Mitte nii plaaniväliselt

See millest ma nüüd kirjutan, on üks päris kohutav lugu. Kõik need asjad, mis ma eelmises postituses auto peale laadisin, on ju vaja kuhugile paigutada. Ja see koht on mul täitsa olemas, aga olen seda juba üle nädala edasi lükanud, et seda kohta külastada, sest ei ole isu eriti.

Et kõik aru saaks asjast ja kõik algusest ära rääkida, siis väike valgustus.

Jah, mul on teine kinnisvara, mis tegelikult Kredexi tingimuste järgi mul olla ei võiks, et kodulaenu taodelda. Mul on see ajast, kui oli võimalik vallalt osta enampakkumisel endine Lilli kontorihoone- meierei. Olin ainuke pakkuja ja sain hoone alghinnaga, aga tänu oma lastele sain sinna juurde maa erastada n.ö. laste aastate eest. Seega sai maja minu nimele. Reaalselt on seal tegutsenud minu ema. Lasi meierei ruumi remontoda ja euronõuetega vastavusse viia, et poega tegelema hakata. Mina olin tol ajal Saksamaal praktikal.

Nüüd, kui ma taas Saksamaal olin, asus sinna endistesse kontori ja raamatukogu ruumidesse elama "ajutiselt" minu poolvend oma tollase pruudiga, kelle ta ka õigepea ära kosis ja nüüdseks on neil kaks last. Elasid nad seal ilma lepinguta, lihtsalt, lootuses õige pea edasi liikuda.

No ja siis ühtäkki sel suvel keset kartulimardikate korjamise aega ilmus minu hoovi vallavalitsuse auto koos sotsiaaltöötaja ja ehitusspetsialistiga. Neid olevat saatnud kredex, et kontrollida minu teist kinnisvara. Olin katuseehituse aeg, kui ka Kredexist sain toetust, selle kinnisvara kohta märkinud "elamiskõlbmatu" ja ka pildid neile selgituseks saatnud. Toll korral lisakontrolli ei tehtud.

Ja nüüd akki kontroll. Eks ma kahtlustasin kohe, et külast keegi on asjale kaasa aidanud. Oli kuidas oli. Minul polnud midagi varjata. Läksime siis maja vaatama. Alustasime korterist, kus elas kunagi üks vanainimene ja kus oli tulekahju toimunud ja seetõttu pidi see vanainimene välja kolima vanadekodusse. Korteril oli lagi sisse kukkunud, mida on küll juba remonditud, aga elada seal- ei ole võimalik.

Poeruum vaadati ka üle- no ei ole elamiseks sobiv. Ja siis järgnes loomulikult kontori pool, kus elasid meie noored sees. Taheti ka seda näidata. Pidin häbist maa alla vajuma, sest juba välisukse tagune uppus konidest, esikus vedelesid kõikvõimalikud asjad läbisegi taaraga. Nagu asotsiaalid oleks seal elanud. Korraga pole see pere eriti sinasõber. Saime siis pererahva "lahkel" loal edasi, et vaadata, kui elamiskõlblik see osa siis majast on. Ja ma pidin lausa ära ehmatama. Köögi põrand oli niiske, nagu laseks seal mingid torud läbi, põrand oli niiske ja juba pude. Uurisin, mis neil seal uputab. Hallitus vohas juba seina mööda üles. Kohutav, väiksed lapsed majas, üks neist ka juba ringi liikumas põrandatel.

Minu esimene reaktsioon oli, et peate omale kiiremas korras otsima uue elamise, sellistes tingimustes lastega elada EI TOHI! See elukoht on elamiskõlbmatu.

Ja sealt saigi alguse, et noored asusid omale uut elamist otsima, mis nüüdseks on neil olemas ja nad on välja kolinud. Vist, sest nii mina ei kujutanud küll ette, et elamine jääb, kui keegi välja kolib. Või äkki siiski...


Selline pilt avanes magamistoast

Magamistoa põrand

Magamistoa uksetagune

Elutoa põrand

Narivoodi ülemine korrus

Kööki sissekäik, prügikott  oli vaiba all kaitseks niiskuse eest

Sellise hunniku pühkisin kokku magamistoa põrandalt, et saaksin oma laste mänguasjad kuhugile maha panna. Vedeliku jäljed, mis näha, on kahjustanud ka laminaati.

Pliidi kaane eemaldamisel avanes selline pilt

Selline on noore naise prügikühvel

Siit kraanikausist on eelnevalt eemaldatud mustad nõud, kohvipaks ja terve kõhutäis riisi. Nõud võeti mustalt uude kodu kaasa:D

Sel suvel ostsid noored uue WC poti - siin ta on! Sealt eemaldas minu ema juba rõvedama kihi ära keemaiaga.

Lapse sukkpüksid oli üksteise otsa pandud alumises pissipotis jumal teab mis ajast.

Lõpuks sain niipalju puhast põrandapinda, et oma asjad maha panna

Pildimaterjali on veel, aga ma arvan, et sellest täitsa piisab. Milleks ma seda kõike kirjutan ja näitan? Eks ikka sellepärast, et inimesed näeksid, kellega tegu. Ei aja mina niisama külajutte. Millest mina räägin, on ikka tõepõhi all- nii kurb kui see ka ei ole. Eriti kurb on lastest. Ja ma olen oma kurbust tõesti külapeal välejndanud, aga mitte ütelnud lapse kohta jõledusi, nagu noore daami suust kuulda oli. Olen püüdnud aidata nii nõu kui jõuga, aga milleks, kui sealsamas kõik vedeleb mustuses ja seljataga tõmmatakse nii mis kole.

Kõige peenem selle loo juures on, et kui mulle külla tuldi, siis esimene asi, uuriti, kas põrandalt puru on ikka pühitud, et last maha saaks panna:) Kas valus ei ole nii loll olla? :)

See oli kõik, mis mul õelda oli. Tänan tähelepanu eest!
 

Lilli küla tegi ennast nähtavaks

Jutt käib Tõrvikutega jooksust, mida korraldab August Kitzbergi nim. Gümnaasium kooli aastapäeva puhul. Osavõtjad on traditsiooniliselt küll kooliõpilased ja vilistlased. Seekord oli esindatud ka lasteaed ja Lilli küla.

Idee kaasa lüüa sain lasteaia lastevanemate koosolekult, kui paluti lapsevanemaid lasteaia võistkonda, sest oma töötajatest võistkonda päris kokku ei saanud. Vaja oli 14 osavõtjat võistkonda. Mõtlesin kohe, et ohoo, lasteaed on esindatud, miks ei võiks ka Lilli küla välja tulla. Lilli külal 14 inimest välja käia oli päris suur pingutus. Esialgu tegime küll nimekirja, kes võiksid osa võtta ja ületasime kõvasti limiiti, aga lõpuks oli nii, et üks tragi noormees pidi jooksma kaks vahetust. Seega oli meid 13.

Võitma me ei läinud, osavõtt oli tähtis ja täitsime kõik lootused. Kõige vanem võistleja oli meil 63 aastane ja kõige noorem 9 aastane. Suur kummardus meie küla noortele, kes olid ka hiiglama tublisti esindatud. Rivo- valis kohe kõige pikema distantsi; Sten- nädal aega oli ülevas meeleolus, sest ootas nii väga jooksu ja oli väga vaimustatud sellest kogemusest; Mete-Mari on klassis üks tubli jooksja ja oli rõõm, et ta meil noorim kiirete jalgadega osavõtja oli; Madis- ka hinnatud jooksja küla au päästmas; Kerto, Ott, Georg ja Jaskar- noored mehed, kelle nõusse saamisega oli minul natukene tegu, aga oma nippe kasutades õnnestus Georg nii kaugele saada, et tema värbas juba Jaskari ja ka Kerto ja Oti; Eneli on alati aktiivne igal pool kaasa lööma ja temaga saab alati arvestada; sama Viiriga, alati lööb kaasa, kui miskit toimub; Marge, oli ka kohe nõus osa võtma, kuigi teda eriti üritustel näha ei ole. Oli ka väga meeldivalt meelestatud nii enne jooksu kui pärast ja lubas järgmiseks aastaks juba treenima hakata:) Ja siis meie kõige "eakam" liige- Liia. Polnud üldse vastu puiklemist, ka kohe nõus jooksma, kuigi see pole tema igapäevane tegevus. No ja mina, kui idee algataja, olin vaikides kõigega nõus, isegi distantsi ei hakanud valima, sain, mis üle jäi. Ja minu rõõmuks oli see minu lapsepõlve tänava lõik, kus üles kasvasin ja seal on mul iga nurk tuttav ja täis mälestusi.

Lõplik nimekiri

Tõrviku meister ja meie lilli noorte esindus. 6 osavõtjat saime ühele pildile:)

Arutatakse kes millist vahepunkti jookseb

Osavõtjad ootavad juhtnööre

Selfie (vasakult: Marge, mina, Eneli, Liia)

Minu vahepunkt ja "saba" (Meena), kes mul järel oli

Tõrvikuga oli meil oma lugu. Mina ei teadnud tegelikult sellest midagi, et iga võistkond peab tõrviku ise valmistama. Kuulsin seda poole kõrvaga eelmisel päeval küla koosolekul ja õhtul siis viis üks asi teiseni ja selgus, et Georg on ka eelnevatel aastatel klassile tõrvikuid valmistanud. Siis oli juba kindel, et see ülesanne saab Georgile.

Ajaga oli kitsas, sest koolist jõudis ta nelja paiku, pool kuus oli juba tõrvikut vaja koos poistega. Kõik ju kaugemal koolis käivad, aga tublid, et pingutasid ja jõudsid nibin- nabin tõrvikuga õigel ajal õigesse kiohta. KIITUS!

Mis sest, et kui tõrvik jooksu aeg minuni jõudis, oli ta kustunud:D Ja kus ta praegu on, pole aimugi.

Jooks läks iseenesest kiirelt ja kogunesime tasapisi koolimaja juurde. Kuna paistis,et läheb aega, enne kui hakatakse diplomeid jagama, läksime oma pundiga kaasavõetud snäkke sööma ja jooma. Ei, jooma me ei kukkunud, polnud midagi lihtsalt. Oleks võinud olla küll, mida ringi lasta käia, aga noh ei tule selle peale kohe, kui pole asja sees. Seega leppisime limpsi ja veega:)

Loomulikult magasime me õige hetke maha, kui Lilli võistkonnale diplomit üle anti ja jõudsime õigesse kohta, kui järg oli juba kiiremate käes. Lõpuks selgus, et Mete oli ikka seal läheduses olnud ja Lilli diplomi auga vastu võtnud. Saavutasime 16. koha 18. võistkonna seas. Kahju, et meie punt pildile ei saanud, väga kahju. Järgmine aasta oleme targemad.

Afterparty´l- 7 osavõtjat  Foto:Kimmo Laande

Ühispilti meil teha ei õnnestunudki, sest noortel oli oma eraafterparty ja nemad kiirustasid kohe peale jooksu minema. Aga kõik on erineval viisil pildile sanud. Piltide kvaliteedi pärast vabandust, aga kaamerat ei saanudki välja võtta selle sebimise juures !

Lõpuks siis sai see päev punkti ja meie Steniga läksime Stigile järgi. Stigi komandeerisime juba aegsasti vanaisa juurde, sest temasugustele tittedele see üritus kohe kuidagi ei sobinud ja lapsehoidjad olid kõik võistlemas. Minu pere oli esindatud nelja inimesega:)

Tänud osavõtjatele ja kaasaelajatele!

Järgmise ürituseni, Lillikad!
 

Külakoosolek

Vallavanema etteaste

Olin juba teki all oma külma varvastega, aga no ei saa, emotsioonid löövad pea peal kokku. Niivõrd sügava mulje jättis tänane külakoosolek. Selline tunne, nagu oleks kuskil üritusel käinud...ahaahaa, see oli nali:D

Seepärast ajasin ennast voodist välja uuesti, et kolm korda sisse hingata ja kõik kenasti kirja panna. Eriti just nende jaoks, kes kohal ei olnud.

No aga oli üritus, minu jaoks vähemalt. Sai kodust välja ja teiste inimestega suhelda. Mina isiklminul südamel oli ja kust kõik see kibestumine ja vastumeel külamajas toimuva vastu on alguse saanud. Vastuseks mallelt tuli nagu ma juba muus kontekstis ka kuulnud olen, et ega FB pole kohustuslik ja tema vaba valik on oma sõbralist ise valida. Kuigi kunagi kuulusin sinna ka mina, siis ühel hetkel ma sinna ei enam ei kõlvanud. Ja see tekitas päris kõvasti segadust minus. Miks? Ja eks ma hakkasin siis tasapisi uurima, milles asi. Sest FB on ikka tänapäeva sotsiaalses suhtluses päris tähtsal kohal ja kui sind ühtäkki lihtsalt blokitakse, tahaks põhjust ka teada.

Muidu toimuvad meil siin külas koosolemised (ürituseteks ei saa neid nimetada) ainult kindlale ringile ja sa lihtsalt ei tunne ennast teretulnult. Ei sõida ju seltskonda sisse, et oh, ma tahaks ka nüüd emadepäeva siin teiega tähistada, äkki pakute kohvi ka:)) See oli näide elust, sest see meie selle aasta emadepäev just nii oligi. Kaltsumüügi tuules sai "kõva" üritus jälle kirja.

Seega olen viimasel ajal kodusolemist rohkem hindama hakanud, kui ürtustel osalemist. Ja see kujuneski koosoleku üheks põhiliseks aruteluks, et miks meie oma küla inimesed ei taha osaleda erinevatel külamaja korraldatud üritustel. Ja ega koosolekust osavõtki kiita ei olnud. Seljataga kisavad paljud ja on rahulolematud, aga tulgu siis kohale silm-silma vastu ja rääkigu probleemidest. Aga ei...Ja eks oli ka kohalolnuid, kes sosistasid omavahel, aga valju häälega välja õelda ei julenud, mis neil hinge tegelikult närib.

Koosoleku juhatas sisse külavanem Alli Laande (nimetan inimesi oma päris nimedega ja mind praegu üldse ei huvita mingid seadused). Ta andis ülevaate, mida küla teinud on ja mainis ka mõnda probleemi, mis tahaks lahti arutamist. Eriti seda, mis toimus külapäeval ja nagu ma aru sain, siis ka enne seda olid väikesed intsidendid juba toimunud.See oli mulle uus, sest mina arvasin, et mina nii "tähtis isik" olen ja minuga on pigem külamaja perenaisel Malle Erelisel kana kitkuda. Aga ei, oli ka koosolekust osavõtnud Hille Muskal- meie pikaaegsel raamatukoguhoidjal, külamaja perenaisega päris käre arutelu, kes ikka mida õelnud oli ja millise tooniga. Igatahes oli Hille väga südamest solvunud, kui küsimuse peale, kas küla endised vanema generatsiooni esindajad võiksid külamaja külapäeval juba lõunast kasutada (külapäev ise algas lasteprogrammiga kell 17:00), siis Hille oli vastuseks saanud: "Ma võin kohe ka selle külamaja ukse lahti keerata". Nii oli siis väidetavalt vastanud külamaja perenaine. No ja seal oli veel selliseid inetuid ütlemisi olnud Malle Erelise poolt, nüanssidesse ei saa laskuda, kuna pole kuulnud, pole näinud.

Siin on "tankistide" nime all ilmunud Malle Erelise "meepoti mõtted" külapäevast, mis avaldati "Karksi Sõna" septembrikuu numbris ja seda oli lausa häbi lugeda:


Külapäeval Lillis
 

9. augustil toimus Lillis XXI külakokkutulek, kuhu olid oodatud

nii endised kui ka praegused elanikud. Päev algas mängude ja perevõistlustega,

mida korraldasid ja viisid läbi tantsurühma „Samm

Sassis“ tantsijad. Suurt elevust tekitasid uued ja huvitavad mängud

„Taba tokki“, „Karga kaugust“, „Kindavise“, „Rehvi kantimine

jt. Lusti jagus paariks tunniks kuni kontserdi alguseni.

Külapäevalistele olid esinema tulnud Kaarli Rahvamaja naisansambel

„Rosin“, tantsurühm „Samm Sassis“ ja oma maja „Maalid“.

Üllatusesinejateks olid Karksi-Nuia Muusikakooli „Lõõtsa

vägilased“.

Kõik kontserdil osalejad said tänukirja ja kingituse Lilli Külamaja juhataja poolt.

Õhtu jätkus ansambli „Svips“ meeleoluka muusika saatel.

Paraku jäi õhku rippuma mitu küsimust. Tahtsime seal

kohata

nii mitmeidki tuttavaid, kuid selgus, et Lillis toimus kaks külapäeva, millest esimesel olid ka meie ühised tuttavad. Meile

tundus väga imelik, et külakokkutulekul polnud külavanemat,

keda oleks tahtnud kohapeal näha.

Meil on siiralt kahju neist inimestest, kes jäid tänu esimesele

külapäevale ilma südantsoojendavast üritusest. Oleme Lillis

koos käinud pea kümme aastat, aga sellist külapäeva, kus toimus

kahestumine, pole enne näinud. Alati võib juhtuda nii, et tilk

tökatit rikub kogu mee.

Meiepoolne tänu kõigile esinejaile ja külamaja juhatajale sisuka

õhtupooliku eest!

Merike

ja Jüri Tamtik

külapäevalised


Nii palju siis valgustuseks, milles teema on...on ju läbinähtav, kelle tekst see on? Ühesõnaga, külamaja oli suletud, kui teda hädasti kasutada oleks vaja olnud. Külamaja perenaine arvab, et tema keelab ja käseb sel teemal, mis aga päris nii olla ei tohiks. Loomulikult on siin mängus ka inimsuhted, mis komplitseerivad kõike seda normaalset suhtlust Malle Erelisega. Ja niimoodi siin küla keskel valitseda, kui keegi sind tegelikult ei seedi lõpuni, on üsna mõtetu. Vähemalt külale see küll kasuks ei ole.

Teisena sai sõna külamaja perenaine. Alustas ta aastast 2013 ja oli näha, et tegu on väga-väga tegusa inimesega. Arusaadav, et isegi tema pool töökohta meie külamajas hakkab juba tema isiklikke asju segama. Ime ka siis, et etteloetud üritustest toimus vaid käputäis meie külamajas ja meie külarahvale.

Tohutud projektid ja rahad, mis ta kõik välja ajanud on. Aga kui pidu on, siis piletiraha korjatakse ikka. Ja minu küsimuse peale, palju kasseeritakse "kaltsumüüjatelt" külamaja kasutamise eest renti, siis vastus oli 0. Kui mina külmas ja tuules Kirbuturul oma isiklikke kaltse müümas käin, maksan kohatasu 5 eurot ja sooja müüma tulnud kaltsuärikas saab seda teha tasuta? Külamaja kütte peale kulub vallal aastas 8000 eurot, mis on üüratu summa selle eest, et külamaja on argipäeviti neli tundi avatud. Külavanemal oli eriti südame peal lühike lahtioleku aeg, sest lapsed, kes just sel ajal on koolis, on külamajast täielikult võõrdunud.

Ettevalmistus oli põhjalik, numbrid muudkui kukkusid ja lõpuks oli ta veel konsulteerinud mingi filoloogiga koosoleku kutse asjus. See oli õhtu nael, mida keegi kuulata ei tahtnudki. See näitas ka selgelt ära inimese suhtumise külarahvasse.

Lühidalt kokkuvõttes on mugav meie külamajas tal oma absoluutselt mitte külaga soese projekte kirjutamas käia, printerid ja arvutid kõik kasutada - tasuta. Ja nii möödaminnes saab ju pesu ka pesema panna ja auto tolmust puhtaks tõmmata. See oli nüüd küll õelalt õeldud, aga nii ta on!(Mul on ikka kogu aeg pilt silme ees, kuidas Kai Kannistu Karksi - Nuia Kultuurikeskuse aknast pikenduse välja viskab ja kogu Nuia silme all tolmu imeb autost.)

Auto suurpuhastus

Olid ajad, kui külamaja oli laste kilkeid täis, pererahvas oli sõbralik, tuba soe ja alati avatud külarahvale. Nüüdse aja noored olevat joodikud, suitsetavad ja tarvitavad mokatubakat, sõidavad lubadeta ja purjus peaga. Pole neil külamajja asja midagi. Peodki pidid aegajalt ära rikkuma. Vat kus maailmaparandaja. Täiesti vale koha peal ametis:)

Aga tegelikult on meil külas ikka vahvad noored. Eks nooruses tehakse ikka igasugu "lollusi", aga oma sisimas on nad ikkagi meie vahvad lapsed:) Raske mõista, kerge hukka mõista!

Siis sai sõna ka meie värske "noor" vallavanem (minu vanune) ja oblaa, täitsa asjalik oli. Poleks arvanudki. Spordimees on ta küll, respekt. Ja saladus katte all ütlen, et ühe minu lapsega ka kauges sugulussuhtes. No jah...Minu ettepanek oleks vallavanemale see pool külamaja juhataja kohta ära kaotada ja raamatukogu juhatajale terve koht teha koos külamaja perenaise kohustustega. Niigi lööb ta igal üritusel oma perega täiel rinnal kaasa ja organiseerib. Või kui nii pole seaduslikult võimalik, siis külamaja anda rahva kätte ja külavanem hakkaks vägesid juhatama. Kõik vabatahtlikus korras ja ilma palgata. Vald hoolitseks ainult, et maja soe oleks ja elekter makstud. Kui reaalne see on, on juba teine teema.

Loodan juba homme-ülehomme meie vahvatest küla noortest ja ka vanematest lähemalt kirjutada. Loodan, et ikka on millestki kirjutada:D
 

Ma ei saa, ma kohe pean....

"Kuskil külaotsas"

...eraldi postituse selle kohta tegema. Loen mina oma postituse kommentaari meie küla elanikult ja ei jõua ära imestada, kuidas ikka tekivad arusaamatused.

Siinkohal copy ja paste koomilisema osa kohta kommentaarist...

Oo...ja siis selle kohta, et Lillis midagi ei tehta. Aga alati saab ju "Mallukaga" ühendust võtta ja teda aidata ja abistada ja suunata tegema asju, mis oleks paremad!

Ja kui kuskil külaotsas keegi räägib aiaaugust, siis teisele poole jõuab alati jutt aiast.

Tervitsutega,
Teine täiskasvanud inimene!

Erilise rõhu asetaks lausele "Ja kui kuskil külaotsas keegi räägib aiaaugust, siis teisele poole jõuab alati jutt aiast. "

Mina pidasin igatahes "Malluka" all silma tuntud staarblogijat Mariann Kaasikut ja tundub, et asi on alguse saanud sellest postitusest. Ükski täiskasvanud inimene ei hakka kohalikku kultuurimaja perenaist nimetama ju "Mallukaks", nagu nüüd välja tuleb :)) Niipalju austust peaks igal inimesel olema:D

Päeva parim nali igatahes. Järeldused võite ise teha.

Minupoolne kommentaar...

...selle postituse ja vastukaja kohta:


Eks see koer karjatab, kelle pihta kaigas lõi :D

 

Meie kohalik jaaniõhtu

Räägin mõne sõnaga, kuidas möödus jaaniõhtu meie külas.

Kõigepealt helistas minu sõbranna ja läbi minu blogi nägi ta peo kuulutust ja uuris, kas nad võiksid ka perega tulla. Loomulikult võisid, seltsis ikka segasem. Ilm oli küll heitlik ja kahtlane, aga kaheksast, kui lastele mängud algasid, kõige hullem ilm ei olnud. Tibutas korra, aga polnud hullu.

Lastele olid välja kuulutatud mitmed mängud, aset aga leidsid mõned neist. Põhjus selles, et külamaja perenaine ei olnud vastavat atripuutikad välja toonud ja arvati, et piisab ka nendest mängudest, mis aset leidsid. Toimus siis saapavise, noolevise, pudelimäng ja ümber tiigi jooks. Lastele pakkusid need asjad väga suurt lõbu ja auhinnad olid ka nii korraldatud, et igaüks sai midagi, keegi ei jäänud tunnustusest ilma. Kusjuures võimalus oli ka auhindu annetada. Edaspidi võiks sellist võimalust rohkem välja reklaamida, et inimesed seda võimalust kasutada saaks. Igatahes väga armas, et lastele nii palju rõõmu valmistati. Mu sõbranna veel imestas, et tema pole sellist vahvat pidu veel näinud. Kohad, kus tema on käinud, on kõik tasuline ja kommertslik. Muudkui aga anna lastele raha igasuguse ninni-nänni jaoks. Nüüd viskas aga iga laps rõngast ja nii oli kohe joogimure lastel murtud. Siis veel võistlusest osavõtjad said kõik auhinnatud ja veel peoga kommi pealekauba:)

Kui mängud läbi, valgus rahvas kes siis kuhu. Külamajja peoõhtule ei plaaninud meie seltskond minna, sest 5 eurot pileti eest maksta käis lihtsalt üle jõu. Karksi-Nuias Jaanijooksu Jaanisimmanil Mait Maltise ja Kuldse Trio kontserti eest tuleb välja käia  samapalju ehk siis 5 eurot. Vahe on ikka arvestatav ja valik langeb kuulsuste kasuks.  Läksime väikesele istumisele minu ema juurde. Tegime kuuma kohvi, sõime moosisepikut ja soojendasime endid ja lapsi.

Kui hämaramaks läks, suundusime tagasi külamaja juurde, et lõke süüdata. Lõkkemeister oli tasemel, sest lõke süttis probleemideta ja võttis kohe hoo üles. Oli koht, kus ennast soojendada. Abja noored lasid ka meeleolukat muusikat autost ja lapsed said tahtmist pidi ringi joosta ja möllata.

Lõkke süütamine

Pisikesed sugulased:) Neid oli kokku koos Meenaga kuus vanusevahemikus 4-6, igati vahva:)

Noored

Stig pidas keskööni vastu ja siis jäi mõnusalt magama lõkkepaistel

Selline tegelane tuli ka ennast soojendama

Külamajas käis samal ajal tantsuõhtu. Autosid oli meeletult meie väikese küla kohta. Ja noored ikka enamuses. Natukene kohutav on vaadata, kuidas noored inimesed tapavad ennast tubaka ja lahjade alkohoolsete jookidega ja sõnavara on ka ikka kohati päris krõbe. Arvavad ju, et nad on jube cool'id nii:D Loodetavasti proovivad nad need meelemürgid ära ja saavad aru, et see ei ole ikkagu elu, mida nad lõpmatuseni elada tahavad. Elus on võimalik ka ilma sellistesse äärmustesse langemata läbi lüüa.

Lõpetusesks siis niipalju, et meie, vanad ja väetid seljahaiged, saime oma seljad lõkkepaistel soojendatud ja asume taas põllutöödele:D

Lõkkele

Jaanipäev on Eesti rahvakalendri suvepüha, mis langeb 24. juunile. Seda tähistatakse traditsiooniliselt jaanilaupäeval ehk 23. juunil. Aga traditsioone ei austate siinmail juba ammu mitte. Lõkkeid hakatakse põletama erinevates kohtades erinevatel aegadel.

Homme on meie külas peoõhtu, millega tähistatakse ühtlasi ka mitteametlikult jaanipäeva.
Lõket välja kuulutatud ei ole, seega ametlikult "Tantsuõhtu".

Suht trööstitu oleks eestlaste aasta ühel tähtsamal sündmusel külas tuli tegemata jätta. Ju siis ei suudetud organiseerida niipalju, et puud lõkkeasemele saaks, et rahvas saaks nautida lühimat suveööd lõkke tule paistel nagu see kombeks on. Varemalt koguti jaanilõkkeks aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Ja üldsegi võib ju sõbralikult soovitada, kes jaanituld tahavad, sõitku valla jaanitulele, ükskõik siis mis valemiga. Igaühe oma vaba valik:D

Et kohapeal hakkama saada ja kellel siis niiväga ongi tahtmist ja võimalust kodust kaugemale tuld otsima minna, leidsime alternatiivi ka külarahvale. Peaks asja ära küll ajama:)Me kaks kanget naist, mina ja minu ema, tegime siis selle "pisikese" töö ära, et natukenegi jaanipäeva tunnet külarahvale pakkuda. Loomulikult, kui keegi "hull" lõket enne põlema ei süüta, nagu hiljuti Karksis juhtus. Lõke pandi kellegi "naljatilga" poolt enne õiget aega põlema ja Jaaniõhtuks olid ainult tukid pidulistele vaadata:)

Netist otsisin ka jaanitule tähtsuse kohta mõned faktid teile lugemiseks. Tasub teada...

Jaanituli pidi andma järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest. Ka suurel ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hüpatakse ju tänini üle lõkke ehk läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallimale mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada, mis igati kasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka selja valu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel selg haigeks jääma. Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti, kiiguti, söödi ja aeti juttu. Tavaliselt kestis lõke noorematel ikka hommikuni.

Loodetavasti koguneb lõkke äärde hulganisti peomeeleolus rahvast!

Meie lõkkemeistrite pildiseeria

Üraskite poolt kujundatud pitsmustriga palgid

Abilisi oli muidugi ka iga reisiga kaasas

Riidas on pakud istumiseks:D

 

Lõpptulemus

 

Ilusat pööripäeva tähistamist kõigile!

Kuidas tegelikult kõik oli

Tahaks nüüd valgustada Teid ühe nupukesega meie kohalikust lehes. Nimelt ilmus siin paar päeva tagasi meie valla digitaalne leht "Karksi sõna" ja sealt võis täpselt lugeda, kuidas tegelikult kõik selle emadepäeva tähistamisega meie külas oli, millest kirjutasin oma selles postituses. Ühesõnaga, kuidas seda sündmust kajastati vallarahvale :)

Originaalnupukese leiad siit.

Emadepäevapidu Lillis

 Kuna Karksi vallas on tore traditsioon
tähistada emadepäeva piduliku kontsert-
vastuvõtuga kultuurikeskuses,
kuhu on oodatud kõik emad nii linnast
kui maalt, siis meie oma külas tähistasime
emadepäeva tagasihoidliku koosviibimisega
ühises kohvilauas.
Emadepäeva eelsel reedel oli Lilli
oodatud taaskasutuskauba müüja Karin
Saarepeedilt. Kohale oli tulnud paarkümmend
tegusat külaelanikku. Peale
väikest tervituskõnet kinkis külamaja
juhataja kõigile emadepäeva puhul liiliasibula.
Kõik said mekkida pidutorti
ja kohvi. Oli tore koosviibimine. Aitäh
kõigile, kes tulid! Eriline tänu Ainole
ja Elmile!
 
Malle Ereline

Allikas: Karksi Sõna, juuni

Väga kena esitus! Kõiks see on ilus ja tore, aga minule jääb arusaamatuks, miks kasutatud riiete kuulutused saavad seinale ja nii tähtsa sündmuse kuulutust ei peeta seinale panemise väärisliseks? Ja kui raamatukogust õeldi selge sõnaga, et emadepäeva üritust "EI TOIMU" :D

Olen õel "mutt" jah, aga näe, hing ei saanud kuidagi rahu. Pidin selle endast välja saama.  Nüüd on parem olla natuke:)

Kuidas meie külas üritusi korraldatakse

Ma ei tea, kuidas teistes kohtades kombeks ja tavaks on, aga tahan kirjutada oma kogemusest meie külaga ja konkreetselt siis "Emadepäeva" sildi all välja kuulutatud üritusest.

Nagu meie valla lehest, mis ilmub kuu alguses, lugeda võis, toimus reedel, 9. mail emadepäeva koosistumine rahvamajas.

Teisipäeval, kui raamatukogus raamatuid tagastmas olin, uurisin, kas pidu reedel toimub, sest kuulutust väljas ei olnud. Ei pidavat toimuma, sain vastuseks.

Neljapäeval lastel bussi vastaus käies vaatasin veel ekstra kuulutuste seina, äkki on kuulutus väljas ja ikka toimub midagi.  Pilt oli selline, ei mingit märget reedese peo (emadepäeva tähistamise) kohta. Oli vaid kasutatud riiete müük. Mida siis uskuda, lehte?

"Kunagi kuskil keegi rääkis" (nagu külas ikka), et üks vanaimene oli oma "rollaatoriga" kaugelt kodust lehe info põhjal ühele väljakuulutatud üritusele tulnud ja pidu polnudki. No võta siis kinni. Mina otsustasin kodu jääda, et ennast mitte lolliks teha rahvamaja ukse taga, "lille" löödult, oma lastekarjaga seista ja loota, et "äkki" ikkagi on pidu. Kasutatud riided mind sel päeval ei huvitanud, kahjuks. Oleks huvitanud, oleks "erakorralisele" valitud seltskonna koosviibimisele peale sattunud ja äkki osagi saanud. Viisakusest oleks ikka vast kutsutud ka istuma ja kooki pakutud. Oli olnud kohvilaud. Ja õnnelikud, kes kaltsu sobramas käisid, said ka osa sellest pidulikust sündmusest. Linnuke ka jälle kirjas, toimus ju "ikkagist" midagi. Iseasi kuidas seda nimetatakse ja mis mina ikka kultuuritööst tean :D

Sellised vahvad asjad meil siin külas.  Külaelu rõõmud.)

Kuulujärgi pidi olema nii, et mida vähem rahvast kohale tuleb ja tomuvast teavad, seda parem. Tüütu ju mingit programmi veel organiseerima hakata ja midagi emadepäevale sobilikku aegsasti ette valmistama hakata. Saab ju kergemalt ka, palk ju niigi väike.


Tervitan!

P.S. 

Minu unistustes võiks seesama postitus ilmuda meie järgmises vallalehes. Aga seda ei juhtu mitte kunagi :) Lugege siis siit!