka oma lapse tema juurde sellises olukorras usaldada. Lisaks oli vaja veel hommikune rongijaama mineku aeg paika panna.

Kuulsime mitmeid kordi, kuidas J-d keegi ei armasta. Tal oli märtsikuust saati, kui ta teada sai, et talle lastega külla lähen, motivatsioon nii laes olnud. Tal olid meie suhtes kõrged ootused. Ta lasi oma majas kerge remondi teha, et meil seal mõnusam oleks. Plaanib lähitulevikus ülemise korruse vannitoa veekahjustusega vahelaed korda lasta teha, köögimööbli välja vahetada - kõik ikka meie nimel. Ta oli äärmiselt pettunud, kui me teda nende pingutuste eest ei tormanud kallistama ja musitama ja kui me tema ootusi ja lootusi täita ei saanud. Mina ütlesin kohe, et minult mingit armastust enam oodata ei ole. Pole talle selleks mingit põhjust andunud. Meie vahel on juba ammu kõik lõppenud ja selge. See, kui tema minust üle pole saanud, ei ole küll minu mure ja pole minu peale vaja oma kibestumist välja valada.

Siinkohal selgituseks - ka mina tegin oma majas üsna kapitaalse remondi. Ei piirdunud asi vaid seinte üle värvimisega. Alumine korrus sai absoluutselt uue näo + uus köök koos kapitaalse remondiga. Kui ta eelmine aasta Meenat koju toomas oli ja seda muutust isegi ei märganud, veel vähem ei langenud keegi mulle kaela, vaid hommikul vara vihaselt minema sõideti, ilma ühegi selgituseta, mis lahti. Meena sai alles nüüd, aasta hiljem teada, et tema polnudki põhjus. Ta tundis ennast aasta aega süüdi, et oli issiga reisides midagi valesti teinud. Selgus hoopis, et J. oli vihane selle Sotsiaalkindlustuse jama peale (LINK), kus ma lasin tal nats grillida omas mahlas ja siis ta sellise suuremeelse pakkumise tegi, mida ma uskuda ei suutnud (pean omale kogu aeg sisendama, et tema heietusi ma tõsiselt võtta ei tohiks, aga ikka langen lõksu). Seega oli mu "nali" kümnesse läinud. Loomulikult tasusin ma ise selle täiesti enda võla Sotsiaalkindlustusametile, aga tundub, et J. pole sellest siiani vist üle saanud. Raha on tal hell teema:D

Nii, see selleks. Pidasin seda tema oma kodu värskendamist täiesti normaalseks. Ei midagi jalust rabavat, valged seinad oli valgega värskelt üle värvitud. Tore. Meie pärast ekstra poleks seda vaja olnud, aga meid pandi endid tundma, nagu oleks J. vaev maha visatud.

Armastusest - temal pidid veel tugevad tunded minu vastu olema ja oli ei tea mida lootnud. Naer:)Igal võimalusel püüdis ta mind krabada. Kui soovisin ühel päeval kiiret peatust Aldis, et omale värskest pakkumisest hea hinnaga mugavad bokserid (aluspesu) soetada, siis pinnis ta mult jällegi info välja, mis mul sealt nii hädasti vaja on. Ok, vahet pole ju, ütlesin, aga milleks peaksin ma iga oma liigutuse vajadust tõestama. Ja siis loomulikult nii jutu jätkuks paluti need õhtul mul jalas ette näidata. See on ju puhas ahistamine.

Küsimuse peale, kas ma saan Meena tema juurde usaldada, läks ta muidugi närvi. Tema pidi ennast kontrollima ja teab väga hästi, mida ta teeb. Et kui ma teda ei usalda, korjaku ma oma asjad ja lapsed kokku ja "Tschüss"! Ma olevat alati ainult raha peal väljas jne. Kuigi see ei puutund hetkel üldse asjasse. See, kui ma oma lastele elatisraha pean kohtu kaudu välja nõudma, sest isa seda vabatahtlikult nõutud miinimumi ulatuses nõus tegema ei olnud, ei tähenda, et ma raha peal väljas olen ja üksi panustama peaksin. On ikka arusaamine meestel. Ise oli küll kõva mees ässitama, kui Mete ja Sten oma isalt sentigi ei saanud. Nagu oleks tema nad üles kasvatanud. Täiesti haige mees küll ses mõttes. Ajab mindki marru, kui mõelda.

Ainuke asi, mille eest ta mulle vist tänulik on, et ma teda ei kuulanud, kui ta käskis mul aborti teha.

Ja Meena nägi muidugi kogu seda meie rahulikult alanud vestlust pealt, mis läks lõpuks nii valjuks, et J. meid lausa ajas tuppa (olime tema sisehoovis). Tuppa sellepärast, et naabrid seda komejanti pealt ei kuuleks. Aga ma olin kange ja liikunud kuskile. Mina ennast juba kamandada ei lase. Meena hakkas ka seal oma vigase saksa keelega sõna võtma issi vastu ja minu kaitseks. Lõpuks oli J.-l juba raudreha käes ja hakkas sellega seal õige julgelt vehkima. Päris kogukas haamer oli ka millegipärast laua peal. Mul hakkas natukene hirm juba. Mine tea, kaugele ta minna võib. Lööb mu maha ka veel suurest vihast.

Tema põhiline argument oli, et see on seal tema maja ja tema jagab seal käske ja kui ta ütleb, et me kaoks ära teisele korrusele, siis peame seda ka kohe tegema. Ja et meil on terve teine korrus kasutada, mida me veel tahame. Selline purjus inimese jutt.

Selleks hetkeks oli mul selge, et Meena sinna ei jää ja ükskõik kuidas, aga ta tuleb meiega. Helistasin seal samas väljas isale, et temaga nõu pidada, siis emale. Ma olin valmis juba endale kellegi järgi kutsuma. Ma tean, see oli suht rutakas plaan, aga mis sa hädas ikka teed. Vähemalt sain oma muret kellegagi jagada ja asja arutada. J. oli nii kuradima marus nende kõnede ajal. Ta nägi, et ma pole üksi, vaid saan iga kell kellegile toetuda. Temal pidavat olema vaid üksindus ja suitsud (sigaretid). Aga ise on ta ennast nii kaugele viinud.

Ahjaa. Jälle puges ta oma müstilise haiguse taha. Tema pidavat olema pensionär ja väga haige. Ma ise arvan, et ta depressiooni silmas peab. Mul oleks ka depressioon, kui mul selle lastekarja ja töö kõrvalt oleks aega ja raha mööda arste rallida, et ennast haigeks tembeldada. Mul pole lihtsalt selliseks tsirkuseks aega. Tööl on vaja käia, et arved makstud saaks, et lapsed toidetud oleks, et neil selga oleks midagi panna, et kodu korras oleks.

Lõpuks läksin lastega sõnagi lausumata teisele korrusele. Sättisime ennast oma viimasele unele seal majas. Mingi aeg ukerdas J. üles ja kutsus mind alla. Tal pidi metsikult armastust minu jaoks olema. Täitsa segane ma ütlen. Lapsed olid nii hirmunud, et ronisid minu kaissu. Magasime nagu silgud karbis tol ööl. Siis tuli sõnum telefonile, et ma ikka alla läheks ja...no see oli juba piinlik.

Öö oli rahutu. Kell muudkui läks, aga mina und ei saanud. Teadmatus uue päeva ees, mõtlesin igasuguseid variante, kuidas me sealt minema saaksime. Mingi aeg olin siiski magama jäänud ja öösel kella nelja ajal Meena karjatas unes. See äratas mu jälle üles ja hakkasin jälle oma mõtteid ketrama. Natukene sain vist sõba ka silmale, aga olin varakult üleval. Ikka jupp aega enne lapsi. Sättisin ennast valmis, pakkisin asjad ja ootasin, et kelle eesti aja järgi 9 saaks, et airBalticuga ühendust saada. Nagu teate, sain samale lennule pileti ja siis olin juba tükk maad rahulikum.

J. tuli mingi aeg üles korrusele vaatama, kas soovime endiselt, et ta meid Braunschweigi rongijaama viiks.. Kui ta siis märkas, et ka Meena asjad on kokku pakitud, oli ta imestus suur. Nagu poleks eelmisest õhtust enam midagi mäletanud, kui ta palus mul oma lapsed ja asjad kokku pakkida. See tundus talle järgmine suurem löök.

Ta tiris meie kohvrid autosse, tühjendas külmkapi meie toitutest ja pakkis need prügimäele viimiseks kokku. See on üks kummaline asi tema juures, ei mingit austust toidu vastu. Sain veel ühtteist meie ostetud võileivamaterjale võileibadeks teha, et need teele kaasa võtta. J. ei teadnud sellest, et Meenale on vajalik pilet olemas, mitte midagi. Ta ei tundnud selles vallas mingit muret, kuigi õhtul mainis, et kui Meena tahab koju, võib ta talle pileti muretseda, ükskõik kui palju see maksab, tema hoiaks sellega tohutu raha kokku, kui Meena lahkuks, sest Meena oleks talle sealoldud aja nii või naa meeletult maksma läinud. Ega ma talle lootma jääda ei saanud. Selleks hetkeks ma sain sellest juba aru ja ei hakanud lootusi hellitama. Tegutsesin ise, et sellest õudusest pääseda.

Istusime autosse ja no mis jääknähtude hais salongis oli. Ta oli ikka kõvasti tinutanud öösel. Saksas on vist mingi promill lubatud? Sõidustiil oli väga närviline ja rapsiv. Muusika pandi valjuks ja vahetati seda pidevalt. Oleks siis lasknud laulul kõlada, aga ei. Mina olin rahulik. Peaasi oli rongijaama saada kogu oma kupatusega ja sealtmaalt olime pääsenud. Mis edasi sai, saate lugeda  siit.


3. juuli 2018

Polnudki kõige hullem

Oleme nüüd õnnelikult kodus ja olen enda üle suht uhke. Tegime selle asja puhtalt ära.

Berliini jõudnud, polnud mingit probleemi leida väljapääs sellest üsna üüratust rongijaamast - teeviidad igal pool väljas, ainult jälgi juhtnööre. Õige tulba, kust buss lennujaama väljuma pidi, leidsime ühe küsimisega üles. Rahvast oli juba omajagu seal. Busse muudkui tuli, mina pidin vaid jälgima TXL märgistust.

Ootasime vast 10-15 minutit, kui buss tuli. Piletite peale mõtelson ka ja plaanisin need bussijuhilt osta, aga bussi sisse mahtumisega tekkisid kohe probleemid ja bussujuht palus inimestel kollase juti taha minna, enne ta liikuma üldse ei hakanud. Seega rahvavooluga suruti meid kohe bussi keskossa ja siis läks mölluks. Mingit piletivarianti ei saanud enam kõneallagi tulla. Buss oli puupüsti täis, kuumus ja siis õige sõidu alguses hakkas ühel naisterahval halb. Buss paluti kiiresti peatada ja kiirabi kutsuda.

Naisterahvas talutati bussist tänavale, pandi talle tema kott pea alla ja asetati pikali. Keegi möödakäia tundis asja ja jagas juhtnööre kuni kiirabi tulemiseni. Inimesed bussis oli teadmatuses ja hirmul, et jäävad oma lendudele hiljaks. Lisaks paluti buss käima panna, et kliima natukenegi jahutaks. Bussijuht keeldus, kuna see pidavat keelatud olema ja palus inimestel tänavale endid tuulutama tulla. Kiskus juba pisukeseks sõjaks bussijuhi ja inimeste vahel. Küsiti, millal liikuma saab ja kas üks inimene (too terviserikkega) on tähtsam, kui bussitäis inimesi. Bussijuht tahtis aga kindel olla, et too kannatanu saab abi ja on kindlates kätes. Närvilisemad hüppasid bussist välja ja otsisid takso, millega lennujaama kiirustada, teine osa püüdis järgmisele bussile saada. Meie olime rahulikud, meil oli piisav ajavaru ja olime kindlas ja õiges kohas. Lapsed jälgisid sõnelust. Selgitasin neile, mis toimub ja et meiega on kõik parimas korras, küll meie õigeks ajaks õiges kohas oleme.

Bussijuhist oli kohati lausa kahju. Sellises kaoses veel rooli keerata, hullumaja. Piletist ei olnud seal kellegil ei sooja ega külma. Üks poiss üritas peatuse ajal piletit osta, bussijuht saatis ta lihtsalt minema viidates et see on küll momendil viimane asi, mille pärast muret tunda. Nii me siis ka säästsime jälle.

Lennujaama jõudes pöördusin kohe infosse, et küsida kus saab teha airBalticu check-in’i. Ega seal ise oma mõistusega midagi otsima mõtet hakata ei ole, liiga suur maa-ala ja kui aega kaotada ei saa, tuleb kohe küsida.

Infost saime kiirelt teada, et airBalticu check-in on 7 tulba juures. Paras maa oli minna. Rahvast oli meeletult ja pidin lastel ju kogu aeg silma peal hoidma ja et ikka kõik kohvrid-kotid meiega kaasa vuraksid. Päris pingeline. Aga kõik sujus. Meena pilet sai registreeritud, sealtsamast seitsmendast tulbast lasti meid kohe turvakontrolli.

Turvakontroll on ka alati koht, kus võtab ikka naha märjaks. Eriti esimesel korral, kui veel matsu ei jaga. Meil läks teine kord ja teadsime juba, mis, kus ja kuidas. Ok, see 50 sendine nuga, mis Tedi’st ostetud sai pakkimise tarbeks-lootsin sellest oma uut kartulikoorimisnuga, aga ei. Küsiti mu käekotile viidates, kas see on minu ja paluti kott avada ja nuga letile laduda. Olingi ilma. Natukene oli kahju, aga mitte hullusti.

Järgmisena paluti kohver avada, nähti midagi kahtlast. Tegin luku lahti ja turvakontroll võttis Stigi limapotsiku (slime) ja hakkas seda uurima. Oli näha, et see oli nende esmakordne kohtumine:) Seletasin, et see on laste mänguasi. Etikett oli topsikul kenasti peal, Spider-Man’i pilt ja sõna “Slime” ka. Päris pikalt uuriti seda imet ja siis lasti meid koos limaga minema. Kartsin juba, et korjatakse seegi ära. Meil oli kohvrites veel seda ollust erinevates karpides, nende vastu huvi ei tuntud.

Joogiveega olime ka sel korral ettenägikumad. Jõime oma pudeli kamba peale tühjaks enne turvakontrolli ja võtsime tühja pudeli kaasa. Selle täitsime reisijate tsoonis külma kraaniveega ja oli janu probleem lahendatud. Enne lennukisse laskmist täitsime veel pudeli. Ei hakka ju kallist vett ostma, kraanivesi kulus meile kenasti ära.

Lennukisse minnes muutus Meena kuidagi närviliseks. Tal oli hirm, et Premium pilet kuidagi eraldab teda meist. Küll ta uuris seda istekohtade asja, et kui kaugele me temast jääma ja ega ta meid silmist ei kaota. Kui istekohad olid käes, rahunes ta ilusasti maha ja sai laiutada üksinda kaheses toolis. Meil oli 20-s rida, temal 27-es. Tuli terve reisi omaette toime, oli isegi wc-d kasutanud. Kui lennuk oli õhku tõusnud, magasid nii Stig kui Meena suurema osa lennust. Oli meil ju raske õhtu ja öö seljataga. Isegi olen ma surmväsinud ja lähen puhkan ennast sellest jamast välja.


Rongis


J. viskas meid Braunschweigi Hbh-s maha ehk siis tundmatus kohas vette ja peame välja ujuma.

Oleme kiirrongis, mis sõidab ca. 200 km/h. Mul on natukene hirm, kui Berliini jõuame. Seal on ju kõik suur ja võõras. Minu ainuke trump on saksa keel ja julgen vajadusel abi küsida. Blogilugejate juhistest oli ka abi, nüüd tuleb see lihtsalt praktikas läbi teha ja lennujaama jõuda. Eks see on ka riesen suur ja seal on parasjagu pusimist, enne kui loorberitele puhkama saame. Aga meil on aega. Berliinis oleme ca. 11:28, lennuk läheb 14:35. Seega juhuu...

Uut infot

Mul õnnestus Meenale meiega samale lennule saada Premium pilet hinnaga 292,60. Ootan emailile nüüd arvet. Peaasi, et maksmine ilma id-kaardi lugejata toimiks.

Hoidke põidlaid!

2. juuli 2018

Puhkuse viimane päev

Millega me siis täna tegelesime? Nagu näete, on mul aega käes piisavalt, postitusi muudkui tuleb. Aga puhkus ju selleks ongi või mis:)

Täna oli viimane päev, et leida lahendus, kuidas ma suurema koguse kohvipatju Eestisse saan. Meil oli küll J.-ga kokkulepe, et ostan soovitud koguse Aldist ära (40 patja €2.99) ja tema toimetab need autoga Eestisse kui Meenat tooma tuleb. Aga hinnates siinset õhkkonda, ei saa ma kahjuks J. peale lootma jääda.

Et 100% ise toime tulla ja teda absoluutselt asjasse mitte segada, oli esimeseks raskuseks leida pappkast, millest hiljem siis postipakk vormida. See oli päris keeruline. Siin kaubanduses on selles suhtes kord majas, et pappkastid volditakse kohe peale kauba eemaldamist kenasti kokku (tehakse võimalikult pisikeseks). Seega olin juba lootust kaotamas. Pärast mitut tundi silmad lahti kõndimist mööda poode, õnnestus mul üks enamvähem sobiliku suurusega kast leida. See oli küll noaga natukene liiga katki lõigatud, aga teibiga andis asja parandada.

Ok, teipi ja lõikeriista mul veel polnud, aga Tedist (nn. ühe euro poest) sain teibirulli ühe euroga ja noa viiekümne sendiga. Ostsin kohvid ära ja kohe sealsamas Aldi parklas tuumisin kasti, panin asjad sisse ja teipisin kinni. Kaks suurt purki Nutellat panin ka kohvipakkide vahele. Mete nii soovis ja lennukisse kohe kindlasti sellise kraamiga Ei lubata.

Läksin siis DHL-i esindusse, täitsin aadressikaardi ja kui oli vaja tasuda postikulu summas ca. €22, siis selgus, et sealne masin Ei tunnistanud ühtki minu elektroonilist maksevahendit, isegi mitte kohalikku Saksa kaarti. Täielik müstika.

Kraabiti siis saateetikett pakilt uuesti maha ja tschüss. Hermese postipunkt oli lõunal. Tegime aega parajaks jäätist süües ja mänguväljakul.

Hermeses kõik toimis. Oli ainult üks pisikene erinevus. Maksta oli vaja pea 30 eurot. Aga mul oli tähtis, et see asi jutti saaks ja süda rahul oleks.

Jäätisekohvikus oli meil ka pisike probleem. Minu sularahavarud on otsas ja ilma on natukene raske siin toime tulla. Kui olime teenindajalt teada saanud, et jäätist saab vaid sularaha eest, siis klappisime lastega oma rahad kokku. €9 tuli meie arve kolme jäätise portsjoni eest (igale 2 palli+ohtralt vahukoort).

Auto tankisime kohe alguses ära. Ja et mitte koju minna, sõitsime 17 km kaugusele McDonaldsisse aega veetma. Koju laekusime enne kuute ja siin käis selline pisikene party - veini ja valju muusikaga.  Tänaseks on J. jälle “kapsas”.

Tore on*

Meie puhkus Saksamaal hakkab lõpule lähenema. Tunded on kahetised - ei ole küll isu siia enam tulla. Tahaks oma otsustes ja tegemistes ikkagi vaba olla ja mitte oma igast sammust ja teost aru anda.

Täna hommikul läksime Stigiga varakult värskete brötchenite järgi, et oleks mingigi rõõm (söögielamus siis) ja ostsime lõhet ka saiapeale panekuks.

Vahepeal oli kodus Meenal ja issil konflikt olnud. Meena nii härdalt nuttes tuli mulle rääkima, et issi oli jälle teisele korrusele läinud, et olukorda nuhkida ja oli tema Apple ID andmeid märkmepaberilt uurinud. Meena oli tähelepanu juhtinud, et nii pole ilus. Siis oli issi uurinud, mida ta telefonis teeb ja nii see tüli tekkis. Issi oli vihaseks saanud, et kes ta õigupoolest on, et ta ei tohi midagi teada, prõmmis uksi ja kadus suurest vihast. Meena muidugi tuli mulle kurtma, et tema siia ei jää. Palusin tal rahuneda ja hiljem seda teemat arutada. Jumal, üks mure veel kaelas. Ma ei saa kuidagi Meenat Eestisse kaasa võtta.

J. tuli mulle Meena käitumist nina alla hõõruma ja viitas ikka sellele ka, et mina olen kõiges süüdi (ta teeb seda igal võimalusel). Mina muidugi õigustaksin Meenat. Igal inimesel on õigus oma privaatsusele ja mina ei uuri juba ammu, mida keegi oma telefonis teeb. Kui tahab jagada oma asju minuga, palun väga, kui ei, on see ka okei.

J. otsustas seepeale, et tal on väljaspool kodu tegemist ja lasi jalga. Enne veel mainis, et Subarusse võiksin 30€ eest kütust tankida (või oli see 30 liitrit - krt, ei teagi nüüd). Karta oli, olin sellega tegelikult arvesatnud:D

Nüüd jääb üle oodata, mis edasi saama hakkab. Kuna Berliini meile lennuki vastu tulemine oli J.-le eriti stressirohke, siis ütles ta meile kohe saabumise päeval, tagasi peame rongiga minema (Berliini) ja sealt (rongijaamast) siis ise lennujaama saama. Mina ja ühistransport - no ma ei tea, kui ma sellega siin võõras riigis toime tulen, olen tegija:D

Rongi piletid ostsin netist 29.90€-ga meile Stigiga. Lennupiletite chek-in on ka tehtud. Jääb üle vaid loota, et me ei pea taksoga endid Braunschweigi transportima õigeks ajaks.

*-iroonia

1. juuli 2018

Käbi ei kuku kännust kaugele

Lugu siis selline, et Meena meenutab J.-le üha rohkem mind (ülbe noh) ja see ajab J. jubedalt marru. Meena juba võlgu ei jää ja ei anna niisama igasugust konfidentsiaalset infot välja. Loomulikult olen ma Meenat natukene treeninud ja J. ei pea meie isiklikest asjadest kõike teadma.

Ja kui teid huvitab, kas mind tuldi eile Freibadi kontrollima, siis jah, tehtud. Tehti kontroll ära, Meena jäeti minu juurde ja lahkuti. Ja Meena jutu järgi tuli initsiatiiv J.-lt. Seega täiesti vabal käigul vang olen.

Täna külastasime Meena ja Stigi vanaema. Kui Eestis võime iga kell vanaema juurde minna, siis siin need asjad nii lihtsalt ei käi. Tuleb ikka ette helistada ja aeg kokku leppida. Hea on, et täna kohe rohelise tule saime. Nüüd on see asi ka tehtud. Vanaemal on kohe-kohe 80. sünnipäev tulemas ja saime kenasti oma kingi ka üle antud (ka kohvrisse selle arvelt palju ruumi juurde).

Mis aga kohe selge oli, et J. pidi ilmtingimata teada saama, mis pakis on. Olin ettenägelik ja ütlesin J. emale, et ta avaks selle, kui Me lahkunud oleme. Profülaktika mõttes. Nii oli.

Kahjuks aga juhtus nii, et Stig unustas oma mütsi sinna. J. arvas küll, et see müts polegi üldse enam moes (Minionidega) ja jumal tänatud, et see nõme nokats maha jäi. Maha jäi aga ka Stigi BEYBLADE mänguasi. See oli juba tõsisem värk.

Nii et kui me ükskord koju jõudsime, tegi J. pakkumise, et käib ema juures ja toob need asjad ära. Selge pilt, saab siis oma uudishimu ka rahuldatud, et mis kingipakis siis lõpuks oli. Vaja oma nina absoluutselt igale poole ju toppida.

Selle kingitusega on (oli) ka üks huvitav (masendav) seik. Avastasime Meenaga Aldist äärmiselt sarnase pleedi, millel oli nimetuseks Skandinaavia pleed ja see oli allahinnatud hinnaga €9. Ma pidin südari saama. Arvasin kohe, et too laadamüüja on neid Saksast kokku ostnud ja müüb laatadel käsitöö pähe. Olin juba kindel, et mind on petetud. Võtsin pleedi pakendist välja, et materjali uurida. Oli teine 100% sünteetiline ja selline õhuke liru. Õnneks. Ja müügil olid vaid hallid toonid. Kollast, nagu meie pleed, ei paistnud. Muster oli muidu üsna identne.

Igatahes kink oli meeldinud ja läheb vanainimese seljale igati asja ette.

Üks päev veel ja siis asume koduteele. Täitsa igatsen juba kodu ja oma kööki. Siin on nii eba see toidu tegemine. Nõusid õigesti ei ole, nõudepesu on nagu kiviajast, kõik tuleb käevahel rätiga kuivatada, ühtki musta nõud ei tohi hetkekski seisma jätta.

Ükspäev grillis J. vorsti. Kiitles veel, et tema sai sõbra käest Volkswageni tehase vorste. Aeg oli küll üle, aga kenasti sügavkülmas. Tõi siis oma elektrigrilli välja ja praadis sealt suurest pakist neli vorsti. Minu jaoks täielik huumor. Ma ei saanud maikugi suhu. Tegi siis paar vorsti lisaks. Ega siin ju midagi    raisata ei ole.

Hakkasin siis peale sööki nõusid pesema. Kohe oldi platsis, et tema ise. Selge, ma ju viljelen hoopis teistmoodi nõudepesu. Tema teeb veekeetjaga kuuma vett, kraanikausile punn ette, pesuvahendit ja siis peseb seal nõu puhtaks ja asetab ilma loputamata käterätile nõrguma. Mina ei lase mingit vett kaussi. Käin nõud pesuvahendise nuustikuga üle ja loputan jooksva vee all. Ei pea vesi soe olema. Eks tal süda tilkus verd sellist laristamist nähes. Ma olen ka üsna kokkuhoidlik, aga soe vesi on mul majas 24/7 ja veearvelt me kokku ei hoia. Mingid mugavused peavad inimesel siiski olema.