Küsimused mulle

16. juuni 2015

Kui lõunauinaku aeg on...

Mul on selle blogimisega praegi nii nagu ta. Tahaks hirmsasti kirjutada, aga kui lapsed on päevast päeva kodus, siis lihtsalt ei teki sellist hetke, kui saaks omaette olla ja oma mõtteid koguda. Vao vahel kõblates ma saan seda aegajalt ikka teha, aga oleks ju vaja kohe kirja ka panna. Ja kui mul üks väike võimalus ka tekib ja olen saanud ennast enamvähem juba tahvli taha koos oma mõtetega sättida, siis keegi ikka katkestab selle helge hetke.

Tihti on ka nii, et toimetan köögis ja olen ennast häälestanud täitsa blogimise vaimus, ainult et lõpetan veel ühe ja teise asja. Ja nii ta läheb. Ei lõpe siis tegemist vajavad asjad. Praegugi oleks vaja minna pesu kuivama panna. Aga siis on kindel, et siia ma enam ei jõua teab mis aeg. Lasengi lihtsalt asjadel olla. Ei juhtu midagi, kui paar tundi hiljem see pesu kuivama saab. Huvitav oleks küll (lemmik töö mul siiski), eriti, kui igasugu uusi hilpe sai pestud.

Ei, ei käinud shoppamas. Tahaks küll minna, aga hoian ennast tagasi ja tegevuses, et sellised lollid mõtted peast ära läheks. Milleks kokku kuhjata, pole me veel paljaste persetega. Midagi ikka leiab veel. Ja rahaga pole ka priisata, mis sest, et ennast rikkamaks olen valetanud. Just tuli toimetulek arvele. 234€ +90€ vajadusepõhine peretoetus (oi kui huvitav on ju võõras rahakotis sobrada?) Sellega on vaja nüüd opereerida ma ei tea kui kaua. Midagi on veel lasterahast ka alles, aga kohe varsti on vaja autoremondi arve tasuda ja Jaanipäev on ees. Lisaks veel ühed pulmad, ühed juubelid, lapsed ootavad puhkusereisi. Oeh....Vast pean vastu:D

Mõtlen kogu aeg, et oleks vaja minna ja üks Kirbuturg teha. Aga ei saa vedama. Ei taha neid "kaltse" sorteerima hakata. Peab ikka väga kriitiliseks minema, kui ma ennast liigutama viitsin hakata. Tõuget on vaja.

Eile käis isa siin ja kui ta lahkunud oli, sain varsti talt kõne. Oli hunniku riideid leidnud. No mis ma kosta oskasin. Ei hakka ju läbi telefoni juhendama, et ole hea, võta see Lindexi asi ja see H&M-i seelik. Mis teab tema riietest ja mida tean mina kosta. Maha ka ei saanud ju asju jätta. Palusin tal asjad auto peale visata ja tagasi tulla. Päris head kraami oli. Nagu mul riideid vähe oleks, aga teate ju isegi...Neid ma nüüd hoolega pesengi, et siis vaadata, kas midagi loosi ka läheb. Niikuinii kannan päevast päeva ikka endale armsaks saanud mugavaid riideid.

Tegelikult tahtsin üldsegi praegust hetke, kui Stig lõunaund teeb, kasutada aega Stigist kirjutamisele. Pole ammu juba seda teinud. Mõned kirjutavad iga jumala kuu, kui lapsel kuukene kukub, pisikese kokkuvõtte. Mina ei märkagi, kui laps on näiteks 2 a. ja 4 kuuseks saanud mida ta praegu muideks ongi, kui näppudel lugeda.

Igavesti lahe kuju on ta meil. Räägib soravalt ja kõike. Ka roppe sõnu juhtub vahele suuremate eeskujul, kui "kulat", "pelse" ja "lõve" ropuks lugeda. Ka selliseid lahedadid ütlemisi on tal: "jumal küll", "issand jumal", "pilla-palla" ja neid kasutab ta väga osavalt ja tabavalt. Nalja kui palju. Viisakas on ta ka loomulikult. Kui midagi söögilauas ikka juurde tahab, siis ütleb: "palun veel putru", "palun veel vett" jne. Aitäh leiab ka alati kasutust. Ilus kuulata kohe.


Lemmik tegevused on ka välja kujunenud praeguseks hetkeks. Ikka istub ta oma Lego Duplo klotsidega ja ehitab "tormi", ise väga süvenenud asjasse. Mudelautod kaasab ta ka mängu alati. Neid hoiab ta ühes punutud korvis, kuhu ta need alati peale mängu tagasi paneb. Lasteaeda võttis ta ka need korviga alati kaasa ja kasvatajatele paistis see täitsa meeldivat, selline hoiukoht. Tavapäratu vist :D



Teiste lastega armastab ta peitust mängida. Ma heldimusega kuulan, kuidas Stigi kord lugeda on ja ta vuristab: "1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9..." Uskumatu lausa :D Üks kindel peidukoht on tal ka välja kujunenud, kahe kapiukse vahel. Tõmbab kapiuksed lahti ja poeb nende vahele. Peaasi, et lõbus oleks.

Õhtuti mängitakse väljas tagaajamist, kus Stig on ka suur osaline ja jooksja. Oh seda rõõmu ja kilkeid siis.

Üks "hitt" liikumismasin on ka Stigil väljas. Kui ta juba õues on, siis ringi liigub ta ikka oma armsaks saanud jooksurattaga. Paistab talle väga istuvat see ratas. Jõuab seda tõsta iseseisvalt, kui vaja, saab peale ja maha ja käsitleb osavalt. Mäest alla lastes tõstab jalad üles ja tasakaal täitsa olemas. Aga väntadega rattast ei arva ta veel midagi. Ei vänta ja kõik.



Mähkmevaba on ta juba jõulust saadik. Oma hädad teeb ainult meie wc-s, potti ta ei kannata. Olen talle ikka õpetanud iseseisvalt suurte wc-d kasutama ja ta saab ka ise suurepäraselt hakkama, kui ma juures seisan ja kiidan teda iga edukalt sooritatud liigutuse eest, aga kui ma hommikul magada tahan ja tema oma häda kurdab, siis ta hakkama ei saa. Pean sooja teki alt ennast välja ajama, ja minema teda pissitama. Ja kui me parasjagu arbuusi söönud oleme, siis pean öö jooksul seda päris mitu korda tegema. Wc paber on ka väga oluline detail, mida peab ka pissimise järel kasutama. Seda ta siis kasutab nii hoolikalt (üks leht alati) ja potti viskamine on eriti pidulik :D

Kakamisega hakkab paremuse poole minema. Olen nüüd lausa kalendrisse sisse kandnud, kui ta kakab ja viimasel nädalal oli seda juba lausa 3x. Vast saame sellest probleemist ka varsti võitu ja kui ma ikka emaga telefonis vahest suhtlen, siis ei ole see enam esiuudis (Tere! Kle tead, Stig kakas täna ja päris arvestatava koguse ikka...:D) Kõrvalt vaatajatele võib see üsna naljakas kuulda olla.

Magamine on meil suveperioodil vaba. Kedagi ei sunnita, ka Stigi mitte. Eile kolme ajal aga sain ma aru, et laps on üle väsinud. Polnud ju kellegil mõtteski, et aeg sealmaal ja Stigil on aeg lõunat ka magada. Kellast ei tea ju suvel keegi midagi. Kui ta lambist jaurama hakkas, vaatasin kella ja siis oli selge. Laps tahtis magada. Panen ta voodissse ja rahu majas. Õhtul tormab nii kaua, kui suudab. Selleks ju suvi ongi.

Perekool kui meelelahutus

Olen juba ammu tahtnud kirjutada oma järjekordsest leiust. Sarnase leiu osaliseks sain ka eelmisel suvel. Hakkab traditsiooniks kiskuma vist :D

Juhtus siis selline asi, et kui ma Hansapäevadel käisin vabatahtlikuks, oli mul päris palju jooksmist ka staabist tänava peale, et välismaalastele teed näidata. Ja ühel sellisel teenäitamisel, kui ma suuna staapi tagasi võtsin, märkasin prügikasti kõrval maas kilekotti, mis oli pungil. Uudishimulik, nagu ma olen, läksin asja uurima. Raamatud. Jälle. Mirabeelia sarja omad. Ma ei mõelnud hetkegi. Haarasin koti kaasa.



Eelmisest suvest on mul samuti prügikastist välja kougitud Mirabeelia sarja raamatuid. Lugema ma neid veel hakata ei ole jõudnud, aga aega on ju.

Kui ma kodus kilekotist raamatud välja harutasin, oli küll selline tunne, et kohe hakkan lugema, aga kuni tänaseni ma pole veel nii kaugele jõudnud. Piirdun ikka ainult "Perekooliga", mõnede askidega, teiste blogidega, delfiga. Iga õhtune rutiin juba. Ei mingit arengut. Palju mugavam on pimedas telefoniga lugeda, kui hakata mingit arvestatavat valgust kuskilt vedama, et raamat kätte võtta. Aga oma mõtetes olen ma sinnapoole teel.

Perekoolis on juba jupp aega päris huvitavaid teemasid, millel ma silma peal hoian. Eks oli ka minu Kodutunde saate ajal, kus mind ikka päris kõvasti materdati. Isegi politsei tundis huvi, kas ma tulen selle"pasaga" toime. Lõpuks kogu see teema millegi või kellegi pärast kadus ja asi vaibus. Ja mida ma täna loen?

Kuum teema Blogiauhinnad ja gala kajastus. Loen kõiki selle teemaga seotud kajastusi huviga. Ja ei puudu siingi oma luukered. Siin teemas  võetakse üks blogija letti, kes julges ka #EBA2015 üritusele kohale minna, eriti veel arvestades tema musta minevikku. Eesti on nii väike, et siin ei jää küll midagi saladuseks. Kõik su minevik kaevatakse välja ja kui sellest veel ei piisa, siis kaudselt asjasse puutuvate minevik ka.

Loetigi seal teemas lõpuks ette kõik "petisblogijad", kus mainiti mind ka ära. Teenitult või teenimatult, igaühe oma asi. Õnneks ei ole mina kelleltki pettusega raha ära võtnud. Veel peenem, olen ennast vaesemaks valetanud. Päris hea süüdistus. Meister valetaja nagu ma olen :D

Kui sul on eluks vajalik olemas – lähedased, sõbrad, perekond – ja sa oled rõõmus ning eneses kindel, siis sa oledki rikas.

Kohe kindlasti pole rikkus teatud staatussümbolite omamine või tarbimismaailma lõa otsas kepslemine. Millegi endale \”lubamine\” on vaesuse tunnus. Mul pole vaja midagi endale lubada, mul on niigi kõik olemas – rõõm ja tasakaal endaga. Kummaline, kuid sellises olekus tuleb ka raha sinu juurde – just sellisel määral, et end hästi tunda.

Kõrvalvaatajana hoian silma peal ka Eveliisi teemal. Pole küll tema tehtud teema, aga eks kõik "käod" on sada korda targemad ja oskavad kõike sada korda paremini ja on suured nõuandjad/parastajad. Omadest kogemustest võin juba ette kujutada, et suurem osa kirjutatust on lihtsalt bullshit. Imetlen Eveliisi, et ta kiuste laimule siiski edasi kirjutab oma blogi (kahjuks tihti küll mulle tundmatus norra keeles) ja pea püsti edasi liigub. Pole meie asi arvustada teiste elu, mis sest, et avalik blogija. Jääme siiski viisakateks. Täiskasvanud inimesed siiski oleme kõik ju, mitte lasteaed.

Pean tunnistama, et siiski lõbus on kõike seda jälgida. Mingigi meelelahutus, mis sest, et teiste elude arvelt. Aga ma olen vähemalt erapooletu ja ei "kisa" kaasa.