Viimane piisk

Seoses selle kohutava tulistamisega on minu mõtted pidevalt nii selle ootamatu lõpuga õpetajal, kohutava teoga hakkama saanud poisil ja oma lastel. Sa ei või kunagi ette teada, mis juhtuda võib, kui oma lapsed heauskselt hommikul kodust välja saadad. Või sa tead, et sinu ema on tööl ja ootad teda õhtuks jälle kodu jne. Ei saa enam milleski siin maailmas juba ammu kindel olla, kahjuks!

Elu on habras. Eks meis kõigis on mingil hetkel "mõrvar" peidus, iseasi, kuidas me end talitseda suudame, kui kaugele meid on viidud ja millised võimalused meil on see "mõrvar" välja päästa.

Kui ma nüüd ennast näiteks tooks, siis mind on ka ikka mitmel korral üle piiri viidud. Kui mul oleks võimalus olnud relva kasutada, istuksin ma juba ammu kinnimajas. Õnneks pole ma relvadega sina peal ja pole mul ka ühtki lähedast, kelle tagant relv näpata. Ja pole huvigi, käsitlemisest rääkimata. Jumal tänatud!

Seega oli suur osa sellel kohutaval õnnetusel siiski relva ebapiisavalt turvaline hoidmine kodus ja kindlasti ka selle õnnetu saatusega (nüüdseks) noore inimese viimsele piirile viimisel. Niisama tühjast kohast sellised asjad ei juhtu.

See selleks, tegu on tehtud, üks inimene pidi oma elu jätma, teine peab edasi elama õõvastava teadmisega, mis ta korda on saatnud. Ma ei kujutagi ette, mis elu see on...jube!

Ja minu viimane piisk karikas täitub juba sellest, kui Stig köögilaualt piima näppab ja seda igale poole valada üritab.

Hetkel, kui Meena lasteaiast jõudis ja tuppa astus, olin mina ametis Stigiga pahandamisega, kui ta õunamahla kannu tilga piima valas ja ülejäänu üle lauaääre maha voolas. Meena muidugi mind kohe lohutama, et meil on piima ju küll, kaks pakki veel kapis, ise vaatas külmkapi uksel kurva näoga. Armas ju. Aga Meena oli minu ütlusest: "See oli viimane tilk, minu karikas on nüüd täis!", natuke valesti aru saanud. Tema arvas, et maha valatud piim oli viimane tilk :D

Stig on praegu sellises faasis omadega, et tal pole milleski abi vaja, ta saab oma aruga kõigega hakkama. Ja nii ta vahetpidamata majandab terved päevad siin kodus, igal pool on näpud taga. Vahest on ikka täitsa "katastroof". Aga meie pisikesed katastroofid ei ole mitte võrreldavadki nii koletute asjadega, mis "päris" maailmas juhtuvad.

Olge tähelepanelikud ja sallivad teiste inimeste suhtes!

Taskurahast

Tahaks natukene taskuraha teemal arutleda ja kirjutada, kuidas meie peres need asjad lahendatud on.

Ega meil mingit regulaarset taskuraha saamist lastel ei ole. Ja taskuraha teema tuli üldse päevakorda paar aastat tagasi, seoses ühe isiku tähelepanu juhtimisele, et lapsed peaksid õppima rahaga ümber käima ja nad on juba piisavalt suured, et taskuraha saada. Mete võis siis kaheksa olla, Sten üheksa.

Mina isiklikult seda vajalikuks ei pidanud, sest lastele ostsin kõik vajaliku niikuinii ja koolis neil raha vaja ei olnud. Milleks tekitada lisapingeid.

Lõpuks siis tänu väljaspoolsele survele vastu tulles, kehtestasime korra, et mete saab 5 ja Sten 6 eurot kuus. Ühes varasemas postituses ma olen juba kirjutanud, mida Mete oma esimese taskuraha eest ostis - püssi:D Tol ajal elasime Saksamaal ja nende taskuraha kulus kõik Yoohoo´de peale või siis kogumiskaartide peale, mis sel ajal saksa laste seas väga popp oli.

Siis mingil ajal kadus meil see komme taskuraha anda ära - iseenesest. Lapsed said ka aru, et asjal pole mõtet vist, et kõik kulub tühja tähja peale ja mina ostan neile nii või naa kõik vajaliku ja mul on seda raha rohkem vaja:D

Nüüd on meil tekkinud uus allikas, kust lapsed oma taskuraha saavad - taara, mis tuuakse Soomest. Minu eksmees toob kellegi soomlase käest alati Eesti märgistusega õlle - gini taarat suures koguses ja sellest saadud raha läheb Mete ja Steni vahel jagamisele. Mina olen muidugi taaraviija rollis:)

Kuus tuleb neile kummalegi keskmiselt ca. 8 eurot sellest taarast. Sten kulutab raha oma ehitusmaterjalidele, vahest ka mobiili kiledele - kaitsetele. Mete on selline, kes niisama raha juba välja ei käi. Oli siin ükspäev teatriraha probleem, mul ei olnud vastavaid kupüüre ja tuli paar eurot puud. Palusin Metel see enda rahast juurde panna. Ei tulnud kõne allagi selline variant. Käib ja loeb oma raha ja sealsamas käib koolis automaadist mingit "kräppi" ostmas. Loomulikult suudab ta koguda ka, kui tal mingi kindel soov on. Siis istub ta eBays, rehkendab ja arvestab, mis on soodsam ja ilusam ja palub mul ostu sooritada, omal süda verd tilkumas, et peab oma raha välja käima. Ja siis kui paki ootamine hakkab, läheb minu elu kibedaks. Küll pean mina siis ennustama, kunas pakk tuleb ja kui kaugel juba on. Oeh :D Sama Steniga, kui olen mingi päeva välja käinud, peab see asi ka sel päeval kohal olema. Kui ei ole, olen mina kõigis maailma hädades süüdi. Aga sellega harjub:)

Meena jällegi on teistmoodi. Ükspäev käis mulle peale, et tema tahab OMA raha teenida. Näeb ju, et teistel on raha, temal mitte. Saime siis nii kokkuleppele, et tema läheb riisuma välja ja veab lehed ka ära. Teadsin, et ega sealt erilist tööviljakust oodata ei ole, aga siis pole ma vähemalt niisama oma raha välja käinud ja tal on tunne, et peab ikka midagi liigutama ka enne. Toppis ennast siis riidesse ja läks. Nägin, kui ta paar reha tõmmet tegi ja vajus sujuvalt Steni ehituse juurde juttu puhuma. Võib - olla vedas paar koormat ka, polnud aega jälgida, aga varsti oli ta toas oma tasu nõudmas. Sai siis oma kokkulepitud kaks eurot ja oli õnnelik. 

Ja kui oli vaja lasteaeda teatriraha viia, oli tema kohe valmis oma kaks eurot välja andma, ise sealjuures õnnelik, et saab enda teenitud rahaga abiks olla mulle. Lasin tal seda rõõmu tunda loomulikult. Raha läks õigesse kohta ja kõik võitsid.

Metega oli meil varasemalt kokkulepe ka Meena lasteaeda viimisega. Taks oli 20 senti kord, nädalas siis 1 euro. Ikkagi tema jaoks töö ju ja ta oli sellega nõus. Lapsel on väike motivatsioongi.

Jaskar taskuraha ei saa ja maksab enamasti oma lõbud ise kinni. Suur mees ja teenib juba ise, uhkus ei laseksi enam "emme" rahakoti peal elada. Tubli on ta selles vallas mul.

Kuidas teie peres lahendatakse sellised elulised asjad?