Elu eluke

No nii. Lubatud postitus. Nii kaua pole endast märku andnud, kindlasti olete huvitatud, kuidas meil läheb.

Võiks õelda, et läheb hästi, aga tuleb kehvasti. Tegelikult on kõik normaalne. Midagi suurt korda saatnud ei ole, elan selle nimel, et maksud makstud oleks, toit laual ja töökoht püsiks. Kõige olulisem sündmus leidis aset detsembris, kui sain oma köögi laenu isale makstud. 2 aastat läks nagu linnulennul. Parim laen minu elus, mille tulemusel on rõõmu aastateks.

Ilusaid hetki oli teisigi. Koos Metega võtsime novembris ette kaua ihaldatud reisi Soome. Kui ammu olin ma unistanud rootsi lauas söömisest. Naljakas, aga nii ta oli. Enam ma sellest ei unista, sest pidin kõvasti pettuma. Kui ma ennast kätte võtan, oskan ma kordades paremini toitu valmistada. Mete oli nii närb sööja, et lausa kahju hakkas kulutatud rahast. Suht mõttetu kulutus nii või naa. Edaspidi olen targem.

Veetsime Soomes kaks päeva, mille jooksul jõudsime üle vaadata Jaskari elamise-olemise, käia ”eksil” külas (seal ka ööbisime) ja siis veel mõned vahvad eestlaste külastused, mis südant soojendasid. Kaks päeva jääb ilmselgelt napiks, et vabalt võtta. Ikeasse näiteks ei jõudnudki. Ega ma väga ei põdenud ka sellepärast, sest Tokmann Loimaas oli ka üsna südamelähedane pood ja uus avastus minu jaoks. Sealt ma suuremad ostud tegin ka - voodipesu endale ja vaiba kööki. Kena meenutus Soomest. Mete jällegi armus Soomesse. Pidi olema üks ilusamaid maid, mida ta külastanud on.

Tagasiteel sadamasse sõitsime läbi jõulutuledes Helsingi, mis jättis Metele kustumatu mulje. Adrenaliinilaksu saime ka kätte. Sattumise kohe sadamahoone ees ummikusse, kus istusime pea pool tundi ja jõudsime laevale napilt ehk siis viimastena. Meie järel sulgus uks. Mõni sekund ja meie seiklus Soomes oleks jätkunud. Läks õnneks.

Jõuludeks olime kutsutud Rakverre isa elulaaslase (naise, pruudi -kuidas soovite...) juurde. Ja kuna läksime üsna suure pundiga, siis täiskasvanutele bronnisin hotelli. Lapsed jäid külapeale, kus neile imekombel täitsa meeldis. Olin hirmul küll, et kui hotelli minek tuleb, haagivad nad endid külge, aga läks valutult. Esimesel õhtul, pärast kõvat söömingut, käisime Vinni ujulas endid liigutamas, no nii umbes õhtul 8-9 paiku. Saunad, mullivannid möllud. Olime ikka päris “sillas”.

Järgmisel päeval tegi isa meile jõulude puhul Aqva Spas piletid välja. Seal saime ka kõik atraktsioonid läbi teha. Lastel oli lõbu laialt ja ega ma ise eriti Spaades käinud ei ole - kohalikes pisikestes ainult. Polnud viga, mõnusad vesised jõulud. Kordades parem, kui kodus niisama teleka ees tiksuda.

Hotelli kohta ütleks ka paar sõna. Nime ei nimeta, aga tundus broneerimisel üsna noobel. Selgus aga, et täiesti tavalise sisuga, kohati isegi ajale jalgu jäänud. Kui ma ikkagi kodust väljaspool ööbida olen otsustanud, eeldan ma ka paremaid tingimusi, kui mul igapäevaselt kodus on. Eriti kui hind ka odavamate killast ei ole. Aga mis oli - WC pott täiesti noname ja mitte eriti esimeses nooruses või halvasti hooldatud. See kriipis kohe silma. Seinad kostsid läbi. Kõrvalt toast kostis tugev norskamine hetkeni, kui ma vist ise magama jäin ja ei kuulnud enam midagi. Koridoris oli mingi spetsiifiliselt rõve hais. Ema kurtis, et voodi oli liiga kitsas (tšekkasin, 90x200). Minu jaoks see probleem ei olnud, sest magan endiselt Stigiga koos ja peame mahtuma 120x200 voodisse. Minu kodune voodi on muidugi kordades luksuslikum, kui selle “udupeene” hotelli oma. Teleka pilt ei kannatanud ka mittemingisugust kriitikat.

Hommikusöögi lauas ma ka pettusin. Arvustustes kiideti sealset hommikusööki, aga minu jaoks oli see liiga tavaline. Täiest basic,  ei midagi põrutavat. Isegi kohv ei olnud masina oma. Kõhu sai küll täis, aga oleks oodanud midagi paremat. Lauanõud olid odavamate killast. Minu IKEA 50 sendised näevad isegi esinduslikumad välja.

Personal see-eest oli TIP-TOP. Parkimine mugav. Alumise korruse üldkasutatav WC omaette vaatamisväärsus. Sain sealt kõvasti inspiratsiooni ammutada oma uue vannitoa tarbeks. Ühesõnaga hotelli välimus oli kordades parem, kui sisu ja arenguruumi on.

Vahetult enne Rakvere reisi jõudis meil ikka jõuluvana ka ära käia. See oli piinlik. Lapsed normaalseid salme ei osanud, üks ei suvatsenud teiselt korruselt isegi alla ronida, sest tema ootas alles järgmiseks päevaks kinke. Nagu titt. Stigile olin ma suutnud ikka ühe neljarealise luuletuse enamvähem selgeks õpetada, üle kivide ja kändude muidugi. Selle pideva kordamise käigus olid suuremad lapsed sellesama luuletuse selgeks saanud. Seega kõigil see üks tekst ja igalpool, vaene jõuluvana.

Salm järgmine:

Jõulumeest on saatnud edu,
tema põdral nelivedu.
Saanil peal on nahast tool,
ABS ja rallirool.

Stig oli väga vaimustatud sellest luuletusest, eriti "ralliroolist". ABS ei tahtnud talle meelde jääda, ütles pidevalt ABC:) 

Kingitustega läks nii nagu läks. Metel kaotas telefon igasuguse puutetundlikkuse ära juba nädal enne jõule. Kujutate ette, ta oli reaalselt telefonivaba pea nädal aega. Oi see oli ilus aeg, kui see pidev vingumine “et mis nüüd ikkagi selle asjaga saab” ja “päev viis ilma telefonita” pidevalt kuklas hingamas, välja arvata. Ise ma olin nagu vana rahu ise. Oli selge, et raha mul selliseks kulutuseks ei olnud. Selgitasin seda ka Metele üsna arusaadavalt. Olin juba tervele perele teada andnud detsembri alguses, et ma ei kavatse mingeid suuri kulutusi tegema hakata, sest Soome reisil sai juba krediitkaarti kasutatud ja vaja oli aega taastumiseks. Ma ei usu, et lapsed sooviksid, et ma võlavanglasse satuks. Nii ma neid hirmutasin.

Juhtus aga nii, et vahetult enne jõule, peale pikka ja põhjalikku kaalumist, võtsin südame rindu ja murdsin ise omaenda lubadust. Et mul mittemingisugust ideed ei olnud, mida Stenile jõuludeks kinkida ja oleks olnud nadi, kui Mete uue telefoni saab, otsustasin kohe kaks uut telefoni osta. Sellega sai kohe kaks kingimure lahenduse.

Meenal oli juba pikka aega soov omale Fjällräven Kankeni kott saada, see oli mul Amazon.de-st aegsasti tellitud. Oli see vast keeruline ülesanne. Ma nädal aega harisin ennast selles vallas. Soomes Stockmannis ma sain neid kotte ka reaalselt näha. No see algeline mudel ei ole oma hinda väärt. Näotu present liru. Ei tõusnud minu käsi seda sealt ostma. Lõpuks olin niipalju targem, et valisin välja vähe mahukama ja toestatud õlarihmadega variandi. Kui tellimus tehtud oli, kirjutas Meena jõuluvanale uue kirja, kus muutis koti värvi. Must oli juba tellitud ja ma ütlesin Meenale, et ega jõuluvana ei saa ennast sinu tujude tõttu lõhki joosta.

Stigiga oli lihtne, temale tellisin kolm raamatut (SIIT). Ja et asi natuke poisilikum oleks, siis Selverist skoorisin ühe puldiga auto, mis oli 30-lt eurolt allahinnatud ca. 12 eurole. Stig teab, et ma puldikaid vihkan, aga tegin jõulude puhul möönduse. Ma vihkan seda pidevat patareide jama ja juristamist.

Need olid kõik enamasti laste enda soovid. Aga mul oli jube kihk ise ka neile midagi kinkida. Valmieras jäi mulle silma üks äge pood Valletta kaubamajast, kust ma Stenile klassi loosipaki jaoks jumalast ägedad sokid sain (LINK) Neil oli sel aastal loosipakiks sokid, nime koos soki suurusega tõmbasid kõik loosiga. Minu asi oli siis see pakk muretseda. Ja kui ma sobivaid sokke taga ajasin, sattusin sinna poodi ja vaimustusin sealsest valikust. Põhimõtteliselt on tegu meestele suunatud poega, aga kui lahedad rannalinad ma sealt avastasin, 19.95€ lugu. Tol korral piirdusin vaid sokkidega, mis oli minu arust lausa geniaalsed. Rannalinad olid mul jätkuvalt südamel. Kujutasin omale ette, kui tore on  kooli ujumistundi see rätt igal lapsel kaasa võtta. Nii ma esimesel võimalusel 3 lina ära ostsin ja sain tol hetkel ja 15% alet. Oh minu rõõmu. Ja Mete näiteks lausa armastab oma rätti. Peale iga kasutust ta käib seda mulle näitamas ja kiitmas. Tõelised pärlid ja spordikotis ei võta ka väga palju ruumi.

Kinkidega läks igati täppi sel aastal ja kõik olid rõõmsad oma kinkide üle, mis ju ongi eesmärk. Mis sest, et ma põhimõtteliselt laostunud olen.

Uue aasta plaanidest ka. Eelnevast söögijutust võite juba järeldada, et ega eriti tagasi pole hoidnud toiduga ja liikumine on põhimõtteliselt nullilähedane. Kaalunumber on hirmutav. Üteldakse ju küll, et sisu on oluline, aga no mina selline “vaal” olla ei soovi. Sisu mul nii kui nii midagi kiita ei ole. Nii ma siis ära otsustasin kaduneljapäeva õhtul (jou, paar päeva tagasi), et hakkan oma õgimishooge ohjeldama ja katsun iga päev peale tööd ennast õue sundida ja liikuda. Mõjub jube hästi, oleks vaid püsivust.

Raha püüan ka säästma hakata, kohe, kui olen krediitkaardi kenasti nulli saanud. Ei mingit laristamist, nagu tavaliselt:) Tunne on igatahes hea, paari kuu küsimus hea tahte korral.

Raamatuid tahaks lugeda. Esialgu laenutan Mete käest. Soovitused on teretulnud. Peaks hästi rabava sisuga olema, muidu ma ei viitsi:D

Isaga peame plaani reisile minna. Kuna Saksamaaga on suhted halvad ja seal on juba käidud ka, siis võtame suuna Nordkappi. Kui nüüd vaid puhkuse saaks vähe suuremas osas korraga, sest paari nädalaga käimine läheb pingeliseks. Vaatab, mis sellest tuleb.

Ongi laias laastus kõik. Ilusat uut aastat kõigile!

Kes oleks seda arvanud...

Eile ma poodi ei jõudnudki. Olin küll Konsumi ukse taga, aga autost ma välja tulla ei suutnud. Seljas kodused riided, küüned endiselt koorunud lakiga. Lootsin, et Mete lippab poodi, võtab mõne piima ja veel ühtteist, aga temagi keeldus. Tegelikult läksime Stenile järgi, aga tema polnud ka nõus hädavajalikke asju tooma. Jäigi asi katki ja sõitsime kõik koos “rõõmsalt” koju.

Hommikul olin varajane, sest Stig läks õhtul vara magama ja oli hommik üks enne seitset ennast korralikult välja puhanud. Ja kuna ta esimese asjana teed soovis, pidin minagi ennast voodist välja ajama.

Võtsin siis kätte ja kohe peale tassi kohvi hakkasin nuputama, kuidas koduste vahenditega oma käed korda saada. Asi oli juba kontrolli alt väljunud. Õnneks piim ja sai said eelmisel õhtul Jaskari abiga koju kappidesse, aga mine tea, millal vaja jälle tsivilisatsiooni minna, küüned oli vaja puhtaks saada.

Siis plahvatas mulle, et mul ju juba paar aastat kodus olemas see elektriline maniküürija. Sellega hakkasin siis lakki maha käiama. Oi oli vaevaline. Tehnika polnud mul piisavalt hea ja oskuslik, küüs kippus suurte pöörete tõttu kuumaks minema ja oi kui rõve tunne see oli. Pool tundi möödas, hakkasin uusi nippe omandama ja asi ei tundunudki enam nii lootusetu. Igatahes suure vaevaga sain laki maha ja küüned enamvähem korda.

Kohe, kui olin lõpetanud, helises telefon. Ma polnud oma päeva suhtes veel mingeid plaane teinud, kui oli selge, et mere äärde sõit. Isa kutsus meid mere äärde. Äärmiselt hea plaan, sest sel aastal polnud me sinna veel jõudnud ja millegipärast ei tulnud mul omal pähegi, et see asi ka ju vaja veel suve jooksul korda ajada.

Ma ei kujutanud esialgu ette, kuidas me sinna läheme, kas kahe autoga. Oli minejaid kokku koos isaga ju 6. Ühte autosse natukene liiga palju. Aga isal olid hoopis teised plaanid - minna tema autosuvilaga. Tal oli proovireis sellega juba tehtud Kihnu, järg oli Pärnu käes.

Tund aega ja olin oma kompanjoniga isa juures. Ma ei tea kust, aga isa tegi kohe ettepaneku Abjas Popsi köögi juures peatus teha. Ei tea, kust tal info, et seal maitsvad saiakesed on?:D Ise olin ma selle peaaegu juba unustanud suures kaalulangetamise tuhinas. Võtsin erinevaid saiakesi ja ikka igat sorti 6 tükki. Oli teised kohati veel soojad ja endiselt väga maitsvad. Jätkus terveks päevaks.

Mereääres suvilaga oli väga lahe. Keetsime omale kohvi, tõmbasime karniisi lahti ja saime varjus mõnusas meretuules istuda. Lapsed sealsamas silmaatuses sulistasid merevees. Vesi oli mõnusalt soe. Ujumisega on meres kehva, järves hoopis teine tera, aga see ei olnudki nii oluline. Sai madratsiga ringi traavida ja lihtsalt vedeleda ja vahelduva eduga jälle süüa. Tõeline puhkepäev, mis õhtuks nii ära väsitas, et ma olen kohe tõeliselt väsinud. Pingutasin veel nii palju, et kastsin kasvuhoone korralikult ära ja panin puhta voodipesu endale. Käisin pesin ennast mereveest puhtaks, panin “sikutid” suhu (16 ööd pean neid veel kandma) ja meie majas on tänaseks vaikus. Päev kenasti planeeritud jälle ilma suurema plaani pidamiseta.

Täna ikka poodi ka ju lähed?

Olen päris mitu päeva sellist küsimust kodustelt kuulnud. Ma saan aru küll, minu vastutusel on lapsed ja minu asi on hoolitseda, et neil söök laual oleks. Aga mul on praegu selline faas, et pood eriti kutsu. Ja mu maniküür ei kannata ka mingit kriitikat. Pidin häbist maa-alla vajuma, kui viimati kodust väljas käisin. Püüdsin oma käsi peita niipalju, kui võimalik. Ega mind eriti ei kõiguta mis inimesed minust arvavad, aga see on juba teiste inimeste vastu ka alatu, kui mahakoorunud lakiga ringi kõnnin. Geellakki aga kodus niisama maha ei võta ja kuskile salongi minekut ma praegu ka ette ei kujuta. ma ei viitis ausaltõeldes selle teemaga praegu üldsegi tegeleda.

Seepärast ma olengi poes käiku vältinud ja eks mul on praegu rahasäästmise hasart ka jälle päevakorras. Peale maksude ja igasuguste arvete tasumist jäi meile kuu lõpuni elamiseks ca. 550 eurot (pole üldsegi vähe). Hakkasin siis arvutama, et tegelikult tuleme edukalt toime ka 50 euroga nädalas. Ja kuna mul oli juunis päris palju ootamatuid väljaminekuid, siis saaksime ülejäänud raha suunata võlgade likvideerimiseks. Praegu on niipalju variante toit lauale saada ilma suurem poes käimiseta. Vaja on vaid piima, leiba-saia (sai = sepik) ja ongi enamvähem kõik ja selle peale eriti raha ei kulu. Eriti kui veel taarat ka kokku kohmida.

Ükspäev käisin muruniiduki bensiini tankimas kanistritesse. Üks "vant" hüppas ligi ja pakkus oma abi. Ütlesin, et saan ise edukalt hakkama. Siis nägi ta pagasnikus minu taaranatukest ja palus seda omale, et temal vaja telefonikaardile raha laadida. Ütlesin, et olen ise suur taarahuviline ja elan sellest. Pärast alles taipasin, et oleksin võinud tal oma telefoni helistamiseks kasutada, kui tal nii häda oli. Ise ma aga arvan, et tal oli pigem ikka õlleraha vaja. Aga jah, ei tasu mind alahinnata, ka mina korjan pudeleid, et poe arve teinekord sutsu väiksem ikka oleks:)

Igatahes olen ma sel nädalal vaid korra poes käinud ja siis oli arve äärmiselt pisike. Stigi püss on sel nädalal suurim väljaminek olnud ja seda ma ostmata jätta ei saanud. Ega ma mingi püsside pooldaja ei ole, aga...tal on küla peal sõber, kellega nad koos mängivad ja kuna tollel oli püss, kuidas ma siis oma lapsele püssi ostmata jätan. Ei saa nii ju lapsed koos mängida.

Toidutegemisel olen ma sel nädalal äärmiselt leidlik olnud. Eile ma näiteks ei teinudki süüa. Ainult vanad hapuks läinud piimatilgad kasutasin ära ja tegin väikseid pannkooke...jälle. No mis ma teha saan, kui piim nii tihti hapuks läheb:D Sellepärast midagi suuremat ei teinud, et pidin üleeile tehtud munakastme kanadele viskama, sest kellelegi ei läinud minu kokakunst nukki või pole siin majas lihtsalt korralikku nälga tuntud.

Täna tegin hommikusöögiks omletti ja üleeilsetest keedukartulitest kartulikotlette Meenale. Kontrollis veel hoolikalt, et liha sees ei oleks. Ei saanud ju kartuleid raisku lasta, Meenale täitsa maitsesid. Õnneks kartulitel ei ilutse silti "Kõlblik kuni" või "Parim enne".

Vaatab, mis täna saab. Poodi ma endiselt minna ei julge. Ma ei saa aru, miks inimesed mind nähes kivistuvad ja vahtima jäävad. Kas ma olen Kroonikas olnud? Selline tunne jääb küll. Või on maniküüris tõesti asi?

Maaelu võlud

Kiitleks ikka jälle, millised võlud on maal elamisel. Äärmiselt ilus aeg on praegu. Tekib vajadus pisikene silmapuhke paus teha, lähen ja teen tiiru aias ja tulen, kõht head paremat värsket kraami täis ja teen tööd edasi. Lapsed kasutavad ka seda võimalust, kuigi nad võiksid seda rohkem teha. Täna näitasin Stigile ette, kus tomateid hea suhu pista on - otse peenrast. Herneid käiakse ka tihti söömas. Mina söön viimaseid aedmaasikaid, need on küll osaliselt pisikesed, aga kohe eriti magusad.

Kohe-kohe hakkab värsket kartulit saama. Võib-olla juba saab, pole vaadanud. Siis saab kanamune keeta ja munavõid teha...mmmmm. Täis nuumamine:D

Magusad tikrid

"Valge klaar"

Eelmisest aastast isekülvanud saialilled.

Brokoli (spargelkapsas)

Zuccinid (suvikõrvits)

Tillikasvatus ja tomatitaimed, mis kasvuhoonesse enam ei mahtund. Ära visata ei raatsinud, istutasin lihtsalt välja peenrasse.

Esimene tööpäev peale puhkust läbi ja ei olnudki kõige hullem. Tööpäeva esimene tund oli natukene kreisi, siis loksus juba kõik paika ja võisin vaid fakti nentida, et kodus töötamise võimalus on superluks ja ma ikka niiväga armastan oma tööd. Jumal tänatud selle võimaluse eest.

Saaks lapsed ka aru, et kui ma ikka ukse vahepealt kinni panen ja püüan töösse süveneda, siis pole mitte soovitav kogu aeg edasi tagasi voorida. Hommikul vara on rahulik, aga kui kõik tõusma hakkavad, siis aetakse nälga taga ja ma juba tean, et ega sellele vingumisele enne lõppu ei tule, kui neil kõhud täis on. Ega ma olen ise ka selleks ajaks juba täitsa näljane, sest hommik piirdub mul ainult kohviga. Eks ma siis võtangi selle aja ja tegelen hommikusöögiga - söön ise ja teen lastelegi midagi, tavaliselt putru. Meena on aga meil selline pirts, et kui piim üle aja on, siis tema ütleb, et ka värskelt keedetud pudru on hallitanud. Ja ta ei võta suutäitki, sureb või nälga. Ema õnneks päästis täna tema päeva, tõi värsket piima ja juubeli saia. Katsu siis siin mingit kaalu säilitada. Olen üle tüki aja parimas kaalus, aga tunnen, kuidas see kodune elu mu kaalu kergitab. Kõht punnis ees kogu aeg. Söön palju värsket küll, aga et süda väga vesiseks ei muutuks, tahaks midagi tahedamat ka vahelduseks. Ja nii ta läheb. Reisil oli hea. Hea, kui oli aega midagi hamba alla võtta ja tass head kohvi juua - jooks oli peal kogu aeg ja ujuda sai ka palju. Väga mõnus enesetunne oli kehakaalu suhtes.

Perele tegin täna pastat, mille tarvis oli mul kanafilee ostetud juba...eeee, ma ei teagi, pea nädal tagasi. Hakkas juba käest ära minema. Aga mina juba sööki raisku ei lase. Pesin jooksva vee all liha üle, tupsutasin köögipaberiga ja tegin sellise vägeva söögi, et ise ka ei usu.  Mete hindas toitu kolmega kolmepalli süsteemis ja Jaskar ütles vaid, et suvikõrvitsat olevat liiga palju, muidu maitsev. Aga...tervislikkus eelkõige. Ise sõin ka, hea oli.

Kuidas tegin...Tükeldasin kana, panin pannile praadima, lisasin ohtralt küüslauku, natukene sibulat, tshillihelbeid, soola, pipart, päikesekuivatatud tomatid, suvikõrvitsa kuubikud. Valasin liitri kookospiimaga üle ja lisasin kogu kraami keedetud pennedele. Valmis.

Mete vitsutas juba teist taldrikutäit sisse, kui ütles ehmatusega: "krt, ma olen ju vegan:)" On ikka elu tänapäeval, tahan olen vegan, tahan, ei ole. Küsisin, mis ajast ta siis vegan on. Ta püüdis meenutada, et vist eilsest. Soovitasin tal homsest hakata:D

Kanapasta

Stig ja Meena läksid jala vanaema juurde just äsja. 2,3 kilomeetrit tervislikku kõndi. Meil on igal sammul tervislikkus teemaks. Meena lunis küll, et autoga viiksin, liiga kuum pidi olema. Aga jäin endale kindlaks. Ütlesin, et jala minnes avardab ta oma silmaringi ja sääremarju. Lubas autos ka terve aeg aknast välja vaadata ja isegi telefoni koju jätta. Aga võttis Stigi punti ja läksid kand ja varvas üks kaks kolm.

Vanaema juures ei ole internetti ka, nii et väga kasulik käik. Meil on see neti asi käest ära jälle. Meena istub kontrollimatult hommikust õhtuni telefonis ja minul ei ole midagi teha. Mina olen võimetu. Issi kinkis talle uue telefoni, mille vastu ma olin pea aastajagu juba suutnud võidelda. Mina lihtsalt keeldusin uut ostmast. Ma teadsin, mis see endaga kaasa toob. Nüüd olen ma kaotanud. Mul ei ole mingit võimu enam tema telefonikasutust piirata. Ainult niipalju, et pakett on tal ilma netita, saab kasutada kodust wifi võrku ja kui kodust väljas on, siis netti pole, kui muidugi kuskil juhuslikult wifi ei levi. Ema juures ei levi õnneks. Loodetavasti koolis ka ei hakka kunagi levima.

Kaks last kodus vähem, kasutasin juhust ja tegin sel puhul elamise ka puhtamaks. See loomad toas ei kõlba mitte kuskile. Igal pool lendavad kassi karvad. Kui lapsed ka toas veel müravad, siis tuleb täitsa ahastus peale. Mete on kassid välja koolitanud minu voodis magama sel ajal, kui me ära olime. Nüüd on nagu bossid minu voodis. Isegi tolmuimejat ei kardeta enam. Ei saa ju iga päev voodiriideid ka vahetada, maga siis seal kassikarvades. K o h u t a v !

Nunnu küll, aga tõmbaks selle karvakera meelsasti kogu kupatusega tolmuimejasse

Lähen nüüd oma puhtasse tuppa mõnulema, vaikust nautima ja näksiks ka äkki midagi:)

P.S. Meena helistas. Nad on kenasti kohale jõudnud ja vaatavad Mashat. Kui see lõppema pidi, pidid nad vanaema wc-sse minema seda kapi asja uurima. Noh neid torukolle ja et kas keegi hakkab kapist nendega rääkima. Loodan, et neil fantaasiat ikka jätkub ja midagi välja võluvad sealt kapist:D

Pisiasjad, mis teevad rõõmu

Ongi puhkusega selleks aastaks ühelpool. Kui peaks tekkima hädaolukord ja vabu päevi vaja peaks minema, saan kasutusele võtta lastepäevad. Neid peaks nädalajagu välja venitama. Eelmisel aastal kulusid need kenasti ära, kui oli vaja üsna ootamatult Saksamaale auto järgi minna. Üldjuhul ma neid kasutama ei kipu, sest ei tasu lihtsalt ära. Tööl on kasulikum olla.

Olin Stigile eile lubanud, et lähme metsa mustikale ja võtan ta kaasa. Hakkas aga sadama ja ei tulnud sellest plaanist välja midagi. Selle eest võtsin kätte Eveliisilt saadud (ostetud) lasteraamatu “Tilluke Deliisa ja torukoll” ja küsisin Meenalt ja Stigilt, kas nad sooviksid, et neile seda ette loen. Kohe võeti kohad sisse - üks vasakule, teine paremale, mina keskel - ja hakkasin pihta. Kui ma tavaliselt loen ühe peatüki õhtu kohta, siis eile paluti lugeda ka teine ja siis kolmaski. Põnev ja naljakas oli. Eks ma lugesin ka ikka väga kaasahaaravalt, mitte kuivalt. Vahepeal kontrollisin, kas viiene ja üheksane saavad sisust ühtemoodi ikka aru, seletasin mõnda kohta süvitsi ja nalja-naeru oli omaajagu. Stig soovis kohe vanaema WC-s katsetada, kas temaga ka keegi torukoll juttu puhuma tuleb. Vanaemal on ka nimelt WC-s seinakapp ja torud on ka.

Täna neljanda peatükini ei jõudnudki, sest Stig ei olnud unustanud lubadust mustikametsa minna ja õhtuks oli kõik see mees nii väsinud, raamat ei tulnud kellegile enam meeldegi.

Hommikul vara käis ta mulle juba peale, hea et hommikukohvi ära juua lubas. Sõime hommkust, tegin talle tomativõileivagi kaasa ja läksime. Keegi teine kaasa ei kippunud, kaua sedagi aega enam on, kui Stig nõus ükskõik kuhu kaasa tulema on. Seega tuli minna.

Esimese asjana metsa jõudes pani Stig oma võileiva nahka, sõi mustikaid peale ja veeres mul igal võimalusel jalus ja sõkkus mustikaid lõdiks. Rakendasin teda tööle ja palusin karpe tuua, kaani peale panna karpidele ja tekitasin temas tunde, et ta on mul asendamatu.

Lõpuks saime kokku 8 500 grammist karpi mustikaid talveks pudru peale panekuks. Kui nüüd veel mõned korrad keegi mu metsa veaks, oleks juba väga hea ja kui enam ei jõuagi, siis ei juhtu ka midagi. Mustikaid on metsas palju, ainult mine ja nopi kokku, puhas tervis.

Käed on mul mustikatest puhta nässus, õnneks sain rohelise tule ja võin mõnda aega kodus edasi tööd teha, ei pea muretsema, kuidas käed korda saada ja jääb 2 tundi päevas puhast aega, mis muidu tööle ja koju sõiduks kuluks. Ja mis mind eriti rõõmustab, ma pole kolm päeva sentigi kulutanud.

Kanad iga nurga peal

Issand kui rahul ma oma tänase päevaga olen. Eriti tänase toiduga. Ja sellega, et iga päev saame oma toidulauale midagi põllult. On tasumise tund. Vaev hakkab vilju kandma.

Mul juba jupp aega isutab selle toidu järgi ja täna lõpuks sain esimesed suvikõrvitsad oma põllult. Mu u kraam oli mul juba päevi varem ettenägelikult valmis varutud - kodujuust, puljongikuubik, porru, paparika, pitsapulber. Unustanud olin porgandi. Täna aga seletasin Stigile põllul, mis värgid mul seal puha kasvavad ja porgandist kuuldes tõi ta kohe rõõmuhõisatuse kuuldavale. Lubasin tal ühe porgandi lahkesti üles kakkuda, et talle veel rohkem rõõmu teha. Ja oli täitsa arvestatav söödav osa, mille palusin tal vihmaveeämbris mullast puhtaks pesta ja hea maitsta lasta. Niikuinii on mul porgandid harvendamata, seega kakkusin tänase toidu tarvis veel ühe tubli peotäie noori porgandeid ülesse. Kulusid kenasti ära ja kui magusad nad olid. Toit lõhnas magusasti.

Kuna ma olen seda quiche’i juba varem paar korda teinud, siis retseptist näpuga järge ei ajanud. Kogused said kõik silma järgi ja õnnestus perfektselt. Eriti maitsev on külmalt, söö või lõhki ennast.
Just kui toit ahjust tuli, jõudis ka Sten koju. Pakkusin ka talle lahkesti. Kirtsutas nina, aga kuna kere oli piisavalt hele, siis lubas omale ühe tillukese tüki panna. Sõi ära ja võttis krapsti veel juurdegi.

Tänasesse päeva mahtus ka põgus kohtumine minu ühe lemmiksugulasega - minu onunaisega. Lapsepõlvest on mul temast palju häid mälestusi. Kuidas ta mu kodukootud kokaraamatutesse oma ilusa käekirjaga pealkirju maalis, mida mina siis jäljendada proovisin. Mul on see kaustik siiani alles. Tema pulmapidu oli omal ajal minusugusele lapsele suur elamus ja meeles siiani. Kui ma kutsekoolis käisin, peatusin ikka aegajalt tema juures ja kui mul lapsed sündima hakkasid, siis oli ta ka alati läheduses. Nüüd on muidugi meie kõigi eluteed oma suuna võtnud ja kohtumised on harvemaks jäänud, aga on endiselt soojad ja oodatud.

Kui osa “toredaid” sugulasi lahutavad oma meelt klatšiga kaasa minnes ja nagu kanakari kaasa kaagutades, siis onunaisega saame sel teemal vabalt rääkida ja nalja visata. See on väga oluline minu jaoks ja ma saan kinnitust, et päris nupust nikastanud ma siiski veel ei ole. Minul pole probleemi, probleem on neil teistel. Ja selles veendusin ka täna, mis lisas mulle vaid enesekindlust oma eluga nii tervelt edasi minna, kui see minu võimuses on.

Muidu on päev kulgenud absoluutselt pingevabalt puhates - olen teinud täpselt seda, mida isu teha on. Küll on mõnus.

Kas odavpoodide eelistamine on häbiasi?

Kindlasti mõne jaoks on, kui lugeda ühe inimese kommentaari, mis minus imestust tekitas.

Selline kommentaar lugejalt:

Ma küsin ilma irooniata - kas te vahel reisil olles midagi muud ka teete kui käite ühest odavast poest teise ja veedate aega MacDonaldsis ja teistes samalaadsetes kohtades (ok, ükspäev käisite ujumas). Mulle näiteks praeguses eluperioodis ei meeldi reisida, aga mis reis see on, kui sõidetakse autoga odavpoe parklasse ja ööbitakse seal (see oli sul üks varasem kord), et esimesena kohal olla. Ja siis mingi Nike'i lõputu tagaajamine. Aga nagu näed, olen su lugeja. Ise küsisin just ükspäev endalt, et miks, aga ilmselt siis selleks, et näha "nii võib ka". Inimesed on väga erinevad, aga see just teebki maailma põnevaks. 


Arutasin seda kommentaari emaga ja Mete kuulis pealt. Tema oli üks lastest, kes tol korral ööbis odavpoest 20 km raadiuses (mitte parklas) ja ta meenutas seda sära silmis. Tema jaoks oli see omaette elamus, mis jääb talle pikaks aja meelde.

Siis see Nike´i tagaajamine. Miks mitte osta Nike´i korra aastas, kui sportlikule tüdrukule see bränd meeldib ja ta kannab oma riided põhimõtteliselt ribadeks ja sealjuures saame me need riided soetada -50%-lise soodustusega? Ma ei näe küll probleemi. Minu kolme lapse koolikotid on Nike´i poest soetatud ca. 15 eurot tükk. Need on vastupidavad, soodsalt saadud ja lapsed kannavad neid meelsasti - miks mitte?

Sel korral ostsin Nike´i poest kolm asja - t-särgi Stenile, Stigile vajalikud tossud ja Metele lühikesed spordipüksid.

Sealtsamast ostukeskusest sai Meena oma telefonile kaitseklaasi 2.90 eest, Eestis maksab sama klaas 5 eurot. PopSocket´id soetasime odavpoest  tükihinnaga 1.90. Miks me peaksime kuskilt esinduspoest sama funktsiooniga asjad soetama kallima hinnaga. Kus selle asja mõte on? Kõik tuleb niikuinii Hiinast.

Ja mis on Lidli vaimustuses halba. Sealt on pärit minu alla 2 eurone ripsmetušš (Cien), mis teeb sama töö, kui 40 eurone, eriti, kui ma mingi eriline meigiguru ka veel ei ole. Kui ma ostan suurema portsu hambaharju Lidlist, mille kahese paki hind on 65 senti, siis ma ei saa aru, kus on probleem. Sama kiirelt kuluvad harjad ära, kui kallimal variandil jne. jne.

Aldist sain oma mitme aasta bokserite (aluspesu) varu natukene üle 3 euro paar. Väga mugavad ja nahasõbralikud. Tasakaaluks ostsin Karstadt´ist kaks paari ka Skiny firma boksereid soodushinnaga. Vaatab siis, kummad paremini vastu peavad.

Meenale jäi silma üks sinise-valgetriibuline suvine trikookleit. Vaatasin, et number sobib ja tõstsime korvi. 7 euroga selline äge kleit mulle, et anna olla.

Ja et te ei arvaks, et ma ainult odavpoode eelistan, siis käisin ka Karstadt´is sisseoste tegemas. See on juba peenem kaubamaja. Sealt ostsin omale palju kiidetud Triumph´i rinnahoidjad. Tavahind oli 44, sain -50%-ga. Istuvad seljas äärmiselt mugavalt, näevad ilusad välja ja kannan neid rõõmuga.

Ühest soliidsest jalanõude poest soetasin endale Tommy Hilfigeri varbavahed (plätud). Saksamaal elades ühed ma sealt juba soetasin ja olen neid kandnud iga jumala suvi pea 5-6 aastat ja lagunemismärke pole. Seega väga vastupidavad. Ja mul oli kindel plaan uued osta. Kui ma veel natukene soodsamalt sain, oli see vaid minu poolne rõõm.

Rahakott on mul samuti Hilfigeri oma ja juba ka 5-6 aastat kasutuses ja muutub ajaga vaid ilusamaks. Ei osta ma päris kõike odavpoest, mulle meeldivad ka kallimad ja ajatumad asjad, mis vastu peavad pikema aja.

Sel korral oli meie ostmine äärmiselt piiratud. Lendamise rõõmud ja ega rahaga ka priisata ei olnud. Mul on äärmiselt suured väljaminekud ees seoses minu hammastega, seega...

Aga kui tuleb jälle võimalus, ei häbene ma küll odavpoodides ostelda, sest keegi arvab, et see pole tema arvates OK. Meie perele selline reisimise viis sobib, keegi vastu tahtmist kaasa ei tee. Ja ei tasu arvata, et mu lapsed midagi peale odavpost teise käimist näinud ei ole. Ma arvan, et oma eakaaslastest on minu laste silmaring isegi natukene laiem.

Ja Eestis elades ei lähe ma iialgi Selverisse vabatahtlikult ostma, eelistan iga kell Maximat. Kui ma raha peale vihane oleks, siis küll.

Ajal, kui mina pere pisematega reisil olin, hoolitsesid kodu eest suuremad lapsed ja minu ema. Ema jutu järgi ta esimesed kolm päeva siia üldsegi ei saanud, siis aga hakkas käima kolm korda päevas.

Kohe esimesel päeval sain Metelt teate, et rebane oli jälle kana ära võtnud. Seega jäi alles kaks kana ja kukk. See oli minu jaoks kurb uudis. Kui ema kuulis, et ma olin nii õnnetu selle üle, siis otsustas ta mulle kanu juurde tuua. Enne aga ehitas ta ka kanaaia, et rebase tegevust piirata. Samal ajal, kui ta kanaaeda ehitas ja vihma eest korraks puukuuri varju oli sunnitud minema, pidi rebane ta jalust maha jooksma.

Nüüd mul siis ongi 12 kana, kukk ja kanaaed ja külmkapitäis maamune. Lisaks ei pea enam lapsed hirmu tundma kuke ees, kui õue minna tahavad. Eks Stig ikka vanast harjumusest küsib, kas kukk on kinni. Lillepeenrad jäävad segi siblimata, sitta pole enam hoovi peal, kassisööki ei pea kanade eest peitma jne. Elu nagu lill tänu ema ettevõtlikkusele.

Kukk on endiselt kuri. Kui ema siin kiitles, et teda kukk küll ei ründa, siis nüüd on see ka tehtud. Sai temagi oma osa. Aga ta oli nii julge, et haaras kuke jalust kinni ja kastis pesukaussi peadpidi vette ja "uputas" teda natuke. Nüüd pidi kukk kohe pea alla lööma, kui ema näeb. Mina nii teha ei julge ja käin kanaaias alati äärmise ettevaatlikusega, tihti ikka reha kaitseks käes. Ükspäev aga äigas ta mulle ikka millegagi jala pihta ära ja jalg paistetas täitsa üles ja eile õhtuks ma lonkasin lausa. Määrsisin enne magama minekut Voltareniga kokku jala ja hommikuks oli kõik korras - õnneks. Kartsin juba, et peale puhkust pean haiguslehele jääma. Kahtlustasin, et mul linnugripp äkki:D(nali).

Nii, muidu on ikka kodus äärmiselt mõnus olla. Mete ja ema on sügavkülma moosi ja maasikaid täis pannud. Eile ma niitsin natukene muru, kakkusin ohakaid ja nautisin muidu aias toimetamist. Stig oli kogu aja minuga õues ja toimetas oma mängudega. Lõpuks tuli mete ka välja, siis mängiti veepüssidega veesõda ja kui padukat sadama hakkas, läks eriti lõbusaks. Ei hoolinud nad vihmast, vaid mäng käis edasi.

Meie Meenaga läksime kodust ära, nemad jäid meist õue läbimärgadena mängima. Andsin Metele juhised, kuidas käituda, kui nad tuppa minema hakkavad - väljas koorivad endal märjad riided seljast ja siis Stig kohe sooja dushi alla ja puhtad riided selga. Kõik selge ja arusaadav. Nii oli ka tehtud, kui õhtul koju tulime.

Esmaspäevast pean mina tööl käima hakkama. Läbi mu puhkus selleks aastaks. Ja tööl pean käima kontoris, sest puhkuste aeg ja kontoris on inimeste kohalolek vajalik. Augusti keskpaigani on mul siis igapäevaselt seda pikka sõitu edas-tagasi. Praegu pole hullu, Mete saab pisemaid kodus valvata, aga mingi aeg sõidab Mete vanaemaga Norra ja siis peavad Stig ja Meena omapäid hakkama saama ajal, kui mina päeval tööl olen. Poisid on samamoodi igapäevaselt tööl, seega kedagi kodu jäämas ei ole.

Mina lähen nüüd maasikaid korjama. Tundub, et pikalt enam seda maasikaaega ei ole. Teen korje ära ja siis hakkab see asi ka ühele poole saama. Täna teen keedumoosi esimese laari. Siis on vaja minna metsa mustikale. Sel aastal pidi väga palju mustikaid olema. Vaja ju pudrumustikaid sügavkülma varuda talveks. Stig nii ootab, et ka metsa kaasa saada. Eelmisest aastast on tal sellest ajast väga meeldivad mälestused, tuleb ja saab ennast kaelani täis süüa mustikatest.

Plaan on mul veel üks postitus kirjutada sellest, kuidas ja mida  ma odavpoodidest meie reisi ajal sisse ostsin. See meil juba peresisene nali seoses ühe kommentaariga ja loomulikult teeme me ikka igal võimalusel "persenalju" ka. Sellised me oleme, võtke või jätke:)

Lastekaitse? Meile?

Kui "kuri" Silja selle (LINK) postituse kommentaariumis lubas meie koduvalla lastekaitsega ühendust võtta, sest kavatsesin oma lapse jätta tema enda isa juurde, siis sattusin ma päris korralikult segadusse. Ühelt poolt sellepärast, et olin J. käitumist nii avalikult siinsamas oma blogis lahanud ja teisalt, kas tõesti oli hea mõte laps jätta sellises olukorras endast maha issi juurde, kes meie sealoleku ajal enamvähem igal õhtul tipsutas ja päris mitmel õhtul oli silmnähtavalt veiniga üle pingutanud.

Istusin, analüüsisin oma käitumist ja otsustasin, et lähen allakorrusele ja võtan selle teema J.-ga jutuks. Teemaks siis võimalus, et ajal, kui Meena seal on, siis pole sobilik ennast alkoholiga kostitada ja kas ma saan ikka oma lapse tema juurde sellises olukorras usaldada. Lisaks oli vaja veel hommikune rongijaama mineku aeg paika panna.

Kuulsime mitmeid kordi, kuidas J-d keegi ei armasta. Tal oli märtsikuust saati, kui ta teada sai, et talle lastega külla lähen, motivatsioon nii laes olnud. Tal olid meie suhtes kõrged ootused. Ta lasi oma majas kerge remondi teha, et meil seal mõnusam oleks. Plaanib lähitulevikus ülemise korruse vannitoa veekahjustusega vahelaed korda lasta teha, köögimööbli välja vahetada - kõik ikka meie nimel. Ta oli äärmiselt pettunud, kui me teda nende pingutuste eest ei tormanud kallistama ja musitama ja kui me tema ootusi ja lootusi täita ei saanud. Mina ütlesin kohe, et minult mingit armastust enam oodata ei ole. Pole talle selleks mingit põhjust andunud. Meie vahel on juba ammu kõik lõppenud ja selge. See, kui tema minust üle pole saanud, ei ole küll minu mure ja pole minu peale vaja oma kibestumist välja valada.

Siinkohal selgituseks - ka mina tegin oma majas üsna kapitaalse remondi. Ei piirdunud asi vaid seinte üle värvimisega. Alumine korrus sai absoluutselt uue näo + uus köök koos kapitaalse remondiga. Kui ta eelmine aasta Meenat koju toomas oli ja seda muutust isegi ei märganud, veel vähem ei langenud keegi mulle kaela, vaid hommikul vara vihaselt minema sõideti, ilma ühegi selgituseta, mis lahti. Meena sai alles nüüd, aasta hiljem teada, et tema polnudki põhjus. Ta tundis ennast aasta aega süüdi, et oli issiga reisides midagi valesti teinud. Selgus hoopis, et J. oli vihane selle Sotsiaalkindlustuse jama peale (LINK), kus ma lasin tal nats grillida omas mahlas ja siis ta sellise suuremeelse pakkumise tegi, mida ma uskuda ei suutnud (pean omale kogu aeg sisendama, et tema heietusi ma tõsiselt võtta ei tohiks, aga ikka langen lõksu). Seega oli mu "nali" kümnesse läinud. Loomulikult tasusin ma ise selle täiesti enda võla Sotsiaalkindlustusametile, aga tundub, et J. pole sellest siiani vist üle saanud. Raha on tal hell teema:D

Nii, see selleks. Pidasin seda tema oma kodu värskendamist täiesti normaalseks. Ei midagi jalust rabavat, valged seinad oli valgega värskelt üle värvitud. Tore. Meie pärast ekstra poleks seda vaja olnud, aga meid pandi endid tundma, nagu oleks J. vaev maha visatud.

Armastusest - temal pidid veel tugevad tunded minu vastu olema ja oli ei tea mida lootnud. Naer:)Igal võimalusel püüdis ta mind krabada. Kui soovisin ühel päeval kiiret peatust Aldis, et omale värskest pakkumisest hea hinnaga mugavad bokserid (aluspesu) soetada, siis pinnis ta mult jällegi info välja, mis mul sealt nii hädasti vaja on. Ok, vahet pole ju, ütlesin, aga milleks peaksin ma iga oma liigutuse vajadust tõestama. Ja siis loomulikult nii jutu jätkuks paluti need õhtul mul jalas ette näidata. See on ju puhas ahistamine.

Küsimuse peale, kas ma saan Meena tema juurde usaldada, läks ta muidugi närvi. Tema pidi ennast kontrollima ja teab väga hästi, mida ta teeb. Et kui ma teda ei usalda, korjaku ma oma asjad ja lapsed kokku ja "Tschüss"! Ma olevat alati ainult raha peal väljas jne. Kuigi see ei puutund hetkel üldse asjasse. See, kui ma oma lastele elatisraha pean kohtu kaudu välja nõudma, sest isa seda vabatahtlikult nõutud miinimumi ulatuses nõus tegema ei olnud, ei tähenda, et ma raha peal väljas olen ja üksi panustama peaksin. On ikka arusaamine meestel. Ise oli küll kõva mees ässitama, kui Mete ja Sten oma isalt sentigi ei saanud. Nagu oleks tema nad üles kasvatanud. Täiesti haige mees küll ses mõttes. Ajab mindki marru, kui mõelda.

Ainuke asi, mille eest ta mulle vist tänulik on, et ma teda ei kuulanud, kui ta käskis mul aborti teha.

Ja Meena nägi muidugi kogu seda meie rahulikult alanud vestlust pealt, mis läks lõpuks nii valjuks, et J. meid lausa ajas tuppa (olime tema sisehoovis). Tuppa sellepärast, et naabrid seda komejanti pealt ei kuuleks. Aga ma olin kange ja liikunud kuskile. Mina ennast juba kamandada ei lase. Meena hakkas ka seal oma vigase saksa keelega sõna võtma issi vastu ja minu kaitseks. Lõpuks oli J.-l juba raudreha käes ja hakkas sellega seal õige julgelt vehkima. Päris kogukas haamer oli ka millegipärast laua peal. Mul hakkas natukene hirm juba. Mine tea, kaugele ta minna võib. Lööb mu maha ka veel suurest vihast.

Tema põhiline argument oli, et see on seal tema maja ja tema jagab seal käske ja kui ta ütleb, et me kaoks ära teisele korrusele, siis peame seda ka kohe tegema. Ja et meil on terve teine korrus kasutada, mida me veel tahame. Selline purjus inimese jutt.

Selleks hetkeks oli mul selge, et Meena sinna ei jää ja ükskõik kuidas, aga ta tuleb meiega. Helistasin seal samas väljas isale, et temaga nõu pidada, siis emale. Ma olin valmis juba endale kellegi järgi kutsuma. Ma tean, see oli suht rutakas plaan, aga mis sa hädas ikka teed. Vähemalt sain oma muret kellegagi jagada ja asja arutada. J. oli nii kuradima marus nende kõnede ajal. Ta nägi, et ma pole üksi, vaid saan iga kell kellegile toetuda. Temal pidavat olema vaid üksindus ja suitsud (sigaretid). Aga ise on ta ennast nii kaugele viinud.

Ahjaa. Jälle puges ta oma müstilise haiguse taha. Tema pidavat olema pensionär ja väga haige. Ma ise arvan, et ta depressiooni silmas peab. Mul oleks ka depressioon, kui mul selle lastekarja ja töö kõrvalt oleks aega ja raha mööda arste rallida, et ennast haigeks tembeldada. Mul pole lihtsalt selliseks tsirkuseks aega. Tööl on vaja käia, et arved makstud saaks, et lapsed toidetud oleks, et neil selga oleks midagi panna, et kodu korras oleks.

Lõpuks läksin lastega sõnagi lausumata teisele korrusele. Sättisime ennast oma viimasele unele seal majas. Mingi aeg ukerdas J. üles ja kutsus mind alla. Tal pidi metsikult armastust minu jaoks olema. Täitsa segane ma ütlen. Lapsed olid nii hirmunud, et ronisid minu kaissu. Magasime nagu silgud karbis tol ööl. Siis tuli sõnum telefonile, et ma ikka alla läheks ja...no see oli juba piinlik.

Öö oli rahutu. Kell muudkui läks, aga mina und ei saanud. Teadmatus uue päeva ees, mõtlesin igasuguseid variante, kuidas me sealt minema saaksime. Mingi aeg olin siiski magama jäänud ja öösel kella nelja ajal Meena karjatas unes. See äratas mu jälle üles ja hakkasin jälle oma mõtteid ketrama. Natukene sain vist sõba ka silmale, aga olin varakult üleval. Ikka jupp aega enne lapsi. Sättisin ennast valmis, pakkisin asjad ja ootasin, et kelle eesti aja järgi 9 saaks, et airBalticuga ühendust saada. Nagu teate, sain samale lennule pileti ja siis olin juba tükk maad rahulikum.

J. tuli mingi aeg üles korrusele vaatama, kas soovime endiselt, et ta meid Braunschweigi rongijaama viiks.. Kui ta siis märkas, et ka Meena asjad on kokku pakitud, oli ta imestus suur. Nagu poleks eelmisest õhtust enam midagi mäletanud, kui ta palus mul oma lapsed ja asjad kokku pakkida. See tundus talle järgmine suurem löök.

Ta tiris meie kohvrid autosse, tühjendas külmkapi meie toitutest ja pakkis need prügimäele viimiseks kokku. See on üks kummaline asi tema juures, ei mingit austust toidu vastu. Sain veel ühtteist meie ostetud võileivamaterjale võileibadeks teha, et need teele kaasa võtta. J. ei teadnud sellest, et Meenale on vajalik pilet olemas, mitte midagi. Ta ei tundnud selles vallas mingit muret, kuigi õhtul mainis, et kui Meena tahab koju, võib ta talle pileti muretseda, ükskõik kui palju see maksab, tema hoiaks sellega tohutu raha kokku, kui Meena lahkuks, sest Meena oleks talle sealoldud aja nii või naa meeletult maksma läinud. Ega ma talle lootma jääda ei saanud. Selleks hetkeks ma sain sellest juba aru ja ei hakanud lootusi hellitama. Tegutsesin ise, et sellest õudusest pääseda.

Istusime autosse ja no mis jääknähtude hais salongis oli. Ta oli ikka kõvasti tinutanud öösel. Saksas on vist mingi promill lubatud? Sõidustiil oli väga närviline ja rapsiv. Muusika pandi valjuks ja vahetati seda pidevalt. Oleks siis lasknud laulul kõlada, aga ei. Mina olin rahulik. Peaasi oli rongijaama saada kogu oma kupatusega ja sealtmaalt olime pääsenud. Mis edasi sai, saate lugeda  siit.

Polnudki kõige hullem

Oleme nüüd õnnelikult kodus ja olen enda üle suht uhke. Tegime selle asja puhtalt ära.

Berliini jõudnud, polnud mingit probleemi leida väljapääs sellest üsna üüratust rongijaamast - teeviidad igal pool väljas, ainult jälgi juhtnööre. Õige tulba, kust buss lennujaama väljuma pidi, leidsime ühe küsimisega üles. Rahvast oli juba omajagu seal. Busse muudkui tuli, mina pidin vaid jälgima TXL märgistust.

Ootasime vast 10-15 minutit, kui buss tuli. Piletite peale mõtelson ka ja plaanisin need bussijuhilt osta, aga bussi sisse mahtumisega tekkisid kohe probleemid ja bussujuht palus inimestel kollase juti taha minna, enne ta liikuma üldse ei hakanud. Seega rahvavooluga suruti meid kohe bussi keskossa ja siis läks mölluks. Mingit piletivarianti ei saanud enam kõneallagi tulla. Buss oli puupüsti täis, kuumus ja siis õige sõidu alguses hakkas ühel naisterahval halb. Buss paluti kiiresti peatada ja kiirabi kutsuda.

Naisterahvas talutati bussist tänavale, pandi talle tema kott pea alla ja asetati pikali. Keegi möödakäia tundis asja ja jagas juhtnööre kuni kiirabi tulemiseni. Inimesed bussis oli teadmatuses ja hirmul, et jäävad oma lendudele hiljaks. Lisaks paluti buss käima panna, et kliima natukenegi jahutaks. Bussijuht keeldus, kuna see pidavat keelatud olema ja palus inimestel tänavale endid tuulutama tulla. Kiskus juba pisukeseks sõjaks bussijuhi ja inimeste vahel. Küsiti, millal liikuma saab ja kas üks inimene (too terviserikkega) on tähtsam, kui bussitäis inimesi. Bussijuht tahtis aga kindel olla, et too kannatanu saab abi ja on kindlates kätes. Närvilisemad hüppasid bussist välja ja otsisid takso, millega lennujaama kiirustada, teine osa püüdis järgmisele bussile saada. Meie olime rahulikud, meil oli piisav ajavaru ja olime kindlas ja õiges kohas. Lapsed jälgisid sõnelust. Selgitasin neile, mis toimub ja et meiega on kõik parimas korras, küll meie õigeks ajaks õiges kohas oleme.

Bussijuhist oli kohati lausa kahju. Sellises kaoses veel rooli keerata, hullumaja. Piletist ei olnud seal kellegil ei sooja ega külma. Üks poiss üritas peatuse ajal piletit osta, bussijuht saatis ta lihtsalt minema viidates et see on küll momendil viimane asi, mille pärast muret tunda. Nii me siis ka säästsime jälle.

Lennujaama jõudes pöördusin kohe infosse, et küsida kus saab teha airBalticu check-in’i. Ega seal ise oma mõistusega midagi otsima mõtet hakata ei ole, liiga suur maa-ala ja kui aega kaotada ei saa, tuleb kohe küsida.

Infost saime kiirelt teada, et airBalticu check-in on 7 tulba juures. Paras maa oli minna. Rahvast oli meeletult ja pidin lastel ju kogu aeg silma peal hoidma ja et ikka kõik kohvrid-kotid meiega kaasa vuraksid. Päris pingeline. Aga kõik sujus. Meena pilet sai registreeritud, sealtsamast seitsmendast tulbast lasti meid kohe turvakontrolli.

Turvakontroll on ka alati koht, kus võtab ikka naha märjaks. Eriti esimesel korral, kui veel matsu ei jaga. Meil läks teine kord ja teadsime juba, mis, kus ja kuidas. Ok, see 50 sendine nuga, mis Tedi’st ostetud sai pakkimise tarbeks-lootsin sellest oma uut kartulikoorimisnuga, aga ei. Küsiti mu käekotile viidates, kas see on minu ja paluti kott avada ja nuga letile laduda. Olingi ilma. Natukene oli kahju, aga mitte hullusti.

Järgmisena paluti kohver avada, nähti midagi kahtlast. Tegin luku lahti ja turvakontroll võttis Stigi limapotsiku (slime) ja hakkas seda uurima. Oli näha, et see oli nende esmakordne kohtumine:) Seletasin, et see on laste mänguasi. Etikett oli topsikul kenasti peal, Spider-Man’i pilt ja sõna “Slime” ka. Päris pikalt uuriti seda imet ja siis lasti meid koos limaga minema. Kartsin juba, et korjatakse seegi ära. Meil oli kohvrites veel seda ollust erinevates karpides, nende vastu huvi ei tuntud.

Joogiveega olime ka sel korral ettenägikumad. Jõime oma pudeli kamba peale tühjaks enne turvakontrolli ja võtsime tühja pudeli kaasa. Selle täitsime reisijate tsoonis külma kraaniveega ja oli janu probleem lahendatud. Enne lennukisse laskmist täitsime veel pudeli. Ei hakka ju kallist vett ostma, kraanivesi kulus meile kenasti ära.

Lennukisse minnes muutus Meena kuidagi närviliseks. Tal oli hirm, et Premium pilet kuidagi eraldab teda meist. Küll ta uuris seda istekohtade asja, et kui kaugele me temast jääma ja ega ta meid silmist ei kaota. Kui istekohad olid käes, rahunes ta ilusasti maha ja sai laiutada üksinda kaheses toolis. Meil oli 20-s rida, temal 27-es. Tuli terve reisi omaette toime, oli isegi wc-d kasutanud. Kui lennuk oli õhku tõusnud, magasid nii Stig kui Meena suurema osa lennust. Oli meil ju raske õhtu ja öö seljataga. Isegi olen ma surmväsinud ja lähen puhkan ennast sellest jamast välja.

Rongis

J. viskas meid Braunschweigi Hbh-s maha ehk siis tundmatus kohas vette ja peame välja ujuma.

Oleme kiirrongis, mis sõidab ca. 200 km/h. Mul on natukene hirm, kui Berliini jõuame. Seal on ju kõik suur ja võõras. Minu ainuke trump on saksa keel ja julgen vajadusel abi küsida. Blogilugejate juhistest oli ka abi, nüüd tuleb see lihtsalt praktikas läbi teha ja lennujaama jõuda. Eks see on ka riesen suur ja seal on parasjagu pusimist, enne kui loorberitele puhkama saame. Aga meil on aega. Berliinis oleme ca. 11:28, lennuk läheb 14:35. Seega juhuu...

Uut infot

Mul õnnestus Meenale meiega samale lennule saada Premium pilet hinnaga 292,60. Ootan emailile nüüd arvet. Peaasi, et maksmine ilma id-kaardi lugejata toimiks.

Hoidke põidlaid!

Puhkuse viimane päev

Millega me siis täna tegelesime? Nagu näete, on mul aega käes piisavalt, postitusi muudkui tuleb. Aga puhkus ju selleks ongi või mis:)

Täna oli viimane päev, et leida lahendus, kuidas ma suurema koguse kohvipatju Eestisse saan. Meil oli küll J.-ga kokkulepe, et ostan soovitud koguse Aldist ära (40 patja €2.99) ja tema toimetab need autoga Eestisse kui Meenat tooma tuleb. Aga hinnates siinset õhkkonda, ei saa ma kahjuks J. peale lootma jääda.

Et 100% ise toime tulla ja teda absoluutselt asjasse mitte segada, oli esimeseks raskuseks leida pappkast, millest hiljem siis postipakk vormida. See oli päris keeruline. Siin kaubanduses on selles suhtes kord majas, et pappkastid volditakse kohe peale kauba eemaldamist kenasti kokku (tehakse võimalikult pisikeseks). Seega olin juba lootust kaotamas. Pärast mitut tundi silmad lahti kõndimist mööda poode, õnnestus mul üks enamvähem sobiliku suurusega kast leida. See oli küll noaga natukene liiga katki lõigatud, aga teibiga andis asja parandada.

Ok, teipi ja lõikeriista mul veel polnud, aga Tedist (nn. ühe euro poest) sain teibirulli ühe euroga ja noa viiekümne sendiga. Ostsin kohvid ära ja kohe sealsamas Aldi parklas tuumisin kasti, panin asjad sisse ja teipisin kinni. Kaks suurt purki Nutellat panin ka kohvipakkide vahele. Mete nii soovis ja lennukisse kohe kindlasti sellise kraamiga Ei lubata.

Läksin siis DHL-i esindusse, täitsin aadressikaardi ja kui oli vaja tasuda postikulu summas ca. €22, siis selgus, et sealne masin Ei tunnistanud ühtki minu elektroonilist maksevahendit, isegi mitte kohalikku Saksa kaarti. Täielik müstika.

Kraabiti siis saateetikett pakilt uuesti maha ja tschüss. Hermese postipunkt oli lõunal. Tegime aega parajaks jäätist süües ja mänguväljakul.

Hermeses kõik toimis. Oli ainult üks pisikene erinevus. Maksta oli vaja pea 30 eurot. Aga mul oli tähtis, et see asi jutti saaks ja süda rahul oleks.

Jäätisekohvikus oli meil ka pisike probleem. Minu sularahavarud on otsas ja ilma on natukene raske siin toime tulla. Kui olime teenindajalt teada saanud, et jäätist saab vaid sularaha eest, siis klappisime lastega oma rahad kokku. €9 tuli meie arve kolme jäätise portsjoni eest (igale 2 palli+ohtralt vahukoort).

Auto tankisime kohe alguses ära. Ja et mitte koju minna, sõitsime 17 km kaugusele McDonaldsisse aega veetma. Koju laekusime enne kuute ja siin käis selline pisikene party - veini ja valju muusikaga.  Tänaseks on J. jälle “kapsas”.

Tore on*

Meie puhkus Saksamaal hakkab lõpule lähenema. Tunded on kahetised - ei ole küll isu siia enam tulla. Tahaks oma otsustes ja tegemistes ikkagi vaba olla ja mitte oma igast sammust ja teost aru anda.

Täna hommikul läksime Stigiga varakult värskete brötchenite järgi, et oleks mingigi rõõm (söögielamus siis) ja ostsime lõhet ka saiapeale panekuks.

Vahepeal oli kodus Meenal ja issil konflikt olnud. Meena nii härdalt nuttes tuli mulle rääkima, et issi oli jälle teisele korrusele läinud, et olukorda nuhkida ja oli tema Apple ID andmeid märkmepaberilt uurinud. Meena oli tähelepanu juhtinud, et nii pole ilus. Siis oli issi uurinud, mida ta telefonis teeb ja nii see tüli tekkis. Issi oli vihaseks saanud, et kes ta õigupoolest on, et ta ei tohi midagi teada, prõmmis uksi ja kadus suurest vihast. Meena muidugi tuli mulle kurtma, et tema siia ei jää. Palusin tal rahuneda ja hiljem seda teemat arutada. Jumal, üks mure veel kaelas. Ma ei saa kuidagi Meenat Eestisse kaasa võtta.

J. tuli mulle Meena käitumist nina alla hõõruma ja viitas ikka sellele ka, et mina olen kõiges süüdi (ta teeb seda igal võimalusel). Mina muidugi õigustaksin Meenat. Igal inimesel on õigus oma privaatsusele ja mina ei uuri juba ammu, mida keegi oma telefonis teeb. Kui tahab jagada oma asju minuga, palun väga, kui ei, on see ka okei.

J. otsustas seepeale, et tal on väljaspool kodu tegemist ja lasi jalga. Enne veel mainis, et Subarusse võiksin 30€ eest kütust tankida (või oli see 30 liitrit - krt, ei teagi nüüd). Karta oli, olin sellega tegelikult arvesatnud:D

Nüüd jääb üle oodata, mis edasi saama hakkab. Kuna Berliini meile lennuki vastu tulemine oli J.-le eriti stressirohke, siis ütles ta meile kohe saabumise päeval, tagasi peame rongiga minema (Berliini) ja sealt (rongijaamast) siis ise lennujaama saama. Mina ja ühistransport - no ma ei tea, kui ma sellega siin võõras riigis toime tulen, olen tegija:D

Rongi piletid ostsin netist 29.90€-ga meile Stigiga. Lennupiletite chek-in on ka tehtud. Jääb üle vaid loota, et me ei pea taksoga endid Braunschweigi transportima õigeks ajaks.

*-iroonia

Käbi ei kuku kännust kaugele

Lugu siis selline, et Meena meenutab J.-le üha rohkem mind (ülbe noh) ja see ajab J. jubedalt marru. Meena juba võlgu ei jää ja ei anna niisama igasugust konfidentsiaalset infot välja. Loomulikult olen ma Meenat natukene treeninud ja J. ei pea meie isiklikest asjadest kõike teadma.

Ja kui teid huvitab, kas mind tuldi eile Freibadi kontrollima, siis jah, tehtud. Tehti kontroll ära, Meena jäeti minu juurde ja lahkuti. Ja Meena jutu järgi tuli initsiatiiv J.-lt. Seega täiesti vabal käigul vang olen.

Täna külastasime Meena ja Stigi vanaema. Kui Eestis võime iga kell vanaema juurde minna, siis siin need asjad nii lihtsalt ei käi. Tuleb ikka ette helistada ja aeg kokku leppida. Hea on, et täna kohe rohelise tule saime. Nüüd on see asi ka tehtud. Vanaemal on kohe-kohe 80. sünnipäev tulemas ja saime kenasti oma kingi ka üle antud (ka kohvrisse selle arvelt palju ruumi juurde).

Mis aga kohe selge oli, et J. pidi ilmtingimata teada saama, mis pakis on. Olin ettenägelik ja ütlesin J. emale, et ta avaks selle, kui Me lahkunud oleme. Profülaktika mõttes. Nii oli.

Kahjuks aga juhtus nii, et Stig unustas oma mütsi sinna. J. arvas küll, et see müts polegi üldse enam moes (Minionidega) ja jumal tänatud, et see nõme nokats maha jäi. Maha jäi aga ka Stigi BEYBLADE mänguasi. See oli juba tõsisem värk.

Nii et kui me ükskord koju jõudsime, tegi J. pakkumise, et käib ema juures ja toob need asjad ära. Selge pilt, saab siis oma uudishimu ka rahuldatud, et mis kingipakis siis lõpuks oli. Vaja oma nina absoluutselt igale poole ju toppida.

Selle kingitusega on (oli) ka üks huvitav (masendav) seik. Avastasime Meenaga Aldist äärmiselt sarnase pleedi, millel oli nimetuseks Skandinaavia pleed ja see oli allahinnatud hinnaga €9. Ma pidin südari saama. Arvasin kohe, et too laadamüüja on neid Saksast kokku ostnud ja müüb laatadel käsitöö pähe. Olin juba kindel, et mind on petetud. Võtsin pleedi pakendist välja, et materjali uurida. Oli teine 100% sünteetiline ja selline õhuke liru. Õnneks. Ja müügil olid vaid hallid toonid. Kollast, nagu meie pleed, ei paistnud. Muster oli muidu üsna identne.

Igatahes kink oli meeldinud ja läheb vanainimese seljale igati asja ette.

Üks päev veel ja siis asume koduteele. Täitsa igatsen juba kodu ja oma kööki. Siin on nii eba see toidu tegemine. Nõusid õigesti ei ole, nõudepesu on nagu kiviajast, kõik tuleb käevahel rätiga kuivatada, ühtki musta nõud ei tohi hetkekski seisma jätta.

Ükspäev grillis J. vorsti. Kiitles veel, et tema sai sõbra käest Volkswageni tehase vorste. Aeg oli küll üle, aga kenasti sügavkülmas. Tõi siis oma elektrigrilli välja ja praadis sealt suurest pakist neli vorsti. Minu jaoks täielik huumor. Ma ei saanud maikugi suhu. Tegi siis paar vorsti lisaks. Ega siin ju midagi    raisata ei ole.

Hakkasin siis peale sööki nõusid pesema. Kohe oldi platsis, et tema ise. Selge, ma ju viljelen hoopis teistmoodi nõudepesu. Tema teeb veekeetjaga kuuma vett, kraanikausile punn ette, pesuvahendit ja siis peseb seal nõu puhtaks ja asetab ilma loputamata käterätile nõrguma. Mina ei lase mingit vett kaussi. Käin nõud pesuvahendise nuustikuga üle ja loputan jooksva vee all. Ei pea vesi soe olema. Eks tal süda tilkus verd sellist laristamist nähes. Ma olen ka üsna kokkuhoidlik, aga soe vesi on mul majas 24/7 ja veearvelt me kokku ei hoia. Mingid mugavused peavad inimesel siiski olema.

Justkui vabakäiguvang

Veedan tänase päeva Stigiga Freibad’is. Ma olen lihtsalt väsinud sellest, et iga meie sammu siin kontrollitakse ja diplomaatiliselt arvustatakse. Ujudes ja päikest võttes teab J.  vähemalt, et oleme kindlas kohas. Kuigi jah, pole välistatud, et ta siit läbi ei põika, et ikka veenduda meie asukohas.

Eile saime oma päeva nii mööda saata, et ta ei aima siiani, kus Me olime. Kui ta oleks hommikul meie plaanidest kuulnud, oleks ta sellest kohe sada probleemi genereerirunud (parkimine, liiga kuum ilm jne.) ja meie plaanid maatasa teinud. Tema soovitas sellise kuuma ilmaga Freibadi minna. Lõpuks ta teadis, et läheme  Braunschweigi IKEAsse, aga sõitsime lastega  Braunschweigist kaarega mööda ja võtsime suuna Magdeburgi peale. Seal ju meie lemmik Nike’i pood. Et mitte ainult ühe poekese pärast 100 km maha sõita, otsisin välja ka sealse loomaaia aadressi. Saime seal ka korraga käidud. Päris ilus oli, kuigi jube kuum. Aga võtsime asja mõnuga ja kuhugile kiiret meil ei olnud.

Peale loomaaeda otsisime sealse IKEA ülesse ja lastel oli kindel soov minna sealsesse lastehoidu-mängutuppa. Mina tegin senikaua kiire ringi kaubamajas. Ostsin 0 asja, sest noh oleme ju lennukiga ja ega midagi vaja ka ei olnud. Lihtsalt ilus vaadata ja ideid ammutada.

Lastel oli lõbus, võtsin nad hoiust ja läksime restorani sööma. Pikk päev oli seljataga ja nii mõnus oli lihtsalt istuda, süüa ja lõpmatuseni maitsvat kohvi juua. Lisaks vajas telefon ka laadimist, sest ilma poleks me elusees enam koduteed leidnud. Seega kõik klappis ideaalselt. Istusime IKEA kinnipanemiseni seal ja oli tõesti päev, kus sai asju rahulikult võtta.

Koju jõudsime peale üheksat ja kohe kõpsti oli “nuhk Albert” auto juures ja tõstis pagasniku luugi ülesse. Suur oli imestus, kui sealt leiti eest tùhjus. Ostsime Nike’i poest küll mõned asjad, aga need olid salongis ja ma suutsin need märkamatult oma käekoti varjus tuppa toimetada.

Eelmine päev, kui me Stigiga Goslaris kolasime, olid meie ostud pagasnikus ja siis kiitis J. takka, et on normaalne, kui ma ühtteist osta tahan ja see mulle tõõmu teeb. Kui ta tühja pagasniku avastas, kiitis jällegi takka, et alati ei peagi midagi ostma. Võta siis kinni. Suht silmakirjalik tunne tekib. Eks ma ütlesin ka talle seda ja tema puges diplomaatia taha. Tegelikult on ju selge, mida ta asjast arvab, aga õnneks pole see raasugi tema asi, mida, kust ja kui palju meie ostame.

Nii, sain ka nüüd auru välja lasta. Ja üldsegi kõik need kaks õhtut, kuu oleme üsna hilja koju tulnud, on J. tagasihoidlikult õeldes kergelt vindine olnud. Eile oli ta jõudnud keele nii pehmeks juua, et mul hakkas lausa piinlik. Alkohoolik mis alkohoolik.

Kannatan need mõned päevad veel ära. Meena pärast on mul natuke mure. Kas on ikka õige teda siia issi meelevalda jätta. Valikut erilist küll pole, pean vaid J.-d manitsema, et alkohol ja laps kokku ei sobi.

260618

Oleme õnnelikult Saksamaal. Reisi alustasime hommikul poole üheksa paiku. Kodus sai enamvähem kõik joonde -  maasikad said korjatud ja toormoosiks tehtud. Kraanikauss sai mustadest nõudest tühjaks, pesu pestud ja kuivama. Muruniitmised ja kanad jäid koduste ülesandeks. Me polnud veel kohalegi jõudnud, kui Mete teatas, et kanu on alles veel kaks. Ülimalt kurb ja see võttis tuju täitsa nulli. Viib see rebane meie kanad minema. Ega ta enam poolikuks seda asja ei jäta.

Kui veel kodus olin, kõndis rebane keset päeva meie hoovis kanakarja keskel. Pidin jalga lausa põrutama, et teda ära ajada. Nii kuradima ülbe oli. Hiljem muidugi selgus, et ta oli juba ühe kana ära viinud ja oli uue järgi tulnud. Seega on veel kaks kana ja kukk. Niipalju siis minu kanapidamisest.

Lennujaama jõudsime õigeaegselt. Riia kesklinnas oli väheke pusimist kuna seal üsna mahukad teeehtustööd, aga seadistasin Navi ümber ja jõudsime lennujaama. Suureks abiks oli tõik, et mulle on see kant juba üsna tuttav, seega kui Navi pani segast, siis mina ajasin oma liini ja sõitsin ikka õiges suunas.

Auto parkisime lennujaama külje alla tasulisse parklasse (€ 3.50/päev) ja loodame nädala pärast auto sealt ka leida. Kui ongi läinud, siis kahju pole eriti suur, sest uue auto jätsime koju. Tulime vanaga. Nii igaks juhuks.

Tankisime Valmieras, sest Ruhjas on millegipärast kütus sama kallis kui Eestis. Valmieras €1.16/l. Saksamaal €1.20. Diiselkütusest käib ikka jutt. Kus seda enne nähtud, et isegi Saksamaal hind kütuseliitril odavam.

Lennnusõit mingit erilist muljet ei jätnud. Minu jaoks tavaline, Meenal ka juba mitmes kord ja Stigi kohta ei oskagi õelda. Autoga reisida on ikkagi kordades lõbusam ja huvitavam. Ainuke pluss on kiirus.

Berliini jõudes tndsin õudu. Mul on raske nädal ees, kus ma ei ole oma elu peremees. Mul pole oma autot, sõltun kellestki, pean pidevalt vahendama, kes mida räägib (tõlkima) ja raha on mul ka piisavalt vähe, et ennast vabalt tunda. Seega ei midagi kadestamisväärset. Aga püüan halva mängu juures ikka head nägu teha ja parima võtta. Nädalakese elan üle, et lastel ikka tore aeg oleks ja issi neid rohkem tundma õpiks.

Täna on raske päev olnud. Meena ja Stig lausa kukkusid voodisse. Meena kohtus juba kiirelt tuttavate külatüdrukutega ja juba lepiti uus kohtumine homseks. Siinsetel lastel käib kool veel neljapäevani, siis saavad nemadki vaheajale.

Mis mind huvitab, on siinsed uued naabrid. Pidid 100% ökod olema ja lapsed waldorf kasvatusega. Meena ealine tüdruk ei pidavat nutitelefonist midagi teadma. Peres 4 last ja kaks siis minu laste ealised. Pidid üsna lärmakad olema. J. oli neid teavitanud, et talle on külla saabumas tema kaks last ja mina ja et me tulime puhkusele ja prõmmimine ja muu möll pole eriti teretulnud. Kui õhtul väljas istusime, imestas J., et imelikult vaikne naabrite juures. Lapsed tuppa kinni seotud vist, et naaber J.-d mitte pahandada. Sellise seisuga me ei saagi Opa maja uute elanikega tuttavaks:(

Möödunud Jaaninädal

Alustakse sellest, et viimati, kui kirjutasin, istusin ja ootasin oma sügavkülma. Meie tavakapp mahutas küll esimese portsu moosi ära, aga järgmine päev, kui mul kappi jälle asja oli, avastasin, et kogu kraam sügavkülmas on pehme. Mis oli juhtunud, oli see, et tundus, külmkapp on otsad andnud. See oli seesama külmkapp, mis käis remondis, kui Meena esimesse klassi läks. Tol ajal sai remondi eest makstud ca. 100 eurot ja nagu näha, pidas pea kaks aastat veel vastu. Mitte päris, aga jeeli-jeeli.

Nüüd seisin ma aga portsu ees. Sügavkülm oli küll tellitud ja tulemas, aga probleem oli tavalise jahutuskapiga. Suvine aeg, piima ka vaja ju kuskil külmas hoida. Mul oli probleem. Suures tööhoos aga kippus mul see probleem kogu aeg ununema. Kui külmkapp silma alla sattus, tuli jälle meelde. Eks mu alateadvus tahtis eirata seda jama, seega ega see mind eriti ei morjendanud.

Alles õhtul, peale tööd hakkasin tõsisemalt asjaga tegelema, et mingi lahendus kiiremas korras leida. Helistasin isale, pidasime plaani ja kuna tema oli sitt olla ja kell oli niikuinii juba liiga palju, et kuskile külmkapi jahile minna, siis lükkasin selle asja järgmisesse päeva. Mul oli uuel päeval ka ortodondi külastuse aeg, siis plaanisin kohe ka kodumasinate poed läbi joosta.

Läksin vähe varem linna ja enne arsti juurde minekut oli asi lahendatud ja ost tehtud. Kapi lasin poel eritasu (0,80 senti kilomeeter) eest koju viia. Kui mina kodu teeotsa jõudsin, helistas kuller ja ootas mind juba koduhoovis. Seega oli see jama oma lahenduse leidnud. Natukene kahju oli küll, et kapp otsad andis. Oli ju teine täitsa hea välimusega veel, aga mis sa sooja kapiga ikka teed. Kompressor oli tal ka tol hetkel jumalast tuline, kui vea avastasime. Viimasel ajal on ju päris mitu õnnetust juhtunud külmkappide tõttu. Parem karta kui kahetseda ja remonti viia polnud mul seda kappi enam mingit isu. Kuller võttis vana kapi endaga, pakendisoga viis ka kaasa. Väga viis pluss teenindus. Tuppa tõi ka uue kapi. Lasin tunnikese seista ja ühendasin vooluvõrku. Nii me omale uue kapi saimegi, absoluutselt väljaspool plaane.

Hansapostist tellitud sügavkülm jõudis samal päeval mõned tunnid hiljem. Selle ühendasin järgi alles eile, kui suurema koguse maasikaid korjasin ja hulga moosi tegin.

Eile sai üldsegi veel palju asju tehtud. Hommikul läksin pere pisematega Jaanilaadale. Ega mul eriti laatadel käia ei meeldi, sest parajalt kulukas käik ikkagi ju, eriti kui lapsed kaasas. Eile aga mõtlesin, et oleks vaja midagi Saksamaale laste vanaemale kaasa võtta ja mis oleks veel parem koht kui laat, et midagi sobilikku otsida.

Lastel lasin ka ikka laadarõõmu tunda. Stig sai 15 minutit batuudil hüpata 3 euro eest, Meena sai patsipunumises omale ilusa soenegu 4 euro eest. Ta oli hommikul just kodus juukseid pesnud ja need lehvisid tal lahtiselt. Kulus täitsa ära, et keegi talle soengu teeks. Üks päev aastas võib ju olla, kui mina seda tegema ei pea:)

Saksa vanaemale ostsime mõnusa päikselise õlasalli. Testisin enda peal ja ise oleksin ma küll sellise kingi üle rõõmus. Puhas käsitöö ja villa/alpaka segu.

Laat oli üsna pisikene, sai kiirelt läbi käidud. Vihma hakkas ka varsti sadama, seega võtsime veel midagi hambaalla ja põgenesime sooja autosse einestama. Meie Stigiga sõime sushist, Meena sõi lusikaga koogimeister.ee mandlikreemi. Paar vorstijuppi ostsime ka.

 

Suurem nälg kustutatud, läksime lossimägedesse, et ennast igaaastasele Jaanijooksule registreerida. Sel korral leidis aset 41. Jaanijooks. Meie pere traditsioon juba ma ei tea mitmendat aastat. Pisemad läksid lastejooksule, suuremad 4,4 kilomeetrilisele ringile. Sten sai sel aastal väga hea tulemuse. Järgmisel aastal lubas sedagi veel parandada.

Tulemused (et järgmine aasta oleks millegagi võrrelda):

Stig - 5-6 aastased poisid 18. tulemus 26-st, aeg 48,3 (300 m).

Meena - 9-10 aastased tüdrukud 23. tulemus 26-st, aeg 0:03:36,9 (700 m).

Metel üldarevestuses 368. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 19. koht ajaga
0:31:57 (4,4 km).

Stenil üldarvestuses 73. tulemus 405-st. Omas vanuseklassis 4. koht ajaga 0:20:06 (4,4 km).


Mina ennast enam tapma ei lähe sellele jooksule. Üksaasta, kui käisin, siis viimane kilomeeter, mis lausa püsti ees( mäkketõus), pidin otsad andma. Enam ei taha.

Kui me kodust lahkusime hommikul kümne paiku, siis koju jõudsime õhtul kuue paiku. Päris pikk päev. Mul oli jällegi suur kausi täis sashlõkki ette valmistatud hommikul. Tuli pandi grilli alla, mina ajasin pidurüü maha, panin mugavamad riided selga ja ruttasin maasikapõllule. Olin juba mitu korda korjamist edasi lükanud. Käisin ju maniküüris-pediküüris ja siis oled nagu halvatud, ega midagi teha ei saa, kui tahad, et käed ilusad püsiks. Jalgadega on vähe lihtsam, tõmbad sokid jalga. Kätte tõmbasin küll kummikindad, aga ega see kliima kummikinnastes eriti kiita ei ole. Sain suure hädaga maasikad korjatud, puhastatud ja moosiks tehtud. Kui mina oma tööga lõpetasin, sai liha maitsma hakata. Selline pisikene jaanipäeva tähistamine oma pere ringis. Kuskile tantsulkale isu minna ei ole, tantsisime grilli ümber ja tundsime ennast hästi:)

Kapten Trumm oma Kunksmooriga

Puhastan mina köögis maasikaid ja näen, et Stigil on igav. Olime just äsja ema juures õhtusöögil käinud ja Stig hakkab kurtma, et kõht tühi ja ta on nii kõhna. Tõmbas kõhu sisse. Küsisin siis, kas ta tahab nii paks olla, nagu Kapten Trumm Kunksmoori multikast. Et too neelas trummi alla, sellest selline nimi. Ja et ta sellest multikast midagi ei teadnud, soovitasin tal see film filmiriiulist välja otsida ja vaadata.

Vaatab siis huviga ja hõikab mulle: “Emme, ta üldsegi pole veel trummi alla neelanud, film hakkab kohe läbi saama.” Naersin salamisi:)

Mis selle jutu mõte on. Minu lastele ei meeldi vanaaegsed multikaid vaadata, mida mina omalajal sisse ahmisin, sest muud ei olnud ja need olid meile väga huvitavad. Selle tänase jutuga meelitasin Stigi filmi süvenema ja ta vaatab juba teist osa sellest. Ei olegi nii koledad need vanad filmid ja lisaks veel sisukad.

Lootsin, et sellega on lõpp, aga ei....

No nii, loodetavasti on kõik see rahvas ennast välja elada saanud ja torm hakkab vaibuma. Mis ma oskan öelda, jah, olen sitt inimene ja elu on nii läinud, nagu ta on. Ma ei kahetse, et mul on 5 last kolme erineva mehega. Kõik need mehed on olnud (ja on) toredad. Lapsed on mul tublid, terved ja hästi välja kukkunud. Mis mõtet oleks elul, kui lapsi ei ole, olgu nad siis erinevate isadega - me oleme siiski üks perekond.

Kodutunne - paljud on verised, et meie pere polnud Kodutunde abi väärt. Tol hetkel, kui ma Kodutundele kirjutasin, olin ma üsna põhjas omadega. Äsja Saksamaalt oma lastega tulnud, elasin toimetulekutoetusest, laste isad tol ajal veel elatise näol ei panustanud. Huvitatud nad oma lastest ka ei olnud, ei ole siiani välja arvatud Meena ja Stigi issi. Elasime kolmes toas kuuekesi.

Alusatsin juba Kredexi taotlusega, et saaksime lasta pööningu välja ehitada ja ruumi juurde. Saime positiivse vastuse. 5000 eurot oli meil ehituseks kindlustatud. Selgelt oli seda liiga vähe, et tööd lõpule saaks viia ja saaks ka reaalselt teisel korrusel sees elada. Tegime perega tohutu eeltöö, pööning oli puhtaks tehtud ja tööd võisid alata. Omalt poolt oli meil suurem osa puidumaterjali olemas.

Olin sisimas aga suures masenduses ja nutsin õhtuti patja, sest ma teadsin, et meil ei ole kuskilt võtta sellist raha, et Kredexi projekt lõpuni viia. Nende nõue ju oli, et elamistingimused ka paraneksid peale projekti lõppemist.

Siis saigi Kodutundele kirjutatud. Midagi ma ei lootnud, aga tol hetkel sain kõik endast välja kirjutada ja sinna see jäi. Olin juba kogu loo unustanud, peaaegu käed löönud, kes Kredexi rahaga ehitama tuleb (ehitaja pakkumine tööde lõpule viimiseks oli muidugi kordades suurem), kui sain kõne Kodutundelt, et nad soovivad meile vaatama tulla, mis seis on.

See tundus nii uskumatuna, et ma ei piiksatanud sellest kellelegi. Enne õhtut hõisata ei ole eriti tore. Läks veel jupp aega, kui ühel kenal talvepäeval, kui lastega kelgumäel olime, helistas Anneli Lahe isiklikult ja leppisime kohtumise kokku. Ja nii ta läks...Üks parimaid asju elus, mis meiega juhtund on. Ja nüüd rahvas ilgub. Ütlen nimelt rahvas, sest inimesteks nimetada on neid palju.

Eriti nõme on see tehnika metsa vedamise teema, mida kedratakse ja kedratakse. Mäletan, et ema juurde sa viidud meie pere teine auto, sest aeg oli porine ja kui Kodutunne kogu oma tehnikaga siia tuli, polnud siin ruumi vabalt kõndimiseksi, tuli külg ees hoovis autode ja masinate vahel kõndida. Seega keegi pole midagi peitnud. Eile läks asi veel eriti imelikuks, kui onutütar hakkas juba kodumasinate peitmisest rääkima. Nii need külajutud tulevad. Üks ei kuule, teine ei näe. Nagu telefoni mäng:D

Ja see jutt, et sugulased minuga suhelda ei taha. No ma ei tea, kes ei taha? Nemad minuga või mina nendega. On ikka suur vahe sees. Puhake jalga, ütlen ma.

Kodutundest saati on meie elu ülesmäge läinud. Sain tohutult motivatsiooni, et hakata alumist korrust remontima. Selleks ajaks oli mulle kogunenud suurem summa Saksamaa lastetoetust, mis korraga välja maksti. Kui ema küsis, kas ostan nüüd uue auto, siis jäi mul suu lahti. Mis auto, olin kindlalt plaaninud hakata alumist korrust remontima. Kõik toad ja köök said soojad põrandad, sirged ja soojad seinad. Kredexilt sain veel kolmandatki korda toetust. Sellega said uueks ehitatud ahi ja pliit, mis olid ka väga halvas olukorras. Selleks ajaks olin ka töö leidnud, mis paljudele pinnuks silmas oli, sest olin kodune oma alla 3 aastase lapsega pikka aega.

Nüüdseks olen tööl käinud üle kahe aasta, olen väga rahul oma tööga. Laste isad toetavad oma lapsi ja mina omalt poolt olen teinud kõik, et neil ilus kodu oleks, toit laual (kasvatame väga palju ise), riided seljas terved ja puhtad jne.  Uue auto ostsin, reisime nii või naa. Varem väga piiratud eelarvega, nüüd juba lahedamalt. Soojamaareise me ei igatse, aga Poola-Saksamaa sobib väga hästi. Isegi hotellis saame ööbida. Varem magasime lageda taeva all, peaasi, et kodust väljas. Igal aastal ööbime korra mere ääres.

Ükski mees mu kõrval ei püsi, muretsete. Pole vaja muretseda. Ma ei otsi omale meest. Olen edukalt 5 aastat juba tsölibaadis elanud, kuigi mind peetakse kerglaseks. Oeh, miks ma üldse peaks ennast õigustama. Mingi peputeema pärast nii keema minna, mul pole sõnu.