Tasuta lõunaid pole olemas

Ettevaatust, ma hakkan nüüd halama. Ma ei vaja mingit kaastunnet, aga tahan lihtsalt kirja panna, mis mul õelda on. Küll ma ülejäänuga ajapikku ise jälle toime tulen.

Meil on tulemas suht raske ja keeruline kuu. Mitte meil, aga minul. Olin üsna optimistlik, kui pidin siin viimased päevad hasartselt laveerima, et rahaga tänaseni toime tulla. Sai ju kõvasti laristatud reisil olles. Mitte et ma nüüd ilma aruta oleks tühjale tähjale kulutanud, aga kui sul on lapsed ja ees on ka kooliminek, siis paratamatult on suuremad kulud.

Igatahes reisilt tagasi jõudes oli mul hinge taga veel ca.100 eurot. Päris hea tulemus ju iseenesest:D Sain sellega kenasti toime...reisi Tartusse, reisi Pärnusse, lastele sisejalanõud. Eile olin ma juba rahatu. Isegi auto oli kütusest tühi, pidin teisest autost Kirbuturu asjad välja tõstma, et sealne kütus ka lasteia vahet maha sõita.

Õnneks oli täna juba lasteraha päev. Tavaliselt ma ei vaata summat, sest seealati niikuinii üks, 460 eurot. Täna millegipäerast soovisin kinnitust, et mul ikka see rahasumma olemas on. Aga nagu iga aasta, septembris on see ju alati väiksem, kui sul peres on 18 aastane õppiv laps. See oli mul peast täitsa läinud. Summa oli sedajagu ka väiksem, minul 340 eurot...120 eurot vähem. Paras hoop meie eelarvele.

Maksin kohe ära elektri (ca. 50€) ja telefoniarve (117€). Alles on meil elamiseks ca. 170 eurot. Päris kohutav. Püüan poest võimalikult suure kaarega mööda käia ja koduste vahenditega toime tulla. Õnneks saavad lapsed koolis/lasteaias põhitoidu, kodus püüame piskuga toime tulla.

Paningi potitäie koorega kartulit pliidile. Tuli on pudega all, saab toa soojaks ja söögi ka valmis. Tegelikult kütsin täna esimest korda ka ahju, et toad mõnusalt soojad oleks ja pesu ka kuivatada saaks.

Tegelikult on ilmad ka päris masendavad kogu selle muu jama keskel. Katsu siis normaalseks jääda. Televisioonis ja raadios on muudkui pagulased ja korruptsioon, nüüd sekka ka korvpalli. Masendus muudkui süveneb.

Eile algas "Kodutunde" hooaeg, mida ma loomulikult ka vaatasin. Eilse naise saatus on nii jube, et minul ei tohiks küll midagi vinguda olla. Jääb ainult rõõmustada imeilusa elamise üle, mille ta tänu Kodutundele ja headele inimestele sai. Natuke kurb oli lugeda FB-ist sapiseid kommentaare, kus taaskord püüti materdada Kodutunde meeskonda. Kibestunud inimesed.

Eks meiegi ootame veel oma treppi, mis oli ettenähtud. Ükspäev, kui lastel bussi vastus käisin, ütlesin, et mul on teile üllatus. Nendel oli esimene pakkumine kohe, kas Kodutunde poolt on meie trepp kohal. Ei ole. Olid hoopis kassipojad.

Ei möödu nädalat, kui nad ei küsi, millal trepp tuleb. Ja eks teisedki küsivad, kes sellest teadlikud on. Mina kehitan vaid õlgu, nüüdseks olen lootuse juba kaotanud. Rõõmustame selle üle, mis meil on. Saame üles ronitud ka ajutist treppi mööda. Mul lihtsalt ei ole südant, et võtta telefon ja helistada Sandrile ja küsida. Kasvõi niipaljutki, et kuulda oma kõrvaga, et trepiga läks seekord kahjuks nii, et seda ei tulegi. Varemalt ta ikka helistas ja uuris, kas trepifirma on juba ühendust võtnud, nüüd on aga kõik vaikne juba alates viimasest filmimisest meie juures.

Sain nüüd osa koormast siia postitusse poetatud ja lähen oma eluga edasi. Ise ma olenkiitnud, kui lahe on vähesega toime tulla, tekib lausa hasart. Olen põnevil:D

Filmielamus: "Pahupidi"

Meie laste lemmik tegelane Kurbus

Tänu ühele heale inimesele, kes arvas, et meie pere peaks kindlasti seda filmi vaatama minema, sai meile osaks ühine perekeskne kinoskäik.

Valisime omale sobiva aja välja ja piletid saadeti mugavalt e-mailile. Meie asi oli ainult kohale minna ja filmielamus saada. Koosseis oli järgmine: Sten, Mete, Meena ja mina. Stig jäi lasteaeda ja vanaema viis ta sealt peale tööd enda juurde.

Enne kino ostsin kõigile pisikesed popkornid (a' 2.80) ja igaüks valis omale ka joogi. Käib ikkagi kinovaatamise juutde, arvaku teised, mis tahavad. Olen nimelt kuulnud, et mõnele pidi jubedalt närvidele käima, kui kinos süüakse. Mind see ei häiri, nii läbi mu närvid veel ei ole.

Filmiks oli kogupere 3D animatsioon "Pahupidi", mis oli puhtas eesti keeles ja mind kõitsid veel filmis kõlanud laulud. Oli ka üks ehmatav koht, kui kõik võpatasid üksmeelselt, vulkaan tõusis ookeanist:D

Mind oli hoiatatud, et võtaksin ka midagi pisarate kuivatamiseks kaasa, et lõpp pidi vesiseks minema. Minu imestuseks vesistasin ma juba enne pealkirja ekraanile ilmumist, niivõrd liigutav oli see algus minu jaoks. Eks omad mälestused tulid meelde.

Filmi keskel jällegi hakkasin ma hirmu surma ees tundma. Mind on surm alati kohutanud, et mis siis küll saab, kui mind enam ei ole. Mitte et mind kegi nüüd nii hirmsalt igatseks, aga noh, et mis jube tunne see on, kui mind ei ole enam. LõPP. See on hirmsaim asi maailmas ja vahest ma selle peale õudusega mõtlen. Selle filmi ajal meenus see mulle jälle ja see oli kohutav.

Minu lastele film meeldis ja kui ma alguses kartsin, et Meena võib- olla kõike ei mõista ja talle jääb äkki film natukene arusaamatuks, siis minu kahtlused hajusid varsti. Ta vaatas huviga ja elas filmile kaasa. Ja kui me eile raamatukogus käisime, siis hetkega oli tal raamat leitud. Kuidas ta seda tegi, ma ei tea, aga ta tuli, raamat "Pahupidi" näpus. Nüüd me siis seda loeme õhtuti veel filmile lisaks.

Kel vähegi võimalik, soovitan filmi koos lastega vaatama minna, elamus on garanteeritud!

Mee-jogurtitort pistaatsiatega

Lõpuks teile siis üks versioon tordist, mille tegin ka külapäeva koogivõistlusele. Selle tordi tegin Meepäeva raames toimuvale meetoitude degusteerimisele. Seega improviseerisin jälle kõvasti. See ongi selline tort, et saab marjad asendada vastavalt hooajale. Algne versioon on värskete maasikatega.

Ja ma leian peale pikka kaalumist, et kirja panen ka algversiooni. Iga üks siis ise asendab mida iganes oma soovi järgi. Sel korral asendasin mina marjad ja suhkru jogurtikreemis puhtalt meega. Marjamassi suhkrukogusega sama lugu. Suhkru asemele sai mesi.

Biskviidi tegin vanakooli retsepti järgi (10 muna, valged - kollased eraldi, 10 spl suhkrut, 10 spl jahu, munakollased tugevaks vahuks suhkruga, lisasin jahu ja segasin õrnalt juurde 10 tugevaks vahuks vahustatud munavalget).

Lõikasin põhja kaks korda noaga õrnalt läbi ja sain kolm põhja.

Marjadeks võtsin sel korral maasikvaarikad ja sügavkülmast. Purustasin saumiksriga, lisasin mee.

Marjapüree (500g) panin kastruli ja lasin keema. Lisasin Rote Grütze pulbri, mida ma ekstra Saksamaalt kaasa tõin. Eelmine kord kasutasin häda sunnil poest istetud kisselli pulbrit (vaarikamaitseline), mis ajas ka asja ära..

Ühe paki (40g) pulbrit lahustan 6 spl veega ja lisan marjapüürele. Lasen püree keema ja keedan 1 minut.

Asetan esimese kihi biskviiti tordirõnga sisse ja valan marjamassi biskviidi peale. Katan teise biskviidipõhjaga ja panen külmkappi.

Siis võtan 6 zelatinilehte, mida tõin samuti kaasa Saksamaalt, sest siit meie lähikaubandusest mul neid leida ei õnnestunud. Panen lehed külma vette pehmenema.

Samal ajal mõõdan välja 150 g maitsestamata jogurtit, lisan 250 g vedelat mett, segan.

Pehmenenud zelatiinilehed pigistan kuivaks ja panen kastruli ja kuumutan vedelaks. Vedelale zelatiinile lisan silma järgi sortsu jogurtit ja segan. Lisan jogurti-mee massile, jälle segan. Vahustan 100 g vahukoort ja segan jogurti massile.

Võtan külmkapist pooleioleva tordi ja valan järgmise kihi biskviidile - jogurti - meemassi.

Asetan peale viimase biskviidipõhja ja läheb see kõik 2 tunniks külma.

Peale 2 tunni möödumist võib hakata vahukoorega tegelema. Seda oleks vaja 400 g pluss pakk vaniljesuhkrut ja vahustada tugevaks vahuks, et tekiks tipud. Ettevaatust! Võiks ei tohi mikserdada.

Eelnev võtta tordirõngast välja ja katta ühtlaselt vahukoorega.

Kaunistada marjadega ja omal soovil ülejäänud vahukoorega.

Originaal retsept

Vaja läheb:

4 muna
200 g suhkrut
3 pakki vaniljesuhkrut
näpuotsatäis soola
50g tärklist
100 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1,25 kgmaasikaid
1 pakk Rote Grütze pulbrit (vaarikamaitseline)
6 lehte valget zelatiini
150 g koorest maitsestamata jogurtit
4 spl sidrunimahla
500 g vahukoort
20 g pistaatsia pähkli puru

Töö käik:

1. Munad eraldada. Munavalge tugevaks vahuks vahustada, lisada 100 g suhkrut ja pakk vaniljesuhkrut, natukene soola. Lisada munakollased. Jahu ja küpsetuspulber omavahel ühendada ja samuti juurde segada.

Tainas valada küpsetuspaberiga kaetud vormi (○26cm), küpsetada 175 °C juures 20-25 minutit. Biskviitpõhi võtta välja vormist ja lasta jahtuda.

2. 750 g maasikaid püreestada. Põhi kaks korda läbi lõigata. 500 g püreed 50g suhkruga segada. Rote Grütze pulber 6 spl veega lahustada. Püree keema lasta, lahustatud pulbrisegu juurde valadaja ca. 1 minut keeda lasta. Tordirõngas biskviitpõhja ümber asetada ja maasikamass peale laotada ühtlaselt. Teine põhi peale asetada ja külma tõsta.

3. Zelatiin külmas vees pehmeneda lasta. Jogurt, sidrunimahl, ülejääk püreest, 50 g suhkrut ja pakk vaniljesuhkrut segada. 100 g vahukoort vahustada. Zelatiin veest välja pigistada ja sulatada. 3-4 spl jogurtiga segada. Ülejäänud jogurtile lisada. Külma panna. Vahukoor jogurti massile segada. Mass jällegi biskviitpõhjale valada ja katta järgmise põhjaga. Panna külma 2-ks tunniks.

4. Pistaatsiad peenikeseks jahvatada. Tort vormist välja võtta. 400 g vahukoort paki 8vaniljesuhkruga vahustada. Tort ringiratast koorega määrida. Ca. tunniks külmkappi asetada.Tordi äär pistaatsiatega katta. Ülejäänud maasikad poolitada. Tort kaunistada.

Üks idee lapse sünnipäevaks

Käisime täna Meenaga Meepäeval ja kohtasime seal sellist toredat noort neidu, kes tegi tüdrukutele punutisi. Et Meenal olid täna veel juuksed kammimata ja nii või naa oleks üks kena soeng ära kulunud, tegin pisikese väljamineku (5€) ja Meena võetigi ette. Valisime piltidelt soengu välja ja Meena soovis veel lisaks paar EXTRAT, nagu alati ja töö võis alata.

Ma siis tegin juttu ja uurisin natukene maad. Minu rõõmuks käib seesama neiu Põlvast kokkuleppel ka laste sünnipäevadel. Ta võtab kaasa ka oma sõbranna, kes siis teeb punutisi ja tema on lisaks punutistele meister ka näomaalingute tegemises.

Väga lahe oleks ju kutsuda ca. 10 last sünnipäevale, kus neid ootavad ees punutiste tegija ja näomaalija. Selline lõbu pidi maksma minema minu puhul (vahemaid arvestades) ca. 50 - 60 eurot arvestades ca. 10 sünnipäevalisega.

Ma kujutan ette, et see oleks iga pisikese tüdruku unistus, tulla sünnipäevale ja lahkuda ilusa soengu ja näomaalinguga. Minul tekkis küll huvi.

Tegemist on Birgit Truusiga, kellega saab lähemalt kokku leppida FB-is või telefonil +372 55 83 883. Neiu koduleht on siin.

Minu imestuseks oli Meena soengu tegemisel väga vagusi ja kannatlik, nii et tegu peab olema väga hea tegijaga.

Kulgeme...

Kirjutan ka kiirelt mõned read. Meil on majas nii harjumatu vaikus, et peaks nagu juhust kasutama.

Metel on sõbranna külas (jääb ööseks) ja nüüd vaatavad kõik koos sõbralikult mingit DVD-d üleval oma toas. Nii võiks tihemini olla, siis eksisteerivad meie lapsed ka paremini koos.

Ise ma olin väljas kuni pimedani. Tuli selline tuhin peale, et vean sibulad varju alla. Ilm pidavat jälle vihmaseks minema. Aga Sten tubli poiss kakkus mul sibulad päeval vao peale kuivama ja kahju oleks, kui hommikul ladistaks ja kõik märjaks sajaks. Sel aastal on taas tohutult ilusad sibulad. Üks asi ka, mida on lihtne kasvatada...kui mitte õelda, et kasvab lausa ise. Maha panek on ka lihtne ja rohida lausa lust. Ja mis põhiline. Poe sibulaga ei anna võrreldagi. Olin sunnitud suvel korra poest sibulat ostma ja kui leebelt õelda, siis see rikkus mu toidu maitse ära. No pole see, mis ise kasvatatul.

Sten tähtsat ülesannet täitmas

Homme, kui ilm kannatab, on Metel ka oma osa sibula kasvatuses. Tema ära vedada jäävad pealsed. Talle kindlasti meeldib see töö:D

Mis siis veel. Meenal oli täna esimene lasteaia päev sel õppeaastal. Saime ka lõpuks aega minna. Reede on tavaliselt mänguasja päev, nii et ses suhtes oli kõik parimas korras. Meenal oli uus mänguasi ja polnud küsimustki, mis kaasa saab. Ta oli juba ammu enne teisi hommikul üleval ja ootas, kui minema hakatakse. Pool seitse ei saanud ta aru, miks me juba minema ei hakka.

Meena Avanti minifestivalil Elsa lossi vastu võtmas
Foto: FB

Stigiga on natukene teised lood. Tema ei tahtnud voodist välja tulla. Kui tuligi lõpuks, siis varsti ütles, et tema tahab veel teki all olla. Eks ta kasutas venitamistaktikat, sest ta on natukene tõrges lasteaia vastu. Ikkagi terve suvi on kodus emme sabas oldud ja nüüd äkki viiakse kuhugile ja jäetakse terveks päevaks maha.

Eks ta meil suure keelitamise ja meelitamisega praegu läheb ja hommikul jääb ta minust maha nuttes. Aga kui uks sulgub, on varsti rahulik ja päev mõõdub rõõmsalt. Tahab harjumist. Täna lasteaiast tulles lubas tema, 2-aastane, et järgmine kord ta enam ei nuta ja läheb ilusasti rühma. No eks näis, kas see lubadus ka vett peab:D

Lasteaias tahab Stig iseseisev olla ja ise riietuda

Kes FB-is minu tegemisi jälgivad, teavad juba, et meie loomapere ka suurenes tänasega. Minu lemmik tegevus on praegu igal võimalusel lehtla all istuda ja imetleda looma pühendumist. Ei ole kerge istuda suurema osa ajast, lapsed rõtissi otsas, liikumatult, ilma söömata. Ni ma siis katsungi Muuriku elu natukene kergemaks teha - ulatan talle süüa, tõstan teda tesele küljele, silitan (nurrumasin töötab tal täiega), pakun vett ja nii see aeg lendab.

Enda suuremast projektist kirjutan homme, kui konkurentsi enam karta ei ole.

Seniks aga ilusat nädalavahetust!

Laste sisejalanõudest

Miks mind küll üldse enam imestama ei pane, et kui midagi vaja, siis ärgatakse alati viimasel minutil.

Nimelt eile ärkasid Mete ja Sten, et neil on koolis siseajalatseid ka ikka  vaja, eelmise aasta omad pidid mõlemil väiksed olema. Arusaadav. Need eelmise aasta rihmikud mõlemil on kandmiseks olnud juba Saksamaa ajast ehk siis umbes kolm aastat ikka on nad nendega juba käia saanud. Tohutu sääst ju:D

Nüüd on nendega igatahes ühelpool ja vaja on uusi. Aga mitte enam rihmikuid/sandaale. Tänapäeval on hoopis teised suunad sisejalatsite maailmas. Kui ma eile Shu jalanõu poes ringi vaatasin, siis üks noormees oma isaga valis just neid samu asju, mida mina otsima läksin. Ma siis jälgisin, mis maitse noorel on. Ikka teniselaadsed asjad ja soovitavalt ilma paelteta, mida oleks kerge jalga tõmmata. Värvid võivad kirevad olla, see on popp.

Kahjuks olid poes alles vaid mõned üksikud suurused, ni et pidin lahkuma tühjade kätega. Ka see noormees ei leidnud oma suurust. Ja Viljandi nende jalanõu poodidega ka eriti ei hiilga.

Meenaga sain eile enamvähem kaubale, et tema hakkab kandma lasteaias sandaale, mis ma juba aasta tagasi vist Anttilast 12 euriga ostsin. Sel ajal olid nad talle suured, nüüd sobivad aga ideaalselt. Tema omaaruga kannaks kõrge kontsaga ja hästi nõmedaid kingi. Teda on vaja natukene suunata ja maapeale tuua:D

Stigil on ka juba ammusest ajast jalanõud ootamas, mis peaksid ka parajad olema tänaseks.

Stigi olemasolevad sisejalanõud selleks hooajaks

Meena peab neid rihmikuid kandma, kuigi mitte eriti meelsasti

Jaskaril on ka suur jalanõu probleem. Märtsis, kui me Saksamaal käisime ja ma talle esimesed ettejuhtuvad enamvähem kenad 47 suuruse jalanõud ära ostsin ca. 20 euroga, siis keegi siin kommentaariumis imestas, et ma niimoodi raha pillun ja umbropsu jalanõusid kokku ostan. Kellel peres nii suure jalaga inimene on, teab, et see on õnne asi üldse midagi nii suurt poest leida ja nii soodsalt veel.

Sel korral reisil olles ei näinud ma ühtki soodsat jalanõud suuruses 47, jällegi tulin koju tühjade kätega. Jaskar on neid märtsis saadud jalanõusid hoolega kandnud ja oleks hädasti uusi vaja.

Mõtlesingi, et mina ei viitsi mööda poode otsida, eriti kui poode pole ka lähedal ja vaatan oma lemmikust Amazon buyvip'ist midagi soodsat ja sobivat. Leidsin kõigile midagi...

Metele

Stenile

Jaskarile

Mida kannavad teie lapsed koolis sisejalatsitena, kes enam rihmiku ealised ei ole?

Kas nii ongi normaalne?

Täna oli siis see päev, kui lapsed olid varakult üleval, mina ka muidugi ja esimene kolipäev. Mete läks vabatahtlikult, ilma minu sekkumiseta, kooli kleidiga. Ikkagi pidulik päev ja aktus ja puha. Sten, tema pani küll dresside asemel teksad, aga jakiks oli ikka dressikas. No ei saa mina midagi teha. Küll oleks hea üks ühtlane koolivorm, et siis laps ei põeks oma krdi ülikonnaga pidulikemal puhkudel kodust välja minna. Siis ta teaks, et nii peabki ja teised on ka. Võetakse ülikonna kandmist loomulikuna äkki.

Täna oli FB -is arusaadavalt palju postitusi koliminejatest ja üks on kirjum, kui teine. Viljandis kohtasin ma Uku Keskuses koolipoisse, kes olid kenasti ülikonnas. Hea oli vaadata kohe. Ja FB -is üks vana koolivend oli postitanud oma koolipoistest pildi, kes olid vormis. Ilus, ma ütleks...väga ilus vaadata. Nojah...see selleks. Äkki tulevad veel ajad, kui koolivorm taas ausse tõuseb.

Meil Meenaga oli täna arstilkäigu päev, kuhu siis võtsime olude sunnil Stigi ka kaasa. No anna kannatust, kui jube on kahe vahetpidamata kõneleva lapsega kuhugile minna. Pidevalt seletavad, küsivad, ei saa aru, küsivad üle...mul suu vahutas juba ja kõrvad valutasid.

Viljandi haiglas käisime jälle sööklas, seal pidasid nad ennast küll viisakalt üleval. Lahkudes ütlesid isegi kõva häälega üle söökla "aitäh":D Inimesed vaatsid imelikult, pole ju harjunud.

Järgnev käik oli hambaarstile. Meenaga siis. Ta on muidu üsna vapper ja mingeid probleeme ei ole kartusega. Olen igasugu jutte hambaarstidest kuulnud ja pole kunagi uskunud, et mõni arst sinu peale karjuks või nii. Olin alati kindlal veendumusel, et nii nagu sina külale, nii küla sinule. Et kui ise normaalne oled, ollakse sinuga ka inimene.

Hakati siis Meena prooviplommi ehtsa vastu vahetama ja Meena kippus kätega vehkima. Hambaarsti assistendil ta oma tööd eriti teha ei lasknud, muudkui vehkis ja siples. Ühtäkki sai assistendil hing täis ja ta sõna otseses mõttes virutas Meenale. Haaras käed ja virutas need litakaga kõhu peale. No ma olin sõnatu. Sellist käiku ma küll ei oodanud. Tundus, et hambaarst ise oli ka hetkeks hämmingus. Siis käratas too abiline, et kodus võid sa mänguda, siin pead paigal olema ja laskma meil oma tööd teha. Õige ju ka, aga kätega nõnda kallale minna. Minagi ei sõandaks seda oma lapsele teha, liiatigi siis võõras inimene. Oleks võinud kuidagi inimlikumalt asi lahendada.

Meena kodus arutas, et talle meeldis see prillidega tädi, aga see, kes talle kallale tuli, see talle küll ei meeldinud. Et miks ta küll nii tegi. Ma siis püüdsin seletada ja siluda, aga väga ebameeldiv oli küll selline käitumine. Kui ma kabinetti kaasa poleks läinud, oleks too tädi võib - olla mu lapse läbi klobinud oimetuks, et ta saaks rahulikult oma tööd teha.

Panime aga "rõõmsalt" uue aja nende juurde, eks näis, mis järgmine kord saab:D

Et rõõmsamalt edasi minna, võtsime Kivi Pagarist viimase Trühvli tordi, kaks viineri pirukat ja otsustasime ka koolialgust kodus tähistada. Minu imestuseks haaras Meena sooja viineripiruka ja pistis selle lihtsalt nahka. Ma lootsin, et üks ikka mulle ja teine Stigile, aga võta näpust. Meena teeb imesi.

Tort oli maitsev ja loodame, et kooliaasta tuleb Metel ja Stenil uute klassijuhatajatega edukas ja pakub lastele rõõmu. 

Kolmas päev - loomaaed ja Ikea

Jäin pooleli selle koha peal, kui meie telk oli ööga teel jõe poole liikuma hakanud koos meiega ja isale tu dus see üli naljakas. Eks me ise ka naersime ja vaatamata sellele, et me väga risustatud paigas pidime ööbima, oli tuju kõigil hea.

Pakkisime laagri kokku ja istusime veel enne teele minekut maha, et hommikusöök süüa. Olime kinni parkinud arvatavasti kalameeste poolt kasutatava tee ja oli aja küsimus, millal me kellegile ette jääme. Õnneks ei juhtunud see öösel poole une pealt. Olime enamvähem omadega valmis, kui pidimegi tee vabastama jamis seal ikka, hakkasimegi jälle edasi liikuma - Gdanski poole.

Ega meil mingit kindlat programmi ette nähtud ei olnud, otsustasime asju jooksu pealt ja vastavalt olukorrale. Nii mul tekkiski mõte, et võiksime Gdanskis loomaeda minna. Kas seal üldse loomaed oli, ma ei teadnud, aga internett oli abiks. Otsisin välja aadressi ja asi oli otsustatud.

Täpselt avamise ajaks olime kohal. Ilm oli veel mõnusalt karge. Päeva peale muutus ilma kuumaks. Vahelduva eduga oli temperatuur neil päevil 30 °C.

Tänu sellele, et olime varajased, oli parklas parkimiskohti lademes, vali, millist tahad. Parkimise tund maksis 2.50 PLN-i. Sisenemisel saime pileti kellaajaga ja lahkudes arvestati tunnid kokku ja siis toimus ka tasumine. Meil oli kogunenud 11 zlotti, võeti aga 10.

Piletid ostsime väravast, kaks täiskasvanut (a' 25 PLN- i), kaks last (a' 15 PLN- i), Stig sai tasuta. Kokku seega 80 PLN -i (ca. 20 EUR -i). Algselt plaanitud Berliini loomaia piletid oleks meile maksma läinud ca. 35 EUR -i. Igati hea diil jällegi ja loomaed oli täiesti tasemel.

Väravast sees, oli võimalik laenutada ka kärusid 10 PLN - i eest, et lapsi vedada. Meil jäi se kulutus ära, sest Stig liikles rõõmuga oma jooksurattaga sealsel väga mitmekesisel maastikul (tõusud - langused).

Maastik oli tõesti mõnus. Palju haljastust, puid ja põõsaid. Istumiskohad igas võimalikus kohas, kus sai ka kaasa võetud võileiba nosida ja piknikku pidada. WC-d, söögikohad, jäätisemüügikohad, suveniiriputkad.

Maa - ala oli suur ja isa juba hädaldaski, et niipalju peab tühja kõndima ja loomi näeb liiga kaugelt, kui üldse näeb. Aga mina kiitsin, et kõndimine on tervislik ja andku aga jalgadele valu.

Keda me siis nägime. Vaadake ise..

Lõvidel oli oma maja ja seal sees oli pildistamise keeld. Aga kuna kõik pildistasid vaatamata keelule, tegin minagi seda.

Pisike tasu eest oli võimalik lastel ka poniga sõita.

Pingviinid

 Et Stig hästi kasvatatud on, teavad kõik. Hästi vahva oli, kuidas ta alati oma ratta eest hoolitses ja niisama maha ei visanud, kui ta parasjagu loomi uudistas. Toeks kasutas ta kas siis Mete või Steni jalgu. Kui nemad seisid, läks Stig ja parkis oma ratta kenasti ära.

Loomaaia territooriumil sai teha ringreisi ka sellise vahva buss - rongiga. Taustaks rääkis poola keelne giid, mida, seda mul pole au teada. Eks ikka loomadest vast. Ainuke miinus, et see buss ajas jubedat vingu, aga oli puupüsti täis.

Isa "lemmikud"- äratundmisrõõm oli suur:D

Stig suhtles igal võimalusel teiste lastega. Selle gorilla puuri juures sai nalja. Poisid uurisid autosid, inimesed imetlesid gorillasid. Äkki krabas üks ema oma poisi Stigi juurest ära. Me ei saanud aru, mis toimub. Kui me taipasime, oli nalja palju. Gorilla ronis puuri kõige kõrgemasse tippu, ajas jalad laiali ja hakkas sõna otses mõttes kusema. Ja poisid seisid kohe otse selle joa all. Õnneks oli puur klaasiga kuigipalju kaitstud ja saime Stigi ka ära päästa. Mida me oleks teinud täiskustud lapsega:D

Sültasid nad ka vahvasti. Kogusid suuga tatti ja siis sülitasid laias kaares rahva poole. See oligi koht, kus me kõige pikemalt peatusime ja vaatasime nagu etendust.

See ahv kõndis oma riideräbalaga ringi ja me huviga vatasime, mis tal sellega plaanis on. Ühtäkki laotas ta selle mururibale laiali ja viskas ennast mõnusalt sinna peale ja hakkas oma karvkattest igasugu jama otsima.

Dinosauruste parki oli ka võimalik mingi ekstra tasu eest külastada. Meie sellest huvitatud ei olnud.

Sama lugu oli seikluspargiga. Tegevust oli seal küllaga.

Rippsild oli ka paras katsumus ja pakkus parajalt adrenaliini.

Tiiger oma täies ilus, aga magas va laiskvorst

Karuga sama lugu, ei liigutanud kõrvagi

Selles kotis on pisikene meene Meenale - Elsa tass (16 PLN -i)

Vahepeal puhkasime jalga ja sõime döner 'it (kebabi). Hinnaks 12 PLN-i (2.90 EUR-i tükk).

Kui me lõpuks ringi peale olime saanud ja väljapääsu lähedal, olime me omadega täitsa läbi.

Viimast silmailu pakkus veel selline lahe maja makett.

Parklasse tagasi sõitsime juba küüdiga, mis maksis mitte väga palju, aga pakkus lastele palju rõõmu. Ja eks meie täiskasvanud saime ka kergema vaevaga.

Järgmiseks mureks oli, mis edasi. Kauaks seda muret polnud. Sisestasin navisse internetist välja otsitud Ikea aadressi ja mure oli murtud. Läksime sinna kindla plaaniga üks korralik kõhutäis süüa ja lõpmatuseni jooke nautida ja lihtsalt aega veeta. Mina muidugi olin kodus eelnevalt ka whislisti kokku pannud, mida ma kindlasti osta tahan.

Siinkohal soovitan kindlasti külastada ükskõik millist Ikeat just nimelt Poolas, sest hinnad on soodsamad ja restoranis on hoopis parem valik. Erineb kardinaalselt Saksa Ikea omast.

Näiteks salatite valik on Poolas hoopis teine. Saksas see puudub. Seal on keedetud brokoli salatiks, Poolas aga palju erinevaid värskeid salateid. Kohvi on Saksas vaid üks versioon, Poolas saab valida espressot, capuccinot, musta kohvi, piimaga kohvi. Maitse on ka parem.

Kui me olime kõhud täis söönud ja natukene kohvitassi taga puhanud, hakkasime hargnema. Isa huvitatud ei olnud Ikeast. Ega ta sööma minemisest ka ei huvitunud, aga kui ta oli aru saanud, kui lahe süsteem tegelikult Ikea restoranis oli, jäi ta asjaga väga rahule. Ta polnud restos varem käinud. Teadis vaid kassade juures olevat söömis võimalust ja sellest oli ta omale arvamuse kujundanud, mis aga muutus nüüdseks.

Igatahes sukeldusime meie lastega sisustusmaailma. Leidsin kenasti asjad, mida ihaldasin ja posu riidepuid harasin ka.

Riidepuidega on meil iselugu. Kui me Saksamaalt kolisime, oli mul neid niipalju, et isa imestas. Ta polnud varem niipalju riidepuid korraga näinudki. Ja kui ma auto juurde oma kaubaga saabusin ja ta jälle riidepuid nägi, siis hakkas ta lausa naerma ja küsis, kas ma olen huluks läinud. No ma ei kannata, kui riided pul ülekesti on. Igal riidel peaks ikka oma puu olema...ok, või siis plastmass. Sel korral ostsin laste riidepuid erinevaid värve, mis olid plastmassist.

Kõige südamelähedasem ost oli peegel tüdrukute tuppa, mida kasutab hoolega ka juba Sten kõrval toast. Kui Soome Ikeas maskab see peegel 49 EUR-i, siis Saksas on selle hind 39 EUR -i. Mina sain Poolast ca. 33 EUR-iga (129 PLN - i).

Näitab väga hästi, isegi mina mahun lahedalt peale ära. Taha saab riputada riideid ja on ka nagid ehete ja muu pisema nodi jaoks.

Selliseid tarvilikke asju ostsin ka 3 tükki. Need ootavad üles panemist ja kuluvad lastele igati ära, sest riidekappi kui sellist meil üleval ei ole ja ei mahu ka.

Kui Ikea tiir tehtud sai, viisime kompsud autosse ja vaatasime teisi poode ka, mis kõik ümberringi ilutsesid. Kohe Ikea kõrvalt avastasin tohutult laheda lasteriiete ja mänguasjade poe. Mänguasjad mind ei huvitanud, aga Stigile sain imeilusaid asju.

Esiteks ülinunnud rohelised soojavoodriga kummikud. Hinnaks 99.99 PLN (ca. 25 EUR - i), vihmapüksid (59.99 PLN) ja mõnusa paksema fliisi (49.99 PLN). Kõik esmavajalik lasteaiaks, muu kraam on meil olemas.

Selles samas poes oli ka tohutult Elsa staffi, mida me vaid imetlesime.

Esimest korda elus sain ära käidud ka kuulsas sportsdirect.com poes. Kaks korrust täis igasugust kaupa. Meie Metega otsisime trikood (52.90 PLN), mille me ka saime. Laheda ostukoti võtsime ka, millega hea kirbuturu kaupa vedada.

Kotifetiš kestis mul kogu reisi vältel. Neid on mul nüüd erinevaid ja hulgim. Kõige ilusam on see Biedronka kott...

No igatahes oli jällegi üks rahuldust pakkuv päev, sest sain omale kõik vajaliku ja rohkemgi veel. Sel päeval sai mu pangakaart ka tühjaks, zlotid olid otsas, oli vaid varu eurosid rahakotis, seega võtsin järgnevalt natukene tuure maha.

Jätsime Gdanskiga hüvasti ja hakkasime jällegi ööbimiskohaga tegelema. Sel korral jäime pimeda kätte ja panime jumal teab kus põlismetsas raudtee ligiduses oma laagri autotulede valgel ülesse. Õhtusööki ei teinud, kobisime kohe kottidele. Öösel mitmel korral kostus rongide pidurdushääli, mille meie pidasime hirve karjeks. Hommikul ümbruskonnas sõites selgus, et see võis hoopiski rong olla.

Ei heidutanud meid miski, saime jällegi magatud, sest no eelnev päev oli üks suur ringi trampimine - loomaed ja Ikea ikkagi.