Soolataignast kuusekaunistused

Olen taas vaimustuses - soolataignast. Eilsel koosolemisel külamajas tõi Kätriin kaasa vahva ja minu jaoks täiesti uudse idee taignast kuusekaunistuste valmistamiseks. Kaasas oli tal jahupurk ja sool. Taigna tegi ta nii kiiresti valmis, et sellest protsessist jäin mina ilma. Aga vormimiseses sain küll kaasa teha. Kahjuks pole mul eilsest tegutsemisest pilte, sest kõike korraga teha ei saa. Aga need kes sinna ligi said, eriti lapsed, nemad tegutsesid selle taignaga küll väga meelsasti. Eriti pisemad - Jane-Ly ja Stig. Istusid süvenenult ja muudkui muljusid tainast, siis vajutasid jälle figuure taignale ja olid ülirahul.

Ega mina rahu ei saanud. Hommikul otsisin netist välja juhise, kuidas tainas teha. Esimene otsingutulemus oli toidutare lehekülg. Kuna seal täpseid koguseid kirjas ei olnud, jätkasin otsinguid. Kasutasin oma saksa keele oskust ja sattusin väga heale leheküljele.Siit saab veel igasuguseid erinevaid ideid ja retsept ka täpselt kirjas.

Vaja läheb:

2 tassi jahu
1 tass soola

Alati kaks osa jahu ja üks osa soola.

Jahu ja sool tuleb vee abil vormimiskõlblikuks massiks sõtkuda. Kui soovid värvilist massi, kasuta toiduvärve. Võib ka juba kuivanud kujundeid erinevate värvidega värvida.

Pliiatsi abil saab kujunditel augud sisse vajutada enne küpsetamist. Meie külamajas ei küpsetanud vaid jätsime õhu kätte seisma ja kuivab samahästi, ei pea praeahju kasutama. Mina küpsetasin 150°C juures 45 minutit ja õigepea peale ahjust välja võtmist sain värvimisega alustada.

Ma olen lätlastest muidu heal arvamusel, aga küpsetuspaberit nad küll teha ei oska. Andis lahti kangutada kujukesi, tulid kohati koos paberiga. Cento´st ostetud paber, olge ettevaatlikud! :D

Stig oli mul loomulikult jälle abis. Õnneks värvimise ajaks läks ta lõunaunne:) Vaadake ise...

Mis on küpsetuspaberi mõte? :)

Väga hea katvusega värvid

 Ma kuulsin juba Mete suust, et nemad olid eile külamajast allesjäänud taigna samuti õhtul juba kaunistusteks teinud. Nakatusid nemadki. Minulgi on veel tainast üle. Mete tegi juba pannitäie valmis, ülejäänu jääb siis Meenale ja Stenile teha. Saavad ka rõõmu tunda sellest mõnusast voolimismassist.

Ja mis põhiline, see ei maksa eriti midagi!
 

Mina ja televisioon

Olen juba eelnevalt maininud, et ega ma eriti telekat ei vaata. Aga vaatamata sellele on mul sel teemal kirjutada küll. Seltskonnas, kui arutatakse üht ja teist sarja-saadet, ei oska ma midagi kosta.

Kõige regulaarsem saade, mida ma jälgin, on "Terevisioon". See on üks mõnus hommikualustaja. Lapsed saadan kooli, teen tassi kohvi ja siis lülitan teleka käima. See on alati enamvähem kell 7, nii et esimesed uudised kuulen alati telekast. Siis hakkab kohe-kohe laste multikas. Varem oli see "Põrsas Peppa" - Stigi lemmik, nüüd siis miski Masha. Ma pole varem seda näinud ja tundub päris huvitav ja lahe, lisaks veel õpetlik. Palju Stig sellest aru saab, ma ei tea, aga Meenale oleks see küll kasulik vaadata. Kaalun isegi Masha DVD talle jõuluks kingikotti saada, kui võimalik.

"Kodutunne" on ka saade, mida ma VAATAKS heameelega. Aga tihti ma seda õigel ajal vaadata ei jõua, olen lihtsalt surmväsinud. Aga laupäeval olen ma tavaliselt pliidi külge aheldatud ja siis käib mul taustaks telekas ja olen alati sel ajal kordusele juhuslikult peale sattunud. Nii et näen ära küll ja see on suht huvitav saade. Just see kuidas inimesed elavad, saan oma tingimustega võrrelda ja mis inimesed need on. Äratundmisrõõm ühesõnaga. Omad:)

"Pealtnägija" oli ka kunagi kindel saade, mida vaatasin. Nüüd absoluutselt enam ei tõmba ja jääb vaatamata. Miks - igavaks muutunud vist. Vahur Kersna eksklusiivinerjuud vaatasin küll, tunnistan ausalt. Aga ei midagi uut.

Sajandi armastus - olen vaadanud mingit juppi ja tean, mille ümber tegevus käib. Ei vaata, sest pühapäeva õhtud on suht kiired ja stressirohked, teleka ees see aeg maha istuda oleks lausa patt. Sama lugu "Su nägu kõlab tuttavalt" - näen seda jupiti, kui kordus on. Millal see on, pole aru saanudki. Vast laupäeval, kui suurema ajast köögis veedan. Aga kui ei näe, ei juhtu mitte kui midagi.

Üks saade, mis on kindlasti väärt meelelahutus oleks, on "Nädalalõpp Kanal2-ga". Olen seda kunagi ammu korra näinud ja see oli kõik. Ju siis liiga hilja ja eelistan põhku pugeda. Kordusele pole ka peale sattunud.

Laupäeva hommikul vaatame lastega vahetevahel "Puutepunkti". Siis pean neile seletama, mis tähendab puudega ja miks selliseid inimesi on. Neid on huvitanud, kas sünnitakse puudega või võib ka nendega nii juhtuda veel. Loomulikult pole me keegi kaitstud. Juhtub õnnetus ja oledki ratastoolis - healjuhul. Igasuguseid asju juhtub ja õnnetus ei hüüa tulles.

Lugesin Perekoolist, et viimases Puutepunktis oli lõik kuulsa Muumimammaga (Perekooli tuntud ja pikaajaline kasutaja). Seda tahaks ka vaadata. Olevat väga inteligentne naisterahvas. Aga tundub, et selle saate kordus oli eile hommikul, nii et tuleb vaadata, kas saadet saab netis järelvaadata.

Lemmikud on olnud ka hommikused seriaalid ETV-s, kahe Terevisiooni vahel. Varasemast ajast mäletan "Südameasi". Ei jätnud ühtki osa vahele - mõnus vaatamine. Siis veel "Doktor Martin" - ka väga hea. Praegu jooksev "Paks boss" pole ka paha, aga seda ma regulaarselt ei vaata - näen siis näen, kui ei, pole midagi - elu läheb edasi:)

Tulevane hitt on kindlast neljapäevast algav "Eesti tippmodell 3". Mitte et ma nüüd mingi modelli huviline oleks, aga meie oma küla tüdruk osaleb seal ja seda ei saa ju siis vaatamata jätta.

Õhtustest uudistest eelistan alati "Ringvaadet", kui juhtun teleka lähedal olema. Aga lapsed vaatavad tavaliselt ETV2-st multikaid ja mina eriti löögile ei saa. Ja nii ta jääb tavaliselt, et leian omale juba muud tegevust, kui telekas ükskord vaba on.

"Riigikogu infotundi" vaatan ka meelsasti, kui peale sattun. Huvitav on see, et kui saade algab ja kohaloleku kontrolli tehakse, on enam vähem üle poole rahvast kohal. See on ainult kohaloleku kontrolli aeg. Pärast seda istuvad saalis ainult ühe käe sõrmedel loetud rahvasaadikud. Ja asi on JOKK. Ja seda "nalja" näidatakse veel televisioonis.

"Kättemaksukontori" kordust näen ka tänu lastele mööda minnes, sest nemad vaatavad nii uut osa, kui ka kordust. Ei tea, miks see lastele nii korda läheb:D

Mingitest Padjaklubidest, Naabriplikades ja pilvedest ei tasu minuga rääkima tulla - sorry:D

Ongi vist laiaslaastus kõik minu vaatamised ja mittevaatamised. Ülejäänu televisioonis on minu jaoks must maa.

Ja ongi käes

Olemegi jälle jõuluajas. Aasta tagasi pakkisime juba hoolega, et lastega tagasi Eestisse pöörduda. See aasta Eestis on möödunud kiiresti ja märkamatult. Kõike uuesti läbi teha tundub tänasel päeval hullumeelsus ja nii lihrsalt ma enam selliseid seiklusi vist ette ei võtaks. Eks kõik, mis on seljataha jäänud, tundub mulle endalegi lausa uskumatuna, kõrvaltvaatajatele võib-olla isegi kohati lausa hullusena.

Tundub, et olen oma jooksmised ära jooksnud ja jään paikseks. Vanus teeb ka oma töö loomulikult. Pole enam seda nooruse uljust ja liikumapanevat jõudu, et jälle kuskil nullist alustada. Vähemalt tänase päeva seisuga küll mitte. Homse kohta ei julge ma midagi lubada :D

Nädalavahetus on jällegi kiire olnud, nagu kõik eelmisedki viimasel ajal. Elu meil siin külas on nii aktiivseks muutunud, et ei tule kõne allagi kuskilt puududa. Iga pühapäevased
kooskäimised on juba rutiiniks saanud. Sellega on kogu päev sisustatud. Hommik kulub kaasa küpsetamisele ja õhtul koju jõudes on vaja kogu päev kiiresti tasa teha - ahi kütta, lapsed pesta, ja sada muud toimetust. Eks see kodune elu kannatab ja mitte ainult minul, aga külamajas on ka tore.

Täna käis näiteks külamajast läbi päeva jooksul umbes 50 inimest. Pea 40 neist olid kuuseavamisel 1. adventi tähistamas. Kui rahvas väljast majja suundus, siis oli võimas tunne - nii palju rahvast oli võtnud vaevaks, et tulla kokku ja ühiselt maha istuda, kuuma teed ja kohvi rüübata, kaasa võetuga keha kinnitada.

Kogu ilu, mis väljas külarahvast rõõmustamas on, on suurelt tänu minu eksile, kes vist enamuse oma kahenädalasest puhkusest kulutas küla kuusele ja sokukesele. Tänu temale ja tema abilistele oli meil täna üldse midagi süüdata. Kummardus külarahva poolt!

Ja juba on ka läbisõitjatele silma jäänud jõulusokk saaniga, mida hoolega pildistatakse. Olen kahel korral huvilistele peale sattunud. Kord sõitis üks "rekka" tasasel hool, aken avatud, ise pildistas sokku ja siis lausa hilisõhtul tuli üks paarike Valmierast, jäid ekstra seisma külavahel, et sokku pildistada.

Homme tuleb jällegi vastu astuda uuele nädalale, mis on täis huvitavaid tegemisi. Katsun kõigest osa saada ja ka siin huvitamatest seikadest kirjutada. Pilti teen ka. Ja siia lisan homme mõne pildi. Täna lihtsalt mina teki alt välja tulema nõus ei ole, nii külm on. Väljas - 11, toas samapalju plusse. Soomest sain enne kõne, kraad oli 0-i juures ja 0 lund ka, väga kevadine. Ebaaus!

 

Tänased pisikesed seiklused

Täna lõpuks võtsin kätte ja täitsin oma lubaduse Meenale. Ta oli saanud oma karu lasteaiast nädalavahetuseks kodu kaasa ja karu vajas hädasti riideid. Ükskord varem me juba üritasime teda riietada, aga ainult käepäraste Barbie riietega. Ja no tüsedale karule sihvaka Barbie riided selga ajada - kujutate ise ette seda vaatepilti. Meena kakkus need üsna kohe seljast ja nii see karuke paljas olnud ongi.

Karust lähemalt ka. Lasteaias on käimas Lastekaitse Liidu projekt „Kiusamisest vaba lasteaed“. Lasteaias toimuvad "karukoosolekud", kus lapsed saavad siis oma muresid kurta e. siis karule kurdetud mured saavad lapsed südamelt ära. Umbes midagi sellist. Ja kui karu kodu saab, siis lasteaeda tagasi minnes peab karu jutustama, mida kuulis ja nägi. Või siis mina lapsevanema jutustama lasteaias, mida karu ka rääkis. Natukene keeruline, aga lapsed mõistavad seda asja paremini.

Nii siis Meena telliski spetsiaalselt punased riided oma karule. Ei kõlvanud ükski teine toon ja lõpuks juhuse tahtel leidsime sobivad kaks väikseks jäänud punast sokikest. Nendest sai karu spetsiaalselt temale  disainitud jõuluteemalise riietuse. Ei midagi rasket, kätte võtmise asi, mis tavaliselt kõige raskem ongi :D

Stigile meeldib karu riideid ära kakkuda...küll on lõbus.

Ja nagu ma siin varem juba selles postituses kirjutasin, et Stig sel talvel uusi talveriideid ei vaja, siis nüüd paar kuud hiljem selgus ikkagi, et talvepüksid on talle liiga lühikesed. 80 suurus ka, ise ta kannab juba 92 suurust. Aga sel ajal kui proovisime, tundus, et saab veel ühe tave. Aga ta on väga jõudsalt kasvanud viimastel kuudel. Tuli mõelda uuele komplektile. Alustasin Perekooli Laadaga ja edasi vaadata ei saanudki. Leidsin üsna ruttu sobiva komplekti täpselt meile vajaliku suurusega ja nüüd on meil see käes. Hinnaks oli 38 eurot koos postiga. Eile meil kiire elu tõttu seda proovida aega ei olnud, aga täna sai ka väljas juba käidud. Komplekt sobis ideaalselt ja plaanime selle talve läbi saada ja siis jällegi edasi müüa. Stigi väikseks jäänud komplekt sai müüki pandud. Nagu uus, korra vaid pestud. Kel huvi, tehke mulle seda rõõmu ja ostke ära:)

Saadaval! Suurus 80, ReimaTec talvekomplekt

Uus komplekt

Nagu reedel ikka, käime me juba ajast, mil meil kassid on, kalaauto peal räime ostmas. Algul piisas, kui ostsime euro eest. Nüüdseks on kassid kasvanud ja ostan 1,5 kilo räime. Sellega saame pühapäevani läbi ja räim ei jõua "käest ära" minna. Räime kilo on muideks meil siin 1.50 €, keda huvitab:)

Donna (koer) on kõige tähtsam kalaauto klient:D

Küla kihiseb:) Elu käib!

Ühtlasin olen ka Metel ja Stenil bussi vastus, sest muidu peaksid nad jala kõndima 2,5 km, et koju jõuda. Buss lihtsalt teatud aegadel meie poole ei sõida. See on üsna suur probleem ja on vaja tegelikult asja ajada, et buss sõidaks siiski Läti piirini, kus on veel kaks peatust ja lapsi on minemas teisigi. Alati on vanemad autodega vastus. Kui peaksin tööl käima, siis jääksid lapsed lihtsalt "ilma" peale ja jõuaksid koju puruväsinuna ja kui ilm vilets, siis ka läbi külmunult.

Kassikestest ka mõned pildid...Nad on nii liikuvad, et raske on neid pildile püüda. Eraldi veel kuidagi saab, koos aga küll mitte.

"Printsess Luluu ja härra Kere"

Käidud. Ja nähtud.
Alustasime sättimisega juba kolme paiku, sest Sten tuli varema bussiga. Jumal tänatud. Sai vähemalt rahus ja ajavaruga oma kolm paari pükse ära proovida. Selgus, et ülikonna püksid on keskkohast kitsaks jäänud ja peab minema teksadega. Eks see tõmbas tal natuke tuju nulli ja ütles juba vahepeal, et tema ei tulegi. Mina askeldasin edasi ja ei lasknud ennast häirida tema tujudest.

Kui lõpuks asju juba autosse viima hakkasin, hakkas Sten ka asja tõsisemalt võtma ja sai sobiva püksipaari jalga.

Siis Tuli Mete bussi pealt. Ja Steni marutamine selle kõrval, mida Mete korraldas, ei anna võrreldagi. Kui Mete kuulis, et kleidiga on vaja minna, hakkas pirtsutamine iga asja peale pihta. Juuksed tilkusid tal veel ujumise tunnist. Kammida neid ei saanud. Harutasin patsi lahti, et juuksed taheneda saaksid. Harjamine käis suure kisaga. Kõik oli halb, mis minu suust tuli - olgu siis saabaste pakkumine või mis iganes. Püüdsin rahulik olla, sest Meena oli ju ka veel lasteaias ootamas. Ja oli vaja tegutseda, et õigel ajal õiges kohas olla ja see katsumus ka edukalt läbida.

Meenaga läks üllatavalt hästi. Ei ühtki halba sõna. Selle tegi ta loomulikult teatris kuhjaga tasa :D

Jõudsime väga normaalsel ajal kohale. Jõudsime riietuda, wc-s käia ja kohvikusse ilma jõrjekorras seismata. Jäätisekokteilid ( 1.50 €/ klaas), mulle latte, kaks viineripirukat, tükk kooki, pulgakommid ja üks Daim. Oligi üle 10 euro kulunud. Kava võtsime ka, 1.50.

Loomulikult oli seal veel igasugu ahvatlusi lastele, alates raamatutest ja lõpetades ekstra maiustuste müügiletiga. Neist saime puhtalt mööda ja vaatasime fotonäitust romadest veel enne etenduse algust.

Minu laste jaoks oli see esimene "päris" teatri külastus. Kõik oli uus ja huvitav, täiesti uus kogemus. Nad uurisid, küsisid ja ahhetasid-ohhetasid tublisti. Kodusemaks ja vabamaks muutusid nad siis, kui nägid, et teised külastajad olid samasugused lapsed kui nemad. Ei olnud kõigil ülikonda, ei kingi, ei udupeeni toalette. See tõmbas kõvasti pingeid maha meie mitte eriti maitsekalt riietatud lastel.

Kohe kui etendus pihta hakkas, oli näha, et tükk on hea ja lastel silmad särasid. Meena sättis jalad kohe pepu alla, et mugav vaadata oleks ja hakkas kogu seda roosat mõllu endale sisse ahmima. Minu lootused olid seega täidetud. Kostüümid oli kadestamisväärsed - eriti printsess Luluu roosavahune seelik (kleit). Lavakujundus paljudes erinevates piltides ja väga maitsekas (põhiliselt roosat pean silmas). Tohutu töö ja vaev oli nähtud igatahes ja kõik kenasti välja kukkunud. Lapsed olid vaimustuses.

Üks koht oli väga teemakohane ja Stenil oli suur äratundmisrõõm. Nimelt see mardipäeval käimine, kui Luluu ja Kere tõid ettekäändeks mardipäeva, et ühe mitte eriti meeldiva mehe majja pääseda. Sten vaeseke ei oma ka mardipäevast eriti aimu ja magas õige päeva jooksmiseks maha. Läks siis mitte mardilaupäeval vaid hooois mardipäeval. Said sõbraga ka sisse, aga kui õeldi, et täna pole õige päev, vastasid nemad: " Meil ei olnud eile aega".

Kui etendus läbi sai, tekkis ka väike rüselemine Meena poolt, mis polnud teadagi eriti meeldiv. Ja eks Mete tegi siis omapoolse käigu ja nii see tüli tekkis.

Sten oli igati viks selleks ajaks. Eks see meil lainetena käibki. Üks on enamvähem, teine hakkab rahunema ja kolmas nagu väike "kurat".

Tee peal sõidu ajal püüdsin siis asja klaarida ja Meenat maapeale tagasi tuua. Ta ikka küsis, mis ta tegema peaks, et asi korda saaks. No mis seal enam ikka teha, kui tegu tehtud. Palusin edaspidi kätega mitte enam rääkida ja suud kasutada. Tundus, et ta kuigipalju sai aru, mida temalt oodatakse :D Hea seegi.

Kokkuvõttes oli loomulikult kõik tore ja elamus pikaks ajaks. Eks meil kõigil ole üks või rohkem luukeret kapis :)

Päästan maailma

Kriis on möödas, elu läheb edasi.

Proovisin just äsja oma tahke shampooni ära ja olen päris üllatunud. Kaisa suutis mu ikka päris ära ehmatada oma paarist korrast proovimisest ja siis olevat loobunud. Ma arvan, et Kaisa shampoon oli veel lihtsalt täiustamata, kuna ta proovis seda kohe peale turule ilmumist. Sellest ka pettumus.Minu shampooni pakendil on märge "Täiustatud retsept". Ja ma ei saa üldsegi aru nendest inimestest, keda on õnnistatud ilusate paksude juustega. Milleks üldse pead vaevata, millega oma juukseid pesta. Need on nii või naa alati ilusad.

Nüüd siis pesust. Vahutas see seep väga mõnusa tiheda vahuga. Seebil iseenesest on väga vänge lõhn, aga pestes seda tunda ei olnud. Täitsa normaalne oli kõik. Loputasin tavalise veega. Juuksed olid kuidagi õlised küll, aga palsam tegi kõik heaks. Hiljem veel kasutasin juukseõli ja juuksed on puhtad ja kerged, takused küll ei ole. Mulle meeldis ja kasutan rõõmuga edasi:)

Panin tähele, et olen päris paljude looduslike asjade tarvitajaks saanud selle lühikese ajaga. Nägu pesin tõrvaseebiga, kreemitasin kookosrasvaga. Huultele panin rahemündi õliga huulevõiet. Nõusid pesin loodusliku pesuvahendiga. Ja ei jää millegi poolest Fairyle alla. On isegi parema lõhnaga, peseb paremini ja sealjuures ei ole puhas mürk nagu seda on Fairy :D

Nii, edasi. Hommikusöögiks sõin öö läbi ahjus olnud kapsaid. Mis sest, et poe omad, aga puuahjus tehtud ikkagi. Öko. Kartulid keetsin eelmine õhtu koorega ja puupliidil. Imestate, et minu hommikusöök nii "raske" on? Ise ka ei usu. Saksamaal poleks see kõne allagi tulnud ja kogu maailmas ma arvan. Väljaarvatud Eestis ja Venemaal ka äkki. See ongi vist ainult eestlaste (endiste nõuka inimeste) seas võimalik, et hommikuks tehakse üks tugev söök. Tavaliselt soojendatakse eelmise päeva toitu hommikuks. Meie peres vähemalt oli nii. Mina sellist söömisviisi ei harrasta, aga kui ikka mehed raske töö peale lähevad, siis tehakse korralik söömaaeg ja vorbitakse omal kõhud tugevalt täis. Mingi müsli jogurtiga naerdakse kohe välja.

Täna oli meil erandjuhus.Ahjust välja võetud kapsas lõhnab lihtsalt nii isuäratavalt,et Stigile tegin kohe ühe ilusa portsu (kapsas, kartul, liha) ja ta nii magusasti sõi seda - ajas mulle ka isu peale. Rasv jooksis suunurgast lausa alla ja nüüd süda läigib. Minu hommik algab tegelikult ainult tassi kohviga. Vahest harva, kui on maitsestamata jogurtit kodus, siis söön müslit ka juurde. Aga seda juhtub hooti ainult ja väga harva viimasel ajal. Tavaliselt siis enne lõunat tunnen, et sööma peaks ka midagi.

Ükspäev tegi ema ka kapsast ja ma käisin seal söömas. Istusime köögis ja kui tuppa kolisime kohvitama, krabasin ma veel ühe kuhjas portsu endaga kaasa. Ema imestas, et ma ikka veel söön. Ma siis ütlesin,et mul juba teine ports :D Ja siis me arutasime, kas on üldse teisi rahvaid, kes oskavad hapukapsast hinnata. Nad vist jälestaksid seda toitu, nii tangudega kui ilma tangudeta. Aga ilma liialdamiseta võin mina pidada hapukapsaid oma lemmiktoiduks. Ja minu lapsed peavad ka sellest toidust lugu:)

Häälestan ennast nüüd tasapisi õhtuseks väljaminekuks. Kõigepealt viskan pikali. Siis püüan ära teha hädavajaliku maniküüri ja  mõtlen, mida näksimiseks kaasa võtta, sest kõik tulevad enamvähem otse koolist - lasteaiast  ja süüa kodus aega eriti ei ole. Ja ma ei taha teatris kuulata, kuidas kõigil kõhud nii hirmus tühjad on. Katsume sõidu ajal selle mure lahendada ma ei tea millega :D Eks me kohustuslikud jäätisekokteilid teeme ka teatris ikka, aga praadi seal me sööma ei hakka ja õnneks seda võimalust polegi:)

Teile aga teguderohket eesolevat päeva!

Jõuluaskeldused

See eilne nõme postitus, mida te võib-olla juba lugenud olete...andke andeks. Juhtub. Ma loodan, et pigistasite silma kinni ja saite aru, ma olen ka ainult inimene ja juhtub ka selliseid nõmedusi sisse. Aga see olen mina. Mis teha:D Katsun normaalne olla edaspidi, niipalju kui võimalik. Pidin täna tiiru koolis käima ja no ausaltõeldes päris häbi oli. Tegin kiirelt ja katsusin nii nähtamatu olla kui see võimalik oli. Ma arvan, et planeeritud postituse elust Soomes jätan ära, keda see ikka huvitab. Nõus?

Nüüd siis tõsisemate asjade juurde...
Sel nädalal on kindlasti kõigil eesmärgiks jõulukaunistustega ühele poole saada. Minul kodus pole peale kolme lumehelbe aknal veel eriti midagi. Advendiküünlad tõstame akendele, lehtla all põlevad eelmisest aastast välja jäänud jõulutuled, et kassidelegi natukene jõulutunnet tekitada. Need ma panin järgi juba paar nädalat tagasi. Siis on ka meil sellel pimedal ajal rõõmsam kodu tulla ja ei pea pimedas koperdama. Kohati on ikka nagu kotis see ilm, ja seda juba kella viiest õhtul alates. Ei ole nagu linnas, alati valge.

Külapeal on aga asi hoopis parem. Kuusk on üleval ja ootab tulesid. Bussijaama katusele meisterdasid meie küla vahvad naised jõulusoku. Karkass valmis minu juures jällegi minu eksi käe all, mina olin rohkem moraalseks toeks ja jahvatasin niisama. Põhuse kasuka sai sokk teises külaotsas ja pühapäeval tõsteti ta aukohale, bussijaama katusele:) Tuled küljes ja puha. Väga efektne.
Tulede süütamine on planeeritud pühapäevale, siis peaks kohal olema ka enamus külainimesi koos lastega. Eelmisel pühapäeval käis juba kõva lumesõda ja lapsi oli kohal päris suur hulk ja neil oli üheskoos väga lõbus. Lahe on nii lastel kui vanematel, kui külalapsed ikka omavahel suhtlevad. ja suhtlemine on palju aktiivsemaks läinud selle lühikese ajaga ja lapsed käivad omavahel rohkem läbi.

Kondikava

Valmistoode

Kas pole mitte ilus vaatepilt?

Homme on lõpuks see kauaoodatud päev, mil perega teatrisse läheme. Ugalasse "Printsess Luluud ja Härra Keret" vaatama. Eks näis mis sest välja tuleb ja kuidas Meena ennast talitseda suudab ja üldsegi - kõik kolm last koos. Kindlasti tuleb ette nääklemisi ja nügimisi. Stig jääb seekord maha, temal pole seal midagi teha. Logistika on mul juba läbi mõeldud, et kõik õigel ajal õiges kohas oleks ja soovitavalt "pidulikult". Tõotab üks pikk ja väsitav õhtu tulla. See-eest jääb Meena reedel lasteaiast kodu, mis leevendab natukene kogu stressi.

Jaskaril on ka esimene koolinädal peale praktikat. Pole teda eriti näinudki. Tal on kogu aeg midagi teoksl ja kui tal hetk aega on, siis olen mina kuskil ära. Nii me distantsilt suhtleme, põhiliselt FB-is:)

Oma ärakolimise päevast on ta  0 ööd kodus ööbinud. Vist ongi jäädavalt lahkunud. Ma ikka lootsin, et tal läheb see vaimustus üle, aga ei. Ta on pool elamist omal maha lammutanud ja rakendab kõvasti oma teadmisi, mis ta koolis omandanud on. Teeb kõik õpitu reaalis läbi. Loodetavasti oskab ta pärast midagi normaalset ka üles ehitada.

Lammutama on kõik kõvad mehed:)

Lõpuks veel pilt Meenast. Erilist tähelepanu pöörake patsidele. Need oli teinud Nora Meena rühmast ja Meena palus erilist tänu avaldada Norale nii ilusa töö eest. Vahvad patsid tõesti 6 aastaselt tüdrukutirtsult.

Nagu pisikene venelanna:)

 

Avameelselt abielust

Kui neiu abiellub, vahetab ta paljude meeste tähelepanu ühe mehe ükskõiksuse vastu

Avaldan siin pisikese intervjuu oma lühikeseks jäänud abielu teemal. Intervjueeritav oli minu "eks", kes võttis sujuvalt juhtimise enne lõppu enda kätte ja hakkas ise küsimusi esitama. Krt, nii oleks pidanud abielupäästmise ajal tegema:D Nali! Seal ei olnud midagi päästagi:)

 

Ma tean, et sa olid lühikest aega abielus. Minuga. Mis sai saatuslikus sinu arvates?
ei oska öelda, ausalt, kuna see on mul siiamaani jäänud arusaamatuks, sest see oli jah vist ainult paar kuud, kui sai koos oldud

kuigi Sa oled väitnud, et ma ei olnud Sinu jaoks kogu aeg olemas, aga ometi tegelesin ma lapsega, kui Sa olid ära (Jaskariga)

olin ju peale tööd alati kodus

Kaua sa olid mind tundnud, enne kui abiellusime?

oi kaua, siis kui Sa olid nii 14 - 15 aastane

oleme ka mitu korda lahku läinud ja jälle kokku saanud. Tuleb meelde film "Noor pensionär", kus Leopold ja Laine abielluvad mitmendat korda ja siis keegi ütleb, et elage niisama koos, mis te kogu aeg lahutate ja abiellute :D

Nali naljaks...aga miks sa sellise mõrraga üldse abiellusid? Mul oli ju laps vahepeal saadud ja kohe peale lahutust sündis teine?

Sa oled mulle alati meeldinud

Mõrrad on sulle alati meeldinud? Miks küll, kas normaalseid naisi siis pole võtta või?

ega paber ja allkiri inimesi kokku ei pane, mis jumal on loonud seda on raske lahutada

kindlasti oleks, aga Sa oled mu jaoks liiga lähedal, isegi siis kui olid Saksamaal, mine või maailma lõppu, ikka vist tulen järgi

Kas ma olen Sulle halb eks ja miks ei ole Sul paremaid mehi, et minuga nii kaua koos oled olnud

On sul üldse mõni naine peale minu olnud?

Ma ei ole sinuga koos, sorry!

ei ole jah aga see eelmine aeg kas ei olnud hea

on ikka olnud

Mina ütleks selle peale, et kui oled kord teist naist saanud proovida, siis meest enam ei taha
üks soomlane, kellega sai pikemalt oldud

läks minema

Ja mis juhtus?

Miks?

ma olen sellest ka kunagi ka rääkinud

Ei mäleta

ei tea, minu elust kaovadki naised kummaliselt, äkki, sõna lausumata

Millal see oli, mis aastal?

Kaua ta vastu pidas?

mis, kas sul on naistega ka suhe olnud

2007
Ei ole veel. Aga ütlemises võib iva olla
3-4kuud, aga see oli selline viisiitelu
Abiks ikka ju
Ikka
Nii ja kuidas näed oma edasist elu?

ei tea, aeg näitab

sina vedu ei võta ju ka ja ega sa mind taha :)

no ei tea

Mina tõesti ei plaani mehele minna. Äkki kunagi pensionipõlves, kui lapsed oma elu peal.

ega siis ei pea ju otseselt mehele minema, võib ju naisele ka minna
Hiljem, peremees, hiljem
ja kuidas on teil seksuaaleluga, polegi tahtmist või
Pole kunagi mingi seksihull olnud ja seina mööda üles roniba ka ei pea, sest meest pole
kas ma saan enne avaldamist, lugeda ka
Ei usu, sa magad siis jubaok mida veel küsid
Tundub, et oled oma praeguse elukorraldusega rahul?ei ole alati võiks parem olla, tuled koju ja keegi ootab sind, siis alles võib tunda end õnnelikuna

ma tean, et sa ka ootad vahest mind Soomest koju

aga see pole see

Tänapäeva naisi ei saa usaldada, eriti minusuguseid. Ükskord tuled kodu ja uus mees aseme

tahaks olla armastatud

mis sulle meestes meeldib

Oleks viimane aeg hakata selle nimel tegutsema hakata

täpsemalt

Meestes?

jah

midagi ju peab olema

Peaks olema ikka esmalt mingi eriline tõmme, niisama, ilma keemiata ei juhtu minu poolt mitte midagi

mida Sa minus nägid, kui 2001 aastal Saksamaalt tulid ja ütlesid ,et viime avalduse abiellumiseks

mõtlematu tegu

oled Sa kunagi minusse armunud olnud

noore ja lollina kindlasti, kui ei teadnud, mis see sõna endas tegelikult peidab

millal üldse viimati kellesegi armunud oled olnud

oi, kõikidesse oma laste isadesse olen tõsiselt armunud olnud

ok

on Sul olnud palju sekspartnereid ja kui palju

ei ole palju olnud. Kui palju on palju?
no arvuliselt
6 koos sinuga
ok
nii

on veel küsimusi
Sa võiks need minu küsimusi ka seal blogis ju kajastada
kajastangi

Selline jutuajamine. Hakkasime hoopis teise asja kallal tööle ja jutt viis hoopis vat milleni. Sellest teisest asjast saate homme lugeda!

 

Eksperiment

Täna hommikul võtsin kätte ja tegin eksperimendi oma uue tõrvaseebiga. Netis lugedes jäi silma, et keegi oli selle seebiga juukseid pesknud (pesnud). Eesti keel on raske! Kuna aeg oli sealmaal, et oli vaja pead pesta, siis võtsin nõuks, et katsetan ära. Kaotada polnud ju midagi. Oleks asi hulluks läinud, oleksin mütsi pähe tõmmanud:D

Tegin juuksed märjaks ja seebitasin peanaha sisse. Sest tähtis on ju peanaha pesemine, vaht läheb iseenesest juustesse ja nii saavad ka juuksed puhtaks.  Peanahk justkui vahutas kenasti, aga juuksed mitte. Pesin ja masseerisin korralikult ja loputasin natuke soojema veega. Juuksed olid kuidagi rasked (kaitsekiht jäi ju nahalegi, mis siis juustest veel tahta). Soovitatakse loputusvette lisada paar tilka äädikat. Mina lugesin seda hiljem, nii et loputasin ainult normaalse puhta veega ja ohtrasti.

Mässisin siis juuksed räti sisse ja peale räti eemaldamist tundus, et juuksed on parajad takud. Püüdsin seda leevendada juukseõliga. Palsamit ma pesu aeg ei kasutanud, aga oleks võinud. Teinekord proovin, kui seda uut pesu selle seebiga veel tuleb :D Juukseõli tegi asja paremaks ja suundusin föönitama (oli vaja kiirelt juuksed kuivaks saada). Ja ma ütlen, kellel ikka juuste puudusega on probleeme, peske seebiga juukseid, saate kohe poole rohkem neid pähe. Mul oli ikka päris korralik heinakuhi peas ja jäid soengusse täpselt nii nagu ma soovisin - ilma mingisuguste viimistluvahenditeta. Lõpuks tõmbasin ikka hobusesabasse, nagu mul kombeks ja harjumus on. Kui nüüd juukseid katsuda, siis on nad iseenesest pehmed ja puhtad. Ei ühtki halba sõna.

Täna linnas käies sattusin jällegi ühte minu jaoks täiesti avastamata poodi, kus müüdi igasugust looduslikku kraami. Mul on mingi ajutine vaimustus selliste asjade vastu. Eriti lähevad mu silmad särama, kui ma Joik´i ja Nurme kaupa näen:)

Tegin kiire ülevaate ja silma hakkas Nurme tahke shampoon (6.50 € ) , mis on seebikujul. Nii et saan ka selle õigepea ära katsetada. Kuna raha on mul vähe - tähendab peaaegu ei olegi enam, siis võtsin vaid veel ühe pisikese huulevõide (5  € ) ja ma olin üliõnnelik oma ostude üle.

Täiustatud retsept

Asub Handymann´iga ühes hoones (ruumis)

Kui netis ringi lugeda tahke shampooni kohta, siis enamus sellega rahul ei ole. Algul küll vahutab hästi, aga kui juuksed kuivaks saavad, siis on tahtmine need uuesti üle pesta. Ootan igatahes huviga oma järgmist juuste pesu ja jagan siis ka teiega oma katsumusi.
 

Tõrvaseep

Nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, ostsin Ökopoest tõrvaseebi. Ei, mul ei ole näonahaga probleeme, kui te seda mõtlete. Olen väga rahul oma näonahaga ja üldse oma naha olukorraga. Aga seepi ostes mõtlesin pigem Jaskari peale ja ega see meile ka paha ei tee, 100% looduslik ei saa kunagi paha olla.

Kodus olid kõik rõõmsalt nõus katsetama seepi, keegi sõrgu vastu ajama ei hakanud. Ja kui aus olla, siis meil varem maja klassikalist seepi ei olnudki. Nüüd siis hakkame hoolsalt seepi kasutama.

Jaskaril on mõningad probleemid nahaga, nagu paljudel tema ealistel. Ja ta on täheldanud seda mõningate konkreetsete riiete kandmisest. Ju siis sünteetika.  Pesen küll pesu tundlikule nahale mõeldud pesuvahendiga. Äkki peaksin tulevikus Ökopoest muretsema ka pesupesemisvahendi, mis oleks looduslik? Eks näis, põhjust jälle poodi külastada.

Kuna seep oli suur, siis lõikasime selle neljaks. Et saaks vannituppa, sauna, Jaskarile kooli kaasa ja ühe tüki sai "eks", kes on ka suur "imetabaste" toodete fänn. Seep ise on mõnusa suitsusauna lõhnaga. Suitsusauna lõhn oli ka peale dushi all käimist kogu vannitoas - mõnus. Koostiseks oliivõli, kookosrasv, päevalilleõli, palmirasv, kakaovõi ja männitõrv. Tõrvaseebil on hea puhastamisvõime, samas toidab ja niisutab seebis sisalduv palmirasv meie nahka. Tõrv leevendab ja ravib erinevaid nahahaigusi nagu nt psoriaas, ekseemid, kõõm. Seep sobib ka plekieemalduseks riietelt. Regulaarsel kasutasime parandab tunduvalt naha olukorda ja teeb selle pehmeks. Esmasel kasutamisel kippus nägu kipitama, aga see kadus hetkega. Nägu ei kisu, nagu tavapäraselt peale seebiga pesemist. Kehale jätab ta nagu kaitsekihi ja nahk on juskui vetthülgav.

Sobib ideaalselt kingituseks, sest pakend on väga stiilne ja sisu peaks igale ühele rõõmu valmistama:)

Ilma poodi minemata saab seepi tellida siit ja mis veel parem, saab saata ka otse sõbrale, mis teeb asja veel lihtsamaks.

Sünnipäevareis

Sain ka lõpuks jalad maha, et aega võtta natukene blogi kirjutamiseks. Jube kiire on olnud ja kui ongi moment aega, siis olen kasutanud seda lihtsalt hinge tõmbamiseks ja jalgade sirutamiseks. Vanust ka juba ja ei jõua lihtsalt. Kuigi mul on on palju abilisi ja abikäsi. Isegi laps vannitati eile ära, pesu pandi kuivama, süüa tehti lastele, metsa tehakse. Kõik on rakkes, aga mina olen ikka hõivatud ja ei leia aega. Mis ma küll siis teeks, kui peaksin selle kõigega ise toime tulema. Mitte küll kõigega, metsa ma tegema ei hakkaks, isegi, kui mul aega oleks. Mina kardan mootorsaagi. Igatahes tänan kõiki ablisi, tänu kellele sai teoks ka Metele lubatud sünnipäevareis.

Nagu selles postituses juba mainitud sai, siis meil on ka mingid traditsioonid:D Üks neist on sünnipäevareis, mille saab laps valida, kui ta saab jällegi aasta vanemaks. Reeglid on paika pandud, Saksamaale me sõitma ei hakka - ikka vastavalt rahakotile, Läti on maksimum:) Ahhaaaa....

Mete reisi osas aitasin tal otsustada, ehk tegin enamvähem ise otsused ja plaanid, tema asi oli nõustuda ja kaasa teha. Nagu mul kombeks, käib kõik otsustamine käigu pealt. Plaane ma ei tee. Kui tuleb tuju, tuleb tegutseda, et õhin üle ei läheks. Vastu tahtmist midagi teha pole minu stiil.

Eile enne lõunat hakkaski mõte liikuma. Kõik olid ära Lätti sõitnud, Deposse ehitusmaterjalide järgi, mina lastega olin kodus ja tegelesin jällegi majapidamisega - hommikusöök, pesupesemine, nõud jne., ilma lõputa...Tavaline päevakava. Tundus, et meestel läheb tavapärasest kauem ja nad ei suuda oma shoppamisega kuidagi enne lõunat valmis saada. Lõin neti lahti ja hakkasin uurima Apollo kinokava ja piletivärki.

Kriteeriumid olin enda jaoks paika pannud - peaks sobima 10 aastasele ja mulle ka huvitav olema, soovitavalt siis seansi algus ajavaruga, et me kiirustama ei peaks, saaksime väikse ostlemisetiiru teha ja söömas käia. Leidsingi sobiva filmi, algusega 18:15. Otsustamine oli sedajagu lihtsam,, et tegu oli ka PÖFF-il sel aastal linastuva filmiga, igati kõrgelt hinnatud film "Poisipõli". Tundus hea valik. Kõik asjad ajasin hetkega neti kaudu jutti - piletid, kohad, maksmine. Tagasiteed polnud. Endal polnud mul veel lapsehoidjatki:) Aga oli selge, et kui me seda poleks eile teinud, oleks see jälle teadmata aega edasi lükkunud.

Mete oli küla peal tesite lastega mängimas ja ei teadnud plaanist midagi. Kui ma olin oma asjad ühelepoole saanud, tegin talle kõne ja ta oli nagu kõpsti kodus. Isegi väga põneva lumesõja jättis sinnapaika ja oli valmis seiklusteks:) Nii peabki!

Koduse elu korraldasin nii, et kuni kõik kodus on, peab Meena perenaine olema. Ema oli kohe - kohe saabumas ja seniajani pidi Meena toime tulema. Ja ta käskis kõik ülesanded (ahi kinni, nõud puhtad hoida jne.) paberile kirja panna, mis sest, et ta lugeda ei oska. Aga nii oli asi uhkem. Stig läks lõunaunne. Kõik oli kontrolli all.

Mete natukene tusatses, sest MINA käskisin tal selga panna tema palju vihatud jope, mille ma omal algatusel talle ostsin. Sellest kirjutasin siin. Aga oli vaja ju soojalt riidesse panna ja selleks tarbeks see jope ju oli, et teda kanda. Terve Pärnusse sõidu tee ta sajatas, et miks tema ei või valida, mida ta endale selga paneb. Jalanõud ta pani niigi need, mis tema tahtis. Pidi ikka nii nõme jope olema. Vat ei saa mina aru, kust otsast.

Pärnus olime peale kahte ja Mete arvas, et Kaubamajakas on alustuseks hea küll. Tal oli kaasa võetud kõik raha, mis ta sünnipäevaks kingiks oli saanud. Ja nagu ma varem juba kirjutanud olen - siin näiteks, siis on tal mingi eriline suhe seljakottidega. Sama jama ka sel aastal. Igal aastal uus seljakott. Seda ta siis Kaubamajakas jahtima plaaninud oligi, nagu mulle õigepea selgeks sai.

Õnneks sain mina oma shoppamisvajaduse enne hullu maratoni ära rahuldada. Esimesena astusime sisse "Ökopoodi", kust ma olin plaaninud endale soetada "sõbraliku" nõudepesuvahendi. Teadlikult otsisin ka palju kiidetud tõrvaseepi, mille ma ka leidsin. Siis vaatasin juba puht huvist ringi, mida veel selles poes leidub. Kaasasin ka Mete ja näitasin talle, mida kõike saada on...rästiku seerum, teolimaga kreemid - need olid lõbusad asjad. Vaatamist ja uurimist oleks seal palju olnud, aga Metel olid ka ju omad vajadused ja tema pärast me seal üldse ju olimegi.

Esmased muljed on väga meeldivad, peseb ja lõhnab hästi

Nahahoolduseks

Müüja seal poes oli omaette vaatamisväärsus. Ega tal eriti aega ei olnudki raha vastuvõtmisega tegeleda, nii möödaminnes muu tegevuse tuules saime ostu sooritatud. Pärast, kui me juba sealt kaubanduskeskusest minema sättisime ja taas sellest poest mööda jalutasime, oli pood rahvast tühi ja müüja naeratas meelalt omaette - loomulikult arvuti taga, ju siis sai teha oma meelepärasemat tööd, kui müümine:)

Sõrkisin Mete järel läbi kõik poed, mis teda huvitasid - Seppäla, Lindex, Cropp, Takko, Sportland. Sportlandi pidime minema veel teist korda, sest Metele ei andnud üks seljakott rahu ja siis oli tal juba valida kahe variandi vahel ja vat siis läks kriitiliseks. Küll ta siis arvutas ja kõndis peegli vahet - otsustada oli raske. Kas suurem ja kallim või väiksem ja odavam. Selleks ajaks oli mul juba kulutamiseks ettenähtud raha otsakorral, kui tema polnud raatsinud sentigi veel raisata ja siis ka ajas "kopikat" lõhki. Olin rahulik, viskasin oma kotid maha ja istusin rahulikult, kuni ta ringi marutas oma kahe variandiga. Ja kui ta siis otsuse langetas, oli ta nii rõõmus, et see möödas oli ja tal oli veel üle poole rahast alles.

Eesmärk täidetud

Mete selleaastane valik :D

Läksime sööma. Mete säras ja alustas kohe jäätisega. Ta on tuntud jäätisesõber. Tahtis aga kohe teise jäätise peale süüa. Ohjeldasin teda natuke, muidu ei jõuaks ta enam oma põhirooga süüa. Elus esimest korda sõime täistera pastat - tema siis seente ja kanalihaga, mina ruccola, päikesekuivatatud tomatite ja kanaga. Olen igati rahul nii söögikoha valikuga kui ka toiduga. Sain idee, kuidas samasugust rooga ka kodus teha ja ostan selleks tarbeks ka oma esimesed täistera makaronid. Mete söögi pidin ka lõpuni sööma, sest eks jäätis tegi oma töö.

Piisava ajavaruga jõudsime kesklinna, et ennast kino poole sättida. Teekond läks läbi H&M-i, nii et viskasime sinna ka silma peale. Mete vaatas ja uuris, nagu teaks, mida ta tahab. Hoidsin siis silmad lahti, et näha, mis krdi maitse tal siis on. Tahaks ka selle puhta päris saada. Ega talle enam ei julgegi midagi omapead osta, ei kõlba ja jääb seisma. Mahavisatud raha.

Midagi sellist?

Ega ma päris hästi ette ei kujutanud, kuhu see kino sinna Pärnu Keskusesse veel ära mahtuma pidi. Ma kujutasin ette, et kino jaoks on ikka ilmatu palju ruumi vaja ja seda leida ei tohiks raske olla - jääb kohe silma. Aga ei, pdime ikkagi juhiseid küsima ja olime sel hetkel ainult loetud sammude kaugusel õigest kohast. Uskumatu tänapäeval nende ehitiste ja asjadega.

Olime ajavaruga kohal ja saime veel Apollo raamatupoes ringi vaadata. Jällegi üks ütlemata hea pood, istuksin seal tundide kaupa. Loeks ja uuriks kohapeal, sest raamatud on nii kallid. Tahaks ju kõik kokku krahmata. Uurisin Epp Petrone lasteraamatuid. Eriti pakkus huvi raamat "Arva ära", mis on väga huvitava ja lihtsa (geniaalse) lahendusega. Esitasin sealt Metele küsimusi ja nii see aeg lendas. Tegin ka mõned ostud Meenale, jõulupakki panemiseks "50 loovat joonistuskaarti" ja kohe tegutsemiseks "Põnev värvimisraamat noorele moekunstnikule". Ja täpselt naelapea pihta. Ta hakkas kohe seda raamatut värvima, mis sest et kell oli peaaegu öö, kui ta selle kätte sai:) Lapsel silmad särasid!

Kingikotti

Kummik spetsiaalselt minule värvitud

Nüüd siis põhilise juurde, film. Ja kinosaal. Polnud mina ju veneajast saati kinos käinud. Mete oli käinud Saksamaal viimati ühe sõbranna perega sünnipäevaraames ühiskülastusel kinos. Küsisin siis tema arvamust, kas oli erinevusi. Saksamaal olevat olnud sumin ja kino olevat kihisendud laste jutust. Pärnus aga oli mõnus vaikne ja rahulik, selline hubane. Ega me polegi vist saanud rahus ühtki filmi kodus vaadata, alati keegi kakleb, karjub, sehkendab või teeb midagi, mis segab rahus keskendumist. Nüüd oli meil see võimalus - uskumatu tunne oli:D Kohad olin ka koba peale valinud ideaalsed - viimane rida, keskel ja sellised kahesed toolid (pigem siiski justkui mugav diivan), ruumi oli lahedalt ja nii me siis pocorn kaasas, alustasime filmi vaatamist. Reklaamis filmi alguses olid väga huvitavad, hästi tehtud ja köitvad - televisioonis ma selliseid näinud ei olegi. Film oli subtiitritega, mis Metet natukene kurvastas, aga ta sai pihta küll ja luges nii palju kui jõudis. Sisu oli talle arusaadav. Kuna film oli MS (mittesoovitav) alla 12 aastasetele (Mete ju 10), siis oli paar sellist äkilist kohta, kus Mete lausa võpatas ja hüppas ehmumisest. Aga talle meeldis. Igati temaatiline film tema vanusele, kui välja arvata paar kohta. Aga tundus, et ta teab neist asjust rohkem, kui mina arvata oskan :D

Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, päris pikk film. Asusime kohe kodu poole teele peale filmi lõppu ja teepeal siis muljetasime parimatest hetkedest. Metele läks igatahes korda see film ja kogu meie pisike "reis". Ei olnud midagi eksklusiivset, aga meile meeldis.

Järg on nüüd Meena käes, et oma "sünnipäevareis" avalikuks teha. Ootame, näeme:)
 

Ma tahtsin sind näha...

Meena on mul selline vahva tüdruk, et täna ta lasteaeda ei jõudnudki. Ilmaolude pärast. Ikkagi meeletu lumi tuli ju maha nagu Sten mulle hommikul telefonis teatas. Mina olin voodis, kõik oli pime - jäi üle vaid uskuda. Mõtlesin, et sellise lumega ma küll Meenaga kuskile suruma ei hakka, eriti kui lumega veel harjunud ei ole. Ei ole mõtet riskida - ei autoga, ei inimeludega.

Ja kui ükskord valgeks väljas läks, siis olin küll natukene pettunud. Kujutasin ette ikka lumehangesid. Lastele tundub vist küll, et selle lumega ongi talv alanud. Meena tormas loomulikult hommikul vara juba välja. Mis on iseenesest positiivne. Mulle meeldib, kui lapsed väljas on. Siis on toas rohkem ruumi:D Aga ta oli varsti toas, et siis jälle õue minna. Edasi - tagasi. Teise tiiruga meelitas ta Stigi ka õue. Koos oli neil välja lõbus ja mina sain toas rahulikult söögitegemisega tegeleda. Ja nad pidasid seal päris kaua vastu kuni Meenal varbad külmetama hakkasid. Stig oleks iseenesest veel väljas edasi olnud, aga Meena kartis, et ei tohiks ikka teda üksi jätta, äkki kaob ära. Ja nii ta siis tuppa tuligi. Et siis natukese aja pärast jälle üritada.

Iseenesest on see kõik tore, aga iga kord on ju vaja kuivi kindaid ja riideid. Säti kõik kuivama ja siis jälle selga ja siis otsi kuivi kindaid jne. Ilma lõputa. Suvel on lihtsam selles suhtes.

Kõige hullem oli siis, kui Mete ka kodu jõudis. Temal oli ka sooje pükse vaja. Andsin talle siis kätte selleks aastaks ettenähtud püksid, aga need ei kõlvanudki. Liiga laiad, liiga pikad. Minu arust olid täitsa okeid. Võttis siis enda eelmise aasta püksid, mis olin juba remontida lasknud ja Meenale kõrvale pannud. Need olid talle eelmine aasta juba kukekad. Aga need kõlbasid. Saa siis aru. Ta ikka tujutses  kõvasti. Küll ei olnud ta saabastega rahul (ei pidanud piisavalt libisema), siis oli tal suusasaapaid vaja. Paras peavalu selle talve äkilise saabumisega ja teismelistega. Lõpuks sai ta ennast kuidagi sisse pakitud ja võttis suuna otsejoones küla poole. Trehvung teiste omasugustega:) Sten oli ees juba ära läinud, tema hakkas õhtul oma talveriideid välja otsima. Ju oli aru saanud, et on vaja midagi toekamat selga saada, kui ära külmeda ei taha.

Meena kauples ennast täna traditsiooniliselt ka vanaema juurde, Mete samamoodi. Sten on aru saanud, et kodus on kõige parem, eriti hommikul oma voodis ärgata. Ei taha tema enam ei sõbra juures ööbida ega vanaema juurde jääb ka vist ainult Mete soovil, vahest harva. Ja külla ta ka endale kedagi ei taha. Tema teab, kus hea on:)

Õhtu oli meil mõnus. Telekas kinni ja kõik said oma asjadega tegeleda. Oli juba üsna hilja, kui ema andis teada, et Meena tahab koju. Nii üürikeseks jäigi siis meie vaikne õhtu. Oli isegi ühe pisara poetanud, et vanaema saaks aru asja tõsidusest. Nii ta siis kodu toodi ja et sõit asja ette läheks, sõime veel kõhud täis ja jõime emaga tassi kuuma kohvi - enne magama minekut. Aga ega joomata ka ei jäta sellepärast, et äkki ei saa pärast enam und. No ja siin ma nüüd kirjutan, unetu:) Tegelikult läheksin kohe magama ja seda ma teengi, kui siin valmis on.

Uurisin ka Meena käest, et miks ta siis kodus tahtis nii hilja õhtul veel. Tema olevat mind näha tahtnud. Ma tegin siis ettepaneku, et teinekord annan oma pildi talle kaasa. Siis oli järgmiseks vabanduseks, et häält tahtis ka ikka kuulda:) Ühesõnaga emme igatsus tuli ikka peale, mida on väga tore teada.

Käisin väljas ka tiiru, et imetleda öist talvist ilma. Täna ju ikkagi esimene lumi. Muinasjutuline lausa on see olemine meil siin praegu. Oleks ometi jõulud ka sellised.

Loodetavasti ei muutu hommikuks kõik taas porimülkaks ja seda valget lund jätkub pikaks ajaks. Viimasel pildidl on näha, kui ohtlik on meie maja katus. Kui lumi koguneb, vajuvad tohutud laviinid suure mürinaga katuselt alla. Hommikuks on peauks kinni müüritud ja siis vaata, kuidas välja saad. Ja päeval on vaja lastele sõnad peale lugeda, et keegi lume alla ei jääks. Päris ohtlik, aga lumetõkkeid ei märganud omal ajal keegi paigaldada lasta.

Ilusat nädalavahetust!

 

Uus fänn

Ma tahaks kirjutada teile, kuidas ma ühe uue fänni oma blogile sain. Ikka tõelise fänni, mida ma poleks elu sees uskunud.

Jutt on minu emast. Suvi läbi olen ma süümekaid tundnud, et istun muudkui arvutis ja haun oma blogi kallal plaane. Ema muudkui ahhetab ja ohhetab, et kas mul targemat ei ole teha, et see on ju maha visatud aeg, Temal küll sellist aega ei olevat. Ja eks ma siis katsusin "vaikselt" blogida, et mitte talle jälle vahele jääda. Eks mulgi ole ju siin tööd küll, aga blogimine oli ka ikka tähtis.

Kõige hullem, et tema tollane nn. sõbranna lendas minu emale mitu korda peale, et mind korrale kutsuda, sest kajastasin mõnda ebameeldivat teemat tol ajal. Ema ei saanud loomulikult millestki aru, veel vähem kaasa rääkida, sest tal polnud aimugi mida või kellest ma kirjutan. Teda ei huvitanud. Temal olid oma hobid, minul omad.

Nüüd siis mingi kuu jagu on ta millegipärast hakanud huvi tundma, mida ma kirjutan. Ja ta ootab huviga mu postitusi, mis sest, et saame kaks korda päevas ninapidi kokku ja kõik nagu peaks talle reaalis teada olema, mis toimub. Ta isegi kinnitas, et on sõltuvuses, pidi isegi hommikul enne tööle minekut kiirelt vaatama, kas on midagi uut:D Näed siis...mul on hea meel igatahes. Tere tulemast klubisse :D