Ma olen meeleheitel

Mul on viimastel nädalatel köögis päris mitu suuremat kaotust olnud, mis mind ikka vägagi rööpast välja viinud on. Nüüd ma siis meeleheitlikult püüan siin ja seal korda luua, et ÄKKI annab veel midagi päästa ja ma leian oma kadunud asja üles. Äkki ilmub välja, sest kuhu krt saab üks asi lihtsalt kaduda. Ei ole mingi nööpnõel, paraja suurusega kausike. Kui ta juhuslikult ära varastatud ei ole, siis loodan ma ikka veel imele.

Nii ma siis sain täna oma sahvri jälle enamvähem korda ja võitsin isegi natukene põrandapinda. Mitte küll kauaks, aga siiski. Riiulitele ei anna mitte kuidagi ruumi saada, tee mis tahad. Midagi ära ka ei raatsi visata - anda. Äkki läheb vaja:D

Kogu sellest majapidamisest, lõputust nõude pesust ja laste voorimisest külmkapi vahet on mul närvid päris krussis. Arusaadav ju. Ega lastel ka kerge ei ole. Internetis istuda ei lubata, telekast ei tule midagi, vihma sajab. Käivad ja igavlevad koos näljendamisega. Tüütud on need pühad peaks ütlema.

Ma olin parasjagu aktsioonis, kui "eks" ukse taga oli ja sellest karjumisest lausa ära ehmus. Hakkas juba auto juurde tagasi tagurdama:D Aga ega ma siis tuure veel tema pärast maha ei võtnud. Mina ikka lasin edasi. Ja kui ta hakkas mu käest igasugu asju veel nõudma, siis läksin ma päris endast välja. Vaja mingeid ämbreid pesta, kumme, kilekotte ja jumal teab mida veel. Ma ei ole harjunud, kui mulle peale käiakse. Tahan omas rütmis kulgeda. Kui ma varem ikka cv- sse kirjutasin, et olen hea pingetaluvusega, siis need ajad on mõõdas.

Loomulikult olin ma alles pidžaamas. Aga kuna tundus, et "eksil" oli plaanis minna kase- ja vahtramahla jooksma panna, siis pidin ma ka ennast liigutama hakkama ja riidesse toppima. Nii ma siis kriiskasin siin nagu hullumeelne. Õnneks meil pole naabreid läheduses ja "eks" ainult naeratas rahulolevalt. Ta teab,et ega ma tõsiselt vihane pole, teesklen rohkem ja olen kohe hetkega endine.

Jõmmid said riidesse ja vaatasin ahastusega aknast, kuidas roniti kõige suurema pori sisse ja pandi mõnuga sügavatest lompidest läbi. Hakkaks ometi juba midagi tahenema siin maja ümber ometi.....Kõik maa on vett täis ja lirtsub jalge all.

Haarasin olulise - fotoka ja lippasin ka vaatama, kuidas mahla ka tuleb. Kasel tuleb hoolega, vahtra aeg on loomulikult möödas juba. Midagi veel tilgub, maigu saame ära proovida. Tagasi tulles haarasin vaarikavarsi ka kaasa, et head teed teha lastele.

Päris suur tiir sai väljas tehtud, närvi puhatud ja nüüd on aeg Stigil üks lõunauinak teha.

Igal pool on sigade songermaa

Meie lähim naabermaja seest

Keegi hakkab ära väsima

Ei lähe enam pikalt, varsti saab rabarberit

Süüdi, süüdi, süüdi...

Pisike paus ja ma olen tagasi. Eks ma olen oma elu üle järele mõelnud ja omad järeldused teinud. Ma olen küll naljaga pooleks arvestanud oma kriitikute jutuga, aga see ei vii kuhugile. Puhas kadeduse jutt ja viga on siiski neis, kes asjadest midagi ei tea, aga püüavad näidata kui targad nemad on ja kui laitmatult nemad ikka elada oskavad. Pole mu käitumine midagi nii hull, et peaksin midagi muutma. Ennast ja oma elu mingisuguste "hullude" pärast muutma hakata oleks laus lollus. Oleksin sama tumba varsti valmis, kui  need suured targutajad ja kiibitsejad.

Käisin mina siis siin ükspäev autoga ülevaatusel. Jah, jälle kodust väljas ja linna peal, selle asemel et kodus kopitada ja vaaritada, nagu ühele eeskujulikule pereemale kombeks. Aga ei...sellest oli veel vähe.

Auto üle vaadatud, tundsin, et kõht on tühi. Sööma aga ka kuskile minna ei sõandanud, mine tea, mida "targad" sellest arvavad. Saan ju siiski toimetulekutoetust ja see on puhtalt maksumaksjate raha, mida ma oma rahakotis hoian ja kasutan. Suitsule ja alkoholile ma seda ei kasuta, niigi palju austust mul...Maksud on kenasti makstud alati, aga on ikka tüüpe, kellele kõik ette jääb.

Täiesti omaette kuritegu oli minu poolt minna Ökopoodi ja osta omale keskmiselt kallimaid ökotooteid. Oleks ju sobinud ka Paradontax ja Palmolive. Aga ei!

Piirdusin siis paari pirukaga Kivi Pagarist ja närisin kuivalt, et natukenegi nälga kustutada. Et siis koju kiirustada ja taas pliidi ees omale sööka valmis keeta. Minul ju pole lubatud väljas söömine ja tunne, kui saablasta endale toit ette tuua, ise lillegi liigutamata. See ju ka hea tunne inimesele, kes peab päevast päeva vaid hoolitsema selle eest, et pere toidetud oleks. Aga noh, see innustas mind Rimist mõned vajalikud komponendid ostma ja koju kiirustama. Et ikka kiiresti oma nälga kustutada saaks.

Rimis langesin ma muidugi "orki" oma toiduvalikuga...osaliselt. Otsisin meeleheitlikult kuskus'i ja kui ma olin selle omaarust leidnud ja veel imesoodsa hinnaga, ei hakanud ma enam midagi kahtlast kahtlustama. Enne kui kodus märkasin paki avades, et asi on kahtlane. Kuidagi imelik paistis see kuskus välja. Mul oli selleks ajaks juba vesi valmis keedetud, et saan kohe kuskusi paisuma panna. Hakkasin siis uurima pakendit ja valmistamisõpetust. Tegu oli bulgur'iga. Elus esimest korda kuulsin ja nägin.

Bulgur

Kuskus (couscous)

No polnud hullu. Plaanid jäid samaks, aga ette tuli võtta keetmine. Ei piisanud kuumast veest ja paarist minutist. 7 minutit oli vaja pestud bulgurit keeta ohtra veega. Sai tehtud. Pesin veel peale keetmist veega üle ja oligi põhiaine edasiseks toiduks olemas. Maik oli hea, paistis nagu minitang. Juurde lisasin kokteiltomatid, värske kurgi, küüslaugu, avokaado, ürtidega maitsestatud juustukuubikud koos õliga ja segasin läbi. Imeline roog. Meena sõi ja kiitis. Teistest rääkimata. Jaskar armastas sama versiooni kuskusiga juba. Bulguriga oli sama lugu. Kauss sai kiirelt tühjaks, mis tegi ainult rõõmu.

Sama päeva õhtul oli meil planeeritud kinokülastus, "Kiired ja vihased 7". Sten oli seda päeva oodanud juba nädala jagu. Mingil imekombel polnud tema veel oma elus kinno saanud. Kuidas ta alati kahe silma vahele jäänud oli, ma ei oska seletada, aga nii ta oli. Ja et "eks" oli ka Eestisse käima tulnud, mainis nii viisakuse pärast, et kas temal ka tahtmist on peale pikka väsitavat reisi meiega Pärnusse seiklema tulla. Oli meil ju üks vaba koht autos ja pileti plaanisime talle kinost kohapealt muretseda. Teistele olin juba aegsasti piletid üle interneti muretsenud.

Nagu alati, olime õigeaegselt kõik see mees kohal. Järjekorrad popcorni sabas olid meeletud. Seepärast sain ka tavalisest rohkem aega silmitseda erinevaid vilkuvaid tabloosid. Ja mida ma siis nägin pika silmitsemise peale. Meie seansile olid piletid väljamüüdud. See lõi küll pahviks. Püüdsin meeleheitlikult üht kohta siiski välja ajada, kasvõi tabureti peale, aga tulutult. Üritasin vähemasti. Loovutasin loomulikult oma pileti "eksile", aumeeste värk ja lonkisin autosse. Ootama. Kaks tundi ja 17 minutit. Õnneks olin ma eelnevalt toidupoest kino tarvis paneeritud krevette kaasa ostnud. Maiustasin siis nendega ja lugesin moblaga blogisid, mida ma tavaliselt lugema ei kipu. Aga mis sa igavusega ikka teed. Pikalt seda lõbu ei olnud, aku hakkas tühjaks saama ja laadija oli ka kuhugile haihtunud.

Ja siis oli külm ka juba nahavahele pugenud. Otsustasin tiiru linna peal teha, et siis ühtlasi ka autot soojendada. Kohapeal käiata pole minu moodi. Jala ma linnapeale minna ei julenud. Küllaltki kahtlast kontingenti liikus ringi. Milleks minna veel sekeldusi otsima. Auto uksed said esimese asjana lukku pandud seestpoolt. Niivõrd hirmuäratav tundus see elu tol hetkel kesklinnas. Enamasti lendasid ringi väga edevad bemmid ja vilistasid kummi. On ikka ajad. Hea, et ma julgesin oma tagasihoidliku pereautoga ristmikku ületada ja mitte kellegile jalgu jääda. Linna ääres oli juba vaiksem ja turvalisem. Omaette elamus siiski kino asemel öisest Pärnust aimu saada.

Elasin selle ootamise kenasti üle ja lootsin ülevaid muljed kuulata, aga ei...pidin veel ise tuju ka üleval hoidma tagasisõidul. Lisaks kannatlikkuse eest tehti Pärnu piiril veel selfie ka, sest suvatsesin 70 alas sõita pea 80- ga. Nii et üks ütlemata pekki keeratud õhtu minu elus. Aga elu läheb edasi.

Hommikune tiir kaameraga

Ühe vana, teise uus:D

Eilne päev oli taaskord seikluste rohke. Algas sellega, et hommikul vara vedasin slepis ema kauaaegse truu kaaslase ajutisele surnuaiale. Tundub, et selle auto päevad said üleeilsega loetud. Mis tast edasi saab, ei teagi veel. Koguma vanasid romusid mõtet hakata ei ole, see on kindel. Liiatigi palju on selliseid majapidamisi, kus majaümbrused on vanu romusid täis. Ei ole ilus vaatepilt. Ideid?

Ema oligi siis hetke justkui jalamees, sest üks auto ei kuule ja teine ei näe. Ma siis püüdsin teda niipalju transportida, kui minu üsna sarnane trajektoor temaga võimaldas.

Eilseks aga oli ta omal käel interneti abiga uue võimaliku variandi välja otsinud. Ajutiseks lahenduseks ja võimalik, et ehk ka päris mitmeks aastaks. Jällegi vajas ta minu abi, et siis üheskoos minna ja vaadata, kas läheb ostuks. Põltsamaale. Tundus huvitav.

Panime hommikul kohvitassi juures päevase logistika paika. Minul oli tähtis arenguvestlus koolis, mis tuli kindlasti enne kordaajada ja et emal oli nii või naa vaja samal ajal veel tööl olla, siis leppisimekokku õhtuks, kui kõik tähtsad ja vajalikud toimingud tehtud said. Sealhulgas Meena tantsukool.

Pisemad lapsed planeerimise kõik kaasa. Varusin selleks puhuks veel autosõidu ajaks neile näksimist, et aeg söömisega kuigi palju sisustatud oleks. Viinamarjad ja maisikepid tundusid hea valik pluss üks jook kamba peale. Ainuke mure oli, et vinamarju pidime pesemata sööma. Kuigipalju sai paberiga pühitud, aga see pole ikka see. Ma veel mainisin, et lööbki Stigil äkki kõhu käima.

Olime kõik ootusärevuses,et saame siis ka Põltsamaad oma silmaga näha. Ilm oli super ilus, lausa lust sõitmiseks. Stig muidugi kartis, et nüüd kulub jälle paar päeva autos turvatoolis istudes. Eks tal oli veel meeles viimane pikem sõit ja tema oleks meelsamini peale lasteada koju tahtnud. Lohutasin teda, et ta saab ika õhtuks koju ja oma voodisse. Et väike tiir vaid:D

Peale tundi aega sõitu olime Põltsamaa piiril ja ema hakkas siis uurima edasisi juhtnööre. Ma tegelikult juba aegsasti enne Põltsamaad arvasin, et oleks kohe hea teada täpset aadressi, siis saaks kohe sihtpunkti ilma pikema jututa. Selgus, et hoopis Võisikus(l) asus auto. No nii. Ootasime teejuhi ära ja hakkasime sabas sõitma. Sõit läks Võisikust ka läbi. Isegi mitte Võisikus ei asunud see auto. Üsna kõrvalises maakohas. Vot sulle siis Põltsamaad.

Nüüd oli veel ainult tähtis, et auto ikka ostuks okei oleks, et ei peaks tühjade kätega lahkuma. Aga 600€ eest oli autot kül ja veel. Tegelikult oli emale kõige tähtsam, et raadio ikka see oleks. Oli aga lausa raadio koos CD-ga. Lisaks talvekummid velgedel, talvised porimatid (kuulsin esmakordselt sellistest asjadest), konks, istmesoojendused, pagasniku luuk isegi töötas. Aga et raadiol olid ka seinad ümber ja rattad all, siis see oli juba piisav, et ost ära teha.

Niikaua kui proovisõitu tegime ja autot üle vaatasime, said Stig ja Meena mõnusalt jalgu sirutada, porilompides plätserdada ja pererahva koeraga möllata. Ilm oli jätkuvalt imeilus ja koht, kus me olime, oli ka väga looduskaunis ja mõnusa auraga.

Stig ja Meena koer Brunoga

Asjalikud naised, nagu me emaga oleme, sai kaup tehtud ja aeg oli ots kodu poole sättida. Ema oma "uue" autoga ees, meie sabas. Auto oli aus, lasi nagu siidi. Vahepeal tegime metsapeatuse ja siis sain uurida esimesi muljeid. Auto soe, liigub, muud pole vajagi. Mul oli hea meel, et ema rahul oli.

Esimese tankimise tegi ta Statoili bensinijaamas Viljandis. Mul eriti Eesti bensiinijaamadega kogemusi ei ole. Ei käi ma seal kunagi eesmärgiga kohvi ja suupisteid osta. Peamine on siiski tankimine. Kui kaugemad sõidud on, siis aga küll. Tean juba, kus on enam vähem normaalne wc, kus hea kohvi jne. Ja kuna ma olin nende mustatde viinamarjadega midagi ära sõnunud, siis oli põhjust ka tanklat seestpoolt lähemalt uurida. Kõik vajalik oli autojuhile olemas. Täpselt nagu välismaal. Et sõit lõbusamalt edasi kulgeks, võtsin lastele krõpse ja juua. Õhtu oli juba hiline ja pisike peatus muutis kõik taas erksaks. Pidasime koduni väga kenasti vastu ja lastele paistis väljasõit täitsa meeldivat.

Ees ootas meid soe kodu Mete ja Steniga. Nemad said täitsa omapead kodus olla ja segamatult omi asju teha, mis on ka üsna haruldane meil siin. Vahetasime vanaema autoostu muljeid ja kõik läksid positiivselt meelestatult oma pesadesse, et siis hommikul taas tavapäraselt alustada.

Emale aga nael kummi ja pikki autosõite! :D

Kas mind jälitatakse?

Täna juhtus mõtlemapanev situatsioon. Jäin planeeritust vähe hiljemaks koju tulekuga, sest lasteaias "Tibude" rühmas oli pisikene koosistumine, mille ma olin kahe silma vahele jätnud. Õnneks kasvatajad informeerisid mind ja sain ka osa koosolekust.

Kõigega ühelpool, sõidan kodu poole ja meie teeotsast üks teeots edasi seisab kahtlane auto. Meil on siinkandis kõik ebatavaline kohe kahtlane ja hakkab väga hästi silma. Püüdsin küll mitte välja teha, aga peas keerlesid kohe igasugused õudsad mõtted. Äkki mõni minu maniakist fänn, kes ei piirdu enam internetikiusamisega vaid on otsustanud kohapeale asju klaarima tulla ja meie perega arved klaarida. Kujutasin juba ette, kuidas tullakse ja suurest vihast meie  vastu pannaksa räästasse lihtsalt tuli. Inimese viha võib ju ettearvamatu olla, kuigi ma pole kelleLEGI liiga teinud ja kannapeale astunud.

Sain auto seisma jätta, välja astuda, kui seesama auto meie hoovi sõitis. Püüdsin rahulikuks jääda. Haarasin Stigi sülle. Mees ja naine astusid tundmatust autost välja. Täiesti võõrad minu jaoks. Ja siis kuidagi sujuvalt selgus, et tuldi ajendatult "Kodutunde" saatest vaatama kogu seda meie juures tehtud pööningu lahendust. Lasin võõrad lahkelt sisse vaatama. Pinge oli langenud ja edasi läks kõik juba lahkes meeleolus.

Heade plaanidega inimesed on alati teretulnud meile;)

Teismelistega väljas

"Tuhkatriinu" vaadatud, päev kenasti sisustatud ja nüüd jälle surmväsinud. Eks see kella lükkamine teeb ka oma töö.

Alustasime oma hommikut kell 10:00, kui peale enda tüdrukute veel kaks tüdrukut peale korjasin, et võtta suund Pärnu poole, kinno. Autos oli sõiduajal haudvaikus. Kes kuulas klappidega muusikat, kes mängis telefoniga.

Enne kinno jõudmist oli meil veel piisavalt aega, et Kaubamajaka Rimist läbi minna ja ütteist kaasa osta - jooki ja meeletutes kogustes kommi. Mõnus ju filmi ajal suul käia lasta.

Ma siis ettenägelikuna haarasin igale lapsele veel kohupiimapiruka ka, et nad midagi tugevamat ka enne kino kõhtu saaks. Mis neist kommidest ikka nii väga saab, ainult kõhuvalu. Hakkavad veel filmi ajal süüa ka nõudma. Mina olin igatahes hommikusöögita ja sõin veel ühe spinatipiruka ka ära.

Rahvast oli seansil vähe. Tagumine rida, kus meie kohad olid, oligi vaid meie päralt. Ees ka kedagi läheduses ei olnud, nii et oma maiustamistega me kedagi segada küll ei tohtinud.

Meena oli lummatud. Nii Elsa filmijupist kui ka "Tuhkatriinust". Istus ja lausa õhkas, silmad rõõmust suured. Talle nii väga meeldivad ilusad kleidid, printsessid ja maagia. Oli tõesti ilus vaatamine. Armastus on ikka üks ilus asi.

Kui nüüd minu mätta otsast võtta, siis olen paari viimase päeva jooksul saanud FB-i vahendusel mõned pakkumised meesterahvastel suhtlemise eesmärgil. Eks ikka vast seoses "Kodutundega". Äkki. Ega ma ei teagi, millistel ajenditel. Pole sõandanud uurida. Ma parem hoian sellistest asjadest eemale. Pole mul rohkem sekeldusi siin elus vaja. Ja meestega tulevad tavaliselt sekeldused.

Film vaadatud, läksime edasi vaatama, kuhu me sööma minna saaksime. Meena oli pettunud. Tema arvas, et saab südamerahus shoppama minna. Apollo raamatupoes ta juba püüdis pisikest draamat korraldada, sest talle ei ostetud esimese soovi peale midagigi Elsa teemalist. No pole ju seda nodi vaja. Elsa nuku sai, aitab. Sain ta ikka heaga sealt poest välja. Tema muidugi toppis mulle aga sõnu suhu, et teisest poest siis ikka midagi ostame talle. Need ei olnud minu lubadused, tema dikteeris. Mina ei lubanud midagi. Ta oli üsna ving, kui me Pärnu Keskusest lahkusime. Ja kui me veel söömisest rääkima hakkasime, sushiüle arutasime, läks ta veel eriti keema. Tema ju lihast - kalast huvitatud ei ole.

Pääsu tal ei olnud. Ta pidi meile järgnema ja maandusime BabyBackis. Minu esmakordne käik sinna ja no lastenurk, mis neil seal on, on küll üks ütlemata hea asi. Sealsamas lähedal on ka lauad kohe ekstra lastega peredele reserveeritud, nii et kõik käe - jala juures. Meenaga oli rahu majas. Tellisime talle friikad, mida ta siis aegajalt mängu vahelt näksimas käis ja saime rahus oma tellitud sööke nautida, ilma et keegi kogu aeg hädaldanud oleks. Kõigis söögikohtades võiks lastele midagi tähelepanu tõmbamiseks olla.

Kõhud pilgeni täis, leppisime kokku, et tüdrukud võivad Kaubamajakas 45 minutit ringi vaadata omal soovil. Auto juures pidime kohtuma kõik kell 16:00. Mete arvates oli see päeva parem osa:D

Mina lippasin ringi Meena sabas. Õnneks midagi keerulist ei olnud. Minu kindel soov oli Ökopoest midagi osta. Midagigi. Ammu aega oli hambapastat igatsenud ja ühe kätepesuvahendi sain ka, mis oli -30%.

Hambageeli valge savi, greibiseemne ekstrakti ja sidruniga sain tänu kliendikaardi tegemisele -5% odavamalt e. siis hinnaga 13.59€ ja käte ja keha vedelseebi hinnaga 3.44€. Oligi kogi mu ost ja ma olin väga rahul omadega. Jällegi paar ökotoodet olemas kasutamiseks.

Koju jõudes asusin kohe hambaid pesema. Niivõrd huvitatud olin ma sellest omapärasest geelist, mis on floori, parabeenide ja keemiliste ühendite vaba. Hea oli. Hambad said puhtaks ja doseerimine oli ka ok. Ime vähe kulub seda kraami. Sellest 300ml peaks jätkuma terveks igavikuks.

Kui me Meenaga olime enamvähem valmis oma tuuriga, otsisid tüdrukud meid juba kaubamaja pealt. Pead lauali otsas, suurest vabadusest olid nad unustanud, mis kell kokkulepitud sai auto juures kohtumine. Aga eks nad alles õpivad vastutustunnet ja aegadest kinnipidamist. Vähemasti olid nad mures ja õigeaegselt silmapiiril.

Võiski kojusõit alata. Tagasiteel oli "laat" autos juba üsna kõva. 5 naishinge koos ikkagi, neist 3 parajas pubeka eas. Aga lasin neil siis rahus lärmata. Las olla siis aastas üks päev end tunda vabalt. Mul oli ka tegelikult huvitav vaikselt kuulata, mis teemad aktuaalsed on ja kes kellega käib:D Meena kihistas ka naerda, nagu teaks asjadest midagi. Lõbus oli:)

Küla elab

Ma ei saa kohe jätta märkimata, kui vahva küla meil on ja kui tegusaks me muutunud oleme. Tegusaks peale endise korrupeerunud külamaja juhataja lahkumist. Kui varem aeti külamajast välja kohe peale kohustuslikku kava, siis nüüd istutakse koos ja keegi ei märka isegi koju minna. Nagu täna.

Etendus "Rong" Mõisaküla näitetrupi esituses oli super lahe. Meena nautis etendust täiega, naeris laginal õigetes kohtades ja oli kurb, kui lugu lõppes. Niivõrd haarav oli, isegi 6- aastase lapse jaoks.

Loo lavastaja kiitis rohke publiku eest. Nii väike koht ja nii palju rahvast. Suuremates kohtadeski ei tule nii suurel hulgal publikut kokku.

Kohe peale etendust tutvustati huvilistele Amway tooteid. Suht huvitav teada sellest firmast ja brändist. Vaieldamatult head tooted ja võiksid teoreetiliselt igas kodus kasutuses olla. Tegu konsentraatidega, kulu väike ja hind ei ole oluliselt kallim, kui poekeemiat ostes. Tervislikkuse seisukohast aga mäekõrguselt üle igasugusest jaemüügis olevast staffist.

Meena teeb märkmeid

Seltskond oli vahva. Meena sai ennast nõrkemiseni meikida ja tegi mullegi naerusuu huulepulgaga pähe. Olime nagu kaks klouni:D Aga kelle asi see on. Oma küla, oma inimesed, peaasi et fun oli. Keegi kullipilguga ei vaadanud, et hiljem siis mööda ilma kuulutamas käia, kes kuidas astus ja mida tegi.

Meena oma markerkulmudega

Oma naised katsid laua, keetsid kohvi ja siis toetasime ka igaüks veel võimalusel oma tööd. Nii nagu ikka. Arutasime külaasju, edasisi plaane, munade keetmist jne. Kui külamajast lõpuks välja astusime, oli päike juba loojunud. Tuju oli hea ja hing kerge:)

Kultuurne aeg

Meid on ootamas suuremas annuses kultuuri. Meenale lubasin juba jupp aega tagasi, et ta saab kinno minna vaatama "Tuhkatriinut". Esilinastuse aegu olid meil teised plaanid ja seega lükkus asi edasi. Nüüd siis võtsin asja jällegi päevakorda ja homme teeme selle reti ära - koos Mete ja Meenaga. Sten jääb koju lapsevalvuriks, Jaskar peab tööd rabama.

Nagu ma "Tuhkatriinu" tutvustusest lugesin, siis kohe vahetult enne filmi algust näidatakse ka eestikeelset lühianimatsiooni "Talvepalavik" (Frozen Fever). Kirss tordil ühesõnaga. Meenale võib see ülivõimas emotsioon olla - tema hetke lemmik tegelased:)

See viib vaatajad tagasi Arendelli kuningriiki, menufilmi "Lumekuninganna ja igavene talv" tegevuspaika. Nüüd on käes suveaeg ning kuninganna Elsa (Hanna-Liina Võsa) tahab korraldada väikese õe Anna (Hele Kõrve) auks suure sünnipäevapeo. On kaunistused, on imeilus tort, on kingitused, aga paraku vaevab Elsat külmetus! Kui aga lumekuningannal on külmetus, siis kaasneb sellega nii mõndagi... 

FILM LINASTUB KINODES AINULT "TUHKATRIINU" EES.

Aga kohe läheb edasi...Neljapäeval teeme ühe ühise suurema kinokülastuse, kuhu kaasa ei saa ainult Meena ja Stig. Teised on kõik pundis pluss veel Jaskari sõber. Jaskarile ma ka ju lubasin sünnipäevareisina kinokülastuse. Aga nagu juba teada, siis see Saksamaa reis lükkas paljud asjad edasi. Ja kui ma eile Jaskarile mainisin oma plaane, siis tema käis välja kohe "Kiired ja vihased 7". Tegin väikse tshekkamise ja lõime käed. Ta on nõus koos minuga kinno minema:D Lahe!

Eks ma nädala sees ikka nii naljaga pooleks uurisin ka tema käest, et kuidas koolis on. No ikka selle "Kodutunde" saate pärast. Et kas kiusatakse ja narritakse ka koolis, nagu Perekoolis mõned tähtsad "käod" väidavad:D Jaskar, lahe ja normaalne kutt, nagu ta on, naeris ainult. Täitsa minusse:)

Ainuke miinus, et seansid on ainult alates kella 21:00. Üsna hiline aeg. Jääb meie aktsioon ikka päris öö peale. Õnneks on järgmine päev koolivaba, nii et võtame õhtust mis võtta annab:) Meena ja Stigi komandeerime vanaema juurde. Vanaema sellest muidugi veel midagi ei tea, aga meie peres ei ole see kunagi probleemiks olnud. Ei ole vaja kuid varem läbirääkimisi pidada.

Alustame kultuuriga aga täna. Meie oma külamajas on järjekordne teatripäev. Lauri Pedaja ema lavastatud tükiga. Nagu meil kombeks on saanud, siis usinad naised küpsetavad ka heategevuse raames midagi kaasa, et siis külale mõni sent korjata ja õhkkond mõnus ja meeleolukas oleks. Kohe panen minagi taigna kerkima.

Parim magustoit

Täna oli see päev, kui võtsin lõpuks kätte ja tegin korralikku kodutoitu. Paar päeva on juba selline tunne olnud, et kutsuks tüdrukud kampa ja läheks kuhugile välja sööma. Aga alati, kui ma oma mõttega olen nii kaugele jõudnud, on kell juba üsna hilja olnud. Seega pole sellest midagi välja tulnud.

Selle söögitegemisega on praegu mingisugune kriis. No ei tule vaimu peale. Aga kuna täna on reede ja Jaskar on ka koju tulemas, siis pidin hakkama asja tõsisemalt võtma. Hommikul vara võtsin liha sulama, et äkki tuleb tahtmine süüa teha, siis on vähemalt tooraine sulanud kujul olemas.

Lõuna paiku aga tuli kõne lasteaiast, et Stigi pidi jälle kahtlaselt rahutu olema. Istub söögilauas ja muudkui hüppab. Pissile nõus minema ei ole ja kasvatajad olid nõutud. Loomulikult läksin kiiresti kohale, sest mina tunnen ju oma last kõige paremini. Viisin ta sealsamas kohe potile ja piss tuli ilusasti ära. Laps oli kohe rahulik. Mingi probleem tal on, et ta ei julge oma häda normaalselt teha. Võtsin ta koju kaasa, kui ma juba seal olin.

Stig jäi juba autosõidu ajal lõunaunne, nii et temaga oli asi ühel pool. Magas mõnusasti. Mina siis hakkasin süüa tegema. Guljašši ja kartult. Kättevõtmise asi. Ja söök sai maitsev. Mete ja Sten jõudsid koolist täpselt söögi ajaks. Stig ärkas ka just sel ajal ja nii me siis neljakesi istusime ühiselt söögilaua taga ja sõime. Mõnuga. Me kõik olime igatsenud korralikku sooja sööki.

Magustoiduks tegin tarretist. Sel nädalal juba teist korda. Ja see ongi vist magustoit, mida  ma olen kõige rohkem oma elus teinud. Ja võin väita, et see süüakse alati 100% ära. Ühesõnaga meie pere lemmik. Lihtne teha. Otse pakendist. Lasen ainult vee keema, segan pulbriga, valan klaasidesse, lasen maha jahtuda ja külmkappi. Eks ta paras keemia ole, aga seeeest lihtne ja maitsev. Natukene võib ju ikka maiustada.

Sidruni tarretis

Poolast kaasa shopatud pulbrid

Millega maiustavad teie lapsed kõige meelsamini?

Kiri, mis muutis meie elu

Nüüd on aeg sealmaal, et oleks õige hetk avaldada kiri, mis tõi meie perre uued tuuled, lastele uued toad ja tahet edasi pürgida siin kaunis Eestis.

Täna sain ka Kredexilt kirja, mis kinnitab meie kodutoetuse projekti lõpetatuks. paberid on kõik korras ja toetus makstakse välja. Super!

Tere "Kodutunde" meeskond!

Tavaliselt paluvad teilt abi kõrvalseisvad inimesed, kes soovivad oma lähedasi aidata. Olen ebatraditsiooniline ja pöördun viimases hädas teie poole isiklikult.

Meie lugu on selline. Maja, kus me kuuekesi elame, sai meie omaks aastal 2005. Müüsin oma 1-toalise korteri väikelinnas ja ostsin maja maale metsa. Maja oli seisnud aastaid tühjana, osaliselt ka juba rüüstatud, aknaruutudeks olid munarestid. Aga see õhk siin oli juba seda väärt, et pisike korter vahetada OMA maja vastu. Ja ruumigi oli rohkem, 3 tuba ja suur köök.

Tänaseks on maja saanud uue voodri (seda küll ilma soojustuseta), uued aknad, toad on elamiskõlblikud ja meile armsalt sisustatud. Tunneme ennast siin koduselt ja mõnusalt. Vesi on sisse veetud, kanalisatsioon toimib, meil on pisike vannituba. Kõik eluks vajalik on olemas.

Lapsed kasvavad ja üha enam kerkib päevakorda ruumipuudus. Kes ei tahaks OMA tuba. Kasvõi oma nurkagi, et uks sulgeda ja olla omaette. Meil seda võimalust ei ole. Pole uksigi, sest uksed võtaksid selle vähesegi ruumi, mis meil on.

Seepärast kirjutasime kevadel taotluse Kredex'ile "Lasterikaste perede kodutoetus", et välja ehitada meie maja pööning, millega saaksime juurde kaks tuba. Taotlus sai positiivse vastuse, mis tõi meie perre palju elevust.

Lapsed on elevil küll ja ootavad oma tubasid, mina aga olen murest murtud. Summa, mis meil kasutada on, on 5000€. Hinnapakkumine ehitusfirmast aga ca. 13 000 €. Olen nüüd natukene asjade käiku uurinud ja enne, kui Kredex annab loa ehituse alustamiseks, on vaja ehitusluba. Ehitusloa saamiseks aga projekti, mis maksab aga ca. 10% ehituse maksumusest. Seega oleks meil ju toetusest kasutatud 1300 €.  Ehituseks nagu eriti ei piisagi enam. 

Praeguseks on pööning vanast prahist koriststud ja on täiesti ilma soojustuseta, tuul ulub lausa lae peal. Põrandad on meil nii või naa külmad. Ahju kütan iga päeb praguse külmaga, hommikul on aga majas 16 kraadi. Kõik lõõtsub hetkega külmaks.

Et plaanitud eluruumid välja saaks ehitada, jääb meil puudu meie jaoks täiesti utoopiline summa. Meil on ka metsa, aga ainult küttepuudeks. Palki, mida rahaks teha, lihtsalt ei ole veel. Seega jääb ka see variant ära. 

Ise olen momendil veebruaris kaheseks saava lapsega kodus. Ja kui saaksingi tööle, poleks ka sellest eriti kasu. Palk oleks miinimim ja tööle sõit edasi-tagasi 30 km, mis "sööks" kogu teenistuse. Praegu olen lastele alati kodus olemas, töö ei lõpe siin kunagi. Laste isa on elatise meile võlgu juba aastaid, kohtutäitur ei saa midagi teha. Elame peretoetusest. Näljas me ei ole, aga endid aidata me ka enam kuidagi ei oska.

Seega pöördungi oma suures mures teie meeskonna poole. Lapsed ikka alati vaatavad teie saadet ja õhkavad, kui suurepärane kõik on ja kas nad meile ei võiks niimoodi appi tulla. 

Kindlasti on palju teisi peresid, kes elavad palju viletsamates tingimustes. Aga meil on ka päris palju trumpe. Meil ei ole võlgasid, me oleme suitsu- ja alkiholivaba perekond. Me kasvatame suure osa oma toidust ise, kelder on meil hoidiseid täis. Lapsed on puhtad ja hoolitsetud, koolis tublid. Kogu minu energia on läinud oma lastele ja tahaks, et nende unistused täituksid ja loomulikult ei ütle mina ära ka oma privaatsest nurgast, kus siis mõni raamat läbi lugeda või kasvõi käsitööd teha.

5 lapse üksikema