Teeks õige midagi - Mete

Kool on läbi, suvevaheg hakkas pihta. Lapsed on tublisti kooliaastaga hakkama saanud ja sel puhul tekkis mul plaan, et võiks neid kuidagi premeerida. Et teeks nii, et iga päev võib üks laps valida omale koha, kuhu ta minna tahaks või tegevuse, mis ta teha tahaks. Ma oleks saatjaks ja saaks ka osa ja näeks, kes millest huvitub.

Esimene kes ette jäi ja kelle peal ma oma plaani katsetada üritasin, oli Mete.

Alustasin küsimusega, jas sul igav ka on. Mete korraks mõtles ja ju ta siis juba aimas halba ja ütles, et eiiiiii. Ta kindlast arvas, et ma ajaviiteks talle põllupeal mingit otsa pakun:D

Ok, kui igav pole, siis ma ei paku sulle välja, et võiks ühe väljasõidu teha. Nii, Metel kõrv kohe kikkis ja naksti minu töölaua juures, et oot, oot...Ma siis pisikese pausi järel jätkasin, et nii kodust 5 km raadiuses. Mete pahvatas naerma ja ütles, et tal oli plaanis juba lennuki peale sättima hakata.

Nojah. Plaan oli mul ju hea, aga välja kukkus ikka pahasti. No ma pole võimeline lennukiga oma lapsi lennutama:(

Sünnipäevareis Berliini vol 4 - kohal

Kui Berliinis maandunud olime, läksime rahvavooluga kaasa, et reisijate tsoonist välja saada ja hakkasime otsima, kust me rendiauto kätte saame. Mul oli mingi plaan ka välja trükitud ja teadsime umbes, millist terminali otsida on vaja.

Kaks pead on ikka kaks pead. Mõningase pusimise peale leidsime õige koha. Kõi rendiautofirmad (LINK) olid koondatud ühte majja, ühte ruumi, oli vaja vaid teada, kellelt meie autot rendime. Jällegi oli mul broneering välja prinditud ja mind juhatati selle põhjal kohe õigesse boksi. Põhiline on julgeda küsida ja keele teadmine tuleb ka igati kasuks, siis juba hätta ei jää.

Olime juba eesmärgile auto saada päris lähedal, kui selgus, et mu kaardi limiidid ei ole just piisavad, et deposiidisumma 1000 eurot broneerida. Kohe pakuti välja lahendus, et tasun 50 eurot ja sel juhul broneeritakse 300 eurot ja kui midagi peaks juhtuma autoga, on omavastutus 0. Eks natukene kahju oli küll 50 eurost, aga parem ikka, kui ilma autota nelja tuule poole kõndida.

Minult küsiti isikutunnistust ja kehtiv juhiluba. Olin vahetult enne reisi just oma juhiluba pikendanud. Sellega oli paras pusimine - uus arstitõend (selle tarbeks oli vaja digiloos täita tervisedeklaratsioon), siis ARK. Töö kõrvalt oli seda üsna pingeline teha, aga tehtud ta sai.

Kui paberid täidetud said, paluti meil peaukse juures oodata, auto toodi ukse ette. Vaatasime auto üle. Esimene ehmatus oli minu jaoks automaatkast. Mul on kunagi olnud automaatkastiga auto, aga tänapäeva masinad ikka natukene teistmoodi. Mitte palju muidugi. Revers, neutral ja parking on selge, aga seal oli mingi M täht veel. Sellest ma sotti ei saanudki. Saime võtmed, istusin rooli, võtsin hetke, et aru saada mis kus on, panime kaasavõetud Navi tööle ja asusime teele.

Esimeseks sihtkohaks oli hotell (LINK). No andis otsida. Lõpuks saime siiski kohale. Kuna auto oli pisike, siis parkisime ta ühe arstipraksise ukse taha kohe hotelli külje all. Oli laupäev ja seal oli vaba ruumi piisavalt. Hotelli oli vaid paar sammu ja hotelliaknast auto ilusasti näha.

Vaade hotelliaknast

Registreerisime ennast sisse ja meile ulatati ukse kaardid. Toad pidid asuma kolmandal korrusel. Siin selgus jällegi, et sakslastele ei ole 1. korrus mingi korrus. See on neile 0 korrus e. Erdgeschoss. Nii me valele korrusele maandusimegi. Aga taipasime kohe, et kui on tuba 408, siis on vaja järelikult ikkagi 4. korrusele minna.

Tuba oli ilus, kõik vajalik olemas, natukene rohkemgi. Sheiff näiteks. Minibaari kohta küsiti ka väljaregistreerimisel, aga ausaltõeldes mina tegin suured silmad ja polnud seda toas märganudki.

Toaga natukene tutvunud, asutasime ennast minekule. Enne muidugi natukene arutasime ja vaidlesime, kuidas meie kaks päeva välja nägema peaks ja kust otsast me pihta hakkame. Kuna üle tee oli kohe üks kaubanduskeskus (LINK) ja selles ka McDonald´s, siis tühjad kõhud panid asja paika. Läksime nälga kustutama. Aga ikka ja jälle ma pettun ma selles söögikohas. Nii mõttetu koht, et anna abi. Kallis ja mõttetu. Aga ok, Metele lubasin väljavalitud burgeri ja endale võtsin kananakitsad. Kui lõpetanud olime, korises kõht veelgi rohkem. Võtsime sealtsamast hoonest Schäfersist 10 Brötchen´it ja lasime ahjusoojadel saiadel hea maitsta.

Poodidest mina eriti huvitatud ei olnud, aga Mete pärast ma siiski käisin temaga mõnes spordipoes. Ikkagi tema sünnipäevareis ja tal oli oma sünnipäeva rahagi kaasas, nii et kannatasin ära. Ta küll püüdsi mulle selgeks teha, et võin rahulikult omale ka midagi vaadata, aga teate, kui ikka nii suur asi, nagu köögi uuendamine käsil on, siis ei huvita sind mitte ükski hilp. Ainuke siht silme ees on uus köök koos uue mööbliga.

Mete valis lõpuks omale ühe nokatsi ja oli rahu majas mõneks hetkeks. Saime kokkuleppele ja ühele meelele, et nüüd võtame auto ja põrutame Beuchtesse ja teeme peatuse Magdeburgi kohal ElbePark´is.

Foto internetist

Olime seal viimasel reisil suvel pikema peatuse teinud ja koht oli tuttav. Ja veel, seal oli Mete lemmikpood Nike, nii et mõeldud tehtud.

Foto internetist

Sünnipäevareis Berliini vol 3 - lend

Kui me ilma viperusteta lennukile olime saanud ja kohustuslikud pildid koos lennumasinaga teinud olime, oli vaja kohad välja otsida. Pileti Chek-inimisel on võimalik omale lisatasu eest kohad valida. Mina seda pisikest kulutust tegema ei hakanud ja jumal tänatud. Meil Metega oli juba selle üle hea meel, et saime kõrvuti istuda.

Lennukis on teadaolevalt kolm kohta kõrvuti, nii et akna poolsele kohale tuli istuma meile võõras inimene Õnneks normaalset kasvu noor naisterahvas, nii et Mete oli oma vasakpoolse pinginaabriga rahul küll.

Kulus jupp aega, enne kui lennuk ennast stardirajale sõitis ja see õige sõit alata võis. Metel võttis vist see õhkutõus natukene kõhedaks küll, sest kiirused on ikka midagi muud, kui ta tavaliselt kogenud on. Kõrvad olid meil lukus mõlemil ja loksutamine ajas natuke isegi südame pahaks.

Mete pinginaaber aga sättis ennast kohe magama, kui oli kohale saanud. Nagu vana kala, keda lend absoluutselt ei erutanud. Siis aga hakkas tal läbi une nunast midagi välja pritsima. Okse. Siis hakkas suust lausa ojadena okset pritsima ja ta oli ise ka nii üllatunud ja ehmunud, et oskasime kõik ainult pealt vaadata, kõik olid teovõimetud. Märkasin siis lõpuks talle istmetaskust paberist oksekoti ulatada, aga sellest ei olnud enam tolku. Kõik juuksed ja riided olid oksesed. Mete oli saanud ennast õigeagselt kokku tõmmata ja kõige hullemast pääsenud. Tõusime siis püsti ja lasime selle õnnetu hinge välja, et ta saaks wc-sse ennast puhastama minna. Pink, aken ja seinad olid oksesed. Seisime mõne aja nõutult vahekäigus, kui stjuardess meid vabadele kohtadele suunas. Saime terve 3-se komplekti toole Metega kahepeale. Mete sättis ennast kohe akna alla istuma ja võis vabalt imetleda kõike seda ilu, mida pilvede peal näha võimalik on. Päike siras ka kenasti. Imeilus ilm oli.

Kui lennuk oli oma kõrguse saavutanud, hakkasid inimesed ringi sebima ja stjuardessid asusid toidukärudega vahekäikudes ringi sõitma. Meie tagasihoidlike eestlastena midagi ei tellinud, isegi mitte kohvi. Ei raatsinud, sest tegu oli tavalise kiirkohviga - pulbrile valati kuum vesi peale. Ei kutsunud raha kulutama.

Lend kestis ca. 1,5 tundi. Tohutu ajavõit võrreldes autosõiduga. Igatahes maandumine Berliinis oli nagu teine maailm. Riias oli lumi ja kõle tuul, Berliinis päike, ei kübetki lund, tänavad kuivad ja puhtad, mõnus tuulevaikne ilm.

Maandumisest laen ma Youtub'i ka väikse video jupi üles ja panen siia teilegi vaatamiseks (LINK)

Sünnipäevareis Berliini vol 1 - mis kui palju maksis

Oleme tagasi, elus ja terved. Õnneks, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Õnnetus ju ei hüüa tulles. Tean seda alati oma alateadvuses ja kui juhtub, ega siis midagi teha enam ei anna. Nagu tookord, kui kits meile auto ette hüppas. Oleks võinud hullemini minna, seega olgem tänulikud, et niigi läks.

Meil siis seekord kõik sujus, mõni asi paremini, teine jälle pisikese närvikõdiga. Püüdsin ikka alati positiivseks jääda, isegi siis, kui pidime plaaniväliselt rohkem raha välja käima. Peaasi oli siiski, et asjad sujuks ja raha on ju vaid paber millegi saavutamiseks. Kasvõi siis hingerahu, kui soovite.

Kõik sai alguse enam kui kuu tagasi, kui Mete nii muuseas käis välja mõtte sünnipäevareis Berliini teha. Autoga reis ei tulnud kõne allagi, seega mõningase seedimise peale hakkasin mõtet päris heaks pidama ja viskasin pilgu lennupiletite hindadele. Peale mõningast sondeerimist oli aeg otsustada, sest kui piletid ostad, siis tagasiteed enam ei ole. Otsisin AirBalticu lehelt välja kõige soodsamad piletid, kõige optimaalsema aja (nädalavahetus), sisestasin kõik vajalikud andmed ja lõplikuks hinnaks edasi-tagasi meile kahele (mina ja Mete) kujunes ca. 178 EUR-i. Panin oma viimase raha enne palgapäeva mängu ja asi oli otsustatud.

Järgmine samm oli hotell. Seda saab väga edukalt valida ja broneerida lehel Booking.com. Mina pidasin valiku puhul silmas, et see asuks Berliini Tegel-i lennujaamal võimalikult lähedal. Valik langes hotellile Best Western Hotel am Borsigturm. Selle saime Kaval Antsu pakkumisega üheks ööks koos hommikusöögiga 91 EUR-i eest. Maksma kohe ei pidanud.

Kuidagi juhuslikult AirBalticu lehel ringi vaadates sattus mulle ette rendiauto reklaam. Sealt arenes mõte edasi, et miks mitte. Kõige pisema ja odavama linnaauto rent algab ca. 40 EUR-ist päev. Super oleks ju oma liikumistes vaba olla ja omal käel ringi kruiisida. Mõeldud tehtud. Auto kaheks päevaks läks maksma ca. 80 EUR-i. Koguneb.Summad on päris suured, aga õnneks sai see kõik hajutatud pikema aja peale ja reisiraha oli meil ka kaasas ca. 400 EUR-i. Puha pikema aja jooksul säästetud ootamatuteks väljaminekuteks.

Esimene suurem jama ja ehmatus oligi seoses autorendiga. Olin küll eelnevalt kursis, et auto rentimisel broneeritakse sinu arvelt deposiidiks 1000 EUR- ja see raha oli mul õnneks olemas kasutamiseks, aga alati on jama nende panga limiitidega. Suuremaid summasid liigutada ei saa, kui sa pole eelnevalt pangakonoris kohapeal käinud ja asju korda ajanud. Nii oli minulgi. 1000 euri ei õnnestunud kuidagi arvel kasutada. Teenindaja tegi ettepaneku maksta  kahe päeva eest 50 euri midagi kindlustuse taolist, sel juhul langes deposiidisumma 300 EUR-ile. See õnnestus. Kui auto oleks mõne kriimu saanud või hullema tsenaariumi järgi mingi jama juhtunud, poleks mina pidanud sentigi maksma.

Kui tundus, et kõik on peaaegu paigas, siis jäi veel üks mure. Kuhu jätta turvaliselt meie auto, millega me kodust Riiga lennujamma pidime saama. Olen seal kunagi ammu nädalaks tasulise parkimise võtnud ja teadsin, et see võimalus on täitsa olemas. Jällegi oli abiks AirBalticu koduleht, mis juhatas meid lehele SIIA.

Valisin välja parkla, mis jäi lennujammast vaid 0,6 km kaugusele (P3) ja vormistasin omale broneeringu otse onlainis. Maksma läks see vaid 7 EUR-i kahe päeva eest. Printisin pileti välja ja korras. Mure lahendatud. Oligi nagu kõik valmis, et pisikene trip Berliini toimuda saaks. Oli jäänud vaid kuu ootamist. Minul lendas see aeg kiirelt, sest mul on siin niigi sada asja käsil, aga Mete jaoks oli see kindlasti piin. Ootaja aeg on ju pikk. Aga ta luges päevi ja teavitas mindki. Minus tekitas see muidugi hirmujudinaid, sest ega ma ka mingi proff reisija ei ole. Ma olen selline spontaanne tüüp. Seekord oligi mul ebatavaliselt palju ette organiseeritud:) Eks ma ka õpin ja arnenen...veel. Pole ma ju nii vana midagi veel. Igatahes kuidas edasi asjad areneseid, kirjutan juba järgmises postituses.

I´m back

Tere taas üle pika aja. Viimasest postitusest on möödunud pea 2 kuud. Kui palju kordi olen ma mõelnud uue postituse peale, aga tegudeni pole jõudnud. Viimasel ajal pole isegi enam mõelda jõudnud, et nüüd võiks midagi kirja panna. Lihtsalt niivõrd kiire on kogu aeg ja õhtuks olen ma nii-nii väsinud, et jõuan vaid netist midagi lugeda ja magangi, et hommikul samas vaimus jätkata.

Mis siis vahepeal juhtunud on. Isiklikku elu ma siin lahkama ei hakka, sest olen piisavalt kuulnud, et kõigest ei tasu ikka rääkida, eriti peresisestest asjadest. Nii et kurb, mahlakamad asjad jäävad pereringi.

Hetkel kõige suurem VAU on see, et alates novembrist töötan ma kodus. Mulle võimaldati firma poolt kaugtöö võimalus, millest ma ei osanud isegi und näha. Aga nagu Tikker ütles, küll iga asi tuleb omal ajal meie juurde. Ja minu puhul on see paika pidanud - iga asi omal ajal. Kodukontor on üles ehitatud ja töö käib. Kõik funktsioneerib ja mina olen rahul. Jääb ära see meeletu sõitmine tööle ja tagasi (edasi-tagasi päevas 100 km).

Momendil ei saa ma küll 100% oma koduseid mugavusi kasutada, sest meil käib köögi remont, aga ma ei hädalda. Esimene päev istusin päev läbi sooja jope ja kummikutega, aga töö sai tehtud. Eile olin juba nii nutikas, et panin soojuspumba järgi ja sain ilma jopeta tööd teha, villased sokid küll jalas, aga kuuma kohvi võimalus on mul täitsa olemas. Nii et polnud hullu. Töömeeste poolt on päev läbi raadio "Elmar". Mis elul viga. Lapsed elavad vanaema juures, mina ööbin ainukesena kodus. Elamine on küll paksu ehitustolmu täis, aga õhtul keeran padjal puhtama poole ja elu läheb edasi. Küll me ükskord siin korra majja saame. Nädala peaaegu oleme üle elanud, kaks veel. Nii kauaks on ehitustööd planeeritud.

Järgmisel nädalavahetusel on meil Metega Mete sünnipäevareis planeeritud. Panused on tõusnud, lapsed kasvavad. Enam ei piirduta Pärnu ja kinoga (eelmise aasta reisist siin). Seekord võtame ette lennureisi Berliini. Metel esmakordne lennukogemus. Tõotab põnev tulla, nii Metele kui ka mulle.

Hetkel kõige suurem peavalu on mulle remonditud köögi uus mööbel. Ühe hinnapakkumise ma juba sain, plaangi on paberil, aga kuna köök peab ikkagi olema ülimugav ja pikaks ajaks, siis see plaan pole ikka päris see, mida ma tahaks. On midagi, mis segab. Külmkapp näiteks. Oleks vaja ikkagi natukene asju ümber mängida, et midagi kriipima ei jääks.

Plaanis on siiski aknast paremale jääv kapp eemaldada ja sama lugu lauaga. Siis saab külmkapi kohe ukse kõrvale panna ja sealt siis läheb kappide rida. Kahe pliidiauguga plaat laideti ka mulle maha, ei pidavat piisavalt ruumi olema kahele potile. Väljavahetamisele läheb ka täispuidust tööpind - liiga kallis siiski. Ootan ka teie ettepanekuid, mida muuta, mida lisada, mida paremaks teha.

Selline kiire ülevaade asjade käigust. Meil on põnev ja on mida oodata:)

Minu käsi ei tõuse...

Sain just äsja advendikalendri valmistamisega ühelepoole ja nüüd võtsin käsile järgmise asja lahendamise. Selgub aga, et ülesanne ei olegi nii lihtne, kui algul tundus.

Nimelt on meil Metega juba päris ammuilma kokku lepitud, et tema saabuval sünnipäeval viin ma teda kinno. Kui me tavaliselt oleme seda teinud ema/tütre päevana, siis sel aastal otsustasime, et ta kutsub oma mõned paremad semud ka kaasa. Mina siis ostan neile piletid ja popcorni, tema valib filmi, korjan nad peale, viin kinno ja pärast toimetan kõik koju. Pole ju keeruline ja lastel mõnus vaheldus koos lõbusalt aega veeta.

Nüüd aga probleemi juurde. Mete pole mingi tavaline tüdruk. Printsessid, nukud, seelikud ja igasugu tilu-lilu pole tema pärusmaa. Jalgpall, püksid, sport ja pange nüüd tähele...ÕUDUSfilmid pakuvad talle pinget. Nii ta siisnädala sees valiski filmi välja..."Kannibalid". Minu palved see mõte sinnapaika jätta vilja ei kandnud. Ma selgitasin, et ta peaks ikka sõpradega ka natukene arvestama, eiti nende vanematega. Kas nende vanemad on nõus, et nende laps sellist õudust ilmtingimata vaatama peaks.

Niipalju infot jõudis minuni, et sõbrad olid tema valikuga nõus olnud. Täna ma siis raske südamega hakkasin piletitega tegelema. Minu üllatuseks seda filmi ma Apollo kavast ei leia...Noh et pileteid osta. Õnneks.

Aga kui kava vaadata, siis pole seal ka midagi rõõmustavat. "Tapa oma sõbrad" kõlab veel jubedamalt. "Hotell Transilvaania 2" ei huvitanud Metet ja Bondi filmi kohta ei oska ma midagi arvata. Mul on probleem ühesõnaga:(

Lihtsatest asjadest palju rõõmu

Tänane päev algas meil  - Metel, minul ja Jaskaril - vara. Kaheksast olime juba teel Viljandi poole. Hommikul mingeid sekeldusi ei olnud, süüa/juua ma ei tohtinud, nii et kohvi joomine jäi ka ära. Teised solidaarsusest tulid ka söömata ja nii me Viljandi haigla poole teel olime.

Mul oli perearstilt terve ports pabereid, mis põhiosas läksid vereandmise kabinetti. Viis potsikut võeti mult erinevaid proove. Üks paber oli röntgenisse. Kõik sujus viperusteta, vaid pisikese ooteaejaga. Mete oli mul kogu aeg sabas nagu satelliit. Minu imestuseks ei mäletanud ta, et ta seal haiglas kunagi viibinud oleks. Aga siiski. Kui tal kuskil 3 aastaselt kassihaigus oli, siis ma mäletan, et me temaga seal nahaarsti juures käisime. Tema seda enam meenutada ei suutnud. Ju oli siis liig pisike. See oli see aeg, kui pidime Mete juuksed nulli peale ajama., kassihaiguse pärast. Sealtmaalt ma tema juukseid lõigata lasknud ei ole, vaid otsi vahest haruharva.

Metele oli seega kõik uus ja huvitav. Kui me analüüsid antud saime, avastasime, et haigla söökla on 9 -st avatud ja astusime sisse. Oli meil ju hommikusöök söömata. Miks mitte juhust kasutada. Mina otsustasin pudru ja munavõisaia kasuks pluss kohvi, Mete sai lihasalati, kiluvõileva ja jäätise. Jumalik hommikusöök. Ka Mete oli seda meelt ja arvas, et võiksime igal hommikul seal söömas käia.

Mis seal siis jumalikku oli? Esiteks mõnus hommikune rahu, laual oli ainult meie hommikusöök, ei mingit muud jama, nagu meil kodus tavaliselt (laud on kuhjas), ise ei pidanud ma lillegi liigutama, maksin vaid 3.50€ ja kandsin söögi lauda. Ma ei pidanud oma suutäite vahelt kedagi teenendama ja sain vestluskaaslasega segamatult toitu nautida. Isegi Mete sai aru erinevusest meie kodusest hommikusöögist. Jaskar ootas meid autos, tema ei soovinud ühineda.

Edasi sõitsime Viljandi kesklinna Uku Keskuse parklasse ja hakkasime sealt siis hargnema. Metel ei olnud aimugi, mis teda ees ootab. Eelmine päev ta mind küll kahtlaselt usutles. Kahtlustasin juba, et ta on mu postitust blogist lugenud ja välja peilinud, mis mul plaanis on, aga tuli hoopis välja, et ta lootis, et ma viin ta EMT - sse tahvleid vaatama. Aga ei...plaan oli hoopis geniaalsem. Jutt ol, et Jaskarläheb juuksurisse, läks ka myidugi, aga temale olin ma aja hiljem pannud. Läksime Metega ees ära juuksurisse. Mete ei kahtlustanud midagi. Istusime maha ja ootasime oma aega. Kui juuksur kutsuma tuli, osutas ta meie poole ja tundis huvi, kumb siis. Ma näitasin Mete poole. Metel silmad suured, et mis?? Krabasin tal nokatsi peast ära ja lükkasin ta letti. Tal ei jäänud muud üle kui ainult õhku ahmida ja tooli istuda.

Andsin umbkaudsed juhtnöörid juuksurile - juuste pesu ja lõikus, et ta saaks pihta hakata. Kui Mete turbaniga tuli, siis juuksur tundis huvi, kuidas lõigata. Laususin ükskõikselt, et poisipea. Siis hakkas juuksur õhku ahmima (no mul on kaasa sündinud see valetamine, teate küll ju:D). Mete tegi ka nägusid ja ei uskunud oma kõrvu. Aga milleks siis üldse pesta neid pikki juukseid, kui poisipea. Loomulikult said nad pihta, et ma ajan pula. Lõigati vaid otsi.

Ajal, kui ma eesruumis istusin ja ootasin, kohtasin ma üht minu truud blogilugejat. Mina teda poleks iial ära tundnud, tema aga tundis mu kohe ära ja saime jutuotsa peale. Väga vahva ju. Eriti, kui tegu on sinu andunud fänniga.
Juttu kauaks ei olnud kahjuks, aga asi seegi. Tervitan siinkohal Signet.

Varsti oli ka Metel soeng peas ja võisime linnavahele kondama minna. Mete oli väga rahul ja hõljus hiljem mööda tänavat, ise muudkui oma juukseid läbi käte lastes ja kiites, kui siidised need on. Läks asja ette:)

Mete sai ka oma loodetud EMT, aga ainult silmadega vaatamiseks. Ostma me midagi praegu ei hakka, eelarve on niigi pingeline. Mete unistab OMA tahvlist või siis vähemalt uuest telefonist. Unistda ikka võib:D

Niikaua, kui Jaskar juuksuris oli, skoorisime me Shust Metele taas ühed jalanõud, mis on eriti popid praegu noorte seas. Ku a nad hingehinda ei maksnud ja vaja niikuinii on, siis miks mitte. Siin nad on, need punased:D

Oligi kogu  meie aktsioon. Järgmiseks oli vaja kiiresti koju jõuda, sest mulle oli oodata külalist, väga salapärast. Sellel ma pikemalt ei peatuks, sest ma jätsin küsimata, kas ma võin seda teemat üldse puudutada.

Pealelõuna oli igatahes imeline. Meenal oli superluks mängukaaslane, Stig tegutses vahetpidamata, ilma lõunauneta ja magab nüüd õndsat und. Jee, mul on vaikne õhtu. Üks laps vähem ja kohe annab tunda.

Reisiauto tõin ka täna möödaminnes ära, et tasapisi asju pakkima hakata. Pühapäeva õhtul on väljasõit. Olen põnevil. Üks asi on ka juba kindlalt autos - kandik. Mis otstarbeks, ei kujuta ette. Isa käsul. Ei tea, kas ta loodab, et ma teda sõidu ajal teenendama hakkan või? Jääb ära:D

Homme on taas seiklusrikas päev - vanakraamiturg Viljandis. Oleme Metega kohal.

Kuidas raha säästa, et keskmisest kallimad kummikud osta:D

Et eile päev vihmane oli ja metsa minekust ei tulnud välja midagi, siis täna oli asi juba poole parem. Õhk oli mõnusalt soe ja ideaalne metsas istumiseks.

Ega eilne päev vihma pärast muidugi veel nässu ei läinud. Veetsin päeva köögis toimetades. Vahest võib ju.

Mete andis juba varakult mõista, et tema on ka "metsaline". Hakkas juba vaikselt närvidele käima oma metsa jutuga. Katsusin siis oma toimetused nii sättida, et saime kuskil kahe paiku kodust minema. Siht oli meil teada ja kes koju jäid, olid oma saatusega juba leppinud. Ma olen täheldanud, et ilma minuta saadakse kohati kodus paremini hakkama, kui minu kohalolekuga.

Ämbreid võtsime kaasa hulgim ja kaks marjakombaini haarasime ka ema juurest kaasa. Omaarust olime kõvad marjalised. Jõudsime kohta, kus paar päeva varem olime hea mustikametsa avastanud. Jätsin auto umbes täpselt samas kohas seisma, kus eelmine kord. Mete arvates see aga päris täpne koht ei olnud ja nii ta siis kihutas minust muudkui ja muudkui mööda, ise sajatades, et marju üldse ei ole. Minul küll oli. Istusin aga mätta juures ja korjasin. Ilusad suured marjad ja minu raadiuses piisavalt.

Mete aga oli nagu kurjast vaimust piinatud. Käis ja istus jälle vahepeal autos, siis korjas mõne marja, sõi need ära ja jälle sajatas. Mina ei lasknud ennast segada. Olin oma mõtetes ja käed muudkui käisid.

Lõpuks otsustasin siis Mete pilli järgi tantsida ja edasi liikuda. Lähen auto jurde ja viipan käega. Arvasin, et Mete autos istub. Aga ei. Vaikus. Läksin siis ligemale, et äkki lasi istmele pikali, et mind ehmatada. Auto tühi. Vaatasin auto taha. Ka ei ole. Siis tõmbas küll kõhedaks. Kas tõesti läks autost nii kaugele, et eksis ära. No ei suutnud uskuda. Suur tüdruk juba ja ma olin ju sealsamas üle kraavi. Istusin siis autossa ja panin auto käima. No et äkki ilmub välja ja lõpetab lollitamise. Lasin signaali. Endal käisid juba hirmsad mõtted peast läbi ja panin juba edasist plaani paika.

Ja siis astus Mete tükk maad eespool teepeale. Kivi langes südamelt. See oli tema taktika, kuidas mind metsast välja meelitada, et ma talle järgneks. On põrguline:D

Sõitsin siis jupi maad edasi ja läksin tema palju lubavat marjamaad vaatama. Oli midagi, aga polnud nagu enam eriti tahtmist korjata. Proovisime ka kombainiga korjata, aga ei ole harjunud. See tahab ikka harjutamist. Marju oli juba piisavalt, nii et hängisime niisama.

Metega koos on hea käia ja olla, temaga saab alati igasugu asju arutada. Ega ta muul ajal eriti löögile ei saagi. Alati on tähtsamaid asju teha. Need koosolemised on justkui kvaliteetaeg ja Mete ise ka naudib seda.

Et ta päev päris nurja ei läheks ja oleks ka helgemaid hetki, kui pelgalt marjametsas istumine koos sääskedega, tegin talle ettepaneku vaikuses ja rahus, ilma õdede - vendade kisata, autosõitu proovida. Tal oli kuni tänaseni 0 kogemust.

Palusin tal siis rooli minna. Seda ta teha ei julenud. Tahtis minu süles alustada proovimisega. 10 aastane tüdruk ja emme sülle:D No ok, kui nii, siis nii. Minul polnud selle vastu midagi. Lükkasin istme taha pole ja Mete ronis sülle. Sättisin ennast nii, et jalad pedaalideni ulatuks, juhuks, kui vaja aidata.

Alustasime nullist. Ma olen väga rahulik õpetaja, nii et autot käivitasime päris mitu korda. Siduri lahutamist tegime mingi 100 korda. Käike võtsime täna kaks. Gaasi vajutasin algul mina, hiljem juba Mete ka. Nii ta siis läbis teise käiguga kuskil 4 kilomeetrit. Algus sai tehtud ja Metele meeldis. Sinna jurde unistas ta muidugi maad ja ilmad ka kokku, mida oli päris lõbus kuulata.

Võtsin rooli üle ja plaanisin maasikalangil ka peatuse teha. Juhust oli ju vaja kasutada. Huvitav oli teada, mis seis seal on. Mete lonkis ka järgi. Kui ta nägi, millised ühed õiged maasikad on ja kui palju neid oli, jooksis ta autost ämbreid tooma. Mina tahtsin niisama mõne marja suhu pista. Tuli välja, et hakkasime maasikaid ka veel korjama. Aga miks mitte. Õhtu oli ilus ja kuhugile kiiret ei olnud.

Kui me seal lõpetasime, käisime veel ema juures kohvitamas, korjasime pärnaõisi ja ajasime vennaga maast ja ilmast juttu, meenutasime vanu aegu, millest mina enam paljusid asju ei mäletanudki.

Mete tuletas lapsepõlve meelde ja mängis mõnuga liivakastis:D

Koju jõudsime pool kaheksa. Toad olid kõik korras, köök lage. Ainult kraanikauss oli hunnikus musti nõusid täis. Stig magas köögis diivanil. Magas nii magusasti, et meie saabumist ei pannud tähelegi. Ei lasknud ennast karvavõrdki häirida.

Meena asus omale kohe marjadest smuutit tegema. Mina vaatasin, et kiiresti kotletitaigna kokku segada saaks. Mete aitas oma meelistööga  - ajas sibula ja kartuli köögikombainist läbi ja segas taigna kokku. Tal asi juba käpas, liiga tihti teeme kotlette:D

Meenaga juhtus ka täna ime. Tal on vist süda hernestest, maasikatest ja porganditest niivõrd läila, et ta lubas lausa ühe kotleti süüa, kui need jahtunud on. Ja sõigi. Enne magama minekut sõi veel ühe. Tundub, et meile lisandus üks suu, kes ka maitsvaid lihatooteid sööb. Kummaline see Meena. Eks näis, kas tõesti hakkab liha sööma nüüd jumalast lambist. Uskumatu.

Võimalik, et täna on ajalooline päev:)

Homme oleme kodused, sellega säästame aga palju raha jälle, nagu tänagi ja hakkame marju korjama. Mustikatele korjan juurde punast sõstart ja aurutan mahlaks. Väga hea kooslus, kus üks täiendab teist.

Hea nipp raha säästmiseks neile, kes tunnevad muret, kuidas ma küll suudan 63€ lihtlabastele kummikutele kulutada - tegelege korilusega, hoidke asustatud kohtadest eemale, olge köögis leidlikud!

Kellel aga teiste rahaga muret ei ole, ei oskagi muud õelda, kui et olete ütlemata normaalsed lugejad. Aitäh teile selle eest!

Spordipisik meie peres

Ma ei ole kunagi mingi spordi kummardaja olnud. Kehalises kasvatuses olin kooliajal keskmine. Ei osanud ma turiseisu, ei kõiest ronida. Tegin oma alad ära, et keskminegi hinne kätte saada. Ujumistrennis ma küll mingi aeg käisin, aga ujuda ei oska ma tänaseni - korralikult. Vee peal seisan, edasi saan, aga kroolist pole mul õrna aimugi. Mis mul hästi meeles on, kui ma kord ujumistrennis sain ühe korraliku peaka hüpatud. See on mu elu suurim saavutus ka vist spordivallas :D

Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.

Millest  ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.

Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.

Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.

Teise ja kolmanda lapse sünd

Kui nüüd postitusest "Elu esimese lapsega" edasi minna, siis meile orgamiseeritud kohtamine oli niiõelda edukas. Hakkasime edasi suhtlema, kohtuma ja kui ma lapseootele jäin (Sten), siis soovisin kiiremas korras lahutust. Seda ma muidugi ei saanud ja ärgmine teekond oli kohtusse. Kuna eks kohale ei tulnud, siis tehti otsus tagaselja ja sain oma lahutuse. Olime selleks ajaks abielus olnud ca. 2 aastat.

Kas see nüüd kõik aus teise inimese vastu oli, aga nii see elu läks. Tulevase lapse isaga elasime koos nii nagu juhtus. Temal oli töö mujal ja tihti oli ta õid ära - pidevalt ikka tööl või siis jäi oma ema juurde. Tema jutu järgi. Mina muidugi sinisilmselt uskusin kõike ja nii see elu kulges. Ta hoolitses meie eest hästi, muretses meie söögi pärast, käis mul pea igal õhtul tööl järel. Väga hea mees, kui valetamised ja vassimised kõrvale jätta.

Sel ööl, kui Sten sündima otsustas hakata, oli ka tema ööd meil. Mis öö ta nüüd oli, aga hommikul seitse andsin ma teada, et nüüd on aeg sealmaal ja vaja haiglasse mind viia. Mina, nagu alati "vana rahu", tegin nalja veel, et tema ärevust maha tõmmata. Ta pabistas ikka kõvasti. Sellised asjad lõid teda alati verest välja.

Aga ta oli vapper. Oli sünnituse juures igati abiks. Algusest lõpuni. Sel hetkel oli kõik hästi. Nii minu kui beebiga. Järgmisel päeval aga tõusis titabeebil palavik, nuttis ja hakkas oma pead imelikult kuklasse ajama. Kuna oli nädalavahetus, siis kutsuti kiiresti kodust kohale lastearst ja asi oli halb. Meid saadeti kiiresti kiirabiga tartusse, beebi kuvöösis ja mina muudkui ulusin kõrval. Täielik teadmatus oli, mis lapsega lahti on.

Tartus tehti kindlaks, et ajupõletik. Olevat sünnituse käigus minult migi pisiku saanud. Mis pisiku, seda ei õnnestunudki kindlaks teha. Prooviti mitmeid kordi beebilt punktsiooinga proovi võtta, aga see ebaõnnestus alati. Aga peamine, saime kohe ravi peale ja asaga tegeleti. Olime kuu aega haiglas Tartus. Tema käis meid pea iga päev vaatamas.

Ja kui me ükskord koju saime, siis oli kõik kodu samas seisus, kui me sünnitama minnes lahkusime. Ta polnud seal kordagi vist käinud. Söögid hallitasid, lilled olid kuivanud. See oli üks kurb vaatepilt ja on mul siiani halva mälestusena meeles.

Siis oli meil tohutu nime probleem. Kuu oli juba möödas ja meil ei olnud lapsele nime - kiire oli juba. Meie kutsusime teda Tipiks. Aga Tipp ei saa ju ometigi sünnitunnistusele kirja panna:D Lõpuks mingil imekombel saime nii kaugele, et nimeks jäi ja sai Sten - Tippo ja pole siiani kahtsenud. Laps ise on ka rahul:)

Elasime ikka samamoodi edasi, tema oli ikka pikki öid-päevi tööl. Siis jälle meiega. Minu oli aga kange tahtmine ükskord ka tütar saada. Olemas oli ju kaks poissi ja ma ausalt kohe ütlen, et ma TAHTSIN ka tütart. Nii me siis hakkasime proovima. Sõin isegi foolhapet enne rasestumist, nagu soovitatakse. Oli ikka päris mitu kuud, kui ei juhtunud midagi. Ja siis veebruaris sain oma soovitud positiivse testi ja olin õnnelik. Sten oli selleks ajaks 9. kuune.

Rahaliselt see võimalik poleks olnud, aga mina sellistele asjadele pole kunagi mõelnud. Elasime põhiliselt tema kulul ja nüüd tagantjärgi mõeldes tundub see minu poolt üsna mõtlematu tegu ja sellega ma võib-olla kogu loole vee peale tõmbasingi. Olime liiga kulukad ja tahtsime veel oma maja ka saada. Äärmine mõtlematus ja teise inimese seljas elamine. Aga ega tema kunagi ei kurtnud. Püüdis meile kõike võimaldada ja mina tema rahalist seisu kunagi ei uurinud.

Sellest sai alguse ka meie SUUR maja ost, mille jällegi mina välja otsisin ja pidasin iseenest mõistetavaks, et tema maksab ja muretseb ülejäänu eest. Kommunikatsioon ses suhtes oli meil väga halb ja see sai ka saatuslikuks. Tema muudkui ütles, et nii ja nii palju on maja eest makstud ja tema peab kogu aeg tööl olema, et edasi maksta. Võtmed olid meil juba käes ja tegime remonti. Tuba, kus ma praegu istun, on meil koos TEMAGA tapeeditud, kui ma päris arvestatava kõhuga juba olin. See on väga armas mälestus:) TEMA on siin majas nii mõndagi teinud ja on mul väga hästi meeles.

Siis aga ühtäkki ta kadus. Eks meil tekkis tülisid ka. Tema liigne alkoholi tarvitamine, minu hormoonid. Kord tahtis ta mu isegi siinsamas majas köögis bensiiniga üle valada (olin rase) ja kord läks asi nii hulluks, et kutsusin lausa kiirabi välja. Vot siis pakkisin ma ta asjad ja oligi kõik. Olin 7. kuud rase ja nii ma üksi jäin oma lastega.

Võtsin maja müüjaga ühendust ja kuulsin, et maja eest pole teps mitte niipalju makstud, kui mina teadsin. Siis saigi ohjad enda kätte võetud ja kui Mete oli 2. kuune, saime maja võtmed ametlikult kätte ja võisime remonti tegema hakata. Isa ja ema olid mulle suureks-suureks abiks ja esimese öö veetsime vastremonditud majas 25. aprillil 2005. Vesi sees solk väljas:D Aga ikkagi omas majas, kuigi palju tööd oli veel ees ja on siiani. See ei lõppe siin kunagi.





 

Mete totaalne muutumine

Ajast, mil Mete ilma internetita läbi ajama peab, on temaga toimunud totaalne muutumine. Uskumatu lihtsalt. Kohati lausa tüütu:D Ma ei jõua enam kokata temaga köögis. Ma hoian köögist juba lausa eemale.

Eile hommikul vara tema juba küsis, kas võib kartuleid koorima hakata. Meil oli eelmisest päevast veel potis hulk kartult järel, no polnud vaja. Aga Mete tahtis hirmsasti kartuleid koorima hakata. Loomulikult keelama ma ei hakanud, las koorib. Koorimine on tal üsna konarlik alles, aga kausi täiega sai ta hakkama. Juhendasin siis teda edasi, mis nendega edasi teha saab. Tegi praekartult. Minu juhendamisel muidugi. Kui tal asi selge li, taandusin mina köögist ja tegutses ise edasi. Vahepeal käis juhtnööre küsimas ja mina seda sööki igatahes ei näinudki - pisteti kenasti nahka:)

Nõusid peseb ta ka nüüd üsna tihti ja on üldse kogu aeg ninapidi igal asjal juures. Õhtul hilja tuli veel minu voodiäärele istuma ja uuris, mis me siis järgmisel päeval kõik kokku keedame. Üsna hull värk - minu jaoks:D Ma olen ausaltõeldes tüdinenud juba sellest söögitegemisest.

Nüüd, kohe kui pisikese sugulase sünnipäevalt koju jõudsime, oli ta jälle platsis ja tahtis kartuleid koorima hakata. Aga et kraanikauss oli musti nõusid täis, pidi ta alustama nõudepesuga.

Igavus on ikka nii suur, et omal algatusel otsib omale tegevust. Ja mina arvasin, et Metest ei saa kunagi "perenaist". Isegi saab, kui nii edasi läheb. Kui tal algnipid käes, pole minul kööki enam asjagi võib - olla:D

Kaua meie kartulivarud niimoodi vastu peavad, seda ma õelda veel ei oska:D

Täna tuleb eriti "kallis" söök - kanditud kartulid:D

:)

 

Kultuurielamused

Tuleb postitus põhiliselt Mete ja Steni viimase aja kultuurielamustest. Seda on päris palju kogunenud lühikese ajaga, mis on ainult teretulnud.

Eile võtsime kätte ja läksime ekspromt kinno. Mõeldud, tehtud! 15 minuti jooksul otustasime ja panime plaani paika. Ei mingit päevade pikkust plaanimist. Minul oli plaan muidugi peas küpsemas juba nädalapäevad, sest siinsamas, meie lähilinnas näidati eile kaks seanssi "Nullpunkti". Miks siis mitte juhust kasutada. Ei pea ju alati kuhugile kaugele sõitma ja piletihind (2 eurot) ka soodsam, kui suures linnas.

Ladusin lastele plaani välja. See oli kella kuue paiku õhtul. Film hakkas seitsmest. Lapsehoidjat meil veel ei olnud. Aga ema oli kohe - kohe Meenaga kodu jõudmas, nii et tegime talle kiire ettepaneku Stigi ja Meenaga õhtu veeta, seni, kuni meie Steni ja Metega kinos oleme. Ema tõi kodust oma kudumise ja meie kiirustasime kinno. Lahe. Kiire tegutsemine.

Mõned minutid enne filmi algust

Selline pisike ekraan võrreldes suure kinoga, aga ajas asja ära

Olime absoluutselt õigel ajal kohal. Saime normaalsed kohad ja olime ootusärevuses. Esimene kord ju meil kõigil sellises kohalikus kinos käia. Mina oma lapsepõlves käisin vist iga nädal kinos, vennaga. Siis oli see popp ja kättesaadav. Põhiliselt sai vaatamas käidud India filme ja selles samas linnakeses. Nüüd on see vana kultuurimaja juba ammu - ammu maha lammutatud, asemel autoparkla ja kerkinud uus moodne Kultuurikeskus hoopis teises suunas. Aga mäletan väga selgesti selle vana maja atmosfääri. Sai seal ju käidud ka käsitööringis lapsena. Armas maja oli! Kollane:)

Vana kultuurimaja viimased päevad

Filmi juurde tagasi. Sisu lühidalt selline...

Tundliku ja püsimatu loomuga Johannes saab sisse Tallinna eliitkooli ning võiks eeldada, et tema elu hakkab ülesmäge minema. Tegelikult satub ta klassikaaslaste vaimse terrori alla. Ta hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Lasnamäe sõpradelt, kes pühendavad oma aega pigem narkotsi panemise, ringi hängimise ja pidutsemise peale kui koolikohustuse täitmisele. Kodus peab Johannes toime tulema oma ema süveneva vaimuhaigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb oma elule teha totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama.

“Nullpunkt” on Margus Karu (sünd. 1984) menuromaanile tuginev draama tänapäeva noorte põletavamatest probleemidest – koolikiusamisest ja sellest tingitud madalast enesehinnangust, kohanemisraskustest ning tunnustuse otsimisest.

Film oli põnev. Eriti Steni (11) jaoks. Kestis 1 h 55 min. Tema oleks edasi vaadanud, lõppu ta ei oodanud. Niivõrd paeluv oli tema jaoks see sisu. Mete (10) oli vaimustatud roppudest sõnadest. Üllatus, jah? Ropp oli tõesti kohati, liigagi. Aga see on elu, eriti noorte seas, on kord nii. Kasvavad välja. Minule isiklikult meeldis geniaalne lõpp. Kahju ainult kõikidest "Pauladest". Vaadake ise, siis saate aru.

Üks väga tabav repliik siit...

Palun mine seda filmi vaatama. Isegi kui gümnaasium on juba kaugel ja, et peaaegu unustatud. Mine ka siis, kui Sa veel pole sinna jõudnud. Lihtsalt mine, sest see pole film ainiti koolielust vaid elust. Elust eestis, täna, 21. sajandil. See võid olla Sina või Su naaber. Ja kui Sa pole veel leidnud oma häält, et kiusajat pikalt saata, siis pärast viimast repliiki ’’Käi putsi, Paula’’ leiad Sa selle kindlasti!

Koduteel arutati siis üheskoos läbi kõik viimati nähtu ja võrreldi, mis oli hea, mis jama. Kooliga käisid Mete ja Sten esmaspäeval vaatamas jõuluetendust "Hiired on hiired". Mete oli pettunud, jama oli olnud. Keegi naine oli tema ees istunud ja terve etenduse aja kõva häälega jutustanud, mis muutis lapse teatrielamuse "jamaks". Stenile jällegi meeldis, püüdis mulle isegi sisu ümber jutustada. Kumbki sai kingituseks ka raamatu "Unenäo rong". Raamatud on alati toredad.

Ühes asjas jõudsid nad selgusele, "Printsess Luluu ja härra Kere" oli kordades parem etendus. Ja Mete Apollo kino külastus oli ka top viies:D Sten ei kujuta ettegi, mida "tõeline" kino endast kujutab, eriti koos popcorniga:) Eks me selle vea parandame õige pea.

Lõppkokkuvõttes olid lapsed nõus jälle minuga meie kohalikku kinno tulema, kui midagi uut näidatakse. Kultuurikava on meil tegelikult väga tihe kultuurikeskuses ja võiks tõesti tihedamini üritustest osa saada, kõik peaagu ju koju kätte toodud.

Koju jõudes olid toad soojad, nõud pestud, lapsed rahulikud. Küll on hea, kui tugivõrgustik on omast käest võtta ja lapsed on meelsasti ka aegajalt vanaemaga:) Ja meie - suuremad, saame koos omi asju teha.

New in: eBay 72. ost

Täna saabus postiautoga jällegi otse koju Mete kaua oodatud kott. Jah, jälle seljakott. Ta tellis selle minu abiga 26. oktoobril. Siis ta ootas seda iga nädal. Käskis isegi kooli helistada, kui pakk peaks tulema. Ja lõpuks, kui kolm nädalat oli möödunud, siis ta loobus pärimisest. Ostis isegi vahepeal poest juba uue koti. Ja enam ta küsinud koti kohta pole. Ununenud juba. Mõelda, milline aeg ühe koti kohale jõudmiseks. Kaugel see Hiina siis ikka on? :D

Jõudsin eBays juba vahepeal ka müüjaga kontakteeruda, et me pole oma tellitud kaupa kätte saanud. Nüüd siis kõik klaar, kott õnnelikult kohal ja tahan selle Metele hommikuks aknalauale panna:) Ma ei tea küll, kas see aus oleks jälle Mete suhtes. Äkki peaksin ikka kohe kätte andma, ilma suurema tseremooniata? Mis te arvate?

Kott ise selline. Hinnaks 5.94 ja saatmine 4.99. Mete väga hoolikalt valis erinevate kottide vahel ja arvutas kõik täpselt välja, mis on kasulikum ja selle ta siis lõpuks valis...

Meieni jõudis täiesti identne toode...

Sünnipäevareis

Sain ka lõpuks jalad maha, et aega võtta natukene blogi kirjutamiseks. Jube kiire on olnud ja kui ongi moment aega, siis olen kasutanud seda lihtsalt hinge tõmbamiseks ja jalgade sirutamiseks. Vanust ka juba ja ei jõua lihtsalt. Kuigi mul on on palju abilisi ja abikäsi. Isegi laps vannitati eile ära, pesu pandi kuivama, süüa tehti lastele, metsa tehakse. Kõik on rakkes, aga mina olen ikka hõivatud ja ei leia aega. Mis ma küll siis teeks, kui peaksin selle kõigega ise toime tulema. Mitte küll kõigega, metsa ma tegema ei hakkaks, isegi, kui mul aega oleks. Mina kardan mootorsaagi. Igatahes tänan kõiki ablisi, tänu kellele sai teoks ka Metele lubatud sünnipäevareis.

Nagu selles postituses juba mainitud sai, siis meil on ka mingid traditsioonid:D Üks neist on sünnipäevareis, mille saab laps valida, kui ta saab jällegi aasta vanemaks. Reeglid on paika pandud, Saksamaale me sõitma ei hakka - ikka vastavalt rahakotile, Läti on maksimum:) Ahhaaaa....

Mete reisi osas aitasin tal otsustada, ehk tegin enamvähem ise otsused ja plaanid, tema asi oli nõustuda ja kaasa teha. Nagu mul kombeks, käib kõik otsustamine käigu pealt. Plaane ma ei tee. Kui tuleb tuju, tuleb tegutseda, et õhin üle ei läheks. Vastu tahtmist midagi teha pole minu stiil.

Eile enne lõunat hakkaski mõte liikuma. Kõik olid ära Lätti sõitnud, Deposse ehitusmaterjalide järgi, mina lastega olin kodus ja tegelesin jällegi majapidamisega - hommikusöök, pesupesemine, nõud jne., ilma lõputa...Tavaline päevakava. Tundus, et meestel läheb tavapärasest kauem ja nad ei suuda oma shoppamisega kuidagi enne lõunat valmis saada. Lõin neti lahti ja hakkasin uurima Apollo kinokava ja piletivärki.

Kriteeriumid olin enda jaoks paika pannud - peaks sobima 10 aastasele ja mulle ka huvitav olema, soovitavalt siis seansi algus ajavaruga, et me kiirustama ei peaks, saaksime väikse ostlemisetiiru teha ja söömas käia. Leidsingi sobiva filmi, algusega 18:15. Otsustamine oli sedajagu lihtsam,, et tegu oli ka PÖFF-il sel aastal linastuva filmiga, igati kõrgelt hinnatud film "Poisipõli". Tundus hea valik. Kõik asjad ajasin hetkega neti kaudu jutti - piletid, kohad, maksmine. Tagasiteed polnud. Endal polnud mul veel lapsehoidjatki:) Aga oli selge, et kui me seda poleks eile teinud, oleks see jälle teadmata aega edasi lükkunud.

Mete oli küla peal tesite lastega mängimas ja ei teadnud plaanist midagi. Kui ma olin oma asjad ühelepoole saanud, tegin talle kõne ja ta oli nagu kõpsti kodus. Isegi väga põneva lumesõja jättis sinnapaika ja oli valmis seiklusteks:) Nii peabki!

Koduse elu korraldasin nii, et kuni kõik kodus on, peab Meena perenaine olema. Ema oli kohe - kohe saabumas ja seniajani pidi Meena toime tulema. Ja ta käskis kõik ülesanded (ahi kinni, nõud puhtad hoida jne.) paberile kirja panna, mis sest, et ta lugeda ei oska. Aga nii oli asi uhkem. Stig läks lõunaunne. Kõik oli kontrolli all.

Mete natukene tusatses, sest MINA käskisin tal selga panna tema palju vihatud jope, mille ma omal algatusel talle ostsin. Sellest kirjutasin siin. Aga oli vaja ju soojalt riidesse panna ja selleks tarbeks see jope ju oli, et teda kanda. Terve Pärnusse sõidu tee ta sajatas, et miks tema ei või valida, mida ta endale selga paneb. Jalanõud ta pani niigi need, mis tema tahtis. Pidi ikka nii nõme jope olema. Vat ei saa mina aru, kust otsast.

Pärnus olime peale kahte ja Mete arvas, et Kaubamajakas on alustuseks hea küll. Tal oli kaasa võetud kõik raha, mis ta sünnipäevaks kingiks oli saanud. Ja nagu ma varem juba kirjutanud olen - siin näiteks, siis on tal mingi eriline suhe seljakottidega. Sama jama ka sel aastal. Igal aastal uus seljakott. Seda ta siis Kaubamajakas jahtima plaaninud oligi, nagu mulle õigepea selgeks sai.

Õnneks sain mina oma shoppamisvajaduse enne hullu maratoni ära rahuldada. Esimesena astusime sisse "Ökopoodi", kust ma olin plaaninud endale soetada "sõbraliku" nõudepesuvahendi. Teadlikult otsisin ka palju kiidetud tõrvaseepi, mille ma ka leidsin. Siis vaatasin juba puht huvist ringi, mida veel selles poes leidub. Kaasasin ka Mete ja näitasin talle, mida kõike saada on...rästiku seerum, teolimaga kreemid - need olid lõbusad asjad. Vaatamist ja uurimist oleks seal palju olnud, aga Metel olid ka ju omad vajadused ja tema pärast me seal üldse ju olimegi.

Esmased muljed on väga meeldivad, peseb ja lõhnab hästi

Nahahoolduseks

Müüja seal poes oli omaette vaatamisväärsus. Ega tal eriti aega ei olnudki raha vastuvõtmisega tegeleda, nii möödaminnes muu tegevuse tuules saime ostu sooritatud. Pärast, kui me juba sealt kaubanduskeskusest minema sättisime ja taas sellest poest mööda jalutasime, oli pood rahvast tühi ja müüja naeratas meelalt omaette - loomulikult arvuti taga, ju siis sai teha oma meelepärasemat tööd, kui müümine:)

Sõrkisin Mete järel läbi kõik poed, mis teda huvitasid - Seppäla, Lindex, Cropp, Takko, Sportland. Sportlandi pidime minema veel teist korda, sest Metele ei andnud üks seljakott rahu ja siis oli tal juba valida kahe variandi vahel ja vat siis läks kriitiliseks. Küll ta siis arvutas ja kõndis peegli vahet - otsustada oli raske. Kas suurem ja kallim või väiksem ja odavam. Selleks ajaks oli mul juba kulutamiseks ettenähtud raha otsakorral, kui tema polnud raatsinud sentigi veel raisata ja siis ka ajas "kopikat" lõhki. Olin rahulik, viskasin oma kotid maha ja istusin rahulikult, kuni ta ringi marutas oma kahe variandiga. Ja kui ta siis otsuse langetas, oli ta nii rõõmus, et see möödas oli ja tal oli veel üle poole rahast alles.

Eesmärk täidetud

Mete selleaastane valik :D

Läksime sööma. Mete säras ja alustas kohe jäätisega. Ta on tuntud jäätisesõber. Tahtis aga kohe teise jäätise peale süüa. Ohjeldasin teda natuke, muidu ei jõuaks ta enam oma põhirooga süüa. Elus esimest korda sõime täistera pastat - tema siis seente ja kanalihaga, mina ruccola, päikesekuivatatud tomatite ja kanaga. Olen igati rahul nii söögikoha valikuga kui ka toiduga. Sain idee, kuidas samasugust rooga ka kodus teha ja ostan selleks tarbeks ka oma esimesed täistera makaronid. Mete söögi pidin ka lõpuni sööma, sest eks jäätis tegi oma töö.

Piisava ajavaruga jõudsime kesklinna, et ennast kino poole sättida. Teekond läks läbi H&M-i, nii et viskasime sinna ka silma peale. Mete vaatas ja uuris, nagu teaks, mida ta tahab. Hoidsin siis silmad lahti, et näha, mis krdi maitse tal siis on. Tahaks ka selle puhta päris saada. Ega talle enam ei julgegi midagi omapead osta, ei kõlba ja jääb seisma. Mahavisatud raha.

Midagi sellist?

Ega ma päris hästi ette ei kujutanud, kuhu see kino sinna Pärnu Keskusesse veel ära mahtuma pidi. Ma kujutasin ette, et kino jaoks on ikka ilmatu palju ruumi vaja ja seda leida ei tohiks raske olla - jääb kohe silma. Aga ei, pdime ikkagi juhiseid küsima ja olime sel hetkel ainult loetud sammude kaugusel õigest kohast. Uskumatu tänapäeval nende ehitiste ja asjadega.

Olime ajavaruga kohal ja saime veel Apollo raamatupoes ringi vaadata. Jällegi üks ütlemata hea pood, istuksin seal tundide kaupa. Loeks ja uuriks kohapeal, sest raamatud on nii kallid. Tahaks ju kõik kokku krahmata. Uurisin Epp Petrone lasteraamatuid. Eriti pakkus huvi raamat "Arva ära", mis on väga huvitava ja lihtsa (geniaalse) lahendusega. Esitasin sealt Metele küsimusi ja nii see aeg lendas. Tegin ka mõned ostud Meenale, jõulupakki panemiseks "50 loovat joonistuskaarti" ja kohe tegutsemiseks "Põnev värvimisraamat noorele moekunstnikule". Ja täpselt naelapea pihta. Ta hakkas kohe seda raamatut värvima, mis sest et kell oli peaaegu öö, kui ta selle kätte sai:) Lapsel silmad särasid!

Kingikotti

Kummik spetsiaalselt minule värvitud

Nüüd siis põhilise juurde, film. Ja kinosaal. Polnud mina ju veneajast saati kinos käinud. Mete oli käinud Saksamaal viimati ühe sõbranna perega sünnipäevaraames ühiskülastusel kinos. Küsisin siis tema arvamust, kas oli erinevusi. Saksamaal olevat olnud sumin ja kino olevat kihisendud laste jutust. Pärnus aga oli mõnus vaikne ja rahulik, selline hubane. Ega me polegi vist saanud rahus ühtki filmi kodus vaadata, alati keegi kakleb, karjub, sehkendab või teeb midagi, mis segab rahus keskendumist. Nüüd oli meil see võimalus - uskumatu tunne oli:D Kohad olin ka koba peale valinud ideaalsed - viimane rida, keskel ja sellised kahesed toolid (pigem siiski justkui mugav diivan), ruumi oli lahedalt ja nii me siis pocorn kaasas, alustasime filmi vaatamist. Reklaamis filmi alguses olid väga huvitavad, hästi tehtud ja köitvad - televisioonis ma selliseid näinud ei olegi. Film oli subtiitritega, mis Metet natukene kurvastas, aga ta sai pihta küll ja luges nii palju kui jõudis. Sisu oli talle arusaadav. Kuna film oli MS (mittesoovitav) alla 12 aastasetele (Mete ju 10), siis oli paar sellist äkilist kohta, kus Mete lausa võpatas ja hüppas ehmumisest. Aga talle meeldis. Igati temaatiline film tema vanusele, kui välja arvata paar kohta. Aga tundus, et ta teab neist asjust rohkem, kui mina arvata oskan :D

Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, päris pikk film. Asusime kohe kodu poole teele peale filmi lõppu ja teepeal siis muljetasime parimatest hetkedest. Metele läks igatahes korda see film ja kogu meie pisike "reis". Ei olnud midagi eksklusiivset, aga meile meeldis.

Järg on nüüd Meena käes, et oma "sünnipäevareis" avalikuks teha. Ootame, näeme:)