Jäin jälle oma blogi lugema. Statistikas on kenasti näha, milliseid postitusi on viimati loetud ja nii on endal ka mõnus jälle lugeda ja meenutada. Viimati oli keegi lugenud
seda ja
seda postitust. Nägin ikka 5 aastat tagasi hea välja küll, aga hambad olid puseriti veel tol ajal. Saaks nüüd kuidagi sama figuuri ka hammaste juurde:)
Ja küll on ikka tore, kui on kuskil koos perega käidud ja see veel jäädvustatud on. Nagu see Livu veepargis käik. Me pole nii ammu ksukil kõik koos käia saanud. Jaskar on ju nüüd omaette mees juba, Sten tuleb ka äärmisel vajadusel veel kuskile kaasa. Enamasti ta juba teab, mis ees ootab, kui kõik see mees kaasas on. Osatakse juba hinnata seda, kui saadakse üksi kodus olla ja vaikust nautida. Eks ma ise ootan ka seda hetke, aga ega seda niipea veel ei tule.
Laupäeval ma kasutasin juhust, vihma sadas ja ma istutasin vihmaga kapsataimed maha. Jäi ära kastmine, sest kogu aeg vihma kallas. Räägitakse küll, et juure vesi on ikka vajalik, aga mina lasin üle. Ja kui nüüd aknast vaadata, siis taimed kenasti püsti ja koguvad jõudu. Alati on kuumaga seda tööd tehtud, taimed närbunud ja siis vea seda vett. Seekord pääsesin kergelt.
Vihmaga istutamine polnud nüüd muidugi mingi mee lakkumine. Kummikud korjasid sellise pori külge, et raske oli astuda, käed kinnastes olid läbimärjad ja porised. Tippsibulad said ka selle poriga mulda.
Rohkem ma põllule pihta pole saanud. Pühapäeval olid mul küll suured plaanid kodutöödega, aga lapsed keerasid kõik peapeale. Jah, oli emadepäev. Kohv toodi mulle hommikul voodisse. Eelmisest õhtust oli meil mingit torti ka, millest ma hommikul kaks tükikest endale kauplesin, sinnasamasse voodisse. Kui emadepäev, siis emadepäev.
Mina ei tea, kuidas see juhtus, aga lapsed suutsid mu jälle ära rääkida. Nad tahtsid nii väga kuskile minna. Aga kuhu, seda nad ei teadnud. Mina ei tahtnud kuskile minna. Mul oli kõva plaan sel kuul natukene raha säästa ja äkki natukene kõrvalegi panna suvise puhkusreisi jaoks. Aga on ju selge, et kui kuskile minna, siis rahakulu on vältimatu. Rabas oleks ilma rahata hakkama saanud, aga enamus kaldus sinna Tartu poole.
Ma tean, see on nõme, jälle me kihutasime mööda kaubanduskeskusi, ei mingit kultuuri. Aga mis teha, selline meil see kasvatusja vajadus juba on. Kultuuri saavad nad kooli ekskursioonide näol ka. Mina olen ainult see vaeslapse rollis, pole ma midagi näinud ega kuulnud. Peale kaubanduse muidugi. Lastele meeldib minuga shoppamas käia millegipärast. Kunagi keegi meesterahvas ka mainis, et minuga on hea poodides käia. Tegelikult on seda vist isegi päris mitu meest maininud.
Oh mind ja minu mehi. Nad on mul kõik nii armsad olnud. Eriti üks. Kahju, et ta mind maapeale ei toonud, kui rasedaks jäin. Meist oleks väga hea tiim saanud. Aga kahjuks ma pöörasin ära ja siin ma nüüd olen oma 5 lapsega ja "jummalast" üksi seda suppi helpimas. Aga mul on selle mehega veel side. Mõtlesin küll, et see katkes märtsis, aga ei...maist kõik jätkub ja see teeb mulle ütlemata palju rõõmu. Ma ei pea silmas materiaalset poolt, aga just mingit õhkõrna sidet.
Et siis lapsed otsustasid, et läheme Tartusse pühapäeval, nende sõnul emadepäeva puhul. Ja mis selgus, kõik lapsed tulid kaasa (4). Andsin siis ka endast parima ja püüdsin nii teha, et neile see reis meelde jääks ja neil tore oleks. Alustasime Pikasilla tanklast. Jah, kuulsite õigesti. Meie pere lõbutseb nii. Oleme siin päevad läbi metsa sees, sööme oma igapäevast tavalist toitu, seega 90-ndate hamburgerile mõeldes tuleb kõigile naeratus näole. Pikasilla hamburger on kindlasti väga kuulus ja mitte ainult Pikasillas. Tellisin kõigile kaasas olnud lastele, mis nad soovisid. Tegime ühe ringi ära ja siis teisegi. Kui, siis juba korralikult.
Kõhud täis, jätkasime sõitu. Küsisin küll igaks juhuks, et äkki nüüd aitab ja läheme koju tagasi, aga ei...ikka edasi. Rõngus tegime ka peatuse, pagaripoes. Sealt võeti magustoiduks igasuguseid kreemikooke autos söömiseks. Meil on see lubatud. Algul, kui auto uus oli, siis ei olnud. See on alati nii, läheb aeg mööda, siis lastakse kõigel minna. Päris läbustamine on muidugi keelatud, eks nii need lapsed õpivadki:) Ja igaüks koristab enda järelt suurema rämpsu ja viib esimesse prügikasti.
Mina võtsin kasti kohukesi koju viimiseks. Küll on head need Rõngu kamakohukesed seal MIX kohukeste kastis. Ühe sain mina ka lõpuks õnneks.
Tartus me Lõunakeskusest kaugemale ei jõudnud. Meena ja Stig läksid kinno "
Kuninganna corgi" multikat vaatama. Steniga leppisime kokku, et mina temaga mööda poode käia ei kavatse, sest see on õudukas. Olen seda mõned korrad teinud ja pole hullemat asja maailmas. Õudselt närvesööv. Andsin talle oma pangakaardi ja ütlesin, andku minna. Ostku, mis vaja, aga mõelgu iga ostu tehes, kas see on ikka vajalik ja vaadaku ikka hindu ka. Kaval ju? Aga kui me Metega oma teed plaanisime minna, sörkis Sten meil ikka sabas, nagu vihaleht p*erse küljes. Mingi aeg me raputasime ta ikka maha, aga vaat, meeldib ikka naistel sabas olla.
Meie Metega kammisime meie häid vanu poode läbi. Tommy Hilfiger näiteks. Ega seal midagi mõistlikku ei ole, kõik on hirmkallis, aga iga jumala kord põikame sisse. Seal on nii abivalmis müüjad, kohe kõps juures ja uurimas, mida otsime. Sel korral Mete sosistas mulle, et tahab selliseid lahedaid pükse, nagu ühel müüjatüdrukul jalas olid. Ma siis kohe kasutasin juhust ja uurisin, kust ta need püksid sai. Selgus, et Reservedist. Ostsime Metele ka siis sellised. Ei ole ikka mõtet Hilfigeri poes teiste firmade riideid kanda müüjatel, peletavad kliendid ära:)
Millegipärast jumaldab Mete ka Springfieldi. Sealt sai ta nunnud lühkarid ja ok, ma ostsin siis ka endale midagi - kleidi suveks. Sellist sõjaväe rohelist värvi. Mete alati käib peale, et osta endale ka ometi midagi.
Läksime õigeaegselt Meenale ja Stigile kinno vastu. Film oli tore olnud. Nägin juba treilerist, et koerateemaline ja sobib meie pisematele ideaalselt vaatamiseks. Popcorni sel korral lastele ei lubanud ühe blogilugeja rõõmuks, sest kõhud olid ju eelnevalt niigi täis söödud ja milleks kulutada. Seletasin rahulikult lastele, mis poes popcorni pakk maksab ja mis see kinos maksab. Säilitati rahu, keegi märatsema ei hakanud.
Nüüd oli Meenal võimalus omapäi ringi vaadata. Leppisime kokku, et ta saab 15 eurot ja võib minna. Lugesin muidugi sõnad peale, et ei mingit meigisoga ega slaimi (lima). Võib-olla pole see õige dikteerida, aga ma ei saa muud moodi. Ma olen tüdinenud sellest, et iga viimane sent kulutatakse lima peale või mingi odava kosmeetika peale, mida omale 10-aastane näkku tahab määrida. Mulle ei meeldi sellised asjad. Viimane kord ostis ta mingid täiskasvanute kunstküüned, mis liimitakse peale. Oi, see oli õudne, need olid nii väärakad tema näppude otsas ja lõpuks ma viskasin need ikka prügikasti, sest need vedelesid lihtsalt siin ja seal.
Et see jutt nüüd ülipikaks ei läheks, siis kokkuvõttes oli Sten väga täiskasvanulik sel reisil ja aitas mul mõistliku jutuga Stigi ohjes hoida. Autos käitus teistega viisakalt ja püüdis ikka positiivset õhkkonda hoida. Endale ta sai väga häid ja vajalikke asju, eks see tegi tal ka olemise rõõmsaks. Raha kulus palju, aga leppisime kokku, et elame lihtsalt kokkuhoidlikumalt jälle nagu ikka ja teeme kõik tasa. Meena rõõmustas, et ta on lima faasist välja kasvanud ja raha ei kulutanudki. See jäi talle edaspidiseks kulutamiseks koolipäevadel. Stig ei saanud omale midagi ja ta ei saanud sellest arugi. Temal oli niisama lõbus meiega.