Mete seljakoti saaga

Räägin lähemalt, kuidas ma seljakoti lõpuks Metele kätte sain toimetatud. Võtsin kuulda üht kommenteerijat, kes soovitas ka kommid kotile külge monteerida.

Kui lapsed olid magama jäänud, pakkisin koti välja, otsisn ilusa nööri, lükkasin lukutilast läbi ja lõin klambrilööjaga kommid kummassegi nööri otsa. Ise kogu aeg kartes, et Mete äkki passib peale ja tabab mu teolt:D Krõbinat oli omajagu ja pidin ju ka tule põlema panema, et nii peent tööd teha :)

Koti sättisin voodi kõrvale maha, et kui ta voodist välja ronib, peaks ta kohe avastama ja heal juhul isegi otsa komistama. Plaan hea küll, aga läks teisiti.

Hommikul ajas Mete ennast istukile ja uniste silmadega läks kohe aknalauda revideerima. Nü,.hkis silmi, et kas tõesti ei midagi. Leppis olukorraga, ronis voodist välja ja hakkas tavapäraselt askeldama. Ei märganud tema kotti voodi ees. Püüdsin teda siis suunata ja käskisin mobiili laadimast välja võtta, mis oleks ta kotile lähemale juhatanud. Ei märganud ikka. Siis palusin maast õhe juhtme üles korjata, mis oli kohe koti lähedal, no ikka ei märganud. Siis sai Meenal mõõt täis ja ta tiris Mete ninapidi koti juurde. Siis oli kohe küsuimuste laviin, et kunas see kott ikka jõudis ja kaua ma olen seda enda käes hoidnud:) Mete pistis kommid põske ja rohkem ta kotiga tegeleda ei jõudnud, oli vaja bussi peale kiirustada.

Kui ta siis koolist tuli, pakkis ta kooliasjad kohe uude kotti, lasi rihmad hästi pikaks reguleerida, et kott ikka vastu peput ulatuks (nii pidi pro olema) ja hakkas siis peegli ees uurima, kuidas kott on.

Siis hakkas ta mu käest numbreid küsima. Küll 1-30-ni, siis 1-50-ni jne. ise muudkui luges kahe koti vahel numbreid, et kumb kott tuleb. Lõpuks kooli läks ta ikka oma tavapärase kotiga, mille ta sünnipäeva rahade eest ostis. Eks tuleb uue koti aeg ka kunagi, ma loodan.


Eilsest päevast veel mõned hetked...

Kassidega seoses - kui ma tuppa ahjupuid vean, siis jääb mul tavaliselt natukeseks uks pärani ja mitmel korral on kassid seda hetke kasutanud, et tuppa uudistama tulla. Olen lasknud neil seda rahulikult teha. Vaatavad ära, lähevad uuest välja. Keegi ei ründa, kõik on viisakas. Isegi kotleti taigna usaldasin lauale, ise läksin puid tooma ja kassid olid toas. Viisakas värk. Kui nad on ära uudistanud, vaatavad nad küsiva pilguga ukse poole ja annavad häälega märku, et tahavad välja.

Lembehetk:)

Eile hommikul vara, kui väljas veel pime olin, hakkasin oma tuba ümber tegema ja eks sai koritstaud ka natuke töö käigus. Tuli vaim peale ja nii on hea tegutseda. Mete kirjutuslaud sai akna alla, et saaks rohkem loomulikku valgust kasutada ja minu voodi aknast eemale, et oleks natukenegi tuule eest varjul. Muidu õhkab külmal ajal ikka väga karget õhku kuklasse.

Täna on veel  plaanis midagi Stigi võrevoodiga ette võtta. Seisab täiesti kasutult nurgas ja võtab ruumi. Mitte väga kasutult. Voodialune kast on titekäru lisasid täis ja seal on veel ühtteist hoiul. Kui selle kuidagi terves tükis saaks kõrvalhoone pööningule transportida, oleks hiiglama hea. Jääb lapselapsi ootama:) Ikkagi meie pere reliikvia. Sama teed ootab ka titekäru lehtla alt ja söögitool Steni toast. Kõik jäävad ootama oma aega ja ei mingit müüki!

Ma tean, vara veel lapselapsi oodata. Ega ma ei ootagi, aga ruumi oleks lihtsalt vaja ja asjad oleks vaja ära paigutada. Nüüd aga tegutsema!

NB!
Et saada teavitus minu uuest postitusest, hakka jälgima mind Facebook´is,  kes seda veel ei tee:)

Jälg kogu eluks

Kummaline päev seljataga mul. Võiks ju arvata, et mis siin kodus ikka eriti juhtuda saab, mis jälje jätab, aga juhtus.

Hommik algas ülivärske elektriarvega. Arve polnud mulle veel postkastigi laekunud, kui mul oli ülevaade juba olemas. Eile andsin näidu ja ruttasin täna kohe uudistama.

Ei saa õelda, et poleks pidanud. Nii või teisiti pean seda tegema varem või hiljem. Eelmine kord toimetulekut tehes mainis sotsiaaltöötaja juba, et jube suur arve ( ca.74 €). Mis ta sel korral asjast arvab? Minu tuju rikkus see küll ära ja ausaltõeldes olen Eesti Energia peale ka kuri. On röövlid! Meie novembrikuu arve on 92 €. Tõusin arvuti juurest püsti, läksin vannituppa ja tõmbasin elektriradika seinast välja. Väljas kustutasin jõulutuled, aknal advendiküünla. Istume siis pimedas ja las vannituba olla külm. Ilus elu küll :D Elementaarsed asjadki nagu elekter, hakkavad juba üle jõu käima.

Püüan sel kuul kokkuhoidlikum olla, eks näis, kas see kajastub ka järgmisel arvel.

Järgnev juhtus juba tänu sellele, et käisin Meenal lasteaias ise järel täna. Ja kui ikka kodust välja minek, eks siis näeb ka muid asju, peale elektriarve.

Lasteaed. Meena sätib riidesse ja mina sorteerisin ta riideid - mis puhtad, mis mustad, mis kaasa, mis kappi. Olin küljega kapi poole, kui äkki keegi kallistas mind. Keerasin ümber, üks rühmalaps. Ma olin nii üllatunud, et ei osanud midagi ühmata isegi mitte. Rääkimata seisukohast. Võttis mõtlema ja terve kojusõidu tee oli analüüsimist. Kas rõõmustada või nutta?

Järgnev seik oli poes. Suurde poodi ei läinud, käisime pisemas. Seal vähem rahvast, peaaegu et ei olegi. Kaks poissi olid poe eesruumis. Kui meie omi asju valisime, ilmus suurem poiss kassa juurde. Tundus, et oli müüja laps, nii umbes 14. aastane.

Ja nii nagu see ema oma lapsega rääkis ja võib-olla poeg samuti, pole ma veel kuulnud. Ma tardusin riiulite vahele ja tundsin kurbust, et inimesed nii omavahel suhtlevad. Eriti veel üks ema oma pojaga. Poiss tahtis midagi (raha äkki) ja ema korrutas talle läbi hammaste "Kao ära" ja seda mitmeid kordi. Justkui väljapressimine kõlas. Õnneks või kahjuks ma neid inimesi ei tundnud, aga ma kavatsen silmad lahti hoida ja endale selgeks teha, kas see oli mingi ühekordne juhus või ongi selliseid inimesi olemas. Tegelikult on see müüja mind korra enne ka teenendanud ja tundub, et inimesel on suured probleemid.

Sherlock asub asja uurima...

New in: eBay 72. ost

Täna saabus postiautoga jällegi otse koju Mete kaua oodatud kott. Jah, jälle seljakott. Ta tellis selle minu abiga 26. oktoobril. Siis ta ootas seda iga nädal. Käskis isegi kooli helistada, kui pakk peaks tulema. Ja lõpuks, kui kolm nädalat oli möödunud, siis ta loobus pärimisest. Ostis isegi vahepeal poest juba uue koti. Ja enam ta küsinud koti kohta pole. Ununenud juba. Mõelda, milline aeg ühe koti kohale jõudmiseks. Kaugel see Hiina siis ikka on? :D

Jõudsin eBays juba vahepeal ka müüjaga kontakteeruda, et me pole oma tellitud kaupa kätte saanud. Nüüd siis kõik klaar, kott õnnelikult kohal ja tahan selle Metele hommikuks aknalauale panna:) Ma ei tea küll, kas see aus oleks jälle Mete suhtes. Äkki peaksin ikka kohe kätte andma, ilma suurema tseremooniata? Mis te arvate?

Kott ise selline. Hinnaks 5.94 ja saatmine 4.99. Mete väga hoolikalt valis erinevate kottide vahel ja arvutas kõik täpselt välja, mis on kasulikum ja selle ta siis lõpuks valis...

Meieni jõudis täiesti identne toode...

Oh lapsed, lapsed...

Meil käisid "päkapikud" siis tänu Meena suurtele pingutustele. Kogu magusakraami andis Meena oma kotiga eile minu kätte. Andis "tellimuse" sisse, mida tema oma sussis näha soovib ja leppisime kokku, et suurematele ei piiksugi.

Kui mina eile koosolekult tulin, oli Meena juba öösärgis ja teki all. Et ikka päkapikkudele head muljet jätta.

Öö oli raske. Stig on tõsises nohus ja võib-olla isegi palavikus. Oli soojem, kui tavaliselt. Nohu tema jaoks on topelthull, sest siis ei saa ta oma põialt suhu panna-ei saa ju läbi nina hingata. Nii ta siis öösel püherdas ja jutustas, kuni ta omale sobiva asendi leidis ja sai magama jääda. Praegugi veel magab. Vaatan üksi "Masha lugusid". Ega minu oleminegi magamatusest parem ei ole.

Kasutasin ööd susside täitmiseks. Sten pistis kohe kõva häälega pahandama, et miks ma tema toas kolistan. Hommikul rääkis ta hoopis teist juttu. Et keegi oli krõbistanud tema toas, ise mugis kommi. Tahtis justkui uskuda, et oligi päkapikk.

Meena kargas esimese äratuse peale voodist püsti ja kohe sussi kontrollima. Oi kuidas ta siis tänas mind ja küsis, mis ta küll tänutäheks teha saab. Mis muud, kui pangu ennast kiiresti riidesse, hambad, patsid ja muud ma ei soovigi. Meenaga saime täna kiirelt valmis.

Meteke aga vist tahab ka sisimas veel päkapikke uskuda. Tema kiikas ka voodist akna poole, äkki siiski on päkapikk midagi toonud. Ja kui meie vannitoast Meenaga tulime, sõi tema juba kommi. Pisike rõõm siiski:) Kodu tulles lubas kogu maja läbi otsida, et tõestada ma ei tea mida :D Meena muudkui pani tarka, et kui sa usud päkapikke, siis nad ongi olemas sinu jaoks.

Lapsed, lapsed:)

 

Kui seest "ussitab"

Päev algas ilusasti. Meena jäi lasteaiast koju, sest Mete ja Sten olid öösel jällegi vanaema juures ja Meenal poleks olnud kellegagi bussi peale minna. Ja üleüldsegi on meil täna õhtul külas koosolek ja Meenale järgi minek lasteaeda oleks jällegi peavalu teinud. Las olla kodus. Saime hommikul 1,5 tundi kauem magada, kui tavaliselt. Tõusime mõned minutid peale kaheksat. Ja termomeeter näitas nii....

Tundub, et kell on tund aega taga:)

Ja et meil kodus pole grammigi komme ja Meena suss aknal oli juba teist päeva tühi, leppisime Meenaga kokku, et läheme poodi ja ta saab ise valida, mis sussi sisse saab. Rahaga oli mul hästi. Sain midagi Perekoolis maha müüa ja ühtlasi oli vaja ka pakk posti viia. Sõime hommikust, pakkisin lapsed sisse ja läksime.

Meenaga on väga mõnus poes käia. Ta käitub seal nii täiskasvanulikult. Valis oma asjad välja. Mina muidugi vaatasin üle. Mis mõttetu tundus, sai tagasi pandud. Ise valisin veel sooduses olevaid komme, mida siis jupikaupa sussi sisse poetada. Eks Meena teepeal ikka uuris ka, et kas siis päkapikke polegi olemas, et ma ise ostan kommid. Vastasin talle, et nende jaoks on olemas, kes usuvad päkapikkudesse. Ja sellega jäi Meena rahule.

Kassas küsiti minult 40 eurot. Ega mul polegi pretensioone, oh ei. Aga kogu Perekooli müügist saadud raha oli kulunud, ise lisasin veel viieka. Mis ma siis nii väga ostsin. Eks põhiline oli ikka ette ostetud kraam - kuivpärmi pea 10 pakki, sooduses olevat hakkliha kolm karpi, 7 piima, Bitteri shokolaadi 4, küpsetamiseks (oli jällegi soodus), kassidele latt Nimeta vorsti, meile latt vorsti (soodus), kohupiima küpsetamiseks (soodus), kolm apelsini (soodus), kaks saia, pool leiba, hapukoor, paar kotti komme, halvaa minu sussi sisse, kaks kohukest lastele kohe söömiseks. Loodetavasti ei pea ma niipea jälle poodi minema. Siis ei tundugi see 40 nii palju, kui jagada see meie pereliikmete arvuga ja päevadega, kui me poodi minema ei pea.

Ja nagu harjumuseks, käisime mööda minnes ka ema juurest läbi. Ta oli just äsja tulnud küla pealt kohvitamast ja põrutas kohe "värskete" uudistega. Siiamaani pea valutab :D Ega pääsu ei ole, pean tableti võtma.

Lugu siis järgmine. Ikka jälle jääb minu blogis kirjutatu kellegile äärmiselt ette ja läheb "hirmsasti" korda. Inimestel (oma sugulastel) on okas hinges ja mille pärast? Niipalju kui minuni jõudis, siis see postitus ja lõik, mille suutsin huvi pärast välja otsida. Ja no pole ju midagi nii jubedat, mille pärast nüüd "seest käärida"?

Olin valmis juba kohtuma "hullu karjanaisega", kes mu kohe paika paneb.

Edasi. Postitus, kus ma kirjutasin oma põllule laotada lastud "sitast". SITT olevat nii solvav sõna sõnniku kohta õelda, et no vabandan, aga raske on sellise asja peale isegi tulla, et minu kirjutatu kedagi nii solvab. Ma ei suutnud seda postitust üles leida. Kes leiab, paluks viidata. Tahaks päris üle lugeda. Tahtlikult pole ma küll kedagi solvata tahtnud. Andeks! Ja see kõik teeb minust nii ÕELA inimese, et juttu jätkus kindlasti pikemalt. Ja kuna see tuli nagu välk selgest taevast, siis kannatan ma praegu peavalude käes. Ise ketran peas, kui silmakirjalikud inimesed ikka olla võivad. Ma ei näe küll mingit süüd oma kirjutatus. Need on minu vahetud mõtted ja emotsioonid, ei tasu midagi kontekstist välja kiskuda ja kõiges õelust näha. Laske vabaks!

Mina lasen küll:D

Meenal õnnestus vanaema juures kass kinni krabada

Sellest tahaksin ka kirjutada, miks Metele vanaema juures meeldib. Ta oli üliõnnelik, kui vanaema oli talle kotitäie ilusaid lõngasid andnud. Ta saab nüüd rahus ja vaikuses õhtuti nokitseda oma tutimütside kallal.

Mete näputöö

 

Soolataignast kuusekaunistused

Olen taas vaimustuses - soolataignast. Eilsel koosolemisel külamajas tõi Kätriin kaasa vahva ja minu jaoks täiesti uudse idee taignast kuusekaunistuste valmistamiseks. Kaasas oli tal jahupurk ja sool. Taigna tegi ta nii kiiresti valmis, et sellest protsessist jäin mina ilma. Aga vormimiseses sain küll kaasa teha. Kahjuks pole mul eilsest tegutsemisest pilte, sest kõike korraga teha ei saa. Aga need kes sinna ligi said, eriti lapsed, nemad tegutsesid selle taignaga küll väga meelsasti. Eriti pisemad - Jane-Ly ja Stig. Istusid süvenenult ja muudkui muljusid tainast, siis vajutasid jälle figuure taignale ja olid ülirahul.

Ega mina rahu ei saanud. Hommikul otsisin netist välja juhise, kuidas tainas teha. Esimene otsingutulemus oli toidutare lehekülg. Kuna seal täpseid koguseid kirjas ei olnud, jätkasin otsinguid. Kasutasin oma saksa keele oskust ja sattusin väga heale leheküljele.Siit saab veel igasuguseid erinevaid ideid ja retsept ka täpselt kirjas.

Vaja läheb:

2 tassi jahu
1 tass soola

Alati kaks osa jahu ja üks osa soola.

Jahu ja sool tuleb vee abil vormimiskõlblikuks massiks sõtkuda. Kui soovid värvilist massi, kasuta toiduvärve. Võib ka juba kuivanud kujundeid erinevate värvidega värvida.

Pliiatsi abil saab kujunditel augud sisse vajutada enne küpsetamist. Meie külamajas ei küpsetanud vaid jätsime õhu kätte seisma ja kuivab samahästi, ei pea praeahju kasutama. Mina küpsetasin 150°C juures 45 minutit ja õigepea peale ahjust välja võtmist sain värvimisega alustada.

Ma olen lätlastest muidu heal arvamusel, aga küpsetuspaberit nad küll teha ei oska. Andis lahti kangutada kujukesi, tulid kohati koos paberiga. Cento´st ostetud paber, olge ettevaatlikud! :D

Stig oli mul loomulikult jälle abis. Õnneks värvimise ajaks läks ta lõunaunne:) Vaadake ise...

Mis on küpsetuspaberi mõte? :)

Väga hea katvusega värvid

 Ma kuulsin juba Mete suust, et nemad olid eile külamajast allesjäänud taigna samuti õhtul juba kaunistusteks teinud. Nakatusid nemadki. Minulgi on veel tainast üle. Mete tegi juba pannitäie valmis, ülejäänu jääb siis Meenale ja Stenile teha. Saavad ka rõõmu tunda sellest mõnusast voolimismassist.

Ja mis põhiline, see ei maksa eriti midagi!
 

Mina ja televisioon

Olen juba eelnevalt maininud, et ega ma eriti telekat ei vaata. Aga vaatamata sellele on mul sel teemal kirjutada küll. Seltskonnas, kui arutatakse üht ja teist sarja-saadet, ei oska ma midagi kosta.

Kõige regulaarsem saade, mida ma jälgin, on "Terevisioon". See on üks mõnus hommikualustaja. Lapsed saadan kooli, teen tassi kohvi ja siis lülitan teleka käima. See on alati enamvähem kell 7, nii et esimesed uudised kuulen alati telekast. Siis hakkab kohe-kohe laste multikas. Varem oli see "Põrsas Peppa" - Stigi lemmik, nüüd siis miski Masha. Ma pole varem seda näinud ja tundub päris huvitav ja lahe, lisaks veel õpetlik. Palju Stig sellest aru saab, ma ei tea, aga Meenale oleks see küll kasulik vaadata. Kaalun isegi Masha DVD talle jõuluks kingikotti saada, kui võimalik.

"Kodutunne" on ka saade, mida ma VAATAKS heameelega. Aga tihti ma seda õigel ajal vaadata ei jõua, olen lihtsalt surmväsinud. Aga laupäeval olen ma tavaliselt pliidi külge aheldatud ja siis käib mul taustaks telekas ja olen alati sel ajal kordusele juhuslikult peale sattunud. Nii et näen ära küll ja see on suht huvitav saade. Just see kuidas inimesed elavad, saan oma tingimustega võrrelda ja mis inimesed need on. Äratundmisrõõm ühesõnaga. Omad:)

"Pealtnägija" oli ka kunagi kindel saade, mida vaatasin. Nüüd absoluutselt enam ei tõmba ja jääb vaatamata. Miks - igavaks muutunud vist. Vahur Kersna eksklusiivinerjuud vaatasin küll, tunnistan ausalt. Aga ei midagi uut.

Sajandi armastus - olen vaadanud mingit juppi ja tean, mille ümber tegevus käib. Ei vaata, sest pühapäeva õhtud on suht kiired ja stressirohked, teleka ees see aeg maha istuda oleks lausa patt. Sama lugu "Su nägu kõlab tuttavalt" - näen seda jupiti, kui kordus on. Millal see on, pole aru saanudki. Vast laupäeval, kui suurema ajast köögis veedan. Aga kui ei näe, ei juhtu mitte kui midagi.

Üks saade, mis on kindlasti väärt meelelahutus oleks, on "Nädalalõpp Kanal2-ga". Olen seda kunagi ammu korra näinud ja see oli kõik. Ju siis liiga hilja ja eelistan põhku pugeda. Kordusele pole ka peale sattunud.

Laupäeva hommikul vaatame lastega vahetevahel "Puutepunkti". Siis pean neile seletama, mis tähendab puudega ja miks selliseid inimesi on. Neid on huvitanud, kas sünnitakse puudega või võib ka nendega nii juhtuda veel. Loomulikult pole me keegi kaitstud. Juhtub õnnetus ja oledki ratastoolis - healjuhul. Igasuguseid asju juhtub ja õnnetus ei hüüa tulles.

Lugesin Perekoolist, et viimases Puutepunktis oli lõik kuulsa Muumimammaga (Perekooli tuntud ja pikaajaline kasutaja). Seda tahaks ka vaadata. Olevat väga inteligentne naisterahvas. Aga tundub, et selle saate kordus oli eile hommikul, nii et tuleb vaadata, kas saadet saab netis järelvaadata.

Lemmikud on olnud ka hommikused seriaalid ETV-s, kahe Terevisiooni vahel. Varasemast ajast mäletan "Südameasi". Ei jätnud ühtki osa vahele - mõnus vaatamine. Siis veel "Doktor Martin" - ka väga hea. Praegu jooksev "Paks boss" pole ka paha, aga seda ma regulaarselt ei vaata - näen siis näen, kui ei, pole midagi - elu läheb edasi:)

Tulevane hitt on kindlast neljapäevast algav "Eesti tippmodell 3". Mitte et ma nüüd mingi modelli huviline oleks, aga meie oma küla tüdruk osaleb seal ja seda ei saa ju siis vaatamata jätta.

Õhtustest uudistest eelistan alati "Ringvaadet", kui juhtun teleka lähedal olema. Aga lapsed vaatavad tavaliselt ETV2-st multikaid ja mina eriti löögile ei saa. Ja nii ta jääb tavaliselt, et leian omale juba muud tegevust, kui telekas ükskord vaba on.

"Riigikogu infotundi" vaatan ka meelsasti, kui peale sattun. Huvitav on see, et kui saade algab ja kohaloleku kontrolli tehakse, on enam vähem üle poole rahvast kohal. See on ainult kohaloleku kontrolli aeg. Pärast seda istuvad saalis ainult ühe käe sõrmedel loetud rahvasaadikud. Ja asi on JOKK. Ja seda "nalja" näidatakse veel televisioonis.

"Kättemaksukontori" kordust näen ka tänu lastele mööda minnes, sest nemad vaatavad nii uut osa, kui ka kordust. Ei tea, miks see lastele nii korda läheb:D

Mingitest Padjaklubidest, Naabriplikades ja pilvedest ei tasu minuga rääkima tulla - sorry:D

Ongi vist laiaslaastus kõik minu vaatamised ja mittevaatamised. Ülejäänu televisioonis on minu jaoks must maa.

Ja ongi käes

Olemegi jälle jõuluajas. Aasta tagasi pakkisime juba hoolega, et lastega tagasi Eestisse pöörduda. See aasta Eestis on möödunud kiiresti ja märkamatult. Kõike uuesti läbi teha tundub tänasel päeval hullumeelsus ja nii lihrsalt ma enam selliseid seiklusi vist ette ei võtaks. Eks kõik, mis on seljataha jäänud, tundub mulle endalegi lausa uskumatuna, kõrvaltvaatajatele võib-olla isegi kohati lausa hullusena.

Tundub, et olen oma jooksmised ära jooksnud ja jään paikseks. Vanus teeb ka oma töö loomulikult. Pole enam seda nooruse uljust ja liikumapanevat jõudu, et jälle kuskil nullist alustada. Vähemalt tänase päeva seisuga küll mitte. Homse kohta ei julge ma midagi lubada :D

Nädalavahetus on jällegi kiire olnud, nagu kõik eelmisedki viimasel ajal. Elu meil siin külas on nii aktiivseks muutunud, et ei tule kõne allagi kuskilt puududa. Iga pühapäevased
kooskäimised on juba rutiiniks saanud. Sellega on kogu päev sisustatud. Hommik kulub kaasa küpsetamisele ja õhtul koju jõudes on vaja kogu päev kiiresti tasa teha - ahi kütta, lapsed pesta, ja sada muud toimetust. Eks see kodune elu kannatab ja mitte ainult minul, aga külamajas on ka tore.

Täna käis näiteks külamajast läbi päeva jooksul umbes 50 inimest. Pea 40 neist olid kuuseavamisel 1. adventi tähistamas. Kui rahvas väljast majja suundus, siis oli võimas tunne - nii palju rahvast oli võtnud vaevaks, et tulla kokku ja ühiselt maha istuda, kuuma teed ja kohvi rüübata, kaasa võetuga keha kinnitada.

Kogu ilu, mis väljas külarahvast rõõmustamas on, on suurelt tänu minu eksile, kes vist enamuse oma kahenädalasest puhkusest kulutas küla kuusele ja sokukesele. Tänu temale ja tema abilistele oli meil täna üldse midagi süüdata. Kummardus külarahva poolt!

Ja juba on ka läbisõitjatele silma jäänud jõulusokk saaniga, mida hoolega pildistatakse. Olen kahel korral huvilistele peale sattunud. Kord sõitis üks "rekka" tasasel hool, aken avatud, ise pildistas sokku ja siis lausa hilisõhtul tuli üks paarike Valmierast, jäid ekstra seisma külavahel, et sokku pildistada.

Homme tuleb jällegi vastu astuda uuele nädalale, mis on täis huvitavaid tegemisi. Katsun kõigest osa saada ja ka siin huvitamatest seikadest kirjutada. Pilti teen ka. Ja siia lisan homme mõne pildi. Täna lihtsalt mina teki alt välja tulema nõus ei ole, nii külm on. Väljas - 11, toas samapalju plusse. Soomest sain enne kõne, kraad oli 0-i juures ja 0 lund ka, väga kevadine. Ebaaus!

 

Tänased pisikesed seiklused

Täna lõpuks võtsin kätte ja täitsin oma lubaduse Meenale. Ta oli saanud oma karu lasteaiast nädalavahetuseks kodu kaasa ja karu vajas hädasti riideid. Ükskord varem me juba üritasime teda riietada, aga ainult käepäraste Barbie riietega. Ja no tüsedale karule sihvaka Barbie riided selga ajada - kujutate ise ette seda vaatepilti. Meena kakkus need üsna kohe seljast ja nii see karuke paljas olnud ongi.

Karust lähemalt ka. Lasteaias on käimas Lastekaitse Liidu projekt „Kiusamisest vaba lasteaed“. Lasteaias toimuvad "karukoosolekud", kus lapsed saavad siis oma muresid kurta e. siis karule kurdetud mured saavad lapsed südamelt ära. Umbes midagi sellist. Ja kui karu kodu saab, siis lasteaeda tagasi minnes peab karu jutustama, mida kuulis ja nägi. Või siis mina lapsevanema jutustama lasteaias, mida karu ka rääkis. Natukene keeruline, aga lapsed mõistavad seda asja paremini.

Nii siis Meena telliski spetsiaalselt punased riided oma karule. Ei kõlvanud ükski teine toon ja lõpuks juhuse tahtel leidsime sobivad kaks väikseks jäänud punast sokikest. Nendest sai karu spetsiaalselt temale  disainitud jõuluteemalise riietuse. Ei midagi rasket, kätte võtmise asi, mis tavaliselt kõige raskem ongi :D

Stigile meeldib karu riideid ära kakkuda...küll on lõbus.

Ja nagu ma siin varem juba selles postituses kirjutasin, et Stig sel talvel uusi talveriideid ei vaja, siis nüüd paar kuud hiljem selgus ikkagi, et talvepüksid on talle liiga lühikesed. 80 suurus ka, ise ta kannab juba 92 suurust. Aga sel ajal kui proovisime, tundus, et saab veel ühe tave. Aga ta on väga jõudsalt kasvanud viimastel kuudel. Tuli mõelda uuele komplektile. Alustasin Perekooli Laadaga ja edasi vaadata ei saanudki. Leidsin üsna ruttu sobiva komplekti täpselt meile vajaliku suurusega ja nüüd on meil see käes. Hinnaks oli 38 eurot koos postiga. Eile meil kiire elu tõttu seda proovida aega ei olnud, aga täna sai ka väljas juba käidud. Komplekt sobis ideaalselt ja plaanime selle talve läbi saada ja siis jällegi edasi müüa. Stigi väikseks jäänud komplekt sai müüki pandud. Nagu uus, korra vaid pestud. Kel huvi, tehke mulle seda rõõmu ja ostke ära:)

Saadaval! Suurus 80, ReimaTec talvekomplekt

Uus komplekt

Nagu reedel ikka, käime me juba ajast, mil meil kassid on, kalaauto peal räime ostmas. Algul piisas, kui ostsime euro eest. Nüüdseks on kassid kasvanud ja ostan 1,5 kilo räime. Sellega saame pühapäevani läbi ja räim ei jõua "käest ära" minna. Räime kilo on muideks meil siin 1.50 €, keda huvitab:)

Donna (koer) on kõige tähtsam kalaauto klient:D

Küla kihiseb:) Elu käib!

Ühtlasin olen ka Metel ja Stenil bussi vastus, sest muidu peaksid nad jala kõndima 2,5 km, et koju jõuda. Buss lihtsalt teatud aegadel meie poole ei sõida. See on üsna suur probleem ja on vaja tegelikult asja ajada, et buss sõidaks siiski Läti piirini, kus on veel kaks peatust ja lapsi on minemas teisigi. Alati on vanemad autodega vastus. Kui peaksin tööl käima, siis jääksid lapsed lihtsalt "ilma" peale ja jõuaksid koju puruväsinuna ja kui ilm vilets, siis ka läbi külmunult.

Kassikestest ka mõned pildid...Nad on nii liikuvad, et raske on neid pildile püüda. Eraldi veel kuidagi saab, koos aga küll mitte.

"Printsess Luluu ja härra Kere"

Käidud. Ja nähtud.
Alustasime sättimisega juba kolme paiku, sest Sten tuli varema bussiga. Jumal tänatud. Sai vähemalt rahus ja ajavaruga oma kolm paari pükse ära proovida. Selgus, et ülikonna püksid on keskkohast kitsaks jäänud ja peab minema teksadega. Eks see tõmbas tal natuke tuju nulli ja ütles juba vahepeal, et tema ei tulegi. Mina askeldasin edasi ja ei lasknud ennast häirida tema tujudest.

Kui lõpuks asju juba autosse viima hakkasin, hakkas Sten ka asja tõsisemalt võtma ja sai sobiva püksipaari jalga.

Siis Tuli Mete bussi pealt. Ja Steni marutamine selle kõrval, mida Mete korraldas, ei anna võrreldagi. Kui Mete kuulis, et kleidiga on vaja minna, hakkas pirtsutamine iga asja peale pihta. Juuksed tilkusid tal veel ujumise tunnist. Kammida neid ei saanud. Harutasin patsi lahti, et juuksed taheneda saaksid. Harjamine käis suure kisaga. Kõik oli halb, mis minu suust tuli - olgu siis saabaste pakkumine või mis iganes. Püüdsin rahulik olla, sest Meena oli ju ka veel lasteaias ootamas. Ja oli vaja tegutseda, et õigel ajal õiges kohas olla ja see katsumus ka edukalt läbida.

Meenaga läks üllatavalt hästi. Ei ühtki halba sõna. Selle tegi ta loomulikult teatris kuhjaga tasa :D

Jõudsime väga normaalsel ajal kohale. Jõudsime riietuda, wc-s käia ja kohvikusse ilma jõrjekorras seismata. Jäätisekokteilid ( 1.50 €/ klaas), mulle latte, kaks viineripirukat, tükk kooki, pulgakommid ja üks Daim. Oligi üle 10 euro kulunud. Kava võtsime ka, 1.50.

Loomulikult oli seal veel igasugu ahvatlusi lastele, alates raamatutest ja lõpetades ekstra maiustuste müügiletiga. Neist saime puhtalt mööda ja vaatasime fotonäitust romadest veel enne etenduse algust.

Minu laste jaoks oli see esimene "päris" teatri külastus. Kõik oli uus ja huvitav, täiesti uus kogemus. Nad uurisid, küsisid ja ahhetasid-ohhetasid tublisti. Kodusemaks ja vabamaks muutusid nad siis, kui nägid, et teised külastajad olid samasugused lapsed kui nemad. Ei olnud kõigil ülikonda, ei kingi, ei udupeeni toalette. See tõmbas kõvasti pingeid maha meie mitte eriti maitsekalt riietatud lastel.

Kohe kui etendus pihta hakkas, oli näha, et tükk on hea ja lastel silmad särasid. Meena sättis jalad kohe pepu alla, et mugav vaadata oleks ja hakkas kogu seda roosat mõllu endale sisse ahmima. Minu lootused olid seega täidetud. Kostüümid oli kadestamisväärsed - eriti printsess Luluu roosavahune seelik (kleit). Lavakujundus paljudes erinevates piltides ja väga maitsekas (põhiliselt roosat pean silmas). Tohutu töö ja vaev oli nähtud igatahes ja kõik kenasti välja kukkunud. Lapsed olid vaimustuses.

Üks koht oli väga teemakohane ja Stenil oli suur äratundmisrõõm. Nimelt see mardipäeval käimine, kui Luluu ja Kere tõid ettekäändeks mardipäeva, et ühe mitte eriti meeldiva mehe majja pääseda. Sten vaeseke ei oma ka mardipäevast eriti aimu ja magas õige päeva jooksmiseks maha. Läks siis mitte mardilaupäeval vaid hooois mardipäeval. Said sõbraga ka sisse, aga kui õeldi, et täna pole õige päev, vastasid nemad: " Meil ei olnud eile aega".

Kui etendus läbi sai, tekkis ka väike rüselemine Meena poolt, mis polnud teadagi eriti meeldiv. Ja eks Mete tegi siis omapoolse käigu ja nii see tüli tekkis.

Sten oli igati viks selleks ajaks. Eks see meil lainetena käibki. Üks on enamvähem, teine hakkab rahunema ja kolmas nagu väike "kurat".

Tee peal sõidu ajal püüdsin siis asja klaarida ja Meenat maapeale tagasi tuua. Ta ikka küsis, mis ta tegema peaks, et asi korda saaks. No mis seal enam ikka teha, kui tegu tehtud. Palusin edaspidi kätega mitte enam rääkida ja suud kasutada. Tundus, et ta kuigipalju sai aru, mida temalt oodatakse :D Hea seegi.

Kokkuvõttes oli loomulikult kõik tore ja elamus pikaks ajaks. Eks meil kõigil ole üks või rohkem luukeret kapis :)

Päästan maailma

Kriis on möödas, elu läheb edasi.

Proovisin just äsja oma tahke shampooni ära ja olen päris üllatunud. Kaisa suutis mu ikka päris ära ehmatada oma paarist korrast proovimisest ja siis olevat loobunud. Ma arvan, et Kaisa shampoon oli veel lihtsalt täiustamata, kuna ta proovis seda kohe peale turule ilmumist. Sellest ka pettumus.Minu shampooni pakendil on märge "Täiustatud retsept". Ja ma ei saa üldsegi aru nendest inimestest, keda on õnnistatud ilusate paksude juustega. Milleks üldse pead vaevata, millega oma juukseid pesta. Need on nii või naa alati ilusad.

Nüüd siis pesust. Vahutas see seep väga mõnusa tiheda vahuga. Seebil iseenesest on väga vänge lõhn, aga pestes seda tunda ei olnud. Täitsa normaalne oli kõik. Loputasin tavalise veega. Juuksed olid kuidagi õlised küll, aga palsam tegi kõik heaks. Hiljem veel kasutasin juukseõli ja juuksed on puhtad ja kerged, takused küll ei ole. Mulle meeldis ja kasutan rõõmuga edasi:)

Panin tähele, et olen päris paljude looduslike asjade tarvitajaks saanud selle lühikese ajaga. Nägu pesin tõrvaseebiga, kreemitasin kookosrasvaga. Huultele panin rahemündi õliga huulevõiet. Nõusid pesin loodusliku pesuvahendiga. Ja ei jää millegi poolest Fairyle alla. On isegi parema lõhnaga, peseb paremini ja sealjuures ei ole puhas mürk nagu seda on Fairy :D

Nii, edasi. Hommikusöögiks sõin öö läbi ahjus olnud kapsaid. Mis sest, et poe omad, aga puuahjus tehtud ikkagi. Öko. Kartulid keetsin eelmine õhtu koorega ja puupliidil. Imestate, et minu hommikusöök nii "raske" on? Ise ka ei usu. Saksamaal poleks see kõne allagi tulnud ja kogu maailmas ma arvan. Väljaarvatud Eestis ja Venemaal ka äkki. See ongi vist ainult eestlaste (endiste nõuka inimeste) seas võimalik, et hommikuks tehakse üks tugev söök. Tavaliselt soojendatakse eelmise päeva toitu hommikuks. Meie peres vähemalt oli nii. Mina sellist söömisviisi ei harrasta, aga kui ikka mehed raske töö peale lähevad, siis tehakse korralik söömaaeg ja vorbitakse omal kõhud tugevalt täis. Mingi müsli jogurtiga naerdakse kohe välja.

Täna oli meil erandjuhus.Ahjust välja võetud kapsas lõhnab lihtsalt nii isuäratavalt,et Stigile tegin kohe ühe ilusa portsu (kapsas, kartul, liha) ja ta nii magusasti sõi seda - ajas mulle ka isu peale. Rasv jooksis suunurgast lausa alla ja nüüd süda läigib. Minu hommik algab tegelikult ainult tassi kohviga. Vahest harva, kui on maitsestamata jogurtit kodus, siis söön müslit ka juurde. Aga seda juhtub hooti ainult ja väga harva viimasel ajal. Tavaliselt siis enne lõunat tunnen, et sööma peaks ka midagi.

Ükspäev tegi ema ka kapsast ja ma käisin seal söömas. Istusime köögis ja kui tuppa kolisime kohvitama, krabasin ma veel ühe kuhjas portsu endaga kaasa. Ema imestas, et ma ikka veel söön. Ma siis ütlesin,et mul juba teine ports :D Ja siis me arutasime, kas on üldse teisi rahvaid, kes oskavad hapukapsast hinnata. Nad vist jälestaksid seda toitu, nii tangudega kui ilma tangudeta. Aga ilma liialdamiseta võin mina pidada hapukapsaid oma lemmiktoiduks. Ja minu lapsed peavad ka sellest toidust lugu:)

Häälestan ennast nüüd tasapisi õhtuseks väljaminekuks. Kõigepealt viskan pikali. Siis püüan ära teha hädavajaliku maniküüri ja  mõtlen, mida näksimiseks kaasa võtta, sest kõik tulevad enamvähem otse koolist - lasteaiast  ja süüa kodus aega eriti ei ole. Ja ma ei taha teatris kuulata, kuidas kõigil kõhud nii hirmus tühjad on. Katsume sõidu ajal selle mure lahendada ma ei tea millega :D Eks me kohustuslikud jäätisekokteilid teeme ka teatris ikka, aga praadi seal me sööma ei hakka ja õnneks seda võimalust polegi:)

Teile aga teguderohket eesolevat päeva!

Jõuluaskeldused

See eilne nõme postitus, mida te võib-olla juba lugenud olete...andke andeks. Juhtub. Ma loodan, et pigistasite silma kinni ja saite aru, ma olen ka ainult inimene ja juhtub ka selliseid nõmedusi sisse. Aga see olen mina. Mis teha:D Katsun normaalne olla edaspidi, niipalju kui võimalik. Pidin täna tiiru koolis käima ja no ausaltõeldes päris häbi oli. Tegin kiirelt ja katsusin nii nähtamatu olla kui see võimalik oli. Ma arvan, et planeeritud postituse elust Soomes jätan ära, keda see ikka huvitab. Nõus?

Nüüd siis tõsisemate asjade juurde...
Sel nädalal on kindlasti kõigil eesmärgiks jõulukaunistustega ühele poole saada. Minul kodus pole peale kolme lumehelbe aknal veel eriti midagi. Advendiküünlad tõstame akendele, lehtla all põlevad eelmisest aastast välja jäänud jõulutuled, et kassidelegi natukene jõulutunnet tekitada. Need ma panin järgi juba paar nädalat tagasi. Siis on ka meil sellel pimedal ajal rõõmsam kodu tulla ja ei pea pimedas koperdama. Kohati on ikka nagu kotis see ilm, ja seda juba kella viiest õhtul alates. Ei ole nagu linnas, alati valge.

Külapeal on aga asi hoopis parem. Kuusk on üleval ja ootab tulesid. Bussijaama katusele meisterdasid meie küla vahvad naised jõulusoku. Karkass valmis minu juures jällegi minu eksi käe all, mina olin rohkem moraalseks toeks ja jahvatasin niisama. Põhuse kasuka sai sokk teises külaotsas ja pühapäeval tõsteti ta aukohale, bussijaama katusele:) Tuled küljes ja puha. Väga efektne.
Tulede süütamine on planeeritud pühapäevale, siis peaks kohal olema ka enamus külainimesi koos lastega. Eelmisel pühapäeval käis juba kõva lumesõda ja lapsi oli kohal päris suur hulk ja neil oli üheskoos väga lõbus. Lahe on nii lastel kui vanematel, kui külalapsed ikka omavahel suhtlevad. ja suhtlemine on palju aktiivsemaks läinud selle lühikese ajaga ja lapsed käivad omavahel rohkem läbi.

Kondikava

Valmistoode

Kas pole mitte ilus vaatepilt?

Homme on lõpuks see kauaoodatud päev, mil perega teatrisse läheme. Ugalasse "Printsess Luluud ja Härra Keret" vaatama. Eks näis mis sest välja tuleb ja kuidas Meena ennast talitseda suudab ja üldsegi - kõik kolm last koos. Kindlasti tuleb ette nääklemisi ja nügimisi. Stig jääb seekord maha, temal pole seal midagi teha. Logistika on mul juba läbi mõeldud, et kõik õigel ajal õiges kohas oleks ja soovitavalt "pidulikult". Tõotab üks pikk ja väsitav õhtu tulla. See-eest jääb Meena reedel lasteaiast kodu, mis leevendab natukene kogu stressi.

Jaskaril on ka esimene koolinädal peale praktikat. Pole teda eriti näinudki. Tal on kogu aeg midagi teoksl ja kui tal hetk aega on, siis olen mina kuskil ära. Nii me distantsilt suhtleme, põhiliselt FB-is:)

Oma ärakolimise päevast on ta  0 ööd kodus ööbinud. Vist ongi jäädavalt lahkunud. Ma ikka lootsin, et tal läheb see vaimustus üle, aga ei. Ta on pool elamist omal maha lammutanud ja rakendab kõvasti oma teadmisi, mis ta koolis omandanud on. Teeb kõik õpitu reaalis läbi. Loodetavasti oskab ta pärast midagi normaalset ka üles ehitada.

Lammutama on kõik kõvad mehed:)

Lõpuks veel pilt Meenast. Erilist tähelepanu pöörake patsidele. Need oli teinud Nora Meena rühmast ja Meena palus erilist tänu avaldada Norale nii ilusa töö eest. Vahvad patsid tõesti 6 aastaselt tüdrukutirtsult.

Nagu pisikene venelanna:)