Säästurezhiimil

On oktoobrikuu viimane päev ja juba eilsest saati pean ma leidlik olema. Meil on veel kasutada ca. 35 eurot ja seda teadmata ajani. Vahepeal on olnud mõningad emotsiooni ostud, mis on  muidugi vajalikud ostud, aga ette planeerimata. Laste jalanõud (30 €), tint printerile (ca. 16 €), ootamatult kahe lapse teatrirahad (ca.28 €). Söögi peale oleme minimaalselt saanud kulutada. Leib, sai, piim, hapukoor, kassidele ühtteist. Nüüd siis tuleb tuure veel rohkem maha tõmmata, et näpud päris põhjas ei oleks. Nädalavahetus ka veel ees, siis kõik kodus ja vaja hoolitseda, et söök laual oleks.

Eile sõime piima - nuudlisuppi ja lihaga praetud kartuleid. Lapsed sõid ja kiitsid:) Täna suure mõtlesmise ja nuputamise peale - omal süda läikimas suurest õunte söömisest, tuli plaan veel viimane päts leiba küüslauguleibadeks teha, tainas kerkima panna õunakoogi jaoks ja koorega kartulid puupliidile keema, et kuumus niisama raisku ei läeks. Hiljem saab neist kartulitest päris mitut rooga teha.

 

 

Sellega peaks tänased söögiprobleemid lahendatud olema. Homme peab kindlasti poodi minema, et kuivpärmi varuda, piima osta, leiba - saia ja veel midagi, mis aitaks valutult uue nädalani toime tulla. Keldris on veel varuplaaniks borshisupi põhi. Kui TW-st nuudlimasina ka kätte saaks, oleks üks söögikord jälle lahendatud. Õhtul teen lastele õunaviile näksimiseks ja elu on ilus. Ja õunu on meil piisavalt, vaja ainult süüa:)

Ehk teeb ema ka jälle ühe päeva, mil tema teeb süüa ja kutsub meid külla sööma. See on tal juba traditsiooniks saanud:)

 Uus kuu tuleb jällegi keeruline. Pisemal autol lõpeb selle kuuga ülevaatus ja et ülevaatusele minna, on vaja õli ja filter vahetada. See on köömes selle kõrval, mis veel vaja teha on. Kui meil siin need Läti tõugu kruusaautod hommikust õhtuni voorisid, sain mina auto klaasi kivirahe ja sellega ühe täksi esiklaasi. See oli Läti poolel ja kui edasi sõitsin, siis sellest täksist hakkas jooksma pragu, mis ulatub nüüdseks juba kõrvalistuja vaatevälja. Ülevaatusele sellise klaasiga pressida mõtet ei ole.

Väiksest täksist nii palju jama

Eile tegin väikest eeluuringut, palju see suvine lõbusõit naabervabariiki  mulle maksma läheb. Klaas ca. 80 € ja vahetamine 70 €. Selline löök eelarvesse jälle, aga ülevaatuselt muidu läbi ei saa ja auto on mulle vajalik.

Aga ma rõhutan, need on kõik pisimured võrreldes sellega, mida elavad läbi Viljandi tragöödiaga seotud inimesed. Meie peredes on kõik terved ja elus, tundkem sellest rõõmu! Küll hamba alla ka midagi leiab:)

Nüüd aga üks tass head kohvi (seda on mul piisavalt, jään ellu), pea püsti ja edasi...õunu koogi jaoks tükeldama. Ma oskan kuradima head õunakooki teha, viib lausa keele alla:D
 

Viimane piisk

Seoses selle kohutava tulistamisega on minu mõtted pidevalt nii selle ootamatu lõpuga õpetajal, kohutava teoga hakkama saanud poisil ja oma lastel. Sa ei või kunagi ette teada, mis juhtuda võib, kui oma lapsed heauskselt hommikul kodust välja saadad. Või sa tead, et sinu ema on tööl ja ootad teda õhtuks jälle kodu jne. Ei saa enam milleski siin maailmas juba ammu kindel olla, kahjuks!

Elu on habras. Eks meis kõigis on mingil hetkel "mõrvar" peidus, iseasi, kuidas me end talitseda suudame, kui kaugele meid on viidud ja millised võimalused meil on see "mõrvar" välja päästa.

Kui ma nüüd ennast näiteks tooks, siis mind on ka ikka mitmel korral üle piiri viidud. Kui mul oleks võimalus olnud relva kasutada, istuksin ma juba ammu kinnimajas. Õnneks pole ma relvadega sina peal ja pole mul ka ühtki lähedast, kelle tagant relv näpata. Ja pole huvigi, käsitlemisest rääkimata. Jumal tänatud!

Seega oli suur osa sellel kohutaval õnnetusel siiski relva ebapiisavalt turvaline hoidmine kodus ja kindlasti ka selle õnnetu saatusega (nüüdseks) noore inimese viimsele piirile viimisel. Niisama tühjast kohast sellised asjad ei juhtu.

See selleks, tegu on tehtud, üks inimene pidi oma elu jätma, teine peab edasi elama õõvastava teadmisega, mis ta korda on saatnud. Ma ei kujutagi ette, mis elu see on...jube!

Ja minu viimane piisk karikas täitub juba sellest, kui Stig köögilaualt piima näppab ja seda igale poole valada üritab.

Hetkel, kui Meena lasteaiast jõudis ja tuppa astus, olin mina ametis Stigiga pahandamisega, kui ta õunamahla kannu tilga piima valas ja ülejäänu üle lauaääre maha voolas. Meena muidugi mind kohe lohutama, et meil on piima ju küll, kaks pakki veel kapis, ise vaatas külmkapi uksel kurva näoga. Armas ju. Aga Meena oli minu ütlusest: "See oli viimane tilk, minu karikas on nüüd täis!", natuke valesti aru saanud. Tema arvas, et maha valatud piim oli viimane tilk :D

Stig on praegu sellises faasis omadega, et tal pole milleski abi vaja, ta saab oma aruga kõigega hakkama. Ja nii ta vahetpidamata majandab terved päevad siin kodus, igal pool on näpud taga. Vahest on ikka täitsa "katastroof". Aga meie pisikesed katastroofid ei ole mitte võrreldavadki nii koletute asjadega, mis "päris" maailmas juhtuvad.

Olge tähelepanelikud ja sallivad teiste inimeste suhtes!

Taskurahast

Tahaks natukene taskuraha teemal arutleda ja kirjutada, kuidas meie peres need asjad lahendatud on.

Ega meil mingit regulaarset taskuraha saamist lastel ei ole. Ja taskuraha teema tuli üldse päevakorda paar aastat tagasi, seoses ühe isiku tähelepanu juhtimisele, et lapsed peaksid õppima rahaga ümber käima ja nad on juba piisavalt suured, et taskuraha saada. Mete võis siis kaheksa olla, Sten üheksa.

Mina isiklikult seda vajalikuks ei pidanud, sest lastele ostsin kõik vajaliku niikuinii ja koolis neil raha vaja ei olnud. Milleks tekitada lisapingeid.

Lõpuks siis tänu väljaspoolsele survele vastu tulles, kehtestasime korra, et mete saab 5 ja Sten 6 eurot kuus. Ühes varasemas postituses ma olen juba kirjutanud, mida Mete oma esimese taskuraha eest ostis - püssi:D Tol ajal elasime Saksamaal ja nende taskuraha kulus kõik Yoohoo´de peale või siis kogumiskaartide peale, mis sel ajal saksa laste seas väga popp oli.

Siis mingil ajal kadus meil see komme taskuraha anda ära - iseenesest. Lapsed said ka aru, et asjal pole mõtet vist, et kõik kulub tühja tähja peale ja mina ostan neile nii või naa kõik vajaliku ja mul on seda raha rohkem vaja:D

Nüüd on meil tekkinud uus allikas, kust lapsed oma taskuraha saavad - taara, mis tuuakse Soomest. Minu eksmees toob kellegi soomlase käest alati Eesti märgistusega õlle - gini taarat suures koguses ja sellest saadud raha läheb Mete ja Steni vahel jagamisele. Mina olen muidugi taaraviija rollis:)

Kuus tuleb neile kummalegi keskmiselt ca. 8 eurot sellest taarast. Sten kulutab raha oma ehitusmaterjalidele, vahest ka mobiili kiledele - kaitsetele. Mete on selline, kes niisama raha juba välja ei käi. Oli siin ükspäev teatriraha probleem, mul ei olnud vastavaid kupüüre ja tuli paar eurot puud. Palusin Metel see enda rahast juurde panna. Ei tulnud kõne allagi selline variant. Käib ja loeb oma raha ja sealsamas käib koolis automaadist mingit "kräppi" ostmas. Loomulikult suudab ta koguda ka, kui tal mingi kindel soov on. Siis istub ta eBays, rehkendab ja arvestab, mis on soodsam ja ilusam ja palub mul ostu sooritada, omal süda verd tilkumas, et peab oma raha välja käima. Ja siis kui paki ootamine hakkab, läheb minu elu kibedaks. Küll pean mina siis ennustama, kunas pakk tuleb ja kui kaugel juba on. Oeh :D Sama Steniga, kui olen mingi päeva välja käinud, peab see asi ka sel päeval kohal olema. Kui ei ole, olen mina kõigis maailma hädades süüdi. Aga sellega harjub:)

Meena jällegi on teistmoodi. Ükspäev käis mulle peale, et tema tahab OMA raha teenida. Näeb ju, et teistel on raha, temal mitte. Saime siis nii kokkuleppele, et tema läheb riisuma välja ja veab lehed ka ära. Teadsin, et ega sealt erilist tööviljakust oodata ei ole, aga siis pole ma vähemalt niisama oma raha välja käinud ja tal on tunne, et peab ikka midagi liigutama ka enne. Toppis ennast siis riidesse ja läks. Nägin, kui ta paar reha tõmmet tegi ja vajus sujuvalt Steni ehituse juurde juttu puhuma. Võib - olla vedas paar koormat ka, polnud aega jälgida, aga varsti oli ta toas oma tasu nõudmas. Sai siis oma kokkulepitud kaks eurot ja oli õnnelik. 

Ja kui oli vaja lasteaeda teatriraha viia, oli tema kohe valmis oma kaks eurot välja andma, ise sealjuures õnnelik, et saab enda teenitud rahaga abiks olla mulle. Lasin tal seda rõõmu tunda loomulikult. Raha läks õigesse kohta ja kõik võitsid.

Metega oli meil varasemalt kokkulepe ka Meena lasteaeda viimisega. Taks oli 20 senti kord, nädalas siis 1 euro. Ikkagi tema jaoks töö ju ja ta oli sellega nõus. Lapsel on väike motivatsioongi.

Jaskar taskuraha ei saa ja maksab enamasti oma lõbud ise kinni. Suur mees ja teenib juba ise, uhkus ei laseksi enam "emme" rahakoti peal elada. Tubli on ta selles vallas mul.

Kuidas teie peres lahendatakse sellised elulised asjad?

 

Piparkoogitaigen

Asjalood on nüüd sellised, et liitusin Tupperwarega. Mis mõttega, küsite? Et endale aegajalt mõni TW toode hankida natukene soodsamalt, sooduspakkumisi saada, ÄKKI kunagi ka mõni esitlus teha (kahtlane muidugi) ja siin ka üleskutse, kel mingi soov seoses Tupperwarega, siis olen igati abiks:)

Et jõuludeks korralikult ettevalmistatud olla, anna teile juba aegsasti TW kodulehelt leitud piparkoogitaigna retsepti. Sellest retseptist tuleb välja ca. 4 kg tainast, nii et kes nii palju korraga teha ei soovi, saab koguseid vähendada.

Soovitan soojalt kasutada TW Maximilliani kaussi. Kel veel olemas ei ole seda suurepärast abimeest, siis mina aitan seda muretseda.

Kuidas siis alustada?

300 g suhkrut kõrvetada, lisada aeglaselt 0,5 l kuuma vett. Lisada 1 kg suhkrut. Keeta 10 minutit. Tõsta tulelt. Lisada 500 g taluvõid ja 2 pakki piparkoogimaitseainet. Mitte liiga kuuma taignasse lisada 300 g hapukoort, 6 lahtiklopitud munakollast, 4 tl küpsetuspulbrit, 2 kg jahu.

Segada taignaks ja panna portsudena külma, kust on seda vajadusel hea võtta.

Küpsetada piparkooke 15-20 minutit 175 kraadises kuumuses.

Piparkoogid on kõige paremad siis, kui nad on mõnda aega seisnud, nii et hoia neid paar päeva metallist anumas. Piparkookidel on siis parem tekstuur ja nende maitse muutub intensiivsemaks.

Jällegi on Tupperwarel saadaval vahvad piparkookide hoidmiseks mõeldud karbid, mis kestavad põlvest põlve:)

1,5 L H:16.90

3 tk H:35.70



 Alustage siis taigna katsetustega, et õigel ajal valmis olla!

Lasteaiast

Eile sai käidu lasteaia üritusel "Liiklusõppepäev". Nagu ma juba varem olen kirjutanud, siis Meenaga on sellistel üritustel alati mingid raskused ja jamad. Kas see tuleb sellest, et mina kohal olen või on ta ka siis selline, kui mind ei ole. Ei tea. Ta on kuidagi kibestunud ja tujutu, kaasa ta teha eriti ei taha. Keerleb ümber minu ja viriseb, läheks parema meelega koju. Pidasin muidugi vastu ja olime lõpuni, aga mingit elamust ma küll sealt ei saanud.

Eile panin tähele, et lasteaia töötajad on ka temast vist üsna tüdinenud. Või on töötajad üleüldse oma tööst tüdinenud. Palgad ju väikesed ja tööpäevad pikad. Päevast päeva üks ja seesama. Ei imesta, kui nad lastega suhtlemisel seda välja elavad ja ega lapsed rumalad ei ole. Küll nad aru saavad, kas nad on soovitud või mitte. Minul igatahes jäi selline halb tunne, et minu laps on igavene tüütus. On ka, ei vaidle vastu. Seega vist on parem võimalikult vähe tüli teha nii endale kui lasteaiale ja üritusi vältima hakata. Kahju muidugi, aga päris halb tunne on, kui laps su külge klammerdub ja tegevusi kaasa ei tee.

Lastele räägiti rattaga liiklemisest, turvavarustusest, liiklueeskirjast. Kontrolliti laste kiivreid. Selgus, et Meena kiiver ei sobigi rattasõiduke, sest on liiga väike. Rattakiivri eluiga pidi olema 5 aastat, mis oli ka mulle üllatuseks. Lapsed, kes olid kohal oma ratastega, said vahvad tuled ratastele külge, iga laps ja lapsevanem helkuri. Meie lapsed lasid täna hommikul kõik käiku ja on pimedas nähtavad.

Õhtu oli üldiselt ilus ja tore, kui tuul nii tugev ei oleks olnud. Sel ajal, kui mina kodust lahkusin, oli õhk väljas nii soe, et kindaid kaasa võtta mina vajalikuks ei pidanud ja nii ma siis külmetasin oma käsi. Õhtuks oli ikka päris jahe juba.

Ratastele kinnitatakse tulesid

"Masendunud" Meena oma pisikese kiivriga

Meena uurib oma uut helkurit

Maanteeameti juhtivspetsialist Sirli Leier  jagab lastele "helkurjoonlaudu"

Lõpetuseks tahan õelda, kandke helkurit, sest pimedas on see suureks abiks, et teid ikka märgatakse õigel ajal ja ei juhtu kõige hullemat!


Liikluseeskiri paragrahv 25
Halva nähtavuse korral või pimeda ajal kõnniteeta ja valgustamata teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või süüdatud laternat.

Ostusoovitus

Ühes varasemas postituses mainisin, et lõpuks muretsesin omale eBayst täisautomaatse padjakohvimasina, et omas kodus mõõduka tasu eest head kohvi nautida. Selle konkreetse masina valisin sellepärast, et tõin samasuguse emale sünnipäeva kingiks Saksamaalt ja masinaga pole probleeme olnud, teeb head kohvi, hind on ka vastuvõetav. Ühesõnaga oli varasemast juba tuttav ja unistasin omale ka sellist saada. Nüüd on ta olemas ja mis rõõmu teeb, Jaskar on sellega ka ülimalt rahul:D

Septembrikuust saati asendamatu asi meie köögis

Esimene ettejuhtuv saadaolev soodsa hinnaga padjakohvimasin, mis Eestist saada, leidsin siit. Iseasi on jällegi patjadega. Nende hinnad Eestis on kallid. 16 patja maksab keskmiselt 3. 99 € (0.25 € / padi)
Selles postituses tahakski alternatiivi pakkuda, mida ise olen juba aasta jagu kasutanud ja päris rahul. Ja mis põhiline, kohvihind ikka tükkmaad soodsam, kui meilt siit Eestist osta.

Eelmisel pühapäeval tegin tellimus uuele kogusele kohvipatjadele, mida varem tellisin eBayst. Nüüd aga  tellin samalt müüjalt, aga otse nede kodulehelt. Iga tellimusega on kaasas ka 5%-line sooduskupong ja sel korral ka tasuta kohvimasina puhastusvahend, mis Eestis pole samuti  mitte odav lõbu. Saatmiskulu Eestisse on 9.90 €. Kaup kohal nädalaga.

Püüan alati ikka võimalikult suure koguse kohvi tellida, et tüki hind odavam tuleks, sest saatmiskulu saab ka sellega hajutada, ei pea nii tihti tellima. Sel korral sai tellitu 6 x 100 patja. Koos saatmisega tuli ühe padja hinnaks 0.12 €. Poole odavam, kui kohapealt ostes.

Selline suur pakk ja toodi koju kätte Eesti Posti poolt

6 x 100 kohvipatja

Loodan, et oma postitusega tekitasin kasvõi ühes inimeses huvi uue kohvimasina soetamiseks või siis kohvipatjade soodsamaks soetamiseks. Kui keegi teab veel odavamaid versioone, andke aga teada?

 

Unejutuaeg

Meena on meil peres laps, kes armastab õhtuseid lugemisi. Tema eriline lemmik on "Printsessijuttude varalaegas". Selle raamatu kinkis talle kunagi ammu vanaema, kui me veel Saksamaal elasime ja ta sai selle eestikeelse raamatu endaga kaasa võtta. Printsessiteemad kõidavad Meenat ikka ja veel. See raamat on talle nii mitu korda juba ette kantud, et ta teab lugusid peast.

Meil on kombeks, et tema sätib ennast magamiseks valmis ja kui ta teki all on, siis on minu kord ennast tema voodiäärele sättida ja ette lugema hakata. Temal on selleks ajaks väiksed sildid vahele pandud lugudele, mida ta seekord kuulda tahab. Reeglina on neid üks, aga erandina ka kaks. Sealsed lood on tuntud muinasjutud, aga natukene lühendatud ja lõpud lahendatud teises võtmes. Endalgi huvitav, millise lõpu järjekordne lugu saab.

Lugemise vahepeal soovib Meena muidugi raamatut oma kätte, et pilte põhjalikult uurida ja jutuga kokku viia. Illustratsioonid on väga armsad selles raamatus ja kogu raamat on väga printsessilik, roosa ja sädelev, täpselt selline, mis kõidab pisikesi tüdrukuid.

Juhtub ka nii, et Stig on aktsioonis ja tükib armukadetsema. Siis ronib ta mulle sülle, raamatu krabab oma kätte ja hakkab pilte vaatama. Ühesõnaga tuleb vahele segama. Vahest pean ka asja katki jätma ja Stigiga tegelema, sest võimatu on ette lugeda, kui Stig üle kiljuma hakkab. Ja selleks ajaks, kui Stigi rahulikuks olen saanud, magab Meena juba sügavalt.

Täna oli võimalus Jaskarit paluda, et ta tegeleks oma toas Stigiga nii kaua, kui unejuttu loen ja saime rahus pilte vaadata ja lugeda ja Meena jutustas muidugi mulle vurinal ette, mis selles loos kõik juhtuma hakkab. Mul jäi ainult üle fakti konstateerida:D

Kooliprogrammi raames on Mete ja Sten ka meil kõvad lugejad. Kui Mete ja Meena natukene paremini läbi saavad, siis teeb Mete ettepaneku ise ette lugeda õhtuti oma kohustuslikku kirjandust. Viimati loeti Pipit ja see on DVD-de pealt meie lastel sadu kordi vist juba läbi vaadatud, nii et ettelugemine on seda huvitavam. Oh seda rõõmu, kui tuleb raamatust tuttavaid seiku ette, mida filmis juba nähtud.

Vaatamata sellele, et Pipist  rassistlikud episoodid Rootsis ja mujal välja juurida soovitakse, on lapsi sellesse segada küll üsna mõttetu. Lapsed on lapsed ja nemad ei seosta küll Pipi Pikksuka tegemisi rassismiga. Saksmaa kirjastused viivad juba läbi muudatusi ja näiteks Pipi isast  neegrikuningast on saanud Lõunamere saarte kuningas. No milline laps hakkab sellest "neegrikuningast " probleemi tegema. Asi on ikka rohkem täiskasvanutes kinni. Mina ei leia küll, et Pipi Pikksukk sellepärast nüüd lastele ebasobiv kirjandus oleks. Pigem panevad ahhetama Pipi huligaansused ja need võivad lastele "halvasti" mõjuda:D

Õhtuseks harjutuseks Pipi täisnimi ka ...Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk . Homme hakkan Meenale seda nime ette lugema. Vaatame siis, mis ta arvab:D

Mida loete Teie oma lastele ette ja kuidas lahendate probleemi pisemate õdede-vendadega, kes kaasa kuulata ei taha või oska veel?


 

Ital-Design

Nii, tänu ühele minu lugejale said minu kaks last omale jalanõud jalga, soojad. Jalas veel ei ole, aga tellimus on tehtud ja jään huviga ootama.

Tellimuse tegin lehelt www.ital-design.de, kus ma olin juba Saksamaa ajast kliendiks registreerunud. Tellimuse tegin küll esmakordselt.

Kuna leidsin ühe väga soodsa pakkumise, siis sai Mete omale kaks paari jalanõusid ja et 30 eurot täis saada, võtsin Stenile ka soojavoodriga jalanõud. Summa kolme paari jalanõude eest tuli natukene üle 30 euro ja sain sellega lisada oma sooduskoodi (10FREUDE14ID), millega sain  -10 EUR-i soodust. Eestisse saatmine on 9.90 EUR-i, seega postikulu säästsin:) Happy olen nüüd.

Tellitud kaup on siin. Pole paha ju? Aitäh vihje eest, Enely!



Metele,s 38/ 3.99 EUR



Stenile,s. 44 /17.99 EUR



Metele,s.38/ 8.99 EUR

 

Tervislikust toitumisest

Käisid minul täna külalised, ei midagi glamuurset. Isa oma "koduabilisega". Helistasid viisakalt ette, sain natukene korda majja lüüa enne nende tulekut ja pisikese tellimuse ka sisse anda. Jube jäätise isu oli. Ja no kui tsivilasitsioonist külalised tulevad, võivad ju jäätise ka kaasa võtta:D

Jaskarile ma muidugi seda ei maininud, et vanaisa  üksi ei tule. Ta polnud veel "koduabilist" näinud ja eile lühivisiidil isa juurde tema sisse ei tulnud, hirm oli vist. Seega kartsin, et kui mainin, et tuleb rohkem rahvast, sulgub tema oma tuppa ja ei näita nägugi. Aga ei pistnudki putku, oli täitsa esindatud.

Ega ma jäätise peale eriti ei panustanudki. See oli nii suusoojaks õeldud - mis keelel, see meelel. Aga külakosti toodi rohkem. Ahjust tulnud lõhe oli kaasas ja õunakook oli küpsetatud ja autost toodi järgi ka jäätis. Enda poolt oli mul tehtud kuskussi salat. Tõotas tulla suurem sööming.

Küsisin siis, kes mida joob. Koduabiline soovis teed, soovitavalt rohelist. Polnud probleemi, kodus täitsa olemas. Mõtlesin endamisi, et õige peen:) Teenis kohe ühe pluss punkti minu poolt tema valik. Ikkagi tervisliku eluviisi märk. Lõhe ju ka tervislik valik. Pakkusin salatit. Isa oli õhinal jaol ja küsis juurdegi. Koduabiline keeldus, ikkagi peale kuut juba kellaaeg. Jagasin siis jäätise ka laiali. Koduabiline lükkas oma portsu kohe isa ette, tema olevat juba söönud õhtust.

Tuleks eeskuju võtta. Olen selles vallas väga lohakaks muutunud. Söön millal tahan ja mida tahan. Tegelikult söön, kui süüa on ja aega selleks on. Vahest isegi sunnin ennast midagi suhu pistma, et enesetunne parem oleks. Kellaaega ma enam küll ei vaata. Isegi ei kaalu enam igal hommikul. Kaal on mul stabiilne juba aasta jagu, aga vanust on juba nii palju, et ei tohiks tegelikult valvsust kaotada ja tervislik toitumine mulle istub, iseasi kui tihti ma seda endale lubada saan.

Oleksin võinud ju ka rahulikult rohelise teega õhtu veeta, aga ei. Ikka kohvi, kala, jäätis, salat. Nüüd siis kõht punnis ja oleks targem minna välja ja üks tiir teha.

Hakkab siis "Õnne 13" pihta ja muud teemat polnudki selles osas, kui tervislik toitumine. Tavaliselt ma ei vaata seda seriaali, aga ühiselt kambavaimus viskasin pilgu peale. Ega eestlasel eriti võimalust tervislikult toituda ei ole, sest meil on lihtsalt nii maitsvad ja traditsioonilised söögid, millest loobuda oleks patt. Elame ju üks kord. Vahest ikka tahaks kapsast, ahjukartulit, sealiha, verivorsti, kartulisalatit, lihapirukaid jne. ennast korralikult täis vitsutada.

Oehh, varsti on jõulud!

 

Mida selga panna?

Praegu on sellised ilmad, et ei oska lastele kohe kuidagi midagi selga panna ja soovitada. Nii me siis kombineerime ja katsetame. Kevad-,sügisriided jäävad külmaks, talveriided on nagu natuke karm selga panna. Seepärast olemegi enamuse ajast toas ja vaatame aknast kõhedusega välja. Tiir saab ainult puide järel käidud või siis kiirelt autosse. Lapsed võtavad muidugi pikemaid retki ka ette ja tulevad kodu läbi külmenult.

Mete punnis tükk aega vastu soojemat jopet selga panema. Aga õhtud on ikka külmad ja suure hädaga sai vatiiniga jope kapist ikkagi välja ja selga. Jalanõudega on meil ka jätkuvalt probleemid. Kummikud pidid pigistama ja eks nad ole külmad ka, kui villast sokki sisse panna ei saa. Uued saapad sooja voodriga jälle ei sobi kanda dressipükstega. Aga nii ta praegu hädasunnil kõnnib. Talvepotikud sobivad ka pigem suusariietega. Ei oskagi nagu arvata, mida tal nii igapäevaseks liiklemiseks jalga muretseda, et jalad ikka ka soojad oleks?

Sten käib oma poolkõrgete tossudega, dressipükstega, sooja fliisist kelusega, dressipluus ja kilekas peal. Tema talvejopet veel välja võtnud ei ole. Ja ega tal kodujopet, kui sellist ei olegi. Eelmisest aastast korralik Killtec´i jope, mida kodus selga ei raatsikski panna. Ma ei teagi, kuidas me selle probleemi lahendame, sest kui ikka kodus vaja õues toimetada, siis midagi oleks vaja soojemat ka kodu jaoks. Talvepüksid puuduvad Stenil täielikult. Viskasin pilgu peale myToys´i ja pakkumisi on. Näiteks need või need.. Ja Steni riided jäävad nii või teisit Metele või Stigile, nii et ühekordne kulu ja kohati kolmekordne kasu:)

Metel, nagu juba õeldud, jääb kodu jopeks eelmise aasta korralik jope. Selleks aastaks sai ta uue sooja sulejope, mida ta küll väidab, et tema selga ei pane. Aga vaatame seda asja, kui ikka sigakülmaks läheb ja äkki lundki tuleb:D Ma tahan seda nalja juba näha:) Ühed Columbia täiesti korralikud suusapüksid Stenist on ka, mis sobivad ideaalselt nüüd Metele.

Meena on meil hästi varustatud. Kõik Mete vana on Meena uus:D Kolm talvejopet, üks neist viisakam ja kõlbab seeliku - kleidiga kanda. Selline pool mantli moodi. Mete on seda kandnud loetud korrad ja sunniviisiliselt, sest talle sellised "naiselikumad" lõiked ei istu. Mete eelmise aasta talvepüksid sobivad ka Meenale selleks aastaks, mida Mete kandis kaks hooaega kindlasti ja nüüd Meenal läheb kolmas. Neid on vaja ainult natukene kohendada. Seepärast ei ole ma kade Metele natukene kvaliteetsemaid üleriideid muretsema, sest arvestusega, et neid riideid saab kanda ka Meena, on suurem väljaminek õigustatud. Meenale on ka Steni ja Mete kantud KangaRoos (suurus 33) talvesaapad koduseks kandmiseks. Vaja on ühed korralikud number suuremad krõpsudega talvesaapad. Näiteks need või midagi sellist.

Vähe viisakamateks puhkudeks

Kaks jopet ja talvepüksid igapäevaseks kandmiseks

Stigiga on meil päris head lood, sest temale sai suvel soodukaga ehku peale mõned praeguseks juba vajalikud asjad muretsetud. Magaziinist sai 98 suurus kombe ostetud 13 euroga ja talvesaapad ca. 8 euroga (suurus 26/27). Olin küll kahtleval seisukohal suuruse kohapealt, aga võtsin suuremad ja jumal tänatud. Lähevad villase sokiga nagu lupsti jalga ja ei mingit surumist, nagu nende laste jalanõudega tavaliselt on. Ja püsivad jalas kenasti. Praeguseks ilmaks kombe ja saapad nagu loodud.

Sõrmikud ostsin hiljuti Lindexist kaks paari. Neid saab ta kanda järgmisel aastal ka. Müts ja kaelus eelmisest aastast, nagu talvejope ja püksidki. Vaja on veel ühed soojad veekindlad kindad

Jaskar on täis kasvanud oma pikkuse ja tema suurus on juba mõnda aega stabiilne olnud, XL ja jalg 47. Temal on eelnevatest aastatest riided ja jalanõud olemas, kannab neid:)

Minul sama lugu, tulen elu lõpuni oma riietega toime. Kasvavad lapsed on momendil aktuaalsed.

Kokkuvõtteks siis on vaja silmad lahti hoida ja muretseda Stenile soe kodujope ja korralikud talvepüksid, Stigile soojad ilmastikukindlad kindad,  Metele - ei teagi, minu mõistus seda kinni ei võta, mida tema praeguse ilmaga jalga paneks, koduste riietega ja mis oleks ka soe. Soovitusi? Leidsin midagi sellist, aga see karvane äär võib Mete päris kurjaks ajada:D

Talveaksessuaaride koti tõime ka tuppa, mis olid suveks ära pakitud ja igaüks sorteeris omale vajamineva välja. Mütse, kindaid, salle peaks piisavalt olema.

 

Mida sisaldab minu käekott

Laotan ka kogu ilmarahvale oma käekoti sisu laiali. Natuke häbi on, aga no mis sellest. Elan üle. Kõik on eluks vajalik ja palju hullem, kui seda sisu kaasas ei oleks. Palju rohkem "mark" oleks, kui ma peaks oma tubakapakid ja sigaretid sealt välja kraamima. Nii et siin ta on...

 

Selline mahukas kott on mul igapäevaseks kasutuseks. See pisike kotike sanga küljes on mul tavaliselt auto võtmete tarvis, hea lihtne panna ja pärast leida, ei ole vaja kotisügavusest otsida. Sest kott on tõesti sügav ja sinna mahub ikka kõvasti kraami, vajadusel isegi toidupoe ostud, kui tagasihoidlikult ostan.

 

Pisike talisman ripub ka kotisanga küljes, tilisev. See on mälestus limusiinisõidust, mille said kingiks kõik ostuööl osalenud naised...kokku kuus lammast peaks olema kuskil ilma peal:)

See on siis igapäevane kraam minu kotis. Vahest, kui midagi kadunud on, siis valan kotisisu põrandale ja otsin. Momendil on kadunud magusa paprika pakk, mille ma oma mäletamist mööda ostsin, aga üles pole leidnud:( Mida ei ole, seda ei ole.

Rahakott, fotokas, kaks pisemat rahakotti igaks juhuks, tühjad patareid, mänguauto, üle 100 aasta vanune lusikas,Fisherman´s Friend pastillid, tühjad kilekotidmetallkarp delikaatse sisuga, kilekotike kullaga, patsikumm ja natuke soga ka.

Selles tikutopsis on kogu mu kullavarud - peaaegu ja alati minuga kaasas, juhuks, kui satun hätta ja kuld vaja rahaks teha :D Ma olen ettenägelik:)

 Lusikas aastast 1908. Kannan kaasas, et ära ei kaoks kodus. Ikkagi kindla koha peal.

See on ühe lukuga sisetasku sisu. See on selline kraam, mida igapäevaselt vaja ei ole ja kaasas nii igaks juhuks.

 Vanasti oli ikka üks mähe ka alati kotis, selle peaks veel lisama. Vsjo!

Laste "kasvatamisest"

Täna oli selline situatsioon, et ema-isa olid mul järjekordselt külas. Lapsed muidugi ülemeelikud, vanaisa mõllas ka veel kahe pisemaga ja püüdis neid nii naljaga pooleks ärritada. Kisa ja kära oli ülearu juba. Mind ajab selline asi loomulikult ka natuke närvi ja ma hakkan vaikust nõudma. Niigi kitsas, palju rahvast, vaja kiireid toiminguid teha, et külalistele süüa pakkuda ja siis selline korralagedus, et rääkida ka ei kuule omavahel enam.

Ema ütles mulle muidugi kohe ära, et sellepärast ma ei saa ja ei jõua midagi, et lapsed mul sellised sõnakuulmatud on. Pean kõik üksi tegema, lapsed istuvad külapeal ja mängivad, selleasemel, et kodus minuga võidu tööd rühkida. Nojah, eks nad ikka aitavad ka, kui palun, aga orjadena ma neid tõesti ei pea. Toovad korvi puid, viivad solgi välja, toidavad kasse, Sten niitis suvi läbi muru...sellised jooksvad tööd tehakse ikka ära.

Mäletan oma lapsepõlvest, et olin alati hirmul, kui tänava lastega mängimas sai oldud ja alati olid süümekad. Vend pidi mul kodus alati tööd tegema ja mina lustisin ringi. Eks ma ka pidin, aga tüdrukuna olid mul ikkagi mingid privileegid.

Ma olin üks lohakas laps, tuba oli mul alati segi, kapid pilgeni sodi täis. Ja oi kui isa mul seda tuba nägi. Kõik tõmmati kappidest keset tuba ja ma pidin koristama hakkama. Läbi pisarate loomulikult. Vend oli mul selles vallas eeskujulik. Alati laitmatult korras toaga.

Seepärast pole ma oma lapsi kunagi peaaegu keelanud teiste lastega mängima minna. Luban neil minna ja olla, et nad ei peaks süüd tundma ja tahaksid alati rõõmuga koju tagasi tulla, ilma hirmuta. Tavaliselt lepime kellaaja kokku ja lubadusi tuleb pidada. Kui midagi on, helistame.

Kui nüüd minu ema juurde tagasi tulla, siis tema soovitas lastel kohe " kere kuumaks kütta", kui sõna ikka ei kuula. Meil vennaga olevat sellest kõvasti abi olnud. Mina oma lapsi "peksma" igatahes ei plaani hakata, et neist inimesed kasvaksid. Nii hullud nad ka ei ole, lihtsalt ülemeelikud ja hüperaktiivsed, kui teisi inimesi näevad. Ikkagi metsas elavad lapsed:D

 Metega on vastupidi. Tema on viks ja viisakas, kui võõrad inimesed lähedal on. Aga see on petlik, koduses keskkonnas omadega oskab ta vahest päris inetu olla. Seda ei usu muidugi keegi.

Eks igas peres tuleb ette hõõrumisi, nägelemist ja sõnakuulmatust, ei ole meie pere selles vallas kuidagi erilisem, et vajaks nüüd kõvemat kätt.

Ole inimene ja ollakse sinuga ka inimene - see on minu moto.

Juustuga kodused munanuudlid (Käsespätzle)

Nagu enamus teab ja kursis on, siis täna olin "perenaine" Tupperware esitlusel. Esitlust käis tegemas Kai Oja Viljandist, kelle leidsin interneti vahendusel Tupperware kodulehe kaudu. Täitsin ankeedi ja minuga võttis lähim esitleja ise ühendust. Ja oh üllatust, jällegi inimene, kes ka Saksamaaga seotud ja oli, millest rääkida ja muljetada. Meil on kasvamas sama vanad lapsed, jällegi kokkusattumus. Tal oli igavene vahva mees ka kaasas, isiklik:) Ja üldsegi oli meil lahe seltskond koos selle lühikese kokkuajamise ajaga. Nägudest oli näha, et kõik jäid rahule ja õppisid ühtteist uut juurde. Eriti munanuudlite tegemisel. Mõned meist polnud sellest enne kuulnudki, teised jällegi said uusi nippe selle tegemiseks juurde. Ja maitses kõigile hästi, mis on põhiline. Kõik vist tellisid omale selle nuudlite tegemise vormi ka minu teada. Ja tegi tõesti hästi ja sujuvalt, ei mingit pingutust ja higimulle enam koduste vahenditega kombineerides.

Kuidas siis munanuudleid ise kodus teha? Vajalik oleks Tupperware Spätzle-vorm...

Siis oleks vaja segada tainas:

I variant

500 g jahu kaussi sõeluda. Keskele süvendada üks lohk.
4 muna 1 tl soolaga, 12 spl veega segada, osa sellest lohku valada ja jahuga segada. Järkjärgult ülejäänud vedelik juurde segada ja vaada, et klimpe ei tekiks. Kloppida tainast, kuni ühtne klomp tekib ja tainast hea läbi vormi suruda on.

Taignale võib lisada ka 200 g peeneks hakitud spinatit või 150 g riivitud juustu.

II variant

500 g jahu
1 spl õli
250 ml vett
4 tl soola
6 muna
3 keskmist sibulat

2 muna, vesi ja õli segada, lisada jahu ja 1 tl soola. Segada kiirelt ühtlaseks taignaks ja üks haaval lisada ülejäänud munad.

Pool potti veet panna ohtra soolaga keema (3 tl), ja suruda tainas keevasse vette läbi vormi. Lasta veepinnale tõusta ja vahukulbiga välja kurnata ahjuvormi. Iga kihi vahele raputada riivitud juustu. Kogu tainas niimoodi nuudliteks teha ja vormi kihiti juustuga panna, pealmine kiht peab juustuga jääma. Asetada vorm praeahju 10 minutiks.

Samal ajal prae sibularõngad pannil korralikult pehmeks ja kuldpruuniks. Serveeri nuudleid sibula ja värske salatiga.

Veel saime ära proovida hakkimismasina, millega proovisime ära sibula tükeldamise.

Iga külaline sai kingituseks kummist lapi, millega on hea purke avada.

Siis veel rida soodsate hindadega asju, mida oli päris palju sünnipäevanädala puhul. Maksimitingimused on ka väga paindlikud.

Meie vahva seltskond:)

Kingitus perenaisele

Tehti ka loos, kus õnn naeratas Viirile ja ta sai omale väga asjaliku Tupperware vispli.
Nüüd siis jääme pakki ootama, et edasi elada õnnelikult elulõpuni oma Tupperware toodetega:D

TW esitlus aastal 2000 minu esimeses kodus