DIY: Heegeldatud padjaümbris

Ega mul erilist jututuju ei ole, aga mõne sõna siiski ütlen.

Valmis sai mu padi. Sain ära kasutada kõik lõngajäägid, mis aasta tagasi valminud päevatekist üle jäid ja olen päris rahul. Alustasin proovilapiga, mille tegemine tundus algul paras raketiteadus, aga sain asjale pihta ja nüüd on muster selge. Youtube´i õpetus oli päris põhjalik, mis sest et sõnagi ingilise keelt ei jaga:)

Põhjalik õpetus Youtube´ist...

"Mustlaselu" ja segadus

On selge, et lastega peres ilma köögita elamine on üsna keeruline ja piiratud. Kõige hullemal ajal olid lapsed suurema osa vanaema juures, said seal süüa, pesta, õppida ja kooli minna. Kui meil siin tööd lõppesid ja ehitustolm ja prügi koristatud sai, hakkasid lapsed vaikselt koju tulema. Nüüdseks on elu normaliseerunud ja eluks vajalik ka paikka loksunud. Mingeid kulinaarseid saavutusi siit ei tule, aga ühtteist annab ka puupliidil valmistada ja ahjus saab ka igasugu roogasid valmistada. Kaneelirullid ja piparkoogid on asjad, millest peame mõneks ajaks suu puhtaks pühkima, neid puuahjus juba ei valmista. Mina igatahes mitte.

Köögi oleme endale kohandanud elutuppa, suur söögilaud on keset tuba, riiulites on miinimum kogus nõusid. See on selleks hea, et siis ei kogune meeletuid koguseid musti nõusid. Kogu aeg peab nõud puhtad hoidma, et kuskilt jälle süüa oleks. Seda peaks hakkama uues köögis ka praktiseerima. Igale taldrik ja tass, mitte nii, et võetakse nii kaua puhtaid nõudsid, kui võtta on. Ja mul on neid päris hulga kogunenud. Tuleb osa hoiule panna.

Nõudepesu toimub meil vannitoas, sealsamas käeulatuses on ka nõuderest. Kõik toimib. Pakuti küll välja, et kööki saaks nõudepesumasina järgi ühendada, aga loobusin viisakalt. Külmkapp leidis koha Jaskari toa nurka.

 

Köögis on momendil vaid nurgadiivan, mis ootab oma kohta elutoas. Elutoa diivan saab tulevikus oma koha köögis.

Sellises segaduses tuleb ka uus aasta vastu võtta:)

Minu jõulusoovid

Et mitte mingil juhul jätta muljet kerjamisest, ütlen kohe ära, et minul ei ole ühtki jõulusoovi sel hooajal. Kui, siis üks, nagu igal aastal - soovin vaid häid lapsi:)

Lastega on kokku lepitud, et minult ei tule ühtki kinki sel aastal, meie ühine kink on köök ja sinna tulev mööbel. Sellest saab ju osa kogu pere. Ja et mul on siiski vaja veel pool summast maksta jaanuari lõpuks, siis iga sent on meil kuni tasumiseni arvel - ei mingit laristamist. Närutame, aga asi on seda väärt:)

Kui Meena ja Stigi isa teada tahtis, mis lastel jõuluks soovid on, siis mul kähvatas ja ütlesin talle päris karmid sõnad niipalju kui ma saksa keeles õelda oskasin. Igatahes mõjus Mitu päeva oli vaikus ja sovumine. Aga tõesti, mul ka mingi piir. Meie peame tohutult pingutama, et midagi saavutada ja oma kodu meile mugavaks ja soojenaks muuta, kusjuures tema pole võimeline miinimum elatisrahagi maksma ja siis julgeb veel tulla küsima, mida kinkida. Oi kui vihale ajab. Kust see raha kinkidele tuleb? Muidu kurdab, et tema pole võimeline maksma. Ja jäigi nii, et hoidku oma kingiraha omale.

Kommikotid lastele tulevad minu töökohast, nii et suud saame ka magusaks:)

Ah jaa. Vahetult enne jõule on Meena sünnipäev. Siis teeme ühe kinopäeva koos kohvikuga ja Stigi võtame ka punti:)

Köögimööbli ootel - meie pere jõulukink:)

Mu hommikud on tagasi

Olen nüüdseks tubli kuu aega juba kodukontoris tööl ja ma olen väga rahul asjade käiguga. Kui ma kodusoleva emana sain hommikuti alati Terevisiooni vaadata ja toimetasin koduga, siis tööl käies kadusid sellised võimalused kõik ära. Ja kui ma tööl käies õhtul lõpuks koju jõudsin, olin ma omadega läbi. Keskendusin vaid sellele, et järgmisel hommikul peab kõik vajalik lastele olemas olema, lapsed puhtad ja korras ja lahkume kodust kõik varakult.

Nüüd, kui remont on ühelpool ja ma ei pea enam külmas, tolmus ja müras tööd tegema, on kõik nagu unenäos. Ma ei pea tihtipeale isegi hommikul Stigi lasteaeda sõidutama. Selle ülesande võttis enda peale Mete. Kõik see mees lahkub kodust enne seitset, Stig nende seas. Minnakse bussiga kooli-lasteaeda. Metel on piisavalt aega, et enne tundide algust Stig rühma viia. Tundub, et nende koostöö sujub kenasti ja mõlemad on rahul. Lisaks päris arvestatav kokkuhoid kütuse arvelt.

Kui lapsed on lahkunud, teen mina omale kohvi, panen teleka käima, toon puid, kütan ahju, panen pesumasina käima. Kõike seda jõuan ma veel enne tööpäeva algust teha. Kella kaheksaks panen arvuti tööle ja algabki minu tööpäev. Taustaks käib mul alati telekas, kuulen huvitavaid asju ja töö muudkui lendab. Silmapuhke pauside ajal panen pesu kuivama, koristan siit või sealt, lükkan väljas lund - midagi on kodus alati teha. Mida paremat veel tahta.

Lõunaajal, kui lapsed tulevad, on tuba soe, mina alati neid ootamas - kõik nagu vanal heal ajal. On vaid üks erinevus, mul on töö ja ma võin oma palga teenida kodust lahkumata.

Maja on tühi ja ma võin töö kallale asuda. Töö, mida ma nii meelsasti teha tahan:)

Kus te enne olite?

Tõin täna üle pika aja postkastist kraami ära. Lehed meil ei käi, vahest supsab sinna vaid Coop´i reklaam ja meie valla leht - vsjo. Vahest mõni ametlik kiri ka.

Ükspäev näiteks palusin Stigil teeotsa kõndida ja postkasti vaatama minna, et tal tegevust oleks väljas ja äkki joppab - saab boonuseks midagi postkastist koju ka tuua. Ammu polnud juba keegi vaatamas käinud. Tuligi varsti õnneliku näoga kiri näppus. See oli üks paha kiri, millest ma eriti rääkida ei tahakski. Tuju tegi kehvaks igatahes. Lugesin läbi, googeldasi, et jumalapärast mingi pettus ei ole, sest tõesti, ma ei suutnud uskuda, mis kuradi jama see on.

Kujutage ette, kui me Metega reisil käisime, olime teel Riiga, hommikul kella viie paiku, kuskil jumal teab kus põrgus, kiirust ületanud. No mina ei näinud küll ühtki sähvatust ja ei kihutanud me ka nii meeletult, täitsa normaalselt kulgesime. Aga näe, kuskil 50-ne alas olime suutnud siiski 87 km/tunnis sisse saada. Vai hulle. Eks me olime jutuhoos ka ja ei pannud mitte midagi kahtlast tähele. Igatahes näed, ära tuli. Ja et edaspidi Lätimaa peal mingeid ebameeldivusi ei tuleks, maksin ma mõningasel kaalumisel trahvi kiiresti ära, et see jama kaelast ära saaks. Oi mul oli rahast kahju. Niigi eelarve nii pingeline ja selline pauk.

Aga nüüd asjast, millest ma siia tegelikult kirjutama tulin. Täna tegin jälle pisikese peatuse postkasti juures, sest kui lapsed koolist tulevad, ei suvatse enam keegi isegi mitte mööda minnes postkasti vaadata. Niivõrd mugavaks on inimesed muutunud ja ega seal tavaliselt ei ole ka midagi. Täna oli. Selline nii vahva A4 paber absoluutselt vajaliku infoga. Kahjuks küll natukene hilinemisega. Kus te enne olite?

Sünnipäevareis Berliini vol 4 - kohal

Kui Berliinis maandunud olime, läksime rahvavooluga kaasa, et reisijate tsoonist välja saada ja hakkasime otsima, kust me rendiauto kätte saame. Mul oli mingi plaan ka välja trükitud ja teadsime umbes, millist terminali otsida on vaja.

Kaks pead on ikka kaks pead. Mõningase pusimise peale leidsime õige koha. Kõi rendiautofirmad (LINK) olid koondatud ühte majja, ühte ruumi, oli vaja vaid teada, kellelt meie autot rendime. Jällegi oli mul broneering välja prinditud ja mind juhatati selle põhjal kohe õigesse boksi. Põhiline on julgeda küsida ja keele teadmine tuleb ka igati kasuks, siis juba hätta ei jää.

Olime juba eesmärgile auto saada päris lähedal, kui selgus, et mu kaardi limiidid ei ole just piisavad, et deposiidisumma 1000 eurot broneerida. Kohe pakuti välja lahendus, et tasun 50 eurot ja sel juhul broneeritakse 300 eurot ja kui midagi peaks juhtuma autoga, on omavastutus 0. Eks natukene kahju oli küll 50 eurost, aga parem ikka, kui ilma autota nelja tuule poole kõndida.

Minult küsiti isikutunnistust ja kehtiv juhiluba. Olin vahetult enne reisi just oma juhiluba pikendanud. Sellega oli paras pusimine - uus arstitõend (selle tarbeks oli vaja digiloos täita tervisedeklaratsioon), siis ARK. Töö kõrvalt oli seda üsna pingeline teha, aga tehtud ta sai.

Kui paberid täidetud said, paluti meil peaukse juures oodata, auto toodi ukse ette. Vaatasime auto üle. Esimene ehmatus oli minu jaoks automaatkast. Mul on kunagi olnud automaatkastiga auto, aga tänapäeva masinad ikka natukene teistmoodi. Mitte palju muidugi. Revers, neutral ja parking on selge, aga seal oli mingi M täht veel. Sellest ma sotti ei saanudki. Saime võtmed, istusin rooli, võtsin hetke, et aru saada mis kus on, panime kaasavõetud Navi tööle ja asusime teele.

Esimeseks sihtkohaks oli hotell (LINK). No andis otsida. Lõpuks saime siiski kohale. Kuna auto oli pisike, siis parkisime ta ühe arstipraksise ukse taha kohe hotelli külje all. Oli laupäev ja seal oli vaba ruumi piisavalt. Hotelli oli vaid paar sammu ja hotelliaknast auto ilusasti näha.

Vaade hotelliaknast

Registreerisime ennast sisse ja meile ulatati ukse kaardid. Toad pidid asuma kolmandal korrusel. Siin selgus jällegi, et sakslastele ei ole 1. korrus mingi korrus. See on neile 0 korrus e. Erdgeschoss. Nii me valele korrusele maandusimegi. Aga taipasime kohe, et kui on tuba 408, siis on vaja järelikult ikkagi 4. korrusele minna.

Tuba oli ilus, kõik vajalik olemas, natukene rohkemgi. Sheiff näiteks. Minibaari kohta küsiti ka väljaregistreerimisel, aga ausaltõeldes mina tegin suured silmad ja polnud seda toas märganudki.

Toaga natukene tutvunud, asutasime ennast minekule. Enne muidugi natukene arutasime ja vaidlesime, kuidas meie kaks päeva välja nägema peaks ja kust otsast me pihta hakkame. Kuna üle tee oli kohe üks kaubanduskeskus (LINK) ja selles ka McDonald´s, siis tühjad kõhud panid asja paika. Läksime nälga kustutama. Aga ikka ja jälle ma pettun ma selles söögikohas. Nii mõttetu koht, et anna abi. Kallis ja mõttetu. Aga ok, Metele lubasin väljavalitud burgeri ja endale võtsin kananakitsad. Kui lõpetanud olime, korises kõht veelgi rohkem. Võtsime sealtsamast hoonest Schäfersist 10 Brötchen´it ja lasime ahjusoojadel saiadel hea maitsta.

Poodidest mina eriti huvitatud ei olnud, aga Mete pärast ma siiski käisin temaga mõnes spordipoes. Ikkagi tema sünnipäevareis ja tal oli oma sünnipäeva rahagi kaasas, nii et kannatasin ära. Ta küll püüdsi mulle selgeks teha, et võin rahulikult omale ka midagi vaadata, aga teate, kui ikka nii suur asi, nagu köögi uuendamine käsil on, siis ei huvita sind mitte ükski hilp. Ainuke siht silme ees on uus köök koos uue mööbliga.

Mete valis lõpuks omale ühe nokatsi ja oli rahu majas mõneks hetkeks. Saime kokkuleppele ja ühele meelele, et nüüd võtame auto ja põrutame Beuchtesse ja teeme peatuse Magdeburgi kohal ElbePark´is.

Foto internetist

Olime seal viimasel reisil suvel pikema peatuse teinud ja koht oli tuttav. Ja veel, seal oli Mete lemmikpood Nike, nii et mõeldud tehtud.

Foto internetist

Viimane hiir

Mille üle mul remondi käigus kõige suurem hea meel on, on fakt, et eile vist oli see ajalooline päev, kui ma püüdsin kinni viimase hiire, kes meie kodus ennast sisse seadnud oli.

Alatihti haises meil siin halvaks läinud hiirte järele. Ja midagi teha ka ei olnud, sest hais tuli ahju alt. Kui vana ahi ära lammutati, tuli seal välja selline hiirte surnuaed, et õudne mõelda, et elasime sellises keskkonnas.Hea meel oli, et see asi korda sai. Ka põrandate alt tuli välja hiirte skelette.

Ülemisel korrusel olid meil ka hiired. Meena tuli tihti poole öö pealt alla ja kurtis, et tema ei saa magada, kui hiired krõbistavad. Hirm oli tal ka. Ja see oli juba päris suur probleem, et ta niiviisi ringi rändas oma tekiga öösel. Mis magamine see diivanil ikka on. Laps peaks ikka oma voodis magama.

Saigi lõks Steni tuppa riidekappi üles pandud. Kahe päevaga püüdsime kinni 4 suurt hiirt. Ma olin kindel, et sellega on hiirtest plats puhas. Lõks sai veel igaks juhuks üles pandud. Ega keegi seda enam vaatamas ei käinud, kui ükskord avastasin, et pisike hiireke oli juba haisema seal läinud. Mädanes ühesõnaga.

Meena sai jälle rahus oma voodis magada.

Siis aga kuulsin ma vannitoa lae peal jälle krõbistamist. 3 kassi on majapidamises ja hiired pääsevad ikka majja. Nii ta paraku on.

Eile hommikul, kui ma vetsus potil istusin, vaatan, hiir kõnnib aknalaual. Selline uimane ja otsib võimalust, et aknalaualt alla hüpata. Püüdsin siis nii palju potilt õngitseda, et surun teda mõne pudeliga. Ei õnnestunud, hiir liikus osavalt ja mul oli hirm, et lasen ta käest. Oli vaja tegutseda ja hiir ükskõik kuidas, kätte saada. Pühkisin suurema tilkumise ära ja püksid rebadel, kargasin käega teda püüdma. Krabasin ta pihku ja pigistasin (jah, suht rõve, aga mis sa hädaga teed). Samal hetkel kargas hiir mulle hammastega põidlasse. Oi kui valus oli ja veri kohe jooksis. Kutsusin Stigi omale appi. Palusin tal välja ukse lahti teha, ise samal ajal püksid rebadel, ukerdasin välisukse poole. Hiirt pigistasin ma vist nii kõvasti, et ta silmnähtavalt kustus mu käte vahel. Kutsusin kiirelt kassid kohale.

Järgmine probleem oli, kuidas ma kassidele serveerin seda hiirt. Mul oli hirm, et kui hiire maha lasen, paneb see liduma ja kui ma otse oma käte vahelt annan, siis tõmbavad kassid mu käe veel omakorda lõhki. Aga nagu õeldud, hiir oli teovõimetu ja kass krabas ta kohe lõugade vahele. Üks kass, teised peavad omale ise hiiri püüdma. Ma olen piisavalt neid juba aidanud. Nüüd ma siis naiivselt arvangi, et see hiir oli viimane.

Selline vaatepilt avanes sahvris riiuli taga. Tänaseks likvideeritud:)

Meie pesumajandusest

Ma ei hakka siin meie mustas pesus sorteerima, aga juba ammu olen ma unistanud omale koju pesu kuivatit. On selline pesumasina suurune masin ekstra pesukuivatamise jaoks. Eredealt on mul meeles, kuidas ma Opa juures tihtipeale seda mugavust kasutasin. Temal oli see masin olemas.

Ja sealt alates olen ma endale sisendanud, et ka minul peab ükskord selline aparaat kodus olemas olema. Eriti hea on see talvel, kui on vaja kiiresti midagi kuivaks saada ja kui mõnusalt pehmed froteerätikud sealt masinast tulevad. Kohati tüütab täitsa ära, kui pesurest kuskil toanurgas on või veel hullem - keset tuba. Saame äkki natukene koomale tõmmata oma pesumajandust.

Remondi käigus olen ma kogu aeg arvestanud sellega, et see masin ka koha omale leiaks. Pesumasin oli meil varem köögis, nüüd saab see omale koha sahvrisse ja sinnasamaase pesumasina otsa plaanisin ka kuivati. Ega ma endale eriti ette ei kujuta, kuidas see asi laiali ei pudene nii tornis, aga nii neid masinaid tihtipeale ladustatakse. Pinterestist olen ma juba ammu oma uuele "majapidamisruumile" paigutused välja otsinud (LINK).

Kas pole mõnus kohake?

Igatahes olen ma väga palju kahtlevaid küsimusi kuulnud sellise variandi kohta ja ise ka kahtlema löönud. Plaani ma veel maha ei ole loomulikult matnud.

Nüüd aga olen leidnud veel ühe lahenduse. Kuna selle ruumiga siin eriti priisata ei ole, siis üks lahendus oleks pesumasin -kuivati - niiõelda 2in1 masin. Mõeldud tehtud. Tohutu ruumi kokkuhoid ja saab uue pesumasina ka kohe korraga. Mitte et vanal midagi viga oleks, aga kui nii siis nii.

Eile tegin natukene eeltööd ja uurisin asja. Meile on oluline, et masin peseks võimalikult palju pesu korraga ja pöörded peaks ka kõrgeimad olema. Seda kuivemaks saab pesu.

Rääkisin siis emale ka oma mõttest ja tema oli muidugi kahe käega kohe poolt. Fenomenaalne mõte ju:) Varsti ta aga helistas mulle ja küsis, ega ma veel ära tellinud ei ole masinat. Ehmatasin ära, et mis nüüd siis. Aga siis selgus, et tema tahab ka sellist masinat, aga natukene väiksema mahutavusega, üksik pensionär nagu ta on.

Nüüdseks on mul masinad tellitud ja jääb üle vaid kullerit oodata. Hinna poolest kõige soodsama koha leidsin SIIT. Jääme ootama ja eks näis, kas õigustab ennast.

Sünnipäevareis Berliini vol 3 - lend

Kui me ilma viperusteta lennukile olime saanud ja kohustuslikud pildid koos lennumasinaga teinud olime, oli vaja kohad välja otsida. Pileti Chek-inimisel on võimalik omale lisatasu eest kohad valida. Mina seda pisikest kulutust tegema ei hakanud ja jumal tänatud. Meil Metega oli juba selle üle hea meel, et saime kõrvuti istuda.

Lennukis on teadaolevalt kolm kohta kõrvuti, nii et akna poolsele kohale tuli istuma meile võõras inimene Õnneks normaalset kasvu noor naisterahvas, nii et Mete oli oma vasakpoolse pinginaabriga rahul küll.

Kulus jupp aega, enne kui lennuk ennast stardirajale sõitis ja see õige sõit alata võis. Metel võttis vist see õhkutõus natukene kõhedaks küll, sest kiirused on ikka midagi muud, kui ta tavaliselt kogenud on. Kõrvad olid meil lukus mõlemil ja loksutamine ajas natuke isegi südame pahaks.

Mete pinginaaber aga sättis ennast kohe magama, kui oli kohale saanud. Nagu vana kala, keda lend absoluutselt ei erutanud. Siis aga hakkas tal läbi une nunast midagi välja pritsima. Okse. Siis hakkas suust lausa ojadena okset pritsima ja ta oli ise ka nii üllatunud ja ehmunud, et oskasime kõik ainult pealt vaadata, kõik olid teovõimetud. Märkasin siis lõpuks talle istmetaskust paberist oksekoti ulatada, aga sellest ei olnud enam tolku. Kõik juuksed ja riided olid oksesed. Mete oli saanud ennast õigeagselt kokku tõmmata ja kõige hullemast pääsenud. Tõusime siis püsti ja lasime selle õnnetu hinge välja, et ta saaks wc-sse ennast puhastama minna. Pink, aken ja seinad olid oksesed. Seisime mõne aja nõutult vahekäigus, kui stjuardess meid vabadele kohtadele suunas. Saime terve 3-se komplekti toole Metega kahepeale. Mete sättis ennast kohe akna alla istuma ja võis vabalt imetleda kõike seda ilu, mida pilvede peal näha võimalik on. Päike siras ka kenasti. Imeilus ilm oli.

Kui lennuk oli oma kõrguse saavutanud, hakkasid inimesed ringi sebima ja stjuardessid asusid toidukärudega vahekäikudes ringi sõitma. Meie tagasihoidlike eestlastena midagi ei tellinud, isegi mitte kohvi. Ei raatsinud, sest tegu oli tavalise kiirkohviga - pulbrile valati kuum vesi peale. Ei kutsunud raha kulutama.

Lend kestis ca. 1,5 tundi. Tohutu ajavõit võrreldes autosõiduga. Igatahes maandumine Berliinis oli nagu teine maailm. Riias oli lumi ja kõle tuul, Berliinis päike, ei kübetki lund, tänavad kuivad ja puhtad, mõnus tuulevaikne ilm.

Maandumisest laen ma Youtub'i ka väikse video jupi üles ja panen siia teilegi vaatamiseks (LINK)

Projekt: KÖÖK

Kirjutan natukene lähemalt oma unistuste projektist, millest ma olen juba pikalt unistanud ja milles ma üldse ei kahelnud, et see kunagi teoks saab, ükskõik siis kuidas. Iga asi omal ajal.

Tõsisemalt alustasin ma asjaga tegelema suvel, kui käisin pangas konsultatsioonil, et uurida laenutingimusi. Oli selge, et omal mul sellist raha ei ole tagataskust võtta, et asja põhjalikult teha. Ja niisama tapeeti vahetada ma ei soovinud. Köök oli meiel majas ainuke ruum, mis õhkas külma, põrand oli konarlik, seinad lasid tuult läbi ja üleüldse üks suur jahutav element majas. Soe oli ainult siis, kui tuli pliidi all oli.

Panga peale ma eriti ei lootnud, aga oli huvitav, mida nad välja pakuvad. Laenuintressid olid kõrged ja kui ma oleks soovinud 7000 eurot neilt laenata 2 aastaks, oleksin intressideks maksnud ca. 1500 eurot. Päris arvestatav summa. Väiksema intressi puhul oleks jällegi olnud vaja oma kodu panti panna pluss veel enne kõik hooneregistris arvele võtta, kindlustada jne. Tohutu asjaajamine. See on vaja kunagi küll teha, aga praegu mul selleks aega ei ole. See on tulevikumuusika.

Ühesõnaga langes variant "pank" välja. Õnneks läbirääkimiste käigus õnnestus mul raha laenata pereringist. Tegin laenulepingu ja rahastus oli olemas, ilma intressideta, 7000 eurot 2 aastaks kuumaksega 300 eurot kuus. Selleks olen ma võimeline küll, isegi siis, kui peaksin töötuks jääma. Aga mõtleme positiivselt.

Raha rahaks, aga järgmine keerulisem samm oli ehitaja leidmine. Otsisin Sakalast ühe ehitaja ja helistasin. Kui ma nende hinda kuulsin (ca. 150 eurot m2) ja nurinat, et Viljandist ehitama tulla on päris pikk maa (mina käisin tol ajal iga päev Viljandis tööl), siis jäi nendega asi kohe katki.

Kogusin ennast mõned nädalad ja otsisin uue numbri. Helistasin ja saime kohe niikaugele, et oldi nõus objekti vaatama tulla. Ei mingit vingu. Andsin siis teada, mis töid teha vaja on ja sain mõne päeva pärast ehitajate pakkumise - 1800 eurot. Arutasin asja targematega ja jäin nõusse. Sõlmisime lepingu ja käed olid löödud. Ehitajad olid platsis täpselt 31. oktoobril nagu lubatud. Üldsegi esmane mulje sõna pidamisest on väga oluline, see tekitab kindlustunnet.

Ma ei hakka rääkima, kui kohutav oli pilt, kui ma esimesel päeval töölt tulin. Terve elamine paksu tolmu täis. Ja mis kõige hullem, see jätkus järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Ja siiamaani on mul iga päev koristamist ja ikkagi on kõik nii jube. Aga töö edenes. See leevendas. Ükskord see kõik lõppeb ja siis saab siin korra majja lüüa. See oli mu ainuke lohutus.

Samal ajal, kui ehitus algas, hakkasin tõsisemalt ka köögimööbli peale mõtlema. Olin päris palju juba eeltööd teinud, kui lõpuks taipasin, et kõige lihtsam on minna siiski meie kodulinna Viljandisse oma mõõtudega ja panna esialgne plaan paberile. Kuskilt kaugelt mööblit tellima hakata ei olnud mõtet.

Firma, kuhu ma esimesed sammud seadsin, oli Trinity-K OÜ. Nemad on Arensi edasimüüjad ja väga kompetentsed sel alal. Asjaajamine ja suhtlemine käis kiirelt, ei mingit venitamist. Lõpuks sai lõplik plaan paika, hinnapakkumine sobis ja sõlmisin lepingu. Kohe samal päeval käis kohal ka mõõtja, nii et ei ühtki paha sõna.

Teise hinnapakkumise võtsin Baltest mööblist. Mu süda hoidis küll Trinity poole, aga popp on ju mitmest kohast pakkumine võtta. Kuna stiilid mööblitel oli totaalselt erinevad, siis ega siin võrrelda ka midagi ei ole. Trinity pakkumises on materjalid kvaliteetsemad + lükanduks sahvrile, aga hind oli enamvähem samal tasemel. Polnud raske otsustada.

Trinity-K köök

Baltesti köök

Nüüdseks on suurem töö tehtud, köök on tellitud, 50% sissemaksust tehtud, tuleb vaid kannatlikult jaanuari lõpuni oodata ja ilma mööblita hakkama saada. Oh, lahedad jõulud tulevad meil:)

Köögi remont veel käib. Eilse seisuga oli pilt selline...

Jaskari kätetöö:)

On mis on, aga põrandad on meil nüüd soojad, seinad samuti soojad ja sirged, mõnusad laiad aknalauad, lakke tulevad LED tuled, pesumasin saab omale koha sahvris...õnneks pole palju vaja:)

Eelarveliselt olen ma juba lõhki. Kui köögi teise poole veel tasun, siis pean juurde maksma veel ca. 400 eurot. 700 eurot olen juba lisanud. Nii et kokku peaks kõik see lõbu maksma minema 8100 eurot.

Pildid töö käigust...

Sünnipäevareis Berliini vol 2 - teekond lennujaama

Kaua planeeritud reisi alustasime laupäeva öösel. Jubinad olime eelmisel õhtul juba ettenägelikult jätnud vanaema juurde. Reisiärevusest tingituna ei saanud ma und enne keskööd, seega jäi uneaeg üsna napiks - 03:10 helises äratuskell. Mina muidugi kohe liigutama ei hakanud, aga Mete oli üleval nagu kõpsti. Tema on meil üldse tubli ärkaja.

Reisikottidesse me midagi eriti ei pannud. Natuke puhast pesu ja sokke, hambapesu tarvikud. Palju ühel inimesel ikka paari päeva jooksul vaja on. Hotellis on ju tavaliselt rätikud ja pesuained olemas. Startisime 03:45. Plaan oli jõuda lennujaama kella kuueks. Sõita oli ca, 178 km.

Tee oli kuiv, ilm sajuta, sõit kulges probleemideta. Valmieras nägime kohutavat vaatepilti, kui ühe puidutööstuse korstnast jooksis bälja tuli. Mete haritud inimesena ütles kohe, et nagu laava. Ja kõik need sädemed maandusid sealsamas hoonete katusele. Eesti oludes oleksin ma kohe päästeteenistusse kõne võtnud, aga Lätis jäid minu käes lühikeseks. Kuidas ma ennast väljendanud oleks. Lootsin autole, kes sarnaselt minule hoo maha võttis ja asja uuris. Paha tunne jäi küll. Sa näed, et asi võib traagilise põõrde võtta, aga midagi teha ei ole.

Olime plaanitult kella kuue paiku lennujaamas. Auto parkimine läks probleemideta, puhas iseteenindus. Tuli vaid väljaprinditud paberi pealt triipkoodi lasipuu juures näidata ja võisime parklasse sõita.

Lennujaamas olime aegsasti, saime rahus süveneda ja kuna ma olin seal juba varem käinud, siis teadsin, kuhupoole suund võtta. Chek-in oli mul juba neti teel varem tehtud, seega oli jälle vaid vaja aparaadile näidata väljaprinditud triipkoode ja väravad turvakontrolli avanesid. Rahvast oli järjekorras juba hulga, nii et saime aega jälgida, kuidas protseduur välja näeb. Metele oli kõik uus ja huvitav.

Kui olime reisijate tsooni saanud, siis oli esimene pingelangus. Otsisime oma väjumisvärava üles ja asusime ootama. Aega oli piisavalt. Lennuki väljumiseni oli aega üle tunni aja. Aga mõnus oli jälgida rahvast ja mõtiskleda omaette. Mete on ka selline rahulik, et teda nagu ei märkagi. Istus oma telefonis ja oli niisama mõnus.Lust on reisida temaga.

Lennule minejate ooteruum

Sünnipäevareis Berliini vol 1 - mis kui palju maksis

Oleme tagasi, elus ja terved. Õnneks, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Õnnetus ju ei hüüa tulles. Tean seda alati oma alateadvuses ja kui juhtub, ega siis midagi teha enam ei anna. Nagu tookord, kui kits meile auto ette hüppas. Oleks võinud hullemini minna, seega olgem tänulikud, et niigi läks.

Meil siis seekord kõik sujus, mõni asi paremini, teine jälle pisikese närvikõdiga. Püüdsin ikka alati positiivseks jääda, isegi siis, kui pidime plaaniväliselt rohkem raha välja käima. Peaasi oli siiski, et asjad sujuks ja raha on ju vaid paber millegi saavutamiseks. Kasvõi siis hingerahu, kui soovite.

Kõik sai alguse enam kui kuu tagasi, kui Mete nii muuseas käis välja mõtte sünnipäevareis Berliini teha. Autoga reis ei tulnud kõne allagi, seega mõningase seedimise peale hakkasin mõtet päris heaks pidama ja viskasin pilgu lennupiletite hindadele. Peale mõningast sondeerimist oli aeg otsustada, sest kui piletid ostad, siis tagasiteed enam ei ole. Otsisin AirBalticu lehelt välja kõige soodsamad piletid, kõige optimaalsema aja (nädalavahetus), sisestasin kõik vajalikud andmed ja lõplikuks hinnaks edasi-tagasi meile kahele (mina ja Mete) kujunes ca. 178 EUR-i. Panin oma viimase raha enne palgapäeva mängu ja asi oli otsustatud.

Järgmine samm oli hotell. Seda saab väga edukalt valida ja broneerida lehel Booking.com. Mina pidasin valiku puhul silmas, et see asuks Berliini Tegel-i lennujaamal võimalikult lähedal. Valik langes hotellile Best Western Hotel am Borsigturm. Selle saime Kaval Antsu pakkumisega üheks ööks koos hommikusöögiga 91 EUR-i eest. Maksma kohe ei pidanud.

Kuidagi juhuslikult AirBalticu lehel ringi vaadates sattus mulle ette rendiauto reklaam. Sealt arenes mõte edasi, et miks mitte. Kõige pisema ja odavama linnaauto rent algab ca. 40 EUR-ist päev. Super oleks ju oma liikumistes vaba olla ja omal käel ringi kruiisida. Mõeldud tehtud. Auto kaheks päevaks läks maksma ca. 80 EUR-i. Koguneb.Summad on päris suured, aga õnneks sai see kõik hajutatud pikema aja peale ja reisiraha oli meil ka kaasas ca. 400 EUR-i. Puha pikema aja jooksul säästetud ootamatuteks väljaminekuteks.

Esimene suurem jama ja ehmatus oligi seoses autorendiga. Olin küll eelnevalt kursis, et auto rentimisel broneeritakse sinu arvelt deposiidiks 1000 EUR- ja see raha oli mul õnneks olemas kasutamiseks, aga alati on jama nende panga limiitidega. Suuremaid summasid liigutada ei saa, kui sa pole eelnevalt pangakonoris kohapeal käinud ja asju korda ajanud. Nii oli minulgi. 1000 euri ei õnnestunud kuidagi arvel kasutada. Teenindaja tegi ettepaneku maksta  kahe päeva eest 50 euri midagi kindlustuse taolist, sel juhul langes deposiidisumma 300 EUR-ile. See õnnestus. Kui auto oleks mõne kriimu saanud või hullema tsenaariumi järgi mingi jama juhtunud, poleks mina pidanud sentigi maksma.

Kui tundus, et kõik on peaaegu paigas, siis jäi veel üks mure. Kuhu jätta turvaliselt meie auto, millega me kodust Riiga lennujamma pidime saama. Olen seal kunagi ammu nädalaks tasulise parkimise võtnud ja teadsin, et see võimalus on täitsa olemas. Jällegi oli abiks AirBalticu koduleht, mis juhatas meid lehele SIIA.

Valisin välja parkla, mis jäi lennujammast vaid 0,6 km kaugusele (P3) ja vormistasin omale broneeringu otse onlainis. Maksma läks see vaid 7 EUR-i kahe päeva eest. Printisin pileti välja ja korras. Mure lahendatud. Oligi nagu kõik valmis, et pisikene trip Berliini toimuda saaks. Oli jäänud vaid kuu ootamist. Minul lendas see aeg kiirelt, sest mul on siin niigi sada asja käsil, aga Mete jaoks oli see kindlasti piin. Ootaja aeg on ju pikk. Aga ta luges päevi ja teavitas mindki. Minus tekitas see muidugi hirmujudinaid, sest ega ma ka mingi proff reisija ei ole. Ma olen selline spontaanne tüüp. Seekord oligi mul ebatavaliselt palju ette organiseeritud:) Eks ma ka õpin ja arnenen...veel. Pole ma ju nii vana midagi veel. Igatahes kuidas edasi asjad areneseid, kirjutan juba järgmises postituses.

Kannatused

Nagu ma siin vist juba mainisin, siis meil käib teist nädalat ehitus. Saab teoks minu unistus soojast ja valgest köögist. Oleks küll jah pidanud juba suvel alustama, kui soe oli, aga ahju ehitusega olime ka just lõpule saanud ja ma vajasin vist ikka mingisugust hingetõmbe aega.

Ega see ehitusjärgus kodus elamine mingi lust ja lillepidu ei ole. Meeletu tolm igal pool ja lõppu ei paista tulemagi. Püüan ikka igapäev toad üle tõmmata, et natukene rõõmsam see asi oleks, aga hakkan varsti väsima. Õnneks on veel vaja nädalajagu vastu pidada ja loodetavasti lähevad tööd ka puhtamaks. Ja põhiline, kannatused on seda väärt. Meie köögipõrand on soojustatud, seinad soojad, uus lagi, uus vool ja lõpuks ka uus viimistlus. Rosin koogil saab olema uus köögimööbel, mille lõpliku hinnapakkumise täna kätte sain ja ma annan sellele rohelise tule. On piisavalt juba ümber tehtud ja parendatud.  Nüüd on oodata veel mõõtjat, siis sissemaks 50% ja mööbel saab tootmisse minna.

Mis summasse puutub (pea 5000 EUR-i), siis eelarve on mul nii või naa lõhki, aga kuna mööbliga läheb 2 kuud, siis sissemakse saan rahuliku südamega ära teha ja siis on mul aega ennast koguda.Ma olen nõus paljutki ohverdama, et omale unistuste köök saada:)

Töörindel läheb mul kenasti. Saan edukalt hakkama oma ülesannetega ja naudin oma tööd kodus. Kui tööpäev läbi, ei pea ma istuma rooli, et koju kihutada, vaid astun teise tuppa ja mul on energiat veel küllaga, et koduste asjadega tegeleda. Luks värk, ütlen ma selle peale:)

Ja mis mind ootamas on, nädalavahetus Berliinis. Ei mingit tolmu, ehitusmürinat, koristamist, lihtsalt läheme Metega ja naudime vabadust ja saksa toite. Mõnus.