Laste mälule oli väga värskendust vaja

Meelitasin ikka niipalju internetti välja, et saan vast postituse tänasest päevast ära teha. Homme ei ole enam huvitav vanadest uudistest rääkida:) Mis see nett mul siin maksma läheb, selgub EMT järgmise kuu arvest. Kasutan oma telefoni ruuterina ja nagu näha, olen täitsa levis. 4G on siin tulevikumuusika. Eesti on ikka ka päris tasemel paljudes asjades.

Nagu paljud juba FB-i vahendusel teavad, olime täna Ikeas. Enne tegime tähtsad käigud lasteaeda ja kooli, et hiljem ajaga mitte jänni jääda. Kes teab, kauaks me siia veel jääme. Ja hea, et me koolis ära käisime. Mete sai homseks hea pakkumise, rahvastepalli võistlusel osalemise. Nimi pandi kohe kirja ja Mete muust nüüd ei räägigi, et tuleks vaid homme kiiremini.

Alustasime siis lasteaiaga. Lasteaia juhataja ja mõned Meena ajast kasvatajad oli kohal ja olid rõõmsad Meenat taas nähes ja Metet ka muidugi. Tema ju ka alustas sealt lasteaiast oma teed Saksamaal. Meenal on väga paljud kohad ja inimesed ununenud. Mälu värskendamine on tulnud igati kasuks.

Lasteaia mänguplats

Meena endine kasvataja Elke (vasakul)

Lasteaeda on juurde tehtud üks grupp (rühm) beebide jaoks, mida varem ei olnud. Kokku seega nüüd 4 rühma. Mõnus pisike lasteaed mõnusas madalas majas. Ja juhataja on väga meeldiv inimene ja oli alati lahkest valmis meid igas asjas aitama. Isegi enda juurde elama kutsus meid, kui meil probleemid omal ajal tekkisid.

Lasteaia juures elab üks vahva tädi, kes armastab lilli. Nagu Meena vanaema umbes. Meena käis juba aegadest algustest neid lilli seal imetlemas ja sai selle tädiga väga lähedaseks. Igal hommikul vahetasime paar sõna ja tähtpäevadel pidas see tädi ka Meenat alati meeles. Iseenesest mõistetavalt käisime ka täna seal tere ütlemas. Aga tädi ei olnudki kodus. Kui me lasteaias valmis olime, oli selle tädi abikaasa kohe kiirelt omanaise koju tellinud, et too ikka kindlasti Meenaga kohtuda saaks. Väga armsad inimesed.

Edasi läks sõit 6 km edasi kooli juurde. Sten meiega kaasas ei olnud. Tema õpetaja oli selle pärast väga õnnetu ja palus homme kindlasti ka Stenil platsis olla. Sten sai sellest natukene julgust ja ootab samamoodi põnevusega homset.

Steni õpetaja oli aknast meie tulemist näinud, minu ka ära tundnud kohe ja omaette mõelnud, et ta on vist peast lolliks läinud. Arvas, et näeb viirastusi:D Sekretär tuli kohe uurimas, kas oleme külaskäigul või on vaja pabereid täitma hakata, et lapsed koolis saaks jälle tulla:) Kõik sõbralikud ja taaskohtumisest õnnelikud. Mete õpetaja muidugi tahtis Mete kohe kooli jätta, aga jätsime selle homsele. Esimene tund pidi religioon olema, sinna Mete minema ei pea. Läheb teiseks tunniks. Armas.

On tunda, et Mete ja Sten väga igatsesid oma vanu kamraade näha ja pakkusin Metele isegi välja, et äkki ta tahaks vahetusõpilasena mõnda aega Sakamaal õppida:D Ega tal selle vastu midagi ei olnud. Aga siis hakkasin mina mõtlema, kes siis teda pesema sunniks, tema asjad korras hoiaks jne. Ma ei usu, et ta ilma minuta toime tuleks:D Ma olen asendamatu veel praegu:)

Koolimaja

Mete oma endise klassijuhatajaga

Kooli sisehoov, kus lapsed vahetunnid veedavad

Niinimetatud raamatukogu, kus saab kolmapäeviti lugemas käia

Pühkisime pisarad, võtsime Steni peale ja alustasime oma Ikea aktsiooniga. Meil läks üllatavalt hästi. Meena kauples ennast kohe Ikeas olevasse lastehoidu. Kuna sinna võetakse vaid lapsi vanuses 3 - 10, siis oli lihtne. Mete tahtis shopata, Sten oli liiga vana ja Stig liiga noor lastehoiu jaoks.

Lapsi oli vähe, siiski koolipäev. Kui on palju lapsi, siis on ajalimiit 2 tundi, kui võid oma lapse hoiule anda, et kõik lapsed ja vanemad saaksid seda võimalust kasutada. Täna aga õeldi, et võib olla kauem, kui kaks tundi. No mis siis viga. Liiatigi, kui Meena oli oma õnne tipus. Saime rahus kolm tundi ringi vaadata, ilma et tuli takus oleks. Traditsiooniks on saanud meil kindlasti Ikeas üks söömine teha ja palju palju kohvi juua. Stig sai omal kõhu küll korralikult täis. Ta sõi peaaegu üksi ära ühe prae lõhega, puuviljasalati ja siis veel krevette ka peale. Sellest oli mul küll hea meel.

Üldsegi oli ta igati viks poiss ja väga nauditav oli ostelda. Sten ja Mete on ka sellest poest omamoodi vaimustuses, aga Mete ei saa aru, mis nendest nõudest nii väga vahtida on:D Aga korvi tõstmises oli ta küll igati abiks.

Mida me üldse jahtima läksime, oli turvavärav trepile. Saime. Iseaasi, kas ta ka sobib. Aga peaks. Ja nõusid sain jälle omale juurde. Need kuluvad ikka ära, eriti suvel ja plastmassist. Laheda riivi sain. Kummiga voodilina. Plaastreid. Neid meil kulub. Ilusad joogikõrred. Kaks voodialust hoiukasti. Mete valis omale musta vaibajupi. Ja veel ühtteist. Pidime natuke ikka oma ruumi võimalustega ka arvestama, nagu alati.

Peale Ikeat käisime veel meie oma kohalikes Lidlites ja Aldides. Stig sai omale 5€- ga laheda jope, Mete 10€-ga rattakiivri. Eestis oleks selline asi ulme. Kassidele ostsin krõbinaid ka suuremal hulgal...89 eurosenti kilo.

Tänaseks tundub, et on neti limiit täis. Hakkan nüüd tiramisuga maiustama ja mis kõige parem, mulle jääb sellest naudingust veel klaas ka:D Kulub ära:)

Ja kui kedagi huvitab, siis koju ei kipu meist veel keegi!

Vanadel radadel

Hea on olla jälle Saksamaa pinnal ja meenutada vanu häid aegu. Meil käis just hetk tagasi külas minu siinne kõige parem sõbranna Mandy ja meenutas meie limusiini sõitu, mille ma aastal 2012 mai võitsin ja võisin 7 sõbrannat ka kaasa võtta. See olevat olnud tema elu kõige suurem elamus. Tema Mete vanune tütar küsis imestunult kohe, et kas tema sünd siis polnudki tähtis. Ei...see oli valus olnud, limusiinisõit oli ikka tippsündmus.

Tänane päev on möödunud haiglaselt shopates. No ma ei saa aru, miks ei ole Eestis selliseid võimalusi nagu Lidl, Aldi, Rossmann, C&A, Tchibo, Mister Lady ja kindlasti veel paljusid mõnusaid ostukohti. Miks eestlastel ei ole võimalik oma pisikese palga eest soodsalt ostelda. Miks peab meil kõik nii hirmkallis olema või üldse mitte midagi ilusat olema.

Omaarust olin ma hommikul plaane tehes jube kaval. Pakkisin Stigi ja Meena riidesse ja viisin nad issi juurde. Meilt on sinna korralik 1 km. No issi võttis lapsed kenasti vastu ja lastel ei paistnud ka selle vastu midagi olevat. Kohe torgati šokolaadid näppu lastele, veeti sööki ette...täis teenendus ikkagi. Isegi meile siia ferienhaus'i oli külmkapp täis ostetud head paremat ja kommikausid olid šokolaadist kuhjas. Eks ikka minu ärritamiseks:D Me olime ikka väga oodatud.

Lapsed viisin issi juurde ikka selleks, et saaksime minna ja rahulikult ringi vaadata. Esialgu siis Goslarisse vanalinna, kus on piisavalt shopata. Sisetunne muidugi andis kogu aeg märku, et on vaja kiiresti tegutseda. Mine tea millal tuleb kõne, et on vaja lastele järgi minna ja issi ei saa neist enam jagu. Keelt ju ka lapsed ei oska. Umbes 9:30 olime auto ära parkinud ja enne 11-st oli juba sõnum, et lapsed tahavad minu juurde. Õnneks ma märkasin seda sõnumit tund hiljem. Helistasin ja uurisin, kas asi on tõesti nii kriitiline, et pean kõik sinnapaika jätma ja jooksma. Anti tund aega veel õnneks. Saime jooksuga oma asjad lõpetatud, haarasime veel kolm döner'it kaasa ja kihutasime koju. Teeb ikka viha küll ju. Mina pean lastega hakkama saama 24/7, laste isa aga ei pea kolme tundigi vastu. Seega võtsin vastu otsuse, et enam talle hoida ei jäta lapsi. Mul on lihtsam, kui lapsed kaasas.

Kui lapsed ära toonud olin, tulime oma "koju" sööma ja peale seda läksime meie küla tiiru tegema, et ühtlasi ka Opat külastada, surnuaial. Tema haua leidsime kiiresti. Surnuaed oli pisike. Süütasime küünla, olime mõtets Opaga ja jätkasime oma ringkäiku.

Edasi läks tee mänguväljakule, mis on kõik ühes pisikeses 600 elanikuga külas käe-jala juures. Stig oli titt, kui me seal alatihti käisime. Täna aga sai Stig ka osa ja talle väga meeldis. Üldsegi tundus, et Stigile on Saksamaa päris konti mööda. Nagu oleks ennegi siin olnud:D. Ongi ju. Ta on siin sündinud ja oma esimese eluaasta ehk beebiea siin elanud. Eks tal on instinktid ja side selle maaga.

Munadepüha ootel

Ilm oli täna natukene tuuline, aga mõnusalt kevadine. Nagu näha, ühtteist juba õitseb. Siin on väga popp muru sisse istutatud krookused, mis igalpool haljasaladel on õites. Munadepüha on siin ka väga tähtis sündmus. Lapsed saavad siis 2 nädalat vaheaega. Puud ja aiad on ka juba selleks puhuks värviliste plastikmunadega ehitud. Varakult. Meie ka kodus ehime, kui koju jõuame.

Stig oli muidugi värskest õhust ja pikast jalutuskäigust mõnusalt väsinud. Tema hakkas kohe turvatooli saades ennast lõunaunne sättima, mida meie muidugi ära kasutasime. Meenale oli juba nädalaid varem ära lubatud, et tema saab Saksmaalt omale Jääkuninganna Elsa nuku. Ja ma juba aimasin, kust poest seda saada võiks. Ja et see vingumine ükskord oma lõpu saaks, ajasime selle asja kiiresti korda. Nukk oli poes olemas, viimane. Õnn oli jällegi meiega. Kuradime kallis küll, aga kui lubatud, siis lubatud. 27€ kuskil oli nuku hind. Ja omal algatusel suutisn ühe dvd ka sel teemal Aldist leida. Meena oli nõrkemas õnnest. Metele ja Stenile andsin kummalegi 10€ taskuraha, nemad vaatavad ise, mis nad endale skoorivad. Täna nad midagi veel ei leidnud. Homme ehk. Täitsa huvitav on, millele nemad oma raha kulutavad.

Meena nuias ka taskuraha. Andsin talle euro. Siis ta uuris asju ja hindu ja palus ühe euro juurde, et ta kakao saaks osta. Ta on väga hea ostleja võõras keelekeskkonnas. Lätis ostis ta täitsa iseseisvalt leti alt omale roosa pastaka. Ei olnud riiulis, pidi müüjale selgeks tegema, mida ta soovib ja arvestama, et tal raha selle jaoks jätkuks. Kakao ostis kaise ja läks ära autosse. Minul läheb poes ikka tavaliselt kauem. Steni üldse ei huvita poodlemine, tema ootab tavaliselt rahulikult autos. Küll on hea mees olla. Mete on natukene minu moodi. Teab, mida tahab ja on rahul olemasolevaga.

Ma nüüd valgustan, mida mul odavalt hankida õnnestus. Kohvimasina patju. Tüki hinnaks 0.08 eurosenti. Tavaliselt olen saanud 0.11 sendiga + postikulu. Tohutu võit ju:D Võtsin kohe 10 pakki (pakis 40 tk). Meenale jäi silma armas roosikimp. Natuke üle 2€ ja me ostsime selle. Kaunistab meie elamist siin...

Homme on plaanis minna kooli ja lasteaeda, õhtul on abendbrot Mandy juures. Tegelikult on Meena ja Stigi issi kõik meie päevad oma mõtetes juba ära planeerinud, aga no kuulge, me siiski ise otsusatame, kuhu ja millal me läheme, kellega kohtume. Ta tahaks nii osa meie elust olla, aga ma olen nii kuradima iseseisev, mis talle kindlasti ilgelt närvidele käib. Ja eks ma arvestan ka sellega, et pean lõppude lõpuks meie elamise eest siin siiski ise maksma. Tema peale ma eriti loota ei saa. Kui tal kaane pealt ära lööb, ei huvita teda enam miski ja ei pea ta oma lubadustest enam kinni. Siis saan loota ainult iseendale. Eks me näe, aga mina olen rääkinud.

Kõige peenem on, kuidas tema inimesi kirjeldada oskab. Kui me tuttavaks alles saime ja Meena sündis, siis ta kirjeldas oma ema kui vana ja haiget, kohe surema hakkavat inimest. Et oleks vaja kiirelt talle ikka Meena ära käia näitamas. No ja kui me kohtusime, oli tegu ikka väga kabeda naisega, kes käib igal nädalavahetusel flohmarkt'i (kirbuturg) tegemas. Sõidab autoga, peab maja ja surmast onikka asi väga kaugel.

Sama siinse ferienwohnung'i perenaisega. Pidi olema üksik vana naine. Täna ajas see "vanur" oma ilusa punase bemmi garaažist välja ja läks ennast tuulutama.

Mandy nimi talle meelde ei tulnud, teda kirjeldas ta kui täis tätoveeritud naisterahvast:D

No saite meie päevast mingigi pildi. Ma pean ütlema, et mulle meeldib siin, nagu ikka. Eriti saated, mis telekast tulevad. Üle aasta on möödas, aga kava on sama. Võin peast õelda, mis saated mis kell tulevad. Ja saated on head. Eile sain kohe oma lemmikut "Shopping Queeni" vaadata.

Lapsed magavad ja hakkan nüüd õhtut nautima. Nautge teiegi!

Ma tahaksin kodus olla...

Jah, juba...pole veel ära olnudki õigesti.

Kell on pea pool kuus hommikul ja tundub, et mina olen ennast välja maganud. Uni läinud. Õhtul ma lausa "kukkusin" voodisse. Ei kuulnud mina, millal lapsed seda tegid. Isegi mingit nägelemist ei kuulnud. Stig ja Meena olid minu voodis, Mete ja Sten teises. Kõik nahistavad magamist  praegu veel.

Fb-i lehel ma juba andsin teada laste esimestest muljetest, mis polnud esimese hotellikogemuse kohta eriti meeldivad.

Nüüd aga sellest, kuidas meie reisi esimene päev möödus. Sõitsime kodust välja kell kolm öösel. Jaskar veel imestas, et nüüd öösel hakkate minema või:) Aga kui nüüd vaadata, siis oli see hea otsus, muidu oleksime ajahädas olnud ja öö peale jäänud hotelliga.

Kiirus oli keskmiselt 85-90 km/h. Sellise tempoga ju eriti kiirelt edasi ei saa, kütust ja inimelusid säästab aga küll:D Mis oligi ju eesmärk. Riiani läks kõik lubinal. Siis aga hakkas Navi meid Jurmala suunale viima. Korra mõtlesin' et äkki vajutasin kogemata mälus olnud sihtpunkti. Mine tea, teed on konarlikud ja äkki näpp vääratas:) Kontrollides oli kõik korras ja lohutasin ennast sellega, et sai ju hottelli aadress sisestatud, äkki valis kõige otsema tee. Valiski. Kui kahtlaselt palju vene numbrimärkidega autosid vastu tulema hakkas ja teeviitadel "RUS" kohanime taga oli, siis otsustasin kaval olla ja Navile uue sihtpunkti järada anda, Suwalki. See oli kindlapeale minek ja sinna oleksime oma reisi vältel pidanud kindlasti nii või naa sattuma. Oligi, Navi käskis otsa kohe ümber pöörata. Ca. 159 km ja võisime rahullikud olla, et oleme ikka õigel teel.

Lapsed muidugi väitsid, et mis sellest siis on, kui Venemaalt läbi põikame. Ongi lahe ju. Aga ma ei usu, et venelased nalja mõistavad. Parem mitte sorkima minna, pärast oled veel piiririkkuja ka. Ühesõnaga Navi valis lühima võimaliku tee ja see läks läbi Venemaa. Kilometraaziga me palju puusse ei pannud, 10 km võib-olla.

Raha vahetasin mei vanas vahetuskohas Poolas. 100€ eest sain 405 zlotti, mis on päris hea. Viimane kord anti alla 400 natuke. 200 zlotti panin kohe kõrvale hotelli eest tasumiseks, 200 jäi kulutamiseks. Esimene peatus oligi Suwalki Lidl, kust me siis näksimist ostsime, millest me nii nii ammu puudust oleme tundnud - erinevaid topsi pudingeid, brötchen'eid, vorstikesi, juustuviile.

Järgmisena läksime Suwalki Plazasse, kohalikku kaubamajja. See on meile juba vana-tuttav koht. Aga sel hetkel tundsin, et sellise lastekarjaga ei ole mõtet oma närve üldse kulutama hakata. Ostukäru seal ka polnud, kuhu Stigki istuma panna. Tema ju käest kinni ei hoia ja jookseb kuhu tahab. Võimatu. Jäigi meil see olek seal lühikeseks. Kõik olid selle poolt, et sõitu jätkata. Nii meil see aeg kõik ratastel mööduski.

Mitmeid kordi ikka mõtlesin, kui hea oleks kodus olla olnud. Mida ma kurat ronin üldsenii kaugele ja ega see sõit mingi meelakkumine ei ole. Hommiku otsa võitlesin unega rooli taga, siis oli jälle natuke aega muretut sõitu' siis hakkas sadama ja pimedas vihmaga sõita on õudus. Kõik läigib sulle vastu ja sõidad teel ainult tänu valgetele juttidele, mis teeäärt ja kraavi eristavad.

Siis ma jällegi mõtlesin, et see on viimane aeg lastega kuhugile koos sõita. Kohe on nad suured ja siis hakkavad nad juba omal käel reisima. Ja nad ju ikkagi meenutavad alati heldimusega meie käike ja reise. Eks neil on ju lõbus. Nad ei kujta ettegi, mis minu õlgadele kõik jääb, et see kõik teoks saaks. Laps on hea olla, elu on muretu. Eks mul endal oli ka kunagi nii...

Olge mõnusad oma kodudes, kadestan:D

Reisiks valmis...

...peaaegu. Viimased päevad ongi selle nimel tegutsetud, et reis oleks natukenegi organiseeritud. Broneeringute väljatrükid, autole roheline kaart (tuli postiga tellida), sularaha natukene, suverehvid, igasugused Saksamaa aegsed kliendikaardid, Poola raha, natukene külakosti.

Meil on plaanis külastada Mete ja Steni endisi klassikaaslasi, Meena lasteaeda, meie oma küla, minu sõbranna pere ja Meena-Stigi vanaema. Plaanid on suured, iseasi on, kuidas me neid teostada jõuame.

Auto rookisin ka puhtaks. Ma olen ennegi autot pesknud (pesenud, pesnud?...eesti keel on RASKE), aga see mis täna toimus, oli küll minu ajaloos esmakordne. Auto oli nii sitane (pigi, diislitahm, õhusaaste),et ma ütlen ausalt, puhtaks ma teda ei saanudki. Seest loomulikult läigib kõik. Ja kui isa siin ükspäev rääkis, mitu tundi ta oma autot puhastanud oli, siis mina lasin vaikselt naeru ja mõtlesin, et on ikka autoape*e küll:D Autod on ikka eriti mustad sel kevadel. Õnneks olid mul mikrofiiber lapid abiks, misma hiljuti soetasin omale. Super head asjad. Käisin auto lõpuks väljaspoolt nendega üle, aknad lõin ka läikima ja väga asjalikud lapid. Ilma nendeta oleksin küll hätta jäänud.

Nüüd on veel vaja mõned asjad kohvrisse pakkida, lapsed koju tuua, õhtul veel üks sünnipäev ära käia ja olemegi valmis startima. Esimesse ööbimiskohta on 1006 km. Päris palju esimese päeva kohta, seega otsustasime ühiselt, et hakkame öösel liikuma. Muidu läheb pingeliseks ajaga.

Väljas on niivõrd kena ilm. Enne kui välja autot kraamima läksin, koorisin näo ka ära, et päike paremini peale saaks hakata:) Päris mitu tundi sai päikest nauditud. Nädalaks ära sõita aga küll kahju ei ole. Kõige selle ilu keskel on meil siin ikka paras muda auk. Saab see jama ka äkki rahus ära taheneda.

Aias on kõik puhas ja kuiv. Lumikellukesed ja veel mõningad esimesed õied õitsevad juba...

Esimene liblikas on ka talveunest ärganud

Lohutame ennast sellega, et sõidame lõuna poole, kus on veel ilusam ja kevadisem. Ega kodu kuhugile ei kao:)

Ootamatult üllatunud...mitmes vallas:D

Eile pealelõunal käis isa ka lõpuks oma silmaga vaatamas kõike seda, mida ma olin talle jooksvalt telefoniga püüdnud edasi anda "Kodutunde" tegemiste kohta. Nutma ta ei hakanud, nagu ma siin vaikselt juba ette kuulutasin. Ei murdu ta ikka nii lihtsalt, kui mina. Mina puhkesin küll nutma, kui ma esimest korda oma pööningut väljaehitatult nägin. Kuidas siis muidu...

See selleks. Kõik oli väga imeline, isale väga meeldis. Nagu ka kõigile teistele, kes vaatamas on käinud. Palju neid vaatajaid ei ole olnud, aga kõik lähedasemad inimesed on oma uudishimu saanud rahuldada. Kahju on ainult sellest, et kuulu järgi pidi minu vennanaine üsna "verine" selle peale olema, et mulle just appi tuldi. Miks, jääb minu jaoks natukene arusaamatuks. Ta on alati meiega sõbralik olnud, seda muidugi silme ees vist ainult, nagu nüüd välja tuleb. Enam ma nii sinisilmne ei ole...kogu aeg luban, aga ikka olen. No raske uskuda midagi sellist inimestest, kes vähimalgi määral pole välja näidanud, et me pole "sittagi" väärt tema silmis.

Kui isa oli kõik üle vaadanud meil siin ja teada saanud, mis temal veel teha jääb, põrutasime Valmierasse. Ja nagu pea iga kord, kui isaga kuskile minek, algavad jamad.

Olime teel piiri poole. Küsisin nii naljatamisi veel üle, kas tal id-kaart ikka kaasas. Viimane kord temaga käies kontrolliti meid Läti piiritsoonis ja talle tehti protokoll ilma isikut tõendava dokumendita sõidu eest välisriigis. Tema arvab, et juhiluba on piisav, aga ei ole. No ja ega seegi kord ei jäänud tulemata. Enne Koni't visati sau ette. Minul kõik tip-top, nagu alati ja juba aegadest ammustest, temal jälle id-kaart kodus klaasi taga.

No ja siis läks kamm lahti. Hakati andmebaasides sobrama ja lõpuks kõik kolm piirivalveametnikku vehkisid pabereid täita, helistasid aegajalt kuhugile ja viitsid mõnuga meie niigi kallist aega. Süüa polnud ka midagi kaasas, et nälga kustutada. Kõva tunni veetsime me seal kindlasti. Välja kaevati ķõik Lätimaal saadud travid viie aasta vältel, mis teadagi olid isal maksmata. Ei ole nii, et kui protokolli aknast lendu lased seitsme tuule poole, siis trahvid kaotavad oma kehtivuse. 5 aastat on see aeg, mille jooksul ei aegu ükski saadud trahv. Aga eks igaüks teab ise, kuidas õigem. Hea et meid lõpuks minema lasti ja käsi raudu ei pandud kellegil. Depo ju ootas meid:D

Isaga kuskil kaubanduses käia on juba omaette piin. Ma olin selle juba unustanud. Jumala kui üks riiulivahe vaadatakse kullipilguga läbi ja kui vaja, siis veel korra. Ma polnud Depos paljudesse riiulivahedesse varem sattunudki, kuigi olen seal juba piisavalt palju käinud. Eks ma rallisin omapead ka ikka ringi, aga kui mul oli vaja midagi otsida ja küsida, siis oli isa see, kes vene keelega avitas. Ainuke sõna, mida ta tõesti ei teadnud, oli "kardin". Tal polevat selles valdkonnas kogemusi vene ajast. Leidsime need siis omal jõul ülesse. No seal Depos vist pole olemas asja, mida sealt saada ei ole. Ole ainult mees ja otsi riiulite vahelt välja. Eks ma sain palju targemaks ka. Muudkui pärisin, mis see on ja mis sellega tehakse.

Lõpuks skoorisin endale ikka mõned asjad ka-igale lapsele isikliku paberikorvi uutese tubadesse, nii umbes 2-3 eurosed, metallvõrgust. Loomulikult erineva kuju ja tooniga, et kakluseks ei läheks. Endale kauase unistuse, uue pesuresti. Mul on sama juba olemas, aga see on kindlasti juba 12 aastat vana ja üsna väsinud. Päike on temaga oma töö juba teinud. Kasutada saab teda veel edasi, aga edaspidi siis ainult väljas ja lehtla all. Siis on üks toas, teine õues, ei mingit vedamist enam.

Üks eluline näide ka Depo odavatest hindadest. Kilo naelu (no need normaalse suurusega) Eestis ca. 1.60€, Depos 0.97€.

Suure surmaga saime nii kaugele, et saime nodi makstud ja autosse. See oli kuskil pool seitse. Kodust tulime äre enne kolme. Õudus. Aga ega see õudus veel ei lõppenud. Ühest rattapoest Valmieras hüppasime veel läbi ja no pole normaalset 20" ratast olemas. Küll ilma porilaudadeta, pakiraamist rääkimata. Saad ainult raami, muud vidinad tuleb kõik lisadena juurde osta:D

Et ma isale olin oma suurest avastusest, arvestatava suurusega Maximast Valmieras rääkinud olin, siis oli vaja ka sinna minna. Mul polnud selle vastu midagi. Emaga oli räägitud, et tema toob lasteaiast Stigi ja Meena, kiiret polnud enam kuhugile.

Kõik riiulivahed sai jällegi üksipulki läbi töötatud. Et mitte asjatlt aega surnuks lüüa, kohmisin omale ühe komplekti köögivilju kokku, et täna sõbranna Hely perele jälle uusi maitseid pakkuda saaks. Suvikõrvits, porru, porgand, kolme värvi paprikat-kõik asjad sain soodsalt kätte, et üks suvikõrvitsa-porgandi quiche teha. Ja ära tegin. Hommikul tõin Konsumist veel kodujuustu, et kõik komponendid olemas oleks ja kui Hely mees algul natukene skeptiline oli vajaminevate ainete suhtes, siis jutt muutus õige pea. Asi õnnestus 100% ja pidin veel külalistele juurde tõstma. Mis kõige üllatavam oli, siis Meena sõi ka meelsasti kaasa, Stigist rääkimata. Super hea toit ja sain meeldivalt üllatada jälle oma külalisi:)

Toidutšekid leiate selle nädala ostukorvi kohta jätkuvalt siit postitusest.