Livu veepark

Oleme tagasi, kõik terved, rahul ja nüüdseks ka välja puhanud. Aeg kirja panna, mida me nägime, kuidas oli ja mis me seal tegime.

Kohale jõudsime Jurmalasse poole kahetesitmkümne paiku (sõitma hakkasime umbes pool üheksa), veepark avati 12:00. Seega oli meil natukene aega ja seda kasutasime kohe veepargi ees olevas Rimis, kust ostsime natukene näksimist ja Meena sai ühtlasi hakkama panna oma 5 eurot, mis vanaema talle hommikul ühes kinnastega kinkis. Ta valis omale paki roosasid õhupalle, liblikatega kleepsud, pärlikleepsud ja norparellid. 5 eurost jäi küll puudu, aga oli meeledi nõus ülejäänu hüvtama - sünnipäev siiski ju lapsel. Ja ta oli väga rahul:)

Rimi kohe käe-jala juures

Tegime autos ühe söögiringi ja oligi aeg sealmaal, et veepark oli avatud. Esimene asi, oli vaja piletid osta. Vaadati meie kamp üle, küsiti vanuseid osadel ja Meena sünnipäeva mainisin ka ära. Minu suureks üllatuseks küsiti piletite eest vaid 68 eurot. Kuinüüd piletit vaadata, siis Stigi pilet oli 3 eurot, Meenal 11 eurot, mina kolme lapsega sain ühise pileti 54 euro eest. Eks see oli mingi perepileti variant. Meeldiv üllatus kohe alguseks. Olin ju arvestanud pea 100 euroga piletite eest. Saime käepaelad magnetjullaga (mina, Jaskar, Mete ja Sten).

Hinnakiri

Kui turvaväravatest oma kompsudega läbi olime saanud, oli järgmine koht garderoob. Üleriided ja jalanõud vahetasime numbri vastu. Edasi kulges tee sokkides, aga see käik, mille läbisime, oli justkui vana laevavrakk mõnusa kriuksuva laudpõrandaga. Sokkis väga mõnus jalutuskäik kuni riietusruumideni.

Tee riietusruumidesse

Käepael oli ühtlasi ka kapilukustamiseks. Riietamiseks olid ettenähtud kabiinid ja sealsamas käe-jala juures ka kohe kapid, kuhu siis oma asjad panna. Edasi läks suund pesema ja sealt kohe veekeskusesse. Esiti on vaja aega, et kõigele üldse pihta saada, mis seal on. Meie võtsime kohad sisse lõõgastustoolide juures. Panime oma koti maha, rätid toolidele ja läksime esimesse basseini, mis oli mereranna efektiga. Algul vaikne ja siis mingi hetke pärast tekkisid lained ja vett pritsis igast suunast.
Püüdsin ka telefoniga mõne pildi teha, mis ka õnnestus, aga sealne töötaja tuli ja ütles viisakalt, et see on keelatud ja võib lausa trahvi saada, kui jätkan. No selge see, oli ju sisenemisel juba seintel, et pildistamine, filmimine, söömine, joomine-kõik keelatud.

Salaja tehtud pilt - vahele jäin ikkagi

Pildistamise tarbeks on seal oma töötajad, kes sellega tegelevad. Käivad ja pildistavad oma profikaameratega kaks noort kutti. Algul oli harjumatu ja ei saanud aru, mis see tähendama peaks, et muudkui käib järel ja pildistab. Jaskar oli eriti häiritud, sest temale ei meeldi, kui teda pildistatakse. Lõpuks sain ivale pihta. Pildid saab hiljem väljumisel vastavast lauast üle vaadata ja omale osta. 1 pilt 3 eurot või siis 10 pilti 15 eurot, 20 pilti 25 eurot. Kuradi ärikad - peaks ütlema. Idee on ju iseenesest hea. Saad super häid pilte ükskõik mis olukorras. Ise ju nii pildistada ei saagi, kui ikka näiteks tornaadosse laskud. Mina raatsisn sellest päevast ka 10 pilti osta. Kokku oli meie perest 150 pilti tehtud-katsu siis valida. Tegin südame kõvaks ja võtsin 10, kuigi pilte oleks tegelikult kõik soovinud.

Koti võtsime meie ka vist ainukesena kaasa sisse. Olid meil seal kaasa võetud Aura vesi, rätikud, hommikumantlid, soolaseid küpsiseid. Sellist vajadust tegelikult üldse ei ole. Seal on nii soe, et mingit rätivajadust küll pole, hommikumantlitest rääkimata. Vastavad jalanõud võivad olla, aga ka pole vajadust. Põrandad on kõik enamvähem libisemiskindlaks tehtud ja jooksmine seal on keelatud. Hoiatused iga nurga peal. Sama WC-dega, igal sammul. Stig näiteks oli tavaliste ujumispükstega ja tegi kõik oma hädad WC-s. Ja on siiani absoluutselt mähkmevaba. Õhtul, kui koju jõudsime, panin kohe potile ja tegi ka nr.2 häda potti. Võib õelda, et mähkmetega on selleks korraks vist kõik...juhuuu!

Küpsiseid küll "salaja" sõime, eriti mina. Ja vett jõime ka. Märkasin ka teistel külastajatel veepudeleid käes, aga päritolu kohta küll ei tea. Võib-olla kohapealt ostetud. Veebaaris olid hinnad ulmelised. Kokteilid ikka 5 euro kanti tükk, ei raatsinud meie osta. Söögikohad paistsid ka kõik tühjad, nii et meie ei läinud üldse uurimagi. Raha me seal siis ei kulutanud, väljaarvatud piletid 68 ja pildid 15 eurot.

Atraktsioonidest siis....Kui ma selle praegu mõtlen, läheb mul süda pahaks. Ma ei tea, mitu korda ma kõik need pikad liud läbi tegin. Kõik lapsed soovisid minuga ikka ringi teha ja igas variandis siis. Variante oli vähemalt viis. Kujutate ette:D Pikki liuge saavad teha vähemalt 120 cm pikkused lapsed ja Meena saadeti alati mõõdupuu juurde. Silmaga vaadati, et liiga pisike, aga andis mõõdu kenasti välja ja ikka silmaga nähtavalt. Ega sinna ei tasugi eriti alla 120 cm pikkuste lastega minna, jäävad paljust lahedast ilma.

Olin algul natuke kahtlev, kui Meenaga ennast "tornaadosse" sättisime. Selline tunne oli, et tal närv ei pea vastu ja ta ei tulegi sõidule. Õnneks sain ta niikaugele, et istusime juba rõngas ja läks sõiduks. Tagasiteed ei olnud. Meenale meeldis ja sõitsime veel kõik teised rajad ka läbi ja mõnda veel mitu korda ja ta tegi seda veel Metega ka:)

Tornaado

Jaskar oli meil kaasas väga suur abi. Tema sehkendas põhiliselt Stigiga. Ja kui meie Jaskariga liuge tegime, hoolitsesid Stigi eest Mete ja Sten. Üldiselt võiks sellistele väikelastele olla seal natukene parem bassein hästi väikese veega ja atraktsioonidega. Sellest tundsime küll puudust.

Umbes poole peal hakkas Jaskar igavust tundma ja koju tahtma. Õnneks lasi ta Stigil ikka une ära teha ja sel ajal siis püüdsin ta jälle liuge tegema meelitada. Eks ma andsin endast parima, et kõik tegevuses oleks. Mete ja Sten said küll koos kenasti hakkama, aga Meena ja Jaskar olid minust sõltuvad. Lõpuks soovis veel Sten ka minuga paar sõitu teha-loomulik ju:) Kuigi mu süda läikis kogu sellest trepist üle-torust alla trallimisest, läksin Steniga "tornaado" sõidule veel. Saime alla ja siis ma tundsin, et enam ma ei suuda. Õnneks oli WC kohe käeulatuses ja jõudsin kenasti potti oksendada. Siis lapsed vaatasid, et ma ikka ei simuleeri ja asi on tõsine-jätsid mu rahule:D Eks mul hakkas natukene parem küll peale kergendust. Aga sellega mu sõidud ka lõppesid. Ma olin vist tol päeval kõige suurem sõitja seal:D

Kuskil peale viite hakkasime Jaskari rõõmuks pakkima. Tekkis veel väike probleem riietusruumis, kui ma oma kappi lahti ei saanud enam. Minu, Stigi ja Meena riided olid luku taga ja nii me siis pool alasti ootasime, et probleem lahendatud saaks. Stig lippas alasti ringi senikaua, meil olid õnneks saunalinadki ümber. Olin jätnud kapi lukustamata ja sealsed töötajad olid seda vahepeal ise teinud. Pidin mingid allkirjad andma turvatöötaja valvsa pilgu all ja siis uuriti ka kapi sisu. Tehti kontrolli kas on ikka minu kapp. Küsiti, mis kapi sisu ka on. Ütlesin, et riided. Küsiti kas kott ka on. Mina segaduses vastasin, et ei. Tegi siis kapi lahti ja hiilis, nii et mina ei näeks ja oblaa, esimene asi, mis turvale vastu vaatas oli kott-minu käekott. Hakkasid kohe kahtlustama, et see ikka ei saa minu kapp olla, et tegu täieliku "petisega". Uurisid siis edasi, et mis kotis on. No autovõtmed. mul kindel koht võtmetele alati. Otsisin kiirelt probleemideta võtmed kotist välja ja sellega olid kahtlused ka hajutatud ja saime oma asjad kätte:) Turvalisus on seal kõrge, peaks ütlema.

Nagu näha, olid ka föönid kohapeal olemas

Siis saime üleriided kätte ja jällegi väljapääs käepaelte abiga läbi turvaväravate. Valisime oma pildid välja ja oligi meie veepargi külastus ühelpool. Kella kuue paiku istusime autos ja olime valmis kodu poole sõiduks.

Meie ees valib üks külastaja omale pilte välja

Pildid saab kenasti CD-l kaasa

 Mõned profifotod meie päevast...

 Et kõigi minu värskete postitustega kursis olla, siis liitu minu FB-i lehega. Lähim info siin.

Ootus

Tänane päev on enamjaolt kulunud ettevalmistustele, et homme rahuliku südamega Jurmalasse Livu veeparki sõita. Lapsed on väga elevil ja seda juba mitu päeva. Kohe on tunda, kuidas seda homset päeva nii väga oodatatakse. Kõik on kuidagi motiveeritud ja abivalmis igas asjas. Nii võiksiki jääda:D Praegugi on majas juba vaikus, et homne ikka kiiremini tuleks. Koolist-lasteaiast on kõigile vaba päev võetud. Mete peab loobuma kooli jõulupeost, mille üle ta väga ei kurvastanudki. Koolikaaslastelt on ta väga palju head tagasisidet saanud Livu veepargi kohta, et see on momendil nr.1.

Ettevalmistustest tähtsaim oli täna moonakoti kaasa tegemine. Hommikul tegin suure hunniku ülepannikooke, millest suutsin 12 kooki ka kõrvale nihverdada-igale kaks kooki, et tee peal midagi näksida oleks. Lastega väga oluline nüanss. Minu lastega.

Kõrvitsa tegin ära. Kõrvitsaga on sel aastal oma lugu. Kevadel sain taimed, mis istutati ka põllule maha (eks isiklikult vihmaga istutas põllul), sügisel sain eksämmalt kõrvitsa ja et rodu korrapäeraselt jätkuks, peaksin ka valmis tehtud kõrvitsad jõuludeks saama. Nii ta ju tavaliselt kipub olema. Olen laisk olnud. Lasin külmal kõrvitsad ära võtta. Tegin küll saadud kõrvitsa ära, aga jõuludeks ei jää sealt midagi. Maitseb lihtsalt meie perele liiga hästi, isegi Meenale:) Kaasa võtan ka vast midagi. Praegu ei taha mõeldagi, nii palju sai söödud. Loodan, et hommikul on isu tagasi.

Lõpuks tegin veel kilost hakklihast kotlette. Seekord natukene pisemaid, et oleks hea reisi peal näpu vahelt süüa. Nii kui nii hakkab üks suur söömine pihta juba enne Riiat, nagu tavaliselt.

Päeval said autole lisaistmed sisse. Siis mahume kõik kuuekesti ilusasti ära-igal oma koht, ei tohiks mingit nügimist tulla. Võitlus kohtade pärast võib-olla ainult. See on tavaline ja ma olen juba harjunud sellega. See võitlus käib ka peale iga peatust. Siis joostakse või jäädakse üldse autosse istuma, et mitte paremast kohast ilma jääda. Ainult üks koht on kindel-minu:) No ja Stigi turvatooli ei hakka ka keegi liigutama õnneks.

Ma ei tohiks seda rääkida, aga Stigi turvatool oli kunagi Jaskari turvatool. See tool on olnud kõigi minu laste kasutuses, vahepeal isegi uue katte saanud ja kevadel peaks 18 aastat vanaks saama. Sel ajal, kui Jaskar sündis, polnud vist isegi turvahälle veel eriti liikvel. Ja kuna ta oli suurt kasvu tita, sai ta omale selle turvatooli esimeseks tooliks. Käib ka lamavasse asendisse. Ja nüüd kasutab seda Stig.

Auto sai ka tangitud ja selle eest aitäh isale-emale, kes igati abiks, et meie jõulureis ikka kenasti teoks saaks. Isa oli kohe päri ja nõus ilma pikema jututa abistama, kui talle rääkisin, mis plaan mul lastega on-oleks vist isegi kaasa tulnud hea meelega. Ja siis ma isekeskis mõtlesin, et mul on ikka vedanud küll. Ema-isa on alati tegelenud selliste asjadega, nagu puude tegemine, ehitamine, kõpitsemine siin ja seal ja mina olen saanud olla laste päralt ja keskendunud oma probleemidele. Nad on ikka palju asju minu eest ära teinud, millega poleks ma iialgi hakkama saanud laste kõrvalt. Ja muidugi asendamatu "eks" kaasa arvatud:) Ja nad on ka lapsi kantseldanud üksteise võidu. Asendamatud inimesed minu elus.

Täna käiski ema välja uue plaani. ma ei tea, kas ta võttis seda tõsiselt või tegi niisama nalja mu üle. Ta arvas, et peaksin kahe väiksema lapsega jälle Saksamaale paariks aastaks minema. Meena kooli ja Stig lasteaeda, et keelt õppida. Stigil praegu õige hetk saksa keelega tutvust teha, eesti keel peaaegu suus:D Ja Meenal vaja keelt värskendada ja tähtede-grammatikaga tutvust teha. Hea plaan:)

Nii...nüüd oleks veel vaja Meena kingitused välja otsida ja hommikuks kenasti välja panna, et ta ikka aru saaks, kui tähtis on tema sünnipäev. Isegi Mete muretses oma pisku taskuraha eest Meenale üllatuse, kuigi nad kaklevad nagu kass ja koer vahet pidamata. Südames on on vist siiski üsna lähedased ja sõbrad:D Võib-olla hakkavad tulevikus isegi sõbrannatama vaiksetviisi ja koos pidudel käima:D Ok, ok...unistan jälle!:)

Ühe tordisöömise tegime ka juba ära. Ema tuli õhtul kahe tordiga-meile sefiiritort, lastele tavaline kreemitort. Nii et sünnipäevapidustused alaku!

 

Katastroof

Minu suur lasteaia jõulupidu lõppes järjekordselt katastroofiga. Ootused olid suured, sättisin isegi ennast natuke rohkem, kui tavaliselt. Aga mis sest tolku. Pidu nautida ikka ei saanud.

Esiteks olin sunnitud Stigi kaasa võtma, sest kodus polnud kedagi, kelle hoolde teda jätta. Mete ja Sten pidid täpselt kella viieks olema külamajas näidendi proovis ja ma ei saa ju neile Stigi kaasa anda. Võtsin siis lasteaeda kaasa, mis mul muud üle jäi, kui tahtsin Meena peost osa saada. Minemata ka ju jätta ei saa.

Olime õigeaegselt kohal ja kui Meena teiste laste seast välja ilmus, selgus, et temal on kõhuvalu. Nägu üsna viril peas. Rippus mul juba küljes ja aimasin kohe halba. Õnneks kasvataja sai temaga nii palju kaubale, et ta lasi meil saali minna.

Saalis olid juba teised probleemid - Stig. Temal ju vaja kohe minna kõike uurima ja näppima. Püüdsin küll mingi aeg tema tähelepanu püüda ja mõtted mujale juhtida välja pandud piparkoogikausist, aga edutult:D Aga kaua sa suudad. Ta on selline laps ka, kes ei võõrista, ei karda ja on kõigest väga huvitatud. Süles teda kinni hoida mina ei suutnud. Kui kava pihta hakkas etendusega, sehkendas Stig ikka siia-sinna. Ega mina eriti osa ei saanud, kuigi oli väga hästi mängitud tükk kasvatajate poolt, toredate kostüümidega, sisu poolest humoorikas ja lavakujundus ka väga õdus.

Suutsin kuidagi Stigi taltsutada, kuigi ta jooksis mitu korda ikka saali peale, et ringi sahkerdada ja eks ta segas sellega ka teisi vaatajaid. See ju tavaline probleem sellistel üritustel ja palutakse ikka oma väikelapsed parem koju jätta, et mitte teiste pidu ka ära rikkuda. Oeh! Eks mitu korda ikka õeldi ära ka ja paluti mitte lapsel segama minna. Andsin endast tõesti parima ja see oli tõesti viimane kord, kui Stigi sellisesse kohta kaasa võtan. Pigem jään ise ka koju.

Kui tantsuks läks, oli näha Meena näost, et ta kukub kohe kokku. Nägu oli ikka väga - väga ära vajunud. Kasvataja hoidis teda ikka kuidagi tegevuses. Eks see saal oli ka soe ja umbne. Läksime vahepeal koridori peale, kus oli natuke värskem ja jahedam õhk ja Meena sai lonksu vett ka juua. Paremaks see midagi ei teinud, paha oli tal ikka tema jutu järgi.

Koridori pidin ka Stigi pärast minema, sest tema lõi ennast peaga kuskil ära ja pistis valju häälega uluma. Kujutate ette, milline "vahva" pidu mul ikka oli. Vaju või häbist maa-alla:D Rohkem ma lastega saali ei läinudki. Meena kurtis aga kõhuvalu edasi ja otsustasin, et on parem lahkuda. Milleks rikkuda teiste jõulupidu minu tittede pärast.  Ja võib-olla tõesti oli Meenal nii paha ja ta piinles (nagu tavaliselt, kui mõni pidu on). Tõin oma "7" asja ja seadsime ennast minekule.

Saime kenasti enne peo lõppu minema, kui riieteruumis on niikuinii suur tunglemine tavaliselt. Jõuluvana juurde Meena ei saanudki, kasvataja tõi tema paki ise meieni. Kommidest ta huvitatud ei olnud - imelik laps. Stig oleks kohe kommikoti kallale asunud ja paljud lapsed seda ka tegid. Meena aga mitte.

Kui lasteaiast välja astusime, pidi Meena peaaegu kokku kukkuma. Talutasin ta siis autosse, lasin istme alla, et ta pikali saaks olla ja sõitsime koju.

Selline oli siis jõulupidude avapauk minu jaoks:D

Igal pool näpud küljes

Millegipärast tunneb Meena ennast nüüd, kui kodus oleme, palju paremini. Sõi, tegin talle kummeli teed ja tuju on hoopis midagi muud, kui lasteaias. Saa siis aru!

Hakkame kommi sööma, läheb tuju paremaks:)

 

Pisikene tänukink

Kohe-kohe on jõuluaeg ja mis sest, et sai kokkulepitud, et kinke suured inimesed sel aastal ei tee. Nii kui nii tehakse, sest ei saa ju vastu panna soovile kellelegi midagi kinkida. Kinkimise rõõm on kõige suurem rõõm:)

Seepärast tahakski kellegile oma lugejatest ka pisikese kingi teha. On ju ikkagi jõuluaeg! Miks mitte:) On ainult üks pisikene tingimus, et kingile pretendeerida - ole minu Facebook´i lehe jälgija. Ühtlasi jõuavad siis ka sinuni minu kõige värskemad postitused ja aeg - ajalt ka meie jooksvad tegemised. Kui sa aga seda juba oled, oled automaatselt loosis osaleja. Teie 71 inimest, kes te olete lühikese aja jooksul juba Shoppingq FB-i lehe meeldivaks märkinud, teile suur tänu ja juba ka head loosiõnne!

Loosimine leiab aset 21. detsembri õhtul kell 21:00!

Mis siis kingipakis on? Tavaliselt peaks see üllatuseks jääma, aga siin ta on...Tupperware Köögi - Kati. Sellega saad sidrunit riivida, sidrunist mahla pressida, munavalge kollasest eraldada ja kõike seda kaane all külmas hoida. Lisaks, et ka suu magusaks saaks, saksa traditsioonilised pehmed piparkoogid glasuuriga.

Olge aktiivsed ja head loosiõnne kõigile "vanadele" ja uutele liitujatele!

Mõnus restart

Täna siis on meil taas interneti ühendus. Laupäevast saati täitsa võõrutusel olnud internetist, nii mina kui lapsed. Lastele mõjus muidugi ilma netita elu natukene valusamalt kui mulle. Mina - erinevalt lastest -  otsisn endale tegevust, et mitte skisofreenisliselt oodata ja soiguda, telefon käes, millal lõpuks maailmaga ühendust saaks.

Vool tuli jumalale tänu pühapäeval 9 paiku. Ööpäev siis ühesõnaga ilma vooluta. Elu seisis. Laupäeva õhtul, kui pimedaks läks, venitasime ikka seitsmeni kuidagi taskulambi valgel välja. Siis lugesin Meenale unejutu ja saime pooled lapsed magama. Mete kurtis, et temal lihtsalt und ei tule ja ta ei saa magada nii.

Stig roomas taskulambiga mööda tooli- ja lauaaluseid, temal igav ei olnud. Põnev ju pimedas hiilida ja maailma avastada. Meena ka ei kurtnud, et igav on. Temal oli kogu aeg tegevust. Küll värvis ja joonistas, kleepis ja meisterdas. Tema ei sõltu nutiseadmetest ja oskab ka ilma voolu ja netita elada.

Lõpuks puges Mete minu kaissu ja hakkasime igasuguseid sõnamänge mängima ja automarke ära arvama. Need meil ise välja mõeldud juba Saksamaa aegadest, kui oli vaja pikki tunde autos veeta ja aega kuidagi sisustada. Siis laulsime kõik laulud läbi, mida me oskasime ja nii me lõpuks magama jäime. Nagu kolm kilu kilukarbis, mina kahe lapse vahel pulksirge.

Ja meie pettumuseks ei olnud ka hommikuks veel voolu. Alusatsime siis pliidi alla tuletegemisega, et kohvivee sooja saaks. Mete lippas puide järele, Sten hoolitses, et kassid söögi saaks. Õnneks tegin reedel kartulisalatit, keetsin potitäie koorega kartulaid ja kapsa võtsime laupäeval ahjust - söögimuret ei olnud. Salatikauss oli tormiööl väljas jahedas. Polnud isegi ära lennanud:) Ainuke väga paha asi voolukatkestuse juures ongi vee puudumine. Kraanikauss oli meil musti nõusid täis kogunenud pühapäevaks. Puhastest nõudest puudust veel ei olnud, aga rõve ikka, kui enam ligi ei saa kraanikusile. Vähemalt Stig säästis mind ja ei kakanud kordagi selle aja jooksul. Mida ma oleks siis teinud, kui oleks vaja olnud veel sitta ka rookima hakata selles kaoses.

Kui kohvivesi pliidile sai (olin ettenägelikult veekeedukannu vett täis lasknud eelmisel päeval) istusime maha, et mõnusasti oodata, kuidas vesi kahisema hakkab ja kohe - kohe kohvi saab. Ja siis, nagu taeva kingitus, saabus vool. Elu hakkas keema, mitte enam kohvivesi. Hüppasime diivanilt püsti ja lapsed karjusid õnnest. Täielik restart meie majapidamises! Mõnus, kui sai kohe pesumasina käima panna, teleka käima, kohvimasinast värske kohvi ja siis kohe mõnuga nõusid pesema. Mis elul viga, kui on vool. Kuradima kallis küll, mis seal salata. Aga asendamatu siiski.

Mis jäi tulemata, oli internet. Aga me oleme elus:D Järgmise võõrutuseni!

Jõuluhõngulised kõrvitsaküpsised

Olen taas levis ja ilma pikema jututa panen kirja Alli soovil kõrvitsaküpsiste retsepti, mis sai hea vastuvõtu pühapäeval külamajas. Ja muidugi ka kodus. Tänaseks pole enam puru ka neist järel. Nii maitsvad oli. Ja Meenale maitses tainas kohe eriti hästi sel korral. Käis iga rullimise järel tainast näppamas ja viis väikesele vennale ka. Tema jutu järgi. Mul on tunne, et see oli ainult ettekääne, et ikka rohkem tainast saada :D

Olen seda retsepti korra jaganud ka selles postituses, aga seekord jälgisin rangelt retsepti ja sain sellise tugevama piparkoogitaigna kontsistentsiga taigna, mida naljalt lusikaga ikka küpsetusplaadile ei pane. Otsustasin kasutada sama tehnikat, nagu piparkookide tegemisel ja väga lust oli teha, kui vastavalt vajadusele taigna töötlemisel ja rullimisel ka jahu kasutada. Tegin valmis ka shokolaadi rasplid ja panin seniks külma, kui ma taignaga tegelesin. Aga need avastasin  kapist, kui olin kõik köögi juba ära kraaminud ja küpsisetegu oli lõppenud:) Oh seda peakest! Aga olid ka ilma head. Teinekord olen hoolsam:)

Nüüd siis retsepti juurde...

Vaja läheb:

200 g võid
300 g pruuni suhkrut
400 g kõrvitsapüreed
100 g shokolaadinööpe
2 tl vanilje ekstrakti
450 g jahu
3 tl küpsetuspulbrit
2 tl kaneeli

Segasin või pruuni suhkruga vahuseks. Lisasin kõrvitsapüree, mis on minu puhul võetud sügavkülmast. Võib ka värske teha ja ülejäägi küpsiste tarvis taas sügavkülma hoiule panna, et edaspidi hea võtta oleks. Ülessulanud püreest kurnasin vee välja. Ühendasin kuivained (jahu, küpsetuspulbri, kaneeli, vanilje) ja segasin või - suhkrumassiga. Nüüd on see hetk, kui oleks vaja lisada ka shokolaadinööbid. Mina riivisin jämeda riiviga 100 g tahvli Bitteri shokolaadi. Ma kujutan ette, et piparkoogivormidega on parem teha, kui nööpide asemel on rasplid.

Tainas segatud, siis edasi tuleks toimida nagu piparkookide tegemisel. Soovitavalt siis tainas rullida ohtra jahuga õhemaks ja teha küpsised piparkoogivormide abiga. Küpsetada 200 kraadi juures kuni on mõnusa jumega. Tunde järgi ühesõnaga!:)

Head katsetamist!
 

Livu veepark - küsimused

Et kõik ikka kenasti sujuks, siis peaksin endale mõned asjad enne suurt ettevõtmist selgeks tegema.
Mul tekkis hulga küsimusi:

1. Kas piletid saab ka kohapeal osta, või tuleb seda teha läbi interneti siin ja broneerimine oleks hädavajalik?  Püüdsin seda teha, sisestasin juba ka kaardi andmed, et makset sooritada, kuid siis lõi ette kogusumma ja kui ma nupule "Pay" vajutasin, küsis taas kaardi andmeid. Arusaamatu? Miskit seal ei toimi või teen mina midagi valesti?

2. Nagu ma aru sain, siis piletid "kogu päevaks" hõlmavad aega 12:00 - 17:00?

3. Siin reisikirjelduses tuleb välja, et Jurmalasse sisenedes pean lunastama Jurmalasse sissesõidu pileti? Kogemused, arvamused?

4. Veeparki sisnemeisel saab iga külastaja käekella meenutava rihma, millel on rahalimiit? Seletaks keegi teadja äkki lähemalt? 43 EUR-i virtuaalkrediiti on võimalik vist sellele rihmale laadida, et rahaga sebimist ei oleks?

5. Kas pileteid lunastades küsitakse ka ID-kaarti, et vanus kindlaks teha?

6. kuidas on auto parkimisega? Majal parkla, tasuline, tasuta?

7. Söök, jook? Nagu ma aru saan, siis päris mitu söögikohta on kohapeal (hinnakiri siin ) ja isegi veebaar. Kas midagi võib endal ka kaasas olla? Kas on mingi konkreetne söögikoht, mida soovitate?

8. Riietus? Kas võib ka bikiinidega olla, või on kohustuslik trikoo:D Kas hommikumantel oleks vajalik, leiaks kasutust?  Stig - kas temal peab ujumismähe olema, kätised( kindlasti)? Kas kohapealt saab ka vajadusel ujumismähet osta?

9. Sünnipäevalastele tundub ka midagi "ekstra" olevat. Soodsam pilet?

Kui on veel midagi, mida peaks teadma, laske aga julgesti tulla. Eriti lastega seoses. Ootan põnevusega!

Mina olen otsustanud

Nüüdseks on otsus langetatud, kuupäevad paigas, koosseis koos. Mina oma peas olen valmis minema Livu veeparki, aga nagu ma siin postituses kunagi kirjutasin, kuidas jõuluhullust vältida ja tegin ka juba mõned ettevalmistused paberi osas, siis täna sai paber lõplikult täidetud ja lastele ka oma valik jäetud. Ma väga loodan, et nad saavad Jõulumehe pakkumistest lõpuni aru ja valivad selle "õige" välja (Livu loomulikult)!

Mina ei kõssa midagi. Kui valivad Lottemaa, lähme - ise teavad!:D Valik on nende ja Livu neist kõige kulukam (piletid ca. 100 eurot kogu meie pere). Mina olen igatahes põnevil. Ja tänan kõiki kaasamõtlejaid!

Peaasi, et lapsed kõik terved püsiksid selleks ajaks. Reis on plaanitud 18. detsembri  peale, siis on ka ühtlasi Meena 6. aasta sünnipäev ja äkki saame Meena pileti veel soodsama hinnaga (5 aastase taksiga), kuigi selle peale eriti panustada ei tasu.

Haigustega on nii, et Sten on momendil küll haige. Öö läbi oksendas ja hommikul kurtis kõhuvalu. Palavikku ei olnud, aga praegu puhkab ta ennast raskest ööst välja. Kuulsin, kuidas ta ikka ja jälle oksendas. Tavaliselt peale esimest oksendamist hakkab parem ja sellega asi piirdub, aga no temal tuli küll kuidagi tihti ja palju seda okset ja ilma lõputa. nüüd on pikem vahe sees ja loodame, et on ühel pool. Natukene taastumist ja puhkust ja läheb edasi jälle. Järgmisel neljapäeval peavad kõik terved kui purikad olema ja oma päeva nautima. Kujutan ette, kuidas nad rõõmustavad:) Mete eriti!

Mete on viimasel ajal spordiga järjest rohkem sinasõbraks saanud. Järjest saadetakse teda võistlustele. Tänagi on tal koolivaba päev ja läks Viljandisse rahvastepalli võistlustele. Õhtul oli ta väga õhinal ja ootas niiväga hommikut. Natukene tähtsamad asjad momendil peale võistluste on talle veel Loom bandsid (heegelkummid). Ma eile õhtul lugesin natukene nende kohta ja päris hirmuäratavaid lugusid on - alustades allergiaga ja lõpetades vähi ja sigivushäiretega. Väga asjakohased arklid on Perejalaps.ee-s ja ohtlikest mänguasjdest on hea artikkel siin.

Nüüd ma siis ei teagi, kuidas toimida. Praegu heegeldab ta sõbrannalt saadud käevõru kummidega ja ta on nii vaimustuses. Tal on neid ainult käputäis ja tema sooviks on kiiremas korras "vähemalt" üks stardikomplekt saada. Eile sobras ta eBays ringi, aga laitsin tal selle idee maha. Hiinast kas tulevad liiga kaua ja päritolu on kahtlane, Saksast on postikulu liiga kõrge. Tegin talle ettepaneku meie oma poest vaadata ja siis saab ühtlasi ka nuusutada. Kui ikka haisevad mürgiselt, mina ei luba osta. Aga tundub, et see on tal mingi järjekordne kinnisidee ja niisama lihtsalt ta alla ei anna. Nii nende poppide asjadega on. Kõigil on ja minul peab ka olema.

Kui juba jutt laste peale läks, võtame siis kaks veel läbi - Meena ja Stigi.

Meena oli eile jälle sõiduvees ja teleka ees oma favoriiti fännamas - Aulet. Eesti Tippmodellist käib jutt. Nädalavahetusel külamajas oli Aulel kohe kindlasti üks fänn, kes ümber tema tiirles - Meena. Ja bussis olevat a Meena korra Aule kõrval istuda saanud. See oli Meena jutt. Kas see nii ka oli, ma ei tea. Ja kui eile välja hääletamiseks läks, olid meie lapsed kindlal teadmisel, et Aule see olla ei tohi, tema peab jääma. Jäigi, meie rõõmuks. Reklaami pauside ajal loomulikul lõi Meena ennast jälle üles, küsis kontsakingad ja hakkas mööda tube traavima, omal huuled kärtspunaseks võõbatud. Ma siis püüdsin pildistada teda, mis käib ka ju modellitöö juurde, aga Meenal püsivust ei olnud, andis pildile püüda. Poseerimist peab ta veel harjutama:D

Aule

Aule pisikene fänn:D

Ja minu imestuseks soovis Mete ka üht paari kontsakingi. Pani jalga ja tegi ka paar tiiru. Ega Stig halvem ei olnud, väga edukalt "uisutas" kontsadega edasi:)

Nii meil see eilne õhtu jälle möödus modellisaate säras. Muideks, Stig oli täna esimest ööd ilma mähkmeta. Päevad mööduvad tal kõik kuivalt, vahel küll mähkmega, vahel ilma. Kui ma tal mähkme all hoian, saan natukene vabamalt võtta, eriti "number kaks" häda korral. Selle tahab ta ikka püksi teha ja siis on hea, kui ikka mähe all on. Muidu on ikka päris näotu.

Tal on oma taktika selle kakamisega. Nii kui vaikus majas on ja ma kuulen Steni toa ukse kinnipanekut, on selge, et Stigil on kurjad plaanid - kakamine. Ja ikka alati otsib ta ühe vaiksema nurga, kus oma tegu toime panna. Kui mina kohale jõuan, on tavaliselt hilja ja puhas mähe jälle lihtsalt täis lastud. Aga kui kakaga ühel pool, lippab ilma mähkmeta ja kõik pissid teeb potti. Ise küll väga ei küsi - vahest nii moka otsast mainib, aga kui mina ta potile panen, on piss kohe tulemas. Pool võitu on igatahes käes:)

Oligi laias laastus kõik, mida mul praegu õelda oli:D

Jõulukingitustest

Raske teema sel aastal mul nende kinkidega. Lastel on küll kõigil enamjaolt omad soovid, aga mina neid niikuinii sel aastal täita ei suuda. Seega olen omakeskis mõelnud, et kuna neile kõigile on Saksmaalt saabunud pakis igale kink - isegi minule ja Stigile, mis on vägagi erakordne, siis mõtlesin, et äkki pakuks lastele hoopis mingi elamuse jõulude puhul. Seda nodi ja nänni on meil niigi küll ja eks pereringis saadakse ka mõned kingid, ilma ei tohiks keegi jääda.

Seega mõtlesingi, et teeks lastega hoopis midagi koos - läheks kuhugile, vaataks midagi, sööks väljas ühiselt. Mida iganes. Ja hea, kui saaks seda teha ilma suurema etteplaanitsemata. Ei jõua mina muidu ära vastata, millal läheme, kuhu läheme, kes kaasa saavad ja mitu päeva veel. Mina võin oma peas varem plaani välja mõelda ja siis lihtsalt ütlen, et nüüd lähme sinna ja sinna, pange ennast minekuks valmis ja LOS! Minu arvates hea plaan midagi ühiselt ette võtta ja pakub võib - olla rohkem, kui mõni plastikust mänguasi (Monster High näiteks).

Ja üks hea mõte oleks midagi veega seoses, sest vett armastavad kõik..peale minu. Aga ma olen nõus kaasa tegema - päev aega näiteks vees ligunema. Kui ma siis sedagi teha saaks. Kujutan juba ette, kuidas ma pean ilma lõputa Stigi vees ujutama:D Sest tema ju ilma abita vee peal ei püsi ja vees olla meeldib talle väga.

Siinkohal palukski teie abi. Kuna ma Eestis polegi kuskil veekeskustes käinud, siis kus oleks tegevust nii 17 aastasele kui ka 2 aastasele ja mulle ka mudugi. Kus oleks kohvik veekeskuses kohapeal, kus lamamistoolid. Ja kus oleks soe. Ja ei tohiks väga kaugel olla. Tallinn jääb ära, Pärnu ja Tartu maksimum ja võib ka päris asustamata kohas olla. Pole aimugi, kus siin need kohad on. Ja eks Jurmala Livu veepargist (Läti) kuulaks ka huviga, mis ja kus?

Tornado

Kuulan teid!

Moskvasaiad

Täna olen ma triksis - traksis ja tubli. Võtsin ette küllaltki töömahuka küpsetamise. Ega ta nii töömahukas ka tegelikult ei ole, aga see taignaga mökerdamine pole mulle eriti konti mööda. Ma olen rohkem selline kringlitele ja plaadikookidele spetsialiseerunud. Saiakesed pole minu rida. Aga et poes korralikke (mannapudruga) Moska saiu saada ei ole, siis peab ju ise tegema. Viimati tegin neid 4. veebruaril käesoleval aastal ja kui ma õigesti mäletan, siis emaga koos.

Täna olen üksi. Isegi Stig magab. Taigna panin kerkima küll koos Stigiga, aga see kõige hullem sai üksi jutti aetud.

Kuidas siis neid õigeid, nostalgilisi Moskva saiu tehakse? Tavaline pärmitainas on vaja kerkima panna. Seda oskab ju igaüks? Minu tainas oli täna nagu tatt, rullides venis aga muudkui kokku tagasi. Ei tea, mis tal viga oli:D

Kui tainas kerkimas, siis asusin mannapudru sisu  kallale.

Vaja läheb:

2 spl jahu
4,5 spl suhkrut
20 g sulatatud võid
2 muna
2 spl mannat
3 dl piima
noaotsaga soola
3/4 tl vaniljesuhkrut

Ütlen kohe ära, et mina kahekordistasin koguseid. Igale saiale panin ikka kõvasti sisu ja sain kokku kolm pannitäit saiakesi (3 x 10). Pool jahu kogusest asendasin mannaga ehk siis minul oli vaja 2 spl jahu ja 6 spl mannat. Et ikka mannased saiad oleks:)

Segasin jahu ja manna, lisasin sulatatud või ja lahtiklopitud munad ning segasin ühtlaseks, segasin juurde  1dl piima ja kuumutasin pidevalt segades 60 kraadini. Lisasin segades ülejäänud keeva piima ja tõstsin tulelt ning lisasin soola ja vaniljesuhkru. Kui kreem jääb vedel, võib seda veel kuumutada, aga kreem muutub ka jahtudes paksemaks.

Taina rullisin 24 x 40 cm suuruseks ja lõikasin sellest 8 x 8 cm ruudud. Iga ruudu keskele panin ohtralt "putru"  ja tõstsin taigna kahest nurgast keskele üle pudru. Saiakesed tõsta paberiga kaetud ahjupaadile ja määrida munaga ja jätta veel kerkima 20 minutiks. Küpsetada eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 12 minutit.

Nüüd on vaja ülejäänud tainas kuidagi ära kasutada. Arvatavasti tuleb üks õunakook veel ja kringel.
Head isu!

Kultuurielamused

Tuleb postitus põhiliselt Mete ja Steni viimase aja kultuurielamustest. Seda on päris palju kogunenud lühikese ajaga, mis on ainult teretulnud.

Eile võtsime kätte ja läksime ekspromt kinno. Mõeldud, tehtud! 15 minuti jooksul otustasime ja panime plaani paika. Ei mingit päevade pikkust plaanimist. Minul oli plaan muidugi peas küpsemas juba nädalapäevad, sest siinsamas, meie lähilinnas näidati eile kaks seanssi "Nullpunkti". Miks siis mitte juhust kasutada. Ei pea ju alati kuhugile kaugele sõitma ja piletihind (2 eurot) ka soodsam, kui suures linnas.

Ladusin lastele plaani välja. See oli kella kuue paiku õhtul. Film hakkas seitsmest. Lapsehoidjat meil veel ei olnud. Aga ema oli kohe - kohe Meenaga kodu jõudmas, nii et tegime talle kiire ettepaneku Stigi ja Meenaga õhtu veeta, seni, kuni meie Steni ja Metega kinos oleme. Ema tõi kodust oma kudumise ja meie kiirustasime kinno. Lahe. Kiire tegutsemine.

Mõned minutid enne filmi algust

Selline pisike ekraan võrreldes suure kinoga, aga ajas asja ära

Olime absoluutselt õigel ajal kohal. Saime normaalsed kohad ja olime ootusärevuses. Esimene kord ju meil kõigil sellises kohalikus kinos käia. Mina oma lapsepõlves käisin vist iga nädal kinos, vennaga. Siis oli see popp ja kättesaadav. Põhiliselt sai vaatamas käidud India filme ja selles samas linnakeses. Nüüd on see vana kultuurimaja juba ammu - ammu maha lammutatud, asemel autoparkla ja kerkinud uus moodne Kultuurikeskus hoopis teises suunas. Aga mäletan väga selgesti selle vana maja atmosfääri. Sai seal ju käidud ka käsitööringis lapsena. Armas maja oli! Kollane:)

Vana kultuurimaja viimased päevad

Filmi juurde tagasi. Sisu lühidalt selline...

Tundliku ja püsimatu loomuga Johannes saab sisse Tallinna eliitkooli ning võiks eeldada, et tema elu hakkab ülesmäge minema. Tegelikult satub ta klassikaaslaste vaimse terrori alla. Ta hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Lasnamäe sõpradelt, kes pühendavad oma aega pigem narkotsi panemise, ringi hängimise ja pidutsemise peale kui koolikohustuse täitmisele. Kodus peab Johannes toime tulema oma ema süveneva vaimuhaigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb oma elule teha totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama.

“Nullpunkt” on Margus Karu (sünd. 1984) menuromaanile tuginev draama tänapäeva noorte põletavamatest probleemidest – koolikiusamisest ja sellest tingitud madalast enesehinnangust, kohanemisraskustest ning tunnustuse otsimisest.

Film oli põnev. Eriti Steni (11) jaoks. Kestis 1 h 55 min. Tema oleks edasi vaadanud, lõppu ta ei oodanud. Niivõrd paeluv oli tema jaoks see sisu. Mete (10) oli vaimustatud roppudest sõnadest. Üllatus, jah? Ropp oli tõesti kohati, liigagi. Aga see on elu, eriti noorte seas, on kord nii. Kasvavad välja. Minule isiklikult meeldis geniaalne lõpp. Kahju ainult kõikidest "Pauladest". Vaadake ise, siis saate aru.

Üks väga tabav repliik siit...

Palun mine seda filmi vaatama. Isegi kui gümnaasium on juba kaugel ja, et peaaegu unustatud. Mine ka siis, kui Sa veel pole sinna jõudnud. Lihtsalt mine, sest see pole film ainiti koolielust vaid elust. Elust eestis, täna, 21. sajandil. See võid olla Sina või Su naaber. Ja kui Sa pole veel leidnud oma häält, et kiusajat pikalt saata, siis pärast viimast repliiki ’’Käi putsi, Paula’’ leiad Sa selle kindlasti!

Koduteel arutati siis üheskoos läbi kõik viimati nähtu ja võrreldi, mis oli hea, mis jama. Kooliga käisid Mete ja Sten esmaspäeval vaatamas jõuluetendust "Hiired on hiired". Mete oli pettunud, jama oli olnud. Keegi naine oli tema ees istunud ja terve etenduse aja kõva häälega jutustanud, mis muutis lapse teatrielamuse "jamaks". Stenile jällegi meeldis, püüdis mulle isegi sisu ümber jutustada. Kumbki sai kingituseks ka raamatu "Unenäo rong". Raamatud on alati toredad.

Ühes asjas jõudsid nad selgusele, "Printsess Luluu ja härra Kere" oli kordades parem etendus. Ja Mete Apollo kino külastus oli ka top viies:D Sten ei kujuta ettegi, mida "tõeline" kino endast kujutab, eriti koos popcorniga:) Eks me selle vea parandame õige pea.

Lõppkokkuvõttes olid lapsed nõus jälle minuga meie kohalikku kinno tulema, kui midagi uut näidatakse. Kultuurikava on meil tegelikult väga tihe kultuurikeskuses ja võiks tõesti tihedamini üritustest osa saada, kõik peaagu ju koju kätte toodud.

Koju jõudes olid toad soojad, nõud pestud, lapsed rahulikud. Küll on hea, kui tugivõrgustik on omast käest võtta ja lapsed on meelsasti ka aegajalt vanaemaga:) Ja meie - suuremad, saame koos omi asju teha.