Küsimused mulle

24. juuni 2018

Möödunud Jaaninädal

Alustakse sellest, et viimati, kui kirjutasin, istusin ja ootasin oma sügavkülma. Meie tavakapp mahutas küll esimese portsu moosi ära, aga järgmine päev, kui mul kappi jälle asja oli, avastasin, et kogu kraam sügavkülmas on pehme. Mis oli juhtunud, oli see, et tundus, külmkapp on otsad andnud. See oli seesama külmkapp, mis käis remondis, kui Meena esimesse klassi läks. Tol ajal sai remondi eest makstud ca. 100 eurot ja nagu näha, pidas pea kaks aastat veel vastu. Mitte päris, aga jeeli-jeeli.

Nüüd seisin ma aga portsu ees. Sügavkülm oli küll tellitud ja tulemas, aga probleem oli tavalise jahutuskapiga. Suvine aeg, piima ka vaja ju kuskil külmas hoida. Mul oli probleem. Suures tööhoos aga kippus mul see probleem kogu aeg ununema. Kui külmkapp silma alla sattus, tuli jälle meelde. Eks mu alateadvus tahtis eirata seda jama, seega ega see mind eriti ei morjendanud.

Alles õhtul, peale tööd hakkasin tõsisemalt asjaga tegelema, et mingi lahendus kiiremas korras leida. Helistasin isale, pidasime plaani ja kuna tema oli sitt olla ja kell oli niikuinii juba liiga palju, et kuskile külmkapi jahile minna, siis lükkasin selle asja järgmisesse päeva. Mul oli uuel päeval ka ortodondi külastuse aeg, siis plaanisin kohe ka kodumasinate poed läbi joosta.

Läksin vähe varem linna ja enne arsti juurde minekut oli asi lahendatud ja ost tehtud. Kapi lasin poel eritasu (0,80 senti kilomeeter) eest koju viia. Kui mina kodu teeotsa jõudsin, helistas kuller ja ootas mind juba koduhoovis. Seega oli see jama oma lahenduse leidnud. Natukene kahju oli küll, et kapp otsad andis. Oli ju teine täitsa hea välimusega veel, aga mis sa sooja kapiga ikka teed. Kompressor oli tal ka tol hetkel jumalast tuline, kui vea avastasime. Viimasel ajal on ju päris mitu õnnetust juhtunud külmkappide tõttu. Parem karta kui kahetseda ja remonti viia polnud mul seda kappi enam mingit isu. Kuller võttis vana kapi endaga, pakendisoga viis ka kaasa. Väga viis pluss teenindus. Tuppa tõi ka uue kapi. Lasin tunnikese seista ja ühendasin vooluvõrku. Nii me omale uue kapi saimegi, absoluutselt väljaspool plaane.



Hansapostist tellitud sügavkülm jõudis samal päeval mõned tunnid hiljem. Selle ühendasin järgi alles eile, kui suurema koguse maasikaid korjasin ja hulga moosi tegin.


Eile sai üldsegi veel palju asju tehtud. Hommikul läksin pere pisematega Jaanilaadale. Ega mul eriti laatadel käia ei meeldi, sest parajalt kulukas käik ikkagi ju, eriti kui lapsed kaasas. Eile aga mõtlesin, et oleks vaja midagi Saksamaale laste vanaemale kaasa võtta ja mis oleks veel parem koht kui laat, et midagi sobilikku otsida.

Lastel lasin ka ikka laadarõõmu tunda. Stig sai 15 minutit batuudil hüpata 3 euro eest, Meena sai patsipunumises omale ilusa soenegu 4 euro eest. Ta oli hommikul just kodus juukseid pesnud ja need lehvisid tal lahtiselt. Kulus täitsa ära, et keegi talle soengu teeks. Üks päev aastas võib ju olla, kui mina seda tegema ei pea:)





Saksa vanaemale ostsime mõnusa päikselise õlasalli. Testisin enda peal ja ise oleksin ma küll sellise kingi üle rõõmus. Puhas käsitöö ja villa/alpaka segu.


Laat oli üsna pisikene, sai kiirelt läbi käidud. Vihma hakkas ka varsti sadama, seega võtsime veel midagi hambaalla ja põgenesime sooja autosse einestama. Meie Stigiga sõime sushist, Meena sõi lusikaga koogimeister.ee mandlikreemi. Paar vorstijuppi ostsime ka.


 


Suurem nälg kustutatud, läksime lossimägedesse, et ennast igaaastasele Jaanijooksule registreerida. Sel korral leidis aset 41. Jaanijooks. Meie pere traditsioon juba ma ei tea mitmendat aastat. Pisemad läksid lastejooksule, suuremad 4,4 kilomeetrilisele ringile. Sten sai sel aastal väga hea tulemuse. Järgmisel aastal lubas sedagi veel parandada.


Tulemused (et järgmine aasta oleks millegagi võrrelda):

Stig - 5-6 aastased poisid 18. tulemus 26-st, aeg 48,3 (300 m).

Meena - 9-10 aastased tüdrukud 23. tulemus 26-st, aeg 0:03:36,9 (700 m).

Metel üldarevestuses 368. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 19. koht ajaga
0:31:57 (4,4 km).

Stenil üldarvestuses 73. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 4. koht ajaga 0:20:06 (4,4 km).


Mina ennast enam tapma ei lähe sellele jooksule. Üksaasta, kui käisin, siis viimane kilomeeter, mis lausa püsti ees( mäkketõus), pidin otsad andma. Enam ei taha.

Kui me kodust lahkusime hommikul kümne paiku, siis koju jõudsime õhtul kuue paiku. Päris pikk päev. Mul oli jällegi suur kausi täis sashlõkki ette valmistatud hommikul. Tuli pandi grilli alla, mina ajasin pidurüü maha, panin mugavamad riided selga ja ruttasin maasikapõllule. Olin juba mitu korda korjamist edasi lükanud. Käisin ju maniküüris-pediküüris ja siis oled nagu halvatud, ega midagi teha ei saa, kui tahad, et käed ilusad püsiks. Jalgadega on vähe lihtsam, tõmbad sokid jalga. Kätte tõmbasin küll kummikindad, aga ega see kliima kummikinnastes eriti kiita ei ole. Sain suure hädaga maasikad korjatud, puhastatud ja moosiks tehtud. Kui mina oma tööga lõpetasin, sai liha maitsma hakata. Selline pisikene jaanipäeva tähistamine oma pere ringis. Kuskile tantsulkale isu minna ei ole, tantsisime grilli ümber ja tundsime ennast hästi:)


21. juuni 2018

Kapten Trumm oma Kunksmooriga

Puhastan mina köögis maasikaid ja näen, et Stigil on igav. Olime just äsja ema juures õhtusöögil käinud ja Stig hakkab kurtma, et kõht tühi ja ta on nii kõhna. Tõmbas kõhu sisse. Küsisin siis, kas ta tahab nii paks olla, nagu Kapten Trumm Kunksmoori multikast. Et too neelas trummi alla, sellest selline nimi. Ja et ta sellest multikast midagi ei teadnud, soovitasin tal see film filmiriiulist välja otsida ja vaadata.

Vaatab siis huviga ja hõikab mulle: “Emme, ta üldsegi pole veel trummi alla neelanud, film hakkab kohe läbi saama.” Naersin salamisi:)

Mis selle jutu mõte on. Minu lastele ei meeldi vanaaegsed multikaid vaadata, mida mina omalajal sisse ahmisin, sest muud ei olnud ja need olid meile väga huvitavad. Selle tänase jutuga meelitasin Stigi filmi süvenema ja ta vaatab juba teist osa sellest. Ei olegi nii koledad need vanad filmid ja lisaks veel sisukad.

Lootsin, et sellega on lõpp, aga ei....

No nii, loodetavasti on kõik see rahvas ennast välja elada saanud ja torm hakkab vaibuma. Mis ma oskan öelda, jah, olen sitt inimene ja elu on nii läinud, nagu ta on. Ma ei kahetse, et mul on 5 last kolme erineva mehega. Kõik need mehed on olnud (ja on) toredad. Lapsed on mul tublid, terved ja hästi välja kukkunud. Mis mõtet oleks elul, kui lapsi ei ole, olgu nad siis erinevate isadega - me oleme siiski üks perekond.

Kodutunne - paljud on verised, et meie pere polnud Kodutunde abi väärt. Tol hetkel, kui ma Kodutundele kirjutasin, olin ma üsna põhjas omadega. Äsja Saksamaalt oma lastega tulnud, elasin toimetulekutoetusest, laste isad tol ajal veel elatise näol ei panustanud. Huvitatud nad oma lastest ka ei olnud, ei ole siiani välja arvatud Meena ja Stigi issi. Elasime kolmes toas kuuekesi.

Alusatsin juba Kredexi taotlusega, et saaksime lasta pööningu välja ehitada ja ruumi juurde. Saime positiivse vastuse. 5000 eurot oli meil ehituseks kindlustatud. Selgelt oli seda liiga vähe, et tööd lõpule saaks viia ja saaks ka reaalselt teisel korrusel sees elada. Tegime perega tohutu eeltöö, pööning oli puhtaks tehtud ja tööd võisid alata. Omalt poolt oli meil suurem osa puidumaterjali olemas.

Olin sisimas aga suures masenduses ja nutsin õhtuti patja, sest ma teadsin, et meil ei ole kuskilt võtta sellist raha, et Kredexi projekt lõpuni viia. Nende nõue ju oli, et elamistingimused ka paraneksid peale projekti lõppemist.

Siis saigi Kodutundele kirjutatud. Midagi ma ei lootnud, aga tol hetkel sain kõik endast välja kirjutada ja sinna see jäi. Olin juba kogu loo unustanud, peaaegu käed löönud, kes Kredexi rahaga ehitama tuleb (ehitaja pakkumine tööde lõpule viimiseks oli muidugi kordades suurem), kui sain kõne Kodutundelt, et nad soovivad meile vaatama tulla, mis seis on.

See tundus nii uskumatuna, et ma ei piiksatanud sellest kellelegi. Enne õhtut hõisata ei ole eriti tore. Läks veel jupp aega, kui ühel kenal talvepäeval, kui lastega kelgumäel olime, helistas Anneli Lahe isiklikult ja leppisime kohtumise kokku. Ja nii ta läks...Üks parimaid asju elus, mis meiega juhtund on. Ja nüüd rahvas ilgub. Ütlen nimelt rahvas, sest inimesteks nimetada on neid palju.

Eriti nõme on see tehnika metsa vedamise teema, mida kedratakse ja kedratakse. Mäletan, et ema juurde sa viidud meie pere teine auto, sest aeg oli porine ja kui Kodutunne kogu oma tehnikaga siia tuli, polnud siin ruumi vabalt kõndimiseksi, tuli külg ees hoovis autode ja masinate vahel kõndida. Seega keegi pole midagi peitnud. Eile läks asi veel eriti imelikuks, kui onutütar hakkas juba kodumasinate peitmisest rääkima. Nii need külajutud tulevad. Üks ei kuule, teine ei näe. Nagu telefoni mäng:D

Ja see jutt, et sugulased minuga suhelda ei taha. No ma ei tea, kes ei taha? Nemad minuga või mina nendega. On ikka suur vahe sees. Puhake jalga, ütlen ma.

Kodutundest saati on meie elu ülesmäge läinud. Sain tohutult motivatsiooni, et hakata alumist korrust remontima. Selleks ajaks oli mulle kogunenud suurem summa Saksamaa lastetoetust, mis korraga välja maksti. Kui ema küsis, kas ostan nüüd uue auto, siis jäi mul suu lahti. Mis auto, olin kindlalt plaaninud hakata alumist korrust remontima. Kõik toad ja köök said soojad põrandad, sirged ja soojad seinad. Kredexilt sain veel kolmandatki korda toetust. Sellega said uueks ehitatud ahi ja pliit, mis olid ka väga halvas olukorras. Selleks ajaks olin ka töö leidnud, mis paljudele pinnuks silmas oli, sest olin kodune oma alla 3 aastase lapsega pikka aega.

Nüüdseks olen tööl käinud üle kahe aasta, olen väga rahul oma tööga. Laste isad toetavad oma lapsi ja mina omalt poolt olen teinud kõik, et neil ilus kodu oleks, toit laual (kasvatame väga palju ise), riided seljas terved ja puhtad jne.  Uue auto ostsin, reisime nii või naa. Varem väga piiratud eelarvega, nüüd juba lahedamalt. Soojamaareise me ei igatse, aga Poola-Saksamaa sobib väga hästi. Isegi hotellis saame ööbida. Varem magasime lageda taeva all, peaasi, et kodust väljas. Igal aastal ööbime korra mere ääres.

Ükski mees mu kõrval ei püsi, muretsete. Pole vaja muretseda. Ma ei otsi omale meest. Olen edukalt 5 aastat juba tsölibaadis elanud, kuigi mind peetakse kerglaseks. Oeh, miks ma üldse peaks ennast õigustama. Mingi peputeema pärast nii keema minna, mul pole sõnu.

18. juuni 2018

Kas ma tarvitan midagi?

Ma pean tunnistama, et olen jah kohati terava ütlemisega ja kommenteeri asju ikka mõnuga. Eriti teen seda oma pereringis, aga nemad mul siin kõik on sellega harjunud ja tunnevad mind. Keegi ei võta midagi südamesse ja Stig just äsja ütles ühe mu krõbeda kommentaari peale, et oled sina ikka küll, emme:D Ühesõnaga meil on lõbus, kui me elu nii must-valgena ei võta.

Tegelikult olen ma viimased päevad üldse kuidagi "hoos". Ei tea, kas see mõjub, et puhkus on tulemas? Eile eks küsis mult otse, kas ma tarvitan midagi. Vist pingutasin oma kommentaaridega väheke üle. Omateada olen täitsa puhas. Siis aga hakkasin mõtlema ja viisin mõned otsad kokku. See EBA-le mineku idee mahub ka sinna sisse, aega, kui ma krõbistan oma lemmik pastille. Need on sellised pastillid, mille müük Eestis vist keelatud on kuulu järgi. Siit kaubandusest saab vaid piparmündimaitselisi. Söön neid ka heameelega, kui minu lemmikuid, eukalüpti omi ei ole. Ja tundub, et need on põhjusega keelatud. Midagi nad inimesega teevad, sest mulle tundub endale ka, et katus täitsa sõidab.

Kui mul neid on, siis on nad mul alati töölaual ja aegajalt pistan jälle ühe suhu
 Eks tõi mulle eile just uue koguse Soomest või laeva pealt - ei teagi täpselt. Ütles veel, et oli vastu tahtmist ostnud. Ega ma eelnevalt muidugi palunud ei olnud. Täitsa omaalgatuslikult tõi. Ta teab, et ma jumaldan neid. Ise ma toon neid Saksast alati natukene rohkem kui ühe paki. Autosõidu ajal on see mu lemmik krõbistamine ja hoiab ergana, kui öösel vaja sõita.


Seega arvan, et need pastillid on natukene võimendanud mu väljaütlemisi, kuigi ma jään enda juurde, midagi valet ma öelnud ei ole. Selline oli minu nägemus lihtsalt blogipeost ja valitud blogijatest, aus.

Sisaldab asju, mis võivad mõndagi võimendada

Aga muidu ma siin istun ja ootan oma sügavkülma. Kõige parem on ju siiski esimesed ilusad ja kvaliteetsed marjad kas siis toormoosiks teha või sügavkülma panna. Kui marjad juba väiksemaks jäävad, on mõttekas need moosiks keeta. Seega praegu ma keedumoosi ei teeks. Aga mida veel ei ole, on sügavkülm. Mahutasin tänase toodangu veel meie standartsesse külmakapi sügavkülma, aga järgmise korjega läheks juba keeruliseks.


Talvel mannapudru või ülepannikookide kõrvale - poest sellist kraami juba ei saa



17. juuni 2018

Unistus sai teoks - #EBA2018

#EBA2018 - see üritus on minu jaoks nagu Presidendi vastuvõtt või Eurovisioon. Mitte et ma neid  ilmtingimata nägema peaks, aga tekitavad sellist pidulikku elevust ja on minu jaoks väga huvitavad sündmused ja huvitav aeg.

Tavaliselt olen ma sel ajal näppupidi mullas, kui teised blogijad on endid üles löönud ja väisavad seda glamuurset üritust. Sel ajal ma ikka olen vaikselt omaette unistanud, et läheks ja teeks ka ennast ilusaks, sebiks kuskilt kena kleidi, aga unistuseks see jäänud ongi. Nii ma olengi alati piirdunud sellega, mida meedia vahendab, lugenud kommentaare ja elanud distantsilt sellele üritusele kaasa.

Sel aastal aga välgatas mulle, et miks mitte võtta kätte ja minna täitsa kohapeale vaatama, otse sündmuskohale ja siis veenduda oma silmaga, kui halb (või hea) see üritus siis on. Eelmiste aastate kohta on palju kriitikat tulnud, aga ega igaüks teeb peo ikka ise. Mitte keegi ei saa üritust meeldivaks teha, kui ise seda ei tee.

Rusikas käega ei saa võtta ega ka anda

Selline asjakohane ütlemine minu arust. 

Ma ei ole teab mis ajast Tallinnasse sattunud. Olen jutte kuulnud, et liiklus pidi hullumeelne linnas olema. Jällegi, kui oled ise inimene, on teised ka inimesed. Aga õnneks oli aeg selline, et linnas oli rahulik, ei mingit tipptundi, laupäevane rahulik õhtu. Navi seadistasin ära enne Imavere risti ära ja polnud mingit probleemi koha üles leidmisega. Rahulikult jõudsime piisava ajavaruga õigesse kohta, saime auto pargitud (tasuta) ja jalutasime Telliskivi loomelinnakust otse VabaLava´le. Mõnus õhustik oli - ilm oli mõnusalt soe, inimesed nautisid kohvikutesoma lõpmatut vaba aega, kuulasid muusikat, mängisid ping-pongi tänaval vabas õhus, palju oli graffitit massiivsetel telliskivihoonetel - hoopis midagi muud kui meil siin metsade vahel. Kohavalik tõotas juba head. Olin ka väga asjakohaselt riides, tundsin, et sobin küll sinna keskkonda -  kleit spordijalatsitega - iga teine jalutas sellise kombinatsiooniga vastu:)


Jõudsime VabaLava sissekäigu juurde hetkel, kui inimesi lahkelt sisse kutsuma hakati. Tervitusjook, snäkilaud - paluti lahkelt ligi astuda ja meeldiv välja valida. Et me üldse õiges kohas olime, sellest sain aru, kui nägin tuttavaid nägusid - marimell.eu Meelist ja Mari-Leeni ehk siis korraldajaid. Oli selge, et oleme õiges kohas.

Lasin silmadel ringi käia, et äkki näen mõnda tuttavat nägu veel, aga ei, kõik võõrad näod. Mari-Leeniga tekkis meil korra silmside ja teretasin viisakalt, aga tema lõi silmad kohe maha ja tegi, nagu poleks mind olemaski. Siinkohal oligi esimene selline negatiivne kogemus - ise peoperenaine ja peaks oma külalisi ikkagi tervitama, mis siis, et äkki olin talle võhivõõras, aga siiski tema peol. Oleks olnud viisakas lihtsalt.

Meelis see-eest oli väga viisakas. Juhendas snäkilauas, kuidas mida võtta ja kuhu panna. Ja üldsegi ei paista gei moodi välja nagu teda kahtlustatakse. Täiesti kena paar Mari-Leenuga. Mari-Leen oli ka kenasti tagasihoidlikult suviselt pidulik. Selline mõnus ja kerglev. Kilod absoluutselt ei häirinud. Mõni kohe on kena ja sobib oma kehasse. Hiljem kuulsin teda ka vestlemas oma semudega, siis pidin fakti tõdema, et ta paistab poole targem ja intelligentsem välja, kui ta vait on:)

Meelis ja Mari-Leen (foto M. Ahven)
Ma nüüd püüan meenutada, kes oli järgmine blogija, kelle ma ära tundsin. Aga ei suuda. Absoluutne vaueffekt oli, kui Eveliisi nägin. Ten point - kõik, soeng, huulevärv, riietus. Kriss Sooniku kingad oleks võinud number suuremad olla, aga kui ta neis ennast hästi tundis, siis kena kooslus oli. Naisterahvas, kes oskab hästi kirjutada, teab oma kohta elus, on enesekindel ja tark. Kui ma aga mõtlesin, milline koorem tal võlgade naol kanda on, siis oli mul temast õige pisut kahju. Aga tore, et ta on kõik need aastad blogis oma raskeid aegu kajastanud ja suudab pea püsti oma eluga edasi minna. Imetlusväärne:)

Blogija Eveliis (foto M. Ahven)
Jane nägin ka oma silmaga ära. Aga kuna ta niigi "liimist lahti", ületas ennast ja tuli kohale, siis hoian siinkohal oma suu kinni. Maaslamajat sel korral lööma ei hakka. Püüdsin teda sõbralikult tervitada nagu Mari-Leenugi, aga jällegi - boikoteeriti minu siirast tervitust. Las ta siis olla. Arusaadav.

Blogija Jane (foto M. Ahven)
Mallukas - ka nägin ära. Oli omale näo pähe maalida lasknud, soeng oli perfektne. Aga...liiga ilus. Iseendana kohale tulek oleks huvitavam olnud. Ja kleidiga mässas ta ka - rind tahtis vägisi välja ronida. Ja Mariga jooksis ta pidevalt väljapääsu poole. Mida seal jagati, ei tea. Silma ta igatahes jäi ja melu oli neil oma seltskonnas kõva. Jahvatas, nii mis kole. Korraks jäi vait ainult siis, kui üks blogija tuli miskit küsima, kellega Mallukal eriti head kontakti enam ei ole. Jäi kohe silma. Eks mul oli aega seal patrullida ka, huvitav on niiviisi inimesi jälgida, eriti, kui tead nende tausta õige pisut. Ei saa ju pahaks panna.

Ja kuna ma olen naine, siis ikka ju vaatad ja paned tähele teisi naisi. Nagu ma panin tähele ka, et Merje on tagumikust priske. Võib-olla on ta alati olnud, ma ju ei tea. Tean vaid, et kaaluga mässavad suurem osa naisi ja mingi aeg suutis Merje ennast soovkaalu saada. Nüüd aga paistab, et asi on käest ära läinud. Võis ka olla, et tema pükskostüüm rõhutas seda. Seljas istus see tal taganpoolt igatahes väga halvasti. Seda oleks ka pime märganud ja vast märgati ka. Iseasi, kas seda nüüd ninaalla määrida vaja on. Aga halloo, vaja ju ikka teistes vigu näha, et ennast paremini tunda.

Blogija Merje esireas keskel (foto M. Ahven)
Anu Saagim - teda ma ei tundnud esiti äragi. Nägin teda seljaga laval toimetamas ja poleks elus arvanud, et ta nii sale ja sihvakas on. Seal peol liikus ikka päris palju trullakaid noori naisi. Anu on heaks eeskujuks kõigile. Ta polnud küll ideaalne, aga kes meist olekski. Mul on mingi fetiš aluspükstega, just kui nende piirjooned silma riivavad. Anul hakkasid kohe silma, milliseid aluskaid ta kannab. Ju ta stringe ei armasta ja sel juhul ongi see paratamatus. Muidu 5+. Isegi tema naljad meeldisid, mis sest, et väidetavalt Mari-Leenu koostatud tekst. Ja Jane puhul läks asi natukene üle võlli, aga kui Jane nii sõnaaher poleks olnud, oleks ta saanud Anu kenasti paika panna, nagu seda enamus blogijaid väga peenelt ka tegid. Aga jällegi, naeris Anu teiste üle ja oskas peent nalja ka enda üle teha. Ei tasu elu nii tõsiselt võtta, huumorit mõista tuleb ainult kasuks.

Peo vaieldamatu täht Anu Saagim (foto M. Ahven)
Suures uudistamise tuhinas olin üldsegi unustanud silmadega otsida Manjanat. Oli ta ju 50 sendiga omale peo tarvis kleidi ostnud ja tahtsin oma silmaga seda imet näha. Kuna ta oli nominent ja üsna 100%-lise tõenäosusega pidi ta ka lavale astuma, siis rahunesin. Tal polnud pääsu, sest 1. koht hariduslike blogide kategoorias oli kindlustatud ja ta pidi rambivalgusesse oma kleidiga astuma.

Anuga arenes neil väga vahva vestlus, sai täitsa naerda. Nii vaimukas ja lahe oli Manjana lähenemine asjale. Riietus sobis talle, väga tütarlapselik. Rinnad olid tal küll natukene liiga kõhupeal, aga kui arvestada seda, et ta rinnahoidjad üldsegi peaaegu ei kasuta, siis arusaadav. Tal oleks sinna sisse panna küll ja see teeks visuaalselt kleidi veel ilusamaks. 

Blogija Manjana (foto M. Ahven)
Ok, riietumisnõuastaja on nüüd rääkinud. Natukene söögist. Mina eriti midagi ei näksanud. Polnud toit, mida himustada. Mulle oleks mõnus kuum, aromaatne kohv magusa torditükiga meelepärasem olnud. Ja minu kaaslane tundis puudust puhtast joogiveest. Kui ta vett küsimas käis, naases ta kookosveega. Talle olevat väidetud, et see on ka vesi:D Tema jaoks ei olnud ja tuli minul see ära juua. Seega jõin kaks kookosvett ja ühe proteiinijoogi, kaks juustukuubikut ja paar kartulikrõpsu viilu. See oli kogu lugu. Ma ei kujutanud ennast ette võileba järamas oma breketitega. Ma oleksin väga glamuurne pudruste breketitega välja näinud:D

Fotoseina taustal tegi sealne fotograaf meist ka pilti, aga ju ei kõlvanud need mitte kuskile ja ei avaldatud. Seega telefoni klõps minust, kes ma olin täiesti ilma meigita kohale tulnud, juuksed vaid "triigitud.


Peoga ülimalt rahule jäänud, seadsime sammud kodu poole. Meena tegi küll ettepaneku, et võiksime hotelli jääda, aga kui ma sellele lisasebimisele mõtlesin ja kujutasin  ette kui mõnus voodi mind kodus ootamas on, siis jäi ikkagi nii, et kojusõit. Kodus ärgata on midagi imelist.

Tegime hilise poes käigu Sikupilli Prismas. Ostsime omale midagi kohe söömiseks, lisaks 10 piima, erinevaid puuvilju puuviljasalati tarvis ja mälestuseks vahvast õhtust Tallinnas ühe Ittala Taika tumesinise tassi.

Kahjuks olen ma ka vaid inimene ja 77 kilomeetrit enne kodu ma tundsin, et ei jõua enam sõita. Olin tol päeval pea 600 km sõitnud + igasugu muid tegevusi ja elamusi ja veel vara tõusmine. Palju üks inimene ikka jõuab. Sõitsin parklasse, lasin autol käia, et "tuba" soe oleks ja hetkega ma magasin rooli taga. Siis kella ühe paiku tirises telefon. Ema andis teada, et minu pere pisem on kenasti koju toimetatud ja uuris, kus oleme ja kas kõik korras. Rohkem ma magama ei jäänud. Vast 5 minutit oli see aeg, kui sügavas unes olin, sellest piisas, et suudaksin edasi sõita ja kell kaks öösel maandusin juba oma voodis.


Üle mitme-setme aasta kirbuturgu tegemas

No nii, kallikesed. Minu eilsest päevast. Nagu te teate, tegin ma hullud plaanid omale laupäevaks. Lihtsalt üks uitmõte ja asi tehtud.

Hommikut alustasin kella viie paiku. Sõime Metega kõhu putru täis ja asusime Pärnu poole teele. Kirbuturul olime natukene enne kaheksat. Saime omale sobiva koha valida, kuhu siis oma krempel üles panna. Kui hommikul kodust väljudes oli ilma täiesti mõnusalt soe, siis vahetult enne Pärnut, Surju kohal, tulid juba mõned vihmapiisad. Kartsin juba, et meie ettevõtlikus läheb vett vedama ja tuleb sajune ilm. Ilmaennustamises ma eriti tugev ei ole, seega õnneks (või kahjuks) panin mööda. Vihma päris sadama ei hakanud, aga Pärnus autost väljudes tuli küll kananahk peale. Tuli jakk peale panna ja tegutsema hakata.

Eelmisel aastal me Kirbuturgu tegema ei saanudki. Olin natukene roostes ja ei kujutanud ette, kuidas see asi seal toimima hakkab. Laotasime oma tavaari laiali. Kohati oli päris huvitav ja oli ka äratundmisrõõmu, mis hilpe seal kõike leidus. Meenutasime Metega vanu aegu ja imestasime, kuidas need riided kunagi kellelegile selga mahtunud on. Lapsed on kõik suureks kasvanud kui riietele pilk heita. Selle riidekogusega saaks ma veel mitu last üles kasvatada, aga ei, tänan, minu rong on läinud, olen oma panuse andnud ja võin rahus vanaduspäevi nautida:)

Enne kodust äreminekut andis Stig mulle veel müügiks kaasa ühe auto ja mobiilikujulise mänguasja. Pidin nende müügiga ka tegelema. Panin nad ilusasti auto kapotile. Ja nii uskumatu, kui see ka ei ole, esimese asjana ostetigi see mobiililaadne mänguasi ära. Mäletan, et ostsime selle kuskilt Poola bensiinijaamast eelmisel suvel. Stig teenis 50 senti, mille me talle kenasti koju kätte tõime ja ta selle oma hambaraha juurde pani:)

Üldiselt oli müüjaid rohkem kui ostjaid. Tundus vähemalt. Ilm läks ka enne lõunat üsna kuumaks vaatamata jahedale hommikule. Rahvast käis, aga meie müük jäi nii öelda üsna kesiseks. Saime riideid müüdud ca. 40 euro eest. Võtsin huvipärast oma heegeldatud laualina ja päevateki ka kaasa ja paiskasin müüki. Need on loomulikult käsitöö ja hindamatu väärtusega, aga pidin huvilisetele siiski mingi hinna ütlema. Katsetasin 80-90 euroga. See oleks olnud vaid materjali hind. Huvilisi oli nii soomlaste kui eestlaste seas, aga õnneks (või jällegi kahjuks) müügiks ei läinud. Mete hoidis pead kinni ja küsis, kas ma hull olen...5 eurot küsi, mis 80?:D Käsitöökauge inimene, mis teha.

Et me vaid hommikuse pudruga olime ja kaasas oli meil vaid oma kaevuvett, siis lõunaks lõid meie kõhud trummi, eriti mete oma. Tavaliselt on laadaplatsil ka saiakeste pakkuja, sel korral seoses koolilõpetamistega aga seda rõõmu ei olnud. Nii me siis kannatasime, kuni Mete ütles, et hakkame ometi pakkima. Ega polnud paha mõte, muidu oleksin juba ajahätta jäänud. Olid mul ju suured plaanid tehtud ja kui ma esiti arvasin, et äkki läheb see tuhin üle, siis ei, tunne oli õige, tahtsin #EBA2018-t siiski väisata. Ja Meenale oli ka juba lubatud, et ta saab minuga kaasa ja tema kodus ootas kannatlikult. Lapse lootusi petta ei tulnud mul mõttessegi.

Pakkisime kuskil kella ühe paiku oma nodi kokku. Nagu tavaliselt ikka, ei taha asjad lõpuks ära mahtuda, kuigi ühtteist sai ikka müüdud ka. Ja minu imestuseks mahutas auto päris ilusasti, mida polekski uskunud. Kohati tundus, et uues Toyotas on rohkem ruumi, kui meie vanas Toyotas.

Olime Metega kokku leppinud, et läheme veel kiirelt Kännu kohvikust läbi ja lubame endile midagi. Kuskile mujale aega raiskame minna plaanis ei olnud. Selge see ju, ma pidin olema kell 19:00 Tallinas Telliskivi 60 ja kell 14:00 me istusime Pärnus ja sõime hilist lõunat. Oli vaja veel koju sõita, kraam auto pealt maha tõsta, pesta, riided vahetada ja kodust elu ka natukene korraldada ja kiirelt päevaga edasi minna. Kui ma lugesin, milliseid ettevalmistusi mõned blogijad tegid, siis minu ettevalmistused olid selle kõrval lapsemäng:)

15. juuni 2018

Tagant gümnaasium, eest nagu muuseum

Teate mis, lugesin Manjana 50 sendisest kleidist. Päev aega oma toimetusi tehes ma mõtlesin sellele. Kui ma õhtul kogu päeva saasta maha pesin, siis mul plahvatas, et miks mitte ka natukene pidutseda ja rihma lõdvaks lasta. Olen oma parimas toitumuses, näen kena ümar välja, veeren ka blogijate peole kohale. Mis see siis mulle ära ei ole.

Mul on küll homseks plaanid tehtud, auto on täis lastis stardivalmis, et Kirbuturule minna, aga ma ses suhtes ei põeks. Pidu ju hakkab kell 19:00. Mul on piisavalt aega, et ennast kohale vedada. Ah et millal meigi, soengu ja pedikuüüri-maniküüri teen küsite?:D Ja kust outfiti selle lühikese ajaga sebin.

Sobrasin oma riidekapis ja midagi leidsin. Proovisoengu tegin ka. Sten sattus mulle köögis peale ja kohe küsima, kuhu minek. Küsisin siis otse, et kas olen nii ilus siis või:D Sten arvas, et jah. Silmad särasid tal lausa. Meenale ka meeldis. Seega riietusega oleks muretu. Täiesti 0 ring raha suhtes. Küüned viilin kirbuturul, kui aega saan.

Kui lapsed lõpuks välja pinnisid, mis plaan mul on, siis Meena arvas, et “5 last ja elu maal”, siis tema pidavat ka sinna alla kuuluma ja tahab ka kaasa. No mis mul selle vastu olla saab. Teeme ära.

Kes veel ühineda tahavad? 

Motivatsiooni laks

Täna on tunne, et võiks maailma liigutada. Selleine tehatahtmise tuhin on peal, andke ainult kätte. Eilsetest saiakestest vist energiaülejäägid.

Igatahes otsustasin eilsest, et aitab, enam ei mingit saasta, rohkem liigutamist, rohkem vett. 12 päeva on veel meie lennureisini ja ma näen välja nagu rasvamägi. Hommikul käisin üle pika aja kaalul ka, 67,7 kg. Kui ma kalendrisse vaatan, siis 1. juuni oli kaal 66,3 kg. Totaalne minna laskmine, aga ma ei taha paks olla ja ma ei taha, et mu riided seljas ebamugavad on ja tahan rannariietes ennast hästi tunda. Kuradi mõnus oli eile lastega ujumas. Mul lubati ka mõni pikem ots ujuda ja oli mõnus. Nii mõnus, et tahaks täna korrata. Ujumine toetab ju kehakaalu jälgimist. Miks siis mitte.

Täna on mul natukene rohkem plaane kui vaid ujumine. Ei tea ka päikeseloojanguks üldsegi valmis saan oma asjadega. Tahaks homme kirbuturgu minna. Selleks on vaja kõik asjad välja otsida, autosse pakkida jne. Meeletult on asju. Olen kõik Steni riided Stigile alles hoidnud, aga ma ei näe mingit mõtet seda edasi teha. Stig on nii vähe nõudlik ja tal on tõesti miinimum kogus riideid - mõned lühikesed püksid, mõned pikemad, t-särke paar tükki, paar pikavarrukaga pluusi, sokid, aluspesu ja sellest piisab. Kui ühed on pesus, siis teised seljas ja teate kui mõnus on, täielik ülevaade ja poiss kenasti riietatud. Ei ole vaja kuhjade viisi riideid. Endal ka lihtsam. Milleks veel kuhja Steni riideid alles hoida, ainult ristiks kaelas. Seega lähevad müüki.

Täna tundub, saab ka esimese maasikamoosi keeta. Selleks on vaja üks ports purke nõudepesumasinasse panna, et õhtuks purgid puhtad ja kuivad oleks. Eile, kui ma kanu maasikapõllust õhtule minema peletasin, sain jälle kukega võidelda. Tõmbas ühe vao jälle jalale. Õnneks oli mul käekott kaasas, sain sellega ta eemal hoida. Aga väga sõjakas oli, muudkui üritas ja üritas, kohe sihilikult. Küll on kuri lind. Tavaliselt ma käekotiga maasikapõllus ei käi, tean jah, naljakas vaatepilt, aga mul oli plaan autoga sõitma minna just, sellest ka käekott:D


Siis tahaks veel siit-sealt heina kakkuda, muruniiduki võib-olla käima ajada ja palgatööd on ka vaja teha. Seega täna on tihe programm, see-eest homme saame Metega passida tahtmist mööda. Saaks vaid mõnest asjast lahti, sest neid asju on tõesti kogunenud ja kindlasti on kellelgi neid rohkem vaja, kui et meil nad siin niisama jõude seisavad. Nüüd aga tegutsema!

14. juuni 2018

Isutab

Mul juba mitu päeva isutab nende tõeliste vanakooli Moskva saiade järele. Viimati sai 2. juunil neil söödud ja tõesti südamest. Need ei ole need kreemitäidisega vaid mannapudru baasil, nagu retsept nõuab.

Kogu aeg mõtlen, et võtan kätte ja käin tiiru Abjas ära. Abjas sellepärast, et sealne Popsi köök teeb nii häid saiakesi, et mine hulluks. Kui ma varemalt olen alati Kivi pagarit Viljandis kiitnud, siis nüüd seaksin esikohale Popsi köögi pirukad.

Täna oli vaja Mete Nuia trenni viia ja siis ma mõtlesin, et mis see Abja tiirgi ära ei ole, poolel teel ju juba. Paningi otsejoones Apja. Letil oli veel neli Moskv asaia ja see oli kogu lugu. Aga...oli ka Rummi saiu. Helme aegadest on meeles, et Rummi saiad on ka vägagi maitsvad. Võtsin siis 6 Rummi saia ka ja Meenale 4 juustusarve. Saiakestel on kilohinnad, seega saiakese hinda öelda ei oska, aga kõik kokku läks maksma natuke üle 6 euro.

Kohe kui autosse sain, lõin hambad saiakestesse. Olin ju nii mitu päeva juba mõelnud neist. Alustasin Rummi saiadega. Need olid niivõrd head, et mul pole sõnu. Tõesti suurepärased, pehmed, rohke täidisega. Mina olin seal lõuna paiku, aga kui minna hommikupoolikult, saad veel ahjusooje saiu. Kohvi võid ka kõrvale võtta sealtsamast. Tean, pole küll kõige tervislikum hommikusöök, aga mille nimel siis veel siin maailmas elada? Vahest ju võib. Ma liiga tihti juba kasutan seda "vahest võib" ja ühtäkki avastan, et olen ülerasvunud, nagu...

Moskvasaiad

Rummisaiadest mul pilti pole. Pean häbiga tunnistama, et teel koju ma lihtsalt pistsin need nahka - kokku 6 üsna pirakat saia, üksi:D

Juustusarv
Aga nüüd on see tehtud, isule järgi antud ja elu läheb edasi.
Võtsin ennast eile kokku ja tellisin meile sügavkülma ära. Maasikaaeg pressib vägisi peale ja otsus oli vaja ära langetada. Ja et me varsti reisile läheme, siis seda enam oli vaja tegutseda. Ma nii loodan, et saan maasikatega kõik vajalikud toimingud enne 26. juunit tehtud. Muidu on nii, nagu viimasetel aastatel. Kui on maasika tipphooaeg, oleme meie kodust ära.

Eelmisel aastal tegeles Sten maasikamajandusega ja oli nii palju sügavkülma pannud, kui mahtus. Eks ta ise sõi need talvel ära ka. Moosi oli mul pigem vähe keedetud. Sel aastal plaanin ikka keedumoosi piisavalt teha ja kui uus sügavkülm kohal, siis saab piisavalt sügavkülmamoosi ka teha. Maasikad valmivad. Siiani on lapsed päevas mitu retti teinud maasikapõldu. Kõige hullem, et kanad arvavad ka, et nemad võivad seal käia nii nagu soovivad. Nii kui lahti saavad, on varsti maasikapõllus - kukk tähtsalt esirinnas. Nii ma siis jooksen ja reguleerin seda asja siin. Lapsed ju kardavad kukke, nemad mind aidata ei saa.

Eks ma olen ka juba kuke käest oma jao saanud. Kui ma siin hoian oma sääri pükstes, kreemitan neid ja loodan, et saan reisiks sääred enamvähem plekivabaks, siis kukk märgitas need ikka korralikult ära jälle. Sügavad sinised vaod sees. Selja tagant lendas säärde kinni. 

Külmikule plaanin asukohaks Jaskari  toa ehk siis see tuba, kus ma tööd teen. Hakkab kohe minu töölaua kõrval olema. Midagi pole teha, paremat kohta lihtsalt ei ole praegu. Aga mõte sellest, et saame nüüd ka vahest omale suure jäätise koju osta - see mõte on nii helge. Muidu oli nii, et kui jäätise ostsime, oli see vaja ühe jutiga ära süüa, sest tavakülmiku sügavkülmas meil ruumi ei ole. Eks me saime sellest 5 liitrist jagu ka ja ägisesime kõik, aga vahest tahaks ju, et saaks kogu aeg jooksvalt sügavkülmikust jäätist võtta.

Nädal tagasi ostsime Valmiera Promost suurema hulga (4,910 kg) liha. Oli üsna hea hinnaga (1kg / 3,69). Nagu igal aastal, teen ma ise suurema koguse sashlõkki. Tavaliselt on selleks ajaks veel natukene sibulavarusid ka jäänud, saab neid sorteerida ja kõvemad mugulad kõik sashlõki tarbeks ära kasutada. Mete-Mari võttiski teisipäeval asja käsile. Läksin talle siis natukene appi, et juhendada, kuidas asi käib. Lõikasin talle lihast suured ribad ette, tema tegi parajad kuubikud. Kõrvalt näpistasin niipalju liha, et sain perele korraliku sooja toidu ka teha - strogonovi. Küll oli hea üle pika aja päristoitu süüa. Jätkus järgmisekski päevaks.

Eilseks oli liha juba parasjagu marinaadis seisnud. Maitsestasin veel natukene soola ja äädikaga üle ja oligi valmis. Mete ajas liha vardasse, Sten pani grilli kuuma ja tegime mõnusa sashlõki õhtu. Ja et grill oli mõnusalt kuum, oli kahju seda raisku lasta. Seega panime kordusvardad liha täis ja kauss saigi peaaegu tühjaks lihaks. Mina pugisin ennast igatahes kaelaauguni täis. Kindlasti teised ka. Ja valmis liha jäi veel alleski. Sellest saab järeldada, et jagus kõigile piisavalt ja kõik said oma isu täis süüa lihast. Korra suve jooksul ju võib. Ma ei anna muidugi pead, et me seda selle suve jooksul veel ei korda. Suvi ju alles algab:)

Pildimaterjal jätkuvalt minu Instagramist!




12. juuni 2018

Suvine nutiseadme kasutus

Et nutiseadmed lapsi ei neelaks, on mul Stigi ja Meenaga mõned reeglid paika pandud suveks. Meena telefon on kindlas kohas, suvel ta seda ei vaja enamasti. Ta tegi mulle ise ettepaneku, et päevas ca. 45 minutit ja sel juhul võib ta kasutada minu telefoni. Ta eelistab üldse minu telefoni enda omale, sest tema oma jääb natukene lahjaks. Minu telefonil pidi rohkem võimalusi olema ja kvaliteet ka nõks parem. Tema lemmikkoht, kus ta oma 45 minutit veedab, on musical.ly äpp. Siis ta filmib oma trikke ja kepsutab väljas värskes õhus. No mis mul selle vastu olla saab, kui lapsel on selline hobi. Ja saab paraja mahvi ka trenni näol.

Stiilinäide Meenalt:


Ühesõnaga Meenaga on meil sellised reeglid. Ülejäänud päeva peab ta kas igavlema või omale ise tegevust leidma. Kui ta Saksamaale läheb, siis annan ma talle tema telefoni, aga loen issile sõnad peale, et ta seal natukene ka piiri peaks. Issil on terve elamine nutiseadmeid täis, seega seal läheb asi kindlasti kontrolli alt välja mõneks ajaks. Lohutan ennast sellega, et laps areneb päris kenasti. Tehnikamaailmas on ta minust kohati nutikam.

Stigiga on juba ammust ajast reeglid nii, et kui mina tööga hommikuti alustan, saab ta minu telefoni. Enne peab muidugi WC-s käidud olema ja hambad pestud. Ma teadvustan endale, et ta on kohati natukene liiga palju telefonis, aga mul on äärmiselt mõnus vaikuses tööd teha ja nii see aeg kaob. Aga kohe, kui ma palun lõpetada, ta seda ka teeb ja toob telefoni mulle. Tema mängib põhiliselt Beyblade´i mänge. Ise on ta omale äpi tõmmanud, mina vahest vaid vaatan üle, mida ta tõmbab ja kinnitan oma sõrmejäljega. Ta oskab ka vanuse piiranguid äppidel jälgida ja vahest lubab ta omale ka suuremate laste äppe. Ta pole ju enam mingi titt:D

Metel ja Stenil on telefonikasutus vaba. Suured lapsed, ise teavad, kuidas nad oma vaba aega veedavad. Ega mulle endale meeldib ka väga telefoni seltsis olla, seega...

11. juuni 2018

Metsi kaardistamas

Eile, kui ema juures lumepallid valmis said, kõht täis söödud, mõtlesime, et võiks ju veel midagi ühiselt teha. Ema on ikka mures, kas piisav õunasaak sügisel tulemas on, nagu oleks tal kõike vähe ja jube palju oleks vaja kõike sisse teha. Ise üksik pensionär - ei tohiks ju seda tarbimist nii palju olla. Aga vanainimese asi:D Nii vana ta muidugi ei ole ka veel, lubatakse isegi bussirooli veel. Aga igasugune mure tal aia-ja metsaandide osas on.

Käisime siis kõrval talus vaatamas, kuidas sealse aiaga lood on, kas õunapuud ka kannavad sel aastal. Eelmisel aastal ta sinna ei jõudnudki, elu pidavat nii kiire olema. Päris suvalises kõrval talus me muidugi ei käinud, see kuulub emale, on sinna sisse kirjutatud. Maja on, aed on, põllumaad ka. Kõik on kinni kasvanud. Stig võrdles seda kohta seal dzhungliga. Maja ümbrus on kibuvitsa täis visanud, seega väga kaunis kõik:)




Kahjuks (õnneks) sel aastal selles aias õunasaaki ei ole, saab minu aiast oma õunad. Minul paistab sel aastal hea õuna-aasta tulema. Eelmisel aastal oli mõnus rahu, ei mingit mädade õunte koristamist õunapuude alt. Käib see õunasaak ikka üle aasta meil külas.

Ka sellest käigust jäi meile väheks. Me oleme emaga ses mõttes sarnased, et kui midagi pähe tuleb, siis kohe teeme. Ei mingit plaanimist pikema aja peale. Mõeldud tehtud. Viisime vingupunnid koju (Stig ja Meena) ja läksime vaatama, kus asuvad parimad maasikalangid sel hooajal. Alustasmine Lätimaaga. Avastasime uusi teid, mõni seenemets jäi silma, aga ei ühtki head maasikakohta.

Siis kolasime veel Eesti poolelt ka meie vanad head metsad ja rabad läbi. Mustika-ja pohlakohad on teada. Pohlad õitsevad kenasti. Iseasi, mis neist selle kuivaga välja tuleb. Mustikad on rohelised alles, aga otsas paistab neid olema. Jällegi, vihma oleks hädasti vaja. Nädal aega peaks jutti sadama, siis oleks juba päris hea.


Pohl õitsemas

Mustikapunnid

Metsmaasikad väga punnid alles metsa all
Ema asus kohe omale igasuguseid ravimtaimi varuma. On kohe selline komme, et kõike on vaja kokku kuhjata. Kurtis veel pärast, et nii vähe taimi sai. Tema tunneb kõik taimi ja teab, mis mille vastu hea on. Kodus on tal kuhjade viisi erinevaid ravimtaimi ja mulle saab ka ikka aegajalt mingit segu sisse joota.





"Jänesesabad"
Nende tuttidega taimede kohta rääkis ema, et kui nemad väiksed olid, siis korjasid nad neid tutte padjatäiteks ja kutsusid neid "jänesesabasteks". Olid sellised ajad, et midagi paremat lihtsalt ei olnud. Madratsitesse pandi rukkipõhku.


Turbarabas käisime ka. Praegu on nii ideaalsed ilmad turba freesimiseks, et isegi nädalavahetusel töö käis.


Ja väljasõidu viimases etapis nägime põdra ka ära. Tundus nooreke ja lasi meil ennast imetleda.


Nüüd siis jääb üle oodata, kui marjad valmivad ja siis oskan ma juba omal käel ka õigeid marjakorjamiskohti leida. Ega mul eriti seda vaistu ei ole. Mina kihutan ikka kõik langid jala läbi ja kui kuskile marjade otsa komistan, on hea. Ema aga oskab juba distantsilt hinnata, mida kust saab. Tema ongi mulle suurema osa headest marjakohtadest kätte juhatanud ja tihti ka kaasa vedanud.

10. juuni 2018

Koolivaheaeg

Ongi lõpuks kool läbi. Mul oli selline pinge langus, et magasin laupäeva peamiselt maha. Mingil imelikul kombel oli kooli lõpukatus laupäevale planeeritud, et lapsed veel viimast korda hommikul vara kodust välja ajada paariks tunniks. Mis selle asja mõte oli, jääb arusaamatuks. Kui ma esialgu plaanisin ka aktusele minna kella 9-ks, siis varsti ma enam nii ei mõelnud.

Saatsin lapsed kodust välja bussile (metafoor-ise ikka läksid omal käel) ja varsti sain Stenilt kõne, et buss laupäeval oma liini lõpuni ei sõidagi, sõidab vaid kuni külakeskuseni. Kui bussiliiklusega eriti kokkupuudet ei ole, siis selliseid nüansse ei teagi. Seega üllatus, üllatus - minu lapsed seisid oma peatuses ja ootasid ei tea mida seal kallil laupäeva hommikul. Kargasin siis öösärgis auto rooli, et lapsed õigeks ajaks bussi peale saaks. Napilt jõudsid.

Hommikul vara ajas muidugi Meena mind ka juba marru, nagu tavaliselt. Ei midagi uut, aga minule oli seda liiga palju tol hommikul. Eeldasin, et Meenal mingit riidemuret ei tule ega ole. Tema paneb meelsasti piduliku riietusena kleidi selga ja seda eeldasin ma ka tol hommikul. Mida ma aga nägin - kõnnib ringi teksapükstega, ülemise osana alles öösärgis. Seisab oma riidekummuti juures ja nõuab, mida ta pluusiks selga saab. Siis jooksis mul juhe kokku - ükski minu pakutud variandist talle ei sobinud. Lõpuks tõmbas ikka oma igapäevase t-särgi peale ja mina ka rohkem ei piiksatanud. Kui see oli tema meelest pidulik, siis las olla.

Ja kui Mete kuulis, et mul on plaan ka aktusele tulla, venis tema nägu pikaks. No umbes, et kuhu sa ronid. Palju üks inimene ikka ühe hommiku jooksul taluda suudab, eriti veel viimasel koolipäeval, mis oleks pidanud natukenegi helgem olema.

Kui ma olin kindel, et lapsed ilusasti kooli jõuavad, keerasin ma uuesti magama ja ei suutnud sealt tõusta enne kui hilisel lõuna ajal. Lapsed olid juba omal jõul ise koju jõudnud. Vahepeal sain loomulikult kõne, et on vaja nüüd kooli järgi tulla (9:48), aga kuna lastele oli ekstra bussiliin käima pandud (väljumisega 10:30), siis ma ennast ei liigutanud. Ilus ilma, võivad oodata küll natukene aega. Ei pea ma iga käsu peale meeleheitlikult sõitma.

Kui ma siis ennast voodist välja suutsin ajada, tuju jumalast nullis, tegin oma päeva esimese kohvi. Nokitsesin väljas midagi ja keerasin uuesti magama. Siis ühinesid juba Stig ja Meena ka. Magasime mõnuga kuni õhtul kella seitsmeni. Maja oli vaikne, Sten ja Jaskar tegelesid kodust väljaspool oma asjadega. Ja need segajad, kelle pärast siin majas tavaliselt rahulikult päeval magada ei saa, magasid.

Alles õhtul sain pilgu peale visata laste tunnistustele ja tänukirjadele. Arvestades seda, et mu lapsed tõesti on kõik õpitulemused ise saavutanud, siis võib rahule jääda. Kui mina ka neid veel takka sunniks ja aitaks, oleks seis muidugi parem. Mete-Mari keskmine aastahinne oli 4,4, Stenil 4,3 ja Meenal 4,5.


Mul on hea meel, et nüüd on see läbi ja saab pingevabalt sügiseni jõudu koguda. Võtan piima ja munad, lähen emale külla ja teeme koos ühed mõnusad lumepallid ja maiustame:)

Ilusat suvevaheaega kõigile!

8. juuni 2018

Natuke mures

Aeg lendab ja õige pea on meie reisiaeg käes. See reis on natukene teistmoodi kui varemalt. Piletid on edasi-tagasi vaid mulle ja Stigile. Meenale on üheotsa pilet. Tema meiega tagasi ei lenda võid jääb issi juurde suveks. Suveks on muidugi natukene palju öeldud. Jääb nii kauaks, kui ta soovib. Ja kui isu täis, siis tulevad issiga Eestisse, autoga. Issi ja autosõit temaga on ränk, aga Meena on selle kadalipu korra läbi teinud juba, seega ta teab, mis teda ees ootab.

Ainuke mure on nüüd selles, kui me kõik koos selle nädalakese Saksamaal veedame, kas Meenal on tahtmist meist maha jääda. Kõik uus ja huvitav ammendab ennast nädalaga ära tema jaoks võib-olla? Ja mis oleks veel mõnusam, kui emmega koju tagasi lennata. Aga on seekord nii, et see pole lihtsalt võimalik. Plaanid on tehtud ja plaan B puudub.

Issi oli Meenale Ferienpass´i muretsenud. See peaks elevust natukene üleval hoidma ja tegevust peaks jätkuma. Mis selle Ferienpass´i täpne olemus on, ega ma ei teagi. Pole ise sellega kokku puutunud. Maksab ta 5 eurot ja saab siis sellega mingeid soodustusi kuskil...no ei tea. Eks saan lähemalt teada, kui kohal oleme. Harin ennast selles vallas.


Ühe huvitava sõna sain ka saksa keeles jälle teada...

Heute war ich mit dem Subaru zur Inspektion und er ist startklar für dich.

"Startklar" peaks siin kontekstis tähendama "stardivalmis". Ei olnud enne selle sõnaga kokku puutunud. Nii et auto ootab mind, millega uusi paiku avastada Saksamaa pinnal. Ole ainult "mees" ja jõua kütust sisse osta:)

Ja veel üks üsna naljakas lause...Es ist heiß in Deutschland, am besten Frau trägt Rock, damit es etwas luftig ist.

Kui ma Metele seda lauset lahti seletasin - omas huumorivõtmes muidugi - siis Mete arvas, et on ikka pervert küll:D Umbes nii, et Saksamaal on kuum, parem, kui naine seelikut kannab, et ikka õhk jalgevahelt läbi käiks. Tore, kui inimesel huumorisoont on.

Kui nüüd seelikule mõelda, siis ainuke jama on see, et Subaru, millega ma sõitma hakkama peaks, ei sobi kahjuks minu seelikuga eriti kokku. Suht koomiline vaatepilt oleks. Vast lähevad ilmad jahedamaks ja saab teksadega läbi aetud.

Statistikat

Tegelinski postitust lugedes viis üks asi teiseni ja jõudsin kohta, kus ta tegi natukene blogistatistikat. Ise ta pidas seda küll mõttetuks, aga mind inspireeris. Teen ka siis.

Kolm kõige loetumat postitust on avalikult kõigile minu blogis näha, numbreid te aga ei näe. Siin nad on:

1. Minu tähemärk ja mangi aastahoroskoop 2016 - 22490 külastust

Ma ei arva, et kedagi minu horoskoop huvitas, aga tegin juttu staarblogija lapsest, mis oli selgelt suur viga ja kommenteerijad tegid mu ühesünaga maatasa. Mõned meist on siin ilmas siiski võrdsemad ja parem on vait olla.

Malluka uuest saatest ka paar sõna teie lahkel loal. Jällegi, pole saadet veel järelvaadata jõudnud, aga on plaanis. Palju olen Perekoolist lugenud ja tahaks näha, kas see asi on ikka nii hull, kui rahvas räägib. Ükspäev, kui oli vaja ära käia, panin Stigile selle saate käima, et ta saaks mõnusasti aega veeta. Pärast siis küsisin, kuidas oli. Talle meeldis, eriti meeldis tordi tegemine. Ja loomulikult oli ta vaimustuses, kuidas kõike osteti (atraktsioone pean silmas). Ega tema ju ei tea, et need on on kõik reklaami eesmärgil ja arvatavasti Mallukale siiski tasuta. Sisimas Stig kindlasti mõtleb, miks meie nii lahedaid asju omale lubada ei saa. Loodan muidugi, et ta nii ei mõtle. See on siiski kõik "vaht" ja päriselu nii ei käi.

Aga vaatan ka kindlasti saate ära.

2. Kaupluse soovitus: DEPO - 7569 külastust

Kui ma seda postitust kirjutasin, siis hakkas see laine just Eestisse jõudma, et Lätis on soodne ostlemas käia. Nüüdseks on see levinud nagu epideemia ja iga eestlane peab seda juba elemntaarseks, et kui ikka võimalus on, siis ostame Lätimaalt - ükskõik, siis mida, peaasi, et soodsalt.

3. #Kogumispäevik - vol . 2 - 4311 külastust

Selle postituse populaarsus on kõik tänu Miiule (tema blogi LINK), kes linkis mind ühes Facebooki postituses. Mõnele pakkus võib-olla teema huvi ka, ei tea. Mina olen ikka tulihingeline nipitaja ja säästja, nii hästi, kui oskan. Lisaks täidan Swedbanki pere-eelarve tabelit alates jaanuarist väga regulaarselt. Iseasi muidugi, mida sealsed numbrid näitavad. Järjepeale ma veel saanud ei ole. Ja kui tulevikku vaadata, siis pole niipea lootustki. Väljaminekud kipuvad ikka suuremad olema, kui sissetulekud. Mingit mõttetut laristamist ei ole, aga tehavajavaid asju on ees palju.

 Lehed, kust minu blogisse sattutakse:

1. facebook.com
2. google
3. tikriblogi

Muideks, Tikrit olen isiklikult kohanud ja tänu tema blogile olen tema julgete tegudega kursis. Kirjutab hästi, alati põhjalikult ja julgelt. Väga eluterve suhtumisega:)

Otsingusõnad:

1. shoppingq
2. soppingq.blogspot.com
3. beebiteki heegeldamine

Enim on minu blogi külastatud

1. Eestist (loomulik ju)
2. Ameerika Ühendriigid
3. Soome
4. Venemaa
5. Saksamaa

Üks rekord ka veel. Tänu eilsele üleskutsele on teie abiga laekunud mulle ööpäevas juba 19 eurot kopikatega. Aitäh kõigile klikkijatele. Nüüd vast teeb google väljamakse ära ja saan jäljed teha. Teiega on tore olnud!

7. juuni 2018

Probleem pidulikkusega

Ma olen täna lõunast neljalapseline. Kohe on erinevus tunda. Sten läks klassiga reisile ja tagasi tuleb alles homme. Neil on ikka nii vahva klass ja klassijuhataja. Sten paistab ka ülirahul olevat, on alati motiveeritud, õppimises pingutab ja muidu igati kohusetundlik ja kraps poiss. Eks tal vahest viskab ära ka, aga kuna mul alati üsna kiire ja palju tegemist, siis pole nagu mahti eriti solvuda. Ja sealsamas on ta jälle endine arusaaja ja tore.

Kunagi Mete klassi koosolekul rääkis õpetaja, et tal on klassis ka sellised vahelduvad tuuled - kord on lasts a tore ja lahe ja siis pidid ära pöörama. Pidavat pubekate puhul normaalne olema. Nüüd oskan ise ka oma laste puhul seda täheldada ja võtan asju lihtsamalt. Ega nad sinna midagi parata Ei saa kui lained peakohal kokku löövad. Tuleb arusaaja olla.

Teise pubekaga meie peres käisime koos Valmieras. Tal on nimelt selline probleem, et kool saab kohe läbi ja lõpuaktusel on nõutud pidulik riietus - mida iganes see siis tähendab ja kui karmid on sanktsioonid, kui sa piisavalt pidulik välja ei näe - no ei tea ju, mis juhtuda võib.

Metega on sellised lood, et tal on viimane kui üks riideese “ Nike” märgistusega. Tõesti, tal polegi normaalseid riideid, mida siin veel pidulikkusest rääkida. Ja ta ei himusta ega kannakski parema meelega midagi muud. Raske saab olema, kui ükskord üheksanda klassi lõpukleiti on vaja valida. Ta ei pane kleiti selga, ei oska kleidi - seelikuga istuda ega astuda. Seega praegune mure on veel  tilluke võrreldes sellega, mis ees ootamas on.

Tal on olemas ühed chino laadsed vähe viisakamad püksid. Sinna juurde plaanis ta mõnda pluusi,  ööpidega, triiksärgi moodi asja. Vaimusilmas kujutas ta seda endale täitsa ette, aga meie kaubanduses sellist ei ole. Täna kammisime Valmiera läbi. Lindexis üks enamvähem plus oli, aga kui Mete seda selga proovis, siis ta ütles, et see pole ikka see. Maksis pea 30€ ja kui pole ikka see, siis ehku peale ja üheks korraks nii kallist asja ju ei osta. Vahepeal põikasime Sportlandi sisse ja vot sealt jäi Metele kohe midagi meeldivat silma. Tuletasin talle siis meelde, et selle  Nike’i märgi pärast me siin praegu ringi jooksemegi. Mete sai kenasti aru, aga kripeldas tal see südamel ikkagi.

Lõpuks leidis ta Lindexist juhuslikult ühe täiesti tagasihoidliku t-särgi laadse tote, ilma pildi, mustri ja logodeta. Hinnaks natuke üle 10 euro ja oligi otsustatud. Kui pidulik see nüüd olema saab, aga vähemalt pole Nike. Vast kannatab ära paar tundi:)

Blogi sünnipäev

Eile sai mu blogi 6- aastaseks. Igal aastal läheb see päev märkamatult mööda. Ja nagu nüüdki, eile mul see meeles ei olnud, aga täna märgin selle ära. Esimene postitus on siin.

Sel puhul teeks väikse ülesrivistuse, et näha, palju teis siia kogunenud on, kes viitsivad meie tegemistele kaasa elada. Palun kommentaaridesse endast märk maha jätta - vabal valikul ja klikkige ikka reklaamidel ka. 5% veel ja siis teeb Google mulle väljamakse.

Kõik, kes endast jälje maha jätavad, nende vahel loosin välja...ma ei teagi mida. Aga midagi kindlasti. Mida te sooviksite?

NB!..olete nii tublid olnud! Mõne tunniga juba üle 8 euro reklaamiraha kogunenud:)

See pidev söögimure

Ma ei tea, kuidas teistes peredes on, aga seoses soojade ilmadega on söögitegemine täitsa soiku jäänud. Kas pole isu või on ideed otsas - ei oskagi öelda. Möödub päevi, kui ma absoluutselt mingit kokkamist ei korralda. Süüakse, mida kätte saadakse ja on. Kui on. Mina ikka hoolitsen, et meil kamamaterjali kodus oleks. Kui midagi enam ei ole, millega kõhtu täita, saab kama teha. Tihtipeale pole meil enam leiba-saiagi kapis. Siis saab ikka poes käidud, aga poeriiulite vahel olen ikka nõutu, midagi mõistlikku osta ei oska. Ja kui midagi ostangi, siis koju jõudes konstateerin fakti, ei süüa pole ikka millestki teha. Nüüd on meil õnneks munegi kodus, neist saab alati midagi valmistada.

Eks ma olen selline ka, et kui on selge, et kodus juust otsas ja seda on vaja kindlasti osta, siis riiuli juures selgub, et soodushinnaga seda ei ole, siis minu käsi ei tõuse, et kalli hinnaga osta. Enamasti ostangi ainult asju, mis on soodushinnaga. Nii ma siis koju jõuangi järjekordselt ilma juustuta, mida meie peres tegelikult väga armastatakse. Eriti seda Eesti juustu, millel ümmargused viilud. Ostan ma alati 500 grammiseid pakendeid ja kui on, siis ka kilost ja ikka viilutatud. Väiksemat kogust pakendit ma üldse ei vaatagi.

Viimasel ajal on hakatud tahtma ka sulatatud juustu. Nende pakendid on aga imepisikesed ja hind krõbe. Kui juhtub olema soodushind, siis võtan kohe mitu karpi. Nüüd ongi Coopis sulatatud juustud -35%, tuleb ka juhust kasutada.

Ükspäev käisime Ruhjas süüa ostmas. Mis süüa nüüd, rohkem ikka maiustusi ja snäkke. Oli kohe selline tuju, et tahaks midagi head ka. Korv oli kuhjas igat maitsvat saasta täis - halvaad, juustuvahvleid, maisikeppe, popcorni, Selga küpsiseid jne. Ema lõpuks märkas küsida, kas ma midagi süüa ei ostagi:D

Suundusin siis lihaleti juurde ja lõpuks sai korvi 6 toorest kanakintsu ja 2 kanafilee tükki. Kodus viskasin ma need kohe sügavkülma, sest jumal seda teab, millal mul vaim peale tuleb, et süüa teha.

Vaim oli aga järgmise päeva hommikul vara platsis. Võtsin kanakintsud ja panin keema. Märgin kohe ära, et kuue kanakintsu hind oli natukene üle 3 euro. Sellest tegin ma suure poti täie kana-riisisuppi, mis maitses ülihea. Ma ütlen, kätte võtmise asi ainult ja natukene tahtmist peab ka olema. Ja suurim tänu kokale on, kui kuuled potikaane kergitamist ja lapsed söövad isuga. See teeb rõõmu.

Ja seda magusat jama sõime ka kõik õhtul. Oi kui viletsa tunde see tekitas, aga pidama ka enne ei saanud, kui kaelani täis olin. Vahest on kohe selline isu ja piirid kaovad.

Üks äärmiselt taunitav toit, mida meil armastatakse, on nuudliroog. Valmiera Promost saab neid 17 senti pakk. Kui need on kapis, siis keegi ei vingu, et midagi süüa ei ole. Isegi Meena sööb neid. Nende pärast meil isegi kakeldakse, kui otsa hakkavad saama.

Üks lemmikuid magusaid asju on puuviljasalat. Seda olen ma viimasel ajal väga tihti teinud. Kui arbuus on ikka soodsa hinnaga, siis on kindel, et tuleb osta ka banaane, pirne, ananassikonserv, vahest ka granaatõun, viinamarju, õun, kiivisid - ja mõnus kausitäis salatit olemas.

Maikuus kulus meil toidule enamvähem täpselt 472 eurot. Pean ikka eelarvetabelit hoolega. Tegelikult tahaks tehakodus vahest ka erinevaid pastasid. Teen ka, aga mitte nii tihti kui tahaks. Asi sellest, et siis on vaja kookospiima (või vahukoort), mis on natukene liiga krõbeda hinnaga. Lisaks päikesekuivatatud tomateid - jällegi luksuskaup, parmesani juustu, krevette - kõik selline kallimast hinnaklassist kaup. Seega jääb ära. Vahest võib.

Kui väljas söömas käime, siis Mete tellib alati kanapastat, mina kreveti-lõhepastat. Siis saame oma isusid rahuldada:)

Stig on praegu sellises eas, et sööb täitsa mehe eest. Lõpetab söömise ja kui mina omale mõne muna praen, et see siis vaikselt koorkleivaga ära süüa, on tema platsis ja tahab ka muna. Ma olen isegi mures, et ma ei söö hommikusööki, nagu peaks ja pingutan, et midagigi kõhtu saaks ja siis tuleb tema ja arvab, et on kõige näljasem. Palusin tal siis oodata, kuni ma söön ja lubasin talle ekstra kolm muna praadida. Saime kaubale. Aga küll mahub palju ühele väikesele poisile kõhtu:)

Eile olid Stig ja Mete mul põllu peal. Meil on sel aastal ütlemata ilus aiamaa - isegi Stig mainis, et siin on nagu mere ääres. Tema arusaam ilust. Nad sõid esimesi maasikaid ja kui maasikad otsa said, sõid sibulapealseid. Varsti saab herneid. Nii tore on, kui lastel on koht, kust värsket kraami süüa. Minul on see võimalus alati olemas olnud ja niikaua kui võimalik, on minu lastel ka. Puhas hindamatu kraam ja väga tervislik.

Sten ootab värsket kurki ja salatit. Meenutab, kuidas ta eelmisel aastal võileibu salatilehtedega sõi.

Ilusad tervislikud kuud on ees. Saaks vaid veel kuidagi sügavkülma mure lahendatud, siis oleks lausa lust elada ka talvekuudel:)

6. juuni 2018

Need pean ma omale saama

Käisime laupäeval Haapsalus Itaalia veinipeol ja et Pärnu jäi tee peale, sai voodilinad välja vahetatud õige suuruse vastu ja Kaubamajaks tegime ka peatuse. Sattusin jälle Ökopoodi. On lihtsalt teine nii mugava asukohaga, ei pea kuskilt otsima.

Midagi ma sel korral sealt ei ostnud, aga tuuseldasin Turbliss´i asjades. Letil olid kenasti testrid, seega sai katsetada neid palju kiidetud tooteid. Kahjuks turbamaski poes testima ei hakka, siis oleks seal pikemalt läinud. Kuidas neid testitakse sel juhul, jääb mulle mõistatuseks. See ju suurem protseduur. Aga ära sain proovida sügavniisutava näoõli. Mul on T-piirkonnas nahk nii-nii kuiv, kestendab kogu aeg. Võtsin siis testrist pipetiga tilga õli ja masseerisin oma kulmude vahele ja ma olen vaimustuses. Muust enam ei mõtlegi, kui et oleks mul ka see toode kodus, oleks elu poole lihtsam kohe. Lepiksin ka selle näoõliga. Kraad kallim, aga usun, et tasub ennast igati ära.

Olen juba päris jupp aega oma problemaatilisele nahale (kuperoosa) otsinud midagi, millest oleks ka tolku. Olen ostnud apteegikosmeetikat, aga mulle tundub, et mu nägu läheb nende kasutamisest allergiliseks. Nüüd olen paar päeva täitsa ilma millegita olnud ja olukord palju parem. Ilma kreemita saan olla, kuna ilmad on jahedamad, aga kui päike on ja väljas vaja olla, siis pean ikka kaitse peale tõmbama.

Siin aga avastasin kreemi, mille tahaks küll ära proovida. Hoian silma peal, et kuskil testrit kasutada saaks. Tutvustus kõlab küll palju lubavalt ja peaks minu nahale ideaalselt sobima.

Kas keegi on antud tooteid kasutanud või kasutab? Muljeid?

5. juuni 2018

Ligadi logadi

Ma olen täna tubli olnud. Viimasel ajal olen mõtlema hakanud, et ma peaks omale mingi trelli moodi asja muretsema ja seda käsitsema õppima. Tundub, et sellised oskused kuluks mulle ära küll. Asjad meil siin lihtsalt lagunevad. Köögikapiukse reguleerimisega sain edukalt hakkama katseeksitusmeetodil. Ei olnudki nii keeruline. Lihtsam on muidugi loota, et vast keegi teine teeb, aga kui lootused täide ei lähe, siis tuleb ise teha. Ja kui hea tunne on, kui oled oma kätega mingi asja, mis juba ammu-ammu karjub abi järgi, korda teinud.

Täna mul oli täitsa tunne, et olen valmis oma riidekappi remontmina hakkama, mis juba nädalapäevi seisab, riidepuu sisse kukkunud. Kapi seinad on laial vajunud ja riiulid-värgid ei seisa ka enam sees. Riiulite osa tegin ükspäev korda, riidepuude kapiosa ootas tegemist. Kapp laguneb vägisi kätte ära või tõesti on mul ülearu palju riideid sinna sisse topitud, et kapp ei suuda lihtsalt enam vastu panna.

See hunnik seisis nädalapäevad kapis ja ootas päästmist

Selle prao kapi tagaseinas likvideerisin ära


Päris mitu kotitäit asju sorteerisin välja, et normaalne oleks riideid sisse panna ja välja võtta kapist. Niikuinii suurem osa riietest seisab, sest selga lähevad ikka lemmikuteks kujunenud asjad. Mul on plaan kirbuturgu minna, aga nädalavahetused on nii ära tükeldatud, et lihtsalt pole mahti. See vajab ju üksjagu ettevalmistust ka lisaks.

Siis ma parandasin meie postkasti ukse ära - oli teine ripakil. Korra ma seda juba näpuga parandasin, täna läksin päris kruvikaga kohale. Postkast on vana ja väsinud, aga teenib meid veel ausalt. Isa vana:)

Õnnetu postkast

Aga elanikud on sees olnud

Nagu uus:D

Väike assistent
Kui Sten kuulis, et postkasti parandama lähen, mainis ta, et dushikabiinis oleks ka vaja ühtteist teha. Küll ma teen, ei ole vaja igal aastal meelde tuletada:D


4. juuni 2018

Võtsime 1. juunist kõik, mis võtta andis

Neljapäeva õhtul põllul kõblates olin ma veidi mures. Mures sellepärast, mis hakkab saama 1. juunil. Selge oli see, et taksot pidin ma nii või naa jälle sõitma, sest üritus algas kell 9:00 ja lõppes ca. 12:00. Bussiga siin jälle arvestada ei saanud nagu seda viimasel ajal tihti juhtub.

Juhtus aga nii, et Meena oma loogilise mõtlemisega lahendas asja ise ära. Üks asi viis teiseni ja lõpuks jõudsime lahenduseni, et kõige valutum on, kui ma lähen koos lastega lastekaitsepäevale. Meenale see väga meeldis. Ja Stigile oli see ka väga hea uudis. On ta ju kodune laps ja iga väljaskäik kodust on talle justkui pidupäev. Olen teda üldse viimasel ajal väga palju igale poole kaasa võtnud. Kohtadessse, kuhu kõlbab lapsega minna muidugi. Koosolekutele ta kaasa ei saa veel. Ja ta on mul ikka ses suhtes väga hästi kasvatud, et temaga on lausa lust kuskil käia. Väga mõistlik laps. Siinkohal võrdlen teda Meenaga. Meena on ikka väga pretensioonikas kohati.

Nii me siis kõik koos lastekaitsepäeva väisasime. Välja oli kuulutatud päris huvitatavaid tegevusi -  laat, kus iga klass oli oma kaupa müüma tulnud. Joogi-ja söögi mure oli sellega lahendatud. Sai väga heade hindadega erinevat söödavat kraami osta. Kõigepealt proovisime Meena klassi kauba ära. Nemad müüsid piimakreemi täidisega pähkleid, mis olid ühe tubli lapsevanama poolt valmistatud. Mina sain neid elus esmakordselt maitsta. Pidid väga popid asjad olema, mida netis päris krõbeda hinnaga müüakse.  Nemad müüsid neid ikka väga soodsalt (7 pähklit 50 sendi eest), seega hea võimalus oli ära maitsta. Stigile ja Meenale väga maitsesid.

Järgmisena ostsime kaks vahvlit 1 euro eest. Vahvlid on alati head. Neid sööks iga kell. Mete klassi laualt ei ostnud me midagi. Nendel oli väga geniaalne plaan ja ma arvan, et nende klass sai kõige parema teenistuse. Õnneloos oli. Iga õpilane pidi midagi loosiks tooma (näit. 1 pirn, 1 õun, kott komme, muhvin, koogi tükk jne.) ja seda siis sai omale lunastada 1 euro eest. Juhtus sulle siis mis juhtus. Pole paha äriidee ju:)

Steni klass oli teinud puuviljatopsid ja jääjoogid. Mõlemad proovisime ka meie ära.

Stig sai pallimeres supelda, näomaalingust saime osa, Agility koerte show´d vaatasime, mõlemad lapsed said õhupallikoerad, Stig sai soovitud näomaalingu, Meena piirdus maalinguga käe peale.



 Pehmest jäätisest suutsin lapsed eemal hoida. Hiljem ostsime A&O-st jäätised, mida nad soovisid. Ilm oli super ilus. See pole loomulikult enam kellelegi uudis.


Kui me olime kõige lõbusaga ühele poole saanud, tulime ära koju. Mul süda valutas töö pärast. Õnneks on meil rahulikumad ajad ja midagi katastroofilist ei juhtunud. Hakkasin kohe tööga pihta. Stig läks lõunaunne. Muidu ta mul päeval ei maga, aga kui ma talle korraks kõrvale heidan, siis tuleb ta meelsasti kaissu ja hetkega magab. Uni kulus talle sel hetkel marjaks ära, sest õhtuks oli meil plaane veel.

Õhtul kella viieks läksime Kultuurikeskusesse. See oli Meena päeva tipphetk - Getter Jaani tuli oma pisikeste fännidega kohtuma. Meena eeldas muidugi, et me autos istume ja ootame, kuni tema lõbutseb. Aga ei, surusime ennast ka ikka saali, et näha, mis siis päris toimuma hakkab. Väga huvitav oli jälgida, kuidas tal (Getteril) see esinemiskava üles ehitatud oli. Algul akustiline pool, selline rahulik, üsna igav. Hakkasin juba vaikselt pettuma. Siis kutsus ta oma kaks tantsutüdrukut lavale ja tegi juba kärtsu-mürtsu ka. Lõpuks hüppas ta laste sekka ja läks rokkimiseks. Lapsed said Getterit katsuda (ülioluline ju pisikestele fännidele) ja üsna tema läheduses tema lauludele kaasa elada ja kes sõnu teadis, ka kaasa laulda.




Stig oli minu külje all, aga jälgis huviga. Meena oli juba päevi varem muudkui seletanud, et Getter Jaani tuleb ja Stigi jaoks oli see täielik müstika. Lõpuks korrutas ta mulle ka muudkui, et R. I tuleb. Ta nimelt ajas Getteri nime kogu aeg ühe teise tüdruku nimega segi, keda Meena koolis fännab. Nii kihvt oli kuulata Stigi, kuidas ta ei suutnud neid kaht nime eristada.

Lapsed said toreda elamuse - nii Stig kui Meena ja kohalolnud täiskasvanud ka kindlasti. Lõpuks jagati ka autogramme ja Meena sa selfie Getteriga:)

Pidu läbi, lastel õnnelik naeratus näol, läksime edasi Viljandisse Hansalaadale. Kui juba kodust väljas, miks siis mitte päevast viimast võtta. Oli juba üsna õhtu, viimased rahvatantsijad esinesid laululaval. Stig jälgis jällegi suure huviga. Kolasime ringi, ilma mingi ostuplaanita. Nautisime lihtsalt seda laadamelu. Lapsed said loomi näha, batuudil hüpata, Stig sai võidusõidu simulaatoril sõita. Mina Meenaga käisin Viljandi veetornis ära, vaadet nautimas. Telefoni aku andis küll otsad kohe, aga õnneks sai vaate üle pildistada.

Meena sai veel õhtu lõpetuseks omale hennatätoveeringu. Selline mõnus tshill õhtu.




Kui algul oli plaan täitsa eirata lastekaitsepäeva, siis lõpuks sai sellest meeldejääv päev lastele.VõtsV