Meena on meil peres laps, kes armastab õhtuseid lugemisi. Tema eriline lemmik on "Printsessijuttude varalaegas". Selle raamatu kinkis talle kunagi ammu vanaema, kui me veel Saksamaal elasime ja ta sai selle eestikeelse raamatu endaga kaasa võtta. Printsessiteemad kõidavad Meenat ikka ja veel. See raamat on talle nii mitu korda juba ette kantud, et ta teab lugusid peast.
Meil on kombeks, et tema sätib ennast magamiseks valmis ja kui ta teki all on, siis on minu kord ennast tema voodiäärele sättida ja ette lugema hakata. Temal on selleks ajaks väiksed sildid vahele pandud lugudele, mida ta seekord kuulda tahab. Reeglina on neid üks, aga erandina ka kaks. Sealsed lood on tuntud muinasjutud, aga natukene lühendatud ja lõpud lahendatud teises võtmes. Endalgi huvitav, millise lõpu järjekordne lugu saab.
Lugemise vahepeal soovib Meena muidugi raamatut oma kätte, et pilte põhjalikult uurida ja jutuga kokku viia. Illustratsioonid on väga armsad selles raamatus ja kogu raamat on väga printsessilik, roosa ja sädelev, täpselt selline, mis kõidab pisikesi tüdrukuid.
Juhtub ka nii, et Stig on aktsioonis ja tükib armukadetsema. Siis ronib ta mulle sülle, raamatu krabab oma kätte ja hakkab pilte vaatama. Ühesõnaga tuleb vahele segama. Vahest pean ka asja katki jätma ja Stigiga tegelema, sest võimatu on ette lugeda, kui Stig üle kiljuma hakkab. Ja selleks ajaks, kui Stigi rahulikuks olen saanud, magab Meena juba sügavalt.
Täna oli võimalus Jaskarit paluda, et ta tegeleks oma toas Stigiga nii kaua, kui unejuttu loen ja saime rahus pilte vaadata ja lugeda ja Meena jutustas muidugi mulle vurinal ette, mis selles loos kõik juhtuma hakkab. Mul jäi ainult üle fakti konstateerida:D
Kooliprogrammi raames on Mete ja Sten ka meil kõvad lugejad. Kui Mete ja Meena natukene paremini läbi saavad, siis teeb Mete ettepaneku ise ette lugeda õhtuti oma kohustuslikku kirjandust. Viimati loeti Pipit ja see on DVD-de pealt meie lastel sadu kordi vist juba läbi vaadatud, nii et ettelugemine on seda huvitavam. Oh seda rõõmu, kui tuleb raamatust tuttavaid seiku ette, mida filmis juba nähtud.
Vaatamata sellele, et Pipist rassistlikud episoodid Rootsis ja mujal välja juurida soovitakse, on lapsi sellesse segada küll üsna mõttetu. Lapsed on lapsed ja nemad ei seosta küll Pipi Pikksuka tegemisi rassismiga. Saksmaa kirjastused viivad juba läbi muudatusi ja näiteks Pipi isast neegrikuningast on saanud Lõunamere saarte kuningas. No milline laps hakkab sellest "neegrikuningast " probleemi tegema. Asi on ikka rohkem täiskasvanutes kinni. Mina ei leia küll, et Pipi Pikksukk sellepärast nüüd lastele ebasobiv kirjandus oleks. Pigem panevad ahhetama Pipi huligaansused ja need võivad lastele "halvasti" mõjuda:D
Õhtuseks harjutuseks Pipi täisnimi ka ...Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk . Homme hakkan Meenale seda nime ette lugema. Vaatame siis, mis ta arvab:D
Mida loete Teie oma lastele ette ja kuidas lahendate probleemi pisemate õdede-vendadega, kes kaasa kuulata ei taha või oska veel?
Meil on kombeks, et tema sätib ennast magamiseks valmis ja kui ta teki all on, siis on minu kord ennast tema voodiäärele sättida ja ette lugema hakata. Temal on selleks ajaks väiksed sildid vahele pandud lugudele, mida ta seekord kuulda tahab. Reeglina on neid üks, aga erandina ka kaks. Sealsed lood on tuntud muinasjutud, aga natukene lühendatud ja lõpud lahendatud teises võtmes. Endalgi huvitav, millise lõpu järjekordne lugu saab.
Lugemise vahepeal soovib Meena muidugi raamatut oma kätte, et pilte põhjalikult uurida ja jutuga kokku viia. Illustratsioonid on väga armsad selles raamatus ja kogu raamat on väga printsessilik, roosa ja sädelev, täpselt selline, mis kõidab pisikesi tüdrukuid.
Juhtub ka nii, et Stig on aktsioonis ja tükib armukadetsema. Siis ronib ta mulle sülle, raamatu krabab oma kätte ja hakkab pilte vaatama. Ühesõnaga tuleb vahele segama. Vahest pean ka asja katki jätma ja Stigiga tegelema, sest võimatu on ette lugeda, kui Stig üle kiljuma hakkab. Ja selleks ajaks, kui Stigi rahulikuks olen saanud, magab Meena juba sügavalt.
Täna oli võimalus Jaskarit paluda, et ta tegeleks oma toas Stigiga nii kaua, kui unejuttu loen ja saime rahus pilte vaadata ja lugeda ja Meena jutustas muidugi mulle vurinal ette, mis selles loos kõik juhtuma hakkab. Mul jäi ainult üle fakti konstateerida:D
Kooliprogrammi raames on Mete ja Sten ka meil kõvad lugejad. Kui Mete ja Meena natukene paremini läbi saavad, siis teeb Mete ettepaneku ise ette lugeda õhtuti oma kohustuslikku kirjandust. Viimati loeti Pipit ja see on DVD-de pealt meie lastel sadu kordi vist juba läbi vaadatud, nii et ettelugemine on seda huvitavam. Oh seda rõõmu, kui tuleb raamatust tuttavaid seiku ette, mida filmis juba nähtud.
Vaatamata sellele, et Pipist rassistlikud episoodid Rootsis ja mujal välja juurida soovitakse, on lapsi sellesse segada küll üsna mõttetu. Lapsed on lapsed ja nemad ei seosta küll Pipi Pikksuka tegemisi rassismiga. Saksmaa kirjastused viivad juba läbi muudatusi ja näiteks Pipi isast neegrikuningast on saanud Lõunamere saarte kuningas. No milline laps hakkab sellest "neegrikuningast " probleemi tegema. Asi on ikka rohkem täiskasvanutes kinni. Mina ei leia küll, et Pipi Pikksukk sellepärast nüüd lastele ebasobiv kirjandus oleks. Pigem panevad ahhetama Pipi huligaansused ja need võivad lastele "halvasti" mõjuda:D
Õhtuseks harjutuseks Pipi täisnimi ka ...Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk . Homme hakkan Meenale seda nime ette lugema. Vaatame siis, mis ta arvab:D
Mida loete Teie oma lastele ette ja kuidas lahendate probleemi pisemate õdede-vendadega, kes kaasa kuulata ei taha või oska veel?
2 kommentaari:
Hetkel saksakeelset Urmeli-raamatut. Professor Habakuk Tibatong, Wutz ja nii edasi. Noormehed on 9.8 ja 5. Raamat on saksa keeles, aga ma igaks juhuks tõlgin lugedes eesti keelde, äkki mõni ei saa mõnest asjast aru, Seele-Fandi tekstiga on endalgi raske. Muidu nad saavad saksakeelsetest multikatest aru küll. :)
Põhimõtteliselt loen kõik raamatuid ette täispikkadena, ühtki mugandust majja ei luba. Eelistan klassikuid ja püüan lugeda iga raamatut ühe korra, eriti kuna vanimale jääb väga hästi meelde ja teisel korral poleks enam põnev. Eks väikesele tuleb kunagi edaspidi ette lugeda näiteks Doktor Dolittle lugu ja üht-teist muudki, ta oli nende "esmaettekande" ajal ikka veel päris pisike.
Kõige noorem oli umbes poolteist, kui tema ettelugemise ajaks sülle võtsin. Raamatulehti keerata ei lubanud ja kommenteerida ka eriti mitte. Ühe käega hoidsin raamatut, teise käega lapse käsi paigal. Pikapeale harjus ära. Paar korda, kui tegelane üldse sõna kuulata ei tahtnud ja raamatut mul käest ära rebis - ega ma pildiraamatuid tema ajal eriti polegi ette lugenud, titekate tekstide tõttu -, katkestasin lugemise ja pistsin lapse võrevoodisse ära (samas ruumis). Et kui et taha ettelugemist, siis ole omaette. Toimis.
Keegi kolleeg teadis rääkida, et lastele tuleks ette lugeda, kuni nad on kaheteistkümnesed. Võib-olla. Teine teooria on, et lugeda tuleks alati vanima lapse tasemel. Nojah, ma vahepeal loen lihtsamaid lugusid ka, eks see Urmelgi köidab eelkõige väiksemaid.
DVD-d on meil enamus saksakeelsed ja lapsed vaatavad heameelega neid. Saavad kõigest aru ja peale filmi vaatamist visatakse saksakeelseid repliike.
Kui Meena minu juurde tuleb saksakeelse raamatuge, siis ütlen kohe ära, et mina loen ainult eesti keeles. Kas toob siis eestikeelse raamatu või tõlgin jooksvalt saksakeelse eesti keelde.
Peaks siis ka ikkagi repertuaari vahetama, just Meenale. Teised loevad omi raamatuid.
Tänan silmade avamise eest:)
Postita kommentaar