Küsimused mulle

10. märts 2015

Ootamatult üllatunud...mitmes vallas:D

Eile pealelõunal käis isa ka lõpuks oma silmaga vaatamas kõike seda, mida ma olin talle jooksvalt telefoniga püüdnud edasi anda "Kodutunde" tegemiste kohta. Nutma ta ei hakanud, nagu ma siin vaikselt juba ette kuulutasin. Ei murdu ta ikka nii lihtsalt, kui mina. Mina puhkesin küll nutma, kui ma esimest korda oma pööningut väljaehitatult nägin. Kuidas siis muidu...

See selleks. Kõik oli väga imeline, isale väga meeldis. Nagu ka kõigile teistele, kes vaatamas on käinud. Palju neid vaatajaid ei ole olnud, aga kõik lähedasemad inimesed on oma uudishimu saanud rahuldada. Kahju on ainult sellest, et kuulu järgi pidi minu vennanaine üsna "verine" selle peale olema, et mulle just appi tuldi. Miks, jääb minu jaoks natukene arusaamatuks. Ta on alati meiega sõbralik olnud, seda muidugi silme ees vist ainult, nagu nüüd välja tuleb. Enam ma nii sinisilmne ei ole...kogu aeg luban, aga ikka olen. No raske uskuda midagi sellist inimestest, kes vähimalgi määral pole välja näidanud, et me pole "sittagi" väärt tema silmis.

Kui isa oli kõik üle vaadanud meil siin ja teada saanud, mis temal veel teha jääb, põrutasime Valmierasse. Ja nagu pea iga kord, kui isaga kuskile minek, algavad jamad.

Olime teel piiri poole. Küsisin nii naljatamisi veel üle, kas tal id-kaart ikka kaasas. Viimane kord temaga käies kontrolliti meid Läti piiritsoonis ja talle tehti protokoll ilma isikut tõendava dokumendita sõidu eest välisriigis. Tema arvab, et juhiluba on piisav, aga ei ole. No ja ega seegi kord ei jäänud tulemata. Enne Koni't visati sau ette. Minul kõik tip-top, nagu alati ja juba aegadest ammustest, temal jälle id-kaart kodus klaasi taga.

No ja siis läks kamm lahti. Hakati andmebaasides sobrama ja lõpuks kõik kolm piirivalveametnikku vehkisid pabereid täita, helistasid aegajalt kuhugile ja viitsid mõnuga meie niigi kallist aega. Süüa polnud ka midagi kaasas, et nälga kustutada. Kõva tunni veetsime me seal kindlasti. Välja kaevati ķõik Lätimaal saadud travid viie aasta vältel, mis teadagi olid isal maksmata. Ei ole nii, et kui protokolli aknast lendu lased seitsme tuule poole, siis trahvid kaotavad oma kehtivuse. 5 aastat on see aeg, mille jooksul ei aegu ükski saadud trahv. Aga eks igaüks teab ise, kuidas õigem. Hea et meid lõpuks minema lasti ja käsi raudu ei pandud kellegil. Depo ju ootas meid:D


Isaga kuskil kaubanduses käia on juba omaette piin. Ma olin selle juba unustanud. Jumala kui üks riiulivahe vaadatakse kullipilguga läbi ja kui vaja, siis veel korra. Ma polnud Depos paljudesse riiulivahedesse varem sattunudki, kuigi olen seal juba piisavalt palju käinud. Eks ma rallisin omapead ka ikka ringi, aga kui mul oli vaja midagi otsida ja küsida, siis oli isa see, kes vene keelega avitas. Ainuke sõna, mida ta tõesti ei teadnud, oli "kardin". Tal polevat selles valdkonnas kogemusi vene ajast. Leidsime need siis omal jõul ülesse. No seal Depos vist pole olemas asja, mida sealt saada ei ole. Ole ainult mees ja otsi riiulite vahelt välja. Eks ma sain palju targemaks ka. Muudkui pärisin, mis see on ja mis sellega tehakse.

Lõpuks skoorisin endale ikka mõned asjad ka-igale lapsele isikliku paberikorvi uutese tubadesse, nii umbes 2-3 eurosed, metallvõrgust. Loomulikult erineva kuju ja tooniga, et kakluseks ei läheks. Endale kauase unistuse, uue pesuresti. Mul on sama juba olemas, aga see on kindlasti juba 12 aastat vana ja üsna väsinud. Päike on temaga oma töö juba teinud. Kasutada saab teda veel edasi, aga edaspidi siis ainult väljas ja lehtla all. Siis on üks toas, teine õues, ei mingit vedamist enam.



Üks eluline näide ka Depo odavatest hindadest. Kilo naelu (no need normaalse suurusega) Eestis ca. 1.60€, Depos 0.97€.

Suure surmaga saime nii kaugele, et saime nodi makstud ja autosse. See oli kuskil pool seitse. Kodust tulime äre enne kolme. Õudus. Aga ega see õudus veel ei lõppenud. Ühest rattapoest Valmieras hüppasime veel läbi ja no pole normaalset 20" ratast olemas. Küll ilma porilaudadeta, pakiraamist rääkimata. Saad ainult raami, muud vidinad tuleb kõik lisadena juurde osta:D

Et ma isale olin oma suurest avastusest, arvestatava suurusega Maximast Valmieras rääkinud olin, siis oli vaja ka sinna minna. Mul polnud selle vastu midagi. Emaga oli räägitud, et tema toob lasteaiast Stigi ja Meena, kiiret polnud enam kuhugile.

Kõik riiulivahed sai jällegi üksipulki läbi töötatud. Et mitte asjatlt aega surnuks lüüa, kohmisin omale ühe komplekti köögivilju kokku, et täna sõbranna Hely perele jälle uusi maitseid pakkuda saaks. Suvikõrvits, porru, porgand, kolme värvi paprikat-kõik asjad sain soodsalt kätte, et üks suvikõrvitsa-porgandi quiche teha. Ja ära tegin. Hommikul tõin Konsumist veel kodujuustu, et kõik komponendid olemas oleks ja kui Hely mees algul natukene skeptiline oli vajaminevate ainete suhtes, siis jutt muutus õige pea. Asi õnnestus 100% ja pidin veel külalistele juurde tõstma. Mis kõige üllatavam oli, siis Meena sõi ka meelsasti kaasa, Stigist rääkimata. Super hea toit ja sain meeldivalt üllatada jälle oma külalisi:)




Toidutšekid leiate selle nädala ostukorvi kohta jätkuvalt siit postitusest.



Kommentaare ei ole: