Viskasin eelmisel nädalal lolli peaga välja lubaduse, et iga laps võib ühel päeval valida koha, kuhu ta minna tahab. No et vaheaeg ja et lastel kodus istumisest villand ei saaks - vahelduseks või nii.
Katsetasin kohe oma hiilgavat ideed nii Mete peal (
LINK) kui ka Steni peal (
LINK). Pisemate peal ma ei riskinud seda teha, sest nemad veel maailma eriti hästi ei taju ja see oleks neid liiga üles erutanud. Seda veel vaja, nad niigi käivad mulle piisavalt ajudele. Mete ja Steni katse tegin ka võimalikult diskreetselt, et pisemad haisu ninna ei saaks. Aga ega siin ei õnnestu midagi salatseda, seintel on ka kõrvad.
Juhtuski nii, et info levis kulutulena ja esimesena tegi hoopis oma valiku Meena. Õhinas nagu ta oli, endale sekunditki järelemõtlemise aega võtmata, oli asi otsustatud - kinno. Ta ei tea, et peale kino on veel miljon kohta, mida avastada. Aga noh, mis ma ikka hakkan enda ideid peale suruma. Otsisin netist kino kava välja ja ega midagi eriti valida ei olnud. Oli vaid üks lastele mõeldud multikas "Veealune seiklus". Meena, heasüdamlik nagu ta meil on, tegi Stigile pakkumise, et ka tema võib kaasa tulla. Tutvustas talle filmi treilerit ja moosis päris kõvasti. Stig käis hiljuti Smurfe vaatamas ja see talle eriti meeltööda ei olnud ja ta juba aimas, mis teda järjekordselt ees ootab - igav istumine ühe koha peal e. paras enesepiinamine. Aga õige pea ta murdus ja oli Meenaga nõus kino reisi kaasa tegema.
Oli selge, et Pärnusse ma sõitma ei hakka kino pärast. Õnneks on nüüd Viljandis ka kino ja päris õdus teine. Väga hea mulje jäi. Filmi ajal istusin mina kohvikus ja tegin aega parajaks. Kino kõrval on kohe päris peen söögikoht ettekandjate ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Üks korralik ja viisakas söögikoht.
Et mu tervis äkitselt täiesti ära keeras, haarasin lapsed kohe pärast filmi lõppu sleppi, juhtisin nad kiirelt ja ohutult Juku mänguasjapoest mööda, otse autosse ja vaatasin, kuidas kiirelt koju saada. Natuke ebaaus Meena suhtes, aga mis sa hädaga teed. Eks ta oli pettunud küll, et poodi ei saanudki, aga ma olen selle vingumisega juba üsna harjunud. Igatahes sai Meena oma linnukese kirja - tehtud!
Järgmisel päeval oli Steni käes kord. Tema on viisakas, küsis, kas mul tööd on palju ja et võiks tema soovi täna täita. Ma pidin ikka kõvasti pingutama, et ennast motiveerida. Kodus ju ka tööd palju ja niisama teleka ees ka hea vedeleda. Aga selge see, et ma ju olin lubanud ja lapse lootusi ei saa purustada. Sten tuli mulle vastu ja lubas seebikad ära vaadata, nii et startisime õhtul peale seitset. Stig sai jällegi kaasa, juba teist korda. Ta on lihtsalt nii nunnu, et ta pole üldsegi tüliks, teeb vaid rõõmu. Ema koer oli ka meil hoiul, nii et tema sai ka kaasa.
Steni soov oli RMK lõkkekohtadesse sõita. Neid on meil siin ümbruskonnas järve äärtes kolm. Kõik käisime läbi ja kõigis oli ka rahvast. Väärt kohad. Pole ma veel sinna sattunud, kui ühtki hinge kohal ei oleks. Mõni veel nii ülbe, et auto pargitakse risti sissesõiduteele ja kogu maa-ala on hõivatud, nagu privaatrand juba. Lükka siis külg ees ennast, et veele ligi saada ja ka natukene rabajärvede õhku hingata. Meil olid vorstikesed ka kaasas, aga grill oli loomulikult hõivatud, ei suru ju oma sardellidega teiste shashlõki juurde. Stig sulistas oma paljaid varbaid vees, nii palju nahaalsed me ikka olime. Sten istus seni kannatlikult autos, tema oli natukene pettunud, et nii laiutatakse.
Aga sõitsime järgmisesse kohta, mõnisada meetrit edasi.Seal oli juba suurem palagan lahti. Autosid hulgim, järelveetavate suvilatega. Inimesed linnast tahavad loodusesse, meil kohalikel maakatel pole mingit võimalust.
Lasin Steni rooli, et tal natukenegi rõõmu oleks. Metsavahel lubati mind lahkesti piibelehti korjama. Minu hingele ka ikka midagi. Sõitsime siis kolmandasse kohta - jälle rahvas, telgiga otse kaldale maandutud. Ei saa ju teiste ukse taha ronida, et vettki katsuda. Grill oli küll selles kohas vaba, aga puud olid liiga suures tükis. Lõhkumissüsteem oli küll olemas, aga see millega puule peale põrutada, seda ei olnud. Nii me siis külmalt need sardellid ära sõime - Stig tegelikult, tema oli kõige näljasem, mina olen dieedil ja Sten on ka tervislikku toitu hindama hakanud(minu eeskujul).
Lõppkokkuvõttes Stenile tema valitud trass meeldis ja ta oli rahul. Õppis meie metsavaheteid paremini tundma ja ühe uue järveäärse koha avastasime ka.
Laupäeval oli järg Mete käes. Imbus mulle vaikselt külje alla ja hakkas ääri-veeri juttu tegema. Tema omast arust tuhlaks vaid spordipoodides ja ma juba aimasin, et Pärnus. Ennetasin ja ütlesin kohe konkreetselt ära, et Pärnu jääb mängust välja, mina nii kaugele ei viitsi sõita. Kuidagi jäi nii, et OK, lähme siis Ruhja sööma. 16 km - polnud väga hull. Saab korra kirja ja kaelast ära.
Tellisime suure hädaga toidud ära - menüü ju võõrkeelne. Õnneks tellisin omale tagasihoidlikult (sest ikka jätkuvalt dieedil), sest Mete nokkis praest friikartulid välja ja kõik muu lükati kõrvale. Mul ei olnud südant lihatükki alles jätta, nii et pidin Mete toidust ka osa ära sööma. Kõhud said meil nii täis, et mingit poodides kolamist ei tulnud kõne allagi. Koju oli ka vara minna. Mõtlesime, et toitu oleks hea seedida sõiduga Valmierasse.
Kui me kodust lahkusime ca. kella kahe paiku, siis koju jõudsime kella 10-ks õhtul. Sellised tüdrukud oleme. Ja ma pean mainima, et Metega kahekesi on päris hea poodides kolada ja vaadata ja arutleda. Ta on päris mõistlik. Lõpuks kui ta omale kõik vajaliku saanud oli, siis nagu ikka, palus ta mul ka endale midagi vaadata. Ise oli ta kannatlikult mul kannul, andis nõu, hindas, tõi proovikabiini sobivamaid suurusi. No igati lahe tüüp. Mõnus päev oli, isegi ilm soosis meid. Ja kohvisõbrad oleme ka mõlemad:)
Aga nüüd on see mäng läbi - lõpuks.
Kes pilti tahab jutu kõrvale, siis
Instagramist saate pildid ka.
