Küsimused mulle

19. november 2014

Raamatu soovitus


Juba eelmisest nädalast saati loeme me päkapikujutte. Igal õhtul võtame ette kaks juttu. Peaks ütlema, et hea valik sellise umbropsu valimise peale. Raamat on pärit raamatukogust. Väga sobilik enne algavat päkapikuaega ette lugeda, teemakohased jutud, huvitavalt lahendatud. Kohati küll väga pikkade ja keeruliste lausetega, annab lugeda nii, et lapsed midagi aru saaks. Aga harjutamise asi. Eks see tuleb sellest, et pole ammu juba raamatuid lugenud ja sõnavara tahab harjutamist. Lasteraamatud ongi praegu minu põhiline lugemisvara - vastavalt võimetele ikka :D

Raamat on nii kõitev, et isegi  Mete kuulab hoolega ja kui me Meenaga parasjagu mõnda lõiku läbi arutame, siis Mete annab närviliselt märku, et võiksime  juba edasi minna lugemisega. Järelikult siis on ka 10 aastasele huvitav.

Meenal on juba oma lemmiklõik ka raamatust, mida ta palub korduvale endale ette lugeda. See on lihtsalt nii naljakas ja kui seda meisterlikult esitada, siis on see eriti mahlaks pala.

Tegu siis "Kaisupäkapiku" jutuga, kus Britta hülgab oma tavapärased kaisuloomad ja võtab kaissu hoopis kaisupäkapiku. Hommikul, kui ema-isa teda äratama tulevad, poeb Britta teki alla ja lükkab kaisupäkapiku tekiääre alt välja ja ütleb piiksuval häälel: "Tele ommikust". Ema ja isa imestavad. "Kes sina siis niisugune oled?" Britta vastab: "Mina olen kaisupäkapikk. Aga Brittat siin küll ei ole, tema läks öösel jõuluvanale mehele ja keedab nüüd oma lastele, tillukestele päkapikumehikestele putru."


Selle lõigu peale naeris Meena laginal ja nõudis aga uuesti, et ma seda ette loeks. Vaat, mis lapsele rõõmu valmistab.

Nii, nüüd küll magama ja soovitan raamatut soojalt :D

Kartsin hullemat

Eile olin ma nii erutunud ja ülevas meeleolus, et und lihtsalt ei tulnud. Kirjutasin öösel isegi ühe postituse. Öösel ja hilisõhtul mul tegelikult paremad mõtted tulevadki. Siis on vaikne ja pinge langus kogu päevast, hea oma mõtteid korrastada ja miks mitte ka kirja panna. Kustusin vist lõpuks kuskil peale kahte. Ja hommikul tõusmine ei olnud kerge.

Kõigel omad tagajärjed. Ega mul suurt valikut ei olnud, uuesti magama keerata polnud võimalik. Tuli tegutseda. Vaja oli paar tähtsat dokumenti saata ja kella ühetesitkümneks olin lubanud minna külamajja ühe projekti raames appi. Mõtlesin, kuidas ma küll kõigega toime tulen. Isa oli ka veel meile tulemas, et metsaga natukene tegeleda ja mina vedelesin küla peal. Aga ta on arusaaja. Käis külamajas, uuris maad ja läks iseseisvalt tegutsema. Nii mööda minnes värbasime ta ka jõulukuuse transportijaks, millega ta ka kohe nõusse jäi. Sellega hakkame homme hommikul tegelema.

Külamajas oli vahva. Sai juttu ajada, nokitseda, teisi inimesi näha ja suhelda. Polegi ammu niimoodi vahetult külainimestega juttu ajada saanud. Külmaja olen vältinud nagu tuld. Nüüd aga puhuvad uued tuuled ja tuleb ka uusi ideid, mida ette võtta eriti vanemate külaelanikega, et nemad ka nooremate tegemistest osa saaksid. Vanematel inimestel on rääkida palju huvitavaid lugusid nii ühe kui teise kohta. Ja nad ei tunne küla noorimaid asukaid, mida tuleks kiiremas korras parandada.

Stig oli ka minuga mingi osa päevast kaasas ja oli üsna tüütu mitme asjaga korraga tegeleda. Siis aga tuli tal uneaeg ja saime suure töö tehtud. Nüüd veel vormistamise küsimus ja tsipake veel tööd. Merikesel loomulikult on nokitsemist küllaga.

Seda lubaduse täitmist ma tänase päeva juures kõige rohkem kartsingi. Tahaks ju kõiges kaasa lüüa, aga laste kõrvalt on seda päris pingeline teha. Aga täna küll õnnestus kõik üle ootuste hästi. Ilmaasjata põdesin. Lubadus sai täidetud.

1. advendini pole enam palju aega jäänud. Külas peaks küll kõik asjad jutti saama selleks ajaks. Meil on siin palju tublisi inimesi, kes tahavad käed külge lüüa, kui midagi teoksil. Tuleb osata ainult küsida :D

Täna lähen natukene varem voodisse, muidu põlen läbi. Uni on ikka ülitähtis, et uus päev saaks selgelt alata rõõmsa tujuga. Palju plaane vaja täide viia. Korra mõtlesin isegi kuusetoomist natukene suuremalt tähistada ja kuuma tee kaasa võtta töö juurde. Miks mitte siis ka juba üks soe värske kringel kaasa küpsetada, et lõbusam oleks. Kaua seda siis tehakse:D

Homseni!

 

Toast välja

Mina ei tea, kuidas teil on, aga mulle väljas meeldib. On ainult üks "aga", kuidas toast välja saada. Sips kasside juurde, sips puide järgi, heal juhul autosse ja sõitu - see on kogu väljas olemine ja vahest päevade viisi nii. Ega see mugavustsoonist välja saamine lihtne ei ole.

Et asja natukenegi leevendada, on mul hea sõber, kes teab, mis on hea. Ta tuleb mulle külla ja hakkab väljas toimetama, ise sealjuures keelitama, et mina ka ennast välja veaks. Ta lihtsalt ei tule tuppa, et siis see ilus aeg toas maha norutada. Aga katsu sa minna soojast toast välja külma kätte nii ootamatult. Paras eneseületamine.

Nii ma olengi oma viimase värske õhu tänu heale sõbrale saanud. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Saab väljas ühtteist ära tehtud, Stig saab toimetada ja pärast tuppa minnes on ütlemata hea tunne ja olemine.

Stigiga on väljas lihtne. Mina ei ole seda tüüpi, et lähen lapsega välja ja siis seisan käed rüpes ja valvan lapse järgi. Ei ole ka liivakasti serval istuja. Kõige parema meelega hakkan tegutsema. Tööd leiab alati, tõesti ALATI! Ja ka Stig on sellega harjunud, et väljas on aeg tegutseda. Tema kas siis lükkab oma nukuvankrit ja hoolitseb nukubeebi eest, sõidab Bobby Car'iga või tegutseb liivakastis. Silmside peab tal minuga alati olema. Kui see kaob, kukub ta mind kohe huikama. Selle on ta Meenalt omandanud. Ikka "emme" ja "emme", kohe kui silmapiirilt kadunud olen.

Kõige parema meelega teeme me "asju" koos. Näiteks lehtede vedamine. Panen suure koorma lehti kärule ja Stig saab kõhuli peale raskuseks, et lehed maha ei pudeneks. Tagasisõit on tühjas kärus istudes. Ja see on lapsele väga lõbus. Tal on ka oma väike aiakäru, aga ta ei oska seda veel õiges asendis üleval hoida ja takerdub konarustesse. See tahab tal veel harjutamist - kärujuhtimine.

Kassidest on ta ka väga huvitatud, aga kassid temast mitte. Kui nad Stigi tulemas kuulevad, on nad kohe peidus. Eks see ole sellest, et kui kassid veel Stigi ei teadnud, lasid nad ennast sülle võtta. Nüüd nad tunnevad juba Stigi haaret ja hoiavad parem eemale.

Alates homsest läheb meil tõsisemaks metsateoks. Kõik loomulikult ehituse hüvanguks. Plaanis sanitaarraie, kõik vähegi jämedamad haavad välja. Tegijateks ikka nagu alati ema - isa. Isa on homme raskema tehnikaga kohal ja eks saame meie Stigiga ka välja. Masinad ja mehed kuuluvad ju ikka kokku. Mina olen rohkem nagu moraalne tugi, katsun aias veel ühtteist nokitseda ja teen näo, et olen siiski kohal ja töö juures. Ja söök peab laual olema - see on minu mure ja kohustus. Ja see on puha köömes võrreldes sellega, kui suur töö saab jälle metsas tehtud. Metsa eest hoolitsevad mu vanemad väga heaperemehelikult. See näeb välja nagu park ja seal on täitsa ilus jalutada. See on nüüd täielik võhiku jutt, aga eks ma õpin ja ühtteist jääb ajapikku külge ka vast metsandusest. Haava tunnen ma igatahes juba ära:D Tuleb töö juures ikka vaatamas käia aegajalt ja pärida, mis see on ja kuidas te seda teete jne., fotokaga ringi uhada ja siis jälle tuppa sooja, pliidi juurde. Nendel hetkedel meeldib mulle täitsa sooja pliidi ääres vaaritada :)

Ja pärast üheskoos söömine, rahulolevad näod ja söögi kiitmine - see sobib mulle! Olen ikka mingit pidi kasulik olnud.



 

18. november 2014

Killud toovad õnne!

Ma jätkan...Olen saanud palju toetavaid ja julgustavaid kommentaare nii siia, postkasti kui ka FB sõnumitesse. Teie pärast jätkan ma oma armastatud tegevust. Aitäh teile!

Siinkohal tänan ka kohe teid, kes te mu üleskutset tähelepanuta ei jätnud - oma emotsioonidest postituse lõppu ka märk maha jätta. Väga lahedad olete, ka sina, kes sa "igavust" iga postitust lugedes tunned:D

Olen täna õhtuks väga ülevas meeleolus. Hommik möödus küll masenduses ja mitte midagi tehes, aga see eest olen kursis, mis televisioonis toimub :D

Kui kõik minu kiiremad jooksmised tänaseks tehtud olid, istusin hetkeks maha, et oma meilidele pilk peale heita. Loen mina mitu korda ja aru ei saa, mis meil see on ja kellelt. Teile ma seda veel õelda ei saa, aga see meil ajas mind uuesti tegutsema ja andis nagu uut lootust, kuidas oma eluga edaspidi edasi minna. Pean silmas kõike seda ruumipuudust, Kredexi toetuse kasutamist, puuduvat raha, projekti jne. See tänane meil võib olla üks lahendus minu muredele.

Asusin suurest rõõmust ja entusiasmist kohe nõusid pesema ja suur nõude armastaja, nagu ma olen, libises üks armas kausike mu käest ja purunes. Ma oleksin tavaolukorras paar pisarat poetanud, täna aga mõtlesin positiivselt. Ju see pidi nii minema, killud ju toovad õnne. Las see kausike siis minna...

Sain ka meilisaatjalt juba kõne ja tundub, et asi on ikka "reaalne" ja ma ei näe und. Juhuu, ma olen õnnelik. Kuna mul momendil on hinge taga ainult loetud eurod, siis tundub, et ega meie elu aasta lõpuks paremaks minna ei saa, loodetavasti kompenseerib see saabuv õnn meie kõigi jõulukingid ja kuhjaga.

Põidlad pihku ja kui aeg sealmaal, kuulete ka teie kõigest lähemalt:)

Kas jätkata...

Praegu on selline seis, et kui ma tahan edasi oma blogiga jätkata, siis edaspidi pole mul millestki lihtsalt kirjutada, sest ma ei saa oma vahetuid emotsioone siin enam edastada, kuna elu ei ole nii must-valge. Tuleb ka ette asju, mis ei pruugi kõigile meeltmööda olla, aga on seotud siiski minu tunnetega. Tegemist on siiski  MINU blogi, MINU vahetute mõtetega ja tunded  ja justkui minu veebipäevikuga, mis on küll avalik, aga nagu ma aru sain, siis kõiki teemasid ma siin käsitleda ei tohiks.

Konkreetselt pean silmas seda postitust, mis tekitas suure pahameele lasteaias ja selle tagajärjel kutsuti mind isegi lasteaeda välja (vaibale). Küll arenguvestluse nime all, aga ju see kiirendas minu "letti" võtmist. Ja viisakalt anti mulle teada, et edaspidi ikkagi lasteaiaga asju arutada ja probleeme lahendada, mitte OMA blogis ennast välja elada. Loomulikult oli minu üllatus suur, kui vestlus algas "suure probleemiga" e. minu blogipostitusega :D Võtsin ju esimesel võimalusel ka lasteaiaga ühendust, aga oma tunded ja mõtted panin kirja kohe vastu ööd, kui olin Meenalt "võtta" saanud ja asjadel peas selgineda lasknud ja mingi seisukoha võtnud enda jaoks.

Lühidalt, mis tol lõunasöögi ajal toimus. Juhtunut kirjeldas kasvataja, kellele tol hommikul helistasin ja oma muret kurtsin. Ta kinnitas minu juttu, et selline asi toimus jah. Üks töötatajatest oli näinud, et Meena sööb pelmeene ja oli imestunult Meenalt küsinud: "Pelmeenid on ju lihast tehtud, sina Meena meil ju ei söö liha?"

Nüüd ma jälle siin kurdan kogu ilma rahavale, aga see on ka minu viimane kurtmine!

Lühidalt...MA OLEN PETTUNUD!
 

16. november 2014

10 aastat

 

Täna, 10 aastat tagasi, sündis meie perre kolmas laps, tütarlaps, kes sai nimeks Mete-Mari. Ees ootamas oli juba kaks poissi ja minu kindel soov oli kohe peale teise poja sündi uuesti rasedaks jääda, sest ma ei leppinud sellega, et mul polnud tütart. Seega oli see lapsesoov kallutatult ikkagi minu soov ehk ühepoolne kuigi teine pool oli mu soovist teadlik ja me siiski planeerisime seda rasedust koos. Eks ta ei julgenud õelda, et kle lõpeta, mul on oma pere ja ma ei soovi sinuga tegelikult ühtki last :D

Ja arusaadavalt, ilma mingi erilise ampluaata kadus minu toonane nn."elukaaslane", kui olin ca. 6-7 kuud rase. Nii ma siis selle kõik üksi läbi tegin, nagu enamuse oma elu tähtsamatest sündmustest.

Elasin tol ajal veel korteris ja majaost oli kohe-kohe ees. Haiglasse viidi mind kiirabiga ja viimasel minutil jõdsin sünnitustuppa. Lifti ei lubatud soovitatavalt sünnitada, spetsiaalses osakonnas olevat mugavam:D

Vastsündinu strateegilised numbrid

Haiglas - Jaskar oma õekest vaatamas
 


Mete sünniga me arvestamegi seda aega, kui asusime majja elama. Mete oli siis kahe kuune, kui võtmed kätte saime. Nii et siis kevadel saab 10 aastat oma majas elamist.





Mete oli hea ja rahulik laps. Mingit erilist muret temaga ei olnud. Kuna tal oli Steniga väga väike vahe (18 kuud), siis olin ma justkui kaskiute ema. Mähkmed, lutipudelid kõik kahele :D Vahepeal oli nagu konveieri peal tunne. Aga nüüd suurena on nad parimad sõbrad, teevad kõike koos ja neil on lõbus.

Mängivad nii toredasti koos :D
Lasteaeda läks Mete vahetult enne oma teist sünnipäeva. Üsna lasteaia algus aastatel põdes mete kassihaigust ja pidime tema juuksed maha lõikama - nullipeale, et ravi paremini läbi viia. Ja sellest saati pole tema juukseid lõigatud väljaarvatud otsad.

6 aastasena, sõnagi saksa keelt oskamata, jättis Mete eesti lasteaiaga hüvasti. Kolisime paariks aastaks Saksamaale. Mete läks Meenaga koos saksa lasteaeda, et mingigi keelepõhi kiirelt alla saada. Kolme kuu pärast läks ta juba eelkooli, kus toimuski põhiline keeleõpe. Mete oli eeskujulik õpilane ja talle sattus väga hea õpetaja, kes tegi oma tööd südamega. Mete oli keeleõppes väga edukas ja 2012 sügisel alustas ta juba 1. klassis.

Saksa eelkool (Vorschule)
 
1. klass
2012
2014
Ilm - 16.11.2014
Tavaliselt on Mete sünnipäevaks esimene lumi tulnud. Täna ka üsna talvine ilm, küll aga ilma lumeta.



Palju õnne!
Mõned faktid mete kohta...

In: jalgpall, püksid, ujumine, Naksi (tema kaisulammas sünnist saati), pärmitainas, rannad

Out: seelikud-kleidid, meik

Unistused: elama asuda soojale maale (Mallorcale), kuuluda ühte kõvasse jalgpallimeeskonda

14. november 2014

Vaikus

Kuidas ma küll armastan vaikust. Hetk tagasi olin ma kindel, et täna postitust teha ei jõua, sest see tundus ilmvõimatu siin triangli keskel.

Nüüd aga, kui kõik on voodites, unejutud loetud ja vaikus majas, tundub asi hoopis roosilisem. Meena veel küsib keset vaikust, kas ma olen kurb. Ei tea, miks ta seda arvab? Loomulikult ei ole, pole põhjust. Kui, siis olen Mete pärast natukene mures. Palavikku tal küll ei ole, aga kurtis valu küljes või siis õigemini nabast vasakul. Kuidagi piimesoole moodi. Eks ta annab märku, kui ikka väga hulluks läheb.

Muidu oli meil täna vahva päev - korstnapühkija käis. Üsna selline komplekside vaba oli teine. Tööd tegi võimalikult puhtalt ja kõik sita koristas enda järelt ära. Mina tõmbasin ainult kergelt märja lapiga strateegilisemad kohad üle. Tuhaimur oli tal kaasas, selle mürinaga ta häiris natukene Mete "Kättemaksu kontori" vaatamist ja kui imur parasjagu seisis, siis päästis ta oma häälepaelad valla ja laulis üle maja vanu häid eesti meloodiaid. On ju kompleksivaba olemisega korstnapühkija? :D Aga kannatasime ära, peaasi, et lõõrid puhtaks said.


"Lõppenud on päevad, mil nii tihti käisid siin...:D"
Ja mina oma elava kujutlusvõimega kujutasin kohe ette, kuudas ta eelmises talus sama kava esitas. Ise ta ütles, et "pulli peab ju saama!" Nõus, miks mitte!

Kui juba päev hämaraks kiskus, otsustasime "eksiga" ühe väljasõidu teha. Lapsed loomulikult ka kaasa, niipalju kui neid parasjagu oli. Mete jäi kodu kaunistama, Meena oli "aias", Stig ja Sten said kaasa. Läksime talveks kasetohtu varuma. Hea leiukoha vihje olin saanud emalt. Tema on staažikas koguja. Kõik varasemad aastad on tema meid varustanud selle väärt tulehakatusega, nüüd on aeg meil ka ennast liigutama hakata. Puhas nauding on värskes õhus midagi nii praktilist teha ja seda koos perega. Kõik olid rahul ja kordame seda kindlasti, sest kasetohtu on puuküttega majapidamises hädasti vaja ja miks mitte üks kotitäis ka jõulukingiks kellegile viia.



Vaalud lausa maas, mine või pressiga pressima

Puhas kuld


Stig kuulatab eemalt kostuvat traktori müra ja pullide muugimist
Herefordid tulid uudistama

Kõigil oma panus


Kogu selle tiheda päevakava juures olen suutnud Stigi ka kuivana hoida kogu päeva. Enne magaminekut käis veel potil ja loodan ta hommikul kuiva mähkmega tabada.

Homne hommik on mõnus, saab ilma äratuseta hakkama ja loodetavasti natukenegi kauem voodis vedeleda. Ja siis on jälle ees tihe kava. Jaskar soovib Valmierasse Deposse minna, et ehitusmaterjali oma "uude kodu" muretseda ja eks mina pean sohver olema. Ega mul aega ei oleks küll, vaja hakata Mete sünnipäevaks ettevalmistusi tegema. Kavatsen ühe "arvestatava" tordi ise valmis teha. Korralikest maamunadest ja mõnusa kreemiga. Neelud käivad juba :) Tordiprits on ainuke asi, mis mulle hirmu valmistab, sest niipalju kui mina seda kasutanud olen, on asi alati nässu keeranud ja olen kreemi tordile lihtsalt "pahteldanud".

Ajan ennast nüüd voodist välja, et paar pilti ka postitusele lisada. Panen arvuti ekstra käima, sest laulvat korstnapühkijat tahaksite ikka näha ju :D

 

Taimetoidu katsetus

Tänu mitmetele vihjetele ja soovitusetele panin täna kokku esimese retsepti oma peast, mis on siis nn. taimetoit. Spetsaiaalselt Meenale :D Loomulikult tegin testiks ühe panni täie ja söötsin eksile sisse. Tema küll kiitis, aga ta kiidabki kõike ja valimatult. Ega ta ei julgegi midagi halvasti õelda mu toidukatsetuste kohta:)

Kasutasin külmutatud porgandikuubikuid, sibulat, riisi, muna, soola ja kurkumit.


Porganditel lasin natukene sulada. Parem variant on loomulikult värsket porgandit kasutada. Purustasin sibulad ja porgandi TW Herb Shopper´it kasutades, mis tegi oma töö kiirelt ja korralikult.



Sibula passeerisin õlis ja lisasin pestud riisi, kuumutasin. Lisasin piisavalt vett, soola ja lasin riisi keema. Hautasin madalal kuumusel kaane all, kuni riis pehme oli.



Segasin kõik ained omavahel, lisasin muna ja maitseained ja oligi tainas valmis. Jällegi tegin märja käega pallikesed, paneerisin riivsaias ja andsin kotleti kuju. Praadisin mõlemalt poolt kuldpruuniks.





Serveerisin hapukoorega! Mis Meena neist arvab, kuulen õhtul:)

13. november 2014

Kes ütles, et toit on kallis?

Kui meil seltskonnas täna küsiti, kes mida süüa teeb, siis minu vastus oli kotletid. Seda kuuldes aga ohhetati, mis sa rikkid kõneled:D On selline ütlemine ja eks see oli naljaga pooleks, nagu kogu see elu siin maa peal:)

Aga miks peaks kotletid kallis söök olema, mida saavad endale ainult rikkad lubada. Ma arvan, et rikkad unistavad ainult sellisest luksusest, mida vaene inimene on sunnitud endale otsast lõpuni ise valmistama, peaaegu. Rikkad ostavad poest valmis tooteid või siis äärmisel juhul poolfabrikaate kulinaaria letist. Mida need sisaldavad, ei tea vast Jumal taevas ka.

Vene ajast on mul hästi meeles, kui ema ostis väga kesisest kulinaarialetist riivsaias paneeritud tooreid kotlette. Kodus lõikas ta need pooleks, nii et ühest ostetud kotletist sai kaks - ikkagi kokkuhoid:) Maitset ma küll ei mäleta enam, aga poolfabrikaadid on küll silme ees ja ehedalt meeles.

Praegu on paras aeg kotlette vorpida, sest konsumis on hakkliha soodushinnaga 1.09 €/ 300 g. Tegin väga umbkaudse arvutuse. Ei arvestanud oma kartult, sibulat, maitseaineid, õli jne. Arvesse läks hakkliha (4 x 300g), muna (2 tk), mille maksumuseks oli ca. 5€. Väljatulek oli ca. 30 kotletti, tüki hinnaks 0,18 €/tk. Kui nüüd sinna juurde keeta poti täis kartult ja teha kotleti praadimis jääkidest kaste, juurde porgandi salat - saaks söönuks päris suur hulk inimesi. Ja söök on väga hea ja kodune. Meie maiustame niisama, sest sööjaid eriti ei ole, ei näe vajadust selliseks suureks ettevõtmiseks. Kui kotletti ei ole, sööme kartulit :D Tegelikult sisaldavad minu tehtud kotletid piisavalt kartulit - 2 in 1.

Nii ma neid teen...

Kõigepealt riivin köögikombainiga ohtralt sibulat ja kartulit.


Maitseaineteks sool, pipar, paprikapulber ja lisan kaks muna (piisab ka ühest)


Nüüd põhiline - kodune hakkliha




Segan korralikult läbi, maitsen, lisan vajadusel soola ja ongi tainas valmis


Pann on mul juba puupliidile kuuma pandud, lisan piisavalt oliiviõli, et kotlettide pealepanemisel pann ikka korralikult säriseks ja kotletid panni külge kinni ei jääks. Piisavalt õli on väga tähtis.

Märja kätega vormin pallid ja siis veeretan riivsaias. Annan kotletile õige vormi. Eelistan alati kotletid valmis vormida, siis jääb ainult praadimine ja pole enam mäkerdamist.




Julguse ja oskuse kotlette tegema hakata sain ma Heim´i kohvikust, kus ma Meenat kandes "padurasedana" leivaraha käisin teenimas. Sellel ajal õppisin ma üldse palju, rohkem kui koolis 3 a. ja 6 kuuga. Igati kasulik aeg oli.

Kui kotletid valmis vorbitud, on aeg kuuma pliidi juurde minna. Pann on mul õnneks võimas - vaja ainult 1,5 pannitäit kuumust vastu pidada :D

Pann mahutab ca. 19 kotletti
Teist panni enam täis ei saa
Minu "home made" kotletid

2 in 1 kotletid - head isu!
Kuna kotletid sisaldavad ohtralt toorest kartulit, peab neid korralikult küpsetama, et sisu tooreks ei jääks. Tulemus on igatahes mahlane ja eriti maitsvad on külmalt. Pole Meena päev täna jälle. Aga nagu paar kommenteerijat soovitasid, siis viskan pilgu peale taimetoidu lehele. Äkki saan teda millegagi üllatada:)

Loodan, et sain teie suud vett jooksma!
 

12. november 2014

See õnnetu "liha"

Ma ei saa veel lõpetada. Kirjutan ekstra postituse, sest mure on suur.

Täna Meena oli minuga kuri, miks mina olen talle liha sisse söötnud. Lasteaias olevat kasvatajad õelnud, et pelmeenid on lihast tehtud. Jah, on küll, ei vaidle vastu. Aga kas on vaja seda mainida lapsele, kes liha ei söö. See oli väheseid asju, mida ma suutsin Meenale sisse sööta, et ta natukenegi lihatooteid sööks. Ma vastasin talle alati, et pelmeenid on tehtud pelmeenidest ja ta uskus seda kuni üleeilseni, kui ma talle jälle pelmeene pakkusin. Varem sõi ta neid nii keedetult kui praetult ja ma olin õnnelik. Nüüd aga sõi ainult taigna ümbert ära ja sisu jäi rõõmsalt Stigile.

Veel sööb ta saiakatet ja viinereid, mis on lastepärastes pakkides. Aga siis peab tal ka väga suur nälg olema. Teisi lihatooteid ja kala ta keeldub söömast. Ja nüüd siis kukuvad ära ka pelmeenid.

Kust tal see liha mittesöömine on külge tulnud, mina aru ei saa. Kui me Saksamaale läksime aastal 2011, siis Meena lemmik toit oli sült. Ja siis hakkas vaikselt streik lihaga pihta. Üks ja teine asi enam ei kõlvanud, kuni lõpuks keeldus igasugusest lihast - kalast. Saiakatet Saksamaal ei olnud, seda tõime siis võimalusel Eestist.

Tagatipuks hakkas Meena täna nutma ja ütles, et tema lasteaeda ei lähe, sest kasvatajad sunnivad teda supi seest liha sööma. Ja nutab hüsteeriliselt. Et teda maapeale tagasi tuua, lubasin hommikul kohe helistada ja paluda minu lapsele mitte liha toppida :D

Nüüd on mul vaja hommikul kohe see lubadus ka täita, et mitte oma usaldust Meena silmis kaotada...oeh. Vaene mina!

Nii vähe on õnneks vaja

Lõpuks on õhtu, minu jaoks parim osa päevast. Kui mõnus on lõpuks voodisse maanduda ja kogu päeva väsimus annab igas keharakus tunda.

Täna on hullumeelne päev olnud. Maha on sõidetud 200 km. Jah, mis see siis ära ei ole. On palju elukutseid, kelle töö seisnebki sõitmises. Ja see on üks kuradima raske ja väsitav töö. Eriti, kui sa pead seda tegema päevast päeva. Mina saan homme õnneks puhata, piisas täiesti tänasest.

Täna oli üks õnnelik päev minu eksi elus. Lõpuks sai ta oma auto korralikult tööle ja tema arust kuulub kogu au mulle. Mina sõidutasin teda ainult punktist a punkti b. See oli kogu mu teene. Ta peaks ikka remondimehe jalgu suudlema, kogu au kuulub ju temale.

Et päevale punkt panna, tegime ühise söömaaja kiluleibade ja munaga. Siis aitas ta hajutada laste tähelepanu, võttes pool koormust enda kanda. Ikka õppimise osas. Väga mõnus oli, kui kõike minult ei küsita, sain tegeleda muude asjadega ja Meena sai ka rohkem tähelepanu ja oli seega ka õnnelikuma olemisega kui tavaliselt. Tal on tohutu tähelepanu puudus.

Eile oli ta väga pettunud, kui Metele tee ja võisaia voodisse viisin. Siis tahtis Meena ka kohe haige olla, et vastava teeninduse osaliseks saada. Täna siis tegin talle puuviljasalati ja viisin tema öökapile, et ta ennast ka natukene erilisena tunda saaks, ilma et ta haigeks peaks jääma.

Mete on jätkuvalt palavikus ja tundub, et see nädal ta kooli ei saa. Pühapäeval tähistame tema kümnendat sünnipäeva ja selleks ajaks peaks ta oma põdemistega ühelpool olema. Sünnipäevaks soovib ta pärmitainast, seda räägib ta juba kuid. Ei tea kas ta haigena ka veel tainast huvitatud on :D

Ise olen ma mõelnud talle kinkida uue kümne eurose, mida ta mu rahakotis imetlemas käib. Luges isegi sõnad peale, et ma seda ära ei raiskaks. Olen seda siis hoidnud ja plaanin selle ilusasti ära voltida ja lillekimbu sisse säädida. Loomulikult toimub ka traditsiooniline sünnipäeva reis, mis kuulub ainult sünnipäevalapsele ( ja mulle) koos valitud sihtpunktiga. Mete ettepanek oli Pärnu ja mina lisasin omaltpoolt Apollo kino külastuse koos kohvikuga. Ja eks ta saab siis ka oma 10 € sirgeks lüüa:)

Tegelikult tahtsin kirjutada ka veel oma lugejate tagasisidest. Nagu te märganud olete, siis iga postituse all on võimalik oma emotsiooni loetud postitusest väljendada. Ma oleksin väga tänulik, kui te seda võimalust rohkem kasutaksite. See on mulle ülioluline, ka negatiivne tagasiside. Kui olete linnukese teinud kasti "igav", tähendab see minu jaoks, et olete siiski kohal ja loete, olete sõnumi kätte saanud ja ootate huviga uut postitust, et jälle minu igavat postitust lugeda. See motiveerib. Seega lepime kokku, et kasutage neid nupukesi aktiivsemalt, te teete sellega mulle ülimat rõõmu.

Ma armastan blogimist. See on üks väga mõnus osa minu päevast!