Ärevus

Ärevus on sees. Ei, mitte reisiärevus. Seda pole mul mahti praegu üldse tunda. Nii palju on veel ees ja teha. Pigem olen ma ärev homse ees. Plaanin oma tööpäeva kontoris teha. Viimati oli selline päev kunagi oktoobri lõpus. Ma ei kujuta seda enam ettegi. Niivõrd mõnus on kodus oma tööga nokitseda, Vikerraadio mu päevi saatmas, toaaken mõnusalt praokil, värske lillelõhnaline õhk, 0 heitgaasi.

Aga see üks päev ei tapa, pigem mõnus vaheldus ja saab inimeste sekka. Olude sunnil. On vaja olla hommikusel koosolekul ja pealelõunal on samas linnas arstiaeg. Pole rentaabel tööpäeval ringi kihutada, parem usinalt kontoris see päev töötähe all mööda saata. Viimane töönädal on käsil, siis algab puhkus. Jeee! Mulle meeldib töötada, aga natukene lõdvaks lasta on ka tore.

Nädala pärast olen pere pisematega juba otsaga Poolas. Nad on nii õhinas minekust ja ei jõua ära oodata, et saaks juba liikuma. Ja siis hakkab see lõputu ootamine pihta - millal me sinna jõuame, mitu kilomeetrit sinna veel on jne. Teada värk. Lastega reisimine juba on kord üks raske ülesanne. Aga see raskus kaalub kõik kasuliku, mida nad reisides kogevad, üles.

Meenal isiklikult on vaja veel elu esimene laulupidu läbi teha. See on ikka paras pähkel nii pisikesele lapsele. Eks ta ise ka ikka muretseb, et kus ja kuidas. Tundmatu "maa" ju tema jaoks. Ma olen samamoodi mures, et kõik vajalik ikka pakitud saaks, et laps nälga ei jääks ja kõik ikka tervelt tagasi tuleks. Vahemaa on ikka päris suur, kui midagi juhtuma peaks. Kõik lootused jäävad tublidele saatjatele. Ega neil kerge olema ei saa. Ülivõimas ja positiivne nädalavahetus Meenale - loodetavasti.

Ja muidugi enne suurt sõitu veel minu breketid. Ega mul aega nendega harjumiseks ei jää. Enamvähem kohe saab autorooli istutud. Mõnel pidid kõrvalnähtudena valud nii peas kui suus olema. Valuvaigisteid on vaja igaksjuhuks kaasa pakkida. Ja söömine, oi jumal. Õnneks olen ma juba harjunud vähema toiduga, jääb üle vaid vedelamale toidule orienteerumine. Nii et palju elevust on veel ees, enne kui kõik unustada ja seljataha jätta saab. 

Ei ole kerge

Istun teleka ees. Seebikad on vaadatud. Pikk õhtu on veel ees, päike alles sirab. Ma ei suuda endas selgusele jõuda, mida nüüd teha. Olen just lõpetanud oma 1,5 liitrise Värska - päevaplaan on täidetud.    Kere on üsna hele kogu sellest värskest kraamist - värskekurgisalat tilliga (110% mahe, oma kasvatatud), esimesed maasikad (samuti mahe, oma peenralt), ema juures joodud ilma suhkruta piparmündi tee (mahe). Mulle meenub külmkapis olev heeringafilee, mida praegu kääru leivaga ampsaks. Õnneks olen hetkel laisk ja ei viitsi heeringaga mässama hakata. Et mõtted söögist eemale saada, kaalun varast magama minemist. Peale pisukest mõttepausi otsustan siiski kummikud jalga tõmmata, sooja mütsilotu pähe tõmmata ja jope selga visata ja tiiru õue minna. Liigutamine on alati hea ja viib mõtted söögilt eemale.

See on mu tavaline argipäev. Praegu, kui püüan oma kaaluga "ree peale saada". Väga kerge oleks libastuda, aga kui tulemused käega katsuda on, ei tahaks ka jälle käega lüüa. Elu on üsna eraklik. Läheks külla, aga kohvi ma ju ei joo ja koogileti juures korraks seisatades turgatab mulle pähe, et No mida...big no ju. Ostan lastele head paremat ja püüan pilgu pöörata või üldse samast ruumist lahkuda, kus maiustamine käib. Ühesõnaga otsin asendustegevusi, et mitte "söögilõksu" langeda. Aga mul läheb üldiselt hästi.

Suht kahtlane kook

Leidsin netist ühe huvitava koogi retsepti (LINK), mis mulle meeldima hakkas. Nii väga hakkas meeldima, et mul oli kindel plaan see korra läbi teha ja ära maitsta. See on tuletatud Brita koogist ja kuna ma alles oma 40-ndal sünnipäeval sain esimest korda maitsta kuulsat Brita kooki, mis mulle muideks väga maitses, siis sellest ka minu huvi rabarberitega variandist.

Ühel nädalal printisin retsepti välja, teisel varusin puuduolevad asjad ja nüüd kolmandal Meena suurel survel sai asi kätte võetud.

Kui tainas valmis oli ja retseptis seda poolitada paluti, siis tekkis esimene vastulöök. Kui ma oleks seda kogust veel poolitanud, poleks minu tordivormi põhi kaetudki saanud. Mul oli küll suts suurem vorm, kui retseptis kirjas, aga ikkagi kuidagi napp tundus see asi. Mängisin oma plaanid kohe ümber. Panin kogu taina vormi ja sain õnneks põhja kaetud. Siis lugesin pingsalt retsepti ja suutnud uskuda, et besee läheb kohe otse toore taigna peale. Kujutasin ikka ette, et enne tuleb põhja natuke küpsetada, siis besee peale ja uuesti ahju. Retseptis aga sellist "kaupa" ei olnud. Järgmiseks küpsemise aeg. Ette oli nähtud 25 minuti. Mina kartsin aga, et nii jääb küll tainas tooreks ja küpsetasin rahumeeli edasi. Oleks olnud päris halb üllatus, kui kook oleks keskelt tainas olnud.

Kuna mul oli teist põhja ikkagi veel vaja, siis asusin kohe uue kallale - tegin uue koguse tainast. Ühesõnaga pidin taina osas retsepti duubeldama. Selle eest oli aga rabarberi massi liiga palju, kõike ma ära kasutada ei julgenud - oleks silmnähtavalt liiga paljuks läinud. Mäsu oli, aga selline ta tuli:

Rabarberi-Rita tort (kook)

Eks ta natuke kiirustades sai tehtud, põhjad ei saanud korralikult jahtuda ja seega oli kreem vahel soojast vedelaks läinud. Peaks siiski üleöö külmas seisma, siis oleks enamvähem. Lastelt sain hinded ka: Meena 8, Sten 10, Mete 10, Stig 3. Ema hindas ka 10-ga, aga võimalik, et viisakusest. Ise ma ütleks, et olen paremaid kooke saanud:D Niigi patustasin, aga maitsta oli vaja. Ja kulbid ja kausid lakkusin ka lõpuks puhtaks.

Täna oli märgiline päev ka minu kaalujälgimises. Loodan et 6-le enam 8-t kõrvale ei tule. 67,6 kg näitas hommikune kalumine:)

Lätimaal toitu ostmas

 Tänane hommik algas taas surve avaldamisega laste poolt (pisemate), et kas ma ikka poodi ka lähen. Eile nad keerasid kõik ilusa nässu, täna olid nad sellest pisut juba õppust võtnud. Selle teemaga käidi hellalt ringi ja keegi ennast peale ei surunud. Muidu oleks jälle juhtunud, et ma poodi ei lähegi. Ega elu ja surma küsimus ei olnudki, aga kui süüa on napilt, siis lapsed muutuvad närviliseks. Ideaalne on  kui kapp on piima täis, kodus on küpsist, vorsti-juustu, puuvilju-köögivilju. Siis on kõik rahulik ja lastakse mul ka natukene hinge tõmmata. Kõige ideaalsem on, kui kodus on piisav varu hommikusöögihelbeid (erinevaid, magusaid), siis nohistavad kõik vaikselt neid ja ei mingit probleemi. Aga ega meil siis ei ole ju neid, ostan üliharva ja vaid soodukate ajal.

Vahest on see poes käimine tüütu. Miiul paistab hea variant olema, mis töötab ja hinnad on ka mõistlikud. Kasutaks isegi sellist teenust, kui võimalus oleks. Tavaliselt ostan ma ju 10 piima korraga pluss kõik muu kraam, annab vedada.

Seekord sai otsustatud Lätimaalt toidukraam osta. Seal on liha valik tavaliselt parem, kui Eesti poolel. Mitmekesisem ja soodsam ka kindlasti. Piim on ainuke asi, mida Lätist osta ei kannata. Sellest on kahju. On küll vaid sentide mäng, aga mis see lõppkokkuvõttes kokku teeb. Hädapaärast olen ostnud liitri paar. Odavam ikka, kui kuhugile ekstra piima järele kihutada. Piima toon suuremas koguses, kui linnas käin. Sealt saan parematel päevadel 0,49 senti liiter. Täna ostsin Lätist 0,75 senti liiter. Päris suur vahe ju.

Üldse ostsin ma täna toitu selle mõttega, et nädala lõpuni välja veaks ja planeerisin igasse päeva ühe sooja toidu. Täna tegin kana-klimbisuppi. Selle tarbeks ostisn 5 kanakoiba 2,73 (1,99/kg). Kolmest keetsin puljongi, kaks panin sügavkülma, et neistki tulevikus üks toidukord saada. Suppi sai suur potitäis, jätkub homseni.Supp oli nii isuäratav, et kui mul veel liha sisse pandud ei olnud, siis Meena oli oma taldrikuga juba platsis ja hakkas omale tõstma. Mu süda lausa rõkkas..kuni ta puljongi sees üht vahutükki ujumas nägi ja pidas seda lihatükiks. Küll ma püüdsin talle tõestada, et see on vaid keenud vaht, aga ei...temal on oma tõde ja seda juba valgeks ei räägi.

Magustoiduks sai TIO jäätis vahvlitopsis (0,57/tk). Jäätist ostsin sügavkülma tagavaraks ka, sest 500 ml TIO plombiir oli soodushinnaga 0,89 senti. TOP´i enda 500 ml 0,72 senti. Neid võtsin segamini kokku 5. Kui tuleb isu jäätisega maiustada, saab iga nägu 500 ml, et tüli ei tekiks.

Laste soovil sai sügavküma toodud ka kilo pelmeene hinnaga 1,59 eurot (tavahind oli üle 2 euro). Jällegi mõni päev üheks toidukorraks teha.

Ühe pea kilose kapsapea (kilohind 0,32 senti) ostsin ka, ise värskekapsasupi peale mõeldes. Supikonte otsisin ka, aga lõpuks suures hädas ostsin tüki taist liha (3,99/kg), millest saan nii supi kui ka miskise lihakastme teha.

Ühe keefiri( 0,89 senti/l) võtsin ka juhuks, kui kama isu tuleb. Kui ei tule, saab hapupiima pannkooke teha.

Ühe Rakvere hakkliha (600g/2,09) ja tomatikastme klaaspurgis ostsin mõeldes spagettidele, mille juurde ma ise bolognese kastme teen.

Hunniku viinamarjatomateid ostsin ka, sest need olid nii ilusad, pika kobaraga ja isuäratavad. Hind oli ka lahtisele kraamile vastav, 3,59/kg. Need on meil peaaegu otsas, sest mulle maitsesid. Mõnus töö kõrvale ampsata.

Ruhja lihapoes käisin ka esimest korda ära, Kunduri nimeline pood. Nad käivad Eestis oma autolahvakaga lihakraami müümas ja äri pidavat neil hästi minema. Sealt ostsin karbi sülti (0,5 kg/2,60) ja pasteeti(0,250kg/1,40). Sült on nagu kodus tehtud, mõnus lihane ja maitsev. Pasteeti veel testinud ei ole. Täna ei testi ka enam, peale kuute ma ju ei söö:)

Lastele tõin pitsasaiakesi, magusaid saiu ja lihapirukaid. Ja nüüd tuli sügav ohe. Ise ma pole ampsugi neid häid Läti saiakesi söönud. Kurb on mu elu. Tihtipeale seisin mõne leti juures ja jäin unistama...näiteks kuidas ma halvaad sööks. Ilma paberita shokolaadi kommide juures hakkas lausa ila jooksma. Aga ma jäin endale kindlaks.

Kokku jätsin mina isiklikult Lätti 56,14 eurot, aga no kuulge, eesti keelt kuulis igal sammul. Mul on siiralt kahju Eesti riigi majandusest, aga iga normaalne inimene otsib ikka odavamaid võimalusi kui võimalik. Õnneks on ikka inimesi, kes raha peale natuke vihased ka on, nende najal see Eesti riik veel püsib.

Ja kui ma nüüd selle summa 5 inimese peale ära jagan ja veel 5 päeva peale jagan, tuleb päevas inimese kohta 2,25. Väga hästi ju:)

Kõik päevad ei ole vennad

Täna on üks neist päevadest, mil ma olen selle lihtsalt maha laiselnud. Juba hommik algas halvasti. Et maja oli vaikne ja lapsed suurem jagu alles magasid, kiskus mind hirmsasti kohvi juurde. Küll oleks tore olnud kohvitassi taga tiksuda. Mõtlesin, et kui ma nüüd järgi annan, siis on küll pläss. Juba laste eeski. Nad oleks seda kohe märganud ja mu üle naerma hakanud. Nii nõrk ma ju ometigi ei ole.

Ema on ka mitu korda mind püüdnud ära rääkida, et üks kohv on ju ometigi kasulik, aga olen endale kindlaks jäänud. On mitmeid põhjuseid, miks kohvist loobumine mulle kasuks tuleb. Esiteks loomulikult näonahk, siis juuksed, hambad, hingeõhk ja see pidev asendustegevus. No et on nüüd hetk hingetõmbeaega, jooks ühe kohvi. Ja kui selliseid hetki kipub tihti olema, lähebki asi lappama. On mõnus ja fun küll, aga teen sellega endale karuteene. Igatahes 5 edukat kohvivaba päeva on seljataga, olen selle aja see tarbinud  viis 1,5 liitrist värskat ja väga rahul oma kindlameelsusele.

Aga kõik päevad ei ole vennad. Minulgi on päevi, kui tuleb ennast sundida või siis lihtsalt kõigel minna lasta. Isegi pesu viisin kuivama hilinemisega. Oli teine masinas umbses seisnud juba mitmeid tunde, enne kui ennast liigutada suvatsesin.

Kui nüüd meenutada, siis väga laisk ma ei olnudki. Hommikul vara olid mul juba juuksed pestud, Meena vannitasin ära (jah, 8 aastast last veel vannitan mina), panin ennast korralikult riidesse (ei tuisanud õhtuni öösärgis), omletti tegin, mõne nõu pesin ja isegi palgatööd tegin, et esmaspäeval kenasti järjepeal olla. Polegi kõige hullem päev olnud kokkuvõttes.

Õhtupoolikul pidasin oma peas vaikselt plaani, et käin tiiru Ruhjas. Oleks lihakraami toonud(jube kana-nuudlisupi isu oli), aga nii kui ma oma plaani välja prahvatanud olin, läks selline kisakoor lahti, kes kõik kaasa tahavad tulla, et mul läks see plaan hetkega üle. Ma saan aru, et lapsed tahavad kaasa, aga nad ei pea iga jumala kord igale poole kaasa saama. On ka hetki, kui ma tahan üksi eksisteerida, olgu siis kasvõi kiire toidupoe retk. Kui nad sellest aru olid saanud, oli juba hilja. Ma loobusin. Minu tuju oli rikutud. Kohmerdasin natuke õues, kraamisin - sätib juba päev aega vihmale. Kui pikalt sätib, pidi pikem vihmaperiood tulema. Kastsin veetünni tühjaks, et kohe-kohe sadama hakkavale vihmaveele ruumi teha. Ja oligi kogu päev. Isegi telekat ei saanud vaadata, sest pult oli pool päevast lihtsalt kadunud.

Suvi on ka meie hoovi peal

Alustasin tänast päeva vägagi entusiastlikult. Sõin hommikust, mida ma tavaliselt kohe peale ärkamist ei tee, pesin, õlitasin ennast sisse, panin kõige mugavama aluspesu selga ja marssisin õue. Ilm oli juba meeletult kuum. Olin endiselt aluspesus, riided tänase ilmaga oleks olnud liig mis liig.

Võtsin suuna garaaži, et trimmerdama hakata. Ega ma hästi enam ei mäletanud, mis nuppe ja kui kaua all hoida, aga usaldasin oma naiselikku vaistu. Sain masina ilma suurema vaevata käima. Enne seda läks mul muidugi jupp aega trakside selga panemisega. Keerulisim osa kogu selle protsessi juures. Tõstsin trimmeri konksu otsa ja sain aru, et kõrgus pole minu jaoks. Kihk masin ära proovida oli aga suur.

Võtsin väikse proovilapi ette ja üsna pea oli selge, et asi pole õige. Ei olnud seda õiget niitmis effekti, pigem nüsimine ja jõuetu oli ka kuidagi. Mina mäletan ikka hoopis teistsugust niitmist. Mõtlesin, et reguleerin traksid endale parajaks ja proovin uuesti. Jätsin trimmeri seisma, tegin reguleeringu ja hakkasin uuesti käivitama - ei midagi, käima ma enam masinat ei saanud. Lasin seista, et ehk on "täis", aga ei, minu kannatus katkes. Otsisin töökindad ja andsin kätele valu. Tänu sellele sai käsitsi puhtaks lakutud päris suur osa puide ja põõsaste aluseid. Hunnikud muudkui kerkisid. Ei mingeid sääski, lapsi, naabreid - lausa lust on nii tööd teha.

Tänu sellele, et mina tööhoos olin, võttis Meena köögis ohjad oma kätte ja hakkas pannkoogitainast tegema. Käis iga natukese aja tagant aias küsimas, milline kauss, mitu muna, mis järgmiseks. Kui ma tuppa läksin, oli tainas valmis, ainult küpsetamise vaev. Ma arvan, et edaspidi saab Meena juba ilma minu abita taignaga hakkama.

Tuba pannkoogi lõhna täis, lastel kõhud punnis, läksime kõik koos õue. Tõeliselt mõnus ilm ikka. Nii mõnus on soojal suvepäeval paljajalu murul käia, aed lilli ja lillelõhna täis, lastel ruumi joosta ja mängida. Hiiglama mõnus meil siin metsasopis. Nii mõnus, et panin grillile tule alla, tegin mõned tomati lõigud, pirniviilud, kurgid meie oma kasvuhoonest kloppisin kerge soola ja tilliga läbi ja katsin õunapuu alla laua.

Ma pean ütlema, et ma esimest korda iseseisvalt grillisin. Alati on siin targemaid olnud ja minu töö on olnud ainult süüa. Täna oli kogu vastutus minu peal ja ma sain oma ülesandega ilusasti hakkama. Šašlõki valmistas muide nädal aega tagasi Mete, mina vaid tükeldasin liha. Ja päris hästi oli välja kukkunud. Kui ikka võimalik, teeme šašlõki alati ise - odavam ja mugavam.

Tegime pisikese koosistumise, kõik said oma lihaisu täis süüa ja oma toimetamiste juurde tagasi pöörduda.

Trimmeriga pole asi veel lõppenud, see tuleb tööle saada. Uuel nädalal tegelen sellega.

Pildid jutu juurde jätkuvalt minu Instagramist.

Kui õhtusöök napiks jääb

Täna sain lõpuks trimmeri kätte. Tervelt 1 nädal ja 1 päev kulus. Mis tal viga oli ma huvi ei tundnud. Maksin nõutud 39 eurot ja tulin tulema. Müüjal võis minust küll imelik mulje jääda, aga ma tõesti ei viitsi vahest suhelda, eriti veel meesteteemadel. See on nii nõme kui ma jälle mingit jama suust välja hakkan ajama. Hakkan ise ka juba uskuma, et ma olen üks vinguv mutt ja kõik hoiavad must eemale ja keegi ei taha mind kuskile kutsuda nagu keegi anonüümne kommenteerija väitis. Et ma ise nii tunnen ja arvan, ok, aga täna oli juhus, kus ma pidin kohe vinguma. Tegin seda muidugi nii viisakalt kui ma suutsin ja oskasin.

Kui trimmeri oma olematusse autosse ära mahutanud olin, mõtlesin, et kasutan juhust ja lähen sööma. Mul on Viljandis üks lemmikkoht välja kujunenud, seal käin mina, lapsed soovivad alati sinna minna ja Sten käib juba omal käel.

Kui ma alati tellin omale kinoa salati rohelisel padjal, siis seekord mõtlesin, et prooviks midagi muud. Selle koha ainuke viga ongi selles, et kui sa seal tihti käid ja eirline pitsa sõber ei ole, siis jääb menüü kuidagi kesiseks. Nii ma siis otsustasingi, et proovin suitsukana salatit. Noh et midagi kerget, ikkagi dieet ju:)

Kui söök oli lauda toodud ja ma esimese suutäie võtsin, ei suutnud ma uskuda, kas tõesti söök on liiga soolane. Võtsin teise kahvlitäie ja jumala eest, see söök oli totaalselt üle soolatud. Ma natukene kogusin ennast ja tahtsin päris kindel olla, kas saab selline asi üldse võimalik olla, et ühes toitlustusasutuses tuuakse lauda ülesoolatud toit. Aga pidin fakti kontstateerima ja ettekandjale asjast teadma andma. Ma ei suutnud seda sööki isegi hea tahtmise juures edasi süüa.

Söök viidi minema ja lubati mõne hetke pärast uus tuua. Tegin aega parajaks Sakalate sirvimisega ja Postimehest lugesin täielikku pommuudist - Viljandist hakkab käima liinibuss Valmierasse igal laupäeval. Nagu vanal heal ajal, kui plikana bussiga sai Ruhjas käidud. Viljandist hakkab buss väljuma hommikul kell 10:00 ja Lilliski tehakse peatus. Valmierast tagasi liikuma hakatakse peale kolme. Ideaalne ju. Pommuudis sellepärast, et lehti mul ju ei käi ja Delfi pole ma seda uudist märganud. Muid saite ma nagu ei loe. Prekoolis pole ka keegi veel teemat üles võtnud:D

Vahepeal põikas minu lauast läbi keegi naisterahvas - ise arvan, et midagi bossi laadset - ja vabandas juhtunu pärast. Neil olevat keegi uus kokapoiss tööl ja too on oma maitsemeele juba varases nooruses kaotanud. Tean seda tunnet. Ka meil on peres kaks indiviidi, kes minu maitsva toidu ilma enne proovimata pipra ja soolaga üle käivad. Et mind veel rohkem ärritada, lastakse veel juga ketshupit ka üle. Nii käivad need asjad noortel meestel. Minu toit oli ketshupist õnneks puutumata jäetud.

Mul oli süda kohe rahulikum, et ei olnud ikka minu kiusu ajamine ja ma ei käi lampi mööda toitlustusasutusi, et teiste tuju rikkuda ja vinguda. See oli mul elus tõesti esimene selline juhus, kus ma pidin pretensiooni esitama.

Teenindaja pakkus mulle karahviniga vett lauda, et saaskin oma janu kustutada. Tellimust esitades olin ma joogist keeldunud, sest terve sõidu aja kaanisin ma värskat, ei tahtnud vett nähagi. Nüüd kulus aga küll marjaks ära.

Sain siis oma uue söögi ja hakkasin mekkima. Sellist soolamaitset enam ei olnud. Ise kujtasin ette, kuidas see taldriku täis jooksva vee all läbi pesti ja lasti uus majonees peale, garneering ja uuesti lauda. Milleski ei või siin ilmas kindel olla, eks. Natuke käis suus ringi, aga püüdsin ikka kanatükid välja nokkida. Vesised olid küll imelikult, aga sõin. Olin ju arvestanud, et see oli minu viimane toidukord selles kuupäevas. Majonees oli jube vänge ja magus, no ei olnud minu teetassike (kohe tuleb Eveliis meelde oma teetassikesega). Taldrikut ma puhtaks ei suutnud süüa, nagu viisakas oleks olnud. Teinekord olen targem ja jään oma kinoa salati juurde, Vähemalt kindla peale minek, kui mõni hull jälle soolatopsi ümber muidugi ei aja.

Arvet makstes mainiti ära, et sain ka tagasihoidliku allahindlus (7%) ja kõik olid rõõmsad. Juhtub:)

Tõin linnast lastele suure arbuusi ja täitsin oma kõhu lõpuni. Sten grillis vorstikesi, lubasin minagi omale kaks juppi, joon vett peale ja tunne on hea.

PS. Kohvi pole tilkagi joonud ja mingit hullu vajadust ka ei ole, järelikult päris sõltlane ei ole:D

Nii lihtne ongi

Tere hommikust! Täna tõatab tulla üks ilus päev. Minu jaoks teine "ilma kohvita" ja paar grammi kergemana. Elasin kenasti eilse üle, küll suure peavaluga, aga kuna kogu aeg oli kiire, siis aega kohvi peale mõtlemiseks eriti ei olnudki ja tabletti ka võtma ei hakanud. Korra Uku Keskuses lõi mõnus värske kohvilõhn ninna, aga autosse jõudes võtsin Värska pudelil kohe korgi maha ja jõin ühe korraliku sõõmu.

Täna plaanin lõunapausi ajal tiiru põllu peale minna. Et natukene päikest saada ja vaadata, mis seis seal on. Redised on juba söömisvalmid, salatilehti saaks sööma hakata, kurgipeenart puhastan natuke. Niipalju teen, kui tunnikesega jõuab.

Täna läks uni üllatavalt vara ära. Maja on kõik vaikne, sest oleme siin vähendatud koosseisus - mina ja kaks last. Hoopis teine tunne on kahelapseline olla. Ei jää märkamata.

Suurem osa lapsi on juba suured ja neil on omad käimised. Sten läks ei linna sõbrale külla, tuleb täna. Käisid selle aasta esimesel ujumisel ja saab linnaelu nautida. Ma kujutan ette, et linnas on noorel inimesel ikka tükkmaad huvitavam, kui siin metsas elada. Mete naudib Pärnu linna võlusid, käis ka meres. Mul on hea meel, kui nad näevad ka muud ilma peale kodu.

Loen Stigile juba mitmendat õhtut ette üht huvitavat raamatut. Kui tänapäeva lasteraamatud on kuidagi raskesti mõistetavad, isegi minule, siis see on küll üks vahva leid. Lapsed ise raamatukogust selle välja otsisd, minu asi on ainult lugeda. Raamat on nii kõitev, et isegi Meena vedas ennast meie kaissu kuulama. Muidu olid teisest toast alati kõrvu kikitanud ja tunnistas, et on huvitav küll. Eile nad naersid laginal juttu kuulates, nii et nalja saab ka. Kohati mulle küll tundub, et limonaadi reklaami tehakse palju, aga lapsed saavad aru, et Limpa pingutab limonaadiga ikka kõvasti üle ja hea see ei ole. Raamat, millest jutt, on Andrus Kivirähki "Limpa ja mereröövlid".

Joon nüüd oma hommikul vara valmis tehtud rohelise tee ära, sätin ennast korda ja istun töölaua taha. Mingeid termineid kuhugile ei ole, võib rahulikult võtta.

Lõputu, lõputu jauramine

Ajast, kui lapsed suvepuhkusel on, pole ma endale äratuskella tirisema pannud. Tavaliselt kaob mul iseenesest uni seitsme paiku ära või hoolitsevad selle eest pere pisemad. Nemad on ka tihtilugu varajasemad, kui mina.

Paar hommikut pole mind aga üldse häirinud, et keegi juba teleka ees on ja kella vaadates on see juba tublisti kaheksa läbi olnud. Siis on küll mu elu kiiremad liigutused. Kiirelt voodist välja, esimese asjana arvuti tööle, sisselogimised ja siis on aega ennast riietada, pesta.

Hea uni tuleb sellest, et õhtuti saab kaua loetud ja magama saab alles peale keskööd. Eile olin ma küll enamvähem õigel ajal magama jäänud, aga keset ööd kuulsin köögiaknal koputamist. Kui ma kogu aeg olen väitnud, et ega ma siin metsas lastega hirmu ei tunne, siis sellistel harvadel juhtude (juhtub aastas paar korda)võtab küll kõhedaks. Õnneks täna öösel oli see koputaja Meena. Ta oli läbi une kasside kismat kuulnud ja neid aknale koputamisega lahutama läinud. Minul oli süda igatahes saapasääres ja uni ei tahtnud ka tulla.Osaliselt kindlasti on selles osa ka mustal südametunnistusel(Manjana lugu). Mõtlesin seda ja nii ja naapidi. Minust arvamusblogijat juba ei saa. Oma peas arvan ma igasugu asju, aga kui ma selle kirja paneks, siis nokitakse mind elusalt surnuks. Parem ma midagi avalikult arvama ei hakka. Ja ma olen kindel, et ma pole ainuke, mina loll lihtsalt tegin suu lahti ja veel oma nime alt ja sain mis tahtsin. Teeme aga head nägu ja oleme rõõmsad:)

Tegelikult tahtsin rääkida, kuidas mul hommik ilma kohvita hakkas. Kui ma lastele putru keetma hakkasin ja kapist suhkrut võtsin, jäid mulle kohe esimesena kohvipadjad silma. Käis üks neel, ei midagi hullu. Mõtlesin pungsalt, millega ma küll oma hommikut nüüd alustan. Süüa ma kohe peale ärkamist ei suuda, olen alati tassi kohviga alustanud. Panin siis vee keema, et teekastist midagi otsida. Kätte sattus piparmündi teekott. Seda ma siis praegu siin limpsin (loomulikult ilma sihkruta). Täna lähen ma linna hambaarstile, siis plaanin omale ploki sidrunimaitselist värskat varuda. On kuidagi lemmikuks saanud. Lähen veele üle, sest ega ma teed eriti ei armasta. Veejoomine tuleb ainult kasuks.

Eile leidsin lõpuks kogematta oma kuivharjamise kindad ka üles. Lasin kohe tiiru peale ja kavatsen sellega natukene kaasa aidata naha pinguldamisel, et kui juba kaalu langetan, siis saaks naha olukorra ka paremaks. See harjamine on juba ise paras trenn, võhmale võtab küll. Kahjuks pole mul ennast millegagi määrida, mis protsessid kiiremini tööle paneks. Omalajal sai tselluliidi õlisid pudelite viisi tarbitud. Jätkuks mul vaid motivatsiooni. Üle kuu aja olen suutnud söögiga normaalselt ümber käia, ei mingit näksimist, õhtuti söömist ega saiakesi. Kui ma paar kuud tagasi kaalusin pea 71 kilo, siis tänaseks on 7 ammu möödanik. Ootan kaalul 67-t:) Oh neid lõputuid kaalumuresid:D

Üks postitus 6. juunist 2012...oh, olid ajad:)

Lõpp enesehävitamisele

Sattusin lugema Manjana postitust(LINK) teemal, mis ka mind väga lähedalt puudutab. See on üks ütlemata mõnus sõltuvus, millest loobuda on väga keeruline. Olen mitmeid kordi üritanud ennast piirata ja isegi päris ilma olen saanud mõnda aega olla. Aga ikka murdun. Nõrk olen. Kuigi ma näen oma silmaga, kuidas see mind hävitab.

Kui ma EBA piltidel Manjanat nägin, siis pidin tõdema, et ma näen sama jube välja. Selline äraaetud näoga, väsinud olemisega, kõik elumured näkku kirjutatud. Ma päris kindlalt ei tea, aga me oleme vist enamvähem samas vanuseklassis naised.

Nüüd on siis kindel, üks põhjusest on kohe kindlasti kohvi. Ma olen selles kindel. Ja ma kavatsen päästa, mis päästa annab. Homsest ma enam kohvi ei joo, luban. Aitäh Manajana probleemile tähelepanu juhtimast.

Blogija Manjana; foto Manjana blogist

Lahinguväljal

Sirvisin vanu postitusi ja sattusin päris huvitava lugemise peale (LINK). See on ajast, kui Meena ja Stigi issi viimati meil siin Eestis külas käis. Hiljem veel kirjutas ja küsis, kas mu ema on väga vihane, et ta õuntega nii tegi ja et ta võib Bio Marketist õunad asmele osta, kui me nii väga soovime. Tore, kui keegi usub, et Bio Marketi õunad on sama puhtad ja maitsvad kui koduaia õunad. Mina seda küll ei usu, puhas jama.

Nojah, see oli igatahes viimane kord, kui lapsed issit nägid. Ja mis on muutunud? Ikkagi andsin elatisraha asja kohtusse, kuigi lubasin, et ei hakka oma närve kulutama. Polnudki asi väga hull, kohtud on suurema osa tööst ise ära teinud, minu mure on olnud ainult õiged andmed anda ja allkirjastada paberid. Tõuke sain kogu see jama läbi teha jaanuarist kehtima hakkavast seadusest, kus riik maksab täitevmenetluse ajal laspse kohta 100 eurot lapsevanema eest, kes oma kohust ei täida ja hiljem nõuab selle vastaspoolelt välja.

Veebruaris võtsin asja käsile. Alustasin maksekäsu kiirmenetlusega, kus soovisin miinimumist madalamat summat. Kuna tegemist oli Saksamaa kodanikuga, oli vaja kõiksugu paberikraami tõlkida lasta, sest härra ju ei saanud aru, mida temalt oodatakse:D See sai kõik tehtud riigi abiga ja sujus väga kiirelt.

Siis tuli temapoolne vastuväide, mida oli rohkem kui üks, mis oli juba ette  aimata + veel kõiksugu minu pangakontod välja toodud ja kohad, kust mulle kõiksugu raha laekub,  nagu see võtaks maha kohustuse omi lapsi üleval pidada. Lisaks hunnik pabereid - tema kontojäägid, sissetulekud, haigused. Täpselt nagu siis, kui ma Saksamaal asja ajama hakkasin. Tol korral pidin ma kõik vajalikud paberid laskma tõlkida saksa keelde ja nüüd, Eestis, sama pull. Kus see õiglus on? Eesti kohtus peaks ikka eesti keelega hakkama saama ja Kostja hoolitseb, et ta asjad endale arusaadavasse keelde tõlgiks.

Aga õnneks, kui ma nüüd asja edasi kohtu arutada andsin, sest kiirmenetlusele vaieldi vastu, hakkas kohus Kostjalt ikka eesti keeles pabereid soovima. Ja see ajas vastaspoolel juhtme kokku. Vaja ju tõlkekulud kanda, advokaat palgata - pole eriti odav lõbu. Ja milleks vastu punnida, kui seadus oleks olnud nii või naa minu poolel. Tuligi varsti ettepanek ilma kohtuta kokku leppida. Milleks maksta võõrastele, kui saab ju oma lastele hakata normaalselt elatisraha maksma. Tuli inimene mõistusele:)

Kokkulepe on meil paberil, allkirjastatud ja ootab kohtusse toimetamist, kus kohus selle kinnitab. Ja mille üle ma uhke olen, teine pool maksab tagasiulatuvalt ajast, mil asjaga tegelema hakkasin. Pole paha!Ise ta määris mulle kogu aeg nina alla aega, kui Mete ja Steni isa oma lapsi ei toetanud, et tuleb nõuda, mis seadusega lastele ette nähtud on. Eks see mõlkus mul kogu aeg mõttes.

Pere pisematega reisile

Olen jälle oma elu keerulisemaks teinud ja lubanud puhkuse ajal Meena ja Stigiga Saksamaale kruiisida (autoga). Oleks muidugi mugavam jällegi kodus lõsutada, aga kui sul on lapsed, siis tuleb pingutada ja oma tahtmised tagaplaanile jätta. Kohati olen ma tegelikult ise ka üsna elevil selle reisi pärast, siis aga tuleb selline pisikene õud peale, et issand ca. 1700 km. üksinda pisikeste lastega. Ja siis jälle mõtlen, et ise käin laste isaga kohut elatise pärast ja ronin veel sinna ussipessa ka.

Ma muidugi mainisin ka juba laste isale, et kui elatise asi jutti saab, siis tulen lastega talle külla. Ta oli ütlemata rõõmus selle üle (et lapsi näeb) ja palus teada anda, millal tuleme (seda ta veel täpselt ei tea), et aknad majal puhtaks pesta (sakslased noh) ja terve teine korrus pidi meie päralt olema. See muidugi julgustab natuke. Peavari on kindlustatud ja kui jalgealune tuliseks läheb, pakin oma jubinad kokku ja lahkume.

Aga jah, see pikk sõit...Olen püüdnud selle pika teekonna jagada kolmeks. Esimese raksuga ca. 500 km., siis ööbime hotellis kuhu kuulub ka rikkalik hommikusöök. Siis jälle ca. 500 km. ja ööbimine hottelis (koos hommikusöögiga) ja siis viimane ca. 500 km ja peaksime sihtkohas olema.

Kuiva sõitu me harrastama ei hakka, teeme niipalju peatusi, kui ise soovime, ostan kõike söödavat, mida lapsed himustavad, joon niipalju Lattet, kui isu on.

Viga, mille ma juba tegin, on see, et lapsed on plaaniga kursis ja jällegi igapäev käib üks kõva häälega unistamine meie tulevast reisist. Oleks siis, et unistatakse ilma hääleta, vaikselt ja silmad kinni. Aga ei, pean nüüd iga jumala päev aru andma, mitu päeva on jäänud, kuhu me kõik läheme jne.

Stigil on kindel soov madusid vaatama minna. See on meie sihtkohast vaid paar kilomeetrit - Schlangenfarmis. Stig on seal korra käinud (2013), aga ta oli siis titt ja tea ööd ega ilma enam. Mine siis tittedega kuskile. Meena tahab freibad´i minna, millest minagi ära ei ütleks. Peesitaks küll ühe päeva. Stig loomulikult ka veest ära ei ütleks.

Ühte miniloomaeda tahaks minna, kus me kunagi käisime ja üks ahv vabalt puide otsas ringi tuuseldas, aga selle asukohta ma täpselt ei tea. Aga see pole mingi probleem. Keegi ikka teab.

Kui te nüüd teada tahate, kuhu suuremad lapsed jäävad ja miks nemad kaasa ei saa, siis nii lihtsalt on sel korral. Mul on palju lihtsam väiksema koosseisuga reisida ja ööbida ja vahest tuleb lihtsalt valikuid teha. Ma kompenseerin suurematele selle kuidagi. Üks plaan on kruiis Rootsi, aga praegu ei saa me midagi kindlalt otsustada, sest Metel on sprdikooli laager ees ja siis tuleb kohe Jaanipäev jne.

Enne suurt reisi peab Meena veel laulu-ja tansupeol ära käima, mina saan breketid suhu ja siis hakkame kohvreid pakkima.

Teeks õige midagi - mis sellest välja tuli?

Viskasin eelmisel nädalal lolli peaga välja lubaduse, et iga laps võib ühel päeval valida koha, kuhu ta minna tahab. No et vaheaeg ja et lastel kodus istumisest villand ei saaks - vahelduseks või nii.

Katsetasin kohe oma hiilgavat ideed nii Mete peal (LINK) kui ka Steni peal (LINK). Pisemate peal ma ei riskinud seda teha, sest nemad veel maailma eriti hästi ei taju ja see oleks neid liiga üles erutanud. Seda veel vaja, nad niigi käivad mulle piisavalt ajudele. Mete ja Steni katse tegin ka võimalikult diskreetselt, et pisemad haisu ninna ei saaks. Aga ega siin ei õnnestu midagi salatseda, seintel on ka kõrvad.

Juhtuski nii, et info levis kulutulena ja esimesena tegi hoopis oma valiku Meena. Õhinas nagu ta oli, endale sekunditki järelemõtlemise aega võtmata, oli asi otsustatud - kinno. Ta ei tea, et peale kino on veel miljon kohta, mida avastada. Aga noh, mis ma ikka hakkan enda ideid peale suruma. Otsisin netist kino kava välja ja ega midagi eriti valida ei olnud. Oli vaid üks lastele mõeldud multikas "Veealune seiklus". Meena, heasüdamlik nagu ta meil on, tegi Stigile pakkumise, et ka tema võib kaasa tulla. Tutvustas talle filmi treilerit ja moosis päris kõvasti. Stig käis hiljuti Smurfe vaatamas ja see talle eriti meeltööda ei olnud ja ta juba aimas, mis teda järjekordselt ees ootab - igav istumine ühe koha peal e. paras enesepiinamine. Aga õige pea ta murdus ja oli Meenaga nõus kino reisi kaasa tegema.

Oli selge, et Pärnusse ma sõitma ei hakka kino pärast. Õnneks on nüüd Viljandis ka kino ja päris õdus teine. Väga hea mulje jäi. Filmi ajal istusin mina kohvikus ja tegin aega parajaks. Kino kõrval on kohe päris peen söögikoht ettekandjate ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Üks korralik ja viisakas söögikoht.

Et mu tervis äkitselt täiesti ära keeras, haarasin lapsed kohe pärast filmi lõppu sleppi, juhtisin nad kiirelt ja ohutult Juku mänguasjapoest mööda, otse autosse ja vaatasin, kuidas kiirelt koju saada. Natuke ebaaus Meena suhtes, aga mis sa hädaga teed. Eks ta oli pettunud küll, et poodi ei saanudki, aga ma olen selle vingumisega juba üsna harjunud. Igatahes sai Meena oma linnukese kirja - tehtud!

Järgmisel päeval oli Steni käes kord. Tema on viisakas, küsis, kas mul tööd on palju ja et võiks tema soovi täna täita. Ma pidin ikka kõvasti pingutama, et ennast motiveerida. Kodus ju ka tööd palju ja niisama teleka ees ka hea vedeleda. Aga selge see, et ma ju olin lubanud ja lapse lootusi ei saa purustada. Sten tuli mulle vastu ja lubas seebikad ära vaadata, nii et startisime õhtul peale seitset. Stig sai jällegi kaasa, juba teist korda. Ta on lihtsalt nii nunnu, et ta pole üldsegi tüliks, teeb vaid rõõmu. Ema koer oli ka meil hoiul, nii et tema sai ka kaasa.

Steni soov oli RMK lõkkekohtadesse sõita. Neid on meil siin ümbruskonnas järve äärtes kolm. Kõik käisime läbi ja kõigis oli ka rahvast. Väärt kohad. Pole ma veel sinna sattunud, kui ühtki hinge kohal ei oleks. Mõni veel nii ülbe, et auto pargitakse risti sissesõiduteele ja kogu maa-ala on hõivatud, nagu privaatrand juba. Lükka siis külg ees ennast, et veele ligi saada ja ka natukene rabajärvede õhku hingata. Meil olid vorstikesed ka kaasas, aga grill oli loomulikult hõivatud, ei suru ju oma sardellidega teiste shashlõki juurde. Stig sulistas oma paljaid varbaid vees, nii palju nahaalsed me ikka olime. Sten istus seni kannatlikult autos, tema oli natukene pettunud, et nii laiutatakse.

Aga sõitsime järgmisesse kohta, mõnisada meetrit edasi.Seal oli juba suurem palagan lahti. Autosid hulgim, järelveetavate suvilatega. Inimesed linnast tahavad loodusesse, meil kohalikel maakatel pole mingit võimalust.

Lasin Steni rooli, et tal natukenegi rõõmu oleks. Metsavahel lubati mind lahkesti piibelehti korjama. Minu hingele ka ikka midagi. Sõitsime siis kolmandasse kohta - jälle rahvas, telgiga otse kaldale maandutud. Ei saa ju teiste ukse taha ronida, et vettki katsuda. Grill oli küll selles kohas vaba, aga puud olid liiga suures tükis. Lõhkumissüsteem oli küll olemas, aga see millega puule peale põrutada, seda ei olnud. Nii me siis külmalt need sardellid ära sõime - Stig tegelikult, tema oli kõige näljasem, mina olen dieedil ja Sten on ka tervislikku toitu hindama hakanud(minu eeskujul).

Lõppkokkuvõttes Stenile tema valitud trass meeldis ja ta oli rahul. Õppis meie metsavaheteid paremini tundma ja ühe uue järveäärse koha avastasime ka.

Laupäeval oli järg Mete käes. Imbus mulle vaikselt külje alla ja hakkas ääri-veeri juttu tegema. Tema omast arust tuhlaks vaid spordipoodides ja ma juba aimasin, et Pärnus. Ennetasin ja ütlesin kohe konkreetselt ära, et Pärnu jääb mängust välja, mina nii kaugele ei viitsi sõita. Kuidagi jäi nii, et OK, lähme siis Ruhja sööma. 16 km - polnud väga hull. Saab korra kirja ja kaelast ära.

Tellisime suure hädaga toidud ära - menüü ju võõrkeelne. Õnneks tellisin omale tagasihoidlikult (sest ikka jätkuvalt dieedil), sest Mete nokkis praest friikartulid välja ja kõik muu lükati kõrvale. Mul ei olnud südant lihatükki alles jätta, nii et pidin Mete toidust ka osa ära sööma. Kõhud said meil nii täis, et mingit poodides kolamist ei tulnud kõne allagi. Koju oli ka vara minna. Mõtlesime, et toitu oleks hea seedida sõiduga Valmierasse.

Kui me kodust lahkusime ca. kella kahe paiku, siis koju jõudsime kella 10-ks õhtul. Sellised tüdrukud oleme. Ja ma pean mainima, et Metega kahekesi on päris hea poodides kolada ja vaadata ja arutleda. Ta on päris mõistlik. Lõpuks kui ta omale kõik vajaliku saanud oli, siis nagu ikka, palus ta mul ka endale midagi vaadata. Ise oli ta kannatlikult mul kannul, andis nõu, hindas, tõi proovikabiini sobivamaid suurusi. No igati lahe tüüp. Mõnus päev oli, isegi ilm soosis meid. Ja kohvisõbrad oleme ka mõlemad:)

Aga nüüd on see mäng läbi - lõpuks.

Kes pilti tahab jutu kõrvale, siis Instagramist saate pildid ka.

EBA 2017 distantsilt

Kuna eilne päev läks enamvähem kõik EBA nahka, siis täna võtaks asja kokku. Suur tahtmine oli seda juba öösel teha, sest lihtsalt ei saanud sõba silmale - elamused oli laes, nagu oleks ise suur asjapulk ja kohal ka veel käinud.

Hakkasin juba hommikul EBA kohta infot otsima, aga ega see kerge ei olnud, sest eks osalised puhkasid ennast üritusest välja. Aga mingi aeg hakkas muljeid tilkuma kuni hilisõhtuni välja.

Iseennast ma sellise ürituse vääriliseks ei pea ja sel aastal ei esitanud oma kandidatuuri ka mitte üles. Postituste kommentaaridest on selgelt näha, et ega kedagi eriti ei huvita minu eksisteerimine. Kui vaja sõimata, siis on märgata pisukest elavnemist kommentaariumis. Need ongi põhilised kõrghetked. Muidu on siin vaikne ja teen märkmeid põhiliselt enda jaoks, et aastate pärast oleks midagi meenutada.

Minu muljed siis. Kui paljud teevad maha kõike Mari-Leenu tehtut, siis minu arust küll respekt talle, et ta asjaga tegeleb. Ta teeb ju seda lihtsalt hobikorras ja vabatahtlikult ja tundub, et plaanib veel pikalt edasi teha, sest 5-ndat Galat tahab ta juba stabiilsena näha, ühtse kontseptsiooniga.

Kui paljud olid probleemi ees, mida selga panna, siis minu lemmik oli jällegi Mari-Leen. Ma olen alati rõhutanud, et tüsedatele istuvad riided kuidagi paremini seljas. Punane kleit, punased huuled ja soeng sinna juurde nägi väga pro välja. Ja kui jalad varjatud, siis väga OK ju. Keegi mainis, et ta võiks oma käsivarred kinni katta, aga mina küll selleks vajadust ei näe. Jane (LINK) käsivarred aga hakkasid kohe silma.

Foto: Kalev Lilleorg

Jane Almers; foto Jane blogist

Galeriist jäi silma veel üks kiitsakas naisterahvas väga ebatavalise soenguga. Nägu tundus kiirel sirvimisel tuttav ja hiljem selguski, et see oli Tikker (LINK). Tõesti hästi tehtud ja hoopis midagi muud, kui tema igapäevane välimus.

Tikker; foto Tikri blogist

Vaatasin õige vähe ka Anu Saagimi intervjueerimisi. Jutuajamised olid huvitavad ja Anu kohe oskab küsida asju, mis huvi pakuvad. Intervjuu Fotoraadiga vaatasin ära, rohkem lihtsalt ei raatsinud aega kulutada. Kohati tundus, et Anu tahab oma pika koibadega kaamerasse ronida. Küll pingutas, et ta jalad ilusad saledad välja näeks:D Mida nad muidugi nägid ka.

Fokini ettastet ma kommenteerida ei oska, sest pole silpigi sellest näinud. Olen ainult kriitikat selle kohta lugenud. Sisismas ma muidugi ei taha uskuda, et asi nii hull oli.

Üks Marleen (LINK)kurtis oma blogis, et tema olevat vaid tooli auhinnaks soovinud. Tundus, et ta arvas, et ta on kõva blogija ja oleks ka tunnustust väärinud. Noor inimene, väsis seismisest nii ära, lisaks veel pettumus, et nii kõvasti enda ja oma kaaslase välimuse peale panustas ja 0 tunnustust. Naljakad inimesed.

Ja muidugi minu hingesugulane (ma olen muidugi kordades hullem) - blogija (LINK), kes igal võimalusel rõhutab oma üksikemadust, kõrget haridust ja ettevõtte omamist. Tema olevat saanud (vaid) 47 häält ja ma ei saanudki aru, kas ta oli selle üle uhke või oli ka tema pettunud. Tõesti ei saanud aru.

Foto: Pille Väljataga ja Gätlini blogist

Mallukat peaks ka kommenteerima, aga ma ei tea, kas julgen. Lendab parv heitereid kohale kohe:) Igatahes oli näha, et ta polnud grammigi pingutanud, et glamuurne välja näha. Väga ladnalt oli kindla peale musta kleidiga välja tulnud ja arvanud, et pisikene must kleit on kindla peale minek. Ei soengut (uusi juukseid) ega midagi. Eelmise aasta outfit mulle aga meeldis. Võtan Malluka enda sõnadega lühidalt kokku: "Üks tavaline eit Männikult..."

Foto: Kalev Lilleorg

Need olid vähesed blogijad, keda ma nägupidi tundsin - lisaks muidugi Maris (LINK), kes nägi väga loomulik ja armas välja. Ülejäänud rahvas ja blogijad jäid mulle täiesti tundmatuteks.

Foto: Pille Väljataga ja pärit Marise blogist

Blogid, keda mina loen ja kellelt ootan igapäevaselt uusi postitusi, EBA2017-l suuresti ei osalenud, aga tunnustan neid siin. Pingeritta ei pane, sest kõik on minu silmis head ja alati on uued postitused oodatud:

Miiu
Kuussidrunit
Kaisa Lood
Merje
Britt
Tikker
Hundi Ulg
Seiklused ja jutud
Elu Berliinis
Serverisirvija
Superwoman
Eveliis
Jaanika
Pille blogi

Vahva üritus igatahes, mulle nagu Eurovisioon ja ootan alati huviga. Mitte küll tulemusi, aga seda mõnusat melu, mis selle ürituse ümber toimub! Jõudu tegijatele:)

See hetk, kui sul on aega ja võmalusi omi mõtteid mõlgutada

Neid hetki ei ole palju. Põhiliselt siis, kui ma omapäi põllul nokitsen või üksi autoga teel olen.

Omapäi põllul on üsna reaalne, sest kes ikka töö juurde tulla tahab, eriti kui sääski nii massiliselt on, et hingatagi on raske. Ega ma ise ka sinna ei kipu, sest ma olen üsna pettunud Eesti riigis, et riik midagi ette ei võta ja üht korralikku üleriiklikku sääsetõrjet ei tee. See on muidugi iroonia, peame leppima paratamatusega. Ainuke lohutus on, et mingi aeg pidi neid elukaid vähemaks jääma, no suve poole või nii. Aga ma kardan, et aiavili uppub enne umbrohtu, kui see ime juhtub. Kõige selle juures olen ma ise muidugi ülirahulik, mis on põhiline. On palju hullemaid muresid maailmas, kui meie aiavili ja no üldse kogu see kupatus siin(majapidamine). Tunnistan ausalt, asi on käest ära.

Aga mind tundes, ei istu ma kodus, veri ninast väljas, ja ei kõpla sääskedega võidu. Päevad mööduvad palgatööd tehes ja viimasel ajal on palju ringisõitmist ka olnud. Nii lastega kui ilma. Hambaarsti juures ise tuleb juba pea iga 2 nädala tagant käia. Juuni on eriti tihedalt aegu täis.

Eile oli mul võimalus üks Viljandisse käik ühendada Pärnu otsaga, sest oli vaja isale bussi vastu minna. Käisid "noored" turismireisiga Horvaatias puhkamas ja finiš päädis Pärnuga. Mulle sobis. Aga et mu hambaarstiaeg samale päevale langes, märkasin ma viimasel minutil. Ja et võimalikult palju asju ikka jutti saaks ajada, kui juba kodust välja mineks, siis haarasin murutrimmeri ka kaasa. Tüüpiline mina jällegi, on vaja elu keeruliseks elada.

Loomulikult ma aimasin, et võib juhtuda, et läheb hamba välja tõmbamiseks. Läkski. Kui ma autosse istusin ja tahavaatepeeglisse vaatasin ja siis trimmerit märkasin, sattusin ma paanikasse. Mu lõuad olid narkoosist paksud ja tuimad, suu mingeid tampoone täis. Ma olin kõnevõimetu. Kuidas ma trimmeri remonti viin? Kuidas ma oma soove väljendan? Auto peale ka jätta ei saanud, sest reisisellid oli vaja kompsudega ära mahutada. Ma ei sõida ju Pärnu hotelli ette, et autol luuk üles tõsta ja tervele ilmale näidata, et olen nüüd oma trimmeriga kohal:D

Tuli kuidagi hakkama saada ja sellest trimmerist vabaneda ja eks oli hea ka, et mida kiiremini remonti saab, seda kiiremini saan töötava trimmeri tagasi, et seda metsikut loodust siin nüpeldama hakata. Nädalavahetus tulemas.

Plaan A oli paber ja pliiats. Kui häda käes, kirjutan paberile, mis vaja. Plaan B oli trimmeriga lihtsalt hooldusmehe juurde ilmuda ja sinna masin lihtsalt maha jätta, küll ta ise taibanud juba oleks, mis sellega teha.

Aga läks hästi, pidin vaid kolm fraasi välja punnitama - remont, nimi ja telefoninumber. Sellega oli korras.

Kui ma siis Pärnu poole kulgema hakkasin, sain ma lõpuks aega omi asju ka mõelda. Aega oli piisavalt. Nii piisavalt, et langetasin otsuse autoostuga mitte kiirustada. Päris jalamees ma ju ei ole ja lihtsalt ostmise pärast midagi ära osta ka ei tahaks. Läheks ikka kindlapeale välja, riskima ei ole mõtet hakata. Koondamislained ja köögilaen oleks hea enne ära lahendada ja hambaravi peale kulub ka palju. Ei tahaks päris miinustesse ka jääda, võlg on võõra oma. Kannatan autoga ja tänu sellele saame rahumeeli muid tähtsamaid asju finantseerida ja lahedalt elada.

Nii, see oli üks asi, mis otsustatud sai. Lisaks lubasin ma sel samal päeval lõpuks minna Triumphi pesupoodi ja omale korralikud rinnahoidjad osta. Ilma lasteta mineks, aega oli, nii et ideaalne ajastus. Tavaliselt lastega käies ei saa ma sellistest asjadest unistadagi. Mõeldud tehtud.

Tegin pesupoes tiiru. Müüja tuli varmalt oma abi pakkuma, millest ma kohe viisakalt keeldusin. Ma polnud nii ammu uut pesu näinud, et ma tahtsin lihtsalt rahus vaadata, mida turul üldse pakutakse. Olin pettunud. Oleksin ma midagi endale meeldivat näinud, poleks mul isegi sellest ca. 50 eurist kahju olnud. Aga pitsid - satsid, lisaks "kuulikindlus"(paks polster) - polnud minu maitse. Tagasihoidlikumad maksid jällegi ca. 25 eurot ja no polnud oma raha väärt minu silmis. Mõtlesin, et selle 25 euroga saan Lindexist midagi paremat. On üks mul Lindexi oma, mis ribadeks kantud.

Lindexis sai ära proovitud terve hunnik rinnahoidjaid ja enamvähem sai selgeks ka mis suurus mul sobima peaks. Aga vot ei olnud sellist ideaalselt istuvat suurust väljapanekust võtta. Lõin käega.

Ja arvake ära, kas jätsingi juhuse kasutamata, et omale lõpuks ühed sobivad rinnahoidjad Pärnust leida. Ei. Läksin Maximasse ja vot seal turgatas mul hiilgav idee ka pesuletile pilk peale visata. Aega mul oli, rahvast oli vähe ja pood oli ka veel tunde avatud.

Suurust, mida ma Lindexist tikutulega taga otsisin, rippus Maximas nõrkemiseni. Kui ma aus olen, siis minu soovitud suurust nad põhiliselt pakkusidki, igas variatsioonis. Mulle sobis Basic variant, valisin igast toonist paari välja. Jah, mul oli plaan vaid üks paar osta, aga kui ma hinda nägin (6.90€ vist), krabasin kohe igat tooni e. siis 3 paari. Kindluse mõttes proovisin kõiki ka selga ja no ülirahul olin. Siiani olen.

Ja mul on alati Maxima suhtes pisikene eelarvamus. Stigile olen ma sealt küll riideid ostnud vahest ja kvaliteediga väga rahule jäänud, aga pesu pole ma kunagi isegi vaatama läinud. Aga selle raha eest olen ma esialgu väga rahul oma pesuga.

Teeks õige midagi - Sten

No nii. Sai Stenilegi väike test tehtud, et noh, sul on võimalus valida, mida sa teha tahad või kuhu minna. Kuigi nad on Metega ühe isa lapsed, on nad täiesti erinevad. Kasvatanud olen ma neid ikka ühtemoodi, koos nad ju kasvasidki.

Steni esimene reaktsioon oli, et ta ei saa üldse minu pakkumisest aru. Aru saadav, ega ma ennast eriti hästi ja selgelt väljendada ju ei oskagi. Minust saavad vähesed sotti.

Kui ta juba asjale pihta saama hakkas, siis ta ütles, et tema ei taha kuhugile minna. Tüüpiline Sten. Tema vajab aega. Ja seda ma talle andsin. Kiiret ju pole, suvi alles ees.

Õhtul, nüüd, hetk tagasi, tuli ta kõrge palavikuga mu toa ukse taha ja suutis oma üsna täbara olekuga lõpuks oma otsusest teada anda. Tema "lendab" meil hoopis madalamalt, kui Mete. Raadiuseks siis nii umbes 20 km meie kodust - Tündre järv. Et selle suve esimene suplus teha. Rõõm on minupoolne. See on üks ilus järv. Teeme ära - kohe, kui palavik langenud ja tervis korras.

Teeks õige midagi - Mete

Kool on läbi, suvevaheg hakkas pihta. Lapsed on tublisti kooliaastaga hakkama saanud ja sel puhul tekkis mul plaan, et võiks neid kuidagi premeerida. Et teeks nii, et iga päev võib üks laps valida omale koha, kuhu ta minna tahaks või tegevuse, mis ta teha tahaks. Ma oleks saatjaks ja saaks ka osa ja näeks, kes millest huvitub.

Esimene kes ette jäi ja kelle peal ma oma plaani katsetada üritasin, oli Mete.

Alustasin küsimusega, jas sul igav ka on. Mete korraks mõtles ja ju ta siis juba aimas halba ja ütles, et eiiiiii. Ta kindlast arvas, et ma ajaviiteks talle põllupeal mingit otsa pakun:D

Ok, kui igav pole, siis ma ei paku sulle välja, et võiks ühe väljasõidu teha. Nii, Metel kõrv kohe kikkis ja naksti minu töölaua juures, et oot, oot...Ma siis pisikese pausi järel jätkasin, et nii kodust 5 km raadiuses. Mete pahvatas naerma ja ütles, et tal oli plaanis juba lennuki peale sättima hakata.

Nojah. Plaan oli mul ju hea, aga välja kukkus ikka pahasti. No ma pole võimeline lennukiga oma lapsi lennutama:(

Aeg tegutseda

Mul on puhkus käimas, juba teist nädalat, aga midagi kasulikku veel teha jõudnud ei olegi. Sõna otseses mõttes puhkangi. Plaanis oli ikka kõvasti põllumajandusega tegeleda, aga mida sa siin tegeled, kui hommikuti on maa valge ja päeval sajab lund. Imestada ei ole siin enam midagi. Täiesti tavaline, et 10. mail on maa valge.

Jumala õnn, et ma nii laisk olin ja tomatid-kurgid alles märtsi lõpus mulda sain. Oleks ma varem seda teinud, oleks taimed juba vilja kandnud. Praegu on nii nibin-nabin viimane piir ja kannatavad veel akendel olla. Loodetavasti lõpeb see(ilma)jama siin ära ja saab taimed kasvuhoonesse istutada.

Kui siin üks natukene talutav ilm oli ja kannatas õue minna, käisin maasikapõllu läbi. Kakkusin umbrohud välja ja konstateerisin fakti, et päris palju taimi on välja läinud (eelmise aasta istandus). Sattusime Lätis Iecavas turule ja sealt ostsin ma kohe tervelt 5 maasikataime. Tüki hind oli 50 senti. Hea on turul käia, kui sul on kindel eesmärk ja ei pea sihitult ringi uitama. Ega ma täpselt ei teadnud, palju mul neid tühje auke põllul on, mis täiendust vajavad, seega võtsin igaks juhuks 5.

Koduteel jäi meil veel silma üks laada moodi asi, kust me ka läbi hüppasime. Kohanimi oli Straupes Zirgu Pasts. Kui s lõpus, järelikult oli see Lätimaal. Sealt ostsin ma teised 5 maasikataime, aga juba hinnaga 20 senti tükk ja isegi sordi nimi jäi meelde, Elvira. Sorte oli teisigi, aga kuna ma neist midagi ei taipa, keelt ka ei osanud, siis sai valitud sealt kastist, kust kõige rohkem ostetud oli. Niisiiis oli mul 10 maasikataime, mis said ka kohe sama päeva õhtul mulda, kui koju jõudsime. Ja väga hea, sest järgmisel päeval keeras ilm jälle ära. Olen enamvähem siiamaani ainult toas istunud ja külmetanud. Ahju kütan ikka ka iga päev.

Täna hommikul, kui lapsed kooli olid saadetud, tundus elu juba natukene rõõmsam. Päike siras, maa oli küll valge, aga pisukest istumist diivanil, kohvi tass käes, tundsin, kuidas tahaks täitsa midagi ära teha. Alustasin dushiga, panin omale mugavad koduriided selga. Nojah, pükse andis jalga tirida. Vana nali. Kaal on ikka totaalselt käest ära. Et kodust välja minnes midagi veel jalga oleks panna, sai ostetud mingi aeg H&M-st 360 kraadi stretschid teksad ja mis siin parata, päris mitu numbrit suuremaks olen paisunud. Aga jällegi, kui riided selga panna ja need riided on õiges suuruses, siis pole asi päris lootusetu. Pekid tõmbavad kokku ja tunnen ennast päris enamvähem. Polegi nii hull natukene toekam olla:)

Ühesõnaga kui ma riides olin, panin söögi hakkama. Olen juba mitu päeva lubanud lastele süüa teha, aga ikka läheme kergemat vastupanu teed ja sööme saiakesi ja muud saasta, mis on tegelikult nii maitsev. Ja mugav. Ma olen mõelnud, et kui me rahaliselt nii hea seis ei olnud, sai ikka tervislikult toitutud, kodus tehtud päris toidust. Nüüd on mul ilus ja uhke köök, aga järjest vähem näeb mind seal vaaritamas. Põhiliselt käib üks suur nõudepesu ainult. Küpsetamise olen sootuks ära unustanud, lihtsam on ju Läti Top´ist saiakesi osta. Ega see heaolu ühiskond head ei tähenda. Ok, niipalju hoolas ma olin, et tegin suure kausitäie shashlõkki, et ilusate ilmade tulekul natukene grillida. Kartuli panek ju ees ja kool hakkab lõppema, saavad lapsed natukene vabamalt lihaga maiustada. Meenale ostan vahukomme grillimiseks.

Nonii, Lidli kohta tahaks paar sõna õelda, aga teinekord. Siiski südamelähedane teema.

Kuidas ma laenukõlblik ei ole

Nagu ma siin talve lõpusirgel-kevadehakul  omale plaane seadsin, lubasin ma oma autoparki korrastada. Vanad autod realiseerida ja üks uus asemele.

Mingi aeg ma siis hakkasingi auto kuulutusi sirvima. Margi valik oli algul keeruline, aga ajapikku oli selge, et Ford, Opel, Kia jne. langevad kohe välja. Audi ei tulnud kõne allagi, sest seal maksab juba nimi pool auto hinda. Minu eelarvega oleks saanud üsna vana rondi, mida mul vaja küll ei olnud. Neid pool piduseid seisab hoovis juba piisavalt. Milleks üks veel juurde muretseda.

Lõpuks jäi sõelale Toyota Avensis, universaal kerega, et ikka ruumi ka oleks. Diisel loomulikult, et ikka ökonoomsem oleks ja sõita ka saaks ilma süümepiinadeta. Auto vanus võis olla maksimaalselt 2-3 aastat.

Kriteeriumid paigas, oli asi juba lihtne. Leidsin sobiva auto ja hakkasin otsima panka, kes mulle laenu annaks. Tegin taotlused kolme panka, kahelt sain äraütleva vastuse, kolmas tegi omapoolse pakkumise. Asi tundus juba reaalne ja ma olin päris meelitatud, et ühele üksikemale, kes kasvatab nelja last, võimalus antakse.

Olin parajasti reisil, kui mulle lootust anti. Tänu sellele jooksis liiva mu plaan Ikeast omale söögilaud ja toolid osta. Ei saanud ju sissemaksu raha laiaks lüüa. Selleasmele võtsin julguse kokku ja ostsin uuele (veel olematule) autole kummimatid, ise ülirahul enda ostuga olles.

Nii ma siis Vilniuse turu väravas tund aega varem kokkulepitud ajast istusin oma mattidega ja ootasin, kuni teised shoppasid, ise positiivselt meelestatud.

Kuidas kogu see liisingu protsess välja nägema hakkab, polnud mul aimugi. Esmaspäeval helistasin oma laenuhaldurile, et asi selgemaks saaks. Siis selgus, et pakkumine, mis mulle tehti, peab läbima veel laenukomisjoni ja nemad otsustavad.

Nii ma siis ootasin, närvid viimase piiri peal, teha midagi ei suutnud, sest iga hetk võis minna asjaks. Lõpuks saatis autoostja mulle emaili ja uuris, kaugel pangaga asjad on. Vot siis võtsin kätte ja helistasin, et need piinad lõpetada. Selgus, et sissetulekutena ei arvestata elatisraha, mis meil niigi lünklikult laekuvad ja sellega oli asi otsustatud - me ei ole laenukõlblikud.

Minu õhulossid langesid kokku ja nüüd ma istun siin rahahunniku otsas ja mõtlen, mida teha. Kas lüüa see raha sirgu asjade peale, millest ma unistanud olen (integreeritav mikrolaineahi, profi köögikombain, köögilaud toolidega), või...minna kasvõi laevaga sõitma, Soome, lastega, sööks Rootsi lauas...aga ei, ei raatsi.

Üks variant on ära oodata juuli, kui hakatakse maksma seda 300 eurot paljulastelistele. Kui see sissetulekusse arvestada võiks ju uuesti üritada. Saaks veel raha juurde koguda senikaua ja uuesti see protsess läbi teha. Ma ei saa nii kergelt alla anda. Ja kummimatid ei saa ju ka kasutult seisma jääda. On, mille nimel pingutada:)

Ma olen peaaegu tagasi

Tere taas üle pika aja ja vabandused, et lihtsalt ära kadusin. Põhjuseks nagu konkreetselt midagi ei olegi ütelda, lihtsalt tundus tol hetkel nii, et tahan puhkust - kõigest. Ja ega naasminegi eriti lihtne pole. Teiste vahvaid blogisid lugedes tuleb alati tunne, et kirjutaks ka, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, see ka kaob ja vastu tahtmist ma ennast siia juba ei aja.

Mõned tuttavad on küsinud, et mis juhtus ja on blogi sulgemist heaks kiitnud. Miks, jääb natukene arusaamatuks. Mind see küll eriti ei rõõmusta.

Blogi tegin mingi aeg jälle avatuks, aga kirjutada pole midagi suutnud. Külastatavus tõuseb iga päevaga, seega olen püüdnud ennast kokku võtta.

Praegu on selline hetk ja on enamvähem selline seis, et nagu näha, suudan kirjutada.

Igatahes on elu läinud normaalselt. Lapsed on terved ja saame oma eluga hakkama. Et me hakkame saame, ei tähenda aga seda, et ma niisama alla annan ja elatisnõudest loobun. Veebruaris sai sisse antud maksekäsu kiirmenetlus, et Meena ja Stigi issi lastele vähemalt miinimumiski elatist maksaks, aga sellele esitas ta vastuväite (kui halb tervis tal on ja kui vähe tal niigi raha on) ja nüüd läheb asi kohtusse. Ega see lihtne ei ole, laastab ikka piisavalt, aga lastel on ka õigus natukenegi paremale elule. Miks pean mina üksi panustama.

Ah jaa, üks suurem asi on veel käsil - breketid. Jaskari üle aastane ravi lõppes aprilli lõpus ja tema hammaste rida on nüüd ideaalilähedane. Mina alustasin märtsis oma eeltöödega ja varsti peaks minulgi breketid suus olema. 2011 aasta alustasin ka korra selle protseduuriga, aga siis tuli Saksamaale kolimine vahele ja asi jäi soiku. Jäljendite tegemiseni vaid jõudsin. Nüüd olen aga 100% pühendunud ja 2 aasta pärast peaks naeratus enamvähem olema:)


Ilmad on meil Eestis masendavad, eriti sel kevadel. Ei taha ja ei taha need soojad ilmad tulla. Korra annab lootust ja siis hakkab lund sadama. Ega õue eriti ei kipu, hea vabandus toas lõsutamiseks. Ei teagi mis parem on, ega need kuumad ilmad ka jälle kiita ei ole. Käisin nädalavahetusel Vilniuses ja seal võttis jälle kiruma, et kuradi palav on. No ei ole kuidagi hea. Hommikul ja õhtul oli normaalne õhk, sai isegi hingata, aga päeval otsisd ikka varju. Aga pole hullu, sai suvist kliimat natukene tunda. Enne Riiat tuli aknad üles kerida, sest õhk muutus jäiseks ja koju jõudes oli esimene käik ahju tuli alla teha.

Avalugu sai nüüd kirja, ma ei hakka üle pingutama - tasapisi ikka. Vaatab, millal ja mida mul jälle ütelda on.

Minu arvutuskäik: palju saan mina tulumaksu tagasi? Oletatavalt:D

Täitsa ajaviite teema, pole midagi ju oma vaba ajaga pihta hakata. Kasutasin abina seda lehte (LINK).

Brutotulu: 15 888,18

Maha arvamised:

Maksuvaba 2040
TKM (kinnipeetud töötuskindlustus) 135,07
KPM (kinnipeetud kohustuslik kogumispension) 168,84
Koolitus 349,65
Lapse maksuvaba 3 x 1848 = 5544

Kokku mahaarvamised: 8237,56

Tulumaks sellelt: 8237,56 x 20% = 1647,51
Tasutud tulumaks: 2592,24

Lõplik maksukohustus: 1647,51- 2592,24 = -944,728


Kas mu arvutuskäik klapib, selgub õige pea. Aga nüüd on mul vähemalt ligikaudu teada, mis rahadega ma arvestada saan.

Nagu kult rukkis

Ei tahaks küll julm olla, aga järjekordne käimasolev blogisõda, mis õnneks küll sel korral ei puuduta mitte mingil määral mind, toob põnevust. On vähemalt lugeda ja jälgida midagi Perekoolist (LINK). Malluka blogisse mul asja ei ole, seal saab kohe sõimata, nii kui midagi teistmoodi arvata julged ja päris mark on ka selles seltskonnas viibida, kui aus olla. Minu arvamus inimesest, kes Malluka möödalaskmisi kiidab, langeb kohe kolinal.

Blogisid puudutavad teemad tegelikult ongi minu lemmikteemad, tehke mis tahate. Ise ma neis teemades absoluutselt sõna ei võta, viha ei õhuta ja jään enamasti erapooletuks, vaikselt mõeldes, las karma teeb ise oma töö, mina ei peagi midagi tegema, pean vaid oma elu elama nii hästi, kui ma seda oskan. Sõim, mis mulle vana-aasta lõpus osaks sai Malluka tulihingeliste pooldajate poolt, ei jäänud tulemata ka Eveliisile (LINK). See ütleb nii mõndagi inimmassi kohta, kes ei anna endale aru, mida nad suust välja ajavad. Ilma teemasse süüvimata asutakse kaitsepositsioonidele, arulagedalt, ütleks. Ja mis kõige peenem. Facebookis tehakse seda oma näo alt. Klõpsisin siis ka valikuliselt (kellel mahlakamad väljaütlemised) mõne profiili lahti ja uurisin inimese tausta ja ei imestanud enam millegi üle. Ei hakka siin "teist Eestist" mainimagi, see nii leierdatud teema, et selline asi olemas on. Titemammadest klounkari ma ütlen. Sorry! Aga mul pole midagi tsirkuse ja leiva vastu:) Tehke aga ennast ja oma iidolit lolliks, jõudu soovida pole vajagi.

Mõtlen aga iga päev üha rohkem karma peale ja nii nõme kui see ka ei oleks, ma usun karmasse. Unenägudesse usun ka. Näen päris tihti und ja hommikul on enamasti meeles ka, mis toimus. Löön telefonist unenägudeseletaja lahti ja püüan aru saada, mis mulle õelda on tahetud. Peopesa sügelemisse usun ka. Kui sügeleb vasak peopesa, annan raha välja, kui parem, on raha tulemas. Läheb alati täppi. Kui kellegil lastest on vill keele otsas, on selge, et ta on kellegile pahasti õelnud. Kusjuures minul pole juba ammu suus mingit villi olnud. Olen püüdnud elada ja olla "inimese" moodi.

Muust elust ka pisut. Eile oli minu lastel külmapüha. -19 näitas meie asukohas telefon külmakraade ja ma ei hakanud lapsi hommikul enne seitset kodust välja ajama pakase kätte. Lasin neil soojades voodites edasi magada. Meena oli eelmine päev soojad püksid ja villased sokid ka kooli jätnud, nii et tal polnud enam midagi sooja ka selga panna. Mis see päevake puudumist ikka teeb.

Ega lapsed siis ju magada ei näe, kui võimalus on. Veeresid kõik mul siin ringi juba kaheksa ajal. Sten oli ilma pikema jututa nõus kohe ahjupuud tuppa tooma, Mete pesi nõud. Tegin neile hommikuputru ja siis läksid kõik oma tubadesse ja olid vaikselt omaette, et saaksin rahus tööd teha. Meena luges köögi diivanil ahjusoojas oma kohustuslikku kirjandust kõva häälega ja kõik oli selline mõnus ja harmooniline.

Meena "Kaksteist kuud" lugemas

Ise tunnen ma sellist rahutust. Pole nagu enam midagi "SUURT ja tähtsat", mille nimel rabeleda. Rutiini ma ei talu. Lubasin lastele, et meie rahaprobleemid saavad lahendatud, kui köögimööbel paigas. Seda ta nüüd on, aga raha ikka ei paista kuskilt. Pangaarved olid mul täiesti kuivad, kuni eilseni. Siis laekus lasteraha, millest peale maksude ja arvete tasumist jäi alles 118 eurot. Kui palk laekub, maksan 300 kohe köögiprojektiks võetud laenu tagasi, mida ma teen loomulikult rõõmuga. Maksan kõiki oma võetud kohustusi rõõmuga ja esmajärjekorras.

Sel kuul on loota tuludeklaratsiooni rahasid, millega on mul ka omad plaanid. Palju ma saan, pole aimugi, peaasi, et ma pettuma ei peaks. Esmajärjekorras tahan Polo korda lasta teha. Seisab teine hoovi peal nii õnnetult - ei ülevaatust, ei kindlustust. Sinna on mul planeeritud ca. 200-300 eurot. See ongi hetkel mu kõige suurem mure. Üldse teevad autod mulle muret. Siin oleks vaja pisukest ümberkorraldust. Üks on juba vana ja väsinud, teine pisut kabedam, aga pisike meie pere jaoks. Oleks vaja mõlemad likvideerida ja üks korralik asemele muretseda. Tundub, et see mu järgmiseks suuremaks väljakutseks saabki. Olen selle peale juba päris palju mõelnud.

Lastele lubasin veel, et teen neile kõigile pangakaardid. Selleks on vaja aga linna sõita, mis tundub päris suur ettevõtmine. Kui ma alles hiljaaegu igapäev linna tööle sõitsin, oli asi hoopis lihtsam. Nüüd ei saa mitte kuidagi enam liikuma. Hea kui korra nädalas poodi saab, sedagi vaid meie kohalikku Konsumisse, paremal juhul Ruhja Top´i. Raske on ette kujutada, kuidas ma suutsin iga päevast linnasõitu peaaegu 8 kuud finantseerida. Müstika.

Ja kui keegi praegu huvi tunneb, miks ma töö ajast blogi kirjutan, siis juhhei...aga mul on ületundide arvelt kaks vaba päeva e. siis XXL nädalalõpp. Aga kõige nõmedam, et kui need vabad päevad sul käes on, ei oska sa nendega midagi arukat peale hakata. Võiks ju minna kuhugile, aga raha ka nagu ei ole. Laenama ka ei tahaks hakata, see on nagu umbes, et laskmata karu nahka pole mõtet jagada.

Eks näis, lähen istun elutuppa diivanile natukeseks. Seal tulevad mul tavaliselt tohutult head mõtted ja tegutsemisind.

Köök pildis

Väike ülevaade köögist, mis pole küll 100% valmis, aga Trinity-K on oma töö lõpetanud. Nemad on endast andnud rohkem kui 100% ja ma olen nende poolse teenusega väga rahul. Eriti meeldib mulle nende kinnipidamine lubatud aegadest. Minuti täpsusega oli töömees mõlemad päevad kohal, kui ta tulema pidi ja tegi oma tööd väga professionaalselt.

Sellised tööd nagu kraanikausi, nõudepesumasina, pliidi, õhupuhasti ja külmakapi ühendamised teeb tuleval nädalal Revatal, kes tegid ka minu köögis kapitaalremondi. Siis pannakse veel puuduolevad põrandaliistud, köis lakke jne. Nad lubasid ühe terve päeva siin teha, et kõik saaks paika, mis veel vaja.

Seniks aga pildigalerii, mis on küll moblaga klõpsitud, aga kaamerat pole ma juba ammu kapist välja kraaminud, sest minu arust teeb mu telefon sama häid pilte:)

Lükanduks mööbliga samas toonis, mille taga on minu pisikene majapidamisruum pesumasina, triikimislaua jms.

Siit puudub veel külmkapp

Praktiline lahendus palkseinaga - ei ole vaja hakata seina lõhkuma

Lift küpsetuspannidele

Esimesed sissekolijad

2 auguga pliidi asemel sai valitud 4 auguga