Küsimused mulle

26. mai 2019

Kiiksuga p*ldik

Täna on üks ütlemata kehv päev. Ma ei tea kas nutta või naerda. Segased tunded on.

Kui nii võtta, siis peaksin olema õnnelik, sest täna andis töömees vannitoa üle. Kõik ei olnud küll perfektne, aga kuna kõik see jama seoses ehitusega on niigi nii pikaks veninud, siis mul polnud mingit tahtmist seda veel pikendada.

Kõige suuremat meelehärmi teeb mulle mu oma mitte ettenägelikkus. Kuna mul oli meie uuest vannitoast oma nägemus, siis töömees seda ka järgis. Ta arutas minuga kõik läbi ja minu sõna maksis. Ja tema nõuandeid ka arvestasin ikka.

Probleem tekkiski sellest, et oleks see vannituba ometigi suurem, kasvõi paarkümmend senti laiem näiteks. Töölaud, mida ma hirmsasti soovisin ja ikka võimalikult pikalt, nii paika saigi. Küll wc potile liiga lähedale, aga nii ta jäi. Ma ei suutnud lasta seda lauda lühendada, et see oleks vaid kraanikausi aluslauana. Ma tahtsin pinda, kus hoiustada igasugust vajalikku kraami. Niigi loobusin teisest korrusest riiulist, mis lihtsalt ei oleks mahtunud sinna pisikesesesse ruumi (ca. 3 m2).

Nüüd siis ongi tekkinud selline seis, et potil istudes istuks nagu laua taga. Mulle tundus see sitt valik veel sitemast valikust tol hetkel okei. Kui asi teostatud oli, siis mul alles plahvatas, et meesterahvastel võib pissimine keeruliseks minna kui mitte õelda võimatuks. Ja duši alla minekuks on vaja astuda kõrge sammuga üle wc-poti. Pisemad saavad laua alt pugeda.

Naispere on asjade käiguga momendil rahul, mehed mitte nii väga. Jaskar on õnneks positiivne, sest temal pole meie wc-ga eriti pistmist, aga Sten on küll päris turris.

Ja nagu õeldud, ma tunnen ka ennast natukene kehvasti, et nii välja kukkus. Võin küll head nägu teha halva mängu juures, aga jah...rõõm on kadunud.

Ja siis hakkas kraanikauss ka veel kuskilt vett läbi immitsema ja vesi ei voolanud minema. Pidin juba töömehele tagasi helistama, sest lubati garantiid 12 kuud. Õnneks Jaskar võttis asja ette ja tegi korda. Mingi silikoon ei olnud korralikult veel ära kuivanud ja sellest ka leke. Sai korda see asi.

Lisatöid tuli kokku 32 tundi, iga tunni eest 9€. Saaks ise ka nii head tunnihinda küsida oma oskuste eest:) See oli iroonia, igaksjuhuks mainin.

Sooja kohta ei oska veel midagi kosta. Kaablid on veel ühendamata ja põrandasoojustust ei soovitatud enne nädala mõõdumist järgi panna.

Norutan nüüd edasi.

Pildimaterjal Instas.

24. mai 2019

Niisama....

Eile sain lõpuks aiavilja maha. Käis mul see külv jupi kaupa ja iga aasta on tegu, et kõik vaod täis saaks. Nagu sellelgi aastal. Lõpuks on ikka nii, et suuremal osal aiaviljapõllust haljendavad lilled. Külvasin mingisugust eelmisel aastal ise korjatud saialille seemet, siis loomulikult ühe pika vao päevalilli. Need on sügisel nii ilusad silmale vaadata ja kimbud päevalilledest on ka nii efektsed. Ainuke miinus on nende juures see, et kui on vaja põld tühjaks koristada sügisel, siis päevalillede juurikad on nii maa sees kinni, et see on ikka tohutu töö neid välja kakkuda. Aga ilu nimel tuleb seda teha.

Lõpuks oli mul veel vaja nuputada, mida viimasele vaole panna. Plaanisin poest astri seemet osta ja maha külvata. Igal aastal sügisel on nii kurb, kui lapsed kooli lähevad ja pole ühtki õit neile kaasa anda. Siis alati mõtlen, et võiks ilusaid kirjusid astreid olla. Sel aastal ema ütles, et annab mulle taimed, seemet pole mõtet enam nii hilja külvata. Nii ma siis terve vao astreid maha istutasin ja jälle väga soodsal ajal, vahetult enne äikesevihma. Tibutas juba, kui mina põllul küürutasin. Kui valmis sain, hakkas padukat tulema. Kastmisvaev jäi jälle ära. Nüüd on oodata ainult, millal õite ilu tulema hakkab.

Uuel nädalal hakkab mul nädalane puhkus. Sel puhul sain kätte juba puhkuseraha ja see aitab meil kenasti edasi elada. Registreerisin lapsed Jaanijooksule ära, maksin osalustasud, koolipildid said makstud ja õhtul tuli mul mõte, et võiks täitsa basseini ujuma minna. Olin suht higine ja räpane, keegi sauna tuld teinud ei olnud ja oli hea võimalus korraga ennast puhtaks ka pesta. Stig ja Meena olid kohe asjaga päri. Algul oli plaan Nuia ujuma minna, aga põhjalikul kaalumisel otsustasime ikkagi Abja kasuks. Abjas ei nõuta neid nõmedaid ujumismütse, atraktsioone on rohkem, saunade valik on suur, maitsevesi on külastajatele alati kättesaadav ja igati mõnusam. Keegi ei passi ka sind kullipilgul, kõik on mõnus ja pingevaba. Selline mõnus mini-Spa ühesõnaga. Piletid minule ja kahele lapsele läksid maksma 9.50 (6.50+1.50+1.50) ja uju ja naudi erinevaid saunu palju tahad. Ja üsna kodu lähedal ka veel.

Kui olime piisavalt sulistanud ja endid puhtaks pesnu, läksime loomulikult mulgi kõrtsi. Oli küll juba natukene hiline kellaaeg söömiseks, aga ei saanud seda vahele ka jätta. Laste suhtes poleks see aus olnud. Mina võtsin endale vähe kergema toidu - caesari salati lõhega. Lpase sõid nagu ikka friikaid. Kodus nad ju sellist toitu ei saa. Kodustele lastele võtsin kaasa kanapastad sinihallitusjuustuga.


Caesar lõhega

Tore õhtu oli. Metel oli ka kodus tore. Temal oli sõbranna külas üle pika aja. Tavaliselt meil niimoodi laste sõpru külas ei käi, veel vähem ei jää keegi ööbima. Aga nüüd kui Metel on omaette tuba, on tal see võimalus. Meena lubas ka omale kedagi ööseks külla organiseerida.

Nüüd ma viskan hommikumantli seljast ja panen riidesse. Mine tea, millal töömees tuleb. Täna on selline otsustav päev, peaks kõik valmis saama. Ega ma seda uskuda ei taha, aga eks see päeva lõpuks näha on. Põnev. Saaks WC potigi paika, oleks juba pool võitu. Eilse seisuga on pilt selline...


Küll sai ikka ideaalne dushisein sealt Rakverest toodud ja nii hea hinnaga. Ja need kirjud plaadid. Algul oli plaan terve otsasein selle plaadiga, aga kui me Metega plaadi hinda nägime, tegime plaani kohe ümber. Kui me algul arvasime, et m2 on ca. 8 eurot, siis müüja lahkelt ütles, et see on ikka plaadi hind. Seega raatsisime 12 plaati selle hinnaga osta, suht kallis lõbus siiski. Nii, töömees on siis ja mina istun alles öösärgis. Tegutsen:)

22. mai 2019

Ei, ma ei tähista

Eile juhtusin Vikerraadiost kuulama juttu laste toitumisharjumustest (LINK). Meil peres on see väga aktuaalne teema ja suur murekoht. Vanema vastutada on, et lapsel oleks päevas kolm toidukorda ja väga oluline on korra päevas ühises söögilauas istuda.

Jah, ilus jutt puha ja olen täitsa nõus. Aga ses suhtes olen mina ikka äärmiselt halb lapsevanem ja pole suutnud oma laste suhtes neid nõudmisi täita. Toit on meil küll enamasti olemas ja mis toit ja millises konditsioonis. Vahest on nii, et ostan purgisupid, teen suuri toiduplaane (ahaahaaa, purgisupp ja toiduplaan), aga juhtub nii, et me saame nende purgisuppidega nädala aega läbi, enne kui ma tegude juurde jõuan. Ehk siis nädal aega nosima kes mida saab ja siis kui lõpuks see hetk aega ja tahtmist tekib toidutegemiseks, siis ongi nädal juba mööda lennanud. Ja kui saabki see supp valmis, siis igaüks sööb, millal saab-tahab. Sellist ühist söömist ei toimu meil juba aastast 2013, kui me Saksamaal elasime. Seal olid meil viimati kindlad kellaajad ja alati värskelt valmistatud toit.

On ka aegu olnud, kui ostan koju kasti nuudlirooga hea hinnaga, et lastel midagigi sooja kõhtu panna oleks. Ma tean, milline hirmus asi see on ja olen nende ostmist juba pikka aega vältinud, kuigi on käsi juba tõusnud nende järgi. Püüan parem inimene olla ja teadlikumaid valikuid teha...niipalju, kui see võimalik on. Sten on toitumise suhtes meil väga teadlik. Sööb ka rämpsu, aga oma "fit" toidu valmistab ta omale ise ja igapäevaselt. Minu asi on ainult hoolitseda, et vajalikud toiduained olemas oleks kodus.

Meenaga on äärmiselt halvasti lood. Tal on äärmiselt raskekujuline toitumishäire ja ma olen jõuetu ses suhtes, et midagi paremaks läheks. Abi ma leidnud ei ole. Perearsti poole kooliõe soovitusel sai pöördutud, aga erilist tolku sellest ei olnud. Ma peaksin ise agar olema ja temaga mööda spetsialiste jooksma, aga mul ei ole selleks ressurssi ega jõudu.

Eile Steni ja Meenaga poes käies unustasin korraks, et meil on raskekujulised rahaprobleemid ja ostsin ühtteist paremat, kui muidu. Instas sattusin ühe laheda Leedu noormehe peale (LINK), kes valmistab mõnusaid toite ja seda omas humoorikas võtmes. Üks toit tundus nii maitsev ja lihtne, et tahtsin seda kindlasti katsetada. Praegu pott podisebki pliidil.

Ostsin selle tarbeks kanafileed (hirmkallis asi meie jaoks) ja spinati pastat. Ema nägi seda pasta pakki mul köögilaual ja imestas, mis hinnaga asju ostetakse ja üldsegi, mis asjad need on:) Isegi valgel veinil võtsin punni pealt, et seda toidule lisada. Õnneks mul veiniriiulis leidus seda juba ammusest ajast. Pean sellele nüüd üksi päkad silma panema, muidu läheb raisku. Peale tööd muidugi ja vähe hilisemal ajal. Loodan, et ma sõltuvusse ei jää. Hea tundus küll see vein olema.

Veinil sai punn maha võetud, mitte küll vannitoa valmimise tähistamiseks, aga toidutegemiseks

Ja mis ma veel tegin. SOS korras lisasin toidule ka ühe puljongikuubiku (tavaliselt väldin ja mul polegi kodus sellist kraami), sest kartsin, et muidu jääb mekist natukene puudu ja mingeid tervislikke kuubikuid ei oska ma poest leidagi. Ja meil, maainimestel vast sellist valikut poes ei olegi. Ja mis see üks kuubik enam teeb, niigi oleme suurema osa rämpstoitujad. Vaata mida sa tahad poes, igas asjas leidub midagi, mis ei oleks okei sisse süüa. Alustades puuvilja-köögivilja valikust. Millest nad nii ilusaks kasvavad??? Nii et...

Loodan, et minu tänaseid pingutusi hinnatakse ja toit saab söödud. Ma ei hakka siinkohal unistamagi, et me seda ühises söögilauas teeksime...peaaasi, et keegi sööks.

Tänane pasta valmimas

Valmis!

Muutuste lainel

Kuna mul on hetk vaba aega, siis kasutan juhust ja panen mõned read jälle kirja.

Vannitoa ehitusest niipalju, et olen töömehele rahad välja maksnud tööde eest, mis paberile kirja said. Kuigi jah, tegemata on veel silikooniga tööd, laeliistud on panna ja põrandaplaadi vuuki on vaja parandada. Lubas esmaspäeval need tööd teha, aga tuli hoopis on tööriistakäru järgi ja kadus. Muidu oli mul mingi kindlustunne, et ta ikka tagasi tuleb, käru näol. Nüüd pole sedagi. Lubas teisipäeval tulla, ei tulnud. Täna lubas kindlasti tulla:D Eks näis. Närvid on üsna pingul juba. Õnneks ta pani WC-poti ajutiselt, ei pea enam põõsa all käima ja lapsi ema juurde sõudutama. Niipalju mugavusi meil ikka juba on:)

Teha on veel parasjagu - segistid, kraanikauss, dushisein, peegel, keldriluugi pealne viimistlus, uksepakk, ukseliistud, uksekäepidemed-lukud. Need tuleb kõik eri tasu eest. Mul on rahadega üsna kööga. Nüüd ma siis istungi nagu pommi otsas, kas mul ikka piisavalt sularaha on, et kõik see veel kinni maksta. Lastel ka igasugu üritused-väljasõidud, kolme lapse pilditellimused koolist vaja kinni maksta jne. Pole lihtne. Tuleks töömeeski lihtsalt kohale, teeks need tööd ära, maksaks talle oma viimase raha ära ja oleks asi tahe. Aga no näed...ei lähe see asi nii libedalt.

Laupäeval on mul plaanis Meenaga kirbuturgu minna. Meil on tohutult asju, millest on lihtsalt kahju, kui need niisama sesima jäävad. Teeme (tegime) siin ümberkorraldusi. Meena kolis Mete toast välja, sai minu toa endale. Mete hingas kohe kergendatult ja eks Meena naudib ka omaette olemist. Ege neil kerge tuba jagada ei olnud, kaks täiesti erineva temperamendiga tüdrukut. Palju on mänguasju, millega keegi enam ei mängi. Lapsed on suureks kasvanud, teised huvid. Jäävad ainult Stigi mänguasjad ja neid hoiab ta oma koopas.

Meena ikka küsib minu käest, kas mul oma toast kahju pole ja kas ma oma voodit ei igatse. Aga ei, mul on peamine kodurahu ja laste heaolu. Palju mulle ikka vaja on. 

Mina elan nüüd oma kodukontori toas, magan 90x200 voodis. Kui Jaskar tuleb, siis magan ajutiselt Mete toas. Ega minust tüli ei ole. Ainult magan ja asun oma toimetuste juurde jälle. Nädalakese elab üle. Meil on plaanis veel riidekappidega suuremad vangerdused teha. Enda toa suure männipuidust kapi plaanin maha müüa ja asemele natukene väiksema lükandustega heledama kapi soetada. Või siis üldse mitte soetada uut ja kapid lihtsalt ümber mängida, nii et kõigil oleks oma riideid kuskil hoida. Igatahes plaanid on suured ja muutusi on vaja, see on selge.


14. mai 2019

Vannitoast ma täna ei räägi

Jäin jälle oma blogi lugema. Statistikas on kenasti näha, milliseid postitusi on viimati loetud ja nii on endal ka mõnus jälle lugeda ja meenutada. Viimati oli keegi lugenud seda ja seda postitust. Nägin ikka 5 aastat tagasi hea välja küll, aga hambad olid puseriti veel tol ajal. Saaks nüüd kuidagi sama figuuri ka hammaste juurde:)

Ja küll on ikka tore, kui on kuskil koos perega käidud ja see veel jäädvustatud on. Nagu see Livu veepargis käik. Me pole nii ammu ksukil kõik koos käia saanud. Jaskar on ju nüüd omaette mees juba, Sten tuleb ka äärmisel vajadusel veel kuskile kaasa. Enamasti ta juba teab, mis ees ootab, kui kõik see mees kaasas on. Osatakse juba hinnata seda, kui saadakse üksi kodus olla ja vaikust nautida. Eks ma ise ootan ka seda hetke, aga ega seda niipea veel ei tule.

Laupäeval ma kasutasin juhust, vihma sadas ja ma istutasin vihmaga kapsataimed maha. Jäi ära kastmine, sest kogu aeg vihma kallas. Räägitakse küll, et juure vesi on ikka vajalik, aga mina lasin üle. Ja kui nüüd aknast vaadata, siis taimed kenasti püsti ja koguvad jõudu. Alati on kuumaga seda tööd tehtud, taimed närbunud ja siis vea seda vett. Seekord pääsesin kergelt.

Vihmaga istutamine polnud nüüd muidugi mingi mee lakkumine. Kummikud korjasid sellise pori külge, et raske oli astuda, käed kinnastes olid läbimärjad ja porised. Tippsibulad said ka selle poriga mulda.

Rohkem ma põllule pihta pole saanud. Pühapäeval olid mul küll suured plaanid kodutöödega, aga lapsed keerasid kõik peapeale. Jah, oli emadepäev. Kohv toodi mulle hommikul voodisse. Eelmisest õhtust oli meil mingit torti ka, millest ma hommikul kaks tükikest endale kauplesin, sinnasamasse voodisse. Kui emadepäev, siis emadepäev.

Mina ei tea, kuidas see juhtus, aga lapsed suutsid mu jälle ära rääkida. Nad tahtsid nii väga kuskile minna. Aga kuhu, seda nad ei teadnud. Mina ei tahtnud kuskile minna. Mul oli kõva plaan sel kuul natukene raha säästa ja äkki natukene kõrvalegi panna suvise puhkusreisi jaoks. Aga on ju selge, et kui kuskile minna, siis rahakulu on vältimatu. Rabas oleks ilma rahata hakkama saanud, aga enamus kaldus sinna Tartu poole.

Ma tean, see on nõme, jälle me kihutasime mööda kaubanduskeskusi, ei mingit kultuuri. Aga mis teha, selline meil see kasvatusja vajadus juba on. Kultuuri saavad nad kooli ekskursioonide näol ka. Mina olen ainult see vaeslapse rollis, pole ma midagi näinud ega kuulnud. Peale kaubanduse muidugi. Lastele meeldib minuga shoppamas käia millegipärast. Kunagi keegi meesterahvas ka mainis, et minuga on hea poodides käia. Tegelikult on seda vist isegi päris mitu meest maininud.

Oh mind ja minu mehi. Nad on mul kõik nii armsad olnud. Eriti üks. Kahju, et ta mind maapeale ei toonud, kui rasedaks jäin. Meist oleks väga hea tiim saanud. Aga kahjuks ma pöörasin ära ja siin ma nüüd olen oma 5 lapsega ja "jummalast" üksi seda suppi helpimas. Aga mul on selle mehega veel side. Mõtlesin küll, et see katkes märtsis, aga ei...maist kõik jätkub ja see teeb mulle ütlemata palju rõõmu. Ma ei pea silmas materiaalset poolt, aga just mingit õhkõrna sidet.

Et siis lapsed otsustasid, et läheme Tartusse pühapäeval, nende sõnul emadepäeva puhul. Ja mis selgus, kõik lapsed tulid kaasa (4). Andsin siis ka endast parima ja püüdsin nii teha, et neile see reis meelde jääks ja neil tore oleks. Alustasime Pikasilla tanklast. Jah, kuulsite õigesti. Meie pere lõbutseb nii. Oleme siin päevad läbi metsa sees, sööme oma igapäevast tavalist toitu, seega 90-ndate hamburgerile mõeldes tuleb kõigile naeratus näole. Pikasilla hamburger on kindlasti väga kuulus ja mitte ainult Pikasillas. Tellisin kõigile kaasas olnud lastele, mis nad soovisid. Tegime ühe ringi ära ja siis teisegi. Kui, siis juba korralikult.

Kõhud täis, jätkasime sõitu. Küsisin küll igaks juhuks, et äkki nüüd aitab ja läheme koju tagasi, aga ei...ikka edasi. Rõngus tegime ka peatuse, pagaripoes. Sealt võeti magustoiduks igasuguseid kreemikooke autos söömiseks. Meil on see lubatud. Algul, kui auto uus oli, siis ei olnud. See on alati nii, läheb aeg mööda, siis lastakse kõigel minna. Päris läbustamine on muidugi keelatud, eks nii need lapsed õpivadki:) Ja igaüks koristab enda järelt suurema rämpsu ja viib esimesse prügikasti.

Mina võtsin kasti kohukesi koju viimiseks. Küll on head need Rõngu kamakohukesed seal MIX kohukeste kastis. Ühe sain mina ka lõpuks õnneks.

Tartus me Lõunakeskusest kaugemale ei jõudnud. Meena ja Stig läksid kinno "Kuninganna corgi" multikat vaatama. Steniga leppisime kokku, et mina temaga mööda poode käia ei kavatse, sest see on õudukas. Olen seda mõned korrad teinud ja pole hullemat asja maailmas. Õudselt närvesööv. Andsin talle oma pangakaardi ja ütlesin, andku minna. Ostku, mis vaja, aga mõelgu iga ostu tehes, kas see on ikka vajalik ja vaadaku ikka hindu ka. Kaval ju? Aga kui me Metega oma teed plaanisime minna, sörkis Sten meil ikka sabas, nagu vihaleht p*erse küljes. Mingi aeg me raputasime ta ikka maha, aga vaat, meeldib ikka naistel sabas olla.

Meie Metega kammisime meie häid vanu poode läbi. Tommy Hilfiger näiteks. Ega seal midagi mõistlikku ei ole, kõik on hirmkallis, aga iga jumala kord põikame sisse. Seal on nii abivalmis müüjad, kohe kõps juures ja uurimas, mida otsime. Sel korral Mete sosistas mulle, et tahab selliseid lahedaid pükse, nagu ühel müüjatüdrukul jalas olid. Ma siis kohe kasutasin juhust ja uurisin, kust ta need püksid sai. Selgus, et Reservedist. Ostsime Metele ka siis sellised. Ei ole ikka mõtet Hilfigeri poes teiste firmade riideid kanda müüjatel, peletavad kliendid ära:)

Millegipärast jumaldab Mete ka Springfieldi. Sealt sai ta nunnud lühkarid ja ok, ma ostsin siis ka endale midagi - kleidi suveks. Sellist sõjaväe rohelist värvi. Mete alati käib peale, et osta endale ka ometi midagi.

Läksime õigeaegselt Meenale ja Stigile kinno vastu. Film oli tore olnud. Nägin juba treilerist, et koerateemaline ja sobib meie pisematele ideaalselt vaatamiseks. Popcorni sel korral lastele ei lubanud ühe blogilugeja rõõmuks, sest kõhud olid ju eelnevalt niigi täis söödud ja milleks kulutada. Seletasin rahulikult  lastele, mis poes popcorni pakk maksab ja mis see kinos maksab. Säilitati rahu, keegi märatsema ei hakanud.

Nüüd oli Meenal võimalus omapäi ringi vaadata. Leppisime kokku, et ta saab 15 eurot ja võib minna. Lugesin muidugi sõnad peale, et ei mingit meigisoga ega slaimi (lima). Võib-olla pole see õige dikteerida, aga ma ei saa muud moodi. Ma olen tüdinenud sellest, et iga viimane sent kulutatakse lima peale või mingi odava kosmeetika peale, mida omale 10-aastane näkku tahab määrida. Mulle ei meeldi sellised asjad. Viimane kord ostis ta mingid täiskasvanute kunstküüned, mis liimitakse peale. Oi, see oli õudne, need olid nii väärakad tema näppude otsas ja lõpuks ma viskasin need ikka prügikasti, sest need vedelesid lihtsalt siin ja seal.

Et see jutt nüüd ülipikaks ei läheks, siis kokkuvõttes oli Sten väga täiskasvanulik sel reisil ja aitas mul mõistliku jutuga Stigi ohjes hoida. Autos käitus teistega viisakalt ja püüdis ikka positiivset õhkkonda hoida. Endale ta sai väga häid ja vajalikke asju, eks see tegi tal ka olemise rõõmsaks. Raha kulus palju, aga leppisime kokku, et elame lihtsalt kokkuhoidlikumalt jälle nagu ikka ja teeme kõik tasa. Meena rõõmustas, et ta on lima faasist välja kasvanud ja raha ei kulutanudki. See jäi talle edaspidiseks kulutamiseks koolipäevadel. Stig ei saanud omale midagi ja ta ei saanud sellest arugi. Temal oli niisama lõbus meiega.


10. mai 2019

Hea ajastus

Mina ei tea kuidas teil, aga meil sajab. Eile, kui oli üks ütlemata normaalne ilm piisava päikese ja tuuleõhuga, saime meie oma kartuli mulda. Ei olnud kerge, aga tehtud see sai.

Mul on kaks põldu - üks aiavilja jaoks, teine, suurem, kartuli jaoks. Seemnekartulit mul kogu põllu jaoks ei jagunud ja millegi muuga ma ka ei viitsinud jändama hakata. Kuna meil on palju söögi kartulit veel alles, siis läks käiku see, et vaod täis saada. Lõpuks, kui Meena ka põllule ennast vedas ja oma osa kartulit vakku oli loopinud, selgus, et tal on vahed nii suured jäetud. Asja lahendasin noaga. Lõikasin lihtsalt kartulid pooleks ja panin normaalse vahega maha. Mina ei tea, aga vanasti meil kodus tehti alati nii. Mis põhjusel, ma ei tea. Eks ikka kokkuhoid.

Kella kuue paiku õhtul olin mina oma tööga ühel pool ja läksin küla pealt otsima, kes vaod kinni ajab. Telefoni teel oli kõik kokku lepitud ja tõin mehed kohale. Vagude kinni ajamise ajal korjasin mina põllult orasheina juurikaid. No neid on (oli) seal ikka omajagu. See on see maaharimine - põlve otsas. Loodetavasti on rohimine suvel sedajagu kergem. Eks seal on neid juurikaid veel, aga palju sai ka kokku korjatud. Selg lõi lausa tuld küürutamisest.


Igatahes olen ma oma eilse päevaga rahul - suur mure kaelast ära ja üsna õigeaegselt. Eelmisel aastal panime kartulit 5. mail. Käo kukkumist ma küll põllul oldud aja jooksul ei kuulnud, aga õhtul ta juba kukkus.

Täna ma aiatöödega ei tegele, lükkan kõik külvid ja värgid nädalavahetusse. Täna ma püüan ära lahendada Meena ID-kaardi pikenduse. See on üsna oluline ja venitada pole siin midagi. Läheme ju kambaga reisile juuli alguses. Laevapiletid on meil juba olemas, nii et üsna kindel "mats", et Nordkapis me ära käime sel suvel.

Ja kui me korraga juba linnas oleme, siis toon oma kaks pakki ka SmartPostist ära. Ega me eriti tihti ei telli, pigem väga harva, Aga sel korral kasutasin ära www.kaubamaja.ee 20% soodustust, mis neil siin ükspäev ma ei tea mis puhul kehtis ja Kukupesast tellisin pika kaalumise järel uude vannituppa peegli. Kas see nüüd väga hea valik ikka oli, selgub hiljem. Aga kui oma kujutlusvõimet nüüd natukene kasutada, siis peaks sobima nagu valatult. Peaasi, et peegelpilt ka reaalne oleks, ei valetaks. On ju igasuguse kvaliteediga neid peegleid - mõni laiendab, mõni pikendab jne. Eks näis.

Kaubamaja lehelt tellisin vannituppa teleskoopvarrega veekaabitsa, Meenale ülitrendika Levis´e t-särgi (need sotsiaalmeedia kanalid keeravad lapsed ikka täitsa ära, keegi iidol ees näitab-kannab ja siis peab kõigil teismelistel ka olema). Kaubamajas oli t-särk üsna hea hinnaga võrreldes mis need lirud muidu maksavad. Ja kui sain veel -20% ka, siis oli asi otsustatud. Saab selle asja ka kaelast ära. Ja et summa 79.- täis saaks, mis kindlustas tasuta saatmise, siis tellisin veel vajalikku, Stigile suveks sandaalid ja endale ühe topikese.

No ja nüüd olen ma nii õhinal, et seda tellitud kaupa näha ja katsuda. Õnneks pole palju vaja ja kogu nädal on mul möödunud naeratus näol:)

9. mai 2019

Tark ei torma

Kaks päeva pole töömees saanud aega meie objektile tulla. Loodan, et ta täna ikka välja ilmub ja hakkab lõpuks plaatima.

Kasutasime seda aega selleks, et seemnekartul keldrist välja venitada. Jah, just nimelt venitada. Käib ju kõik vannitoa põrandas oleva luugi kaudu ja oleks üsna vilets olnud seal tolmutada, kui põrand oleks värskelt plaaditud.

Ja kuna Jaskar kodus oldud aja jooksul seda tööd ära teha ei jõudnud ja Sten on kogu aeg kas trennis, koolis või õpib, siis pidime Metega selle töö ise ette võtma. Õnneks on mul sügisel niipalju oidu olnud, et olen seemne sorteerinud üsna pisikestesse kottidesse. Ja alati katsun ka söögi-ja seemne erinevat värvi kottidesse panna, siis on selge pilt. Kuigi jah, eks suuruse järgi suudab ka ikka seemnekartuli ära eristada.

Igatahes oli mul Metest suur abi. Mina andsin alt keldrist kätte, tema võttis koti luugi peal vastu. Esimesed kotid oli üsna lope välja "visata", kui ära väsisin, siis andis ikka venitada. Keldri koristasin ka kohe ehitusprahist ära, sai see asi ka korda.

Tavalisel, kui ma oma palgatöö olen lõpetanud ja juhtun kas teleka ette istuma või hoopistükkis viskan pikali, siis libiseb õhtu käest ja midagi tehtud ei saa. Eile aga tuletas Mete mulle kohe meelde, et pesu oleks vaja kuivama panna ja see andis mulle hea hoo. Sai lisaks kõigele ka puid kuuri veetud, Stenile sõitsin taksot, Stigile tegin WC transfeeri, söök sai tehtud. Lõpuks olin ma nii väsinud, et autoroolis oli see rahunemise hetk ja tundsin, kui läbi ma omadega olen. Unistasin ainult voodisse jõudmisest.

Selle "takso" sõitmise kohta on mul oma arvamus ja ma olen iga kord suht vihane selle "tasuta bussisõidu" osas. Ma konkreetselt sõidan võidu "tasuta bussiga". Kellel seda sel kujul küll vaja on? Asi on selles, et Stenil lõppeb trenn kaks korda nädala õhtul kell 19:00. Buss Lilli sõidab Nuias välja nii umbes 19:05 (vaatsin järgi). Teoreetiliselt hea tahtmise korral jõuaks Sten bussile, AGA....on üks nüanss. Õhtusel bussil pole ettenähtud peatust "KOOLI" peatuses. Buss sõidab sealt lihtsalt mööda ja sisse ei põika. Mis mõte sellel on? Peatus on, peatust ette nähtud pole. Ja kõige peenem on veel see, et kui Nuiast kedagi Lilli sõitmas ei ole, siis bussil polegi kohustust Lilli õhtul sõita. Et kui sa juhuslikult tahadki "Kooli"peatusest peale minna ja see peatus oleks plaanis ette nähtud, siis võib juhtuda, et bussil Lilli asja ei olegi tol päeval, sest Nuiast ühtki reisijat peal ei ole. Ja oota siis seal vahepeatuses. Selle kohta on aga seadus, et buss on vaja tellida, kui soovid sõita. Nali ruudus. Ja nii ma siis sõidan "tasuta bussiga" kaks korda nädalas võidu, et laps saaks trennis käia. Masendavamatel päevadel olen ma mõelnud, et miks maalapsed peavad kannatama, et koliks laste pärast kuskile asustastatud kohta, kust nad saavad omal käel trennides ja huvikoolides käia. Aga see on loomulikult mõeldamatu. Me ei saa ju oma mõnusat kodu jätta. Aga need asjad sellisel kujul küll ei toimi, see on kindel.

Nii, edasi...

Mete oli nii tubli, et hoolitses sauna eest. Meil on ikka igapäev tuli all seal ja soe vesi olemas. Päris mõnus on seal pesta ja toimetada. Tunnistavad kõik, et polegi nii hull ilma vannitoata elada.

Õhtul sai koorem puid veel kärule laotud. Tagurdamisega ma ise hakkama ei saa, selle töökese tegi Sten minu heaks ära. Nüüd on puukuuri pääs natukene häiritud. Ladusin küll suurema osa koormast nüüd hommikul vara kuuri, aga et tööle mitte hilineda, jäi natukene veel laduda. Mõnus hommikuvõimlemine oli. Pean kiiremas korras ukseaugu vabastama, sest kui äkki juhtub ime ja töömees tuleb, siis peaks käik vaba olema.

Vot nii on lood. Nüüd peab varsti mõtlema hakkama, kuidas kartulivaod sisse saab. Äkki saab selle nädalaga kartuli maha ja siis muidugi on vaja kõik aiavili maha külvata, tippsibul mulda tippida jne. Tomatitaimed saan emalt, nendega ma kiirustanud ei ole, sest külma teeb iga öö. Mina ei viitsi neid taimi katmas ja soojendamas käia ja veel enam, mitu korda istutada, kui külm peaks ära võtma. Olen laisk olnud ja see on ennast ära tasunud. Ei jooksnud esimeste soojade ilmadega tegutsema ja ei arvanud, et suvi ongi nüüd käes. Isegi villaseid sokke pole jalast veel saanud. Tark ei torma:)

7. mai 2019

Kui hästi tegelikult kõik on

Läbi minu nädalane puhkus. Täna esimest päeva tööl. Mõnus oli küll kohustustest vaba olla ja eile tundsin ennast natukene ebamugavalt, et kohe-kohe tuleb jälle tööga alustada. Mitte, et töö raske või vastumeelne oleks, ei seda mitte. Lihtsalt nii mõnus on oma aja peremees olla. Ja nüüd täna tööga alustades - jällegi, nii mõnus tegelikult.

Homme saab 3 nädalat ajast, kui meie vannituba välja lammutati. 3 nädalat tundub ühe vannitoa jaoks natukene liiga palju, ma tean. Oleks keegi mulle seda vahetult enne ideed vannitoa renoveerimisega alustada, seda öelnud, poleks ma vist seda asja ette võtnud. Nüüd on juba suva. Oleme kõik harjunud, et meil majas WC-s käia ei saa ja pesemisvõimalus puudub. Tundub täiesti elementaarne juba. Eriti andis see tunda elektriarve näol. Aprilli eest tuleb välja ca. 60 eurot tavalise ca. 100 eurot, mis tõi mulle naeratuse nöole. Seega, pole enam oluline, millal see "majake" meil valmis saab. Ja seda hirmu, et töömees selle pooleli jätaks, see hirm puudub. Ta teeb, kui aega saab ja ta teeb oma tööd hästi. Teatavasti alustab ta täna põranda plaatimisega. Kogu ruum on üle võõbatud vesieristusega. Seda ma kuivatan eilsest saati soojapuhuriga, et kiiremini kuivaks. Ruum on nii soe, et lausa uskumatu. Ilma mingisuguse kütteta sokkis põrandale astudes tunned jala all mõnusat sooja. Kui põrandaküte ka veel saab, siis nüüdseks olen ma juba üsna kindel, et see saab meie maja soojem ruum olema. Garanteeritud. Niivõrd hästi on kõik tehtud. Ma olen nii õnnelik, et pisar tuleb lausa silma.

Ma lähen nüüd lõunatama (lasen silma korraks kinni), et siis hoogsalt jätkata tööga:)


26. aprill 2019

Koomiline

Kisub koomiliseks meil siin. Õnneks mitte veel tragikoomiliseks. Eile ma töömeest ei näinudki. Õnneks sain sõnumi vabandusega ja olin rahulik. Juhtub ikka. Lootus pole mul veel päris kustunud, et vannitoa ehitus ikka edasi läheks.

Poisid tõid eile keevitatud detailid kohale nagu kokku lepitud. Nüüd peaks kõik enamvähem olemas olema põhiasjadest.

Ma natukene kahtlen, kas ma peaks vannitoa puidust ukse ja tööpinna ikka valget tooni saunavahaga üle pintseldama. Tundub kuidagi läila, kui plaadid seina saavad ka valged. Äkki peaksin mingi tumedama vahendi valima, mis natukene särtsu annaks. Peab poes sellise pilguga ringi vaatama, kui sinna asja. Ja asja peaks sinna olema, sest mõni kanalisatsiooni toru jupp on veel kindlasti vaja ja WC poti tihend pidi ka omadega läbi olema. Imelik, aasta vana pott ja tihend juba õhtal.

Täna tuleb Jaskar ka koju. Konsulteerisin temaga veetorude asjus telefoni teel, kui Depos olime. Tema arvates ei tohiks mitte mingeid torusid jätkata, eriti kui nad seina taha jäävad. Tuleks kõik ühes tükis vedada kollektorist, et hiljem mingeid jamasid ei oleks. Ma nii ootan, et Jaskar tuleks. Meil on hoov ehitusprahti otsast lõpuni täis ja ma ei oska sellega mitte midagi peale hakata, veelvähem jõuan ma mingeid prügikotte liigutada. Tema suur ja tugev mees - kõik lootused on tema peal, et siin plats puhtaks saaks ja silmale vähe ilusam vaadata oleks. Õunapuud said ka eilsega kõik kärbitud ja kuna saag oli uus ja hea, siis andsin lahkelt minna. Päris julmalt, sügisel seda sodi puide all vähem. Oma tarbeks jätkub õunu küll ja veel.

Mete oli ka mulle jõudumööda abiks. Tema värvis poiste keevitatud keldriaugu ja kandurid. Talle tundus see töö huvitav, sest värv oli spreipudelis. Ja kui ta nägi, et mul saagimine nii libedalt läheb, tahtis temaga vahelduseks saagida. Ta ennegi mul aidanud jämedamaid oksi nüsida. Üks puu on meil plaanis päris maha võtta - täiesti kasutu puu. Aga käsisaega ei tasu vist üritama hakata.

Juhtus ka midagi äärmiselt nõmedat. Mete ja Stig on veepüsside lainel. Neil on kindel plaan endile korralikus Nerfi veepüssid osta, aga kaubanduses pole praegu hooaeg - Lätis vähemalt mitte. On ainult nooltega püssid. Spetsiaalsetes mänguasjapoodides võib-olla on olemas, aga sinna pole sattunud. Oleme ju ehituspoodide lainel praegu. Igatahes tahavad nad hirmsasti veesõda mängida. Isegi vihma oodatakase seks puhuks, pidi veel mõnusam olema sõjamäng.

No ja eile läks siis Mete oma üht olemasolevat püssi tiigi äärde täitma, et kukele koht kätte näidata. Ja mis juhtus? Taskus olev telefon libises sulpsti tiiki. Uus telefon. Ok, jõuludeks sai, mõned kuud ikka vana, aga ikkagi. Ja siis seisab seal tükkaega, enne kui sõna suust välja sai, mis juhtus. Õnneks olin lähedal. Kargasin toolilt püsti ja kargasin sokkis tiiki ja haarasin kiirelt telefon. Mina Mete asemele oleks kohe peakat hüpanud, aga mis tema tegi:) Igatahes telefon töötas. Hiljem, kui ma teda kanade juures filmisin ja filmi üle vaatama hakkasin, selgus, et häält ei ole. Läbi klappide pidi olema. No ei tea, mis niiskus teeb. Kindlasti seda sattus telefoni. Ah nii kurb on selline asi.

Üks õnnehetk oli ka. Mul oli autol antenn maha keeratud, sest vedasime katusel ehitusmaterjali ja antenn jäi segama. Ja siis panin ma selle antenni auto peale, et kui koorem saab maha veetud, keeran kohe peale tagasi. Aga ma unustasin, nagu ikka. Ja üleeile, kui ma autoga sõitma läksin, kuulsin mingit krabinat. Vaatsin, et kellelegi selga ei sõitnud, korras. Teel olle aga hakkasin mõtlema, et see võis antenn olla. Jäin rahulikuks, sest kui kukkus maha, siis kodu hoovi, tagasitulles korjan maast üles. Mida aga ei olnud, oli antenn. Mitte kuskil ei olnud. Siis oli küll natukene kurb, aga mitte nii kurb, et edasi elada poleks mõtet olnud. Rääkisin lastele ka muret ja palusin silmad lahti hoida.

Sten läks rattaga trenni ja temal palusin kohe eriti valvas olla. Minnes polnud ta midagi leidnud. Tagasi tulles aga naabrite teeotsas oli antenni üles leidnud. Kas mul oli hea meel? Muidugi oli. Nagu jõulud:)

25. aprill 2019

Tasa ja targu

Asjad liiguvad. Töömees jõudis eile objektile natukene peale kümmet. Tänaseks on tehtud seinte soojustamine, elektrijuhtmed on veetud kuhu vaja, lagi on soojustatud. Plaaniväliseid töid on ka olnud. Esialgu oli planeeritud uus põrand valada vana peale, aga et kõik kvaliteetne ja korrektne välja nägema hakkaks, otsustasime siiski vana põranda täielikult lammutada (piikamise teel). Ma räägin, nagu oleks ise kõva lammutaja ja otsustaja. Tegelikult ei tea ma ehitusest eriti midagi ja usaldan asjatundjaid. Lisaks selgus eile, et keldrisse minev luuk on vaja ka ümber teha. Natukene väiksemaks (ca. 60x60) ja natukene teise disainiga. See oli ka koht, kust talvel palju külma sisse tuli. Kuidas asi lõpuks välja nägema hakkab, on pärast näha.

Kutsusin eile meie oma kohalikud poisid (mehed) siia, et nad täpsed juhised, kuidas mida teha ja keevitada. Täna õhtuks lubati uus luugi rakes kohale tuua. Nii tublid mehed. Lisaks tellisin postelt veel tööpinnale kandurid. Poes on üsna niru valik ja tunduvad üsna nõrga konstruktsiooniga.

Tänu sellele luugi muutusele tuleb ka põrandat natukene ümber valada, et keldriauk väiksemaks saada. Kas ma sealt august ka tulevikus keldrisse ronima mahun, on juba teine teema. Ega ma seal tihti ei käi - kevadel ja sügisel, kui kartuli võtt või panek on ja vahepealsel ajal ka minimaalselt. Viimasel ajal pole kartuli söömine meil peres enam nii popp. Ja need harvad korrad, kui vaja midagi tuua keldrist ja ma juhtumisi sinna ronima ei mahu, siis meil on peres peenemaid inimesi ka.

Ise ma nokitsen siin vaikselt töö kallal. Üsna rahulik aeg on. Kohe hakkab puhkus ka nädala jagu. Oi kuidas ma seda ootan, kuigi arvatakse, et ma ju kogu aeg niikuinii puhkan, kui kodus töötamine. Aga päris puhkus on ikka teistmoodi, ei mingeid töökohustusi, arvutit ei puutu ka mitte, saan ennast täieleikult tööst välja lülitada. Niipalju, kui see nädalaga võimalik on. Aga on. Isegi eelmise nädala neli järjestikku vaba päeva jutti aitas akusid laadida.

Päevad on ka nii pikad, et kui ma töö lõpetan 16:30, siis on veel pikk õhtu ees. Jõuab palju teha, kui mitte vahepeal istuma jääda. Siis ei saa enam töö juurde. Olen aias õunapuid kärpinud ja üsna julmalt, et muruniitmisel okste rägastikus seiklema ei peaks ja kõndida ka aias normaalselt saaks ja et õhku ikka rohkem oleks. Palju neid õunu ikka vaja on, ainult nuhtluseks sügisel, kui õunapuude alused õunu täis on.

Eilsest peame hakkama saama ka ilma WC potita. Muidu pandi see meile ajutiselt üles, kui tööd ei tehtud, aga nüüd on järg põranda käes ja on läbi see lõbu. Kaugele aianurka on mul selleks puhuks auk kaevatud. Ja no pole paha värskes õhus vabas looduses keha kergendada. Lastega on muidugi teine asi, nendele käivad mugavad transfeerid vanaema juurde, kus nad siis omi asju ajavad. Õnneks on vaheaeg. Mis kooliajal saama hakkab, ma ei tea. Eks mul jälle jooksmist rohkem, et saunas ikka jooksvalt soe vesi oleks ja kõik oma hädad tehtud saaks.


24. aprill 2019

Kuidas leida õiget töömeest?

Remondi tegemisega on alati nii, et sul võib tahtmist ja mõtteid olla, isegi raha suudad sebida, aga kõige raskem osa asja juures on, kuidas õiget töömeest leida. Sellist, kes teab, mis teeb, on kiire, ei vingu, kellega saab asju arutada ja kes teostab iga su hullumeelse idee. Ja kes teeb ilusat tööd, mitte mingit käkerdist.

Minul on siiani õnneks läinud. Aga kui sa kuuled, kuidas inimesi üle lastakse, siis tekib väike kõhedus ja eks sellepärast olen minagi asju edasi lükanud. On selge, et head töömehed on kõik hõivatud ja neil tööpuudust ei ole.

Ma võin öelda, et mina sattusin sel korral vägagi hea töömehe otsa, sisestunne ütleb seda. Ta pole kordagi ütelnud, et midagi ei saa või see pole võimalik. Pigem ta ütleb, mida veel teha võiks, et lõpptulemus ikka parem tuleks. Saematerjal sattus meil sel korral selline mõõdust väljas ja koorega, aga ei..probleemi pole. Ei keeldunud töötamast sellise materjaliga.

Esimesel päeval pidas lubatud kellaajast ka kinni, aga nüüd kipub olema raskusi töö juurde saamisega. Kuna ma inimest isiklikult ei tunne, siis võib-olla tõesti oma elu vajab ka elamist ja olen silma kinni pigistanud. Meil ei ole ajatöö. Väikse ettemaksu tegin, aga selle eest on siin tööriistu juba maa ja ilm, need katavad lõdvalt ettemaksu ära. Aga lastele on juba imelik seletada ja aru anda, kus töömees on. Tahaks ju ikka kiiresti selle tähtsa ruumi valmis saada, kaua me ikka põõsa all käime. Nii hull asi muidugi ei ole. Poti on ta meile ikka paika pannud kasutamiseks, kui ta lahkub, aga vannituba on ilma ukseta:)

Igatahes ootame me nagu ilma imet, et töö jälle jätkuks. Eks näis, mis tänane päev toob:)

23. aprill 2019

Projekt "Vannituba"

Väljas on 19 kraadi sooja. Ometigi on see pikk ja masendav pime aeg möödas. Sel aastal oli küll üllatavalt palju ilusat talveilma, aga ikkagi. Eestlasele on see pime aeg üsna masendav, mis väljendub ka enamuse eetlaste nägudes ja olemuses. See-eest on kevad, päike ja rohkem valgust on eriti ilus aeg, minu jaoks küll. Võin öelda, et kevad on minu lemmik aastaaeg. Sel korral ei olnud eriti porist aega ka, üsna kiirelt muutus kõik kuivaks ja talutavaks.

Isiklikus elus oli (on) küll raskeid aegu, aga täna tundub kõik juba natukene positiivsem. Korjasin ennast kokku ja võtsin lõpuks kätte ühe suure murekoha meie elamises - vannitoa (ilma vannita vannituba). Vannitoal polnud iseenesest häda midagi, ainuke suur miinus oli, et seal oli külm. Kohe väga külm. Puudus igasugune küte. Lasin küll mingi aeg põrandakütte uuesti paigaldada, aga tolku ei olnud sellest midagi.

Asi käis kiiresti. Mõttest teostuseni kulus vist ööpäev. Esmaspäeval otsustasin asja käsile võtta. Otsisin "Sakalast" kuulutuse, helistasin, saime jutule ja kui hakkasime objekti ülevaatamist kokku leppima, siis selgus, et mees remondib vannitubasid ainult Viljandi ümbruses. Lootused purunesid. Lohutuseks soovitas too töömees mul "Sakalasse" ise kuulutus panna. See tundus üsna tüütu ja aeganõudev. Kartsin, et mul läheb selleks ajaks "hoog" üle.

Õnneks mõningase mõtlemise järel taipasin veel kord "Sakala" kuulutustele silma peale visata. Võtsin esimese ettejuhtuva kuulutuse, kus pakuti ehitus-remondi teenust ja helistasin. Küsisin kohe, kas ikka vannitubade remondiga ka tegeletakse. Ikkagi üsna spetsiifiline töö. Mul vedas ja järgmine päev oli töömees juba kohal vaatamas, mis meie vannitoaga teha annab ja kas ta tahab selle töö ette võtta. Sama päeva õhtuks sain juba hinnapakkumise.

Kui aus olla, siis selleks ajaks polnud mul isegi finantse selle töö jaoks. Aga ma lootsin isa peale, kes on mind ennegi ses suhtes toetanud. Olin üsna kindel, et ta mulle selleks raha laenab. Pank ei tulnud kõne allagi. Ja minust raha korjajat ei ole, ei suuda mina iga kuu kõrvale panne, et siis midagi suurt ette võtta. Mulle sobib laen, siis ma tean, et mul on midagi kasulikku tehtud ja ma maksan rõõmuga iga kuu kokkulepitud summat tagasi.

Aga kui palju laenu võtta? Oma peas olin ma arvestanud 7000-ga. Kellelegi ma seda summat ei nimetanud, aga olin valmis seda paari aasta jooksul tagasi maksma. Läksin siis lootusrikkalt isa juurde oma saadud hinnapakkumisega ja rääkisin oma plaanidest. Summast ma vaikisin. Siis kuulsin tarkusetera, et tavaliselt on kulud sama suured kui remondimehe eelarve. Et siis kui töömees soovib tehtud tööde eest 1000 eurot, siis tuleb teine 1000 eurot arvestada materjalidele. Ja mina oma peas plaanisin eelarveks 7000. Ega ma ei teadnud tõesti, pole ju kogemusi selles vallas. Igatahes sain isalt 2000 eurot ja ütlesin ehitusmehele "jah" sõna.

Esimene samm (või siis teine) oli astutud. Lapsed ei teadnud sel hetkel veel midagi. Ei hakanud ära sõnuma, enne kui kõik kindel on.

Kui esmaspäeval sai asjaga alustatud, siis kolmapäeval, kui lapsed koolist tulid, oli vannituba juba tühjaks lõhutud. Kolmapäeva õhtul käisime Mete ja Steniga vanaisa saekaatris lauamaterjali muretsemas ja lõikamas. Korraga sai järelkäruga kogu vajaminev materjal kohale toimetatud ja hommikul sama käruga muid materjale hankima mindud. Võtsin töölt päeva vabaks, muidu ei oleks mitte kuidagi välja mänginud. Õnneks oli mul võtta abimees kaasa, üksi oleks päris keeruliseks läinud kipsi, peno, igasuguste segudega jne. Ja kõige hullem järelkäruga sõitmine. Alustasime Viljandist ja õhtul lõpetasime Valmieras Depos. Eks lihtsam on selliseid keerukamaidasju muidugi eestikeelses keelekeskkonnas osta. Kui palju ma rahaliselt vastu pükse sain, ei hakka arvutama. Depost saime ainult vannitoavalamu. Selle ostmiseks erilist annet vaja ei ole.

Kui suurem osa materjali oli olemas, siis puudu oli ka veel üksjagu. Glasuurplaadid näiteks. Väga raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Valgustid, tööpind, silikonid, vuugisegud, dushisein - need olid kõik veel puudu.

Suurel Reedel läksime Metega uuesti Viljandisse, et Bauhofist plaadid ära osta - nii maha, kui seina. Ja valgustid saime ka. Saime emakeeles kõike küsida ja teenindus oli super. Müüja oli natukene mures, et me kaks naisterahvast, kas saame ikka koorma laadimisega hakkama ja kas meile see pea pool tonni plaate autosse ikka ära mahub. Soovitas hajutada raskust. Saime Metega hakkama ja olime uhked enda üle. Kodus laadisime kõik kahekesi maha ka. Ja olime plaadivalikuga rahul. Mete käis mitu korda ekstra imetlemas plaate ja kiitis aga takka, kui hea maitse tal on. Mina oleks teise valiku teinud, aga ega  Mete valik ka paha ei olnud. Seinas on üldmulje näha hiljem.

Laupäeva õhtul võtsin omale aja, et lõpuks leida koht, kust dushisein saada. Olin plaaninud selle kasvõi e-poest kuskilt tellida ja olin arvestanud pea 200 eurose väljaminekuga. Siis aga lõi ette reklaam Ehituse ABC-lt, et neil 20. ja 21. aprill kõik kaubad -25%. E-poes oli väga kliendisõbralik otsingusüsteem ja päris kiirelt leidsin vajaminevas möödus seina ja seda ainult ca. 70 euro eest. Siis aga selgus, et e-poes see toode otsas ja saadavus 1 tk ainult kaupluses, mis asus Rakveres. See viis selleni, et järgmisel hommikul oli meil plaanis Depost läbi käia ja suund Rakverre võtta. Ühesõnaga palju sõitu oli ees ootamas.

Deposse oli vaja minna sellepärast, et eelmisel õhtul, kui Metega jälle ostetud asju imetlesime, siis avastasime, et valamu on sattunud defektiga. Välimisel äärel jooksid suured pragunenud vaod. Poes kassas keegi valamut kastist välja ei võtnud ja meie võtsime riiulilt kinnise kasti, avasime selle ainult sisse piilumiseks, et veenduda kauba õigsuses. Ei osanud arvatagi, et valamu katkine olla võiks.

Depo ette sõites selgus aga, et õhk on kahtlaselt puhas. Ja oligi, pood oli kinni. Pühade puhul. Oli teisigi pettunud kliente, kes oleks hea meelega poodi tahtnud. Nii me siis tühja sõitsime. Oi kui valus laks oli. Natukene leevendas Ruhja Top, kus olid letid lookas värsketest soojadest saiakestest (vaatamata pühadele) ja kirsiks tordil oli paagi silmini tankimine natukenegi odavama kütusega, kui Eestis see võimalik on.

Viisime ülearused asjad koju, korjasime isa peale ja võtsime suuna Rakverre. Ja et sõit väga üksluine ei ole, põikasime Vao külla pagulaste elu-olu vaatama ja Väike-Maarjasse Lurichi värske ausamba juurde. Rakveres käisime linnuses väikse tiiru ja härja nägime ka päevavalges ära.

Ehituse ABC-sse olin eelnevalt helistanud ja dushiseina broneerinud, et mingit üllatust jälle ei oleks. Seal sujus kõik plaanipäraselt. Lisaks saime veel täispuidust tööpinna ja veel nipet-näpet ehituseks vajalikku.

Tagasiteel vaatasime Grossi valdused ka üle. Ega midagi eriti näha ei olnud võimase tara taha, aga aimu saime ikka, kus ja mis. Esnasse sõitsime ka peateelt 10 km sisse, kui juba sealkandis olime. Paide linn jäi teepeale ja Türilt sõitsime ka läbi. Selline päris mõnus väljasõit oli.

Valamu saime eile Depos välja vahetatud. Ilma probleemideta. Aga ma olen täheldanud, et sealsed töötajad on osaliselt eestlastest väsinud. Mitte kõik, osad. Umbkeelsetest eriti, nagu meie metega eile näiteks. Meil oli vaja veetoru osta ja liiteid ja vannitoa uks jne. Arvate, et ma tean milline on veetoru? Millised näevad välja liited, et veetoru ühendada. Ei teadnud. Ja hinnasiltidel kõik puhtas läti keeles. Google transleidiga saime niipalju siiski aru, et tegu veetoruga, mitte küttetoruga. Aega võttis, aga asja sai. Natukene vene keelt ma oskan, saime teenindajalt isegi torule vastavad liiteid välja pinnitud. Ukse saime, lengid oskasime ka paluda kuidagi, ukselingid-lukud. Aga unustasin hinged uksele. Laeliistud suutsime leida täitsa iseseisvalt. Mete on ehituse vallas täitsa haritud juba tänu meie ehitusele ja eks see viib mõtted ka mujale ja on meil natukenegi rõõmu. Eks jama on ka palju, aga keegi peab ju tegema, et saaksime tuleval talvel sooja vannituba nautida. See tundub juba praegu uskumatu, et meie vannituba võib ka äkki soe olla. Äkki, ega midagi kindlat veel ei ole.


15. märts 2019

Uuest töökohast

Kolisin juba mõnda aega tagasi oma kodukontori teisele korrusele. Toimus tubade vahetus. Kuna Jaskar on selleks korraks jälle pesast välja lennanud, siis on meil siin mõningane vangerdus täitsa võimalik.

Sten oli rõõmuga nõus saama omale toa, mis on suts privaatsem ja ei ole nagu läbikäiguhoov. Just selline oli tema tuba, mille "Kodutunne" talle kohandas. Et tüdrukud oma tuppa saaks, oli vaja Steni toast alati läbi käia ja avatud trepp on ka Steni toas. Seega üsna tihe liiklus ja ei mingit privaatsust.

Minule siin aga täitsa meeldib. Kui lapsed koolis, on siin üsna rahulik. Soojem on ka, valgust katuseaknast tuleb ka piisavalt. Kui päike juhtub välja tulema, siis on kohati väsitav, aga selleks tarbeks on mul akna vahele üks pleed pandud, et päikest varjata. See lahendus on ajutine, kuniks ma suudan ennast niikaugele viia, et siia üks pimendav soojust kiirgav ja külma hülgav ruloo muretseda. Aga ma tunnen, et see käib mulle täitsa üle jõu momendil, füüsiliselt. Selleks on vaja võtta mingid möödud, ja minna kusagile, kust seda tellida-osta. Ei teagi. Ja siis see kõige hullem osa, paigaldamine.Ühesõnaga jama kui palju.

Mõned plussid on siin veel. Kui peaks külm hakkama, mis mul just hetk tagasi juhtuski, siis teen tüdrukute toa ukse lahti ja panen soojuspumba tööle. Täiesti efektiivne lahendus. Natukene süda verd tilgu, kui elekter kulub, aga vahest pigistan silma kinni ja hindan soojust rohkem kui suuremat elektriarvet. Täna aga mõtlesin, et ei pane pumpa tööle, sest külmetamine pidi kaloreid ka suts kulutama. Ma olen nimelt jälle söögiga tagasihoidmise lainel. Oh jumal, eksju. Lõpmata teema see kaaluteema. Aga Riias olles oli meil iga õhtu menüüs Mäkk. Hommikusöögilauas ka tagasi ei hoidnud (nii maitsvad hommikusöögid olid) ja topp joogiks oli 100%-ne ananassimahl.

Koju jõudes oli vahtramahl jooksma pandud ja nüüd olen selle dieedil. Natuke tüütu on see wc vahet jooksmine, aga eks liigutamine tuleb ka kasuks. Eriti kui ma veel teisel korrusel asun. Trepist jooksmist on päeva jooksul ikka piisavalt. Nädalaga kilo kadunud nagu niuhti. Tuleb kasuks, eriti, kui ma omale mõne hilbu ka Riiast veel ostsin, näevad riided ka seljas paremad välja:) Sellised lood siis sel korral.

14. märts 2019

Minu Vikerraadio e-etteütluse tulemus

 Arenguruumi on, aga mingi vaist on siiski olemas:)

 

Minu sisestatud tekst:

Aitäh kaasmaalane, et pärast mitmendat-setmendat korda "Tõe ja õiguse" vaatamist ärksalt e-etteütlust kirjutad, tähistamaks riigikeele ning laulupeo juubelit. Laulu-ja tantsupeole soovivad kõik, olgu nad niiöelda euroaastal sündinud kooliuusikud, kes lauluväljakul veel hästi ei orienteeru või väliseesti tantsurühmad, kes Kalevi keskstaadionil "Tuljakut" esitades ühekorraga kodumaaigatsust ja jällenägemise rõõmu tunnevad. Kas üleeestiline juubelipidu "Minu arm" kuulub Rahvusringhäälingu enimvaadatud saadete hulka, on heinakuu alguseni teadmata.
"Laula ja hõiska", hüüab debütant dirigendipuldis, kui Gustav Ernesaksalikku segakoorilaulu juhatab ja enamik lauljaid vaid ümiseb, pilgud laulutaadi mälestussambal.

Kontrolltekst:

Aitäh, kaasmaalane, et pärast mitmendat-setmendat korda "Tõe ja õiguse" vaatamist ärksalt e-etteütlust kirjutad, tähistamaks riigikeele ning laulupeo juubelit!
Laulu- ja tantsupeole soovivad kõik, olgu nad nii-öelda euroaastal sündinud kooliuusikud, kes lauluväljakul veel hästi ei orienteeru, või Välis-Eesti tantsurühmad, kes Kalevi keskstaadionil “Tuljakut” esitades ühekorraga kodumaaigatsust ja jällenägemise rõõmu tunnevad.
Kas üle-eestiline juubelipidu „Minu arm“ kuulub rahvusringhäälingu enim vaadatud saadete hulka, on heinakuu alguseni teadmata.
„Laula ja hõiska!“ hüüab debütant dirigendipuldis, kui gustavernesaksalikku segakoorilaulu juhatab ja enamik lauljaid vaid ümiseb, pilgud laulutaadi mälestussambal.

Paralleelvõimalused:

  • Esimese lause lõpus võib olla nii punkt kui ka hüüumärk.
  • Sõna „tähistamaks“ ees ei ole koma kohustuslik.
  • euroaasta / euro aasta
  • Välis-Eesti / väliseesti
  • lauluväljakul / Lauluväljakul
  • „Tuljakut“ / tuljakut
  • kodumaaigatsust / kodumaa igatsust
  • jällenägemise / jälle nägemise
  • Kalevi / „Kalevi“
  • üle-eestiline / üleeestiline
  • „Minu arm“ / Minu Arm
  • enim vaadatud / enimvaadatud
  • gustavernesaksalikku / gustav-ernesaksalikku
  • segakoorilaulu / segakoori laulu
  • laulutaadi / Laulutaadi
  • Kontrollsüsteem oli leebe üleliigsete reavahetuste, tühikute ning erinevate jutumärgivormide suhtes. 
     

11. märts 2019

Röövimine keset päeva?

Tahan jagada üht lugu, mis minuga Riias juhtus. Ma pole viitsinud seda ekstra kellelegi rääkida, mõtlesin, et panen kirja, siis pole igaühele ekstra seletamist. Võib-olla on see kellelegi ka pisikeseks õpetuseks, kuigi meie siin Eestis peaks sellisteks juhtudeks küll väga hästi ettevalmistatud olema, tänu Kuuuurijale ikka.

Kuna tegu oli profiga, siis nagu näha, langesin mina lõksu. Õnneks ma suutsin kainet meelt säilitada ja taipasin õige pea, millega tegu.

Lugu siis selline, et täiesti tavaline kaubanduskeskus, kus otsustasime esimesel õhtul pisikese tiiru teha (Spice) ja kuna seal oli Naistepäeva tähistamine täies hoos, siis oli igasuguseid müügikohti jalakäijate tsoon tihedalt täis - Läti disaini, igasugu seepe, ehteid jne. Ühes taolises kohas panin tähele, et naistele tehakse ka meiki. Aga kuna oli õhtune aeg, siis endamisis mõtlesin, kes tahab lasta oma nägu plökerdada enne magama minekut, enda mätta otsast vaadates muidugi. Normaalsed inimesed muidugi suunduvad reede õhtul ikka nädalavahetust tähistama. Oli nagu oli, unustasin asja.

Ülejärgmisel päeval sattusime sinna samasse kaubanduskeskusesse. Üsna avamise hetkel, rahvast liikus veel vähe. Sisesenesime samast kohast, kust eelmine kord. Ja siis see juhtus. Mulle astus kohe ligi üks kena naisterahvas. Mida ta minuga rääkis (või mis keeles) või kuidas see juhtus, aga üksäkki istusin ma tema juures toolis ja ta hakkas mu näol testima üht seerumit. Minu jaoks täitsa tundmatu tootja kraam, aga tema jutt oli nii hea ja sain kohe reaalis ka tulemusi näha. Katsetus käis ühel näopoolel, et tulemus silmaga kohe näha oleks. Tegu oli  MicaCosmetics seerumiga (LINK). Minu langenud nahk näos tõusis sekunditega ja pikaaegsema kasutusega pidi see minuga lausa imet tegema.

Siis palus Svetlana (jah, olime selleks ajaks juba tuttavaks saanud) minu käerannet ja sinna hakkas ta määrima teist imelist toodet, seda siin (LINK), imeõrna koorimiskreemi. Ta lasi kreemil hetke mõjuda ja siis hakkas ringjate liigutustega nahka koorima. Kreem oli siidjas, aga ma nüüd ei saagi aru, kas see oli mustus, mida mul maha kooruma hakkas või oli see tõesti kõik vana nahk? Svetlana rääkis minuga vene keeles. Sain enamvähem aru, mida ta rääkis, ise vastu rääkida oskasin minimaalselt. Mida mul aga maha voolama hakkas, sellest ma õnneks (või kahjuks) aru ei saanudki. Sama asja kordas ta mul ka nöo peal. Mida ja kui palju sealt maha koorus, ma ei näinud. Kurjusekorts aga ühelt poolt nägu tasandus küll võluväel ära, võrdluseks teise nöopoole omaga. Töötas. Ma olin peaaegu vaimustunud. Aga...

Aga siis küsis ta mult imelikult, et kumb toode mulle rohkem meeldis. No jah, raske küsimus, mõlemad olid mu südame võitnud. Aga kuna pidin ühe ütlema, siis ütlesin, et seerum. Kohe käis ta mulle välja, et täna on neil pakkumine 100 eurot seerum. Ma kujutasin ette, kuidas ma 100 eurot maksan ja ma ei suutnud seda tegelikult ette kujutada. Päris hirmus oleks olnud, et ostan midagi nii kallist jumalast lampi.Aga siis järgnes jutt, et  kuna mina olen Eestist ja ikkagi külaline, siis mulle teeb hea hinnaga - 65 eurot. Selleks ajaks olin toolist juba püsti tõusnud ja ootasin, kunas Svetlana otsad kokku tõmbab ja ma saan Mete vaevad lõpetada. Teema ootas mind nurga taga. Kui Svetlana taipama hakkas, et ma eriti nagu hinnast vaimustuses ei ole, läks ta kapi juurde, võttis sealt oma läpaka välja, avas selle, vaatas sealt midagi asjalikult ja tuli minu juurde ja küsis, kas ma suud pidada oskan. Hästi saan aru ju vene keelest, ah?:D Temal olevat mulle salapakkumine 55 eurot seerumi eest. Sujuvalt võttis ta kilekotikese, pani pakendis seerumi kotti ja oli valmis selle mulle ulatama, raha vastu muidugi. Mina aga olin juba aru saanud, et see seal on mingi agressiivne müük, millest meil siin Eestis räägitakse päris tihti. Jäin endale kindlaks ja andsin mõista, et mul ei ole plaanigi seda toodet osta. Mis sest, et ta mu nägu kiitis ja ütles, et pikaajalisema kasutuse korral muutun ma näost pea 10 aastat nooremaks.

Mingi imega ma sealt igatahes pääsesin ilma sentigi kulutamata. Mete ei saanud aru, miks ma sinna üldse vabatahtlikult läksin, et mida ma ometi mõtlesin. Ma ei osanud talle midagi vastata, vaid lasin kohe oma nägu hinnata. Ja Mete tunnistas, et muutused on märgatavad. Ja isegi ütles, et kui ma tahan ikka, mingu ma, ja ostku omale see seerum. Aga ei. Võtsime kohe google välja ja vaatasime, mis hinnaga selline kraam ringi liigub. Kõige esimene tulemus oli 69,95 USD-d ja minult püüti selle eest just äsja 100 eurot küsida? Tänasime jumalat, et pääsesime ja ajasime omi asju edasi. Vastik tunne oli sees. Iga natukese aja tagant aga jälle imestasime, mis siin maailmas toimub.

Et ma nendest toodetest aga vaimustuses olin, sellest anna märku tõsisasi, et mul jäi see südamele ikka kripeldama. Päris lahe oleks ise kodustes tingimustes sellist profikosmeetikat kasutada ja kui tulemusi ka veel on, miks mitte. Kosmeetiku juures ma ju ei käi.

Täna ma siis tuhlasin, uurisin, kahtlesin, võrdlesin ja avastasin, et Eestis müüb seda sama seerumit Micabella Eesti 130 euroga (LINK) ja Vita -C koorjat 110 euroga (LINK), millest ma unistada ei julgendki üldse. SIIT aga leidsin need kaks head toodet + veel kindlasti hea silmakreemi komplekti hinnaga 99,95 USD-d.

Tegin omale konto ja esmakordse tellijana sain veel -45% alla. Mitte küll nende promotoodete pealt, valisin tavahinnaga tooted, lisasin ühe soodukaga ripsmedusshi, et 100 USD-d täis saaks ja sain ka rahvusvahelise saatmise tasuta. Nüüd saan öösel rahulikult magada jälle, miski ei jää vaevama.


17. veebruar 2019

Kuidas ma küünlaid ei fänna

Oh juudas, millised põrutavad uudised blogimaailmas - blogija Merje on väidevalt titeootel ja on oma blogi ootamatult sulgenud ja mitte kuskil ei kippu ega kõppu. Tundub kuidagi kahtlaselt põnev kogu see lugu ja pole midagi imestada, kui see nii jääbki, sest tundub, et Merje ei taha, et keegi sellest loost midagi teada saakski. Ja kui ta juhuslikult juba blogiauhindade jagamise ajal titeootel oli, siis pole ime, et ta paistis natukene kosunum välja. "Paks" ju õelda pole ilus, isegi "paksuke" tundub mõne jaoks juba sõimusõna olevat.

Ja kui "paksukese" (LINK) juurde tulla, siis mind küll selline domeeninimi ei häiri, veel vähem pole tähtsust sellel, kas inimene, kes seal taga peitub, on paks või peenike peaasi, et intrigeerivalt ja huvitavalt kirjutab. Ja millised oivalised toidupildid Instas, väga professionaalsed ja inspireerivad. Isegi mina läksin poodi ja ostsin shampinjone, et neist pastat valmistada ja seda olen juba korduvalt teinud. Lapsedki on seened heaks kiitnud.

Ok, see selleks. Eile Tallinnast koju sõites juhtusin Vikerraadiost kuulama tuludeklaratsiooni teemalist arutelu ja mulle jäi kripeldama see plusside avamise asi. Väga kavalalt on see tänavune süsteem MTA-s üles ehitatud, moodne küll, aga konksuga. Kannatsin öö ära magada, rahulikult hommiku suutsin ka ära nautida ja nüüd ma siis tegin arvuti lahti, et asi üle kontrollida. Mulle ei andnud rahu, et ma kuskil koolituskulusid ei näinud. Igal aastal on need juba eeltäidetult olemas olnud. 2018 aastal küll lasteaiamaksu ei olnud, aga muusikakool ja spordikool oleks pidanud olema sisse kantud. Aga ei olnud. Avasin siis MTA andmed, seal oli valla poolt kõik üles antud, deklaratsiooni need aga üle kandunud ei olnud. Lisasin siis need käsitsi ehk siis muutsin oma esitatud deklaratsiooni ja võit oli umbes tubli 50 eurot. Abiks ikka, aga ma ei saa aru, miks ei võinud see juba alguses kõik sisse kantud olla. Tasub valvas olla. Mine tea, mis veel kahe silma vahele jäänud on.

Ja nagu keegi eelmise postituse all kommenteeris, et sain vähem tulumaksu tagasi, kuna mõni kuu võis piirmäär 1200 eurot lõhki minna, siis jah, võimalik. Saan aastas korra renditulu Telialt ja sellega ma põhimõtteliselt saan vastu perset uue süsteemi järgi. Kui kellegil on soovitusi, kuidas sel aastal selle "ülearuse" tuluga toimida, siis kuulan:)

Ok, ohkan sügavalt ja mõtlen, et see pole ju kõige hullem siin maailmas. On palju-palju hirmsamaid asju. Teen alati nii, kui midagi tundub sitasti olevat:D

Eilsest veel niipalju, et jah, Tallinnas käisin. Suht suursündmus oli jälle. Kätte võtmise asi, pole üldsegi hull. Õnneks oli asja ka ikka, tühja ma juba ei sõida.

Asi oli nii, et hommikul kümne paiku hakkas Mete rääkima, et võiks tallinnasse minna. Seal pidavat Lasnamäe Kergejõustikuhallis olema Eesti Meistrivõistlused ja meie kandist on ka tublisi sportlasi, kellele kaasa elada. Ma arvasin, et Mete nalja teeb, et ta arvab, et ma kohe kohale lendan. Aga ei, asi läks nii kaugele, et ta kutsus spordihuvilise sõbranna ka kaasa, Stigi võtsime ka kampa ja kell 11 juba startisime. Ei mingit muret, et mis oma nädalavahetusega peale hakata. Kõik tuleb iseenesest sinu juurde.

Kui me juba Võhmast mööda sõitnud olime, siis hakkasin mõtlema, et miks mitte seda küünlavariku värki uurida. Mitte küll otseslt vabrikut, aga vähemalt poodi, kus neid küünlaid turustatakse. Ega ma mingi küünlafänn ei ole, aga tüdrukud olid ju ka kaasas, siis näevad nemadki midagi uut. Ja eks ma ise ka ikka natukene uudishimulik olin. Ja aega ka nagu oli, miks siis mitte seda mitte kasutada otstarbekalt.

Vahetult enne olime juba kokku leppinud, et läheme vaatame Kukupesa poe ka üle, kui juba Tallinnas oleme. Endale ma küünlaid ei ostnud, võtsin pisikeseks kingiks Kukupesa tüdrukutele. Pood oli otsast lõpuni küünlaid täis, pärast autos tükk aega lõhnasime. Poe ümbrus aga jättis küll soovida. Kui seal turistid ka käivad, siis oi-oi-oi. Paras kultuurishokk neile.

Nüüd siis Kukupesa muljed. No on alles urkas:)Ma ei tea, kas sinna läheb veel teid, Navi juhatas meid läbi K-Rauta kitsa ja aukliku parkla, kus tundus nii kitsas, et autod pidid ootama, et kuidagi mööda pääseda üksteisest. Eks tee-ja lumeolud olid ka nii nagu nad on, halvasti hooldatud tänavad, igal pool jääkonarused ja kitsas. See selleks. Kukupeasa pood oli ainuke kaunis (armas) asi seal kandis. Nagu eksinud pärl. Tänu sellele poele eksib sinna vast ikka inimesi ka ära peale kohalike. Miiu laivide järgi tundus pood suurem olevat, kui ta tegelikult oli. Stig leidis kohe mängunurga üles, ja kordagi ta sealt riiulite vahele ei tulnud - sai täiesti rahulikult ringi vaadata. Seega lapsed võib julgelt kaasa võtta. Pole mingit probleemi, et keskenduda ei saaks. Personal oli väga sõbralik ja lubati lahkelt ringi vaadata. Me polnud poes ainukesed, rahvast ikka liikus.

Kui Mete kuulis, et ma tahan Kukupessa minna, siis ta nagu kohe mainis, et no selge. Ta teab, et mind sellise suunitlusega poed huvitavad. Aga...Kukupesas on põhiliselt pildiraamid, postrid, tassid jne. Erikujulisi tasse ma oma majapidamisse enam ammu juba ei igatse. Postreid ma oma kodus ette ei kujuta. Olen küll püüdnud vaimusilmas ette kujutada, et kuhu mida panna, aga ei ole sellist kohta leidnud. Peeglid olid kenad, aga jällegi, minu kodus sellist ruumi pole ja no ei sobi meie uberikku selline kraam. Seinavõrgud olid lahedad, aga hind enam nii lahe ei olnud. Ja nii ta läks. Aga et mitte tühjade kätega lahkuda, ostsin ühe küünla. Oleksin tahtnud heategevusliku küünla soetada, aga vaimustusin Sidrunihena kõhnalisest küünlast ja ostsin selle. Röögatu 9 eurot küünla eest, mis pole sugugi minu moodi, aga see tegi mind vähemalt õnnelikuks. Terve reisi ajal mõtlesin, et mul on nii lahe küünal, lähen koju ja kohe süütan põlema. Selline "mitteküünlafänn" ma olengi.D

Mete valis ühe sünnipäevakaardi 2,50 eest, mille ta kavatseb oma klassiõele kinkida. Ikkagi Kukupesa omatoode. Aga jah, palju edu Miiule. Nad peavad oma tiimiga ikka väga leidlikud olema, et veepeal püsida. Paljalt poega tundub see küll paras pähkel olevat. E-pood (LINK) on neile suureks abiks ja eks nad ragistavad kogu aeg ajusid, et kasvada. Tublid!

Siinkohal tahaks kohe ära märkida ka tööliste tasustatmise. Niipalju kui ma olen tööandjatega kokku puutunud, alati mainitakse, et tööline peab firmale midagi sisse ka tooma, alles siis saab talle paremat palka maksta. See jutt on pidev. Silmnähtavalt läheb aga tööandjal hästi - reisid, uhked autod, ilus kodu jne. Tööline aga peab leppima piskuga ja oma peret üleval pidama ja lootma, et ka tema saab kunagi õiglast palka. Tulu tuluks, aga tööline tuleb iga päev kodust välja, annab oma maksimumi, vahel rohkemgi, aga tööandja on selle koha pealt pimedusega löödud. Lõpuks töötaja lihtsalt lahkub. Hea töötaja - ma pean siinkohal mainima. Mul on jäänud mulje, et Miiul on väga tublid inimesed poes, kes panustavad oma ideede ja kõige muuga. Tasub hoida oma töölisi, sest õhust ja armastusest ei suuda meist keegi elada. Ja kaadri voolavus ei tee ühelegi firmale au. Jõudu!

15. veebruar 2019

Juhhei

No nii, olen jälle online. Oh ei, mitte et ma olen nüüd ilma nutimaalilamata elanud, oh ei. Iga jumala päev istun netis (laste arvates löön ma päevad läbi oma aega surnuks justnimelt netis lustides), töö iseloom selline. Ja kui on tööaeg, siis on mul lahti maksimum ainult stuudium, et jälgida, mis koolis ka toimub. Mujal ma reeglina töö ajal ei ole. Kui ma tahan rutiini murda, siis lähen parem tiiru kanade juurde, pesen nõusid või kütan ahju jne., et siis värskelt jälle edasi töötada.

Kui stuudiumist rääkida, siis jah, mul ei ole niiväga po**ui, kuidas mu lastel läheb. Ikka hoian silma peal ja kui vaja, siis lapsed annavad aru - mis, kus ja millal. Ja ma olen väga arusaaja lapsevanem. Kui Mete on vahest harva kolme saanud, siis on tema stampvastus, et kõik said:) Kahjuks mina seda "kõike" ei näe ja pean uskuma. Peaasi, et ta teemast aru saaks ja kui ei saa, läheks vajadusel konsultatsiooni.

Kõige rohkem tuska teevad mulle Meena hinded. Tal on praegu rasked ajad ja ma püüan igati mõistev olla, mitte väga pragada, aga tihti kisub ikka kooliasjade pärast tüliks. Loodan, et ta tuleb sellest kõigest ilma suuremate jamadeta välja ja elu läheb normaalselt edasi. Elame need natukene halvemad tulemused koolis üle. Ja ma ei luba tal mitte mingil tingimusel juukseid värvida. Juba aasta-paar tagasi ostis ta salaja mingisuguse tooniva vene päritolu lilla olluse ja püüdis omal juukseid värvida. Õnneks polnud ta eriti osav selles ja püsivust ka ei olnud, veel vähem on ta kunagi näinud, kuidas juukseid värvida (eeskuju puudub) - natukene mökerdas ja õige pea kulus see maha. Mina heaks ei kiida laste juuste värvimist. Iga asi ikka omal ajal või siis hiljem:D Aga kõrvarõngad on saanud minu mõlemad tütred aastaselt. Selles suhtes ei olnud küsimustki, kas see on normaalne või mitte. Kui ma uuesti tite saaksin ja ta tüdruk oleks, siis ma vist enam nii ei teeks. Tänaseks päevaks ei kanna kumbki tüdruk enam kõrvarõngaid ja kui mulle mõni laps silma alla jääb silmapaistvate "kulinatega", siis eriti meeldiv vaatepilt see ei ole. Elan üle ja see ei puutu minusse, aga jah...olen ses suhtes kõvasti konservatiivsemaks muutunud.

Nüüd te kindlasti arvate, et konservatiivne, järelikult kindel EKRE valija. Ma kaalusin seda eile "Kolmeraudset" vaadates, Helmel on siiski väga suur toetajaskond, statistika kohaselt. Ja poleks paha ju, kui natukene värskemad tuuled puhuma hakkaks poliitmaastikul. Aga siinkohal olen ma üsna tolerantne ja tunnistan, et mul ei ole geide ja lesbide vastu mitte midagi. Tehku, mis tahavad, minu elu nad ei sega. Ja maailma on niipalju edasi arenenud, et isegi meil peres pole see mingi tabuteema. Pisemad lapsedki arutlevad neil teemadel kõva häälega, kuula ja imesta:)

Seega, mina valin Keskerakonda, nagu ikka. Ah, nali, ma ei tea veel. Meile siia metsatukka ei jõua eriti valmisreklaami ka, pastakatest rääkimata, seega ega ma kursis ei olegi, kes valikus on ja mida lubatakse. Facebooki mul ka ei ole, kust inffi saaks. Valimata ma kohe kindlasti ei jäta, see on kindel. Valmisid kuuluvad minu jaoks samasse huvikategooriasse EBA ja Eurovisiooniga. Ok, tuludeklaratsiooni kinnitamine ka. Need on ka sellised erilised sündmused ja pakuvad pinget.

Kinnitasin minagi eile esimeste hulgas on deklaratsiooni äta. Üritasin mitu korda, enne kui löögile sain. Oli pettumus. Tuttav raamatupidaja lubas, et saan kõik enammakstud tulumaksu tagasi, aga per*et Roosi, ei olnud see asi nii roosiline. Ainult ca.1145 saan tagasi, arvestasin ca. 1400-ga. Si*t tunne oli natukene, nagu oleks röövitud:D Ma ei ole viitsinud uuesti kontrollima ka minna, et äkki kuskil viga, aga vaevalt küll, Maksuamet juba vigu ei tee.

Sellel nädalal oli veel üks suurem sündmus, kui seda nüüd nimetada saab. Pigem oli see looduskatastroof, mis lõi meie nädala ikka korralikult sassi. Oli palju lund ja öösel sadas veelgi rohkem juurde. Oli puid langenud. Esimene üllatus oli, kui Mete teatas, et bussi vist ei tule ja pean neid kooli viima. Siis järgnes kohe info, et buss ikkagi tuli. Järgmisena andis Mete teada, et vanaema pidi oma bussiga kraavis olema. Helistasin. Puu oli teele langenud, paks lumi peal, hämar ja kui ema seda taksitust märganud oli, oli juba hilja. Buss viskus lumevalli, esiklaas ja tabloo pidid vigastatud olema. Et emal oli isaga kokku leppitud, et ta läheb teda Tartusse viima, siis pakkusin isale ennast sohvriks, sest emal oli omalgi jama rohkem kui küll.

Andsin töökohta teada, et asjalood nii, et pean pereliikmeid hädas aitama ja teen oma töö kenasti järgi. Tartu pole liikudes sain aga sõnumi, et elekter on ära. Ja teatavasti ilma elektrita mina oma tööd teha ei saa. Plaanisin, et kui olen isa kohale toimetanud, siis võtan vabalt. Olin ju üksi ja kuhugile kiiret ei olnud. Aga alati on nii, et kui sul on võimalus, siis saa lihtsalt ei viitsi seda kasutada ja eks oli teisigi argumente. On selge, et kuhu iganes sa lähed, siis kulub raha. Aga säästurezhiim ju kogu riigis, nii ka mul. Minust saaks hea riigijuht ja rahva rahaga ringi käia. Oi kuidas ma majandaks ja tõmbaks seda meeletut laristamist koomale. Ma vältisin isegi Rõngu pagarit ja Tõrva Maximat. Laiskusest ja kihust kokku hoida. Oleks ma ühte neist sisse astunud, oleks rahakulu kindel olnud.

Seega tegin puhtalt selle tiiru ära, võtsin kooli eest kõik oma kolm koolilast ja olime kaheks kodus. Aga üllatus, üllatus - elekter oli jätkuvalt ära. Õnneks oli päevavalgus. Kasutasin seda aega Stigile ette lugemiseks. Päris mitu raamatut sai loetud. Kui pimedaks läks, hakkas asi juba närvidele käima. Istusime lihtsalt pimedas, mitte midagi teha ei osanud. Kraanikauss oli ka musti nõusid täis ja üldsegi oli kõik nii trööstitu. Ainult väljas tundus nii maagiline. Palju valget lund ja kuuvalgus. Tegin Metele ja Stigile ettepanku metsa luusima minna, mis ikka niisama istuda. Meena magas suurest igavusest.

Päris metsa me siiski ei läinud, aga jalutasime vanaema juurde. Kodus teda küll veel ei olnud, sest ta möllas ikka veel oma bussiga. Üks sai remonti, asendusbuss tagasi viidud ja kolmanda ta tõi hilisõhtuks koju, et järgmisel päeval jälle liinile minna. Külavahel saime infot, et elektrit lubatakse alles järgmiseks päevaks. Ei olnud hea uudis. Leppisime lastega kokku, et nad jäävad koolist koju. Meena arvas, et tema vajab äratust ja läheb siiski kooli.

Hakkasin juba öösel kella kolme ajal käima köögis kella vaatamas. Iga poole tunni tagant kuni hommikul kella kuueni. No mis teha, kui mobiil ei töödanud (aku tühi) ja ainuke kell majas oli seinakell köögis. Siis läksin Meenat üles ajama. Ja siis ta teatas, et temal on juuksed ikka liiga rasvased ja tema ei saa nii kooli minna. Kogu minu öine kõndimine läks vett vedama. Keerasin uuesti magama, sest tööle mul tol päeval asja ei olnud. Magasin rahulikult. Natukene süda valutas küll töö pärast, sest mul polnud mingit võimalust töö juurde teatada, et asjalood nii on nagu nad on. Ei tea, mida nad mõtlesid. Et oh, ta kodukontoris ja laseb täiega üle, hea elu küll teisel. Tegelikult oleksin parema meelega tööd teinud, kui lihtsalt niisama vahtinud ilma vee ja elektrita.

Oli ka plusse kogu sel jamal. Mete sai päeval oma puslega tegeleda, meie Stigiga panime lihtsamaid puslesid kokku. Eelmine õhtu mängisime ema juures küünlavalgel memorit (Isamaa valmisreklaami raames valminud lauamäng), jaluatmine kuuvalges, raamatudja kõik see ilma nutiseadmeteta. Täielik kvaliteetaeg. Stig arvas, et päris hea, et elekter ära. Lapsed on ikka targad.

Põhimõtteliselt olime 26 tundi ilma vooluta ja siis helistatakse koolist nagu mingile asotsiaalsele perele ja päritakse, miks teie lapsed koolis ei ole.Et miks kooli teatatud ei ole puudumisest. No see võttis küll natukene, et...möhh, mis toimub. Kas tõesti on see nii suur probleem, kui minu kolm last koolis ei ole, kui meil siin on palju suuremaid muresid. Ei tea, kuidas ma oleksin pidanud kooli seda teatama? Ja miks minu lapsed kooli minna ei saanud, kui kõik teised said, ei ohiks küll mingi argument olla. Me ikka otsustame siin ise, mis ja kuidas meile parim oli tol hetkel.

Tööga sain ka järje peale. Tegin pikemaid õhtuid ja tundub, et oli igati mõnus hingetõmbeaeg see vooluta olek. Eesti Vabariik võiks sellised päevi, kus pistik seinast välja tõmmatakse, riiklikult korraldama hakata:)




22. jaanuar 2019

Karmid lood

Näpistan hetke aega, et natukene lobiseda. Tööpäev on läbi, väljas veel üsna valge. Läheb päev-päevalt valgemaks ja lõbusamaks see elu siin maamunal. Natukene liiga külm on küll, aga elame üle. Kuidas, see on juba iseasi.

Ma olin siin mõned päevad tagasi nii masenduses, et hakkasin juba umbropsu igasugu jubedaid plaane tegema. Esiteks öeldi töö juurest üsna selgelt, et 3 nädalat puhkust, mida mul ilmtingimata jutti suvel vaja on, ma kohe kindlasti ei saa. Max 2 nädalat korraga. Kahjuks 2 nädalaga Nordkapi reis ette võtta ei ole eriti rentaabel - see saab sel juhul olema üks suur kihutamine. Ja et meil on kuupäevad ka juba paika pandud, siis teine probleem ongi selles, et kuidas ma ometi saan oma puhkust ette planeerida, kui puhkusegraafik pole paigas. Ei ole nii, et mina puhkan, millal tahan, tuleb ka teistega arvestada. Iga aasta olen mina viimane, kes saab siis järgi jäänud vabadest aegadest omale puhkuse välja valida. Mul pole selle vastu midagi olnud ka, sest vahet pole olnud. Sel korral aga on pundiga minek ja tegime natukene plaane juba.

Siis ma otsustasingi, et saan selle puhkuse omale nii või naa sel ajal, kui mina seda tahan - lahkumisavaldusega. Puhkan siis niipalju kui soovin. Muud lihtsalt üle ei jää. Tahaks ikka natuke ise ka oma elu peremees olla. Töökoormus on viimasel ajal nii jubedalt kasvanud, et oma elu on täitsa unarusse jäänud. Ja palk on ka ajale jalgu jäänud, piinlik sellest isegi rääkida. Kui uudistes räägitakse Eesti keskmisest, siis tuleb klomp kurku.

Tegin siis uudise emale ka teatavaks, Mete kuuldes. Ja arvake ära, mis juhtus. Mete ei rääkinud minuga mitu päeva. Üldse on see teismeliste kontsentratsioon siin majas liiga suureks läinud juba. Minu närvid ei pea siin vastu. Ma tunnen, et ma ei oska selle kõigega siin enam toime tulla ja olen üks äärmiselt halb ema. Olen oma lapsi totaalselt valesti kasvatanud. Mis valesti? Mul puuduvad täiesti oskused emaks olemiseks. Ja nii see kõik siin kuhjub.

Abi otsida, arvate? Kahjuks seda luksust ma endale lubada ei saa, vähemalt mitte niikaua, kui mul töö on. See kõik nõuab aega ja aega mul ei ole. Ja kui mul enam tööd ei ole, siis ei ole ka raha. Nokk kinni, saba lahti.

Kuigi ma olen kogu selle kupatuse peale siin üsna vihane, siis niipalju jõudu ma endas ikka leidsin, et pere pisematega kinopäev teha pühapäeval. Lihtsalt, et kodust välja saada ja midagi muud ka näha, kui töö ja majapidamine.

Et olime juba linna läinud, otsustasime kohe kaks filmi ära vaadata. Ok, mina vaatasin vaid ühe - "Eia jõulud Tondikakul". Ma olen ikka nii põhjas omadega, pisar oli filmi ajal kogu aeg silmas - nii ilus film oli:)

Lapsed vaatasid veel uue Lotte filmi ka ära. Mina sel ajal käisin toitu ostmas. Ja issand, mis maksab kinos käik. Esimese raksuga ostsime kolm piletit, kaks popcorni ja kaks Cocat ja mult küsita ca. 25 eurot. Ma lausa võpatasin. Aga siis rahustasin ennast, et vahest harva ju võib ja lastele makstakse ju elatist ja kõik on korras.Ma lähen alati püha viha täis, kui raadiosse helistavad "vaesed" isad ja kurdavad, et elatisraha miinimum on liiga suur ja emad peavad ju ka ometi sama suure summa panustama. Krt, mis viga see raha nutsakas panustada, tule ja ole siin oma lastega 24/7, lahenda kõik probleemid, maksa kõige eest ja hoia kogu see krempel siin toimivana. See on hullumeelsus. Vähemalt mina tunnen küll kohati nii. Võib-olla ma olen liiga nõudlik ja võiksin lõdvemalt võtta, natukene isegi "sita" sisse uppuda ja minna laskma, aga näe, ei oska.

Ühesõnaga sain nüüd natukene südant puistata. Lähen nüüd otsin omasuguste seltsi - kanad ootavad:D

15. jaanuar 2019

Liugle, liugle libe suusk:D

Nüüd sellest, mis saama hakkas, kui meil uus suusapaar majas oli. Mitte küll majas, jätsin kogu uue varustuse ööseks autosse, et toas asjatut elevust mitte tekitada. Oli juba suht hiline aeg, kui me lõpuks koju jõudsime. Magamineku aeg.

Magamisest rääkides...Stigi sain oma voodist väga lihtsalt võõrutatud. Isegi lubatud puldiautot pole pidanud talle Alist tellima. Ta on selle vist juba unustanud. Igatahes läheb ta igal õhtul rõõmuga oma pessa ja vist unub kohe, sest mingit tralli seal ei toimu, kohe on vaikus. Öösel saab isegi pissil omal käel käidud, kui vajadus tekib. Ronib kenasti redelist alla ja toimetab. Öiseid ärkamisi muid ei ole, minu voodisse ära eksinud ei ole. Väga lahe. Ja ta on ise ka enda üle uhke. Ma olen ka juba üksi magamisega ära harjunud, seega üks hea asigi kõige selle "jama" juures siin:)



Mis siis hommikul juhtuma hakkas. Kõigepealt avaldasin ka teistele saladuse, et meil uued suusad on. Selgitasin ka seda, et ühed suusad kolme peale ja peame normaalselt jagatud saama. Kuna mina olin kõige kiirem, sain esimesena suuski proovima. Stig oli mul ka muidugi sabas. Pidin tema ka suuskadele aitama, et siis koos minna põllule rada tegema. Selgus aga kurb tõsiasi, et olime unustanud uurida, kuidas saapad suuskadele kinnituvad ja kõige tähtsam, kuidas suusad alt ära käivad. Pidasin seda nii iseenesest mõistetavaks, et eraldi sellele ostu ajal ei keskendunud.

Kutsusin Mete appi ja sain ühe suusa mingi trikiga alla. Ronisin siis suusk jalas meie kitsast esikust õue, et hoovi peal teinegi suusk juba isesesivalt alla saada, aga no õudust. Nii krdi libe oli ja Stig ei suutnud mind paigal ka hoida, et saaksin suusa alla klõpsata. Nii me siis pusisime mailma aeg. Lõpuks oli mul nahk seljas märg ja suusad ka all. Esimene asi kukkusin kohe perseli. See oli nii naljakas, et ise ka naersin. Pole ju üle 20 aasta kindlasti suuskadele saanud ja tänapäeva suusad on hoopis midagi muud, kui meil omal ajal. Ikka jube libedad on. Poest anti mingi demo lapp ka kaasa, et suuki määrida, aga no pole vajadust. Praegu küll mitte.

Ukerdasin siis garaazhi juurde, et sealt kepid võtta ja asusime teele. Läksime koheva lume sisse, et mingi raja moodi värk sisse ajada põllule. Stig tuli mulle kenasti järgi. Esimese hooga sattusin paraja kallaku peale ja selline hoog tuli sisse, et sain vaevu enne kanalisatsiooni kaevu suunda muuta. Muidu oleks sinna sisse pannud otsapidi.

Vaevu saime pool ringi tehtu, kui Meena oli platsis ja ähvardas, et kui ma kohe ei tule ja talle suuski üle ai anna, siis läheb ta tuppa tagasi. Seda ei saanud ju juhtuda lasta, sest tema toast välja saamine ei ole lihtsamate asjade killast. Tegin paar kiiremat liigutust ja andsin talle suusad üle. Kui te arvata, et see lihtne oli, siis eksite. Mul olid vahetusjalanõid õues ja pidin saabastest välja astuma, et suusad alt saada. Kinnitustega ma saapaid lahti lasta ei osanud. Meena astus otse suusasaabastesse ja nii see asi meil käis. Piinlik jah, ma tean, aga tänapäeva tehnika ja pole kursis. Enne käisin muidugi garaazhis ka, et paras kruvikeeraja leida, mille sidemeid lahti kangutada. Aga kui kuskilt järgi ei andnud, lõin käega. Ei tahtnud ju toore jõuga midagi ära ka murda.

Meena tegi oma tiiru ära ja tundus, et on rahul. Tema on kooli kaudu suusatamise kunstiga tuttav, probleeme püsti seismisega ei olnud.


Järgmisena sai suuski testida Mete. Saapad oli statsionaarselt suuskade küljes ja nii astus ka Mete otse plätudest suusasaabastesse. Mete võttis Stigi sappa ja nemad läksid kodust natukene kaugemale. Hiljem ehitasid meie pisikesele mäele hüppe ja tegid seal trikke. Neil jätkus seda rõõmu ikka pikemaks.

Mina läksin vahepeal tuppa, lõin Youtube´i lahti ja katsusin välja raalida, kuidas saapad suuskadelt normaalselt kätte saada. Oma olematu inglise keelega sain sellele kiirelt jälile, läksin välja katsetama ja oligi asi lahendatud. Lihtne, aga geniaalne. Nüüd on sellega ka asi korras.

Kõik oli ilus, aga natukene kurvaks tegi, et kui mina tahaksingi suusatada, siis on "sada venelast" sabas ja igaüks nõuab oma. See on jagamise pahupool. Sel päeval ma enam üritama ei hakanudki, et saaks ka minna ja üksi, rahus, metsade vahel mõned tiirud teha ja niipalju ikka, kui süda lustib. Õhtul oleks ideaalne olnud minna, aga no sorry, me elame metsas ja siin ei ole tänavavalgustust. Korra kaalusin, et võiks ju auto tuled peale lasta ja siis üritada, aga mõtteks see jäigi.

Järgmisel päeval oli juba laus sula, oleks saanud kindlust ehitada, aga ma olin vait, ei piiksatanud Stigile sõnagi. Tööpäev ka ja kui ma ükskord oleks lõpeatnud, oleks juba pime olnud ja mina ramp väsinud.

14. jaanuar 2019

Kui üks asi viib teiseni

Vedasin ennast vastu tahtmist siia. Mul on mingi madalseis ja tunne on justkui tühjaks pigistatud sidrunil.

Suutsin eelmisel nädalal täitsa regulaarselt igal õhtul kõndimas käia, toiduga hoidsin ja nii kilo kaotasin ka umbes kaalust, aga rohkem ma küll ei suuda. Ma peaaegu ei naeratagi enam, kõnnin mornilt ringi, söögitegemisest rõõmu ei tunne. Kui teengi süüa, siis minu toidu limiit on selleks ajaks täis või on kell juba liiga palju söömiseks. Kui emal külas käin, piirdun vaid ingveri alkoholivaba napsuga. Kas see on siis elu? Sealsamas on tal kommikausid head-paremat täis. Jah, saab ka teisiti, ei pea näost ilma aruta magusat ja saiakesi sisse ajama, mõõdukalt saab ka. Ja seda ma nüüd edaspidi kavatsengi.Lõpetan need piinad ja katsun mingil moel liikumisele ka rohkem rõhku panna.

Momendil on mul selg natukene haige. Laupäeva hommikuks olin Stigile lubanud tohutuid lumelosse ja onne. Stig kurivaim selliseid ägedaid asju juba oma üksluises elus naljalt ei unusta. Hea et ta mul hommikul kohvi rahulikult ära juua lubas ja nii me siis hommikul enne kukke hoovi peal seisime. Ainuke jama oli see, et lumi ei pakkinudki. Püdevast lumest juba ei ehita. Aga et tujul mitte langeda lasta, kuhjasin lihtsalt ühe natukene suurema hunniku lund kokku. Et kui see hunnik nüüd ära külmuma peaks, saab käigud sisse ajada. Nii ma Stigile seletasin, nagu muinasjuttu.

Siis turgatas mul pähe, et kui ma juba väljas olen, võiks pööningult välja otsida kunagi aastaid tagasi vist isegi Stenile ostetud suusasaapad ja siis suusad ja kepid ka. Aastaid ei ole neid tarvidust välja otsida vaja olnud.

Saapad oli suurus 38, aga Stigile suht head villase sokiga kandmiseks. Ületasin ennast tohutult ja Stig saigi esimest korda elus suuskadele. Tal andis ennast püsti hoida, veel vähem oskas ta suuskadega midagi peale hakata. Nullist andsin tal algtõed edasi, 110 korda tõstsin teda püsti ja harutasin suusad all jälle õigeks ja panin õige suuna peale. Lasteaiast on mul meelde jäänud, et ilma keppideta on algajal kõige parem tunnetus kätte saada. Paari tunni pärast lasi Stig juba pisikesest mäest alla - kord paremini, siis jälle kehvemini. Mina olin siis see tõstuk ja nii ma oma seljale liiga tegingi. Aga oli lõbus, Stigil. Minul niiväga mitte. Aga lapsevanema rõõmud. Ja kui siia nüüd lisada, et ma olen siin majapidamises ainus lapsevanem ja see veel viiega korrutada, siis meenutage seda sidrunit postituse alguses.


Mässasime me nende suuskadega niikaua, kui Stig ise aru sai, et piisab küll esimeseks korraks. Ei pidanudki teda keelitama ja meelitama hakkama, et tuppa minna. Ilmad on super ilusad, kraadid ideaalsed, täitsa talve võlumaa  on meil siin metsas.

Siis tuli Stigile veel meelde süntesaator, mis meil lehtla all juba aegadest ammustest vedeleb.Seda ta nuias juba pikka aega, et ma tuppa tooks. Ma lükkasin seda ikka edasi igasugu vabandusi ettekäändeks tuues, põhiliselt muidugi seda, et ma olen väsinud ja teeme seda teinekord. Nüüd aga ei olnud pääsu. Lükkasin kindaga suurema p*sa maha, toitejuhtme leidsin ka üllatavalt lihtsalt ja nii see pill tuppa saigi. See on kuskil umbes täpselt 23 aastat äkki vana. Aga töötab ja näeb päris kobe välja peale põhjalikumat puhastust.


Stig on jube kõva pillimees. Ema juures ta mängib alati nii ilusasti ja ennastunustavalt klaverit. Meena kitarri tahab ta ikka aegajalt laenata ja ksülofon on tal ka harjutamiseks.

Tuppa tulles jäin ma endamisi mõtisklema, et lubasin ju juba kaks aastat tagasi Metele ka suusad osta. Aga sai ikka edasi lükatud, küll puuduva lume tõttu või siis lihtsalt mugavuse tõttu. Minu arust oli see päris suur ettevõtmine - suuskade ostmine. Lubasin küll rahaga säästlikum olla mõned kuud, aga siis pärast mõningast kaalumist otsustasin, et kui mitte nüüd, millal siis veel. Suur pluss asja juures oli see, et nii Mete kui Meena on minuga peaaegu ühes jalanumbris (kui villase sokiga natukene kaasa aidata), ja saame üht komplekti suuski jagada kolme peale.

Panin mõttes esialgse plaani paika, kutsusin Mete ja ja andsin talle äärmiselt pealiskaudselt teada, et käime tiiru ära. Mete on alati käpp, kui kuskile minek. Ega ta suurt ei uurinud, peaasi, et minna saab. Kodused oli kindlad, et kindel Ruhja ots ja andsid tellimused sisse, kes mida poest soovib. Aga, mei ei läinudki Ruhja vaid võtsime suuna Viljandi poole. Autos valgustasin Metet oma plaanist ja ta kiitis selle heaks. Isegi vist rõõmustas, et suusad saame.

Viljandis selgus aga tõsiasi, et meile sobivat pikkust suuski enam müügil ei olnud. Kuna Meena on meist sutsu lühem, siis pikemateg suuskadega riskida ei saanud. Tegin käigu pealt meie plaanid ringi ja müüja juba helistaski Pärnu poodi. Seal olid kahed suusad meie soovitud pikkusega olemas. Ühed pandi meie jaoks kõrvale, sest ei võinud kindel olla, et selle aja jooksul kellelgi veel ilmtingimata sama suurust vaja. Hooaeg ju.

Haarasime Caramel’ i kohvinurgast kaks sefiirikorvi ja asusime Pärnu poole teele. See oli mu esimene libastumine, see sefiirikorv. Aga ma olin vaid hommikusöögiga ja kell oli juba tublilt peale lõunat. Nii hea oli.

Suusad said edukalt ostetud. Saapad, kepid ja sidemed ka. Täismäng ja kõige soodsamate valikutega. Kokku läks see lugu maksma ca. 275€.


Ajasime veel Meenale susejalanõusid taga, aga no mida polnud, seda ei olnud. Tekib küsimus, milleks need poed, kui vajalikku ikka ei leia. Ikka peab tellima kuskilt.

Otsaga Port Artur 2-s, anusin ma Metet, et istuks kuskil ja sööks kasvõi ühe pisikese kartulisalati. Mul oli kõht jube tühi. Aga Mete ei halastanud ja laitis mu plaani maha. Nimelt oli meil plaan Pärnus esmakordselt McDonalds üles otsida. Ega me 100% kindlad ei olnu, et Pärnus üldse midagi sellist on, aga mul oli mingi mälupilt, et kui suvel Valgeranda mindud sai, siis kuskil justkui midagi oli. Pärnut ma tunnen kuigivõrd palju ja võtsimegi suuna vanast sillast üle suunaga Tallinna peale. Silmad hoidsime lahti ja voilaa, oligi olemas. Viimasel ajal minu lemmik “restoran”, just nagitsate ja kohvi pärast ja milline imeline küüslaugukaste seal on.


Sõime Metega kõhud punni ja olime rahul oma päevaga.

9. jaanuar 2019

Ma karjun ka oma laste peale...

Püüan õhtul veel mõned tööasjad teha, aga köögis käib selline trall. Ei aita korduv keelamine viisakalt, ega ka kõva karjumine, et vaikus majja saaks.

Närvid juba üsna krussis sellest kisast, käratan: "Kui te kohe vait ei jää, teen teile tuule alla."

Stig rõõmsalt: "Oh, emme viib meid lendama!"

Katsu siis sellistega kuri olla:)

8. jaanuar 2019

Minu keskkondlik jalajälg

Olen seda siin varemgi maininud, et poes müüdav öko toidukraam on minu jaoks üks paras bluff. Usun ainult sellisesse ökosse, mida ise kasvatanud olen ja tean, et ma pole mürke-väetisi kasutanud.

Toit-toiduks. Näpuga järge ei aja, aga hindan omatoodangut, poest ostan ka kraami igasugust, kui vaja. Mingi fanatt ei ole.

Pesuvahenditeks kasutan ma juba aastaid eranditult loodust säästvaid tooteid. Sünteetilised lõhna-ja värvained on minu puhul välistatud. Persil, Ariel jne. - täiesti out minu puhul.

Oma juukseid olen pesnud kuskil 4-5 kuud juba seebiga. Alguses kasutasin selleks tõrvaseepi, kui see otsa sai, hakkasin peseme kitsepiimaseebiga. Kenasti hakkab vahutama ja juuksed jäävad puhtad. Algul proovisin küll õunaäädika lahusega loputada, aga ei näinud sellel mingit mõtet. Seep tuleb ka ainult veega loputades välja.

Mõnda aega enne seebile üleminekut pesin pead ka munakollastega päris regulaarselt. Ühesõnaga shampooni järgi vajadust mul ei ole. Mõju kohta midagi õelda ei oska. Mõnevõrra vähem juukseid langeb välja ja mind rahuldab juba teadmine, et ei topi omale mingeid naftatooteid pähe ja kanalisatsiooni jookseb ka puhas loodus.

Näonaha hoolduseks olen kasutanud erinevaid asju...kookosrasva, oliiviõli, nüüd pikemat aega juba kanepiõli. Vahepeal tellisin ka ühe Eesti tootja näokreemi (LINK), mis sisaldas kanepiõli ja oli ka rosaatsea puhul hea. See probleem mul oli vahepeal väga aktuaalne. Nüüd on kuidagi vaibunud. Kas siis ilma tõttu (jahedamad ilmad), selle kreemi mõjul või hoopis sellepärast, et läksin puhtale kanepiõlile üle. Ei teagi. Varem oli nii, et kuhu iganes ma kohale ei ilmunud, kohe mainiti ära, et pidin "koledasti" õhetama. Nüüd pole ammu juba sellist komplimenti kuulnud.

Kreem sai mul kiirelt otsa ja uut enam osta ei raatsinud. Siis märkasin, et Ruhjas Top´is õlide riiulil oli igasuguseid õlisid pisemat sorti pudelites, kanepiõli nende seas. Nagu ikka, oli mul tol korral rahaline ressurss piiratud, aga pigistasin silma kinni ja ostsin tervelt 7.50€ eest omale 250 ml pudeli. Kodus valasin osa sellest ühte tühja juuksõli pudelisse, millel on mõnus doseerimispump ja nüüd on see minu uus "näokreem". Värskes salatis kasutan ka sama õli. Pole kordagi kahetsenud, et viimase penni hinge tagant ära andsin selle õli pärast. Ja kui nüüd nöonahk ka tänu sellele probleemne enam ei ole, siis puhas võit:)



Meigitoodetega olid mul ka kehvad lood. Mul ei olnudki neid peaaegu või siis oli juba ammu aegunud, hädaga kasutasin, kui vahest harva kuskile välja vaja oli minna. Sain ka ilma käidud muidugi. Soome reisi ajal nillisin laeva peal üht mineraaljumestusvahendit, aga no hind oli nii krõbe, et loobusin. Sain aga testida ja oli lausa vaimustuses. Võtsin omale kindlalt plaani Eestis silmad lahti hoida ja Tartu Kaubamajast ma peale äärmiselt pikka otsimist ja uurimist ostu ära tegin. Ostsin muid vidinaid ka ja kõik on siiani mulle väga vajalikud olnud ja kasutan intensiivselt ja olen ka kiidusõnu saanud, et näen nii ilus välja:D Ok, see kiidukukk on Meena olnud, aga teeb südame soojaks küll.



Tükk aega hiljem avastasin, et see Ontic mineraalne jumestuspõhi on Eesti toode ja julmusevaba:) Väga häid tooteid tehakse meil siin.

Ega muud eriti ei tarvitagi enda üles vuntsimiseks. Kui, siis kanamune oma kanadelt, kes pistsid terve penoplastist seina nahka - seega munad on suht penoplasti koostisega ja mitte niiväga ökod.