Raamatu soovitus

Juba eelmisest nädalast saati loeme me päkapikujutte. Igal õhtul võtame ette kaks juttu. Peaks ütlema, et hea valik sellise umbropsu valimise peale. Raamat on pärit raamatukogust. Väga sobilik enne algavat päkapikuaega ette lugeda, teemakohased jutud, huvitavalt lahendatud. Kohati küll väga pikkade ja keeruliste lausetega, annab lugeda nii, et lapsed midagi aru saaks. Aga harjutamise asi. Eks see tuleb sellest, et pole ammu juba raamatuid lugenud ja sõnavara tahab harjutamist. Lasteraamatud ongi praegu minu põhiline lugemisvara - vastavalt võimetele ikka :D

Raamat on nii kõitev, et isegi  Mete kuulab hoolega ja kui me Meenaga parasjagu mõnda lõiku läbi arutame, siis Mete annab närviliselt märku, et võiksime  juba edasi minna lugemisega. Järelikult siis on ka 10 aastasele huvitav.

Meenal on juba oma lemmiklõik ka raamatust, mida ta palub korduvale endale ette lugeda. See on lihtsalt nii naljakas ja kui seda meisterlikult esitada, siis on see eriti mahlaks pala.

Tegu siis "Kaisupäkapiku" jutuga, kus Britta hülgab oma tavapärased kaisuloomad ja võtab kaissu hoopis kaisupäkapiku. Hommikul, kui ema-isa teda äratama tulevad, poeb Britta teki alla ja lükkab kaisupäkapiku tekiääre alt välja ja ütleb piiksuval häälel: "Tele ommikust". Ema ja isa imestavad. "Kes sina siis niisugune oled?" Britta vastab: "Mina olen kaisupäkapikk. Aga Brittat siin küll ei ole, tema läks öösel jõuluvanale mehele ja keedab nüüd oma lastele, tillukestele päkapikumehikestele putru."

Selle lõigu peale naeris Meena laginal ja nõudis aga uuesti, et ma seda ette loeks. Vaat, mis lapsele rõõmu valmistab.

Nii, nüüd küll magama ja soovitan raamatut soojalt :D

Kas jätkata...

Praegu on selline seis, et kui ma tahan edasi oma blogiga jätkata, siis edaspidi pole mul millestki lihtsalt kirjutada, sest ma ei saa oma vahetuid emotsioone siin enam edastada, kuna elu ei ole nii must-valge. Tuleb ka ette asju, mis ei pruugi kõigile meeltmööda olla, aga on seotud siiski minu tunnetega. Tegemist on siiski  MINU blogi, MINU vahetute mõtetega ja tunded  ja justkui minu veebipäevikuga, mis on küll avalik, aga nagu ma aru sain, siis kõiki teemasid ma siin käsitleda ei tohiks.

Konkreetselt pean silmas seda postitust, mis tekitas suure pahameele lasteaias ja selle tagajärjel kutsuti mind isegi lasteaeda välja (vaibale). Küll arenguvestluse nime all, aga ju see kiirendas minu "letti" võtmist. Ja viisakalt anti mulle teada, et edaspidi ikkagi lasteaiaga asju arutada ja probleeme lahendada, mitte OMA blogis ennast välja elada. Loomulikult oli minu üllatus suur, kui vestlus algas "suure probleemiga" e. minu blogipostitusega :D Võtsin ju esimesel võimalusel ka lasteaiaga ühendust, aga oma tunded ja mõtted panin kirja kohe vastu ööd, kui olin Meenalt "võtta" saanud ja asjadel peas selgineda lasknud ja mingi seisukoha võtnud enda jaoks.

Lühidalt, mis tol lõunasöögi ajal toimus. Juhtunut kirjeldas kasvataja, kellele tol hommikul helistasin ja oma muret kurtsin. Ta kinnitas minu juttu, et selline asi toimus jah. Üks töötatajatest oli näinud, et Meena sööb pelmeene ja oli imestunult Meenalt küsinud: "Pelmeenid on ju lihast tehtud, sina Meena meil ju ei söö liha?"

Nüüd ma jälle siin kurdan kogu ilma rahavale, aga see on ka minu viimane kurtmine!

Lühidalt...MA OLEN PETTUNUD!
 

See õnnetu "liha"

Ma ei saa veel lõpetada. Kirjutan ekstra postituse, sest mure on suur.

Täna Meena oli minuga kuri, miks mina olen talle liha sisse söötnud. Lasteaias olevat kasvatajad õelnud, et pelmeenid on lihast tehtud. Jah, on küll, ei vaidle vastu. Aga kas on vaja seda mainida lapsele, kes liha ei söö. See oli väheseid asju, mida ma suutsin Meenale sisse sööta, et ta natukenegi lihatooteid sööks. Ma vastasin talle alati, et pelmeenid on tehtud pelmeenidest ja ta uskus seda kuni üleeilseni, kui ma talle jälle pelmeene pakkusin. Varem sõi ta neid nii keedetult kui praetult ja ma olin õnnelik. Nüüd aga sõi ainult taigna ümbert ära ja sisu jäi rõõmsalt Stigile.

Veel sööb ta saiakatet ja viinereid, mis on lastepärastes pakkides. Aga siis peab tal ka väga suur nälg olema. Teisi lihatooteid ja kala ta keeldub söömast. Ja nüüd siis kukuvad ära ka pelmeenid.

Kust tal see liha mittesöömine on külge tulnud, mina aru ei saa. Kui me Saksamaale läksime aastal 2011, siis Meena lemmik toit oli sült. Ja siis hakkas vaikselt streik lihaga pihta. Üks ja teine asi enam ei kõlvanud, kuni lõpuks keeldus igasugusest lihast - kalast. Saiakatet Saksamaal ei olnud, seda tõime siis võimalusel Eestist.

Tagatipuks hakkas Meena täna nutma ja ütles, et tema lasteaeda ei lähe, sest kasvatajad sunnivad teda supi seest liha sööma. Ja nutab hüsteeriliselt. Et teda maapeale tagasi tuua, lubasin hommikul kohe helistada ja paluda minu lapsele mitte liha toppida :D

Nüüd on mul vaja hommikul kohe see lubadus ka täita, et mitte oma usaldust Meena silmis kaotada...oeh. Vaene mina!