Veedan tänase päeva Stigiga Freibad’is. Ma olen lihtsalt väsinud sellest, et iga meie sammu siin kontrollitakse ja diplomaatiliselt arvustatakse. Ujudes ja päikest võttes teab J. vähemalt, et oleme kindlas kohas. Kuigi jah, pole välistatud, et ta siit läbi ei põika, et ikka veenduda meie asukohas.
Eile saime oma päeva nii mööda saata, et ta ei aima siiani, kus Me olime. Kui ta oleks hommikul meie plaanidest kuulnud, oleks ta sellest kohe sada probleemi genereerirunud (parkimine, liiga kuum ilm jne.) ja meie plaanid maatasa teinud. Tema soovitas sellise kuuma ilmaga Freibadi minna. Lõpuks ta teadis, et läheme Braunschweigi IKEAsse, aga sõitsime lastega Braunschweigist kaarega mööda ja võtsime suuna Magdeburgi peale. Seal ju meie lemmik Nike’i pood. Et mitte ainult ühe poekese pärast 100 km maha sõita, otsisin välja ka sealse loomaaia aadressi. Saime seal ka korraga käidud. Päris ilus oli, kuigi jube kuum. Aga võtsime asja mõnuga ja kuhugile kiiret meil ei olnud.
Peale loomaaeda otsisime sealse IKEA ülesse ja lastel oli kindel soov minna sealsesse lastehoidu-mängutuppa. Mina tegin senikaua kiire ringi kaubamajas. Ostsin 0 asja, sest noh oleme ju lennukiga ja ega midagi vaja ka ei olnud. Lihtsalt ilus vaadata ja ideid ammutada.
Lastel oli lõbus, võtsin nad hoiust ja läksime restorani sööma. Pikk päev oli seljataga ja nii mõnus oli lihtsalt istuda, süüa ja lõpmatuseni maitsvat kohvi juua. Lisaks vajas telefon ka laadimist, sest ilma poleks me elusees enam koduteed leidnud. Seega kõik klappis ideaalselt. Istusime IKEA kinnipanemiseni seal ja oli tõesti päev, kus sai asju rahulikult võtta.
Koju jõudsime peale üheksat ja kohe kõpsti oli “nuhk Albert” auto juures ja tõstis pagasniku luugi ülesse. Suur oli imestus, kui sealt leiti eest tùhjus. Ostsime Nike’i poest küll mõned asjad, aga need olid salongis ja ma suutsin need märkamatult oma käekoti varjus tuppa toimetada.
Eelmine päev, kui me Stigiga Goslaris kolasime, olid meie ostud pagasnikus ja siis kiitis J. takka, et on normaalne, kui ma ühtteist osta tahan ja see mulle tõõmu teeb. Kui ta tühja pagasniku avastas, kiitis jällegi takka, et alati ei peagi midagi ostma. Võta siis kinni. Suht silmakirjalik tunne tekib. Eks ma ütlesin ka talle seda ja tema puges diplomaatia taha. Tegelikult on ju selge, mida ta asjast arvab, aga õnneks pole see raasugi tema asi, mida, kust ja kui palju meie ostame.
Nii, sain ka nüüd auru välja lasta. Ja üldsegi kõik need kaks õhtut, kuu oleme üsna hilja koju tulnud, on J. tagasihoidlikult õeldes kergelt vindine olnud. Eile oli ta jõudnud keele nii pehmeks juua, et mul hakkas lausa piinlik. Alkohoolik mis alkohoolik.
Kannatan need mõned päevad veel ära. Meena pärast on mul natuke mure. Kas on ikka õige teda siia issi meelevalda jätta. Valikut erilist küll pole, pean vaid J.-d manitsema, et alkohol ja laps kokku ei sobi.
Eile saime oma päeva nii mööda saata, et ta ei aima siiani, kus Me olime. Kui ta oleks hommikul meie plaanidest kuulnud, oleks ta sellest kohe sada probleemi genereerirunud (parkimine, liiga kuum ilm jne.) ja meie plaanid maatasa teinud. Tema soovitas sellise kuuma ilmaga Freibadi minna. Lõpuks ta teadis, et läheme Braunschweigi IKEAsse, aga sõitsime lastega Braunschweigist kaarega mööda ja võtsime suuna Magdeburgi peale. Seal ju meie lemmik Nike’i pood. Et mitte ainult ühe poekese pärast 100 km maha sõita, otsisin välja ka sealse loomaaia aadressi. Saime seal ka korraga käidud. Päris ilus oli, kuigi jube kuum. Aga võtsime asja mõnuga ja kuhugile kiiret meil ei olnud.
Peale loomaaeda otsisime sealse IKEA ülesse ja lastel oli kindel soov minna sealsesse lastehoidu-mängutuppa. Mina tegin senikaua kiire ringi kaubamajas. Ostsin 0 asja, sest noh oleme ju lennukiga ja ega midagi vaja ka ei olnud. Lihtsalt ilus vaadata ja ideid ammutada.
Lastel oli lõbus, võtsin nad hoiust ja läksime restorani sööma. Pikk päev oli seljataga ja nii mõnus oli lihtsalt istuda, süüa ja lõpmatuseni maitsvat kohvi juua. Lisaks vajas telefon ka laadimist, sest ilma poleks me elusees enam koduteed leidnud. Seega kõik klappis ideaalselt. Istusime IKEA kinnipanemiseni seal ja oli tõesti päev, kus sai asju rahulikult võtta.
Koju jõudsime peale üheksat ja kohe kõpsti oli “nuhk Albert” auto juures ja tõstis pagasniku luugi ülesse. Suur oli imestus, kui sealt leiti eest tùhjus. Ostsime Nike’i poest küll mõned asjad, aga need olid salongis ja ma suutsin need märkamatult oma käekoti varjus tuppa toimetada.
Eelmine päev, kui me Stigiga Goslaris kolasime, olid meie ostud pagasnikus ja siis kiitis J. takka, et on normaalne, kui ma ühtteist osta tahan ja see mulle tõõmu teeb. Kui ta tühja pagasniku avastas, kiitis jällegi takka, et alati ei peagi midagi ostma. Võta siis kinni. Suht silmakirjalik tunne tekib. Eks ma ütlesin ka talle seda ja tema puges diplomaatia taha. Tegelikult on ju selge, mida ta asjast arvab, aga õnneks pole see raasugi tema asi, mida, kust ja kui palju meie ostame.
Nii, sain ka nüüd auru välja lasta. Ja üldsegi kõik need kaks õhtut, kuu oleme üsna hilja koju tulnud, on J. tagasihoidlikult õeldes kergelt vindine olnud. Eile oli ta jõudnud keele nii pehmeks juua, et mul hakkas lausa piinlik. Alkohoolik mis alkohoolik.
Kannatan need mõned päevad veel ära. Meena pärast on mul natuke mure. Kas on ikka õige teda siia issi meelevalda jätta. Valikut erilist küll pole, pean vaid J.-d manitsema, et alkohol ja laps kokku ei sobi.
