Kas ma olen konfliktne inimene?

Ma olen tagasihoidlikult õeldes kergelt šokis. Kas ma olen tõesti selline kiusu ajav ja konflikte otsiv inimene ja kujutan endale asju ette? Pean ennast tõsiselt analüüsima või lihtsalt tagasi tõmbama. Ma tunnen, et mind lausa tõrjutakse...seda küll seljataga. Silme ees on kõik meeldivad ja armsad inimesed. Ise püüan ma inimestega avatud ja rõõmus olla, alati abivalmis, lõõn kaasa, kui võimalik ja äkki, pauhti,  tunnen ennast petetuna ja reedetuna.

Asi siis nii...Moodustati meil siin külas külakogu, kes käivad aegajalt koos, et arutada küla asju (üritused, koostegemised jne.) Alati on kokkusaamised kokkulepitud ja osalistega läbi arutatud ja loomulikult on ka teised külainimesed alati oodatud osa võtma. Tahan seda õelda, et üsna armsalt ja personaalselt on asjale lähenetud ja kõik on teate kätte saanud ja kohale tulnud, on isegi sobivat aega passitatud, et kõik soovijad ikka kohale saaks tulla.

Seekordne kogunemine aga läks minust totaalselt mööda ja päris mitmed olid küll FB-ist teadet lugenud ja sealsamas selle ka kohe unustanud. Inimestel on ju siiski ka muud tegemised ja tööd, pered, üritused ja kõik ei seisa meeles. Elu on kiire ja hullumeelne kohati. Seepärast on alati natukene personaalsem lähenemine igati teretulnud. Nagu varem.

Sellel korral piirduti ainult FB-ga ja minul isiklikult on arvutil mitu kasutajat ja minu FB on minu pereliikmetele alati avatud. Ju siis keegi ( kindlasti kohe Jaskar sel korral) luges seda teavitust ja mulle ei lausunud sõnagi. Kuna mulle tuleb teavitusi ikka päris arvestataval hulgal päeva jooksul, siis minust läks see sel korral mööda ja ise ma tavaliselt ei tuhni erinevatel lehtedel, et äkki on kuskil midagi olulist infot.

Täna siis sattusin peale teatele eilsest koosolekust, kus tänati kohale tulnuid. Muidugi tundisn ma kohe huvi, et mis ja kus. Mulle tehti kohe selgeks, et teated olid juba nädal varem väljas ja ma olevat isegi lugenud seda. Kõik eeldasid, et sellega peaks kõik parimas korras olema. Aga miks rahvast koosolekul ei olnud, see ei huvitanud enam kedagi.

Peeti see koosolemine ära, arutati asjad ära ja mis veel haiget tegi, minu idee, et Jaanipäeval võiks DJ sel korral muusikat teha (mis sai ka külakogu toetuse), oli juba pikemat aega vastukaja leidnud, millest minul polnud aimugi. Susistati selja taga, selleasemel et kohe, kui oli selge, et keegi tegelikult DJ-d ei soovigi, mulle ka seda viisakusest mainida. Võimlusi oli ju mitmeid. Ja astuti meie vana eelkäija jälgedesse, kes alatihti tellis pidudele ikka üht ja sama bändi. Nii ka meie "uue valitsuse"ajal. Bänd, kes meid Jaanipäeval lõbustama tuleb, tegi seda ka naistepäeval. Mul pole selle vastu midagi, aga milleks siis süüdistada meie eelmist Külamaja juhatajat samas asjas, kui astutakse ise samas rütmis.



Mine siis veel oma ideid pakkuma, et külaellu natukenegi vaheldust tuua. Eriti, kui sellega veel nõus oldi. Paha maik jäi asjast ja enam ei kipugi oma nina kuhugile toppima. Võib-olla on asi minu isikus ja mulle on nõiajaht kuulutatud. Või näen ma hunti seal, kus seda tegelikult ei ole. Äkki ma reageerin üle ja võiksin oma asjadega tegeleda. Ma ei tea...

Eriti piinlik on, kuidas meie kinnises grupis asju arutatakse. Omaarust läksin heaga asja uurima ja sain vastu ainult nähvamised või üldsegi vaikiti. No nii ei saa ju asju ajada. Tuldi isegi suure žestiga avalikult minu ette vabandama, mis oli puhas mõnitamine.

Ma lähen nüüd patja nutma, ma ei suuda enam :D

On nii muret kui rõõmu siin ilmas

Kus ma siis pooleli jäin oma asjadega eile? "Teeme ära" talgud said oma lõpu juba enne kahte. Kiirustasin koju, sest Stig oli issiga kodus ja pidi minu andmete järgi lõunauinakut tegeme. Ega see issi hoolde lapse andmine eriti kindel ei ole, sest see issi on selline, kes pole lastega eriti harjunud. Ta küll soovib abiks olla ja vastutust jagada, aga nende sõnade tähendus ja olemus on natuke ebaselged tema jaoks. Ta võib väga pühendunult väljas lapsega tegeleda ja mängida, kuid ühtäkki võib ta ka lihtsalt minema kõndida, oma teed. Ja ta on kindel, et pole tema kohus lapse eest vastutada, pole tema rida lihtsalt. Ta ei ole mingi lapsehoidja mulle. Ma pole psühholoogias eriti tugev ja ei suuda seepärast sellist käitumist eriti mõista. Seega peab alati valvel olema, lõdvaks ennast lasta ei saa ja arvata, et laps on kindlates kätes. Seega topelt koormus, kuigi võiks ju arvata, et kui laste isa kohal on, on ka minul natukene kergem. Ei.

Päev ei piirdunud ainult talgutega. Meil käisid aiapaneku talgud kodus edasi ja õhtul oli plaan pidusse minna. Külamajja.

Seletasin kaugele külalisele ka natukene peo olemust lahti ja vastasin tema küsimustele. Et ta saaks mingigi pildi, mis toimuma hakkab. Ja ta oli väga huvitatud kaasa tulemast. Teema oli "Au tööle" ja sovitav oli ka vastav riietus. Temal muidugi arusaadavatel põhjustel kostüümi ei olnud ja tegelikult ega minulgi ei olnud. Mul oli ainult plaan, mida ma asusin täitma alles kella kuue ajal.

Emal on selline hea pööning, kus on kilomeetri paksune kiht riideid iidamast-aadamast. Sealt lootsin ma omale midagi sobivat ja teemakohast leida. Kui ma noor plika olin, oli mul päris mitu seelikut ema noorepõlve garderoobist, mida ma ka hoolega kandsin. Lootused olid suured. Aga no seal andis kaevata. Paremate paladeni oleksin jõudnud vast alles täna. Ema hakkas juba närviliseks muutuma, kui ma polnud poole tunni jooksul veel midagi sobivat leidnud. Hea, et mul taskulamp kaasas oli. Suur abi otsingutel. Ja lõpuks leidsin üsnagi ootamatult vägagi sobiva kleidi. Ema noorepõlve kleit, nii umbes 40 aastat vana, krempleenist, täpselt see, mida vaja.

Kleit oli kortsus ja plekiline. Ema aitas plekkidest kiiresti lahti saada. Pesemiseks enam aega ei olnud. Ikka vaja ju viimasel minutil selliseid asju ette võtta. Aga minu puhul oli seegi hea, et üldse nii kaugele jõudsin. Tihti mul pole sellisteks asjadeks üldse tahtmistkija aega.

Eile aga, kui olin külalisega seda nõukaaegset teemat laiemalt lahanud, oli täitsa tahtmine sellisest vahvast üritusest osa saada. Koju jõudes otsisin kapist ikka alternatiivkleidi ka välja. Juhuks, kui ma kortse välja ei saa ja kleit millegipärast ei istu. Aga oh imet, mina, viis last sünnitanuna, istusin sinna kleiti lõdvalt. Ruumi oli küll ja veel. Mis sest, et pekid (pekid jah, mitte plekid) välja paistsid rõvedalt. Ma saan aru küll, et on viimane aeg ennast käsile võtta, muidu läheb asi käest, aga praegu kiired ajad olnud. Ehk tuleb ka aeg, kui ma oma keskkoha tagasi saan :D

Ajasin värskelt triigitud kleidi selga ja jäin ootama,mida külaline asjast arvab. Ikkagi kodus isiklik arvamusliider olemas tol hetkel. Tavaliselt küsin ikka Steni arvamust :) Olevat väga hea ja sobiv kleit. Ja kui ma siis Meena ehete karbist sobivaid aksessuaare otsima hakkasin ja endale külge riputasin, kiitis külaline aina rohkem. Natukene "graezy" olevat väga hea. Mina muidugi sain hoogu juurde ja alternatiivkleit oli minevik. Minu kostüüm õhtuks oli paigas. Ja kaaslane oli ka kindlustatud.

Viimane lihv veel kummikutele. Pori maha pesta, natukene õmmelda. Nagu vanal nõuka ajal. Külaline oli nii õhinasse juba sattunud, et pakkus ennast isegi oma autoga autojuhiks mulle ja pileti lubas ka välja teha. Mul ju iial sulli ei ole, krooniline haigus. Nojah, sobis seegi teemasse. Kohale sõita nn. kastiautoga. Eriti uhke.

Kohale jõudsime õigeaegselt, parkimiskohti sai veel valida. Ma nägin välja nagu "Viru lind". Aga ma ei tundnud ennast halvasti. See ju teemapidude mõte ongi, et saad rahumeeli ringi käia nii nõmedalt kui võimalik, sealjuures häbi tundmata :)

Kui te arvate, et ma tol õhtul ühe kaaslasega piirdusin, siis eksite. "Eks" oli ka loomulikult kohal. Tema üllatas meid täiega. Oli ennast bussijaama varjule sättinud ja hüppas sealt ootamatult välja, ise nii kostüümis, kui veel võimalik. Lahe.

Kohe sõitis ette ka järgmine auto, kust astus välja veel lahedama kostüümiga daam. Kõik viimseni paigas, isegi kombinee oli seljas. Super. Pidu võis alata.

Väga huvitav oli vaadata saabuvat rahvast, kes olid viitsinud natukene kaasa mõelda ja ennasta teemakohaselt ka riietanud. Mõnusad nostalgilised ajad tulid meelde. Oli ilus aeg. Ei mingit pillamist. Mul on hea meel, et sain sel ajal elada ja tean, mida see aeg tähendas.

Kui nüüd peo juurde tagasi minna, siis nii lõbusat ja hea seltskonnaga pidu pole juba ammu olnud, kui üldse. Ajast, kui meie külla tulid uued elanikud V. Ja R. ( mina olin sel ajal Saksamaal) ja kui mina neid inimesi tundma sain, on külaelu kuidagi palju elavamaks muutunud. Alati on nad kohal, ei mingit mõkutamist, löövad kõiges kaasa, seltskondlikud ja igatepidi asjalikud. Suurim kink meie külale. Ma olen kindel, et see pole üksi minu arvamus.

Ei läinud pikalt, kui oli vaja hakata juba laudu kokku lükkama, et ikka rohkem head seltskonda ühte lauda mahuks. Pidu oli täies hoos ja päris raju meie vanuses inimeste kohta :D Tantsitud sai kõvasti, nii "eksi" kui külalisega. Muideks, see oli esimene juhus, kus ma oma kahe viimase lapse isaga sain tantsida. Eks ta oli päris koba, aga me andsime endast parima ja ta tegi isegi komplimendi. Minuga olevat hea tantsida. Üldsegi olevat ma "parim". Kahjuks on ta oma väljaütlemistega hiljaks jäänud. Mind nii odavalt enam kätte ei saa. Vabadus on liiga magus :)

Mis väga palju peole juurde andis, olid kahe mehe kommentaarid erinevatele situatsioonidele ja inimsetele, mida kogu peo vältel kohata võis. Huvitav oli teada, kuidas nemad asju näevad ja seostavad. Isiklikuks ma minema ei hakka, jätan need asjad enda teada. Aga avameelsed ja siirad inimesed mulle meeldivad, eriti kui nalja ka sealjuures mõistetakase. Ennast pilasin ka. Olin siiski kahe mehega välja tulnud ja nad jagasid mind vägagi tsentelmenlikult. Mida külarahvas arvata võis...polegi eriti oluline. Nalja peab saama :D Ja sai ka. Pidu sai külalise poolt kõige kõrgemate hinnetega hinnatud ja ma usun, et ta pole oma elus midagi nii positiivset üldse kogenud. Ta mainis, et sai kõik oma mured hetkeks unustatud ja nautis pidu täiega. Ilma alkohilta muideks. Ta olevat juba oktoobris märganud, et tal on tõsised probleemid sellega. Mina teadsin seda muidugi juba varem. Seega oli punane tuli minu poolt kohe, kui ma sellest aru sain. Aga kes mind kuulda võttis, mind naerdi välja ja kutsuti mulle politsei. Mina padurasedana tungisin ju härrale kallale ja too sai kehavigastusi, sest kukkus purjus peaga lihtsalt ilma suurema abita pikali. Nojah, sellest olen ma juba kirjutanud, vana nali :) Igatahes on probleemi endale teadvustatud ja tilkagi peo aeg vähemalt ei võetud. Respekt. Alkohol on probleem.

Natukene peavalu tegi minu äsja täisealiseks saanud pojakene, kes ka peo kulgedes nii mööda minnes meie lauda imbus. Lausa minu kõrvale kohe. Loomulikult alkoholiga juba liiale läinuna. Sain mõne nipi, mis sel puhul teha ja kuidas käituda. Ikkagi uus olukord minu jaoks ja kogemused puuduvad. Ise ma nii täis kaaninud ennast ei ole oma vanematega koos peol olles. Ja kui päris aus olla, siis polegi nii autis olnud oma elu jooksul, kui Jaskar tol õhtul.

Üks soovitus oli lasta tal juua niipalju, kui sisse mahub ja et tal koralikult halb hakkaks ja kolm päeva põeks ja hinge vaaguks. Siis pidi eluks ajaks piisama. Nii muidugi ei läinud. Ma kogu aeg püüdsin ikka aidata tal piiri pidada. See keelamine ei pidavat jälle hea olema. Võta siis kinni. Siis pidavat laps minema salaja nurga taha jooma, mis pidavat veel hullem olema. Väga raske juhus igatahes. Katsusin kuidagi normaalseks jääda ja head nägu teha.

Kui pidulised otsi kokku tõmbama hakkasid, õnnestus Jaskar esimese reisiga koju saata. Külaline Saksamaalt tegeles temaga. Ja kui mind ka lõpuks koju sõidutati, leidsin ma Jaskari voodi ees põrandal magamas. Teisele korrusele kenasti juba roninud, aga voodisse enam ei suutnud maanduda. Poolenisti alles riides. Ajasin selle kahemeetrise volaski siis püsti ja kamandasin püksid jalast. Reageeris isegi veel mingil imelisel moel. Suunasin ta voodisse ja panin kenasti teki peale.

Öö möödus rahulikult, sest mina olin surm väsinud ja pool neli voodisse saanuna ei kuulnud mina kuni hommikul kella üheksani mitte kui midagi.

Sten tuli õhinaga mulle rääkima, mis hommiku poole ööd juhtunud oli. Ise veel raius, et see ei saanud uni olla :D Jaskar olevat üles ärganud ja trepi juurde läinud, püksid maha ajanud ja ku*ele hakanud. Trepist alla. Mugav ju, kui oled ikkagi võõral korrusel ja pole harjunud, et ei ole ikka nii, et paar sammu ja oledki wc-s. Ise mitte just eriti selge peaga ka. Ja mis kõige hullem, mu puhas pesu kuivab kohe otse trepi all pesurestil. See oli nii naljakas, et me Steniga naersime kõhud kõveras. Siis poleks naljakas olnud, kui ma seda pealt näinud oleks. Mina ju magasin magusasti ja ei aimanudki, mis toimub. Ja mis veel peenem, meie kauge külaline kuivatas juba teist päeva seal restil oma teksasid, lootuses need ükskord kuivalt käte saada.

Kui Jaskar siis ükskord pihta sai, mida me all nii hirmsasti naerame ja milles asi, ronis ta alla asja uurima. Tema ei teadvat asjast midagi. Uudis tema jaoks lausa. Siis näitasin talle pisikest videojuppi, kus ta suure entusiasmiga laulab ja kui ikkagi põrand märg oli ja Sten vast ikka und päris ei näinud, hakkas ta põrandapesu agregaatidega ennast liigutama. Nalja sai palju. Nii palju, et Sten lubas lahkelt aga jälle meil peole minna. Nii lõbus olevat. Loomulikult on asi naljast kaugel. Aga see on elu ja me pole keegi selle eest kaitstud ja tuleb siiski püüda suunata niipalju kui see võimalik on ja eeskujuks olla.

Nali lõppes üsna pea. Aega peavaluks ei jäänud kellelegi. Tegime väljas vabas õhus ühe mõnusa pannkoogi hommiku koos grilliga ja hakkasime asjalikuks. Jaskar oli eriti käpp ja igati koostöö aldis. Ajas põka käima ja saime puud  metsaäärest kõik ühiselt sauna ja kuuri juurde. Ühe riida ladusime ülesse kolmekesi, ülejäänu jääb minu koduseks tööks tuleval nädalal.

Külalised on nüüdseks kõik oma teed läinud ja meie argipäevad võivad jälle alata. Oma murede ja rõõmudega :)

Au tööle

Teematilisel peol meie oma külamajas. Mina kannan  ca. 40 aastat vana krempleen kleiti, mis kuulus minu emale.

Küla elab

Ma ei saa kohe jätta märkimata, kui vahva küla meil on ja kui tegusaks me muutunud oleme. Tegusaks peale endise korrupeerunud külamaja juhataja lahkumist. Kui varem aeti külamajast välja kohe peale kohustuslikku kava, siis nüüd istutakse koos ja keegi ei märka isegi koju minna. Nagu täna.

Etendus "Rong" Mõisaküla näitetrupi esituses oli super lahe. Meena nautis etendust täiega, naeris laginal õigetes kohtades ja oli kurb, kui lugu lõppes. Niivõrd haarav oli, isegi 6- aastase lapse jaoks.

Loo lavastaja kiitis rohke publiku eest. Nii väike koht ja nii palju rahvast. Suuremates kohtadeski ei tule nii suurel hulgal publikut kokku.

Kohe peale etendust tutvustati huvilistele Amway tooteid. Suht huvitav teada sellest firmast ja brändist. Vaieldamatult head tooted ja võiksid teoreetiliselt igas kodus kasutuses olla. Tegu konsentraatidega, kulu väike ja hind ei ole oluliselt kallim, kui poekeemiat ostes. Tervislikkuse seisukohast aga mäekõrguselt üle igasugusest jaemüügis olevast staffist.

Meena teeb märkmeid

Seltskond oli vahva. Meena sai ennast nõrkemiseni meikida ja tegi mullegi naerusuu huulepulgaga pähe. Olime nagu kaks klouni:D Aga kelle asi see on. Oma küla, oma inimesed, peaasi et fun oli. Keegi kullipilguga ei vaadanud, et hiljem siis mööda ilma kuulutamas käia, kes kuidas astus ja mida tegi.

Meena oma markerkulmudega

Oma naised katsid laua, keetsid kohvi ja siis toetasime ka igaüks veel võimalusel oma tööd. Nii nagu ikka. Arutasime külaasju, edasisi plaane, munade keetmist jne. Kui külamajast lõpuks välja astusime, oli päike juba loojunud. Tuju oli hea ja hing kerge:)

Kuidas me vastlasõitu tegime

Fotod: M.Schneider

Kiired ajad möödas

Tänasega saab lugeda lõppenuks kiired ajad. Meeletu tamp on viimasel ajal peal olnud. Lastel jõuluüritused koolis - lasteaias, proovid külajõulupeo etenduseks, ettevalmistused peoks ja muidugi veepargis käik kustutas terve päeva meie koduses elus, mis tuli ka tasa teha.

Jõulupidu külamajas läks korda. Olime külainimestega ühiselt valmistanud ka sooja jõululõuna. Kes tegi liha, kes kapsad. Laual oli soe söök, verivorstid, kõrvits, kotletid, kartulisalat, lihapirukad, kringel, kohv, mandariinid, kommid. Kõik küla aktivistide poolt tehtud. Käis jõuluvana. Lapsed esitasid jõuluteemalise etenduse, mille tädi Alli oma raudsete närvidega neile selgeks õpetas. Naaber vallast olid külas tantsijad. Tunnustati töökaid ja abivalmis külainimesi. Mina küll sel aastal ei mahtunud sinna ringi, aga luban tuleval aastal tublim olla. Saal oli rahvast täis, kohti tuli puudugi. Aga kõik said söönuks, puudust ei olnud millestki. Ja peo eesmärk sai täidetud. Lapsed said tahtmist mööda trallida, maiustada ja jõulurõõmu tunda.

Köögitoimkond

Jõulusöömaeg täies hoos

Külalaste etendus

"Vallatud"

Uni tahab poisi maha murda

Väikesed fännid said modellisaate Aulega pilti teha:)

Töö kiire ja korralik

Stigil oli ka nii lõbus ja huvitav, et lõunauni jäigi vahele ja õhtul kodus jätkus tal veel küllaga energiat, et oma uute masinatega hilisõhtuni mängida.

Minul jalad igatahes järjekordselt huugavad ja igatsen ainult natukene rahu saada. Õnneks on lastel koolivaheaeg ja nad on mingi osa ajast ka vanaema juures. Igatsen, et mul natukenegi igav selle aja jooksul hakkaks, et siis uue hooga jälle jätkata.

Ees on veel aastavahetuse pidu külamajas, kus ma kindlasti kohal tahaks olla. Muud varianti polegi. Küla pidu ja külarahvas peaks ikka esindatud olema. See on püha kohus. Eriti kui selline vahva seltskond kokku tuleb nagu ta meil siin viimasel ajal välja kujunenud on.

Tänagi jäid meie oma inimesed külamajja, et kord majja lüüa. Ühiselt koristati lauad, pesti nõud, joodi glögi. Lapsed mängisid. Kõik sai tehtud, ei mingit sundimist. Nii peabki.

Mõnus rammestus on nüüd peal ja võib rahus edasi minna...magama. Ja tõusma ei peagi kella peale. See juba on midagi, millest natukene rõõmu saab tunda.