Ilus ilm ja ilusad uudised

Kes oleks eile arvanud, et täna selline fantastiline ilm väljas on. Hommikune kraadiklaasinäit -5 ehmatas küll natukene ära, sest saunas jälle veed valamata, aga -5 päikesega ja -5 ilma päikseta on nagu öö ja päev. Tänast külma polnud absoluutselt tunda, niivõrd mõnus väljasolemise ilm.

Et meil täna hambaarsti aeg uues kohas oli, siis oli kodust välja minek kindel. Sten ja Mete olid järjekordselt vanaema juures, seega saime hommikul magada niikaua, kui päike segama juba hakkas ja kell pressis ka juba peale, nii et oli vaja ennast liigutama hakata, et õigeks ajaks õigesse kohta jõuda. Ettenägelikuna võtsin Meenale vatipüksid ja soojad kindad ka kaasa. Ja kelgu loomulikult.

Meena sai omale plommi, millega peame kolme nädala pärast tagasi minema. Arst tundus tore, kuigi ega ma palju temaga kokku ei puutunud. Meie Stigiga olime ukse taga, et tähtsat tööd arstikabinetis vähem segada. Meena on piisavalt suur, et ise juba hakkama saada ja kätt tal hoida vaja ei ole.

Järgmine plaan oli kelgumägi välja otsida. Olen küll Nuia laps olnud ja kõik kelgumäed tol ajal, kui mina väikene olin, olid mulle teada. Aga tänapäeval vist on kõik need kohad unustusse vajunud, kinni kasvanud või siis sisse sõitmata. Tänapäeva lastel ju targematki teha, kui hommikust õhtuni talvemõnusid nautida. Kohustuslikus korras võib - olla koolipragrammi raames viiakse lapsi mäele, vabatahtlikult ja vabast ajast ei tee seda keegi.

Meie omal ajal läksime hommikul välja ja hilja õhtuni sai väljas tänava (Lõuna) lastega mängitud. Põhiliselt sai uisutatud, kelgutatud, suusatatud, lumekindlusi ehitatud ja niisama ringi joostud. Lehvitan teile! Ja igaüks teab, millised olid tol ajal talveriided - kootud käpikud, mitu paari dressipükse, "mingid" saapad - ei mingit Huppat, Reimat ega Lennet. Toas passimist mina küll ei mäleta. Alati leiti kambakesi tegevust ja lõbus oli ka alati. Ju sellest suurest õues viibimisest ja rahmeldamisest mul ka hea silmanägemine ja hea toonus:D

Olin kunagi silmanurgast näinud, et Nuias Kitzbergi kuju juures on nõlvake, kust saab alla lasta. Ja mööda sõites olidki Meena rühma lapsed seal just uudistamas. Nii et sinna me siis läksimegi. Mägi oli koralik. Oli järsemat laskumist ja natukene sujuvamat. Stig lasi kohe pepu peal järsemast ja tegi mitu uperpalli lumes. Ei teinud teist nägugi, naeris laginal. Niivõrd meeldis talle lumi. Meena lasi nii üksi kui koos Stigiga alla. Mina vaeseke pidin Stigi mäest ülesse jälle tarima, et ta saaks aga uuesti alla lasta. Pole viga, võib ju pingutada ka natukene selle nimel, et lastel lõbus oleks. Nii ma siis jooksin üles - alla. Täitsa palav hakkas.

Sel ajal, kui me mäe peal möllasime, oli helistanud ei keegi muu kui Anneli Lahe. Kellele see nimi midagi ütleb, saavad juba aru, mis asjus. Meile on külalisi oodata...juhhhuuu!

Ja ongi 2- aastane...

Täna on meil majas sünnipäevalaps. Pisike Stig sai 2- aastaseks. Pidu pidasime eile pisikese hulga külalistega. Tulid, kel aega ja tahtmist oli. Ei midagi suurt. Tundus, et Stigil oli lõbus. Ikkagi päris hulga lapsi koos ja kinke toodi ka.

Pikemalt Stigi sünnist olen kirjutanud siin postituses. Kel huvi, visaku silm peale:) Ei hakka siin enam heietama. Kaaluma ja mõõtma peame ka minema veel ja süst vist lubati ka. Minu teada peaks kaalu olema Stigil praeguseks ca. 15 kg ja pikkust natuke üle 90 cm. Aga neid andmeid peame veel perearsti juures täpsustama.

Sünnipäevatoite olin piisavalt ettevalmistanud, aga laste sünnipäeval lapsed ju tavaliselt aega süüa ei saa. Laste peale eriti panustada ei tasu ühesõnaga. Kui, siis midagi sellist, mida saab jooksu pealt haarata:D Õnneks oli ikka täiskasvanuid ka ja meie siis tegelesime põhiliselt söömisega:)

Täna on vaikne. Sünnipäevast annavad aimu veel ainult tordiülejäägid ja kartulisalat eilsest. Ja mõningad uued mänguasjad:)

Mida siis üks värske kaheaastane oskab? Vist on lihtsam õelda, mida ta ei oska, sest ta saab kõigega hakkama, omaarust vähemalt. Küsib potile, mähkmed on ajalugu. Räägib kõike järgi. Ükski sõna pole tema jaoks ületamatu. Laused on kohati juba kolme sõnalised. Oskab enda järelt mänguasju kokku koristada ja peab seda iseenesest mõistetavaks. Magab korra päevas ja õhtul pole probleemi uinumisega. Läheb ja magab. Hommikul on hiljemalt pool seitse üleval, nädalavahetustel magab kaheksani ikka ära. Sööb kõike, ei mingit toidu valimist. Ja loomulikult sööb ta ise, ka kahvliga. Piima oskab ka kannust tassi valada. Ainult seda ta ei taipa veel ära, millal klaas täis saab. Tavaliselt valatakse ikka niipalju, kui kannus parasjagu on. Mis sest, et klaas ammu täis:) Siis on minu etteaste ja saan jälle koristada.

See kaks aastat on olnud igati vahva aeg ja Stig on üks suur päikesekiir meil peres. Temast on ainult rõõmu meile kõigile:) Loodan ainult, edasi läheb samamoodi.

Köömne- ja juustuküpsised

Ma ei ole eriline küpsiste küpsetaja, aga eile poes nägin müügil köömnetega küpsiseid ja mõtlesin, et miks mitte ise teha. Poe omad on tihtipeale haleda välimusega ja pole õiget jume. Mulle meeldivad pruunikamad küpsised ja ise tehes saan ma seda kõike reguleerida.

Lõingi siis retseptiraamatul küpsiste koha pealt lehe lahti ja tegin taigna valmis. Väga lihtne oli.

Segasin kokku:

200g jahu
100 g võid (või margariini)
1/2 muna
1/2 tl küpsetuspulbrit (soodat)
1 spl hapukoort
soola

Võtsin retseptis ettenähtud kogused topelt, sest muna mina poolitada ei oska:D Soola panin 2 tl ja jämedamat. Sõtkusin kõik ühtlaseks massiks ja panin külma 30 minutiks.

Jagasin taigna kaheks, sest mina plaanisin teha nii juustuga kui köömnetega variandi. Kange ma tegema ei hakanud, kasutasin südamekujulist pisikest piparkoogivormi. Kes kange soovivad teha, siis tuleb tainas õhukeseks rullida ja lõigata 1 cm laiused ja 6 cm pikkused tibad. Kangikesed võib enne plaadile asetamist ka spiraalseks keerata.

Kasutasin mozarella riivitud juustu ja mätsisin selle lihtsalt taignasse. Köömnetega sama lugu.

Küpsised tegin Stigi sünnipäevalauale ja läksid väga hästi kaubaks.

Lood ja laulud

On alles üsna hommikul vara, aga minul on juba väga-väga palju tehtud. Olen riides (tavaliselt kulgen päev läbi magamisriietes, kui kuskile minekut ei ole), pestud, kammitud, isegi jalakarvad on aetud. Ihu käisin kenasti kookosrasvaga üle, sest nahk kipub väga kuiv olema ja siis ei jõua ennast ära kratsida. Mõtlesin endamisi, et vaja oleks täiendada oma mõningaid igapäevaseid kosmeetikavahendeid. Higipulka näiteks. On küll olemas, aga ei taha eriti peale määrida väga hea meelega. Häda sunnil kasutan seda keemiat ja mitte igapäevaselt. Nii vähe kui võimalik. Vahetaks meelsasti mõne ökoma vastu. Shampoonid hakkavad lõppema. Oleks vaja sama head asemele saada.

Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis 23. mai sai ostetud kolme sorti shampoone. Macadamia ja Siberica on enamvähem otsas tänaseks, Inecto PURE COCONUT´i sari on saunas ja seda veel jätkub. Pole paha kolme kasutaja peale ju. Investeering on kuhjaga ära tasunud ja jätkan samat liini. 

Pesugeel sai ka öko vastu ükspäev vahetatud. Seisin küll tükk aega poeriiuli ees ja kaalusin variante-kas sooduses olev Ariel (ca. 3-4 eurot) või ökom Tri-Bio pesugeel (ca. 8 eurot). Tegin siiski investeeringu ja võtsin kallima ja keemiavaba. Olen ka juba proovipesu teinud. Ei ühtki halba sõna. Pesu on puhas ja lõhnatu. Oi kuidas ma ei kannata, kui riided lõhnavad pesuvahendi järele, veel enam pesuloputusvahendi aroomi järgi. Rõve. Kohe on silme ees tohutud humanitaarriiete lademed. Mitte et mul midagi teise ringi asjade vastu oleks, aga kindel laks on, et need riided on kõik pesuloputusvahendiga pestud ja no ei meeldi see hais. Ja üldsegi ei saa ma aru inimestestest, kes oma pesu pesemisel loputusvahendit kasutavad. Miks?

Mis ma selle jutu peale õelda tahan. Oleks vaja üks tiir Valmierasse teha. Miks mitte ka Pärnusse, aga kaalukauss on rohkem Valmiera poolel. Teeks ühe Drogase tiiru ja ühendaks veel paar vajalikku asja, millest pääsu niikuinii ei ole. Seepärast olen ma stardivalmis. Nii kui juhus peaks tekkima, olen mina valmis minema.

Meena on mul täna kodune, nii et oleme momendil kolmekesi. "Eks" jõudis ka eile hilisõhtul ja ootame teda ka külla "tere" ütlema. Stig nii väga igatseb teda. Ei möödu päeva, kui Stig tema järele ei küsiks. Tegelikult teeb ta seda peale tõusmist, enne magama minekut, enne sööki ja peale sööki. Ei jõua talle ära seletada, millal tuleb ja kus ta on:) Ja siis ta muidugi korrutab kõike mu juttu järgi ja nii ta sõnavara iga päevaga rikkamaks saab:D

Üsna hea mõte oli Meenal, et täna aeda ei lähe. Ta ise tegi ettepaneku ja kuna mina unustasin lasteaeda teatamast, et täna Meena on kodus, siis Meena oli selle oma jutu järgi ise korda ajanud. Ikka selleks, et tänane päev kirja ei läheks ja arvel ei kajastuks. Kas ta seda tegi ja kui usutavalt-kui tegi-seda plaanin ma uurida. Igatahes õhtul kinnitas ta mulle mitu korda, et TA TEGI SEDA.

Ta on ikka kimpus oma hambavaluga. Arsti aeg sai teisipäevaks kinni pandud. Niikaua on vaja kannatada. Tegin ettepaneku Coca-colat talle tuua. Minu imestuseks ta keeldus. Nelgitera mainisin ka, aga ei võta ta vedu sellise alternatiivmeditsiiniga. Vähamalt hambaarsti ta ei karda ja läheb suure rõõmuga sinna, seegi hea. Ja äkki saame vihjed ka selle kohta, millal Meenal küll hambad vahetuma hakkavad. Praegu ei ole küll mingit märki veel. 

Piimahambatoosist Shoppingq FB-i lehel ma tegin juba juttu. Meena oli ideest vaimustuses ja leppisime kokku, et ma võtan issiga ühendust ja uurin, kas ta lubab eBayst selle toosi tema aadressile Saksamaale tellida. Et postikuludega ikka kokku hoida. Küll me selle sealt mingi valemiga kunagi kätte saame. Kiiret ju ei ole, hambad alles tugevalt suus. Aga Meena issi, nagu ikka, ei oska kuulata, või ei taha. Või arvas, et ta peab selle ise välja ostma. Nii halb mu saksa keel ka ju olla ei tohiks. Omaarust väljendasin ennast üsna selgelt. Mõne aja pärast tuli e-kiri, et tema oli leidnud sellise puust, printsess Lillifeega ja kuna see olevat viimane, oli ta selle kohe ära ostnud, muidu jääb ilma. Jumal, terve Saksamaa on selliseid jullasid täis. Ju sattus ostuhulluse kätte:D Nii et minu jutt oli nagu seinale ja ma ei saa ju ilma loata hakata tema aadressile midagi tellima. Ja kuna mul oli mälusopis teadmine, et meil peab ka kodus üks selline puuvariant olema, siis hakkasin Meena kilas-kolas eile otsima. Topsi leidsin kiirelt, kaant pidin otsima. Selline tunne oli, et hakka või koristama. Õnneks leidsin kaane üllatavalt kiiresti ja nüüd on meil piimahammastele mingigi toos olemas, kui peaks hambad homme päev kukkuma hakkama:) Meena hea mäluga mäletas, et ta oli selle Saksa lasteaiast lahkumiskingituseks saanud.

Lasteaia lahkumiskink

Loomulikult oli Meena väga pettunud, kui olin talle väikese kokkuvõtte teinud ja näitasin toosi, mis issi talle kohe kiiruga muretses. Tema oleks eelistanud seda, kus kõrvarõngad sees on:D Ma selgitasin, et karp oleks temani jõudnud tühjana. Sisu oleks tulnud ise ajapikku kokku panna. Ühes asjas saime kokkuleppele. See, mille me kodust leidsime, jääb Stigile:)

Issi favoriit

Meena soov

Sellised lood-laulud meil. Laul on tegelikult ikka "Kuges külas", mida isegi Stig juba jorutab. Ja et Stigil on kohe-kohe sünnipäev, siis plaanin lapsed sel puhul kelgumäele viia - Stigi sünnipäereis ühesõnaga. Päike tuleb ka välja ja ilm on selleks ideaalne. Vaatame, mis päev toob:)

Kassid on igatahes juba "aktsioonis", peab ka liigutama hakkama:D

Special pannkoogid

Tundub, et mul on eriti igav ja ma tahan viimasel ajal rohkem toidu kallal nokitseda. Aga Stig magab ja mul tuli kohutav pannkoogi isu peale. Et asi mitte nii üksluine ja lihtne ei oleks, siis võtsin appi juba ammu soetatud abivahendid. Miks mitte teha natukene erikujulisemad pannkoogid. Mõnus käeharjutus lähenevaks sõbrapäevaks:)

Head isu!

Ei viitsi

Enda ja Stigi kõhu nimel olin valmis küll täna natukene rohkem pingutama:)

Midagi ei viitsi. On selliseid perioode, kui teen ainult hädavajalikku. Ühiskondlik suhtlemine on soiku jäänud ja mitte ükski vägi mind kodust välja ei saa.

Laste nimel veel pingutan natuke. Meenat viin ikka tantsukooli, et tal mingigi huvitegevus oleks väljaspool lasteaeda. Ja külamajja saatsin ka teda vanaemaga ikka. Ise ma ei tunne mingit huvi midagi teha-on lihtsalt nii. Mugavustsoon ja kodus on nii mõnus olla.

Blogimisega on nii, et kirjutan, kui tahan. Kohusetundest ei tee ma midagi. On mitmeid asju, millest tahaks kirjutada, aga pole võimalust oma mõtteid koondada ja kui midagi koguneb, siis pole võimalust kohe asju kirja panna. Ja nii ta jääb...

Õhtud mööduvad viimasel ajal õppides. Metel ja Stenil on ikka hullupööra õppimist ja tihtipeale on neil minu abi vaja. Aga ega mina ka mingi ajugeenius ei ole lõppude lõppuks. Pean hakkama asju meelde tuletama ja siis selgub, et lapsed teavad kohati rohkem, kui mina. Küll pean ma üle kordama pindalad, ümbermõõdud, teisendamised, omadussõnad, nimisõnad, tekstülesanded, inglise keele (mida ma eales õppinud ei ole). Vana nali on juba seegi, et kaks on parem hinne kui kolm. Kahte saab vähemalt parandada:D

Viimasel ajal tahab Meena, et ma temaga ka hääliksin, arvutaksin jne. Kui kõik kolm sulle ikka peale lendavad ja läbisegi omi asju küsivad, siis jookseb ikka juhe õhtuks kokku küll. Siis ei tule blogimine enam teemakski. Vaatan, kuidas enamvähem üheksaks vaikus majja saaks ja öörahu:D

Täna öösel jauras Meena oma hambavaluga jälle ringi. Juba teist korda lühikese aja jooksul. Kuna meie hambaarst pakkis asjad ja sõitis ära Soome, siis on natukene ebaselge minu jaoks, kuidas ja kuhu nüüd? Ja kuna ma selline ajaga olen, siis laps peab kannatama. Parem muidugi, kui ta magusast eemale hoiaks, sest just peale sellise sodi söömist tal see hambavalu võimendub. Tableti võtmine valu vaigistamiseks on talle ka üle jõu käiv, nii et üle jääb korralik hammastepesu, suu loputamine peale söömist ja magusale EI. Ja mina pean tõsiselt mõtlema, kuhu me arstiaja saaks panna.

Tegelikult on mul veel mitmeid asju südamele kogunenud, millega ma lihtsalt ei suuda tegeleda. Efka, sinu pakkumine on eriti painav. Just see, et ma ei suuda asja käsile võtta ja et asi lihtsalt ära teha. On vaja mingisugust tõuget. Ja ma ootan, et ma selleks valmis oleksin. Ole rahulik, varsti:D Loodan, et sa jõuad veel oodata ja pakkumine on jõus:)

Kodus kohmitsen ma omas rütmis. Täna öösel valutasin ma südant sauna pärast. Viimane kord sauna tehes jäid kõik veed ämbritesse- vannidesse ja mis kõige hullem-katlasse. Ja päris hulga aega on olnud külmakraadid, mis võib hiljem valusasti kätte maksta. Kui veed ära külmuvad, on õhtal ka katel(malm), mis külmeb lihtsalt lõhki ja siis on jama palju. Tegingi hommikul vara tuled alla, et juba tekkinud jää sulama hakkaks ja saaks totsikud-potsikud tühjaks teha.

Puud olen ma ka nüüd hommikul vara tuppa toonud, et pealelõunasel ajal saaks soojade puidega tule ahju teha. Võtan ikka head nõu kuulda ja sunnin ennast takka.

Pesu pesen hea meelega. Isegi voodipesu sai üle pika aja pestud ja väljas kuivatatud. Kuna mu tekil on ainult üks tekikott...jah, kuulete õigesti...siis pidin täna palja tekiga magama. No oli ikka külm küll. Tekikott annab ikka tekile palju soojust juurde. Mul on ju tegelikult tekikoti riie IKEAst olemas ja masin on ka "soe". Võiks ju kätte võtta ja ühe koti kokku lasta, ISE. Ei pea ju laskma seda raha eest kellegil teisel teha. Ma oskan päris ilusasti õmmelda, eriti veel sirget õmblust. Aga mind hirmutab tekikoti suurus (210x200) ja selle välja lõikamine. Aga ma häälestan ennast selles suunas. Oleks ju tore üks uus komplekt voodipesu:)

Olge mõnusad!

DIY: Raamatukaaned

Igal aastal, kui kool algab ja on vaja lastel õpikuid hakata kiletama-kaanetama, siis olen mina ahastuses. Miks ei võiks õpikud olla standard mõõtu, et oleks lihtsam kaasi osta. Millimeetrite mäng ja sada erinevat suurust, ja tihtipeale lõppevad nõutumad suurused otsa.

Kuskil kaugel Ameerikamaal aga müüakse sellised raamatukaasi, mis venivad vastavalt soovile ja raamatu suurusele. Nimetatakse neid nii - BookSox. Kahjuks ei saa neid sealt kaugelt maalt Eestisse tellida. Leidsin ka eBayst üsna kriitikat kannatavad pakkumised...siin. Ükskord ma tahaks igatahes prooviks omale ühe kaane saada, võib ka rohkem. Aga ma ei lähe kohe ahneks:D

Siin ka üks Youtube´i video, kuidas asi toimib...

Tuhlasin täna päris agarasti netis (mis viga tuhlata, kui nett jookseb) ja leidsin päris mitmeid õpetusi, kuidas ise õmmelda raamatule kaaned. Vaatasin paar korda video läbi ja lippasin pööningule riidejuppide järele. Koukisin pikka aega seisnud õmblusmasin välja ja asusin asja kallale. Video järgi oli üsna lihtne õmmelda, ei midagi keerulist. Lausa uskumatu:D

Kõigepealt otsisin raamatu, mille pealt mõõdud võtsin ja millele ma arvasin vajalikuks kaaned teha:)

Kaaned järjehoidja ja pliiatsihoidjaga

Kahjuks tulid kaaned valitud raamatule napid

Kaaned sain valmis kähku. Tähtis on omada teravaid kääre, triikrauda, nööpnõelu ja VÄGA oluline on tükid õigete mõõtudega välja lõigata. Minul see ei õnnestunud, aga proov sai tehtud. Homme võtan asja tõsisemalt ja püüan ühed kaaned teha, mis raamatule ka sobiks ümber panna:)

Kui issi peab meeles...

On ütlemata armas, kui üks isa oma lpse sünnipäeva meeles peab. Juba nädal tagasi sain e-maili, et Stigile on pakk teele pandud. Ja täna siis kohal ongi-aegsasti, nädal enne õiget päeva. Pakki oli pandud  ka magusat teistele lastele, nii et rõõmu igale.

Kingituse üle oskab Stig juba siirast rõõmu tunda. Paljast  mainimisest, et issi saatis sulle kingituse, oli Stig juba õhinal ja sai väga hästi aru, et midagi nüüd on...

Läksime siis pakki otsima koos ja  kohe lapse silmist oli näha, et 2-aastane saab vägagi hästi asjadest juba aru. Võib julgelt juba arvestada täieõigusliku kingisaajaga.

 Kahjuks teised nn. issid ei tea oma laste sünnipäevadest mitte kui midagi:( 

Mälestuskilde minu vanaemast

Seda postitust ajendas mind kirjutama lugu juustust. Nimelt demonsteerisin ma oma emale jõuluks kingiks saadud TW juustutoosi ja ma polnud kade kiidusõnadega. See toos on ikka nii hea. Tavaliselt, kui meil kapis juustupakk lahti võetud oli ja juust juba natukene kuivamis märke ilmutas, siis keegi seda juustu enam ei puutunud. Nii ta seal kapis seisis ja seni, kuni hallitama läks ja äraviskamisele kuulus.

Nüüd aga võtan pakist virna juustu, panen toosi ja seal on ta alati värske ja hea välimusega. Ema sellepeale kohe platsis oma looga-minu vanaema ajast, keda ma kunagi tundma ei saanud. Ja kui ta selle juustuloo ära jutustas, koorus nii mõndagi huvitavat veel välja.

Juustuga oli nii. Minu vanaema hoidis juustu alati oma toas kapis ja sõi alati just nimelt neid kuivanud ääri. Muudkui lõikas jälle kuivanud osa ära. See meeldis talle eriti hästi. Ja seda tegi ta tihti lugu siis, kui ta millegipärast vihane oli ja tujust ära. Siis ei olnud tal kombeks oma toast väljagi tulla ja nii võis ta seal oma juustust elatuda nädalajagu päevi. Ta oli emale alati õelnud, et seni kui ta karjub, on kõik korras. Aga kui ta vaikne on, siis on midagi kardinaalselt lahti ja ta on püha viha täis. Miks ta vihane oli aegajalt, eks ikka meeste pärast. Vanaisa armastas viina võtta ja naisedki olid päevakorral. Ja see ei meeldi ju ühelegi naisele, kui mees "ringi tõmbab".

Mis minule uudis oli, et minu vanaema oli ka suitsetaja. Kuidas ta suitsetama hakkas, see on ka üsna huvitav seik. Kui nad vanaisaga maja ehitama hakkasid, käisid nad tihti metsas maja tarvis palke tegemas. Vanaisa aga tegi tööajal tihti sutsupause ja siis pidi vanaema alati külmetama ja ootama. Viskas siis ka ükskord suurest igavusest ja vihast "Bellamori" ette ja sealtmaalt ta suitsetama hakkaski. Ja oli ta väga kirglik suitsetaja. Minu imestuseks oli ta kohe peale igat last, kui sünnitusmajast välja sai, kohe taas suitsetamisega alustanud. Minu küsimuse peale, kas ta ka raseduse aeg "tossas", minu ema vastata ei osanud. Igatahes minu isa pole mitte kunagi suitsetaja olnud ja minu teadmist mööda mitte ka tema vend. Selles ma nüüd 100% kindel olla ei saa muidugi. Liisi (minu onutütar), sina kommenteeri selle kohta?

Ja nüüd kõige hirmsam osa...Kui minu vanaema oli 40 aastane, siis jäid tal äkki päevad ära ja ta kahtlustas, et on rase. Läks arsti juurde. Dr. Ladva oli tema arst sel ajal. Selgus kurb tõsiasi, et tal on hoopiski vähk. Kohe alustati ravi ja operatsioonidega. Lõpuks oli ta ainult haiglas, ei tundnud enam oma lähedasigi ära ja kaks aastat peale diagnoosi ta suri. Tema noorim laps oli sel ajal 12 aastane, tema 42 aastane:(

Oma surmaks oli ta ettevalmistatud. Oli kõik paika pannud, millistes riietes teda maetakse ja keda ta ei soovinud oma matustel näha. Minu ema pidi selle eest hoolitsema, et matusekutsed kahele inimesele saaksi kõrvaldatud. Mingil põhjusel ta seda teha ei saanud ja seega on ämm teda ka paaril korral teistpoolsusest külastamas käinud-aga ikka heas mõttes. Paljud imestasid, kuidas küll minu ema oma ämmaga nii hästi hakkama sai. Ega ta kerge iseloomuga ei olnud.

Matustele minu ema ei läinud, sest kandis parasjagu mind ja tervislikel põhjustel pidi lihtsalt eemale jääma. Seega tunnen mina oma vanaema ainult läbi oma ema juttude, kahjuks.

 

Ootamatud pöörded

Eilsest. Hommik, nagu iga teine-lapsed kooli-lasteaeda. Tegin kohvi, vaatasime Stigiga koos Mashat ja karu. Mingeid plaane ei olnud. Ja tavaliselt hakkan ma siis oma elu keeruliseks mõtlema ja otsima igasuguseid võimalusi-variante, mida ette võtta. Mitte alati, aga kui ma muud enam ei viitsi teha, koristada ja süüa teha näiteks. Vahest tahaks midagi muud...

Helistasin isale ja uurisin tema päevaplaani. Olime juba eelnevalt kokku leppinud, et kui tal töönädal on, siis lähen mingi päev ja teen temaga ühe reisi Pärnusse kaasa. Tema laseb mind linnas maha ja pärast võtab jälle peale. Tal on plaan endale Jyskist kardinad soetada ja siis oleks tal lihtsalt selles vallas abi vaja. Ühesõnaga, et mina selle jutti ajaks. Eelnev turuuuring on mul juba tehtud, on vaja lihtsalt "raha maksma panna" ja kardinad ära osta:D Ja kes juba ei tea, siis oma nn. "koduabilise" mängis ta maha...juba jupp aega tagasi. Nüüd peab ta ise hakkama saama oma majapidamisega ja lillepidu see ei ole.

Selgus, et töögraafik muutus ja ta peab vedama sel päeval hoopis Võru kandis. Nii et Pärnu trip langes välja. Võtsin siis juba vabalt ja plaanisin oma päeva niisama passida, midagi ikka tegevust leian pika peale, kui enam laiselda ei viitsi. Et noh istun ja ootan, kuini tööisu peale tuleb.

Ei saanudki kaua istuda, kui telefin helises. Mete. Nutab ja püüab mulle midagi seletada. Ehmatas lausa ära. Esimene mõte oli, et nüüd hakkasid tal vist päevad:) Mis ma muud ikka arvata oleks osanud. Aga ei. Temal kõrv valutab ja oleks vaja talle kohe kooli järgi minna. Rahustasin ta maha, pakkisin Stigi riidesse ja olime juba teel. Selle arvestusega, et kui juba kodust väljas oleme, siis põikame kohe ka Viljandisse sisse, sest mul olid juba pikka aega hingel kahe poisi kingitused, mis oli vaja kiiremas korras ära klaarida. Interneti teel poleks ma saanud seda teha, sest posti liikumise kiirus Eestis ei ole kellegile enam uudiseks. Lihtsam oli ise järgi sõita, Apollo raamatupoodi.

Kaks identset kingitust

Stenil on tänaseks kutse klassivenna (11) sünnipäevale, mille üle ta väga rõõmus oli. Ega tihti ju niimoodi küllakutseid ei tule ja lapse jaoks on suur sündmus. Eelmisel nädalal käis ta oma meie küla parimal sõbral (16) sünnipäeval. Sel korral küll ilma kingituseta, aga nüüd saab kingitus järgi viidud. Maakoht ja pole ju võimalust soovitud asja päevapealt välja võluda. Ja igasugust pahna ka ei tahaks häda sunnil kokku osta. Pakki said UNO kaardid ja tahvel Ritteri shokolaadi. Lisaks veel üks Kivi Pagari shokolaadi vahukoore tort tänasele sünnipäevalapsele. Ja kuna see laps elab päris kaugel ja me ei teagi päris täpselt kus, siis peame varsti teele asuma, et õigel ajal kohal olla.

Mete oli koolist valutableti saanud ja varsti oli kõrvavalu kadunud. Käisime veel mõningates poodides ja siis koju tagasi.

Sain mina Stigi kõrvale pikali visata ja silmgi vajus juba mõnusasti kinni, kui helises jälle telefon. Autoremondist. Võisin autole järgi minna. Igaks juhuks küsisin üle ka summa, palju see lõbu mul maksma läheb ja kas ma ikka maksejõuline ka olen. 521 eurot oli vaja kuskilt välja võluda paari tunni jooksul. Viieni oli aega autole järgi minna, kolmest helistati. Ja mis kõige hullem, oli vaja ühte juhti, kes auto koju toimetaks. Ema langes välja, temal oli tööaeg.

Ragistasin natukene ajusid. Ei saanud ma ju ometi Merjele (lähim blogija) helistada ja õelda, kuule ole hea, tule mõllame autodega väheke:D Pole lihtsalt tema stiil. Nii ma siis otsustasingi Jaskarile helistada ja küsida kohe otse, kas ta on nõus rooli minema. Ma olen teda süüdimatult palju kordi rooli sundinud. Vahpeal ta oli kategooriliselt selle vastu, seega ma väga kindel olla ei saanud, kas ta sel korral ka nõustub. Õnneks oli nõus ja saime oma pereringis asjadega hakkama. Raha sain ka täies ulatuses oma finantidest kokku. Arvele jäi veel 40 eurot elamiseks. Aga peaasi, et arvele katet oli, see on kõige olulisem praegu. Küll me ära elame:)

Ja nüüd meeste kõrvadele midagi...ma olen märganud, et siin käib päris palju meesterahvaid lugemas ja nüüd siis spetsiifilist juttu. Niipalju kui mina asjadest aru sain. Esiteks remondist autole mingit garantiid ei antud. Seal olevat varemalt meisliga kallal käidud ja midagi oli tihendatud metallitükkidega. Pooled olemasolevad jupid olevat puudu ja õlipump oli rikki läinud sellepärast, et hammasrihm oli liiga pingul. Ja vedru, millega hammasrihma saab pingutada, oli üldse eelneva remondi käigus panemata jäetud. Selline tagasiside, mis paneb mõtlema. Kas tasub ikka ei tea kus oma autot remontida lasta. Kahju on suurem kui kasu.

Väljavahetatud jupid

Auto on nüüd igatahes käes ja sõidab. Loodan, et ta teenib meid veel pikalt ja muretult.