Selliseid asju juhtub ka

Vahelduseks räägin millestki muust ka, kui lastest ja nende probleemidest. Üldse kisub siin kuidagi nutuseks, ainult mured ja jamad.

Järjekordne ebaõnn, mida ma ei osanud isegi kõige õudsemas unenäos ette kujutada, juhtus pea kuu aega tagasi. Ise ma avastasin selle jama muidugi alles hiljuti, kui rõõmsalt oma ostu avasin ja hakkasin uhkusega voodile lina panema. Alati, kui ma kuskile kodutekstiili poodi satun, otsin ma silmadega kummiga linu voodile suurusega 120x200. Väga defitsiitne kaup või kui on, siis kuskil 30 eurose hinnaga. Nii kalleid linu ma ei osta, olgu nad siis satiinist või mitte. Mulle käib puuvillane väga hästi. Ja Jaskaril on ka nüüd samas mõõdus voodi nagu mul, seega kummiga linu kulub.

Käisingi siis oma sünnipäeva paiku Pärnus, et sünnipäevarahad sirgu lüüa. Abakhanist ostsin linast kangast, et ise omale voodipesu õmmelda. Täpselt selline, nagu soovin. Musta värvi, linase ja puuvilla segu. Oli veel 50% allahinnatud. Meetri eest maksin 7,65 (tavahind 15,30). Õmblemiseni ma veel jõudnud ei ole, aga küll jõuan kunagi. Aega on. Vahva seik oli see, et müüjaks oli mu oma meister Vigala kooli aegadest. Sai paar sõna juttu ka korraga puhutud. Tore on vanu tuttavaid näha ja tõdeda, et näevad sama nooruslikud välja kui 20 aastat tagasi.

Nüüd asja juurde. Hüppasin "Koduilusse" ka sisse, see pood seal jõe ääres. Ei olnud seal kunagi käinud, mõtlesin et tshekkan seal kummiga linu. Minu rõõmuks olid nad seal täitsa sortimendis olemas, täpselt see mõõt mis vaja ja hind oli ka talutav. e-Bayst saaks odavamalt, aga postikulu nulliks selle rõõmu ära. Värvitoonid olid ka mulle täitsa meeltmõõda ja tegingi ostu ära, ühe lina Jaskarile, ühe endale.

Juhtus aga see, et kui ma voodit linatama hakkasin, ei tahtnud lina kuidagi madratsi ümber mahtuda. Mitte kuidagi kohe, isegi mitte kattemadratsi ümber. Tõin siis mõõduriista, et lina üle mõõta. Ei andnud välja isegi mitte 90 sentimeetrit laiust. Sellist asja pole enne olnud, et pakendil on üks mõõt, sisu aga hoopis midagi muud. Et poes kontrollida, selle peale poleks ma eluski tulnud.

 

Ma ei tea, kas mul on õigust veel asja klaarida, aga ma igatahes üritan. Tahaks ikka õiges mõõdus linu. Pärnu on kuradima kaugel ka, et seda jama klaarima hakata:(

Nagu hullumaja puhvetis:D

Millega meil see asi siin kodus lõppes. Kindlasti tahate teada. Sten helistas juba peale kella 11-st, et on vaja kooli järgi tulla. Mis siis ikka, kui laps ette dikteerib, tuleb ju teha. Buss oleks tulnud natukene enne kahte. Päris pikk ootamine oleks olnud.

Mete ja Meena tulid kahesega ja vahetult enne olin just stuudiumist näinud, et Meena mudilaskoori jõudnud ei olnud. See ajas mul harja ikka kõvasti punaseks. Võtsin köögis istet ja ootasin, kui nad tuppa astuvad. Ja siis hakkas "päid lendama". Võtsin nad järjest ette. Kisa oli kõva, sest kuidas ma selliseid asju ikka nunnutades räägin ja seletan.

Alustasin Meenaga. Temal on alati igaks puhuks vabandus. Enda kaitseks oli tal ainult niipalju öelda, et ta oli õpetajale ausalt tunnistanud, et tal oli kodune töö tegemata ja asjad kodus. Raamatu vastamist ma räägin talle juba nädala algusest. Täna olid nad õpetajaga kokku leppinud, aga lõpuks oli Meena ikka selle kokkuleppe unustanud. Mudilaskoori kohta arvas ta, et selleks õppeaastaks on huviringidega kõik. Jääb tunne, et ta kaasõpilastega üldse ei suhtle ja näe, kuhu teised suunduvad või mida teevad. Appi, ausõna.

Saatsin Meena kohe koolitöid tegema ja võtsin Mete ette. Rääkisin talle klassijuhataja kõnest ja uurisin, kuidas selle ekskursiooniga jääb. Tema raiub vastu, ei jää kuidagi, tema ei lähe. Jooksis vihaga ära oma tuppa, kui ma paar karmimat sõna ütlesin ja ta nägi, et asi on naljast kaugel.

Meil oli pere pisematega kokku lepitud, et läheme järve äärde ujuma, kui Meena koolist kodus ja minul töö asjad tehtud. Aga kui see orkaan siit üle oli käinud, siis ei olnud mul enam mingit tuju kuskile minna. See ajas Meena muidugi täiega marru. Stenil viskas ka lõpuks üle. Hullumaja ma ütlen. Päris laastav on selline õhkkond. Aga ok, saan aru, ise olen ikka süüdi, lasen lastel endale pähe astuda ja dikteerida. Saan aru. Aga kasvatamisega olen juba hiljaks jäänud. Ja kust mul need oskusedki. Olen püüdnud nii hästi, kui oskan, siin asju ree peal hoida.

Suure hädaga sai Meena oma kooliasjadega ühele poole (see pole muidugi 100% kindel veel, homme stuudiumist loen). Kui ma palusin tal kirjavigu parandada, siis ei saanud ta aru, kuidas ta seda teeb, kui ta isegi aru ei saa, kas õige on t või d. Palusin häälida. Tema ei kuulvat midagi. Vaidle siis sellisega. Ta suudab ainult siis õigesti kirjutada, kui ma talle tähed tähthaaval ette dikteerin. Nagu "puu venelane":D

Oh jumal, on probleemid meil, onju. Aga on näed. Lõpuks haarasime oma rannalinad ja lihtsalt läksime ära ujuma. Päris öö peale ei tahtnud ka jääda. Lõbus oli. Suhtlesime omavahel sõbralikult, lapsed pidasid ennast eeskujulikult üleval ja väga tore koosolemine oli. Pildid jätkuvalt Instagramis.

Lõpp on lähedal

Sel kooliaastal olen ma vatti saanud rohkem, kui ise omal ajal, kui veel koolis käisin. Tean, ajad on muutunud. E-kool näiteks. Meie ajal ei teatud arvutitestki veel mitte midagi. Hea, kui taskukalkulaator oli.

See e-kool on nagu õudusunenägu minu jaoks. Võib ikka päeva suvalt ära rikkuda. Hommikul, kui tööpäevaga alustan, login kohe ka stuudiumisse sisse. Töö vahepealt, kui meelde tuleb tööhoos, viskan ikka pilgu peale.

Ma võin nõme olla, aga meie koolis on seda õppetöövälist värki nii palju, et vahest ajab täitsa vihale. Võib-olla on selles ka asi, et mul on kolm kooliskäivat last ja kogu see kupatus on kogu aeg vaja kolmega korrutada. Ma ei saa isegi öelda, et maikuu nüüd kuidagi hullem oleks...nõks võib-olla. Kogu aeg on stabiilselt hull.

Meena puhul on mul veel mure õppimise osas. Püüame, mis me püüame, ikka loen aegajalt, et kodune töö jälle tegemata. Ta on teises klassis ja suuda siiani adekvaatselt õppimist päevikusse kanda. Täna jälle "1" sees ja märkus, et kodutöö eesti keelest tegemata. Inimeseõpetus asjad üldse kodus.  Eile just ekstra avasin talle stuudiumi ja ta vaatas ka sealt lisaks päevikule oma õppimist. Tegi veel matemaatikat, küsis minult abi. Eesti keelest ei lausunud ta sõnagi. No mina ka ei suuda tema asjadega 100 % kursis olla distantsilt. Ei tea, millal ta tajuma hakkab, mis koolis toimub. Ma ei oska ju nõuda ka, kui mul infot pole. Ja iga päev õpetaja vahendusel uurida ja puurida pole ju ka normaalne. Kuskil on igatahes infosulg.

Ja Metega on ka probleemid. Tema ei soovi klassiga teatris käia ja nüüd on küsimärgi all, mis saab ekskursioonist. Ta on natukene pahane (tema jutu järgi tegelikult kogu klass), et ekskursaiooni sihtkohad otsustatakse enam vähem klassijuhatajate poolt. Käiakse ekskursioonil alati kahe klassiga - A ja B-ga. Üks klassijuhataja on muusikaõpetaja, teine ajaloo suunitlusega - seega ekskursioon toimub linnakodanikumuuseumisse ja laulupeomuuseumisse + batuudikeskus ja Lõunakeskuses peatus. Ekskursioon on koolipäevast ja toimub õppeekskursiooni nime all. Lapse kohta korjatakse 18 eurot. Ja nüüd on probleem. Mete keeldub sinna minemast. Kas protestiks või teda tõesti ei huvita, selle ma selgitan välja, kui ta koju saabub. Kuigi me oleme juba mitu korda sel teemal rääkinud ja Mete on maininud, et õpetaja ootab raha. Kui ma ütlen, et maksan ära, ütleb Mete, et ta niikuinii ei lähe. No mida ma teen?

Teatris ta käis sunniviisiliselt. Oli igav olnud. Üks rist ja viletsus ma ütlen. Ei ole kerge kahe tule vahel olla.

Steniga on enamvähem OK. Neil on väga ahvatlevad väljasõidud ja ta teeb need alati kaasa. Kuutsemäel käisid suusatamas kaks päeva. Nüüd lähevad Valma seiklusparki paariks päevaks. Muuseumeid polegi neil vist programmis olnud. No oleneb suuresti ikka õpetajatest, kes asja veavad.

Nüüd on lastekaitsepäev tulemas. Mul on juba ammu hirm selle ees. Eriti Meena ja lastekaitsepäev. Ma ei kujuta ette, kui palju taskuraha talle kaasa vaja panna on. Seal on ju igasugu ahvatlusi ja tema juba piire ei tunneta. Ühel pühapäevasel päeval, kui neil Mulgi laulupeo peaproov oli, kutsuti neile kultuurikeskuse juurde lausa puhvet kohale.

Rääkisin siis Meenale, kuidas kaasa antud 5 eurosega ringi käia. Et palun vaata hindu ja mõtle ikka mitu korda enne, kui midagi ostad. Tuleb siis koju ja räägib, et oli 2,50 eurose pehme jäätise ostnud jäätisemüüjalt. 2,50 jäätise eest? Peab ikka vihane olema oma raha peale. Selle raha eest oleks saanud kaks "Eriti rammusat jäätist" Konsumist. Koguseliselt igate pidi kasulikum raha kulutus oleks olnud. Aga lapsi ei olnud lubatud linna peale ja nad suunati sujuvalt ülehinnatud kaupa ostma. Anna siis oma teadmisi säästlikust eluviisist lastele edasi. Minul läks muidugi silme eest mustaks sellest jutust. Oi kuidas ma ei kannata, kui lapsed rahaga ringi käia ei oska (ise ma ka ei osanud selles vanuses ja kohati ei oska praegugi).

Ülehomme tuleb siis rinda pista lastekaitsepäevaga. Ma tegin Meenale juba ühe kavala ettepaneku, millega ta nõus oli. Getter Jaani pidi ka kohale tulema. Eks näis.

Sellised kultuursed mured meie peres. Ma ei ütle ühtki halba sõna kooli igasuguste ürituste kohta, aga mul on juba sellised imelikud lapsed, et paratamatult pean mina kõik selle traalivaali kinni maksma ja  taksot ka sõitma nõrkemiseni. Palgatööks eriti enam aega ei jäägi:D

Kuumus tapab! Täna oli mul linna hambaarstile jälle asja ja kuna õhtupoole oli koosolek töö juures, siis organiseerisin oma elu nii, et vahepeal koju sõita vaja ei oleks. Teeehitus vahetult enne Viljandit, kruusavedu meie oma Lilli tee peal - pigi lainetab asfaldil kuumusest ja rasketest veokitest ja iga kell võib kivi jälle autoaknasse lennata - mina kardan selliseid asju. Katsun võimalikult vähe Viljandi suunal liikuda.

Smuugeldasin ennast kontorisse tööle. Sel puhul pidin jälle IT-meest tüütama, et ta mul sealsesse arvutisse vajaliku programmi organiseeriks. Kõik see võttis aega. Lõpuks tehti minu pärast koosolek varem ära ja ma ei pidanudki õhtuni seal olema. Ma poleks eriti produktiivne ka olnud. Kuumus kabinetis, kus ma töötasin, oli kohutav. Nagu kasvuhoones. Ja arvuti oli ka võõras, andis pusida. Oma asjad oma kodus on ikka kõige paremad ja kliima mul siin toas on ka päris hea. Mõnus tuuleõhk, vilu, tahan puhata, jalutan kanade juurde jne. Ühesõnaga parim koht töötamiseks on oma kodu:)

Tööpostil

 Hambaarsti juures käisin täna konsultatsioonil. Olen nüüd oma hammasteprojektiga nii kaugel, et varsti hakatakse breketeid maha võtma. Hambad on sirged, juured sirged, nüüd peame plaani, mis edasi. Teemaks olid sillad, implantaadid ja portselan, millega hakkame pihta augusti keskel. Tundus kohati päris kohutav. Antibiootikumi kuur vahetult enne kruvide paigaldamist igemetesse, siis 3 kuud ooteaeg, kuni need luustuvad. Paralleelselt tegeldakse sildade ehitamisega. Pidi ikka paras operatsioon olema. Kokku kolme augu täitmine uute hammastega läheb mulle umbkaudu maksma ca. 4500 eurot. Ja see, et ma sellest teada sain e. konsultatsioon, maksis mulle 35 eurot.

Ühesõnaga pikk ja valulik tee on veel ees. Lisaks üsna kulukas. Aga vast ei ole nii, et pean rahapaki kohe letile laduma, vaid iga visiit maksan vastavalt tehtud tööde mahust. Nagu breketite puhulgi. Nii ei võta hingest kinni.

Kanadest ka paar sõna. Tähtsad tegelased nad meil siin ikkagi ju. Tänu neile on külmkapis kogu aeg kodumunad olemas. 4 tükki päevas:) 4 sellepärast, et kuradi rebane viis ühe arvatavasti ära. Juhtus see keset päeva. Tegin arvuti taga tööd, aken on mul alati praokil. Äkki kuulsin koledat kuke kisa. Jooksin välja vaatama. ja selgus, et üks kana on pihta pandud.

Järgmine päev avastasin üsna maja lähedalt aiast aroonipõõsa juurest kana suled. Enamvähem ukse alt viidi kana minema ja keset päist päeva. Rebasega pidi nii olema, et ega ta enne ei jäta, kui kõik kanad nahka paneb. Nüüd ma siis olengi neid kinni hoidnud. Peale tööpäev, kui ise ka väljas olen, lasen kanad ka kõndima. Ühesõnaga istun kanakarjas.

Üks mure on meil veel nendega - kukk. Kukk on omale pähe võtnud, et Stig on kuidagimoodi ohtlik tema kanakarjale. Esimene kord, kui kukk Stigile kallale kargas, jalutas Stig rahulikult ja kukk lihtsalt jooksis talle järgi ja kargas kallale. Täiesti lambist ja ootamatult. Võib ikka hirmus tunne küll väikesel inimesel olla. Jooksin siis põllupealt talle appi. Stig oli selilil ja hoidis kukke jalgadega pekstes eemal senikaua. Täitsa hirmus. Mul tükk aega süda värises sees. Ja nii on juba päris paar korda veel juhtunud. Ei saa kukke ja Stigi korraga enam välja lastagi. Vahetustega käivad. Kassid on ka oma osa juba saanud. Isegi kana ründab kassi. Igav meil siin juba ei hakka.

 Panen nüüd oma kulud jälle kirja. Pilt on üsna mannetu. Väljaminekud on ammu suuremad, kui sissetulekud. Juunis on mul pere pisematega lennureis Saksamaale ees. Piletid on õnneks juba märtsis ostetud, aga Riiga sõit ja sealne elu on ka pisuke kulu. Püüan sel korral mitte palju laristada. Lennukiga käik, ega midagi osta niikuinii eriti ei saa. Tõotab vahva reis tulevat. Mina igatahes ootan juba õhinaga, nagu lapsedki. Mete ja Sten rõõmustavad jällegi selle üle, et saavad nädal aega omaette kodus olla. Igale oma. Stig ja Meena on juba nii asjalikud, et nendega on päris huvitav ringi reisida. Tittede aeg meie peres on enamvähem möödanik:D

Hinnavõrdlus Eesti vs. Läti

Lugu siis selline, et meie murutraktori laadsele asjale oli vaja uut õhufiltrit. Selge see, et sellised ülesanded jäetakse minule. Jaskar viskas mulle 10 eurot ja jäi ootama:)Hiljemalt nädalalõpuks pidi olemas olema.

Mina käisin linnas kolmapäeval. Sõitsin ekstra Jämejala teele Viljandi Nurme OÜ-sse, kes Husqvarna edasimüüja on. Seal on igasugust aia-ja metsatehnikat. Lootsin sealt vajaliku jupi ka saada. Öeldi aga, et praegu neil sellist pole, tellivad nädala lõpuks. Mis mul üle jäi. Lahkusin tühjade kätega. Niipalju siis oli asjast tolku, et sain hinnainfot neilt. 12 eurot pidi see detail neil maksma. 10 mul oli. Loomulikult oleksin see 2 eurot oma rahakotist võtnud, aga mida sa võtad, kui juppi ei ole.

Reedel oli meil asja Ruhja toidu järgi. Ka seal on Husqvarna pood. Astusin sinna esmakordselt sisse. Juppi ei olnud ka neil. Ja käigu pealt, nagu mul kombeks, otsustasin, et sõidan Valmierasse. Stig ja Sten olid mul ka kaasas ja tundus, et neile see plaan meeldis. Kuigi Stenil olid mingid plaanid juba valmis mõeldud enda jaoks, aga neile lõi ta hea meelega käega, sest emmega on ju poole põnevam ringi kruiisida. Tal hakkasid silme ees donuts´id kohe terendama, kui ta Valmiera Maxima peale mõtles. Ma ei tea mis värk tal nende magusate plönnidega on, mina neid küll ei taha:D Ilusad on nad küll, selle kohta ei ütle ma ühtki halba sõna...

Mina jällegi plaanisin korraga Depost mõned lilletaimed amplitesse tuua ja Promost odavamat toidukraami tuua. Ja kui nüüd väga aus olla, siis olen ma mcDonald´si toidust ka natukene sõltuvusse sattunud. Valmieras on küll ainult Hessburger (vist ei ole McDonald´sit), aga ajab see ka asja ära. Minu lemmikuteks on saanud nuggets´id küüslaugu kastmega. Mäki omad on tunduvalt paremad, seda olen ma juba täheldanud. Ja Meenale ostan kaasa alati kaks juustuburgerit, mida ta tõesti sööb. See on ainukene asi, millest ta natukenegi lihalaadset asja saab. Imelik laps.

Nojah, toredad küll kõik me plaanid, aga esmatähtis oli siiski jupp. Loomulikult ma teadsin, kus Valmieras Husqvarna pood asub. Esimene peatus seal oligi. Hoov oli mututraktoreid täis, poodi sisse astudes oli laud kaetud - pirukad, vein...mingi pidu oli seal just äsja toimunud.

Panin oma kaasavõetud vana jupi letile ja ei mgit probleemi. Toodi tagaruumist kohe uus asemele. Maksis see jupp seal 8.40 (Viljandi Nurme OÜ-s 12 eurot). Sellest hinnavahest ma siia rääkima tulingi. Praegu on hooaeg ja tasub kõik vajalik aiatehnikale ikkagi Lätist tuua, kui korraga asja on.  Ma usun, et see hinnavahe on igal teisel asjal. Oska ainult otsida.

Mõned hinnanäited, kel huvi:

Donuts 55 g / 0,59
Selga küpsis, lahtine kg / 3,76
Frikadellid (külmutatud), 2 kg pakk / 4,19
Pelmeenid Ariols, 5 kg / 7,99
Brokoli (külmutatud), 1 kg  / 1,59
Sealiha sardell, kg  / 2,64
Pirni karamellkomm, kg / 3,19
Nätsukomm Toffix, kg / 3,49

Pätikas

Tänu sellele, et mul kohvipadjad otsas on ja olin sunnitud tegema klassikalist pätikohvi, olen ma natuke unetu. Aga tiiru köögis käies hiirelõksu kontrollimas, tuvastasin ma lisaks veel fakti, et kuu on ka taevas. Ehk siis tavalisest kangem kohv ja kuu - tänu nendele olen ma siin, sest niisama “lakke sülitada” ei ole ka eriti lõbus.

Täna oli mul kõva tööpäev - nädalavahetustel see nii tavaliselt välja kujuneb. E - R on siis selline kergem periood. Saab ka siis tööd tehtud, aga suurem osa ajast istun ikka arvuti taga või leian isegi hetke silma kinni lasta.

Teha on meil siin kõvasti, aga rõõmustab see, et olen püüdnud ikka siit ja sealt mõne nurgakese korda teha ja nii ma tasapisi toimetan. Ikka aiast käib jutt ja aiatöödest. Toad elavad senikaua oma elu. Küll need ka jälle ette võtan, kui väga rõvedaks kätte lähevad.

Sel aastal on mul aiavili ütlemata puhas hoitud. Käin muudkui kõblaga siblimas. Ilmad on kuivad, umbrohi saab kohe ära kuivada vao vahele. Kui vihma sajaks, ei tahaks ju põllule minnagi ja hein vohaks. Seega ilm on ideaalne. 2. juuniks pruuniks - no problem:) Parim koht jume saamiseks on aias töötamine. Lausa 3 kärbest ühe hoobiga - jume, trenn ja aed saab ka korda. Maal on mõnus. Ok, mingit kaubanduslikku välimust mul küll ei ole. Esiteks on kihulased oma töö teinud. Jalad ja käed on kuplas. Sääsed ründavad parvedena. Lasin täna ennast Cucciga üle, suts vist aitas, aga õhtuks oli rünnak juba kahekordistunud. Tulin lihtsalt tuppa ja läksin dušši alla. Nii hirmus oli olla, et see tundus ainus mõistlik mõte olevat.

Palusin juba eelmisel aastal, et Eesti riik (krt, see oleme ju meie?), ei valitsus ikka, võtaksid sääskedega midagi ette. Oleks suur boonus kõigile - alustades turistidest ja lõpetades kohalike elanikega.

Ilu vallast veel niipalju, et kui ma siin kaks kuud pidin päevasel ajal seoses breketitega kandma...jumal, mis sõna see oligi. Pean nüüd veits tuletama...tõmmitsad, ei, sikutid vist olid. Sellised kummirõngad, mis venitatakse ülemise kaare breketitelt diagonaalis alumistele, et esihammaste keskjoon läheks alumisega kenasti kohakuti. Kahel pool oli vaja neid kumme kaks kuud kanda ja ilma vaheta. Söömise ajaks võtsin ainult ära ja hambapesuks ka. Lõpuks olin ma juba nii vilunud, et suutsin nende kummidega süüa ka. Suuremad ampsud ei mahtunud küll nii kergelt suhu, aga sain hakkama. Ühe kummi sõin ainult kogemata ära. Paar korda kumm plahvatas ka söömise ajal, nagu plaksumais. Arvasin esiti, et söök plahvatas suus. Hiljem olin asjaga juba kursis ja ehmatus oli pisem.

No ja kui ma nüüd visiidil jälle käisin, rõõmustasin, et saan nendest kummidest nüüd lahti. Tegelikult oli nii, et kui ma kummid peale söömist suhu unustasin panna, hakkasid mul hambad valutama. Olin justkui sõltuv neist juba. Ilma ei kannatanudki olla. Pani rõõmuga nad tagasi, et normaalne olla oleks.  Väljas käies võis võõrastele küll vaatepilt imelik olla, aga ma ei lasknud ennast segada. Kui vaja siis vaja.

Aga oh üllatust. Esmaspäeval sain ortodondilt uue koduse ülesande. Nüüd on muu suu 100% lukus. Pean selle kummijulla ristpistega nii vasakule kui paremale põimima. Kujutate ette, kui ülemine ja alumine hammaste kaar on omavahel kinni õmmeldud. Õnneks pean ma seda tegema õhtul e.. siis ainult öösel suu lukus olema. Õhtud on meil sestsaati siin vaiksed, sest minu poolt ei tule piuksugi. Esimesel õhtul oli mul see põimimine väga vaevaline. Võib - olla pingutasin üle. Arst korra näitas ette ühe poolega. Mis sul seal ähmiga ikka meelde jääb. Kolme piste asemel tegin vist neli ja appi, kui jube see oli. Kumm oli ikka jumala pingul ja hommikul olid hambad nii hellad. Süüa sain vaid kama.

Ootasin uut õhtut juba hirmuga. Ega see pealepanek on päris keeruline. Pisikesed kummid, suu ju märg seest ja mul oli veel ohatis ka suunurgas. Päris pikalt võttis. Ja ela siis, hambad ristis suus.
Kuna ma heegeldamises olen üsna hea, siis täna võtsin juba heegelnõela appi. Valu on ka tagasi tõmmanud, ehk hakkan uue olukorraga harjuma.

Täna unustasin tabletid ka võtmata. Kui sikutid peal, siis suupraost midagi enam sisse ei pressi. Kohe mitte midagi ega mitte kuidagi. Juua ka enam ei saa. Täna tahtis mul aevastus tulla, aga õnneks vaibus imekombel. Ma ei kujuta ette, mis siis juhtunud oleks. Oleksin breketid lahti painutanud vist. Õudne. Ja helistada pole mulle ka mõtet peale 9-t. Minust rääkijat ei ole.

Ma siin isekeskis voodis õhtuti ikka mõtlen, kas see on ilmsi või sain ma totaalselt valesti millestki aru. See on ikka praegu ülemõistuse olukord, milles ma olen. Justkui mingi varjatud kaamera asi.

Hommikul on esimene asi, päästan ennast kammitsatest lahti ja mõtlen, need kaks kuud sikutitega päise päeva ajal polnud üldsegi nii hull ju:)

Äärmine nahaalsus

Ma olen praegust täiesti shokeeritud. Telia tuli välja oma korrastatud teenuspakketidega ja ma siis helistasin nende infotelefonile, et uurida, kuidas see lahkumine välja näeb - kas pean kõik oma paketiliikmed esindusse kaasa võtma või piisab minust, kui lepingu omanikust. Mul on äärmiselt heade tingimustega tähtajalised lepingud suuremal osal perest ja teenindajalt küsides, mis neist tähtajalistest asjadest saab, siis tema luges ette trahvisummad sadades eurodes, mis ma lahkudes tasuma pean. Ma ju oleks heameelega edasi samasuguste tingimustega, minust mitteoleneval põhjusel aga neid hindu kergitati Telia poolt. Ja mina maksku trahvi? Ma ei tea, kas see teenindaja ikka sai aru, millest ta rääkis või olen tõesti mina loll. Kuidas see võimalik saab olla?

Appii, ausõna:D

Korrastatud teenuspakett, mis käib mulle silmnähtavalt üle jõu:D

Maaidüll

No tere üle pika-pika aja. Ei ole ma blogimisega lõpparvet teinud, kuigi peas on mõlkunud küll. Aga Googlelt on veel raha saada ja kahju on seda niisama välja võtmata jätta. Natukene on vaja veel juurde koguda, et summa välja makstakse. Klikkige siis usinasti reklaamidel ja siis saan rahus jäljed teha.

Elame siin metsas oma tavalist elu igapäevaste murede ja rõõmudega. Täidan ikka usinasti #Kogumispäeviku eelarve tabelit. Mis sest et iga kuu miinustes oleme. Olen päris mitu suurt ostu teinud ja mis see muud ongi, kui säästmine millegi jaoks millegi arvelt. Ega muidu mingit edasiminekut ju ei ole, kui kõik raha kerest läbi lasta. Ostame midagi suurt, järelikult tuleb mujalt kokku tõmmata. Loodan ikka ükskord järjele ka saada, aga unistusi tekib muudkui juurde, mida kõike teostada tahaks.

Üks päris kulukas unistus oleks tänavakividega oma koduõu ära plaatida. Isa just tegeles oma kodus sellega ja selline mõnus puhas tunne on kohe hoovis. Loomulikult on viisaastaku plaanis veel vannitoa remont-soojustus. Leiaks vaid ehitaja, kes selle asja kiirelt ja korralikult ära teeks. Ega ma muidugi veel otsinud kedagi ei ole, aga teadvustan endale, et raha on selle asja juures kõige väiksem probleem - tegijatega on kõige suurem peavalu. Õige pea saab köögi jaoks võetud võlg tasutud, nii et peab ennast vaikselt häälestama hakkama uue projekti jaoks.

Endale soetasin ma vahepeal meie firmast (seal, kus töötan) nn. kontinentaalvoodi (pidin õiget kirjapilti googeldama). Meie nimetame igapäevaselt selliseid voodeid Boxspringbett-ideks. Ma tahtsin nii ammu juba teada, mis tunne on magada sellises voodis, mida me igapäev sadu müüme. Eks me oleme näidistetoas neid ikka proovida ka saanud, aga et kogu öö ja iga päev lausa - päris hea voodi ikka. Mul pole isegi kunagi mitte kattemadratsit olnud. Nüüd on mul see integreeritult madratsi küljes (Topper-Fix). Lisaks veel peatsil LED-lugemislambid ja voodiääre all liikumisanduritega LED-sensortuled. Ei mingit pimedas koperdamist enam öösel.

P.s. Pildimaterjal on saadaval minu Instagramis, kes jutu juurde pilti ka näha tahab. Mulle isiklikult väga meeldivad blogipostitused ohtra pildimaterjaliga.

Mai alguses oli mul nädalake puhkust, mis sattus väga heale ajale sel korral. Kuskil reisimas sel korral ei käinud (nagu tavaliselt nädalaga Saksamaa reis, mis on jube kihutamine), tegelesin kodu töödega. Jooksvalt tegelen kogu aeg sellega, aga selge on see, et ega see töö siin otsa ei saa kunagi. Kartul sai maha 5. mail, natukene aiavilja samuti. Tänaseks on hernes ja sibul kenasti üleval. Kurk on katteloori all. Sinna vaatan siis, kui umbrohi katteloori juba kergitama hakkab. Eile vihmaga sai kapsataimed maha istutatud. Väga ideaalse aja jõudsin ikka ära oodata (ema soovitusel muidugi). Mina oleks oma aruga lõõskava päikesega istutanud.

Vahest on hea ikka targemaid inimesi ka kuulata. Tahaks küll ise juba hakkama saada, vanust ju juba on, aga ikka juhtub, et arvan ennast piisavalt tark olema. Nagu kanade toomisegagi. Jah, mul on nüüd kanad ja päris oma kanade kanamunad. 101% öko. Ei mingeid jõusöötasid ega vitamiine. Kõik tuleb mullast ja sitast, mida kanad siblivad ja omale sisse söövad + muidugi toidujäätmed. Toidujäätmetele rakenduse leidmine on üks suur pluss ja vastu saan häid maamune õnnelikelt kanadelt.

Mis mul siis nende kanadega juhtus. Olen juba ammu ilma suurem mõtlemiseta, kus või kuidas, omale kanu unistanud. Just munade pärast, mida meil siin hooti ikka kulub. Isa oli mu plaaniga kursis ja kuna ta tihti tööasjus sõidab Linnutalust mööda, siis ükspäev tegi ta seal peatuse ja uuris maad. Tal olid kastid ka juba kaasas, et võtab kanad kohe kaasa, aga tal oli veel üks suurem ring teha, ei olnud see eriti hea plaan kanadega kraanuleid vedada:D

Mul oli käsil just puhkuse viimane päev, kui isa lõpuks helistas mulle ja ütles, kuidas asi on. Ta jättis kastid sinna ja mina ei pidanud paljuks kanadele ise järgi minna. Mis see 60 kilti ikka on. Mõnus väljasõit Stigiga ja saab ka ilma näha.

Võtsime veel ühe hiigelsuure kasti kaasa ja asusime teele. Ilm oli päris kuum, +22 kraadi kindlasti. Kui palju ja mida ma võtan, ma absoluutselt ei juurelnud. Ma ei mõtle vahest mitte üldsegi, eriti üle:D Seega kui sealne töötaja küsis, mis hinnaga kanu võtan (olid 3 eurosed ja 1 eurosed - välja nägid täiesti identsed, lihtsalt odavamad olid vist juba kauem munenud), siis otsustasin jooksvalt, et 5 kolme eurost ja 10 ühe eurost, pluss kukk (5 eurot). Maksin 30 eurot ja kanad pakiti kastidesse. 10 kana ja kukk said omale hiigelsuure pappkasti, 3 eurosed jagati kahte väiksemasse kasti. Kastidele olid õhuaugud sisse tehtud.

Seadsime suuna kohe kodu poole. Kanadega ju kuhugile seiklema ei lähe. Lipsasime ainul Tõrva Maximast läbi. Nii kiiresti kui võimalik oli.

Kodus pappkasti avades oli pilt aga kohutav. 7 kana olid surnud, 3 vaakusid elu ja surma vahel. Turgutasin neid kolme, aga läksid needki õhtuks. Kukk oli ergas ja 5 kolme eurost kana - nendega oli ka kõik hästi. Ju neil oli seal suures kastis siiski kitsas ja kuumus mängis oma osa. Lisaks visati nad seal linnuvabrikus kasti, kuidas juhtus, ega mina neid otseks ei kohendanud. Ju nad lihtsalt olid üksteise hunnikus (liiga kitsas) ja sõtkusid endid ära seal kuumas. Kurb. Rahast polnud kahju, aga kanadest küll. Nii mul ongi nüüd 5 kana ja kukk. Iga päev saan 5 muna. Siblivad mul siin maja ümber ja situvad kõnniteeplaatidele, aga mõnus tunne on, kui kukk hommikul kireb ja kanad kaagutavad laudas, kui muna tulemas on:) Esimesed päevad võtsin lausa pingi ja istusin nende juures silmapuhkepauseide ajal.

Vot sellised lood meil siin. Kasvuhoone on mul ka sel aastal teises kohas. Vana sai maha lammutatud, sest oli omadega päris läbi. Ise kasvatasin tomatitaimed ja parika. Kurgitaimed olid mul ka äärmiselt ilusad, aga kui kasvuhonnesse istutasin, siis nad lihtsalt hääbusid. Ostsin Bauhofist omale kaks taime ja eks näis. Praegu on nad küll ilusad.

Ema käest sain füüsali taimi ka, mis täna kasvuhoonesse said. Põllul on mul kahte sorti ube, porgand, punane peet, sibul, kurk, hernes, kapsad, brokoli (spargelkapsas). Kui sellest midagi asjalikku tuleb ja palju, siis ostan ma sügisel ilusa sügavkülma, kuhu ma kõik brokoli sisse panen. Aga ma tõesti kahtlen, et ma oma silmaga midagi brokoli sarnast näen. Mul pole mingit usku kapsaliste osas. Põhiliselt ussipuru või lähevad kohe putke. Aga ma lasen ennast üllatada.

Eelmine aasta jäi mul osa vagusid aiaviljapõllul tühjaks ja ma olin nende vagudega püsti hädas. Umbrohi vohas. Sel aastal ma millegil sellisel enam juhtuda ei lase. Kõik tühjad jupid saavad omale mulla sisse lilleseemned. Peaasi, et midagi kasvab ja see ei pea mitte umbrohi olema.

Tasuta bussiliiklusest ma kirjutama ei hakka. Ma olen nii vihane selle pärast, et ma pean mitu korda päevas oma lastele taksot sõitma, sest bussid sõidavad absoluutselt mitte sobivatel aegadel ja võimalikult hõredalt. Täiesti mõttetu. Tühi buss sõidab Lilli poole, mina kihutan Nuia lapsele järele, sest laps lihtsalt ei jõua bussile. Ja praegu kooli lõpus on igasuguseid nihkeid koolitöös, palju väljasõite lastel ja kui see kõik kolmega korrutada, siis võtab vahest ikka ahastama küll.


Aga oleme ikka positiivsed. Elus on sada korda hullemaid asju:(

Selline olukord meil siin

No nii, leidsin ka aega, et siia sisse põigata. Naistel on ikka meeletu koormus küll, samal ajal, kui mehed vinguvad, et elatisraha näol neid lausa röövitakse. Siin ma ei pea silmas oma laste isasid, vaid üleüldiselt on see vist momendil aktuaalne teema.

Võib-olla olen ma oma lapsi valesti kasvatanud või tuleb see neil hiljem, aga enamus majapidamist on minu õlgadel. See, et ma siin kodus siiski päev aega oma palgatööd teen, ei lähe neile eriti korda. Ikkagi istun ma päev otsa arvutis ja miks ma siis ei võiks ennast õhtuti natukene liigutada, et ahi köetud saaks, nõud pestud, söök tehtud, pesu pestud jne. Ühesõnaga kui ma oma tööga lõpetan, hakkab tõeline tööpäev minul alles pihta. Eriti töised on nädalavahetused, kui suuremaid koristusi ette võtan. Kui siin majas korra päevas keegi lappi kätte ei võtaks, oleksime ammu s**a sisse ära uppunud. Ja neid päevi on aastas 365, kui seda teha vaja on.

Aga jah, ma olen seda siin tihti kurtnud, milleks ennast korrata. Vait olla ja edasi teenida. Aga mehed ärgu sel juhul vingugu, et nad peavad rahaliselt panustama. See, et nende asi vaid maksta on, siinkohal minu poolt pole mingeid takistusi, et nad ka laste kasvatamisest osa saaksid, aga nagu näha, keegi eriti huvi üles ei näita. Seega ei tasu üheselt kõiki võtta. Iga juhtum on oma nüanssidega.

Mis mind siis veel vaevab. Isa käis tiiru nädalavahetusel siin ja no see pani mindki nördima. Tuli, vaatas, kontrollis ja konstateeris fakti, et meil on siin ikka üks paras prügimägi. Kui ma ise olene alati neid majapidamisi, kus hoovis ja maja ümber vedeleb natukene liiga palju autofrakke, natukene alt kulmu vaadanud, siis tänaseks on meil omal siin sama seis. Ei tasu teistele ikka näpuga näidata. Ja kõik muu ka, mis igal pool vedelema kipub. Ja et me toast just natukene mööblit vähemaks tõstsime ja osa sellest ootas hoovi peal uusi omanikke, siis oli vaatepilt eriti masendav.

Iseenesest on hea, kui keegi käib ja tähelepanu juhib kitsaskohtadele. Aga mina tunnen, et mina lihtsalt ei jõua üksi ainuisikuliselt kõike kontrolli all hoida. Piisab sellest, kui majas sees enam vähem kõik normis on. Kui aega saan, siis jõuan vahest õue ka ja küll ma siis oma asjad ka kokku korjan ja neile koha leian.

Igatahes kõndis isa siit masendunult minema ja mina olin ka masendatud. Aga asjad hakkasid liikuma. Jaskar võttis ennast kätte hetkeks (rõhutan: hetkeks) ja koristas ühtteist siit minema. Teha on veel palju, aga algus on tehtud. Tuleb lihtsalt rohkem pinda käia, et asjad liikuma hakkaks.

Probleeme on veel igasuguseid, aga kellel neid ei oleks. Eriti masendav on, kui pilgu stuudiumisse heidan. Just ükspäev kiitsin Meenat, et ta on tubli, oma head hinded on ta kõik oma tööga saavutanud, ilma minu abita. Mina ei ole lapsevanem, kes oma last trillib, et häid hindeid saada. Laps õpib ise, vastavalt oma võimetele ja peab ise omama kohusetunnet, et kodutööd tehtud oleks. Täna aga selgub, et "õpilasel" korduvalt kodused tööd tegemata. Eks tuleb sellel teemal jälle rääkida Meenaga.

Ja kui nüüd mõelda, siis need on tegelikult kõik pisiasjad, nagu seegi, et sain kivi klaasi. Täpselt vaatevälja. Küll minul ikka juhtub. Omavastutus kuulu järgi pidi sel juhul puuduma, aga ma pole selles kindel. Arvestan jälle pea 200 eurose laksuga.

Lõpuks võtsin telefoni ja helistasin ka loomaarstile ära, et kassid streriliseerimisele viia. Aeg on olemas ja saab see asi ka korda, aga ükspäev avastasin kassi sabakarvadel "keedetud makaroni" taolise asja, pakkusin kassile veel, et ta selle nahka pistaks. Kass keeras pea ära ja siis avastasin, et see asi liigutab ennast minu näpu peal. Appi, see oli jube. Viskasin kiiresti ahju. Mõni päev hiljem hakkasin mõtlema, et krt, äkki kassil on ussid. Ma olen jube pika juhtmetega, tean. Googeldasin siis natukene ja kui asi juba kaugemale arnenud on, peaks kass ka oksendama. Ja no bingo, kass on paar korda mulle oksendamisega vahele jäänud. Ise limpsis oma okse kenasti ära, aga siiski...Ja oma nahka seljas väristab imelikult. No asi on igatahes kahtlane. Saab korraga loomaarstile see asi ära räägitud, eks näis, mida ta kostab.

Reisieelarve ja #Kogumispäevik vol 4

Oli kolmapäev. Kui kauaks me veel jääme, polnud paika loksunud. Teada oli ainult, et lapsed peavad esmaspäeval koolis olema ja mina tööl. Seega jätkasime oma kavaga, mis me nii linnulennult paika pannud olime.

Selleks päevaks plaanisime J. ema külastuse, mille J. hommikul esimese asjana kohe kokku leppis oma emaga. Minu jaoks on see jällegi üsna naljakas, sest kui mina oma emale kedagi külla viia tahan või ise lähen, siis ei lepi ma midagi kokku - lihtsalt lähen. Aga arusaadav, kombed on teised. J. saab oma emaga heal juhul 2 korda aastas kokku ka, kuigi vahemaa on ca. 13 km. Aga neil on üldsegi üks kummaline perekond, või tähendab J. on kummaline, ega ta oma perekonnaga eriti ei suhtle. Kui siis õega, aga vendadega eriti mitte ja ega ta neist eriti hästi ei arva ka. Ja ema polevat tal kunagi rahaga ringi käia osanud (oluline info) ja elavat liiga suures korteris e. üle oma võimete. Teised lapsed toetavad oma ema, aga J. oli kohe ära õelnud, et tema toetada ei saa, sest peab oma kahele lapsele elatist maksma. Ma ei tea, kas ta tahab minus süütunnet tekitada või mis, aga sellised teemad on tal eriti südamel.

J. oli suurema osa oma elust vanaema kasvatada olnud ja tänu vanaemale ta üldse elus on. Väiksena olevat tal olnud mingi kuri haigus ja siis oli vanaema ta võtnud ja terveks ravinud. Olevat olnud selline ravimtaime usku ja kujutate ette, pärnalt õisi korjanud ja neist tihtipeale teed teinud:D Ja seda rääkis J. mulle kui suurt nõiakunsti oskust. Jumala eest, ma tean väga-väga paljusid, kes isegi tänapäeval pärnaõisi korjavad talveks. See ei näita, et sa nüüd mingi nõiakunstiga tegeleja oled. Oh seda Saksamaa elukest küll ja J. arvab, et sellised on natukene uhuud. Mul on pigem tunne, et ta ise on ikka üsna eluvõõras.

Niipalju siis J.-st. Ema on tal vahva. Pidi J. jutu järgi juba 9 aastat tagasi surema hakkama, aga J. liialdab alati. Metet ja Steni polnud ta näinu juba pea 4 aastat. Seega oli üllatus suur, on nad ju selle ajaga palju kasvanud. Eriti meeldis talle, et lapsed on saledad. Saksamaa laste seas üsna haruldane nähtus ja paljud noored on kehakaaluga kimpus.

Viisakusvisiit tehtud, läks J. koju, meie aga Goslari vanalinna, mis meil kavas oli. Pisike probleem tekkis parkimisega. Kui me tavaliselt pargime C&A kaubamaja tasulises parkimisgaraazhis, siis sel korral oli meil ju boks peal ja silmaga mõõtes oli mõeldamatu sellise kõrgusega sisse sõita. Tuli leida vabaõhu parkla ja natukene eemal.

Käisime oma lemmikpoodides ja ostsime veel vajalikke asju Jaskarile, Meenale ja Stigile. Kõik hoolitsesid, et ikka kõigile midagi saaks. Kuigi mu lapsed teineteisega eriti läbi ei saa, aga mõtlevad nad alati teineteisele. Nii palju hoolivust ikka on.

Sel päeval sain lõpuks aega ka Aldis rahulikult ringi vaadata ja vajalikke asju osta. Sama lugu Rossmanniga. Sain hambaharjade ja hambapasta varusid täiendada, pesuvahendit ostsin. Need on asjad, mida kulub ja Eestis on ikka väga ülehinnatud. Veame vast järgmise reisini välja jälle:)

3,35 eurot / 18 pesukorda

Sensodyne hambapasta 1,69 eurot tuub; Hambaharjad 2 tk pakis 0,65 senti

Raha sai kõvasti kulutatud. Samal õhtul hakkasin tabelit täitma, kuhu kandsin igale lapsele tehtud ostud eraldi reana, et näha, kelle peale kui palju kulunud on. Metel ja Stenil tekkis võistluse moment, et kellele vähem kulus. Lisaks veel rida kütusele, tasulisele kiirteele, toidule, kassidele jne. Päris hea ülevaate sai. Kõik tänu #kogumispäevikule. Ilma selleise aktsioonita ma seda teha poleks märganud.

Summa on kolossaalne meie kohta, mis kulutatud sai. Sellest summast ca. 1200 eurot võtsin (kasutasin) krediitkaardilt. Aga mõtlesin, et ei ole ju mõtet koonerdada ka, et siis hiljem Eestist samu asju kalli raha eest osta. Ega me midagi väga ülearust kokku ei ostnud, restoranis söömas ei käinud, alkoholi ei ostnud. Oleks hea meelega kasti veini toonud, aga ei hakanud midagi soodsat ja head silma. Sellest on kahju.

Tänaseks on kõik rahad laekunud, arved samuti. Krediiti tagastasin kohe summas 750 eurot, järgmiseks kuuks jäi ca. 460 eurot. Saan sellega kenasti hakkama. Sel kuul peame jälle natukene kitsamalt elama, aga eks kõik tuleb millegi arvelt. Täidan kenasti märtsikuu eelarvetabelit ja nagu näha, on meil selleks kuuks ette nähtud veel ca. 420 eurot, mis polegi väga paha sellise suure laristamise kohta. Palju asju on kodus juba olemas, tuleb osta piima, leiba, saia, vahest tükk liha ja veab välja küll.

Kojusõit sai kokku lepitud neljapäeva hommikuks ja ikka sellise mõttega, et tagasi sõidame ka rahulikult. Kiirteele ei läinud, sõitsime külavahe teid pidi. Talvine aeg, tihe kütteperiood ja kohati küladest läbi sõites võttis hinge kinni. Poolakad vist kütavad enamasti kivisöega oma kodusid, selline vine on õhus ja see tungib nii autosse, et võtab köhima lausa. Ma ei saa aru, kas euronormatiivid nendele ei kehtigi? Saasatavad õhku nii mis kole. Kuidas na d nii päevast-päeva elada saavad. See hakkab ju tevisele.

Õhtul, kui pimedaks minema hakkas, olime oarasjagu imeilusal maastikult. Ok, ega ma midagi ei näinud, aga aimasin. Tõusud, langused, järv siin, järv seal, kurvid... päevavalguses võis imeilus olla. Aga kahjuks sattusime pimeduses seal olema.

Öösel ühe paiku otsustasin pisikese unepeatuse teha. Väljas oli ikka -16 kraadi. Võtsime ennast kahe rekka sappa parkima ühte pisikesesse parklasse. Ettenägelikult jätsin kohe mütsi pähe, kerisin teki sisse ja kui jälle auto väga maha jahtunud oli, klaasid jääs - panin aga auto jäle tuksuma. Ise mõtlesin, et soodsam ikka, kui hotellis magada. Mis see kütus ikka maksab ja palju seda nüüd ikka siis kulub. Kuskil 3-4 tundi auto käis ja tuba oli soe.

Hommikul jätkasime selle ohtlikult libeda ja kurvilise teega. Kuskil 200 kilomeetrit tuli sõita äärmiselt ettevaatlikult. Mul hakkas kannatus juba vaikselt katkema.

Poznan - Suwalki - imeline trass reisimiseks

Kui me juba üle Poola-Leedu piiri saime, siis ma lasin ennast esimesel võimalusel natukene lõdvemaks. Kui mõnus oli natukene kiiremini sõita, kui 70 km/ tunnis. Aga see sai ka kohe karistatud. Kiiruskaamera igatahes sähvatas ja nüüd ma siin ootan posti:)

Uus päev - ärkamine Saksamaa pinnal

Hommikul, kui tõusime, oli Saksamaad (või noh meie kanti) katnud valge lumevaip. Raadios oli juba eelmine päev suur paanika, et Saksamaale on külmalaine jõudnud, kõik külmetasid (ca. -10 kraadi). Lasime lastega peenikest naeru ja hommikust lumevaipa nähes ei saanud me aru, kus see paanika oli. Eestis oli juba pikka aega tükkmaad paksem lumi ja meie jaoks polnud see midagi katastroofilist.

Magasime endid välja, kuskile kiiret meil ei olnud. Hommikusöögilaud oli kaetud, aga mina olen selline, kes tahab hommikul kõigepealt tassi kuuma kohvi ja tüki aja pärast alles saan süüa. Kohe pauhti peale ärkamist söök mulle ei maitse. Nii ma siis tiksusin kuuma kohviga, J muudkui jutustas igasugu asju. Eelmine õhtu olime ka juba teineteist oma eludega kurssi viinud, aga jutustada oli ikka veel küll ja küll. J on sama suur jutu paunik kui Meena. Ja selgus, et J istub sellise külma ja lumega pigem toas ja läheb majast välja vaid äärmisel juhul - sama lugu on Stigiga. Kui ma talt kodus küsinud olen, kas õue ka täna lähed, väljas ilus talveilm, siis Stig vastab, et tema läheb alles suvel välja. Kui teised postitavad ilusaid talvepilte lapsed peal, siis minu Stig on kogu talve põhiliselt toas istunud. Nagu issi suust kukkunud:)

Tavaliselt on J-l meie jaoks alati ka mingi programm välja mõeldud. Me alati naerame, et kõik on ette taha ära planeeritud. Sel korral tal midagi konkreetset välja pakkuda ei olnud, aga oli näha, et ta oli oma sõbra Markusega asja arutanud, et mis võiks huvipakkuv olla. Aga meil oli sel korral oma programm. Niipalju siis saime ühe natukene tesitmoodi käigu plaani kui tavaliselt, et otsustasime minna Wolfsburgi Volkswageni muuseumisse. Muidu on meie programm ikka põhiliselt shoppamisega seotud. Sel eesmärgil me ju üldse nii kaugele igal aastal sõidame.

Kui J kuulis, et oleme Volkswageni linnast huvitatud, siis kiitis ta meile kohe, kui palju seal vaadata on, palju erinevaid maju, muusika nonstop ja igati vinge. Oli omale isegi muretsenud selle muusikapala jne. Lisaks pidavat veel pileti ostnute vahel olema loos, kus võib isegi Polo võita. Vahtisime suud ammuli ja olime valmis kohe vaatama minema seda lahedat muuseumi. Oma unistustes sõitsin juba uue Pologa:D

Algul tundus, et ta tuleb ikka ise ka kaasa, aga temal oli üks teine suursündmus ees - läks Aldisse einkaufen:D No pole imestada, üksik inimene, päevad läbi üksi, kuskil ei käi, loomulikult on see suur sündmus, kui on põhjust Aldisse minna. Ja pealegi, oli ta ju alles 10 aastat tagasi seal VW muuseumis juba käinud.

Otsisn ka siis ühe tutvustava video Youtube´ist välja ja kuulsin ka siis selle kurikuulsa nonstop musa ära:D

Igatahes peale hommikusööki selgus, et me läheme siiski omapäi sinna suurde autolinna. Mul käisid hirmuvõdinad natuke läbi küll ja mõtlesime et feilime natuke ja läheme kuskile mujale. Mete oli eriti vastu, et autosid vaatama läheme, aga Sten ja isegi mina,  natukene ikka tahtsime kultuuri ka näha shoppamisele vahelduseks. Võtsin siis julguse kokku, panin netist leitud aadressi Navisse ja asusime teele. Sakslased liiklesid kõik äärmiselt eetevaatlikult, sest tohutu ootamatult oli neile talv saabunud. Liiklus oli mõnusalt rahulik ja sain minagi siis keskenduda. Valgusfoori punase tule all on mul alati hea meel viibida, saab julgust koguda järgmiseks raskeks katsumuseks.

No nii, kambapeale leidsime selle muusemi (LINK) üles. Auto sai kuhugile firma hoovi pargitud, jäi paar sammu astuda. Astusime uksest siis, paar soliidses eas naist müüsid meile piletid (kokku 12eurot) ja hakkasime siis pihta. Hoone oli küllaltki eelmisest sajandist. J jutu järgi pidi kõik moodne olema inklusive restoran. Alles koduteel tuli meil meelde, et kas keegi seda nonstop muusikat ka kuulis. Meie ei märganud küll mingit muusikat, ainult üks koristajatädi sehkendas oma ämbritega autode vahel ja vahepeal käratas meile, et midagi puutuda ei tohi. Oi jah. Õnneks Stenile natukene isegi meeldis ja pakkus huvi nende vanade autode vaatamine, me Metega lonkisime järel ja tegime ka tarka nägu. James Bondi autod olid ka väljapanekus koos rikkaliku pildimaterjaliga, aga ega meie neist asjust eriti ei taipa. Vaatasime ära, mis vaadata oli ja olime üsna pettunud. Kultuurist jätkus tükiks ajaks.

"Pulmapõrnikas"

 

Tõmbasime veel enne lahkumist ninaga, et äkki tunneme kuskil söögi lõhna, aga ei midagi - ei mingit resorani:)

Kõrval kohe oli üks Mäkk. Läksime sinna sisse, et sööme midagi, aga kuna seal oli kõik ultramoodne, toitu sai tellida puutetundliku ekraaniga, inimese käest tellida ei saanud, siis tulime sealt ka tulema.

Edasi läks lõbusamaks. Üsna sealsama lähedal oli kohe üks suur outletparadiis. Meid huvitas vaid Nike. Parkimine oli tasuline - 50 senti pool tundi. Parkimisautomaadi juurde minnes leidsin kohe meie auto eest 2 eurose mündi ja ostsin selle eest 2 tundi parkimist. Kui me saime aru, et sealne Nike´i pood pole pooltki nii lahe kui Magdeburgis, siis olime kõik üsna tujusta ära. Et me päris tühjade kätega ei lahkuks, leidis Sten endale õnneks Nike´i seljakoti kooli jaoks. Maksime selle eest tervelt 19 eurot, mis oli terve varandus. Magdeburgist olen ma Metele ja Meenale samaväärsed kotid 15 euroga skoorinud. Aga ok, pigistasin silma kinni, ostsime koti ära ja hakkasime kodu poole liikuma.

Jooksvalt otsustasime veel, et kuna kell on vähe ja Braunschweig jääb ka tee peale, lippame möödaminnes ka IKEA-st läbi. Teeme ühe mõnusa söömaaja ja kiire tiiru ka poes. Midagi konkreetset meil vaja ei olnud peale raamatupaberite, seega võtsime vabalt:)

 IKEA vaated:)

Kolasime mõnuga. Mete haaras omale ühe suure mängukoera kaenlasse ja kassas selgus, et ta eeldas, et ma ostan selle talle ära. Ja ostsingi. Ma ei saa ju vaidlema hakata, et pane see koer kohe ära. Hakkab veel nutma ka:) Sten arvas, et talle on tuppa vaipa vaja ja valiski omale ühe odavamapoolse välja. Olidki kogu meie ostud.

Kodus olime nii vara, et jõudsime veel plaanitud külatiiru ka valges ära teha, Opa juures surnuaial käia, mänguväljaku üle vaadata ja oligi selleks päevaks kõik. J poolt oli sama pudel veini, mille mina eelmine päev Aldist jumalast umbes kaasa haaranud olin. Olin kuulnud lihtsalt, et Lõuna-Aafrika veinid on kindla peale minek. Oli teine päris maitsev vein olnud. Oskan veini valida küll.

Hakkame sihtkohta jõudma

Nüüd tundus lõpp juba lähedal. Siiski üle poole maa oli juba sõidetud ja kuna kihk oli kiirelt edasi saada, siis kasutasime jällegi tasulist kiirteed. Külapoed jätsime tagasitee teemaks. Seste ega kiirteel midagi nägemisväärset ei ole, ainult bensiinijaamad, "mäkid" ja WC-d. Mõne peatuse tegime ka bensiijaamades, et head kohvi juua, natukene netis istuda ja keha kergendada. Ei jõua jutti eriti palju istuda, ära tüütab. Peale peatust on tunne nagu hoopis teine ja võib jälle kilomeetreid põletada.

Kes joob kohvi, kes kuuma kakaod

Nii palju rõõmu tasuta Wifist

Orlen on üks hea peatumispaik - puhas WC (enamasti), hea kohv, kütus ostmiseks aga kallis

Kiirtee "maksuputkad!

Täiesti lumevaba, kui meil siin hanged on

Suurem peatus oli meil ettenähtud Magdeburgi kandis Elbepark´is. Selle nimel olime päris mitu tundi teel ja Saksamaal enne ühtki peatust ei teinud, enne kui kohal olime. Lapsed muidugi lasid silma kinni, minu asi oli neid turvaliselt kohale viia.

Sealne Nike Clearance Store on meie arvates üks parima valikuga pood. Kui nädala alguses on seal üks kaup, siis võid kindel olla, et nädalalõpus on kaubavalik juba täienenud või vahetunud ja võid ikka midagi soodsat ja vajalikku leida.

Meie parimad palad olid Meenale spordijalanõud hinnaga 35 eurot (Mete sai samad jalatsid Metzingenist eelmisel aastal sama soodsalt) ja minule mõnusad kerged vabaajajalatsid 65 euro eest. Olen neid juba korra kandnud ja no super rahul olen. Ma saan aru küll, et just eelnevalt olin omale juba kaks paari jalanõusid saanud, aga Mete omab samasuguseid juba aastajagu ja ta tungivalt palus mul need endale osta.

Tõmba jalga nagu sokid - Meena oli ülirajul:)

Ernsting´s familyst käisime ka läbi. Sealt ostan ma alati riideid Stigile - sokke, aluspesu, dressipükse, pikavarrukaga särke. Hinnad soodsad, riided ilusad ja vastupidavad. Ega muud poed meile eriti huvi ei pakkunudki ja kes neid kõiki poode ikka läbi käia jõuaks. Seega keskendusime ainult huvipakkuvale, et kiirelt jälle edasi sõita.

J.-le (Meena ja Stigi issile) olime varemalt juba teada andnud, et jõuame tema juurde esmaspäeva hilisõhtul. See oli selline umbkaudne plaan, mis oli valmis juba kuu enne reisi. Ega me siis ei teadnud ju, et varem jõuame. Ega me sellest mõne tunnisest kõikumisest teada ka ei andnud. Igatahes olime me varakult kohal - kuskil 4-5 paiku vist. Suundusime kohe tagaukse juurde, oma inimesed ikkagi ju:)

Ja mida me nägime. Majal oli köögiaken lahti lükatud, plaadimängija oli aknalauale tõstetud. See üürgas midagi mängida. Härra ise oli aknal, suits suus. Täitsa privaatne party. Väike ehmatus ei olnud ju:D

Aga ta peaks mind juba tundma küll nii palju, et ega seal imestada ei ole. Mina teen asju spontaanselt, ei hakka mina ette teatama, kui midagi plaanis on. Plaane on mul niigi üliharva, nii et...astusime aga tuppa. Tuppa lasti meid peauksest. Ju tal oli aega vaja võita, et oma peo tagajärgi kiirelt likvideerida. Mine tea.

Meile näidati kätte meie tuba (kogu ülemine korrus ühesõnaga + vannituba), vabandati, et tänu sellele, et me nii vara jõudsime, ei ole ta jõudnud veel põrandaid pesta jne. Aga see polnudki enam oluline. Olime kohal, mina surmväsinud. Niipalju ma veel plaanida suutsin, et tegin ettepaneku, et käime poes, teeme mõnusa õhtusöögi ja joome tervituseks pudeli veini. See sai kõik tehtud ja olimegi ühe päevaga jälle ühelpool.

Tänased uitmõtted

Peale nädalast puhkust (kui seda nii nimetada saab) tuli täna jälle töölainele ennast häälestada. Eks ta natukene vaevaline oli, aga juba enne kaheksat hakkasin postkasti lahti arutama ja probleeme lahendama. Selleks kulus kõva tund aega. Alles siis sain selle parema osa töö juurde asuda, mis enamasti probleemne ei ole. Kui takt käes, läheb juba libedalt.

Ja siis ma mõtlesin, et mis juhtuks, kui ma töötama ei peaks enam. Ega see tööl käimine midagi asi ei ole. Küll mulle avaldati survet, kui ma peale Saksamaalt tulekut mõnda aega kodune olin, et igavene parasiit ja teiste kulul elaja (maksumaksja) ja siis pilgati, kui ma julgesin unistada palgast 700 eurot poole koha eest (miinimum), et vähima eest pole mõtet tööle minna. Tegelikult on lastega, koduga ja kogu selle kupatusega nii, nii palju tööd, et täiesti kohutav. Eriti, kui tuleb üksi kõige eest seista ja vastutada. Jumal tänatud, et me reedel juba tagasi olime. Mul jäi veel enne palgatööga alustamist kaks päeva, et siin asjad kontrolli alla saada. Ma ei tea, kas ma olen liigselt karm korra suhtes (ei, mul ei läigi siin miskit, lihtsalt elementaarne kord), aga kaks päeva andsin lapile valu. Kui mind ei oleks, oleks see värk siin ammu maatasa. Nii kuradi asendamatuna tunnen ma ennast:D

Kui vaadata blogijat Liivit (LINK). Temal on ka palju lapsi. Ok, tal on mees abiks ja igati toeks. Ta pole vist minu mäletamist mööda päevagi tööl käinud. Ta on alati oma lastele olemas. Elamine alati korras, muudkui tuunib ise mööblit, sätib laste riideid, lapsed puhtad ja säravalt alati riides - kõik neli. See on tohutu töö, et selline tase üldse saavuatada. Kui palju on selliseid noori, kes seda üldse oskavad?

See on natukene muidugi minu kasuks, et minu lapsed ei ole nii haiged. Tal on seal pidev laatsaret ja ma oleks ammu hulluks läinud nende okserallide, nohude ja mandlite oppidega. Ma ausalt õeldes pole isegi inhalaatorit lähemalt näinud, kuigi mul on lapsed. Õnneks. Nii ei saakski tööl käia, seega arusaadav. Aga mina ei tohtinud kodune ema olla. Mitte et mulle nüüd teiste ütlemised korda läheks, aga surve oli.

Sain minagi varemalt lastega palju rohkem ette võtta ja käia. Jaksu oli rohkem. Nüüd on ainult töö ja siis olen väsinud. Eks vanust on ka juba. Kui vaba aega ongi, siis selle aja ma kas koristan ja tegelen pesumajandusega või vahest harva saab ka ISE süüa tehtud. Aed on mul juba pikka aega unaruses. Sten on, kes veel muru niidab. Lillepeenrad on kõik kinni kasvanud ja kui õuna aastat ei juhtu olemas, siis minul on hea meel - tööd vähem.

Raha oli ka loomulikult varemalt vähem, aga tulime toime. Jah, saime ka toimetulekutoetust, aga ma majandasin ennast meie pisku rahaga ära ja ma arvan, et see kõik oli lastele ka tervislikum. Ja just kasvatuse mõttes. Nüüd aetakse ainult Nike´i taga ja teiseringi riietest ei tasu minu lastega teemat arendadagi. Riideid on meil varasemaga poole vähem, seda küll. Vähem ja kvaliteetsemad. Enamvähem on ülevaade, kellel mida ja kui palju on. Varem oli see asi kontrolli alt väljas.

Loomulikult olen ma meie suurema rahahulgaga ka enamvähem praktiliselt ringi käinud. Vahest laseme lõdvemaks, aga kui sul on lapsed, siis tuleb ka natukene rohkem välja käia asjadele, mida lapsed soovivad. Just riietumise koha pealt. Ei julge mina enam omal algatuselt neile midagi oma maitse järgi osta. Ikka lapsed ise otsustavad mida nad kannavad. Ja on ainult rõõm, kui midagi minu soovitusel ka lubatakse osta ja seda asja ka kantakase. Veel parem, kui ribadeks. Siis on kulutus asja ette läinud. Ja minu lapse on viimasel ajal oma riided nii ära kandnud, et ega teisele ringile eriti midagi minemas ei ole. Sama minu enda ihuriietega. Mul on vähe, kannan ikka päevast päeva oma lemmikuid ja mul ei ole kahju osta omale natukene kvaliteetsemaid asju, mida rõõmuga kannan.

Tahtsin nüüd sinnani jõuda, et töö on hea küll, eriti minul, kes ma ei pea igal hommikul kuhugile välja sõitma. Mul on palk, mis on meile suureks abiks, eriti praegu, kui meil on ka kohustusi võetud. Aga kui see õige pea möödas on ja kui juhtub, et mind koondatakse, siis see on üks mõnus järjekordne ellujäämise õpetus ja ma arvan, et jääme pinnale. Küll kasinamalt, aga saab ka nii. Kuluks üks restart täitsa ära, et saaks jälle lastele ja kodule pühenduda ja ükskord saaks ka natukene igavust tunda. Käsitööst ma üldse ei räägiig. Kui ammu ma pole juba oma "psühholoogi" juurde saanud:)

Täna mõlgutasin ma veel mõtet, et võiks täitsa kätte võtta ja ujuma minna - basseini. Täitsa üksi. Lihtsalt vedada oma pekid - mis on jällegi hea elu kurvad tagajärjed - basseini. Oleks ju mõnus lihtsalt rahus minna, ujuda ja vees lõõgastuda. Vahet ei ole, et mul pole üldsegi aimu, kas mu trikoo mulle üldse enam selga mahub. Mul oleks jumala suva. See ujuma minna tahtmise tuju on uus. Ma jälestan ennast talvel külmaga märjaks tegemast. Aga vot täna sellised helged mõtted. Täna veel kuhugile ei jõudnud, sest jäin siin blogima (seda ka ju vaja teha) ja nii see aeg lendab, aga homme on jälle päev. Ma veel teen selle asja ära. Ma tunnen muutuste lainet. Eriti, kui lugeda teemasid blogija välimäärajast.

Päev Varssavis

Esimene öö mugavas Varssavi hotellis mööda saadetud, kõhud keskmisest paremast hommikusöögist punni söödud, oli Mete välja otsinud esimese lähima Nike´i poe. Tal on kohe nõrkus selliste asjade vastu. Esimest korda, kui me Nike´i poodi sattusime, pidi Mete poe uksel nutma hakkama - õnnest. Nüüd on ta meid Nike´i usku pööranud. Ja ma räägin siin ikka outlettidetst ja tehase poodidest, mitte tavalistest, kus "kirvehinnad".

Soolaga juba ei koonerdata

Nagu ikka, olime seegi kord varased ja esimesed, kes poe ukse taga juba varavalges kraapisid. Et aega natukenegi parajaks teha, panime Navisse esimese läheduses oleva Lidli. Kilomeeter sõitu ja olemas. Niisama poe ukse taga vahtida ja oodata pole ka eriti lõbus.

Mis meid ees ootas selles Mete välja otsitud poes, ei teadnud meist keegi. Täiesti avastamata paik (LINK). Aga nagu õige pea selgus, oli seal ikka kõvasti rohkem firmasid esindatud, kui pelgalt Nike. Silme eest võttis kirjuks.

Kõige pealt oli vaja muidugi Nike´i poes ära käia, siis sai juba muule keskenduda. Kas me sealt ka midagi ostsime, ma enam ei mäletagi. Mete värskendas just mu mälu ja tema oli sealt omale tossud saanud, mingi pikema varrukatega pluusi ja mütsi.

Ühte poodi tahan ma isiklikult esile tõsta - VOLCANO. Hea kvaliteet hea hinnaga. Eriti meestele. Ja naistele ka. Sealt sain ma omale päris paar asja ja Jaskarile ka ühtteist.

Üks näide, kuidas mujal allahindlused välja näevad (hinnad zlottides)

Ega me kõiki poode läbi kammida ei suutnud, kus sa sellega. Käisime maksimum 5-6 poes ja siis oli juba lagi. Ecco pood oli üks viimastest, kuhu otsustasin ka pilgu heita. Olen nende hindadega Eestis üsna kursis, sest ema ostab sealt omale jalanõusid ja Meenal on samuti nende firma jalanõud. Kvaliteet hea, jalanõud mugavad ja minu südame on nad juba ammu võitnu. Ainuke asi, et ma pole omale veel midagi sobivat sealt leidnud.

Igatahes astusime me sinna kambaga sisse. Mete ja Sten sättisid ennast kohe pehmele sohvale poe kaugemasse nurka istuma, minul lasti rahulikult ringi vaadata. Nii ma siis suuruse 41 riiuli juurde sattusin. Oli päris mitu paari jalanõusid, mis mulle kohe silma hakkasid. Kui tundus juba, et olen omale midagi leidnud, kutsusin Mete hinnangut andma, et noh kas panen väga mööda või nii. Üllataval kombel Mete vaid kiitis ja aitas mul päris adekvaatselt otsustada ja lõpuks jäi nii, et ostan omale kohe kahed saapad - ühed pikemad, teised lühemad.

Päris arvestatav allahindlus

Sotid selged, istusime autosse ja hakkasime edasisi plaane tegema. Südamel oli veel SportDirect, mis asus teises linna otsas. Aga võtsime selle vabaduse ja käisime ka seal ära, et siis veel korra läbi terve linna sõita, et otsa Poznani peale saaks. SportDirectist sai Sten omale suurema spordikoti ja oligi kogu lugu. Sellega meie Varssavi saaga lõppes. Ah jaa, kogematta sattusime ka Biedronkasse, kust Mete omale suure hunniku lemmiktoitu sai. Eks me kõik sõime, mõnus tervislik vahepala ka autoroolis võtta.

Ca. 1,49 zlotti pakk, Leedu Lidlis soodukaga 0,69 eurosenti

Suuna järgmise hotelli peale võtsime kuskil kella nelja paiku pühapäeval. Sõita oli omajagu maad ja tahtsime parajal ajal järgmises broneeritud hotellis olla.

Kasutasime tasulist kiirteed. Hotelli leidsime poole lihtsamalt kui Varssavi ööbimiskoha, aga see mitte eriti kolossaalne hinnavahe (13 eurot), selle pealt poleks pidanud küll kokku hoidma. Hotellide vahe oli nagu öö ja päev. Eks muidugi see kõik arendab silmaringi ja lapsed näevad midagi muud ka kui vaid luksust (või siis sellist tagasihoidlikumat elu), aga jah...keegi küll nutma ei hakanud, kui meie toa snepper-laadset sügavat veneaegset lukku vs. Varssavis avanes toa uks kaardiga - nägid. Ja need radikad. Isegi mina polnud midagi sellist enne näinud, läksin päris materjali katsuma.

Aga see eest ruumi oli rohkem, kaks tuba lausa. Hommikusöögil olime ka ainukesed ja no sõime kogu raha eest. Isegi Sten sõi. Kohv oli kannust, aga väga hästi keedetud. Kui meie sealt lahkusime, oli toidu osas igatahes enamvähem puhas vuuk. Loodan, et neil ikka teistele külalistele ka midagi oli, kui seal üldse peale meid kedagi oli:) Pidi olema, sest toa seinad kostsid küll koledasti läbi. Ja kui kraanikausis vesi jooksis, siis dušikabiinis aja vesi üles. Duši surve aga oli nii hea ja terav, et juukseid pestes pärast enam kammida vaja ei olnud, lõi juuksed nii sirgu. Sten arvas, et vat see oli alles terav surve, nahk oli lausa valus.

Sten ei hakanud jõusaali otsima, tegi kohapeal oma setid ära:)

Kokkuvõtteks aga saime linade vahel magada, külm ei olnud, soe vesi oli, hommikusöök oli ka kokkuvõttes maitsev ja retseptsioonis sujus ka kõik. Parkimise eest raha ei kasseeritud. Pakkisime aga jälle oma asjad, et suund Saksa piirile võtta.