Küsimused mulle

14. jaanuar 2015

Kui väljas ladistab vihma...

Mina, ettenägeliku inimesena, tegin paar päeva tagasi, kui veel ilus talveilm oli, väljas ühe pildisessiooni. Nüüd on õige aeg pildid lagedale tuua, sest väljas ladistab juba mitmendat päeva vihma. Kodust välja lähen mina ainult tungival vajadusel. Stigil pole midagi sellise libedaga õues teha, sest ta lihtsalt ei püsi jalgadel.

Täna käisime tiiru, aga autoga. Ja kuni autoni ma transportisin teda. Kõigepealt tõstsin ta hoovi peal lumehange ja andsin karmi käsu paigal olla ja oodata, kuni ma oma kompsud autosse olin viinud. Tema muidugi pidas targemaks ise liikuma hakata ja eks ta siis sai omal nahal tunda, kui ebameeldiv tunne on, kui sa hakkad kukkuma ja mingit pidepunkti ei ole. Eks ta kukkus ka ja jäi siis istuma, kindlam tunne siiski. Mis sest, et istumine oli veelombis:D

Talv meie krundil...siin ta on:






























Sten fännab

Stenile on tekkinud iidol, kelle moodi tema olla tahab. Juba ta räägib, millist soengut tema juuksuris soovib. Kunagi pole tal mingeid kindlaid eelistusi olnud, lihtsalt poisipea ja kogu ooper. Nüüd on vast juba kergem, kui tal omal kindel nägemus on ja juuksur tema soovi ka täita suudab.

Jutt on Eesti Tippmodell 2014 saates osalejast Kevinist. Stenile ta väga meeldib-nii soeng kui riietumisstiil. Mulle näitas ta kohe konkreetselt ära, milliseid pükse ta järgmiseks soovib. Viimases saates olid Kevinil need jalas, kui ta zhürii ette läks. Värvus "kanapasa" värvi:D

Hea teada, et Sten tahab olla moeteadlik. Eks ta on seda alati olnud, iseasi, kuidas talle need viimase moe järgi riided selga istuvad, kui üldse istuvad. Sten on ju selline tüsedamat sorti ja päris raske on talle sobivaid pükse leida. Ülemise osaga on vähe lihtsam. Need leiab talle juba meesteosakonnast M suuruses. Ta armastab natukene lohvakamaid t-särke. Püksid on tal praegu välja kujunenud ühed lemmikud ja neid ta kannab päevast päeva. Kui need rebenema peaks hakkama suurest kulumisest, siis on SOS olukord. Ja kui lähebki pükste ostuks, on vaja kindlapeale ka talle neid poes jalga proovida. Pelgalt numbri järgi osta mina ei riskiks.

Siis on üks kindlat tüüpi pullover, mida ta soovib ja on nõus selga panema. Eks ma hoian silmad lahti

Kevin-Steni praegune iidol

Kevin soeng on väga "pro" Steni arvates ja need püksid...:D

Selline pullover jäi Stenile silma FB-s ja ta otsis selle mulle ekstra välja, et ma saaks aru, mida ta soovib:)

Sellist tüüpi kiirmoodi leiab kindlasti H&M-st. Üks hea pood on meil veel, kust saab hea hinnaga riideid poistele-Jaskarile ja Stenile siis. Cropp, ilusad värvikirevad riided, hea kvaliteediga ja tihti ka heade soodukatega pood. Täpselt meie poiste maitsele:D

Jääb üle loota, et Kevin niipea saatest välja ei "lenda" ja Sten saaks edaspidigi kasulikku inspiratsiooni.

Põidlad pihku nii Aulele kui Kevinile!




13. jaanuar 2015

Minu ostuharjumused

Meie pere igapäevased ostud teen kohalikust Konsumist (ca.14 km). Mitte et ma nüüd iga päev sõidaks poodi, ei. Nädalas 2-3 korda saab toidu järel käidud. Põhiliselt tuleb minna värske saia-leiva järgi ja ka piim on väga oluline. Korraga ostan ca. 7 piima. Kui väga soodne on ja kaugemal poes käin ja ei plaani lähiajal sisseoste tegema mina, siis olen võtnud ka 11 piima:D Hapuks pole piim kunagi veel läinud. Kui näen, et pika aja peale palju piima kätte jääma hakkab, tuleb teha kas mannaputru või piimasuppi. Lätist mina piima enam ei osta. Vähe sllest, et piima on seal kallim, läheb ta kiirelt hapuks ka, vuih! Eesti piimaga sellist jama ei ole.

Mida ma koju alati varun, on küpsised. Selga Klassikalised või siis Kalevi Klassikalised. Kui on tavahinnaga, võtan kaks ühte, kaks teist. Kui aga soodus (Selga kohati 0.39 senti), siis võtan 10 pakki ära. Me oleme kõik suured küpsisepudi fännid. Õhtul, kui midagi tahaks näksida, aga ei tea mida, siis kindlaeale minek on üks suur tassi täis küpsisepudi (küpsis tükkideks ja piim peale). Söövad kõik.

Porgandid võiks alati kodus olemas olla. Kui keegi alustab ühe porgandiga, siis tahavad kõik. Ja nii saabki terve kotitäis porgandeid (Kadarbiku, 500g/0.35 senti) õhtuga söödud. Ja kui ei olegi sööjaid, siis saab porgandid ära riivida ja ananassi konserv juurde lisatud. Jällegi üks meie pere lemmikuid, kõik söövad.

Kohupiim. Ka asi, mida võin julgelt osta. Valin kõige odavama variandi ja alati hea hapukoore ja suhkruga ära segada, peale isetehtud jõhvika-õunamoosi ja mõnus amps kogu perele olemas. Kui juhtub, et jääb seisma, teen pannkooke või kohupiimakooki. Ei mingit probleemi, et läheks halvaks. Kindlapeale minek:D

Neljaviljahelbed peavad meil kodus alati varuks olema. Laupäeva hommikul on kindel, et lapsed soovivad putru. Asi, mida jälle kõik söövad. Minu rõõmuks!

Rukkipala (koorikleib) satub ka minu korvi alati. Kui soodus, ostan kohe mitu ja panen sügavkülma. Eriti maitsev on praemunaga. Panen muna kahe leiva vahele ja hammustan...oi kui hea:) Ja kui väga nälg õhtuti, siis võtan ja söön voodis ka enne uinakut. Vahest:D


Ketsup peab meil alari kapis olemas olema. Seda pannakse igale poole ja palju. Isegi Stig nõuab teiste eeskujul omale ketsupit, mis on üsna naljakas. Teab, mida tahab:D Sama suhkruga. Meenal peavad alati kodus olemas olema hommikusöögi helbed. Need ma ostan tavaliselt naturaalsed ja sinna ta siis lisab piima ja suhkru. Stig jäljendb teda ja nõuab ka alati. Mina siis teen, nagu valaks talle sortsu, tegelikult aga on see pettus. Tema aga sööb rõõmsalt ja ei saa arugi asjast.

Ja Stenile mõeldes katsun ikka aegajalt kappi muretseda ka juustu ja vorsti, et ta oma võileibu millestki vorpida saab. Hirmus ju, kui laps vaatab kappi ja seal polegi midagi, mida leiva peale panna.

Tuunikala konserv tomatikastmes on mul ka kapis alati varuks. Hea võtta hommikuti ja Stigiga kahepeale nahka panna. Leiba kõrvale ja mõnus kõhutäis olemas.

Üks vana traditsioon on mul ka külge jäänud. Kui käin poes ja kõht väga tühi on, siis autosse söömiseks ostan tihti pätsi Säästu saia (peab värske olema) ja Teekonna komme. Amps saia, amps kommi...jumalik lausa:D Ja nii ma siis terve tee vitsutan. Joogiks ostan tihti (mitte alati) Alo Vera jooki. See on ka meie pere hitt. Isegi Stig tahab seda:)

Sellised on siis laias laastus meie tarbimisharjumused. Loomulikult on veel igasugust muud manti, aga need asjad on tavapärased.

Üks üllatav leid oli mul ka täna Konsumist. Meeldiv. 23. novembril ostsin ma oma esimese "sõbralik" nõudpesuvahendi, mis on tänaseks päevaks otsas. Jätkus päris kauaks ja ma olen väga rahul sellega. Käsi küll ei tõuse enam Fairy pudelit haarama, ausõna!:D Ainuke mure oli, kui pudelist enam midagi välja ei voolanud õieti, kust ma uue saan? Ei hakka ju Pärnusse nõudepesuvahendi pärast sõitma ja viimane kord just sellist ei olnud ka. Oli ainult suur kanister.

Täna võtsin Konsumi nõudepesuvahendid ette ja uurisin põhjalikumalt. Ja täiesti identne (peaaegu) toode olemas riiulil. Ainukese vahega, et odavam. Tõstsin pikemalt mõtlemata korvi. Ja no vahet pole, sama hea lõhn, samad omadused. Ja ongi mul see mure ka lahendatud:)

Vaskapoolen Ökopoe ost (ca. 4 eurot), parempoolne Konsumist 2.50 eurot


Pisikesest asjast niipalju rõõmu!
 

Tahaks reisida

Ainult unistustes oleme tõeliselt vabad
John Keating

Nagu ma eile hilisõhtul  Shoppingq FB-i lehel juba hõikasin, siis mul on meeletu kihk kuhugile reisida. Tahaks kuhugile minna, midagi näha, midagi avastada, oma vanu armsaid kohti külastada jne. Selline "kuhugile minna" tunne tekkis mul ka vahetult enne jõule ja nüüd jälle. Tavaliselt see võimendubki kevade poole, minul vähemalt. Eks see 2011 aastal Saksamaale kolimine sai ka alguse varakevadel. Instinktid:D

No ja eile õhtul oli see instiknt taas nii tugev, et võtsin kätte ja uurisin netis oma võimalusi. Loomulikult tahaks ma minna koos lastega. Mitte kauaks. Tahaks minna näiteks kevadisel koolivaheajal, kõik lapsed kaasas ja teha üks meenutustiir Saksamaal-sealkandis, kus meil iga nurk tuttav on. Ma kujutan ette, et lapsed rõõmustaksid samamoodi, nagu mina. Päriseks nad minna ei taha, aga vanu sõpru vaatama küll. 2-3 päevaks ja naudiks lihtsalt nädal aega maailma, ka sinna-ja tagasisõitu:)

Lõin lahti sellise hea lehe nagu booking.com ja sisestasin soovitud sihtkoha, et leida meile kõige soodsam majutus. Tegu ikkagi nelja lapse ja minuga. Jaskar arvatavasti ei viitsi seda titerallit kaasa teha (tuleb uurida). Ja kellegi kukile me ka minna ei tahaks. Vajame kohta ööbimiseks soovitavalt koos hommikusöögiga. Päevad suudame ise sisustada.

Kõige ahvatlevam pakkumine on 12 km meie endisest külast (Beuchte), kus me kaks ja pool aastat elasime. Linnake nimega Goslar, külalisteamaja Lydia. 2 ööd koos hommikusöögiga neljale lapsele ja mulle maksaks 160 eurot.

Teine väga hea variant ööbimiskoha leidmiseks on Saksamaal väga populaarsed kohad Jugendherbergen. Meid huvitaks siis konkreetselt Jugendherberge Goslar. See oli ühtlasi ka minu esimene töökoht Saksamaal. Nii et olen vägagi kursis, kuidas seal asjad toimivad ja millised võimalused on. Koht on ilus ja linn käejala juures. Hommikusöögid rikkalikud (olen ise neid ettevalmistanud külastajatele). Toad lihtsad, aga kõik vajalik on olemas ja hinnad soodsad. Selliseid kohti on palju üle Saksamaa, igas kandis. Seal oleks neljale lapsele ja mulle kaks ööpäeva koos hommikusöögiga 158.10 eurot (mina 25.50, lapsed 17.85, 2-aastane tasuta). Broneerida saab interneti kaudu ja kõik lihtne ja loogiline.


Sellised unistused mul jälle. Õhtuti lendab mu mõte eriti lennukalt ja suurelt. Õnneks suudan hommikuti alati kainelt mõelda ja kujuta ettegi, et peaks kuhugile minema hakka. Ja eks mu suurim soov oleks seda teha üksinda ja rahus, aga see ei tule loomulikult kõne allagi.

Ja kui nüüd väga kainelt mõelda, siis oleks vaja autot enne tõsisemalt remontida, et sõiduvahend ikka kindel oleks ja kogu reisi vastu peaks. See oleks juba pool võitu:D

Raha olen ma iga kuu natukene kõrvale pannud ja aega on veel koguda, nii et päris ulmeline see plaan ei olegi. Unistused viivad edasi!

Unista, nagu elaksid sa igavesti, ela, nagu sureksid sa täna
James Dean

12. jaanuar 2015

Pirtsutamine söögiga

Mul on juba suht kummaline tunne Steniga, kes teeb juba mitmendat päeva omale ekstra sööki. Mina teen korraliku söögi valmis ja temale see ei kõlba. Kui siis proovikski. Ok, kapsarulli ta suure surve all ikka proovis ära, aga peale seda praadis omale siiski veel kolm muna. Mina ei saa aru mis on temal kapsa, maisi, herneste, paprika ja ma ei tea mille veel, vastu.

Kaks last on peres, kes valivad sööki. Meenast ma saan veel aru. Kus liha sees, seda sööki tema ei puutu. Aga Sten? Ise tahab kõvasti dieeti pidada, aga korralikku sööki ei söö, kui temale see ei sobi. Ju siis pole nälga. Ja ma ei saa ju ära keelata, et sa ei tohi nüüd omale muna praadida või ekstra võileibu teha, kui söök ikkagi tehtud.

Mete pirtsutab meil rosinate ja martsipaniga. Õnneks ei ole need nii olulised toiduained.  Hernesupp on ka vastumeelseks muutunud. Ma vist teen liiga tihti ja liiga palju sööki korraga. Lapsed küllastuvad. Ega ma ise ka hernesuppi ei taha enam, isu on täis söödud.

Täna tegin potitäie kapsasuppi, kapsast, mis kapsarullidest üle jäi. Hea supp tuli. Stig sõi, Mete sõi, mina sõin ja isa käis ka siin ja söötsin temalgi kõhu täis. Ema tuleb ka veel ja saab õhtusöögi kirja. Meena langeb kohe nimekirjast välja ja sten vaaritas jälle omale meelepärast sööki. Hea vähemalt, et ta seda iseseisvalt teha oskab. Niigi palju kasu:D



Metel on momendil kodutöö inimeseõpetuses, kus tuleb kirja panna kasulikud ja mittekasulikud ostud oma taskuraha eest sel kuul. Ise peab otsustama, kas on mõistlik ost või mitte ja mis te arvate, milline tulp jäi tühjaks. Mõistlikud. Mõtlemiskoht Metele. Õnneks sai ta tänu sellele ülesandele ise ka aru kui piinlik see olukord on:D

Jaskar on selline mees meil, et sööb ära kõik, mis ette antakse. Ühel tingimusel muidugi. Kui on ketsupit, millega kogu söök üle ujutada:D Kui tema kodus on, siis on lausa lust kokata. Nädala sees ma eriti pingutama ei pea, siis lähevad peale sellised kergemad söögid. Piimasupp näiteks. Ja eks lapsed söövad koolis-lasteaias sooja sööki päeva jooksul, nii et ega erilist vaaritamise vajadust ei olegi. Aga eks ma teen ikka midagi, mille järgi mul omal isu on. Sööb siis kes sööb.

No ja kui isa mulle külla tuleb, siis tema on ka selline, kes sööb kõike. Väga hea lahendus kõik seisma jäänud jäägid ära lõpetada, et siis jälle nullist alustada. Mulle meeldib, kui potid, pannid, kausid tühjaks saavad ja saab joone alla tõmmata, et siis jälle uue hooga pihta hakata söökidega.


 

11. jaanuar 2015

Teise ja kolmanda lapse sünd

Kui nüüd postitusest "Elu esimese lapsega" edasi minna, siis meile orgamiseeritud kohtamine oli niiõelda edukas. Hakkasime edasi suhtlema, kohtuma ja kui ma lapseootele jäin (Sten), siis soovisin kiiremas korras lahutust. Seda ma muidugi ei saanud ja ärgmine teekond oli kohtusse. Kuna eks kohale ei tulnud, siis tehti otsus tagaselja ja sain oma lahutuse. Olime selleks ajaks abielus olnud ca. 2 aastat.

Kas see nüüd kõik aus teise inimese vastu oli, aga nii see elu läks. Tulevase lapse isaga elasime koos nii nagu juhtus. Temal oli töö mujal ja tihti oli ta õid ära - pidevalt ikka tööl või siis jäi oma ema juurde. Tema jutu järgi. Mina muidugi sinisilmselt uskusin kõike ja nii see elu kulges. Ta hoolitses meie eest hästi, muretses meie söögi pärast, käis mul pea igal õhtul tööl järel. Väga hea mees, kui valetamised ja vassimised kõrvale jätta.

Sel ööl, kui Sten sündima otsustas hakata, oli ka tema ööd meil. Mis öö ta nüüd oli, aga hommikul seitse andsin ma teada, et nüüd on aeg sealmaal ja vaja haiglasse mind viia. Mina, nagu alati "vana rahu", tegin nalja veel, et tema ärevust maha tõmmata. Ta pabistas ikka kõvasti. Sellised asjad lõid teda alati verest välja.

Aga ta oli vapper. Oli sünnituse juures igati abiks. Algusest lõpuni. Sel hetkel oli kõik hästi. Nii minu kui beebiga. Järgmisel päeval aga tõusis titabeebil palavik, nuttis ja hakkas oma pead imelikult kuklasse ajama. Kuna oli nädalavahetus, siis kutsuti kiiresti kodust kohale lastearst ja asi oli halb. Meid saadeti kiiresti kiirabiga tartusse, beebi kuvöösis ja mina muudkui ulusin kõrval. Täielik teadmatus oli, mis lapsega lahti on.

Tartus tehti kindlaks, et ajupõletik. Olevat sünnituse käigus minult migi pisiku saanud. Mis pisiku, seda ei õnnestunudki kindlaks teha. Prooviti mitmeid kordi beebilt punktsiooinga proovi võtta, aga see ebaõnnestus alati. Aga peamine, saime kohe ravi peale ja asaga tegeleti. Olime kuu aega haiglas Tartus. Tema käis meid pea iga päev vaatamas.

Ja kui me ükskord koju saime, siis oli kõik kodu samas seisus, kui me sünnitama minnes lahkusime. Ta polnud seal kordagi vist käinud. Söögid hallitasid, lilled olid kuivanud. See oli üks kurb vaatepilt ja on mul siiani halva mälestusena meeles.

Siis oli meil tohutu nime probleem. Kuu oli juba möödas ja meil ei olnud lapsele nime - kiire oli juba. Meie kutsusime teda Tipiks. Aga Tipp ei saa ju ometigi sünnitunnistusele kirja panna:D Lõpuks mingil imekombel saime nii kaugele, et nimeks jäi ja sai Sten - Tippo ja pole siiani kahtsenud. Laps ise on ka rahul:)

Elasime ikka samamoodi edasi, tema oli ikka pikki öid-päevi tööl. Siis jälle meiega. Minu oli aga kange tahtmine ükskord ka tütar saada. Olemas oli ju kaks poissi ja ma ausalt kohe ütlen, et ma TAHTSIN ka tütart. Nii me siis hakkasime proovima. Sõin isegi foolhapet enne rasestumist, nagu soovitatakse. Oli ikka päris mitu kuud, kui ei juhtunud midagi. Ja siis veebruaris sain oma soovitud positiivse testi ja olin õnnelik. Sten oli selleks ajaks 9. kuune.

Rahaliselt see võimalik poleks olnud, aga mina sellistele asjadele pole kunagi mõelnud. Elasime põhiliselt tema kulul ja nüüd tagantjärgi mõeldes tundub see minu poolt üsna mõtlematu tegu ja sellega ma võib-olla kogu loole vee peale tõmbasingi. Olime liiga kulukad ja tahtsime veel oma maja ka saada. Äärmine mõtlematus ja teise inimese seljas elamine. Aga ega tema kunagi ei kurtnud. Püüdis meile kõike võimaldada ja mina tema rahalist seisu kunagi ei uurinud.

Sellest sai alguse ka meie SUUR maja ost, mille jällegi mina välja otsisin ja pidasin iseenest mõistetavaks, et tema maksab ja muretseb ülejäänu eest. Kommunikatsioon ses suhtes oli meil väga halb ja see sai ka saatuslikuks. Tema muudkui ütles, et nii ja nii palju on maja eest makstud ja tema peab kogu aeg tööl olema, et edasi maksta. Võtmed olid meil juba käes ja tegime remonti. Tuba, kus ma praegu istun, on meil koos TEMAGA tapeeditud, kui ma päris arvestatava kõhuga juba olin. See on väga armas mälestus:) TEMA on siin majas nii mõndagi teinud ja on mul väga hästi meeles.

Siis aga ühtäkki ta kadus. Eks meil tekkis tülisid ka. Tema liigne alkoholi tarvitamine, minu hormoonid. Kord tahtis ta mu isegi siinsamas majas köögis bensiiniga üle valada (olin rase) ja kord läks asi nii hulluks, et kutsusin lausa kiirabi välja. Vot siis pakkisin ma ta asjad ja oligi kõik. Olin 7. kuud rase ja nii ma üksi jäin oma lastega.

Võtsin maja müüjaga ühendust ja kuulsin, et maja eest pole teps mitte niipalju makstud, kui mina teadsin. Siis saigi ohjad enda kätte võetud ja kui Mete oli 2. kuune, saime maja võtmed ametlikult kätte ja võisime remonti tegema hakata. Isa ja ema olid mulle suureks-suureks abiks ja esimese öö veetsime vastremonditud majas 25. aprillil 2005. Vesi sees solk väljas:D Aga ikkagi omas majas, kuigi palju tööd oli veel ees ja on siiani. See ei lõppe siin kunagi.





 

10. jaanuar 2015

Kapsarullid

Kapsarulle on minu lapsepõlvekodus tehtud alati. Ju sealt on see külge jäänud ka minule ja nii ma siis aegajalt teen neid. Saksamaal sai isegi tihedamini tehtud, kui nüüd Eestis olles. Poest ostetud rullid mind ei tõmba. Kui isu, teen ikka ise. Ei midagi rasket. Aga aega kulub küll.

Hommikul, kui tuli pliidi alla sai, panin ettevalmistatud kapsapea pliidile keema. Lõikasin enne juurika välja, veele lisasin soola ja seal ta siis haidus omajagu. Väga pehmeks ei maksa ka keeta ja liiga vähe ka jälle mitte. Kui kapsas toores on, hakkavad lehed kokkumurdmisel murduma ja on liiga jäigad.

Kapsaga koos sai keema ka riis, mille segasin jahtunult hakkliha, sibula ja munaga. Maitseks soola ja pipart. Kapsalehe varred vasardasin natukene pehmemaks ja keerasin hakkliha sisse. Kinnitasin hambatikuga. Selleks ajaks oli juba pann kuumas õliga ja järjest valmis keeratud rullid panin praadima pannile. Kui mõlemad küljed olid kuldpruunid, tõstsin rullid ahjuvormi. Praadimisrasvale lisasin lõpuks vee ja pintliga segasin kõige paremad praejäägid pannilt vedelikuga, et sellest rullidele peale kaste valada. Kõige lõpuks valasin kapsarullid veel üle tomatipastaga ja raputasin ka igaksjuhuks natuke soola peale. Vorm läks mõneks ajaks ahju. Kõik tunde järgi:)

Vahepeal olin juba kartulid valmis keetnud ja magustoit sai hommikul tehtud. Jahtunud puuviljakissellile tegin peale kohupiima-vahukoore. Igati kuninglik söök meil täna, mis sest, et Sten ja Meena kapsarullidest lugu ei pea. Jääb teistele rohkem. Mete ja Meena jällegi ei armasta rosinaid. Jällegi jääb meile magustoitu rohkem. Ega sellepärast ei jäta ma teatud sööke tegemata, kui keegi midagi ei söö.















Stig sööb suure isuga, järelikult on maitsev
Kuna sööki on meil palju, sööjaid vähe, siis kutsusin ema meile sööma. Ja kui ta ära minema hakkas, siis ta mainis nii moka otsast, et kui juhtub kapsarulle üle jääma, siis kutsuks ma jälle teda, küll tema aitab ära süüa. Muideks...kapsarulle kannatab väga hästi ka sügavkülma panna õhukindla karbiga!

 

Hiireliim




Kes hiirtega hädas, neile väike vihje, kuidas kiirelt ja ohutult need röövikud kinni püüda. Meil on küll kassid majas, aga keldrisse kass ei pääse. Ja niisama kinni panna neid sinna ka ei raatsi, et nad hiiri püüaks. Ikkagi vabad loomad:) Hiired ka vabad loomad, aga teevad liiga palju kurja ja on ebameeldivad krõbistajad.

Et neid niipalju keldris on, ei osanud ma arvatagi. Ja igavesed volaskid ka veel pealekauba. Alati, kui käisin kartult toomas, märkasin värskelt näritud kartuleid.

Nädal tagasi küsis minu "eks" papi tükki või mõnd kingakarbikaant. Ma ei saanud aru, mida ta sellega teeb. Aga läks hiirejahiks ja oli vaja kohta, kuhu liim pigistada. Ja täna, kui ma kartult toomas käisin - nädal hiljem, oli meeldiv üllatus. Kolm hiirt.




Meie majapidamine peaks nüüd hiirtest puhas olema. Oh, tegelikult mitte, garaazh on ka selline kriitiline koht. Kohe lähen sätin uued püünised üles ja vaatame siis, kuidas saak on:D

Suur sündmus (minu jaoks)

Tänane päev oli kuidagi erline. Ma polnud kodust väljas käinud juba teisipäevast saadik. Igati kasulik rahakotile. Tervelt kolm päeva sain ilma poeta läbi. Oleks veelgi saanud, aga sidrun ja ingver olid otsas.

Ja nagu mul kombeks, siis katsusin kohe korraga rohkem asja ka teha, kui juba asustatud kihta minek. Käisin korraga ka autot tankimas. Mis kütusehindadega toimub, teab vast igaüks, kel vähegi vaja midagi tankida on. See on üks suur pluss, et mõnigi hind langeb. Sain oma autol paagi täis 0,992 € / liiter. Ajalooline hetk:D Auto seisis mul novembrist saadik tühja paagiga. Jõudsin ära oodata kuniks hind alla euro langes.

Ja kui juba toidupoodi asja oli, siis ma ei piirdunud ainult ingveri ja sidruniga (tänane loodetav 63 jäi tulemata), vaid pean ütlema Konsumi kiituseks, et on ikka kuradima hea pood küll kui nii võtta. Eks ma ise olen ka hea kaubavalija. Arve läks 30 € ringis ja säästsin üle kümne. Olen ju spetsialiseerunud soodustoodetele:D

Mis ma siis head sain?...Kodust hakkliha hinnaga 1.30€ / 500g. Võtsin kohe 6 karpi. Kahele ostsin 0.74€ eest kapsapea ka kaasa ja neist saavad homme kapsarullid. Ülejäänu läks sügavkülma.

Siis ostsin ühe komplekti puuvilja kisselli jaoks vajaminevaid aineid (kuivatatud must ploom, aprikoosid, rosinad, jõhvikad). Lisan omaltpoolt õunad ja saan maitsva magustoidu.

Need olidki parimad palad, ülejäänu oli nipet-näpet. Sellega ma tahan õelda seda, et kes vähegi süüa teha oskab ja viitsib, võib hästi majandades vähese rahaga häid kofuseid toite süüa. Muidugi on üks oluline asi, mida veel tarvis on - AEG. Seda mul veel on õnneks piisavalt. Tööinimestel vaevalt peale pikka tööpäeva aega söögitegemisega mässama hakata on.

Ajaliselt oli planeerinud oma sõidu nii, et saan ka Meena lasteaiast võtta. Emal ka kergem.

Mul oli üsna hea olemine, kui lasteaeda jõudsin. Ja kui ma lõpuks rühma ukse taha jõudsin ja lapse nuttu kuulsin, oli kõik nagu käega pühitud ja ma astusin sammu tagasi, kui nägin, et Meena ka jälle "mängus". Olin ukse taga, kuni asi maha rahunes.

Mis seal toimus, ei teagi. Meena jutust pärast sain aru, et tema otseselt midagi kurja ei teinud, aga tema mänguasjadega seoses oli mingi arusaamatus kahe teise lapse vahel.

Mänguasjapäev oli ja reeglid on nii, et kõik peavad omi asju ka teistele lubama ja asjade katki minek on omal vastutusel. Kui kardad asja pärast, ära võta kaasa.

Mina sain muidugi paraja ehmatuse osaliseks, et Meenal jälle pahandused ja kuidagi halb tunne jäi. Käin ma lasteaias üliharva, aga alati jääb nagu mingi okas hinge. Küll on Meenal riided liiga väikesed, küll on kindad õhukesed, küll ta kratsib oma kärnad alati veriseks ja siis on tal liiga kahtlased punnid (allergia). Püüan mis ma püüan, midagi ikka leitakse. Eks kasvatajatel on ka raske, kui kõik ei ole nii, nagu peaks. Arusaadav!


 

8. jaanuar 2015

Esimene koolinädal

Pole kerge olnud. Võtab ikka aega, et jälle sisse elada hommikustele vara tõusmistele. Unega on ka lood nii nagu nad on. Lähen küll normaalsel ajal voodisse, aga päris unne jään alles peale keskööd. Tihti olen juba 4-5 ajal mingitel segavatel põhjustel ärkvel ja kui suigatangi, siis on juba äratuskella kord. See juhtub 6:10. Loomulikult vajutan korduse peale ja magan edasi. 6:18 on järgmine äratus. Panen taas kordama - nii igaks juhuks, et mine tea, võin magama jääda. Kuigi see on aeg, kui pean ikkagi tõusma, rohkem venitada ei kannata. Küll ma mõtlen oma mõtetes, kuidas saaks nii, et tõusma ei peaks. Aga pääsu pole, PEAB.

Esimene teekond on vetsu ja mööda minnes teen lastele ka esimese äratuse. Kui vetsust tagasi olen, on heal juhul juba Mete voodist väljas, parematel juhtudel ka Meena. Sten, tema on alati viimane, aga kõige esimene, kes omadega valmis saab. No patse pole vaja ju:D

Lapsed on ka väga raske tõusmisega sel nädalal olnud. Harjutud kaua magama. Põhiline süüdlane on telekas ja õhtused "hittsaated", mis mingil juhul vaatamata jääda ei tohi. Ja nii see uneaeg lüheneb. Eile me lihtsalt ei pannudki telekat käima ja kaheksast olid kõik voodites. Seda oli hommikul kohe tunda - heas mõttes.

Küll ma olen mõelnud, et saadan lapsed ära ja keeran uuesti magama. Aga kui kõik see hommikune triangel läbi on ja mõnus vaikus majas, siis ei raatsi küll seda
väärtuslikku aega magamisele kulutada. Stig ka tihti magab alles ja siis on mõnus Terevisiooni vaadata ja hommikukohvi rüübata.

Nädal on väga külm olnud ja suurem osa aurust kulub kütmisele, vee sulatamisele, puide vedamisele. Hommikuti on tihti minul esimene reis puukuuri, et tuli pliidi alla saaks. Pole eriti meeldiv, kui toas on +15 ja väljas -15. Õnneks on lastel soojad pidzaamad, mis on suureks abiks. Minul on õnneks väike soojendajagi külje all - Stig.

Väga tähtis on kassidele kohe esimese asjana soe piim viia ja söök. Nemad on hommikul vara platsis, samal ajal, kui lapsed bussijaama kõndima hakkavad.

Külmematel päevadel on meil tuli kogu päeva pliidi all ja minu lemmikkoht pliidi kõrval. Õue mina oma nina ei pista sellise pakasega. Stig ka mitte. Meil on toas värsket õhku piisavalt, kõik puhub ju läbi - seinad, aknad, põrandad ja laed:D

Ma ei kujta ette, kui ma peaksin tööl käima. Kes siis maja kütaks. Kes süüa teeks, pesu peseks, pesu lapiks, puid veaks, lapsi lõunaajal kodus ootaks. Praegu on ikka selles suhtes küll lastel ideaalne, et emme kodus ootab söögiga ja toad on kõetud.

Nii et tegelikult pole viriseda midagi. Kõik on ju parimas korras - nii minul kui lastel:) Järgnev nädal läheb kindlasti juba ladusamalt ja soojemalt!